Proosa

Arhiiv, sisututvustus

Vikerkaar 3 2019

22. märts 2019

Tõnu Trubetsky, Kelly Turgi, Liina Tammiste, Bertolt Brechti luulet, Paula Nerve, Taavi Eelmaa, Riste Lehari ja Martti Kalda proosat. Üks ammune sügispäev Eero Epneri luubi all, Triin Vallaste eesti räpist 1990-ndatel, Piret Karro Ungari õppetundidest, Alar Kilp reaalsuse konstrueerimisest, Kadri Sikk ja Kristiina Raud veganluse ja LGBT-liikumise seostest, Mikk Pärnits meesküsimusest. Arvustuse all Sandra Jõgeva (Keiu Virro), “Sõsara sõrmeluud” (Andreas Kalkun), Mait Vaik (Made Luiga), “Eesti novell 2018” (Aro Velmet) ja (:)kivisildnik (Tõnis Vilu). Hanno Soans Kaarel Kurismaa viiest veast. Ave Taaveti joonistusi.
Arhiiv, Luule

1190; Tule vaimud

22. märts 2019

AYGEL

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

1190

kirjutage alla, kirjutage alla,
süüdimõistetu, allaheidetu,
kirjutage alla, kirjutage alla,
kinnipeetu, äraneetu,
kirjutage vaid alla, kuulete, ma teiega kohtuma kihutan
kogu te suguvõsa!
ma olen Küsimuste vanemuurija –
hingelt filosoof!

käekirja konksudes kirjas on
tuhat ükssada üheksakümmend päeva,
täpselt niipalju sel litsil elu on,
seda on rohkem, kui minul on.

andestust, kui te mu arvamust tahate, siis
kohtuotsus ei ole õiglane.
see on ainult mu töö, minu töö, senini sellega ära ei harju
ja unes näen õudusi: jääkülmi narisid, pättidest ämblikke,
mõrtsukaist sääski, inimprussakaid taldrikul, otsekui mu asi ei oleks süüdi neid mõista,
vaid vangis kõduneda!
luban, et kui mu enese elu silmapiiri poole kooldub,
teie tiivulist noorust vaid kõige äärmisemal juhul ma limpsin!
mul on sisemine rivikord, mul kord on selles, kuidas elu rasva ma põletan:
kõigepealt nende aastad, kes kõngenud, ilma et vanglast välja oleks saanud,
seejärel nende, kes lihtsalt on halvad ega meeldi kellelegi,
siis need, kes on elanud asjata,
siis need, kes kinni on läinud alles vanas eas,
ja seejärel alles teie magus värviline dražee:

üks kompvek – alasti naine,
teine kompvek – mängin pojaga,
kolmas kompvek – kolmekümnes sünnipäev,
neljas kompvek – minu tahe ongi kogu seadus,
viies – kell viis hommikul heliseb kell ja subwooferis peksavad bassid,
kuues kompvek – …

… lubatud kohtumine,
lubab naiskodanikule Küsimuste vanemuurija,
isolaatoris ülekuulamistoakese:
ei klaasi, ei telefonitoru –
suru trellide vahele huuled,
tunnistuste andmise kamber
on saanud nutu ja suudluste kambriks,
kõik peaaegu nagu kodus, lapsuke,
ei taltsuta teid puur.

1190 päeva olematust –
see on mu vangla, sa vaata,
1190 päeva unustust,
ma olen seal sees – sina oled minu sees,
tähendab, sinagi oled seal sees
1190 päeva,
täpselt niipalju pikem sel litsil elu on

…tema kaelale teen ühe märgi,
keele all tõi ta mulle kompveki –
kingitus vabadusest mulle –
tükk vargalt varastatud päevast,
mu kuuenda päeva kompvek
sulas ta suus, kui viidi mind,
kui otsiti läbi teda ja viidi,
tema suulae all sulas mu taevas,
toodi salaja siia mu helepunane taevas,
kuues kompvek – veel minut ja taas vallaline.

kiirusta!
suudlus annab löögi,
jäänud on südamik,
tuum ise,
karamellilaviin,
20 minutit – kala tants konksu otsas.

1190 päeva olematust,
see on su vangla, see on su naine, sa vaata,
sa oled seal sees – mina olen sinu sees,
tähendab, minagi olen seal sees,
1190 päeva unustust.

Keha

ma ärkan üles pimedas, soojas, turbulentses,
inimese jaoks surmavas, siidises, fermentses
ja tundub, mulle on vahepeal midagi külge kasvanud.
olin kerge nagu sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu headus ja kurjus, nagu sõnad ja arvud.
nüüd olen raske, nagu mulle oleks kasvanud…
nii ongi, see pole nali, mulle on kasvanud
keha,
kui ma magasin,
kasvas mulle
keha,
kui ma magasin,
kasvas mulle
keha,
kui ma magasin –
ma pole tellinud keha,
aga ta kasvas ise.
kuni ma magasin, kasvas mulle keha

ma ei jõudnud veel toibuda, leppida –
juba mu surelik keha mu sünnitas välja,
mu külge riputati sõnad ja arvud,
sõnad ja arvud ja kõik muu kila ja kola,
kuid minu jaoks selline keha on raske!
kuid minu kohta need sõnad on valed!
kuid minu jaoks need arvud on väiksed!
seda kola kaasas kanda on nii hale!

Olin kerge kui sõnad, sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu sõnad ja arvud,
seda kola kaasas kanda on nii hale!

ma ei tea, mida teha,
keha hingab!
keha tahab, keha sööb, keha teeb pattu!
räägivad, et aitab alks –
ostan alksi, kallan selle sisse, kuulan oma keha:
hallo, keha, kas oled möödas? keha, kas oled möödas?

hallo, jaa, see olen mina, keha, ma pole möödas,

kui juua viina 50 aastat järjest,
keha lahustub, räägivad.
kui süstida endale veeni järjest kõik kraam,
keha koorub maha, räägivad.
kui tulistada kõrva üks korralik laeng,
keha paiskub laiali, räägivad.
kuid kui lasta kõik see isevoolu
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha ei lähe mööda!
keha kasvab!

ma ei tea, mida küll teha – keha on hankinud endale keha!
sellist bardakki poleks ma oodanud!
minu keha keha ajas mu pingesse:
paljas keha häbematult heitis palja keha peale!
räägi mu kehale, mis on su bisnis,
muidu hävima peab kohe keegi meist!

olin kerge kui sõnad,
sõnad ja arvud,
aga nüüd on mulle keha kasvanud.
keha on sügaval, keha on paljas, keha on andnud, ikka on vähe,
talle ikka on vähe.
Olin kerge kui sõnad, sõnad ja arvud,
nagu valgus ja soojus, nagu sõnad ja arvud,
seda kola kaasas kanda on nii hale!

kuni ma magasin, kasvas mulle keha.

Tule vaimud

tal polnud lahe koos minuga
sõita autos üksinda koos minuga.
tal minuga – nutetudnäolise, purjus ja ülemeeliku minuga
ja minu peigmehe plahvatusohtlikuga
ja mu Allahi omapärasega.
ja kellegagi veel – ainsaga peale minu, kes oli seal lihas.
ja kui juba nii –
sellega, kes suudles mind teel.
vaat nii ja vaat nii, vaat nii ja vaat nii,
kes suudles mind teel.
üldiselt, tal oli ohtlik, kuid ei saanud lahkuda.

tal oli ohtlik minu peas, kuid ei saanud lahkuda.
tal oli ohtlik, oli ohtlik mu huultel,
kuni neid suudles mingi oinas
vaat nii ja vaat nii, vaat nii ja vaat nii,
kuni neid suudles mingi mehike;
kuni neid suudles mingi putukas absoluudi kehal.
ta ei saanud lahkuda, ja tal polnud lahe, polnud lahe.

kuid mina nii väga armastasin teda, ja ta tõesti ei teadnud,
et oli öö läbi minuga ja läbistas mind
ebamaise valgusega oma pimedaist silmist kõige maise peale.
mind nii väga tõmbas ta poole, tõmbas ta poole,
mind nii väga tõmbas, tõmbas, tõmbas ta poole,
kuni ta ausalt kogu öö magas
enda pool kuud,
kuni koos temaga loojus kuu,
kuni mina vargsi oma süütunde
valasin mööda pokaalist,
kuni põles koidikul muezzin,
kuni põles bensupaagis bensiin,
kuni tule vaimud ootasid mind –
tule vaimud õgisid mind.

ma poleks ära tundnud ta nägu,
ma polnud vaadanud tema nägu,
ma ei vaata näkku kellelegi,
ma näkku ei vaata kellelegi.
kuid intuitsioon ja kogemus aitavad pimesi täpselt
kindlaks teha, kelle hing läbi põletada on mul saabunud aeg,
et mitte igavusse surra sel ööl.

olgu, ära solvu, lihtsalt kaunistan teda
metsavaimude (tule vaimude) sulgedega.
ma lihtsalt olen kehaliste ilmingute vastu
(aga tuhk on just minu jaoks,
täpselt mu jaoks).
ma ei tahtnud sõita sinuga, elus inimene,
aga see, keda tahtsin, oli pime kui valgus, valge kui lumi,
tal oli ohtlik minuga –
uhkus,
aga mu vagameelne oma pool põrgut ei ärganud –
kiivus,
kuni mind suudlesid mingi lojuse inimhuuled –

mu armsam unes rabeles – deemon.
maga-maga, kullake, ära vaata mulle järele…

kuni piinav nälg
sunnib jälle leidma pimesi täpselt
selle, kelle hinge ma süütan,
et sel ööl end rõõmustada.
kobamisi rooman süütenöörini.

tule vaimud, tule vaimud õgivad mind.

AYGEL GAYSINA (Айгель Гайсина, 1986) on Naberežnõje Tšelnõ linnas elav tatari rahvusest Vene räppar ja luuletaja. Ta on laiemalt tuntuks saanud paaril viimasel aastal, kui koos Peterburi muusiku Ilja Baramijaga on esinenud duona nime all Aigel (Аигел). Tema uuema aja loomingut mõjutab tugevasti asjaolu, et 2015–2017 oli vangis tema muusikust abikaasa Temur Xadırov, keda süüdistati Gaysina eelmise elukaaslase tapmise katses. Gaysina on avaldanud luulekogu „Kohus” („Суд“, 2016) ning ansambel Aigel on viimase kahe aasta jooksul avaldanud kolm plaati: „1190“, „Buš Baš“ ja „Muzõka“. Tema suurimaks hitiks on laul „Tatarlane” („Татарин“), kuid selle flow ja kõlamängud läheksid tõlkes kaotsi. Ka muud siinsed tõlked ei taotle originaalide kõlavormilist ja järelelauldavat jäljendamist. Tõlgete aluseks on laulusõnade portaal genius.com.
A. P.
Artikkel

Limaseenest risoomini

21. märts 2019

Roger Griffin
Ilmunud Vikerkaares 2011, nr 9

“Grupuskulaarsuse” määratlemine

Poliitiline kultuur ja ühiskondlik kliima, milles revolutsiooniline parempoolsus on pidanud oma võitlust status quo vastu ja uue korra eest, muutusid radikaalselt pärast Hitleri ja Mussolini surma. Selle ideoloogia, stiil, organisatsioonid ja taktika pidid põhjalikult ümber kohastuma. Muutused on olnud nii sügavad, et heuristiliselt tasuks postuleerida uue poliitilise sugukonna, “grupuskulaarse parempoolsuse” teke, mille struktuur ja dünaamika erinevad märgatavalt sõdadevahelist ajastut iseloomustanud relvastatud massiparteidest ja totalitaarsetest režiimidest. Praegu saaks anda sellele mõistele mõnevõrra diskursiivse määratluse ning sellele käesolev essee keskendubki. Seda määratlust tuleks võtta nietzscheliku aforismi vaimus – mitte uurimistöö lõppjäreldusena, vaid üksnes lähtepunktina tulevase uurimistöö tarvis. Niisiis vajab see edasist täpsustamist ja nüansseerimist peaaegu kohe, kui arvutiklaviatuurilt avalikkuse ette astub ning leiab järelekontrollimist konkreetsete empiiriliste näidete peal. Grupuskulid on tänapäeva äärmusparempoolse poliitika kontekstis loomult väikesed poliitilised (sageli metapoliitilised, kuid peaaegu mitte kunagi otseselt parteipoliitilised) üksused, mis on moodustatud taotlemaks palingeneetilisi (s.o revolutsioonilisi) ideoloogilisi, organisatsioonilisi ja aktivistlikke eesmärke ning mille lõppsihiks on ületada olemasoleva liberaaldemokraatliku süsteemi dekadents. Olles küll kindlakujulised ja autonoomsed, on grupuskulitel tühine hulk aktiivseid liikmeid ning nende avalik nähtavus ja toetus on minimaalsed, kui sedagi. Kuid see kergus, millega neid annab seostada (olgugi mõnikord üksnes poliitiliste ekstremistide eneste silmis) teiste grupikestega, mis on ideoloogiliselt piisavalt sarnased ning täiendavad taktikaliselt üksteise tegutsemist uut tüüpi ühiskonna rajamise katsetes, suurendab nende mõju ja tähenduslikkust.¹ Seetõttu on grupuskulil nagu kahenäolisel Janusel omadus ühendada organisatsiooniline autonoomsus võimega luua mitteformaalseid sidemeid teiste samasuguste moodustistega ja nende mõju võimendada.² Kui vaadelda nende kogumõju ühiskonnale ja poliitikale, siis paistavad nad moodustavat mittehierarhilise, ilma juhi ja keskuseta (või mitmekeskuselise) liikumise, millel on voolavad piirid ja pidevalt muutuvad osised. Säärane “grupuskulaarne parempoolsus” sarnaneb rohkem poliitilise ja ideoloogilise kontrakultuuriga kui hariliku parteipoliitilise liikumisega ning suhtelise poliitilise stabiilsuse perioodil on ta suurepäraselt kohastunud revolutsioonilise ekstremismi säilitamiseks, paistku too pragmaatiliselt võttes kui tahes utoopiline.

Nagu mis tahes definitsioon, on ka see kirjeldus niihästi välja- kui sissearvav. On selge, et seda terminit ei anna kasutada mis tahes poliitilise organisatsiooni kohta, millel on üksnes mõni tuhat liiget ja minimaalne või olematu avalik tuntus ja toetus. Kuni squadrismo puhkemiseni olid Itaalia Fasci di Combattimento peaaegu nähtamatud.³ Kuid dokumentide põhjal on võimalik näidata, et Mussolini tahtis algusest peale, et nendest saaksid üleriigilised eliitväed, millel oleks massiline järgijaskond, ning tegi selle nimel kõik, isegi sinnamaani välja, et muutis oma “antipartei” 1921. aastal poliitiliseks erakonnaks. Põnevat uurimisainet võiks pakkuda küsimus, kas mitte Anton Drexleri Deutsche Arbeiterpartei (DAP) polnud enne, kui Hitleri väljailmumine tegi sellest natsismi militaarse massipartei, pigem üks osake Weimari grupuskulaarsest völkisch-parempoolsusest kui poliitiline partei. Ka ei käi “grupuskul”, nii nagu seda siin määratletakse, “fraktsioonide” kohta, mis tegutsevad laiema poliitilise liikumise sees, nagu näiteks natsionalistid, sündikalistid ja futuristid, kes heitlesid selle nimel, et kehtestada oma mõju varajases Itaalia fašismis, või “sotsialistlik” fraktsioon, mis moodustus Ernst Röhmi SA-s Gregor Strasseri ümber, enne kui Pikkade nugade öö selle välja juuris, – sest fraktsioonidel puudub grupuskulile iseloomulik autonoomia.⁴ Samuti ei maksa seda segamini ajada suurema kapillaarse organisatsiooni allüksustega, nagu squadrismo üksikud eskadronid, või kui otsida näidet väljastpoolt parem-äärmuslust, siis natsiokupatsiooni-aegse Euroopa vastupanuliikumise rakukesed või algne Irish Republican Army (IRA). Kuigi need moodustised võivad säilitada märkimisväärse iseseisvuse, on nad juba oma määratluse poolest formaalsete sidemete kaudu lõimitud suuremasse organisatsioonilisse struktuuri ning mingisugusesse käsundushierarhiasse. Isegi Real IRA (RIRA) poolautonoomsed rakukesed paistavad alluvat mingisugusele kesksele juhtimisele.

Grupuskuliteks ei kvalifitseeru ka mitteparteilised üleriigilised liikumised, mille kohalikud harud toimivad survegruppidena mingi konkreetse ürituse nimel, nagu kasakate liikumine või Liikumine Armee Toetuseks⁵ Venemaal. Sama kehtib ka ühe Venemaa kõige vanema perestroika-järgse ultranatsionalistliku liikumise Pamjat kohta, sest selle kohalikud harud tegutsevad teadlikult suurema liikumise osistena ning taotlevad massilist toetust. Mõttekoda nagu GRECE (Groupement de recherche et d’études de la civilisation européenne) jääb samuti välja, sest on isikute ja projektide kaudu liiga tihedalt seotud muude Prantsuse uusparempoolsuse osistega, et teda autonoomsena käsitleda, pealegi on ta avalik silmapaistvus piisavalt suur, nii et teda peaks võtma pigem lahutamatu osana Prantsuse poliitilisest ja intellektuaalsest peavoolukultuurist.⁶

Mõiste saab võib-olla selgemaks, kui tuua kaks näidet, mis meie definitsiooni alla mahuvad. Christian Identity (CI) liikumine USA-s, valgete ülimuse eest seisjate segu kristlike fundamentalistidega, mis käitub fašismi hübriidvariandina,⁷ koosneb umbes 102 grupist, mis tegutsevad 35 osariigis, keskmiselt 500 liiget ühes “kirikus”. CI-l pole keskvõimu või “sinodit”, aga neid gruppe seob nii omavahel kui ka teiste paremäärmusluse ilmingutega lõtvade sidemete võrgustik, mis annab talle “grupuskulaarsuse”. Või näide lähemalt: kui Skrewdriveri laulja Ian Stuart rajas 1988. aastal White Noise’i kontsertide korraldamiseks grupikese Blood and Honour, siis ei olnud see “uus fašistlik partei, vaid ilma liikmeteta organisatsioon”.⁸ Sest ajast peale on White Noise’i subkultuur muutunud rahvusvaheliseks liikumiseks, mis on üle võtnud mitmesuguseid parempoolseid mõjutusi, ning eesmärgiga kütta üles rituaalset vihkamist rassilise ja ideoloogilise vaenlase vastu kasutab elemente skinheedide Oi!-, punk-, heavy metal– ja black metal-muusikast vaimus, mis nende žanride algset poliitilist tendentsi tugevasti moonutab. Mitmesuguste autonoomsete, kuid omavahel haakuvate organisatoorsete, esitamis-, tootmis- ja levialaste sõlmpunktide ümber koondununa arenes Blood and Honour kiiresti rahvusvaheliseks, ilma kindla keskuseta poliitilis-kultuuriliseks nähtuseks, millel on pigem grupuskulaarne kui hierarhiline struktuur. Sellisena mängib see olulist, kuigi suurel määral märkamatut rolli rahvusvahelises parempoolsuses tervikuna, eriti USA-s, Ühendkuningriigis, Skandinaavias ja Venemaal, tõmmates ligi ideoloogilisele “harimisele” vastuvõtlikke rassiste ning arendades sidemeid ja kontakte teist laadi parempoolsete grupuskulitega, aga ka “peavoolu” parteidega, nagu National Front ja British National Party. (Traditsioonilise parteipõhise fašismi grupuskuleerumise seisukohalt on ehk märgiline seegi, et 1970. aastatel kandis nime White Noise ka rassistliku punkmuusika võrgustik, mida kontrollis otseselt National Front.)

Abimõisted

Loodetavasti teeb kolme abimõiste mängutoomine siinse definitsiooniraamistuse pigem selgemaks ja mitte segasemaks. Esiteks: “ebatsiviilne” ühiskond. Tsiviil- ehk kodanikuühiskonna mõiste on politoloogias juurdunud märkimaks ühiskonnasfääri, mis külgneb formaalse parteipoliitika ruumiga ja omab suurt tähtsust humanistlike väärtuste kultiveerimisel ning liberaalsete ühiskondade demokraatliku eetose institutsioneerimisel ja sisemisel omaksvõtul. Viimasel ajal on mõned uurijad veenvalt põhjendanud vajadust võtta kasutusele mõiste “ebatsiviilne ühiskond”, et tähistada seda tsiviilühiskonna osa, ilma milleta ei saaks organiseeruda parlamendivälise protesti, antiliberaalsete ideoloogiate ja süsteemivastase poliitika voolud. Kaks olulist artiklit on väitnud, et see, mis mängib mõnedes tänapäeva demokraatiates kõige tähtsamat rolli äärmusparempoolse ideoloogia inkubaatori ja reservuaarina, on pigem “ebatsiviilne ühiskond” kui parteipoliitika.⁹ Mõiste on juba tõestanud oma heuristilist väärtust, kui on püütud hinnata rolli, mida Hitleri dramaatilises võimuletulekus mängis Saksa tsiviilühiskonna rahulolematus Weimari vabariigiga.¹⁰ “Ebatsiviilse ühiskonna” mõistel on ka suur potentsiaal süvendada meie ajaloolist arusaamist organiseeritud populistliku poliitilise parempoolsuse esiletõusust 20. sajandi alguse Euroopa maades, näiteks Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal ja Rumeenias, kui käsitletakse näiteks völkisch-liikumise tähtsust natsismi kujunemises.¹¹

Teine täpsustav mõiste tuleneb püüdest selgitada seda sügavat mitmetähenduslikkust, mida kätkeb endas sõna “liikumine”. See termin võib tähistada suhteliselt hästi piiritletud, homogeenseid ja hierarhilisi ideoloogilisi jõude, millel on ühine hulk selgelt sõnastatud eesmärke ning need võivad leida väljenduse isegi ühistes manifestides, nagu näiteks tšartistide, sufražettide ja kodanikuõiguste liikumise puhul. Lihtsuse mõttes võiks seda tüüpi liikumisi nimetada “monokraatlikeks”, sest neil on üks peamine võimutelg või -selgroog. Samas võib “liikumine” tähistada ka ebamäärast, heterogeenset, lõdvalt koordineeritud ja seega “polükraatlikku” ideede ja väärtuste voolu.¹² Seesugust liikumist – mille näiteks on enamik kultuuri, ideede ja kunsti ajaloost tuntud isme (renessanss, dekadentism, modernism jne), aga ka sellised laiaulatuslikud, äärmiselt hajusad ühiskondlikud kampaaniad nagu feminism, New Age, loomaõiguslus ja antiglobalism – iseloomustab minimaalne keskne koordineeritus ja formuleeritud ühiseesmärkide vähesus ning nad kalduvad sigitama arvukalt fraktsioone, kõrvalvoole, konflikte ja “dialekte”. Asja ajab veelgi keerulisemaks see, et üldmõistetega kirjeldatavad liikumised kalduvad viitama heterogeensetele ideoloogilistele ja kunstilistele “polükraatlikele” liikumistele (futurism, fašism) isegi siis, kui koosnevad üksikutest “monokraatlikest” liikumistest (Marinetti futurism, British Union of Fascists). NSDAP oli näiteks ühtaegu monokraatlik liikumine, mis tegutses niihästi “Los-von-Weimar” liikumise kui ka Saksa völkisch-liikumiste raames, mis ise olid polükraatlikud, ning – nagu mõned väidaksid – oli omakorda osa Euroopa fašismist, veel ühest polükraatlikust liikumisest.

Kolmas ja küllap kõige tähtsam abimõiste, mis võiks “grupuskulaarse parempoolsuse” raskesti tabatavale loomusele valgust heita, on “risoom”. Selle tõid poststrukturalistliku radikalismi vaimus kasutusele Gilles Deleuze ja Felix Guattari, et süvendada arusaamist sotsiaalsetest nähtustest, millele võib – vähemalt metafoorselt – omistada isikuüleste orgaaniliste eluvormide omadusi, kuid mis samas pole piisavalt sidusalt hierarhilised või süstemaatiliselt seostatud, et kasutada puu-metafoore.¹³ Grupuskulaarsele parempoolsusele rakendatult toob risoomi mõiste esile selle dünaamilisuse polükraatliku liikumisena, rõhutades, et see ei toimi nagu üks organism, nagu puu, millel on juurestik, tüvi ja latv või millel on selgelt määratletud sisemus ja välimus, algus ja lõpp. See toimib pigem nagu teatud rohu- või mugultaimede puntras juurestik, milles on “mitmed lähteid ja algusi, mis omavahel põimuvad ja seostuvad”,¹⁴ tekitades pidevalt uusi võsusid, samal ajal kui ennustamatus ja asümmeetrilises kasvu ja kängumise mustris mõned välja surevad. Kui poliitilisel võrgustikul on risoomne struktuur, siis moodustab ta rakulise, ilma keskme ja juhita võrgu, millel on ebamäärased piirid ning puudub formaalne hierarhia või sisemine korrastav struktuur, mis annaks talle ühtse ajukeskuse.

Kui neid kolme mõistet rakendada grupuskulaarsele parempoolsusele, siis saab algset definitsiooni laiendada väitega, et tegu on liikumisega, mille loomulik elupaik on poliitilise või isegi tsiviilühiskonna asemel pigem ebatsiviilne ühiskond ning mis on ühtaegu polükraatlik ja risoomne.

Grupuskulaarse parempoolsuse avaldumine ajaloos

Isegi niisugune provisoorne diskursiivne määratlus võimaldab küllalt täpselt tuvastada grupuskulaarse parempoolsuse ilminguid uusaegses ajaloos. Võib oletada, nagu Jeffrey Kaplan, Leonard Weinberg ja Ted Oleson oma uurimuses World Church of the Creator (WCOTC) kohta teevad,¹⁵ et sel on midagi sugulaslikku “kultusliku miljööga”, mida on esinenud ajaloos mitut puhku, iseäranis Rooma okupatsiooni aegsel Juudamaal (killustunud Rooma-vastane “rinne”, mida nii õelalt parodeerib Monty Pythoni film “The Life of Brian”) ja reformatsiooniaegses usulises kontrakultuuris, mis sünnitas millenaarseid sekte, mida käsitleb Norman Cohni raamat “Millenniumi ootel”.¹⁶ Tuleb siiski märkida, et WCOTC-l avalduvad esoteerilised tunnusjooned ei ole sugugi tüüpilised grupuskulaarsele parempoolsusele tervikuna ning suhteliselt homogeensed religioossed kultuurid, mis sigitavad “kultuslikke miljöösid”, erinevad suuresti ilmalikust, fragmenteerunud ja keskmeta modernsusest, kust võrsuvad parempoolsed grupuskulid. Ja kui rõhutatakse 1960. aastate kontrakultuuri kujundatud “kultusliku miljöö” panust, ei tohiks unustada, et esimesed täisverelised grupuskulid, kus hakati hauduma revolutsioonilisi natsionalistlikke plaane, kujunesid välja juba aastakümme enne Beatles’it, nagu on näidanud Kevin Coogan ja Jeffrey Bale.¹⁷

Selle asemel väidan ma, et grupuskulaarset parempoolsust tuleks esmajoones mõista “postfašistliku” ajastu saadusena. Selle lähenemisviisi mõtestamiseks on tarvis kaht olulist kontseptuaalset tööriista: nüansseeritud arusaama ideoloogia muutumisest ja rafineeritud teooriat geneerilisest fašismist. Esimest pakub Michael Freedeni “ideoloogia morfoloogia” teooria.¹⁸ Selle järgi koosneb geneeriliste poliitiliste ideoloogiate iga konkreetne ilming “kõrvaldamatute” osiste kobarast, millele lisandub hulk sattumuslikke (lähedasemaid ja perifeersemaid). Mingis ideoloogias, näiteks sotsialismis või liberalismis, omaks võetud organisatoorsed ja institutsionaalsed vormid ning programmide ja poliitika stiil ja sisu erinevad mõistagi niihästi ajastuti kui ka vastavalt rahvuslikule kontekstile. Ometigi on iga ideoloogia tuumikus mõni liht- või liitmõiste, mida – pigem konventsionaalsetel (nominalistlikel, kultuurilistel) kui essentsialistlikel (idealistlikel või realistlikel) põhjustel – ei vaidlustata.

Seetõttu sisaldab igasugune sotsialism alati selgesõnalist pühendumist võrdsusele ja sotsiaalsele õiglusele, samas kui riiklikule planeerimisele või kapitalismi riiklikule juhtimisele (mis on teatavates sotsialismibrändides keskmelähedane ja teistes perifeerne tunnus) omistatavas tähtsuses või taaskasutatava energia (mis on perifeerne, kuigi võib ühel päeval saada keskmelähedaseks tunnuseks) ja usundipõhiste koolide (perifeerne tunnus) pooldamises leidub suuri varieeruvusi. Muudes ideoloogiates, nagu liberaalne konservatism või ökologism, on neilsamadel mõistetel jälle teistsugused positsioonid keskme lähedal või perifeerias. Niimoodi võttes on “samad” ideoloogiad tuvastatavad oma erinevates avaldumisviisides, mille nad võtavad eri maades ja eri evolutsioonietappidel mitmesuguste ajalooliste ja sotsiaalmajanduslike jõudude mõjul.

Selles kaoses, mis aastakümneid fašismiuuringutes valitses, olnuks Freedeni analüüsi rakendamine geneerilisele fašismile samahästi kui võimatu, sest puudus akadeemiline konsensus küsimuses, mis moodustab fašismi defineeriva “kõrvaldamatu” mõistekobara. Viimase kümnendi jooksul on selles vallas tegutsevate uurijate seas ikka enam sugenenud otsesõnaline (teoreetiliselt formuleeritud) või vaikiv (pragmaatiline) ühisarusaam, et fašismi püsituumaks on nägemus poliitilise kultuuri ja rahvusliku kogukonna taassünnist, mille toob postliberaalne ajastu.¹⁹ Kui fašismi käsitada kultuurilisele palingeneesile (taassünnile) orienteeritud ultranatsionalismi-permutatsioonina, siis on võimalik näha, et need tegelikud vormid, mille fašism sõdadevahelisel perioodil võttis, sõltusid konkreetsest ja seetõttu efemeersest ajaloolisest kliimast.

Esimesele maailmasõjale järgnenud liberalismi süsteemne kriis koos Vene revolutsiooni ja “masside natsionaliseerumisega”, millele sõda oli tugevasti kaasa aidanud, olid teguriteks, mis lõid ainulaadsed tingimused natsionalismi revolutsioonilise populistliku variandi avaldumiseks uut tüüpi parteipoliitilise jõuna. Üldine ja erakordselt käegakatsutav tunne, et moodsat tsivilisatsiooni ja ajalugu on tabanud sügav struktuurne kriis, võimaldas sõdadevahelise ajastu fašismil ühendada intensiivset ideoloogilist viljakust tugeva tungiga dünaamilisuse ja aktivismi poole, elitaarsust populistliku “massilisusega”, sotsiaalselt konformistlikku, konservatiivset tahku anarhilise revolutsioonilise innuga ning paramilitaarset mõõdet elektoraalsega. Edukaimad näited sulatasid kõik need elemendid kokku hierarhiliseks, tendentsilt monokraatlikuks liikumiseks (Hitleri NSDAP ja Mussolini PNF), suuresti tänu juhisse investeeritud karismaatilistele jõududele.

Sellest analüüsist tulenevad kaks olulist punkti: esiteks, relvastatud partei ja selle paramilitaarsed mundrid, karismaatiline juht, ultrašovinistlik retoorika ja vaatemänguline, “esteetiline” poliitikastiil – mis olid küll tollase fašismi üldised tunnused ja mida seostati laialdaselt selle “olemusega” – olid fašismi geneerilise olemuse seisukohalt kõigest sattumuslikud, epifenomenaalsed omadused. Veelgi enam, ka korporatism, antisemitism või eugeenika ei olnud fašismi geneerilise tuuma suhtes kunagi midagi enamat kui perifeersed, ükskõik kui kesksed nad ka olid selle spetsiifiliste avaldumisvormide praktikas. Kui sõdadevahelist ajajärku kujundanud konkreetne jõudude konstellatsioon kadus, pidi fašismi välisvorm tegema läbi radikaalse muutuse. Teiseks, fašismi parteipoliitiline avaldumine “totaalse” jõuna, mis ühendas valimistel osaleva partei paramilitaarse revolutsiooniliikumisega, oli võimalik üksnes terava struktuurse kriisi tingimustes, mis mõjutas ühtviisi nii liberaalseid demokraatiaid kui ka konservatiivseid režiime.

Limaseen (Myxomycota) on lugematutest ainuraksetest organismidest koosnev hübriidne eluvorm, mis lokkab äärmiselt niisketes oludes (näiteks leidub seda hüljatud Inglise maamajades). Kuigi tal puudub kesknärvisüsteem, on ta tähelepanuväärne selle poolest, et moodustab ajuta ja silmitu üliorganismi, mis mingil kombel liigub eesmärgipäraselt – nagu mollusk või nälkjas, keda hingestab ainuline teadvus.²⁰ Üksnes sõdadevahelise Euroopa ekstreemsed tingimused võimaldasid paremäärmusluse lahknevatel aspektidel mõnel maal liituda justkui limaseene parteipoliitiliseks analoogiks. Fašismi klassikalisi sõdadevahelisi tunnuseid – karismaatiline juht, noorsooliikumine ja okeaanilised kogunemised, mida nii innukalt matkisid ka parafašistlikud konservatiivsed režiimid (nt Franco Hispaania) –, nagu ka tema kehastumist limaseene-taolistes unitaarsetes organismides, võib heuristilistel eesmärkidel julgelt pidada pigem fašismi perifeerseteks kui kõrvaldamatuteks osisteks.

Seega võib väita, et Teise maailmasõja järgne “grupuskulaarne” parempoolsus sündis tänu ajalooliste jõudude uuele konfiguratsioonile, mille kujundas liberaalse demokraatia võit teljeriikide üle ning ta ilmne edukus tolle Lääne peatse kollapsi tunde hajutamisel, mis sõdadevahelisel ajal oli euroopastunud maailmas valitsenud. Oluline on, et liberaalkapitalistliku süsteemi tagasipöördumine suhtelise stabiilsuse ja hegemoonia juurde pärast 1945. aastat langes kokku tõsiasjaga, et terve põlvkonna jaoks hakkas rahvusliku taassünni retoorika nüüd seostuma kujuteldamatus ulatuses toime pandud kalkuleeritud ebainimlikkustega. Selle kõige ühistagajärjeks oli, et revolutsioonilisele parempoolsusele ligipääsetav “poliitiline ruum” ahenes drastiliselt. Järgmistel aastakümnetel muutus kultuurikliima talle veelgi ebasoodsamaks, kui lääneriikides laiad massid üha depolitiseerusid ja “denatsionaliseerusid”. Neid ei veedelnud enam ultranatsionalism, militarism ega ohverdumine, mis olid teinud võimalikuks 1914. aasta “sõjapalaviku”, mis omakorda oli olnud fašismi tõusu eeltingimuseks. Globaliseerumise mõjul kahanes rahvusriikide tähtsus ning Külma sõja lõppedes ja Nõukogude impeeriumi kokku varisedes kaotas paremäärmuslus oma edasise olemasolu peamise õigustuse.

Selline konjunktuur kujundas radikaalselt ümber poliitilise kultuuri, milles äärmusparempoolsus pidi manööverdama. Nüüd pidi see jääma ellu tingimustes, kus objektiivselt puudus säärane süsteemne kriis, mis 1918. aasta järgsetes meeleoludes oli andnud tugeva vastukaja üleskutsele rajada poliitika ja kultuuri totaalsel ümbersünnil põhinev “uus kord”. Selle tagajärjel kahanes enamikus maades tähtsusetuks nende inimeste hulk, keda tõmbas spontaanselt revolutsioonilise natsionalismi poole, ning too lakkas olemast piisavalt massiline, et toimida karismaatilise poliitika vormina ehk moodsa “poliitilise religioonina”. Paremäärmusliku massiliikumise koostisosad ei saanud enam liituda. Karismaatiliste populistlike energiate toiteallikas oli kokku kuivanud. Ultranatsionalistliku limaseene aeg sai ümber. Selles mõttes oli Ernst Noltel õigus, kui ta nimetas fašismi sel kujul, nagu see oli saanud alguse Action Française’ist ning kinnistunud Itaalia fašismis ja Saksa natsismis, “ajastunähtuseks”, mis 1945. aastal samahästi kui kadus.²¹

Kuid fašism ei surnud Hitleri punkris. Darvinistlikust mutatsiooniloogikast lähtudes hakkasid revolutsioonilise natsionalismi jõud “postfašistlikul ajastul” instinktiivselt järgima kaht ellujäämisstrateegiat. Üks seisnes püüdluses pälvida valijaskonna poolehoidu oma revolutsioonilise programmi tagaplaanile taandamisega või lausa hülgamisega ning selle tõlkimisega võimalikult liberaaldemokraatlikku keelde, luues niiviisi kummalisi hübriide demokraatlikust vormist ja antiliberaalsest sisust, nii et see võimaldas radikaalsel (reformistlikul) ja ekstreemsel parempoolsusel liituda.²² Nõnda tekkisid parteid, mida sageli nimetatakse “uuspopulistlikeks”. Teise strateegia puhul loobuti kõigist püüdlustest saada massiliikumise tuumaks ning võeti selle asemel omaks kaadriorganisatsiooni vorm, mille ideoloogilist, organisatoorset või õõnestustegevust juhib väike isehakanud aktivistide eliit. Illusoorset väljavaadet avaldada ühiskonnale revolutsioneerivat mõju hoiti aga elus sellega, et rühmakesed jäid avatuks sidemetele paremäärmuslike hingesugulastega ning kuulutasid oma olemasolust valitud vähemusele suunatud tõhusa propagandatööga.²³ Nõnda tekkiski sõjajärgne paremgrupuskul.

Uus ideoloogilise ja aktivistliku energia üksus, mille fašism tarvitusele võttis, sobis hästi kohastumiseks kliimaga, milles poliitilise ruumi avaramad tsoonid olid muutunud sellele ligipääsmatuks ja tuli otsida kõikvõimalikke nišše ja nurgataguseid tsiviilühiskonnas. Kõige tähtsam kohastumisprotsess oli ideoloogia metapolitiseerumine, millega kaasnes teadlik rünnak liberalismi kultuurihegemoonia vastu, ning revolutsioonilise nägemuse kaugeleulatuv internatsionaliseerumine. See avaldus näiteks kõikide etniliste natsioonide ühise Euroopa-baasi rõhutamises, natsismi universaliseerimises ja nn “kolmanda positsiooni” esiletõusus, mis otsib oma võitluses ainsa allesjäänud ülivõimu vastu rahvusvahelisi liitlasi (k.a Kolmandast Maailmast).²⁴ See viis ka üksikgruppide ja -fraktsioonide kasvava koostööni ja oikumenisatsioonini vaimus, mis võib paista “postmodernsena”, kuigi on oma igatsuses sünkretismi ja sünteesi järele tegelikult sügavalt antipostmodernne.²⁵ Otsekui kindlustamaks grupuskulaarse parempoolsuse kohta moodsas poliitikas, ilmusid 1990. aastatel veel kaks tegurit, mis viisid grupuskulid täiuslikku kooskõlla Läänes valitseva ajavaimuga: üldsuses maadvõttev tunne, et toimumas on kõikjaleulatuv kultuuriline globaliseerumine, ning interneti kapillaarne tungimine planetaarse ühiskonna närvisüsteemi. Üheskoos tegid need tegurid võimalikuks selle, et iga kui tahes tilluke grupuskul võis toimida sõlmpunktina ekstremistlike organisatsioonide suures, pidevalt arenevas võrgustikus, millel on tervikuna märksa suurem tähtsus kui selle osade summal.

Grupuskuli esmatähtsus sõjajärgses fašismis

Empiirilist kinnitust sellele käsitlusliinile pakub tõsiasi, et seal, kus äärmine sotsiopoliitiline krahh seda võimaldas, eriti Lõuna-Aafrikas mitmerassiliste valimiste eel ning kommunismijärgsel Venemaal ja Jugoslaavias, hakkas paremäärmuslus uuesti võtma populistlike liikumiste ja massiparteide vorme, mis meenutasid sõdadevaheliste vägivaldsete mullistuste aegset Euroopat. Ometigi on aja märk see, et isegi kommunismijärgse Venemaa teravas süsteemikriisis moodustus ekstreemset ja paremradikaalset laadi natsionalismi esindavate konventsionaalsete poliitiliste parteide kõrvale verisulis tsiviil- ja eba-tsiviilses ühiskonnas kiiresti ka keerukas grupuskulaarne parempoolsus. Üks selle kiiret kasvu soodustanud teguritest oli Venemaa eliitide valmisolek teha koostööd Euroopa uusparempoolsusega ja ekstremistlike grupuskulitega, propageerimaks oma käsitlust rahvuslikust kriisist.

Ehk teiste sõnadega: internatsionaliseerumine ja metapolitiseerumine seostusid elektroonilise kommunikatsiooni uute globaliseerunud vormidega, võimaldades fašismi väga spetsiifilistel variantidel valguda tühimikesse, mis olid Venemaa poliitilises süsteemis dramaatiliselt avanenud – niihästi suurtesse kui ka kapillaarsetesse ruumidesse, mis olid muutunud Vene ühiskonnas nüüd ligipääsetavaks kultuuri- ja ideoloogiatoodangu nii tsiviilsetele kui ebatsiviilsetele vormidele. Kuid pärast kaheksat aastakümmet riiklikult kontrollitud poliitikat ja majandust tekkis samal ajal ka võimas tung jõuda liberaaldemokraatlikku, laissez-faire kapitalistlikku ühiskonda ning see takistas revolutsioonilis-natsionalistlikel vooludel sulanduda NSDAP kombel kokku üheks liikumiseks. Selle tulemusel on Venemaast saanud maailma kõige viljakam asuala ultranatsionalismi grupuskulaarsetele ja mittegrupuskulaarsetele moodustistele, mille ideoloogiliste komponentide mitmekesisus on hämmastav. Sedamööda, kuidas parteipoliitiline fašism on alla käinud, on grupuskulaarne parempoolsus hakanud järjest energilisemalt ekspluateerima ebatsiviilset ühiskonda, et hoida avatuna rahvusliku revolutsiooni võimalusi.²⁶

Venemaa on ilmekas näide põhimudelist, mis on pärast natsismi lüüasaamist avaldunud kogu Lääne paremäärmusluses. Tüüpiliseks organisatoorseks üksuseks, milles fašism nüüd avaldub, on kõikjal saanud pigem grupuskul kui partei. Seda illustreerib ilmekalt ka ühe iseäranis sõnaosava ja eneseteadliku Briti ideoloogi Troy Southgate’i isiklik rännak läbi Briti paremäärmusluse muutliku maastiku.²⁷ Üheks ajamärgiks on seegi, et tema kirjeldus oma teest UK National Fronti parteiaktivistist viljakaks grupuskulaarseks ideoloogiks, kes liigub üha enam natsionaalbolševismi ja uusanarhismi mõjuväljas, ilmus Vene võrguajalehe Pravda ingliskeelses versioonis.²⁸ Lehe praeguseks eripäraks on selliste käsitluste avaldamine maailma olukorrast, mis paneksid kunagised nõukogudeaegsed toimetajad end hauas ringi keerama.

Niisiis oli sõdadevahelisel ajal fašismi dominantseks väljenduseks relvastatud partei, mis taotles massilise baasi loomist liberaalse süsteemi revolutsiooniliseks kukutamiseks. Ainult mõningatel juhtudel (eriti Itaalias, Saksamaal ja Prantsusmaal) oli viljakas ultranatsionalistlik kultuuriproduktsioon, kus tagantjärele võib täheldada grupuskulaarsuse elemente, juba varem üldsuses niisuguse arengu jaoks pinda ette valmistanud. Pärast 1945. aastat on grupuskul saanud kompromissitu, lahjendamata revolutsioonilise natsionalismi peamiseks avaldumisviisiks. Selle tõhusust ekstremistliku energia inkubaatori ja reservuaarina võimendavad üksikgrupuskulite tegelikud või kujuteldavad seosed teiste parempoolsete grupuskulitega ning sellest tulenev lõimumine grupuskulaarseks parempoolsuseks, millel on pigem risoomi kui puu struktuur. Paremäärmusluse parteipoliitilised väljendused on praegu oma tähtsuselt kas grupuskulite ees taandunud või võtnud “uuspopulistliku” kuju, mis paremäärmusluse revolutsioonilise missiooni seisukohalt muudab nad perifeerseks.

Grupuskulite heterogeensus

Pärast grupuskuli kui ideaaltüübi defineerimist ning ta tuvastamist revolutsioonilise natsionalismi ajaloos oleks tarvis nomoteetilisele luustikule lisada ikkagi veel palju idiograafilist liha. Lähemal uurimisel selgub, et igal parempoolsel grupuskulil on väga individuaalne ilme.²⁹ Igaüks kombineerib isemoodi kolmesugust põhitegevust: 1) ideoloogia arendamine ja levitamine, 2) koordinatsioon ja suhtlus teiste parempoolsete parteide, organisatsioonide ja grupuskulitega ning 3) süsteemivastaste protesti- ja õõnestusaktsioonide või oma ideoloogiliste vaenlaste pihta suunatud rünnakute kavandamine ja teostamine. Näiteks WCOTC ja Arctogaia paistavad mängivat peamiselt ideoloogilist rolli, Heritage Front ja Aktionsbüro Norddeutchland (ABND) peamiselt koordineerivat, European Liberation Front (ELF) nii ideoloogilist kui koordineerivat, samal ajal kui White Aryan Resistance (WAR), Nouvelle Résistance (NR), National Alliance (NA), Groupe Union Défense (GUD) ja Natsionaalbolševistlik Partei (NBP) sulatavad ühte kõik kolm valdkonda. Samuti tuleks rõhutada, et väljend “protesti- ja õõnestusaktsioonid” hõlmab äärmiselt mitmesuguseid tegevusi alates väikestest sümboolsetest tegudest – näiteks kui GUD katkestas kord holokausti-teemalise dokumentaalfilmi “Shoah” näitamise Pariisi ülikoolilinnakus – kuni pommirünnakuni Bologna raudteejaamas osana Itaalia terroristide “pingestrateegiast”.³⁰

Peamiselt ideoloogilise rolliga grupuskulitest keskenduvad mõned (WCOTC, WAR, NBP, Arctogaia) teistest märksa rohkem laiema publikuni jõudmisele, esitades oma ideoloogiast eksoteerilisi, avalikult propagandistlikke versioone, samas kui teiste informatsioon, analüüsid ja deklaratsioonid on mõeldud ainult asjassepühendatutele. Seetõttu võib grupi liidri avalik profiil tugevasti varieeruda, näiteks Tom Metzger (WAR) on USA-s päris tuntud ning 1990. aastate keskel tegutses Aleksandr Dugin (Arctogaia) lausa Vene parlamendi spiikri Gennadi Seleznjovi ametliku nõunikuna.³¹ Seevastu teised (nt GUD, ABND) paistavad tegutsevat ilma juhita või vähemasti anonüümse vastupanuliikumise põhimõttel. Nende vahele jääb hulk gruppe, mida juhivad viljakad ideoloogid, kes on küll parempoolsetes ringkondades hästi tuntud, kuid ei paista laiemas avalikkuses silma, näiteks ELF (Francis Parker Yockey), NR (Christian Bouchet) ja National Revolutionary Faction (NRF, Troy Southgate). Uut tüüpi grupuskulijuhtidel, ka kõige ektravertsematel ja meedia jaoks atraktiivsematel neist, puudub vähimgi füürerlikkus.

Ka on grupuskulite suhe demokraatlikesse institutsioonidesse vägagi varieeruv: mõned, nagu NBP Venemaal ja Nordiska Rikspartiet Rootsis, on parlamendivalimistel ka kandidaate üles seadnud, mis viitab kas vaibumatule püüdlusele murda sisse konventsionaalse poliitika ruumi või siis grupuskulaarsuse ja parteipoliitika vahelisele hübriidsusele.³² Isegi oletust, et paremäärmuslus on tingimata “süsteemivastane”, tuleks võtta teatava ettevaatusega, sest veel üsna hiljuti, kui Lääne välispoliitika peamiseks tõukejõuks oli antikommunism, pakkusid Itaalia, Kreeka, Türgi, Prantsusmaa, Belgia, Portugal ja Hispaania, rääkimata Ladina-Ameerikast, konkreetseid näiteid varjatud kokkumängust “süsteemi” elementide (peamiselt sõjaväe, luure ja õiguskaitse ringkondadest) ning terroristliku parempoolsuse vahel.³³ Ka USA-s said mõned parempoolsed grupuskulid, nagu Minutemen, salajast tuge õiguskorra institutsioonidelt ning moodustasid rünnakrühmi, mis ei pühendunud mitte riigi kukutamisele, vaid selle kui puhvri kindlustamisele kommunismi ja “pehmeks tegeva” liberalismi ohu vastu.

Tuleb rõhutada, et paremäärmuslusel leidub väga erinevaid diagnoose selle kohta, milles seisneb “süsteem” ning kes on rahvuse ja rassi vaenlased.³⁴ Neonatsigrupid nagu NA ründavad peamiselt liberaalset eetost, mis on “lubanud” või “julgustanud” multikulturalismi ja rasside segunemist, kuid globaalse kapitalismi vastu ei ilmuta nad sellist tigedust nagu “kolmas positsioon”: esimesed ründavad kapitalismi kui ZOG-i (sionistliku okupatsioonivalitsuse) sümptomit, teised aga tunnetatud vajadusest tuua sisse majanduslik alternatiiv kapitalismile. Näiteks Briti NRF ja Belgias baseeruv Parti Communautaire National-Européen (PCN), mis on 1960. aastatel loodud kolmanda positsiooni teerajaja Jeune Europe’i järeltulija, nimetavad mittestrasserlikke natse ja vanamoelisi fašistlikke natsionaliste otsesõnu “reaktsionäärideks” või kasutavad terminit “fašistlik” halvustavalt, väites, et fašismi saamatus kapitalistliku süsteemi hävitamisel kompromiteeris selle revolutsioonilise hoo.

Ka siin võivad piirid hägustuda ning ideoloogilised positsioonid hakata meenutama pigem liivaluiteid kui mägesid. Näiteks WAR ühendab kolmanda positsiooni ideoloogia selgete natsi-arianismi ja bioloogilise rassismi elementidega. Või veel üks näide: grupuskulaarse Front Politique’i (FP) võrgulehekülg väitis 2002. aasta algul, et GUD on loonud tihedad sidemed kahe natsionaalrevolutsioonilise grupuskuliga, Les Cercles Résistance’i ja Jeune Résistance’iga, ning kõik kolm on otsustanud “jätkata võitlust vasakäärmusliku rämpsu vastu”.³⁵ GUD alustas 1960. aastatel tegevust kui vägivaldselt antivasakpoolne üliõpilasrühm, mis seisis lähedal Front Nationali noorsooliikumisele, kuid oma aja lapsena hakkas ta endasse sulatama Prantsuse Nouvelle Droite’i mõjutusi. 1990. aastate lõpuks oli ta laias laastus omaks tunnistanud kolmanda positsiooni vaateviisi (mis oli omakorda mõjutatud Nouvelle Droite’ist) ning võtnud üle seisukohad “uue maailmakorra” küsimuses, mis jäid kaugele ametlikust “lepenistlikust” positsioonist. Kuid GUD-i antikommunism ei ole kuni viimase ajani olnud sedaliiki, mida kehastavad need kaks Résistance-gruppi, mis seisavad lähedal Vene gruppide Arctogaia ja NBP natsionaalbolševismile.³⁶ Nood Vene grupid illustreerivad omakorda, kuidas uues globaliseerunud ja grupuskuleerunud paremäärmusluses on hegemooniliste väärtuste kriitika hõlpsasti imporditav ja reeksporditav, ja see teeb lihtsakoelise taksonoomilise analüüsi veelgi võimatumaks. Euroopast imporditud kolmanda positsiooni ja Nouvelle Droite’i mõjulist kriitikat globaalse süsteemi aadressil sünteesisid need grupid niihästi ultranatsionalismiga kui ka kapitalistliku imperialismi äärmusvasakpoolse kriitikaga viisil, mis on tüüpiline nõukogudejärgsele poliitilisele kultuurile. 1990. aastate lõpul hakkas see uus süntees juba omakorda tugevasti mõjutama erinevaid kolmanda positsiooni grupuskuleid Läänes, nii et need on nüüd üha rohkem omandanud natsionaalbolševismi tunnuseid. Näideteks sobivad siin Briti NRF (mis on teinud palju ära Arctogaia tutvustamiseks võrgulugejatele), National Anarchy ja Spartacus Press, mille ideoloogilised segmendid näivad arenevat keeruka sünteesi poole, mis jääb klassikalise fašismi, kolmanda positsiooni, uusanarhismi ja globaliseerumisvastasest liikumisest võrsunud uut tüüpi süsteemivastaste poliitiliste seisukohtade vahele.³⁷

Eesseisev töö: grupuskulaarse parempoolsuse silmapaistvamad tunnused

Kui juba katsed defineerida “klassikalist” fašismi nõudsid teadlastelt ühtekokku loendamatuid töötunde pingutusi, siis pole üllatav, et ka selle “postfašistlik” avaldumisvorm, “grupuskulaarne parempoolsus”, ei allu hõlpsasti taksonoomilisele kirjeldamisele ja selgejoonelisele liigitusele. Tegu on pidevalt kasvava, muteeruva, proteusliku kontrakultuuriga. Siin ettevõetud katse seda nähtust mõtestada, ükskõik kui suurt revideerimist tulemuseks saadud ideaaltüüp edaspidi ka vajaks, on oma ülesande täitnud, kui loob vähemasti mõne lugeja politoloogilises kujutluses ruumi selle uue idealiseeriva abstraktsiooni jaoks. See aitaks muuta nähtavaks neid tillukesi, ülimalt spetsialiseerunud ja individualiseerunud grupikesi, mis moodustavad suure osa tänapäeva paremäärmuslusest ning kujutavad endast üheskoos tervikut, mis on suurem kui ta osade summa. Kui akumuleeruvad üksikjuhtumite käsitlused selle nähtuse variantide müriaadi kohta, siis saavad definitsiooni piirjooned loodetavasti klaarimaks ning kõrvaldatavad, keskmelähedased ja perifeersed aspektid tõusevad selgemini fookusesse. Kuid juba praegu on võimalik välja pakkuda selle nähtuse mitmeid tunnuseid, mis on tänapäeva paremäärmusluse paremaks mõistmiseks olulised ja väärivad edasist uurimist.

Esiteks oleme märkinud, et grupuskulit määratleb suurel määral lahtiütlemine igasugusest soovist soetada endale massilist avalikku järgijaskonda, apelleerida suuremale valijaskonnale või sõlmida liite ja kompromisse tegutsejatega konventsionaalses poliitikaruumis saavutamaks maksimaalset mõju ja tõhusust. Keskendudes üksnes isehakanud kaadri poliitilisele harimisele ja mobiliseerimisele, on ta sõjajärgses läänestunud maailmas saanud peamiseks asupaigaks natsionalismi revolutsioonilistele variantidele (nt Universal Nazism) või “radikaalsete religioonide” uutele hübriidvormidele ning kriitikale, mida olemasoleva maailmakorra aadressil viljelevad valgete ülimuse ilmalikud pooldajad (nt Christian Identity) ja isegi vasakäärmuslased (nt kolmanda positsiooni natsionaalbolševistlikumates variantides), tegemata järeleandmisi populistliku veetluse, poliitilise korrektsuse, valimisedu või kuvandi kaalutlustele. Nõnda on ta vaba väljendama oma maailmanägemust, andes voli eufemiseerimata tagakiusatus- ja konspiratsioonitundele ning megalomaaniale, mis iseloomustavad nn “paranoilist poliitikastiili”. Seetõttu on pigem grupuskulaarne parempoolsus ja mitte mõni tänapäeva “moderniseerunud” uusfašistlik (nt British National Party) või uuspopulistlik partei (nt Front National) saanud reservuaariks sedaliiki revolutsioonilisele uusnatsionalismile, fanaatilisele dekadentsi- ja taassünnikinnismõttele ning uue koidu igatsusele, mis kannustas kaks põlvkonda tagasi kõige kompromissitumaid fašiste, natse, falangiste ja Peaingel Miikaeli leegionäre ning nende seltsimehi teistes fašistlikes liikumistes. Just nende grupuskulite võrgulehekülgedelt võivad uurijad leida külluslikult tõendeid, et need palingeneetilise ultranatsionalismi hoovused, mis hingestasid “fašismi ajastut” sõdadevahelise ajajärgu Euroopas, ei ole välja surnud, vaid vabanenuna massiliikumistele lingua franca pakkuja rollist hoopiski mitmekesistunud. (Praegu saadaval olevate fašismiliikide tohutu mitmekesisus ei tohiks aga varjata seda, kuivõrd lilliputlike mõõtmeteni on revolutsiooniline parempoolsus oma ideoloogilise energia ja populistliku toetuse koguhulga poolest pärast 1945. aastat kokku kuivanud, võrreldes reaalselt eksisteeriva liberaaldemokraatia Gulliveriga.)

Teiseks, tänapäeva grupuskulite ideoloogilise radikalismi seisukohalt on eriti tähtis interneti ulatuslik kasutamine oma põhimõtete levitamisel liikmete seas ning sidemete loomisel hingesugulastega mujal. Nimelt võimaldab see luua aktivistide “virtuaalseid kogukondi”, kes on veendunud, et nemad on valitud hoidma alal meie maailmakorda valgustava tõe leeki hoolimata domineerivast ideoloogiast, mida nad peavad taluma, kuni kestab praegune pime “interregnumi”-ajastu. Säärane virtuaalne kogukond võib vältida mis tahes “reaalsustesti”, mähkides oma liikmed kookonisse, mis kaitseb kontaktide eest välismaailmaga, mis võiksid neid avada kaasaegse ajaloo relativeeritumale ja pluralistlikumale mõistmisele. Säästes ekstremiste vajadusest oponentidega väidelda või pidada loenguid jüngrite pisikogunemistel,³⁸ säilitavad grupuskulid ultranatsionalistliku parempoolsuse palingeneetilise meelelaadi selle ekstremismi täies puhtuses. Nii saavad selle eestvõitlejad nautida täiesti illusoorset tunnet, nagu oleks paremäärmuslusel potentsiaali ellu viia utoopiaid alternatiivsetest maailmakordadest, kultuuriliste “juurte” ja rassilise jõu taastumisest. Need utoopiad ei ole enam loodud tolle maailma jaoks, kus – nagu sõdadevahelise aja Euroopas – kangastus oht, et kristlik tsivilisatsioon ja kapitalism (ta veider sängikaaslane) võivad kokku variseda, levida nõukogude kommunism ja puhkeda hukatuslikud sõjad Euroopa rahvusriikide vahel. Selle asemel on neid vorminud hirmud kultuurilise homogeniseerumise, massilise migratsiooni ja planetaarse ökokatastroofi ees.³⁹ Risoomne struktuur, mille välistingimused on paremäärmuslusele peale surunud, tähendab paradoksaalsel kombel ühtlasi ka seda, et grupuskulid on tegelikult muutunud haavamatuks demokraatlike valitsuste katsetele neid hävitada, sest nad eksisteerivad nüüd keskkonnas, mis meenutab pigem James Bondi filmide salavaenlaste-maailma kui poliitilisele reguleerimisele ja planeerimisele alluvat harjumuspärast reaalsust. See on muutunud rakuliseks, keskmeta ja juhita võrgustikuks, millel on ebamäärased piirid ning puudub formaalne hierarhia või sisemine organisatsioonistruktuur, mis annaks talle ühtse ajukeskuse. Revolutsiooniline parempoolsus ei anna end enam julgeoleku- ja luureorganitele kätte, sest ei jäljenda enam ühtset elusorganismi nagu limaseen. Selle asemel järgib ta sisemist dünaamikat, mida ainult kõige eesrindlikum eluteadus suudaks mingisuguse selgusega modelleerida, ning tillukesed spontaanse loovuse pursked, mis võivad üksikgrupuskuleid tekitada ja säilitada, moodustavad sõlmpunkte selle radikaalse poliitilise energia jõuväljal või võrgustikus, mis toidab organismi kui terviku vitaalsust ja vastupidavust. Need omadused dubleerivad interneti enese tunnuseid, mis kohe algul äratasid huvi ka USA militaarstrateegide seas: internetti on võimatu sulgeda või selles sisalduvat informatsiooni kustutada lihtsalt mõne selle osa rivist välja löömise teel, kuna puudub “ajukeskus”, mida hävitada. Grupuskulaarsus annab tänapäeva paremäärmuslusele suure ellujäämis- ja kasvamisvõime, isegi kui mõned seda moodustavad üksikorganisatsioonid ära keelatakse ja nende võrguleheküljed suletakse.

Need tähelepanekud omandavad erilise kõlajõu kaksiktornide-järgse maailmakorra kontekstis. Nii nagu palingeneetiline paremäärmuslus, põhineb ka al-Qaida taoline “terroristlik võrgustik” pigem erilisel vaimulaadil, radikaalsel nägemusel käesolevast maailmakorrast ning intensiivsel, ehkki geograafiliselt väga hajutatud kultuurilise ja poliitilise energia jõuväljal, mitte mingil jäigal organisatoorsel struktuuril, mis on tuttav korporatsioonide juhtimismudelite teooriaist. Näib, et teatav hierarhiline käsuliin, milles bin Laden on selgelt mänginud tähtsat rolli, ei lase al-Qaidal praegusel ajal jõuda veel täieliku grupuskulaarsuseni. Tegu on struktuuriga, mis võimaldab liikumisel ellu jääda sel moel, et tagab selle “baasi” või “vundamendi” (mida al-Qaida sõna-sõnalt tähendabki) samastamatuse ühegi konkreetse maa, rakukese või indiviidiga, ning seda võimaldab just seesama globalisatsioon, mille vastu al-Qaida on otsustanud islamit kaitsta. Kui tuleb välja, et al-Qaida jätkab Lääne demokraatiate ohustamist isegi pärast seda, kui USA eriüksustel õnnestub (või on juba õnnestunud) bin Laden lihast ja verest liidri asemel pigem märtriks muuta, siis on selle põhjuseks peaaegu kindlasti organisatsiooni risoomne struktuur.

Kolmandaks, kuigi grupuskulaarse parempoolsuse väga mitmekesised utoopilised salaplaanid ei realiseeru kunagi, ei tohi alahinnata selle rolli revolutsioonilise ekstremismi subkultuuri lõimijana iga läänestunud ühiskonna koesse, mis omakorda sünnitab “rassiliselt motiveeritud kuritegusid” ja laseb vägivallaaktidel ideaalse korra väidetavate vaenlaste vastu paista normaalsena. Pakkudes kergesti mõistetavaid valmisideid vajadusest regenereerida praegust maailmasüsteemi, võib see vormida suuri narratiive ja totaalseid tõdesid otsivate indiviidide ideoloogilist arengut ja poliitilist karjääri, teisendades ebamäärase vimma ja vihkamise personaalseks tundeks oma kõrgemast missioonist “midagi selles asjas ette võtta”. Äärmusjuhtudel on mõni grupuskul andnud otsustava panuse pettunud luuserite muutmisse fanaatilisteks “üksikuteks huntideks”, kes on valmis sooritama ühiskonna dekadentsi sümbolite vastu halastamatuid terroriakte, olgu nende hind inimeludes kui tahes suur.

Üks varasemaid teadaolevaid niisuguseid terroriakte oli pommirünnak 1980. aasta Oktoberfestil, mille pani toime Gundolf Köhler. Kuigi algul väideti, et tegu on “hullumeelsega”, kes olevat tegutsenud sõltumatult paremorganisatsioonidest, selgus hiljem, et ta oli kuulunud Lääne-Saksa grupuskulisse Wehrsportgruppe Hoffmann. “Oklahoma pommipanija” Timothy McVeigh oli Ameerika Ühendriikides lokkavast grupuskulaarsest parempoolsest subkultuurist sügavalt mõjutatud. Tema pettumust riigi olukorras oli politiseerinud kokkupuude patriootiliste relvarühmade, relvaklubide ja “ellujääjate” konkreetsete revolutsiooniliste subkultuuridega ning ta tunne, et tal on isiklik missioon midagi ära teha, et murda ZOG-i võim Ameerika üle, kristalliseerus eriti pärast National Alliance’i juhi William Pierce’i romaani “The Turner Diaries” lugemist.⁴⁰ Ka Londoni pommimees David Copeland, kelle puhul politsei samuti algul väitis sidemete puudumist organiseeritud parempoolsusega, osutus mõjustatuks Christian Identityst ja Suurbritannias baseeruvast National Socialist Movementist nagu ka “The Turner Diaries’ist”.⁴¹ Tema värbamises üksikterroristidest koosnevasse relvarühma, mis oli pühendunud süsteemi radikaalsele muutmisele, mängis olulist rolli internet. See pakkus talle ka naelapommi valmistamiseks vajalikku teavet. Kõige hiljutisem uudistesse jõudnud näide on Maxime Brunerie katse tappa 2002. aasta 14. juulil (Bastille päeval) Jacques Chirac. Teda mõjutanud grupuskulite hulka kuulusid GUD, “universaalnatsistlik” Parti Nationaliste Français et Européen ja hilisemast ajast Christian Bouchet’ Unité Radicale, mis oli loonud alliansi GUD-i kõige hilisema inkarnatsiooni ning kolmandat positsiooni esindava ja natsionaalbolševistlikuma orientatsiooniga Nouvelle Résistance’i vahel.⁴²

Köhleri, McVeigh’, Copelandi ja Brunerie juhtumid näitavad, et lisaks kõigile fenomenoloogilistele saladustele ja kogu kontseptuaalsele rahuldusele, mida grupuskulaarse parempoolsuse uurimine võib esoteerilisema kallakuga poliitikateoreetikule pakkuda, on sel ka demokraatia valvurite jaoks märkimisväärne praktiline tähtsus. Selle hiiliv, kummituslik kohalolek sotsiaalses ja poliitilises subkultuuris tagab püsiva ja pidevalt uueneva reservuaari süsteemivastastele diagnoosidele käesoleva olukorra kohta nii kohalikul, riiklikul kui ka globaalsel tasandil, ning kogu see reservuaar jääb ainult hiirekliki kaugusele nende inimeste rahututest sõrmedest, kes pole rahul praeguse reaalsusemaatriksiga. Juba mõni tund pärast rünnakut kaksiktornidele esitasid grupuskulaarsed võrguleheküljed juhtunust omi versioone. Isegi vähem põnevatel aegadel võib “risoomne” fašism pakkuda samahästi kui nähtamatut tuge uue, Läänt hukatusliku mandumise käest päästa lubava ideoloogilise sünteesi silmatorkavamatele ja vähem meediakartlikele eestkõnelejatele, eriti Euroopa uusparempoolsetele intellektuaalidele ning uuspopulismi rafineeritumatele ja radikaalsematele ideoloogidele.

Seega ei peaks olema üllatav, kui ilmneb tõendeid grupuskulaarse parempoolsuse ja Nouvelle Droite’i vahelisest koostööst, nagu GUD-i ja Arctogaia juhtum ka näitab.⁴³ Pealegi on grupuskulaarse parempoolsuse ebatsiviilse ühiskonna ja ortodoksse parteipoliitika vaheline membraan mõnikord vägagi läbilaskev. Itaalia täielikult getostunud MSI kujunemist vägagi valimiskõlbulikuks Alleanza Nazionaleks valmistas ette agar grupuskulaarne tegevus põhipartei äärealadel, mis süstis sellesse ideid Prantsuse ja kohalikust Evola-mõjulisest uusparempoolsusest, samal ajal kui Aleksandr Dugini juhtum näitab, et grupuskul võib avaldada isegi mõningast otsest mõju valitsusringkondadele ning sedakaudu ka ametlikule poliitikakujundusele.⁴⁴ Praegu on aeg, mil üldsuses valitseb üha kasvav mure identiteedi murenemise pärast ning globaliseerumisvastasus tundub paradoksaalsel kombel olevat saamas tõeliselt massiliseks populistlikuks jõuks üle terve maailma. Seega pole kindlasti liialdus kujutleda, et arvukad paremäärmuslikud risoomid, mis kakofooniliselt jutlustavad kultuurilisele puhtusele ja ürgsetele (olgu rassilistele, protoeuroopalikele või atlantilistele) juurtele apelleerivaid usutunnistusi või ründavad olemasoleva globaalse süsteemi mandumist ning kutsuvad üles uuele maailmakorrale, võivad avaldada tajutavat, kuigi suurel määral “okulteeritud” (ent sugugi mitte okultistlikku) mõju süsteemile. Nende ühistoimel tekib liberaalkapitalistlikus kosmoses kõikjaletungiv latentne “tumeaine”, mis aitab kaasa sellele, et Lääne demokraatiate raskuskese langeb kindlalt paremale, moodustades nähtamatu vastukaalu nägemustele ühisest inimsusest ja sotsiaalsest õiglusest kõikide inimeste jaoks.

Lõpuks, 11. september tegi ilmselgeks, et peamised väljakutsed Lääne ühiskondade sotsiaalsele rahule ja poliitilisele stabiilsusele ei lähtu tulevikus mingist uuest Hitlerist või uuest NSDAP-st, vaid mõnd seda tüüpi “fundamentalismist”, olgu ilmalikust või usulisest, mille risoomne vorm ei allu harjumuspärasele analüüsile ja sõjalistele lahendustele. Sel juhul ei hakka tuleviku ekstremismiuuringud grupuskulaarset parempoolsust käsitlema mitte niivõrd klassikalise fašismi tähtsusetu järellainetusena, vaid tulevaste ekstremistlike nähtuste tabamatu, kehatu eelkujuna kõrgmodernismi ajastul.

Roger Griffin, From slime mould to rhizome: An introduction to the groupuscular right. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 1, lk 27–50. Autori nõusolekul eesti tõlke tarvis kergelt lühendatud variant.

JÄRELMÕTTED

“Limaseene”-artikkel püüdis juhtida uurijate tähelepanu fašismi evolutsioonile pärast 1945. aastat, eriti selle grupuskuleerumisele, ning näidata, kui tähtis on mõista paremäärmuslust reservuaarina kontrakultuurilise ekstremismi jaoks, mis ei saa enam väljenduda parteipoliitikas nagu sõdadevahelisel ajajärgul. Artikkel kutsus üles loobuma keskendumisest silmatorkavatele, karismaatilise juhiga NSDAP stiilis paramilitaarsetele liikumistele, mille alusel nii teadlased kui ka ekstremismivastased jõud ikka veel mõõtsid paremäärmusluse tugevust.

Kuna ma keskendusin pisiformeeringutele ja mitte interneti poolt võimalikuks tehtud virtuaalkogukondadele, siis ei puudutanud ma seda uut tüüpi paremäärmuslust, mis on virtuaalselt radikaliseerunud veebisaitide ja jututubade keskkonnas, ning samuti ignoreerisin “üksiku hundi” teemat. Kuid artiklis kirjeldatud risoomsus on muutunud veelgi tähtsamaks organisatoorseks printsiibiks internetiajastul, kus see võib ükskõik milliste veendumustega ekstremistide seas luua virtuaalse ja füüsilise kultusmiljöö. Selle asjakohasus ilmneb, kui uurida Timothy McVeigh’, David Copelandi ja Anders Breiviki rünnakute tausta. See on tähtis ka selleks, et mõista terroristlike ringkondade – IRA, ETA, islamistliku diasporaa, Palestiina, sionistliku, musta (uusfašistliku), punase (uusmarksistliku) ja valge (valge ülimuse pooldajate) terrorismi – sisekorraldust ja geneesi. Kõik need kujutavad endast detsentraliseeritud kontrakultuure, mis mõnikord kristalliseeruvad grupuskulites või mõnikord kõigest üksikisikutes, kes on võtnud nõuks oma missiooni täide viia.

Mis puutub Breivikisse, siis tooksin esile mõned punktid:
1. Ta radikaliseeriti ja radikaliseerus Norra pisikeses, kuid tugevas antiislamistlikus ja valge ülimuse pooldajate kontrakultuuris, millel on pigem risoomi kui puu struktuur (Breivik ilmselt loodab, et tänu tema aktsioonidele muutub see puukujuliseks või koondub limaseene-taoliseks massiliikumiseks).
2. Viis, kuidas ideologiseerus tema ärevus oma isikliku identiteedi pärast ja mõtteka eksistentsi murenemise pärast Norras, on ülimalt sünkreetiline ja idiosünkraatiline. On selge, et sel ideoloogial pole vähimatki pistmist kristlusega teoloogilises mõttes. Tema kristlus on etniline märk, mis on loodud islamismi peegelpildina, et vormida heroilist sõdalasidentiteeti, millele toetudes rünnata islamiseerumist ja sellele kaasaaitajaid. Teisisõnu: ta on uusristisõdijate vaimus välminud teatava “kristianismi”, et võidelda moslemite vastu Euroopas.
3. Breiviki “Euroopa iseseisvuse deklaratsiooni” ideoloogiliste elementide äärmine sünkretism on iseloomulik sellele labürintjale ümbersünteesimisele, mis käib kaasas igasuguse nomose (religiooni, ideoloogia, poliitilise ürituse) loomisega lahendamaks kultuurilist kriisi või akuutset isiklikku anoomiat: tegu on protsessiga, mille abil pannakse ideoloogilised elemendid kokku uueks ideoloogiaks, mille alusel mõtestada maailma ja luua uus ühiskond (sellise protsessi teel on loodud kõik maailmareligioonid, sektid ja ilmalikud poliitilised usutunnistused).
4. Breiviki süntees on uusfašistliku ideoloogia näitena huvitav, sest lähtub populismist ja Euroopa uusparempoolsusest, tähistades selget lahkulöömist traditsioonilise natsismi ja neonatsismi geneetilisest ja eugeenilisest rassismist ning keskendumist identiteedile ja kultuurilisele homogeensusele. Tema rünnakud võivad olla esimesteks paremäärmuslikeks terroriaktideks, mis on lähtunud pigem Euroopa uusparempoolsusest ja uuspopulistlikust parempoolsusest kui neonatsismist. See on tugev märk, et natsistlik bioloogilise rassipuhtuse kinnismõte on paremäärmusluses asendunud identiteedipuhtuse kinnismõttega, kus nakkuslike jõudude kohale on juutide asemel pandud moslemid.
5. Minu teada ei ole Breiviki radikaliseerumise eeldusi või isiklikke põhjusi dokumenteeritud, kuid võib oletada, et see sai alguse kroonilisest või akuutsest isiklikust orientatsioonikaost ehk anoomiast, mis oli kas kumuleerunud välismõjude toimel või mille käivitasid mingid isiklikud kogemused või sündmused. See pani ta oma vihkamist projitseerima multikulturalismile Norras, kuni ta psüühika hakkas lõhestuma.
6. Kui see protsess edasi arenes, hakkas ta oma universumit manihheiseerima, jaotades maailma heaks (rassiliselt/kultuuriliselt puhtad norralased ja eurooplased) ning halvaks (moslemid Euroopas ja multikulturalistid, kelles ta näeb poliitilise korrektsuse kehastajaid, mida ta omakorda mõistab kommunismi ja totalitarismi järeltulijana).
7. Selles lõhenenud universumis tegi Breiviki psüühika läbi “heroilise topeldumise”, mille tagajärjel ta hakkas end üha rohkem pidama sõdalaseks, kellele on antud kangelaseroll kosmilises draamas ja missioon päästa sümboolsete ja füüsiliste rünnakute abil oma maa ja Euroopa tsivilisatsioon “vaenlasest” või õigemini jõududest, mis on võimaldanud “vaenlasel” Euroopasse asuda.
8. Selle protsessiga kaasnes omakorda nn Alice’i sündroom (pean silmas stseeni raamatust “Alice Imedemaal”, kus Alice kasvab ja tõmbub kokku vastavalt sellele, kui palju ta seent sööb). Breiviki uus heroiline mina tegi läbi “gigantiseerumise”, kuni alistas välisreaalsuse omaenda lihtsakoelisele rekonstruktsioonile sellest. Tema manihheiseerunud maailma koomiksitaolisusest annab aimu ta “filmi-treiler”, milles islami ja multikulturalismi demoniseerimine on eriti ilmne ja groteskne. Niiviisi purunesid igasugused empaatia või inimliku kaastunde sidemed inimestega, keda see jämedakoeline narratiiv demoniseeris, ning hävis reaalsusprintsiip, mis oleks talle teadvustanud tema tegude julmust, nagu ka mõttetust (sama sündroomi võib näha ka McVeigh’ terroristlikus kampaanias ZOG-i vastu).
9. Viimaks sulgus Breivik ideoloogilisse, enesetekitatud sotsiopaatilisse psühhoosi, kuhu ta oleks võinudki koos miljonite teiste “vihkajatega” jääda, kui poleks astunud otsustavat sammu üle Rubico tegude juurde.
10. Järgnes üksikasjaliku ideoloogia kokkuseadmine (“Euroopa iseseisvuse deklaratsioon”) ning kosmoloogia keskendamine konkreetseks rünnakuplaaniks. Breiviki ikonoklastiline kujutlus valis välja autopommi sihtmärgi ja tapetavad inimesed ning tema sotsiopaatiline ratsionaalsus asus materjalide kogumisele ja plaanide viimistlemisele. Topeltrünnaku kontseptsioon meenutab al-Qaidat, autopomm Timothy McVeigh’d, tapatöö saarel psühhootilisi kooli- ja ülikoolitulistamisi USA-s ja Soomes.
11. Kindlasti on tähenduslik, et Breivik veetis terve aasta arvutimänguga “War-craft”: tema meelestatus saarel sarnanes videomängu mängija omaga, ta heroiline teisik oli tema üle täielikult võimust võtnud (nagu ka McVeigh’ puhul, kes oli “Star Warsi” fänn).
12. Valides sihtmärgiks Norra Tööpartei, ründas ta poliitilist klassi, mida pidas süüdlaseks oma nomose jätkuvas hävitamises, sest postkristliku tsivilisatsiooni kaitsmise asemel väärtustab see multikultuursust Euroopas. Rünnaku raevukas otsusekindlus oli samasugune nagu islamistil, kes kaitseb ja levitab islamit kui lahendust maailma hädade vastu.
13. Alice’i sündroomist mõjutatud ratsionaalsusega kavandas ta rünnakud reklaamina oma üritusele, et äratada miljonid norralased ja eurooplased üles nende mugavast multikulturalismiunest ning käivitada sõjakas liikumine, mis päädiks rassilises kodusõjas, milles oleks nii Ameerika kodusõja, Natsi-Saksa kui ka Balkani sõdade elemente ning mis viiks aastaks 2083 islamivaba Euroopani.
14. Anarhistide ja nihilistide korraldatud plahvatused, Hitleri putš, McVeigh’ ja David Copelandi pommirünnakud ja Aum Shinkryo sariinirünnak põhinesid kõik samasugusel apokalüptilisel müüdil, mille järgi verevalamine tsiviilühiskonnas puhastab ja käivitab kalaklüsmilise muutuse ning tapatööd viivad võluväel ajaloolise murranguni.
See juhtum näitab, et terrorismivastased jõud ja paremterrorismi eksperdid peaksid selgelt teadvustama olulisi muutusi paremäärmusluse loomuses ning hoidma tihedamalt silma peal üksikisikuil, kelle tekstides ja postitustes ilmnevad märgid vandenõuteooriaist või paranoiast, mille sisuks on mõne ühiskonnagrupi identiteedi ohustatuse tunne. Ja kui nad hakkavad veel tellima suuri väetisekoguseid, on kindlasti aeg asja põhjalikumalt uurida.

Näiteks lastepornograafia tõkestamiseks internetis on Lääs end kokku võtnud; samal moel võiks osutuda kasulikuks ka interneti tihedam jälgimine, avalikkuse informeerimine terrorismi dünaamika ning “kahtlaste pakkide” inimanaloogide kohta. On oluline, et valitsus ja poliitikakujundajad õpiksid valmiskäsitusi läbi nägema ning mõistaksid, et ajalugu ei korda end kunagi samal moel.

Selles osas võib olla ka abi mu artiklist grupuskuleerumise kohta. Kümne aasta eest kirjutasin ma ka ülevaate paremäärmusluse metapolitiseerumisest ja europiseerumisest, mis vääriks samuti üle lugemist, sest aimab ette niisuguse grupuskuleerunud, kultusliku miljöö tekkimist, mis võis kujundada Breiviki meelsust.⁴⁵ Samuti väärib meenutamist Pierre-André Taguieffi hoiatus tema artiklis Euroopa uusparempoolsusest: ““Fašism” ega “rassism” ei tee meile seda rõõmu, et pöörduksid tagasi kergesti äratuntaval moel. Kui valvsus tähendaks millegi juba tuttava äratundmist, siis oleks küsimus ainult mäletamises. Valvsus taanduks siis seltskondlikuks äratundmismänguks, reministsentside abil tuvastamiseks, lohutavaks illusiooniks liikumatust ajaloost, mida täidavad üksnes meie ootustele või hirmudele vastavad sündmused.”⁴⁶

22. august 2011

ROGER GRIFFIN (1948) on uusaja ajaloo professor Oxford Brookes Universitys, kelle kitsamaks erialaks on olnud geneerilise (ehk üld-) fašismi defineerimine ning fašismi ja modernsuse vahekorra teoreetiline käsitlemine. Ta on koostanud antoloogiaid fašistlikest tekstidest ja fašismi tõlgendustest ning avaldanud pool tosinat monograafiat ja sadakond artiklit. Eelkõige on ta tuntud nn kultuurilise pöörde eestkõnelejana fašismi-uuringutes ning oma määratlusega “geneerilisele” ehk üldisele fašismile (mis hõlmab Itaalia fašismi kõrval Saksa natsionaalsotsialismi ning teisi nendesarnaseid liikumisi Euroopas ja mujal). Griffini järgi on fašism “natsionalismi revolutsiooniline vorm, mis taotleb poliitilist, sotsiaalset ja eetilist revolutsiooni, ühendades kangelasväärtusi kandva eliidi juhtimisel “rahvahulgad” dünaamiliseks rahvuskogukonnaks. Seda projekti inspireeriva tuumikmüüdi järgi suudab dekadentsihoovust ümber pöörata üksnes populistlik, klassideülene puhastav ja katartiline rahvusliku taassünni (palingeneesi) liikumine”.

Seoses siinse artikli teemadega vt varem Vikerkaares ilmunust ka: Alain de Benoist’ “Kodanlik vaim”, Sergei Stadnikovi “Alain de Benoist – traditsionalistlik Euroopa mõtleja” (1992, nr 2); Julius Evola “Esseid”, Sergei Stadnikovi “Julius Evola – viimne gibelliin”, Haljand Udami “Julius Evola ja traditsiooni mõiste” (1994, nr 4); Andrei Hvostovi “Silmitsi Thomas Manni, Saksa uusparempoolsete ja Euroopa ajalooga” (1994, nr 5–6); Haljand Udami “Evola, Lenin ja teised” (1994, nr 7); Jaan Kaplinski “Mõõt sai täis” (1995, nr 3); Umberto Eco “Igikestev fašism” (1995, nr 10/11); Andrei Hvostovi “Fašismikriitika kriitikast” (1996, nr 3); Karin Priesteri “Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased” (2009, nr 3); Edmund Griffithsi “Stalini teine tulemine. Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing” (2009, nr 6).

1 See artikkel ei taha väita, nagu iseloomustaks grupuskulaarsus üksnes sõjajärgset äärmusparempoolsust. Pigem loodan ma, et siinne käsitlus avab tee uurimaks “grupuskulaarsust” kui kõigi uusaegsete süsteemivastaste mõtteviiside kontrakultuuriliste idioomide latentset või tegelikku omadust, iseäranis siis, kui need ei suuda moodustada tuuma mingi olulise populistliku liikumise tarvis. (Uusaja-eelse grupuskulaarsuse küsimus on omaette keerukas teema, mis jäägu siinkohal kõrvale.) Fin-de-siècle’i mäss positivismi ja dekadentsi vastu sünnitas oma grupuskulaarsuse-kolded, nagu ka sotsialism mitmel kapitalistlikul maal. Kuid Teisele maailmasõjale järgnenud globaalse kommunikatsiooni ja kultuuriproduktsiooni eksponentsiaalne kasv, inglise keele muutumine rahvusvaheliseks lingua franca’ks ning interneti pidurdumatu levik on märkimisväärselt avardanud grupuskulite võimet arendada välja midagi niisugust, mida siinses käsitluses nimetatakse “risoomsuseks”, ning omandada sel moel rahvusülese, metapoliitilise “üliorganismi” tunnused. Kui mainida vaid üht aspekti sellest protsessist: erineva kultuuri ja poliitilise kontekstiga ekstremistlike gruppide üksteisest teadlik olek ja omavaheliste sidemete võrk hakkavad vastu töötama senisele kitsalt natsionalistlikule murele dekadentsi ja taassünni pärast, samuti revolutsiooniliste programmide mahutamisele rahvusliku parteipoliitilise liikumise raamesse. Selles osas on risoomne grupuskulaarne parempoolsus vägagi sõjajärgne nähtus. See ei tähenda, nagu poleks äärmuslikke parempoolseid grupuskuleid enne 1945. aastat olemas olnud (edaspidi tuleb jutuks, et Hitleri-eelne Deutsche Arbeitspartei oma algfaasis võiks sobida näiteks pigem grupuskulaarsest kui parteipoliitilisest üksusest). Väidaksin siiski, et nemad või see kollektiivne üksus, mille nad moodustasid, allusid mingile paramilitaarsele massiparteile ning igal juhul puudusid neil lõpuni väljaarenenud risoomsed omadused. Viimaks tuleb rõhutada, et pärast Teist maailmasõda on grupuskulaarsuse ning tänu moodsale tehnoloogiale ka “risoomsuse” arendanud välja vasakäärmuslus ja teised äärmusliikumised, nagu poliitiline islamiäärmuslus. Kommunismi, revolutsioonilise sotsialismi ja politiseerunud religioonide uurijatelt, kes jagavad siin artiklis visandatud lähenemisviisi, oleks huvitav teada saada, mil määral annab “grupuskulaarset vasakpoolsust” käsitada “grupuskulaarse parempoolsuse” analoogina ning mil määral on grupuskulaarsus nn usulise fundamentalismi tunnuseks. Rahvusülese tsentraalse võimu ja hierarhia traditsioon niihästi ortodoksses marksismis kui ka ortodoksses islamis näib selle välistavat. Kuid uurimused, mis kasutavad heuristilise raamina “risoomse grupuskulaarsuse” mõistet, võiksid siiski heita valgust näiteks küsimusele, millised on olnud niisuguste gruppide nagu Socialist Workers’ Party ja Progressive Labour Party suhted ametlike kommunistlike parteidega. See heidaks valgust ka rollile, mida mängivad mõned aktivistlikumad harud ja rakukesed revolutsioonilise sotsialismi traditsiooni elushoidmises demokraatiaajastul, mil kapitalismi hegemoonia näib kõigutamatu. Kindlasti võimaldaks see ka uudset pilguheitu al-Qaida võrgustiku võimumehhanismidele ning selle immuunsusele konventsionaalsete terrorismivastaste meetmete vastu.

2 Sissejuhatavas essees ajakirja Patterns of Prejudice erinumbrile – R. Griffin, The incredible shrinking ism: The survival of fascism in the post-fascist era. Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 3–8 – rõhutasin ma Arthur Koestleri mõiste holon tähtsust selle ambivalentse omaduse väljendajana. Vt A. Koestler, The Ghost in the Machine. London, 1967.

3 Fasci di Combattimento (Võitlusliidud) kasvasid välja Mussolini poolt 1919 rajatud samanimelisest organisatsioonist ning tõusid esile maailmasõja-järgsetel aastatel Itaaliat haaranud poliitilise vägivalla laine (squadrismo) harjal. 1921 moodustati nende baasil Partito Nazionale Fascista (PNF, Rahvuslik Fašistlik Partei). Toim.

4 Võib aga esineda juhtumeid, kui grupuskulid eelistavad taktikalistel kaalutlustel tegutseda laiemate parempoolsete koalitsioonide fraktsioonidena, nagu näitab Jeffrey Bale’i käsitlus Nouvelle Résistance’ist: J. M. Bale, “National revolutionary” groupuscules and the resurgence of “left-wing” fascism: The case of France’s Nouvelle Résistance. Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 24–49.

5 1997 loodud organisatsioon, mille üks rajajaid oli 1995. aastal Groznõi vallutamist juhtinud kindral Lev Rohlin. Kajastas sõjaväeringkondade rahulolematust Jeltsini poliitikaga. Püüdis saada massiliikumiseks ja osales valimisliiduna 1999. aasta duumavalimistel. Toim.

6 Tuleb märkida, et uusparempoolsus kui rahvusvaheline vastuhakk liberaalsete ja “Lääne” väärtuste hegemooniale ilmutab grupuskulaarsuse tunnuseid, kui seda käsitada ühtse entiteedina, mis koosneb üksikutest, rahvuslikult orienteeritud uusparempoolsustest

7 Vt R. Griffin, Fascism. Rmt-s: Encylopedia of Fundamentalism. Toim. B. Brasher. New York, 2001.

8 S. Silver, Blood and Honour 1987–1992. Rmt-s: White Noise. Toim. N. Lowles, S. Silver. London, 1998, lk 13. Vt ka: M. Moynihan, D. Søderlind, Lords of Chaos: The Bloody Rise of the Satanic Metal Underground. Venice (CA), 1998.

9 A. Pedahzur, L. Weinberg, Modern European democracies and its enemies: The threat of the extreme right. Totalitarian Movements and Political Religions, 2001, kd 2, nr 1, lk 52–72; A. Umland, Towards an uncivil society? Contextualizing the decline of post-Soviet Russian extremely right-wing parties. Weatherhead Center for International Affairs Working Paper Series, 2002, nr 02–03.

10 S. Berman, Civil society and the collapse of the Weimar Republic. World Politics, 1997, kd 49, nr 3.

11 Vrd. G. L. Mosse, The Nationalization of the Masses. New York, 1975.

12 Eesti keeles nimetataksegi polükraatlikke (kultuuri)liikumisi enamasti vooludeks. Tlk.

13 “Risoomi” kohta: G. Deleuze, F. Guattari, A Thousand Plateaus: Capitalism and Schizophrenia. Tlk B. Massumi. Minneapolis, 1987. Vt ka http://waste.informatik.hu-berlin.de/koubek/netze/handapparat/rhizom/RhizomeInternet.html.

14 Tsiteeritud võrguartiklist: http://web.archive.org/web/20040821160019/http://cs.art.rmit.edu.au/deleu eguattarionary/r/pages/rhizomic.html. Üpris üksikasjalikku käsitlust risoomi-teooriast vt: S. Wray, Rhizomes, nomads, and resistant Internet Use. http://www.thing.net/~rdom/ecd/RhizNom.html. Lisaks äärmiselt põhjalikule risoomi-mõiste selgitamisele näitab Wray, kuidas nii Hakim Bey “ajutised autonoomsed tsoonid” kui ka zapatistlik Rahvuslik Vabastusarmee kasutavad risoomistruktuuri oma võitluses “süsteemi” kukutamise nimel. Kolmanda positsiooni ühe juhtiva ideoloogi Hakim Bey reaktsioon risoomi-kontseptsioonile näib kinnitavat selle asjakohasust. Talle imponeeris eriti väljend “mitmed lähted” ning e-mailis siinsete ridade autorile (01.09.2002) kirjutas ta: “[minu grupuskuli] strateegia on olnud niisugune: ennast uuesti leiutada ja uuesti sündida. Mitte selleks, et edasi lükata mingisugust stagnatsiooni, vaid osana orgaanilisest arenguahelast. Justkui külvaksime ühe põhitaime mitmeid seemneid. Munade paigutamine eri korvidesse mitmekesistab mõistagi arengu ja edu võimalusi. Nii saab ligi tõmmata ka väga erinevaid inimesi.”

15 J. Kaplan, I. Weinberg, I. Oleson, Dreams and realities in cyberspace: White Aryan Resistance and the World Church of the Creator on the Internet. Patterns of Prejudice, 2003, kd 37, nr 2.

16 N. Cohn, The Pursuit of the Millennium: Revolutionary Millenarians and Mystical Anarchists in the Middle Ages. 4. tr. New York; Oxford, 1990.

17 J. M. Bale, “National revolutionary” groupuscules and the resurgence of “left-wing” fascism; K. Coogan, Lost Imperium: The European Liberation Front (1949–54). Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 9–23.

18 M. Freeden, Political concepts and ideological morphology. Journal of Political Philosophy, 1994, kd 2, nr 2.

19 Vt R. Griffin, The primacy of culture. The current growth (or manufacture) of consensus within fascist studies. Journal of Contemporary History, 2001, kd 37, nr 1. Silmapaistev erand sellest kasvavast konsensusest on marksistid, kel juba definitsiooni poolest tuleb käsitada kapitalismi kaitsmist (säilitamist?) ja kontrrevolutsioonilist (sotsialismivastast?) agressiivsust pigem fašismi “kõrvaldamatute” kui keskmelähedaste või perifeersete tunnustena.

20 “Limaseen kuulub ühe- või mitmerakuliste organismide rühma, mida traditsiooniliselt liigitatakse seenteks, kuid millel on nii taimede kui loomade tunnuseid. Nad paljunevad eoste abil, kuid nende rakud võivad liikuda nagu amööbid ja nad toituvad, omastades toiduosakesi. Mõned limaseened on aedniku nuhtluseks, moodustades rohul želeetaolise kihi” – www.nifg.org.uk/facts_a.htm. Samas kirjeldatakse ka eksperimenti, kus limaseen suutis toiduni jõudmiseks edukalt läbida labürindi.

21 Tuleb küll märkida, et Ernst Nolte lõpetab oma raamatu “Three Faces of Fascism” (London, 1965) tõdemusega, et alles siis, kui inimühiskond saavutab totaalse harmoonia ja emantsipatsiooni, jõuab ta “fašismijärgsesse ajajärku” (lk 454). Sellega möönab ta, et fašismil on teatav järelelu, ehkki ma väidaksin, et grupuskulaarne parempoolsus kujutab endast märksa elujõulisemat ellujäämisvormi, kui Nolte oma tähelepanekut tehes ette nägi.

22 Vt R. Griffin, The post-fascism of the Alleanza nazionale: A case-study in ideological morphology. Journal of Political Ideologies, 1996, kd 1, nr 2.

23 Vt R. Griffin, Interregnum or endgame? Radical right thought in the “post-fascist” era. Journal of Political Ideologies, 2000, kd 5, nr 2, lk 163–178, kordustr rmt-s: Reassessing Political Ideologies. Toim. M. Freeden. London, 2001.

24 Tuleb siiski märkida, et termin “kolmas positsioon” pärineb Külma sõja ajast, mil supranatsionaalsema kallakuga revolutsioonilised natsionalistid taotlesid “ühendatud Euroopa” loomist, mis teeks “imperialismivastaste” liikumistega Kolmandas Maailmas koostööd võitluses kahe ülivõimubloki, kapitalistliku ja kommunistliku vastu. Sissevaadet sellesse pöörasesse sünkretismi, mis iseloomustab ideoloogiliselt avantüristlikumaid grupuskulaarseid parempoolseid valdkondades, mis on pühendunud vasak- ja parempoolsuse lõhe ületamisele ning võtavad üle vasakäärmusluse ikoone, pakub kokkuvõte, mis pärineb ühelt äärmuslikult ja kangekaelselt muganematult revolutsioonilis-vasakpoolselt saidilt: “1960ndatel ei kerkinud esile mitte üksnes New Left, vaid ka uusparempoolsus, mis sisaldas ka uusfašismi. Ja praegusel ajal valmistab kõige rohkem tüli just nimelt fašismi kummaline sünkretistlik võimekus. Elustunud on vasaknatsism, mis tugineb natsionaalbolševikele ja vendadele Strasseritele. Vasakikoonid nagu Che Guevara ja Subcomandante Marcos on lülitatud uusfašistide panteoni, kes peavad end rahvuslikeks revolutsionäärideks, tehtud on ka tõsiseid katseid propageerida natsimaoismi, mis põhineks “proletariaadi fašistlikul diktatuuril”. Tänapäeva fašistide seas leidub toetust IRA-le, Rote Armee Fraktionile, Kaddafi Liibüale ning “Palestiina rahva võitlusele sionismi vastu”. See fašistlik solidaarsus rahvusliku vabastusliikumisega Kolmandas Maailmas – eriti kui viimasel on rassiline, etniline või usuline alus – on paralleelne fašistide siseriikliku toetusega rassiseparatistidele, nagu Farrakhani Nation of Islamile, “kõikide rahvaste [sh mõistagi ka valgete] enesemääramisõiguse” alusel. Isegi kolmanda positsiooni fašistide majandusliku ümberjaotamise kavad on täiega laenatud gildi-sotsialismist. Siis on veel olemas natsionaalanarhism, mis on küllap seni kõige kummalisem oksüümoron. Natsionaalanarhistid ammutavad oma fašismi paremalt poolt Stirneri individualistlikust anarhismist, Nietzsche aristokraatlikust radikalismist, Jüngeri revolutsioonilisest konservatismist ja Evola elitaarsest traditsionalismist; vasakult aga Bakunini põrandaaluse ülestõusu õpetusest, Kropotkini tegude-propagandast, Soreli müütilisest vägivallast ja Proudhoni sündikalistlikust mutualismist; ning oma terroristlikus servas Netšajevi konspiratiivsest nihilismist ja Kaczynski antiindustriaalsest ludiitlusest.” –http://web.archive.org/web/20050408231031/http://www.huahuacoyotl.com/march.html.

25 Vt R. Griffin, Interregnum or endgame?

26 Vt A. Umland, Towards an uncivil society?

27 T. Southgate, Transcending the beyond: from third position to national-anarchism. Pravda (võrguleht), 17.01.2002. http://english.pravda.ru/news/russia/17-01-2002/25940-0/

28 On tähenduslik, et vastuseks siinse artikli algversiooni väitele, et tema kirjutis väljendab “utoopilist nägemust”, teatas Troy Southgate: “Natsionaalanarhism on pragmaatiline vastus Lääne tsivilisatsiooni peatsele kokkuvarisemisele. Teisisõnu, see ei ole “pead liiva sisse peitev” ehk eskapistlik idee, vaid viis toime tulla sellega, mida me peame vältimatuks” (e-mail autorile, 31.08.2002).

29 Vt ajakirja Patterns of Prejudice erinumbrit (2002, kd 36, nr 3).

30 Uurimust grupuskulaarsest maailmast, milles 1960. aastatest 80ndateni tegutsesid mustad terroristid, vt: R. Drake, The Revolutionary Mystique and Terrorism in Contemporary Italy. Bloomington; Indianapolis, 1989; F. Ferraresi, Minacce alla democrazia. Milano, 1995; J. M. Bale, The Secret Cold War and European Right-Wing Terrorism (ilmumas).

31 Vt M. Mathyl, The National-Bolshevik Party and Arctogaia: Two neo-fascist groupuscules in the Post-Soviet political space. Patterns of Prejudice, 2002, kd 36, nr 3, lk 66.

32 Kuigi ma rõhutan, et grupuskulite taotluseks pole saada populistlikeks massiliikumisteks, on mõnel rohkem soovi kui teistel pälvida propaganda ja reklaami teel avalikkuse toetust ning mõnikord läheb nende kaadrigrupeeringu-loomus vastuollu tungiga veenda nii paljusid kui võimalik oma “õiges”, st parempoolses ajastudiagnoosis.

33 Jeffrey Bale valgustab riigivastase terrorismi ja salaja riiklikult spondeeritud terrorismi vahelist keerukat, Januse-näolist kombinatsiooni artiklis: J. M. Bale, Right-wing terrorism. Rmt-s: Europa since 1945: An Encyclopedia. Toim. B. A. Cook. New York, 2001.

34 Vt R. Ramsay, Conspiracy Theories. London, 2000.

35 http://web.archive.org/web/ 2002 0802 144103 http://www.unite-radicale.com/fp.htm

36 Vt R. Griffin, Net gains and GUD reactions: Patterns of Prejudice in a neo-fascist groupuscule. Patterns of Prejudice, 1999, kd 33, nr 2, lk 31–50.

37 Vt T. Southgate, Transcending the beyond. Et saada mingisugust ettekujutust sellest keerulisest ideoloogilisest võrgust, mille grupuskulaarne internetikasutus on paremäärmusluse tsoonis kudunud, vt võrguajakirja Synthesis kodulehel pakutavaid linke: www.rosenoire.org/links.php. Inimene, kes otsib metapoliitilist “tarkust”, mille varal ületada olemasolevat “süsteemi”, viiakse seal kontakti erakordselt mitmekesiste saitidega, mis seostuvad teemadega, nagu anarhia, antropoloogia, antisionism, Forteana (sic!), indoeurooplus, keskkond, konspiratsioon, moodne “elu”, okultuur, poliitika, psühholoogia, survivalism ja traditsioon.

38 Paremäärmusluse katsed koguda toetust traditsioonilisemate vahenditega ei ole siiski täiesti minevikku jäänud. Üks kolmanda positsiooni grupuskul oli näiteks Anarhistlike Hereetikute Laada peakorraldajaid 2000. aastal Brightonis ning aitas kavandada ka kolme järgmist kogunemist, kus pidi peetama avalikke kõnesid, kuid mis jäeti “antifašistlike” ähvarduste tõttu ära.

39 Paljud paremäärmuslikud grupuskulid, mille juured on küll sõdadevahelises fašismis, on rahvusliku taassünni ideoloogiat niivõrd põhjalikult teisendanud, et kõrvaldamatu keskne tuum mure näol rahvusliku allakäigu ja taassünni pärast on peaaegu äratundmatu. Seega oleks tarvis hoolikat uurimistööd, et visandada tänapäeva paremäärmusluse kohta vähem impressionistlik ideoloogiline kontuurkaart kui siin pakutav. Üks sümptomeid sellest, et “algse” fašistliku mõtlemise jäänukid on säilinud isegi grupuskulaarse ideoloogia pan-euroopalike või äärmuslike natsionaalbolševistlike vormide juures, on keskne mure just nimelt kultuurilise dekadentsi pärast (mitte niivõrd ebavõrdsuse või sotsiaalse ebaõigluse pärast). Teine sümptom on see, et kui vasakfašistid (nt natsionaalbolševistliku hoiakuga kolmanda positsiooni esindajad) ründavad ebaõiglust, olgu see poliitiline, sotsiaalne või majanduslik, või mõistavad hukka ekspluateerimist ja imperialismi, siis taunivad nad ikkagi egalitaarsuse printsiipi ning kultuurilise ja etnilise identiteedi murenemist kui moodsa maailma allakäigu allikaid. Kolmas sümptom on käsitus Euroopa taassünnist või aarialaste võidust oma vaenlaste üle, mis toimib ikka veel rahvuslike või etniliste allüksuste raames (nt USA, Prantsuse või Flaami), ja nõuab nende ainulaadsete lokaalsete identiteetide säilimist. Euroopa (selgelt mittethatcheristlike) Vene, Itaalia, Saksa ja Prantsuse uusparempoolsete omavaheline võrdlus kinnitab seda mudelit.

40 M. Herbeck, D. Herbeck, American Terrorist – Timothy McVeigh and the Tragedy at Oklahoma City. New York, 2001.

41G. McLagan, N. Lowles, Mr Evil. The Secret Life of the Racist Bomber and Killer David Copeland. London, 2000.

42 Vt Graeme Atkinsoni artikleid “Nazi shooter targets Chirac”, “The bad boys of GUD” ja “Unité Radical disunited” ning Nick Lowlesi “Would-be assassin tells world to watch” ajakirjas Searchlight (nr 326, august 2002, lk 5–7).

43 Grupuskulaarsuse hea kandidaat oleks The Scorpion, ebaregulaarselt ilmuv ajakiri ja sellega seotud veebisait, mille taotluseks on levitada inglise keeles uusparempoolset kriitikat kehtiva maailmakorra pihta (Nouvelle Droite’i ja Evola ideede vastuolulist segu). Seda toimetatakse peamiselt Saksamaal endise National Fronti organisaatori Michael Walkeri poolt, mis on taas heaks näiteks paremäärmusluse internatsionaliseerumisest ja metapolitiseerumisest, nagu ka sellest, kuidas tolles poliitikasfääris on partei ajastu taandunud grupuskuli ajastu ees.

44 Veel üheks märgiks, kuidas grupuskulid võivad tungida konventsionaalse poliitika ruumi, on see, et 2002. aasta algul kutsus kunagi jäiga joonega marksistliku Partei des Demokratischen Sozialismus (PDS) kohalik haru oma Berliini konverentsile kõnelema vasakfašistliku ja natsionaalbolševistliku PCN-i juhi Luc Micheli.

45 R. Griffin, Interregnum or endgame? Vt: http://home.alphalink.com.au/~radnat/theoriesright/theory2.html

46 P.-A. Taguieff, Discussion or Inquisition: The Case of Alain de Benoist. Telos, nr 98/99, talv 1993 / kevad 1994, lk 54.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
Vaatenurk

Miks inimene kirjutab novelli?

18. märts 2019

ARO VELMET

Miks kirjutab inimene novelli? Romaani ja draama kohta käib klišee, et kirjutatakse, sest teisiti ei saa. On vaja midagi öelda, südamelt ära saada, raamat on elutöö materjal. See on hea müüt, mida rääkida, sest see ülendab. Saab minna kõrtsi ja kuulutada, et „ma olen autor“. Raamatupikkuse teksti kirjutamine annab korralikult sümboolset kapitali (niisamakapitali oluliselt vähem). Ja see müüt pole ka täiesti alusetu – raamatu kirjutamine on lihtsalt sedavõrd töömahukas ja piinarikas tegevus, et (kui mõned grafomaanid välja arvata) selle ettevõtmine nõuab ühtaegu tugevat sisemist veendumust, et just see teema väärib paari täiesti korraliku eluaasta ohverdamist kirjutamiskrampidele. Samal ajal on vaja ka heas mõttes konservatiivsust, oskust valida teema ja vorm, mille puhul on vähemalt fifty-fifty võimalus, et autor nende realiseerimisega ka toime tuleb. Viimaks – isegi kui tegemist on päevakajalise kirjanduse või dokumentalistikaga – on pikemate kirjutiste puhul paratamatu ambitsioon leida spetsiifilises universaalset, tõusta „päevapoliitikast“ kõrgemale. Vastasel juhul ei tasuks see vaev ennast lihtsalt ära ja pealegi oleks teema selleks hetkeks, kui tekst lõpuks valmis saab, ammu vananenud.

Suures osas, kahtlustan ma, kirjutavad novelle inimesed, kes eelmainitud piirangutega rahul ei ole. Ma tean, et kirjandusest materialistlikult rääkida ei ole hea toon, aga novelli üks põhiline eelis teiste proosavormide ees tundub olevat kuluefektiivsus – aega ja ajurakke kulub vähem kui romaani kirjutamiseks, vabadust on seevastu rohkem. Teised populaarsed lühivormid, näiteks Facebooki postitused, nõuavad jällegi üha piiravamaks muutuvate žanrireeglite järgimist. Nagu kogumiku „Eesti novell 2018“ neli toimetajat ühest suust rõhutavad, ei ole novellil tegelikult selget vormi (kuigi „perekonnatunnused“ on siiski tajutavad) – „olgu siis väliselt tegemist näiteks jutustuse mõõtudeni läheneva tekstiga või pealtnäha süžeetu mentaliteediloolise mõtisklusega või koguni väliselt draamavormis dialoogiga“ (lk 11).

Küll aga on vaja seda raamistust, mille annab kultuuriajakirja või kogumiku tiitelleht ja mis sedastab, et edasi sisenetakse autori kuningriiki, kus iga trüki-tahmajälg on kantud autori tahtest ja kus ka pissuaar võib muutuda kunstiks. See on ühtaegu reputatsiooniliselt võimestav ja loominguliselt vabastav. Kujutan ette, et novellivormis võivad kirjanikud katsetada ideid ja vormivõtteid, mida pikemas ja rohkem ressursse nõudvas vormis ehk ette võtta ei julgetaks. Vähene ajakulu võimaldab reageerida kiiresti sündmustele ja ühiskondlikule debatile, hoolimata niivõrd „järeltulevate põlvkondade“ kõnetamisest. Nii et ideaalis võiks novellivorm näidata autori otsivamat, mängulisemat külge kui suurvormid, kus loodaksime näha teda meisterlikult oma oskusi valdamas.

Jäädes materialistliku analüüsi juurde: novellid sünnivad sageli ka lihtsalt seetõttu, et toimetaja küsis. „EN18-s“ ilmunud neljateistkümnest novellist viis on ilmunud Vikerkaares ja neist suurem osa on ühe või teise teemanumbri jaoks tellitud. Muidugi on võimalik, et Janar Ala oleks kirjutanud barthes’iliku mõtiskluse süldist ka siis, kui Vikerkaares poleks ilmunud temaatilist asjade-numbrit. Ma ei saa kindlalt väita, et seda poleks juhtunud. Aga võime siiski eeldada, et midagi oleks selles loos olnud teisiti, kas või seepärast, et loo kirjutamise aeg ja paik oleksid erinenud. Igal juhul on ka see novellide pealtnäha banaalne eripära märkimist väärt. Välised piirangud on sageli loominguliselt generatiivsed, kuna sunnivad autorit väljuma oma harjumuspärastest raamidest (seda on, muide, väga hea jälgida Ameerika filmikunstis, kus suhe režissööri loomingu kassaedu ja tema järgmise teose kvaliteedi vahel on sageli pöördvõrdeline – mida rohkem raha ja vabadust režissöör saab, seda suurema tõenäosusega on tema järgmine teos talumatu jura). Niisiis võib novellivorm pakkuda ühtaegu spetsiifilisi piiranguid (maht, toimetaja ette antud teema), teisalt aga vabadust eksperimenteerida ja visandada, samas ühelegi ideele või stiili-võttele tingimata truudust vandumata.

Muidugi on kirjanikke, kes peamiselt lühivormides tegutsevadki ja kes just seal on kujundanud oma käekirja. Enamik novelliklassikuid – Tšehhov, Maupassant, Tuglas – on tuntud just kui novellikirjanikud, mitte kui kirjanikud, kes muu hulgas kirjutasid ka novelle. Ka „EN18“ valimikus on palju autoreid, kes on meistrid just lühemates žanrides, olgu selleks Jüri Kolgi vested või Andrus Kivirähki jutustused. Kolgi lugu on kohtumisest Pauliga, kes mängib meeste staatuse- ja seksapiiliihadele rõhudes vingerpusse (näiteks kasseerib ta mehi stripiklubi Gaia nimega peibutades uudishimulikelt kümneid eurosid ja näitab neile siis geoloogilist aluskivipaljandit). See on üsna klassikaline Kolk, heatahtlik eneseiroonia mehelikkuse teemadel, mida võib lugeda nii kriitikana autosid, kinnisvara ja seksi ajuvabalt ülistava matšokultuuri suunal kui ka nukra mõistmisena, et needsamad mootorid käivitavad ka neid mehi, kes peavad ennast sellistest „lihalikest“ asjadest üle olevaks ja kinnitavad endale, et nende „kujutluste stripiklubis pole kübetki ruumi seksuaalsusele ega seksikusele, ainult seksismile“ (lk 14).

Ka Kivirähki lugu vanaisast, kelle elutöö oli metsavendadele punkrite kaevamine (nagu tihastele linnumajade ehitamine, ikkagi „loodusehuvi“), pakub täpselt seda, mida Kivirähkist ootakski: ühelt poolt „rahvuslikult püha“ ja parajalt traagilise teema pjedestaalilt tõmbamist, teisalt selle ideoloogilise kihistuse taga üldinimlike ja nukravõitu absurdsete tungide nägemist. Võib-olla just seetõttu on Kolgi ja Kivirähki novellid „EN18-s“ kõige suuremad pettumused – lood on individuaalselt muidugi väga head ja kui tegemist oleks Kolgi või Kivirähki loomingut koondava kogumikuga, siis saaks hakata nendega juba üht-teist tegema. Võiks vaadata, kuidas need ülejäänud tekstidega haakuvad, mõelda kirjaniku arengule, otsida taotluslikke peateemasid ja allhoovuslikke obsessioone. Siin teiste autorite kõrval mõjuvad need tekstid aga nagu üks Kolk ja üks Kivirähk – head lugeda ja samas täpselt see, mida ootasid.

Hoopis huvitavam kogemus on autoritega, keda oled harjunud lugema teistes žanrides. Meelis Friedenthali õuduslugu „Kasuksepp“ on samuti pealtnäha nagu klassikaline Friedenthal, ajalooline ulmejutt, kus segunevad libahundilegendid, saksa kõrgkultuur ja vägagi tänapäevased teemad korruptsioonist, võimust ja massipoliitikast. Friedenthali tugevuseks on just hea maailmaloomise oskus, võime joonistada mitmekihilisi ja endassehaaravaid keskkondi, olgu selleks 17. sajandi skolastikute elu näljahädas Liivimaal või siis nõukogude aja lõpu paljuski sarnane pinge materiaalse puuduse ja tähendust otsivate intellektuaalide vahel. Jumala töö aga vajab ruumi, Friedenthali maailmad avavad ennast korduvate motiivide, meeleolude ja pikkade, pealtnäha ajalooliste detailidega üle koormatud kirjelduste kaudu, mis tekitavad akumuleerudes mingi tunnetuse, mis muudab ka tema esmapilgul võõrapärased ja kohmakad keskkonnad usutavateks. Novellivormis nii palju andeks ei saa, seal tuleb haarata hetkega – esiteks saab muidu ruum otsa, teiseks on samas kogumikus veel neliteist muud teksti, mis lugeja tähelepanu ootavad. Konkurents on tihedam. Aga tuleb välja, et kitsamas kontekstis on Friedenthal sama tugev. „Kasuksepa“ tegevus on ajaliselt ja kohaliselt tihendatud, leiab aset (ilmselt) mõne päeva jooksul Tartus. Samas on aga üksikute viidetega kenasti visandatud laiem maailm, mille keskmes on reformatsioon, tervet Euroopat haarav võitlus katoliikliku hierarhia vastu ning samas deemoneid ja libahunte sisaldav maailm, mis on justkui midagi „Ennemuistsete juttude“ ja viikingimütoloogia vahepealset.

Vormilisi otsinguid leiab „EN18-s“ samuti, neist kõige õnnestunum on ilmselt Margit Lõhmuse teadvuse voolu ja Messengeri või blogiteksti miksiv „Vulva klubi“, kus identiteedipiirid on sama ebaolulised ja ühtaegu küsimusi tekitavad nagu žanripiirid. Lõhmus liigub sujuvalt Berliini tänavatelt Marina Abramovići perfonksikirjeldusteni, viidates vahepeal omaenese varasematele Vikerkaare tekstidele ja Youtube’i videotele, kusjuures pealtnäha suvaline liikumine kontekstide, viidete, keelte ja väljendusviiside vahel on samas allutatud selgele struktuurile. Hullumeelsuses on meetod, ka suvalisus on tegelikult hoolikalt planeeritud, „vb teatraalsust on lihtsam vastu võtta, kui see on armastus. Paljud võib-olla on laval need, kes nad tahaksid igapäevaelus olla, aga igapäevaelu ei ole nii turvaline“ (lk 127). Õige, practice what you preach, ka kirjanduses.

Lõhmuse tekst on hea näide novellist, mis nõuab lugejalt korralikku omapoolset panust ja annab, kui viitsid vaeva näha, ka sama palju tagasi. Seda teksti tuleb mitu korda üle lugeda: esimene kord lased lihtsalt ennast kaasa haarata selles tunnete ja olukirjelduste ja uitmõtete ja nibude ja Leopoldi-fetišite virvarris, naudid atmosfääriloomet. Teine kord üritad aru saada, mis siis ikkagi juhtus (tšikk käis feministlikul kunstiüritusel, läks siis geikluppi, laim püksis, ja üritas magavale geipoisile läheneda, vabandust, kui spoilisin). Kolmandal korral saad hakata juba analüüsima: kuidas kujundid töötavad, mida ütleb Lõhmus ihade toimemehhanismide, seksuaalsuse ja soolisuse voolavuse ja konstrueerituse kohta (parim lause kogu tekstis: „minu sugu on laim“). Midagi ei ole öeldud otse, lugejale visatakse terve hulk õngi, ise võib valida, millise konksu otsa jääda. Mul on väga hea meel, et Lõhmuse tekst on selles kogumikus, sest ma kardan, et kui tal raamat ilmub, siis sellega nii põhjalikku tööd teha ei jaksaks. Aga tema tekstid on sellist tähelepanu väärt. Veel üks põhjus novellikogusid lugeda.

„Tööd nõudvaid“, lugejaga rõhutatult dialoogi astuvaid tekste on „EN18-s“ teisigi, eks Mudlumi „Qiaotou nööp“ ole selline, ühelt poolt lugeja enda nostalgilisi-mõtlikke assotsiatsioone küttev, teisalt aga omaenda sisemise agendaga lugu. Samamoodi väärib tähelepanu ka Lilli Luugi ülesehituselt traditsioonilisem, aga mitmekihiline ja mõnusalt intertekstuaalne „Auk“. Nende kõrval on Armin Kõomäe „Goglomov“ ja Mihkel Muti „Suure Poobsi vaikimine“ n-ö traditsioonilise novelli kenasti lihvitud näited. Pole ka vist juhus, et nende tekstid on jäetud raamatu lõppu, kohe enne Tuglase „Inimesesööjaid“.

Eesti novellist on olnud juttu palju, mida hakata peale selle 18-ga? Kas „EN18“ annab edasi ajastu vaimu? Vist mitte. Ei ole siin mingit suurt narratiivi ega ühiskondlike protsesside kirjanduslikke peegeldusi. Aastat markeerivaid tekste peaaegu ei leia (Meelis Friedenthali „Kasuksepa“ võib küll reformatsiooni 500 aastapäevaks loodud tekstiks lugeda), alkoholiaktsiisi tõusu ei kommenteerita ja paremäärmusluse-teemalisi mõtisklusi samuti ei ole. Ainuke päevapoliitiline tekst on Mihkel Muti „Suure Poobsi vaikimine“. On palju harali otsi, eri kirjanikud tegelevad eri teemadega. Kolk ja Kivirähk on oma tavapärases sõiduvees, Lõhmus elab Berliini alternatiivkultuurielu, terve hulk inimesi kirjutas asjadest, mõni autor keskendus leidlikule puändile, mis võinuks pärineda ka aastast 1998 või 2048 (Mari-Liis Müürsepa „Elajad“), mõni suhestus kirjandusklassika ja ajalooga (Luugi „Auk“). Aga kandev peateema ongi vist pigem romaanide pärusmaa. „EN18“ on eklektiline, ootamatu, ettenägematu, polüfooniline – nagu elu ise.
Artikkel

Eeden ja võlad

18. märts 2019

TIIT HENNOSTE

„See ongi sinu Eeden, et võlad võlgadeks jäävad“ (Paul-Eerik Rummo).^[1]

Esimene fragment. Laenuvõtt ja laenuand

„Võlg on väga oluline mõiste eesti inimese jaoks. Võlg on võõra oma. Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Talude võlguostmine. Võlaike. Kui saaks ükskord need võlad makstud… Kirjanike vekslivõlad. „Vekslivõltsija“. Korterilaenud. Eraisiku pankrot. Ega ma sulle võlgu ei jää. Kogu elu keerleb selle ümber, et võlga ära maksta. Võlaorjusest pääseda. Ma olen näinud inimesi, kes on maksnud järgmisel päeval ära kakskümmend senti, mille nad eelmisel päeval laenasid. Töönarkomaanist eesti mees töötab ennast võla maksmiseks surnuks. Ja eriti nõutakse töövõlga neilt, kelle tööl on mingi moraalne mõõde. Õpetaja või arst ei tohiks kella tundagi. Ja kui mõelda, siis tegelikult on see paroodiline eesti mees, kes teeb peedist pesumasinat, inimene, kes ei taha olla võlgu.“

„Laen“ ja „võlg“ on huvitavad sõnad. Kui ma laenan raha, siis olen selle võlgu ja pean tagasi maksma (vähemalt pankurite maailmas). Laen keeles-kirjanduses-kunstis on midagi muud. Kui ma laenan näiteks sõna, siis ma seda tagasi maksma ei pea. Sama käib ka igasuguste muude kultuurilaenude kohta arhitektuuristiilidest kirjanduslike allusioonideni.

Kui läheme ühekordsest aktist üldisemaks, siis võime mõelda kahest kultuurist, millest üks on pidev laenuvõtja ja teine laenuandja, ja seda väga pikka aega. Sellise laenamise tulemuseks on laenava kultuuri muutumine üha sarnasemaks ja sarnasemaks laenuandjaga. Ühel hetkel sulandub laenaja laenuandjasse ja kultuurid saavad üheks, aga seda ühe kultuuri surma läbi. (Muidugi muutub mingil määral ka laenuandja, liigutades oma kombitsaid üle piiri, aga siin ja praegu see mind ei huvita.)

Igasugust laenu iseloomustab alati ebasümmeetriline suhe kahe poole vahel. Laenu andja on kõrgemal kui laenaja, kes võtab midagi, mida tal endal ei ole, aga mida ta vajab ning ei suuda, ei viitsi või ei taha ise luua. See on sama kui küsija ja vastaja suhe igapäevases elus. Küsija on mitteteadja, kes küsib selleks, et oma teadmistes olevat auku teadja abiga täita. Küsija sõltub vastajast, on temast alamal.

Teisalt, laenamine ei ole alati selline akt. Lisaks laenaja laenule on ka laenutaja laen. Seda on kerge illustreerida eesti keele ajalooga. 16. sajandi talupoeg laenas sõnu saksa keelest. Neid sõnu oli talle vaja, et muutunud maailmas toime tulla. Aga teisalt, pastor vajas kirikukantslis ja eesti kultuuris toimetamiseks sõnu, mida tal võtta ei olnud ja mida ta laenas omaenese keelest. See oli ühest küljest laenu vahendamine, aga teisest küljest laenu andmine. Saksa pastor andis sõnad eesti talupojale ja ütles, sa pead need võtma. Andja mõte oli ikka selles, et sõnade saaja vajab neid. See ei ole sama mis küsija ja vastaja suhe. See on pakkuja suhe pakkumise vastuvõtjaga.

Pakkuja-vastuvõtja suhe erineb teravalt laenu küsija ja vastaja suhtest. Pakkuja ei ole mitteteadja, vastupidi. Ja teise poole käest ei küsita, kas ta soovib laenu või mitte. Lisaks, pakkumistel on pikk skaala, mille astmed erinevad selle poolest, kui palju antakse vastuvõtjale õigust otsustada, kas pakkumine vastu võtta või mitte. Pakkumine on küll tegutsemine vastuvõtja huvides, kuid sellega võivad kaasneda ka negatiivsed assotsiatsioonid. See võib panna partnerile mingi kohustuse, riivata eneseväärikust, vihjates, et vastuvõtja ise ei saa hakkama, tekitada võlgu olemise tunde.

Tulles tagasi keele juurde. Me ei tea mitte alati, kuidas see kunagine sõnade laenamine igal konkreetsel juhul käis. Millise saksa sõna võttis kasutusele kohalik talupoeg või millise hoopis sakslasest pastor oma eestikeelses jutluses. Me ei tea, kas talupoeg tundis ennast tõstetuna, kui sai pastorilt uue sõna, või alandatuna, et teine talle seda andmas käis. Kas võttis talupoeg saadud laenu kui kingitust või kui raasukest rikaste laualt.

See puudutas ühte laenamise kihti, mille põhjaks oli puudumine, puudulikkus. Laenav ja laenu saav keel on selles maailmas puudulik keel. Selles ei ole piisavalt sõnu või grammatilisi vorme, mida on vaja keerulise maailma edasiandmiseks.

Aga laenamisel on ka teine kiht, mille põhjaks ei ole puudumine, vaid väärus, viga. Taas keele juurde tulles, see on olukord, kus mingi sõna või grammatiline vorm on keeles küll olemas, aga pakkujate-laenuandjate arvates ei oska inimesed seda õigesti kasutada. Üldistades, rumalad inimesed lihtsalt ei oska oma emakeelt õigesti kõnelda või kirjutada. Neile tuleb õpetada tõde, mis peitub laenupakkuja keeles. Sellegi kihi leiame näiteks 16.–17. sajandi eesti keeles, mida kohalik talupoeg grammatikakirjutajatest pastorite arvates õigesti kõnelda ei osanud.

Nii oleme saanud kaks laenamise kihti, puuduvate asjade laenamise kultuuriaukude täitmiseks ning õigete asjade laenamise valede asemele. Lisamise ja asendamise. Ja saanud vähemalt kaks laenamise varianti: laenuküsimise ja laenupakkumise. Mis on üpris erinevad oma kultuurilistelt konnotatsioonidelt.

Teine fragment. Kustutamatu võlg

„Ja kõige tipuks, see on võlg ka mingil metafüüsilisel, abstraktsel, üldisel, hinge, mõtete ja tunnete tasandil. Me oleme oma vanematele võlgu. Me oleme eelmisele põlvkonnale võlgu. Me oleme oma lastele võlgu. Me oleme saanud selle planeedi laenuks oma järglastelt. Me oleme ühiskonnale võlgu. Me oleme võlgu kogu oma elu. Mati Undi „Võlg”. Kas iial saab tasa mu hingevõlg? – Betti Alveri „Võlg”. Ja isegi see ei päästa meid, kui kuulutame, et elu on kingitus. Sest kingitus on vaid võla eriliik, ütleb kultuuriantropoloog…“

Lisaks sellele, et kultuurilaenu ei tule tagasi maksta, on sellel laenul ka teine omadus. Kultuurilaenu ei saagi tagasi maksta. Põhimõtteliselt ei saa. Kultuurilaen on kustutamatu võlg. See jääb kestma põlvest põlve. Me pärime need võlad oma esivanematelt ja anname neid edasi oma lastele.

(Oleks muidugi huvitav fantaseerida, mis juhtuks, kui eestlased pakuks näiteks saksa keelele tuhatkonna laenatud sõna eest vastutasuks tuhatkond eesti keele sõna. Eriti huvitav oleks olukord, kui kirjanik A kirjutaks kirjanik B-le, et ta laenas tollelt mõtte, ning kas B ei tahaks vastutasuks temalt laenata. Ja kas ta soovib ise valida, mida laenata, või võtaks ehk selle, mida A vastutasuks pakub.)

Aga igasugusel maksmata võlal on oluline omadus. See nimelt tiksub inimese kuklas ja tõuseb kusagilt mitteteadvusest alatihti teadvusesse. Võlga võib meenutada suvaline asi, olgu võlausaldaja nägemine teisel pool tänavat, laenatud kastruli pesemine vms, rääkimata meilikasti avamise hirmust. Sama kehtib ka kultuurivõla kohta. See võlg tuleb esile kogu aeg, pidevalt, päevast päeva. See tiksub laenatud sõnade kasutamises, tuleb esile kooliõpetaja seletustes sõnade päritolu kohta, leiab koha kirjanduskriitikas jne. Aga nagu öeldud, erinevalt näiteks laenatud kastrulist ei saa seda võlga maha kustutada. Muidugi, ühe laenatud sõna saab omasõnaga asendada. Aga mitte tuhandeid sõnu. Need jäävad alles.

Veel enam, see tiksumine võib minna üha tugevamaks ja tugevamaks. Võlg tiksub seda valjemini, mida enam kasvab laenude hulk. See tiksub seda valjemini, mida enam on tegemist laenude pakkumise, mitte enda küsitud laenuga. Kui võlg kuhjub ja kuhjub, siis sünnib sellest võlatunne. Kultuurivõlatunne, mis hakkab kütma üles alandust, sappi ja viha. Selle tulemuseks on võlgadest traumeeritud kultuur. Kuni ükskord prahvatab vimm sõjaks laenukultuuride vastu. Selleks on mitu teed, mida ühendab üks alus: eemale, pakku, peitu kultuuri eest, kellele ollakse liiga palju võlgu või kes end pideva järjekindlusega pakub.

Ei ole raske ära tunda selles eesti kultuuri suurt ajaloolist pilti. Saksa kultuur, millest laenati kokku peaaegu kõik, mida kohalik kultuur vajas. Sõnad, süntaktilised mallid, laulupidu ja rahvalikud laulud, toidud ja rõivamoed, kangamustrid ja koolisüsteem. See oli aastasadu kestnud ühe laenuandja vangistus. Me ei tea, kui palju oli selle saksalaenuaja alguses iselaenamist ja kui palju pakutud laene. Aga me näeme, kuidas ühel hetkel tehti otsus ja võeti laenuvõtmine enda kätte. See on kõigile tuntud 19. sajandi teise poole tee. Rahvusliku ärkamise tee. See andis laenuvõtjale aktiivse rolli ja tunde, et olukord on tema enda kätes. Võib uskuda, et see vabastas ta ühest traumast, asendas pakkujale koogutaja rolli küsija rolliga. Aga loomulikult tähendas see ka hoopis suurenenud laenude hulka. Kultuur muutus üha keerukamaks, eesti rahvus tsiviliseerus. See oli laenatud keerukus, ühe-allika-keerukus, ühe-allika-tsiviliseerumine.

Ja siis astusid lavale uued põlvkonnad, kelle jaoks see ühe-allika-trauma oli liiga suur kanda. Nende eesmärk oli lihtne – vedada kultuur laenuandjast eemale. Üks suund oli selle juures essentsialism, mis asus kõnelema eestipärase omakultuuri nimel. Laenudest vabaks, võlgadest vabaks. Teine suund oli eurooplaseks saamine, mis asus kõnelema monokultuurilise laenu vastu ja ka teistelt kultuuridelt laenamise nimel. Kui vaadata eesti kultuuri laenude pilgu läbi, siis läbi 20. sajandi on kord Vestmann peal ja Piibeleht all, kord vastupidi.

Kolmas fragment. Keel

20. sajandi algus oli eesti ühiskonna keerustumise aeg. Aga samal ajal muutus radikaalselt ka ümbritsev maailm. Algas uue tehnika, uute asjade ajastu, mis tuli autode, jalgrataste, raadiote, telefonide, grammofonide, kinode jms näol. Mõlemad muutused tähendasid ühte. Maailm muutus keerukamaks ja see maailm vajas uut, keerukamat keelt. Pole võimalik luua eesti teadust, kuna ei ole termineid, ütlesid keeleuuendaja Johannes Aavik ja keelekorralduse juht Johann Voldemar Veski. Enne keel, siis kirjandus, pole üldse võimalik luua euroopalikku kirjandust praeguses eesti keeles, teatas Johannes Aavik. Eesti keel oli puudulik keel.

Neid kahte meest on eesti keelekorralduse loos peetud igipõliselt vastanditeks. Aga mõlemad olid sarnased kahes olulises asjas. Esiteks, mõlemad olid veendunud, et keelt võib reformida vabalt, toetudes omaenese arusaamadele keelest ja tema funktsioneerimise ideaalidest. Veski oli loodusteadlase koolitusega inimene, kes üle kõige hindas süsteemsust ja korda, mida ta ennekõike terminoloogias ka looma asus. Aaviku kuulsaim lause ütleb, et keel on masin, millele tuleb vaadata inseneri pilguga ja mida tuleb vastavalt vajadusele täiustada. See oli inseneri ja disaineri mõtteviis. Insener oli sajandi alguse moderniseeruva tehnika maailma lemmiktegelane, kes tegutses plaanist tooteni, ratsionaalselt ja süsteemselt. Nii ka eesti keelekorraldus-keeleuuendus.

(See mõtteviis muuseas ei olnud maailmale arusaadav. Kui 1960. aastatel kujunes Euroopas välja keelekorralduse teooria, siis oli selle esimeste oluliste tööde hulgas ka eestlase Valter Tauli monograafia „Introduction to Language Planning“. Tauli lähtub seal eesti keelekorralduse traditsioonide vaimus keelelisest ideaalist, mille poole keelt tuleb ja saab juhtida. Aga keelekorralduse edasises loos esineb see raamat vaid viitena sellele, mida on kunagi tehtud. Selle järgi ei hakanud keegi keelekorraldust arendama. Eesmärgipärane insenerlik keelearendus ei kuulu keelekorraldajate mõtteviisi.)

Teiseks, nii Veski kui Aavik olid puristid. Veski kirjutas vaid minimaalselt keelekorralduse teooriast, aga just temalt pärineb eesti keelekorralduse enimtsiteeritud lauseid ja käsk number üks aastakümneteks: „Kõik eesti keele pea-asjaliseks
edasiarendamiseks tarvisminevad sugemed, kavad ja seadused peituvad meie keeles eneses.“ Aavik pidas kinni täpselt samast liinist, rõhutades aga eriti hoidumist ühelt ja samal keelelt laenamisest.

Mõlemad pidasid eesti keele ellujäämise tingimuseks hulga sõnade, eriti oskussõnade keelde toomist. Aga uued sõnad ei pidanud olema mitte saksa laenud, vaid ennekõike laenud murretest ja soome keelest, veel parem kui ise loodud, liidetud ja tuletatud. Veski istus 1920. aastatest alates kümnetes terminoloogiakomisjonides, kus loodi tuhandeid uusi termineid (1920–1940 ilmus ca 40 oskussõnastikku ca 200 000 märksõnaga). Aavik mõtles välja keeleloomismasina, mille abiga luua täiesti uusi sõnu. Ja tema töö õnnestus, masin suutis toota sõnu, mis tulid ja jäid kirjakeeles kasutusse. Tõsi, mõnigi sõna oli kahtlaselt lähedane mõne teise keele sõnale (nagu roim ja crime). Oli see nüüd alateadvuses tiksuv võõras eeskuju või juhuslik kokkusattumus? Lõppeks tekivad ju sarnased mõtted tihti eri aegadel üksteisest sõltumatult.

Aaviku teiseks oluliseks loosungiks oli degermaniseerimine ehk grammatikas saksa ikkest vabanemine. Selle kaks ilusat näidet on saksapärane sõnajärg ja saama-futuurum. Mõlema kasutust õnnestus Aaviku ja teiste eestvedamisel 20. sajandi alguses radikaalselt vähendada. See oli laias mõttes essentsialism, mille loosungiks võiks olla: olgem edasi keelelised poolsakslased, aga saagem enam eestlasteks!

Sellega algas aeg, mil eesti kirjakeelt prooviti juhtida nagu laeva, kindlate reeglite alusel, mille kehtestab riiklikult pädev organ ja mille kõik peavad ära õppima ja mida kõik peavad vähemalt avalikus elus kasutama. Alguses tehti nii palju põhimõttelisi uuendusi, et kirjakeele ja vanade kohamurrete vahele tekkis terav lõhe, isegi kirjakeele aluseks oleva keskmurde ja uue kirjakeele ühisosa on vaid 59%, aga võru murdel peaaegu olematu 19%.

1920. aastate lõpust algas aeg, mil arendati välja totalitaarne keelemudel, mille keskmes oli seesama normkirjakeel. Kuigi aastakümnete jooksul muudeti kirjakeele norminguid kord rangemaks, kord lõdvemaks, jäi põhimõte samaks. Kirjakeel on eesti keel (õige eesti keel, ilus eesti keel, hea eesti keel). Ideaaliks on järgida kirjakeele norminguid maksimaalselt ka suulises kõnes, vähemalt avalikus elus. Murded surutakse keelest välja ja nad hääbuvad suuremas osas 1960. aastate lõpuks. Nende asemele astuv argikõnekeel on aga keelekorraldajate ja keeleliste puristide jaoks heal juhul lohakas, halvema arusaamise korral lihtsalt vigane keel. Taas ei osanud eestlased oma keelt õigesti kõnelda.

Muidugi oli ka teistsuguseid arusaamu, mida näiteks Teise maailmasõja eelsel ajal esindasid keele loomuliku arengu pooldajad ja teadliku muutmise vastased eesotsas Jaan Jõgeveri ja Kaarel Leetbergiga. Aga need jäid kõrvale ja alla. Muidugi oli olemas killuke murdeluulet ja murdekeelseid sõnu ilukirjanduses. Aga see oli lihtsalt licentia poetica.

Aga plahvatus ei jäänud tulemata. See tuli koos perestroika ja taastuva Eesti Vabariigiga. Keelde voolab tohutult uusi sõnu. Teised keeleregistrid pääsevad paisu tagant välja ja vallutavad normkirjakeele senised vankumatud positsioonid. Avalikus suhtluses võtavad positsioonid sisse argikeel, kõnekeel, netikeel, vaikselt ja varjatult nurga taga end elus hoidnud murdekeel. Mis kirjakeelekeskse inseneri jaoks on kõik lihtsalt lohakuste ja vigade kogumid. Inglise laenude hulk muudkui kasvab ja paljudes peades võtab kuju veider arusaam, et nad oskavad inglise keelt. Tegelikult kasutavad nad pidžinit, kus inglise ja eesti sõnavara on segatud kokku eestipärase inglise grammatikaga.

Tekib suur vastasseis nende vahel, kelle jaoks suulise keele normid on ikka ja endiselt viga, ja nende vahel, kes näevad suulist keelt omaette süsteemina, mis ei pea midagi kirjakeelelt laenuks võtma. Aga selle lahingu kaja ei jõua veel vaibuda, kui platsi astub netikeel, mis segab kokku suulist ja kirjalikku, normikeelt ja keelevigu, vanu konstruktsioone ja täiesti uusi, seniolematuid nähtusi. Ja hakkab vedama eest nii keele kasutust kui keele muutumist.

Keel ei ole enam inseneri pilguga vaadeldav projekt. Keelest saab elav, dünaamiline ja muutuv nähtus, midagi, mida inimesed saavad ise teha ja mida nad päevast päeva ka ise teevad. Netikeelses dialoogis teistega. Kogu keel on vaid variantide, lokaalsuste, vigade heterogeenne kogum.

„Enricol ka arvatavasti reflux, käisime tartus, tehti igasugu proove, aga kõik oli korras,arst ütles et isegi ideaalne, kehakaal kõik korras ( tehti mitu vereproovi, ultraheli, röntken). Anti ooksendamist pärssivat tabletti mida mõnda aega sööma pidi, siis tõepoolest ei ooksendanud, aga nagu ma aru saan vist neid ei tohi kaua võtta, arst arvas, et kui magu saab piisavalt puhata, siis võib-olla pärast ei tahagi enam ooksendada, aga ikka ooksendab.“

Lõpuks pannakse voolama isegi kirjavahemärgid. Nii et punktist netidialoogi saadetise lõpus saab rahulolematuse märk ja küsimärgist ülbuse leevendaja.

Neljas fragment. Kirjandus

Eesti kirjandus algas tõlkena, mugandusena saksa keelest. Tegijateks-pakkujateks saksa pastorid, kes püüdsid eesti talupoega harida ja valgustada. Esimene murre toimus siin rahvusliku ärkamise ajal, kui eestlased võtsid laenamise enda kätte ja asusid ise tõlkima-mugandama. Tõsi, neid töid peeti aastakümneid originaalideks, kuni sapine Gustav Suits koos oma õpilastega uuel sajandil jäljendusi jälitama asus ning 1920.–1930. aastateks ka tõsiste tulemuseni jõudis, näidates, et suur osa neist varem nii ülistatud töödest olid lihtsalt laenud. (Tipphetkeks oli kindlasti Kreutzwaldi hiliseepose „Lembitu“ algupära „paljastamine“ Ado Sääritsa poolt.) Aga ega see lugejaid eriti ei mõjutanud. Isa Jannsenit ei lugenud nagunii enam keegi, tütar Koidulat aga lauldi nagu ennegi, laenulisusest hoolimata. Laenude tõrjumise maagia on töötanud tänaseni. Veel mullu, issanda aastal 2018, võis ERR-i portaalist leida üllatushüüde, et „Meil aiaäärne tänavas“ polegi Koidula originaal.

Muidugi, suhtumine laenudesse hakkas muutuma juba 19. sajandi lõpus, alates „Luigemäe Olli“ plagiaadiskandaalist. Ja nooreestlased kuulutasid uue sajandi alguses täiesti uut aega. Esiteks, saksakesksuse asemele astugu Euroopa-kesksus: Prantsusmaa, Itaalia, Põhjamaad jne. Mõnikord läks neil küll Prantsusmaa Venemaaga segi, aga seda juhtus ka Venemaal. Teiseks, laenamise-mugandamise asemele saagu originaalide loomine. Tõsi, siin oli probleeme. Nooreestlaste mõtteviisi iseloomustas nimelt üks huvitav joon. See oli programm eesti kultuuri ülesehitamiseks kindlal viisil. Esiteks, eesti kirjandus oli nende jaoks mahajäänud kirjandus, mis nõudis Euroopale järele jõudmist. Teiseks, eesti kirjandus oli aukudega kirjandus, kus puudusid euroopaliku kirjanduskultuuri olulised komponendid. See aga tähendas, et kirjandust tuli ehitada kindla plaani järgi, täites auk augu järel. See oli taas sajandialguse modernse tehnikamaailma inseneri mõtteviis, kelle kõrval toimetas disainer. Ja samas, aukude täitmine sai põhimõtteliselt toimuda ainult laenude abiga. See oli kirjandusinsener Tuglase mõtteviis, kelle kõrval toimetas samas kehas suurdisainer Tuglas.

Sealjuures tegid nooreestlased sisse olulise vahe. Laenata tuli üldist: ideid, arusaamu, meetodeid jms. Konkreetse teksti tasandil pidi kehtima originaalsuse idee ja ideaal. Järgnevaid selleteemalisi sõdu kriitikute ja kirjanike vahel meenutab kirjanduslugu ikka mõnuga (olgu Tammsaare süüdistamine Knut Hamsuniks olemises või Tuglase „Maailma lõpus“ ja Lafcadio Hearni „Kuldallika“ kahtlasevõitu laenusuhted, mis põhjustasid Tuglase raevuka pahameele ja mannetu eneseõigustuse).

Muidugi, samal ajal tegutsesid pidevalt ka teise poole esindajad, kelle jaoks kogu nooreestilik kultuur oligi kolonisaatorilt kingiks saadud klaashelmed ja selle pilgule disainitud kirjandus – „monokliga pastlamees“. Mõni neist suutis kirjutada kasvõi sellise pärli nagu Joosep Tootsi kiri vanematele, aga nemad ei määranud suunda:

„Armsat vannembat!

Mina põle nüüt teile enamb kaua aega kirjutata saanut, sest et kibe viljamahategemineoli. Hommikuvara läksime väljale ja tulime hiljaõhdul tagasi. Siis olin nii väsinut ja roidunut, et sulepia käest mahakukus, kui kirjutama hakasin. Ka oli tervis väga halb sellest ilmasilmani tampimisest mööda põldusid. Nüüt on vili maas ja natuke vabammb see olek. Aga nüüt mõtlen varsti kauembaks ajaks kodumaale tulla tervist parandama, sest tervis on kõigekallim vara mailmapial. Soovin teile palju tervist ja rõõmust jällenägemist kalli kodumaa pinna pial.
Teie poeg Joosep“

Siis tuli Teine maailmasõda ja olukord muutus. Taas algas ühe-kultuuri-laenu sunniaeg. Seekord kandis see vene nõukogude stalinistliku kirjanduse silti. Ja taas järgnes sellele aeg, mil prooviti pöörata sellele ühele selga ning haarata igalt poolt mujalt. Taas taheti laenata üldist ja olla originaalne üksiku tasandil. Laenata eksistentsialismist, budismist, sürrealismist, laias mõttes modernismist. Ja taas saabus reaktsioon, seekord küll vaikne, mis viis maailmast eemale, eesti ajalukku, argiellu jne.

Plahvatus saabus 1980. aastate lõpus. Sellel oli kaks nime, etnofuturism ja eesti beat, geeniusepaar Kivisildnik-Sinijärv ja lihtne hulkur Sauter. Etnofuturist kutsus minema tagasi oma juurte juurde, tegema päriselt lõpparve eesti kultuuri kui saksa kultuuri imitatsiooniga ning ühendama ürgset, arhailist „oma“ uue kosmopoliitse maailmaga. Aga kõige enam meenutas etnofuturist hulluks läinud insener Aavikut, kes kutsub looma tekstide asemel tekstitootmise tehnoloogiaid, töötama keele asemel kirjanike kehadega ja elimineerima luulest kõik loogilise ja esteetilise. Beat tähendas midagi muud. See oli tekstivool, mis tahtis ammutada elust jõudu ja joobumust, mis andis edasi spontaanset igapäevase elu voolu, millel polnud algust, keskpaika ega ette määratud lõppu.

Pärast seda ei saanud kirjandus enam kunagi endiseks.

Viies fragment. Ajakirjandus

Eesti ajalehenduse alguses seisab kaks nädalalehte. Tartukeelne Tarto maa rahwa Näddali-Leht lubas aastal 1806 rahvale „neist asjust teedmist saata, mes maarahwal hä om teeda, ja teije weel ei tia nink mes teije ello-körd woisse ausambas nink parrembas tetta“. Tegelikult trükkisid tegijad ümber eelkõige saksakeelsest Dörptsche Zeitungist välisuudiseid. Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-Leht viisteist aastat hiljem tahtis „levitada tõe valgust ja hajutada eksimuse pimedust“, aga selleski oli õpetlike lugude kõrval ridamisi muust maailmast laenatud lugusid.

19. sajandi teisel poolel sai alguse pidev eesti ajakirjandus. See oli ikka ja endiselt talurahvaajakirjandus, aga nüüd ei olnud õpetajateks enam saksa pastorid, vaid omad eesti mehed. Ja teistest lehtedest laenamise kõrvale tuli üha enam oma sõnumeid kohalikelt kirjasaatjatelt. C. R. Jakobsoni Sakalal oli kokku üle 900 kohaliku kirjasaatja, Grenzsteini Olevikul veelgi enam. Aga kokkuvõttes oli see siiski saksapõhine talupojaajakirjandus, analoogiline teiste Euroopa maade talupojaajakirjandusega. Tema rolliks oli õpetus, kasvatus ja meelelahutus.

Suur muutus hakkas toimuma 20. sajandi alguses ja jõudis lõpule sõja järel. Ajakirjandus moderniseerus, talurahva-
lehest tehti modernistlik linnaleht. Loomulikult laenas seegi. See laenas tsitaate, teiste väljaannete tekste, koomikseid jne. Ja laenas ka lehe tegemise uusi põhimõtteid, asudes vana mudelit kavakindlalt ringi tegema. Keskne muutus oli radikaalne. Õpetavast ajalehest sai uudisteleht, milles keskseks tegelaseks rahvajuhi asemel reporter ja keskseks väärtuseks uudised. Uudis on juba definitsiooni järgi miski, mis on uus, mida lugejad (veel) ei tea ja millele ideaaljuhul saab panna külge ainult-meie-lehes ilmumise sildi: „eksklusiivne“. Uuenduse eesotsas sammus Tööerakonna häälekandja nimega Vaba Maa ja esimene uudiseõpik, lehe tegevtoimetaja Harald Wellneri „Reporter. Ajalehe-kaastöö tehnika“ (1932) õpetas uudist kirjutama ameerikapärasel viisil.

Muidugi oli olemas ka teine poolus, sajandialguse tippleht Postimees, mis proovis Tõnissoni ja Jürgensteini vedamisel jätkata vana aatelist-õpetavat ajakirjandust, kuid taandus üha enam ja enam kohalikuks provintsileheks.

Ka siin saabus pööre nõukogude võimuga ja see oli veel teravam kui kirjanduses. Ajalehtede põhifunktsiooniks sai ühiskonna ideoloogiline mõjutamine, valvamine ja kasvatamine. „Ajaleht ei ole mitte üksnes kollektiivne propagandist ja kollektiivne agitaator, vaid ka kollektiivne organisaator,“ oli kirjutanud V. I. Lenin juba aastal 1901. aastal oma programmilises artiklis „Millest alata?“ bolševike ajalehes Iskra. Laenamine keskmest sai kohustuseks. „„Pravda“ on kõigi N.-Liidu lehtede ema ja tal on palju tuhandeid tütreid,“ kuulutas keegi sm Lidov juba aastal 1940 (huvitav muutus muidugi, kolonialistliku patriarhaalse isa asemel internatsionaalne toitja ema). Ka ajakirjanduses toimusid muutused 1960. aastatel. Need tõid ühelt poolt veidi vabadust ideoloogiast, aga ennekõike ajakirjanduse, mis laenas vähem ja proovis taas, niipalju kui võimalik, vältida ühest-allikast-laenamist.

Ajakirjandusplahvatus saabus koos perestroikaga, kui sündis ja suri tohutu kiirusega sadu lehti. Ja taas asuti lehte ringi tegema, haarates ameerika ja inglise ajakirjanduse mudelite järele. Aga tõeline pauk saabus sajandi piiril, kui ajakirjandusmagnaat Hans H. Luige peas sündis idee internetiportaalist kui kollektiivsest ajust. 2000. aasta veebruaris alustas portaal nimega Delfi@comment, mis pidi homunkuluse aju ellu äratama. Toimetajad koostasid lugusid, millele lugejate kommentaarid pidid lisama konteksti ja täpsustusi, vajadusel võimu kritiseerima jne. Plahvatuse hetk on paika pandav minuti täpsusega. See juhtus märtsis, kui professor Selma Teesalu seisukohavõtule iga-aastase kellakeeramise loo peale lajatas keegi kommentaari „Pane ennast põlema“. Valvetoimetaja põrnitses ekraani viis minutit, enne kui kommentaari ära kustutas. Kollektiivne aju sündis ümber kollektiivseks peldikuseinaks. Aga masin oli käima lükatud. Järgnes ajakirjandus, mis voolab ja muutub elavana minutist minutisse, milles on segamini asjatundjate arvamused ja kommijate sõim, milles hävivad ajalehe korrastatud süsteem ja tuhmuvad žanrid, kui uudisele või arvamusloole ilmub lõppu kommide kogum nagu komeedi saba.

Kuues fragment. Fragmendid ja brikolaaž

Kuhu me niimoodi jõudsime? Me nägime, kuidas 20. sajandi algus tõi keeles, kirjanduses ja ajakirjanduses kaasa ühe ja sama suuna: eemale ühe-laenu-orjusest. Nägime, kuidas keel läks ühes suunas, kirjandus ja ajakirjandus aga teises suunas. Nägime, et kõiki tiriti Stalini ajal tagasi ühe-kultuuri-võlgade maailma, kust nad sulamate aegade saabudes taas välja üritasid pugeda. Eesti kultuur 20. sajandil oli kultuurivõlatundest vabanemise kultuur. Selles kordus üha ja üha sama idee: saada lahti ühe-allika-võlast.

See murre algas Euroopa avangardi ajajärgul, aga eesti kultuur ei olnud avangardistlik projekt. See oli modernne-modernistlik projekt. Läbi kogu sajandi püsis selle keskmes arusaam kultuurist, mida võib ja tuleb ehitada süsteemselt, kindla plaani järgi ja kindlaid ideaale silmas pidades. Eesti kultuur 20. sajandil oli moodsa aja inseneri projekt. Insenerid olid nii nooreestlased kui ka nende ideede järgijad. Aga insener oli ideaaliks ka nõukogude võimule, olgu selle sümboliks siis Majakovski kirjanik kui inimhingede kvalifitseeritud lukksepp (искусный слесарь) või Stalini propageeritud mõte kirjanikust kui inimhingede insenerist. Jah, mõni proovis mõnel hetkel minna ka avangardi, spontaansuse, argisuse, protsessi, vigade, eksperimenteerimise teele. Aga need jäid ikka hetkedeks.

Ja me nägime, kuidas lõpp oli kõigil sama, vaid väikese ajalise nihkega. Toimus plahvatus. Need plahvatused olid erinevad, aga taas, neid ühendab ühine põhi.

Uued maailmad on kokku pandud kõikvõimalikest tükkidest. Kõik on laenatud, kõik on laen. Seda kooslust ühendab fragmentaarsus, see on kultuur, mis ei moodusta mingit koherentset tervikut. Tükke hangitakse üle piiride, eri kooslustest, eri stiilidest, eri sotsiaalsetest kihtidest jne. Siin ei looda enam ideaalile vastavat tervikut, vaid armastatakse seda aloogilist kooslust.

Uus kultuur on pidev protsess, milles eelnevate hetkede kihid jäävad näha. See on otsekui suuline lause, mis on lõputu lause. Seda saab avardada, lisades sinna juurde vabalt valitud elemente. Seda saab laiendada, lisades sinna seda, mida olev vajab. Seda saab parandada, asendades vajadusel osi muudega.

See on põhimõtteline vigade kultuur. See on nagu loodus, mis kasvab suvalises suunas. See on tekkivate probleemide lahendamine jooksvalt, käigult. Seda iseloomustavad vead, mida ei tõlgendata kui vigu.

See ei ole enam inseneri planeeritud kultuur. See on brikolaaž. Brikolaažkeel, brikolaažkirjandus, brikolaažajakirjandus. Kui soovite, siis ka kreoolkeel, kreoolkirjandus, kreoolajakirjandus.

„NYU Professor Clay Shirky. The most interesting is the hypothesis that kids growing up with the Internet are going through a process similar to kids growing up in a family with pidgin speakers – the development of a new, more structured and coherent language, such as Creole.“

Mis on sellel pistmist võla ja laenuga? See kultuur koosneb igalt poolt kokku laenatud tükkidest. Aga neid laene ei tajuta enam võlana. See on eesti kultuuri jaoks lõpuks ometi vabanemine kustutamatust võlatundest. Jõudmine Eedenisse, kus võib lõpuks ometi laulda, et võlad võlgadeks jäävad. Kas see uus tunne jääb kestma põlvest põlve? Või prahvatab ükskord uus vimm, uutmoodi vimm? Ei tea, aga lootust on. Miks?

Sest seda uut kooslust iseloomustab veel üks oluline kõrvalomadus, millest seni juttu pole olnud. Netikeel (täpsemalt osa sellest) on mitmes mõttes keelelaadne nähtus, mis paikneb kusagil keele ja mõmina vahepeal. Suur osa ilmuvast kirjandusest on kirjanduslaadne toode. Netiajakirjandus on suuresti ajakirjanduslaadne toode. Seda laadsust võime laiendada igale poole. Ma võin minna Tartus Rüütli tänavale ja jalutada ümber Raekoja platsi kvartalite ja osta sealt itaalia, gruusia, armeenia, india, hiina, balkani, prantsuse, vene, ameerika ja jumal teab veel millist toitu. Maailm on toodud mulle koju kätte. Ainult et selles segunemises on kadunud ehedus. Isegi siis, kui kokk on toodud kohapealt (kus ta tihti ei ole küll üldse kokana töötanud), on tegemist millegagi, mis on kohandatud, mugandatud, arvestades nii tooraine kättesaadavust kui masside maitset. Tegelikult ei ole need mitte X maade toidud toodud siia ja praegusse, vaid midagi, mida tuleb iseloomustada sõnaga laadne.

^[1] Muide Eeden on kaubanduskeskus Tartus Kalda teel. Avatud iga päev 10–21.
Arhiiv, Artikkel

Eesti naised, moraal ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest

8. märts 2019

Ainiki Väljataga

Ilmunud Vikerkaares 1996, nr 11–12

1905. aastal ilmus läbi kahe Postimehe numbri pikem anonüümne juhtkiri “Vaba armastus”, mille autor oli Jaan Tõnisson. Ta kirjutab: “Meie ülikoolilinnas, kus noorema-ealistel inimestel kergesti kokkupuutumist võõraste ollustega on”, kaotavat eesti iseloom “vaba-armastuse” vooluga kokku puutudes oma kindluse. “Sarnased noored neiud, kes ainult mõne loodusteadlase töö sissejuhatust ja mõnda kõlavasõnalist lendlehekest lugenud, kuulukse uskuvat, nagu tähendaks metsik-abielusse astumine naisterahva vabastuse algust. (…) Mõned lõikavad juuksed lühikeseks ja teevad kõik, et ajamärgid rohkem silma paistaks. (…) Kõigest ümbruskonna mõjust tahetakse lahti saada, “vaba- duse” nimel nõutakse kirgede ja loomutungide kitsendamata täitmist. (…) Hiljuti pidanud kooliealised tütarlapsed kusagil jaamas võõraste hulgas pillerkaari; korraga kustutatud tuled ära ja noored “elurõõmsad” inimesed tarvitanud pimeduse varju õige “vabalt”. Kõneldakse veel enneaegsest kohmetusest noorte tütarlaste hulgas, mõnest kunstlikust “sündmusest” jne.” Tõnisson kuulnud sellest kindlatelt inimestelt ja on omalt poolt veendunud, et küllap siis neil juttudel ikka tõe tuuma on.¹

Lodevate elukommete pärast said Tõnissonilt võtta mõned 19-20-aastased Tartu Puškini Gümnaasiumi lõpuklasside õpilased: Alma Ostra, Lilli Ibrus, Alma Ani, Amalie Unt, Johanna Sild, kui nimetada tol ajal aktiivsemaid. Puškini Gümnaasium oli sajandi alguses Eesti ainus, poistegümnaasiumidega võrdsustatud ilmaliku õppekavaga kõrgem kool tüdrukutele, selle vormiriietusse kuulus pruun seelik ning selle järgi on Tõnissoni algatatud tüli nimetatud ka “pruunseelikute skandaaliks”. Alma Ani kirjutab oma mälestustes, et Jaan Tõnisson püüdis oma mõju Puškini gümnaasiumile laiendada, Jõgeveri pool korraldati teeõhtuid, kuhu ka õpilasi kutsuti, aga need olid oma aja kohta lääged. Hella Murrik kui Tõnissoni mõjualune püüdis organiseerida isamaaliste küsimuste ringikesi, aga tal polnud mingit edu. Ka Noor-Eesti oli avalikult vastuolus Postimehe ringkonnaga, mispeale Tõnisson vihastab ja “ei põlga ära “teatud ringkonna” poolt oma huvides lendu lastud ja edasiarendatud kuulujutte avalikkuse ette toomast. Ei ole siis ime, et kallaletungi osaliseks saanud tütarlastes määratu põlgus ja viha kasvas “Postimehe” ringkonna vastu”.²

Niisiis ei tahtnud noored, tolle aja kohta eesrindlikult haritud tüdrukud käia Jõgeveri pool isamaalisi küsimusi arutamas. Selle asemel külastati tihti Tartu Ülikooli vene üliõpilasseltsi Societas raamatukogu, kus oli illegaalset kirjandust ning ka muidu põnev. Lilli Ibrus meenutab: “Vene üliõpilaste referaadiõhtutest võtsin sageli kannatliku pealtkuulajana osa, kuigi üsna vähe aru sain, millest seal räägiti. Samuti külastasin tihti üliõpilaste piduõhtuid, kui lauldi revolutsioonilisi laule ja kanti ette deklamatsiooni. Nii reaalselt tundus neil õhtutel, kuidas kogu massil on üks siht, üks püha ülesanne, mille jaoks tasus elada.”³ Gümnasist Ostra aga tegutses juba professionaalse revolutsionäärina, toimetas koos teiste tüdrukutega käsikirjalist revolutsioonilist Koitu, luges Iskrat ja August Bebeli teost “Naine ja sotsialism”, mida tüdrukutele otse “parteist”, s.o VSDTP põrandaaluseid liine pidi saadeti. 1905. aastal oli Uudiste raamatuväljaandes ilmunud Bebeli “Naisterahvas ja tema poliitiline seisukord nüüd ja tulevikus”. Illegaalset pahempoolset juttu aeti ka Mihkel Martna juures kodus, kuhu Puškini gümnasistid meelsasti teed jooma kogunesid. Peeter Speegi pahempoolse ajalehe Uudised toimetuses võis kohata Eduard Vildet, Linda Jürmanni, Gustav ja Karl Asti, Nikolai Köstnerit, Mihkel Punga, Eduard Sõrmust jt.

Lilli Ibrus mäletab “pruunseelikute jandi” kohta: “Meie ja samuti need meessoost seltsimehed, teadsime väga hästi, kui põhjendamatud need süüdistused olid, sest ei ole vist Eesti ajaloos enne ega pärast olnud nii ebaisiklikku ja, võiks öelda, erootikavaba, puhtseltsimehelikku läbikäimist kahest soost noorte vahel, kui oli neil revolutsiooni päevil.”⁴ Tagantjärele võib siiski teatud romantilist pinget tuvastada, kuivõrd peaaegu kõik tollases Tartu põrandaaluses ringkonnas liikunud tüdrukud oma eestlastest noorte seltsimeestega hiljem abiellusid, kuid vene üliõpilased ei puutunud ilmselt tõepoolest siin kuidagi asjasse. Tõnissoni insinuatsioon eesti naistega mehkeldamises ärritas üles hoopis vene rahvuslastest üliõpilased Tartu Ülikoolis, kes pidasid enda kui riigirahva esindajate seostamist eesti naistega suurimaks solvanguks ja ennekuulmatuks ülbuseks eesti šovinistide poolt. Skandaal lubati Peterburini laiutada ning meelega jäeti tähele panemata, et Tõnisson oma artiklis just venelastele-sotsialistidele oli vihjanud.

Selge oli see, et ega Tõnissonil ning tema esindatud rahvuslikel ideedel polnud sajandivahetuse poliitiliste sündmuste keskel lihtne mõjule pääseda. Ühelt poolt surus peale baltisaks, teisalt revolutsioonilised sündmused Venemaal.

Baltisaksa Düna-Zeitung tutvustab veel 1903. aastal ilmunud leksikoni, kus eestlase kohta seisab “valelik, laisk, lodevad arvamised kombelise elu kohta, armastab näpata, kui haridust saab, hakkab kohe sakslaseks või venelaseks”.⁵ Samas saab sakstele aina selgemaks, et oma poliitilisi ambitsioone pole Eesti- ja Liivimaal enam võimalik teostada oma rahvuslikku baasi laiendamata. Juba mõne aja pärast kirjutab seesama Düna-Zeitung nii: “Kui meie kadakas veel valesti kõneleb, siis ei ole sellest veel midagi viga; aga et ta ülepea kõneleb, siis peaks see meid rõõmustama, sest tema ja temasugused on see järelkasv, kelle peale meie lootus on põhjendatud, ja kui nende järeltulev sugupõlv kõrgema hariduse kaudu astub kõrgemasse kihti, on neil muidugi kirjakeel käes.”⁶ Nii asus saks eelkõige oma kooli korraldama, et sinna võimalikult palju eesti lapsi tõmmata. Kuna paljud pruunseelikud olid vene õppekeelega Puškini Gümnaasiumisse üle tulnud Tartu saksakeelsest Grassi gümnaasiumist, hakkasid saksa koolitegelased levitama juttu Puškini-kooli moraalsest korralagedusest, mille õnge Tõnisson lähebki. Hans Kruus rõhutab, et võitluses sotsialismitondiga ei pidanud muidu nii vankumatult sakstevastane Tõnisson paljuks oma põlisvaenlasega kampa lüüa.

Eesti paremate perede saksastumine oli aga tõsine probleem. Aino Kallas kirjutab oma päevikus: “Kas loovib ka Eesti õnnelikult läbi saksluse ja veneluse vahelt? Jah, kui naised ärkavad! Olen saanud oma “eesti ärkamise” päris negatiivsel teel.” Misjärel ta kirjeldab oma mehevenna, Torma pastori Rudolf Kallase naise ja tütarde halvustavat suhtumist eesti keelde ja meelde: “Ja see kõik perekonnas, mille pea on üks eesti silmapaistvamaid mehi. (…) Ou est la femme?”⁷ Soomlanna tundis nii, Juhan Luiga nimetas baltlust suguhaiguseks, mis eesti naise kaudu levib⁸, Jaan Tõnissoni esimene kihlus saksastunud eestlannaga katkes “ametliku” versiooni järgi Tõnissoni initsiatiivil just seetõttu, et neiu polevat jaganud tema rahvuslikke ideaale… Kuid saksaihalus vohas nii eesti naiste kui meeste hulgas. Kas või Eesti Üliõpilaste Seltsis, kus vaatamata Tõnissoni ja Villem Reimani halvakspanule matkiti saksa korporante ning seltsiliikmed ja vilistlased omavahel saksa keelt tavatsesid rääkida. Seega pole võimalik väita, kumb oli enne, kas saksik eesti naine või mees, kuid eesti rahvuse seisukohast oli kindlasti oluline, et eestikeelne haridus oleks kättesaadavam nii ühtedele kui teistele.

1906. aasta poliitilise sula tingimustes Venemaal osutuski võimalikuks avada esimene eestikeelne keskkool tütarlastele – Tartu Tütarlaste Gümnaasium, mille põhiliseks algatajaks oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Selts. Kooli direktor, Jaan Tõnissoni lähedane võitluskaaslane Eesti Põllumeeste Seltsist Peeter Põld on tüdrukute hariduse kohta avaldanud arvamust, et kool ei tohiks neid algusest peale väljaspool perekonda seisva elukutse poole juhtida. “Me nõuame, et naiste mõtted ja püüded väljapoole kodu ulatuksid, aga eesmärk olgu ikka, et perekonna kultuura selle läbi kõrgemaks saaks. Ei ole palju teisi elukutseid nimetada, mis rohkem võimalusi pakuksid eneseavaldamiseks, vabaks tegevuseks ja kujundamiseks, kui perekonna ema töö. Suurem osa elukutseid teeb inimesest töömasina, mis teiste soovide järele peab liikuma s.t. vabast elamisest pole siin juttugi. Teine asi on perekonnas. Siin võib isikliku maitse järele tervet ümbrust kujundada. Korteri sisseseade, toitmine, kehakatmine, laste eest hoolitsemine, nendega ajaviitmine ja töötegemine, loovad selleks tuhandeid võimalusi. Perenaise töö on esimese järgu loov töö. Näiteks saab toidutegemise viia kindlale teaduslikule alusele, kasutades teadmisi keemia ja füsioloogia vallas.”⁹ Põllule sekundeerib Marta Reichenbach (Sillaots): “Rahva seisukohalt on esimene tähtis amet naisterahvale ema, ja siis veel ainus sobiv – õpetaja. Emad, kes noorelt üleliia koolis istumise pärast on viltu painutatud selgrooga, kitsaste puusadega ja madala rinnaga, kes alalise väsimuse ja elutüdimuse all kannatavad – sarnased emad on rahvuse hävitajad.”¹⁰

Jaan Tõnisson, olgugi võimekas poliitik, polnud kindlasti okultist ega saanud 1905. aastal ühte osa tulevastest tublidest eesti naistest materdada teadmises, et temal ja ta sõpradel õnnestub aasta pärast hakata kvaliteetseid eesti kodukanu aretama. Kuid sellegipoolest troonis kusagil rahvuslikus alateadvuses kindel emakuju, kes, kui ta ka teaduslikel alustel leiba ei küpsetanud, teadis oma kohta perekonnas. Tõepoolest, just eesti pereema pidi olema see, kes kogu rahva kõlbelisse iseolemisse juhatab. Miks näiteks eesti mehed purjutasid ja karskusliikumine kohtadel ei edenenud? Mitte et vendade Tõnissonide alkoholivabad uudisjoogid ubinaal ja kuremariin oleksid kibedad ja viin magus olnud, vaid – eesti naine polnud piisavalt teadlik. “Tihti on just ema see, kes pojale esimese viinaklaasi suu äärde upitab,” süüdistas keegi hr Avikson Vändra karskusseltsi koosolekul naisi. Selle vastu aitavat parem haridus ja aktiivsus. Naised vastasid, et neil pole koduste toimetuste kõrvalt aega millegi muuga tegelda, kõneleja selle peale, et mitte ajas, vaid tahtmises olevat küsimus, naised muule ei mõtlevatki, kui et kuidas mehele saada.¹¹

Mehele saamine (mitte minemine) oli aga naistele kahtlemata suur probleem. Vanatüdrukute üle oli kombeks halba nalja heita ning üksiku naise tegevusväli oli ühiskonnas üpris ahtake. Sellepärast hakkas ka vallaline Lilli Suburg 1880. aastal oma tütarlastekooli organiseerima ja ajakirjas Linda naisterahva iseseisvusest rääkima. Vallaslapsi sündis samuti väga palju. Teade 1903. aasta Viru-Jaagupist: “Seltsielu on siin tundmata. Paljud eksinud tütarlapsed on aga südame poolest päris kalgiks ja tooreks läinud. Politsei, kohtu-uurija ja arst on juba mitmed salaja maetud lapsed leidnud. Üks vanaeit kaevati surnuaialt üles, sest üks tüdruk keelatud armastuse vilja vanaeide peapadja alla puusärki oli pannud.”¹² Juhuslik nupp ajalehest Olevik räägib, et ka Lutsikus pole seltsielu ega midagi, küll aga üks võrgutaja noormees: “Tema ja kõik temasugused peaks mõtlema, et naisterahva petmine kellegi vägitöö ei ole, kuna abita naisterahva viletsusse lükkamine ja oma laste eest mitte hoolt kandmine kuritöö on, kui ka seadus seda karistamas ei ole, sest et süü kindlakstegemine mitmesugustel põhjustel enamasti võimalik ei ole.”¹³ Niisiis tuli naistel omakohtuga läbi ajada, nagu kirjeldabki sõnum Pilistverest: “Ühe siinse mõisa metsavaht oli oma kena abikaasa ja kaks last ära unustanud ja K. valla neidudele ööseks võõrsile läinud. See tegu pahandanud neidusid nii väga, et nad mehe läbi peksnud ja ta ametimärgiga mütsi ära võtnud.”¹⁴

Kui seadus naisi väljaspool abielu ei kaitsnud, siis abielus naine sattus vastavalt abieluseadusele ühele pulgale laste ja nõdramõistuslikega. Nimelt kehtiva, 1864. aasta Balti eraseaduse kohaselt oli abielunaine oma mehe isikliku ja majandusliku eestkoste alune. Seaduse silmis oli perekond ühe mehe aktsiaselts, naine ei saanud ise oma varandust kasutada. Personaalse eestkoste tõttu esindas mees naist ja vastutas kõigi oma naise isiklikku elu puudutavate otsuste ja tegude eest, välja arvatud siis, kui tegu oli kriminaalkuriteoga. Teisalt võis naine oma abikaasalt seisuse ja jõukuse kohast ülalpidamist nõuda vaatamata sellele, kas ta abielusse varandust kaasa tõi. Ning mees oli kohustatud oma naisele alati abistajaks ja nõustajaks olema. Sest naine on nõrgem ja vajabki eestkostet. Sest naiste aju on kergem kui meestel ja ei kõlba samahästi vaimseks tegevuseks kui meestel, nagu oli ka Jaan Tõnissoni seisukoht naisküsimuses.¹⁵

Armastusest ja vabadusest ei mõelnud sajandivahetusel siiski mitte ainult sotsialistid ja muud võõrad ollused. Aino Kallas kirjutab 1902. aastal vennale oma uue romaani ideestikust: “Abielurikkumine ja abielulahutusromaanid on ju nagu üldiselt heaks kiidetud, need ei ärata isegi enam sensatsiooni. (…) Mõeldes selle vaba armastuse moraali üle läks mulle selgemaks oma seisukoht ja ma otsustasin kindlasti sellest mitte loobuda, kuigi mu raamatu kunstipärasus teistsuguse lõpu puhul oleks võitnud.”¹⁶ Vaba armastuse temaatika polnud võõras ka Juhan Luigale, kes sugudevahelistest pingetest ja naistest kirjutab: “Eesti naisele tuleb kõik õigused anda, et ta selle kaudu oma õigusi perekonna ja kodu kohta kätte saaks. Sest naisterahval on ülesandeid väljaspool abielu, suguelu, aga siiski armastuse tunde piirkonnas. Need on: meeleoluline kooselamine ja sümpaatilise õhkkonna loomine ja tõstmine seltskonnas. Perekonnaelu ja kodu pole kõrgemalt arenenud naisele piirav, vastupidi, erotica, armastus ja kodu – see on naise pärisosa. Ja kultuuri osa pole sugugi seltskonda erootikast vabastada, hoopis tuleb jõudsat kirge nii juhtida, et erotica-armastus, see kõige kangem ja loomulisem regulaator seltskonna elus oma tööd õieti toimetaks.”¹⁷ Niisiis sobiks eesti linnamehele koju femme savante, salongidaam, kes enda ümber tiirlevate meeste erootilisi pingeid koondaks ja need targalt ühiskondlikuks saavutusvajaduseks muundaks.

Puškini-gümnaasiumi tüdrukutele aga ei läinud ilmselt korda ei taluperenaise ega salongidaami eeskuju. Samas toimetas erotica-armastus oma tööd ka noorte revolutsionääride hulgas. Ferdinand Kull kirjutab, et Riia vanglas oli kombeks meeste- ja naistevangla vahel rohkesti amor-posti saata ning et Marta Lepa saabudes olevat posti hulk näiteks kolmekordistunud, käis üks pidev flirtimine.¹⁸ Abieluinstitutsioon polnud nende jaoks kindlasti mitte enam mingi püha asi iseeneses, liiati veel kirikliku abielu nõude kehtides. Et pääseda sunnitööst, oli abiellumine tavaline nõks. Oli tarvis ainult leida revolutsioonilise ja idealistliku hingega preilisid, kes oleksid nõus Siberisse asumisele kaasa tulema. Ferdinand Kull ise võttis fiktiivse abielu ette Lilli Ibrusega, kes oli sel ajal juba Nikolai Köstneri kindel pruut ja õppis Moskva Kõrgemas Kaubandusinstituudis: “Lillile tegi see palju nalja, Nikolai Köstnerile ilmselt mitte nii väga, aga revolutsiooniline kohusetunne ja seltsimehelikkus murdsid ta vastupanu…”¹⁹ Või siis vastupidi – Alma Ostra-Oinas kirjutab oma mälestustes: “Et saada usaldusväärset nime, õiget passi ja ustavusetunnistust, otsustasin abielluda – fiktiivselt. Tegin ettepaneku J. Anveltile, kes oli nõus.”²⁰ Ideoloogilisestki seisukohast polnud kehtiva abielukorraldusega mängimises midagi halba. Saksa sotsiaaldemokraatia juhtfiguure Lily Braun oli oma töös “Sotsialism ja naisküsimus” niikuinii ennustanud köögi kui kapitalismi viimase bastioni langemist, s.o koos patriarhaalse elukorraldusega pidi lagunema ka kogu rõhumisel põhinev maailmakorraldus. Muidugi ei sobinud need perspektiivid eesti rahvusliku avaliku arvamusega privaatsfäärist.

Ei sobinud Eesti naisideaaliga ka mõnede pruunseelikute välimus. Lilli Ibrus seletab seda nii: “Kui taheti saada iseseisvaks ja omada samu teadmisi, mis meestel, see tähendas olla esmajoones samasugune kui mees. Heideti ära kõik silmatorkavalt naiselik, lõigati juuksed lühikeseks ja kanti võimalikult monotoonseid riideid. Mindi piduõhtule tumedas kleidis ja kähardamata peaga, mõned tüdrukuist ei tantsinudki. Talvel kanti samasugust mütsi – läki-läkit, kui meestel.”²¹ Noorte naiste iseseisvus, võrdsus ja teadmistejanu muutus agressiivsuseks välimuse kaudu, protestiks väikekodanlike ja talupoeglike mallide vastu, mida pakkus eesti rahvuslik konservatiivne ideoloogia.

Võib-olla oli Tõnissoni rünnaku eesmärk hoiatada eesti naisi, et need ei läheks kaasa üldise äreva meeleoluga? Teatavasti ei tehtud naissotsialistidele mingeid rüütellikke eeliseid, neil tuli illegaalseid pabereid levitada, ja kui vaja, lõhkeainevöö oma pika seeliku alla peita, et see sandarmite nina alt seltsimeestele toimetada. Revolutsiooniline tegevus oli ohtlik ja eesti tõu seisukohalt oli kindlasti kasulik naisi mitte ohverdada sandarmite kuulidele, parem siis juba need mõned üksikud ajalehe kaudu poliitilisel mänguplatsil.

Pruunseelikute liiderlikkusele viidates sai muidugi ära teha ka eesti enda sotsialistidele, kelle kasvav populaarsus kippus segama Tõnissoni plaani vaikselt Vene ja Saksa haardest välja lipsata ja luua iseseisev eesti talupojariik. Hans Kruus küsib 1921. aastal: “Aga rahvas ise? Oli see eesmärk iseeneses või ainult abinõu mõne kõrgema väärtuse, näiteks isiku seisukohalt? Siin lõpeb meie rahvuslase ideoloogia palju tallatud külavahetee ja edasi lähevad ainult üksikud jäljed üle konarliku söödi. (…) Asi oleks lihtne, kui rahvus, mille meie rahvuslane kõige vaatlemisel ja hindamisel (…) on võtnud enesele pealähtekohaks, peetaks kõigi poolt iseenesestmõistetavaks, üldtunnustatud väärtuseks. Kuid seda ta ometi ei ole.”²² Päris sajandi alguse sündmuste taustal oli see ilmselt veelgi vähem iseenesestmõistetav ja üldtunnustatud väärtus ning rahvusluse altarile ohvriks toodud naisisik Alma Ani kirjutab veel 1932. aastal oma mälestustes: “Ma ei suuda siiani andestada isikutele, kes arvasid end kutsutud olema loopima pori õppivate süütute tütarlaste peale oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.”²³ Tõnissoni artiklile järgnes ainult otsata materdamine pro ja contra pruunseelikud. Ainult tänu Hugo Treffneri eestkostele ei visatud skandaalis puudutatud tüdrukuid koolist välja. Vana kaval Postimees saatis omalt poolt pika nimekirja nimelisi toetusavaldusi Uudiste toimetusse, mille Uudised ka ära avaldas. Hiljem parastas Postimees, et toetajate nimed on maha kirjutatud Tartu Maarja kalmistu ristidelt.

Mingit suuremat sisulist diskussiooni naisküsimuses siiski ei tekkinud, kuigi selleks oleks skandaal väga hea lähtepunkti andnud ning võimaldanud eesti naistel asuda nii oma avalikku kui isiklikku elu puudutavate õiguste eest seisma. Kuid siin jäi suurem osa eesti naisi ootama oma meeste korraldusi rahvuslikus ühisrindes. Järgnenud perioodi ainsas eesti naisliikumise käsitluses ametlikustatakse see olukord: “Võitluses võõra võimu vastu tundis surutud rahvas end tervikuna. Naine mehe kõrval võitles rahvusliku olemasolu eest.”²⁴ Tõsiasjaks jääb, et naist eestkostetava-seisusesse kinnistavat Balti eraseadust ei muudetud kuni 1930. aastateni. Poliitilised õigused, tõsi küll, kingiti naistele 1920. aasta põhiseadusega. Aga võib-olla oleksid eesti naised sellestki ilma jäänud, kui Jaan Tõnissonil poleks 1908. aastal läinud korda Hilda Lõhmusega õnnelikult abielusse astuda?²⁵

Midagi naisküsimuse põhiolemusest jäi noil aegadel siiski selgeks rääkimata, ei sündinud soliidse feministliku dialoogi traditsiooni ja võib-olla kaudselt ka tänu sellele hõljub meil naisõigusluse ümber siiani mingi imelik ja salapärane, peaaegu erootiline aura, poliitilises kultuuris aga on selle koha peal vaakum.

1Postimees 29. ja 31. 01. 1905, nr 23–24.

2A. A s t – A n i, Sotsialistliku noorsoo keskel enne revolutsiooni Tartus ja Viljandimaal 1905-1906. Rmt: Punased aastad Eestis. Mälestusi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. Toim. H. Kruus. Tartu, 1932, lk 51.

3L. I b r u s – K ö s t n e r , “Uudiste” ringkonnas 1904-1905. Reaktsiooni ajastul. Rmt: Punased aastad Eestis, lk 53.

4Sealsamas, lk 57.

5Vt Olevik 1903, nr 20.

6Tsit: H. К r u u s, Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina. Tartu, 1921, lk 43.

7А. К а 11 a s, Päevaraamat aastaist 1897-1906. Toronto, 1954, lk 254-255.

8J. L u i g a, Päevamured, I. Tartu, 1935, lk 76.

9P. P õ 1 d, Üks hooletusse jäetud külg tütarlaste kasvatuses. Naisterahva Töö ja Elu. Käsitööleht, 1912, nr 7.

10 M. R e i c h e n b a c h , Tütarlaste kasvatamisest. Naisterahva Töö ja Elu. Käsitööleht 1912, nr 1.

11Olevik 1903, nr 43.

12Olevik 1903, nr 21.

13Olevik 1903, nr 24.

14Olevik 1903, nr 17.

15Postimees 04.03.1905 ja 28.01.1906. Lähemalt sellest: K. H a 1 1 a s, Kirjutamata ajalugu: Jaan Tõnissoni võitlus naistega. Hommikuleht 11.02.1995.

16А. К а 11 a s, Päevaraamat aastaist 1897-1906, lk 261-262.

17J. L u i g a, Viirastused II. Naisterahva Töö ja Elu. Käsitööleht 1912, nr 3.

18F. К u 11, Mässumehi ja boheemiasi. Tallinn, 1933.

19Sealsamas, lk 62.

20 A. O s t r a – O i n a s, Jooni revolutsioonilisest tegevusest. Rmt: Punased aastad Eestis. Alma Ostra-Oinasest ja sajandialguse Tartu revolutsioonilistest naistest vt ka: T. H a u g, Salakorterist linnavalitsusse. Vikerkaar 1987, nr 11, lk 66–69.

21Punased aastad Eestis, lk 54–55.

22H. К r u u s, Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina, lk 92.

23Eesti Punased aastad Eestis, lk 50.

24V. P o s k a – G r ü n t h a l, Naine ja naisliikumine. Peajooni naisliikumise ajaloost ja probleemistikust. Tartu, 1936, lk 79.

25Sellest ja Tõnissoni mõnest iseloomujoonest “tundeinimesena” vt: L. O t s, Noore Hanseni kannatused. Ühest kirjanduslikust neimast. Vikerkaar 1995, nr 8, lk 49–60.
Artikkel

Võlast Trumpini: raisatud kriis

6. märts 2019

PIRET LOONE

Mina nägin suure finantskriisi tulekut. Mäletan eredalt seda hetke – istusin 2007. aasta hilissuvel-varasügisel New Yorgi metroos ja kurtsin oma tulevasele abikaasale, et me ei saa nädalalõppu koos veeta. Pidin koostama esmaspäevaks kohtuhagi ja mul oli kulunud terve päev, et üldse aru saada, milles asi. Paistis, et veel kaks sarnast juhtumit on oma järge ootamas. Seletasin asja vist umbes niimoodi lahti: „Ma ei saa päriselt aru, mis toimub, aga paistab, et suur hulk keerukalt struktureeritud võlakirju on maksevõimetud, sest nende tagatiseks on potentsiaalselt väärtusetud hüpoteegid, ja keegi ei tea, mis pärast maksevõimetuse väljakuulutamist investoritele jääb, sest võladokumendid on uskumatult halvasti koostatud.“ Need võlakirjad said hiljem kuulsaks „toksiliste varadena“, mida nimetati ka mitmesuguste koledate lühenditega, nagu CDO ja MBS. Metroosõidu lõpuks olime veendunud, et finantssüsteemiga on midagi väga korrast ära, ja ma tegin oma elu ainsa edukalt ajastatud turutehingu, vahetades oma väikeses pensionifondis aktsiad välja sularaha vastu. Ma ei näinud ette, mis edasi saab, kuid võib-olla oleksin pidanud aimama.

Obama ja demokraatide ebaadekvaatselt reaktsioonilt finantskriisile viib väga selge tee Donald Trumpini, kongressi sattumiseni vabariiklaste kätte ning paremäärmusluse tõusu ja normaliseerumiseni. Seda lugu on räägitud juba väga mitmest vaatenurgast, aga see väärib siin veel kord jutustamist, sest niihästi finantstööstuse juristina kui ka pühendunud poliitikavaatlejana jälgisin ma kriisi kulgu esireast.

Lauset „Ära kunagi lase heal kriisil raisku minna“ on omistatud mitmele tegelasele, kaasa arvatud Winston Churchill. Obamal ja demokraatidel läks see aga korda. Finantskriisi tagajärjel tabas USA-d majanduskollaps ning 2008. aastal olid valijad valmis otsustavalt hülgama Bushi ajastu igas valdkonnas. Finantskriis raputas keskklassi ameeriklaste usku Ameerika unelmasse. Seda kahel olulisel viisil. Esiteks, paljud inimesed kaotasid oma kodu või tundsid inimesi, kes olid selle kaotanud. See on kohutav emotsionaalne hirm, mis kergesti üle ei lähe, ning see muutis globaalse finantskriisi palju vahetumaks, isiklikumaks ja kaemuslikumaks kui sarnased kriisid minevikus. Tundsin mitut inimest, kes kaotasid töökoha, ja sain aastate jooksul näha mitmeid CV-sid, milles ilmnesid kriisiaegsete massikoondamiste haavad. Teiseks, need, kes olid olnud piisavalt heal järjel, et usaldada raha kasvatamine oma tulevase pensioni ja laste hariduse heaks finantsturgude hoolde, kaotasid usu sellise tuleviku turvalisusse, kaldusid järgnevatel aastatel vähem aktsiaturgudel investeerima ja magasid nõnda maha turgude tõusu. Mõistagi ainult veidi üle poole USA elanikest üldse omabki aktsiaid.

Obama reaktsioon finantskriisile oli minimalistlik, tehnokraatlik ja neoliberaalne. Tema kui Chicago ülikooli endise juuraprofessori seisukohalt võis see küll tunduda õige reageerimisviisina (see oli vale, aga mööngem ekspertarvamuste lahknevusi). Poliitika seisukohast oli see igal juhul katastroofiline. Valitsus asus välja aitama globaalseid finantsasutusi, mida peeti „süsteemselt tähtsateks“ (otseselt TARP-iga ehk „raskustes varade päästeprogrammiga“ ning kaudselt föderaalreservi laenudega, mille tagatiseks loeti fiktiivse hinnaga neidsamu „toksilisi varasid“). Vähe sellest – needsamad juhid, kelle all oli toime pandud ajaloo suurimaid petutehinguid, pistsid taskusse hiigelpreemiaid. Kõik see juhtus ajal, kui eluasemete omanikud pidid elama pankroti- ja väljatõstmishirmus. Pole võimalik üle hinnata, kui suurel määral see kahjustas Obama valitsuse legitiimsust ning õõnestas demokraatide väidet, nagu nad seisaksid rahva poolel võimurite vastu. Samal ajal sünnitas see populistliku vastulöögi sõna otseses mõttes tänavail, niihästi vasakult (Occupy Wall Streeti liikumine) kui ka paremalt (algsed Tea Party aktivistid).^[1] Oli selge, et ameeriklased üle terve poliitikaspektri on saanud vihaseks ja näevad toimuvat moraalse skandaalina. Samas paistis, et verivärske president Obama ei mõista kriisi mitte kuritööna, moraalse küündimatusena ega regulatsioonide läbikukkumisena, vaid juhusliku õnnetusena, mille eest ei vastuta tegelikult mitte keegi. Ta nägi oma ülesannet teatavate piiratud remondimeetmete rakendamises, mis aitaksid taastada kriisieelset finantssüsteemi.

Obama valitsus ajas olukorra poliitiliselt hullemaks, kui loobus krahhi põhjustanud tegelaste uurimisest ja kohtu alla andmisest. Ükski irvitav pankur, kes oli lihtinimeste hüpoteekidest CDO-sid tekitanud, ei pidanud veetma päevagi trellide taga, ükskõik kui kriminaalne ta käitumine ka polnud. (Donald Trump osutas sellele hiljem parastavalt.) Obama ütles kõige võimsamate finantsasutuste juhtidega kohtudes hoopiski, et tema valitsus „on ainus, mis jääb teie ning hangude ja teivaste vahele.“^[2] Järgmistel presidendivalimistel suutis küll Obama isiklik populaarsus üles kaaluda pulbitseva viha demokraatide eliidi ja finantstööstuse kokkumängu üle – talle tuli ka kasuks konkureerimine just Mitt Romneyga, kelle populistlik ja establishment’i-vastane maine oli täpselt nii tugev kui mõnel karikatuursel plutokraadil olla võis. Kui üldse olnuks võimalik leida oponenti, kelle kõrval neoliberaalne tehnokraat paistaks lausa populistina, siis oli seda nimelt too riskifondi juht, kelle häärber oli varustatud spetsiaalse liftiga autode jaoks. Kuid demokraadid kaotasid nii 2010. kui ka 2014. aasta vahevalimised, ja valusalt. Paistis, nagu oleksid demokraadid ja teataval määral ka Obama eelistanud Larry Summersit, Lloyd Blankfeini ja Ben Bernanket nendele Michigani inimestele, keda ähvardas eluasemest ilmajäämine.^[3]

Mida oleks Obama üldse teha saanud? Ainuüksi panganduse ja hüpoteeklaenude valdkonnas oli rida võimalusi. Natsionaliseerida ja rekapitaliseerida raskustes pangad ning panna nende etteotsa uus juhtkond. Lõhkuda regulatsioonide ja trustivastaste sammude abil suured finantsasutused väiksemaks. Püstitada regulatiivsed müürid investeerimispankade ja hoiupankade vahele (selline Suure depressiooni aegne regulatsioon oli tühistatud 1990ndatel). Seada sisse finantstehingute maks. Peatada hüpoteek-võlgade pankrotid seniks, kuni pankade laenupoliitika regulatiivne audit pole lõppenud. Ja seda kõike veel enne, kui me jõuame üldisemate poliitikateni, nagu eratervisekindlustuse kõrvale riikliku võimaluse pakkumine, miinimumpalga tõstmine, palju suurem eelarveline majandusstiimul, suuremad maksud rikastele, sh kinnisvaramaks jne. Enamikku sellest poleks tal läbi suruda õnnestunud, aga õigel viisil ebaõnnestumine on ikka olnud poliitiliselt kasulik ja teisendanud debatti. Obama alahindas alati presidendi võimet sihte seada, muuta seda, mida inimesed peavad saavutatavaks, tähtsaks ja vajalikuks. Trump on selles mõttes tema vastand – ta müüb tobedat, isegi vabariiklaste hulgas naeruväärset ideed müürist Mehhiko piiril säärase veendumusega, sulgedes selle nimel isegi valitsuse ning taotledes selle propageerimiseks endale televisioonis kõneaega, et sellest ongi saamas tõeline võimalus, ja kui see ka läbi ei lähe, saab ta nüüd iga kord, kui mõni immigrant peaks USA-s kuriteo sooritama, süüdistada demokraate, kes ei lasknud tal piirimüüri püstitada.

Vastuseks süüdistustele, et Obama ei ole keskklassi heaks midagi ära teinud, rõhutasid tema poolehoidjad kahte asjaolu: Obamacare’i ehk tervisekindlustusreformi ning vabariiklaste obstruktsiooni kongressis. Tõepoolest, Obamacare’i näol on tegu USA heaoluriigi võib-olla kõige suurema laienemisega pärast president Lyndon B. Johnsoni ametiaega. Tervisekindlustuse kaotus võib tänapäeva USA-s tähendada sõna otseses mõttes surmaotsust ning arstikulud on üks kõige tavalisemaid põhjusi isikliku pankroti väljakuulutamiseks. Näiteks hiljuti teatas Public Radio ühe tervisekindlustuseta suhkruhaige mehe surmast, kes oli insuliini kõrge hinna tõttu hakanud selle pealt kokku hoidma. Paraku on seesugused lood üha tavalisemad. Obamacare’i pakutavad hüved olid (a) esialgu varjatud neist kasusaajate eest segase, kasutajavaenulikult disainitud ligipääsu, sh tehniliste vigadega veebilehe taha, ning (b) seotud olemasoleva tervisekindlustustööstuse subsideerimisega, mida igaüks vihkab. Obamacare’i rakendumiseks kulus kaks aastat, selle turundus jäi puudulikuks ning seda varjutas vabariiklaste propagandahäma programmi väidetavate negatiivsete mõjude kohta. (Avalikkus ei tabanud ära iroonilist asjaolu, et Obamacare põhines ideel, mille oli algselt esitanud üks vabariiklaste mõttekoda ning seejärel ellu rakendanud Massachusettsi vabariiklasest kuberner – toosama Mitt Romney.) Vabariiklased rajasid 2010–2016 kõikidel valimistel oma kampaania edukalt just Obamacare’i ründamisele. Heaoluriigi laiendamiseks on tarvis tekitada lojaalsed mõjurühmad, kes hääletaksid oma hüvede säilitamise eest. Seda teadsid nii Franklin D. Roosevelt kui ka Lyndon B. Johnson, aga mänguteoreetikud ja poliitikaeksperdid, kes kavandasid Obamacare’i, seda ilmselt ei teadnud. (Võimalik, et nad pidasid silmas üht teist mõjugruppi – haiglaid, kindlustusfirmasid ja arste, kes olid 1990. aastatel teinud edukat lobitööd, et nurjata varasem katse pakkuda üleriigilist tervisekindlustust.) Alles nüüd, kaheksa aastat pärast sisseseadmist, on Obamacare muutunud lõpuks nii populaarseks, et demokraadid tegid salgamatult ja edukalt selle saavutustest hiljutiste vahevalimiste kampaania tugisamba. Samal ajal õnnestus Trumpil esineda eriti naeruväärse valega ja ähvardada ühes kampaaniakõnes, et kui demokraadid saavutavad esindajatekojas enamuse, kaotaksid nad Obamacare’i ära. (Oma presidendikampaanias oli Trump ise valjuhäälselt lubanud Obamacare’i tühistamist ja asendamist.)

Vabariiklaste obstruktsioon? Obama ja demokraadid said kaks aastat valitseda nii, et kõik kolm valitsuse haru – presidentuur, senat ja esindajatekoda – olid demokraatide kontrolli all, aga nagu 2010. aasta vahevalimistel ilmnes, ei tajunud valijad, et demokraadid oleksid oma lubadusi täitnud. Demokraadid kulutasid oma seadusandliku ajaakna, koostades stiimulipaketi, mis oli liiga väike selleks, et enamus oleks selle kasu tajunud, Obamacare’i paketi ning rahandusasutuste reguleerimise seaduse, mille kirjutas valmis finantstööstus ise.^[4] Inimeste jaoks, kes olid 2008. aastal hääletanud Lootuse ja Muutuse poolt, polnud see just kuigi inspireeriv. Õigupoolest üritas Obama kogu aeg vabariiklastega kompromisse leida ning tubli tehnokraatliku neoliberaalina esineda mõlema poole poliitikast kõrgemal seisjana. Nii püüdis ta 2011. aastal saavutada nn suurt tehingut, mis eelarvedefitsiidi kahandamiseks oleks ohvriks toonud midagi tema valijatele tähtsat, nimelt riikliku pensioniprogrammi – vastutasuks maksutõusu eest.^[5] Poliitiliselt rumalamat plaani pole vist kunagi välja mõeldud. Õnneks hoidis esindajatekoja vabariiklaste fraktsioon selle tehingu ära, sest sõna „maksutõus“ mõjus kärpepuristidele liiga ärritavalt. Vastasel korral oleksid demokraadid saanud valimistel nii ülekaalukalt lüüa, et isegi Alf Landonil oleks neist hale hakanud.^[6]

Kasutades täidesaatva võimu hoobasid, sõdis Obama küll vabariiklaste obstruktsionismile vastu, kuid tema eesmärgid ei olnud selles sõjas niisugused, millest kaalukeeleosariikide valged keskklassi valijad oleksid hoolinud, ning ta tegi ka vähe, et neid hoolima panna. Keskkonnakaitseagentuur tegi ära suure töö süsinikuemissiooni kahandamiseks. See on tõesti tähtis, kuid pole intuitiivselt veetlev marginaliseeritud valgetele demokraatidele Michiganis, Ohios või Pennsylvanias (nn roostevööndi ajalooliselt rasketööstuslikes osariikides), mida oleks hiljem Hillary Clintoni võiduks tarvis läinud. Obama ei suutnud või ei tahtnud seda ka afišeerida oma tähtsa pärandina, mis kaitseb sealsete elanike laste tulevikku. Ühes tähtsas valdkonnas, kus Obama oleks saanud kasutada täidesaatva võimu määrusi demokraatide valijate tegelikuks aitamiseks – kui Wisconsini osariigi kuberner hakkas piirama ametiühingute õigusi –, ei teinud ta kummalisel kombel mitte midagi. Taas kord paistis, et Obama meelest ei ole ametiühingud kuigi tähtsad, ehkki need on ajalooliselt andnud demokraatide kandidaatide valimiskampaaniatele palju raha ning vabatahtlikke aktiviste. Paljud neist hülgasidki 2016. aastal Hillary Clintoni ja hääletasid Trumpi poolt.

Valitsemisaja viimasel kolmel aastal kujunes Obama avalikuks kuvandiks mõjujõuta mees, kes on kas lüüa saanud või ei taha võidelda. Ainult kaks näidet: massitulistamised ja kampaania „Black Lives Matter“, mis püüdis pöörata rahva tähelepanu politsei vägivallale afroameeriklaste vastu. Ainsad korrad, kui Obamat nähti tema ametiaja viimasel paaril aastal avalikkuses rahvale kõnet pidamas, olid pärast massitulistamisi. Sellest sai domineeriv pilt – kurb mees, kes käib matustel, soovides asjatult, et vabariiklased võtaksid midagi ette tulirelvavägivalla vastu. Aga kui afroameeriklased tulid tänavatele, et protesteerida politsei toime pandud tapmiste vastu, jäi Obama kõrvale – arvatavasti kuna pelgas, et tema otsene sekkumine võiks olla kohatu ja õhutada kirgi ning anda toitu tollase presidendikandidaadi Donald Trumpi süüdistustele, nagu seisaks ta kriminaalide poolel ja politsei vastu.

Ühesõnaga, kui inimesed hääletasid 2008. aastal Obama poolt, arvasid nad, et hääletavad 21. sajandi Franklin D. Roosevelti poolt, olles meeleheitel ja hirmul ning soovides leida inspiratsiooni Ameerika esimeselt mustanahaliselt presidendilt. Selle asemel said nad neoliberaalse tehnokraadi, kes oli isiklikult küll suhteliselt populaarne, aga kes taotles minimalistlikke, pisikesi ja sageli raskesti mõistetavaid eesmärke ning kelle katsed neid saavutada enamasti nurjati.

Võitlused, mille president valib, peaksid selgesti ja arusaadavalt olema võitlused nende valijate nimel, keda soovitakse enese poolele võita – ja õigetes võitlustes lüüasaamine võib sulle poliitiliselt anda nende silmis sama palju usaldust (ja võimalust oma oponente maha teha), nagu annaks võit. Poliitilisse võitlusse astudes ütled sa selgesti välja, mille poolt sa ise seisad ja mille poolt on sinu oponendid, ning see sunnib oponente oma ebapopulaarseid positsioone tunnistama ja end nendega siduma. Kaotades riputad sa võitjate poliitika ebapopulaarsed tulemused oma oponentidele kaela ning selgitad neile, keda võitjate poliitikad otseselt riivavad, et sina tahtsid hoopis midagi muud. Dramaatiline kaotus on alati midagi kütkestavat – ameeriklased armastavad lüüasaanut ning võimutute ägedat kaitsjat. Andrew Jackson teadis seda, Teddy Roosevelt teadis seda, Truman teadis seda kindlasti ning kogu Trumpi edu põhineb vaistlikul arusaamisel sellest. Ainult tehnokraatlik Barack Obama – keda mõnda aega ülistati kui oma aja suurimat poliitikut – seda ei taibanud.

Obama võitles sageli valede inimeste eest, nägi õigete inimeste entusiasmis tülinat, tähelepanu kõrvalekallutajat healt valitsemiselt, pidas oma õigeid võitlusi peamiselt salajas, ja (nagu hea tehnokraat, kes on sisse võetud oma enesepildist ühishüvangu erapooletu taotlejana) ei tahtnud kunagi, et teda tajutaks mingite oluliste hüvede andjana spetsiifilistele gruppidele.

Kas selles oligi põhjus, miks Trump 2016. aastal võitis? Jah, aga mispärast Clinton kaotas? Kokku said kaks tegurit: oma mõju avaldas veerand sajandit kestnud Clintonite-vastane propaganda ning Hillary Clintonist oli saanud status quo kehastus valijate silmis, kes tahtsid ikka veel muutust ning mõnel määral soovisid kogu kupatust pea peale keerata.

Juba 1991. aastast peale on eksisteerinud sõna otseses mõttes tööstusharu, mis on arenenud haiglases sümbioosis Ameerika ajakirjandusega ning pühendunud Clintonite ründamisele ja hävitamisele, püüdes mustata avalikku ettekujutust nende moraalsest iseloomust. Sellel propagandal oli Trumpi valimise seisukohalt kaks olulist mõju – üks, mis toimis vabariiklastele, ja teine, mis toimis peaaegu kõigile ülejäänuile. Vabariiklaste poolehoidjatel oleks niikuinii olnud tugev motivatsioon hääletada Hillary Clintoni vastu. Need valijad ei hääletanud tingimata Donald Trumpi poolt, vaid inimese vastu, kelles neid oli aastakümneid treenitud nägema halvimat ja keda oli kujutatud USA kõige korruptiivsema, äärmiselt ohtliku isikuna. Tähtsam mõju oli aga see, mis toimis ülejäänud valijaskonnale. Hääletamine Hillary Clintoni poolt tähendanuks hääletada nelja aasta poolt täis uurimiskomisjone, süüdistusi, segaseid ja vastuolulisi narratiive ning kisa kõige üle, mida Clinton on oma avalikus elus teinud. Clintoni poolt hääletamine tähendanuks hääletada järjekordsete ülekuulamiste poolt Liibüa asjus. Clintoni valimine tähendanuks veeta järgmised neli aastat, lugedes keerukaid üksikasju selle kohta, kuidas Clintonite heategevusfondi on rahastanud saudid (tagantjärele on see naljakas, arvestades just Trumpi erilist lähedust Saudi Araabiale), ning detaile tema meiliserveri kohta. Hillary Clintoni poolt hääletamine tähendanuks veel nelja aastat tabloidide ulgumist Bill Clintoni kõrvalehüpete üle ja sigarinalju. Vabariiklased teadsid, et saavutavad enamuse vähemalt ühes kongressikojas ning nõnda omandavad nad järelevalvevõimu, mis teeks Clintoni presidentuurist süüdistuste näitemängu.

Clinton üritas vastukaaluks sellele masendavale mõjule rõhutada enda kui võimaliku esimese naispresidendi ajaloolisust ning tõsta sellega naiste valimisosalust. Selles polnud tal suuremat edu – külastasin nädal enne valimisi üht tema kampaaniabürood tugevalt demokraatide poole kalduvas San Fancisco lahepiirkonnas ning see oli suur ja tühi, välja arvatud mõned kõrgemas keskeas naisvabatahtlikud. Mõni inspireerivam kuju oleks olnud edukam, aga raske on sisendada vaimustust, kui sind on läbi veetud igast mülkast, mida vabariiklaste partei ja hulk nende miljardäridest rahastajaid on kahekümne viie aasta jooksul leiutanud. Naiste suuremale valimistoetusele võis arvatavasti avaldada omakorda vastasmõju misogüünia. Tõenäoliselt mõjutasid valimistulemust ka FBI sekkumine viimasel minutil, Vene häkkimisskandaal ja rida muid tegureid, aga nende mõju poleks olnud nii otsustav ilma nimetatud laiemate probleemideta.

Mis puutub finantskriisi tagajärgedesse, siis oli selge, et Clinton oleks tähendanud Obama tehnokraatia jätku ning lähtunud majanduses arvatavasti veelgi tugevamalt neoliberaalsetest seisukohtadest, mis aga on demokraatide püsi-valijaskonna seas ebapopulaarsed – ning seda juba ilma Obama isikliku sarmita. Samal ajal kuulutas Trump valjuhäälselt, et süsteem on pandud toimima rahva kahjuks ning New Yorgi pankurite kasuks, kellel on korruptiivsed sidemed Washingtoniga. Teisel ja kolmandal presidendivalimiste debatil küsis Trump, et kui Hillary Clintonil leidub lahendusi Ameerika probleemidele, miks ta pole neid siis oma avalikus elus veedetud veerandsaja aasta jooksul rakendanud? Hillary Clinton on olnud esimene leedi, senaator ja välisminister. Ta juhib globaalset fondi, mis kogub raha miljardäridelt. Ta peab kõnesid – salajasi kõnesid, mille sisu ta keeldub teistega jagamast – pankuritele, kes maksavad talle paari tunni eest rohkem, kui teie teeniksite kahe aastaga. Talle on oma toetust avaldanud seltskond vanu valgeid mehi mõlemast parteist, kes on valitsenud riiki peaaegu terve minu eluaja. Kui teile ei meeldi, kuidas asjad käivad, ja kui te tahate muutust, siis tema pole küll kandidaat, kes teid vaimustaks. Kui Trumpi väide, et süsteem on pandud tööle teie kahjuks ning korruptiivsete Washingtoni-sidemetega New Yorgi pankurite heaks, teis vähimatki vastukaja leiab, siis võite ühtlasi olla kindlad, et Hillary Clinton ei võtaks selle vastu ette midagi, sest seesama ebaaus süsteem on tema kasuks seni küllaltki hästi toiminud. Väide, et Clinton on osa kallutatud süsteemist, leidis vastukaja paljudes ja sellele oli ka raske vastu vaielda, kui kohe ta majandusplaani alguses mainiti suurfirmadele kavandatud maksusoodustusi kodumaale tagasi toodava raha pealt – samm, mis oli otse üle võetud vabariiklaste soovinimekirjast. See Clintoni käik, et meeldida mõõdukatele vabariiklastele, kes Trumpi jälestasid, ei andnud aga midagi selleks, et aktiveerida marginaalseid valijarühmi.

Kui ma jälgisin Trumpi kõnet vabariiklaste kongressil, ei avaldanud see mulle vähimatki muljet seni, kui ühel hetkel ta pöördus kaamera poole ja müristas ehtsa tõsielutelesaate näitleja ning jõumeheks pürgija häälel: „MINA OLEN TEIE HÄÄL.“ Siis tundsin ma judinaid ja mõtlesin esimest korda, et äkki ta võidabki.

Meedia normaliseeris Trumpi, koheldes teda kuulsuseklatši ja mitte poliitilise reportaaži reeglite järgi – andes talle platvormi, millelt karistamatult pilduda alasti valesid, ning veendes paljusid valijaid, et tema otseselt diskvalifitseerivad teod on samaväärsed Clintoni suhteliselt väikeste skandaalidega. Mõistagi on USA meedia väärekvivalentsuse – „nii teevad mõlemad pooled“ – ori ning kinnismõtteliselt keskendunud kuulsustele. Kuid märgiliseks osustus just see tsitaat: „Trump ei tarvitse küll olla hea Ameerikale, aga ta on kuradi hea CBS-ile.“^[7] Paljud meediakanalid ei suutnud ega suuda praegugi hoiduda laskmast Trumpil otse publikule kõneleda, sest ta viib üles vaatajanumbrid, veebiklikkide arvu või mis tahes muud kasumlikkuse näitajad. Meedia küll mõistis ja mõistab teda hukka, aga teda lakkamatult esiplaanile seades annab talle ka tõsiseltvõetavuse. Trump suutis ja suudab seal pidevalt esitada oma arvamusi ilma filtri või vahenduseta. Enne 2018. aasta vahevalimisi suutis Trump edukalt kihutada meedia jälgima põgenike „karavani“ teekonda Kesk-Ameerikast USA-sse, kujutades seda kui vastikute tumedanahaliste inimeste sissetungi USA territooriumile ning tehes nii meediast oma pideva rassivaenuässituse megafoni. (Ta läks isegi niikaugele, et andis käsu saata piirile sõjavägi.) Muidugi olid Trumpi väited liialdatud ja valed, sest põgenikud, kes kulgesid mitmekesi koos oma julgeoleku huvides, ei kujutanud endast ilmselgelt mingisugust ohtu riigile, millel on kõige vägevam sõjavägi maailmas, ning paljudel neist oli arvatavasti niikuinii seaduslik õigus paluda varjupaika. Meedia kõneles küll sellestki, aga jälgis hinge tõmbamata karavani kulgemist ja Trumpi avaldusi. See on nüüd saanud uueks normaalsuseks.

Vabariiklik partei on aga kulutanud viimased 40 aastat selle nimel, et taastada nn Kullatud ajastu, nii nagu nemad seda ette kujutavad, püüdes tagasi keerata Roosevelti Uut kurssi, Johnsoni Suurt ühiskonda (st vaesusevastaseid sotsiaalõigluse programme) ning kodanikuõiguste liikumist. Samal ajal koosneb demokraatide eliit peamiselt inimestest, kes on (a) täielikult omaks võtnud neoliberaalsed eeldused, mis õigustavad plutokraatiat, ning (b) saavad isiklikku kasu plutokraatlikust ühiskonnakorrast enesest. Ameerika keskklass aga kidub ning on suutnud vaevu uuesti saavutada selle elatustaseme, mis tal oli enne finantskriisi. Aga seegi võib ühe hetkega muutuda, sest turvavõrk on hõre (enamikul ameeriklastest oleks raske katta paarisaja dollari suurusi ootamatuid väljaminekuid). Ameeriklased tahavad elementaarset inimlikku turvatunnet, mis tuleks teadmisest, et nad ei kaota oma töökohta, eluaset ja elu, kui peaksid haigeks jääma. Kuid vabariiklaste partei – ja demokraatide eliit – on neile jutlustanud, et nende ebaturvalisus ja viletsus tuleneb loomulikest turujõududest, mida ei saa muuta. Nad mõistavad, et see on jama, sest see polnud ju nõnda nende vanemate jaoks ega ole nõnda ka nende inimeste jaoks, kes ilmselgelt kallutatud majandussüsteemist kasu lõikavad. Aga neile on jutlustatud, et igasugune valitsuspoolne püüdlus neid aidata oleks ebamoraalne ja – „me suudame seda teaduslikult tõestada“ – teeks olukorra ainult hullemaks. Kui see on tõesti parim, mida süsteemil pakkuda on, hakkavad süsteemivastased kandidaadid paistma headena. Ja kui nii, siis on vabariiklaste valija silmis loogiline, et isegi kui valitsus ei saa tagada nende majanduslikku kindlustatust, saab ta ehk vähemalt neid kaitsta majandust ähvardavate välisohtude eest, lähtugu nood siis välismaale viidud töökohtadest või sissevoolavatest immigrandikaravanidest. Sest ähvarduste ja jõu kasutamine, eriti tumedanahaliste inimeste vastu, on midagi sellist, mida valitsus kindlasti teha suudab. Ja ennäe, siin ongi Donald Trump, kes õnnelikul kombel seisab ainsa loogilise väljapääsu juures.

Nihkumine paremäärmuslusse ja süsteemivastase poliitilise liikumise tõus pärast Suure depressiooni järgset suurimat majandusvapustust oli üledetermineeritud ebaadekvaatsete vastustega sellele sündmusele: demokraatliku partei president astub üles ja teatab suurpankade juhtidele, et tema seisab nende ja revolutsiooniliste masside vahel; pangajuhtidele makstakse hiigelpreemiaid, samal ajal kui töölisklassi ähvardab kodust ja töökohast ilmajäämine ning viletsus; ebavõrdsus kasvab dramaatiliselt ning poliitikas domineerivad miljardärid, kes ostavad ära poliitilisi liidreid, et oma jõukust suurendada.

Laiemalt võttes toimus Euroopas ja Ladina-Ameerikas 2008. aasta finantskriisi ja majanduslanguse tagajärjena samuti dramaatiline pööre parempoolsete süsteemivastaste parteide poole. AfD tõus Saksamaal, Orbáni tagasitulek võimule peaaegu fašistina, paremäärmuslaste ülekaal Austria valitsuses, Brasiilia neofašism, EKRE Eestis – iga arenenud või arengudemokraatia, mis oli omaks võtnud neoliberaalsed lahendused, seisab nüüd vastamisi oma mittemajandusliku kriisiga, mis enamasti seostub etnilise hirmuga ning jõududega, mis väidavad end „kaitsvat“ rahvuse tuuma mingisuguse välisohu eest. Tere tulemast 1930ndatesse, sõbrad!

Vahetult pärast 2016. aasta valimisi tundsin end jõuetuna, hirmununa, pettununa. Nagu teadis juba Alexis de Tocqueville, on inetust avalikust kemplusest kerge taanduda eraellu. On väga kerge ja ahvatlev taganeda künismi, ükskõiksusse või relativismi, saata maailm põrgusse ning lülitada välja selle Twitteri-voog. Paistis, nagu oleks Ameerika otsustanud pillata tuulde Uue kursi ja sõjajärgse rahvusvahelise korra pärandi ning unustanud õppetunnid, mille andsid toonane depressioon ja sõda ning neid loonud maailm, kus valitsesid rassism, imperialism ja ohjeldamatu majanduslik rõhumine. Ameerika ja ülejäänud maailm peab need õppetükid uuesti läbi võtma või ta hävitab end, kuid ehk on seekord meie õppetundidel väiksem hind. Siinkohal saan ma lõpetada lootusrikkal noodil. Pärast valimisi julgustasime sõpradega üksteist vastastikku mitte jääma passiivseks, vaid ühinema, organiseeruma, tegema vabatahtlikku tööd, kirjutama, annetama, protesteerima, osalema aktsioonides. Vasaktiib on muutunud hämmastavalt energiliseks. Sõbrad, kes olid poliitika mainimise peale alati õlgu kehitanud, hakkasid käima meelt avaldamas selle vastu, kuidas Trump kohtleb … jah, nimekiri on pikk. Teleka vaatamise asemel hakkasid inimesed organiseerima poliitilisi koosolekuid ja süstima uut energiat oma kohalikesse parteirakukestesse. Naised moodustasid kirjaklubisid ning saatsid laiali tuhandeid käsitsi kirjutatud postkaarte oma kohalikele esindajatele, asutustele, ja – mis kõige tähtsam – valijatele kaalukeelepiirkondades.^[8] Juristid loovutavad iga päev oma aega, nõuandeid ja raha, et abistada immigrantide lapsi, keda hoitakse kinnipidamislaagrites USA–Mehhiko piiril; nad ilmusid kiiresti lennujaamadesse, kui Trumpi muslimitevastane reisikeeld seal kaose tekitas. Üks mees kolis New Yorgist Texase piirile, et filmida mitu kuud järjest päevast päeva immigrantidest laste kinnipidamislaagrit (see oli edukas protest, laager suletakse). Inimesed ei anna alla oma võitluses moodustada ametiühinguid nende vastu vaenulikus keskkonnas. Nad läksid 2018. aasta novembris hääletama ja võitsid – alates paljudest väikestest kohalikest ametikohtadest kuni esindajatekojani. Rahvas on lükanud tagasi selle kõige mürgisema vale, mis võimaldab režiimil kurja teha – et nad ei saa sinna midagi parata.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.

^[1] Tea Party liikumine kasseeris tulu oma jõupingutustelt sisse 2010. aasta vahevalimistel, mis andsid vabariiklastele juurde 63 kohta esindajatekojas. Occupy Wall Streeti liikumine jäi valimispoliitikast kõrvale ning alles Trumpi radikalism suutis 2018. aastal süstida energiat vastulöögiks vasakult, eriti naistelt.

^[2] E. Jarvis, Inside Obama’s Bank CEOs Meeting. Politico, 03.04.2009; https://politi.co/2siR7Gd.

^[3] Obama valitsuse majandusnõunik, endine Harvardi ülikooli president ja rahandusminister Summers teenis 2006.–2007. aastal 16 kuuga 5 miljonit dollarit ühe suure New Yorgi riskifondi osalise tööajaga juhina ning kogus peaaegu 3 miljonit esinemistasudena tollastelt finantsasutustelt. Blankfein juhtis 2006–2018 tähtsat New Yorgi investeerimispanka Goldman Sachs, mille hüüdnimeks oli „suur vampiirkalmaar“. Finantskriisi-aegne föderaalreservi ehk riigipanga president Bernanke seisis Wall Streeti väljaaitamise eest, samuti ka selle eest, et kärbitaks sotsiaalkindlustuse ja Medicare’i (pensionäride tervisekindlustuse) programme.

^[4] Kuigi majandusteadlased on üldiselt üksmeelel selles, et stiimulipaketist oli palju abi, mh tööpuuduse vastu, ei olnud see piisavalt suur ning selle mõju polnud valijatele ilmne. Obama õõnestas ka ise oma kauplemispositsioone sellega, et esitas väiksema paketi, kui tema nõunikud ja paljud majandusteadlased olid soovitanud, ja vastutulekuna vabariiklastele pani üle 30% stiimulipaketist toimima maksukärbete või -tagastuste kaudu. Muidugi tegid vabariiklased stiimulipaketi sellegipoolest maha, näiteks tollane spiiker John Boehner nimetas seda 2011. aastal „mõttetu „stimuleerimise“ priiskamispeoks“ ning kurtis „ülemääraste regulatsioonide ja lämmatava riigivõla üle, mis hoiab tagasi töökohtade loomist erasektoris“. Riigipank alustas oma „kvantitatiivse lõdvendamise“ programmi. Kuid nõudluskriisi lahendamiseks saab rahapoliitika olla eelarvepoliitikast parem siis ja ainult siis, kui vahendav finantssüsteem, millesse rahapoliitika erakorralist likviidsust süstib, suudab laenu anda produktiivsemal viisil (st töökohtade loomiseks), kui seda suudaksid riiklikud kulutused. Seda teemat tõsisemalt ei arutatudki.

^[5] S. Ferris, Showdown Scars: How the $4 Trillion „Grand Bargain“ Collapsed. The Hill, 10.02.2016; https://bit.ly/2CaTFuP.

^[6] Alf Landon oli 1936. aastal vabariiklaste presidendikandidaat, kes jäi Franklin D. Rooseveltile ülekaalukalt alla kõigis osariikides peale kahe.

^[7] P. Bond, Leslie Moonves on Donald Trump. Hollywoodreporter, 29.02.2016; https://bit.ly/2JGjEMR. CBS on üks USA suurimaid telekanaleid.

^[8] W. Wan, Postcards from the left. Resistance groups take aim at Trump, one letter at a time. Washington Post, 02.11.2018.
Arhiiv, Artikkel

Võla valud ja võlud majanduspoliitikas

3. märts 2019

RINGA RAUDLA

Sageli on nii, et kui mingeid ideid avalikus ruumis pidevalt kuulda, hakkame neid võtma enesestmõistetavate tõdedena ja ei pea enam vajalikuks sügavalt järele mõelda, kust nad pärinevad ja kas nad ikka endiselt kehtivad. Kui aga mingit ideed enesestmõistetavaks pidada, võib see ühel hetkel dogmaks muutuda ja poliitikakujundamist liigselt jäigastada.

Juba viimased 27 aastat on madalat riigivõlga Eesti poliitikas lausa fetišeeritud ja peetud valitsuse edukuse üheks oluliseks mõõdupuuks. Madalast avaliku sektori laenukoormusest on saanud tugevalt domineeriv poliitiline norm – kirjutamata reegel, mille rikkumist peetakse ebasoovitavaks.

Käesoleva artikli eesmärgiks on anda ülevaade, kuidas majandusteadlased võla rolli majanduspoliitikas on hinnanud ja lahanud, ning analüüsida, kust pärinevad madala võlataseme kui poliitilise orientiiri juured Eestis ja milliseid soovitusi võiks anda edaspidiseks.

Mida väidavad majandusteooriad avaliku sektori võla kohta?

20. sajandi esimesel poolel domineerinud klassikaline majandusteooria väitis, et riigil on mõttekas võtta laenu investeeringukulude katteks. Et tulevased põlvkonnad saavad pikaajalistest investeeringutest kasu, peeti õigustatuks, et nad kannaksid ka osa investeeringuteks tehtud kuludest – makstes makse investeeringuks võetud laenu katteks. Klassikalise majandusteooria järgi oli eelarvepoliitika protsükliline ehk majandustsükliga kaasas käiv. Protsükliline eelarvepoliitika tähendas, et kui majandus ja sellega seoses maksutulud langevad, peab riik ka kulutuste poolel oma püksirihma pingutama. Kui majandus hoogustub, võib riik rohkem kulutada.

Briti majandusteadlase John Maynard Keynesi ja tema järelkäijate mõjul aga toimus majandusteoreetilises mõtlemises 20. sajandi keskpaigas oluline muutus. Paljuski ajendas seda Suur depressioon, mis näitas, kui tõsiseks ühiskondlikuks probleemiks võib muutuda töötus. Eri riikide lahendused 1930. aastatel (sh USAs rakendatud New Deal, mis püüdis majandust ergutada infrastruktuuriprogrammide ja sotsiaaltoetusega), aga ka suured kulutused Teisele maailmasõjale näitasid, et täiendavate kulutustega on võimalik tööpuudust leevendada. Keynes väitis, et fiskaalpoliitika oluliseks eesmärgiks peaks olema majanduse stabiliseerimine. Vastutsükliline eelarvepoliitika tähendab, et majandustsükli langusfaasis peaks riik majandust täiendavate kulutustega turgutama (selleks vajadusel ka laenu võttes), buumi faasis aga majanduse ülekuumenemist kulude ohjeldamise ja täiendavate maksudega piirama. Keynesi arvates on töötus oluliselt suurem probleem kui inflatsioon ning kui laenu võtmine toob kaasa inflatsiooni mõnetise tõusu, võib seda pidada vastuvõetavaks ohvriks töötuse määra vähendamise eest.

Keynesiliku majanduspoliitika ideed tundusid hästi toimivat 1950. ja 1960. aastatel, kuid jäid hätta 70ndatel, kui Lääneriikide majanduses valitsesid korraga inflatsioon ja kõrge tööpuudus. Niisuguse majandusliku seisuni viis Bretton Woodsi süsteemi lagunemise ja ülemaailmse naftašoki kombinatsioon. Selles olukorras ei pakkunud Keynesi ideed enam fiskaalpoliitikale selget juhist: tööpuuduse leevendamiseks oleks pidanud eelarvekulutusi (ja võlga) suurendama, inflatsiooni leevendamiseks aga vähendama. 1970. aastate keeruline majanduskeskkond lõi pinnase monetarismi esiletõusuks. Monetarism – eesotsas Milton Friedmaniga – väidab, et inflatsioon on oluliselt suurem probleem kui töötus ning et peamiseks makromajanduse stabiliseerimise instrumendiks peaks olema eelarvepoliitika asemel rahapoliitika – ehk majanduses ringleva rahahulga mõjutamine.

1980.–1990. aastatel pakkusid majandusteadlased välja mitmeid fiskaalpoliitika ja rahapoliitika sünteese makromajanduse stabiliseerimiseks, aga üldiselt omistati suuremat osatähtsust siiski rahapoliitikale.

2008. aasta finantskriisile järgnenud majanduskriis võinuks teoreetiliselt anda võimaluse Keynesi ideede globaalseks tagasitulekuks, kuna oli selge, et rahapoliitika instrumendid ei ole enam majanduse turgutamiseks piisavad ja riigid peavad selleks kasutama fiskaalpoliitilisi meetmeid. Eurotsooni kontekstis aga piirasid Keynesi ideede ulatuslikumat mõju aastail 2010 ja 2011 lahvatanud riigivõlakriisid, mis neoliberaalsele majandusteaduslikule diskursusele – mis riigivõlga kohati lausa demoniseerib − taas uue hingamise andsid.

Kui „halb“ võlg tegelikult majandusele on?

Ehkki riigivõlg kui nähtus on majandusteadlastele palju huvi pakkunud ja sel teemal on tehtud suur hulk uurimusi, ei ole siiani kujunenud ühtset arusaama võla ja majanduskasvu seosest. 2010. aastal lõi majandusteaduslikes ringkondades laineid Carmen M. Reinharti ja Kenneth S. Rogoffi artikkel, mis väitis, et kui valitsuse võlatase ületab 90% SKP-st, siis hakkab see majanduse kasvu piirama.^[1] Praeguseks on selle artikli väiteid juba vaidlustatud.^[2] Näiteks mõnes majandusteadusliku kirjanduse ülevaates on jõutud järeldusele, et seni pole ükski
uuring suutnud piisava veenvusega tõestada põhjuslikku seost kõrge võlataseme ja väiksema majanduskasvu vahel.^[3] Mõned hiljutisemad uuringud on isegi näidanud, et põhjuslik seos võib olla vastupidine: madal majanduskasv võib pigem viia kõrgema võlatasemeni, mitte vastupidi.^[4]

Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis võiks mainida ka üht huvitavat uuringut, mis leidis, et nendes postsotsialistlikes riikides, kus oli suurem riigivõlg, langes majandus kriisi ajal vähem kui seal, kus riigivõlg oli väiksem.^[5]

Võlafoobia Eestis

Mõistmaks, miks madala laenukoormuse ideest on saanud Eesti poliitikas nii tugev kirjutamata reegel, tuleb minna ajas tagasi 1990. aastate algusesse ja analüüsida, kuidas see poliitiline norm kujunes.

Esiteks oli madala võlataseme hoidmine 90ndate alguses paratamatu. Värskelt taasiseseisvunud riigil oleks olnud raske minna rahvusvahelistele finantsturgudele ja teatada: „Siin me nüüd oleme, sooviks hea meelega laenu võtta.“ Vaid väga vähesed oleksid nõus olnud sellisele uustulnukale laenu andma ja kui, siis üsna soolase hinnaga.

Teiseks, äsja iseseisvuse saavutanud riigil oli tarvis tõestada – nii endale kui teistele − oma reaalset iseseisvust ehk seda, et tullakse ise toime oma vahendite piires, ilma kelleltki ulatuslikku toetust saamata. Uskumus, et „võlg on võõra oma“, tekitas tunde, et kellelegi võlgu olemine suurendab võõra „mõjuvõimu“ riigi üle, ja seda üritati iga hinna eest vältida.

Kolmandaks, võla võtmist piirasid 90ndate alguses ka muud makromajanduslikud valikud. Kõige olulisem nendest oli rahapoliitika alustalaks valitud valuutakomitee süsteem, mis olemuslikult piirab laenu võtmist. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kontekstis oli üleminekuaja alguses selle süsteemi kasuks otsustamine üsna harukordne valik. Peale Eesti võeti see kasutusele veel Bulgaarias, Leedus ja Bosnia-Hertsegoviinas. Selle kasutuselevõtu Eestis tingisid ühelt poolt konkreetsete indiviidide (sh Ardo Hanssoni ja tema doktoritöö juhendaja Jeffrey Sachsi) mõju rahareformile, teiselt poolt ideoloogilised kaalutlused ning ka poliitikakujundamise suutlikkuste realistlik hindamine. Valuutakomitee süsteemi kasuks otsustati lootuses, et see võimaldab makromajandusliku poliitika „autopiloodi“ peale panna ja väldib riigi liigset sekkumist majandusse. Samuti ei vajanud see süsteem väga ulatuslikku makromajanduse juhtimise kompetentsi, mis äsja iseseisvunud riigis oli pigem napp.

Sellised majanduse juhtimise (või siis „mittejuhtimise“) hoovad tundusid eriti atraktiivsed 90ndate alguses, kui Nõukogude Liidu lagunemise valgel leidis ühtlasi aset neoliberalismi võidukäik. Nagu esimene peaminister Mart Laar oma memuaarides on vihjanud, oli ta enne peaministriks saamist lugenud läbi vaid ühe majandusteadusliku raamatu ja selleks oli Milton Friedmani „Vabadus valida“, mis propageerib valitsuse võimalikult piiratud sekkumist majandusse. Kuna Friedman oli ka monetaristliku majandusjuhtimise keskseid kujusid, siis oli keskendumine rahapoliitikale (ja fiskaalpoliitika kõrvalejätmine) makromajanduslikus juhtimises ideoloogiliselt loogiline valik muude turusõbralike valikute (proportsionaalne tulumaks, tollimaksude kaotamine jne) kõrval.

Siinkohal võiks küsida, miks oli makromajandusliku stabiilsuse tagamine Eesti valitsusele 90ndate algupoolel nii oluline? Kahtlemata aitas selle väärtustamisele kaasa 80ndate lõpu ja 90ndate alguse traumeeriv kogemus hüperinflatsiooniga, mis paljude inimeste säästud ära sõi. Samalaadset vapustavat kogemust hüperinflatsiooniga 1920. aastatel (mis omakorda viis poliitilise radikaliseerumiseni) on peetud ka üheks põhjuseks, miks Saksamaal fiskaalset konservatismi tänini nii suure au sees peetakse.

1990. aastate alguses tehtud majanduspoliitilised valikud – tasakaalus eelarve, valuutakomitee süsteem ja proportsionaalne tulumaks – tundusid toimivat ja Eesti majandusedule kaasa aitavat. Aja jooksul hakatigi neid valikuid käsitlema justkui „talismane“, mis tagavad Eesti majanduspoliitika edu, kui neist vaid piisavalt tugevasti kinni hoida. Poliitikateaduses nimetatakse sellist nähtust rajasõltuvuseks. Rajasõltuvus tähendab, et mingil kriitilisel hetkel tehtud konkreetsed poliitikavalikud võivad kujundada välja raja, mis iseennast taastoodab ja millest järgmistel valitsustel on keeruline kõrvale kalduda.

Madala võlataseme hoidmisele 90ndatest alates aitas kindlasti kaasa ka liitumisprotsess Euroopa Liiduga, mis samuti rõhutas fiskaalset distsipliini. Riigi rahandusseisu korrashoidmine võimaldas Eestil nii Euroopa kontekstis kui ka laiemalt musterlapse kuvandit hoida. Tõepoolest, tundub, et lisaks e-riigile on Eesti riigi kuvandi oluliseks osaks saanud fiskaaldistsipliin. Samas võib küsida, miks oli sellise kuvandi loomine nii oluline väärtus ja eesmärk?

Et alates 90ndatest on Eesti majanduse areng tugevalt sõltunud välisinvesteeringuist, on peetud vajalikuks saata mitmesugustele rahvusvahelistele finantsorganisatsioonidele ning reitinguagentuuridele signaale, et Eesti makromajanduslik keskkond on usaldusväärne ja siia investeerimist ei kummita liigsed riskid. Ka viimase kümnendi jooksul on valitsus soovinud selgelt näidata, et vastandina fiskaalsele kaosele mitmes teises Euroopa riigis on Eestis riigieelarvega kõik korras. Eesti avaliku sektori võlatase on Euroopa Liidu liikmesriikidest madalaim (alla 9% SKP-st). Euroliidus teisel kohal oleval Luksemburgil on see 23%, Euroopa Liidu keskmine on 82% ja eurotsooni keskmine 87%.

Talismanidega on see häda, et kui nende jõusse liigselt uskuda, võivad tegelikud ohud jääda märkamata. Enne 2007.–2008. aastal lahvatanud kriisi oli poliitikakujundajatel tunne, et kuna riigi rahandusega on kõik korras, eelarve ülejäägis ja võlakoorem madal, siis on ka ülejäänud majandusega kõik hästi. Tõepoolest, üksi valitsussektori defitsiidi ja võla ületähtsustamine võib juhtida riigi tähelepanu kõrvale muudest olulistest majandusnäitajatest, nagu näiteks erasektori võlg. Kriisiaastate oluliseks õppetunniks peaks olema, et rahvusvahelised turud pööravad järjest rohkem tähelepanu just kogu võlale majanduses (st vaatavad erasektori ja avaliku sektori võla summat), mitte ainult avaliku sektori võlakoormusele. Näiteks 2009. aastal oli Balti riikide avaliku sektori võlakoormus väga madal, et aga erasektori võlakoormus oli väga kõrge ja rahvusvahelised reitinguagentuurid seda riskide hindamisel arvestasid, oli ka Balti riikide valitsustel rahvusvahelistel turgudel laenamine väga kallis (Läti puhul lausa võimatu). Eesti riigile laenamist peeti 2009. aastal riskantsemaks kui laenu andmist Argentinale, kes oli kümnendi alguses kuulutanud välja pankroti. Kuigi Eesti riigi võlatase oli alla 10% majanduse kogutoodangust, ületas erasektori võlatase 100% SKP-st ja finantsilise ebastabiilsuse kontekstis kardeti, et erasektori kohustused võivad tulla üle avalikule sektorile.

Erasektori kõrget võlakoormust pidasid omal ajal probleemiks juba Irving Fisher ja Charles Persons, kes pidasid Suure depressiooni puhkemises süüdlaseks erasektori võla akumuleerumist.^[6] Samuti on majapidamiste kõrget võlataset peetud hiljutise majandussurutise üheks oluliseks põhjuseks.^[7] Kui märgatav osa majapidamiste eelarvest kulub võla tagasimaksmiseks, on neil vähem vahendeid tarbimiseks, mis omakorda võib hakata pärssima kogunõudlust ja tuua kaasa majanduslanguse. Kui erasektor on end juba lõhki laenanud, vähendab see ka nõudlust täiendavate investeeringute järele, mis omakorda majanduse dünaamikat aeglustab. Kui erasektor ägab võlakoorma all ning ei tarbi ega investeeri piisavalt, võib tekkida nõiaring, kus ettevõtted investeerivad järjest vähem, kuna ei näe tulevikuhorisondil nõudluse kasvu, mis aitaks tehtud investeeringust kasu saada.

Millal on võlg probleem, millal mitte?

Eesti poliitilises diskursuses on riigieelarvest sageli räägitud kui perekonna eelarvest ja eelarvedistsipliinist kui „,maja korras hoidmisest“. Kuigi Eesti ühiskond pole usklik, kõlab suhtumises võlga sageli läbi peaaegu puritaanlik püüdlus kasinusele ja „üle oma võimete“ elamise tembeldamine nõrkuseks või isegi patuks. Samas on paralleeli tõmbamine perekonna eelarve ja riigieelarve vahele liiga lihtsustav ja eksitav, kuna riigi võimalused laenude tagasimaksmiseks on oluliselt ulatuslikumad kui kodanikel või ettevõtetel (näiteks täiendavate maksude kehtestamise näol). Kui käsitada võlga kumuleerunud defitsiidina, siis perekond või ettevõte ei saa endale igaveses defitsiidis eelarvet lubada. Kui vaadata aga riikide eelarveid, siis on ülejäägis eelarved pigem erandid ning arenenud riikides on tavaks pigem defitsiidis eelarve.

Lisaks on ka riigivõlal ja riigivõlal vahe. Kui Euroopa Liidu kontekstis on mitmete riikide puhul, kus võlatase on üle 100% SKP-st, räägitud pankrotiohust ja see on tekitanud parajat paanikat, siis näiteks Jaapanis, kus avaliku sektori võlakoormus on ligi 200% SKP-st, sellist paanikat märgata ei ole. Mis veelgi huvitavam, kuigi viimaste aastakümnete jooksul on Jaapani avaliku sektori võlakoormus kasvanud, on võlakirjade intressimäärad seal langenud. Miks see nii on?

See, kas kõrge võlatase tekitab riigile probleeme, sõltub olulisel määral sellest, mis valuutas on laenu võetud. Kui riik kontrollib valuutat, milles ta laenu on võtnud, ei saa ta põhimõtteliselt pankrotti minna, kuna tal on võimalik laenu tagasimaksmiseks raha juurde trükkida. Kui aga riik valuutat, milles laenu on võetud, ei kontrolli − nagu see on eurotsooni liikmete puhul –, siis on pankrotioht reaalne ja piirangud laenu võtmisele oluliselt rangemad.

Seda silmas pidades on kummaline, et näiteks USA poliitilises diskursuses on viimasel ajal sageli viidatud Kreeka (ja teiste eurotsooni liikmete) probleemidele ja pankrotiohule, hoiatades, et kui USA oma laenukoormust edasi kasvatab, siis tabab teda samasugune staatus. USA ja eurotsooni riikide olukord on, nagu eespool mainitud, täiesti erinev, kuna USA kontrollib valuutat, milles ta laenu on võtnud, ja lisaks on Ameerika dollar maailma peamine reservvaluuta, mis tagab selle järele püsiva nõudluse. Seega on USA kontekstis võlapaanikale suunatud retoorika pigem ideoloogiline kui majandusteaduse põhitõdedele tuginev.

Riigivõlast rääkides tasuks silmas pidada ka seda, et kui riik võtab laenu omaenda kodanikelt, siis tekitab riigivõlg tegelikult juurde finantsvara ehk jõukust laenuandjale, kes saab seda kasutada näiteks tagatisena muudes transaktsioonides või edasi pärandada. Võlakirjade ostmise võimalus pakub kodumaistele majapidamistele ja ettevõtetele turvalist säästmisvõimalust. Eriti majandusliku ebakindluse atmosfääris ja tulevikuväljavaadete selgusetuse puhul on riigivõlakirjade ostmise võimalus atraktiivne investeerimisinstrument, kuna tegemist on turvalise varaga. Eesti viimaste aastate diskussioone jälgides võib täheldada, et erasektor on järjest valjemalt väljendanud riigivõlakirjade ostmise soovi, mis aga kodumaistes tingimustes on jäänud rahuldamata.

Lisaks võib väita, et kui laenatakse eelkõige oma riigi kodanikelt, on ka argumendil, et praegune laenuvõtmine koormab tulevasi põlvkondi, vähem kaalu. Kui võlakirju on müüdud oma riigi kodanikele, siis toimub tulevikus raha ülekanne võlakirjade omanikelt neile, kel neid pole.^[8]

Tulevikukaalutlused Eesti jaoks

Eesti eelarvepoliitikat piiravad selgelt Euroopa Liidu fiskaalraamistiku reeglid, mis nõuavad, et avaliku sektori võlatase ei ületaks 60% SKP-st, nominaalne eelarve defitsiit 3% SKP-st ja struktuurne defitsiit 0,5% SKP-st.

Väga range nominaalse tasakaalu nõue paneb eelarvepoliitikale peale liiga jäigad piirangud ning takistab eelarve kasutamist majandust stabiliseeriva instrumendina. Vastutsükliline (st majandustsüklit tasandav) eelarvepoliitika eeldab, et majanduse buumifaasis oleks vaja eelarve ülejääki ja langusfaasis eelarve puudujääki.

Kõige uuem muutus neis reegleis on struktuurse defitsiidi piiri kehtestamine fiskaalreeglina. Esialgse reaktsioonina 2013. aasta EL-i fiskaalleppele, mis nõudis struktuurse tasakaalu reegli kehtestamist liikmesriikides, kirjutati Eestis riigieelarve seadusesse säte, mis nõudis, et eelarve peab olema struktuurses tasakaalus (kuigi fiskaallepe ise lubas defitsiiti). Tingimustes, kus riigivõlg oli Euroopa madalaim, tundus see sammuna, kus viieline õpilane tahtis kangesti õpetajalt hindeks kuut saada. Pärast uue koalitsiooni võimulesaamist 2017. aastal seda reeglit lõdvendati: eelarve struktuurse tasakaalu nõudest loobuti ja muudetud riigieelarve seadus lubab struktuurset defitsiiti kuni 0,5% SKP-st.

Iseenesest võib struktuursele eelarvepositsioonile keskenduvat eelarvereeglit pidada „targemaks“, kuna see võimaldab arvesse võtta majandustsükli seisu. Seega kui majandus on mõõnaseisus, võib eelarve küll olla nominaalses defitsiidis, aga struktuurselt vaadatuna oleks see tasakaalus.

Kuigi struktuurse eelarvepositsiooni järgimine peamise fiskaalpoliitika orientiirina võimaldaks teostada vastutsüklilisemat majanduspoliitikat, näitab lähiminevik, et riikidel (sh ka Eestil) on väga raske eelarve tsüklilist ja struktuurset tasakaalu hinnata. Tsüklilise komponendi hindamine nõuab, et me hindaksime, kas majandus on all- või ülalpool oma potentsiaali. See võib aga osutuda väga keeruliseks, eriti väiksemate avatud majanduste puhul, kus majanduse areng on loomuldasa märksa volatiilsem. Näiteks kui 2007. aastal peeti Eestis tolle aasta eelarvet igati tasakaalustatuks, oli see tagantjärele vaadates selgelt struktuurses defitsiidis. Kuna majandusanalüütikutel on sageli raske öelda, mis olukorras majandus parasjagu on, osutuvad need keerukamad tasakaalunäitajad pigem hinnanguteks ja tõlgendusteks kui objektiivseteks orientiirideks.

Eesti kontekstis oli struktuurse eelarvereegli kehtestamisel aga huvitav diskursuslik mõju ja seda võib pidada oluliseks muudatuseks eelarvepoliitilises „rajas“. Enne seda peeti eelarve nominaalset tasakaalu pühaks lehmaks, mida tuli kummardada kontekstist sõltumata. Struktuurse tasakaalu reegli kehtestamine aga n-ö legaliseeris nominaalse eelarvedefitsiidi kasutamise eelarvepoliitikas. Näiteks 2014. aastal, kui arutati 2015. aasta riigieelarve eelnõu, plaaniti see nominaalse defitsiidiga (kuna oli vajadus rahastada valimiseelseid lubadusi), aga võimul olevad parteid said siiski väita, et eelarve on struktuurselt tasakaalus ja seega kooskõlas Eesti majanduspoliitika põhinormiga. Struktuurse tasakaalu (ja hiljem defitsiidi) reegli kehtestamine tõi Eesti fiskaalpoliitikasse senisest märksa ulatuslikumad diskussioonid eelarvepoliitika rolli üle majanduse stabiliseerimisel. Kui näiteks aastal 2009 väitis rahandusminister Jürgen Ligi, et „kui raha ei ole, siis me ei saa seda kulutada“, siis 2014. aastal väitis ta, et kehva kasvu ajal ja ühekordsete mõjude tõttu on puudujäägis eelarve loomulik: „Kaasaegne eelarvepoliitika räägibki struktuursetest näitajatest, arvestades seda, et nominaalset tuleb ka vaadata. Aga mitte sellel tasemel, et raha kas on või ei ole“.^[9]

Et struktuurse positsiooni hindamine nõuab majanduse tsüklilise arengu põhjalikumat jälgimist ja analüüsimist, on see kindlasti aidanud ka fiskaalpoliitilisi diskussioone sügavamaks ja analüütilisemaks teha, võrreldes minevikus domineerinud liiga lihtsustatud lähenemisega, mille järgi piisab kulude-tulude tasakaalust, et eelarvepoliitikaga kõik justkui korras oleks.

Samas 2016. aastal, kui olnuks võimalik väga odavate intressimääradega võlakirju emiteerida, hoidus Eesti valitsus sellest, erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest. Isegi kui majanduspoliitilised diskussioonid on muutunud sügavamaks ja informeeritumaks, näib võlatondi kartus olevat Eesti poliitilisel maastikul nii juurdunud, et sellest on raske vabaneda. Eriti arvestades, et kui teised eurotsooni riigid laenavad rohkesti ja laenukoormust leevendatakse (vähemalt osalt) rahatrükiga, siis mittelaenamine kujutab endast oluliste võimaluste kasutamata jätmist.

Laenu võtmine jooksvate kulutuste katteks pole mõttekas, sest seaks riigieelarve võlgadest sõltuvusse. Samas investeeringuteks oleks laenu kindlasti mõttekas võtta. Kuna laenu tagasimaksmisega kaasnevad intressikulud, väidab majanduslik loogika, et investeerida tuleks nendesse valdkondadesse ja tegevustesse, mis toodavad tagasi rohkem, kui kulub võla tagasimaksmiseks.

Tulevikku vaadates võib ennustada, et laenu võtmise vajadus Eestis kasvab. Kui praegu rahastatakse investeeringuid peamiselt Euroopa Liidu struktuurifondidest, siis tulevikus – struktuurifondidest Eestile laekuvate summade vähenedes – tekib vajadus ulatuslikuma laenu võtmise järele. Investeeringute finantseerimiseks oleks see paljudel juhtudel ka kõige mõttekam rahastamise instrument, kuna võimaldab pikaajalise projekti rahastamist eri põlvkondade vahel õiglasemalt jaotada. Kui kaaluda, kuhu investeerida, on lisaks infrastruktuuri arendamisele mõttekad investeeringuobjektid tehnoloogia, haridus, teadus ja ettevõtlus, kliimamuutusest tingitud üleminek taastuvenergeetikale jt keskkondlikult jätkusuutlike tootmisvahendite arendamine. Nendesse valdkondadesse investeerimine suurendab tootlikkust ja konkurentsivõimet, mis võimaldab tulevikus maksutulu suurendada ja võetud laenud ka tagasi maksta. Kindlasti võiks aruteludesse laenuvõtmise üle kuuluda Eesti majanduse üldiste arengusuundade temaatika. Diskussioon selle üle, mille jaoks laenu võtta, võib turgutada missioonipõhist mõtlemist valitsemises ja pikaajalisemate eesmärkide seadmist, mis puudutab riigi liikumissuunda ja majanduse arengumootoreiks peetavaid valdkondi.

^[1] C. M. Reinhart, K. S. Rogoff, Growth in a Time of Debt. American Economic Review, 2010, kd 100, nr 2, lk 573–578.

^[2] Vt nt T. Herndon, M. Ash, R. Pollin, Does High Public Debt Consistently Stifle Economic Growth? A Critique of Reinhart and Rogoff. Cambridge Journal of Economics, 2014, kd 38, nr 2, lk 257–279.

^[3] U. Panizza, A. F. Presbitero, Public Debt and Economic Growth in Advanced Economies: A Survey. Swiss Journal of Economics and Statistics, 2013, kd 149, nr 2, lk 175–204.

^[4] B. Kempa, N. S. Khan, Government Debt and Economic Growth in the G7 Countries: Are There Any Causal Linkages? Applied Economics Letters, 2016, kd 23, nr 6, lk 440–443.

^[5] R. Connolly, The Determinants of the Economic Crisis in Post-Socialist Europe. Europe-Asia Studies, 2012, kd 64, nr 1, lk 35–67.

^[6] I. Fisher, The Debt-Deflation Theory of Great Depressions. Econometrica: Journal of the Econometric Society, 1933, kd 1, nr 4, lk 337–357; C. E. Persons, Credit Expansion, 1920 to 1929, and Its Lessons. The Quarterly Journal of Economics, 1930, kd 45, nr 1, lk 94–130.

^[7] S. Keen, Can We Avoid Another Financial Crisis? Cambridge; Malden (MA), 2017.

^[8] A. P. Lerner, Money as a Creature of the State. The American Economic Review, 1947, kd 37, nr 2, lk 312–317. Viimasele argumendile on küll vastu vaielnud James M. Buchanan, kes tõi välja, et riigile maksu maksmine on kohustuslik, samas kui laenu andmine on vabatahtlik. Seega tänane põlvkond, kes vabatahtlikult laenu annab, võib tekitada tulevastele põlvkondadele kohustuse täiendavate maksude näol.

^[9] Ligi: halbadel aegadel on eelarvepuudujääk normaalne. ERR.ee 10.04.2014. https://bit.ly/2RjwqZY.
Arhiiv, Artikkel

Bluus – must, valge või tuhat tooni hall

1. märts 2019

KAISA MARIA LING

Oma eelmises Vikerkaare-artiklis viitasin põgusalt sellele, kuidas bluusist on kombeks mõelda rohkem kui „mustast“ muusikast, samas kui kantri jälle oleks justnagu rohkem „valge“.^[1] Siinkohal on paslik veidi sügavamalt kaevuda nende hübriidsesse algpäritolusse.

Bluusi juured on tõesti ilmeksimatult Musta Aafrika muusikas ning arenenud Ameerikate (sest tegelikult oli Ladina-Ameerika orjanduslik kord kohati veel rõlgem) orjanduslikus ajaloos. See tähendab, et bluusi taga on pea kolm sajandit rõhumist, surma ja viletsust, mida mustad pidid valgete tõttu kannatama. Kuid ajaloosündmused ei tule tuulest, kõigeni jõutakse ühel või teisel viisil, kahjuks või õnneks järkjärguliselt. Nii bluusi kui ka orjanduseni viisid sajanditepikkused sotsiopoliitilised ja ajalooprotsessid. Seetõttu oleks ehk siin oluline rääkida just detailidest, juhtida tähelepanu neile võtmeotsustele, mille võtsid vastu nii valged kui ka mustad inimesed, et võiksime õppida omaenese vigadest ja suursaavutustest, mitte tagantjärele kõike üldistamise huvides mustaks või valgeks maalida. Õnneks tuletavad ajaloolased nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani aeg-ajalt ikka meelde, et pole sugugi mõistlik ega korrektne kõike kujutada monokroomis, vaid et selles mõttes on inimkonna (sh bluusi) ajalugu kõikvõimalikes toonides hall.

Orjanduse algusaastate valushall

Esimesed mõnikümmend musta aafriklast jõudsid Virginia kolooniasse aastal 1619. Ettevõtlikud hollandlased, kes olid kursis tööjõupuudusega inglise uutes kolooniates, olid nad üle võtnud ühelt vallutatud Hispaania orjalaevalt. Hispaanlased, eesrindlikud kristlased nagu nad selleks hetkeks olid, tavatsesid oma orjad ristida juba Aafrikas, kohe pärast vägivaldset kinnipüüdmist. Inglise tavade järgi ei saanud aga kristlane olla ori.^[2] Mistõttu koheldi neid võrdselt umbes tuhande inglise päritolu valge sunnisteenijaga (indentured servant), kes olid selleks hetkeks juba kolooniatesse toodud. Sunnisteenijad olid (tavaliselt vaesed) migrandid, kes soovisid jätta Euroopa ning luua Uues Maailmas parema elu. Vastutasuks ülikalli reisi, ulualuse ja söögi eest allkirjastasid nad lepingu, millega andsid oma tööjõu (ja elu) tavaliselt neljaks kuni seitsmeks aastaks kellegi teise valdusse. Sunnisteenijad olid selle aja vältel sisuliselt pärisorjad, neid võis müüa ja vahetada ning füüsiliselt karistada, aga nagu orjegi, ei olnud neid majanduslikult mõistlik tappa. Põgenemise korral püüti sellised pärisorjad kinni ning karistati ja/või tagastati omanikule. Pärast lepingu lõppemist said neist aga vabad inimesed, kes võisid maad omada, äri ajada ning töötada oma suva ja soovi järgi.

Üks kõige kuulsamaid varaseid musti sunnisteenijaid oli Anthony (Antonio Johnson), kellest sai pärast umbes 14 aastat pärisorjust vaba mees. Ta omandas suure maatüki ning sai edukaks, pidas ise hulganisti musti orje ja osales vabas turumajanduses, kuni suri 1670. aastal 120-hektarilise tubakafarmi peremehena.^[3] See ei ole koloniaal-Ameerika algusaegadest sugugi ainukordne lugu. Valged inimesed aga, mõistes, et säärased juhtumid ei ole nende jaoks teps mitte majanduslikult tulusad, tegid oma skeemidesse paar väga olulist muudatust. Esmalt keelati mustadel maaomanikel pidada oma majapidamistes valgeid sunnisteenijaid, teiseks keelati neil omada relvi.^[4]

Seejärel hakkasid britid Aafrikast ise inimesi röövima ning kindlasti just ristimata inimesi, sest kristluse algaegadest peale kehtis põhimõte, et uskmatuid võib ja otsekui peabki orjastama. Üks kõige põletavamaid religioosseid keerdküsimusi sel ajal oli nimelt küsimus ristimise mõjust inimese hingele. Eri impeeriumid olid jõudnud erinevale seisukohale. Hispaanlased, portugallased ja prantslased eelistasid orjad ristida ning ristiusu tavade ja põhimõtetega kurssi viia, olgugi et vabadust sellele ei järgnenud. Niisamuti võeti muhameedlaste orjad vastu islami usku, kuid see ei taganud neile vabadust. Inglise kohtupraktikas aga leidus selleks hetkeks juba mitmeid vastuolulisi pretsedente. Mõnikord leiti, et jah, ristimine teeb ka metslasest ristiinimese, mis tähendab, et ta peaks saama vabaks, sest kristlane ei või teist kristlast omada. Leidus aga ka vastupidiseid otsuseid: ristimine ei anna siiski inimesele surematut hinge, kui seda sünni poolest polnud.

Igal juhul seisid Ameerika esimesed briti kolonistid silmitsi keerulise dilemmaga: ristimine võis tähendada, et mustad orjad võinuks nõuda vabadust, samas tähendanuks orjade ristimata jätmine ristiusu leviku takistamist. Selle lõhkise küna ees jäi peale siiski raha ning kõik kolmteist algset kolooniat võtsid vastu seadusesätted, mille järgi musta inimese orjapõlve kestuseks sai elu ning ristimine seda muuta ei saanud.^[5] Lisaks pöörati Briti Ameerika kolooniates ümber üldise õiguse ehk angloameerika õiguse põhimõte, mille järgi lapsed järgisid isa staatust. Partus sequitur ventrem (ld „see, mis sünnib, järgib üsa“), uute kolooniate põhiseaduste üks alustalasid, tähendas, et lapsed sündisid samasse sotsiaalsesse staatusesse kui nende emad, vaatamata sellele, kas nende isad olid mustad, valged, vabad või orjastatud. See nüke tähendas muu hulgas ka seda, et valged (ja kindlasti algselt ka need vähesed mustad) orjapidajad hakkasid musti naisi valimatult vägistama, sest tulemuseks oli aina rohkem orje. Kehtis ju Ameerikas ka selline reegel nagu „ühe tilga põhimõte“ – kui inimeses oli kasvõi üks tilk mustanahalise verd, kategoriseeriti ta mustaks ja seeläbi ühtlasi orjaks. Need väikesed nihked seadusandluses panidki aluse sajanditepikkusele rõhumisele, vägivallale ja surmale, valgete ülemvõimule ja rassismile, mille järellainetusi peab terve inimkond taluma veel nii kaua, et meie silmad kardetavasti rassismivaba maailma ei näe. Põhimõte partus sequitur ventrem kehtis aga muutumatult kuni Ameerika kodusõja ja orjanduse keelustamiseni.

Bluusi algusaastate rotihall

Akulturatsioon (etniliste rühmade vastastikune kultuuriline lähenemine või sarnastumine pideva omavahelise suhtlemise käigus) on inimkonna arengus normaalne protsess, mis toimub kõikjal ega peatu hetkekski. Rahvaste liikumine võib sellele veel lisahoogu anda, kuid isolatsioonis elamine on pea võimatu ka muidu ning paljud kultuurinähtused, muusika, kirjandus, kunst on tekkinud ainult tänu laiamõõtmelisele akulturatsioonile. Õigusteadlane Olufunmilayo Arewa aga nendib, et ehkki Ameerika Ühendriikide loomuses on olnud olla rassiline ja etniline sulatuskatel, on viimase pooleteise sajandi jooksul muusikat tihti kategoriseeritud siiski rassi või etnilise päritolu alusel.^[6]

USA helisalvestustööstuse ajalugu algab sügavalt rassistlikul Jim Crow’ seaduse ajajärgul, mil teise nahavärviga inimestel oli keelatud valgete inimestega koos süüa, reisida, ametiasju ajada, koolis käia… Mistõttu on oluline, et ka nende muusikakategooriate tegelikku ajaloolist päritolutausta selgesti teadvustataks. Plaaditööstuse algusaegadel tekkinud eufemistlikud jaotused „rassimuusika“ (race records), mis viitas mustanahaliste muusikale, sh bluusile, ja „maakamuusika“ (hillbilly records), mille all mõeldi (vaesemate) valgete muusikute kantri- ja bluegrass-muusikat, kujunesid turundamislihtsuse huvides suletud lahtriteks ning neist lähtudes toodangut ka levitati. Teatud žanrile loodi labane rassiline ja kultuuriliselt homogeenne taust, mis peaasjalikult hõlbustas reklaamide kirjutamist, plaatide liigitamist poodides, raamatukogudes ja arhiivides, st tegelikult kõrvalistel ja vormilistel põhjustel. Arewa loetleb gruppe ja ajaloolisi mõjutajaid, millele selle range jaotusega on liiga tehtud ja mis tihti on niiviisi lausa muusikaajaloost välja kirjutatud: mustad kantrimuusikud; mustad bluusimuusikud, kelle repertuaar oli tegelikult palju laiem ja mitmekesisem kui pelk bluus; valgete muusikute roll bluusi ja džässi arenguloos; bluusi mõjutused kantrimuusikale ja vice versa; segarassiliste orkestrite ja bändide olemasolu ning olulisus Ameerika muusikaskeene arengus jne.^[7] Mindi isegi niikaugele, et rass hakkas ette kirjutama, millist muusikat üks või teine muusik peaks mängima. Õnneks on viimase viiekümne aasta jooksul rohkem kui korra esile tõstetud ka bluusi ja kantri hübriidseid ja kokkupõimunud lätteid ning käsitletud neid just selles valguses – muusika rassiline jaotamine on kunstlik ja tegelikkusega vastuollu läinud praktika.

Sellealaste laenude ja mõjutuste kohta toon ühe ilmeka näite John S. Otto ja Augustus M. Burnsi artikli põhjal.^[8] Ühekeelne diddley bow koosnes alusele pingutatud traadist, millel sai korraga mängida nii rütmi kui ka viisi. Seda instrumenti salvestati eelmisel sajandivahetusel vaid mustade muusikute esituses. Pilli juured viivad Lääne-Aafrikasse ja väljaspool USA lõunaosariike ei kohanud seda just tihti. Diddley bow’d (umbkaudses tõlkes „vinguviiul“) ehk jitterbug’i („võdinaputukas“) peeti lastepilliks, mille igaüks sai endale ehitada ja seda „näppides“ aega viita. Ometi on just seda sisuliselt mänguasja peetud alusepanijaks slaidihelidele ehk ühele deltabluusi omanäolisemale kõlale, helikõrguse muutmisele keeltel klaasi- või metallitüki abil, mille tulemuseks on veidi vinguv, inimhääle sarnane kromaatiliselt liikuv heli. Otto ja Burns sedastavad, et afroameeriklased kandsid selle tehnika üle ka kitarrile, mida mängiti noa või klaaspudeli abil. Tänapäeval on slaidina kasutusel metallist, portselanist või klaasist spetsiaalselt sel eesmärgil valmistatud toru, mille kitarrist saab lükata ühe (või ka mitme) sõrme otsa. Aga sedasama saundi leidub ka valgete muusikute repertuaaris seostatakse ju resofoonilist kitarri ehk dobrot ja nendel mängitavaid slaidihelisid enim kantrimuusikaga. Ja viimaks heidavad artikli autorid kahtlusevarju kogu slaidkitarritraditsiooni algupärale, märkides, et bluusi ja kantri „vinguvate“ nootide taga võivad olla hoopiski laenud havai kitarristidelt, kes tuuritasid sajandivahetusel USA telgišõudel ja laatadel. Õnnekombel on Eestis olemas täpselt kaks slaidihelide eksperti, Tõnu „Tõun“ Timm ja Andres Roots, ja viimane on bluusi hübriidsuse mõtestamisega põhjalikult tegelenud nii oma kirjutistes kui ka loomingus. Andres Rootsi albumil „Roundabout“ (Roots Art, 2010) kõlavad slaidihelid muusiku esituses nii kitarril, resonaatorkitarril kui ka selsinasel „putukal“.

Palusin kommentaari ka Andreselt endalt, kelle ekspertiisi slaidkitarride asjus usaldan jäägitult:

„Resonaatorkitarri ei saa seostada ainult kantrimuusika või üleüldse mingi konkreetse muusikastiiliga ega isegi mitte slaidkitarri kui mängutehnikaga, kindlasti mitte 20. sajandi esimesel poolel. Need pillid tekkisid vajadusest kitarri heli valjemaks teha, sõltumata žanrist või mängijast, ning 1920. aastate lõpus ja 30ndate alguses kasutasid neid ühtviisi bluusimehed (kellest Tampa Red oli üks esimesi),^[9] popmuusikud, kantrikitarristid kui toona väga populaarsed havai muusika esitajad (näiteks Jim and Bob, the Genial Hawaiians).^[10] Kui üldse, siis olid kantrimehed resonaatorkitarri kasutuselevõtu juures viimaste seas – nagu varem juhtus bändžoga, läks ka see pill valges muusikas käiku alles siis, kui afro-ameeriklased selle juba „vanamoodsana“ maha olid kandnud. Ühelt poolt oli musta kogukonna enesehinnangu jaoks palju olulisem ajaga kaasas käia või sellest paar sammu ees olla, teisest küljest on kantrikogukond juba oma olemuselt konservatiivne – veel 1950. aastatel tohtis trummar Grand Ole Opry laval mängida ainult kardina taga, pilkude eest varjatult, sest „trumm ei ole traditsiooniline kantriinstrument“…^[11] Elektrikitarri leiutamise ja levikuga kadus vajadus mehaaniliselt võimendatud kitarri järele, nii et 20. sajandi lõpuks oli resonaatorkitarrist tõesti saanud pill, mida selle spetsiifilise kõla pärast eelistasid just kantri- ja bluusimuusikud; siinkohal tuleb muidugi tõdeda, et ka puhaste helide moonutamine on vana Aafrika komme.“

Bluusi autoriõiguse mudahall

Seesama Andres Roots on mujal ka kirjutanud: „vastupidiselt Ida-Euroopas levinud arvamusele on bluus just nimelt rahvamuusika, Jean Cocteau sõnul 20. sajandi peamine panus rahvaluule varasalve. Et aga Ameerika on noor riik, hakati sealset folkloori jäädvustama juba siis, kui see oli veel popp, ja kohe tekkisid ka „autorid“. Iga esitaja kinnitas tõemeeli, et kõik mängitud lood on tema enda omad, iga väljaandja aga üritas plaadile oma nime alla panna. Nii põhineb ka Chuck Berry 1955. aasta rokenrollihitt „Maybellene“ tegelikult 19. sajandi viiulipalal „Ida Red“, kuid autoriteks märgiti Berry, DJ Alan Freed, kes loo raadios kuulsaks mängis, ning Russ Fratto – mees, kes plaadifirmale Chess ümbriseid trükkis ja mõtles, et miks ka mitte.“^[12]

Sellised anekdootlikud lood käivad bluusi ja autoriõiguse suhtega lahutamatult kaasas. Sest et bluusi loomine, nagu viitab Rootski, ei ole hõlpsasti kategoriseeritav „autori“ või „autorilaulu“ mõiste abil, selle olemust võib käsitleda kollektiivse loominguna, või nagu kirjeldab Nicholas Stoia: bluusimuusika näol on tegemist üpris piiratud „ühisvaruga“ (common stock) või skeemidehulgaga, mis koosneb teatud harmooniatest, rütmidest, fraasidest (nii selle sõna muusikalises kui ka kirjanduslikus mõttes), mida bluusimuusikud oma suva kohaselt võivad taaskasutada, kombineerida, muuta, väänata või soovi korral ka täpselt korrata.^[13] Stoia omakorda tsiteerib Tony Russelli märgilist teost „Blacks, Whites and Blues“ („Mustad, valged ja sinised/bluus“), üht esimestest pikkadest käsitlustest bluusi ja kantri hübriidsetest juurtest: „Ühisvaru suuri eeliseid oli kohandatavus; selle meeletuks jõuks assimilatsioon; see ei olnud ei must ega valge, vaid sadat tooni hall.“^[14] Teisalt seisab selle hübriidsuse-arusaama vastas läänelik arusaam ainuisikulise autori olemasolust, autori ja kunstiteose pea kattuvaist olemusist. Siinkohal on paslik tuua sisse eesti autorite kirjutatu, sest ka Eestis on olemas väga sobilik võrdlusalus rahvamuusika, selle kasutamine ja taastootmine. Vaike Sarv on märkinud neid tekkida võivaid kitsaskohti, mis võiksid pea üksühele kehtida ka Põhja-Ameerika bluusi ümbritsevas segadikus: „Tampere ülikooli etnomusikoloogia instituudi juhataja Vesa Kurkela, … tõi esile neli läänelikus kirjalikus kõrgkultuuris valitsevat üldist põhimõtet: (1) muusika autor peab olema tuntud; (2) muusika peab olema esitatud füüsiliselt olemasoleval ja paljundataval kujul; (3) peab olema võimalik tõestada algupärase, nn autentse teksti olemasolu; (4) autoriõigus on ajas piiratud.“^[15] Nii eesti kui ka Ameerika rahvamuusika puhul on äärmiselt keeruline kõiki nelja kategooriat analüüsida, veel vähem saab seda teha samaaegselt. Olgu siinkohal toodud nendesamade problemaatiliste punktide kohta võrdlevalt näiteid ka Ameerika rahvamuusikast.

1. Üldjuhul ei ole täpselt teada ei regilaulu ega ka bluusilaulude autorid, ehkki jah, võib olla teadmisi kuulsaimatest laulikutest-interpreetidest (vrd Hilana Taarka ja Ma Rainey). Samuti levis rahvamuusika kuni noodistamise ja salvestamiseni nende interpreetide kaudu suuliselt inimeselt inimesele, külapidudel, kõrtsides, põllul, mistõttu oleks ehk täpsem nii bluusi kui regilaulu puhul rääkida hoopis arranžeerijatest, nagu paneb ette Sarv: „Folkloor on ilming, mille piirid pole kunagi selged. Iga esitaja on kaaslooja, tekstid levivad variantidena ja tekstist tähtsamgi on kommunikatsiooniprotsess. Kuigi folkloori sellise ebamäärase definitsiooni alusel autoriõiguse alusel kaitsta ei saa, on võimalik kaitsta suuliselt väljendatud üksikut teost. Soome noored rahvamuusikud on ennast seetõttu hakanud seaduse ees määratlema kui arranžeerijaid ja esitajaid ning sellistena laieneb neile autoriõigus.“^[16]

^2.Nagu viitab ka Andres Roots, said bluusid oma tänapäevase vormi alles salvestusprotsessi käigus, mis seadis ette teatud piirangud.^[17] 10-tollisele šellakplaadile mahtus ühele poolele muusikat täpselt kolme ja poole minuti jagu, fonograafisilindrile veel vähem. Mistõttu võis tegelikkuses tunde kestnud bluusilugulaul (nagu ka regilaul) kõikide oma esituse trikkide, korduste, nüansside ja performatiivsusega muutuda helisalvestusstuudios vaid simulaakrumiks. Sellegipoolest kuuluvad ka need kommerts-salvestused väheste infoallikate hulka, mis on säilinud tänapäevani. Autentsemat ja võrreldamatult altruistlikumat kogumistööd, millest räägib ka Sarv, on teinud just etnomusikoloogid ja folkloristid. Ameerika kuulsaimaks bluusikogujaks oli folklorist Alan Lomax, kes alustas 1946. aastal salvestamist vastleiutatud helilindile, ning Lomaxi arhiivis on praegu kataloogitud ja süstematiseeritud kujul 17 400 helinäidet, igaühe juures täpne viide salvestuse kohale ja ajale, kontekstile, võimaluse korral isegi lauliku foto. Samuti on toiminud ka eesti regilaulude kogujad, kes on teaduslikku meetodit kasutades salvestanud palju rohkem kui lihtsalt laulu, müügiartikli või toote (aga just tootena käsitati seda lõiget bluusist, mis huvitab mind enim – klassikalist naisbluusi ehk vodevillibluusi).

Vodevillibluusi näol oli tegemist USA „uuema rahvalauluga“, kunstrahvalauluga, sealjuures tihti ka selge autoriga muusikaga, mis oli loodud selleks, et meeldida samaaegselt nii valgele kui ka mustale publikule, sobituda muutuva maailmaga, sealhulgas uue tehnoloogiaga (heliplaat, grammofon, elektriline helisalvestamine). Paradoksaalsel kombel sobib definitsioon, mis leidub Taive Särje ja Koidu Ilmjärve artiklis eesti rahvalaulu kohta, ootamatult hästi ka uuema rahvamuusika kohta Ameerika Ühendriikides: „Uuem rahvalaul on lõppriimiline salmilaul, mis hakkas Eestis levima 18. sajandil [Ameerikas juhtus see küll sajandikese võrra hiljem – K.M.L.] eelkõige linnade ümbruses, saavutades keskse koha 19. sajandi lõpuks. Uuema rahvalaulu sisu ja elukäsitus sobisid muutuva maailmaga, värsiehitus oli kooskõlas kaasaegse keelega, lauluviisid aga uueneva muusikalise maitsega.“^[18] Sooviksin väga, kui vaid võimalik oleks – mõlemad mehed on kahjuks juba manalas –, kokku viia Alan Lomaxi ja Veljo Tormise, kelle tööd kummagi valitud põllul olid väga sarnased. Nii Lomax kui Tormis hindasid just oma vastavate maailmanurkade vanemat rahvalaulu, Tormis regilaulu ja Lomax kõige varasemaid kihte afroameerika muusikast. Kuid erinevalt Tormisest suhtus Lomax uuemasse rahvalaulu, vodevillibluusi pigem kehvasti varjatud põlgusega, taunides selle kommertslikkust, laenulisust, musta ja valge kultuuri häbitut segu. Veljo Tormis see-eest on öelnud näiteks laulupidude traditsiooni kohta järgmist: „Ainult miks me nagu häbeneme iseendalegi tunnistada selle vormi esialgset laenulisust? Olgugi saksa (šveitsi) eeskujul tekkinud, on ta meile omaseks saanud ja meie järgi kujunenud. Võime sellele õigusega uhked olla. Aga kutsun sealjuures huvi tundma ja teadma, et meil on selle kõrval ka muid traditsioone, mis samuti võivad tänast kultuuri toita ja sedasama laulupeotraditsiooni veel rikkamaks ning omanäolisemaks muuta.“^[19]

^3.Algupärase teksti otsingud bluusis, niisamuti nagu regilaulus, on määratud juba eos liiva jooksma, pigem tuleks rääkida kinnismotiividest ja -kujunditest. Toon näiteks ühe laulu, millega on ehk enim seostatud USA üht suurimat klassikalise naisbluusi diivat Alberta Hunterit (1895–1984). Varajane salvestus pealkirjaga „Chirpin’ the Blues“ („Säutsudes bluusi“), mis pärineb aastast 1923, väljaandjaks Paramount Records, on väga eeskujulik näide sellest, milline oli seis muusikaturul USA-s esimese bluusiplahvatuse aegu 1920. aastate alguses. Krabisev heli jõuab meieni tänapäeval ka Youtube’i vahendusel.^[20] Pala on, nagu peabki, alla kolme ja poole minuti pikk ning Paramounti arhiivi andmetel pärineb salvestus (Pm1321) 1923. aasta veebruarist,^[21] auto-
riteks Alberta Hunter ja Cora „Lovie“ Austin. Viimane oli 20ndate Chicago bluusiskeene mõjukamaid bändiliidreid, heliloojaid ja arranžeerijaid, kellega Alberta Hunter ka palju koostööd tegi; plaadiümbrisel on ära nimetatud ka klaverisaatja Fletcher Henderson, nimekamaid pianiste ja heliloojaid 20ndatel.^[22] Kõnealust laulu on salvestanud veel teisedki naised peale Alberta enese. Juba aprillikuus jõudis salvestuseni keegi tundmatu Pearl Harris – seda peetakse peaasjalikult kas Mary Straine’i või isegi Josie Milesi pseudonüümiks.^[23] See salvestus, number BS14150, kuulub nime järgi plaadikompaniile Black Swan, ühele esimestest plaadifirmadest, mis oli täielikult afroameeriklaste omanduses ja juhtimise all. Black Swan nagu nii paljud teisedki eksisteeris alates aastast 1921 kuni pankrotini 1923. Plaatide matriitsid jõudsid firmade tekkimiste ja pankrottide segadikus tihtipeale taaspressimisteni, autoriõigustest ei peetud nendel puhkudel muidugi kinni. Sellestsamast matriitsist tegid oma koopiad veel ka Olympic/Majestic (1522-A) ja Paramount (Pm12150). Youtube’i otsing toob päevavalgele veel ühe laulu variandi, sedakorda plaadifirma Brunswick nimetuse 2464B, mille autoriteks on küll taas märgitud Hunter ja Austin, aga lauljaks hoopis Lena Wilson, üks klassikalise naisbluusi vähetuntud esitajaid.^[24]

Alberta Hunter püüdis pärast oma imelist comeback’i 82-aastasena tagantjärele nõuda selle laulu eest autoriõigustasusid, kuid see ei õnnestunud. Väga tõenäoliselt oli põhjuseks just see, et „Chirpin’ the Blues“ on üks neist paladest, mille puhul on väga keeruline tõestada käesolevat kolmandat punkti, algupärase ehk autentse teksti olemasolu, kuna see koosneb täies mahus kinnismotiividest, mis liikusid ja liiguvad tänase päevani USA lõunaosariikides laulust laulu, meestelt naistele, mustadelt valgetele ja jälle tagasi. Põhinedes klassikalisel 12-takti bluusi skeemil, kus esimest rida korratakse kaheksa takti jooksul kaks korda ning viimased neli takti annavad stroofi kokkuvõtva moraali, on siinkohal tegemist Nicholas Stoia mainitud common stock’iga.

Lugu algab väga, väga traditsiooniliselt, nagu ehk sajad teisedki bluusilood: „Woke up this morning, heard somebody callin’ me“ („ärkasin täna hommikul, kuulsin, kuidas keegi mind hüüdis“). Sama fraasiga algavad nii „Boweevil blues“ kui ka „Stingaree blues“, seda kasutab Mississippi Fred McDowell nii mõneski oma loos. Viimase salmi fraasi „If blues were whiskey, I’d stay drunk all the time“ („Kui bluus oleks viski, oleksin ma kogu aeg purjus“) on kasutanud veel Bumble Bee Slim, Luther Johnson, Freddie Young Blood, Sammy Cotton ja lugematud teised bluusimuusikud enne ja pärast Albertat, sest tegu on bluusi ühe elujõulisema kinnismotiivi või „ränd-
kujundiga“ („floating verse“). „Chirpin’ the Blues“ on seega kogum bluusivarasalvest esilekerkivatest kinniskujunditest, mis on Alberta Hunteri autorilooming niipalju, et nende valik ja järjestus on tema abil kinnistatud ka salvestusele.

4. Autoriõigus on ajas piiratud. Ka selle aurukatla ümber on käinud tants mitmel eri tasandil. Helilooja autoriõiguste kestus ajas on küll mõlemal pool ookeani sama, kehtides tema eluajal ja lisaks 70 aastat pärast autori surma. Seega kuuluvad Euroopas public domain’i ehk avalikku omandisse (edaspidi PD) kõik teosed, mille autor suri enne 1949. aasta jaanuari. USA-s kehtivad veel lisaklauslid, mis sätestavad, et automaatselt kuuluvad PD alla kõik teosed, mis on loodud enne aastat 1923.^[25] Kui aga pärast 1923. aastat loodud teose autorsus on järgnevate aastate jooksul autori või tema seaduslike esindajate poolt korraliselt vastavas ametkonnas registreeritud ja uuendatud, ei ole autoriõigus ka aegunud. Autorite õigustele lisanduvad omakorda väljaandja õigused, mis Euroopas kehtivad 50 aastat pärast väljaandmist,^[26] USAs aga 95 aastat. See 45-aastane erinevus tekitas 2003. aastal ka väikese tormi veeklaasis, kui hakkas ümber saama 50 aastat Elvis Presley, The Beatlesi ja Rolling Stonesi esimestest salvestustest.^[27] Need on maailmakuulsad valged roki- ja rokenrollilegendid, kellest väga paljud on pealegi veel elus (olgugi et gerondid) ning kellel on raha ja advokaadiarmeed, mille abil oma varaliste õiguste eest kohtulikultki võidelda. Samasugust võimalust ei olnud aga neil mustadel autoritel ja (nais)lauljatel, kes salvestasid oma üksikud palad (mõnikord poolkogematagi) mõnes suvalises mobiilses või statsionaarses valgete meeste stuudios ja kellest mõnikord ei teata isegi nende nime (nagu selgus eelmises alapunktis toodud näitest) ning kes ei saanud alguseski rohkem tulu kui mõne punase krossi pala sisselaulmise eest, rääkimata siis mainimisest, autori- ja esitajaõigustest või laiemast tuntusest.

Üks juhtumikirjeldus. Kuidas salvestada aastal 2018 Eestis kogumik, mis sisaldab 100 aasta tagust mustade naiste bluusi?

Projekti, mille käigus oli plaanis salvestada plaaditäis ajaloolist vodevillibluusi eesti keeles, saatis algusest peale tajutav oht langeda eelkirjeldatud bluusi laenulisuse, loomevarguste ja autoriõiguste käänulisse kuristikku. Nüüd, kui asi on valmis ning esimene vodevillibluusi jälg Eesti muusikamaastikule vajutatud,^[28] on ehk sobiv hetk teadvustada ja analüüsida ka selle ette tulnud kitsaskohti.

Esmalt kerkis moraalselt ähmane küsimus projekti õigustatusest. On raske ette kujutada meile kultuuriliselt kaugemat konteksti kui pingeline situatsioon sajanditaguses, küll orjandusliku korra järgses, kuid Jim Crow’ seaduse all ägavas USA Lõunas. Ehkki orjandus oli olnud juba pool sajandit keelatud, olid mustad kehad, mis olid kaotanud pea kogu oma majandusliku tähenduse, paljude vihaste lõunaosariiklaste silmis väärt vaid hävitamist. Segregatsioon kõikides igapäevaelu aspektides tekitas lõunaosariikide mustade ja valgete inimeste vahel ületamatu lõhe, mille tagajärgi ei ole vaatamata Jim Crow’ seaduste tühistamisele 1960. aastatel ning siis ja 70ndatel hoogustunud kodanikuõiguste liikumisele ja föderaalselt kehtestatud positiivsele diskrimineerimisele suudetud siiamaani likvideerida.

Ainuke võimalik viis, kuidas teostada sellist projekti nii, et tulemuseks ei oleks loomevargus ega kultuuriline omastamine (cultural appropriation), oli teha seda koos kontekstiga. Oluline oli viia end kurssi vodevillibluusi tausta, ajaloo ning võtmeisikutega ja kindlasti seda mitte vaid enda teada jätta, vaid ka avalikkusega jagada, kasutades Eesti kultuuriajakirjanduse võimalusi. Nii saigi Kaisa Ling Thingist võrdsel määral bluusi kui nauditavat muusikat väärtustav ansambel ja teisalt haridusliku eesmärgiga ettevõtmine. Ehk pakub see muusika, millest kõigi õuduste ja eluraskuste kiuste ammutasid rõõmu, huumorit ja lootust tuhanded inimesed, mõtteainet ja inspiratsiooni ka tänapäeval, tuletab meelde, kui alatult ja silmakirjalikult võivad inimesed üksteisega käituda, ning võib-olla peidab endas eriti just praegu ka teatavat hoiatust.

Järgmine kitsaskoht tekkis laulude valiku juures. Õnneks on materjali säilinud rohkelt ning tänu Youtube’ile ja netiarhiividele on muusika tegelikult kergesti kättesaadav, nii et valik oli lai. Samuti leidub palju ka uusi kompilatsioone ja lausa selliseid plaadifirmasid nagu Šotimaal tegutsev Document Records, mis ongi pühendunud 1920. ja 1930. aastate muusika süstemaatilisele digiteerimisele ja uuesti väljaandmisele. Samas peab arvestama, et tegu on eetilises mõttes häguste piiridega, kuna uusväljaandeid on võimalik ju teha ilma suuremate probleemide ja kuludetagi, originaalsalvestustest on möödunud juba üle 70 aasta ning Euroopa seadusandluse järgi võivad taasavaldajad nendega teha, mida soovivad. Nii et tegelikkuses müüvad Document Records ja teised nendetaolised ettevõtted, kust olen muusikat hankinud, vanu salvestusi lihtsalt uuesti, tegu on väga tulusa ettevõtmisega, sest kulud on minimaalsed ning kogu tulu saab endale jätta, kui just ei teki vastuolu autoriõiguse seadusega, mille järgi peab autori surmast olema möödunud vähemalt 70 aastat, et laul kuuluks PD alla. Hulk vodevillibluusi autoreid ja bluusimuusikuid olid aga hea tervise juures veel 1970. aastatel ja 80ndatelgi.

Ka ei pidanud lõpuni paika minu strateegia valida plaadile vaid mustanahaliste kirjutatud ja vähemalt korra mustanahalise naislaulja salvestatud palad. Kohe esimese laulu autorit tagantjärele kontrollides selgus, et kuigi Bessie Smith ise on väitnud, et hittloo „You’ve Been a Good Old Wagon, Daddy, But You Done Broke Down“ autor on keegi Stuart Balcom või John Henry (mille taga on nähtud ka Perry Bradfordi, mustanahalist heliloojat, laulukirjutajat ja vodevilliartisti), on tegemist ikkagi 19. sajandi lõpu populaarse ragtime-lauluga, mille autoriks on hoopis valgenahaline hitimeister Ben Harney (1872–1938). See muidugi tähendab, et laul kuulub nüüdseks igati PD alla. Harney päritolu ja rassikuuluvuse ümber liikus omal ajal rohkelt kuulujutte, ei olnud täpselt teada, kust ta oli pärit ning ega ta ometi tegelikult must ei olnud (tuletan meelde ühe tilga reeglit), sest kirjutas ta ju selgelt mustade juurtega tantsumuusikat. Siiski on tänapäevaks kõik need müstifikatsioonid ümber lükatud ning Harney kuulutatud valgeks mis valgeks.^[29]

Seadsin ka eraldi sihiks valida võimalikult skandaalse sisuga palad, mis pakuksid ülevaate just vodevillibluusi olemusest selle karvase külje pealt. Plaadile jõudsid lood, mis räägivad seksist, rassismist, vägivallast, enesetapust ja (naiste) emantsipatsioonist. Eesmärgiks oli näidata, kui ootamatu ja julge oli hokum-huumor, mis tegeles ühiskonnaprobleemidega n-ö otse vaenlase nina all. Kindlasti aga on vaja teadvustada, et suuremat rolli, kui ehk tagantjärele tunnistadagi sooviks, mängis skandaalsete laulude loomise juures raha – seks müüs nii mustale kui ka valgele kuulajaskonnale ning kuigi plaadist võib jääda mulje, et tekstid olid vaat et läbinisti feministlikud, ei olnud see tollastele laulukirjutajatele ja produtsentidele eesmärk omaette. Naisõigusliikumine on sellest ajast peale sajandi jagu edasi arenenud ning vodevillibluusi mõju või tähtsust sellele on väga keeruline objektiivselt hinnata.

Järgmine küsitavus tekkis, kui hakkasin uurima võimalusi tasuda autorite järglastele nende õiglast osa. Kolm lugu üheteistkümnest kuulus juba PD raamistikku, kuid Rosa Henderson, Alberta Hunter, Porter Grainger, Andy Razaf, Ida Cox ja Spencer Williams olid elus ka pärast 1949. aastat, nii et nende loomingule peaks praegugi kehtima autoriõigus. Esitasin oma leiud aegsasti Eesti Autorite Ühingule (EAÜ), et plaadi litsentseerimisprotsessiga algust teha. Kolme loo autoriõiguste asukohta ei suutnud välja selgitada ka EAÜ. Üks neist oli seesama Ben Harney pala, mille PD-seisus on nüüd selgunud, kuid kaks pala, mille autoriks märkisin Porter Graingeri, need kõige haruldasemad, plaadi nimilugu „Nii kole mees“ ja koduvägivallast rääkiv „Sa peksa mind, mees!“, panin plaadile teatud riskiga. Laule ei tunnistanud enda omaks ka Sony ega Universal. Loodetavasti õnnestub edaspidi nende kahe pala autoriõigus samuti välja selgitada ning ka see lugu ära rääkida, sest Porter Grainger on minu arvates üks kõige teravmeelsemaid ja andekamaid muusikuid-laulukirjutajaid 20. sajandi algusaegadest.

Selgus aga kurb tõsiasi, et möödunud on sada aastat ning unarusse jäetud bluusilaulude autoriõigused on kogunenud hoopis suurkorporatsioonide kätte, neli lugu üheteistkümnest kuuluvad plaadifirma Sony kataloogi ning üks Universalile. Kuna tegu on tõlgetega, see tähendab põhimõtteliselt algse teose muutmisega, tuli õiguste omajatelt paluda tõlkeload. See tähendas iga loo kohta eraldi avalduse kirjutamist, mis sisaldas infot, kuidas salvestusi kasutatakse, ning ka „tagasitõlget“ ehk sõnasõnalist tõlget tagasi inglise keelde. Kui olin esitanud vajalikud materjalid (sh salvestuse), järgnes kuu aega ootamist (EAÜ kogemuste põhjal oli see väga hea saavutus, mõnikord on juhtunud, et oodata tuleb mitmeid kuid, aastaid) ning Sony poolt kahjuks eitav vastus. Tõlke-lube ei antud. Lakooniliseks põhjenduseks toodi: „due to its context and given the very limited extent of use“ („konteksti ja väga piiratud leviku tõttu“). Piiratud leviku all mõeldi ilmselt seda, et tiraaž 500 eksemplari Eestis ei tooks neile piisavalt kasumit, kuid mida tähendas see „kontekst“, ei saanudki lõpuks selgeks. Kas selle all mõeldi konteksti skandaalsele vodevillibluusile, feministlikule naisbluusile või mustadele autoritele keskendumise mõttes või hoopis, et säärast projekti Ida-Euroopas teha on naeruväärne, anakronistlik? Loodan, et kunagi saan vastuse sellelegi küsimusele. Universalilt tuli küll rõõmustav uudis, et pala „Wild Women Don’t Worry“ tõlkeluba on kinnitatud, kuid trükikoja tähtaeg oli siis juba kahjuks ületatud ning plaadile läksid problemaatilised palad inglise keeles. Pettumuse vähendamiseks on Aapo Ilvese erakordselt õnnestunud tõlked siiski lisatud kaasaskäivasse brošüüri.

Kokkuvõtteks võin öelda, et mina olen tehtud tööga rahul ning ootan huviga, mis saab edasi. Tekkelugu kujunes küll ootamatult keeruliseks ning oli täis väikeseid ja suuremaid probleeme ja ootamatusi. Aga vähemalt sai tehtud algust selle praegugi aktuaalse ajalooperioodi retseptsiooniga ka Eestis. Lõpptulemuski, see plaat, on mu meelest üks huvitav artefakt, milles ristusid mitmed vastandlikud ideoloogilised (mu enese individuaalne, suurkorporatsioonide kapitalistlik, ajaloolis-pragmaatiline) vaatepunktid ning mis hoolimata kõikide osapoolte püüdlustest seda ühte või teise kindlasse rööpasse suruda illustreerib kokkuvõttes ikkagi just seda, kuivõrd hübriidne ja riukalik oli see inimeste maailm eelmise sajandi 1920. aastatel.

Ameerikas elasid 20. sajandi alguses kõrvuti kehad, mis kuulusid tihti nahavärvikategooriasse „raskesti määratletav“, polnud vaid rangelt musti ja valgeid, kollaseid ja punaseid; muusika-
bisnise algusaegadel olid nii staarid, muusika ise kui ka publik palju rohkem segunenud, kui seda praegu vaevutakse teadvustama; piir rahvalaulu ja autorimuusika vahel on udune ja reguleeritud segase ja eri maailmaosades erineva seadusandlusega, mis pealegi kipub ikka ja jälle ajale jalgu jääma. Mälu hääbub paratamatult ja muudab mõne üksikasja ebaoluliseks, teise aga tõstab ideoloogilistel kaalutlustel ilmekalt esile. Ja unustamine on arengu seisukohalt ju äärmiselt oluline. Mõnikord on ehk aga vajalik meelde tuletada, et just niisama nagu olevik, oli ka minevik kõikides toonides must, valge ja räpaselt hall.

^[1] K. M. Ling, Sex, drugs and blues. Vikerkaar, 2018, nr 3.

^[2] M. W. Jernegan, Slavery and Conversion in the American Colonies. The American Historical Review, 1916, kd 21, nr 3, lk 504–527.

^[3] J. H. Brewer, Negro Property Owners in Seventeenth-Century Virginia. The William and Mary Quarterly, 1955, kd 12, nr 4, lk 576.

^[4] Sealsamas.

^[5] M. W. Jernegan, Slavery and Conversion in the American Colonies.

^[6] O. Arewa, Blues Lives: Promise and Perils of Musical Copyright. Cardozo Arts & Entertainment Law Journal, 2010, kd 27, lk 573.

^[7] Sealsamas, lk 592–593.

^[8] J. S. Otto, A. M. Burns, Black and White Cultural Interaction in the Early Twentieth Century South: Race and Hillbilly Music. Phylon, 1974, kd 35, nr 4, lk 407–417.

^[9] https://youtu.be/jRUr5PatnYA.

^[10] https://youtu.be/UDttdPe-s_A.

^[11] Nt B. Doershuck, When Drums Went Country. Drum!, 2018, nr 261.

^[12] A. Roots, Bluusist ja Opossumionust. Muusika, 2007, nr 8/9, lk 27.

^[13] N. Stoia, The Common Stock of Schemes in Early Blues and Country Music. Music Theory Spectrum, 2013, kd 35, nr 2, lk 194–234.

^[14] T. Russell, Blacks, Whites and Blues. Rmt-s: Yonder Come the Blues: The Evolution of a Genre. New York, 1970, lk 166.

^[15] V. Sarv, Rahvalaulu nii teaduslikku kui rahalist väärtust tasub teada. Sirp, 30.10. 1998.

^[16] Sealsamas.

^[17] A. Roots, Bluusist ja Opossumionust, lk 28.

^[18] T. Särg, K. Ilmjärv, Eesti rahvamuusika. 2009. https://bit.ly/2Rz9zIZ.

^[19] V. Tormis, Rahvalaul ja meie. Sirp, 27. 01.2017.

^[20] https://bit.ly/2QriCqR.

^[21] The Online Discographical Project. Paramoung [sic!] 12000 series numerical listing (1922–1927). http://www.78discography.com/Para120.htm.

^[22] Blues Images. John Tefteller’s Museum 78’s, by Label. https://bit.ly/2M2a9tT.

^[23] https://bit.ly/2scVXow.

^[24] The Online Discographical Project. Brunswick 2000 Series Numerical Listing. http://www.78discography.com/BRN2000.htm; https://www.youtube.com/watch?v=_3sjkkdupuE&t=6s.

^[25] Süüdistada tuleb Miki Hiirt. USA autoriõiguseseadusandluse eripärade ja keerukuste tõttu kehtib seal mitmeosaline autoriõigus – kõigi enne 1978. aastat avaldatud teoste puhul kehtis autori- ja avaldajaõigus 75 aastat ning kõik pärast 1978. aastat avaldatud teosed on sellega kaitstud autori eluajal ja 50 aastat pärast ta surma. 1998. aastal tõstis aga Walt Disney kompanii kära, kuna Miki Hiire tegelaskuju, kes figureeris esimest korda ekraanil aastal 1928, oleks juba aastal 2004 sattunud PD alla. Mispeale ratifitseeriti Kongressis Sonny Bono Autoriõiguse Kestuse Pikendamise Akt, millega lisati mõlemale autoriõigusele 20 aastat. Seega valitses USA PD-s viimase kahekümne aasta jooksul kummaline „jääaeg“, mille jooksul said avalikuks omandiks vaid üksikud teosed. Selle aasta esimesel jaanuaril aga algas „sula“ ja avalikku omandisse läksid sajad tuhanded kunstiteosed, mida võib nüüd hakata taaskasutama. Loodetavasti hästi ja kontekstiteadlikult! Vt G. Fleishman, For the First Time in More Than 20 Years, Copyrighted Works Will Enter the Public Domain. Smithsonian, 2019, nr 1.

^[26] Kui 50 aasta jooksul fonogrammi esmakordsest salvestamisest arvates on fonogramm õiguspäraselt avaldatud, kehtivad fonogrammitootja õigused 70 aastat pärast fonogrammi esimest õiguspärast avaldamist. Kui 50 aasta jooksul fonogrammi esmakordsest salvestamisest arvates ei ole fonogrammi õiguspäraselt avaldatud ning fonogramm on õiguspäraselt üldsusele suunatud, kehtivad fonogrammitootja õigused 70 aastat pärast fonogrammi esimest õiguspärast üldsusele suunamist. Vt AutÕS § 74.

^[27] M. Linnart, Erinev autoriõiguse kestus põhjustab kaubandustüli EL-i ja USA vahel. Eesti Päevaleht, 09.01.2003.

^[28]²⁸ Kaisa Ling Thing, Nii kole mees. Teet ja Pojad, 2018.

^[29] Library of Congress. Biographies. Ben Harney, 1872–1938. https://www.loc.gov/item/ihas.200035816/.
Blogi

Veebruari lugemissoovitused

26. veebr. 2019

Marek:

Valgustusajastu mõtlejatest on üks mu lemmik olnud alati Denis Diderot, erinevalt näiteks Rousseaust või Voltaire’ist mõjuvad tema tekstid endiselt väga aktuaalsetena, seda nii sisult kui stiililt. Lynn Hunt on kirjutanud viimases New York Review of Booksis Diderot’st hea essee, mis aitab Diderot’ tähtsust meile meelde tuletada. Hunt lähtub essees mh Andrew Currani vastsest raamatust Diderot: The Art of Thinking Freely, mille esinduslikku katket saab lugeda näiteks siit.

Los Angeles Review of Books hoiab aga meeles üht 20. sajandi säravamat kirjameest, Isaiah Berlinit. Berlin oli legendaarne autor, kes ei pidanud vajalikuks oma tekste avaldada, eeskätt seepärast, et tema enesehinnang ei lubanud tal teiste lugemislauale trügida. Õnneliku juhusena leidis ta aga 1970. aastate lõpus endale oma Eckermanni, noore tudengi Henry Hardy, kes pühendas sisuliselt kogu oma elu Berlini tekstide trükki toimetamisele. Nüüd, kui kogu pärand, sh kirjavahetuski, on trükis ilmunud, avaldas Henry hiljuti oma mälestusraamatu Berlinist, In Search of Isaiah Berlin: A Literary Adventure, mis on liigutav lugu teisele elatud elust. Hardy algatusel on saanud äsja valmis ka Berlini pärandile pühendatud veebileht, mille suurim väärtus on kõiki Berlini teoseid ja käsikirju hõlmav kataloog. Kel aga huvi, võib veebist vaadata (parool: Liberty) ka värsket dokumentaalfilmi Isaiah Berlinist, mille on teinud Judith Wechsler; see ei ole küll omaette kunstiteos, ent sisaldab siiski huvitavaid arhiivikaadreid ja intervjuusid.

Ärevast poliitilisest maailmast tasub lugeda Perry Andersoni head sissevaadet Bolsonaro juhitud Brasiiliasse, Jean-Luc Nancy kahte esseed populismist ja neofašismist tänapäeva demokraatias ning BuzzFeedis ilmunud head ülevaadet George Sorose vastastest konspiratsiooniteooriatest.

Hiljuti avastasin aga üllatusega, et briti ajaloolane Richard J. Evans, keda ei oskaks kahtlustada vasaksümpaatiates, on avaldanud mahuka biograafia briti marksistlikust ajaloolasest Eric Hobsawmist. Pole raamatut veel jõudnud lugeda, ent hea (ja tunnustava) ülevaate pakuvad sellest näiteks Prospectis ja The Guardianis ilmunud pikemad arvustused.

Märt:

Peagi saabuva paastu ajal tuleks hakata mõtlema hinge peale. Mõni abivahend selleks. TLS-is seletab teoloog Theo Hobson jesuiit Edward T. Oakesi postuumse raamatu põhjal meile lahti lunastuse: Kas päästev jumalaarm on võõrinvasioon patusesse inimloomusesse või avab see meie loomuliku võime? Jumalaarmu, natuuri ja vaba tahte vägikaikavedu vaevas juba Pelagiust – Briti kirjameest, kes uskus inimese eneselunastusvõimesse ja kes 1600 aastat tagasi ketseriks tunnistati. Seda aastapäeva tähistas New Statesman Michael Axforthy esseega “Kuidas Pelagiuse tahtevabaduse filosoofia kujundas Euroopa kultuuri“. Tundub, justkui ametlikust hukkamõistust hoolimata naeraks Pelagius viimasena: “Üldiselt me usume tahtevabadusse, inimsoo paranemisse, inimeste võimesse teha õigeid otsuseid, teha head, muuta asju paremaks.”

Ah-ah-aa, seda saab peagi valimistel näha! Sest saatan ei maga. Joseph Farrell kirjutab TLS-i essees “Saatana partei” vaimulaadist, mis ei saa peast mõtet põrgust ja igavesest needusest. Kõne all on muidugi Dante, aga ka usust hälbinud katoliiklikud ja kalvinistlikud kirjamehed. Aeonist tasub lugeda filosoof John Kaagi “sotsiaalpedagoogilist” esseed “Miks deemonist vaevatu jäi oma mugavasse põrgunurka“: Jeesuse pakutav vaba elu on seestunule suurim piin. Muuhulgas mainib Kaag Sartre’i kuulsat näitemängu “Kinnine kohus”: tegelased võivad küll vanglast alati minema jalutada, aga millegipärast näib see võimatu.

Samuti TLS-is arutleb filosoof Philip Goff selle üle, miks tasub omaks võtta religioon isegi jumalat uskumata. (Ise küll arvan, et enamik usuinimesi teeb seda juba niikuinii.) Goffi meelest aitab religioosne fik(sa)tsioon keskendada lootust, laskmata sellel hajuda.

Mis veel inimloomusesse ja selle parandatavusse puutub, siis sel aastal on tähelepanu pälvinud antropoloog Richard Wranghami raamat “Headuse paradoks“. Asja iva on lühidalt selles, et inimsugu on muutunud paremaks, st vähem agressiivseks seetõttu, et on tapnud oma kõige agressiivsemad mehed maha. Raamatut arvustavad The New Yorker ja The Atlantic.

Paari nädala eest saime ühest sisukast Postimehe intervjuust teada, et lisaks putukatele ja paljudele teistele liikidele ähvardab väljasuremisoht üht sellist haruldast inimliiki nagu õigeusu staarets. Ohustatud nähtuste ritta on lisandunud nüüd veel ka pilved. Pilvedeta maailmast kirjutab Quanta Magazine’is Natalie Wolchover: “Praegu katavad pilved igal hetkel umbes kaht kolmandikku planeedist. Aga arvutisimulatsioonid on hakanud mõista andma, et maakera soojenedes muutuvad pilved harvemaks. Kui vähem valgeid pindu peegeldab päikesekiirgust maailmaruumi tagasi, muutub maakera soojemaks, mis viib omakorda veel kiiremale pilvede kadumisele. Selline tagasisidesilmus paneb soojenemise spiraali kontrollimatult kasvama.”

Ja kui pilved lähevad, kaob varsti taevas ka. Selle kohta tasuks üle lugeda Natan Dubovitski düstoopiline novell. Novelli autor aga lõi paar nädalat tagasi laineid teadaandega, et Venemaa on juba tunginud lääne inimeste ajju ning viimased ei tea, mida oma muutunud teadvusega pihta hakata. Mõningaid vastukajasid Vladislav Surkovi esseele Putini pika valitsemise kohta vt nt American Interestist, Independentist ja Bloombergist.