Proosa

Kliimapoliitikas nii meil kui mujal on kolm põhimõttelist valikut. Esimeseks võimaluseks on jätkata arengurajal, kus inimtegevuse mõju kliimale kasvab edasi ja toimetulek kliimamuutuste mõjudega jääb eelkõige inimeste ja ettevõtete endi ülesandeks. Teiseks arenguvalikuks on juhitud kohanemine kliimamuutustega ehk eesmärgiks ei ole inimtekkelise kliimamuutuse ärahoidmine, vaid selle võimalike negatiivsete järelmitega toime tulemine – näiteks kliima soojenemisega kaasnevate äärmuslike ilmastikuolude suhtes kindlamate ehitiste konstrueerimine. Kolmandaks arenguvalikuks on pürgimus vähendada inimtegevuse mõju kliimale ja seeläbi ennetada inimtekkelise kliimamuutuse kahjusid. Praktikas kujuneb kliimapoliitika nende kolme pürgimuse vahel ning ilmselt alles pikas perspektiivis saame anda hinnangu, millise valiku järgi poliitika kujundati ja rakendati.

Kliimapoliitika valikute kaalumisel tõuseb kaalukeeleks nii moraalne küsimus inimese mõjust loodusele ja keskkonnale kui ka elanike sotsiaal-majandusliku heaolu küsimus. Seades esikohale inimese kohanemise või kahjustuse ennetamise, keskendume isekalt enda liigi ootustele ja vajadustele teiste liikide elu ja heaolu arvelt. Elanikkonna sotsiaalmajandusliku heaolu vaatest tuleb aga silmas pidada, et kliima soojenemise ja biosfääri kahjustamisega, kuid teisalt ka kliimamuutuste vähendamise või nendega kohanemise jõupingutustega kaasnevad suured kulud, mille katmine jääb ühiskonna õlule. Ühiskondliku ümberjagamiseta võib see teravdada toimetulekuprobleeme vähem jõukates ühiskonnakihtides.

Mis kujuneb kulukamaks, kas kliimamuutused või rohepööre?

Üks mahukamaid ülevaateartikleid, mis sisaldab 22 analüüsi kliimamuutuste majandusmõjust, toob välja, et Maa keskmise õhutemperatuuri tõus 2,5 kraadi võrra vähendab globaalset majanduse kogutoodangut 1,3% võrra.^[1] Kuigi üksikuuringute tulemused on mõneti erinevad, osutavad hinnangud siiski üksmeelselt, et isegi kui lühikeses või keskmises ajahorisondis võib kliimamuutus mõnes piirkonnas kogutoodangut suurendada, siis pikemas perspektiivis mõjub kliimamuutus majandusele negatiivselt. Seejuures käsitletakse uuringutes eelkõige otseseid, näiteks ekstreemsetest ilmastikunähtustest põhjustatud kahjusid. Kuid neile lisanduvad ka kaudsemad mõjud, mida on raskem mõõta, näiteks mõju taimede tolmeldamisele, muldade viljakusele ja veerežiimile ning seeläbi põllumajanduse ja toiduainetööstuse tootlikkusele. Eesti kohta sarnased hinnangud puuduvad, kuid kuna keskmine temperatuur tõuseb Eestis pigem üle keskmise ja Eesti avatud majandus on mõjutatud piirkondlikest ja globaalsetest suundumustest, siis suure tõenäosusega kahjustab kliimamuutus ka Eesti majandust.

Teisalt on mahukas kliimapoliitika globaalse soojenemise vähendamiseks või sellega kohanemiseks seotud suurte kuludega. Siiski tundub mitte midagi tegemine olevat veel kallim – Euroopa Komisjoni tehtud simulatsioonid näitavad majanduse kliimaneutraalseks muutumisega kaasnevat suhteliselt tagasihoidlikku kogumõju Euroopa majanduste kogutoodangule – see jääb eri mudelite korral vahemikku –0,7% kuni +0,55% –, samade suurusjärkudeni on jõudnud ka IMF oma globaalsetes prognoosides.

Rohepööre Eesti majanduses

Eesti kasvuhoonegaaside heitkogused on viimase 10 aastaga langenud 40%, 1990. aastaga võrreldes üle 60%. See on olnud väga kiire muutus, aga ka baastase on olnud kõrge. Meie elu- ja majandustegevus ületab siiski jätkuvalt maa taluvuspiire ning kliimaneutraalsuse saavutamiseks peaksime 2035. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside heidet 2021. aastaga võrreldes veel 32%.

Senine heitmekoguste trend on ootuspäraselt sõltunud põlevkivielektri konkurentsivõimest. Kasulik on teada, et kui Eesti elektritootmise heide oleks EL-i keskmisel tasemel, mitte sellest 2,7 korda kõrgem, oleks ka Eesti koguheide EL-i keskmisega sarnane ja 2035. aastaks püstitatud KHG vähendamise eesmärk juba saavutatud. Energiatootmise kõrval, mis moodustab ligi pool Eesti koguheitest, on heitmete mahult suurimad valdkonnad töötlev tööstus, põllumajandus ning veondus ja laondus – viimased kolm moodustavad kokku 42% koguheitmest.

Rohepöördeks nimetatav ülesanne seisneb nende valdkondade ja tegelikult kogu majanduse ümberkorraldamises nii, et ressursikasutus oleks senisest tõhusam. Seda nimetatakse ka majanduskasvu lahutamiseks ressursikasutuse samaväärsest kasvust (ing k decoupling). Eurostati andmetel tekkis Eestis 2021. aastal miljoni euro lisandväärtuse loomiseks keskmiselt 359 tonni kasvuhoonegaase, mida on ligi 1,6 korda enam kui EL-is keskmiselt. Peamiste majandusharude heitmemahukus on vähenenud EL-i keskmisest kiiremini, kuid madalamal rippuvad viljad on sageli korjatud ja edasised sammud heitmemahukuse vähendamisel nõuavad suuremaid jõupingutusi. Samuti on majandusüksused keerulise valiku ees – kas investeerida tänastesse tehnoloogiatesse või oodata ja teha panus sellele, et turule tulevad peagi uued ja oodatavalt märksa tõhusamad lahendused. Esimese valiku riskiks on möödainvesteerimise oht, kuid investeeringutega viivitamisel riskitakse konkurentsipositsiooni kaotusega.

Dilemma on tõsine, sest praeguseks tööstuslikku kasutusse jõudnud tehnoloogiad on kliimaneutraalsuse saavutamiseks paraku ebapiisavad. Kliimaneutraalsuseni jõudmine eeldab  läbimurdeid uute rohetehnoloogiate väljatöötamisel ja rakendamisel. Rahvusvahelise Energiaagentuuri (IEA) andmetel^[2] on ligikaudu pool tehnoloogiatest, mida vajame looduse sidumisvõimet mitteületava heitmetaseme saavutamiseks aastaks 2050, alles varajases prototüübi- või demonstratsioonifaasis.

Kes ei riski, see šampanjat ei joo

Mõtestades rohepööret kui jätkuvat majanduskasvu, mille saavutamiseks kulub aina vähem ressursse, on selge, et peame eriti lootma kiirele tehnoloogilisele arengule. Kuid erinevad rohepöördega seotud tehnoloogiad konkureerivad omavahel ning paljudes valdkondades ei ole selge, milline saab olema läbimurdeline lahendus. Vastust ootab küsimus, kui julgeid panuseid alles arendusfaasis tehnoloogiatele teha. Aga teha on neid vaja, kui Eesti ei soovi tulevikus leida end olukorrast, kus peame kogu vajaliku rohetehnoloogia ja selle saadused importima, sest me pole ise midagi arendanud ega uutele lahendustele turgu loonud.

Tehnoloogiaarendusega seotud riskide võtmisel on väga tähtis riigi tugi ettevõtetele, kuid Eestis on riigi toetus ettevõtete teadus- ja arendustegevusele üle kolme korra madalam kui OECD riikide keskmine. Lisaks on toetuse mahud aastate lõikes palju kõikunud, sõltudes Euroopa Liidu tõukefondide perioodidest ja tingimustest.

Arenguseire Keskuse hiljuti avaldatud raport „Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis“ toob välja kuus veel arendusjärgus tehnoloogiat, mis ekspertide hinnangul pakuvad Eestile suurimaid majandusliku edu võimalusi, kui nendega seotud arendustegevusse järjekindlalt investeerida. Need tehnoloogiad on liha alternatiivide tootmine, tehisintellekt ja masinõpe, sardsüsteemid ja kiibitehnoloogia, vesinikutehnoloogia, biorafineerimine ja rakutüvede digitaliseeritud arendamine.

Eesti suurimad võimalused peituvad nimetatud tehnoloogiate arendamises ja tehnoloogia müügis välisturgudele. Suure investeerimismahu tõttu ei pea uuringus osalenud eksperdid realistlikuks kiibi- või kultiveeritud liha tehaste Eestisse rajamist. Ärivõimalusi neis valdkondades toob eelkõige teadus- ja arendustegevus (TA), eesmärgiga töötada välja eksporditavaid tehnoloogiaid või tooteid. Sellest reeglist erineb biorafineerimine, kus ärivõimalusi peitub ka tehnoloogia kohalikus rakendamises – eelkõige puidu biorafineerimises, mis on olemasolevat puidutööstust täiendav ja mitmekesistav valdkond. Ka vesinikul on potentsiaal muutuda Eesti jaoks oluliseks kaubaartikliks ning aidata realiseerida meretuuleenergia potentsiaali (7 GWhel ja 24 TWhel aastatoodangut), pakkudes tootjatele turuvõimalust Kesk-Euroopasse ja kaugemale, kus energiadefitsiit tulevikus prognoositult kasvab.

Roheinvesteeringud on majanduslikult tulusad, aga oleme graafikust maas

Lisaks tehnoloogiate arendamisega seotud tärkavatele ärivõimalustele on roheinvesteeringutel laiemalt majandust elavdav mõju. Arenguseire Keskuse arvutuste järgi toob ühe euro investeerimine rohelisemasse majandustegevusse kaasa kogutoodangu kasvu 1,2 euro võrra ning maksutulude suurenemise 20 sendi võrra.^[3]

Eesti ettevõtted teevad roheinvesteeringuid juba üsna usinalt, aga vaja oleks kaks korda enam. 2019. aastal hindas SEI Tallinn, et kliimaneutraalse Eestini jõudmine eeldab investeeringuid kogumahus umbes 4% SKP-st aastani 2030; 2031–2040 umbes 2% ja 2041–2050 vähem kui 1%.^[4] Samas praeguste hinnangute järgi investeerime pigem 2% SKP-st ehk kaks korda vähem.

Euroopa Investeerimispanga uuringu järgi toovad Eesti ettevõtted roheinvesteeringuid takistavate teguritena kõige sagedamini välja regulatsioonide ja maksustamise ebakindluse ning oskuste ja teadmiste puuduse (mõlemad 40% ettevõtetest) ja investeerimistegevuse maksumuse ja kulud (38% ettevõtetest).^[5]

Riigi kui reguleerija tegevuse suurimaks puuduseks on peetud planeeringute pikka menetlemist. Ühest küljest on ettevaatlik ja põhjalik lähenemine avalikkust oluliselt mõjutavate ja huvitavate protsesside puhul mõistetav, sest näiteks avameretuuleparkide või tuumaelektrijaama rajamine on seotud riskidega nii keskkonnale kui ka inimestele. Samas kiirem ja ennustatav halduskorraldus kiirendaks arendajate valikuid ja otsuseid ning suurte roheprojektide elluviimist. Juba jõustunud ja kavandatavad seadusemuutused taastuvenergia ehitise planeeringu ja KSH koostamiseks senisest kiiremas ajaraamis on kindlasti tervitatavad.

Roheinvesteeringud on kapitalimahukad ning juurdepääs kapitalile mõjutab investeerimisotsuseid. Viimastel aastatel on laiem ühiskondlik ja keskkondlik mõju krediidiasutuste jaoks üha olulisem kriteerium rahastamisotsuste tegemisel. Kapitali kättesaadavust mõjutab oluliselt ka laenu kulukus ja laenusumma. Mahukamatest arendusprojektidest mitmeid rahastavad pigem piiritagused finantsasutused, kuna kodumaiste krediidiasutuste rahastamistingimused pole olnud konkurentsivõimelised või mahud piisavad. Riigi tugi finantsinstrumentide, eelkõige suuremate laenukäenduste näol võimaldaks leevendada kapitalipiirangute probleemi. Ka siin on hiljuti toimunud ettevõtete seisukohalt positiivseid muutusi – Kredexi kaudu pakutav maksimaalne käendussumma kasvas sel aastal mitmekordselt.

Erasektori investeeringute kõrval ei saa kliimapoliitikast rääkides unustada avaliku sektori investeeringuid, millel on ka katalüütiline roll. Varasemate analüü-side järgi on rohepöördeks vajalike avaliku sektori ja erasektori investeeringute jaotuse suurusjärguks 1 euro avalikust sektorist ja 3 eurot erasektorist.^[6]

Üleminekuperiood on ühiskondlikult valus

Nii avaliku kui ka erasektori suured investeeringud mõjutavad ka inimeste heaolu. Majanduse roheliseks pööramise perioodil kahanevad inimeste võimalused kaupu ja teenuseid tarbida, sest kiire investeerimine jätab vähem raha tarbimiseks. Samas pikemaajaliselt võib suur investeeringute maht tuua lisaks paremale elukeskkonnale kaasa ka kõrgema tootlikkuse ja majanduskasvu kiirenemise. Siiski tähendab rohepööre vältimatut kompromissi praeguse generatsiooni tarbimisvõimaluste ja tuleviku põlvkondade heaolu vahel. Samuti tõstatab see küsimusi kõrge kulukoorma kandmise õiglasest jaotusest ühiskonna eri kihtide vahel.

Kliima muutub ja tegevusetusel on rängad tagajärjed, kuid majandust mõjutab ka kliimaeesmärkide saavutamiseks valitud poliitika. Pikas plaanis võib rohepöördega kaasnev loov hävitamine (kui kasutada Joseph Schumpeteri mõistet) olla majanduslikult positiivne, kuid üleminekuperiood ei saa mitmetele sektoritele olema valutu ning toob teravalt esile põlvkondade ja ühiskonnakihtide vahelise õigluse küsimuse.

^[1]  R. S. J. Tol, The Economic Impacts of Climate Change. Review of Environmental Economics and Policy, 2018, kd 12, nr 1, lk 4–25.

^[2] Net Zero by 2050 – A Road Map for the Global Energy Sector. 2021. https://www.iea.org/reports/net-zero-by-2050.

^[3] Rohepöörde trendid ja stsenaariumid Eestis. Raport. Arenguseire Keskus, Tallinn, 2023.

^[4] Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs. Toim. S. Meeliste jt. Tallinn, 2019. https://www.sei.org/publicatsions/eesti-kliimaambitsiooni-tõstmise-võimaluste-analüüs/.

^[5] EIB investment survey 2022: European Union overview. European Investment Bank, & Ipsos Public Affairs, 2022. https://data.europa.eu/doi/10.2867/488028.

^[6] Net Zero by 2050 – A Road Map for the Global Energy Sector.

Analoogselt taasiseseisvunud Eestiga kujunes Nõukogude perioodi järgse Ukraina üheks põhiliseks poliitilise konflikti teljeks rahvusküsimus. Selle raames kerkis omakorda esile parteidevaheline terav polariseerumine riigikeele ja haridussüsteemi küsimustes, milles mõlemad pooled sildistasid oma oponente nn valgete ja mustade jõudude eristuse võtmes. Venemaa poliittehnoloogid kasutasid radikaalse parteipoliitilise vastandumise ära, sõnastades sellest lähtuvalt Ukraina denatsifitseerimise müüdi. Tegemist on eelkõige kattevarjuga putinistliku režiimi võimu põlistamiseks, kuid Vene ühiskonna suhteliselt kõrge toetus agressioonisõjale Ukrainas näitab, et sisepoliitiliselt see töötab.

Ajalooliselt on enamik modernsete riikide riigirahvusi tekkinud ühtse koolisüsteemi kehtestamise kaudu. Eesti eripära seisneb selles, et stalinistlik anneksioon ja inkorporeerimine Nõukogude Liidu koosseisu muutis fundamentaalselt rahvastiku koosseisu: kui vahetult pärast Teist maailmasõda oli mitte-eestlaste osakaal Eestis umbes 3%, siis viimase nõukogudeaegse rahvaloenduse andmetel 1989. aastal oli see juba 39%. Seega kujundas nõukogude võim Eestis poole sajandi jooksul välja kaks võrreldava suurusega isoleeritud keelekogukonda, mille segregatsiooni põhiliseks taastootjaks pärast taasiseseisvumist on jäänud kakskeelne haridussüsteem. Analüüsin järgnevas Ukraina hoiatava näite taustal Eesti koolisüsteemi ümberkujundamist eestikeelseks, toon välja selle poliitika etapid ja nende suuremad raskused, keskendudes parteipoliitika radikaalsele polariseerumisele kui julgeolekuohule.

Eestikeelsele koolisüsteemile ülemineku poliitikad võib jaotada kolmeks erineva ajastuse ja eesmärkidega etapiks. Esimene etapp algas aastal 1993, mil riigikogu võttis vastu otsuse minna üle täielikult eestikeelsele haridusele juba aastaks 2000. Tegemist oli taasiseseisvumise tõusulainel kujunenud idealismiga, mis ei arvestanud haridussüsteemi inertsust ega realistlikuks üleminekuks vajalikke investeeringuid. Kuna tollane riigikogu üleminekuga seotud praktilisi samme ei algatanud, võttis järgmine riigikogu koosseis vastu seaduse, mis sõnastas uue reformistrateegia.

Olulise muutusena võrreldes esimese etapiga sõnastati teisel etapil ümber eestikeelse haridussüsteemi mõiste, mis jättis põhikooli tasandi õppekeeleks vene keele, kuid sätestas gümnaasiumi tasemel eestikeelse ja venekeelse aineõppe mahuks vastavalt 60% ja 40%. Kahe õppekeele kombineerimine erinevate õppeainete lõikes pidi tagama ühelt poolt venekeelsete laste parema sulandumise eestikeelsesse ühiskonda ja selle kaudu võrdsed võimalused tööturul ning teiselt poolt jätma venekeelsetele lastele ka oma kultuurilise eripära säilitamise võimalused.

Paraku näitas reformidele järgnenud kogemus, et mõistlikuna tundunud kompromissil on kaks olulist puudust. Esiteks selgus, et vene õppekeelega põhikoolis ei omanda lapsed eesti keelt piisavalt heal tasemel, jätkamaks gümnaasiumiastmes eestikeelse aineõppega. Näiteks PISA uuringud tõid esile, et vene õppekeelega koolide (sh keelekümblusklasside) õpilaste tulemused muutusid pärast reformi märgatavalt halvemaks võrreldes eesti õppekeelega koolide õpilastega. Teiseks kinnitasid uuringud, et uus mudel taastoodab jätkuvalt keelekogukondade segregeeritust ning seega ei täida koolireformi ühte põhieesmärki.

Eestikeelse haridussüsteemi kolmanda etapi alguseks võib pidada 2019. aasta riigikogu valimiste kampaaniat, mil see küsimus tõusis valimisdebati keskseks teemaks. Pikkade ja tuliste vaidluste tulemusena võeti 2022. aasta lõpus vastu põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning teiste seaduste muutmise seadus, mis sätestas eri klasside lõikes sammsammulise ülemineku eestikeelsele õppele kümne aasta jooksul alates aastast 2024. Erinevalt varasemast seadusest on uue seaduse järgi nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekeeleks eesti keel. Koolile jäetakse võimalus korraldada oma vahenditega vene keele ja kultuuri õpet, kui seda soovivad vähemalt kümme õpilast. Seadus kehtestas selged õpetajate eesti keele oskuse nõuded ning sanktsioonid nende mittetäitmise korral.

Ühelt poolt on väga oluline, et põhimõtteline otsus eestikeelsele haridusele ülemineku kohta on lõpuks tehtud ning paika on pandud ka loogiline ajakava ning ühemõtteline järelevalve süsteem. Teiselt poolt ei ole koolireformi elluviimisega seotud poliitilist vaidlust ega senist poliitikakujundamist ja avalikku debatti vaadates kindel, et kava sellisel kujul teostub. Toon esile kolm vastamata küsimust.

Esiteks, nii Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringud kui ka mitmed teised uuringud on näidanud, et venekeelse elanikkonna toetus täielikult eestikeelsele haridussüsteemile üleminekule on madal. Põhjusi selleks on palju, alates mugavusest ja lõpetades kartusega, et emakeelest erineva keele kaudu saadud hariduse kvaliteet jääb madalaks. Praeguseks on selge, et paljud vene koolide õpetajad jäävad tööta ning tekib küsimus, mis on nende perspektiiv. Vastuseta küsimused on soodne pinnas ühiskonna polariseerumiseks keeletunnuse põhjal, nii nagu see on toimunud erineva ajaloomäluga seotud teemadel. Ühiskondliku polariseerumise tagajärjel võimendub parteipoliitiline vastandumine, sest ühiskonnast tulevad valijate hääled ning parteide töö ongi oma valijate huve esindada. Parteide radikaliseerumine omakorda taastoodab ühiskondlikku polariseerumist ehk tekib vastandumise surnud ring, mis praeguses geopoliitilises olukorras kujutab endast võimalikku julgeolekuohtu.

Teiseks on vastamata küsimus, kuidas reform arvestab Ida-Virumaa teistest Eesti piirkondadest erinevat demograafilist olukorda. Õpetajatele kõrgema palga maksmine on väga vajalik samm, mis lahendab osaliselt ühe probleemi, kuid sealsed väljakutsed on oluliselt laiemad. Eestlaste poolt vaadatuna on lahendamata probleemiks näiteks see, et ühes klassis peaksid koos õppima vaid sarnase keeletasemega õpilased, mis ilmselt eeldab väikeklasside süsteemi kujundamist. Venelaste poolt vaadatuna on põhiküsimus selles, kuidas tagada eestikeelse hariduse efektiivsus peaaegu sajaprotsendiliselt venekeelses elukeskkonnas. Kui mõistlik selline nõue näiteks Narvas üldse on, kus lastel puudub võimalus suhelda eesti keeles ka väljaspool kooli ja kus seda reaalselt vaja ei ole? Ka terve mõistus ütleb, et haridussüsteemi ei tohiks vaadata isoleerituna muust ühiskonnast, st ühes poti otsas ei saa keeta paksemat suppi kui teises. Eesti keele jõuga pealesurumine ilma ühiskonna kui terviku toimimist arvestamata toob suure tõenäosusega kaasa soovitule vastupidise tulemuse. Reform tekitab vastureaktsiooni, mis on soodne pinnas parteipoliitiliseks polariseerumiseks Eesti julgeolekut ohustavas võtmes. Viimased kohalikud valimised, milles Kremli käepikenduseks olevad poliitikud said märkimisväärse häältesaagi, kinnitavad seda veenvalt.

Kolmandaks, mitmetes riikides läbiviidud koolisüsteemi desegregeerimise analüüsid on näidanud, et formaalsele desegregeerimisele järgneb pahatihti uute resegregatsioonivormide teke. Põhjuseks on asjaolu, et laste kontakt ei toimu vaakumis, vaid ajalooliselt väljakujunenud sotsiaalsete hierarhiate kontekstis, mis taastoodavad segregatsiooni. Siit johtub, et formaalse kontakti loomine ühtse koolisüsteemi kaudu ei saa olla eesmärk omaette, sest ainult kontaktide tihenemine lihtsalt suurendab sotsiaalsete hierarhiatega seotud diskrimineerimise tajumist ja konfliktide ohtu. Seega, ühiskonna sisuliseks lõimumiseks koolisüsteemi formaalsest desegregatsioonist ei piisa, see eeldab ka tegevusi, mis on suunatud etniliste sotsiaalsete hierarhiate nõrgendamisele.

Kokkuvõttes võib väita, et eestikeelsele haridusele üleminekuga seotud poliitikate problemaatilisus on paljuski objektiivne, tulenedes Eesti ajaloost ja demograafilisest olukorrast. Üleminekuga seotud parteipoliitiline positsioneerimine on osa sellest objektiivsest pildist. Samas võib selles eristada radikaalset ja mõõdukamat suunda. Venemaa agressioon Ukrainas on kõigis endistes liiduvabariikides tekitanud kõrgendatud sotsiaalse tellimuse „vene küsimuse“ radikaalseks lahendamiseks. Selle üheks väljenduseks on parteipoliitilises debatis venekeelse vähemuse stigmatiseerimine julgeolekuohuna riigile. Tegelik julgeolekuoht on pigem parteipoliitika ise, mis kipub vene kaardi kasutamisel vinti üle keerama.

Ühine energiatootmine või muu ühistuline energeetikaga seotud tegevus ei ole meie kandis uus, vaid pigem hästi unustatud vana. Euroopa elektrifitseerimine eelmise sajandi alguses toimus just ühistuliste organisatsioonide toel. Tolleaegsed energiaühistud lappisid auke riikide võimekuses elektrit piisavas mahus toota ning seda soovijatele edasi müüa. Kui riiklik võimekus rakendus peamiselt elektrivõrgu väljaehitamisele, siis väiketootjad asusid pilla-palla laiali ning tegutsesid tihti kohaliku võrguga, kesksest energiasüsteemist eraldi. Eestigi ei jäänud sellest vankrist maha – 1930ndate lõpul tegutses siin 24 energiaühistut 700 liikmega.^[1] Teine maailmasõda muutis Euroopas energeetika killustunud maastikku radikaalselt – kui Lääs ja Ida sõja järel lahutati, läks kahte lehte laiali ka Euroopa energeetika. Idas energia riigistati, Läänes tõukasid forsseeritult vaba turumajandus ning suurtootjate subsideerimine väiketootjad turult lõplikult välja. Mõlemad pooled lõid sellega paremini või halvemini varjatud monopoliseeritud süsteemi.

70ndatel avanes Läänes kodanikuühiskonnale uus võimalus – naftakriisis hätta jäänud elanikud nägid energiakooperatiivides vahendit, millega tagada endale kaitse turumajanduses tekkinud tõmbetuulte eest. Tsentraliseeritud energiasüsteemis sõltub ka korporatiivne monopol riiklikest subsiidiumidest, milleta pole võimalik uusi tootmisüksusi luua, ning kuna taskukohase varustuskindluse tagamine üksikisikuna või väikeettevõtjana oli võimatu, pakkusid kogukondlikud tootmisvormid ja kooperatiivid võimalust koondada ressursse ning tagada varustuskindlust.^[2] Kogukonnaenergeetika sai näiteks Taanis just sel ajal hoo sisse, sest riik tuli kodanikele appi, kõrvaldades ühistulise elektritootmise teelt takistused ning luues vastavaid finantstoetusi. Kolmas laine kogukonnaenergeetikas saabus aastatuhande alguskümnendil globaalses majanduskriisis – inimeste usaldus riigi võimekuse vastu kontrollida turumonopoliga suurettevõtteid kukkus kokku ja tekkinud lahjas toimetulekusupis pakkusid ühistud väljavaate arendada energiademokraatiat, kodanikkond aga leidis endale võimestuse.

Ükski neist kogukonnaenergeetika ajaloolistest motivaatoritest pole kuhugi kadunud. Ikka veel on kohti, kus inimesed sõltuvad suurest süsteemist lahus olevast elektritootmisest – nagu Ruhnus. On kogukondi, kus ise energia tootmine leevendab elanike toimetulekukriisi – nagu Belgia väikelinnas Eeklos. Või kus ise tootmises nähakse võimalust vähendada sõltuvust energiamonopolist – nagu Hispaanias Crevillentis.

Praegu hoogu koguvat neljandat kogukonnaenergeetika tulemist nimetatakse innovatsioonilaineks – sellest oodatakse uusi tulijaid ning lahendusi turgudele, mis tegelevad erinevate elektri- ning energiateenustega, nagu salvestus või e-mobiilsus. Enam pole juttu pelgalt energiatootmisest, vaid kogukonnaenergeetikas nähakse ka lahendust energiasäästu jõustamiseks, energia jagamiseks, nõudluse juhtimiseks ning tarkade võrkude arendamiseks. Veelgi enam, kogukonnaenergeetikat nähakse sotsiaalse innovatsiooni laborina – selles võiks sündida uus maailm. Kõrgema tasandi võimud näivad panevat sellisele ühispingutusele suuri lootusi riike nõrgestavate kriiside lahendamisel, olgu need sotsiaalsed, majanduslikud, keskkonnaalased või ühiskondlikud.^[3]

Euroopa Komisjon on aastaid mõlgutanud mõtteid üleeuroopalise kogukondliku energiamajanduse visiooni tekkest.^[4] Sellest loodetakse lahendust vaesuvale elanikkonnale, kes kriisidest räsitud energiaturu tõttu on kaotamas baastaseme ostuvõimet. Kiire pöörde tegemiseks tsentraliseeritud energiasüsteemilt hajusale on vaja elanikkonna tugevat toetust, nii moraalset kui ka finantsilist. Seega loodab komisjon, et Euroopa kodanikud tulevad ka oma varudega energiapöördele toeks – ühelt poolt säästes kallist energeetilist ressurssi ning teisalt investeerides sellesse oma aega ja raha. Samuti loodetakse kogukonnaenergeetikast leevendust nii mõnelegi liikmesriike painavale probleemile: sellest oodatakse sotsiaalset kasu, keskkonnasäästu ja -kaitset, demokraatia kasvatamist, sotsiaalse sidususe tugevdamist, viimastel kümnenditel tekkinud ühiskondlike lõhede ületamist ja palju muud.

Vedelfossiilkütusetööstuse probleemiks läbi 20. sajandi pole olnud mitte kütuse nappus, vaid üleküllus ja tohutu ülejääk, mille ära tarvitamiseks on seesama tööstus tekitanud pakkumisele nõudluse ületarbimiskultuuri näol, olles enesealalhoiuks valmis kulutama miljoneid valitsuste lobistamisele ning vägivaldsele ressursivalitsemisele.^[5] Päikese- ja tuuleenergias, mis on olemuselt palju vabamad ressursid, nähakse võimalust fossiilkütuste status quo kõigutamiseks. Ent vaadates, kuidas suurettevõtted kihutavad valitsusi tagant näiteks merealasid kiiremini taastuvelektri tootmiseks „koloniseerima“, on näha, et energiasisendi muutmine ei muuda energiavoogude hierarhilisel kontrollil põhinevat süsteemi. Loodetud energiapööre teeb vaid kosmeetilisi silmamoondusi. Viimase aasta kokkuvõttedki näitavad, et me lisame turule võimsusi, mis suudavad katta kasvanud tarbimise, ent reaalset pööret taastuvenergiale ei toimu. Suur raha koguneb ikka sinna, kuhu on sajandiga harjunud kuhjuma – fossiilkütuste ettevõtete kaukasse.

Ükskõik mis ka kogukonnaenergeetika ettevõtmistele algtõuke annab, on see hetkel üks väheseid väljasuremata konkurente hüperkapitalistlikule majandusarusaamale, et energia on kaup, mida toodetakse ja tarbitakse ning mille kaubastamise aluseks on selle kui objekti omamine ja kontroll. Cecilia Martineze hinnangul on energia ühisvarana käsitamisel oluline aru saada, et energia pole niivõrd füüsiline objekt kui lai ampluaa ühiskonna toimimiseks vajalikke suhteid ja fenomene – ühiskondlikest normidest ja struktuuridest tõukuv aktiivne „ühisvarandamine“.^[6] Seega peaks temaga ümber käima samamoodi nagu interneti, avakosmose või geneetilise mitmekesisusega. Energia tootestamist ja temast saadud hüvede jaotamist peaks seega korraldama samalaadselt nagu põlisrahvaste ühisvara valitsemist, mis põhineb vastastikususel, koostööl ja austusel. Teoreetiliselt võiks see aidata me maailmavaate üle ka inimkesksuse kõrgest lävest, avades tee teiste liikide agentsusele ja olemisõigusele inimese majandussüsteemis.

Kogukondlik taastuvenergial põhinev majandamine oma demokraatlike otsustusprotsesside, ühiste hüvede ning kohaliku ressursi kasutamisega kohalikuks kasuks (vt ka projekti Solar Commons^[7]) võiks anda õigusliku ja majandusliku raami realiseerimaks visiooni energiast kui ühisvarast. Olgugi eksisteerinud eri ajenditel ning eri vormides juba pea sajandi, pole energiakogukonnad peavoolu majandusmudelis hallidelt äärealadelt välja pääsenud. Balti riikides on isegi esimeste sammude tegemine ühistulisele energiatootmisele paras Kolgata tee.

Kogukonnaenergeetika projektide levik sõltub nimelt sotsiaal-kultuurilisest keskkonnast ning poliitilisest majandusstruktuurist. Soodustajateks on kodanikuühiskonna elastsus, sotsiaalse kapitali tugevus ning ühiskondlik sidusus. Saksamaal, kus ühistulise majandustegevuse, sotsiaalsete ettevõtete ning erialaliitude ajalooline taust on tugev, peetakse just seda sealse kogukonnaenergeetika liikumise alustalaks. Balti riike aga kummitab peale eelnevate vajakajäämiste ka pelgus ühismajandamise ees ning pikalt liiga madalal püsinud energiahinnad.^[8] Ent kogukonnastumisele üleminekul ning ressursside ja võimu detsentraliseerimisel on läinud tarvis poliitilist toetust.

Visioneerides ei saa unustada, et inimesi ei pane energiaühistu loomisel tegutsema mitte idee energia vabastamisest või demokraatia avardamisest, vaid argisemad põhjused – soov otsustada kohaliku elu üle ning isikliku ja kogukondliku toimetuleku garanteerimine. Kogukonnaenergeetika annab rohkem ruumi paindlikkusele ja kohanemisvõimele kui kasumikeskne kapitalism. Hääbuva „hea elu“ unistuse valgel jääb vaid loota, et tänased otsustajad suudavad konkureerivaid visioone toetada. Seejuures polegi oluline, et nad ise oskaksid neid ette kujutada, vaid pigem et nad teeksid ruumi neile, kellele visiooni puudumist ette heita ei saa.

^[1] Eesti Arengufond. Energiaühistute potentsiaali ja sotsiaalmajandusliku mõju analüüs. Tallinn, 2015. https://issuu.com/energia-yhistud/docs/eaf_ey-potentsiaali-ja-sotsmaj-moju-analyys.

^[2] Vt ka https://www.tvindkraft.dk/. Tvindkrafti tuuliku Taanis ehitas grupp teismelisi, keda juhendasid kohalike kutsekoolide õpetajad. Töögrupp töötas välja tehnilise lahenduse, rahastas ning püstitas ise tuuliku, mis töötab tänini ning osutus pöördeliseks Taani riiklikus energeetikapoliitikas.

^[3] D. Fairchild, A. Weinrub, Introduction. Rmt-s: Energy Democracy: Advancing Equity in Clean Energy Solutions. Toim. D. Fairchild, A. Weinrub. Washington, DC, 2017.

^[4] https://energy.ec.europa.eu/topics/markets-and-consumers/energy-communities_en.

^[5] A. Dawson, The Tragedy of the Fossil Capitalist Uncommons. Rmt-s: A. Dawson, People’s Power: Reclaiming the Energy Commons. New York, 2022.

^[6] C. Martinez, From Commodification to the Commons: Charting the Pathway for Energy Democracy. Rmt-s: Energy Democracy: Advancing Equity in Clean Energy Solutions.

^[7] www.solarcommons.org.

^[8] S. Ruggiero jt, Community Energy in the Eastern Baltic Sea Region: From Standstill to First Steps. Rmt-s: Renewable Energy Communities and the Low Carbon Energy Transition in Europe. Toim. F. Coenen, T. Hoppe. Cham, 2021, lk  49–74.

Möödunud aasta detsembris tegi riigikogu kehtivasse seadusandlusse rea muudatusettepanekuid, mille eesmärk on viia kogu Eesti haridussüsteem täielikult üle eesti õppekeelele. Kõik 50 opositsiooni esitatud parandusettepanekut lükati tagasi. Nii võeti kiiruga koostatud seadus vastu, selle jõustamine ning üleminek algab 2024. aasta septembrist.

Mis juhtub, kui mingi seadus võetakse vastu esmajoones poliitilistel eesmärkidel ja mitte selleks, et efektiivselt lahendada mõnd probleemi või parandada asjade kehtivat seisu? Üldjuhul üks kahest: kas seadus ei hakka üldse tööle või siis olukord praktikas üksnes halveneb. Kahjuks oleme antud juhul tunnistajaks, kuidas see juhtub hariduse sfääris: kahe parempoolse erakonna valimiseelse kampaania korras vastu võetud seadus ähvardab tuua kogu Eesti haridussüsteemile tõsist kahju. Kusjuures sõltumata õpilaste emakeelest.

Luban endale mõneti epateerivat anatoomilist võrdlust: nimetatud haridusreformil on midagi ühist maksahaigusega. Nii üks kui teine on varjatud loomuga. Nagu arstid ütlevad, ei valuta maks nii kaua, kuni probleemid pole muutunud juba tõsiseks. On suur tõenäosus, et siis, kui käivitub kõigi venekeelsete koolide ja lasteaedade täielik üleminek eesti keelele, hakkavadki igast küljest kaela sadama just sellised probleemid. Väga mitmesugused probleemid, mida haridussfääri spetsialistid näevad, kuid mida nagu nimme ei märka poliitikud: kas siis oma teadmiste piiratuse pärast selles valdkonnas või soovimatusest märgata, kuna see võiks kõigutada nende poolt valimiskampaania raames püstitatud teooriat. Toon välja mõned olulisemad neist probleemidest, mis meid ees ootavad ja millest reformi autorid eelistavad vaikida.

1. probleem. Õpetajate puudus

See on, võib öelda, peamine ja praktiliselt lahendamatu probleem. Eestis on valitsenud palju aastaid meeletu õpetajate defitsiit – nii eesti- kui ka venekeelsetes koolides. Kusjuures viimastes napib juba aastaid pealtnäha kõige hädavajalikumat ja elementaarsemat – eesti keele õpetajaid. Mis siis rääkida veel erialaõpetajatest. Kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi on riigis puudu enam kui tuhatkond õpetajat, kusjuures Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri ütleb, et see on veel väga konservatiivne hinnang ja tegelikult juba töötab koolides mitu tuhat ilma nõutava kvalifikatsioonita inimest ning nende arv kogu aeg kasvab. „Oleme üldises hädaolukorras,“ konstateerib Voltri. „Vajaliku haridusega õpetaja on varsti juba pigem erand kui reegel.“

Ja kõike seda praegu – olukorras, kui õpetajatelt veel ei nõuta koolides C1-tasemel eesti keele oskust. Mis saab siis hiljem? Haridusministeeriumi hinnangul vajavad täielikuks üleminekuks eesti õppekeelele 2024. aastal täiendõpet peaaegu 3000 pedagoogi. Aga õppejõudude defitsiidi tingimustes pole kedagi, kes neid õpetaks: nii tekib suletud ring – ei ole koolidele vajaliku kvalifikatsiooniga õpetajaid ja veel enam napib neid, kes saaksid sellise kvalifikatsiooni neile anda. See tähendab, pole pedagooge, kes suudaksid välja õpetada õpetajaid keeletasemel B2 ja C1. Ja on täiesti selge, et aastaga ei lahenda seda probleemi kuidagi. Kui seda üldse on võimalik lahendada.

Tuletan meelde, et Eesti õpetajate keskmine vanus on maailma kõrgeim. 20% kõigist koolitöötajatest on vanemad kui 60 aastat. On selge, et sellistes tingimustes kahaneb õpetajate hulk veelgi, ja nende asemele tuleb veelgi vähem uusi.

Nii ei jää koolidel täieliku eesti õppekeelele ülemineku tingimustes üle muud kui üksteiselt õpetajaid üle meelitada, kuna uusi juurde ei tule, aga vanad kas lähevad pensionile või siis ei valda eesti keelt tasemel C1. Ja üle meelitama hakatakse neid õpetajaid ühtviisi nii vene- kui ka eestikeelsetest koolidest. Mis tagajärjed see kaasa toob, on ilmne.

2. probleem. Eri emakeelega lapsed ühes klassis

Teoksil olev reform viib nii või teisiti selleni, et koolides, kus praegu õppetöö käib täielikult eesti keeles, hakkab venekeelseid lapsi olema aina enam. Probleem puudutab eeskätt pealinna ja tema eestikeelseid koole. Praegu ligineb Lasnamäe kahes eesti õppekeelega gümnaasiumis venekeelsete laste osakaal 30–40%-le õppurite üldarvust, ja see toob vältimatult kaasa omad mured, kuna keele valdamise tase on neil väga erinev, mis avaldub ka klassi õppetöös. Õpetajatel tuleb selliste õpilastega rohkem tööd teha kui nendega, kellele eesti keel on emakeeleks, ja nad peavad ootama, kuni kõik on ettenähtud materjali omandanud ja ainega saab edasi minna. Õppeprotsess muidugi kannatab selle tõttu ja koolid ei varjagi seda.

Praegu eksisteerib laste koolidesse määramisel mitu „filtrit“ – vendade-õdede õppimine juba samas koolis, lapse elukohaandmed rahvastikuregistris, vanemate soov, aga ka õppekeel – eesti või vene. 2024. aastast kaob viimati mainitud filter ära ja lapsi hakatakse koolidesse määrama lähtudes ülejäänutest. See tähendab, et lapsi hakatakse koolidesse jaotama sõltumata nende emakeelest ja põhiliseks lähtealuseks jääb elukoht. Ja siis hakkab see eespool kirjeldatud Lasnamäe-näide kehtima kõikjal pealinnas.

3. probleem. Metoodika ja õppematerjalide puudumine

Probleemist on korduvalt juttu olnud: Eestis puuduvad õppematerjalid venekeelsetele lastele, kellelt nõutakse õppimist eesti keeles. Õppemetoodikaid leidub vaid sel hulgal ja kujul, nagu neid seni on tarvis läinud keelekümbluse süsteemis, ja üldjuhul on need mõeldud õpetajatele endile. Ometi ei näe valitsus ega haridusministeerium selles takistust reformi elluviimisel. Mis õpikutega hakkavad venekeelsed õpilased õppima 2024. aastast, pole kuigi selge.

4. probleem. Rahvusliku identiteedi ja emakeele säilitamine

Täielik üleminek nii lasteaias kui koolis mitteemakeelsele õppetööle võib viia rahvusliku identiteedi kaotuseni, hullemal juhul aga ühtlasi emakeele valdamise kvaliteedi halvenemiseni. Sellest kõneleb ka ÜRO hiljutine raport, millest tuleb juttu pisut hiljem. Kahtlemata leidub andekaid lapsi, kes suudavad õppida mistahes keeles ja sealjuures säilitada emakeele. On perekondi, kus vanemad hoolitsevad selle eest, et lapsed ei kaotaks oma kultuurilis-etnilisi juuri ja nende emakeeleoskus ei halveneks. Kuid enamikul juhtudest ei ole see sugugi nii. Emakeelt ja kultuuri tuleb õppida ka koolis, aga selle tarvis on reformi autorite kava kohaselt ette nähtud kõigest paar tundi nädalas – ja sedagi vaid siis, kui vanemad teevad vastava avalduse. Loomulikult on sellest mahust vähe: imestame, et paljud venekeelsed õpilased ei valda piisavalt hästi eesti keelt, kuid sealjuures ongi neile kolmes esimeses klassis seni õpetatud seda kõigest kaks tundi nädalas. Siit ka tulemus.

Paljud haridussfääri spetsialistid arvavad, et 100%-lises mahus õppetöö võõras keeles viib assimilatsioonile, mitte integratsioonile, millest räägivad reformi autorid ja toetajad. Nii ei ole imeks panna, et väga paljud venekeelsete laste vanemad on sellise väljavaate pärast mures. Nemad – mis on ka täiesti loomulik – tahaksid, et nende lapsed säilitaksid emakeele ja kultuuri, kuid seni pole märgata, et haridusministeerium püüaks neid rahustada, pakkudes sellele probleemile välja häid lahendusi.

5. probleem. Hariduslike erivajadustega lapsed

Selliste laste õpetamisel tekivad tihtipeale suured probleemid isegi emakeeles toimuva õppetöö korral, ja ülemineku algatajad on algusest peale erivajadustega laste küsimuse otsekui sulgudesse taandanud. Hiljuti ütles haridusminister Kristina Kallas siiski, et üleminek puudutab eranditult kõiki, ja ka sellised lapsed peavad hakkama õppima eesti keeles. Pole ime, et erivajadustega laste vanemate reaktsioon niisugusele avaldusele oli väga tormiline, sest jääb mulje, et minister ei saa eriti aru, mida hariduslikud erivajadused endast kujutavad. Paistab, et tal tuleb oma teadmisi selles vallas veel täiendada mõistmaks, et sellistele lastele üldiste mõõdupuudega läheneda ei saa – siin on alati vaja individuaalset lähenemist, muidu võib tuua lastele korvamatut kahju.

6. probleem. Kuidas me näeme välja rahvusvahelisel areenil

Eri rahvusvahelised organisatsioonid, sealhulgas küllalt autoriteetsed, on juba mitu korda Lätile ja Eestile osutanud, et vene keeles antava hariduse täielik likvideerimine pole õige, rikub inimõigusi ja võib viia kurbade tagajärgedeni. Viimane selline ekspertarvamus laekus mõni nädal tagasi ÜRO-lt: eriraportöörid – sõltumatud eksperdid, kes jälgivad teatud kindlatest inimõigustest kinnipidamist – väljendasid tõsist muret seoses Eestis vastu võetud seadusega.

„Hiljutised seadusandlikud muudatused piiravad tõsiselt Eesti rahvusvähemuste keeles antavat haridust, tehes ülemineku eestikeelsele õpetusele kohustuslikuks kõigile koolieelsetele asutustele ja koolidele,“ öeldakse ÜRO ekspertide raportis. Nende arvates vastuvõetud seadus „kehtestab piiravaid ja potentsiaalselt diskrimineerivaid meetmeid, mis riivavad etniliste ja kultuuriliste vähemuste õigusi haridussfääris“.

Seni pole kahjuks märgata, et valitsus oleks ekspertarvamusi kuulda võtnud ning perspektiivis ei saa see jätta mõju avaldamata riigi rahvusvahelisele mainele.

Kokkuvõtteks

Hetkelahendusi ja poliitilisi punkte jahtides ei taha haridusreformi autorid paraku mõista, et selle ohvriks võib langeda mitu põlvkonda lapsi, kellele eesti keel ei ole emakeeleks. Ei ole õpetajaid, õppematerjale, metoodikaid, ja ka raha mitte: äsja avastas haridusminister, et reformi teostamiseks antud rahast jääb puudu 27 miljonit eurot…

Mõni aeg tagasi ütles üks Eestis hästi tuntud riigigümnaasiumi direktor mulle, et ei usu hetkekski, et kui venekeelsed lapsed hakkavad õppima eraldi koolides eesti keeles, saaks sellest välja tulla midagi mõistlikku: „Vene emakeelega õpetaja hakkab õpetama vene emakeelega õpilasi eesti keeles? Ja võib-olla veel aktsendi ja keelevigadega? Paistab nagu absurd.“

Mis siis selles olukorras teha? Mulle tundub, et siin on omal kohal psühholoogias levinud staadiumide võte: esimene staadium – probleemi olemasolu tunnistamine. Valitsus peab tunnistama, et praegune üleminekuplaan, mis sarnaneb rohkem poliitilise kampaania kui reaalselt teostatava reformiga, vajab muutmist. Pole mõtet püüda mistahes hinnaga kinni pidada mingitest tähtaegadest ja raamidest, kui see ähvardab hariduse kvaliteedi kaotamisega ja rea teiste probleemide esilekerkimisega. Kui riik ei ole suutnud 30 aasta jooksul venekeelsetele lastele eesti keelt selgeks õpetada, pole kuidagi hädavajalik püüda teha seda nüüd aasta-paariga. Ja pärast esimest staadiumi tuleb üle minna teise – olemasolevate probleemide lahendamise juurde. Kuid seda tuleb teha kiirustamata, põhjalikult, kaasates eksperte ja jättes kõrvale poliitika. Muidu juhtub, nagu kirjeldasin oma teksti alguses: me riskime sellega, et seadus – paremal juhul – ei hakka tööle, aga halvemal juhul – läheb olukord üksnes hullemaks. Seda me ju ometigi ei taha?

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.

Ma olen käinud kahes „ujumiskoolis“. Esimeses oli õpetajaks insenerist isa Ülo, kes kahel suvel Võrtsjärves vaevu vööni ulatuvas vees mulle ujumise algteadmisi tutvustas: kuidas vees hingata, pinnal püsida ning käsi-jalgu liigutada. Tugev käsi minu katsetusi kogu aeg toetamas. Kolmandal suvel Viljandi järveäärses spordilaagris küsis treener August Sokk, kes poistest ujuda oskab, ja käskis neil kohe vette hüpata. Kes ütlesid, et ei oska, mina nende hulgas, need viskas ta ise vette. Kui end purdele välja rabelesin, küsis ta uuesti mu ujumisoskuse kohta. Ma ütlesin, et oskan. Mul olid head õpetajad.

See kogemus on heaks lähtepunktiks arutlemaks hea hariduse olemuse üle. Hea haridus, nagu haridususku rahvas teab, on aga kõige alus – hea haridus aitab parema elu peale. Aga kust seda saada? Ja milles see õieti seisneb?

Õiget vastust neile küsimustele pole, ent mõistmisele aitab veidi lähemale see, kui lahutame hariduse omandamise – õppimise-õpetamise protsessi – selle tulemusest, sellest, mis peale õppimist järele jääb – haritusest. Haritus on siht, haridus selleni jõudmine.

Kui nii, siis on hea haridus see, mis aitab parimal moel soovitud sihini jõuda. Sihid aga on lahutamatult isiklikud, sageli teadvustamata ja ajas muutlikud. Siis ei saa ju hariduski abstraktselt ja objektiivselt hea olla, vaid peab olema sobiv, nii ajas ja ruumis kui inimesi pidi.

Midagi tundub hariduse juures siiski üldkehtiv olevat – see sünnib ande, motivatsiooni ja keskkonna koostoimes. Kui ükski neist komponentidest puudu on, ei sünni midagi, kui nad üksteist vastastikku võimendavad, võib sündida ime. Ja vaid sobiva keskkonna loomine on meie kätes. Eelkõige lapsevanemate kätes, sest suurem ja paljude arvates ka olulisim osa haritusest omandatakse enne lapse lasteaeda-kooli jõudmist. Siis, kui kujunevad õppimist ennast puudutavad põhilised hoiakud.

Eelnevast tuleneb ka peamine nõue õpikeskkonnale – see peab aitama kaasa annete avastamisele ja toetama õpimotivatsiooni. Alles seejärel tuleb mängu teadmiste, oskuste ja hoiakute õpetuse headus akadeemilises mõttes – kõik see, mille väljundit me igat sorti testidega mõõta oskame ja tihti hea hariduse all silmas peame.

Eelnevast kooruvad välja kolm põhimõttelist takistust hea hariduse otsimise ja leidmise teel.

Hea haridus ei ole abstraktne ega ühemõõduline, vaid subjektiivne ja mitmepalgeline. Siit järeldus, et enne otsingutele asumist tuleks selgusele jõuda, mida õieti otsima asutakse. Ja kui selles selgusele jõutakse, ilmneb, et soovid ja ootused haridusele on igaühel erinevad ja sedamööda on erinevad ka hinnangud.

Teiseks, meie soov kõiki asju mõõta, tulemuste alusel pingeritta seada ja viimase põhjal otsuseid teha ei vii hariduse puhul enamasti mõistliku tulemuseni. Mõõdame ju seda, mida oskame, ja sestap ütlevad tulemused rohkem mõõtjate eelistuste kui hariduse headuse kohta. Mida sisulist annab tulevasele füüsikaüliõpilasele teadmine, et mõni Eesti ülikoolidest on ühes üleilmses pingereas 1567. või siis 323. kohal? Või põhikoolilõpetajale kohaliku gümnaasiumi 67. koht Postimehe koolide edetabelis?

Ja kolmandaks. Isegi kui õppeasutuse mõõtjad-hindajad on üksmeelel selles, millist õpiväljundit oluliseks peetakse ja kuidas seda mõõta, jääb lõpuks ikkagi suuresti ebaselgeks see, kui suured olid seejuures õpilaste ande ja töökuse ning teiselt poolt hea õpetuse panused.

Eelnev mõttearendus võib näida abstraktsena, ent ometi aitab see paljude rohkem või vähem lennukate haridusideede mõistlikkuse suhtes seisukohta kujundada. Mõned näited.

Alustaks ettepanekust kujundada ühest Eesti ülikoolist maailma parimate hulka kuuluv tippülikool. Edetabeli nõuded on teada ja teada on ka, kuidas selle tulemuseni jõuda – piisavalt raha, kakskümmend aastat ja järjekindel akadeemiliselt parimate teadlaste-üliõpilaste valikumehhanism. Ainult et eestlastel poleks sellesse üleilmsesse akadeemiasse suurt asja ja lõpetajadki liiguksid parimate tööandjate juurde üle ilma. Hea haridus kellele ja milleks?

Eesti hariduses ei tohiks olla tupikteid. See mõte vastandub arusaamale, nagu peaks iga haridustee loomulikuks apoteoosiks olema kõrgharidusdiplom või isegi akadeemiline (doktori- ?) kraad ja kõik teised haridusväljundid on loomuldasa ebatäiuslikud või lõpetamata. Arusaadavalt peaks kõigile jääma soovi korral võimalus ka teist haridusteed valida, ent milleks on vaja „hea hariduse“ nimel koormata tarbetute akadeemiliste teadmistega neid, kes on valinud kõrgharidusest erinevaid õpiradasid. Tippspetsialistiks, oma ala maailma parimaks, on võimalik saada absoluutselt igal alal. Ja just selles võtmes saab ja tuleb mõista ka hariduse headust.

Parema hariduse nimel tuleb õppekavasid pikendada. Keskmine koolis veedetud aastate hulk on üha kasvanud ja paljudel juhtudel kestab formaalharidus 25., isegi 35. eluaastani, kusjuures tihti ei lõpe see mitte diplomi saamise, vaid väljalangemisega. Sest motivatsioon saab otsa. Väljalangemisega lõppev haridus ei ole hea, sest pole suutnud hoida ja edendada huvi ja motivatsiooni. Väljalangemise vastu aitab programmide lühendamine, mitte pikendamine. Võiks isegi väita, et alati, kui lõpetamisel on huvi õpitava suhtes suurem kui alustamisel, on tegemist hea haridusega. See aga tähendab, et lõpetada tuleb õigel ajal, siis, kui esmase eneseteostuse tarvis on ettevalmistus olemas ja huvi tipus. Siis on alust loota, et mõne aja pärast, kui (töö)elu on soovid ja tahtmised selgemaks lihvinud, asutakse uue hooga haridust täiendama.

Ja veel üks tähelepanek. Kuigi haridust mõistetakse teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumina, on ajalooliselt formaalhariduse põhirõhk olnud teadmistel. Vähemalt peale esmaste lugemis- ja kirjutamisoskuste omandamist. Kaasajal, üha paisuva teadmisruumi ja tehniliste oskuste kiire vananemise tingimustes kasvab aga pidevalt hoiakute tähtsus, sest just viimased määravad, kuivõrd me suudame muutustega kaasas käia ja kohaneda. Eelkõige pidevalt õppida. Seepärast on mulle hästi meelde jäänud ühe koolijuhi sügavamõtteline iseloomustus oma koolile: meil on õppimiskallakuga kool.

Kui õppimiskallakul saadavad õpilasi õpetajad, kes oskavad neid õppimisel toetavalt vee peal hoida ja enesekindluse kasvatamiseks ka õigel hetkel vette visata, ongi tegemist hea kooliga.

Püüan selle mõttearenduse lõpuks sõnastada kolm soovi Eesti hariduselu tulevikuks.

Veidi avaramas mõõtkavas Eesti haridust vaadates näeme ühte vägevat puud, mis üha suurematesse kõrgustesse sirutub. Nagu mastimänd, kus vaataja tähelepanu köidab eelkõige päikesele lähemale igatsev haljas tipp. Alumised oksad latvade varjus on justkui üle jäänud ja sale tüvigi teenib vaid tipu püstihoidmise sihti.

Aga silmade ees on mul hoopis kahar tammepuu, mille võimsad harud kannavad sadu oksi ja tuhandeid tõrusid, millest kõigist võivad uued tammepuud sündida. Ja kui murdubki mõni haru või kuivab oks, kasvab tamm pea endises ilus, sest seda kannab tervik, mitte pelgalt tipp.

Hariduskorralduse keelde ümberpandult vajame mitmemõõtmelist hindamissüsteemi, kus soovitava mitmekesisuse tagamiseks kasvatatakse sihikindlalt sisseastumisnõudeid seal, kus kasv vohama kipub, ja luuakse uusi võimalusi seal, kus tähelepanu napib.

Teiseks tahaks haridussüsteemi olulisima sihina näha iga noore kiiret ja tulemuslikku juhatamist soovitud (töö)elutee alguseni, et ta saaks koolist lisaks haritusele kaasa jätkuva õpihimu, edukogemuse ja eneseusu. Sealt edasi jätkuks elukestev õpe – selgeid kompetentse tunnistavatest mikrokraadidest meistriklassideni. Kas ei võiks me just sellist sihiseadet hindama hakata, selmet rahastada üha lisanduvaid õpiaastaid vaevalisele ronimisele akadeemilisel redelil? See võiks tähendada kutse-, rakendus- ja akadeemilise kõrghariduse ühtesulandumist ning igal erialal oma sisemisele loogikale vastava kvalifikatsiooniredeli kasutuselevõttu. Usun, et filosoofiadoktorid ei tunne end puudutatuna, kui ühel päeval oma ala tõelistele tippudele ka keevitaja ja lenduri kraade jagatakse.

Ja lõpetuseks sooviksin, et igasugusel hariduse headuse hindamisel lähtutaks eelkõige hinnatavast endast, õigemini tema paremast minast, kelleks soovitakse saada. See soov on peidus kõigis – õpilastes ja õpetajates, koolides ja ülikoolides. Kui seda soovi pole üles leitud, on halvasti. Kui see soov on selge ja selle poole pürgitakse, on tegemist hea haridusega. Kui see siht on aga ületatud ja liigutakse uute, veelgi kõrgemate eesmärkideni, on juba väga hästi.

Eesti üldharidus on korraldatud nii, et kohalike omavalitsuste ebavõrdne võimekus ja mõnel pool ka vastaline meelsus pärsib ühtlaselt hea hariduse saamise võimalusi. Lahenduseks oleks tuua kogu üldharidus riigi haldusse (nagu praegu juba on riigigümnaasiumid), aga see saaks olla edukas vaid siis, kui toimub põhimõtteline nihe poliitilise mõtlemise laadis ja poliitilistes prioriteetides laiemalt.

Aastal 2020 esitas riigikontroll riigikogule aastaaruande pealkirjaga „Elutähtsate avalike teenuste tulevik“, mis algab tõdemusega, et „oleme Eestis jõudnud aega, kus tuleks ausalt tunnistada: kõikjal riigis ühetaoliselt ja ühtlase kvaliteediga avalike teenuste pakkumine käib meile üle jõu“.

See järeldus põhineb analüüsil, mis näitas, et ligi pooled perearstidest on pensioniealised, kuid uusi perearste ei ole peale tulemas, sest residentuuri lõpetajad ei soovi töötada väljaspool Tallinna või Tartut. Seetõttu on mõned perearstide nimistud olnud asendajaga juba aastaid. Politseinike ja päästjate hulgas on ees ootamas suurem pensionilemineku laine, paraku ei leidu piisavalt järelkasvu, kes sooviks seda tööd teha. Nii jääb igal aastal prognoositult 500 politseiniku ja päästja ametikohta täitmata. Kolmandik aineõpetajatest läheneb pensionieale või on juba pensionieas, kuid noori õpetajaid ei tule piisavalt kooli ja need, kes tulevad, lahkuvad ametist paari aasta järel.

Riigikontroll teeb karmi järelduse, et kogu Eesti väljaspool Harju- ja Tartumaad on ääremaa: „On tekkinud olukord, kus arstid ja õpetajad ei taha tööle minna isegi maakonnakeskustesse. Selline suundumus mõjutab doomino-efektina kogu piirkonna arengut.“

Muidugi on süngel väljavaatel paljuski objektiivsed ja pikaajalised põhjused – rahvastik vananeb ja linnastub ning maaelukeskne majandus on asendunud infotehnoloogia- ja teenusepõhise majandusega. Harjumaal luuakse üle 63 protsendi Eesti SKT-st ja Tartumaal üle 11 protsendi (2021. aasta andmetel). Kokku siis ligi kolm neljandikku rahvuslikust rikkusest. Samas elab ääremaal 42 protsenti inimestest, aga rahvuslikku rikkust luuakse vaid 25 protsenti.

Arvestades demokraatliku valitsemisvormi suundumust rakendada poliitikaid, mis on meelepärased kõige mõjukamale valijarühmale, isegi kui see rühm ei moodusta ühiskonnas enamust, siis on mõistetav, kuid mitte vabandatav, et Eesti pole riigi ja ühiskonnana suutnud ääremaastumist vältida. Pigem vastupidi, seda on parimal juhul võetud kui paratamatust, millega tuleb kohaneda nn kestliku kahanemise doktriini kohaselt.

Sama mõtteviisi väljendab ka riigikontroll, kui tõdeb, et avalike esmatähtsate teenuste osutamine „käib meile üle jõu“. Ehk siis vaatamata jõukuse üldisele kasvule ei tundu olevat otstarbekas kujundada poliitikaid ja jagada ressursse nii, et kodanikud oleksid võrdselt koheldud kõikjal riigis; et tegu on ebavõrdsusega, mis on ületamatu ja millega tuleb lihtsalt leppida.

Sellele vastav on olnud ka regionaalpoliitika – suunatud sellele, et hoida kulusid kokku seal, kus elutähtsate teenuste osutamise kulud ühe elaniku kohta on keskmisest kõrgemad. Kulude kokkuhoiust lähtus ka haldusreform, mille käigus liideti või liitusid väikesed omavalitsusüksused suuremaks. See muutis endised vallakeskused veelgi rohkem ääremaaks.

Viimaste aastate kiire hinnatõus on raskustesse viinud nii mõnedki vaesemad omavalitsused, kus kasvanud kulusid püütakse korvata koolivõrgu ümberkorraldamise teel. Nii näiteks otsustasid väikekoole sulgeda Rõuge vald ja Lääneranna vald, kohalikud kogukonnad on aga vastu. Kõige markantsem mitmest näitest, kus kool ja KOV on omavahel kohut käinud või käimas, on muidugi Metsaküla kooli juhtum.

Koolivõrgu ümberkorraldamisega tegeleb ka riik, olles hakanud looma riigigümnaasiume. See on mõistagi tähendanud ka perspektiivituks peetavate gümnaasiumide sulgemist. Ka siin on tekkinud vastasseise, kus kohalik omavalitsus soovib gümnaasiumi säilitada piirkonna arengu huvides, riik aga püüab koolide arvu optimeerida. Kordub suuremas mastaabis seesama vastasseis, kus vald üritab ääremaal väikekoole kinni panna, et arendada kooli vallakeskuses.

Kestliku kahanemise mõtteviisi hariduskorralduses on põhjendatud asjaoluga, et sündimus on vähenenud, mistõttu õpilasi on varasemaga võrreldes umbes 40  protsenti vähem. Millest on tehtud järeldus, et ei koolivõrku ega ka haridust saa enam samal moel käimas hoida.

Kuid selline mõtteviis on äraspidine. Õpilased ei ole kooli kliendid ja üldharidus ei ole turukaup, kus kliendibaasi vähenemine viib ettevõtteid raskustesse või pankrotti. Et see tegelikkuses siiski nii näib, siis seetõttu, et riik on koolide rahastamise rajanud pseudoturumajanduslikule alusele, mis tekitab administratiivselt olukorra, kus õpilaste vähenemine toob kaasa koolipidajale majanduslikud raskused.

Raskused tulenevad sellest, et rahastamispõhimõte suunab rohkem ressursse sinna, kus õpilasi on rohkem. Paremates tingimustes olevaid koole rahastatakse raskemates oludes olevate koolide arvelt. Tegemist on ressursside jaotamise probleemiga, mitte ressursside puudumisega. Kuigi rahastamises arvestatakse nn ääremaakoefitsienti, pole see piisav tasakaalustatud arengu tagamiseks.

Ressursside puudusest saaks rääkida, kui demograafilised muutused oleks toonud kaasa rahvusliku rikkuse kahanemise. Tegelikult on vastupidi – Eesti riik ja ühiskond on muutunud järjest jõukamaks vaatamata demograafilistele muutustele. Seega ei ole tõsist majanduslikku põhjust, miks koolivõrk peaks „kestlikult kahanema“.

Kestlik kahanemine ei ole ka sisuliselt kestlik, vaid lihtsalt koondab rahvastikku keskusse, muudab Eesti linlikumaks ja vähendab majanduslikku ja elulaadide mitmekesisust. Selline ühtsustamine võib nõrgendada Eesti kui riigi ja ühiskonna säilenõtkust – võimet kohaneda ka suurte muutustega. Vaja on tasakaalustatud arengu mõtteviisi.

Koolivõrgu korrastamisel tuleb jõuda ühiskondliku kokkuleppeni selles, et haridus ja teised elutähtsad teenused oleksid tagatud kogu Eesti territooriumil, mitte ei sõltuks (pseudo)turujõududest. Selline kokkulepe annaks garantii väikekoolidele ja väikestele maakogukondadele, et elutähtsad teenused ei kao. See on tähtsaim eeldus, et elu ääremaadel saaks elavneda. Et sinna julgeks minna tööle perearst, päästetöötaja või õpetaja. Et sinna üldse keegi elama julgeks minna.

Praegu on nii, et hariduse sisu ja kvaliteedinõuded kehtestab riik, aga tagada tuleb nende nõuete täitmine KOV-idel. Omavalitsuste majanduslikud võimalused on väga erinevad: mõne territoorium on väga suur ja asustus hõre, mõnel vastupidi. Mõnes KOV-is luuakse rikkust kaks korda rohkem kui teises. On mõeldamatu, et nii erinevate algtingimuste puhul oleksid omavalitsustel võrdsed võimalused hariduse pakkumiseks. Erineb ka omavalitsuste motivatsioon riigi hariduspoliitikat ellu viia.

Mõistlik lahendus oleks see, kui riik võtaks nii koolivõrgu kui ka koolipidamise oma haldusse. Sest nii või teisiti tulevad haridusrahad riigieelarvest ja liiguvad kohalikele omavalitsustele, kellel on suhteliselt väike vabadus neid summasid omatahtsi liigutada.

Teiseks on juba praegu olukord, kus osa gümnaasiume on riigi hallata, teine osa aga kohaliku omavalitsuse hallata. Ka selle kohta on riigikontroll oma 2021. aasta aruandes andnud soovituse, et selline jaotatud alluvus ei ole valdkonna arengule kõige parem.

Kolmandaks on riik juba hakanud oma haldusesse võtma ka vene õppekeelega põhikoole, kus omavalitsus ei ole näidanud üles huvi eestikeelsele haridusele üleminekuks ja kus valitseb seni-ajani nõukogude mentaliteet ja vaikne vastuseis eesti hariduspoliitikale.

Kogu üldhariduse riigi haldusse võtmine aitaks tagada, et haridus oleks ühtlaselt kättesaadav kõikjal Eestis, sõltumata sellest, kas tegu on rikka või vaese omavalitsusega. Teiseks saaks riik tagada, et koolid täidaksid riigi hariduspoliitilisi eesmärke sõltumata sellest, milline on kohaliku omavalitsuse hoiak.

Kuid riiklik koolipidamine parandaks olukorda vaid siis, kui selle aluseks oleks tasakaalustatud arengu mudel ja ühiskondlik kokkulepe, et üldhariduse kättesaadavus tagatakse kõikjal Eestis, ja see kokkulepe oleks väljendatud selgelt mõõdetaval kujul. Kui vaikimisi suhtumiseks jääb endiselt kestlik kahanemine, siis viiks koolivõrgu riigi hallata andmine ääremaastumise süvenemisele.

Viimase rahvaloenduse järgi omab Eesti kodakondsust ainult 82,6% (1 128 387) Eesti elanikest. 1,7% (23 015) on mõne teise EL-i riigi kodanikud ja 11% (149 449) kolmandate riikide kodanikud. 4,7%-l Eesti elanikest (64 297) on määratlemata kodakondsus, kusjuures nendest ca 60% on sündinud Eestis.^[1] Eurostati andmetel kuulub Eesti seega suurima mittekodanike osakaaluga EL-i riikide hulka – kõigist Euroopa Liidu elanikest on mittekodanikud vaid 5,3% (2022. aasta seisuga). EL-is lausa esikohal on Eesti kolmandate riikide passiga elanike osakaalu poolest.^[2]

Asjaolu, et valdav enamus Eesti mittekodanikest pole uussisserändajad, vaid Vene ja teiste Nõukogude vabariikide taustaga isikud, näitab, et kodakondsuse hetkeseisu mõjutab endiselt tugevasti Eesti taasiseseisvumisel tehtud otsus anda Eesti kodakondsus ius sanguinis’e põhimõttel. Eesti kodanikeks said tookord nimelt need, kes olid olnud sõdadevahelise Eesti Vabariigi kodanikud, ja nende järglased.

Võrreldes 1990. aastate algusega on mittekodanike arv oluliselt vähenenud (eelkõige määratlemata kodakondsusega inimeste arvel), kuid kaugeltki mitte piisavalt. Kusjuures paradoks on selles, et ehkki enamik määratlemata kodakondsusega Eesti elanikke soovib Eesti kodakondsust,^[3] on ka selles rühmas Eesti kodakondsuse omandanud inimeste arv 2005. aastast alates järsult langenud.

Sellised arvud, võrdlused ja tendentsid peaksid Eesti poliitilistele jõududele olema häirekellaks. Kodakondsus nimelt on oluline ühiskondliku sidususe ja integratsiooni loomise vahend. Nagu väidetakse viimases ehk 2020. aastal läbi viidud integratsiooni monitooringus: „see, kas inimesel on oma elukohariigi kodakondsus või mitte, mõjutab tema suhtumist sellesse riiki ja tema institutsioonidesse, samuti seda, kas ta on poliitiliselt ja ühiskondlikult aktiivne“.^[4] Lisandub Eestis elavate Vene kodanike rohkusega seotud julgeolekurisk. Oleme viimastel aastatel korduvalt näinud, kuidas Venemaa kasutab Vene passe relvana oma imperiaalsete ambitsioonide elluviimiseks.

See kõik osutab vajadusele märksa avatuma kodakondsuspoliitika järele, mille eesmärgiks oleks oluliselt vähendada mittekodanike osakaalu Eesti elanikkonnas. Sellist vajadust rõhutasid ka 2020. aasta Euroopa migratsiooni- ja integratsiooniuuringu (MIPEX) Eesti-osa kriitilised järeldused.^[5] Kodakondsusteema aga on kahjuks juba üsna ammu Eesti poliitilistest aruteludest kadunud. Eesti kodanike iibe suurendamine ja sisserände piiramine, mis on olnud mitme Eesti poliitilise jõu prioriteedid, antud probleemile paraku lahendust ei paku – ei lähi- ega kaugemas perspektiivis. Esiteks näitavad prognoosid, et Eesti elanikkond sel sajandil pigem väheneb ning ühtlasi esimese ja teise põlvkonna sisserändajate osakaal selles märgatavalt kasvab. Teiseks ei ole hetkel piisavalt paindlikku ja lihtsat mehhanismi mittekodanike Eestis sündivate laste naturaliseerimiseks.

Lähtudes Eestis hetkel kehtivast kodakondsusseadusest, pakun siin mõned võimalikud muudatusettepanekud, mille eesmärgiks on tulevikus oluliselt vähendada mittekodanike osakaalu elanikkonnas.

1995. aastal jõustunud Eesti kodakondsusseadus põhineb eelmainitud ius sanguinis’e põhimõttel ja sätestab, et:

– sünniga omandab Eesti kodakondsuse ainult laps, kelle vähemalt üks vanem on Eesti kodanik;

– kodakondsust võib saada välismaalane, kes on vähemalt 15 aastat vana, on elanud Eestis vähemalt 8 aastat ja sooritab positiivselt eesti keele (B1-taseme) ja kodakondsuse (põhiseaduse jms tundmise) eksami;

– kodakondsust võib naturalisatsiooni korras saada vähemalt viis aastat Eestis elanud määratlemata kodakondsusega vanemate alaealine laps;

– Eesti kodakondsus on eksklusiivne, st täisealistel, kes omavad Eesti kodakondsust, ei tohi olla ühegi teise riigi kodakondsust.

Kui mõelda võimalikele seadusemuudatustele, mis aitaksid kaasa Eesti kodanike osakaalu olulisele kasvule ühiskonnas, võib eristada pigem praegusi või pigem tulevasi mittekodanikke puudutavaid ettepanekuid. Esimeste puhul oleks kõige efektiivsem meede mitme kodakondsuse lubamine, kuna raske on panna teiste riikide kodanikke taotlema Eesti kodakondsust, kui hinnaks on oma sünnipärasest kodakondsusest loobumine. See paistab hetkel olevat siiski problemaatiline lahendus, kuna võib soovimatu kõrvalmõjuna kaasa tuua Vene kodanike arvu suurenemise Eestis, mis kujutab praeguses rahvusvahelises olukorras julgeolekuriski. Teoreetiliselt oleks võimalik kasvõi ajutiselt välistada Vene kodakondsus võimalike juurdevõetavate kodakondsuste seast, kuid sellised diskrimineerivad erandid on õiguslikult väga kahtlased. Samuti oleks kahtlane Vene kodanike juurde tekkimise vältimiseks näiteks keelata kõikidel Eesti kodanikel teisi kodakondsusi juurde võtta ja samas lubada teiste riikide kodanikel võtta Eesti kodakondsus, säilitades ka oma sünnipärase kodakondsuse. Ehkki see kõik ilmselt tähendab, et mitme kodakondsuse lubamisele on Eestis raske lähitulevikus leida piisavalt poliitilist tuge, tasuks ikkagi tõsiselt kaaluda, kas meetme positiivne mõju ei kaalu võimalikke riske üles – arvestades ka seda, et mitme kodakondsuse keelamine on EL-is ja üldse demokraatlikus Läänes väga harv nähtus.

Meetmena vähem efektiivne, kuid samuti kasulik oleks vähendada aega, mis välismaalastel tuleb kodakondsuse saamiseks Eestis elada – kaheksa aasta asemel võiks see olla viis aastat (millest näiteks viimased kolm peaksid olema püsivalt Eestis elatud). Sellisele seadusemuudatusele oleks ilmselt lihtsam toetust leida, eriti arvestades, et viie aasta nõuet rakendatakse juba mitmes teises EL-i riigis (nt Prantsusmaa, Rootsi, Belgia). Poolas on see aeg vaid kolm aastat ja riik lubab ka mitmikkodakondsust.

Lisaks nendele on veel üks võimalik korralduslik muudatus, mis eeldatavasti soodustaks praeguste mittekodanike arvu vähenemist. Potentsiaalsete Eesti kodakondsuse kandidaatide kohta läbi viidud uuringud on nimelt esile tõstnud just keeleeksami (kas kogetud või eeldatud) raskust kui üht olulisemat takistust kodakondsuse saamisel.^[6] Eksami tingimused tuleks kindlasti üle vaadata, tõstes seal suhtlemise osatähtsust grammatika arvel. Ka sellist korralduslikku muudatust oleks üsna lihtne läbi viia.

Need ettepanekud puudutavad eelkõige praegusi mittekodanikke. Veel olulisem on aga mõelda seadusemuudatustele, mis võiksid mittekodanike osakaalu probleemi pikemas perspektiivis püsivalt lahendada. Kõige radikaalsem ja efektiivsem lahendus oleks siin asendada kodakondsuse määramisel põhimõte ius sanguinis põhimõttega ius soli. Viimase järgi saadakse  kodakondsus sünnikoha alusel, st iga laps, kes Eestis sünnib, saaks automaatselt Eesti kodanikuks olenemata tema vanemate kodakondsusest. Tingimusteta ius soli kehtestamine oleks Euroopas julge samm, kuna sellist põhimõtet on seni rakendatud (päris edukalt) pigem Põhja- ja Lõuna-Ameerika riikides, mille ühiskonnad koosnevadki peamiselt sisserändajatest ja nende järeltulijatest. Arvestades Euroopa rahvastikus hetkel toimuvate muutustega ja vastavate prognoosidega tundub õigustatud alustada tõsist arutelu ius soli võimaliku rakendamise üle ka Euroopas. Kuid kahjuks ei paista, et lähiajal võiks Eestis leiduda ühtegi poliitilist jõudu, kes sellise initsiatiivi järele haaraks.

Käimasolev üleminek eestikeelsele haridusele võimaldaks kasutusele võtta hoopis ius sanguinis’e ja ius soli vahepealse variandi, kus õigus Eesti kodakondsusele ei põhineks vanemate kodakondsusel ega sünnikohal, vaid eesti koolis käimisel. Seda põhimõtet võiks seega nimetada ius scholae’ks. Selle järgi saaksid kodakondsuse kõik Eestis elavate teise riigi või määratlemata kodakondsusega vanemate lapsed, kes käivad eestikeelses koolis. Praegune kodakondsusseadus (§ 8, punkt 5) näeb juba ette, et lapsed, kes on omandanud eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse, ei pea kodakondsuse saamiseks sooritama eraldi eesti keele eksamit. Seda erandit saaks ühtse eestikeelse lasteaia ja kooli tekkimisel oluliselt laiendada ja reegliks muuta. Esiteks võiks õigus Eesti kodakondsusele kehtida juba eestikeelses lasteaias käinud lapsele. Teiseks ei tundu mõistlik kodakondsusele õiguse saamiseks nõuda terve koolitsükli formaalset lõpetamist. Mõni aasta – näiteks kolm, kuid see on arutelu küsimus – eestikeelses haridusasutuses on piisav, et saavutada kõrgemat eesti keele valdamise taset kui see, mida nõuab praegune kodakondsusseadus. Samuti pole mõtet eestikeelses haridussüsteemis õppivatele lastele teha eraldi kodakondsuseksamit, kus kontrollitaks põhiseaduse jms tundmist. Seda õpetab ja kontrollib juba kool. Samuti tuleks kaotada kõik lisatingimused, mis praegune kodakondsusseadus sätestab nii alaealistele kui üle 15-aastastele isikutele – st ei ole oluline, kui kaua on lapse vanemad või laps ise Eestis elanud, mis on nende kodakondsus ja staatus (nt millise õigusakti alusel nad Eestis viibivad). Ainsaks kriteeriumiks peaks olema lapse õppimine eestikeelses haridusasutuses vähemalt x (nt 3) aastat ja mõistagi vanemate toetatud soov lapsele Eesti kodakondsus saada.

Ma arvan, et üleüldise eestikeelse hariduse kehtestamise ja ius scholae kombinatsioonil oleks väga positiivne mõju nii Eestis elavate välismaalaste ja kodakondsuseta isikute kui ka uussisserändajate laste ja tulevaste täiskasvanute lõimumisele Eesti ühiskonda. Ius scholae säästaks ka hetkel eksamite läbiviimiseks minevaid ressursse ja bürokraatiat. Et ius scholae veel efektiivsemaks muuta, võiks lubada sel viisil Eesti kodakondsuse omandanud lastele ka oma sünnijärgse kodakondsuse säilitamist.

Ma ei näe ühtegi tõsist vastuargumenti ius scholae põhimõtte kasutuselevõtmisele kodakondsuspoliitikas ja usun, et sellisele ettepanekule võiks Eestis tekkida laialdane poliitiline toetus. Arutlema peab mõistagi ius scholae tingimuste üle. Sellegi põhimõtte tingimusteta rakendamine oleks mu meelest kõige parem variant, kuid võib kaaluda ka mõne praeguses kodakondsusseaduses leiduva kitsenduse säilitamist.

Igal juhul kõige olulisem on avada uuesti diskussioon Eesti kodakondsuspoliitika üle, silmas pidades vajadust suurendada nii ühiskondliku sidususe kui ka sisejulgeoleku nimel Eesti kodanike osakaalu ühiskonnas.

^[1] Vt Eesti statistika. Rahvaarv. https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik/rahvaarv.

^[2] Vt https://ec.europa.eu/eurostat/web/products-eurostat-news/-/ddn-20220330-2. Eurostati statistika on 2021. aasta seisuga ja arvestab Eesti mittekodanike puhul veidi väiksema arvuga kui 2023. aasta Eesti statistika.

^[3] EIM 20 aastat lõimumisuuringuid Eestis. Kodakondsus ja naturalisatsioon. https://infogram.com/kodakondsus-ja-naturalisatsioon-1hd12yx31w7qw6k?live.

^[4] Sealsamas.

^[5] Vt https://www.mipex.eu/estonia.

^[6] Vt nt V. Võõbus, Hinnangud eesti kodakondsuspoliitikale. Siseministeerium, veebruar 2009. https://www.yumpu.com/xx/document/view/10409786/hinnangud-eesti-kodakondsuspoliitikale-2008.

Vene-Ukraina sõjast on juba ilmunud palju analüüse, mh selle kohta, kuidas peaks NATO oma idapiiri sõjaliselt tugevdama, et vähendada sõja kandumise tõenäosust NATO territooriumile või mõne tulevase konflikti puhkemist NATO, sh Balti riikide territooriumil. Eesti valitsus on tegutsenud kiiresti ning paljugi 2022. aastal Ukraina sõjaväljadel õpitust jõudis juba samal aastal Eesti sõjalistesse plaanidesse ja hankekavadesse. Enamasti on Eesti valitsuse otsused puudutanud võimekama ja tänapäevasema sõjatehnika hankimist ning kaitseväe elavjõu suurendamist. Droonide, õhutõrjesüsteemide ja kaugmaasuurtükiväe ning teiste agressiivsete kõrgtehnoloogiliste sõjaliste võimete kõrval on tähelepanuta jäänud üks äärmiselt väheprestiižne, aga see eest väga tõhus ja rahumeelne sõjaline võime – tõkestusvõime. Eesti on idapiiri väljaehitamiseks kulutanud 58,5 miljonit eurot, siseministeerium prognoosib veel kulusid 72,2 miljoni euro ulatuses. Täielikuks väljaehitamiseks vajab siseministeerium enda hinnangul veel 50 miljonit eurot. Kui vaadata, milline on selle 180 miljoni eurose investeeringu sõjaline lisaväärtus, siis kuna idapiir ei oma sõjalises mõistes tõkestusfunktsiooni, ei tõsta see investeering oluliselt Eesti sõjalist kaitstust. Raskemate soomustatud transpordivahenditega pole meie idapiirist läbi sõitmine ka tulevikus suur probleem.

Praegu plaanitud kujul täidab idapiir ka täiesti valmis ehitatuna pigem seirefunktsiooni, samuti suudetakse paremini tõkestada piiriülest kuritegevust ja illegaalset immigratsiooni, aga ka siis teeb rajatav piir võimalikuks peamiselt ebaseadusliku piiriületuse tuvastamise, mitte alati selle tõkestamise. Piiri ei valvata tänapäeval enam niivõrd piiril, piiriületajad võetakse pärast piiriületuse tuvastamist kinni kohas, kuhu piiriületaja luureandmete kohaselt edasi liigub. Sarnaselt on disainitud ka idapiiri uus ehitus. Piirile rajatavad mõningased tõkestuslahendused töötavad peamiselt loomade, mitte inimeste jaoks, kuigi väikese lisareaktsiooniaja need Eesti piirivalvele ka annavad. Samuti pole võimalik piiriületajal väita, et eksis teisele poole piiri, kui ta on just üle tara roninud või end sellest läbi lõiganud. Idapiiri turvamine ei välista mõistagi illegaalset immigratsiooni või vastase eriväelaste imbumist Eestisse mõne teise EL-i riigi kaudu. Eesti idapiiri väljaehitamise investeeringu mõttekus kasvas oluliselt alles pärast 2021. aasta ränderünnet Leedu, Poola ja Läti vastu, pärast mida on ka need riigid otsustanud oma Venemaa ja Valgevenega külgnevatele aladele piiritara ehitada ning on sellega juba sisuliselt valmis.

Sõjalise tõkestustaristu ehk Balti valli rajamine NATO Baltikumi idapiirile ei eelda seda, et kogu maismaapiir Venemaaga tuleks varustada kaevikutesüsteemiga või lõiketeradega varustatud militaartraadiga, kuhu metsloomad ja marjulised võivad kukkuda või kinni jääda (loomakaitse oli põhjendatult mures lõiketeradega Concertina traadi pärast, mida ajutiselt kasutati 2021. aasta lõpus ränderünde ennetamiseks). Küll aga oleks Eestil, Lätil ja Leedul koos pädevate NATO staapidega vaja läbi mõelda, kuidas sõjaohu kasvades või äkksõja puhkemise korral blokeeritaks peamised maanteed, raudteed, sillad ja ka tahkemad-avatumad loodusliku pinnakattega alad, mida vastane saab kasutada oma maaväeüksuste kiireks liigutamiseks maastikul. Vastase maaväe vastu ei saa seda käepäraste vahenditega teha, selleks tuleb ümber ehitada piiriületuspunktid, eelpaigutada maanteedele ja maastikule tõkestusvahendid. See on kaitseväe operatiivplaanides juba välja arvestatud, sealse analüüsi valitsusele edastamine ei tohiks aega võtta üle nädala. Seejärel tuleb läbi viia töömahukamad ettevalmistused ja ümberehitused transpordi sõlmpunktides ning eelpaigutada ka raskemad maastikutõkked rasketehnikaga läbitavatele looduslikele aladele ning metsasihtidele. NATO „Balti vall“ ei näeks välja nagu Hadrianuse vall, samuti ei meenutaks see prantslaste Maginot’ liini, mis rajati pärast Esimest maailmasõda kaitseks sakslaste eest. Pigem oleks tegemist erinevate takistuste labürindiga, mis ulatub idapiirist teatud sügavuseni (st on mitmekihiline) ning kasutab ära kõiki looduslikke ja olemasolevaid liikumist piiravaid tehnilisi elemente. Sõja eelõhtul või äkksõja puhkedes lisaks kaitsevägi neile viimase komponendina potentsiaalselt loomi vigastavad või ka tsiviilelanikkonnale ohtlikud elemendid nagu ora- ja traattõkked. Pärast nende paigaldamist piirataks elanikkonna juurdepääsu tõkestusaladele. Sellisel moel läbi mõeldud ja osaliselt paigaldatud-ehitatud Balti vall ei oleks seega järjekordne „piirimüür“, vaid takistuste läbimõeldud jada. Tõkked on reeglina kaetud vaatluse ja tulega (takistusi ületavat vastast on lihtsam ja ohutum rünnata) ning need paigutatakse operatsioonialas sügavuti, et tekitada mitu vööndit põhimõttel, et palju väikeseid tõkkeid on tõhusam kui üks suur. Balti valli maksumus oleks väga esialgse hinnangu kohaselt kokku ca 150 miljonit eurot, millest suure osa võiks katta NATO taristuinvesteeringute fondist (NSIP) idapiiri kaitsehoiaku tugevdamise kulu osana.

Balti valli rajamise peamine kasutegur NATO jaoks on vastase heidutus, sest tõkete rajamise sõjaline mõte ongi tekitada ründajale suuremat kulu. Praegu on Balti riikide sõjaline ründamine maismaal veidi liiga odav. Baltikumi kaitstavus on just geograafilistel ja maastikulistel põhjustel madal, võiks isegi öelda, et Balti riigid on venelastele atraktiivne ja pehme sihtmärk, sest puuduvad looduslikud takistused vägede kiireks edenemiseks ning puudub ka see, mis Ukrainat on seni päästnud – geograafiline sügavus. Pärast Madridi tippkohtumist läks NATO väidetavalt karistusheidutuselt üle tõkestusheidutusele. Selle osaks peab olema ka füüsiliste tõkete süsteem, sest tõkestusheidutus eeldab, et liitlastel on aega vastast rünnaku korral tõkestada. Tõkked on kõige veretum ja kindlamini toimiv aja võitmise viis. Balti riigid saavad seeläbi panustada NATO tõkestusheidutusse ja toidavad nii ka liitlaste usku uue kaitselahendi toimimisse. Iga gramm sellist usku on kriisihetkel kulla hinnaga.

Vastasel on takistustest alati võimalik üle või läbi minna, eeldusel et selleks on piisavalt aega ning vahendeid, ent Ukraina-Vene sõja areng on näidanud, kui palju võib takistuse ületamise otsus vastasele maksma minna. Venelased ei saanud mitmel puhul hakkama jõgede ületamisega. Ka Eesti idapiiril jooksev Narva jõgi poleks Eestit ründavatele Vene vägedele kerge ületuskatse. Jalaväepataljonid (Vene pataljoni suurus on 300–500 inimest) saavad iseseisvalt jõe ületamisega hakkama ainult siis, kui seda on võimalik teha salaja. Jõe n-ö avalikuks agressiivseks ületamiseks on vaja brigaadi (pataljonist kuni kümme korda suurem üksus) toetusüksusi ja brigaadil võtab jõe ületamine vähemalt kuus tundi, seda juhul, kui teda ei taba ületamise käigus hukatuslikud kaotused. Balti riikidel on Venemaaga aga valdavalt maismaapiir ja see piir pole looduslikult kuigi hästi tõkestatud. Balti valli rajamine muudaks kogu idapiiri sõjalise ületamise vastasele umbes sama riskantseks kui Narva jõe ületamine.

NATO-l aitaks selline madaltehnoloogiline ja seega madalate hoolduskuludega passiivne kaitselahendus leevendada Balti kaitse kõige põletavamat probleemi – liitlasvägede ja -varustuse õigeaegset siirmist. Balti idapiiri sõjaliste tõkete vöönd annab NATO Euroopa väejuhatusele väärtuslikud lisapäevad, mis kuluksid äkkrünnaku puhul vägede juurde toomiseks. NATO ametlikus retoorikas kiputakse seda probleemi pisendama, aga praegu puudub Läänel logistiline võimekus viia läbi suuremahulist vägede siiret, mis mahuks operatiivplaanides ette nähtud aja sisse. Ajafaktor on kriitiline ka Eesti ja teiste Balti riikide vägede jaoks, sest kõigil kolmel riigil on reservvägi ja mobilisatsioon võtab aega. Kaitsevägi on avalikult välja öelnud, et vägi suudetakse jalule tõsta paari-kolme päevaga. Senised välkõppekogunemised OKAS on kaitseväe enesekindlust kindlasti tõstnud, aga seni on õppekogunemisi korraldatud maksimaalselt kahe pataljoni suuruses (ca 2000 võitlejat), aga kui riik peaks välja kutsuma kogu reservväe (37 000 võitlejat), siis räägime 18 korda suuremast logistilisest operatsioonist ja õppuste senine kogemus lubab arvata, et täistuuridel töötavas mobilisatsioonimasinas tekib rikkeid, mille tõttu üksuste formeerimine võib jääda venima, seda eriti tänase linnakupõhise formeerimissüsteemi juures.

Kui selle aasta hakul asus Venemaa rajama sõjalisi tõkestusliine, tehti nende üle ka omajagu nalja. Nagu kommentaatorite reaktsioonid Vene kaitserajatistele näitavad, võidakse sõjaliste kaitseliinide rajamist naeruvääristada ka sõja ajal. Ometi on Vene kaitserajatised peamine põhjus, miks Lääne relvade ja väljaõppega Ukraina üksustel on vastupealetung olnud nii kulukas, eriti ajalises mõttes.

Rahu ajal (ja Balti riikides on hetkel rahuaeg) mõjub igasugune maastiku militaarne ümberkorraldamine tahtmatult mõnevõrra naeruväärselt ning seda võidakse pidada ülepingutamiseks, sõjaõhutamiseks või elanikkonna ohutajuga manipuleerimiseks. Lisaks läbiks osa eeldatavaid kaitseliine ilmselt ka eraomanduses olevaid maid ja Nursipalu harjutusvälja ümber lahvatanud pingete taustal on poliitikud ilmselt ettevaatlikud midagi sellist üldse ette võtma. Ometi on passiivsete tõkestusvahendite paigaldamine pigem patsifismiakt, sest tõstab vastase jaoks rünnaku kulu ja peaks mõjuma seega heidutavalt. Teiseks aitavad sellised tõkked säästa nii Eesti ja NATO sõdurite kui ka tsiviilelanike elusid. Kui riigil on valida, kas arendada Kagu- ja Kirde-Eestis välja piirilähedane tõkestustaristu või aktsepteerida praegust üsna suurt tõenäosust, et piiriäärsed Eesti asulad ajutiselt okupeeritakse, siis pole see ainult sõjatehniline, vaid ka moraalne valik.

Praeguses olukorras peavad Balti riigid sõja korral saatma piirile vastase üksusi aeglustama inimmõju. Selliste tõkestuslahingute inimkaotused on kohe sõja alguses märgatavalt suuremad, kui need oleksid tõkestustaristu olemasolu korral. Sõdiksid seal idapiiril aga reservväelased – tsiviilist tulnud tavalised elanikud. Kui tõkestustaristu rajada rahu ajal, on võimalik paremini arvestada ka keskkonnahoiu nõuetega ja vältida sõjaaegsest kiirustamisest tulenevaid keskkonnakahjusid. Muuhulgas annab rahuaegne ehitus võimaluse kaasata ruumiloome eksperte, kes vaataksid, et kavandatavad rajatised ei muudaks piiriäärseid alasid militaarse kolearhitektuuri kolleteks. Lisaks tähendaks tõkestustaristu rajamine sõja ajal, et seda tuleks teha sisuliselt keset sõjategevust, mis tooks kaasa täiendavad kaotused elavjõus. Need oleksid kõik asjatud surmad, mis tuleneksid ainuüksi asjaolust, et Balti riikide valitsused ei teinud õigel hetkel (enne võimalikku sõda) ettevalmistusi. Balti valli projekt aitaks NATO-s nähtavale tuua Baltikumi jätkuva alakaitstuse probleemi. See annaks rahvusvahelist nähtavust ja häälestaks ka Balti valitsuste ja rahva ohutaju realistlikumaks. Venemaad on võrreldud autokraatse Hiinaga, ent sisuliselt meenutab tänane Venemaa pigem Põhja-Koread. Lõuna-Korea näide tõendab, et investeeringud ei põgene ohustatud riigist juhul, kui ohule vastatakse adekvaatsete sõjaliste kaitsemeetmetega. Baltikumi „lõunakoreastumine“ ei tähendaks automaatselt elanikkonna ja investeeringute põgenemist. Lõuna-Korea on majanduslikult õitsev ja oma kultuuri edukalt eksportiv riik. K-Popi, autode ja kvaliteetkino kõrval eksporditakse ka sõjatööstuse tooteid. Eesti reservväelased lasevad Korea päritolu liikursuurtükist Kõu.

Venemaa ja NATO vaheline konflikt püsib vähemalt kümnendi ainuüksi seetõttu, et Venemaa on sisenenud uude, võimuvahetuse faasi, ja see saab olema rohkem või vähem vägivaldne. Tõkestusliinid võivad toimida heidutusvahendina Venemaa agressiooni vastu. Nähes, et Balti riikidel on tugevad ja hästi kaitstud piirid, võib Venemaa olla vähem valmis sekkuma või ründama. Need takistused võivad anda NATO-le ja Balti riikidele rohkem aega mobiliseerimiseks, liitlasjõudude saabumiseks ja vasturünnakuks. Me kaitseme nii oma mobilisatsioonisüsteemi. Arvestades, et sõjalise rünnaku eelhoiatusaeg on Baltikumis paar nädalat (see tuleneb loogiliselt ajast, mida Venemaal on vaja sõjalise rünnaku viimase ettevalmistusfaasi läbiviimiseks), ei jõutaks kõikide vajalike tõkestustöödega (mis võtaksid vähemalt kuu aega, kui neid mõjusas mahus teha) valmis ka siis, kui luureasutused suudaksid oma eelhoiatuse anda.

Kuigi NATO Balti valli idee võib droonisõdade ja tehisintellekti ajastul kõlada arhailiselt ja koomiliselt, siis nagu Vene-Ukraina kogemus näitab, mängib maavägi sõja käigus endiselt põhirolli. Pelgalt õhu- või meredessandiga ei saavuta venelased ka Balti tandril otsustavat ülekaalu. Seda, et ainult rakettide ja droonidega pole erilisi eesmärke saavutada võimalik, on lisaks Vene-Ukraina sõjale tõestanud ka Iisraeli 2012. aasta raketisõda Liibanonis. Nii NATO vägede ülemjuhataja kindral Christopher Cavoli kui ka Ukraina juhid on osutanud, et erinevalt Ukrainast puudub Baltikumil strateegiline sügavus, nii varustusteede kui territooriumi mõttes. Meil pole sõja korral kuhugi taanduda, selg on vastu merd. Iga tund, mille võrra me suudame vastase edasiliikumist tõkestada, säästab meie elusid ja, mis peamine, suurendab vastase jaoks rünnakukulu ning vähendab võimalust, et Vene armee või mõni arvukatest eraarmeedest sellise avantüüri lähikümnendeil ette võtab. Kui vastane kohanebki Balti vallist tingitud muutustega, on see kohanemine talle kulukas ja lahinguväli varasemast märksa keerulisem.