Sven Vabar. Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 183 lk. 19.50 €.
„Ma kardan linnu. Kuid neist ei tohi ära minna“ (Jean-Paul Sartre).[1]
Minu esimene katse „Ribadeks tõmmatud linnast“ kirjutada päädis sellega, et valminud töö koos teiste kirjutistega kustus ja jäi kadunuks nagu Vabari tekstide kaks naistegelast. Mind tabas ahastus ja tüdimus, mõtlesin loobuda. Lehitsedes õnnetult jutukogu, märkasin lauset: „Linnaga suhtlemise keelt tuleb aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega“ (lk 124). See lohutas ja andis jõudu.
Kui levis kuuldus, et vähemalt Tartus teatavat kultusoreooli omava Vabari tekstid on koondumas ühtede kaante vahele, tabas kirjandusringkondi ärevussahin. Ja pettuda ei tulnud. Üks raamatublogija kirjutas eelmise aasta lõpul: „Ma vaatan kristallkuuli ja ennustan, et Vikerkaares, Loomingus, Sirbis ja Müürilehes hakkab sellele raamatule riburada ülistavaid arvustusi tulema.“[2] Tal oli peaaegu õigus, kuigi arvustajad on kippunud leidma ka kitsaskohti.
Vabari tekstidest on paljud varem ilmunud eri kogumikes ja blogipostitustes. Üks neist, „Musta lennuki kirik“, pälvinud 2010. aastal ka Tuglase novelliauhinna. Kogu ise oli 2023. aasta Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Jutud jms on jaotatud nelja ossa, mis koonduvad intuitiivsete, lugedes meelekeele maitseelunditele surisema jäävate tundekeskmete ümber.
Raamatu esimene osa koosneb ainsamast jutust pealkirjaga „Jääkarud“, mida üks arvustaja peab teistest veidi kehvemini vananenuks.[3] Esmapilgul on tegemist vonnegutilikus võtmes düstoopiaga, kus inimkond on ületanud oma kasvu ja süü piirid, mille tulemusena on tekkinud „Suur Mõte“ sooritada kollektiivne enesetapp. Vabar on oma tekstis piisavalt leebe ja irooniline, nõnda et teksti võib lugeda mitmeti – kliimakriisi paratamatu tulevikuvisioonina („Homo sapiens oli lämbumas iseendasse…“, lk 7), ent ka teise äärmuse vaatenurgast, mis taandab inimoleskelu maailmaruumi kõige tühisemale astmele.[4]
„Jääkarud“ lohutab neid inimesi, kes hakkavad kollektiivse süükoorma all vaikselt murduma. Iga liigutuse taga on hoomamatu keskkonnakahju, iga rohesildi taga süvik, kus kapitalisti karvane käsi üritab bürokraatiapügalaid väänata. Loos jõuab see süütunne groteski: „Nõnda oli inimkonna viimases globaalses ettevõtmises tekkinud teoreetiline ummik – inimestel polnud enam võimalik end tappa, rikkumata kõige pühamat keeldu mitte kahjustada keskkonda“ (lk 13). Lahenduseks on maailma ääreala – Antarktika.
„Jääkarud“ on selgepiiriline ja vahest isegi ebavabarlik lugu, mis eristub raamatu teistest osadest. Raamatu ülejäänud kolme osa üldnimetajaks on linn. Vabarit on kutsutud Tartu müstifitseerijaks ja psühhogeograafiks.[5] Aga vahest on linn lihtsalt üks paratamatus, nagu seda kirjatööd troonivas Sartre’i tsitaadis, mis jätkub tõdemusega, et linnapiiril ootab hirmutav Vegetatsiooniring. Linn kui selline. Koht, kust ei saa ära minna. Meie tsivilisatsiooni alus ja piir.[6] See, et Vabar on elanud Elvas ja Tartus, on pelk juhus – neis linnades mittekäinud lugeja jaoks ebaoluline fakt. Miski, mis meid, tartlasi, lihtsalt rõõmustab. Vabari tekste lugedes kerkivad silme ette Neil Gaimani, J. B. Ballardi ja vendade Strugatskite maailmad. Elavad linnad, mis moonduvad, segunevad unenäolisusega, sirutavad lugeja ümber oma kombitsaid. Näiteks segunevad loo „Päike“ algussõnad („Kunagi elasin linnas, kus sadas kogu aeg“, lk 52) minu peas automaatselt „Inetute luikede“ sombuste tänavatega, kus roomavad ringi pidalitõbised.[7] Vabari tolle loo peategelane põgeneb sarnaselt Mehis Heinsaare romaani „Kadunud hõim“ peategelasega linnast: „Tundsin äkki, et ei suuda linnas enam olla mitte ühtegi hetke“ (lk 57). Ent hetkelise mälukaotuse järel algab taas uus linnakeele loome: „Mul tuli selles kirkas päikesevalguses kõik meelde – see, kuidas ma varem linnas elasin ja kõik muu. Minus tärkas soov kellegagi kohtuda, juttu ajada“ (lk 59).
Linnast ei ole pääsu, nii nagu loos „Nimede kõrb“, kus protagonistid teevad läbi pika rännaku, et jõuda otsaga tagasi alguspunkti, kuigi nüüd kerkib kodulinn nende ümber fatamorgaanana, tagurpidi linnana, millesse tagasijõudmine siiski rõõmustab.
Vabari teostes segunevad eri maailmad nõnda nagu Christopher Nolani filmides. Nendes on miskit gnostilist.[8] „Must lennuk“ viib kusagile hulga prügikolle. Ribadeks rebitud linna tükid kerkivad igaveste juutidena ringirändajate ette. Kusagil silmanurgas, lähemal kui kägiveen, paikneb teine maailm, mis võib olla rohkem päris kui nood n-ö päris linnatänavad, millel me oleme uitama harjunud. Vabari teoste peategelased ongi pidevalt kusagil äärealadel paiknejad – eluheidikud, kummaline maarahvas, teise ilma vaakuminimesed jne.[9] Vaid kahes loos jõuab keegi sinna tundmatusse teise, jättes oma kaaskondlased ja lugeja igatsevalt õhkama ja vastuste leivakoorukesi korjama.
Nood kaks lugu on raamatu kolme viimase osa lugudest kõige selgepiirilisemalt eristuvad, metamorfoossusest pajatavad tekstid, kus ühes kaob/sulandub linna sisse tänavakunstnik Sirle („Tänavakunstnikud“) ja teises sulandub võsas olevasse majja naisterahvas Andra („Tühi maja“). Maja tundub siin esmapilgul linnamüstikast eraldiseisvana, ent tolles loos võib seda näha ka linna tähistajana.
Emanuele Coccia kirjutab: „Metamorfoos on tõend selle kohta, et on olemas ainult üks substants, ja metamorfoos on kui armkude, mis seob meid substantsi ja kõigi selle osadega … Samal ajal on metamorfoos aga ka selle ühise substantsi kudumine, ehitamise, eritamise protsess…“[10] Vabari tekstid ongi ühed suured metamorfoosi näitlikustavad tekstid, kus tavapäraselt „loomulikust“ keskkonnast eraldatud „tehisobjektid“ (linnad koos kõigi oma lõputute osade, esemete, kila-kolaga) saavad tagasi oma auväärse koha maailmakõiksuses. Ent toda metamorfoosset üleminekut ühelt vormilt teise ei ole lubatud näha kõigil. Nõnda võib loo „Tühi maja“ lõpplahendust näha lihtlabase surmana, lõplikkusena, kristlik-lineaarse väärarusaamana. Või siis võib tõdeda koos Cocciaga: „Meie elu lõpp ei ole kunagi elu lõpp – iga „laip“ on oma liiki, vormi ja olemisviisi muutva elu ümberkujundus, metamorfoos.“[11] Mõlema loo kaaslase kaotanud meesprotagonistid jõuavad salateadmisele, mis teistele jääb kättesaamatuks: „Mingil ainult Karlole teadaoleval viisil olid nad nüüd kahekesi koos – tõeliselt, õnnelikult ja rahulikult“ (lk 143). Vabari lugude temaatilised kordused mõjuvad hüpnotiseerivalt ja võimestavalt, samade teemade juurde naasmine kinnistab ja tugevdab elamust.[12]
Mõni Vabari tekst on pelgalt lehekülje pikkune. Neist üks kannab pealkirja „Mis on avangard?“ ja selle keskmes on nässu läinud hauakividest meisterdatud saunakeris: „Mõtlen aga, et see saun ongi avangard“ (lk 146).[13] Võib ju naljatledes öelda, et noid ulmajutte võib lugeda ka sürrealistlikus võtmes – aastatega settinud ja selitunud avangardistlik traditsioon kohtub kodukootud Tartu semiootiku ja kirjandusteadlasega. Selle retsepti lõpp-produkt on vägagi hää. Muidugi on teadlikumale lugejale teada ka Vabari varasem seotus eripalgeliste Tartu eksperimentaalkunsti-kirjanduse ridadega.
Kuigi „Ribadeks tõmmatud linna“ tekstid on loodud kümmekond aastat tagasi, on tegemist vägagi värskendava lugemisega,[14] mis mõjub sel nukral ajal tervendavana. Määrdunud linnatänavaid pidi kõmpides tekib hetkeks jälle lapsepõlvest pärit lootus, et kohe siinsamas mõne nurga või ukse taga asub teine maailm, et linnasopid peidavad endas avastamata aardeid: „linn, mis pole veel sündinud. ta on lootena mähkunud pimedasse, sooja, sumedasse öösse. ta majad, teed ja pargid on elastsed. nad on kergelt ümarad ja kummis, valmis kohe avanema, rebenema, plahvatama“ (lk 176).
[1] J. P. Sartre, Iiveldus. Tlk T. Lepsoo. Tallinn, 2002, lk 197.
[3] „Omal ajal ehk düstoopilise fantaasialennu või satiirina kirjutatud pala mõjub tänapäeval liigagi realistlikult.“ A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. Looming, 2023, nr 1, lk 133.
[4] Nõnda meenub üks hiljuti lugemislauale sattunud a-humanistlik manifest, mis hüüatab: „Kaheks soovituseks on aktivism mitteinimeste suunas ja uute inimeste ilmaletoomise lõpetamine; ent asjaolud loovad radikaalseid võimalusi, mis mõeldamatustavad inimese.“ Ja: „Surmaaktivism … kaasab praktikaid, mis tõstavad esile ise surma – nii indiviidi kui ka liigina.“ P. MacCormack, The Ahuman Manifesto. Activism for the End of the Anthropocene. London jt, 2020, lk 2 ja 98. Ent huvilised võivad liituda ka näiteks Eutanaasiakiriku (https://www.churchofeuthanasia.org) või Vabatahtliku Inimkonna Väljasuremise Ühinguga (https://www.vhemt.org).
[5] Muidugi on siinkohal oluline mainida Vabari koostatud kultuskogumikku „Mitte-Tartu“, mille eessõnas ta kirjutab: „Mu meelest ei ole teistes Eesti linnades sündinud kaugeltki nii palju olemise äärealade kirjandust – sürrealismi, avangardi, alternatiivset ulmet, eksperimentaalkirjandust, „mystilist“ tekstiloomet – kui Tartus.“ Mitte-Tartu. Koost. S. Vabar. Tartu, 2012, lk 11. Vabari ja mitte-kohtade kohta vt ka: M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. Sirp, 19.01.2024.
[6] Ent vt ka teistsuguseid arvamusi, mis linna müüti kahtluse alla seavad: „Kui meie oleme harjunud pidama tsivilisatsiooni linnades tekkinuks, siis uute teadmiste valguses tundub realistlikum see definitsioon ringi pöörata ning kujutleda esimesi linnu suurte piirkondlike konföderatsioonidena, mis olid väikesele pinnale kokku surutud. … Domineerimisstruktuuride päritolu tuleb mujalt otsida.“ D. Graeber, D. Wengrow, Kõigi asjade koidik. Inimkonna uus ajalugu. Tlk A. Ardus. Tallinn, 2023, lk 585–586.
[7] „Polnud tahtmist kuhugi minna, oli tahtmine jääda siia, sellesse tühja hämarasse saali, mis polnud veel päriselt pehkinud, aga kus seinu katsid juba veeplekid, põrandalauad logisesid ja ruum oli läbi imbunud köögilõhnadest; eriti kui meenutada, et väljas, terves maailmas sadas, sadas munakivisillutistele ja viilkatustele, sadas mägedele ja lagendikele, ükskord uhab vihm selle kõik minema“. A. Strugatski, B. Strugatski, Inetud luiged. Tlk K. Käsper. Tallinn, 1997, lk 21.
[8] Unustagem padukristlik arusaam gnostilise duaalsuse negatiivsusest. Gnoosise põhimüüt on see, et on olemas eriilmad, mis üksteisega segunevad. Maailmapragude tagant peegeldub valgusilm, ent seesama valgusilm on ka meie sees. Ka demiurg on loodud täiuslikkuse peegeldusena, ta on lihtsalt selle unustanud ja segaduses.
[9] „Paljudele Mitte-Tartu literaatidele on juba aegade hämarusest peale meeldinud äärealadel konnata. … Miks need inimesed hulguvad veidrates kohtades ringi? Kas neil targemat teha pole? Nõnda küsib tartlane, kuid mitte-tartlane ei oska neile küsimustele esimese hooga halligi vastata, võibolla ka selle pärast, et ringihulkumine on tema jaoks loomulik ja iseenesestmõistetav tegevus.“ Mitte-Tartu, lk 7–8.
[10] E. Coccia, Metamorfoosid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2023, lk 93–94.
[12] Tekstid on samas mõnele arvustajale mõjunud teisiti: „Esiteks on raamatus temaatiliselt liiga „riimuvaid” tekste ehk loopaare, millest kumbki kaotab samade kaante vahele panduna muu hulgas mingi osa oma iseomasusest ja muutub seeläbi veidi nõrgemaks.“ – T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. Müürileht, 25.01.2024.
[13] Lustakal kombel jõudsin paralleelselt Eiseni sõnadeni: „Vanasti oli meil kaks pühadust – hiis ja saun, viimane näis olevat isegi tähtsam. Kristus tõi veel kolmanda pühaduse – kiriku, mis on aja jooksul vähendanud hiie pühadust. Saun on aga jäänud püsima.“ – M. J. Eisen, Vanade eestlaste saun. Sakala, 1933, nr 21(29), lk 2.
[14] Tõnis Hallastele mõjus kogu samas taaskord vastupidiselt: „Seetõttu mõjub osa juttudest vaat et anakronistlikuna. Vähemalt mõned neist tundusid praegu lugedes justkui aegunud.“ Ja: „Ilmet andis teataval määral enese ja maailmaga rahulolematu ning otsapidi vaat et suitsiidne maailmapilt –
ja kogumiku väljaandminegi mõjus millegi lõpetamisena.“ – T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine.
Minu isa luulud. Ulmeantoloogia. Koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Lümanda: Gururaamat, 2023. (Ulmeguru ulmesari; 4). 357 lk. 23.99 €.
Joel Jansi ja Jüri Kallase kokku pandud ning Kulka toel välja antud antoloogia tutvustab Eestis perioodil 1953–1989 avaldatud algupärast ulmekirjandust. Ja kuigi koostajad raamatu ees- ja järelsõnas korduvalt rõhutavad, et tegu pole „aruandega Eesti NSV ulme kohta“, siis ometigi just sellega tegu on. Koostajad ilmselt soovivad rõhutada, et see pole akadeemiline ja kapitaalne kokkuvõte ENSV ulmest. Mitte et pärast käesolevat köidet sellise järele nüüd enam tingimata mingit vajadust oleks.
Jans ja Kallas on kokku pannud igati representatiivse valiku Nõukogude Eesti ulmekirjandusest. Kui kunagi mõned aastad enne selle antoloogia idee sündi käisin ise Kultuurkapitalile välja mõnevõrra kapitaalsema ja laiemate ajapiiridega eesti ulme esinduskogu idee („Eesti ulme XX sajandil“), ei leidnud see plaan mitmel katsel toetust ning jäi sellisel kujul teostamata. Nüüd tolle sündimata jäänud raamatu ja valmis köite sisukordi võrreldes saab tõdeda, et ega sõjajärgse eesti fantastika tekstivalikut ilma mingite konkreetsete tekstide (Vladimir Beekmani „Kiired maailmaruumist“, Rein Sepa „Viimne üksiklane“, Juhan Saare „Strontsium 90“, Rein Saluri „Krahvi poeg“) või autorivalikuteta (Friedebert Tuglas, Henn-Kaarel Hellat, Andres Ehin, Helju Rebane, Ain Särg, Urmas Alas) ette kujutakski.
Aga kui hulk valikuid on sellise tekstikogu puhul koostajale enam-vähem ette kirjutatud, siis teisalt suudavad Jans ja Kallas üllatada ka paladega, millest ise ei olnud teadlikki (Eve Petersoni „Ääremaadel“, Hille Karmi „Kunagi veebruaris“), ja autoritega, kelle kui ulmeprosaisti peale (Tarmo Kulmar, Ülo Mattheus) lihtsalt ei oleks osanud mõtelda. Nii et kui pooled raamatu tekstid panid noogutama, et täpselt neid tekste ma siit leida eeldasingi, siis teine pool tekitas ühe üllatuse teise järel. Ja arvestades mõne raamatusse pääsenud teksti kunstilist nõrkust („Ääremaadel“) või autori eksikülalise staatust kirjandusilmas (Ain Ainsaar), paneb veidi imestama paari oluliselt tugevama autori ja teksti puudumine (Paul Viidingu „Marsi ja Jupiteri vahel“, Rein Põdra „Retk“, Leen Tameli „Aja röövimine“).
Ning kuigi koostajad rõhutavad, et nende ambitsioon oligi piirduda lühiproosaga, mida sai siin raudse eesriide taga 1950–1980ndatel ajalehtedest-ajakirjadest ja mujalt lugeda just Nõukogude Eesti inimene, siis see geograafilis-mentaalne piirang jääb kaunis arusaamatuks. Tunnistavad ju Jans ja Kallas isegi, et väliseesti kirjanduskorpusest teise analoogilise antoloogia jaoks materjali kokku ei tuleks, mistap olnuks ehk mõttekas mõned peamiselt Rootsis ilmunud silmatorkavamad ulmetekstid – näiteks Karin Saarseni jutukogust „Vallutajad“ ja August Mälgu kogumikust „Projekt „Victoria““ – just sellesse valikusse lülitada.
Aga need on pisiasjad. Laiem probleem, mille üle raamat mõtisklema paneb, on mõistagi tekstide aegumine ja vanema kirjanduse võime meid täna üldse enam kõnetada. Rõhutavad ju raamatu koostajad, et nende eesmärgiks ei ole akadeemiline ülevaade, vaid tänastele lugejatele lugemismõnu pakkuvate tekstide ühtede kaante vahele koondamine. Paraku ütleb kõhutunne, et päris mitmed siinse raamatu tekstid, mis omas ajas, 1950. aastatel näiteks, üpris edukalt oma lugejatega kontakti said, enam lihtsalt ei kõnele keeles, millega on harjunud tänapäeva lugejad.
Nii näiteks jääb Rein Sepa „Viimset üksiklast“ (kirjutatud 50ndate lõpus) ja selle ääretult laialivalguvat narratiivi ning lauset, mis meenutab juhusliku trajektooriga õhus susisevat õhupalli, praegu lugedes kummitama koomilis-poeetiline sentents sealtsamast tekstist: „nõutuse signaalid ristlesid tähtede vahel“. Nii igava ja kuidagi ebaolulisena mõjub see jutustamislaad ning kogu lühiromaani teema ja narratiivi ülesehitus kaks inimpõlve pärast teksti sündi.
Niisamuti võib ette kujutada, kuidas 23-aastase Vladimir Beekmani kirjutatud ja ajakirjas Stalinlik Noorus ilmunud noorsoojutustus „Kiired maailmaruumist“ oleks sajandivahetuse paiku eesti ulmefännide kriitika-rehepeksumasinas, ajakirja Algernon „Jutulabori“ nime kandnud õpitoas täielikult algelementideks lammutatud. Aga ju polnud 1953. aasta Nooruse toimetuses tõesti inimest, kes oleks osanud või vaevunud noore sulesepa tööd parandustest punaseks sodima, et teksti sisemine struktuur, mõningate stseenide jaburus, puised dialoogid, narratiivi loogika jmt vead korda saada.
Aeg ei ole armuline olnud ka Ain Ainsaare „Tõrkele“. Matemaatilist võrrandit meenutava saepurumaitsega dialoogidest koosnev tekst ning tänapäevalgi justkui aktuaalsete teemade – privaatsfääri kaitstus jälgimisühiskonnas, tehisintellekt inimesi jälgimas – täiesti ajast ja arust mõjuval viisil käsitlus näitavad, et pelgalt tulevikuprognoosile ja teaduslik-tehnilisele ekstrapolatsioonile ehitatud ulmejutt ilma kirjandusliku taseme ja karakterite konfliktita naljalt oma sünnikümnendit üle ei ela.
Ka Eve Petersoni „Ääremaadel“ võis 1984. aastal Nooruse veergudel toonase üldise ulme- ja seikluskirjanduse põua tingimustes oma filmiliku hoogsuse ja põnevuste üksteise otsa kuhjamisega noorte lugejate südame põksuma panna, aga nelikümmend aastat hiljem seda teksti vaagides torkab silma väga puine dialoog, katkine lause ja segane jutustamismaneer, kus poolte stseenide puhul pole võimalik aru saada, kes kellele mida ütleb või kes tegelastest üldse konkreetses stseenis osalevad. Ja vaevalt, et see 18-aastase autori tekstis modernistliku stiilivõttena tahtlik ambitsioon oli.
Sedasorti kriitikast ei tohi tingimata teha järeldust, et need tekstid ei vääri aastakümneid hiljem raamatukaante vahele koondamist. Ega lugemisrõõmu mõttes ja kõige laiemat publikut silmas pidades ei ole ammu enam mingit lootust ju ka Walter Scottil, Fenimore Cooperil, Alexandre Dumas’l, Charles Dickensil, Jules Verne’il ega Rider Haggardil. Osa neist juba on tänapäeva noorsoo – aga ka enamiku täiskasvanute – jaoks lugemiskõlbmatuks muutunud (Scott, Cooper, Dickens, Haggard), osa veidi lihtsama lause ja kiirema jutustamislaadiga autoreid lukustuvad meie silme all praeguseil kümnendeil (Dumas, Verne). Veidi pikemat tulevikku võib ehk ennustada Robert Louis Stevensonile ja Conan Doyle’ile nende suhteliselt lihtsa ja moodsamana mõjuva lause ning keskmiselt õhemate raamatute tõttu.
Nii väärivad needki 1950–1960ndate ulmetekstid kindlasti kirjandusloo prügikasti sattumisest päästmist, aga seda mitte ennast lugemisnaudingu argumendiga pettes, vaid ikkagi just akadeemilisest huvist, soovist kultuuripärandit säilitada ja selle uurimiseks võimalusi pakkudes. Ja just seetõttu, mineviku võimalikult terviklikku ja mitmekesist akadeemilist peegeldust ning jäädvustust silmas pidades, julgen vaidlustada ka koostajate otsuse mitte võtta antoloogiasse romaanikatkendeid. Olen täiesti veendunud, et mõni iseseisva stseenina mõjuv katkend Boris Kaburi noorsooromaanist „Kosmose rannavetes“ (1966) oleks 60ndate sula ja ulmeelu edenemise perioodist oluliselt dünaamilisema ja terviklikuma pildi andnud. Aga kuna Kaburil lühivorme pole ette näidata, jäi üks olulisemaid tolle aja ulmeautoreid pildilt välja. Ja pagulaskirjandusest leiaks neid väärt fantastilisi romaanikatkeid samast kümnendist suuremalgi hulgal (Ristikivi, Kangro, Rumor).
Tegelikult on see raamat üks kurb pilguheit minevikku, mille pealkiri võinuks vabalt olla ka „Käimata jäänud teed“ või „Valimata rajad“, sest näitab see meile ju inimesi, kellel ei olnud võimalik end soovitud alal (ulmekirjandus) süvendatult teostada, kes ei saanud endale valida karjääri, mida oleksid sisimas enim soovinud ja milleks paljudel juhtudel ka kõik eeldused olemas olid.
Võimalusi regulaarselt ulmelist lühiproosat avaldada sisuliselt ei olnud, autorid pidid oma fantastilisi novelle ja jutustusi pressima populaarteaduslikesse või laste- ja noorteajakirjadesse ning rajoonilehtede jutusabadesse ja ülikoolide ajalehtedesse. Aeg-ajalt, aga seda pea eranditult vaid 1960ndail, õnnestus ulmel jõuda Loomingu Raamatukogu köidetesse.
Ühtegi ulmeajakirja, mille ümber saanuks koonduda ja välja areneda oma autorkond ja spetsiifiline ulmekriitika koos auhindade, konkursside ja seltsieluga, meil ei tekkinud, aga neid ei tekkinud kusagil Nõukogude Liidus, see oli rohkem Varssavi pakti maade privileeg. Ja kui välja arvata see kodumaise ulmeelu lühike õidepuhkemise aeg 60ndail, siis tegelikult fantastikal Nõukogude Eesti kirjanduselus mingit olulist rolli kunagi polnud. Või ei lastud sellel tekkida.
Sellesama kurva tõdemuseni jõuab arvustuses „Minu isa luuludele“ rahvusringhäälingu kultuuriportaalis ka kriitik Mart Pechter, öeldes: „päris ehtsat ulmekirjanduse traditsiooni nende aastate jooksul Eestis tegelikult ei eksisteerinud. Ulmet küll kirjutati ja kohati päris hästi, kuid siinne antoloogia jätab lõpuks mulje, et kõik lood olid üksikud tükid, mis omavahel väga ei haakunud.“[1]
Ulme oli pigem kui mingi imeloom, mida oli parem vältida. Või siis vaadeldi fantastikat kui midagi sellist, mida iga päris kirjanik võis vahetevahel proovida, parem kui satiirilises või koomilises võtmes. Ulme oli kui mingi kergemeelne, mitte päris kirjanduse väärtusega kõrvalehüpe. Midagi, mida võis vahelduseks proovida, aga mis ei vajanud mingeid erioskusi ega vastava kirjandustraditsiooni tundmist. Oli normaalne, kui päriskirjaniku bibliograafias oli ette näidata ka ulmeromaan või -jutustus.
Ka mitmed selle raamatu ulmelood näitavad, et koomilist ulmet (Urmas Alas, Henn-Kaarel Hellat, Ain Särg) eelistati alati ennast tõsiselt võtvale karmile ja emotsionaalsele žanriulmele, veel parem, kui see oleks esitatud absurdi või satiiri võtmes. Olid soositud ulmelood, mille tegevus toimus meie argises nõukogude maailmas, kuhu siis murdis sisse mingi ulmeline nähtus, motiiv või kirjanduslik võte (Rein Saluri, jällegi Hellat, Helju Rebane, Hille Karm). Aga päris ulmelises keskkonnas, väljamõeldud fantastilises sekundaarmaailmas toimuvaid narratiive peeti pigem lääneliku kapitaliühiskonna kommertskirjanduse pärusmaaks. Meie ulme oli enamasti olmeline, argine, kommunaalne.
Kummalisel kombel on ka mitmed selle antoloogia tekstid sellised, milles toimuvat saab ära seletada fantastilist lahendust eirates, neid täielikult argimaailma toimimisreegleile kohandades (Saluri, Hellat, Ehin, Mattheus, Rebane). Või siis on tegu õpetliku mõistujutuga, kus ulmeline komponent ongi vaid moralitee lõpplahenduse jaoks tähtis (Karm). Pole ime, et selle antoloogia kirjanduslikult tugevaimad tekstid on just sellised, mida saab soovi korral võtta ka täiesti ulmevabadena (Saluri, Ehin, Mattheus). Õnneks mahub nende tugevaimate ritta siiski ka väga selge ulmežanri tunnetusega autoreid, kelle palad on lisaks üldkirjanduslikele väärtustele tugevad just teadusfantastikana (Reedik Palm, siin kindlasti jälle ka Saluri, aga samuti Juhan Saar, Tarmo Kulmar ja mõistagi eestikeelse fantastilise proosa üks rajajaid Friedebert Tuglas).
Suurema osa Nõukogude okupatsiooni ajast suhtus ENSV kirjanduseliit ulmekirjandusse eitavalt. Selle parimaks indikaatoriks on ehk ulme esinemissagedus Loomingu Raamatukogus. Väljaande esimesel viieteistkümnel aastal peatoimetaja Otto Samma ajal seal teatava regulaarsusega ulmet leidus, pärast enam peaaegu üldse mitte. Huvitav on tähele panna, et tegelikult ei jõudnud tol ajal LR-i vahendusel eesti keelde üldsegi moodne tõlkeulme (kui välja arvata idabloki autorid Strugatskid ja Lem), vaid üpris vana ja pigem konservatiivset sorti ulmekirjandus. Sama kehtib ka 1976. aastal ilmunud antoloogia „Lilled Algernonile“ ning „Mirabilia“ ja „Põneviku“ sarjades 1970–1980ndail ilmunud tekstide kohta. Avaldati ilmumise ajaks 15–20 aastat või rohkem vana ja üsna traditsioonilist ulmekirjandust (Asimov, Bradbury, Clarke, Simak).
See on tähelepanuväärne ja kummaline just kui mõelda, missugune modernistlik revolutsioon toimus angloameerika fantastikas just 60ndatel hipi- ja seksrevolutsiooni laineharjal. Kuid neid vormilt ja teemadelt uuenduslikke ning murrangulisi ulmetekste sellistelt kirjanikelt nagu Ballard, Delany, Dick, Ellison, Moorcock, Silverberg ja Zelazny Vene ajal eesti keelde ei jõudnud. Meil levis 20 aastat vana turvaline ja traditsiooniline fantastika. Väikeste eranditega levib tänaseni.
Aga ei peaks. „Mirabilia“ sarja ilmuma hakkamist ettekäändeks tuues saadeti ulme viisakalt LR-i toimetusest välja, mille tulemusena saavad väärtkirjanduse sõbrad kirjandusilmas tänapäeval toimuvast oluliselt ebatäielikumat pilti, kui võiks. Olen aru saanud, et Loomingu Raamatukogu eesmärk täna on muu hulgas pakkuda tõlkekirjanduse sõpradele igal aastal turuhinnast odavamalt kindla arvu kindla kvaliteediga nimetusi. Märksa adekvaatsema pildi maailma kirjandusskeenel toimuvast saaks hinnatundlikum eesti raamatusõber aga siis, kui LR-i 40 numbrist oleks igal aastal paar tükki pühendatud angloameerika ja teiste kirjanduste väärtulmele, olgu siis kõige moodsamale või väärtulme klassikale sealtsamast angloameerika ulme uue laine ajast 1960ndatest. Kirjandusele, mida ulmele keskenduvad pisikirjastused siiamaani ei suuda ega riski välja anda. Mis aga oma üldkirjanduslikult tasemelt sobiks igati LR-i pakutavasse rikkalikku nüüdiskirjanduse menüüsse.
[1] M. Pechter, Ulmeajaloo ilu. Kultuur.err, 18.01.2024.
Taskuvikerkaar 34: Mati Heidmets sotsioloogialaborist
Taskuvikerkaar vestleb Mati Heidmetsaga ühiskonnauuendamisest 1960ndatel. Sotsioloogialabor, üliõpilaspäevad, ajaleht “Edasi” reformimine, inimlikest panelkadest mõtlemine ja muud teemad.
[powerpress]
Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
D. Nurkse. Hääled üle vee. Inglise k-st tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2023. 102 lk. 16.99 €.
Varem vaid Vikerkaare veergudel[1] eesti lugejani jõudnud Ameerika luuletaja Dennis Nurkset (luuletajana D. Nurkse, snd 1949 New Yorgis) on esimese eestikeelse raamatu tagakaanel nimetatud õigustatult nimekaimaks eesti taustaga nüüdisluuletajaks. Seni kaheteistkümne luulekogu autorina on ta üks auhinnatumaid ja ühtaegu huvitavamaid, võrratumaid. Majandusteadlase Ragnar Nurkse pojana on ta väliseestlaste järeltulija, kes 1993. aastal ilmunud luulekogu „Voices Over Water“ on pühendanud oma vanavanematele, 1928. aastal Kanadasse asunud eestirootsi päritolu laulupedagoog Victoria Clanman-Nurksele (1882–1964) ja metsaülem Villem Nurksele (1883–1933). „Hääled üle vee“ kujutab lüürilises laadis sarnase abielupaari lugu väljarändamisest ja ümberasumisest samal ajalisel ja geograafilisel trajektooril kolmes osas: „Äraminek Eestist“, „Kõrg-Kanada“ ja „Lihavõtte-lumi“. Eessõnas on selgitatud paari häälte vaheldumist: esimeses osas jutustavad nii Eesti rannikualal üles kasvanud muusikust naise kui ka sisemaa metsaülemast mehe hääl, teises osas kõneleb mees ning kolmandas on jutustajaks naine (v.a paar lõputeksti lapselapse vaatepunktist).
„Äraminek Eestist“ algab õieti 19. sajandi lõpu Läänemere saare pereolustiku lüürilise kujutusega, kus naise vaate-punktis saab dominandiks vastupidiselt harilikult mälestustes ülekaalus olevale lapsepõlvehelgusele nukker süngus: „Meie, lapsed, tulime vihast“ (lk 10); „ja iga päev, kui oli valge / ainult mu mõtetes…“ (lk 9); „Arvasin, et kuulan vihisevat [hüppe]nööri / ja naeru ja oma hingamist, aga kuulsin / sama võõrast jõudu nagu mu keha“ (lk 12). Abiellumise järel sisemaale kolides „mets vaheldust ei toonud: päev läbi roheline, / öösel sinine, õõtsus ja värises küllalt, / et ajada süda pahaks – aga kui visata kivi, / langes see isegi välgatamata, / ja midagi ei uhutud kunagi servale“ (lk 14). Sarnane häälestus saadab järgnevate aastate ühiskondlike muutuste, revolutsiooniõhustiku, sõjahirmu ja mehe äripahanduste kujutamist, mida poeetilise nüansina kannavad naishääle puhul muusikalised elemendid, sealhulgas juhuslike peensuste kuulatamised heidutavast argisusest mingisugusegi harmoonia tabamiseks, millest aga kokku saab justkui läbi elu painav tumemeelne ja mina(häält) allasuruv basso ostinato inimsuhete võrdkujuna. Meeshäält varjundab meeleolutsev klammerdumine oma viljapuudesse, mida ta armastas „eriti talvel, / kui neid kõiki sai ühe pilguga näha, / kui tuul ja nad ise enam üksteist ei varjanud“ ja mis erinevalt abikaasast „olid selgelt minu, allkirja vastu saadud, tasutud higiga, / mitte armastuse, valede, õnne või kannatustega“ (lk 15) – ja selle kaudu ta mõistab ja mõtestab ka taamal toimuvat julmust.
Selline motiivi- ja tunnetuspõhine vahe on raamatu esimeses osas tajutav eri häälte registreiski, nii et algupärandi retseptsioonis märgitud vaatepunktide vähene eristumine[2] ei pääse kehtivusele kohemaid. „Äraminekus Eestist“ on naishääle elukujutus kujundlikum, ajuti tundelisemgi ning narratiivsuse mõttes abstraktsem, mehe vaatepunktist edastuvad eri episoodid terviklikumate ja otsesõnalisemate lugudena muu hulgas üldistest (ühiskonna)oludest. Jutlustaja tütrest naishääle ilmavaate osa on jumal, metsaülemast ja talupidajast meeshääl leiab hingelist pidet peale oma õunapuude eeskätt metsast ja maast.[3]
Meesvaatepunktist vahendatud teise osa tooniandvaks motiiviks on uue elu-paiga maastik ja ilmastik, nii et esimese osa muusikaline ostinato kui ühiskondlikest pööretest mõjutatud inimsuhete metafoor asendub Kanada metsiku, karmi ja kõleda loodusega: „Siin maal on tuhandeid versti / kahe verstaposti vahel“ (lk 41). Ja lüürilise taju olemuslikuks motiiviks saab tuul, mis kustutab isegi äsja küntud vaod (lk 48; kolmanda osa naisvaatepunktis nõndasama see „puhub minu puistatud seemned / tagasi mu musta narmassalli voltidesse“, lk 84) ega sarnane oma võimsuses „millegagi, mis kunagi juhtunud / või juhtuda sai minus ja väljaspool mind“ (lk 42), isegi maja „uksed / painduvad tuules, mida ma ei tunne“ (lk 56). Teose vältel terviklikuna välja arendatav saatuselugu kujutab teises osas nii emigrantide saabumist „uude maailma“, asu otsinguid kui ka kohanemist, mida aga saadavad mineviku varjud ja igatsused – pingeväli tuttavliku ja uue, tundmatu vahel („ja mitte näljahirm ei pane mind saaki koristama, / vaid kõigest tõmme juba tuttava ime poole“, lk 50). Kui seoses koduste metsade ja viljapuudega Eestis avaldus ajuti poeetiliselt hõrk paigataju, siis võõral maal jääb saavutamata selline kinnismotiiv, mis leevendaks (maastikulist) ebaõdusust, etteaimamatuse rõhuvust – üksikinimese abitut sõltumist looduse määratust jõust. Niisugustes tingimustes on meeski üksikasjalikumalt kaalumas peale maastikusuhete lähisuhet, ent tundesoojuse asemel kerkivad esile jäisus ja aegade jooksul kuhjunud muserdused ning paratamatult süveneb inimeste võõrdumine üksteisest („Mu naine jääb võõraks, justkui / pumpaksime igal öösel / kaevu põhjast kaugust“, lk 53). Adutud võõruses ja tühjuses teravneb üleüldse olevikulise elu hapruse taju, tugipunktiks sama haprad mälupildid sünnimaast kui nüüdseks „surnud maailmast“ (lk 47). Raamatu pealkirjas olev üle vee tähistab seega kahetist, aga ühtmoodi minoorset suunda: parema elu lootuses sõjahirmu ja revolutsioonipööriste eest üle ookeani kulgemist, ent sealt, uuest elust kaigub miski pidevalt tagasi minevikku – olgu siis leebes hõllanduses ja noorpõlve mälupiltides, rõhuvas kahju- või isegi süütundes („Meie nutame nende pärast, kes jäid maha / meie asemel surema“, lk 45).
Naisvaatepunktist kolmas osa käsitleb mehe ootamatule surmale järgnenud aastakümneid ning arendab eelloodud häälestust ja tundelaadi edasi: kohustusena tajutud leina kajastus ning sellest tõukuv elu lahtimõtestamine toob samuti esile aastatega võimendunud võõruse ja vaikuse kahe füüsiliselt lähedase inimese vahel. Pettumuste ja muserduste väljendus on ometi kogu raamatus poeetiliselt kütkestav. Eeltoodud kaevu-võrdlusele võib kolmandast osast lisada näiteks pulmalina kulumise ja narmendavate kohtade n-ö väljaõmblemise („õmblesin uuesti kokku, / nii et kulumata servad jäid keskele“) kui võluva paralleeli abielu kuhtumisele („aga ikkagi igal öösel … pöördume viimaks / – nagu polekski abielus – tolle vaikuse poole me vahel“, lk 72). Seejuures ei taandu tagasivaateline mõtestamine üheülbaliseks arveteklaarimiseks, isegi siis, kui naine tajub end vaoshoitud kannatuse ideena (lk 76), sest tegu on sügava üldinimlikkuse uurimise ja järeleproovimisega hunnitus kujundikeeles. Pealegi toob viimaks meelerahu lüüriline igatsus surma kui lihtsalt ühe argipäevaharjumuse järele (lk 77): „surres / ei pea ma neid juuksekarvu enam lõhki ajama; / surres ei pea ma enam vastama / iga eksinud võõra, iga lõpetamata mõtte, / iga varjuokstes mängiva tuule väljakutsetele“ (lk 90). Subjektihäält alla surunud ostinato on ülenenud polüfooniliseks ja keerukamaks, lüürilise mina häält ja samal ajal instrumentaalsaadet võrdse kunstilise tervikuna võimaldavaks sisemiselt läbitunnetatud soololauluks – Liedʼiks, mis peaaegu leplikult sulandab oleviku ja mineviku, luhtumised ja õnnestumised, võõrustunde ja omasuse (vrd lk 64–67). Nii tähistab see viimaks poeetiliselt küpset, võimsat elukogemust, mille osa on ühtlasi „teadlikkus sellest, kui vähe ruumi on meie ja surma vahel“.[4]
See mõlemat pidi üle vee ning ponnistatud, ütlematajätmistest pinevil, kuid saatuslikult surnud sõnu (lk 56) lausuvate, väljasurnud keeles sosistavate (lk 27–28) häälte põrkumine paratamatu vaikusega nii ääretus ümbruses, inimeste vahel kui ka lausuva mina sees tõkestab ometi väljarännumaal õdusa, meelepärase ja turvalise omailma kujunemist. Muidu tugevalt lüürilise luuleteose lugu küll võimaldaks seda:[5] subjektiivsuse resp. ainsuse esimestes isikutes väljendatud tunde- ja mõtteilma, elukaarte ning meeleliste ilmingute põimingus vormitakse väga kohatundlikku loomaailma, st eri tekstide perspektiivid vahendavad sama olustikku, mis põhineb subjektiivsetel esiletõstetel ja justkui eelistatud tajudel. „Häältes üle vee“ on olustiku ja loo poeetikas aga tugevama kaaluga episoodid ja kujundid, mis oma kõleduses ja inimlikus (vaikimis)-pingsuses üha hajutavad ja õõnestavad subjekti eelistustel ja tahtmistel põhineva omailma teket. Viimane olekski antud juhul liiga lihtne lahendus, piirdumine n-ö pinnalaotusega. Tähtis ei ole paika sättida üht kindlat, seega suletud kirjanduslikku ruumi ega luua lihtsalt elukaarte tõtlikku panoraami, nagu on olnud näiteks samuti luulevormis elu(paiga)lugusid koondava Mats Traadi Harala-tsükli taotlus, vaid kohatundlikult, avaralt ja järelemõtlikult läbi valgustada tundesügav võimalus toimida elujõulise ja -söakana maailmas, mis ähvardab ja heidutab. Hääled, mis kõnelevad, on küll hästi läbi tunnetatud ja tugevalt väljakujundatud, esindades meelekindlat lüürilist positsiooni,[6] ent need on suunatud „üle vee“ otsekui kõikjale. See võimendab mõlema positsiooni üldistusjõudu: individuaalsete kogemuste ja nende varal benjaminlikult ohuhetkel tahtmatult avanevate poeetiliste mälupiltide[7] kaudu tulevad esile nii üldised (abstraktsed) probleemid kui ka mitmeplaanilised ajaloopildid, samuti aimuvad olulised ühiskondlikud protsessid. „Hääled üle vee“ ei olegi pelgalt Nurkse vanavanemate lugu ega nende (hingeeluline) maailm, vaid mitmeplaaniline ja avar üldistus, nii väliste tingimuste mõjust harilikule elurütmile kui ka sellest, mis üldse jääb järele inimesest – kõikide tema kahetsuste, pettumuste, nukruste, aga ka õnnehetkede kiuste.
[1] 1998, nr 6 Kajar Pruuli, 2009, nr 7/8 Märt Väljataga tõlkes.
[2] Vt https://www.goodreads.com/book/show/1341900.Voices_over_Water#Community Reviews. Nurkset on muide laiemaltki tunnustatud just veenva ja mõjusa keelekasutuse poolest: eri ühiskonnarühmade keelepruukide vahel liigub ta usutavalt ja sujuvalt, vt nt P. Lerkin, Editorsʼ Shelf: Book Recommendations from our Advisory Editors. Ploughshares, 2012, kd 38, nr 4.
[3] Etteruttavalt: esimese osa motiivide erinevus hakkab hägustuma, kui oma mets ja maa on juba kaotatud (ümberasumisel, st tsüklis „Kõrg-Kanada“). Mehegi juures kerkib siis esile religioossus, jumal viirastub talle „igas tuulehoos“ (lk 44), millegi vaevarikka õnnestumisel tõttab ta tänumeeles kirikusse (lk 48) ning nii abielutõrkeis kui ka füüsilistes kannatustes „tuli talle meelde Jumal“ (lk 63). Kolmanda osa naishääl kehtestab sama tervikliku loomaailma, ehkki tema fookus on teistsugune: elu uuel maal mõtestatakse muu hulgas kunstilise eneseteostuse (luhtumise) ning abielu tundesügavuse kuhtumise kaudu.
[4] C. deNiord, Learning to Be Everyone and No One: A Conversation with D. Nurkse. World Literature Today, 06.09.2022.
[5] Nurkse on muide esile toonud, et luules huvitab teda see, mis toimub ridadeks murdmisel ja stroofide vahel – see on koht, kuhu paigutuvad narratiivsed elemendid ja kus toimubki lugu, vt R. Jansen, Poetry & Endless war: An Interview with Poet Dennis Nurkse. The Bloomsbury Review, 2003, kd 23, nr 5.
[6] Sellise väljenduslaadini jõudmist on Nurkse kirjeldanud öösel pimedas toas oma vanaema ja raamatu kui terviku hääle kuulatlemise ja üles kirjutamise sihipärase protsessina. R. Jansen, Poetry & Endless war.
[7] Vt W. Benjamin, Anmerkungen zu Seite 691–704 (Über den Begriff der Geschichte). Rmt-s: W. Benjamin, Gesammelte Schriften. Kd 1, nr 3. Frankfurt am Main, 1974, lk 1242. Vrd: Recommended reading: Mary-Sherman Willis on D. Nurkse. ArchipelAgo, 2022, kd 6, nr 1, lk 106.
Andaluusia copla’d ja laulukatked Anonüümsete originaalide põhjal
1
Jeesus, ma suren,
vabasta mind sellest mehest,
kes haiseb abikaasusest
terve öö.
2
Kitarri et mängida
tõmmule tüdrukule,
piparmündiga pesin käsi.
3
Silmitsi,
ilma et midagi öelda oleks –
oleme nagu Valencia
müüride ringis.
4
Et sind unustada,
läheb mul vaja teist päikest,
teist kuud, käsusõnu
ühelt teiselt Jumalalt.
5
Keha luuletustest on pakil
otsekui herilaspesa –
igaüks nügimas teist,
et näha, kes kõigepealt väljub.
6
Mine ütle oma emale,
et ta su alkoovi viiks
ja süütaks küünlad su ees.
Ütle talle, et minul on sinust villand.
7
Jookse ja ütle oma emale,
et ta pügaks sind põhjalikult –
las ta võtab su taas tissi otsa
ja õpetab, mismoodi olla mees.
8
Ära ütle, et armastasid mind,
ütle, et kivi sa armastasid,
mis ookeanipõhja vajus.
9
Välja siit, tee et sa kaod,
just nagu lamp kempsulaes
paistad sa millele tahes.
10
Kullake, kui oled võõrastega,
ära tee seda väikest asja,
mida sa minule tegid.
11
Kes iganes suudab laulda
nii metsikus valus kui mina,
peaks rajama okastara
oma südame ümber.
12
Võõras siinkandis,
kohalikelt ma pärin,
kes on see tõmmu tüdruk,
kes leinates on nii kaunis?
13
Armastan sind? Muidugi mõista.
Kõnelen sinuga? Kus aga saan.
Abiellun? Viigipuuleht
selle puu ladvast ei lange.
14
See lollakas tüdruk mõtles, et hakkan tönnima.
Kas ta ei tea siis, et kõrtsis
õnne müüakse annushaaval?
15
Kui su sõnumitooja
saabus teatega, et
sa mind ei armasta enam,
itsitas isegi kass.
16
Kolm korda ma koputasin
su raudväravale keskööl.
Armust surija kohta, mu tüdruk,
oled ikka unekott küll.
17
Sinu silmad ja minu omad
põimusid põldmarjaväätidena
omaniku tara alt läbi.
18
Mõned tülid on kõigest kapriisid.
Mõned on illusioonid.
Mõnesse tülisse kolid
sisse kui üürituppa.
19
Oleks mul viis sõrme,
annaksin väikse, et ma sind kunagi kohanud poleks.
Annaksin neljanda sõrme,
et ma su nime ei teaks.
Annaksin kolmanda,
et ma sind puutunud poleks.
Teise ma annaksin,
et me vaid poleks armatsenud.
Kristus, kui mul oleks ka üksainus sõrm,
ta annaksin meeleldi ära,
et ma su nägu iialgi poleks näinud,
hommiku jaanimardikas.
20
Vaene mees haiseb surmast.
Viska ta auku.
Kõlin te taskus? Requiescat in pace. Amen.
Kaheksa hispaania mõistatust Anonüümsete originaalide põhjal
1
Olen kohutav külaline,
keegi ei taha mind,
ent ei lähe ma sinul meelest
enne, kui võõrustad mind.
Kes ma olen? Nälg.
2
Rohelus, rohelus,
rohelusest ma sündisin, nüüd
troonin Jumala kohal? Okaskroon.
3
Pähklikausike,
riiulil päeval,
laiali pillatud öösel? Tähed.
4
Mida võis karjus
näha mägedes,
mida kuningaski ei näe,
mida paavst oma troonil ei näe –
ega isegi kõikvõimas Jumal? Endaga võrdväärset.
5
Vaikselt viibisin oma toas,
kui nad mulle järele tulid.
Nüüd vang olen endiselt, ent
akna kaudu pages mu maja –
kes olen? Kalake võrgus.
6
Kõndisin mööda rada, mis ei pöördunud tagasi
ja nad võtsid mu seljast keebi, mida ma eal ei kandnud.
Läksin salatipeenrasse, korjasin õunu.
Kastanite omanik tuli.
– Mida sa teed minu salatipeenras?
– Tõrusid korjan,
magusaid nagu artišokimesi.
Mis ma olen? Nõme mõistatus.
7
Käin küüni ees tähtsalt ringi,
nokkides sõklaid.
Kes olen? Kana. – Situ kõikide nende peale, kes peavad end kõiketeadjaks. – Et mõistsin ära su mõistatuse, situn ma sulle suhu.
8
Viis härga kündmas
ainsama äkke ees –
mis on see pime töö
kesapõllul? Käekiri.
Vanad prantsuse mõistatused Anonüümsete originaalide põhjal
Mida kunagi pole olnud ega kunagi olema saa? – Hiirepesa kassi kõrvas.
Läbib metsi, ent varju ei heida?
– Kellalöögid.
Surnud, ometi tantsib?
– Talvine tammeleht.
Laulab alla minnes, nutab üles tulles?
– Ämber kaevus.
Narmendav, üles ei harune,
ilma nõela pistmata?
– Pilvine taevas.
Kõigub, võbeleb
punane roos õhus?
– Mees kõndimas laternaga.
Neli väikest reit voodis,
siksak keskel?
– Kreeka pähkel.
Ümmargune kui münt,
kärmem kui ratsanik?
– Silm.
Neelas meid alla ja meie ei märganudki?
– Aeg.
Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva
D. NURKSE (Dennis Nurkse) sündis 1949. aastal New Jerseys majandusteadlase Ragnar Wilhelm Nurkse perekonnas. D. Nurkse on avaldanud tosin luuleraamatut ning pälvinud mainekaid auhindu, sh Ameerika Kunstide Akadeemialt kirjanduspreemia, Guggenheimi luulestipendiumi, kaks korda New Yorgi kirjandusstipendiumi, kaks korda USA agentuuri National Endowment of the Arts stipendiumi ja Whitingi kirjanduspreemia. Ta on kirjutanud ka inimõiguste, eriti laste õiguste teemal ning kuulunud aastail 2007–2010 Amnesty Internationali nõukokku. D. Nurkse loomingut on tõlgitud mitmesse keelde ning ta on esinenud festivalidel üle maailma. Olnud Brooklyni poet laureate aastail 1996–2001. Ka tema 2012. aastal ilmunud luulekogu, kust pärinevad käesolevad tõlked (või tõlgete tõlked), kannab nime „Öö Brooklynis“. D. Nurkse on õpetanud loovkirjutamist Sarah Lawrence College’is. Eestikeelses tõlkes ilmus mullu Nurkse luulekogu „Hääled üle vee“ (originaal 1993). D. K.
Terve oma kahekümne esimese eluaasta olin ma ametis püüdega saada kellekski, kes ma ei olnud, olla keegi, kes ma ei olnud.
Jõudnud aasta varem Pariisi, oli mul tunne, et olen paisatud inimeste keskele, kes teavad, sellal kui ma ise ei tea midagi. Suurima osa energiast pidingi kulutama sellele, et oma täielikku teadmatust peita. Olin agaralt hõivatud kahtlustega ning lummatud neist, kes mu ümber julgelt rõhusid oma õigusele võtta tudengielult kõik, mis sel neile pakkuda on. Neist, see tähendab mu kaaslastest ülikooli ettevalmistusklassis Henri IV ja seejärel Condorcet’ lütseumis.
Elutsesin toakeses, mis asus Sainte-Geneviève’i mäe külje all, nii et isegi mind ümbritsevad majad olid veendumustest läbi imbunud – need õieti ei olnudki majad, vaid monumendid. Nende kirikute, raamatukogude ja panteonide vahel liikumiseks oli tarvis erilist luba, mida valdasid kõik peale minu. Nii tegin ma end hästi pisikeseks ja katsusin jääda märkamatuks, kartes igal tänavanurgal kohata mõnd tollimeest, kelle ülesandeks on otsustada, kas oled neis prantsuse kultuuri ajaloolistes paikades omal kohal või mitte.
Kahekümne esimesel eluaastal tuli mul alistuda intelligentsetele vestlustele, mis minu ümber toimusid. Mõnikord ma ka osalesin neis, aga teadmisega, et olen petis, ning sellest tulenevalt painava hirmuga paljastamise ees. Millest siis rääkisid need noored, kes olid juba võimelised avaldama arvamust, sellal kui mina olin kõigest kaleidoskoop, milles segunesid loetud raamatutest nopitud muljed? Kirjandusest, teatrist, filmikunstist, filosoofiast ja koguni poliitikast. Mõned mu kaaslased pürgisid noorkirjaniku staatusse, mina aga häbenesin tunnistada, et söandan kirjutada: luulet ja jutukesi, mis mu lauasahtlist kaugemale ei jõudnud. Sest kirjutamine eeldas, et sul on midagi öelda ja vahest ka mingi eriomane viis selle ütlemiseks. Minul ei olnud midagi öelda ja ammugi ei olnud mul selle eimillegi ütlemiseks eriomast viisi.
Kahekümne esimesel eluaastal tõstsin ma pilgu sageli Marcel Prousti portreele, mis rippus Condorcet’ lütseumi eksamiruumi seinal. Ning oma kirjatükki lõpetades mõtlesin alati: „Kui ainult keegi teada ei saaks, et ma pole veel lugenud kogu „Kaotatud aega“, vaid üksnes „Õitsvate neidude varjus“ ja „Taasleitud aja“. Kui ainult tema seal kõrgel kateedri kohal seda ei aimaks.“ Kuid too Proust oma laiade silmalaugude ja laokil pilguga näis olevat pigem heasoovlik ja isegi natuke kaotsis ning mitte põrmugi mures vaeste õppurite pärast, kes seal pärast teda koolipinke nühkisid. Ta ei äratanud minus nii suurt aukartust, nagu olin tundnud aasta varem oma ladina keele õpetaja ees, kes oma karmi pilgu ja sakris juuste poolest sarnanes Bourdelle’i Beethoveni büstiga ning kes mind tunnist tundi aina vastama kutsus ja Vergiliuse väänilisi värsse dešifreerima sundis. Ehk meenutas ta parajasti omaenda noorpõlve samas paigas – ja seda, milline võis üldse toona olla see paik, see hooneteplokk Havre’i tänaval, mis avas oma rahuliku ja laia sammastatud sisehoovi, kui jõudsid siia tänava, metroo või Saint-Lazare’i vaksali lärmist ja sisenesid raskest välisuksest, mille taga võinuks vaevalt arvata asuvat lütseumi? Kas juba siis olid siin need pingid hoovis pilla-palla laiali ja kas juba siis oli siin see liiga väike raamatukogu, mille hoidja avas ja lukustas vitriinkappe, kus asusid raamatud, jättes võtme enda järel pliiatsitopsi, mis oli kõigile teada ja seisis lihtsalt ta töölaual? Raamatutega tegeles too proua muide vähem kui oma ruumi kaunistamisega aastaajale kohaselt, seades sügiseti lugemislaudade keskele, aknalaudadele ja riiulitele igat värvi ja igat kuju kõrvitsaid ning vaasidesse kuivatatud hortensiavarsi. Jah, vähemalt tema pidi olema ametis juba Prousti ajal, sest ta nägi välja, nagu oleks olemas olnud ja seda paika majandanud juba sajandeid või hiljemalt sestsaati, kui kool 19. sajandi algul asutati.
Veel enne kui sain kahekümne üheseks, võeti mind vastu Lyoni école normale supérieure’i nüüdiskirjanduse osakonda. Mõtlesin veel kuid, et eksamikomisjon on tulemusi teatades nimega eksinud ja et viga tuleb millalgi ilmsiks. Tol aastal oma uues ühikatoas üliõpilaskodu murtud nurkadega hoones magasin ma vähe ja kirjutasin õhinaga, mitu tundi päevas, justkui pidanuksin endale tõestama, et mul on selleks õigus, meeles mõlkumas Rilke pateetilisevõitu fraas: „tunnistage endale, kas Te sureksite, kui Teil kirjutamine ära keelataks“,[1] ning kõndisin läbi Gilles Clémente’i rajatud laia hämara pargi, kus vohasid okkalised ohakad ja artišokid, et jõuda raamatukokku, mis oli alati avatud minusugustele unemerel eksinutele, kes aina kaheldes kõiges, mis nad olid, mida nad ihkasid ja lootsid, kogunesid öid veetma tema avarale raamatutega täidetud pardale.
Juurdlen praegu, millest see tuli, et mul oli toona nii raske leida enesekindlust, soetada endale koht tolles paigas ja nonde inimeste keskel, kes olid pealegi kenad ja kellest paljudest on saanud mu sõbrad? Olid selle taga kahtlused, kas mul on kõigi Prantsusmaal sündinutega samaväärsed õigused kanda kinnitada maal, mis pole mu vanemate kodu? Kuid samamoodi ei leidnud ma endal olevat õigust tunda end kodus, kui käisin suviti Eestis, sel maal, mis pidevalt uuenes, mis polnud enam õieti too, kust olin lahkunud kümmekond aastat varem, nõukogude aja lõpul, vaid oli asunud uuele teele koos nendega, kes olid jäänud, kes olid ümberkorraldustega seotud, olid nende all kannatanud, nende üle rõõmustanud või muretsenud, neid igal juhul läbi elanud, sellal kui mina olin neid üksnes eemalt jälginud.
Kahekümne esimesel eluaastal olin ma suvel taas kord Tallinnas käinud ja nagu varasematelgi suvedel leidnud linna täis pulbitsevat elu, täis ehitusjärgus pilvelõhkujate karkasse ja tellinguid, mis olid püstitatud vanalinna madalate majade ette, mis pärast nõukaaja aastakümneid, kui hall oli kohustuslik, võõbati üle pastelsetes toonides. Ma küll ei tea, kas kõik linnad muudavad oma kuju kiiremini kui inimsüda, aga nii oli see igatahes mu sünnilinnaga, mis alates 1991. aastast kasutas minu talvist äraolekut selleks, et ikka ja jälle kõige naha ja karvadega ümber sündida. Muutused ei puudutanud ainult fassaadide värvust ja kõrgust, vaid ka linna ja selle asukate hinge.
Kogu lapsepõlve olin ma elanud liikumatus pealinnas; viimased suuremad ehitustööd jäid Moskva olümpiamängude aastasse 1980, mil Tallinnas toimus purjeregatt. See oli üksiti mu sünniaasta, nii et moodsad ehitised jahisadamas olid minu silmis alati olemas olnud ega pakkunud mulle mingit põnevust. Nõukogude režiimi viimastel aastatel oli poliitikas nähtavasti aset leidnud nihe eraomandi aktsepteerimise suunas, nii et need, kes aga said, olid hakanud endale püsti panema suvilakökse, tarvitades käepäraseid materjale, mida nad rohkem või vähem seaduslikel viisidel hankisid. Kuid need olid olnud üpris tagasihoidlikud projektid. Siis aga oli kõik korraga erastamiste, tagastamiste, müükide ja edasimüükide taktis liikvele läinud. Kui seda liikumist pidanuks kirjeldama mingi värv, olnuks selleks kahtlemata elektrisinine, mis sõltumatu Eesti trikolooril musta ja valgega kõrvuti seisis. Rahvuslikud sümbolid, mille eksponeerimine oleks vana Euroopa riikides tundunud kohatu, olid nüüd kõikjal, siltidel ja lettidel, möödakäijate kaelas, jalas või peas: rukkililleõie kujuliste rinnamärkidena, T-särkidena, mida ehtisid avatud tiibadega suitsupääsukesed, heegeldatud murumütside ja villaste sokkidena, tasside, sallide, nokamütside ja kandekottidena. Keegi ei muretsenud nende isamaalisest vaimust sündinud toodete kitšiliku väljanägemise pärast. Kõik kandsid neid uhkusega ja kohaliku käsitöö poekesed ei jäänud kunagi tühjaks.
Tallinna kohal lemmendas ohjeldamatu ärivaim. Igal tänavanurgal avati restorane, Raekoja platsil laiusid jäätisekohvik Pingviini terrassid, reisibürood riputasid oma vaateakendele kaugete sihtpunktide fotosid, lubades teoks teha klientide ammust ajast allasurutud unelmad, ehkki tegelikkuses võis unelmate reis kujuneda riskantseks loksumiseks vanades Saksa päritolu bussides, mis Euroopa pealinnade lähistel pahatihti rikki läksid, nii et idaturisti kasin reisieelarve kulus asjakohaselt räämas hotellidele ja odavatele Hiina restoranidele ning eeldas, et reisisellil on musta leiva ja vorsti varu kohvriga kaasas. Hoolimata nende tavakodanike tagasihoidlikest sissetulekutest, kes polnud turumajanduse pilgaril osalemiseks kullasoont leidnud, asendusid vanad kauplused ajapikku ketipoodidega, uusehitiste kohal sagisid tornkraanade nooled ja tänavatel vooris uskumatul hulgal luksusautosid.
Tundsin täie selgusega, et mind on haneks tõmmatud. Mind kadestati, et elan Pariisis, mina aga kadestasin eestlasi, et nad elavad Tallinnas, kus kõik näis olevat võimalik, kõik teed lahti ja alalõpmatus uuenemises. Seal elati minu meelest elu suure algustähega, täis rutuga sepitsetud projekte ning unistusi kiirest rikastumisest ja revanšist kasinuseaastate vastu. Jah, just selles kiirendusele asunud ajaloos oleksin ka mina tahtnud elada. Seal oleksin minagi tihanud. Aga mida? Seda ma kindlalt ei teadnud. Tihanud tunnistada, et tahan olla veidi enamat kui tubli õpilane, kes kogub edaspidi ühiskondlikku tunnustust, mis vastaks tema edule eksamitel ja konkurssidel? Tihanud tunnistada, et ihkan tähendusrikast eksistentsi ja tugevaid tundeid, muusikat, ühe ööga eostatud ja järgmisel päeval nurisünnitatud raamatuid, kirglikke vaidlusi, vanalinna baarides veedetud õhtuid, võimatuid ja tormilisi armusuhteid, suvesid, milliseid leidub ainult põhjas – päevadega, mis juuni lõpu häbelikus õhtuhämaruses ei lõpe ega lõpe?
Olin oma kahekümneaastase elu keerises, kus ei olda enam vanematest sõltuv laps, aga veel mitte ka oma elu peal täiskasvanu; kus ühel päeval ollakse üks asi ja järgmisel teine, aga igatahes tulvil aimdusi, et sind ootavad nii mitmed teed ja et seni, kuni üht neist teisi kõrvale jättes välja valitud pole, kuuluvad nad kõik sulle, moodustavad kõik osa sinu tulevasest eksistentsist – osa, mida pole veel läbi uuritud, mille tõelus aga sellest ei kahane. Ja tõesti, kõige ootamatumad teed avanesid just kosmopoliitses Tallinnas, kuhu tulvas hordide kaupa turiste, kes himustasid näha, mis toimub teisel pool, tolles Idas, mis oli korraga vaene ja veetlev, täis lõppematute jalgadega heledapäiseid naisi ja hiiglaslikke ööklubisid, mis olid hommikuni lahti.
Tol suvel kohtasin ma kampa kunstnikke, kes kõik uskusid raudkindlalt, et ühel heal päeval on neil võimalik oma kunstist ära elada. Imetlesin nende otsusekindlust ja panin selle hea usu arvele. Seni aga viljelesid nad ellujäämisstrateegiaid, mis paistsid mulle romantilised, ent ei pruukinud olla enamat kui katsed kuidagiviisi vastu panna kapitalismi nõudmistele, millel polnud sooja ega külma ei usust ega loovusest, kui neil just turuväärtust ei olnud. Üks neist töötas ühe kohaliku kunstniku galeriis, teine õmbles väikseid kaisuloomi, millega ta laatadel kauples ja mis vahepealsel ajal katsid kõiki ta pisikese korteri põrandaid. Kolmas pidas arvet, mis kuupäeval ta võiks taas minna verd andma, sest doonoriks käimist tasustati suure Kalevi šokolaadiga, mida ta endale muidu poleks lubada saanud. Meie ühised eined koosnesid praekartulitest, keedukartulitest ja aurutatud kartulitest, mille kõrvale sõime vahel tomati-hapukooresalatit, aga ikka oli kellelgi kaasas ka paar pudelit õlut või vilets Hispaania või Moldova vein, poolmagus või pigem lääge, mis Prantsusmaal oleks hinnatud lakkeks, mida aga meie väikses seltskonnas koheldi kui kallist margiveini.
Tol suvel olin ma linna piiril hääletanud, et minna Viljandi pärimusmuusika festivalile, viiul veidra väljanägemisega kohvris, mida katsid sinised ja mustad Super Gluega kinnitatud kunstkarusnahatükid. Üks Indiast pärit ettevõtja oli kinni pidanud oma tuliuue Mercedese, mis oli nii kliiniliselt puhas, et ma ei teadnud, kuhu pista oma lahtistes sandaalides tolmused jalad. Suurema osa teest oli ta pidanud mulle kõnet oma vaibaettevõtte väärikusest ja väljavaadetest teha tasuvaid investeeringuid Ida-Euroopa vastavatud aktsiaturgudel. Seejärel, otsekui jutujätkuks, oli ta teinud mulle abieluettepaneku.
Olin ära põlanud selle ootamatu pakkumise saada ülalpeetavaks abikaasaks ning eelistanud vaibatöösturile puupaljast fotograafi, kes jäädvustas päevalilli, tema järel noort režissööri, kes väntas ühe lühifilmi, millest ma ei saanud aru suurt midagi peale selle, et see kõneles rannale uhutud põgenikust, omalaadsest Läänemere Robinson Crusoest. Lähedalasuvas depoos mängisid tuletõrjujad petanki, mida sealkandis keegi ei tundnud, mille nemad olid aga ära õppinud oma Marseille’ ametivendi külastades. Nad olid nii rõõmsad, kui neile Prantsusmaast rääkisin, et viivuks tundus mulle endalegi, et mul on oma eluga petanki ja aniisiviina maal vedanud, tõeliselt vedanud.
Kogu oma kahekümne esimese eluaasta, mida vaheldumisi täitsid heitumus ja entusiasm, tärkavad sõbrasuhted, lugemis- ja õppimishullus, pagesin ma oma pead painavate kahtluste eest sageli loodusse, Eesti soistesse metsadesse ja mere äärde, kus männimetsad ulatuvad veepiirini välja, ning isegi Pariisis käisin ma usinalt Buttes Chaumonti pargis, otsides sealt André Bretoni jälgi, ja botaanikaaias, kus oli korrastatud miniatuurne alpimaastik. Ma seerisin mööda jalgradu, jälgisin pungade, lehtede ja õite puhkemist, ronisin mööda kivirahne, saatsin sammudega veeniret, mis pidi vististi matkima mäestikuoja, ning istusin viimaks ikka kivile aia tagasopis, kuhu jalgrajad ei viinud ja muid külastajaid seega ei sattunud. Seal lugesin ma Chari, Reverdyd või Corbière’i, tundes, et ainult selles paigas omandab luule minu jaoks tõelise mõtte, kuna sõnad hakkasid maastikult vastu kajama ning ma ei püüdnud enam iga hinna eest mõista, vaid ainult tunnetada. Pariis hingas mu ümber täiel rinnal või lämbus oma üleküllase ajaloo all, mina aga seal võltsmaastikul, kivirike ja sõnajalgade vahel, olin viimaks leidnud tõeluse, selle kogemuse tõeluse, et oled kahekümneaastane, et sinu ees laiub tundmatuna tulevane elu ja et sul pole midagi tõestada, ei teistele ega iseendale, ei vanadele ega uutele riikidele, kuhu sa juhuse tahtel just parasjagu elama oled sattunud.
Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar
[1] R. M. Rilke, Kirjad noorele luuletajale. Luuletusi. Tlk T. Relve, A. Prosa. Tallinn, 1995, lk 8.
Katrina Kalda, Paris et Tallinn / l’an 2000. Rmt-s: Avoir (encore) vingt ans. Saint-Nazaire: Editions meet, 2023, lk 246–251.
16.–19. novembril 2023 toimus Prantsusmaal, Saint-Nazaire’i linna kirjanike ja tõlkijate loomemajas kahekümnendat korda kirjandusfestival „Meeting“ ehk „Kohtumine“. Nagu tavaliselt, oli fookuses kaks maad, sedapuhku Eesti ja Senegal. Tähistamaks festivali kahekümnendat juubelit, ilmus sel puhul ka koguteos pealkirjaga „Olla (taas) kahekümne aastane“ („Avoir (encore) vingt ans“), kuhu festivaliga eri aegadel seotud kirjanikud panustasid lühiloo, milles meenutasid, mida nad tegid 20-aastasena, kus nad olid ja mida lugesid. Koguteose 36 autori seas figureerisid kolm Eesti kirjanikku, kes olid kutsutud esinema ka mainitud kirjandusfestivalile: Doris Kareva, Tiit Aleksejev ja Katrina Kalda. Täname autoreid ja kogumiku koostajat, Saint-Nazaire’i kirjanike ja tõlkijate loomemaja juhti Patrick Deville’i lahke loa eest need kolm teksti eesti lugejatele kättesaadavaks teha. Meenutame ühtlasi, et see polnud eesti kirjanike esimene külaskäik Saint-Nazaire’i festivalile, vaid juba 1992. aasta novembris oli sinna kutsutud rühm Balti riikide kirjanikke, teiste seas Ilmar Jaks, Heino Kiik, Ilmar Laaban, Mats Traat ja Arvo Valton.
1988. aastal õppisin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis ajalugu. Kolmekümnendate haritlased kutsusid Tartut Emajõe Ateenaks. 80ndatel oleks võinud linna kutsuda Emajõe Spartaks. Mind ja mu eakaaslasi ümbritses nõukogude tsivilisatsioon, mis oli saavutanud oma võimsuse ja nürimeelsuse tipu. Ja sealt tipust ta ka langes, hämmastava kiirusega. 1988. aastaks olid diktatuuri müüri tekkinud esimesed praod, kust näis puhuvat midagi jahedat ja värsket. Aga need praod olid vaevumärgatavad. Maailm meie ümber näis olevat muutumatu ja kindel. Ainult „kindel olemine“ ei peegelda ajaloos kunagi tegelikku olukorda. See on ainult meeleseisund. Ajalugu on jõgi, mis voolab ettearvatavalt ja rahulikult kuni järjekordse kärestikuni. Ning need kärestikud on etteaimamatud, nii ateenlastele kui spartalastele.
*
1988. aastal tähendas ülikool pääsemist, kaitseala, kuhu totalitaarse režiimi omavoli ja rumalus nii kergesti ei ulatunud. Vähemalt säärane oli minu põlvkonna ettekujutus. Olin jõudnud kolmandale kursusele ja ees ootas veel kaks aastat vabadust, mis pidi lõppema kohustusliku suunamisega paika, mida nõukogude võim mulle sobivaks hindab. Aga eesootavale sunnismaisusele ma mõelda ei soovinud. Tänapäeval räägitakse palju „hetkes püsimisest“ või „kohal olemisest“. Minu elu aastal 1988 oli „kohaolu“ kõige puhtamas vormis. Tulevik eksisteeris ainult aktivistidele ja karjeristidele.
*
Mälupilt. Kuum suvepäev, õhk väreleb, see moodustab silmaga nähtavaid helendavaid lained. Ma tõusen mööda kivisillutisega tänavat Toomemäe ja katedraalivaremete poole. Need paiknevad kõrgendikul, mis on osa varakeskaegsest eestlaste linnamäest, mida rootslased on 17. sajandil bastionide ja reduutidega kindlustanud. 19. sajandi alguses on see kõik kujundatud romantiliseks kunstmaastikuks. Mägi, park, katedraal. Kõrged vahtrad. Hargnevad rajad. Seitse küngast, millelt avaneb vaade jõele, katustele ja kirikutornidele.
Ma tahan näha mineviku vaateid. 1988. aastal on see pragmaatiline otsus. Aeg on avatum kui ruum – Eesti on jäänud raudse eesriie taha. Aga tänu rauale ja eesriidele on midagi konserveerunud ja mumifitseerunud. Ülikool on oma olemuselt ülikoolimuuseum, mille mõned fassaadid on kaunistatud sirbi ja vasaraga, aga sisu on suuremalt jaolt 19. sajandist.
Suur osa Tartust on kui mõnelt 19. sajandi dagerrotüüpialt.
Toomemägi. Karlova ja Tähtvere. Supilinn ja Kvissental.
Jõukama rahva villad ja vaesema rahva agulid.
*
Hiljem tuleb suur tükk mittemineviku maailmast, mille kättesaadavusse ma 1988. aastal ei uskunud. Eri riigid ja linnad. Ma elan ühes neist linnadest ja kutsun oma isa endale külla. Ma ei taha, ütleb isa. Miks? imestan ma.
Ma ei usu, et seal on midagi, mida ma juba näinud ei ole, ütleb isa.
See vastus tundub mulle kohatu. Mida sa siis näha tahad? küsin veidi solvunult.
Tõusu ja mõõna, ütles isa. Kuidas ookean liigub.
Isa, ma loodan, et sa näed, kuidas ookean tõuseb ja mõõnab.
Selles ajas, kus sina praegu oled.
*
1988. aastal sõnastan ma endale vabaduse mõiste. Ma olen selleks ajaks juba õppinud filosoofiat, mis ei ole mulle põhimõisteid andnud. Ma kohtun Rein Sepaga, kes on lõpetanud Wolfram von Eschenbachi „Parzivali“ tõlkimise. Rein Sepp tahab rääkida von Eschenbachi värsimõõdust. Mina tahan rääkida Siberist. Rein Sepp on sõja ajal mobiliseeritud Saksa armeesse, ta on olnud rindelehe kirjasaatja. Ta ei ole tulistanud ega tapnud, aga ideoloogiarelva loeb nõukogude võim tulirelvast ohtlikumaks. 1948. aastal saadetakse Rein Sepp kaheksaks aastaks sunnitööle. Vorkutasse, sütt kaevama. Pärast Eestisse naasmist on ta elanud nii, nagu ei oleks nõukogude võimu olemas. Metsatalus eeposi tõlkides.
Mida sa seal Siberis nägid? pärin. Küsimus üllatab Seppa. Mida seal ikka näha oli, vastab ta pärast pausi. Taevast ja tundrat. Ta süütab paberossi ja naeratab. Mäletan, et ükskord tulime šahtist, kolonnis, reipal sammul. Kõik olid endal tööga naha soojaks saanud. Ja siis nägin ma vahitornis sõdurit, kes laagri sissepääsu valvas. Tal oli külm, seisis kuulipilduja taga ning peksis labakuid kokku. Mul oli temast kahju.
See lugu jääb mulle meelde.
*
Vabadus on ülekohtust üle olla. Sel moel on võimalik üle olla ajaloo ebaõiglusest tervikuna. Olla tugevam minevikust, mis kõrgub sinu kohal vahitornina.
*
Ma olen õppinud ajalugu kui lugu. 1988. aastal hakkan ma mõtlema ajaloole kui seaduspärasusele – on seal seaduspärasust? –, kui mustrile või kordusele. Kas ajalugu kordub? Kas on võimalik end taas kord vabaks võidelda? Nagu 1920. aastal?
Kui palju on rahvaid, kes on sajandi jooksul iseseisvunud, iseseisvuse kaotanud ja uuesti iseseisvunud? Miks on see mõnel rahval õnnestunud? Soodsad olud, kollektiivne tahe, inimesed, kes veel mäletavad? Küsimärke on omajagu. Aga ma ei oska küsida kõige olulisemat: mida on vaja, et püsima jääda?
*
Õppejõud, kes meid juhendavad, ei kiida mõttespekulatsioone heaks. Me õpime ajalugu 19. sajandi vaimus, Leopold von Ranke võtmes. See kõik on osa Tartu vaimust. On aga seltskond siin teaduskonnas, ütleb üks mu kursusekaaslane mornilt, isegi marksistid on rankeaanid. Ajalooromaani autorina jäävadki von Ranke põhimõtted mind piinama: kust üks või teine väide pärineb? Kas teda on võimalik allikmaterjaliga tõestada? Kui ei, siis on tegu ajaloofantaasiaga, mis tähendab Tartu ajaloolaste keeles midagi ebausaldusväärset. Isegi valet. Hiljem saan ma aru, et on võimalik veel üks lähenemine – rekonstruktsioon. Me ei suuda minevikku kunagi täielikult mõista. Aga me võime minevikku taastada. Sellistena, nagu me ise oleme. Iseendale valetamata.
*
Ülikoolimuuseumist Tartu kõrval on teinegi Tartu, mille keskpunktis oli Raadi lennuväli ja sellel paiknev strateegiliste pommitajate lennupolk. Tuumarelva kandvate pommitajate lahingraadius ulatub Atlandi ookeanini, õhus tankimisega kaugemalegi. Igale jõule on vastasjõud, Raadi lennuväli on Ühendriikide tuumalöögi sihtmärgiks. Ainsa sõjalise objektina Balti riikides. Sõja korral oleks Tartu tuumalöögiga maa pealt pühitud. Kujutised dagerrotüüpial oleksid hetkega kustunud. Kõik need paviljonid ja kivisillad.
*
1988. aastal moodustavad Raadi „lennukipargi“ ülehelikiirusega Tupolev 22M2-d. Helibarjääri ületamisega linna kohal kaasnevad spetsiifilised kärgatused ja aknaklaaside klirin, mis on osa Tartu helipildist. Linnaelanikud on sellega harjunud. Lennuväebaasi tõttu on Tartu välismaalastele suletud. Kui mõni neist ka eriloaga ja KGB jälgimise all kohale lubatakse, siis võib ta linnas viibida ainult päikeseloojakuni. Nagu keskajal. Pimedus kuulub nõukogude võimule.
*
Kas ma tõesti mäletan neid kärgatusi? Kuidas saab midagi säärast valesti mäletada?
See on võimalik – moonutus on osa mälupildist. Olles kindel lõhnas, värvis, maitses, puudutuses.
*
Üks väheseid edukaid katseid pimedusebarjääri ületada leiab aset 1964. aastal. Kuulus lugu Jean-Paul Sartre’i ja Simone de Beauvoir’ Tartus käigust. Nõukogude võim on neile kahele võimaldanud eriprivileegi. Ja lubanud öömajale jääda. Kagebiitide valvsa pilgu all.
Pärast linnast lahkumist uudistavad Jean-Paul ja Simone Lõuna-Eesti külapoe letti. Teil on siin ju kõik olemas, ütleb Jean-Paul rahulolevalt. Peaaegu kõik, ütleb giid.
*
1988. aastaks ei ole välismaalaste ja välismaailma osas olukord palju muutunud. Ja kui keegi mulle ütleks, et ma õpin nelja aasta pärast Inglismaal, peaksin seda inimest vaimuhaigeks või KGB provokaatoriks. Mulle on määratud ajalooõpetaja koht mõnes külas või väikelinnas. See teadmine ei tee mind õnnetuks, vastupidi. Hall ja üksluine tulevik lisab olevikule ainult värvi juurde.
*
Värvid. Neis seisnebki peamine erinevus. Ajastu on monokroomne, õigemini kahe põhivärviga, halli ja pruuniga. Ja needki on hämaruses. Tänased Eesti linnad on omaaegsetega võrreldes tõelised valguskeskused. Nõukogude aja eripäraks on tulede kustutamine pärast tööpäeva lõppu, mis kehtib ka kaupluste puhul. Jäävad mõned üksikud tänavalaternad. Nende valgus on sume, see immitseb kui filtri tagant. Piimjas hägus liiguvad üksikud pruunides ülikondades ja pruunides kleitides möödakäijad.
Poolhämarusest kerkivad lõhnad: määnduvate sügislehtede lõhn, tolmu lõhn, vihma lõhn, jõetaimede lõhn, põlevate halgude lõhn, malmradiaatorite lõhn, hallituse lõhn, formaliinilõhn. Üks meel teravneb teise arvelt, lõhnad näitavad kommunismi teed. Diktatuuri alam ongi omalaadne ürginimene, kelle sõõrmed peavad nuuskima, kes peab alati valvel olema. Inimene on ümbritsetud kõrgematest jõududest, kes on kapriissed nagu Kreeka jumalad. Iial ei või teada, millal sa mõnda neist solvad. Sõna või žesti või teoga. Selle kõigega kaasneb teatud spetsiifiline silmavaade, mida olen hiljem kohanud Liibanonis, kodusõja läbi teinute silmis. Lähiümbrust kammiv pilk.
*
Ja muidugi tüdrukud. Oleks silmakirjalik unustada. Enamik neist on kräsupäised, 80ndate stiilis tukkadega. Saledad. Me kõik oleme saledad, me oleme liikvel, ühest õppehoonest teise, ühest linnaosast teise. Nutiseadmeid ei ole, elatakse füüsilises reaalsuses. Tänapäeval tunduksid kõik need tüdrukud rühikate baleriinidena. Nad kõnnivad püstipäi. Nende kaelad on sirged. Nad on hoolitsetud, see on osa tolleaegsest koodist. Välismaalased ei jõua hiljem ära imestada, miks peab end loengusse või kohvikusse minekuks nii üles lööma? Mille nimel? Iseenda nimel, vastavad tüdrukud, nagu vastatakse igal ajal. Aga hormoonid keevad ja veri pulbitseb. Minus samamoodi. 1988. aastal armun ma põhjalikult noorde arstitudengisse. See ei ole eriti lootusrikas armastus, eri põhjustel. Aga mul on piisavalt tarkust või piisavalt rumalust, et mitte alla anda. Üks neist, tarkus või rumalus, viib sihile. See on suur ja ajalooline võit. Ta on kaks aastat noorem kui mina. Ta tundub mulle enesekindla ja täiskasvanuna. Tema olemasolu kinnitab minu jaoks teesi, et me kohtume inimestega, kellega meil on määratud kohtuda. Inimestega, kellega oleme juba korduvalt kohtunud.
*
Aga lood tulevad, linnast endast, linna mälust, mis on talletunud vallidesse ja kividesse. Ma ei mõtle veel üles kirjutamisele. Ma kuulan. Ja salvestan. Kirjanik on üksainus suur salvestusseade, kogu aeg lugude otsingul. Isegi siis, kui ta veel aru ei saa. Kui ta ei saa aru, kust tulevad kõik need pildid ja hääled, kõik need monoloogid, mil ei ole tema ega tema rahvaga midagi pistmist. Või ikkagi on? Kas mälu, mis paigast kiirgab, paigamälu, genius loci, teeb meid kõiki ajaloo ees võrdseteks? Võrdselt vastuvõtvateks. Ma saan aru, et võõraid lugusid ei ole olemas.
*
Mälupilt mälupildist. Hilissuvi, augustikuumus. Vihmaeelsed tuulepöörised. Tolmu lõhn. Taamal kõrguv Riigiarhiivi ruskjatest tellistest hoone. Ühiselamu, mille kitsukesi toapugerikke täidavad saksa või vene üliõpilased, koodeksid laual ning pornograafilised romaanid öökapis. Särin, äikesepilved, varemete kohal kraaksuvad varesed. Ja seejärel – Esimene maailmasõda. Üliõpilastest saavad ohvitserid, mis tagab eelisõiguse surra, juristidel ja filosoofidel tuleb tõusta ja isikliku julgusega innustades rühm rünnakule viia. Julgus tähendab vahaga ülespoole võitud vuntse, saablit väljasirutatud käes, katkeva ja väriseva häälega hüütud hurraa-aa’d! ja tabamust rindu. Komistus ettepoole, põsed soolasest tomatimahlast punnis, Ida-Preisimaa muld tõuseb mu jalge ees püsti ja paiskub mulle laksatades näkku ja see ongi kõik, ere sähvatus, pimedus ja valgus ja põsenuki järgi koolduv savi.
*
Ma olen elus. Minu elu ei ole veel lugu. Mina olen veel mina, mitte kellegi rekonstruktsioon. Praegu on minu kord.
*
Mälupilt. Me oleme postkontoris, mu armsam soovib Tallinnasse helistada. Tartu ja Tallinna vahemaa on 178 kilomeetrit. Ühenduse saamiseks tuleb tellida kaugekõne ja pingil ootama jääda. Seejärel kostab valjuhääldist: Tallinn, teine räägib! „Teine“ tähendab boksi number kaks. Luitunud vineerist kasti, mille seinale on kinnitatud metallist telefoniaparaat. Kaugekõnedeks on terves linnas kuus boksi. Ma istun oma armsama kõrval ja ootan koos temaga ja mõtlen, et kellegi lugu räägib enamasti keegi teine.
*
1988. aastaks olen valmis saanud oma esimese luulevaliku. Poeemid on eksistentsialistlikud, armastusest ja surmast. Soovin neid näidata mõnele tõelisele luuletajale. Minu tutvusringkonnas on ainult üks tõeline luuletaja, Indrek H., umbes 30-aastane väljapeetud maneeridega mees, kelle olemus „kannab endas esimese Eesti vabariigi väärtusi“, nagu toona lugupidavalt öeldi. Vastavalt väärtustele valdab ta ka värsivorme, aleksandriini ja sonetti. Ta teab, mis vahe on distihhonil ja diptühhonil (ma ise ei ole kindel).
Indrek, oleks sul aega mu luuletustele pilk peale visata? küsin võimalikult sundimatult. Indrek H. kohendab pikka valget salli ja mõõdab mind hindava pilguga. On küll aega, vastab ta suuremeelselt. Ma annan paberilehed talle üle. Indrek noogutab ja voldib lehed kokku. Ma annan meistrile nädal aega lugemiseks. Seejärel otsin Indrek H. uuesti üles. Ma leian ta löövibaarist, mis asub Toomemäe nõlva sisse rajatud endises püssirohuhoidlas. See on laotud keskaegse Maarja kiriku varemeist ja piiskopilinnuse müüridest pärit tellistest. Ma olen ärevil, süütenöör hõõgub. Me räägime – tema räägib – Rilkest ja Baudelaire’ist. Ja fovismist. Rahulikult, mõttepausideks aega võttes. Tartu vaimule kohaselt. Olgu, ütleb Indrek, on aeg. Ta tõuseb püsti ja keerab mantlikrae üles.
Aga luuletused? küsin.
Millised luuletused? küsib Indrek H.
Minu omad, vastan.
Aa, need. Indrek H. kehitab õlgu. Sa oled luuletaja. Seejärel ta lahkub. Mõõdetud sammul.
Ma ei tea tänaseni, mis nende nonšalaansiga visatud sõnade taga oli: peen iroonia, ükskõiksus, heatahtlikkus või hoopis suur kirjanduslik tõde: luuletaja on see, kes kirjutab luuletusi.
See tõde tundub mulle kahtlasevõitu.
*
Väärtuslikum osa 1988. aastast ei olnud linnas ega inimestes, see oli linna ja inimeste ümber. Omapärane eelkevad, kahvatu märtsipäike, taanduv lumeväli, aegamööda sulav jää – vabanemise eelaimdus. Mõistmine, et vabadus on võimalik. Joovastus sellest. Üha kasvav julgus, valmidus katsetada võimatut. Usk sellesse, et me kuulume Euroopasse, et me pole sealt kunagi lahkunudki, et pool sajandit diktatuuri tähendab ainult vaheaega. Et seda vaheaega on võimalik „tasa teha“. Katkestusest edasi minna. Aga luud ei ole maetud piisavalt sügavale. Need hakkavad roiskuma. Ene Mihkelsonil oli õigus, aga toona huvitab see õigus väheseid. Pilk on ettepoole.
* Beinsa Douno järgi on ühe või teise riigi püsimajäämine määratud ainult seitsme sõnaga. Neist kolm on „tunne oma eesmärki“. Milline on Eesti riigi eesmärk? Mis küsimus see üldse on? Riigi eesmärk on riik ise, tema kestmine läbi aja. On muidugi põhiseaduse preambul, mille meenutamise peale ilmub poliitiku näole väsinud naeratus. Jah, muidugi, aga ega sa neid sõnu ometi tõsiselt ei võta? Poliitiku seisukohalt on Eesti riigi eesmärgiks raha. Mets on väärtuslik, sest metsa on võimalik rahaks teha. Puisniidul on emotsionaalne väärtus. Nagu keelel ja kirjanduselgi. Kirjandus „ei too sisse“. Ei meelita investeeringuid.
Seda ei suuda kirjandus tõesti.
* Fanny de Sivers kirjutab rahva eesmärgist. Tema järgi võib eesti rahval olla mingi ülesanne või missioon, mis seletab eestlaste püsimajäämist. Tõepoolest, juba Liivi sõda oleks pidanud olema kindel lõppmäng. Aga läks teisiti. Alati on läinud teisiti. Ehk on lihtsalt vedanud? Sellisel juhul on eestlased rahvas, kel on viimased nelisada aastat kogu aeg vedanud. Muidugi on püsimajäämisele oma teaduslik seletus. Fanny de Sivers oli samuti teadlane. Ta ei ütle, milles see ülesanne seisneb. Ainult niipalju, et kõik selgub.
Kõik selgubki. Tuleb meelde.
Tiit Aleksejev, Tartu / 1988. Rmt-s: Avoir (encore) vingt ans. Saint-Nazaire: Editions meet, 2023, lk 198–203. (Tekst ilmub mõne täiendusega.)
Vikerkaare podcast 33: Gustav Kalm Gazast, protestidest ja antisemitismist
Taskuvikerkaarel on külas antropoloog Gustav Kalm, kellega räägime Palestiinat toetavatest tudengiprotestidest, antisemitismist Euroopas ja USAs ja ülikoolide rollist Lähis-Ida kriisis.
[powerpress]
Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
Numbreid küll, jah, kõigi nende kabalistlike, numeroloogiliste ja muude esoteeriliste tähendusväljadega. Numbrid ilmutavad end aeg-ajalt mõistatuslikul viisil, annavad märku millestki, mis võib olla kahe silma vahele jäänud. Lapsena uurisin alati põhjalikult trammipileteid – kui nende kuuest numbrist esimese kolme ristsumma võrdus viimase kolme ristsummaga, tähendas see soovi täitumist. Aga seda ei tohtinud ette rehkendada. Õnnele tuleb lihtsalt võimalus anda – et ta soovi korral saaks saabuda, ettearvamatult nagu õlal hetkeks peatuv liblikas.
Ainult üks kord elus olen luuletuses kasutanud aastaarvu, koguni pealkirjana. Olin siis kahekümneaastane.
Nagu ikka, sündis luuletus nägemusena, omamoodi küsimusena, millele vastuse andis aeg hoopis hiljem. Veel teinegi arv esineb selles luuletuses, koguni aadress: Harju 1. Sellele Tallinna traagilise märtsipommitamise käigus Vene vägede poolt maatasa tehtud tänavalõigule kerkis kuuekümnendate algul moodne Kirjanike Maja, kus ühes tiivas asub siiani Eesti Kirjanike Liit ja tema kuulus musta laega saal, ajakiri Looming ja sellega seotud raamatusarja „Loomingu Raamatukogu“ toimetus, maja põhiossa said elamispinna mitmete kirjanike perekonnad ja allkorrusel avas uksed raamatupood. Teise tiiva tõstis kõrgusse legendaarne läbi kolme korruse ulatuv kohvik Pegasus, mille avaratest akendest avaneb vaade Niguliste kirikule. Vähemasti kord päevas tuli sealt läbi käia, võtta sümboolne must kohv, kuitahes kehva maitsega, et viibida korraks energeetiliselt laetud keskkonnas, aeg-ajalt naeratada või noogutada äratundmise märgiks neile, kellega ühendas vaimne side. See oli osaduse küsimus, tol ajal peaaegu eluküsimus.
1978. aastal ilmus mu esimene luulekogu „Päevapildid“ noorte kirjandussarja ühe avanumbrina tänu tuntud ja imetletud kirjanikepaarile, kes mu arvukatest kulunud koolipõlvekaustikutest olid tekste valinud, ümber kirjutanud, tervikuks seadnud ja trükki toimetanud. Sarja iga köide oli eri värvi; minu luulekogu osaks langes väga võõrastav kombinatsioon, roosa ja punane. Ma ei saanudki selle raamatuga õieti sinasõbraks, vaid asusin kohe peale ilmumist kokku panema järgmist kogu, „Ööpildid“, kus ilmus ka kõnealune luuletus.
1978
Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja. Kas kõik jääbki nõnda? Aastateks?
Räägid armastusest terve eluaja, aina räägid. Ent ka elada on vaja; niisiis kohtumised, käigud, kellaajad, suhted, suhtumised, keelepeks…
Talvest talve unevalge lumi sajab. Valge tassi põhjas tume kohvipaks. Kõik on säratu ja selge. Nutmaajav.
Hõikad endasse: kas kajab? Ei, ei kaja.
Hing saab täis. Ja ikka sama sajand. Kõik on keeruline nagu ükskordüks.
Kes sa oled? Tüdruk? Luuletaja? Räägid armastusest terve eluaja, sama üksik nagu igaüks.
Ring saab täis. Ja ikka sama maja seisab keset linna: Harju 1.
Raske löögiga käib lahti uks, kõrvus kaua kummitab veel kaja: kas kõik jääbki nõnda? Aastateks?
See luuletus võtab minu jaoks kokku seitsmekümnendate aastate paine, selle ängistava, kärsitult ärapüüdleva ja samas valvsalt äreva just-nagu-elu tunde, mida üks tolleaegne käest kätte liikuv manifest nimetas „ootesaalide poeesiaks“.
Ilu oli põlu all; valitses vali labasus – räpast, logisevat ja lagunevat reaalsust varjasid plakatid ja õõnsalt kõmisevad sõnad. Alles hiljutine voogav, värviküllane ja vabameelne värskusepuhang kuuekümnendate kunstis oli selleks ajaks juba hillitsetud või põranda alla surutud, rahvuskeelte väljasuretamise metoodiline salaprogramm Nõukogude Liidus käivitunud juba aastaid tagasi – viimati õppisin eesti keele grammatikat kuuendas klassis. Ka ülikooli filoloogiakursusel, kus justkui koolitati tulevasi tõlkijaid, puudus eesti keel õppeainena täielikult. Kunagise Eesti Vabariigi vaimu, härrasmehelikkust ja daamilikkust välgatas veel vaid vilksamisi mõnes kohvikus, sisulised jutuajamised leidsid enamasti aset kusagil katlaruumis või kellegi köögilaua taga.
Kõik rõivad olid hallid või pruunid – sülje või sita karva, nagu ka anekdoodid. Nagu ka ametiruumid.
Kiruti, ohati, joodi. Raamatuid ilmus harva, luules lubati vähe.
Aga kõik hakkas pähe – mis vähegi riivas närvi, kihutas südamesse.
Sülje ja sita värvi ei olnud me silmad – ja taevas.
Olin Tartu ülikooli romaani-germaani filoloogia osakonnas „inglise fillina“ õpinguid alustades elevil, aga ka segaduses. „Loomingu Raamatukogu“ sarja mitmekümnetuhandelises tiraažis ilmunud kogumikus „Viis tüdrukut ja kaheksa poissi“ paari aasta eest avaldatud valik mu kooliaegseid luuletusi ja ülikooli esimese kursuse kevadel ilmunud esikkogu lõid mu ümber omamoodi tuttavlikkuse aura. Õhkkond, kus kõik tundusid mind justkui tundvat, „hakkas pähe“ koos käest kätte liikuvate maailma väärtkirjanduse tõlgete ja pagulasluulega, mida paljundati salaja, aga teati peast. Võib-olla oli seegi üks põhjusi, miks sattusin ülikooli kohvikus ikka ja jälle istuma samasse lauda huvitavate, minust enamasti vanemate inimestega, keda, nagu hiljem teada sain, tunti „teisitimõtlejatena“. Selgemaks hakkas kogu süsteem mulle saama siis, kui hiljem oma provokaatorirolli üles tunnistanud kirjanike liidu noortesektsiooni esimees mulle põrandaaluses samizdat-ajalehes sünnipäeva puhul luuletuse pühendas. See andis KGB-le ettekäände alustada ilmselt üsna rutiinset klaperjahti informatsiooni kogumiseks ja uute liikmete värbamiseks.
Filoloogide ühiselamu allkorrusel asus maja ainus telefon, mina elasin neljanda korruse nurgatoas. Ühel öösel anti läbi valjuhääldi kogu majale kuuldavalt käsk: Kareva, kohe alla, teile on telefon! Võpatasin ärkvele, mõeldes, et vanematega on õnnetus juhtunud, viskasin öösärgile esimese kättejuhtuva hõlsti peale ja ruttasin trepist alla. Telefon polnud siiski helisenud. All ootas mind väikest kasvu võimukalt jultunud olekuga mees, kes tutvustas end julgeolekutöötajana. Ristküsitlus kestis pikalt, täis ähmaseid ähvardusi ja libedaid ettepanekuid. Sellest päevast või õieti ööst algas minu jaoks arusaamatu õudusaeg.
Nemad võivad kõike. Neil on külmad silmad, läbipaistvad kõrvad, kõrged käed. Läbi nende toimub maailm, öö ja päev.
Lähen mere äärde. Laine tõuseb, kõrvulukustavalt kurku tõuseb hing ja ma tunnen: vere, raua maitse.
Jälle tuleb. Jälle. Jäine ring.
Järgmine kord kutsuti mind ootamatult loengust dekaani kabinetti. Sinna jõudes nägin, kuidas dekaan vabandava pilguga uksest välja libises. Tema laua taga aga istus seesama julgeolekutöötaja, keeras ukse lukku ja suunas laualambi mulle näkku. Nüüd olid ähvardused juba konkreetsemad, nagu ka küsimused inimeste kohta, kellega mind koos oli nähtud. Vaikne paanika kasvas, mõte tegi palavikulisi jänesehaake. Ma ei tundnud end turvaliselt enam ei ühiselamus ega ülikooliloengutel. Kuigi sain kõrgendatud stippi, kulus see viimseni raamatutele ning eluvajalikeks, õhkuahmivateks nädalalõpusõitudeks Tallinna või Leningradi. Rahapuuduses neelasin kohvi asemel kofeiinitablette ja värske sidruni asemel lisasin kange musta tee sisse sidrunhapet. Päeva pea ainus söögikord koosnes mustast leivast ja hapukapsast, mida ülikooli sööklas tasuta jagati. Krooniline gastriit oli niisiis diagnoos, mis eriti ei üllatanud.
Üks tuttavaist teisitimõtlejaist, nähes, et olen läbi põlemas, võttis mu mõneks ajaks enda hoole alla ning andis antud olukorras hädavajaliku algkursuse. „See käib nii,“ lausus ta rahulikult. „Sina istud kohvikus ja sööd korpi. Keegi läheb mööda ja küsib, kas korp on ka värske. Sina vastad: jaa, muidugi. Lauaplaadi all olev mikrofon salvestab selle lause. Hiljem võetakse lindilt sinu häälega lausekatke ja kleebitakse teisele lindile vastuseks küsimusele: kas see ja see on riigireetur? Nii lihtne see ongi. Nii kaovadki inimesed vangilaagritesse, hullumajadesse, kuhu iganes süsteem otsustab nad suunata. Kellest tahes võib saada sel viisil fabritseeritud süüasjale tahtmatu kaasaaitaja; sinu puhul lisab veenvust veel teadaolev isiklik tutvus.“
Ma ei saanud enam kusagil asu. Põletasin oma päevikuid, kirju ja märkmeid, et mitte kuidagi mitte kedagi tahtmatult kahjustada, vältisin inimesi ega julgenud lähedastele isegi helistada. „Rahusteid on parem mitte võtta, pigem iga tunni tagant pits konjakit,“ jätkus ellujäämiskursus. „Jalutamas käid ainult öösiti, ma saadan sind. Kui ma ühel päeval töölt tagasi ei tule, siis on mind kinni võetud. Tõmba uks sneprisse ja põgene kohe, nad tulevad samal õhtul maja läbi otsima.“
Nii juhtuski. Kui korteriperemees töölt tavalisel ajal ei naasnud, tõmbasin ukse enda järel sneprisse, ruttasin maanteele ja hääletasin Tallinna. Pimedas koju jõudes märkasin, et ema vestleb köögis kellegi tundmatuga. Poole lause pealt sain aru, et tegu on järjekordse julgeolekutöötajaga. Õnneks istus ta minu poole seljaga. Haarasin nii vaikselt kui sain vannitoast hambaharja ja pagesin.
Sestpeale ei teadnud ma enam ühelgi hommikul, kus õhtu mind eest leiab. Rändasin ühe tuttava juurest teise juurde, ööbisin vahelduvais seltskondades. Kord leidsime peavarju kultuurimaja pööningul, kord lahkusime ühest pastoraadist varahommikul just napilt enne KGB korraldatud haarangut. Üks mu sagedasemaid peatuspaiku oli siiski Kirjanike Maja, Harju 1. Selle esimese korruse lõpus asus „Loomingu Raamatukogu“ masinakirjutaja toake. Tema kirjutuslaua tagusesse nurka ei osanud keegi vaadata. Päeviti lamasin seal suure musta vihmavarju all lambanahksel kasukal hääletult keras nagu koer. Öösiti hulkusin tühjas linnas. Kui toaomanikul juhtus olema hiliseid külalisi, siis tuli tihti ringi kõndida hommikuni ja juba kaugelt mõnd inimest märgates varju tõmbuda. Koju ei julgenud ma minna, et mitte vanematele pahandusi kaela tõmmata, ka sõpru püüdsin probleemidest säästa. Kuulsin, et mitu tuttavat teisitimõtlejat oligi vangilaagrisse saadetud, kaasa arvatud minu koolitaja, ning valutasin südant, ega ometi mina kuidagimoodi selleks alust ei andnud. Suur kergendus oli hiljem teada saada, et kuigi mind mu kogenematuses peeti ringkonna kõige nõrgemaks lüliks, ei olnud minu kaudu siiski lekkinud infokübetki. Koolitus läks niisiis täie ette, mõtlesin tänutundega.
Mõne aja pärast söandasin uuesti Tartusse hääletada, et ülikoolist oma paberid välja võtta. Rektor astus hoogsalt peaaegu mu varvastele ja pahvatas, nii et sülg mulle näkku pritsis: „Mitte teie ei astu ülikoolist välja, vaid meie viskame teid välja!“ Ei näinud küll vähimatki vahet. „Kuidas teile paremini sobib,“ vastasin viisakalt. „Pidasin ainult kohaseks teada anda, et ma loengutes enam ei osale.“
Ei, seda valgust ei saa mitte mäletada. Ses märtsis, millest mõteldagi õud.
Kui valusalt võis taevas hahetada! Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!
Kui iseendale saaks vähem valetada. Kui saaks. Küll oleks see vast jõud.
Saaga jätkus ootamatus võtmes. Pärast seda, kui Ameerika Hääl ja Raadio Vabadus jõudsid teada anda, kuidas ainult viitele õppinud noor luuletaja Nõukogude Eesti ülikoolist välja heideti, algasid KGB uued vangerdused. Järgmised julgeolekutöötajad, kes minuga Tallinnas kohtumist nõudsid, katsetasid üksteise järel erinevaid psühholoogilisi töötlusmeetodeid, püüdes mind veenda ülikooli naasma. Tundus aga, et kõige rängema hirmu ja teadmatuse, hinge pimeda öö olin juba üle elanud. Mingid meelitused ja ahvatlevad ettepanekud mind ei morjendanud, mitmed sulnilt seatud lõksud paistsid läbi. Siiski oli see valus ja raske aeg, mis sõelus tuttavate hulgast välja need, kes julgesid tervitada või isegi mõne sõna vahetada – ja teised, kes ruttasid teisele poole tänavat, vältides silmsidet. Mõnigi neist pihtis korraks kahekesi jäädes, näiteks tualettruumis kohtudes, et ega tal minu vastu ju ole vähematki, aga mine tea… Muidugi mõistsin. Aasta 1978 oli proovikivi, mis võimaldas mul maailma ja inimeste kohta väga palju õppida. Tööle ei riskinud keegi mind võtta, rääkimata luuletuste avaldamisest. Küll kirjutati neid käsitsi ümber või lauldi aeg-ajalt erinevais viisistustes. Aga mis kõige tähtsam: selgis tõeline sõprus ja selle tähendus. Tollal kogetud usalduse soojus ja tänutunne kestab tänini.
Pilved põlevad. Pilvede peegeldus vees meelde toob ammusi aegu. Sillad põlesid taga – ja tühjus ees, peaaegu nii nagu praegu.
Heidetud koolist, kodust ja perest, ööudus uitasin umbes. Neid, kes tookord ei taganend terest, mäletan tänutundes.
Ülikooli lõpetasin hiljem kaugõppes cum laude. Ja praegu töötan tuttavas majas Harju 1 kirjandusajakirja Looming luuletoimetajana. Hea õnn liigutab kusagil läheduses ikka ja jälle oma nähtamatuid liblikatiibu.
Doris Kareva, Tallinn / 1978. Rmt-s: Avoir (encore) vingt ans. Saint-Nazaire: Editions meet, 2023, lk 123–129. (Tekst ilmub mõne täpsustusega.)
Vaevalt keegi veel elavate kirjas olijaist on seisnud vastamisi Peeter Suure hiidkujuga pärastisel Vabaduse väljakul, kadus ta ju sealt varsti pärast esimest priiust. See pind pidi hiljem veel oma jao Suure lsamaa „Võidu“ ja „Adolf-Hitler-Platzi“ nime kandma. Minu enda eredaim mälestus sellest paigast pärineb Eesti Vabariigi 20. aastapäevast 1938, kui vaatasin kuueaastasena kõrgelt EEKS-i maja korteri aknast, kuidas president Päts võttis vastu soomusautode Kõu ja Pikker juhitud paraadi. Õhtupimeduses seisin isaga rahvast täis tuubitud väljakul, algas terve vagunitäie Poolast toodud rakettide ilutulestik. Nende käivitamine Harjumäelt oli aga nii ebapädev, et pea hakkasid tulised tukid rahva sekka potsatama, tekkis paanika ja kabuhirm. Isa pidi rusikaid tarvitama, et meid maha tallamisest päästa; plats olnud pärast täis kaotatud kalosse ja muid jalatseid.
Mis oli aga saanud ammugi kõrgelt kukkunud Pjotrist? Oli minetanud aujärje, mitte aga suurt rahaväärtust. Seda avastasin omasoodu koolieelikuna tihtipeale päevi Kadriorus veetes, oravaid ja luikesid söötes, sügiseti kastaneid korjates. Paepanga ligidal, praeguse KUMU läheduses, oli Peetri maja, kus tsaar oli peatunud lossi rajamisel. Selle kõrval maas lamas tume mehekuju metallmürakas, aastast aastasse jalust lühenedes, kuni hakkas juba puusadest kaduma. Eesti rahapaja saag oli leidnud oma vaskmüntide paraja varuallika! Oletan, et punakopikate tulekul sai veel kubemeni säilinud vene rahvasangari ausammas väärikama säilituse.
Kadrioru mälestusi jätkub veelgi. Saksa okupatsiooni esimesel aastal, maikuul 1942, tulin meie Aegviidu maakodust Tallinna eksameid tegema uude Westholmi kooli klassikaharusse pääsemiseks. Läksin korraks Kadriorgu varemaid aegu meenutama. Jalutasin Weizenbergi ja Poska tänava kandis luigetiigi lähedal inimtühjal nurgal, kui lossi poolt lähenes suur lahtine Mercedes, möödudes aeglaselt linna suunas. Tundsin ära sõitjaid, ees juhi kõrval uhkes valgete revääridega mundris Alfred Rosenberg, taga „Goldfasani“ rüüs kindralkomissar Siegmund Li(e)tzmann, tema kõrval tsiviilis „eesti rahva pereisa“ Hjalmar Mäe. Ei mingit nähtavat ihukaitset, ei tehtud ka minust asja, oldi nagu mingil mureta väljasõidul. Ja seda ajal, kui Tšehhimaa partisanid olid edukalt tabamas „lõpplahenduse“ üht esimõrtsukat Reinhard Heydrichi! Olin juba vanuses, kus jälgisin uudiseid, kuidas Rommel Aafrikas Egiptust ähvardas ja kinode nädalaringvaadetes kuulutati „Walkürenritti“ helidel, et „die Angriffplane des britischen lmperialismus scheitern auch im Fernen Osten“ (briti imperialismi rünnakuplaanid luhtuvad ka Kaug-Idas).
Nii on need mälupildid jäädavalt sööbinud varajasse ajju.
Mõlgutusi inimea tagusest Euroopast
Viimase paari aastatuhande vältel on „La ville lumière“ läbinud rea arengujärke. Kunagisest Gallia kultusekeskusest kõneleb Musée des Thermes’i neljakülgne altariblokk kelti jumalustega, leitud Notre-Dame’i katedraali alt kaevamistel aastal 1711. Ilmselt vajas iidne pühapaik ancien régime’i lõpupoolel järjekordset kohendust, nagu ta taas parajasti pälvib pärast hiljutist palangut. Linn tema ümber muutus palju parun Haussmanni bulvarirajangutega „Napoléon le Petit’“ ajajärgul. Varem oli Thomas Jeffersoni saatkond praeguse Triumfikaare kandis olnud üsna linnaväline. Baudelaire tunnetas kibedalt, kuidas linna pale võib muunduda kiiremini kui inimsüda.
Tänapäeva Pariis on taas tugevasti teisenenud, mitte alati päris õnnestunult, otsast teise ebardrajatistega nagu kõrgusse pürgiv La Défense või maapõue pugenud Bibliothèque Nationale. Ikka grandeur, aga ka misères nagu rahutused, plahvatused, prügistreigid ja mustlaslõnguste rahakotiröövid. Minu esmanägemisel ja sealolemisel 22 aasta vanuselt sügisest kevadeni 1954–1955 oli boche’ide anastusest möödunud terve kümnend. Püüan siin mõningaid hägusaid mälukilde edastada.
Normandia kivimid on Pariisi peamine ehitusmaterjal, nende paetaoline hallus kipub aja vältel veelgi tuhmuma. Ühes paljude luugitatud akendega andis see linnapildile tumeda tooni. Alles hiljem, kultuuriminister André Malraux’ alustatud suurpuhastustega 1961. aastal, sai üldmulje leevendust. Aga aastal 1954 tundus kõik veel seisatununa, ajaläbine kõhelus oli hoomatav. Vastandina sakslaste otsustunud „möödanikuvaldamisele“ (Vergangenheitsbewältigung) andis aduda teatavat gauloise’i-suitsulist ja vin ordinaire’i uputatud pohmelust. Metroosiltidel keelustas maha sülitamist „Loi de Thermidor“. Poollahtised pissoir’id polnud veel asendunud Dame de la toilette’ide maksuliste avalike käimlatega. Käibel leidus Pétaini näoga õhedaid alumiiniumist münte, „Vabaduse, võrdsuse, vendluse“ asemel uudse kolmetise motoga „Travail, Famille, Patrie“.
Seda aga ettehaaravalt. Olin 1953. aastal saanud Harvardi Society of Fellowsi liikmeks. See tagas mulle akadeemilise vabaduse ja raha reisimiseks. Augustis 1954 sõitsin Itaalia liinilaeval Andrea Doria New Yorgist läbi Assooride ja üle Gibraltari Napolisse. Veetsin aega Pompeis, Sorrentos ja CapriI, kõige kauem Roomas, kust lendasin edasi Kreekasse. Dollar oli võimas, pagulase kehvuses kasvanuna tundsin end korraga „lahedana“. Palkasin Ateenas juhiga üüriauto, tutvumaks kaugemate paikadega nagu Kórinthos, Mükeene, Epidauros ja Delfi. Tahtsin ka Türgimaale pääseda hetiite uurima. Olin aga kodakondsusetu, taskus vaid Torontos eksiilkonsuli Johannes Markuse väljastatud „Eesti Vabariigi Välispass“ (mida USA ikka tunnistas viisa tarbeks) ja Kanada elaniku „Certificat d’identité“, mida vabas Euroopas üldiselt viseeriti, aga Türgis mitte. Seetõttu lendasin Pariisi juba septembri keskel. Seal pidin end esitama asutuses Office français de protection des réfugiés et apatrides, et saada pikemat elamisluba. Riigist väljudes tuli iga kord hankida Préfecture de la Seine’ist „Visa d’aller et retour“.
Peatuseks oli alguses ülemäära kulukas Hôtel Californie Étoile’i lähistel. Asusin Cité Universitaire’i linna lõunaosas (14. arrondissement), veidi spartalikku, aga kukrukohasesse olmesse. Läheduses olid Denfert-Rochereau katakombid, lubasid tutvuda linna eelelanike kolpadega. Metroo sõidutas kärmesti põhja, Sorbonne’i kanti. Ülikool algas oktoobris, Collège de France’i loengud alles 1. detsembril. Oli aega linnaga tutvumiseks. Peale tavapäraste tõmbenumbrite oli ka saadaval jooksvat ajaviidet, nagu Opéra Garnier’ etendused, Ameerika filmid („Tant qu’il y a des hommes“ – „From here to eternity“) või kohalikud (näiteks Brigitte Bardot’ vuajööre tõmbavad esimesed paljastused), samuti suur Napoleoni näitus Les lnvalides’is, kus ta surisäng andis paraja lapsevoodi mõõdu välja.
Tegin visiite tuntud ja tuttavaile õppejõududele, saades ligipääsu Collège’i Cabinet d’assyriologiele. Veetsin palju aega Louvre’is, uurides ka kohapeal Hammurabi koodeksit. Muide 30 aastat hiljem olin koos perega Rencontre assyriologique’i õhtusel vastuvõtul suletud muuseumis, sain omapead uidata ja perele näidata; veel 30 aastat edasi viis üks mu poegadest enda pojad omasoodu sinna Hammurabi steeli uudistama.
Leidsin kontakti kohalike eestlastega nagu Kaarel Pusta, kes elas kohaliku diplomaadist kolleegi laenatud antiikkorteris Place Saint-Sulpice’il, Luxembourgi aia lähistel. Oma sellenimelistes memuaarides „Kehra metsast maailma“ sattunud üliosav rahvusvaheline suhtleja (kes küll pärast Pätsu riigihaaret veetis aega Patarei vanglas vapside eelistatud välisministrina), kuuldes mu Türgi ebaedust, oli (kahjuks hilinenult) valmis viisat vahendama, tundes kõrgeid türgi ametivendi. Kaasas mind teiste eestlastega Cimetière Pantini Saint-Denis’ linnaosas, mingil ajel ühiselt tähistama sealset Andres Dido hauda. Tegime grupifoto, aga järsku ilmus vaht, teatas, et kalmistul loata pildistamine on keelatud, määras trahvi. Kui hiljem omal käel avastasin Père Lachaise’is Oscar Wilde’i haua läheduses Eduard Wiiralti vastse kalmu, ei hakanud kohalikku väiklast omapära trotsima.
Veidrust piisas. Mõtlesin vahepeal autot üürida, et Pluviose’i piserdavast rõskusest ja jahedusest veidi vaheldust ja leevendust leida, aga puudus juhiluba. Autofirma lubas „korraldada“, andis eksamiks aja ja paiga, varavalgel mingil huupi aadressil. Seal ootas vurrutatud vanahärra sõiduautos, esitas paar liiklusküsimust („Qui passe le premier?“ – „Kellel on eesõigus?“) ja lasi teha „marche arrière’i“ (pöörata tagurpidi ümber nurga). Kogu lugu, saingi peatselt tähtajata (ikka kehtiv?) „Permis de conduire’i“. Selline menetlus tundus omane prantsusilmale, Belgias polnud üldse autoeksamit, kui mu isa vajas Kanada Québeci provintsis luba, hankis autoärikas selle hõIpsasti mõne dollari eest koos masinaga.
Ülikooli käivitumisega elavnes Quartier latini ümbrus. Saint-Micheli poolses Sorbonne’i väravas müütasid punanäitsikud ajalehte L’Humanité ja nõutasid allkirju Saksamaa taasrelvastamise vastu. Õppurite hulgas oli märgatavalt indohiinlasi, ka tulevased Kambodža massimõrvarid nagu Pol Pot. Osalesin École des Hautes Études’i seminaridel ja Collège de France’i loengutel. Hetiidi keele seminari pidas noorepoolne Emmanuel Laroche, selleks oma Strasbourgi ametikohalt nädalati saabudes. Pärast istusime temaga Saint-Michi kohvikus kuni tema rongiajani.
Collège de France oli hoopis vanahõnguline, gaasilaternate ja lavaseadmetega, kuulajaskonnas tihti end Seine’i sildade alt soendama tulnud clochard’id. Esineja sisenes huissier’ avatud lavauksest, vuristas oma ettekande ja kadus lävimiseta. See paistis sobivat eraklikule või ujedale akadeemikule, ei välistanud aga mõnegagi head muud kontakti.[1]
Jõuludeks lendasin Rootsi, külastamaks sugulasi Stockholmis ja suhtlemaks sealsete teadlastega Uppsalas ja mujal. Oma rootsi tagapõhjaga oli mul kerge ligipääs sealsele akadeemiale (nagu Göteborgis „Griechisches etymologisches Wörterbuchi“ kirjutav Hjalmar Frisk). Lundis lävisin ka Bernard Kangro ja Ervin Roosiga. Olin kaalunud külastada Gustav Suitsu, aga Kangro laitis maha, ta olevat vanurina üsna tõredaks vajunud (kohtasin „Elu tule“ autorit alles tema eluleegi kustumisel, matusel Stockholmis Klara kirikus maikuul 1956).
Jätkasin uuel aastal Pariisis, siis aga meelitas Uppsalas järsku alanud Mükeene kreeka keele avastuse ja tõIgenduse seminar. Tahtsin reisida maad mööda, aga iga maa nõudis kodumaata „apatriidilt“ läbisõiduks viisat. Sain Šveitsi, Lääne-Saksa ja Taani omad; eriti lahke oli noor Saksa konsul nende Quai d’Orsay lähetuses, oli ise stipendiaadina USA-s olnud.
Lahkusin märtsi keskel, esiteks Rivierale, edasi kohtama tuntud teadlasi Bernis ja Zürichis. Ikka veel varemeis Münchenis esinesin raadiosaates Eestisse Kaarel Pusta juuniori ja llmar Mikiveri toimetatud Voice of Americas (sain hiljem tagasisidet, et oli Eestis kuuldud). Külastasin ka kuulsat indogermanisti Ferdinand Sommerit tema väljapommitatud elulõpul. Edasi peatusin Heidelbergis, Hamburgis ja Kopenhaagenis. Adusin palju heasoovlikkust äkki Ameerikast ilmunud verisulis hakkajale.
Uppsalas keskendusin üpris viljakalt mükeene tekstide uuringule. Head lisandust pakkus ka suhtlemine eesti teadlastega nagu Andrus Saareste Uppsalas ja Peeter Arumaa Stockholmis. Esinesin nende Eesti Teaduslikus Seltsis, kus oli huvitav kohtumine August Reiga.
Juunis naasin Ameerikasse liinilaeval Stockholm, maabudes Halifaxis, sealt reisisin rongiga Montréali vanemaid külastama. Veidra juhusena, mu reisiaurikud Andrea Doria ja Stockholm põrkasid kokku aasta hiljem Newfoundlandi eel udus, suure inimkaotuse ja hukuga. Pea leidis selline reisimoodus uue lennuajastuga oma otsa.
Mälukõlks „Ahermaa“ sajandiaastal
T. S. Elioti enda toimetatud ajakirja Criterion esinumbris trükitud ja varsti seletuskoormaga varustatud raamatukesena avaldatud luulelise tuumapommi „juubel“ on pälvinud kirjandusilmas harukordset tähelepanu. Elioti kommentaarium on niigi ja ammugi tulvav kriitiline tööstusharu, eestlaste osas Ants Orase teed rajav „The Critical Ideas of T. S. Eliot“ ja Paul-Eerik Rummo meisterlik tõlkepanus. Üleküllusele lisaks siin vaid lüheldane isiklik mõlgutus.
„Objektiivsuse“ taotluse ja kultuse kiuste polnud ka Eliotil pääsu eluloo saatuslikust lootusetust põimumisest loomelooga. Lohutu teose saamislugu aastail 1921–1922 ühtus ajaliselt Šveitsi närvihaiglas viibimisega, keset õnnetut abielu, teksti akušöörideks ja „parandajateks“ olid abikaasa Vivienne kui ka teine vaimuhaiglas lõpetanu, Ezra Pound. Alles kolmandik sajandit hiljem leidis Ameerika Kesk-Läänes sündinu, Harvardis õppinu, peagi ülimalt inglaslikuks muundunu, piiblivanurina viimasel elukümnendil lihtsa ja jääva rahulduse noore abikaasa Valeriega. Heaks iseloomustuseks on autori sissekirjutus „Ahermaa“ kunagise esmailmingu eksemplaris, mille ta kinkis Valeriele 17. veebruaril 1958. Selle leidis nende Londoni kodumuuseumis ja esmaavaldas alles hiljuti Anthony Lane (The New Yorker, 03.10.2022, lk 22):
This book belongs to Valerie, and so does Thomas Stearns Eliot, her husband. He could not give this book, for he had no copy to give her. She had wanted the book for many years. She had possessed the author for over a year, when the book came. She had made his land blossom and birds to sing there.
„Raamat kuulub V-le, nagu ta mees, T. S. E. Mees ei saanud seda talle anda, sest tal polnud koopiat. V. oli seda soovinud palju aastaid. Ta oli autorit omanud üle aasta, kui raamat tuli. Oli pannud mehe maa õitsema ja linnud laulma seal.“
Juhus tegi mind põgusalt selle abielu tunnistajaks paar kuud pärast nende ridade kirjapanekut. Aprillis (too „Ahermaa“ esirea „cruellest month“!) 1958 olin kahekümne kuue aastane klassikaliste keelte lektor Texase Ülikoolis Austinis, kus oli asutamisel kirjanduskeskus. Selle pühitsuseks meelitati kohale (varmasti heade honoraridega, sest ülikool oli õlirikas) rida suurkujusid (näiteks Robert Graves, kellega oli huvitav keskustella tema mütoloogiahuvi üle). Saabusid ka Eliotid, kohtusin nendega klubiruumis. Ilm oli kuum ja niiske, aknad avali, „Tom“ (Texase moodi) valgete kuivetanud käsivartega, abikaasa noor ja punapõskne (meenus tahtmatult „Prufrocki“ värsirida „How his arms and legs are thin!“). Jutu käigus mainisin hiljutist Gravesi sealolu, keda siis Eliot kuivalt iseloomustas hävitava topelt-litootesega, „Not an inconsiderable poet“. Temale oli veel jäänud seitse „õnneaastat“, Valerie aga elas veel ligi pool sajandit pärandihaldurina ja „Ahermaa“ alles 1968. aastal avastatud keerulise saamisloo materjalide toimetajana ja avaldajana.
Teose tohutusse vihjeterägastikku kuulub ka „Madame Sosostris, famous clairvoyante“ („kuulus selgeltnägija“), ilmselt suvaline mälumoonutus Aldous Huxley varasest romaanist „Crome Yellow“ („Sesostris the Sorceress of Ecbatana“). See meenutab mu samalaadset juhukohtumist 1961. aasta sügisel Los Angeleses 67-aastase Huxleyga ja tema nooreohtu abikaasa Laura Archeraga, kellega ta oli lesestunult naitunud mõned aastad varem. Töötasin siis juba California ülikoolis ja tuli juhus viia koduvestlusele Huxleyga üks prantsuse väliskülaline. Huxleyd elasid mäenõlval, mõnevõrra HOLLYWOOD-i hiidsildist allpool. Huxley oli habras, aga lahke ja terane oma tugeva inglise aktsendiga prantsuskeelega, rääkis nii teoksil oleva teose „The Island“ saamisloost kui ka katsetustest psühhotroopiliste ainetega (mis külalist eriti huvitasid), kaasates ka abikaasa, kes pakkus teed.
See nende kodu hävis paar kuud hiljem, novembris 1961, sealsete mägede suurpõlengus ja Huxley ise suri paar aastat hiljem, novembris 1963, samal päeval, kui John Kennedy mõrvati. Abikaasal oli ees veel pikk ja taiderikas eluiga.
Sattusin nii nende kahe inglise kirjanduse suurkuju hiliselu otseseks nägijaks, mitte küll nende kunagistes põhipaikades, vaid uusilma kaugetel radadel.
Kohtamisi kunagisel ilmareisil
Suvel 1963 sai Los Angelesest teoks sajapäevane, Jules Verne’i omast veidi kauem väldanud ümber maailma retk. Algajeks oli minu „komandeering“ Euroopasse, suhtlemaks sealse akadeemiaga. Otsustasime aga abikaasa Madliga pikendada reisi ümberilmseks, tähistamaks tema värsket doktorikraadi saavutust. Pan American Airways kuulutas parajasti soodsat piletit hinnaga $1700, piiramata peatustega, alalise edasiliikumise tingimusel.
Ei käsitle siin reisi kui sellist (oleks nagu pikk „Mis ma suvel tegin“ kirjand); suund oli London, Helsingi, Stockholm, siis ostetud autoga Saksamaa, Šveits, Austria, Itaalia, Prantsusmaa, Pariisist edasi lennates Madrid, Ateena, Kairo, Beirut, New Delhi, Bangkok, Tokyo, Sydney, Hawaii, Los Angeles. Keskendun vaid valikuliselt mõnele külastusele ja kohtamisele.
Inglismaalt säilib mälestus lävimisest John Chadwickiga Cambridge’is. Koostöös õnnetult varahukkunud krüptoloogi Michael Ventrisiga lahendas Chadwick 1952. aastal pronksiaja tahvlite kirjaviisi, suurendades seega oluliselt loetavate kreeka keelemälestiste ajapikkust. Olime juba aastakümne rüganud uudse filoloogia vagudel; šerriklaaside abil oli rohket jutuainet. Chadwick on teenitult astunud Champollioni järglaste suuravastajate pingeritta.
Meenub ka visiit Eesti saatkonda Londonis, Queens Gate’i saatkondade rodus, kus August Torma abikaasaga ikka veel pesitsesid ja lahkesti tutvustasid oma aja tüüpilist „upstairs-downstairs“ patriitsielamut; oli veel isegi hõngu kunagisest Aino Kallase majaproua rollist.
Soomes oli võõrustajaks minuvanune folklorist Lauri Honko, kelle olin varemalt kutsunud UCLA külalisõppejõuks. Peatusime Tapiola kõrghoones vaatega merele, mille taga mõttes terendus kättesaamatu Eesti. Honko tutvustas tervet akadeemia plejaadi (Posti, Hakulinen, Kuusi, Viljanen, Itkonen…), eriliselt oma doktoritöö juhendajat Martti Haaviot: teda ja luuletajast abikaasat Aale Tynnit külastasime suvekodus Sammattis (mõnigi oli juba siirdunud oma järveäärsesse pagendusse, ehkki suvine kliima seal tihti vääris „vihreä talvi“ nimetust). Läksime ka ise jaanipäevaks Honkodega nende suvilasse Mikkeli lähistel, kus ilm küll vettehüpet ei meelitanud.
Olin aga Soomes ka „asja pärast“. Kunagine Tartu professor ja estofiil Lauri Kettunen oli surnud veebruaris, laeval teel tagasi Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsuselt Stockholmis. Leskproua Hilja (kunagine soome keele lektor Tartus) oli palunud Honko abi abikaasa raamatute talletamisel. Honko oli meil olles tõhusalt kaasa aidanud UCLA soome kogude suurele täiendusele. Oli kena kodune külaskäik, sai tehtud kaup. Varusin ka endale eestikeelseid raamatuid, mis panid aluse kogule, mille alles hiljuti annetasin Stanfordi ülikoolile, kus Kistler-Ritso sihtasutus on taganud alatise hoiu ja hoolduse. Käiguga kaasnes pisidraama. Lundis asuv Julius Mägiste, Kettuse kunagine õpilane Tartus, oli palunud endale Eesti Keele ja Eesti Kirjanduse täiskomplektid, mida oli ka lubatud. Just kui olime Honkoga lahkumas, seisis Mägiste, Soome saabumisest teatamata, ukse taga nende saamiseks. Hoomates, et olin ka just oma jagu kaubale saanud, käitus ta ebasündsalt, süüdistades mind kalli vaimuvara kuhugi ilmakolkasse vedamises. Proua jäi aga enesekindlaks, öeldes, et las nooremad ka midagi saavad. Hea, et kõik kraam Lundi ei sattunud, sest sealne eesti keelega tegelemine varises peagi kokku, ähmastus ka kogude saatus.
Honko jäi alaliseks sõbraks. Lühikese elu (1932–2002) teisel poolel reisis ta korduvalt Indiasse California kaudu, uurides ja jäädvustades Mysore’i osariigis tulu rahva suulist eepostetulva. Kohtusime ka tihti Soomes (meenub suur Kalevala-juubel 1985. aastal) ja hiljem Eestis, ehkki seal polnud nõuka-ajal tark suhelda meiesugustega, et mitte riskida lubatud ligipääsuga vepsa ja muudele Venemaa hõimudele. Viimane hüvastijätt oli kalmul Honkajoki lähistel Satakunta läänis, juulikuul 2002. Olime veel hiljuti teinud ühiseid automatku Lätimaal ja Põhja-Norras.
Rootsis oli naelaks koduvisiit Marie Underile ja tema „paažile“, kus pereproua lahkesti kostitas ja Adson muhedasti vestles, mäletades ka minu isa, olles mõlemad Pihkva Maamõõdu Kooli kasvandikud. Neli aastat hiljem (1967) kordus visiit juba rohkem „oma inimesena“, kaasates juhuslikult ka Adsoni vana sõbra „Keele-Aaviku“. Underiga andis arutada tõlkeasju (olime mõlemad eri ajastutel jõudu proovinud Rimbaud’ „Joobunud laeva“ kallal), samuti kuulata kahe vanahärra ohtrast konjakist teritatud juttu. Igati taunitav oli neile vähimgi „vasakpoolsus“. Pidasime paremaks mitte mainida, et ise olime parajasti teel kongressile Rumeenias. Ikkagi oli õhtu huvitav ja nauditav.
Külastasime ka Göteborgis Ivar Grünthali, kes oli sinna kolinud Ojamaa Visbyst ja kellest sai Mana eestvedaja, enne selle paguluse tähisajakirja Ameerikasse siirdamist. Korter meenutas raamatukogu, tubade keskele püstitatud riiulitega. Oli huvitav keskustella erudiitse arstist autoriga. Näitas uut luulekogu „Ikaros kui aerodroom“, mis aga varsti ilmus uue tähendusrikka pealkirjaga „Mõõt on täis“. Arutasime ka Dante tõlkimise võimalusi, olles püüdnud vorpida näidiseiks terza rima’t, üks „Francesca da Riminit“, teine „Ulisset“. Jäi paraku hüüdja hääleks, kuna eesti keele riimivarust lihtsalt ei piisa, hoolimata hiidponnistustest nagu Grünthali enda või alles hiljuti avaldatud Jaan Krossi ülepingutatud lugulaulud.
Rootsist kulges teekond edasi Saksamaale, kus Hamburgis ostsime Volkswageni, millega siis tiirutasime mitu nädalat läbi Saksamaa, Austria, Šveitsi ja Itaalia, pikema peatuseni Roomas. Seal olid ees cicerone’d, metalliskulptor Lothar Kestenbaum eestlannast abikaasa, maalikunstniku Mai Onnoga. Mai oli Madli sõber Kanadast, kes sattunud stipendiaadina Mehhiko tuntud kunstikeskusesse, San Miguel de Allende akadeemiasse, kus Kestenbaum oli skulptuuri professor. Mõlemate töid esindas Los Angelese tuntud Ankrum-galerii, sõprus süvenes nende tihedatel retkedel meie Ameerika kodulinna, kus nad olid saavutanud edu ja tunnustuse. Nüüd oli Kestenbaum, kel ikka Saksa kodakondsus, saanud kaheks aastaks (1963–1965) Prix de Rome’i; nad elasid sealses Saksa Instituudis.
Lothar viis meid kohtadesse, kuhu ajutine külastaja vaevalt teadnuks minna, nagu San Clemente kirik maa-aluse Mithra-usu templiga ja ikka kohiseva Rooma algajast pärineva Cloaca Maximaga, või Santa Maria della Vittoria, kus Cornara kabelis asub tänu Berninile jumalikust armunoolest ekstaasis, õieti soolist sensuaalsust õhkuv Püha Teresa raidkuju. Kestenbaum on ammu kaduvikus, Mai Onno elab endiselt San Miguelis. Suure maalitaidurina vääriks ta ka sünnimaal tähelepanu.
Jaapanis võõrustas meid sanskritist Minoru Hara, kellele olin Harvardis õpetanud hetiidi keelt. Andis tajuda jaapani häälikute omapära; näiteks tuli ingliskeeles sõna encyclopedia välja kui encycropelia. Oli hämmastav sealse kultuuri „aupaklikkus“ kunagise „guru“, isegi samaealise vastu. Hara isa oli tähtis pankur, isa abiga korraldas Hara meile ühise ringreisi Kyoto ja Nara kanti, igalpool vastas ja kasutuses panga limusiin. Oli seletanud oma vastsele pruudile, et „A scholar is a very busy man“. Ärasõidul Austraaliasse tutvustas siiski abikaasat lennujaamas. Kui Hara hiljem oli Tokyo ülikooli rektor, oli Rein Raud temalt küsinud, kas ta tunneb kedagi eestlast, ja saanud jaatava vastuse! Aga enda koju ta meid ei kutsunud. Kyotos kohtasime üht kunstiteadlast sõpra Harvardi päevilt, kes aastat Jaapanis veetis, too selgitas, et viisakus nõuab jaapanlaselt teha kõik, et külaline end „kodus“ tunneks, seega viis Hara meid alati lääne restoranidesse. Küsimusele, kas õieti hääldada Ósaka või Osáka, oli vastus: „Any way you want“.
Austraaliast meenub külaskäik Sydney Eesti Arhiivi, kus väsimatu Hugo Salasoo oli oma käel varunud hoone, sisustuse ja imetlusväärse hoidla. Pärast paratamatut hääbumist on vähemalt osa tollest varamust jõudnud Tallinna. Linna kuulus ooperimaja polnud veel kerkinud, heade eesti sõpradega teostus autoretk lõunasse, kus pealinn Canberra jättis ikka veel „pooleli oleva mulje“, tsentraalne tehisjärv oli kaevatud, aga seisis tühjana, ja puhus septembri alul kõle kevadine lõunatuul.
Sydneys külastasime ka Ilmar Tammelod, kes varase surmani arendas juurafilosoofi teadlaskarjääri vaheldumisi Euroopas ja Austraalias ja keda tundsime varemalt tema käikudelt Harvardis ja Los Angeleses. Tema juures elas Siberist eluga pääsenud onu, Jaan Treufeld, küüditatud Kuressaare lehemees, kes kirjeldas masendavalt tuntud kaasohvrite kannatusi ja suremisi talvises gulagis.
Pikal lennul tagasi Ameerikasse terendusid lähenedes Hawaiile hommikuvalguses nagu ookeanist kerkivad hiidvulkaanid, Mauna Kea ja Mauna Loa. Olime äkki „tagasi võitnud“ terve ööpäeva ja teinud maamunale ringi peale.
Kongressid keset külmsõda
Ilmasõdade vahepausis alguse saanud keeleteadlaste maailmakongressid taaselustusid Oslos toimunuga aastal 1957, said aga järgmise kongressiga viis aastat hiljem täie hoo Harvardi ülikooli ja MIT-i (Massachusetts Institute of Technology) ühiskorraldusel Bostoni ligiläheduses Cambridge’i linnas. Ajal kui Venemaa keeleteadus oli alles toibumas geniaalse juhi peale sunnitud „marrismi“ narrusest, olid USA-s puhkemas ja arenemas küberneetika, geeniavastused ja raalitehnika (käisin kord uudistamas MIT-i esimest arvutit, mis täitis tervelt kaks tuba). Olid ka tõsised, aga lõpuks tühised panused tõlkemasinaile, seda küll peamiselt salakuulamise otstarbel, abistamaks kohalikku nigelat võõrkeelte oskust. Kui aga 1957. aastal esimene Sputnik õhkus, puhkes üldine „tiblade ületamise“ hüsteeria, Kongress eraldas arenguks uued fondid, millest sai olulist toetust ja turgutust ka lingvistika avaras skaalas. Seaduse sõnastus oli sedavõrd umbmäärane ja lodev, et võimaldas kaasata ka „surnud“ keelte või Surnumere papüüruste uurimise.
Neist puhanguist seletub mõnevõrra kongressi ajalik ja kohalik paigutus. Osavõtt oli rohke, programm seinast seina, ajaloolisest võrdlevast keeleteadusest uusimate moevooludeni (psühholingvistika, generatiivgrammatika jne). Olin ise UCLA keeltekeskuse juhataja ja ülikooli esindaja presiidiumis, mis võimaldas omajao pilku tagamaile ja telgitaguseile. Tuli suhelda mitte ainult teadusrühmadega nagu Linguistic Society of America või American Council of Learned Societies, vaid ka Pentagoni allüksustega nagu Army Language School või Office of Naval Research.
Kuigi järsk ametlik „keeleähm“ mõjutas korraldust, polnud kongress siiski riiklik ettevõte ega lavastus; otsuseid tegi rahvusvaheline CIPL (Comité international permanent des linguistes). Kohapealsed ametkonnad pidid leppima vaatleja ja luuraja rolliga. Kogesin seda kohe, kui avapäeval tutvustas end kõhetu, asjalik, aga teadlaste keskel siiski kuidagi kohmetu härrasmees. Ilmutas usalduslikult, et esindab Luure Keskorganit (CIA). Nende andmetel oli oodata Tartu professorit Paul Aristet. Nõutati minu abi, et Aristet koostööle või isegi „ärahüppele“ meelitada. Teati mõndagi Ariste kohta, ka et teda oli vanglas piinatud. Kuna Ariste polnud „veel“ saabunud, jätsin asja „lahtiseks“. Ise olin muide Aristelt kirjateel pärinud tulekuhuvi üle, aga ta vastas, et on tol ajal hoopis Tšehhimaal Karlovy Vary kuurordis neerukivide veteravil. Ilmselt oli meie kirjavahetus KGB-le käepärast, Ariste vastus minule aga CIA-le mitte.
Agendil oli veel teine huvialune. Esimesel hommikul ilmus tuttav, Rootsis asuv keeleteadlane Valter Tauli (endine Westholmi õpetaja; tema abikaasa Salme oli olnud minu klassijuhataja) ja tutvustas „Artur Hamanit“, Stockholmi ülikooli professor Peeter Arumaa juhendatud doktorandi. Jättis mulje närvilisest mehest tugeva varahommikuse viinalehaga. CIA andmeil oli „Haman“ KGB mahitusel Eestist Rootsi „pagendunud“ ja üritas nüüd USA-s kanda kinnitada. Rootsi eesti pagulaskonda oli ta sujuvalt sisenenud. Pärast kongressi sai „Haman“ paljastatud ja Rootsi tagastatud. Sealt „tagastus“ ta omakorda Eestisse. Aastaid hiljem kohtasin teda kui „Juhan Tuldavat“, Tartu ülikooli germanistika õppejõudu. Niimoodi imbus külmsõda rahvusvahelisse teadusilma.
Viis aastat hiljem veetsin abikaasa Madliga suve 1967 Euroopas, esiteks tema meditsiinikongressil Münchenis, siis Soomes ja Rootsis. Kohtusime koduselt muuhulgas Adsoni, Underi ja „Keele-Aavikuga“. Edasi liikusime Bukaresti, kus toimus järgmine keeleteadlaste ilmakongress. Seda küll pagulaslehtla hurjutusel, et kust saime õiguse väisata punast Rumeeniat.
Erinevalt eelmisest oli kongress otseselt riigi külaline, ilmselt püüdlusest end positiivselt maailmale tutvustada. Paigutati esmajärgu (olgugi luitunud) Lido hotelli, selles endises oma arust „Ida-Pariisis“. Kongressi tähistuseks ilmus postmark, avasõnu kõneles suures riigisaalis peaminister Ion Maurer. Väljaspool aga hämmastas kõledus, sõidukite vähesus, liikujate hõredus ja võõraste võõristamine, trükisõnaks üksnes partei kõnetoru Scînteia (Säde); ainsad neoonsildid lasid elada „Partidul Comunist Român’il“. Oli huvitav jälgida, mis oli saanud ladina keelest, mille sinna sisendas Rooma keiser Traianus umbes 110 m.a.j ja eraldusse jättis Aurelianus 275. aasta paiku, vajades leegione hoopis Rooma enda müüride turvaks. Näiteks sõna directum ʻõigus’ järeltulija seisis juurafakulteedil kui DREPT (võrdluseks itaalia diritto, hispaania derecho, prantsuse droit), ladina aqua ʻvesi’ ja lingua ʻkeel’ esinesid kui apa ja limba (vrd itaalia acqua ja lingua, hispaania agua ja lengua, prantsuse eau ja langue).
Kongress oli nagu omaette läänelik üritus, eesistujaks akadeemik Alexandru Rossetti (1895–1990), tema abikaasa reklameeritud kui viimasest Bütsantsi dünastiast pärinev „printsess“ Paléologue. Tundus kui püüdlik elitaarne ettevõte, kõigest rõhutusest hoolimata. Päevaseks väljasõiduks olid valitud kunagise „õnneaja“ näidispaigad Piteşti ja Curtea de Argeş, sinna kohale viidud varud suure seltskonna rikkalikuks toitlustuseks. Eestlastest olid saabunud nooreohtu Paul Kokla ja Arvo Laanest (ei tea, kas ja kuidas oli seekord vanureil lugu „neerukividega“).
Hiljem said esinejad kingina neli ülitüsedat, eeskujulikku toimetiste köidet. Eelmine kongress oli olnud ametlikult jälgitud, aga muidu isetegevuslik ponnistus, seekordne võikast võimust olenev, aga siiski rahvuslikkusest kantud ametlik heakorraldus. Maailma teadlased said mõlemal juhul, külmsõja kiuste, „oma asja“ edukalt ajada.
Paabulind enne luigelaulu
Aastal 1971 pühitses Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi oma paabulinnutroonil („Peacock Throne“) kunagise Iraani impeeriumi pealinna Persepolise „2500. aastapäeva“ võimsa etendusega otse hiidvaremete keskel, kuhu selleks rajatud tehislinna olid kutsutud pidutsema paljud maailma riigijuhid, teenindus tellitud Pariisi restoranist Maxim’s, kulutades mitukümmend miljonit dollarit. Samuti oli Teherani keskele püstitatud triumfikaar Šahjad. „Võimurite Võimuriks“ tituleeritu (farsi Šahhinšahh) esines kui Dareioste ja Xerxeste jooneline õigusjärglane. Ameerika liitlasena arendas ta aga ka suhteid NSVL-iga; küllap Moskva suunamisel kaasati kord šahhipaari riigivisiidile ka ENSV, ilmselt näidistamaks õnnelikku väikest liiduvabariiki.
Tundub, et koorekiht kibeles korraldama rahvusvahelisi ja paganlik-rahvuslikke tähistusi läänelaste osavõtul. Sain 1975. aasta alul kutse (vist indoeuroopa „asjatundjana“) esineda rahvusvahelisel Mithra-usu uuringute kongressil Teheranis.[2] Kutsujaks oli šahhi kultuuriminister Šoǰaeddin Šafa, tuntud kirjandustegelane (Shakespeare’i tõlkija). Tundus, nagu oli kaks rööpvalitsust, tavapärase kõrval õukondlik, veidi nagu hiljem normaalse otsas teokraatlik. Lubati tasuda kõik kulud, nii endale kui abikaasale.
Rahvusvahelise Mithra-usu uuringute kongressi osalejad Teheranis 1975. aastal. Jaan ja Madli Puhvel foto keskel 2. reas. Erakogu
Mitmed nimekad kolleegid USA-st ja Euroopast said sedamoodi kutse. Ettevõte tundus teaduslikult pädevana. Sõitsin Madliga augusti lõpul Orly lennuväljale Pariisi, Iran Airi lennuk viis edasi Teherani, nimeliselt sobivale Mehrabadi aerodroomile (Mithra farsi vorm on Mehr!). Alul paigutati meid Teherani ülikooli ligidale südalinna, aga peale teenijaskonna ridamisi toavargusi koliti ümber linna mägisesse põhjakanti, rahvusülikooli lähedasse uude hotelli, seda muide kurikuulsa Evini vangla läheduses, kus šahh hoidis oma vaenlasi ja tänapäeval ajatollad vastaseid poovad.
Selles ülikoolis toimusid päeviti ettekanded. Sain omaga vara maha: „Mitra as an Indo-European divinity“.[3] Andis kohe aduda, et kongress oli „läänelik“ lavastus, peale ühe Tabrizi türklase polnud ühtegi iraani esinejat. Vaikseiks näidiseiks osalesid kaks zoroastri preestrit sisemaa linnadest Yazdist ja Kermanist. Kaasadele korraldati ekskursioone kroonijuveelide ja „paabulinnutrooni“ hoidlatesse, Šahjadi võiduväravasse, meeste maadlus-etendustele. Peale programme järgnesid õhtused vastuvõtud ja eined elitaarseis klubides ja Šoǰaeddin Šafa luksuslikus kodus. Eriti meenuvad suured hõbedased kausid, kuhjani täidetud iraani kuldse kaaviariga.
Päeval pärast loengute lõppu olid välisosalejad kutsutud oma saatkondadesse, meid USA suursaadiku Richard Helmsi müüritatud residentsi aialõunale, kus veetsin huvitava pärastlõuna tema lauakaaslasena. Too tuntud tegelane oli noorena olnud United Pressi kirjasaatja Euroopas, saanud isegi unikaalse intervjuu Hitleriga. Hiljem CIA redelil teostas Berliinis müüri aluse tunneli, millega kuulati pealt idapoole sideühendusi Moskvaga. Oli CIA ülem aastatel 1966 kuni 1973, aga sattus ebasoosingusse Nixoniga, kui keeldus teda Watergate’i väärtegudes abistamast, pagendati siis saadikuks Iraani. Ta oli üllatavalt ladus ja sarmikas suhtleja ja rääkis küllaltki avameelselt pikantseid ja kompromiteerivaid seiku tegelaste kohta nagu Iisraeli Moshe Dayan. Ta kutsuti varsti pärast seda tagasi Washingtoni, kus Kongress uuris CIA tagamaid, nagu surmasepitsused Salvador Allende ja teiste vastu. Aastal 1971 mõisteti ta isegi süüdi vale-tunnistuses, aga tinglik vanglakaristus tühistati pea, rahatrahvi tasusid kahasse head CIA kolleegid. Helms oli edaspidi edukas ärinõunik ja Washingtoni seltskonnalõvi. Ta suri 89 aasta vanuses 2002.
Mõni aasta pärast seda päikeselist aiapidu (1979) tormas mässajate hulk üle müüride ja pantvangistati üle 60 saatkonna liikme. Neid peeti kinni 444 päeva. Sellest, kuidas toimus vabastamine, tehti 2012. aastal Hollywoodis film „Argo“.
Pärast ametliku programmi lõppu sõidutati terve seltskond erilennukiga kolmepäevasele ekskursioonile. Esiteks külastasime Isfahani, vaatlemaks Maidanit (linna keskväljak), kuulsaid mošeesid ja basaari, sealt edasi Širazi oma klaaspaleede ja Hafizi ja Saadi haudadega, viimaks sõitsime ülikuumal päevareisil jahutatud bussidega Persepolisesse, nekropolitaansesse varemetelinna ammuste võimurite kaljuhaudadega, mida aga rahvausk nimetab hoopis müütiliselt (Jamšidi troon), umbes nagu meil „Kalevite kants“.
Tagasi Teheranis, kiirustati lennujaamast politsei saatel patroonist šahhinna vastuvõtule Niavarani palees, hiigelsaalis, mille põrandat kattis suurim „pärsia vaip“, mida iial olen näinud. Sai kätelda, viisakusi vahetada ja pildistada.
Aga tollel ladviku elustiilil oli juba hoomatav varjukülg. Riigihooneid ümbritsesid liivakotid ja püssimehed. HotelIi teenistujate hulgas oli adutav ebasõbralikkus. Šafa häärberit ümbritses kõrge tara. Meenub, et Niavarani paleest lahkudes sõnas mu sõber, Harvardi Aga Khani professor Richard Frye, et tundub nagu Neevalinn Tolstoi surma ajal, kus jäi hävinguni ainult viis aastat (Teheranis piisas vähemast!). Frye oli noorena värvatud USA vastasutatud salateenistusse Office of Strategic Services, hiljem CIA (varem oli sõjaminister Henry Stimson pidanud aumeestele ebaväärikaks võõraste kirju lugeda).
Äralennul Pariisi sõitis Šafa oma Cadillacis stardirajale ja lasi lennukile laadida mitmeid kaste vahuveine, vahest leevendamaks taasmaandumist tõsi-ilmas, kus vähemgi asi oli taas maksuline. Ise elas ta pärast revolutsiooni eksiilis Prantsusmaal ja suri 2010. aastal 92 aasta vanuses.
[1] Olen neid nähtusi mujal käsitlenud, vt M. Tamm, Vestlus Jaan Puhveliga. Vikerkaar, 1998, nr 9; J. Puhvel, Ulgvel ja umbes: Poole sajandi hajalauitmeid, esseid ja arvustusi. Tartu, 2001, lk 239–240.
[2] Käsitlesin sarnast ainestikku hiljem rmt-s: J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia. Tartu, 1997, lk 107–108. Muistsest Iraanist levis kultus edasi Rooma impeeriumi, keiser Julianuse ajal ristiusu rivaalina; Mithra kui päikesejumala sünnimüüt talvisel pööriööl kandus edasi Kristusele.
[3] Hiljem avaldatud koguteoses: Études mithriaques. Leiden, 1978, ja mu enda valikkogus: J. Puhvel, Analecta lndoeuropea. Innsbruck, 1981.
Sven Vabar. Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 183 lk. 19.50 €.
Minu isa luulud. Ulmeantoloogia. Koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Lümanda: Gururaamat, 2023. (Ulmeguru ulmesari; 4). 357 lk. 23.99 €.
D. Nurkse. Hääled üle vee. Inglise k-st tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2023. 102 lk. 16.99 €.