Eestlaste juurte pikkusega omal maal on viimasel ajal suhteliselt segased seisud. Alles see oli, kui me kõik – kes me Eesti kooliõpikute järgi ajalugu õppisime – teadsime kaljukindlalt, et eestlaste kauged esivanemad saabusid Läänemere äärde viis tuhat aastat tagasi. Siis tulid Kalevi Wiik ja Ago Künnap ja väitsid, et tegu on müüdiga ja et soomeugrilased olid tegelikult juba meie maa esmaasukad, kes kümme-üksteist tuhat aastat tagasi jõudsid siia taganeva mandrijää kannul kusagilt lõunapoolsest refuugiumist. Nüüd väidavad mõned teised keeleteadlased, kes Wiiki kontaktiteoorial põhinevat järjepidevusjuttu ei usu, et uurali algkeelt kõneldi selle algkodus
Uurali mäestiku läänejalami ja Volga kääru vahel veel hiljemalt pronksiaja algul, umbes 2000. aasta paiku eKr.^[1] Siit tuleneb, et see uurali keelekuju, millest sündis algläänemeresoome keel, sai Läänemere äärde jõuda alles mõni aeg pärast mainitud daatumit, hinnanguliselt mitte enne II aastatuhande teist poolt eKr, pigem veelgi hiljem – I aastatuhandel eKr. Eestlaste juured omal maal lüheneksid sellega õige mitme aastatuhande võrra.

Milliseid väiteid siis uskuda ja kuidas selgitada välja tegelik olukord, mis ei oleks üksnes järjekordne müüt meie pikast ajaloost? Või kas me peaks üldse väga palju hoolima sellest, kui sügavale eesti rahva juured oma kodumaal ulatuvad? Kirjutas ju Priit Ligi kakskümmend aastat tagasi, et soov teada saada oma rahvuse ajalooline põlvnemine on eriti atraktiivne just noorte rahvusriikide õpetlaste jaoks ja sedagi eeskätt väikerahvaste puhul, kelle ajaloos puuduvad suurmehed ja kes on kannatanud koloniaalse ja rahvusliku rõhumise all; ning et see kõik on populaarne iseäranis vähearenenud maades.^[2] Võiksime seega ehk üle saada oma rahvuslikust alaväärsuskompleksist ning loobuda uute müütide loomisest? Seda enam et ühe levinud arvamuse kohaselt polegi etniline ajalugu üldse arheoloogia teema, sest arheoloogiline meetod on jõuetu vastama küsimusele, mis keeles rääkisid muistsete esemete valmistajad.

Tegelikult ei ole arvamuste mitmekesisus etnogeneesi küsimustes iseloomulik ainult viimasele paarikümnele aastale, vaid kõikidele varasematelegi aastakümnetele, kui vaid laiendada maade, rahvaste ja uurijate ringi. Ühelt poolt võib sellest küll tuletada järelduse, et etnogeneesi uurimise metoodikaga on midagi väga valesti, kui põhimõtteliselt konstantse allikmaterjali põhjal saab esitada niivõrd palju erinevaid tõlgendusi. Teiselt poolt ei maksa unustada, et samalaadne arvamuste virvarr valitseb ka näiteks sotsiaalarheoloogia küsimustes. Üksnes nendes töölõikudes, kus arheoloogia saab otsustavat tuge loodusteadustelt, väheneb nii tõlgenduste hulk kui ka nende subjektiivsus märgatavalt. Ent siingi toovad uued teaduslikud meetodid tihti kaasa uusi avastusi, mis võivad põhimõtteliselt ja kardinaalselt muuta seniseid arusaamu. Võib seega tõdeda, et tõlgenduste muutumine ajas – vastavalt teaduse arengule – on iseloomulik igale teadusele; samaaegsete tõlgenduste paljusus kehtib aga ainult humanitaar- ja sotsiaalteadustes.

Siit võib edasi mõtelda, et etnogeneesi uurimises – mis oma põhiolemuselt on paraku veel sügavalt humanitaarteaduslik tegevus – ongi tõlgenduste paljusus loomulik. Seetõttu nimetaksin soovitust seesugusest tegevusest hoiduda teaduslikuks alaväärsuskompleksiks arheoloogias, sest muistsed esemed ei räägi ju otsesõnu ka millegi muu kohta peale nende esemete endi. Ometi me tahame teada, kuidas inimesed elasid, millega tegelesid, mida sõid ja jõid, milline oli nende ühiskondlik korraldus, inimestevahelised kontaktid, usund; jah, viimasel ajal tahame teada isegi seda, mida nad tundsid ja mõtlesid, kuidas kasutasid kehakeelt jne. Miks siis jätta sellest loendist välja küsimus muistsete inimeste kõnekeele kohta?

Siinse artikli eesmärk on vaagida etnogeneesi uurimisel tekkinud olukorda ja võimalusi edasiliikumiseks, keskendudes mõistagi lugejale lähedasematele eesti rahva päritolu küsimustele. Tundub, et seda on mõistlik teha põgusa ajaloolise ülevaate kaudu ja selle järel, sest nüüdsest uurimisseisust pole võimalik ei aru saada ega edasi minna teadmata, kuidas ja miks selline seis on kujunenud.

Metoodika väljakujunemine etnogeneesi uurimiseks

Oma (või mõne teise) rahva juurte teadlik otsimine ja teaduslik uurimine sai Euroopas alguse järk-järgult 19. sajandi jooksul. Tegevus eeldas kõigepealt kahe mõiste defineerimist, s.o teadusliku arusaamise kujunemist (1) sellest, mis on rahvas ja (2) et sellel rahval kui sotsiaalsel entiteedil võivad olla ühised, aastasadade taha ulatuvad juured. Veel 18. sajandil mõisteti rahvast (sks Volk) kui alamkihti moodustavat inimeste hulka, vastandina sama ühiskonna eliidile.^[3] Rahvusluse areng 19. sajandi teisel poolel tõi aga kaasa ideed etnilisest identiteedist ja rahva etnilisest kokkukuulumisest, mis põhineb bioloogilisel (rassilisel) eripäral ning keelelisel ja kultuurilisel ühtsusel. Järk-järgult kujunes rahvast tollase keele-, õigus-, ajaloo-, arheoloogia-, antropoloogia-, rahva- jne teaduse jaoks keskse tähendusega mõiste, millega sai ja tuligi kirjeldada ühiskonda kui toimivat homogeenset tervikut, seda nii tänapäeval kui ka minevikus.^[4]

Rahva kui seesuguse homogeense terviku ajalooliste juurte küsimuseni viis aga keeleteaduse, arheoloogia ja füüsilise antropoloogia edasine areng. Esimene neist hakkas huvi tundma keelte põlvnemise ja omavahelise suguluse vastu. Järjest suurenev muinasleidude ja antropoloogilise ainese hulk tõstis aga küsimuse, millistele rahvastele ühed või teised esemed ja inimluustikud on kuulunud. Kui võrdleva keeleteaduse vastus sellele küsimusele oli keelepuu mudeli loomine ning füüsiline antropoloogia leiutas inimeste rassid ja antropoloogilised tüübid, siis arheoloogia sellesuunalised otsingud viisid 19.–20. sajandi vahetuseks välja mõisteni “arheoloogiline kultuur”. Viimase all mõisteti esialgu ajaliselt ja ruumiliselt koosesinevaid esemekomplekse, kuid üsna peagi lisati sellele ka etniline mõõde postulaadiga, et “selgelt piiritletud arheoloogilised kultuuri(provintsi)d on alati kattunud teatud rahvaste või hõimudega”.^[5] Retrospektiivset meetodit kasutades võimaldas see jälgida kaasaegsete või ajaloost tuntud rahvaste kujunemist läbi pikkade esiajalooliste perioodide. Keelepuu, antropoloogilise tüübi ja arheoloogilise kultuuri näol loodi niisiis rahvaste etniliste juurte teadusliku uurimise meetodid ning sellesuunaline uurimistöö hakkas võtma üha suuremat hoogu.

Edasise mõistmiseks on oluline rõhutada, et 20. sajandi alguseks kujunenud teadusliku käsitlusviisi järgi kujutas rahvas endast homogeenset tervikut, mille liikmeid sidus ühine (nii ajalooline kui ka bioloogiline) päritolu, ühine kultuur ja ühine keel. Sellega seoses kujutati ka arheoloogilisi kultuure ette suletud tervikutena, millest igaüks pidi kuuluma mingile kindlale esiajaloolisele hõimule, hõimuliidule või rahvale. Samasugune lähenemisviis sai osaks ka keeleteadlaste rekonstrueeritud protokeeltele ning antropoloogide mõõdetud antropoloogilistele tüüpidele.

Eestlaste juured enne Vabadussõda

Eestlaste juurte otsimine Eestimaal algas muidugi tunduvalt varem, kui jõudis välja kujuneda selleks vajalik teaduslike meetodite pakett. Carl Robert Jakobson oma esimeses isamaakõnes 1868. aastal seesugust küsimust küll veel ei esitanud; temale oli tähtis vaid tõdemus, et enne saksa ristisõdijate saabumist 13. sajandi alguses valitses siinmail valguse ja vabaduse aeg, kus “vanad Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid”.^[6] Kui pikk see vabaduse põlv omal maal enne sakslaste tulekut võis olla, jäi arvamata. Kümmekond aastat hiljem on olukord juba muutunud: Jakob Hurt alustab oma esimest pildikest isamaal sündinud asjust tõdemusega, et eestlased vähemalt juba nelisada aastat enne sakslaste tulekut Läänemere kaldail elanud, mis nüüdki nende kodu on.^[7] See Hurda seisukoht tugines soome-ugri keeleteaduse tollasele arusaamale läänemeresoome keelte kujunemisest ja vanusest, olles kooskõlas ka Tartu Ülikooli professori Constantin Grewingki 1870. aastatel püstitatud nn gooti teooriaga, mille kohaselt elasid Eestis I aastatuhande esimesel poolel idagermaani päritolu gootid ja eestlaste esivanemad saabusid siia alles pärast nende lahkumist. Igati näis väitega sobivat ka tollaseks kogunenud arheoloogiline materjal, mis rauaaja osas jagunes selgelt kaheks: (1) meie ajaarvamise esimesed neli sajandit ning (2) muinasaja viimased neli-viis sajandit; nende vahelt haigutas vastu aga leiutühjus. Sealjuures olid rooma rauaaja leiud oma päritolult võõrad, toodud Läänemere kagurannikult, mida tollal arvati gootide asualaks, ning samuti peeti germaanipäraseks tarandkalmeid, mida nähti laevkalmetena. Seevastu noorema rauaaja muistised ja leiuaines olid eelmistest selgelt erinevad ning ühendatavad siin muinasaja lõpul elanud eestlastega. Kõik klappis.

See Grewingki gooti teooria püsis jõus sama kaua kui järgmisel sajandil Harri Moora püstitatud kammkeraamika teooria, oma neli-viiskümmend aastat. Kuigi kahtlejaid leidus, eeskätt selles, kas tegelikus elus ristkülikukujuliseks kippuvaid tarandkalmeid ikka saab võrrelda teravovaalsete Gotlandi algupära laevkalmetega või tuleb neis näha kohaliku rahva ehk eestlaste matmispaiku. Kuigi need tõsised teaduslikud kahtlustused esitati juba 1880. aastate lõpul,^[8] on äärmiselt huvipakkuv, et eesti soost intellektuaalid jäid veel pikaks ajaks gooti virvatulede lummusesse. Kõigepealt muidugi Jaan Jung oma “Muinasaja teaduses Eestlaste maalt” 1899. aastal, kus esitatud põhjendustega gooti asustuse olemasolu kohta ta küll rahva naerualuseks olevat sattunud. Aga isegi veel 1913. aastal kirjutas Matthias Johann Eisen järgmist: “Tänini on suur hulk nagu kõikumata usutunnistuseks pidanud seda arvamist, et Läänemere maadel, vähemalt meie praegusel kodumaal ju kõige vanemast ajast saadik eestlased asunud ja alles ajaloolisel ajal sakslased siia tulnud maad pärisomanikkude eestlaste käest ära võtma. See suure hulga usutunnistus seisab ometi savistel jalgadel. Arhäologia kuulutab meile kindlasti, et niisama vähä kui sakslased alati Eesti, Liivi ja Kuramaal asunud, niisama vähä eestlased alati kodumaa peremehed olnud. (…) Germania sugu rahvatõug või gootlased elasivad meie maal umbes rahvarändamiseni ehk 400 aastani pärast Kristust.”^[9] Kaheksa aastat varem oli Soome arheoloog Alfred Hackman esitanud sealmail järgmiseks 80 aastaks kehtima jäänud teooria, mis väitis eestlaste ja soomlaste esivanemate saabumist tänapäeva Eestisse juba enne ajaarvamise vahetust ning soomlaste siirdumist lahe teisele kaldale rooma rauaaja algul.^[10] Tundub nii, et see teos jäi lõuna pool Soome lahte esialgu tundmatuks. Või siis paistis ahvatlus olla kunagi kuulunud kuningas Ermanarici juhitud gootide võimsasse impeeriumi tollal veel nii suur, et kaalus üles võimaluse pikendada eestlaste juuri oma kodumaal sajanditeni enne ajaarvamise vahetust.

Mis puutub varasemasse, gooti-eelsesse asustusse, siis selle üle väga palju pead ei vaevatud. Jällegi Eiseni sõnu laenates, kes võttis kokku teadlaste seisukohad, oli tegu inimestega, “… keda mõned Ugri sugu liikmeks, teised jälle Leedu sugu liikmeks, kolmandad laplaste sugulasteks arvavad. (…) Võisiku luukere leiu järele on õpetlased hakanud oletama, et kõige esimesed meie kodumaa asunikud vist ühe pika pääluuga rahvatõug olnud.”^[11] Igatahes asustasid need primitiivsed, põllumajandust mittetundvad hõimud meie kodumaad kuni eesrindlike ja arenenud gootide saabumiseni meie ajaarvamise algul.

Eisen kirjeldab ühtlasi eestlaste kuulumist soome-ugri rahvaste hulka ja nende rändamist Volga ja Uurali vahelisest algkodust lääne poole. Rahvasterännuajal asustanud nn Ühis-Soome rahvad (st läänemeresoomlased) veel Volga ülemjooksu, Ilmeni ja Laadoga vahelist ala, kuid jõudnud õige pea Läänemere äärde. Kuigi uurijad vaidlevat, kas see toimus aasta 800 või 500 paiku, ei leidu Eiseni arvates “ometi mingisuguseid ümberlükkamata põhjusi, mis keelaksivad, et esivanemad ju 500 a. p. Kr. meie praegusel kodumaal oleks asunud”. Eisen valgustab lugejat ka selles, kuidas rändamine toimus: “Ülepää ei tule selleaegist rahvaste rändamist meieaegse väljarändamise moodi mõista. Sel ajal rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi.”^[12] Seega siis kogu rahvas oma keele, kultuuri ja majandusviisiga nihkus aeglaselt lääne poole. Olles jõudnud Läänemere lähistele, hoidsid mõned suguharud (karjalased ja vepslased) rohkem põhja poole, teised jälle (vadjalased, eestlased, osa soomlasi ja liivlased) rohkem lõuna poole. Kui oli eraldi elama asutud, suurenesid ka vahed läänemeresoome murrete ja keelte vahel. Gootid sunniti kas põgenema või sulatati endasse.

Eestlaste juured pärast Vabadussõda

Iseseisvuse saavutamine, Tartu Ülikooli eestikeelseks muutmine ning arheoloogia õppetooli rajamine 1920 lõid täiesti uue olukorra muuhulgas ka eestlaste juurte edasiseks uurimiseks. Priit Ligi on tabavalt nentinud seda tüüpilist nähtust, et “… tänapäeval rahvuslikku muinasteadust omavatel rahvastel on esiajaloo etnilistel kaartidel tunduvalt paremini “vedanud” kui nüüdseks hääbunud või parasjagu hääbuvatel etnostel”.^[13] Selle põhjuseks võib pidada nii oma rahva ajaloolise identiteedi loomise vajadust kui ka seda, et on olemas professionaalid, kes edendavad vastavat uurimistööd, seda spetsiaalselt ka etnilise ajaloo vallas. Enne 1920. aastat meil seesuguseid tingimusi ei olnud ning pildikesed oma rahva kujunemisest pandi kokku suhteliselt diletantlikult siit-sealt raasukesi korjates.

Meie esimene arheoloogiaprofessor Aarne Michaël Tallgren tõi enesega kaasa nii selle teaduslike meetodite paketi etnogeneesi uurimiseks, millest oli põgusalt juttu eespool, kui ka kaasaegsed teadmised eriti Soome ja soome-ugri arheoloogilisest ainesest ning vastavast uurimistööst. Nii pole imekspandav, et ka eestlaste ajalooline kujunemine viidi kiiresti vastavusse Eemil Nestor Setälä keeleteaduslike ja Alfred Hackmani arheoloogiliste järeldustega – läänemeresoomlased pidid tänapäeva Eesti ja Põhja-Läti aladele jõudma hiljemalt viimastel sajanditel enne ajaarvamise vahetust. Rooma rauaaja algupoolel rändas üks osa neist üle lahe Soome, tõendiks tarandkalmete levik lisaks Eestile ja Põhja-Lätile ka Edela-Soomes.^[14] Teooria oluline nõrkus seisnes selles, et sajanditest enne Kristuse sündi polnud Eestis teada peaaegu mitte mingit arheoloogilist leiumaterjali, rääkimata seesugusest materjalist, mis kinnitanuks uue rahva saabumist.^[15] Probleemist saadi üle väitega, et tegu oli küttide-kalastajate väga esemetevaese kultuuriga. Läänemere äärde jõudes satuti aga tugeva idagermaani (gooti) kultuuri mõju alla,  mis seletas võõrapärast leiuainest kalmetes; varasem arusaam gooti lausasustusest asendati siiski idagermaani kolooniate või kaubandusfaktooriatega ning saadud pilti võrreldi hilisemast ajast tuntud baltisaksa mõisatega eesti külaasustuse taustal.^[16]

Sellises seletusviisis hakkas kahtlema Tallgreni õpilane Harri Moora, ja nimelt Tartu Ülikooli 300. juubeliks kavandatud ülevaateteost “Die Vorzeit Estlands” kirjutades. Kahtlustuse tausta avab Moora oma kirjas Tallgrenile järgmiselt: “Ma usun ka, et rooma aja kivikalmed nii oma ehituselt kui ka mis puutub osalt nende poolt tähistatud asustuspiirkondi, on otseses ühenduses eelrooma ja pronksiaja lõpu kivikirstkalmetega. Nii saame terve katkestamatu joone alates umbes 500 e.Kr. kuni meie ajani. Sellega olen hakanud kahtlema, kas eestlaste või läänemeresoomlaste sisseränd [enne ajaarvamise vahetust] tähendas midagi hoopis uut, s.o. kas nad tulid tühjale maale või katsid ainult endised elanikud uue kihina. Mulle paistab viimane loomulikum mõelda.”^[17] Mainitud ülevaateteoses viitab Moora esmakordselt ka võimalusele, et seda “katkestamatut joont” asustuse, kultuuri ja rahvastiku arengus võib jälgida tegelikult juba alates neoliitilisest kammkeraamika kultuurist.^[18] Paremini ja kindlamalt on see tal sõnastatud aga kolm aastat hiljem ilmunud Eesti ajaloo 1. köites: “Kammkeraamilise kultuuri kandjais nähakse soome-ugrilasi aga mitte ainult mitmesuguste keeleteaduslikkude seikade toetusel, vaid seda on tõendatud ka ainuüksi muinasteaduslikkude andmete varal. Muinasteaduslikus ainestikus võib nimelt jälgida, kuidas kammkeraamilisel alal kultuuri areng läbi aastatuhandete oluliselt katkestamata viib edasi kuni ajaloolise aja kultuurini, mille kohta juba kindlalt teame, et see kuulus soome-ugri rahvaile.”^[19]

Kuigi Moora ei olnud kaugeltki esimene uurija, kes seostas kammkeraamika soomeugrilastega, pani ta selle statement’iga siiski aluse süsteemsele kammkeraamika teooriale soome-ugri etnogeneesi arheoloogias. Seda täiendati 1950. aastatel mitmes suunas, peamiseks põhjuseks vahepeal oluliselt rikastunud arheoloogiline leiuaines ning avardunud võimalused tutvumiseks idapoolsete leiukompleksidega. Kuna vahepeal oli kammkeraamika hulgas eristatud mitu lokaalset ja kronoloogilist rühma, siis soomeugrilaste saabumisega Läänemere idarannikule seostati konkreetsemalt just nn tüüpiline kammkeraamika. Õieti arvati tegu olevat läänemeresoomlaste eelkäijatega, hõimudega, kellest alles kohapeal hakkasid kujunema läänemeresoomlased – ja see on väga oluline muutus senistes arusaamades. Moora kirjutab: “Nad moodustasid ainult selle tüve, millest järgneva pika aja jooksul mõnede uute elementide juurdetulekul, teatavate kohalike ümberpaiknemiste ja ühtlasi jätkuva ühiskondlik-majandusliku arengu käigus kujunesid nood hilisemad [läänemeresoome] hõimud. Me nimetamegi selle kauge aja elanikkonda sellekohaselt kas varajasteks läänemeresoome hõimudeks või läänemeresoome hõimude eellasteks.”^[20] Nendest uutest elementidest tõsteti eriliselt esiplaanile balti hõimude eellased oma nöörkeraamika ja venekirvestega, aga ei unustatud ka germaani mõjutusi, uusi ida poolt tulnud impulsse ega ka varasemat kohalikku, veel Kunda kultuurist säilinud rahvastikku. Olulisemad etnilised segunemised arvati olevat lõppenud umbes aastaks 1000 eKr.^[21]

Niisiis oli etnogeneesi-alane uurimistöö 1950. aastate keskpaigaks jõudnud tõdemuseni, mille kohaselt läänemeresoome keelt ja kultuuri ei toodud valmisrahvana valmiskujul kusagilt sisse, vaid see hakkas kujunema alles pärast seda, kui mingi hulk läänepoolset uuralit kõnelevat rahvast oli jõudnud Läänemere äärde ja puutus siin kokku nii varasemate elanikega kui ka baltlaste ja germaanlastega. Mu meelest kõlbab see lähenemisviis oma põhimõttelt kasutamiseks ka tänapäeval, iseasi see, millistesse kronoloogilistesse raamidesse need protsessid paigutada. Aga selle juurde tuleme tagasi hiljem.

Eestlaste juured pärast laulvat revolutsiooni

Järgnevad aastakümned ei toonud eestlaste etnogeneesi uurimisse midagi põhimõtteliselt uut. Isegi Evald Tõnissoni kirjutis 1990. aastast on pelgalt kammkeraamika teooria kosmeetiline täiendus.^[22] Pärast Tõnissoni oli üheks märkimisväärseks mõttearenguks etnogeneesi alal Priit Ligi artikkel, kus ta jõudis järeldusele, et massilist slaavi immigratsiooni meie idapoolsetele naaberaladele pole I ja II aastatuhande vahetusel toimunud; tegu oli suures osas kohaliku soome-ugri rahvastiku keelevahetusega.^[23] Umbes samal ajal ilmunud Loomingu artiklis^[24] käsitles Ligi etnilist paradigmat arheoloogias laiemalt, juhtides tähelepanu teooria ja metoodika vajakajäämistele senises uurimistöös. Peamiseks probleemiks pidas ta võrdusmärgi asetamist mõistete arheoloogiline kultuur, keel ja antropoloogiline tüüp vahele. Samale metoodilisele veale oli Lääne teoreetilises arheoloogias osutatud juba hulk aega varem. Analoogilisi probleeme on vaetud ka mõnes siinkirjutaja artiklis,^[25] sealjuures haakub etnogeneesi teemaga otsesemalt mu katse eitada suuremat sisserännet seoses nöörkeraamika kultuuri levikuga III aastatuhandel eKr.^[26] Uue ja vähegi kompleksse etnilise paradigma loomisele pole ei eesti arheoloogid ega keeleteadlasedki esialgu jõudnud.

Küll olid sellised plaanid soome keeleteadlasel Kalevi Wiikil, kes uue aastasaja algul üllitas kaks monograafiat, ühe eurooplaste, teise soomesugu rahvaste juurtest.^[27] Wiik hülgas täielikult varasema keelepuu-mudeli ja võttis asemele nn kontaktiteooria, kus keelte hargnemisi ja hääbumisi seletatakse keeltevaheliste kontaktide, lingua franca kasutamise ja keelevahetuste abil. Tema teooria aluspostulaadiks on, et juba need inimesed, kes Põhja-Euroopasse pärast mandrijää sulamist esimestena saabusid, kõnelesid soome-ugri (uurali) keeli ning et seoses viljelusmajandusele üleminekuga vahetas osa soomeugrilasi oma keele uue ja prestiižsema indoeuroopa keele vastu (näiteks tänased lätlased). Wiiki teooria valguses muutus tarbetuks seostada soomeugrilaste saabumist Läänemere äärde mingite ulatuslike migratsioonidega, näiteks kammkeraamika leviku teel idast.

Iseenesest ei olnud see hüpotees meie arheoloogias uus. Juba 1948. aastal väitis eksiilis elav Richard Indreko, et ei arheoloogilise ega lingvistilise materjali põhjal pole võimalik näidata idapoolsest metsavööndist Läänemere kallastele kulgenud ulatuslikumat migratsiooni. Tema arvates olid juba esimesed pärastjääaegsed asukad Läänemere ja Uurali vahelisel alal europiidse antropoloogilise tüübiga soomeugrilased. Üleminekul viljelusmajandusele eristusid üksteisest ka soomeugrilaste erinevad kultuurirühmad, mis tänu erisuunalistele kultuuri- ja keelekontaktidele põhjustas lõppkokkuvõttes materiaalse kultuuri alaste ja keeleerinevuste kujunemise.^[28] Indreko seisukoht ei leidnud kodumaises etnogeneesiuurimises kajastamist.

Paraku ei ole Kalevi Wiiki (ja tema kannul ka Ago Künnapi)^[29] käsitlusviis vaba tõsistest probleemidest, mis ei luba seda aluseks võtta edasisele uurimistööle. Kõigepealt pole kogu see kontakti- või konvergentsiteooria ise leidnud keeleteadlaste üldist heakskiitu, lisaks on selgelt liialdatud lingua franca ja sellest tingitud keelevahetuste osatähtsusega keelte arengus muinasajal, enne riiklik-administratiivseid ja -sakraalseid “abivahendeid”. Keeleteaduse integreerimine arheoloogiaga, mis etnogeneesiuurimisel on esmase tähtsusega, ei kannata aga üldse kriitikat: kasutatakse sedasama aegunud ja palju kritiseeritud keelte ja arheoloogiliste kultuuride ühendamist, kus igale oletatavale keelevahetusjärgule (kõigepealt sõnalaenude ajale ja seejärel keelenihke ajale) vastab mingi eraldi arheoloogiline kultuur. Paraku ei ole võimalik mitte millegagi tõestada, et rühm inimesi hakkas kõigepealt uudissõnade laenamise ajal ja seejärel pärast täielikku keelevahetust valmistama algul ühtmoodi ja pärast teistmoodi keraamikat või tööriistu. Seesugusele skeemile on aga üles ehitatud kogu Wiiki ja Künnapi teooria.^[30]

Kuidas edasi?

Kas on võimalik meie etnogeneesiuurimist mingilgi määral senisest kindlamale alusele tõsta? Sellisele, mis viiks võimalike ja kardinaalselt erinevate tõlgenduste arvu vähenemisele? Üks võimalusi oleks mõistagi loodusteaduslike meetodite ulatuslikum rakendamine. Näiteks arheogeneetika võib toota ülimalt täpseid teaduslikke (tähenduses science) fakte meie geenide päritolu ja liikumiste kohta. Selles vallas on viimastel aastakümnetel palju ära tehtud, paraku on esialgne õhin asendunud tõdemusega, et geenid, keeled ja potid pole üldjuhul liikunud koos. Suuremat abi võib saada küll nn vana (st uuritavast perioodist pärit) DNA analüüsist, kuid selle hankimine on seotud suurte raskustega ja tihti probleemne. Ja lõpuks tuleb saadud fakte ikkagi tõlgendada ja see tegevus pole kunagi n-ö lõtkuvaba.

Uusi võimalusi pakub ka strontsium-isotoobi analüüs, mis võimaldab kindlaks teha näiteks seda, kas uuritav luustik kaugemast minevikust kuulub samas kohas sündinud ja kasvanud inimesele või sisserändajale. Ja kui on piisavalt taustaandmeid, siis isegi seda, kust antud inimene tuli. Meetodit on juba edukalt arheoloogias kasutatud, ka Eestis käib esimene sellesuunaline katsetus. Uurimise edukus sõltub uurija õnnest: kas võimalike immigrantide hulgast õnnestub analüüsiks võtta just nimelt esimese põlve – nende, kes sündisid mujal – esindajaid. Tõsisemalt kõlavate järeldusteni võib siin jõuda alles suuremate seeriate analüüsimise järel, mis on aga kallis ja aeganõudev ettevõtmine.

Küllap on ja tuleb juurde teisigi loodusteaduslikke meetodeid, mille ulatuslikum rakendamine võimaldaks jõuda tõsikindlamate järeldusteni meie päritolu küsimustes. Ent seni, kuni neid avastatakse, proovitakse ja töösse võetakse, jääb etnogeneesiuurimus oma põhialustelt endiselt humanitaarteaduslikuks, s.o peamiselt keeleteaduse ja arheoloogia tegevuseks.

Olemasolevalt tasandilt edasi liikudes tuleks minu meelest kõigepealt hinnata senist uurimistööd selles valguses, mis sellest jääb sõelale ja mis pudeneb läbi. Kõigepealt tuleb aga vastata küsimusele, et kui me uurime näiteks eestlaste või läänemeresoomlaste juuri, siis mida me tegelikult ikkagi uurime. Kas läänemeresoome ja eesti keele kujunemist? Sellisel juhul oleks see 99% keeleteaduse ja kõigest 1% arheoloogia/ajaloo/geneetika teema. Kui objektiks on eesti või läänemeresoome keelt kõnelenud rahva ja selle kultuuri kujunemine, siis arheoloogia ja geneetika roll suurenevad märkimisväärselt ning jutt on interdistsiplinaarsest uurimistööst. Seesuguse uurimistöö alusreegel on, et andmeid kogutakse ja analüüsitakse igas teadusdistsipliinis eraldi ning uus kvaliteet saavutatakse alles sünteesis. Paraku eksiti just selle normi vastu varasemas etnogeneesiuurimuses, mis vahel viis välja isegi üksteise tulemuste ringkäendusele. Üks suuremaid ringkäenduse põhjusi tulenes arheoloogiliste kultuuride seostamisest keelte ja antropoloogiliste tüüpidega, nii et selle vältimiseks loobugem otsimast homogeenseid arheoloogilisi kultuure, mis võiksid vastata soome-ugri, volga-soome või läänemeresoome (või mistahes) (alg)keeli kõnelenud rahvastele.

Piirdudes kogu ulatuslikus soome-ugri või uurali etnogeneesiuurimises kitsama läänemeresoome temaatikaga, on esimeseks oluliseks küsimuseks, kas läänemeresoome aluskeel ja seega siis ka alusrahvas ja aluskultuur^[31] on kunagi üldse eksisteerinud ja kui on, siis kas see kujunes välja Läänemere ääres või toodi sisse valmiskujul kusagilt mujalt ning millisesse esiajaloolisse perioodi selline nähtuste kompleks ülepea peaks kuuluma. Moora arvates hakkas läänemeresoome algkeel, -rahvas ja -kultuur välja kujunema Läänemere ääres pärast tüüpilist kammkeraamikat valmistanud soomeugrilaste siia ümberasumist, sest materiaalse kultuuri ja asustuse areng sealtmaalt alates kuni ajaloost teadaolevate läänemeresoome rahvasteni on olnud pidev. Tollal vastas see väide tõele, kuid mitte enam: pärast radiosüsiniku dateeringute kalibreerimist päikeseaastatesse ning arvukaid uusi väljakaevamisi on tulnud teha kaks korrektiivi. Esiteks, tüüpilise kammkeraamika algus dateeritakse täna umbes aasta 4000 kanti eKr, mis algläänemeresoome keele jaoks on keeleteadlaste arvates liiga varane. Teiseks, asustuse ja kultuuri arengusse on tekkinud märkimisväärne lünk või tagasilöök perioodil umbes 2000–1200 eKr. Maa ei jäänud sel ajal küll päris tühjaks, inimesi liikus ja nad jätsid ka arheoloogiliselt tuvastatavaid jälgi maastikule, kuid me ei tea õieti, milline oli nende materiaalne kultuur; nagu me ei tea sedagi, milline oli nende keel. Madalseisu perioodi lõpul leviv keraamika ja muu esemeline kultuur erinevad aga juba täiesti sellest, mida siin viimati tunti kiviaja lõpul. See kõik ei luba enam rääkida “katkestamatust joonest” alates kammkeraamikast kuni ajaloolise ajani, vähemalt mitte Eestis ja Põhja-Lätis (Edela-Soomes seesugust ja nii ulatuslikku katkestust pole ilmselt olnud). Kui me ei taha Eestit ja Põhja-Lätit algläänemeresoome kujunemise piirkonnast välja arvata, siis tuleb selle toimumisajaks leida hilisem aeg – pärast aastat 1200 eKr.

Wiiki ja Künnapi järgi oli arengujoon pidev alates maa esmaasustusest kuni ajaloolise aja eestlasteni. Tõsi küll, nad räägivad keelelisest järjepidevusest, samas kui arheoloogid on viidanud pidevjoontele asustuse ja kultuuri arengus ning seda samuti alates Kunda kultuurist.^[32] Kardetavasti pole meil vähimatki võimalust kindlaks teha, mis keelt või keeli kõnelesid inimesed tänase Eesti alal või laiemalt Läänemere ja Uurali vahelises regioonis varamesoliitikumist kuni, ütleme, pronksiajani. Wiiki-Künnapi järjepidevusteooriale vastandub arusaam keelelisest kirevusest, millist tuntakse näiteks Ameerika ja Austraalia pärismaalaste seast.^[33] Nii mõnigi tänane keeleteadlane ei pea usutavaks, et kammkeraamikat valmistanud hõimud kõnelesid mõnda soome-ugri keelt.^[34] Teiselt poolt on korduvalt juhitud tähelepanu mitteuurali substraadile läänemeresoome keeltes,^[35] mis võibki mu meelest pärineda varasemalt ja seejuures mitteuuralikeelselt elanikkonnalt, kes on jätnud maha arheoloogilisele järjepidevusele osutavaid tõendeid.

Samas tuleks Moora mainitud teooriast sõelale jätta mõtteviis, mille kohaselt algläänemeresoome keel ja kultuur kujunesid välja Läänemere piirkonnas tänu idakaarest juurde tulnud inimeste kokkupuudetele ja integratsioonile nii kohaliku vanema rahvaga kui ka baltlaste ja germaanlaste esivanematega. Baltlaste esivanemaid seostasid tema ja palju uurijaid pärast teda kuni tänaseni välja nöörkeraamika ehk venekirveste kultuuriga. Moora ajal dateeriti selle kultuurinähtuse algus umbes aasta 1800 eKr paiku ja seesugune seletusviis võis olla kuidagimoodi veel mõeldav; praegu räägitakse ajast umbes 2900/2800 eKr, mis mingi vara- või algbalti keele jaoks on selgelt liiga varane.^[36] Ka pruugib tõsiselt kahelda selles, kas kõnealuse fenomeni puhul saab üldse kõnelda mingist ulatuslikust rahvarändest; pigem võis tegu olla teatud uue ideoloogia või elustiiliga, mis kusagilt kitsamast piirkonnast alguse saanuna levis kiiresti üle poole kontinendi. Kui uskuda keeleteadlasi, et varased balti mõjud läänemeresoome algkeeles osutavad kakskeelsele segaasustusele – ja teades, et Eestis ja Soomes puuduvad seesugusele asustusele viidata võivad balti päritolu kohanimed –, siis tuleb seda kontaktvööndit paratamatult otsida väljaspool läänemeresoomlaste hilisemat asuala ning vastavate kontaktide perioodi enne nende sellele alale laialiasumist. See viib meid soomeugrilaste sisserände teemani.

Olles jätnud kõrvale läänemeresoomlaste keelelise põlvnemise nii meie maa esmaasukatest kui ka kammkeraamikutest, jääb küsimus meie keele päritolust ometi alles. Sest meie geenipärand võib sisaldada üht-teist küll juba Kunda kultuuri kandjatelt, ja kahtlemata arvukalt jälgi kõikidest hilisematestki läbirändajatest, kuid soome-ugri keelekuju on siia ikkagi toodud teatud kindla seltskonna poolt. Ja toodud idast. Nagu sissejuhatuses märgitud, kaldutakse tänapäeval arvama, et uurali algkeel oli ühtne veel umbes aastal 2000 eKr, s.o pronksiaja algul. Kui see väide vastab tegelikkusele, siis tuleb meil kõnealust sisserännet otsida kas pronksiajast või vanemast rauaajast. Paraku ei ole meie arheoloogilises aineses seni näidatud tüüpilise kammkeraamikaga võrreldavat nähtust, mis nõnda selgelt osutaks võimalikule sisserändele ida poolt kõnesoleval ajal.

Siinkirjutaja veendumuse kohaselt on aga arheoloogid langenud algaja detektiivi lõksu ja usaldanud tõendeid, mis näivad esmapilgul küll ilmekad ja vaieldamatud, kuid on siiski sügavalt eksitavad. Et näha õigeid tõendeid, tuleb uurijail jõuda teo – ehk siis sisserände – motiivideni ja selle toimepanemise viisideni. Soomeugrilaste rännet läände (koos kammkeraamikaga) pole aga seni lähemalt üldse iseloomustatud; tekstidest võib vaid aimata, nagu oleks tegu olnud kogu rahva(rühma) suhteliselt kiire ümber- või laialiasumisega väiksemast algkodust. Millised asjaolud võisid seda tingida, kust selline hulk rahvast äkki välja ilmus, kuidas sai võimalikuks selle nii kiire paljunemine anastava majanduse tingimustes (kus arvatakse, et populatsiooni arvukus kahekordistus kõigest tuhande või pooleteisetuhande aastaga)? Ühe keraamikatüübi väidetavalt kiire levik üle laialdaste alade seostati etnogeneesitõlgenduse jaoks vajaliku inimeste liikumisega. Põhjuslik seos tundus ju ilmselge: potid levisid ühest kitsamast piirkonnast suuremale alale, ju see sündis koos inimestega, kes pidid olema soomeugrilased, sest nad tulid aladelt, kus hiljem elasid soomeugrilased.

Kultuur on pidevas muutumises ning ühiskonna jaoks pöördelistel aegadel võib see muutuda üsnagi kiiresti ja kardinaal-selt. Heaks näiteks siin on ungarlased, kelle kiire ümberasumise järel praegusele kodumaale muutus saja aasta jooksul täielikult nende majandusviis (rändkarjakasvatajatest paikseteks maaharijateks ja külaelanikeks), sellega seoses ka asula- ja elamutüüp (jurtade kõrval ja asemel palkmajad, kindlustatud asulad), ühiskonnakorraldus, ilmusid täiesti uued keraamika- ja esemetüübid. Mõistagi säilis esialgu üht-teist ka sellest kultuurist, mida harrastati oma (üle)eelmisel asualal Levedia piirkonnas Doni steppides; näiteks leitakse Ungari varasematest haudadest esemeid, mis olid valmistatud veel Doni ääres, sest ümberasumine oli ju väga kiire, ühe põlvkonna jooksul. Kuid tervikuna kujunes Karpaatia basseinis 10. sajandi jooksul välja täiesti uus ja omanäoline kultuur, mis lõimis endasse olulisi mõjutusi (nii kultuuris, keeles kui ka geenides) varasematelt kohalikelt elanikelt ja naabritelt, sh slaavlastelt ja viikingiteltki.^[37]

Ungari näide on õpetlik seetõttu, et kui meil puuduksid kirjalikud allikad, oleks ainuüksi arheoloogia põhjal väga raske näidata kõiki nende rändeid Lääne-Siberist Kesk-Euroopani; igatahes ei olnud see mingi ühe keraamikatüübi või arheoloogilise kultuuri nihkumine üle nimetatud alade.^[38] Seetõttu puudub meil vajadus otsida soomeugrilaste läände liikumise tõestuseks mingit uut ja nooremat kammkeraamika-laadset kultuurilainet. Samas on Eestis ja mujal Ida-Baltikumis rohkesti leiuainest, mis ise või mille lähimad paralleelid on pärit Ida-Euroopa metsavööndist, kuuludes ajaliselt kogu
I aastatuhandesse eKr. Just siit tuleks minu meelest otsida võimalusi soomeugrilaste lääne poole nihkumise näitamiseks. Erinevus ungarlaste rännetest seisneb siin aga selles, et tegu polnud stepivööndiga, mis võimaldas ülikiireid liikumisi kaugete vahemaade taha, ja samuti polnud tegu rändkarjakasvatajatega. Aga isegi siis, kui – nagu Eisen ütles – “rännati koguni aega mööda: otsiti teel elu ülespidamist seni kuni seda saadi ja kui see lõppes, rännati edasi”, jõudis rändajate kultuur rännuteel nii palju muutuda, et meil ei pruugi olla võimalik sihtkoha leiuainese põhjal täie kindlusega väita, kust ränne täpsemalt alguse sai.

Lõpetuseks

Eestlaste ja naaberrahvaste etnogeneesi väljaselgitamine vajab uut, varasemate kogemustega rikastatud ja tänapäeva teaduse tasemele tõstetud interdistsiplinaarset uurimisprogrammi. Tuleb hüljata senised põhjendused, miks arheoloogia ei saa selles programmis kaasa rääkida, ja leida võimalused, kuidas see siiski oleks võimalik. Seda enam et mujalgi maailmas võib täheldada elavnemist etnogeneesi uurimisel ja seda mitte üksnes keeleteaduses ja arheogeneetikas, vaid järjest enam ka arheoloogias. Kõikjal otsitakse uusi metoodikaid, kuidas eri teadusdistsipliinide koostöös kõnealustes küsimustes edasi minna. Sest lõpuks on kõik seesugused küsimused, mis puudutavad kellegi maal kunagi elanud inimeste kõneldud keelt, targad ja õigustatud küsimused, millele haritud inimesed tahavad saada vastust. Ja see vastus peab olema tänase, mitte eilse teaduse tasemel.

Kirjutise valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus).

Küsimus oma etnokultuurilisest päritolust kuulub vaieldamatult ja kohustuslikuna iga rahvuse kultuurilisse enesekirjeldusse. Modernne nooruke eesti kultuur on seda lahendanud esmajärjekorras keele kaudu. Keelelise kuuluvuse ja keelesugulastega kokkukuuluvuse kaudu on joonistunud välja ettekujutusskeemid aitamaks end positsioneerida selgepiirilise rühmana ning vaktsineerida mitte lihtsalt kõigest teistsugusest, vaid ka segastest-segavatest üleminekukohtadest ajas ja ruumis. Seda enam-vähem-selgepiirilisust on otsitud ka kaugemast ajaloost kui eesti keele tekkimine ca aastatuhande eest, aga nii on käitunud ja käituvad ka kümned muud ennasttõestavad kultuurrahvad. Kõrvuti “eestiga” on fookusalaks ka “soome-ugri” – vastavalt siis varasema ajalooperioodi jaoks.

Keelepõhisusega on jõudumööda liitunud tunnistused materiaalsest kultuurist, olgu siis koostöös arheoloogiaga (vrd eriti Ariste-Moora arendatud käsitlust kammkeraamika ja soomeugrilaste seostest eelmisel sajandil) või etnograafiaga, kus esemetüüpe või elatusviise on oletamisi seostatud ka mingi etnilise kuuluvusega. Folkloristikas saab etnilisi sugulusliine kõige käegakatsutavamalt jälitada ilmsesti kombestikukirjelduste, aga ka üksikžanride (näiteks vanasõnad) tüpoloogilise kuuluvuse kõrvutamisega. Seda muidugi juhul, kui see ei vii hoopis suurematesse segadustesse. Aga loomulikult on eesti kultuuriloos püütud tabada ka murdepunkte mentaliteetides (Loorits, Masing ning muud fantaasiarikkamad käsitused), mis on ehk olnud kõige intrigeerivamad ja samas vaieldavaimad lähenemisviisid.

Ootuspäraselt oleks keeleline minevikkuvaatamine hea saagi korral vägagi rahuldav lahendus kaasaegse, etnogeneesi teemadel (veel?) rahvuspõhiselt mõtleva inimese jaoks. Kuivõrd on sel seost kunagiste tegelike identiteetidega, jääb ikkagi igaveseks õhku. Illustreerigu seda probleemi näide tänapäeva Indiast, täpsemalt selle ühest osariigist – Orissast, kus nn hõimurahvaste osakaal elanikkonnast on suhteliselt suur, ligi neljandik. Osariigi 62 hõimu (kohalikus ingliskeelses kasutuses tribe), kes kõnelevad munda, draviidi ja indoaarja keeli, tegelikul rühmitamisel tekivad kohe järgmised raskused:^[1]

(i) mõned keeled seonduvad kindla hõimuidentiteediga (nt santali, bonda, oraoni), teistel aga kindel kogukondlik seos puudub ja nad toimivad lingua franca tasandil (nt desia, sadri);

(ii) mõnedel hõimudel (nagu lodha, mirdha, bhumia, jatapu, bagata, pentia, osaliselt gondi jt) puudub üldse selge keeleline identiteet;

(iii) mõned hõimud (nagu mahali, kondhi, kisani jt) erinevad ainult murdeliselt sellistest iseseisvatest keeltest nagu santali, kui-kuvi, kurukhi jt;

(iv) mõned hõimud, mille asuala on hajutatud eri piirkondades, kasutavad samale hõimunimele vaatamata erinevaid keeli (nt kondhi, saora jt);

(v) mõnedel juhtudel on hõimu ja nende keele nimetused erinevad (nt kolhad räägivad ho, gadabad gutobi või ollari, kondhid kui või kuvi või konda keelt); jne.

See üheti üksikasjalik, aga tegelikult ikkagi veel omajagu üldine eritelu illustreerib võimalikku keelelist ja identiteedilist variatiivsust, mis ilmsesti võis valitseda ka Läänemere kallastel mistahes arheoloogilisel ajastul ja millest meie idapoolsete keelesugulaste olukord polnud väga kaugel veel aastasajagi eest.

Lisame siia kultuurilise kirjususe, mis Orissa hõimurahvaid iseloomustab. Hõimudele on paiguti siiani omased erinevad elatusalad (alates metsikute ahvide püüdmisest kuni spetsialiseerumiseni sepatööle), mille järgi neid naabrite seas stereotüüpselt tuntakse. Isiklike vaatluste põhjal näib, et tänapäeval ühendab neid nn adivasi (‘esmaseid’) rahvaid eraldatus India identiteedi aluseks olevast hinduistlikust superkultuurist ja väljajäetus vastavast seisustesüsteemist. Iseloomulik on paljude hõimude seas levinud ja neid omakorda taas keeleüleselt või -väliselt ühendav-eristav sarna-loodususu ja hinduismi järkjärguline sulandumine, mis võib olla ka riigi poolt mahitatud. Hõimurahvaste poliitilised iseseisvuspüüdlused väljenduvad paiguti muuhulgas ka maoistlikes ideoloogiates ja relvastatud vastutegevuses.

Samuti on üpris varieeruvad nende hõimude religioossed ettekujutused ja päritolulood. Santali loomismüüdi mõnigi element muide langeb hämmastavalt kokku läänemeresoomlastel levinud kiviaegse regilaululise munastsünni-looga, sh selle n-ö eesti redaktsiooniga. Santalitel otsivad üleloomulikku päritolu linnud Hans ja Hansil maailmamere kohal lennates pesakohta. Tõugu ja kilpkonna abil maailmamerest toodud pinnasele põõsasse (sic!) tehtud pessa munetud munadest sünnivad kaks esimest inimest – Pilchu ja Pilchu budhi.^[2] Kuivõrd midagi nii sarnast läänemeresoome loomislooga meist lähema mõne tuhande kilomeetri raadiuses ei leidu, peaks näide olema kõige lennukamatele fantaasiatele kehutav.

Siinse kirjatöö eesmärk ei ole siiski ei etnogeneesi-teemalist pessimismi süvendada ega edendada poolteaduslikke fantaasiaid, millel identiteediloomes on alati olnud silmatorkav osakaal. Püüan siin hoopiski väljaspool keeleteadust, arheoloogiat ja geneetikat – kui ilmsesti tänapäeval ur-teemadel kõige tegusamaid teadusharusid – vaadelda üht kultuurilis-usundilist tiheala, millel näib olevat omajagu tegemist meie eurooplasteks saamisega ammu enne 19. sajandit. Üksjagu tähelepanu pööran ka kultuuriliselt konstrueeritud sooga (gender) seotud problemaatikale.

Elatusviiside muutumine, kultuur ja sugu

Kui keegi just väga kangekaelselt uskuda ei taha, et soomeugrilased (resp. eestlased) on siia saabunud Sumerist, Mükeenest või Atlantiselt koos täiuslike oskustega põllumajanduse, metallurgia, astronoomia ja mitmete unustatud eriteaduste alal, siis tunnistame, et meie alge on ikka olnud Põhja-Euraasia tundra- või metsakultuuris, kus inimese suhe loodusega on seisnenud sellega väga tihedas kokkusulandumises. Viimase all ei pea ma silmas mitte tänapäeval jutlustatavat ökokogukondlikkust või mingit loodussõpradest-taimetarkadest koosnenud Kungla rahvast, vaid arhailist kütikultuuri, mis tulenevalt oma ülimast loodussõltuvusest oli iseäranis haavatav sellesama eluviisi varjupooltest.

On antropoloogiline tõsiasi, et just kütikultuurid võivad olla eriti ebastabiilsed, demograafiliselt kõikuvad, sageli soolisest tasakaalust meeste kahjuks väljas, seeläbi hääbuda ja kaduda. Sellises kultuuritüübis on naine kultuuri maise poole hoidja ja edasikandja, mees aga ressursse hankiv hulgus, kes liigub otsekui vastu tahtmist kultuuri eesliinil või äärealal, olles sunnitud lävima nii ambivalentse looduskeskkonna kui ilmsesti jõupositsioonil oleva matrilineaarse laagriümbrusega. See on olnud kiviaegse inimese tõelisus, mille metsakeskkondlik erikuju on väljendunud šamanistlikus ergastatuses, transilembuses või hüsteerilisuses.

Šamanismi kui paljuski ka üleekspluateeritud kontseptsiooni ei saa üldistada ühtviisi kõikjale, kus selle tunnustele mingil moel vastav kultuuritüüp esineb. Šamaani võimu- ja mõjuala ning vastavalt ka ta roll on rahvati erinenud ja erineb. Paljudel juhtudel (sh Põhja-Euraasias ja Siberis) on sugu- ja perekondlikud kultused võinud olla šamaani mõjust puutumata,^[3] tema töö on olnud spetsiifiliselt seotud ennekõike distantsil asuva vaimude maailmaga. Kaitse- ja abivaimude diktaat on võinud määrata ta olemuse ja käitumise, selle spetsiifika rituaalide läbiviimisel, aga ka soospetsiifilised nüansid kuni rituaalse transseksuaalsuseni välja (viimati teadaolevalt eriti tšuktšidel ja itelmeenidel), et olla meelepärane või sobiv partner kaitsevaimudele. Šamaani eba- või pool-inimlikkus on seega olnud normatiivne, tema käitumine ei ole olnud lihtsalt meditsiiniline või kliiniline probleem, nagu koloniaalne mõtlemine pikalt tõeks on pidanud. On ka arvatud, et kogu animistlik uskumussüsteem on olnud šamanismi saadus, mitte vastupidi.^[4]

Šamanism ei ole muidugi üksnes põhjapoolsele Euraasiale iseloomulik nähtus ning omaette huvitav probleem ongi šamanismi levik või selle reliktid Euroopas.^[5] Pöördudes aga tagasi soomeugriliku mineviku juurde, huvitab meid just üleminek, mis tähistab šamanismile iseloomulike joonte taanduma hakkamist ning asendumist millegi muuga. Kahtlemata on kütikultuur (või sellega kombineeruv põdrakarjatamine) mingil hetkel sattunud kontakti olemuselt hoopis teistsuguse elu- ja majandamisviisiga, kus keeruline partnerlussuhe looduse ja inimese vahel on järk-järgult asendunud looduselt või loodusest soovitu hankimisega palju ühepoolsemalt jõupositsioonilt. See üleminek pole toimunud kuidagi järsult ning pärast selle toimumist on kütikultuur ja sellele implitsiitselt omane ekstaatiline erksus säilinud ka edasi.

Nii ei ole läänemeresoome metsavööndi jahimeeski olnud laigulises vestis
puusalttulistaja, vaid tähelepanelik üksik-üritaja, kelle suhe metsa ja saakloomadega on väljendunud omalaadses mängus, mis on rikkalikult laetud sooliste konnotatsioonidega. Kütt on olnud “metsast kosija”, meelitaja.^[6] Seksuaalsusega seotud tabud ja ended (näiteks keeld naisel püssist üle astuda või jahivarustusega mistahes kontaktis olla) on siin ilmne mälestus kiviaegsest sookultuurist, kus mees pidi hoidma omamoodi truudust metsale ja saakloomade vaimudele, segamata sinna maist vastassugupoolt. “Jaht” ja “mäng” omavad ka eesti keeles tähendusi nii jahinduses kui armuelus, mis ei saa olla näide pelgast keelekujundlikkusest. Ka püük metsast on sisaldanud maagilist manipulatsiooni, nii nagu omaaegsed inimsuhtedki, sh suhted vastassugupoolega.

Arhailise küti rolli võib tinglikult vaadelda viitena šamanismile, kuigi otseselt ei ole need samastatavad. Igatahes on küti tegevus ka põlluharijatel erinenud olemuslikult maaharija omast. Loodusvaimudega lävimise ja manipuleerimise asemel on esikohale asunud palju otsekohesem ja kollektiivsem viljakusmaagia, adra taga käija jaoks on mets olnud vaenulik sfäär, mida on tulnud anastada ja raadata, kultuuriks pöörata, samal ajal kui “nõidkütt” on liikunud piirialal, paiguti võõrale territooriumile sisse tungides ning sealt saaki “ära meelitades”.

Üleminek küttimiselt põlispõllundusele pole olnud lihtne ega järsk ning soome-ugrilased pole ilmsesti põllumeesteks saanud üksnes juba Euroopa piiridele jõudmisega. Šamanistlike arktiliste küttide ja poolnomaadlike põdrakasvatajate ning põlluharijate vahele jääb väga huvitav kultuuriline üleminekuetapp, mida iseloomustab aletamine ja metsakarjatamine. Just siin pääsevad esile klassikalised animistlikud uskumused eri piirkondi (mets, vesi, maa, tuul-õhk jne) haldavatest vaimolenditest ja nende perekondadest,^[7] millega inimene veel endiselt partnerlussuhteid peab, kas siis ise või uue rolli – teadja – vahendusel. Just see aletamise ja (veise)karjatamisega seotud kultuuritüüp näib olevat kõige tunnuslikum, huvitavam ja viljakam iseloomustamaks üleminekut šamanismilt “tsiviliseeritud” põllumajandusele. See on ühtpidi “metsast välja tulek”, teisalt ei tähenda see otseselt metsast välja jõudmist, vaid selle piirile jäämist, kus paljuski näib endiselt kinni olevat meie läänemeresoomelik tuum või vähemalt selle kultuuriline idaelement.

Eesti kultuur on loomulikult vägagi põllumajanduse- (st põlispõllunduse-) keskne. Iseäranis on ta selliseks kujunenud viimase aastatuhande sees, kusjuures vähetähtis ei ole hilisema pärisorjusliku korra mõju maarahva metsaelust võõrutamisel, samuti protestantlik pööre, mis jättis järjest vähem võimalusi rahvapärasele müstikale, sh vanade eelkristlike kujutelmade säilimisele. Põllumajanduslik kultuuritüüp seab eelisolukorda mehe. Just mehe füüsis muutub siin vajalikuks ja väärtuslikuks, kui küti väleduse asemel läheb hinda atra tõsta jaksav, aga ka mõõka keerutada suutev jõumees. Põlluharimisega saab tagada stabiilsemaid ressursse, see paneb aga aluse suuremale iibele ning siit algavad omakorda hõimkondlikud probleemid ressurssidega. Kiviaegses kütikultuuris asusid ressursid hajusalt suurel alal ning omal moel säilis see olukord ka alekultuuris.

Siit alguse saanud muutust on arheoloogilise usundiuurimise seisukohast nimetatud ka pronksiaegseks ideoloogiaks,^[8] mida muuhulgas iseloomustab kogukondliku kollektiivhinge-arusaama teke. Siit alates on tuntud põlispõllundusega kaasnenud konfliktid inimese ja looduse ning küllap ka inimese ja inimese vahel, ennekõike meie mereäärsemas rannikupõllunduses.^[9]

Niisiis on elatusviisil selge seos soolise kultuurimustriga ning see avaldub omakorda ka rahvausus.

Teadja ja karjus

Läänemeresoome areaali traditsioonilise kultuuri üks iseloomulikumaid rolle on karjus. Huvipakkuv on tema pikalt säilinud funktsioon maagilise vahendajana metsa ja inimühiskonna vahel, samuti talle kohustuslikud tabud oma ülesande – tagada kogukonna karja säilimine – edukal täitmisel kevadsuvisel karjatusperioodil. Nende tabude, samas ka karjuse ja kogukonna suhete lähemal uurimisel ei saa taas märkamata jätta seksuaalsuse ja kultuurilise sooga seotud temaatikat. Karjuse töö on seisnenud maagilise lepingu sõlmimises ja hoidmises metsaga (resp. animistliku metsavaimuga). Selle lepingu täitmiseks on karjus pidanud karjatusperioodil hoiduma seksuaalsuhetest vastassooga, samuti vältima mistahes kontakte traditsiooniliste meelelahutuste kaudu, kus eri soost inimesed on kohtunud, näiteks igasuguseid külanoorte meelelahutuslikke kokkusaamisi. Karjust on seetõttu rahvapäraselt võrreldud nii munga kui eunuhhiga.^[10]

Lisaks neile tabudele tõuseb seksuaalsuse või selle tõrjumise teema karjuse puhul esile ka igapäevasuhetes külanaiste, eeskätt perenaistega. Karjus on pidanud silmas pidama perenaise käitumist ja väljanägemist, kusjuures tal on olnud kohustus või õigus karistada (lüüa piitsaga) perenaist, kui selle väljanägemine on viidanud mittekultuurilisele/seksuaalselt esiletükkivale. Perenaine ei ole tohtinud ilmuda karja saatma paljapäi või paljajalu, ka ei tohtinud karjus näha kuuvere jälgi ta rõivastel. Siin võime märgata mõningast sarnasust nende naiskontakte puudutavate keeldudega, mis kehtisid kütile jahi(eelses) situatsioonis. Karjuse teod moraalsuse jälgijana on kandunud ka muistendisüžeedesse, kus ta ründab (st üritab karistada) lahtiste juuste, paljaste jalgadega või muul moel traditsioonilise kultuuri seisukohast mittekohasel viisil ilmuvat naispühakut (õigeusklikus rahvakultuuris harilikult Paraskevat) või Jumalaema ennast.

Karjus on niisiis omal moel perenaisega konkureerinud, mille taga võib näha ka pinget küla ja metsa (inimühiskonna ja metsikuse) vahel, mille juured aga näivad asuvat varemkirjeldatud šamanistlikus kütikultuuris. See pinge on jälgitav just koduloomadega seotud rituaalide kaudu. Perenaine on olnud oma loomadega sensuaalses läheduses kodusfääris ning viinud läbi vastavaid rituaale seal, samas kui karjus on loomade eest hoolt kandnud ja neid maagiliselt turvanud väljaspool majapidamist ja/või küla. Näib, et väljaspool küla on karjus pidanud otsekui neutraliseerima igasugust inimlikkust, sh inimlikku (st naiselikku) seksuaalsust, mis koduloomadega kodunt kaasa tuli. Nii iseloomustab karjuse ja perenaise/kogukonna suhet ühelt poolt koostöö (kogukonna leping karjusega kuni tasu üksikasjadeni: riietamine, toitmine, majutamine jne), teisalt aga ambivalentne pinge, mis võib kõikuda austavast hirmust varjatud põlguseni. Karjuse-rolli sarnasust Juri Lotmani ja Boriss Uspenski arendatud “oma võõra” mõistega^[11] on rõhutanud mitmed vene folkloristid.

Lisaks otseselt inimliku läheduse, käitumisnormide ja seksuaalsuhetega seotud tabulisusele võib välja tuua ka sümboolsemal tasemel seksuaalse tabulisuse. Siin käib jutt karjuse ja looduse vahelistest suhetest. Sarnaselt keeluga rikkuda seksuaalse läbikäimise teel naiselikku tervikut ei ole karjus võinud teha seda ka maa/looduse suhtes. Muuhulgas on talle võinud keelatud olla puude-põõsaste vigastamine ning üldse loodusele kahjutegevad toimetused – st tegelikult kõik (mehe)tööd. Teod, mis meestele olid keelatud ainult teatud tähtpäevadel (jüripäev, maahingus) ja mis kätkesid endas samuti meestetöö ja maa kahjustamise või ka otseselt naisega sugulise läbikäimise keeldu, olid karjusele keelatud läbi kogu hooaja. Siin võib näha maa ja naiseliku sümboolset seotust, mis on eriti iseloomulik juba põlluharimisega tegelevatele rahvastele.

Niisiis on karjuse ülesanne olnud inimlikku/naiselikku kontrollida ja omamoodi paradoksaalselt ka selle eest vastutada. Selleks on ta pidanud ise ümber kehastuma mittemeheks, muutudes niiviisi ajutiselt omamoodi kultuurilise kolmanda soo esindajaks. Selline käitumine ei ole kuigivõrd omane patriarhaalsele ning meie materjali seisukohalt kristliku superstraadiga rahvakultuurile, kus maskuliinsuse ja feminiinsuse kultuurilised normid on üpris selgelt välja joonistunud ning läbi vastavate praktikate ja rollikäitumise igapäevaelus rõhutatud. Rituaalne transseksuaalsus on pigem omane šamanismile, tuntud loomulikult ka näiteks hinduismi tantristlikes vooludes, kuid ühiskondlikke ülesandeid täidab veel väga mitmetes maailma piirkondades (vt albaania virgjinesha– või india hirja-institutsioone). Selline kultuuriline transseksuaalsus toimib (kas siis ajutiselt või eluaegselt) üldiselt ikka mingites kogukondlikes huvides (maagilistest eesmärkidest prostitutsioonini). Midagi sarnast võime täheldada ka alekultuuri karjuse puhul.

Karjuse kultuurilise soo uurimisel on kohane pöörata pilk talle lähedastele rollidele traditsioonilises ühiskonnas. Ennekõike tuleb siin kõne alla teadja. Teadaolevalt on karjus võinud karja väljalaskmisrituaalis või maagilise lepingu sõlmimisel metsavaimuga kasutada teadja abi. Iseäranis Karjalas on täheldatud ka otseselt teadja-karjuste olemasolu, mispuhul võiksime karjust käsitada otsekui teadjarolli ühe variandi või aspektina. Teadja roll on ühiskonnas olnud korda loov või hoidev (ravimine, kadunud inimeste, loomade, asjade leidmine, animistlike vägede neutraliseerimine jne), samas on teadja käitumine sisaldanud ka tavapärasest hälbivaid, tavapärasuse suhtes isegi intrigeerivaid jooni. Olen välitöödel vepslaste juures kogenud ka teadja neutraalsemat või tavalisest avaramat suhtumist näiteks tavapärastest soorollidest hälbivasse käitumisse.

Siiski pole metsavööndi teadjat ja idapoolset soomeugrilikku šamaani võimalik samastada, kuigi geneetiliselt võib siin sarnasusi leida. Läänemeresoome teadja päritoluga süvitsi tegelnud Anna-Leena Siikala peab teadja väljakujunemist šamaanist spetsiifiliselt rauaaegseks kultuurinähtuseks, kui pikaajaliste läänemeresoome-germaani kontaktide tulemusel oli šamanistlik rituaalitehnika teisenenud teadjale iseloomulikuks loitsukeskseks praktikaks.^[12] Transs ja eepiline šamaanilaul žanrina asendus selle käigus loitsude kasutamisega, mis võimaldas ravi- jm protseduure läbi viia ilma kurnavate šamanistlike teadvusseisundi muutusteta. Šamaani ennasthävitav sõltuvus abi- ja kaitsevaimudest asendus teadja jõulisema domineerimisega oma mütoloogiliste abiliste üle. Siikala toetub seda arengut kirjeldades ennekõike spetsiifiliselt Valge mere-Karjala pärimusele ja miljööle, kus Kalevala-meetriline eepiline laul toimis 19.–20. sajandini mütoloogilise maailmapildi kandjana (erinevalt lõunapoolsematest läänemeresoomlastest), mis toetas ka teadjat tema töös. Teoreetiliselt saab oletada, et selline olukord võis mõnisada aastat tagasi valitseda veel kogu läänemeresoome kultuuriruumis üldisemalt. Samal ajal eksisteeris teadja kõrval ka nõiainstitutsioon, mis oli oma olemuselt lähedasem šamaanile.^[13]

Vaadeldaval perioodil leidsid läänemeresoome ja germaani-skandinaavia kontaktid aset üpriski laialdasel alal Läänemere kallastel ning praegusel Loode-Venemaal, kus iseäranis kaubateedel oli läänemeresoomlaste ja idaviikingite läbikäimine tihe. Tõenäoliselt saabus muutus seoses slaavlaste tulekuga I aastatuhande lõpul, mis koos kristluse levikuga tõi ilmsesti kaasa ka mütoloogiliste laulude kadumise ja hiljem läänemeresoomeliste Kalevala-meetriliste loitsude kõrval historioolade (proosaloitsude) üha enama levimise Venemaa aladel, eriti vahest Laadoga ja Äänisjärve joonest lõunasse jäävate rahvaste juures.

Rauaaegsete kultuurimõjude puhul on eriti rõhutatud skandinaavialiku sõdalasideoloogia levikut,^[14] mis mõjutas ka teadja kui rolli ja vastava atribuutika väljakujunemist. Teadja rollikäitumise oluliseks jooneks on  maskuliinsus, sõltumata ta tegelikust bioloogilisest soost. See ei ole enam vastavuses karjuse omamoodi transseksuaalse rolliga, nagu eespool sai kirjeldatud. On põhjust oletada, et kui karjuse puhul tuleb kõne alla mingi geneetiline side šamanismiga, siis teadjal see pigem taandus. Karjuse käitumine on autistlik, ta on olnud spetsiifiliselt seotud loodusvaimudega (ennekõike metsavaimuga), olles otsekui vahelüli üleminekul poolnomaadlikult šamanismilt alepõllunduslikule kultuuritüübile. Iseäranis põhjavene etnograafilises aineses tulevad karjatamisega seotud maagias esile kristlikud aspektid. Neid, näiteks nn jumalik obhod (piiramisrituaal karja kaitseks),^[15] tuleb käsitada hilisema kultuurimõjuna. Jääb võimalus seostada karjuse rollikäitumist ka munkluse või strannikluse mõjutustega, mis võiks seletada näiteks seksuaalsuhte keeldu (vrd ka varemmainitud võrdlust mungaga). Kindlasti on need konnotatsioonid olemas, kuid ilmselt hilisematena. Pole väheoluline, et meid huvitav ambivalentne karjus on ennekõike olnud tuntud läänemeresoome rahvastel ja vastavatel substraataladel, seevastu vene kultuuris laiemalt on karjusele ambivalentse respekteerituse asemel osaks saanud alavääristav suhtumine. Kultuurilise kolmandasoolisuse asemel pääseb seal esile lihtsustatud kujutlus karjusest kui ebatäiuslikust alaväärsest mehest.

Kujutelm maskuliinsest teadjast pole tundmatu ka soome-ugri substraatalale asunud põhjavene kultuuris ja tema rolli on võrreldud muuhulgas eepilise kangelase omaga.^[16] Šamanistliku ebaluse asemel tõuseb siin iseloomulikult esile traagiline otsusekindlus. Teadja on pidanud initsiatsioonifaasis, muidugi ka oma igapäevatöös, pidevalt ületama ebainimlikke hirme, ta on pidanud taltsutama ja kontrolli all hoidma oma maagilisi abilisi ning need (koos muude teadmiste ja oskustega) elu lõpu eel jõu raugedes oma järglasele pärandama – et nad tema üle võimust ei saaks. Teada-tuntud on folkloorne motiiv, mida olen ühelt vepsa teadjalt ka päriselus vahetult kuulnud, et teadja, kes pole oma salateadmisi õigeaegselt pärandada saanud või suutnud, sureb piinarikast surma, kui tema senised, kristlikust seisukohast deemonlikud abilised tema üle lõpuks võimust saavad.

Niisiis, koos metalliaegsete tihedate germaani (aga ka balti) kontaktidega asus šamanistlik idapoolne kütikultuurne soomeugrilus muunduma millekski uueks, mille oluliseks kvintessentsiks said teadja institutsioon ning soolisest aspektist maskuliinsuse järkjärguline nihkumine perifeersusest kultuuri südamesse – saadetuna üleminekust põllumajandusele, sagenevatest sõjalis-kaubanduslikest kontaktidest, palju hiljem ka kristlusega tulnud patriarhaalsusest. Arvan, et justnimelt selles kultuurilises nihkes võib näha midagi iseomaselt läänemeresoomelikku, mis on sealt edasi kandunud ka põhjavene ning vahest idapoolsemate soomeugrilastegi kultuuri. Omamoodi kurioosumina ja kauge šamanistliku järelkajana mõjub selles kõiges siinkirjeldatud (teadja)karjus, kellesarnaseid võib nii vepsa ja karjala kui ka põhjavene vanema põlvkonna esindajate seas veel tänapäevalgi vahel harva kohata.

Eesti ja läänemeresoome

Kui tahta eelöeldu järel välja tuua midagi eriomast kujuteldavale “päriseestilisele”, peab esiteks tõdema, et kahetsusväärselt toimusid viimased üpris suured murrangud – sh kunagise külakogukondliku ühtsuse lagunemine – vahetult rahvaluule suurkogumise eel ja ajal 19. sajandi teisel poolel. Seega on meie kasutada olev pärimusaines (erinevalt kasvõi idapoolsemate läänemeresoomlaste omast) justkui “uuem” ning kannab palju tugevamat modernsuse pitserit. Samas on ilmne, et eestilisele on idapoolsemaga võrreldes kindlasti ja ootuspäraselt omased mitmed kultuurilised, kohast ja ajaloost tulenevad eriarengud.

Jättes üksikküsimused arheoloogide lahendada, on ikkagi selge, et juba nooremaks pronksiajaks oli siinne rahvastik (ja meil pole erilist põhjust või võimalust kõnelda siin otsesest etnilisest kuuluvusest) just kultuuriliselt jagunenud (vähemalt) kaheks suureks rühmaks – ranniku- ja sisemaa-rahvaks.^[17] Teadaolevalt oli just esimese osaks esmane põlispõllundus iseäranis Põhja-Eesti paepealsetel aladel, Saaremaal ja mujal. Sellise arengu põhjusena võib näha kontakte lõunapoolse Skandinaaviaga, ühes millega liikus väga tõenäoselt ida poole ka see kultuuriline kihistus, mis tõi muuhulgas ajapikku kaasa kirjeldatud nihke šamanismilt teadjakesksele kultuurile, sh germaani loitsupärimuse laenud,^[18] sõdalas- ja/või kangelasideoloogia leviku, küllap ka vastavad poeetilised žanrid ja vastava kujutluskeele lõplikuma väljakujunemise senise šamaanilaulu (ning loomulikult muude lüürilisemate ürgžanride) kõrvale või asemele. Kaasates ka balti mõjusid, moodustub ilmselt just siin Kalevala-kood (sh eesti regilaul) meile teadaoleval kujul.

Aastasadade või -tuhandetega muutub see kultuuriliselt üldisemaks, eesti kultuuriruumile iseloomulikuks. Pronksiaja juurde tagasi tulles võib aga arvata, et just sisemaa raskematel muldadel ning metsades ja padrikutes jätkus aastasadu kauemaks küti- ja alekultuurile iseomast mustrit, mis oma olemuselt erines germaanipärasema merekultuuri ja varase põlispõllunduse viljelejate omast. Arvatavalt on selline kahekslõhenemine omane suuremale osale läänemeresoome ruumist ja rahvastest – nimetagem seda kasvõi siis euroopastumise ja varasema soomeugriluse dialoogiks.

See pronksiajal lääne ja lõuna poolt alanud mõju võis Eesti territooriumil I aastatuhande lõpuks isegi aeglustuda, seda just võrreldes idapoolsemate rahvaste, ennekõike vepslaste ja karjalastega. I aastatuhande viimastesse sajanditesse jääb Laadoga ümbruses toimunud etnogeneetiline pulbitsemine. See pani edaspidi iseäranis karjalased liikuma Laadoga ja Soome lahe vaheliselt säärelt põhja-, lõuna- ja idapoolsetele aladele,^[19] mis olid enne asustatud saamide, vadjalaste ja vepslastega. Ka vepslaste asustus oli jõgesid pidi järve idakaldalt liikumas peamiselt ida suunas – kuni Valgjärveni ja Volga läteteni välja.^[20] Sellele perioodile on iseloomulik nende rahvaste tihe läbikäimine kaubateedel nii araablaste kui viikingitega (vrd taas sõdalasideoloogia levikut), seejärel põhja poole liikuvate slaavi hõimudega. Selles kolmepoolses sünergias sündis 9. sajandil esmakordselt ka Vene riiklus, kus “vessidel” ja “tšuudidel” oli mängida oma osa.

Kuid vepslaste ja karjalaste toonastegi esivanemate puhul võib küllap täheldada sarnast allkultuurilist jaotumust – ühelt poolt kaubateede (suuremate jõgede ja järvede) ääres elanud kontakthõimud, kes olid enam avatud vägagi rahvusvahelisele läbikäimisele ning kelle osaks oli järgmiste sajandite jooksul pigemini sulandumine venelastesse, sealhulgas nende eliiti, teiselt poolt perifeersemates piirkondades, metsade ja soode keskel asunud rühmad, kes säilitasid 20. sajandini nii oma keele kui ka alekultuuri ühes sellega kaasas käivate animistlike uskumuste, küttimise ja sookultuuriliste iseärasustega, sh mingite iseloomulike rudimentidega šamanismist. Nõia roll kõrvuti teadjaga, põhjapoolses Karjalas 20. sajandini praktiseeritud karukultus, mis on geneetiliselt kõrvutatav obi-ugrilaste omaga ja mis enam karjakasvatusega tegelnud hõimudel asendus veel 20. sajandini kestnud kogukondliku härja- või lambaohvriga,^[21] aga ka naise märgatavalt autonoomne roll ühiskonnas on selle olulisemad tunnused. Just sellistena me oma idapoolseid hõimurahvaid etnograafilise ja folkloorse ainese põhjal ka siiani tunneme.

Eestis (loomulikult ka Soomes) on aga tunduvalt enam säilinud merelisema-germaanimõjulisema ja sisemaise kultuuri kahehäälsus. See aastatuhande pikkune kultuurieristus eksisteerib meis tegelikult tänini, väljendudes antropoloogilises tüübis, elualades, ainelises kultuuris, soorollilises käitumises, rahvapärases huumoris ja muus folklooris, küllap milleski veel. Eesti muistse merekultuuri viimaseid renessansse oli purjelaevade epohh 19. sajandi lõpul ja 20. alguses, mis vahendas silmatorkavalt palju argikultuurilisi jooni laiast maailmast. Modernse eestluse tekkimise kese see-eest asus Mulgimaa ja Lõuna-Eesti savimuldadel ning kirjanduslik-poeetiliselt Vargamäe soodes, st sisemaises kultuuriruumis, mis seni domineerib praegusegi eestluse post-
talupoeglikus enesekuvandis.

Arvestades paljutki vahepealsetel aastatuhandetel toimunut on meieaegse eesti rannikukultuuri side pronksiaegse rannikuviljelejaga loomulikult tinglik, kuid sugugi mitte olematu. Arvan, et see kunagine side germaanliku sõdalasideoloogiaga, mis tegi šamaanist teadja, hiilivast individualistlikust kütist kaupleva või vallutava meeskonna liikme, lahutas metsavaikuse mereliseks horisondiks ja sisemeditatsiooni enam avatud meeleolukuseks, on eestlaste seas eristatav siiamaani, kuigi seda pole ei ühiskondlikult ega ka teaduslikult eesti kultuuris piisavalt määratletud. Modernse eesti kultuuri masinavärki iseloomustab igakülgne keelelis-kultuuriline unifitseerimis- või unifitseerumisiha, kuid erinevused mentaliteetides ei ole ju kadunud. Kuigi sellest “ei räägita”, on randlasele ju kogu see “eestlaslik” meditatiiv-tseremoniaalne register, mis meie avalikkuses esimest häält laulab, suhteliselt igav ja liiga vähe mänguline, sisemaine “päriseestlane” ei jaga aga eriti mitmekeerulist testivat rannahuumorit, mis ta segadusse ajab või kurjaks võib teha.

Talupoeglikule talgukultuurile vaatamata on sisemaalase ideaaliks eraviisiline talupidamine. See kujunes küll korralikult välja alles 19. sajandiga, kuid hajaasustusliku eluviisi levik suures osas sisemaa-Eestis põhjendab omal moel selle orientatsiooni varasemat olemasolu. Lõpuks oli piiritletud eraomandus ka nii Pearu kui Andrese ideaal ning me ei tea, kuidas neil ja teistel külameestel oleks õnnestunud ühine kollektiivne laevaehitus, hülge- või noodapüük – nagu seda on pikalt viljelnud merekultuuri esindajad.

Vahest selgus eelöeldust vähemalt see, et oma saamisloost teadasaamiseks tuleb meil endiselt tegelda nii kultuuriliste “siseressurssidega” – mentaliteetide ja pärimusega – kui ka sugulas- ja naaberrahvaste tundmaõppimisega, iseäranis nii praegustel kui endistel piirialadel. Minevik on endiselt rikkam, kui arvata oskame, ning seal on intrigeerivaid sõlmkohti, mis jäävad varasemasse aega kui muistne vabadusvõitlus, ärkamisaeg või suured sõjad, ütlevad meie kohta aga palju.

Kirjutise valmimist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium (projekt IUT2-43), Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus) ning Eesti Teadusagentuur (projekt ETF9271).