Proosa

Ilmunud Vikerkaares 2009, nr 6

Tõtt-öelda enamiku inimeste maitse jaoks ülistati Stalinit juba ta elu ajal niigi ekstravagantselt, kuid tundub, et isegi tema isikukultuse tipus ei tulnud kellelegi pähe iseloomustada “rahvaste isa” niisuguste väljenditega, nagu teeb seda 1999. aastal ilmunud artiklis Aleksandr Sergejev: “Ta oli võimu kehastus ja see oli muutnud ta Ettehoolde Vasaraks, mis on pandud valmis viimsepäevalahinguks.” Mitte et Stalin oleks taotlenud võimu isekatel põhjustel: “Stalinile,” kirjutab Sergejev, “oli võim vajalik ja vältimatu tingimus selleks, et viia täide hiiglaslik ajalooline ülesanne, mille kõrgeimad, taevased jõud olid Venemaale andnud juba enne Rjurikuid, enne slaavlasi, enne sküüte, kui inimajalugu polnud veel alanudki … Pühendatud nägid tema riigis Paradiisi, kehastunud harmoonia ja ilu arhetüüpset võrdkuju. Taevasse sirutuvad raketid ja kirikukuplid, mis osutasid universumi piiri taga peituva Absoluutse Valguse punkti suunas, olid kosmilisele tuulele vastu seilavate tuleviku taevalaevade majakad.” Ja Sergejev ei taha jätta oma kangelast üksnes mineviku hõlma: “Räägitakse, et kui Stalingradi lähedal Volgamaa stepis kõrv vastu maad suruda, võib kuulda tema samme. Võib-olla on Stalin juba meie seas. Keegi ei tea, millise kuju ta oma uues kehastuses võtab või mida ta praegu teeb: kas rändab Vologda pühades metsades, palvetab mõnes hüljatud kloostris või lõgistab automaadiriivi. Neid asju ei ole meile teada antud. Aga see ei muuda veel vähem tajutavaks tunnet, et Juht on lähedal. Ja jälle, koos miljonite inimestega, kes ootavad tema saabumist, me kordame nagu loitsu: ta on tulekul, ta on lähedal, ta tuleb tagasi.”

Pärast surma jäi divus Stalin kommunistliku partei poolt küll jumalikustamata, kuid teine Stalini-kultus Venemaa ajaloos üritab nüüd esimest kõigest väest üle trumbata.

Sergejevi artikkel ilmus ajalehes Zavtra, mis oma sajatuhandelise tiraažiga on Vene mõjukamaid nädalalehti. Viis aastat hiljem andis sama väljaanne oma esikülje Andrei Fefelovi käsutusse, et see saaks võidukalt kirjutada: “Pärast roiutavat ööpeatust jõnksatas Vene ajaloo kiirrong kergelt ja alustas aegamisi, otsekui vastu tahtmist oma tasast liikumist. Vedrude ragisedes, iga minutiga ikka enam ja enam kiirust lisades murrab rong endale teed läbi pimeduse, kaevub Tuleviku kosmilisse lumetormi. Rongi juhib salapärane vedurijuht. Tema kuju, munder ja vormimüts on meile kõigile nii tuttavad, et see teeb lausa haiget, nii tuttavad, et tahaks lausa nutta. Kas see on tõesti tema? Jah. Stalin on tagasi.”

(Andestagu lugeja need pikad tsitaadid, aga seda materjali on raske usutavalt refereerida.)

Fefeloviga tuleb nõustuda: Stalin on tõesti tagasi soosingusse tõusnud ja seda niisugusel moel, mida kümme või viisteist aastat tagasi olnuks raske ette kujutada. 2003. aasta lõpul, natuke rohkem kui viiskümmend aastat pärast Stalini surma, tuli peamine Kremli-meelne partei Ühtne Venemaa välja valimisplakatiga, mille pildimontaažis generalissimus figureeris ühena Vene minevikukangelastest. Stalini saavutused vähemalt sõjaväejuhina on vaikselt ajalooõpikutes taas oma koha leidnud. Pensionärid ei saa enam valitsusele vastuseisu avaldada sellega, et lähevad rongkäigule Jossif Vissarionovitši portreede all; ja noored kapitalismivastased, kes skandeerivad “Meil on uus reformiplaan: Stalin, Beria, Gulag!”, ei šokeeri enam nii palju, kui sooviksid. 2008. aasta detsembris telejaama Rossija korraldatud suures rahvaküsitluses, mis pidi selgitama välja Vene ajaloo “kõige hinnatuma, silmapaistvama ja sümboolsema isiksuse”, tuli Stalin kolmandaks (esimese koha sai Aleksander Nevski).

Stalini tagasitulek on kõigest üks märk suunast, kuhu on arenemas ametlik Vene “patriotism”. See on stalinism ilma leninismita, ilma marksismita ja ilma revolutsioonita; Stalinis nähakse juhti, kellel sisuliselt õnnestus säilitada see Vene impeerium, mida teised bolševikud olid üritanud lammutada. Kõigepealt hakkasid sedasorti “patriotismi” viljelema need, keda 1990. aastatel nimetati “leppimatuks opositsiooniks”. Gennadi Zjuganov, kes on juhtinud Venemaa Föderatsiooni Kommunistlikku Parteid alates selle legaliseerimisest 1993, kutsus 1996 üles moodustama “kommunistliku” vasakpoolsuse, õigeuskliku parempoolsuse ja “imperiaalse” tsentri baasil ühinenud opositsiooni. Zjuganov on kirjutanud, et “impeerium on Vene riigi arengu ajalooliselt ja geopoliitiliselt tingitud vorm”, ning ülistanud “Vene riigi idee sajanditevanust pärandit … ajaloolist liikumist Roomast Bütsantsi kaudu Moskvani”. Hiljuti on ta osutanud dünastilistele reeglitele, mis ei lubanud tsaaril vabalt võõrandada kroonile kuuluvat maad, kui tõendile sellest, et eraomand on Vene traditsioonile võõras. (Zjuganovi harvad aupaklikud kummardused Lenini poole – kes polnud just tuntud tsaari või Venemaa Bütsantsi-pärandi imetlejana – tunduvad kuuluvat nüüdisaja poliitikaelu kõige õõnsamate rituaalide hulka.)

Paljud neist ideedest ei ole tagasiviidavad millelegi nõukogudeaegsele, küll aga emigrantlike mõtlejate poolt 1920. aastatel väljatöötatud “euraaslusele”. Euraaslased, kelle hulka kuulusid säärased silmapaistvad kujud nagu keeleteadlane Nikolai Trubetskoi ja muusikateadlane Pjotr Suvtšinski,[1] käsitasid mongoli vallutusi ja järgnenud Pax Mongolica’t kui Vene ajaloole aluse pannud perioodi, kui ajastut, mil varajane Venemaa kujunes eriliseks “Euraasia tsivilisatsiooniks”. Nad põlgasid ära katsed jäljendada Lääne-Euroopa “rooma-germaani tsivilisatsiooni” ja väitsid, et selle asemel peaks Venemaa kultiveerima omaenda “euraasialikke” traditsioone – mitte sellepärast, et need oleksid kuidagi loomu poolest paremad kui teiste tsivilisatsioonide traditsioonid, vaid sellepärast, et need on kooskõlas Venemaa “sümfoonilise isiksusega”[2]. Euraaslik majandusgeograaf Pjotr Savitski käsitles Peeter Suure eelset Venemaad harmoonilise ja õiglase ühiskonnana, mis oli pääsenud Lääne kapitalismi egoismist (Briti lugejatele meenutab see John Ruskini ja teiste keskajakultust). Euraaslust selle algsel, emigrantlikul kujul ei esinda tänapäeva Venemaal enam keegi, aga sellest on saanud varamu, kust Vene “patrioodid” vabalt ideesid ammutavad.

Uue Vene “patriotismi” määravaks tunnuseks, millesse saab lülitada euraaslikke elemente, on kõige värvikamad konspiratsiooniteooriad, mis selles vohavad. Selles suhtes esinduslik kuju on Konstantin Petrov, endine Nõukogude kosmoselendude juhtimiskeskuse ülema asetäitja, kes nüüd juhib väikest Kontseptuaalset Parteid Ühinemine (mis sai 2003. aasta riigiduumavalimistel rohkem kui 700 000 häält). See rühmitus pidas näiteks nüüd juba hingusele läinud telesaadet “Kuklõ” (“Pehmete ja karvaste” vene variant) kodeeritud sõnumite süsteemiks “ülemaailmse vandenõu” teenistuses, millele on pannud aluse muistsed Egiptuse preestrid ja mis praegu baseerub Šveitsis. Rühmitus on avaldanud brošüüre zombi-ohust, artikleid, mis käsitlevad võluva nimega “Piisavalt Üldist Juhtimisteooriat”, uurimusi “Meistrist ja Margaritast” ja “Maatriksist” ning (mõistagi) arvukalt kirjatöid, kus kiidetakse Stalinit kui üht vähestest juhtidest, kes mõistis, mida teha.

Võib-olla tähtsaim kuju selle punapruuni “patriotismi” tekkes ja juurdumises on olnud Aleksandr Prohhanov, Zavtra toimetaja ja viljakas romaanikirjanik. Mullu seitsmekümnendat sünnipäeva tähistanud Prohhanov avaldas esimese jutukogu 1971. aastal; kuid alles järgmisel aastakümnel pani ta oma mainele aluse mitmete ajakirjanduslike reportaažidega Afganistanist, teenides endale hüüdnime “kindralstaabi ööbik”. Samal ajal avaldas ta romaane, mis käsitlesid Afganistani ja teisi Kolmanda Maailma konflikte, näiteks “Sõjakunstniku visandid” (1989), ning Afganistani teema juurde on ta tagasi pöördunud raamatus “Palee” (1994) jt. Vähemalt selles viimases raamatus meenutab tema kõnetoon Kiplingit: autori poolehoid kuulub petetud Vene sõdurile, kes on takerdunud neisse kaugetesse konfliktidesse, mitte aga kodus istuvatele poliitikutele ega tingimata ka sõjamissioonile kui sellisele. Samasuguses laadis on välja peetud “Tšetšeeni bluus” (1998) ja teised teosed. Nõukogude Liidu lagunedes säilitas Prohhanov sõprussidemed mitmete sõjaväelastega. Ta aitas kindral Albert Makašovi tolle edutus katses saada Venemaa presidendiks; ja koostas dokumendi “Rahvale” (Slovo k narodu) ning oli üks sellele allakirjutanutest – seda peetakse 1991. aasta kaootilise Augustiputši manifestiks. Prohhanovi lähedane kaaslane Vladimir Bondarenko on kirjutanud, et “kui mõnel ta sõpradest oli alaväärsuskompleks, kadeduskompleks või auahnuskompleks, siis Prohhanovil oli oma kompleks: sõjalis-tööstuslik kompleks”.

Romaanikirjanikuna on Prohhanov kõige huvitavam seal, kus ta esitab fiktsionaliseeritud käsitlusi Venemaa pealinnas asetleidvatest sündmustest. Eriti “Härra Heksogeen” (2002) saavutas sellega skandaalset edu, pälvides tähtsa kirjandusauhinna (Rahvuslik Bestseller) ning võites lugejaid kaugel väljaspool punapruunide ringi. Romaani kangelaseks on endine KGB ohvitser, kes on läinud erru ja hulbib sihitult 1990. aastate lõpu Moskvas. Endised kolleegid tõmbavad ta vandenõusse, mille eesmärk on kõrvaldada võimult haige president (“Iidol”) ja teha tema järglaseks Kremlis oma protežee “Valitu”. Romaanis mängitakse läbi mitmeid tuntud konspiratsiooniteooriaid: seksiskandaali, mis viis tülika peaprokuröri Juri Skuratovi tagandamisele, esitatakse lõksuna ning vandenõulased korraldavad Moskvas ja Volgodonskis pommiplahvatusi, mis andsid Vladimir Putinile võimaluse näidata tugevat kätt. Kuid “Härra Heksogeen” on midagi enamat kui poleemiline võtmeromaan. Peategelane küsib nõu hullumeelselt õigeusuprohvetilt, kes tahab saada enesetapupommitajaks, fantaseerib kord Lenini, kord Stalini ülestõusmise üle ja avastab, et saade “Kuklõ” on omamoodi elektrooniline voodoo, millega manipuleeritakse tulevikku. Ta hakkab oma kaasvandenõulastes kahtlema ning mõttes arendama hämmastavat hulka alternatiivseid konspiratsiooniteooriaid selle kohta, mis võiksid olla nende tõelised eesmärgid. Romaanis jääb paljugi lahtiseks: “vandenõulastest” lihtsalt vabanetakse veel ühe pommiplahvatuse abil, mille taga on üks veelgi sügavam hämarate eesmärkidega vandenõu. Prohhanovi teistes romaanides, eriti “Impeeriumi viimases sõduris” (2003), avalduvad samasugused omadused: eesmärgiks ei ole mitte niivõrd esitada sündmustest üht konkreetset versiooni kui illustreerida teatavat maailmanägemisviisi.

Termin “vandenõuteooria” ei ole siinkohal eriti informatiivne, kas või juba sellepärast, et kõlab rohkem sõimusõna kui analüütilise mõistena. (Tegelikult on ju väga vähestel inimestel avaliku elu kohta teooriaid, mis ei oleks “vandenõuteooriad”.) Pigem võib selle tunnusomaduse, mis iseloomustab nii Prohhanovi romaane kui ka Venemaa “patriootilise” mõtte põhiosa, kokku võtta sõnasse “esoterism”. See tähendab eeldust, et maailma kohta leidub peidetud tõdesid, mis on teada ainult asjassepühendatutele ning mis valgustamata masside eest jäävad hoolikalt varjatuks. See seletab palavikulist intensiivsust, millega Vene “patriootiline” opositsioon armastab lahata ajalehereportaaže ja eriti telesaateid; ja sedagi, miks sündmustele nii sageli omistatakse risti vastupidine tähendus kui see, mis neil paistab olevat. Samasugust esoteerilist mõttelaadi võib kohata ka mõnede Lääne vandenõuteoreetikute juures, kuigi teemad on loomulikult teised. Atentaat president Kennedyle ei paku Vene “patriootidele” erilist huvi ja “tõelise 9/11” laadis ideed ei saa köita neid, kes arvavad nagu Prohhanov, et “samamoodi hävitati Paabeli torn. Boeingite sööst pilvelõhkujatesse seadis jalule maailma tasakaalu, mis oli Ameerika pattude raskuse all paigast nihkunud”.

Motiivid, mis tõukasid Vene opositsioonilisi mõtlejaid 1990. aastatel esoterismi, on piisavalt läbipaistvad. Tegu oli inimestega, kelle jaoks Nõukogude Liidu kokkukukkumine tähendas enneolematut katastroofi – pealegi veel ise põhjustatud katastroofi. Mõned Saksa parempoolsed olid pidanud vajalikuks kokku luuletada teooria “noahoobist selga”, et seletada 1918. aasta lüüasaamist; NSVL aga lagunes peaaegu püssipauguta. Nõukogude Liidu kokkukukkumine toimus põhiseaduslikku korda järgides, Mihhail Gorbatšovi poliitikat oli kahel kongressil toetanud valitseva partei ülekaalukas enamus. Ainus katse lagunemist peatada oli Augustiputš, mille ilmekas läbikukkumine andis Boriss Jeltsinile võimaluse kommunistlik partei keelustada. Neid, kes igatsesid tagasipöördumist nõukogude minevikku, halvas 1990. aastatel ebakindlus: valitsusvõim, mille restaureerimist nad igatsesid, oli ju ise asunud õõnestama ühiskonda, milles nad olid tundnud end mugavalt ja väärtuslikuna. Siit tekkinud dilemma meenutab väga üht teoloogilist küsimust. Miks lubab head tahtev jumalus kurjuse olemasolu? Miks lubas head tahtev poliitbüroo Nõukogude Liidu kokkukukkumist? Nii mõnedki on andnud mõlemale küsimusele ühesuguse vastuse: sellepärast, et kurjad jõud on tulnud meie sekka ja nende võim on suur.

*

Prohhanov ja teised on käinud tuttavat rada, mida tallasid juba gnostilised esoteerikud meie ajaarvamise esimestel sajanditel, jõudes kurjuse probleemi juurest kosmoloogilisse dualismi: kurjus on olemas sellepärast, et universumis peitub kuri jõud. Lisaks on siin tegu erilist liiki dualismiga, mis samuti ühendab tänapäeva Vene esoteerikuid nende kaugete gnostikutest eelkäijatega: kurjus ei ole lihtsalt üks jõud teiste seas, vaid lausa valitsev jõud. “Konspiratsioon” tähendab paratamatult enda kinnimätsimist – eksoteerilise võltsreaalsuse loomist ja ülalhoidmist, mille lõksu inimesed püütakse. Maailm ei ole selline, nagu meile räägitakse; iga pealtnäha healoomuline figuur on tegelikult maskeering “autoriteetidele” (selle vasteks gnostilises literatuuris on kreeka sõna exousiai); kõik avalikkusele mõeldud varilood tuleb kõrvale heita või ümber pöörata – nii nagu mõned gnostikud pöörasid pea peale pattulangemise loo ja avastasid, et madu oli hoopis tõelise Jumala saadik, kes sokutati võltsloomise aeda, et relvastada lõksu langenud Aadamat “hea ja kurja tundmisega”. Just täpselt samasuguse esoteerilise manöövri tulemusel on punapruunid hakanud kummardama Stalinit. 1980. aastate lõpul ja 1990ndate algul apelleerisid Gorbatšov ja tema toetajad küll Hruštšovi, Buhharini, Lenini ja menševike pärandile, Jeltsin Vene liberalismile ja vahetevahel ka tsarismile. Peaaegu ainus kuju, keda erinevad perestroika ja demokraatia “autoriteedid” üksmeelselt taunisid, oli Stalin – ning nõnda omandas ta ümberpööramise teel unikaalse puhtuse aura.

Kui Stalinist sai Vene patriotismi põlatud päästja ja “kannatav teener”, siis tekkis ka vajadus avastada tema esoteeriline õpetus – Stalini perioodi tõeline sisemine tähendus, mille jaoks marksism-leninism sai muidugi olla vaid avalikkusele mõeldud varilugu. Üks, üsna jämedakoeline variant sellest ongi eespool mainitud “patriootiline” või “euraaslik” Stalin: sisim tähendus seisnes Vene Impeeriumi või “Vene riigi idee” säilitamises. (See on järjekordne ümberhinnang seoses arusaamaga, et Stalin oli “patriootlikum” kui teised bolševikud: positiivsena käisid selle välja mõned emigrandid 1920. aastatel, negatiivsena võtsid selle üle Trotski ja ta kaaskondlased ning nüüd esineb see taas kord positiivsel kujul.) Prohhanovi tõlgendus on ideoloogiliselt ambitsioonikam. Tema on stalinismi sisima eesmärgina välja pakkunud “ühisüritust” 19. sajandi filosoofi Nikolai Fjodorovi mõttes, kes kutsus inimkonda üles ühendama oma jõupingutused, et leida viis, kuidas äratada ellu surnud (ja asustada nad teistele planeetidele).[3] Prohhanov on kirjutanud: “Kommunism ei ole mingi hiiglaslik lapitekk, mille alla kogu inimkond magama võiks heita. See ei ole masin, mis annab lõpmatul hulgal kaupu. See ei ole lööktööliste autahvel. See on surma lüüasaamine. Nõukogude futuroloogia ja nõukogude tehnokraatliku mõtte kogu paatos oli suunatud “surematuse eliksiiri” loomisele.”

Prohhanovi esoteerilise fjodorovismi veetluse üks põhjusi on kahtlemata selles, et see säilitab nõukogude mõtlemisele nii iseloomuliku orientatsiooni “hiilgavale” tulevikule. Nüüdisaegne vene esoterism lahkneb gnostilisest esoterismist suurema vajadusega ajaloolise konkreetsuse järele. Katastroof, mille tagajärjel üksikud valgussädemed on langenud võltsmaailma vangistusse, ei toimunud mingil hämaral algajal enne Eedeni aeda: see on aset leidnud inimajaloos ja viimati juhtus see 1991. aastal. Seetõttu võivad “autoriteedid” esineda ka inimese kujul. Siinkohal paljastub vene esoterismi sugulus kahe esoteerilise ajalootõlgendusega, mis varasematel aegadel on Euroopas katkuna levinud: nõiajahtide ja antisemitismiga. Mõlemal juhul seletati kurjuse olemasolu kujuteldava vandenõuga, olgu see siis seotud üleloomulikuga või mitte. Reginald Scot oligi piisavalt nutikas, et osutada oma 1584. aasta nõiajahivastases traktaadis “The Discoverie of Witchcraft”, et tema nõiaküttidest kaasaegsed jagavad seisukohta, mis on väga lähedal kosmoloogilisele dualismile või – nagu ta poleemiliselt märgib – läheb sellest isegi kaugemale: “markionistid tunnistasid üht Jumalat heade asjade autorina ja teist kurja kehtestajana: aga nemad teevad kuradist lausa jumala.” (Scot küll lihtsustab Markioni gnostitsismi, aga tema väite tuuma see ei muuda.) Antisemitismis avaldub täpselt samasugune struktuur, vähemalt selle moodsas kujus, mida esindavad “Siioni tarkade protokollid” (keskaegse Euroopa religioosne judeofoobia, mis on suubunud moodsasse antisemitismi, ei pruugi tingimata säärast vandenõusüüdistust sisaldada). Ja võrdlus nõiajahtidega, mille puhul konspiratiivset rühma ei olnud tegelikult ju olemaski, näitab, kui asjatu on üritada seletada antisemitismi reaktsioonina tegudele, mida on võinud sooritada üksikud juudid, juutide grupid või viimasel ajal Iisraeli riik. (Mis mõistagi veel tingimata ei tähenda, et selle riigi tegusid tuleks heaks kiita.)

Uuemal ajal, kui “Malleus maleficarumit” loetakse kurioosumina, kui üldse, ja kui isegi hirm vabamüürluse ees on omandanud ajaloolise eksootika hõngu, on antisemiitlik müüt “ülemaailmsest juudi vandenõust” jäänud püsima musternäitena ajaloosündmustele rakendatud esoterismist. Mitte kõik esoteerikud ei ole antisemiidid ja mitte kõik esoteerilised ajalootõlgendused ei sisalda antisemitismi. Aga need, kes tahavad seletada kurjuse ilminguks peetavaid sündmusi asjassepühendatute salarühmituse mahhinatsioonidega, leiavad end varem või hiljem kokkupuutes antisemitismiga – ammu tekkinud ja ülimalt juurdunud kirjutiste- ja uskumustekogumiga, mille loogika sobib täielikult nende enda omaga. Seetõttu pole imestada, et antisemiitlikud motiivid on vene esoteeriliste kirjutiste, sh Prohhanovi tööde reeglipäraseks osaks. Ja selle esoteristliku loogika seisukohalt ei ole ka üllatav, et tänapäeva vene antisemitism avaldub pigem vandenõu- kui rassiteooriana: enamik vene antisemiite (küll mitte skinhead’ide tiiva esindajad) oleksid arvatavasti koos Prohhanoviga seda meelt, et leidub mitmeid üksikjuute, võib-olla isegi suurel hulgal, kes vandenõus ei osale, – ja mõned neist lükkaksid selle põhjendusega tagasi ka antisemitismi-sildi.

Postsovetlik esoterism tekkis opositsioonis, kuid viimastel aastatel on näha Putini-Medvedevi valitsuse selgeid katseid leida punapruunide toetust. Putin on taastanud vana Nõukogude riigihümni, koos sobilikuks kohendatud sõnadega. Pressi ja ringhäälingu toon on muutunud vähem “liberaalseks” ja rohkem “patriootlikuks”. Arutletakse uue “rahvusliku idee” (viimati “suveräänse demokraatia”) üle. Mõningaid “oligarhe” (kes juhtumisi on juudi päritolu) on antud 1990. aastatel sooritatud väidetavate finantskuritarvituste eest kohtu alla; tõsiasja üle, et teised “oligarhid” on jäänud vabadusse ja saanud rikkamaks kui varem, eriti pead ei vaevata. Pärast 2004. aasta Beslani kooli tragöödiat tundus, et Putin tahab mõista anda, nagu olnuksid rünnaku taga Ameerika Ühendriigid, vihjates hämaralt (parimas esoteristlikus stiilis), et ta teab rohkem, kui ütleb. Samas kõnes kuulutas ta lahtiütlemist Jeltsini-aegsest arusaamast, et Venemaa on ajalooline rahvusriik, mis on vabanenud “Nõukogude impeeriumist”: “Me elame tingimustes, mis kujunesid välja pärast suure ja võimsa riigi kokkukukkumist. Kuid hoolimata kõigist raskustest on meil õnnestunud säilitada selle hiiglase, Nõukogude Liidu tuum. Ja me oleme nimetanud oma uue riigi Venemaa Föderatsiooniks.”

“Patrioodid” on neile ahvatluskatsetele reageerinud erinevalt. Prohhanovi enda seisukoht on kõikunud, mõnikord on ta tervitanud Putinit kui päästjat, mõnikord kahtlustanud temas deemonlikku vale prohvetit. Zjuganov ja tema (nime poolest) kommunistlik partei on jäänud opositsiooniliseks, kuigi see opositsioonilisus on muutunud märksa sõbralikumaks ja vähem “leppimatuks” kui Jeltsini aegadel. “Kontseptuaalide” sära on viimastel aastatel avalikkuse silmis tuhmunud, eriti pärast ebaõnnestunult üritatud valimisliitu Sergei Baburiniga (Vene “patriootliku” liikumise veteraniga, kes on avaldanud oma imetlust Jean-Marie Le Peni ja Serbia natsionalistliku poliitiku Vojislav Šešelji vastu), ning näib, et nad on otsustanud võtta mõõdukalt toetava hoiaku. Aleksandr Duginist, “uuseuraaslikust” popfilosoofist, kes kunagi ülistas “üht ja jagamatut revolutsiooni teispool “parempoolsust” ja “vasakpoolsust”, Kolmanda Rooma – Kolmanda Reichi – Kolmanda Internatsionaali dialektilises triaadis”, on saanud Kremli entusiastlik kaitsja “atlantilise” ohu – Ukraina-stiilis oranži revolutsiooni vastu. (Dugin on Vene “patriootidest” kõige õpetatum ja kindlasti kõige paremini tuttav nende poliitiliste ja teoloogiliste eelkäijatega, aga tema esoterism – mida on mõjutanud René Guénon – meenutab sageli eklektilist kirjanduslikku mängu; postsovetliku esoteerilise maailmavaate väljendusena on ta kirjutised vähem esinduslikud kui Prohhanovi omad.) Punkkirjanik Eduard Limonov, Dugini kunagine liitlane Natsionaalbolševistlikus Parteis, on vahepeal liikunud teises suunas ja hakanud läänemeelsete liberaalide liitlaseks Putini – tema silmis diktaatorliku – režiimi vastu. Seetõttu võibki Moskvas liberaalide demonstratsioonidel näha kummalist vaatepilti: NBP punaseid parteilippe, kus natsilipu haakrist on lihtsalt asendatud sirbi ja vasaraga.

Selle loo kirjutamise ajal, kui naftahindade langus ähvardab teha lõpu poliitilise rahu perioodile, mida Vene eliit sai nautida energiabuumi ajal, võib muutuda teravaks küsimus, kas valitsus suudab oma veetlust “patriootide” silmis säilitada. Ajalooline kogemus viib süngele järeldusele: kui tahad tõestada, et sa pole nõid, siis parim viis selleks on mõne nõia põletamine.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Edmund Griffiths, Stalin: the second coming. The new Russian “patriotism” and the search for hidden truths. Times Literary Supplement, 30.01.2009.

[1]Ka Pierre Souvtchinsky (1892–1982).

[2]Viide vene euraasliku usufilosoofi Lev Karsavini (1882–1952) vastavale kontseptsioonile. Toim.

[3]Nikolai Fjodorov (1828–1903) oli vene religioosne filosoof, vene kosmismi rajajaid ja 20. sajandi transhumanistlike ideede eelkäijaid, kelle esindavaim teosteväljaanne kandis pealkirja “Filosofija obštšego dela” (ca Ühisürituse filosoofia; 1906/1913). Kosmistlike ideede arengust nõukogude võimu algajal ja 1920. aastatel vt nt: R. K r u u s, Märkmeid revolutsioonijärgsest vene nõukogude kirjandusest. I. Biokosmism. Rmt-s: Sõna, 6. Tallinn, 1983, lk 58– 73. Toim.

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 11

Euroopa оn Eesti ja kogu Baltikumi jaoks mõistagi lähim vastuvõetav keskkond ning integreerumine Euroopaga meie jaoks seetõttu vältimatu imperatiiv. Niisama mõistetav on ka see, et meil toimuvate protsesside käsitlemine süsteemis “Eesti—Euroopa” või isegi kolmnurgas “Eesti— Euroopa—Venemaa” ei ole küllaldane. Eesti tulevikuvõimaluste ja -teede määratlemiseks tuleb vaadelda kõikide suurriikide ja muude võtmemaade positsioone ning ambitsioone nii praeguses kui ka tuleviku maailmas. Paljudel juhtudel on suurriigid oma majanduslikest, sõjalistest, poliitilistest jne positsioonidest teiste suurriikide suhtes rohkem huvitatud kui Eestist või kogu Baltikumist. Ning suurriikide suhtumine Eestisse või Baltikumi on selle tuletis. Rakendades sellist geopoliitilist käsitlust, tuleb analüüsida nii Euroopa riikide (eriti Põhjamaade ja Saksamaa kui meie suhtes oluliste jõufaktorite) kui ka Venemaa, USA, Jaapani ja Hiina tõenäolist käitumist.

Peatume järgnevalt maailma põhiliste “jõutsentrite” geopoliitilistel huvidel seoses Baltikumiga. Esitatavad vaated on muidugi diskutiivsed ja hüpoteetilised. Nende hüpoteeside väljatöötamisel osalesid ka Arno Köörna, Kalev Kukk, Kersten Saar ja Erik Terk. Et õigesti hinnata meie võimalusi Euroopaga integreerumiseks peame suutma vastata kahele küsimusele: millise taseme (globaalse, regionaalse, subregionaalse) protsessidesse on kaasa tõmmatud Eesti ja millist mõju ta neis avaldab? Kui aktiivne on Eesti ühe või teise tasandi protsessides?

Meie geograafiline asend on mõistagi endine, aga meie geopoliitiline seisund on viimase aastaga põhimõtteliselt muutunud. Olime Ida-Euroopa mõjusfääri lääneosa (“sovetskii zapad”), nüüd oleme Lääne-Euroopa mõjusfääri idaosa. 1991. aastani oli Baltikum tolleaegses N. Liidus ideede generaatoriks, teenäitajaks ja eestvedajaks. Meilt tulid algatused, mis hiljem sobitati N. Liidu tegelikkusega. IMEst sai esimene turumajanduskontseptsioon, suveräänsusdeklaratsioonist kujunes alus N. Liidu ja vabariikide vastasseisuks, rahvaliikumised muutusid ümberkorralduste poliitiliseks mootoriks.

Nüüd peame harjuma, et uues regioonis, kuhu geopoliitiliselt oleme asetunud, osutume mahajääjateks. Teerajaja rollist Idas satume järelsörkija rolli Läänes, kusjuures Lääne-Euroopale majanduslikult järelejõudmise tõenäosus nii suur ei olegi. Me olime «esimene mees külas», nüüd tunneme end kui «viimane mees linnas». Andja rollist sattusime paluja rolli. N. Liidus olime kõige kõrgema elatustasemega, alati maksuvõimeline ja uuele aldis piirkond, nüüd oleme jõudnud humanitaarabi saaja rolli, kusjuures riik on maksuvõimetu ja rahva elatustase langeb.

Eesti (Baltikum) oli aktiivne mõjur N. Liidus toimuvate protsesside suhtes, regiooni areng sõltus meist olulisel määral. Nüüd on olukord muutunud. Kui N. Liidu areng sõltus ka sellest, mida meie tegime, siis nüüd sõltub meie areng oluliselt sellest, mida Euroopa meiega ette võtab. Teiste sõnadega: meie mõju Euroopa protsessidele on väga väike võrreldes sellega, milline oli meie mõju N. Liidus kulgevatele protsessidele. Oleme passiivses seisundis ja ootame, mida meiega ette võetakse. Psühholoogiliselt (ja ka poliitiliselt) on selle seisundiga väga raske harjuda.

Kuni 1991. aasta sügiseni mõjutas meid oluliselt suurjõudude globaalne konflikt. Maailm oli bipolaarne — kõik oli üles ehitatud USA ja N. Liidu vastasseisule. Sellest vastasseisust väljus võitjana USA ning ajutiselt on maailm muutunud monopolaarseks, s.o ühe jõu keskseks. Võib aga oletada, et geopoliitilistest ja geoökonoomilistest huvidest lähtudes bipolaarsus maailmas taastub, kuigi teisenenud kujul. Tekib kolm kontsentrilist vastandite paari, kusjuures nende omavaheline vastasseis avaldab suuremat või vähemat mõju ka Eesti olukorrale. Globaalsel tasandil hakkab domineerima USA—Jaapani vastasseis, regionaalsel tasandil Saksa—Vene ning subregionaalsel tasandil Ukraina—Poola vastuolu. Jätame kõrvale need vastuolud, mis domineerivad teistes regioonides või piirkondades regionaalsel tasandil ja piirdume ainult lähipiirkondadega. Käsitleme kõigepealt Eesti suhteid Idas, st selles piirkonnas, mis hiljaaegu oli N. Liit. Kunagise N. Liidu alad on jagunenud põhiliselt kolmeks — Venemaa Euroopa-osa, Siber ning Kaug-lda ja Kesk-Aasia vabariigid. Jaotumise aluseks on erinevad suundumused nende kolme piirkonna strateegilises arengus.

Lõunapoolsetele vabariikidele on iseloomulik suubumine islamimaade arenguloogikasse. Erandiks võivad olla ainult Gruusia ja Armeenia, kes orienteeruvad Euroopale (nagu ka islami-Türgi), kuid mitte koos Venemaaga, vaid eraldi. Võib arvata, et Gruusia ja Armeenia stabiilsuse pant on nimelt nende suutlikkus minna Euroopasse koos Türgiga.

Kaug-Ida ja Siber on jäänud koloniseeritavateks aladeks, kus on veel hõivamise võimalusi. Venemaa säilitab esialgu oma positsioonid Siberis tänu esimese laine kolonisatsioonile, pole aga võimeline vastu võtma teise laine kolonisatsiooni väljakutset. Üks põhjusi, miks Venemaa on huvitatud ühinemisest Euroopaga, seisneb selles, et Venemaa püüab koguda Euroopast jõudu, kogemusi, kapitali, naasmaks Siberisse. Kuid tõenäoliselt ta hilineb, kuna vahepeal toimub Jaapani kapitali ja tehnoloogia, Hiina tööjõu ning Siberi ressursside ühinemine. Jaapani-Hiina ekspansioon Siberisse on rajatud suurtele majanduslikele ühisprojektidele. See ekspansioon on rahumeelne, sõbralik ja pöördumatu.

Nende protsesside tulemusena kasvab majanduslik, poliitiline, kulturoloogiline ja etniline surve Süda-Venemaale nii idast kui ka lõunast. Kui venelased soovivad säilitada oma identiteeti, siis on nad selle toetuseks sunnitud valima neile sarnasema kultuurikeskkonna. Süda-Venemaal on rohkem sarnasusi Ida-Euroopaga kui Kesk-Aasiaga. Integreerutakse alati sarnasema suunas. Süda-Venemaa hakkab ida- ja lõunapoolse surve eest ära nihkuma lääne poole.

Eeskätt on tegu kultuurilis-majandusliku integratsiooniga, mis on pikaajaline (ning sageli ka märkamatu) protsess ja väljendub nii rahvaste rändamise suundades, kapitali paigutuses, haridus- ja kultuurikontaktides kui ka tehnilise infrastruktuuri arengu prioriteetides. Venemaa integratsioon Euroopaga osutub esmakordselt tõsiselt arvestatavaks faktoriks.

Eesti jaoks võib siit järeldada, et meile ohtliku impeeriumi taastamine ei ole enam tõenäoline. Kui jälgida pikaajalist suundumust, siis Vene impeerium tõmbub kokku juba XX sajandi algusest alates. Pärast Teist maailmasõda tema positsioonid küll mõnevõrra tugevnesid, aga see oli pigem Saksamaa nõrgenemise kui Venemaa tugevnemise tulemus. Ja isegi sellel perioodil ei olnud impeerium enam suuteline Ida-Euroopat (kõnelemata Soomest) otseselt oma koosseisu lülitama. Muidugi on võimalikud mitmesugugused olupoliitilised siksakid, aga need ei muuda strateegilist olukorda. Üldiste tendentside seisukohalt on Venemaal enese tugevdamiseks kasulik tõmbuda etnilistesse piiridesse.

Impeeriumi osade sisemised seosed nõrgenevad ja nüüd on oluline see, kuhu on tugevam tõmme. Peamine pole mitte Süda-Venemaa, Kesk-Aasia ja Kaug-Ida regioonide omavaheline sisemine tõukejõud, vaid muu maailma integreerumisvõime nende suhtes. Jaapan ja Hiina tõmbavad ligi Kaug-Ida ning Siberit, islamimaailm lähendab enesele Kesk-Aasiat, Lääne-Euroopa Süda-Venemaad.

Lähenemine Euroopale tähendab Venemaa jaoks ka lähenemist Balti riikidele. Eesti poliitiliste jõudude poolt on esitatud kaks kontseptsiooni meie rollist Venemaa ja Euroopa suhtes. Ühtede arvates me oleme bastion, mis kaitseb Euroopat Vene mõju eest; teiste arvates oleme sild, mis ühendab Lääne-Euroopat Venemaaga. Mõlemas kontseptsioonis on tugev annus spekulatiivsust, ja ilmselt on nad mõeldud rohkem Eesti sise- kui välispoliitikas kasutamiseks. Kui me oleme sild, siis üks võimalikest sildadest, ja kui me oleme bastion, siis kaitseme selles rollis vaid iseennast, mitte Euroopat, ning Euroopa-Vene sidemed kulgevad meist lihtsalt mööda. Euroopa sillapeaks Venemaale ei pea tingimata olema Tallinn, võivad olla ka Helsingi, Peterburi, Riia või Vilnius.

Euroopa kujutab meid Venemaa suhtes pigem sillana kui bastionina. Võib arvata, et eurooplased loodavad Venemaal saavutada sama efekti nagu jaapanlased Siberis. Lisaks majanduslikele huvidele peetakse Venemaa integreerumist Euroopaga poliitiliselt tähtsaks. Euroopa Gibraltarist Uraalideni kujutaks enesest tõepoolest hiigelbastioni ida- ja lõunapoolse surve vastu. See muudaks Euroopa globaalseks faktoriks, võimsamaks, kui ta on olnud kunagi varem. Bipolaarne maailm muuluks trilateraalseks maailmaks. Venemaa integreerumine Euroopasse annaks Euroopale juurde ka sisemist tasakaalu, kuna paljud ikkagi pelgavad Saksamaa tõusu. Silla roll oleks kasulik ka Eestile, kuna sild toetub kahele kaldale ja kahe vahel balanseerides õnnestuks meil vältida “lähedase välismaa” puhverseisundit.

USA huvi meie suhtes erineb mõnevõrra Lääne-Euroopa riikide huvist. Üldiselt huvitub USA tunduvalt suurematest asjadest kui meie ühiskond ja majandus. Alla 10-miljonilise tarbijaskonnaga turg pole talle turg ja ka muus mõttes, nagu Kersten Saar tabavalt väljendub, “USA binokli eraldusvõime pole nii suur, et Baltikumi probleeme näha”. Baltikum aktualiseerub USA jaoks kui võimalik tegur selliste küsimuste raames nagu Euroopa integreerumine, islami ekspansiooni või Hiina võimaliku invasiooni peatamine. USA huvi Baltikumi suhtes oli selgelt tajutav siis, kui me võisime valmistada ebameeldivusi tema tolleaegsele põhikonkurendile N. Liidule. Kui Euroopa konkurentsivõimet võib tõsta tema integreerumine Venemaaga ja selliselt tugevnenud Euroopa võib kujuneda võistlejaks USA-le, siis võib USA olla Baltikumist huvitatud kui takistusest Euroopa ja Venemaa integreerumisele. Ameeriklased on huvitatud sellest, et Euroopa Gibraltarist Uraalideni ei kujutaks enesest kunagi kindlat majanduslikku ja poliitilist tervikut. Ameeriklastel on hädavajalik täielikult keskenduda vastasseisule Jaapaniga. Nad näevad ohtu selles, kui mingi kolmas jõud kujuneb nii tugevaks, et muutub samuti arvestatavaks konkurendiks. Perspektiivis võib USA-l seega isegi tekkida huvi isolatsionistliku Baltikumi suhtes. Tõsi küll, see tendents saab realiseeruda vaid siis, kui Venemaa suudab ületada oma sisemised lagunemistendentsid. Ning tegelikult laieneks sellise isolaatori loomise poliitika sel juhul mitte ainult Baltikumile, vaid kogu Vahe-Euroopale. Sellisel juhul võib realiseeruda idee “Vahe-Euroopa vööst”, mis algab Põhjas Balti riikidega, kulgeb läbi Poola ning lõpeb lõunas Sloveeniaga. Ei ole välistatud, et varsti lekib uue sanitaarkordoni kontseptsioon, kuid nüüd mitte bolševismi vastu, vaid kultuurilise identiteedi säilitamise loosungi all. Nimetatud tendents on hüpoteetiline ja rajaneb sellel, et USA pole huvitatud Euroopa ülemäärasest tugevnemisest. Selle realiseerumisel võib tekkida mitu huvitaval kaasmõju. Kui tekib selline isolaator, võib see tähendada lõunast islami ja idast Hiina-Jaapani poolt läände pressitava Süda-Venemaa “vastu seina” surumist.

USA ja Euroopa taotlused meie suhtes haakuvad sedavõrd, kuivõrd mõlemaid huvitab Venemaa sõjaline väljatõrjumine Baltikumist. Et Baltikum ei oleks sõjaliselt Venemaa vaieldamatu pärusmaa, on eriti tähtis Põhjamaadele. Samal ajal on võimalik, et teatud kompromissina (vastukaaluks USA vägede kohalolekule Euroopas vms) Vene vägede ajutist viibimist Baltikumis suurvõimude poolt siiski aktsepteeritakse.

Mis puutub Jaapanisse, siis tema Baltikumihuvid peaksid mitmeski mõttes kujunema vastupidisteks USA huvidele. Jaapani jaoks on tulevikumaailm ilmselt Vaikse ookeani keskne ja ekspansiooni suund Aasia poole. Jaapani geopoliitiline huvi on valdavalt geoökonoomiline. See tähendab püüdu sööta oma tehnoloogiat Hiina kaudu ja hiinlaste tööjõu abil Siberisse, mis tõotab Jaapanile väga kõrget profiiti. Võib eeldada, et Venemaa ei taju sellist poliitikat (vähemalt kuni teatud piirini) mitte invasiooni ega agressioonina, vaid pigem koostöö ja majandusabina. Venemaast saab ilmselt Jaapanile partner number üks ning kui Jaapan on sunnitud valima Venemaa ja Baltikumi vahel, siis valib ta kaheldamatult Venemaa. Teatud Baltikumi-flirt seoses põhjaterritooriumide tagasisaamise püüdega on Jaapanile ilmselt vaid tähtsusetu taktikaline tegur. Jaapan pole eriti huvitatud, et Venemaa läänepiiril tekiks vöönd, mis ei lase tal Lääne-Euroopaga ühineda, kuna ta ise surub Venemaad majanduslikult (ehkki pehmelt) teatud piirkondadest välja. Jaapan ei ole huvitatud ka sellest, et kuidagi takistada konkurentsi ameeriklastele. Jaapani pangad on püüdnud informatsiooni hankida, et selgitada, kuidas areneb Eesti meretransport. See võib tähendada, et jaapanlased prognoosivad siinkandis majandusliku kasvukeskuse teket ning loevad Balti mere ümbruse infrastruktuuri küllalt oluliseks huviobjektiks. Ja kui Jaapan tahab sekkuda Põhja-Euroopa infrastruktuuri, siis tuleb ta loomulikult “üle kõige madalama aia”.

Hiina huvi Baltikumi vastu on valdavalt majanduslik (kui jätta kõrvale võimalike suhete areng Siberis ja nende kaudne mõju meile). Me asume Euroopa kõige kallimate turgude kõrval ja odava kaubaga Hiinale võib “jala mahasaamine” meil olla küllalt oluline vaheetapp. Hiinlaste majanduslik huvi Baltikumi vastu (võrreldes ettevaatlike jaapanlastega) on praegu väga suur. Kui Baltikumis peaks kujunema soodne pinnas chinatown’ide tekkeks (mis Lääne-Euroopas pole üldjuhul õnnestunud), siis võib Hiina huvi Eesti, Läti ja Leedu suhtes muutuda eriti aktiivseks. Sellisel juhul võib prognoosida ka Hongkongi ja Taiwani «põgenik-kapitali» tulekut Baltikumi. Eesti poliitikas annavad tooni üleskutsed minna Euroopasse. Konkreetsemalt soovitatakse orienteeruda Skandinaaviamaadele või Saksamaale. Kuid see, kas meie sidemed tugevnevad eeskätt Põhjamaade või Saksamaaga, ei sõltu niivõrd meie otsusest, kuivõrd sellest, kes meie vastu rohkem huvi ilmutab.

Põhjamaad on võtnud kursi ühinemiseks Euroopa Majandusühendusega. Arvatavasti võetakse Soome ja Rootsi Euroopa Majandusühenduse liikmeteks aastatel 1994—1995 ja meid 2000. aasta paiku. Seoses sellega, et Põhjamaad ühinevad EMÜ-ga mõni aasta meist varem, tekivad Balti riikidel uued, kuigi ajutised majanduslikud võimalused. Meil tekib võimalus kasutada neid majanduslikke eritingimusi, mida EMÜ liikmesmaad enam kasutada ei saa ja mida ei saa kasutada ka Põhjamaad, kui nad on Euroopa ühises majandusruumis. Jutt on tollivabadest ladudest, vabamajanduspiirkondadest, tax-free tsoonidest jne. Need tingimused olid Põhjamaadele kasulikud teatud arenguetapil ja ka meie saame neid võimalusi kasutada 7—8 aasta jooksul oma majanduse stimuleerimiseks, kuni pole veel EMÜ liikmed. Võime kasutada ka teatud protektsionistlikke meetmeid rahvusliku kapitali soodustamiseks, EMÜ liikmesmaana meil enam selliseid võimalusi ei ole.

Põhjamaade ühinemine EMÜ-ga sunnib Rootsit ja eriti Soomet suurendama ka oma kaupade konkurentsivõimet Euroopa turul. Praegu näiteks on palgad, loodusressursid ja energia Soomes sedavõrd kalliks aetud, et nende kaubad ei ole enam võistlusvõimelised. Täiesti mõistetav on Soome ärimeeste taotlus jätta kohapeale ainult see osa tootmisest, mis Soome tingimustes konkureerib, muu aga ümber paigutada. Baltikum võib olla see piirkond, kuhu hakkab endisest intensiivsemalt kokku voolama Skandinaavia kapital ja kuhu paigutatakse ümber osa tootmisest. See eeldab, et teatud perioodiks jäävad meil palgad Euroopa tasemega võrreldes suhteliselt madalaks, tööjõu kvalifikatsioon aga paraneb.

Meil ei tohi olla aga suuri illusioone selle suhtes, nagu oleksid Põhjamaad väga huvitatud haarama meid oma mõjusfääri. Eesti taotles osavõttu Põhjamaade Nõukogust, mis oleks olnud meile kasulik. Me oleksime sellisel juhul olnud ainus vaene rikaste keskel. Eesti probleemid oleks lahendatud Põhjamaade mudeli järgi. Paraku aga näitas osa Põhjamaid selgelt välja, et praegu veel eelistavad nad sisuliselt jääda lääne poole Balti merd. Taotlesime ka Põhjamaade Investitsioonipanga loomist Balti riikides, kusjuures meid toetasid Taani, Soome ja Island, kuid üksmeelele ei jõutud ka selles osas.

Selle asemel on soovitatud luua Läänemeremaade Nõukogu, kus aga Balti probleeme saab esindada märksa lahjemal kujul. Koostöövõimalused praktilisel tasemel on Läänemeremaade Nõukogus võrratult väiksemad, kuna osaliste probleemid on liiga erinevad ja ka arengutase on erinev.

Nüüd, kui Eesti on majanduslikult orienteerunud Saksa margale, võib Põhjamaade huvi meie vastu veelgi kahaneda.

Saksamaa püüd geopoliitiliselt ja geoökonoomiliselt taastada oma positsioonid idas on niisama loomulik nagu Venemaa analoogiline taotlus. Varem või hiljem viib see aga igipõlise vastuolu taastumiseni Saksamaa ja Venemaa suhetes, kuivõrd nad pretendeerivad ühtedele ja samadele piirkondadele. Pole põhjust arvata, et see vastuolu laheneks Ida—Lääne järjekordse leppega mõjusfääride ametliku jaotamise vormis nagu 1939. aastal, tänapäeval pole see enam vajalik.

Käesolevas kirjatöös on Euroopat (Lääne-Euroopat) määratletud kui integreerunud ja ühiste huvidega tervikut, mis on aga lihtsustus. Tegelikult tuleb Euroopa integreerumisel ületada veel mitmeid sisevastuolusid ja osa neist võib-olla ei olegi ületatavad. Väga tähendusrikkad olid selles mõttes Maastrichti kokkulepped või õigemini see, milles seal ei suudetud kokku leppida. Näib, et pärast kahe Saksamaa ühinemist hakkab Saksamaa suhtumine Euroopa integratsiooni aegamööda muutuma. Saksamaa on saanud enese kätte niivõrd võimsa potentsiaali, et teda enam ei huvita ühinenud Euroopa, ta tahab end teostada just nimelt kui Saksamaa. Ja vastupidi: ülejäänud Euroopa riigid eesotsas Prantsusmaaga näivad olevat huvitatud just nimelt sellest, et Saksamaa kaasa tõmmata ja endi keskele ära sulatada. Bonnis ollakse üha tagasihoidlikumad Euroopa ühise valuuta — eküü — suhtes. Jääb mulje, et kuigi räägitakse vajadusest üle minna eküüle, mõeldakse eeskätt sellele, kuidas tugevdada Saksa marga positsioone.

Olen lugenud ka arvamust, et tekib uus ühtne subregioon — Saksamaa, Skandinaaviamaad ja Balti riigid, millest kujuneb Euroopa majanduslik kasvukeskus. Pidades silmas osaliste erihuvisid, olen sellise subregiooni kujunemise suhtes siiski skeptik.

Olles käsitlenud globaalset ja regionaalset tasandit ning ka lähimate naabrite suhteid Baltikumiga, vaatame nüüd Balti riike endid. Millised on võimalused Baitikumi-sisese integratsiooni jätkumiseks? Seni toimus see integratsioon põhiliselt poliitilisel alusel ja tugines Balti riikide ühisele saatusele ja ühisele eesmärgile — N. Liidust ühel või teisel viisil välja saada. Integratsioonil pole olnud majanduslikku alust, kuivõrd majanduslikult oleme olnud pigem konkurendid kui liitlased. Euroopa on olnud huvitatud võimalikult ühtsest Baltikumist. 8-miljonilise elanikkonnaga Balti turg on Euroopale olulisem kui 1,5 miljoni tarbijaga Eesti turg. Kui Balti riigid reaalselt iseseisvusid ja toimusid meie esimesed kohtumised Euroopa rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidega, siis soovitati meile mõnigi kord teha ühine raha; tunti huvi, kas me oleme valmis omavahelisteks konföderatiivseteks suheteks, viidati analoogiatele Beneluxi maadega jne. Unifitseerimine Baltikumis lihtsustaks kindlasti Euroopa jaoks mõningaid asju. Euroopa püüab kolme Balli riiki viia ühise nimetaja alla. Kui Euroopa mõju Baltikumis tugevneb, võib see nõndaviisi ka toimuda. Ühinenud Baltikumi ei tule aga seni, kuni kõigis kolmes Balti riigis on tugevad positsioonid radikaal-rahvusliku ideoloogia käes, mis kultiveerib isolatsionismi. Rahvusradikaalidele ei sobi sellise Euroopa ideoloogia, mis nõuab kapitali, kaupade, inimeste ja informatsiooni vaba liikumist. See ideoloogia ei sobi neile ka Ballikumi-siseselt (hirmu kultiveerimine, et Riia venelased tulevad ja ostavad ära Tallinna tehased). Rahvuslik idee on nende jaoks idealistlik, mille praktiline. Idealistlik rahvuslus ei salli konkurentsi ega võõraid mõjusid.

Seni oleme Baltikumi ja tema ümbrust käsitlenud nii, nagu see näeb välja regiooni põhjaservast, Tallinnast vaadates. Vilniusest paistab ümbritsev maailm teistsugune. Balli riike nähakse lõunatiival seotuna Kaliningradi (Königsbergi) ja põhjas Peterburiga. Tugevnevad Leedu ja Peterburi piirkonna kontaktid. Nähakse Peterburi selgelt väljenduvat erihuvi, mis võimaldab sellel linnal võrreldes ülejäänud Venemaaga ajada teatud mõttes iseseisvat poliitikal. Mõistetakse, et ka Peterburi on huvitatud Kaliningradist kui eelpostist Euroopasse ja Leedust kui selle tagamaast. Leedu esineb Peterburi jaoks Euroopa liitlasena, Eesti ja Läti aga võivad Neevalinnale olla ka konkurendid.

Eesti tahaks olla Põhjamaa riik ja näeb Põhjamaa kaudu ka majanduslikku integratsiooni Euroopaga. Leedu tahab olla Kesk-Euroopa riik, ta kujutleb, et majanduslik integratsioon toimub Kesk-Euroopast Leedusse ning sealt edasi teistesse Balti riikidesse, nii et Leedu oleks jätkuvalt võtmepositsioonil.

Tuleb ka arvestada, et Balti integratsioon tähendab ühe või teise Balti riigi vastuolude laiendamist kõikidele osalistele. Näiteks Leedu—Poola vastuolud ei ole kaugeltki kadunud ega ole leidnud ka ajaloolist lõpplahendust. Mida rohkem Baltikum integreerub, seda enam laienevad Eestile ja Lätile ka Leedu—Poola või Leedu—Valgevene võimalikud vastuolud piiride osas või rahvussuhetes. Või näiteks probleemid Leedu—Saksa suhetes, mis võivad kaasneda võimalike muudatustega Kaliningradi oblasti staatuses. Teiselt poolt, Leedule laienevad Balti integratsiooni tingimustes ka Eesti—Vene ja Läti—Vene vastuolud piiride küsimuses.

Sellest kõigest lähtudes on täiesti võimalik, et meid ootab ees mitte Balti integratsioon, vaid Baltikumi hajumine. Ühtsus Eesti, Läti ja Leedu vahel polnud tingitud mitte niivõrd sisemisest vajadusest, kuivõrd välisest ekspansiooniohust. Kui ühishuvi jääb nõrgaks ning sisemised seosed välja ei kujune, siis on võimalik, et ei integreeruta mitte omavahel, vaid riikidega, kes väga erinevatel majanduslikel põhjustel eelistavad üht või teist Baltimaad. Leedu suhtes võib selline huvi olla Saksamaal ja Ukrainal või Venemaal, Läti suhtes Taanil, Eesti suhtes Soomel või Rootsil. Eesti omalt poolt eelistas algul Soomet kui üldist akent Euroopasse. Näib aga, et nüüd hakatakse Soome vastu huvi kaotama, kuivõrd Soome võimalused kaitsta meie huve rahvusvahelisel areenil on tagasihoidlikumad kui Rootsil või Saksamaal. Ka majanduslikult ja infrastruktuuride väljaarendamisel on Balti riikides märgata erinevaid eelistusi. Probleemid on ühised, aga lahendused hakkavad lahknema. Balti riigid loovad telekommunikatsioonisüsteeme erinevate partneritega (Eesti Rootsiga, Läti Saksamaaga, Leedu USAga). Hiljem on neid süsteeme raske töötavaks tervikuks kokku panna.

Lõpetuseks kaks järeldust:

*Ükskõik milliselt tasemelt vaadata, ikkagi võib märgata, et Balti riigid kaotavad praegu aktiivsust. Mida rohkem nad takerduvad oma sisemistesse vastuoludesse ja tammuvad paigal, seda vähem nendega maailmas arvestatakse. Ja vastupidi: mida täpsemalt suudame teadvustada oma rolli detonaatorina, seda enam saame toetust. Balti riigid on kompaktsed ja kiiresti organiseeritavad: juhitavad, võimelised omandama euroopaliku asjaajamise põhimõtteid. Baltikumist võib kujuneda mudel, kuidas võimalikult efektiivselt ja valutult minna kommunistlikust süsteemist üle demokraatlikku turumajanduslikku ühiskonda. See peaks olema see uus idee, uus printsiip, millest lähtudes Eestil, Lätil ja Leedul on šanss näidata end taas avangardina.

*Balti riikidel on tõsiseid eeldusi integreerumiseks erinevates suundades, see aga seisab vastu sisemisele konsolideerumisele. Baltikumi sisemise integratsiooni motivatsioon piirdub paljuski ühise ajaloolise pärandiga. Seda aga on olnud ainult 70 aastat ja selles mõttes ei saa seda pärandit üle tähtsustada. Euroopa on huvitatud Balti ühtsusest ja mõjutab Balti riike selles suunas. Venemaa, vastupidi, eelistaks oma erihuvide realiseerimiseks ajada asju iga Balti riigiga eraldi.