Proosa

Arhiiv, Vaatenurk

Tagasi Oti juurde

24. jaan. 2019

VILJA KIISLER

Lühike vastus Kersna raamatu pealkirjas püstitatud küsimusele on muidugi: keegi ei tapnud, ta suri ise, ja kui veel lisada, et tegemist on täieliku haltuuraga, siis ongi põhiline enam-vähem kirjas. Ent kuna Kersna raamat sai metsikut meediatähelepanu ja paljud inimesed neelavad seda suure huviga, võiks see ju olla kõneväärt.

Tegemist on 2018. aasta 1. jaanuaril ETV eetris olnud mammutsaate „Urmas Ott. One Man Show“ tarvis tehtud intervjuudega, millest saatesse mahtus vaid väike osa, nagu see ühe hästi ette valmistatud teletoote puhul olema peabki. Saadet ennast võib pidada õnnestumiseks eelkõige põhjusel, et saatejuhil oli olnud oidu jääda kaadri taha. Kuigi Kersna ei saanud jutu peale päris paljude Otti lähemalt tundnud inimestega, kellel võinuks olla midagi eetrikõlbulikku öelda, rahuldab tulemus ilmselt kõiki neid, kes usuvad, et Oti fenomeni mõistmisele aitab kaasa teadmine, mismoodi ta sündis (pepu ees, palun väga), elas ja suri, ja kuna suures mahus saavad sõna kolleegid telemajast, siis on formaadile sobivas mõõdus esindatud ka Oti elu kese: töö. Nii et telesaateid oskab Kersna teha, iseasi, kas neid armastab just seesama publik, kes pidas lugu Otist (ilmselt mitte). Raamatuid kirjutada Kersna kahjuks ei oska, kuid selle oskuse puudus pole isegi üllitise suurim häda. Kersna on läinud lihtsaimat teed: ta on peetud kõnelused lihtsalt salvestiselt maha kirjutanud. See oleks õigustatud juhul, kui need oleksid Oti väärilised, st päris intervjuud, aga vormi näilisest sarnasusest hoolimata on nad midagi muud.

Intervjuu on nimelt kõige imelisem, huvitavam ja nõudlikum ajakirjanduslik žanr üleüldse, aga kuna häid intervjuusid tehakse meie päevil erakordselt vähe (selles žanris säravad tänasel teleekraanil professionaalidena Marko Reikop ja Joonas Hellerma), siis on ka lugeja-vaataja-kuulaja ootused selle vormi suhtes olematud, ja enamik ajakirjanikke kasutab intervjuud enamasti nn mugavusžanrina, kui pole parasjagu viitsimist materjali läbi kirjutada, korralikku uudist või nn olemuslugu teha. Õnnestunud intervjuu tarvitseb muidugi kahte ühtviisi võimekat partnerit: head küsimused ei taga head intervjuud. On inimesi, kellega polegi võimalik head intervjuud teha, sest nad on võimekad milleski muus kui ekraanil vestlemises, neil kas ei ole midagi huvitavat öelda või ei soovi nad seda teha. Aga vastutus on ikkagi ajakirjanikul.

Intervjuuvormi valdaval ajakirjanikul on alati kindel plaan ja eesmärk, kuid ta on alati valmis ka selleks, et kõneluse hetkel sünnib hoopis midagi muud – vahel harva on partner valmis pakkuma enamat, kui on teatud tahta. See on nagu tants, mida juhitakse kindla käega, aga suuresti märkamatult, tundlikult, reageerides paarilisele paindlikult ja säravalt; juhtiv pool on igal hetkel aldis valmis samme ümber sättima. Intervjuu, sündigu see teleekraanil, raadios, veebis või veebi/paberlehe jaoks, on parimal juhul totaalne kohalolek ja täielik keskendumine mõlemalt poolelt – ja küsitletava sellesse seisundisse viimine on küsitleja ülesanne: pööraselt raske ja sageli võimatu, sest keskendumine on aina haruldasemaks muutuv oskus. Ott mõistis seda sada protsenti, Kersna… ajab muid asju. Sellepärast ei vaatlegi Kersna mitte seda, mis tegi Otist Oti, vaid eluvaldkondi, mis tema meelest võiksid Oti inimestele lähedaseks teha: päritolu, suhted, tunded, kannatused enne surma. Igaüks ju sünnib, elab ja sureb. See on ühenduslüli publikuga, mille kaudu saab igamees Otile omistada omi emotsioone ja veendeid, elada kaasa millelegi, millele tal tegelikult ligipääsu ei ole ega saa kunagi olema.

Kui keegi peaks uskuma, et teab Otist midagi siis, kui tunneb nägupidi tema seitsmenda klassi sümpaatiat, bioloogilist isa või poolvendi, on ta sügavas eksituses. Kui ta usub nagu Kersna, et lapsepõlvekodu naaber või pinginaaber on relevantne allikas Oti kohta midagi arvama, siis ei saa ta millestki aru. Raamatu lugejale on see muidugi täiel määral andeksantav, Kersnale kui teletähele kindlasti mitte. Kersna kirjutas selle raamatu täiesti teadlikult Oti kõige madalamate instinktidega publikule, et toita uudishimu, mitte aga selleks, et Otti mõista, tema loomingut analüüsiga väärtustada ja niimoodi harida ka publikut. Jah, kolleegid telemajast saavad sõna ja nii mõnigi neist räägib asjast. Kuid raskuspunkt on mujal, eeldus on teine. Enne raamatu ilmumist meediasse tilgutatu mõjus pornograafiana, mis kindlasti suurendas müüginumbreid, kuid tegi ilmsiks pigem Kersna enese, mitte Oti inimlikud ja professionaalsed kvaliteedid. Raamat karjub toimetaja järele: tekstid lohisevad nagu katkine autokumm vastu asfalti. Pole isegi võetud vaevaks seletada, kes on need juhuslikud inimesed, kes Oti kohta midagi kõnelevad, ammugi ei saa vastust küsimus, miks. Vastus viimasele on küll lihtne: sest nad olid nõus. Kuulsad surnud on igavesti kaitsetud nende ees, kes neist rääkimiseks suu täis võtavad. Oti mõõtu kuulsaid surnuid on meil vähevõitu, ja kõik nad on langenud sedasorti väärkohtlemise ohvriks, juba eluajal. See on kuulsuse ränk hind.

Kersnat kannustab peale laia publiku huvi rahuldamise soovi muidugi ka soov püstitada Oti nime najal eluaegu ausammast iseendale ning ootus, et tedagi kord ei unustata, muu hulgas Oti „inimlikustajana“. Nõudes tunnustust Otile, küsib Kersna sedasama iseendale, eks muidugi õigusega. Kuid mõistmist, et sünnitakse ja surrakse ikkagi üksi ning et sünd, surm ja elugi on sügavalt isiklik asi isegi siis, kui selle tähenduslik osa on möödunud kaamera ees, ei anta igaühele. Elavad ei mõista surijat, isegi kui on ise surmale otsa vaadanud, sinna ei ole midagi parata. Kindlasti ei mõõdeta surma väärikust surivoodi kõrval istujate hulgaga, inimlikkuse mõõdupuu ei seisne perekondlike sidemete tugevuses ega valmiduses oma lähedussuhteid avalikkusega jagada. Et professionaalses tipus on enamasti tuuline ja kõle, selles ei ole süüdi teised inimesed, hoolimatud organisatsioonid ega ühiskond. Need inimesed, kes veedavad suure osa elust kaamerate ees või muukujulise suure avalikkuse tähelepanu all, vajavadki vaikust ja avaramat isiklikku ruumi, kuhu ükski ei pääse, sest rambivalguses veedetud aeg on erakordselt energiamahukas, sellest taastumine iseenda seltsis eluliselt vajalik.

Oti 1999. aasta pussitamise lugu, mille Kersna muide raamatust välja jättis (arusaamisega, et „pööblit“ hirmsasti huvitab, ja aru saamata, et seesama pööbel just ongi tema sihtgrupp), saavad kõik lehed ja portaalid igal aastal eksklamatiivset osa varieerides avaldada seni, kuni on elus see sügaval nõukaajal sündinud televaataja, kes teab, kes Ott on. Ka raamatuid, nagu seesama Kersna oma, võidakse vorpida veelgi: müügitabelite tippu lendas ju ka 2009. aastal ilmunud Marii Karelli „Teletähe lugu“, mis lihtsalt süstematiseeris ajakirjanduses ilmunu, omalt poolt grammigi infot lisamata. Samal, Oti surma järgsel aastal ilmunud Voldemar Lindströmi „Õukonnata kuningas – intervjuukuningas“ sai vähem tähelepanu, oli aga sisu poolest märksa väärtuslikum ja informatiivsem, ka diskreetsem.

Kümne aasta pärast ehk veel mitte, aga ikkagi üsna varsti jõuab kätte hetk, mil sedasorti ettevõtmistel enam mõtet pole: Youtube’i ja Netflixi põlvkond pole juba praegu Otist kuulnudki. Televisioon uusi Otte enam sünnitada ei saa: ajastul, mil videokaamera on nutitelefoni näol taskus igaühel ja üüratus koguses video-sisu loob iga endast lugupidav meediaväljaanne, ei ole telel enam ammugi seda rolli, mis tal oli aegadel, kui tele tähendas siinmail vaid ETV-d ja Kesktelevisiooni (põhjaeestlastele muidugi ka Soome oma). Peaaegu mis tahes sündmust saab soovi korral jälgida otseülekandes. Venekeelsesse meediasse keegi ei ihka, ingliskeelsesse ajakirjandusse murdnud ajakirjanikke Eestis ei ole ja kardetavasti ei tule; Google’i ja Facebooki ajastu ajakirjandus ise ägab turbulentses mõjukaotuskeerises nii Eestis kui mujal ilmas, kaotatud eneseväärikuse leidmine käib valu ja vaevaga, ja kas see üldse kunagi leitakse, pole ette kindel.

Ent nende inimeste jaoks, keda Ott huvitab, on tegelikult „kõik“ kättesaadav ilma suurema pingutuseta, lugemisoskus ainsana on nõutav. Nimelt jättis Ott endast juba eluajal maha kilode viisi kirja pandud intervjuusid vaheldumisi vägagi väärtuslike selgitustega, miks ta üht või teist niimoodi tegi, üldisemat ja ka isiklikku laadi mõtisklustega, mis räägivad temast tuhat korda rohkem kui teadmine, kelle spermast tema maine elu alguse sai või kus täpselt asusid need aknad, millest ta lapsena välja vaatas. Ehk siis: lugege „Playbacki“ (1994), mille pani kokku Ott ise. Lugege „Carte blanche’i“ (1995). Sobib ka Sirje Endre ja teiste koostatud „Best of“ kahes telliskivis (2009 ja 2011), sest needki on ehe Ott, mitte ainult professionaalina, vaid ka n-ö inimesena. Endre ei valetanud, kui ta ütles, et neis raamatuis on Ott selline, nagu ta tegelikult oli. Siis, kui ta oli juba saanud selleks, kelleks tal oli saada. Aga sellena ja ainult sellena tulekski käsitleda inimest, kes on kellekski saanud.
Arhiiv, Blogi

Kriisist utoopiani

23. jaan. 2019

MÄRT VÄLJATAGA

Võlg, kriis ja kuldajastu. Poliitökonoomia tagasitulek (Kultuurileht 2014)

Õnnetused ei käi ühekaupa. Kriisid nõndasamuti. 2008. aasta pangakrahh viis USA ja Euroopa Liidu üldisesse majanduskriisi, mis avaldus riigivõla ja tööpuuduse järsus tõusus ning kogutoodangu järsus languses. 2014. aastaks ei jõutud neist vapustustest veel kosuda, kui Venemaa agressioon Ukrainas kuhjas majanduskriisile otsa rahvusvaheliste suhete kriisi. Kuidas need kaks täpselt omavahel põhjuslikud seotud on, jäägu tulevaste ajaloolaste selgitada. Vastastikused sanktsioonid ja üldine umbusk tähistavad nüüd viimatise globaliseerumislaine lõppu ning on lükanud määramatusse majanduskriisist taastumise, mida veel 2008. aastal kõige pessimistlikumad hääled ennustasid viie-kuue aasta kaugusse, st tänasesse päeva.

Kriisi ühe kõrvalnähuna on majandusteemad ja majanduseksperdid leidnud end laiema ühiskondlik-kultuurilise mõttevahetuse tulipunktis. Nad ei kirjuta ja neist ei kirjutata enam üksnes erialaajakirjades, ärilehtedes ja majanduspoliitika raportites. Raske öeldagi, kas see on hea või halb. Oli ju üks John Maynard Keynesi unistusi see, et majandusteadlastesse suhtutaks kõigest kui spetsialistidesse, mitte nagu prohvetitesse ja teenäitajatesse: “Eelkõige ei tohiks majandusprobleemi üle tähtsustada ega ohverdada selle oletatavatele paratamatustele suurema ja püsivama tähtsusega asju. Sellega tegelegu spetsialistid – nagu hambaraviga. Kui majandusteadlastel õnnestuks saavutada see, et neist hakataks mõtlema kui tagasihoidlikest, kompetentsetest inimestest, kelle töö on samasugune nagu hambaarstidel, siis oleks see vast suurepärane!” Pole ju tõesti veel näha ega kuulda, et hambaarstidest või automehaanikutest oleksid saanud gurud ja meediafiguurid.

Teisalt me ei ela niisuguses maailmas, millest unistas Keynes. Pealegi on majanduse ja majandusteaduse probleemid ühtlasi kõige sügavamad eksistentsiaalsed probleemid. Nendeks on riskid ja usaldus, ohvrid ja väärtused, töö ja loodus, heaolu ja õnn, lootused ja hirmud, rikkus ja vaesus, sündimus ja suremus ning inimese kehalised, tundelised ja vaimsed vajadused. Majanduspoliitiliste soovituste kujul on majandusteaduse mõttekäikudel samuti käegakatsutav praktiline tähtsus.

Keynesilt pärineb ka üks teine, sagedaminigi tsiteeritud mõttetera: “Majandusteadlaste ja poliitikafilosoofide ideed, olgu need õiged või väärad, on võimsamad, kui tavaliselt taibatakse. Õigupoolest peamiselt ideed maailma valitsevadki. Teoinimesed, kes peavad end igasuguse intellektuaalse mõju alt vabaks, on tavaliselt mõne ammusurnud majandusteadlase orjad. Võimule saanud hullud, kes kuulevad tühjusest hääli, on oma kire ammutanud mõne aastatetaguse akadeemilise kirjamehe töödest. Olen kindel, et isiklike huvide jõudu on kõvasti üle hinnatud, võrreldes ideede järkjärgulise levikuga. Muidugi ei avaldu ideede mõju otsekohe, vaid teatava intervalliga: majanduse ja poliitikafilosoofia vallas pole palju neid, keda pärast 25. või 30. eluaastat uued teooriad enam mõjutaksid; seetõttu ideed, mida riigiteenistujad, poliitikud või ka agitaatorid päevasündmustele rakendavad, ei ole tõenäoliselt need kõige värskemad. Kuid varem või hiljem osutuvad nii heas kui kurjas otsustavaks just ideed ja mitte erihuvid.”

See mõttekäik räägiks justkui esimesena tsiteeritule risti vastu. Ühelt poolt soovis Keynes 1930. aastal, et majandusekspert oleks sama “ebaseksikas” spetsialist nagu hambatehnik või mehaanik, kes parandab ära hamba või teeb korda auto süütemehhanismi ilma seejuures targutamata ja moraali lugemata. Teiselt poolt tunnistas ta majandusteaduslike ideede otsustavat alateadlikku mõju teoinimeste maailmavaate ja sihtide määrajana. Meie vaateid ja tegusid ei juhi mitte niivõrd (klassi)huvid ja omakasu, vaid ideed.

Võib-olla see kahepaikne olek – tegelemine kõige sügavamate eksistentsiaalsete probleemidega kuivalt tehnilises, kvantitatiivses rüüs; õigluse, õnne ja vabaduse alaste intuitsioonide formaliseerimise üritus – muudabki majandusteaduse ühtaegu ligitõmbavaks ja eemaletõukavaks. Inimene tahab selgust ja kontrolli maailma üle, aga samas talle ei meeldi, kui teda käsitletakse statistilise üksusena või kui tema väärtustele omistatakse hinnasilt.

Et kaks tsitaati ilma kolmandata ei jääks, pöördugem veel kord Keynesi poole: “Kvantteooria kuulus rajaja professor Max Planck Berliinist ütles kord mulle, et varases nooruses kaalunud ta majandusteaduse õppimist, kuid leidnud, et see on liiga raske! Professor Planck võis paari päevaga kergesti selgeks saada kogu matemaatilise majandusteaduse korpuse. Aga ta ei pidanud silmas seda! Niisugune loogika ja intuitsiooni ning laialdaste, kuigi enamasti ebatäpsete faktiteadmiste sulam, mis on nõutav majandusteaduslikult tõlgenduselt selle kõrgemates vormides, on tõepoolest ületamatult raske nende jaoks, kelle anne seisneb peamiselt võimekuses suure täpsusemääraga teadaolevate ja võrdlemisi lihtsate faktide algtingimuste ja järelduste kujutlemises ning viimsete punktideni järgimises.”

Niisiis nõuab majandusteadus erilist, paindlikku ja mitmekülgset intellekti, mis ühendaks raskesti ühendatava: matemaatiku või füüsiku abstraheerimis- ja modelleerimiskalduvuse, ajaloolase vaistu kõnekate andmete leidmise peale, moralisti arusaamise inimloomusest, teoinimese toeka reaalsustaju jne. Majandusteaduskonnad tõmbavadki üldiselt ligi kõige helgemaid päid. Meedias aga esinevad majanduskommentaaridega enamasti hoopis pintsaklipslastest jutlustajad, kes näevad oma missiooni kommunismitondi kes-teab-juba-mitme-sajanda-kordses tapmises; nihilistid, kelle meelest majanduspoliitika saab inimolu ainult halvemaks teha ning kriisidel tuleb lasta kulgeda loomulikku rada; ning karmid moraliseerijad, kelle meelest majandusraskused on meile karistuseks liiga hea elu eest. Üks käesoleva kogumiku tagasihoidlikke eesmärke on näidata, et majandusekspert ei tarvitse sugugi olla kiretu robot, paduparempoolne fanaatik ega egoismi, ahnuse ja ihnsuse õigustaja.

Kriis on saatnud majandusteaduse avalikkuse tribunali ette ning pannud majandusteadlasi endid oma eriala seisukorra üle reflekteerima. Nõnda on lisaks majanduskriisile mõnikord, kuigi kaugeltki mitte sama üksmeelselt kõneldud ka makroökonoomika kriisist. See seisnevat ühelt poolt takerdumises ülirafineeritud matemaatilistesse mudelitesse, millel puudub seletus- ja ennustusjõud, ning teisalt lihtsalt vabaturu ideoloogilises idealiseerimises. Samas jälle ütlevad teised vastu, et majandusteadusel enesel pole suurt häda midagi, kui ainult poliitikud õigeid eksperte kuulda võtaksid. Paraku on mitmed 1930ndate Suure surutise põhjal avastatud õpikutarkused neoliberalismi vaimustuses lihtsalt ununenud.

Ekspertidel on Eestis olnud küllap väiksemgi majanduspoliitiline mõju kui Läänes. Meie majandus on väike ja avatud, st enamik hindu jm parameetreid on ette antud. Kahest makropoliitika tööriistast, milleks on rahapoliitika ja eelarvepoliitika, loobuti esimesest juba iseseisvusaja algul, kui võeti üle valuutakomitee süsteem ja fikseeritud vahetuskurss. Eelarvet täitev regressiivne maksusüsteem on olnud üle aastakümne külmutatud olekus ning kriisiaegne maksude ja lõivude tõus on seda üksnes regressiivsemaks muutnud. Seega on majandusprobleemidega võideldud, kaks või poolteist kätt selja taha seotud. Aga võib-olla on seegi olnud paratamatus, sest me oleme ka kogenud, kuidas vabad käed kipuvad raha mõne kildkonna taskutesse kühveldama. (Meenutatagu alles hiljaaegu päevavalgele toodud juhtumeid korratusest Eesti Pangas 90ndatel – kas sellisele asutusele saanukski usaldada tõelise rahapoliitika ajamist?) Ka merkantilistlikke ideid, nagu protektsionism ja tööstuspoliitika, ei võetud tõsisemale kaalumisele siis, kui see veel poliitiliselt võimalik oli, st enne Euroopa Liiduga ühinemist. Seda osalt valitsevate majandusideede mõjul, osalt korruptsioonikartuse ja muude poliitiliste kaalutluste tõttu. Täiesti võimalik, et ujuvad vahetuskursid, aktiivse rahapoliitikaga keskpank, mõne tööstusharu eelisarendamine ja valikulised tariifid, maa ja kapitali kõrgem maksustamine jne oleksidki olnud kõik halvad ideed, aga vähemalt seni ei ole selle tõestuseks väga veenvaid argumente näha olnud.

Majandus on liiga tähtis, et jätta see ainult spetsialistide, st majandusteadlaste arutada. Ka käesoleva kogumiku autoritest on päris majandusteadlasi umbes pool. Lisaks on esindatud ajaloolane (Charles Maier), antropoloog (David Graeber), poliitikafilosoof (John Gray), kirjanik (John Lanchester ja see), sotsioloog (Wolfgang Streeck) ning ärimees-filantroop (George Soros). Kogumik ei taotlegi mingi süstemaatilise kõikehõlmava pildi andmist, kuid on lähenemisviisidelt kaugel ühetoonilisusest. Peamine ühisnimetaja on lihtsalt see, et kõigi esseede tõlked on ilmunud kultuuriajakirja Vikerkaar veergudel aastatel 2008–2014. Toimetuse silmis tundusid need ilmumishetke kontekstis eesti lugejale tutvustamisväärsed. Küllap on siin tugevamini esindatud lähenemisviisid, mille hääl on olnud meie peavoolumeedias alaesindatud. Loodetavasti aitab kogumik lisaks majanduskriisi mõtestamisele kaasa ka majandusteaduse enda populariseerimisele.

Tänaselt vaateveerult saab juba hinnata ka mõne siin esitatud ennustuse täitumist või täitumata jäämist. Nüüdseks peaks olema selge, et keskpankade rahatrükk nullilähedaste intressimäärade ja kõrge tööpuuduse korral ei põhjustagi kontrollimatut inflatsiooni – mida alalhoidlikud analüütikud on seni kartnud ja millist hirmu on Krugman koos oma mõttekaaslastega (osalt teoreetiliste mudelite põhjal, osalt Jaapani 90ndate kogemuse valgel) kogu aeg tõrjunud. Teisalt paistab praegu, et Euroopa rahaliit ei ole lagunemas ja Kreeka ei lähe pankrotti, kuigi mõne aasta eest ennustasid seda ette paljud. Realistlikum väljavaade on see, millele osutab Soros: pikaajaline surutis ning Euroopa püsiv lõhenemine kreeditor- ja deebitorriikideks ning natsionalistliku populismi tõus.

Majandusteaduse aluseelduste juurteni kaevudes jõutakse tahes-tahtmata välja süvakihtideni, kus need on põimunud poliitiliste väärtustega. Seda mitte enam praktiliste majanduspoliitiliste tegevuskavade mõttes (policy), vaid ühiskonna eri kihtide ja eri väärtuste edustajate võimuvõitluse mõttes (politics). Sellest siis ka Charles Maieri ja Wolfgang Streecki sõnum poliitökonoomia tagasitulekust. Maier seletab majandusteaduse (ökonoomika) erinevust poliitökonoomiast, vahepeal unarule vajunud distsipliinist, nõnda: “majandusteadus kaldub võtma riigi käekäiku tervikliku üksusena – ta hindab rahvamajanduse kasvu, sissetulekute taset, tootlikkuse määrasid jne. Poliitökonoomid näevad majandust segmenteerununa – seal on mitmesuguseid sektoreid, regioone või klasse, mis järgivad oma “erapoolikuid” huve, ja need on määratud teiste huvidega põrkuma.” Ka Wolfgang Streeck rõhutab, et poliitökonoomiline lähenemine peab silmas eri gruppide huve ning selle seisukohalt on “standardne” majandusteadus lihtsalt lähenemisviis, mis turuvõimuga klasside huvid samastab üldise huviga.

“Standardne” või “peavoolu” või “neoklassikaline” majandusteadus, mõnikord ka “õpikuteadus” figureeribki mitmes essees vastandumisväärse tondina. Näib, et iga kirjutaja peab selle all silmas mõnevõrra erinevaid asju, ning osalt on see retooriline võte, mille abil rõhutada alternatiivsete, peamiselt empiirilisemate ja eksperimentaalsemate lähenemisviiside potentsiaali. Samas on Krugman, Layard (ja nende ühismanifestile allakirjutanud), nagu ka Piketty, igas mõttes peavoolu kuuluvad uurijad. Majandusloolasena on seda ka Erik Reinert, kelle merkantilistlikke põhimõtteid kaitsev artikkel tuletab meelde unarule jäänud vanu tarkusi: vabakaubandus on vastastikku kasulik alles siis, kui eri maade tööstused on jõudnud võrreldava arengutasemeni.

Nii Maier kui ka Reinert toovad eraldi välja saksa majandusmõtte erijooni, esimene kriitiliselt, teine tunnustavalt. Euroopa vinduvas võlakriisis, majanduse seiskumises, ähvardavas deflatsioonis ja regionaalsete lõhede süvenemises on peasüüdlasena nähtud just nimelt Saksa eliidi majanduslikku mõtlemist, mis oma inflatsioonihirmus ja protestantlikus kasinuses muudkui kogub jooksevkonto ülejääki, tõrjudes keskpanga aktiivset rahapoliitikat ja nõudluse stimuleerimist. Sellise mõtteviisi kriitika tuleb esile Krugmani, Lanchesteri ja Sorosi esseedes käesoleva kogumiku III blokis.

Võlasuhete, võlgu olemise ja võlgu andmise moraalne või lausa eksistentsiaalne dimensioon kajab vastu John Gray arvustusest kirjanik Margaret Atwoodi raamatule “Tasumispäev: Võlg ja rikkuse varjukülg”. Ka anarhistlik antropoloog David Graeber on oma lennukas ja laiahaardelises raamatus “Võlg: esimesed 5000 aastat” uurinud, kuidas võlg ja laenamine on mõjutanud inimestevahelisi suhteid mitmesugustes ühiskondades ja ajajärkudel. Tõsi, majandusteadlased on Graeberi teose tänapäeva puudutava osa üsna üksmeelselt pihuks ja põrmuks teinud. Sellegipoolest on nemadki tunnustanud Graeberi peatükke raha ja võlasuhete esiajaloost, sellest, kuidas raha ei ole tekkinud barterkaubanduse tulemusel, vaid vägivaldsetest võimusuhetest. Nn peavoolu majandusteadlaste arusaam võlgadest üldse ja riigivõlast eriti on muretum: globaalne võlabilanss jääb ju igal juhul alati nulli ning majanduspoliitika saaks deebitoride ja kreeditoride vahekorda mitmel viisil muuta. Lawrence Summers on poetanud kuulsa lause: “Praeguse kriisi põhjustas liigne kindlustunne, liigne laenamine ja liigne kulutamine, kuid sellest aitavad välja veel suurem kindlustunne, veel suurem laenamine ja veel suurem kulutamine.” Teisisõnu: eelarvedefitsiidi ja riigivõla paisutamine on lühikeses perspektiivis hädavajalik, et need saaksid langeda pikas perspektiivis. Ainult keegi ei oska täpselt ütelda, kui pikk see lühike perspektiiv olema peaks. Samas on kasinuspraktika juba praeguseks veenvalt näidanud, et kärpimispoliitika kärbib ka majanduskasvu.

Lisaks arutlejate poliitilisele paiknemisele poliitilisel parem-vasak-skaalal on majandusdebattides tajutav rühmitumine rahvuslikke jõujooni pidi. Kahe pigem vasakpoolse autori, Streecki ja Krugmani suhtumine võlakoormasse ja inflatsiooniohtu on teineteisele lausa vastandlikud. Neis avaldub süvenev lõhe USA ja Euroopa Liidu või vähemalt selles domineeriva Saksamaa vahel. Kui USA on majanduskriisist tänu raha- ja eelarvepoliitilistele abinõudele taastumas, siis Euroopa Liit ei oska otsustada, kas liikuda edasi suurema (majandus-)poliitilise ühtsuse suunas või anda järele demokraatlikule nõudmisele pöörduda tagasi rahvusriikide suveräänsuse poole. Ka siin põrkub majanduslik mõte rahvusvahelise poliitilise olukorra otsa.

Kuid ka USA taastumine ei ole päris selline, nagu oodatud: tööpuudus on küll langenud alla 6%, osalt tänu töö otsimisest loobujatele, ja majandus küll kasvab härgamisi, kuid selle pealt teenib ainult kõige rikkamate kiht, kes samas ei riski investeerida. Paljud ettevõtted istuvad lihtsalt oma suurte kasumite otsas. Seetõttu on toosama Lawrence Summers ja teised, kes veel 2009. aastal soovitasid seiskunud majandusmootori taaskäivitamiseks anda sellele tugev stiimulisurakas, hakanud kõnelema nn sekulaarsest (st pika tsükli) stagnatsioonist: kasv peatub, säästude osakaal kasvab investeeringute arvel, sissetulekud langevad. Selle põhjusi on nähtud tehnoloogilise progressi takerdumises, pikaajaliste töötute kõrvalejäämises tööturult, elanikkonna vananemises jm.

Kui majandus ei kasva, muutub üha pakilisemaks ebavõrdsuse probleem. Toeka kasvu tingimustes on võimalik suuremale osale elanikkonnast luua mulje elujärje paranemisest, kuid kasvu peatudes tõusevad esile kogurikkuse ümberjagamise küsimused. Osalt tänu üürikesele “süsteemivastasele” liikumisele Occupy Wall Street on hakatud ebavõrdsuse probleemi tugevamini teadvustama. Majanduslik ebavõrdsus riikide vahel on küll globaliseerumise tagajärjel juba mitu aastakümmet kahanemas, samal ajal kui see on vähemalt läänemaailmas suurenenud riikide sees. Miks? Suurt tähelepanu äratanud raamatus “Kapital 21. sajandil” pakub Thomas Piketty välja lihtsa seletuse: kapitalitootlus on juba sajandeid olnud ja muutub 21. sajandil taas suuremaks kui majanduskasv. See aga suurendab rikkuse kontsentreerumist ning päriliku majandusliku ebavõrdsuse süvenemist suudaksid peatada ainult sõjad või jõulised poliitilised sammud, nt progresseeruv varamaks.

Aga miks on ebavõrdsus üldse halb (eriti veel juhul, kui vaesemate põli absoluutnäitajates ei halvene)? Mida rikkam sa oled, seda väiksem on sinu jaoks raha piirkasulikkus. Miljonäride rikkuse ümberjagamine vaestele suurendaks seega üldist heaolu. See on üks “aprioorseid” argumente võrdsuse kasuks. Kuid ka empiiriline uurimine on näidanud, et ebavõrdsemates ühiskondades käib reeglina halvemini isegi rikaste käsi (kui ülemine 1% välja arvata). Inglise tervishoiuteadlased Richard Wilkinson ja Kate Pickett avaldasid 2009. aastal raamatu “The Spirit Level: Why More Equal Societies Almost Always Do Better” (Rõhtlood: Miks võrdsematel ühiskonda- del läheb peaaegu alati paremini), mis üritab statistiliste andmete põhjal näidata, et ebavõrdsus õõnestab usaldust, suurendab hirmutunnet ja haigestumussagedust ning õhutab liigsele tarbimisele. Mida ebavõrdsem ühiskond, seda kehvemad on seal näitajad, mis käivad füüsilise ja vaimse tervise, uimastite tarbimise, hariduse, vangide arvu, ülekaalulisuse, sotsiaalse mobiilsuse, usalduse ja kogukonnaelu, vägivalla, teismeliste rasestumise, laste heaolu ja isegi prügi käitlemise kohta. Sellise korrelatsiooni seletuseks on Richard Wilkinsoni ja Kate Picketti meelest “neuroendokrinoloogiline stress, mille kutsub esile tajumus, et teised naudivad minust kõrgemat staatust ja mis õõnestab inimese enesehinnangut”. Peale selle on ka ilmselge, et ränk ebavõrdsus mõjub halvasti demokraatiale, sest see mängib majanduseliidi kätte ebaproportsionaalselt suure poliitilise võimu.

Thomas Piketty teesi, et kapitalitootlus ületab reeglina (v. a Teise maailmasõjajärgne erandlik periood) alati majanduskasvu, on ka kahtluse alla pandud, argumenteerides, et kui majanduskasv aeglustub ja kapitali hulk kasvab, siis võib kapitalitootlus hoopis langeda majanduskasvu määrast madalamale. Ja ootamatud tehnikasaavutused võivad majanduse ka uuesti hoogsale kasvule pöörata.

Kui praegune stagnatsioon ei osutugi nii “sekulaarseks” (pikaajaliseks) nagu kardetud, kui rahvusvahelistesse suhetesse saabub taas pingelõdvenduse järk ja – mis kõige tähtsam – kui kliimakatastroofi annab edasi lükata, siis kuidas peaks inimsugu saabuvat rikkust kasutama? Selle mõtteharjutusega tegeles juba 1930. aastal John Maynard Keynes esseekunsti pärlis “Meie lastelaste majanduslikud võimalused”. Ta soovitab esmajoones inimese esteetilise tundlikkuse, nn elamiskunstide arendamist. John Quiggin aga küsib nüüdselt vaateveerult, miks Keynesi ennustuste täitumine paistab vahepealsest majanduskasvust ja tehnika arengust hoolimata ometigi nii ebatõenäoline. Miks on töönädala lühenemine jäänud ammu toppama? Kas tõesti tahavad inimesed üha edasi üha rohkem tarbida ja on valmis selle nimel üha pikemaid tööpäevi tegema? Siiski aimab Quiggin ka vastupidiseid tendentse. Peamine abinõu Keynesi utoopiasse jõudmiseks oleks aga tingimusteta põhisissetuleku sisseseadmine (mida mõnikord nimetatakse ka “kodanikupalgaks”). Igale inimesele tagataks sündsat äraelamist võimaldav sissetulek sõltumata sellest, kas ta käib tööl või mitte. Kuigi see idee tundub kultuuriliselt ja kõlbeliselt veel raskesti vastuvõetav, on see majandusteadlaste seas leidmas järjest suuremat kõlapinda, sõltumata nende poliitilisest “poolsusest”. Usun, et me näeme veel oma eluea jooksul, kuidas kusagil maailmas mõnes poliitilises koosluses üritatakse põhisissetulekut sisse seada.
Aken, Arhiiv

Cityfoobia

22. jaan. 2019

JOHN LANCHESTER

Ilmunud 2008, nr 10–11

Byron on öelnud: “Mu meelest oleks suur teesklus iseennast mitte tsiteerida.” Seetõttu tsiteeriksingi seda, mida kirjutasin Londoni City kohta käivas essees pärast Northern Rocki panga fiaskot: “Kui meie seadusi ei laiendata nii, et nad suudaksid kontrollida uudseid ülivõimsaid, ülikeerulisi ja potentsiaalselt üliriskantseid investeerimisinstrumente, siis ühel päeval põhjustavad need globaal-süsteemsete mõõtmetega katastroofi.”1

Ennustus oli küll õige, aga grammatiline aeg oli vale. Katastroof oli juba toimunud, ainult ta polnud end veel turgudel välja mänginud. Praegu ta siis teeb seda. Retsept on hakanud juba selgeks saama, aga võib-olla väärib veel kord lahtikirjutamist. USA rahandusasutused hakkasid laenu andma kehva laenamistaustaga klientidele. Iseenesest polnud selles midagi halba, seda oleks saanud võtta isegi näitena kapitalismist selle kõige healoomulisemalt looval kujul – varatud majaostjad soovivad laenu, rahandusasutused soovivad kõrget intressi maksvaid laenuvõtjaid – ja ennäe, ilmale tuleb uus majaomanike klass! Paraku käis laenu andmine sageli mõtlematult, kõikudes kuritegelikkuse piiril; pildikesi sellest, kuivõrd kaootiliseks ja metsiku lääne taoliseks asi kujunes, annab endise Texase kinnisvaralaenumaakleri Richard Bitneri raamat “Rämpslaenuandja pihtimused”2.

Leiutist, mis võimaldas laenu andmisel nõnda hoolimatu olla, nimetatakse “väärtpaberistamiseks”: laenud liideti kokku ja müüdi võlapakettidena teistele asutustele edasi. Nii muutus algne laenuandja ükskõikseks selle vastu, kas laen ka tagasi makstakse – ta oli võla niikuinii kellelegi teisele edasi müünud ega pidanud enam muretsema. Seejärel müüdi neid võlapakette järjest edasi kohutavalt keeruliste ja peente finantsinstrumentidena ning nendes ongi kapitaliturgude globaalse ummistuse juur. Need omavahel seotud ja kattuvad laenud on niivõrd keerulised, et keegi ei tea, kelle kanda on milline alusvõlg, ja pealegi ei tea keegi, mida need varad väärt on. (Kui sa omad kellegi teise võlga, siis see läheb arvesse aktivana). Tavaline mehhanism aktivate väärtuse hindamiseks on turg: nad on väärt just nii palju, kui nende eest ollakse valmis maksma. Et aga hetkel keegi ei osta, siis pole kellelgi aimu, mida – kui üldse midagi – need väärt on. Kuna raamatupidamispraktika nõuab aktivate ümberhindamist vastavalt turuhinnale, siis peab see tõsiasi kajastuma firmade bilansis – seetõttu muutusid bilansid ühtäkki kohutavaks. Seetõttu ei taha pangad enam üksteisele raha laenata ja kogu rahandussüsteem on jooksnud kinni: turgudel veel liikuv kapital pärineb keskpankadelt, kes on praeguseks turule pumbanud sadu miljardeid dollareid, et tekitada mingitki likviidsust.

Senine punktitabloo on muljetavaldav. Mäng algas Northern Rockiga, esimese Briti pangaga 150 aasta järel, millele hoiustajad hakkasid tormi jooksma. See pank sündis hoiulaenuühinguna, mis hiljem võttis agressiivsema strateegia: hoiustajate deposiidid moodustasid ainult 27% selle fondidest, ülejäänu tuli aga lühiajalistest laenudest, mida võeti vastavalt vajadusele rahvusvahelistelt rahaturgudelt. Turgude umbe joostes taotles Rock hädafinantseerimist keskpangalt, mis reageeris liiga aeglaselt ja tekitas sellega hoiustajate järjekorrad. Pärast valitsusepoolseid kõhklusi viis see lõpuks 17. veebruaril panga natsionaliseerimiseni.

Tuleb rõhutada, et mitte riskantne laenuandmine ei laostanud Rocki. Mõned laenud olid küll riskantsed: üks tuttav pankur ütles mulle, et probleeme tekitasid kinnisvaralaenud 120 protsendile maja väärtusest. (Miks mõni terve mõistusega inimene tahab võtta laenu 120% ostetava asja väärtusest? Sellele võiks vastata mitut moodi: tahetakse uut kodu üles vuntsida, kulutada ülejääk uuele autole või siis on kõik veendunud hinna jätkuvas tõusus. Kuid ikkagi on see pööraselt mõtlematu. Miks ükski mõistlik laenuandja selle raha välja laenab? Pole aimugi.) Ja kuigi sedalaadi laenud ei tulnud Rockile kasuks, hävitas panga pigem siiski sõltuvus jupsima hakanud rahaturgudest.

Järgmine ohver oli USA investeerimispank Bear Stearns, ülioptimistlik isegi Wall Streeti mõõdupuudude järgi ja rämpsvõlgadest ülearu sõltuv; investorid pagesid, aktsiahind kukkus ja 16. märtsil ostis konkurent J. P. Morgan panga ära. Selle turuväärtus oli langenud 20 miljardilt dollarilt 236 miljoni peale. USA valitsus soostus garanteerima panga hüpoteegikohustusi 29 miljardi dollariga – ühesõnaga valitsus võttis kahtlaste hüpoteekide riski enda peale, et muuta ülejäänud pank müüdavaks. Põhjuseks oli mure, et Bear Stearnsi kollaps võib seada ohtu pangandussüsteemi tervikuna, millele järgneks rahandussüsteemi “kaootiline üleshargnemine”. “Kaootiline üleshargnemine” on hea fraas. Selle mõtles välja USA Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, endine professor, kelle uurimisala oli igati kasulikul moel 1920. aastate lõpu Suur surutis.

Seevastu Fannie Maele ja Freddie Macile said halvad laenud otsesemalt saatuslikuks. Need kummalised asutused on/olid hübriidid, mille kapital pärines aktsionäridelt, kuid USA valitsuse garantiiga. Asutuste funktsiooniks ei olnud inimestele otse raha laenata, vaid garanteerida teiste asutuste hüpoteeke ning suurendada hüpoteegiturgude likviidsust. Tegu on Valitsuse Käendatud Ettevõtetega [Government Sponsored Enterprises], mille deposiite valitsus ei garanteeri. See tõsiasi on kirjas asutamisdokumentides, väärtpaberitel enestel ja peaaegu kõigis pressiteadetes või dokumentides, mida need asutused välja lasid – ja seda tõsiasja ei uskunud keegi, sest oldi kindlad, et kui Fannie ja Freddie peaksid hätta sattuma, siis ei jää valitsusel muud üle kui nad välja aidata. Oletus osutus õigeks. Pärast USA kinnisvarahindade ränka langust ja laenuintresside baasmäära järsku tõusu sattusid Freddie ja Fannie, mille hüpoteekidega tagatud väärtpaberid olid väärt – või tuleks öelda “väärt”? – 5 triljonit dollarit ja mille võlg ulatus 1,6 triljoni dollarini, laostumise äärele ning USA valitsus võttis nad 7. septembril “konserveerimisele”.

See sõna ei suuda varjata tõsiasja, et tegu oli rahalises mõttes suurima natsionaliseerimisega maailma ajaloos. Kaheksa päeva hiljem järgnes maailma ajaloo suurim pankrot, kui investeerimispank Lehman Brothers otsis kaitset “11. peatüki” alt. (USA pankrotiseaduse 11. peatükk võimaldab ärisõbralikumat pankrotivormi kui teistel maadel ja seda on võrreldud kanala usaldamisega rebase hoolde.) Lehmanil oli muljetavaldav 613 miljardi dollari suurune võlakoorem, kuid mõned asutuse tegevusharud olid elujõulised: laostus Lehmani valdusühing, kuid haruettevõtted õnnestus maha müüa. Neist peamise, USA investeerimispangandusharu ostis ära Barclays 250 miljoni dollariga, hooned ja andmekeskused hinnati 1,5 miljardi vääriliseks. Oh, ja tehingu tähtsaks osaks oli ka 2,5 miljardit dollarit preemiana panga New Yorgi töötajatele. Eelmisel aastal olid Lehmani preemiad 5,7 miljardit dollarit.

Kui te peaksite imestama, kuidas saab maksta kahe aasta vältel ühtekokku 8 200 000 000 dollarit preemiat suurvaimudele, kelle kompanii on läinud pankrotti, siis mida teile kosta? Preemiate küsimust peetakse sageli pangandusäri tragikoomiliseks ääremärkuseks, aga võib-olla on see hoopis praeguse olukorra üks põhjusi. Läbi ajaloo on suuri varandusi kokku ajanud need inimesed, kes on otseselt riskinud omaenda varaga. Tänapäeval aga ajavad suuri varandusi kokku töötajad, kes ei tee muud kui oma tööd: tööd, mis pankurite puhul seisneb ka riskimises – tavaliselt teiste inimeste laenatud rahaga. Teha rohkem raha ja teenida suuremat preemiat (mis on tavaliselt 60% investeerimispankuri palgast) on lihtne: tuleb lihtsalt rohkem riskida. Päikesepool on päikesepool, mis aga puutub varjupoolde, siis üha enam näib, et pankurite eneste jaoks – ja kindlasti mitte New Yorgi Lehmani pankurite jaoks – seda ei eksisteeri. Niisugune olukord aga õõnestab “moraalse riski” printsiipi, mis algselt ajendaski Lehmani pankrotti laskmist – põhimõtet, et kompaniid vastutaksid ise oma otsuste tagajärgede eest. See printsiip kukub kokku, kui asjaomased isikud ei pea tagajärgi omal nahal tundma.

Omal ajal kõneldi, et suured pangad on liiga suured, et põhja minna, mis tähendas seda, et nende pankrotti laskmise risk on liiga suur. Kuid lastes Lehmanil laostuda, andis USA rahandusministeerium mõista, et seal, kus võimalik, lubab ta turul toimida omasoodu. Turud reageerisid hirmuga. Praeguseks on turgudel saanud juba käibetõeks, et katastroofi käivitas USA valitsuse valmidus lasta Lehman Brothersil hävida, mistõttu hirm kasvas paanikaks. Päeval pärast ajaloo suurimat pankrotti toimus ajaloo suurim eraettevõtte väljaaitamine, kui USA valitsus omandas 79,9% kindlustusfirma AIG aktsiatest vastutasuks firmale antud 85 miljardi dollarilise laenu eest. AIG-l oli palju halbu laene ja selgus, et ta oli hinnanud oma hüpoteegiväärtpabereid 1,7–2 korda kallimaks kui Lehman omi. Kui juba Lehman laostus, siis pidi AIG olema veelgi kehvemas seisus. Selleks ajaks, kui Föderaalreserv oma päästeplaaniga sekkus, oli aktsiahind langenud 95%.

Nende varingute kiirus ja muljetavaldav ulatus varjutas uudise, mis oleks muus olukorras olnud rabav: 14. septembril võttis Bank of America üle Merrill Lynchi, Wall Streeti algupärase “kargleva pulli” märgi all tegutsenud panga, mis oli terve aasta kandnud tohutuid kaotusi rämpshüpoteekide ja nende derivatiivide pealt. 21. septembril muutsid maailma suurim investeerimispank Goldman Sachs ja Morgan Stanley oma juriidilise staatuse investeerimispangast kommertspangaks. Muutus võimaldas neil taotleda abi Föderaalreservist vastutasuks karmima valitsusjärelevalve eest. Goldman on krediidipõua algfaasis päris hästi toime tulnud, sest kuigi tedagi ohustasid kinnisvaratagatisega väärtpaberid, oli ta samas teinud suuri panuseid nende langusele, mis tema kaotusi kompenseeris. Kuid üldine pangandusaktsiate vastane trend õõnestas ka tema staatust investeerimispangana. See tähendab, et viimastel kuudel on New Yorgi viis suurimat investeerimispanka – Bear Stearns, Merrill Lynch, Lehman Brothers, Goldman Sachs ja Morgan Stanley – lakanud eksisteerimast investeerimispankadena. 25. septembril toimus Ameerika ajaloo suurim pangakrahh: Washington Mutual andis end pankrotihalduri hoolde pärast seda, kui kliendid olid kümne päevaga võtnud välja 16,7 miljardit dollarit.

Kõiki neid ülivõrdeid arvestades pole imestada, et Föderaalreserv ja rahandusministeerium (mille eesotsas on Goldman Sachsi endine juht Henry – Hank – Paulson) otsustasid sekkuda USA pangandussüsteemi väljaaitamisettepanekuga. Asja mõtteks oli osta kokku toksilised varad, mis võiksid pangandussüsteemi mürgitada, nii et pangad saaksid hakata uuesti üksteisele raha laenama ja süsteem saaks uuesti käivituda. Kahtlemata teadsid nad ette, et plaan ei lähe läbi ilma parandusteta: see oli ainult kolm lehekülge pikk ja ainus, mida see Paulsonile ei andnud, oli õigus nimetada end Jumalkuningas Hank Esimeseks. Pärast seda, kui esindajatekoda oli plaani tagasi lükanud, jõudis see 451-leheküljeliseks paisununa senatisse ning võeti seejärel kongressis parandatud kujul vastu. Seadus kujutab endast kummalist dokumenti, mis on täis maksukärbete ja “katuseraha” lubadusi ning muid populistlikke žeste, aga asja uba seisneb Paulsonile antud loas osta kokku sääraseid “probleemseid aktivaid”, nagu talle meeldib, hinnaga, mida ta sobivaks peab.

On pehmelt öeldes huvitav näha, kuidas see väljaaitamisplaan tööle hakkab. Nii suurte kriiside puhul on tavaliseks mudeliks see, et riik võtab üle probleemsed asutused, käib läbi nende raamatupidamise, eraldades head aktivad halbadest, ja müüb need siis maha – kõigepealt esimese, seejärel teise osa. Niiviisi toimiti 1980. aastatel, kui deregulatsioonile järgnenud US Savings and Loansi kollaps viis Resolution Trust Corporationi loomisele, mis pidi laostunud firma aktivaid sorteerima ja maha parseldama – ja nagu optimistid ei väsi märkimast, jõudis Resolution Trust lõpuks kasumisse. Väljaaitamisplaan aga üritab lahendada ülesande teist osa, võtmata käsile esimest, sest probleemi ulatus on nii suur, et esimene osa tähendaks kogu USA pangandussüsteemi riigistamist. USA panganduse natsionaliseerimine oleks muidugi vägev puänt kammitsemata liberaalse kapitalismi aastakümnetele. Praegune plaan kujutab endast sotsialismi rikaste jaoks oma kõige puhtamal kujul.

Alguses paistis Briti ja Euroopa punktitabloo vähem suurejooneline. 18. septembril tuli uudis Briti ajaloo suurimast liitumisest, mida kangekaelselt hoiduti nimetamast ülevõtmiseks: Lloyds pidi ostma HBOS-i, Suurbritannia suurima kinnisvaralaenude andja, millele kuulus 20% turust. Turuosa suurus oligi panga suurim probleem: HBOS oli viimastel aastatel laienenud ning end mõõdutundetult koormanud uuemate ja riskantsemate kinnisvaralaenudega, kusjuures hoiustajate rahaga oli ta kapitaliseeritud kõigest 58% ulatuses, ülejäänud osa kapitalist pärines hulgiturgudelt. Suhe oli küll märksa ohutum kui Northern Rocki 27-protsendiline deposiidibaas, aga sellestki ei piisanud, et vältida aktsiahinna kollapsit ja lõpuks ülevõttu. Lloydsi pakutud hind oli 2,32 naela aktsia pealt – ettevõtte eest, mille aktsia mullu oktoobris maksis 10 naela ringis. 28. septembril natsionaliseerisid Luksemburgi, Belgia ja Hollandi valitsus 11,2 miljardi euro eest Fortise panga, suurima eraettevõttest tööandja Belgias, pärast seda kui panga aktsiahind oli järsult kukkunud. Bradford and Bingley (veel üks kunagine, nüüdseks ühistustaatusest loobunud laenuühistu), millele kuulus suurim osa renditava kinnisvara turust, natsionaliseeriti 29. septembril 41.3 miljardi naela eest ja selle haruvõrgustik müüdi Hispaania Santanderi pangale – klassikaline kaheosaline mudel, millest oli juttu eespool. 30. septembril natsionaliseeris Islandi valitsus riigi suuruselt kolmanda panga Giltniri värskendavalt tagasihoidliku hinnaga – 500 miljoni naela eest. Islandi suuruselt teine pank Landsbanki järgnes sellele 7. oktoobril ja suurim, Kaupthing, 9. oktoobril. Islandi valitsus ei garanteeri välismaa hoiustajate raha, mille hulgas on ligi miljard naela Suurbritannia kohalike omavalitsuste vahendeid. Seetõttu pidid britid kasutama oma terrorismivastaseid seadusi, et külmutada Landsbanki varad Suurbritannias. Saksa hiiglane Hypo Real Estate aidati 5. oktoobril välja 50 miljardi euro eest. Samal ajal poetas Saksa valitsus, et garanteerib kõikide hoiustajate raha – mis oli kummaline, sest just eelmisel päeval oli ta kritiseerinud Iiri valitsust täpselt samasuguse lubaduse eest. Saksa lubadus halvas kogu Euroopa. Selgus, et Föderaalreservi analoogi puudumine, mis suudaks mängijatel pead kokku lüüa ja eurotsoonis järjekindla rahanduspoliitika maksma panna, on Euroopa Liidule tohutu strateegiline probleem.

Juba niigi hädised turud ja eriti pangandusaktsiad läksid vabalangusesse. 7. oktoobril kaotasid nii HBOS kui Lloyds 40% oma väärtusest. Võimalik tundus täielik kollaps. 8. oktoobri varahommikul teatas Briti valitsus, et nõuab kaheksalt suurimalt pangalt kapitaliseerituse astme suurendamist, ja pakkus neile selleks raha “eelisaktsiate” vastu. Need on “viimasena sisse, esimesena välja”-tüüpi osakud, mis ei anna hääleõigust ega ole seotud aktsiahinnaga. Selle sammu eesmärgiks on vältida süsteemi kokkuvarisemist ning selle nimel on valitsus pakkunud veel 200 miljardit naela lühiajalisteks laenudeks: sedalaadi laenudeks, mida pangad kunagi pikemalt mõtlemata üksteisele andsid ja mille puudumine on praeguse hangumise üks peapõhjusi. Valitsus pakub ka 250 miljardit naela pankadevaheliste laenude tagamiseks. Tegu on osalise natsionaliseerimisega ja suurima summaga Suurbritannia pangandussüsteemi rahustamiseks. Samal ajal alandasid kuus keskpanka – USA, Suurbritannia, Euroopa Liidu, Rootsi, Šveitsi ja Kanada oma – intressimäärasid 0,5% ja Hiina keskpank 0,27%.

Kas see plaan hakkab tööle? Loodame. Nende ridade kirjutamise ajal ei ole ükski valitsus tegutsenud sama süstemaatiliselt ja söakalt nagu Briti valitsus, mis tegeleb ühtaegu kapitaliseerimisega (sellega, kui palju on pankades raha), likviidsusega (pankade võimega ja tahtega üksteisele laenata) ja intressimääradega (et aidata majandust üldiselt). Detailid on seni veel puudulikud: kinnitused pankurite tasude ja muu säärase kohta on väga udused. Rahandusministeeriumil ja valitsusel on selge lootus, et need hiiglaslikud uued sammud toovad turud tagasi mõistusele ja võimaldavad meil täieliku depressiooni asemel kogeda vanamoelisemat majanduslangust.

Üks struktuurseid probleeme, mis meid säärasesse kitsikusse on ajanud, on see, et meie suurpangad ei ole lihtsalt suured, vaid lausa hiiglaslikud: neljal suurimal pangal on kapitali igaühel rohkem kui triljon naela. Kui viis suurimat kokku liita, siis on summa neli korda suurem kui Suurbritannia RKT. Meie (ülejäänud) pangad ei ole USA pankadega võrreldaval määral kurikuulsate toksiliste võlgade meelevallas, aga kui kapitaliturud ei toimi, siis on normaalne panganduselu võimatu. Pealegi on laenukapitali osakaal pankades liiga suur. Pankade suurus ja võõrkapitali liiga kõrge osakaal viiski Islandi pangad põhja. Juunis oli Barclaysi aktivate suhe omakapitalisse 61,3 ühe vastu. Tõlkigem see omaenda finantside keelde, mis tähendab, et te võiksite paisutada oma tegelikku omandit, laenates sellest kuuskümmend korda rohkem. (Mina võiksin osta saare. Kuidas teiega on?) Laenukapitali osakaalu kahandamine tundub mõistlik ja seda ta ka on, aga praegu viiks see laenukapitali hangumiseni, mis põhjustaks pangandussüsteemi ja kogu majanduse kinnijooksmise. Võõrkapitali osakaalu määr on üks neid asju, mis tuleb reguleerijail käsile võtta siis, kui kriis peaks kunagi mööduma; me ei tohi enam kunagi lasta pankadel nii kaugele kontrolli alt väljuda. Algul tuleks kehtestada range piir pankade võlgnevuse ja nende omakapitali suhtele ning tagada pankade “aktivate” märksa suurem läbipaistvus.

Ühesõnaga – me oleme näinud reguleerimata hiigelbuumi, mille kõik võidud läksid otse erakätesse, ja sellele järgnes hiigellangus, mille kaotused kannab ühiskond. Tegelikult ei soovi finantssüsteemi niisugust toimimist mitte keegi. See on ühtmoodi vastik niihästi vabaturu eestkõnelejate kui ka sotsiaaldemokraatide ja selgelt vasakpoolsete silmis. Aga alternatiivseid mudeleid ei paista kusagilt: seal, kust kunagi lähtus vasakväljakutse, haigutab nüüd ideoloogiline ja teoreetiline vaakum. Kapitalismil puudub globaalne antagonist just nüüd, kus seda oleks kõige rohkem tarvis – kas või ainult selleks, et klaarida mõtlemist ja väärtusi ning etendada kahjurõõmukoori, mis praegusel hetkel oleks igati asjakohane. Ma etendaksin seda ise, kui ei oleks nii ehmunud.

Pankurid, kes teel ülesmäge andusid täielikult oma ahnusele ning tekitasid riske, anduvad nüüd teel allamäge sama täielikult hirmule ning nakatavad sellega kogu süsteemi. Aga probleem polnud ainult pankades. Kriisi üle käivas avalikus mõttevahetuses oleks vaja kedagi, kes näitaks, et meie ise tegime seda endale, sest lasksime oma valitsustel seda teha, sest olime ahned ja lollid. Ega ainult pankurid andunud ahnusele, lühinägelikkusele ja fantaasiamajandusele. Lisaks ülejõukäivatele kinnisvaralaenudele kuulub brittidele ka pool kogu Euroopa krediitkaardivõlast. See on hirmus fakt ja kuigi oleks kena veeretada kogu süü pankadele, kes laenuvõtmise nii lihtsaks tegid, tuleb samas süüdistada ka Briti üldsust. Meid hakkasid lummama meie majahinnad, tundsime end rikkamana, kui olime, laenasime raha, mida meil polnud, kulutasime seda tühja-tähja peale, ja nüüd, kus tee on pöördunud langusse – nagu see juhtuma pidigi –, tahame süüdistada kedagi teist. Noh, kuradile see “kesse tegi”! Pankurid on süüdi, aga me ise oleme ka. Lõppude lõpuks oleme just meie need, kes peavad selle kõik kinni maksma.

Muid järeldusi sellest hämmastavast kriisist on veel vara teha. See, mis sureb ja peab surema, on müstiline usk turgude jõusse, mis on viimased aastakümned domineerinud läänemaailma poliitilises ja majanduslikus mõtlemises. Turud on nii ilmselgelt, nii karjuvalt äpardunud, et me ei saa minna tagasi kammitsemata liberaalse kapitalismi idee kui talismani, šablooni või nõiavitsa juurde. Naiivne panganduslembus, millest ma kirjutasin käesoleva aasta alguses, on kadunud, loodetavasti jäävalt. Kahjuks ei ole meil edasiminekuks muud mudelit kui kasvul põhineva liberaalse kapitalismi rangemini reguleeritud vorm. Tulevik toob sekkuvama reguleerimise ja proaktiivsema vahelesegamise. Võib-olla sünnib (sest peab sündima) uus Bretton Woodsi kokkulepe, mis hakkab kontrollima globaalseid kapitalivooge. Tundub küll, et sellest ei piisa, aga kuna meil mingeid paremaid ideid sellest, kuidas maailm toimima peaks, ei ole, siis peame sellegagi leppima. Kinnitagem turvavööd, haarakem oksekotid pihku ning hingakem sügavalt ja kibedalt sisse, paludes, et maandumine tuleks sujuv.

Tõlkinud Märt Väljataga

John Lanchester. Cityphobia. London Review of Books, 23.10.2008. http://www.lrb.co.uk

1 J. L a n c h e s t e r, Cityphilia. London Review of Books, 03.01.2008.

2 R. B i t n e r, Confessions of a Sub-Prime Lender: An Insider’s Tale of Greed, Fraud, and Ignorance. Hoboken (NJ), 2008.

JOHN H. LANCHESTER (sünd 1962) on auhinnatud briti kirjanik, kolme romaani ja ühe mälestusraamatu autor ning ajakirja London Review of Books toimetaja.
Artikkel

Oleviku ja tuleviku minevikust

21. jaan. 2019

VLADIMIR ŠAROV

Meie suhtumine minevikku on mõjutatud mitmesugustest asjaoludest ja seepärast ebaühtlane. Ühest küljest me oleme koos kreeklastega veendunud, et inimeste suursugusus jääb nii nagu metallidelgi tänapäevale liginedes järjest tuhmimaks. Kuldajastu andis teed hõbeajastule ja see pronksajajärgule.

Teisalt on aabrahamlikud religioonid sellele teele, mille inimene on selja taha jätnud, vaadanud tagasi sama nukralt. Vanas Testamendis kaovad need üürikesed perioodid, mil Aadama pojad peavad Kõigevägevamat meeles ja pöörduvad taas tema poole, peaaegu täiesti pikkade ajavahemike sisse, mil inimene ütleb Issandast lahti ja hakkab talle vastu.

Üldiselt aga, ole sa kes tahes – pagan, juut või kristlane –, on sinu ja su esiisade käidud teel vähe sellist, mille üle uhkust tunda. Mõni ime siis, et igaüks meist püüab võimalust mööda minema pühkida ja kustutada neid jälgi, mille oleme maa peale jätnud. Mida laiemalt mõrtsukas Kaini ja täiesti süüta Seti järeltulijad Esimeses Moosese raamatus sigivad ja maad asustavad, seda kindlamalt ja lootusetumalt nad unustavad oma ainsama Jumala. Ja siis, pärast veeuputust, unustab õiglase Noa järelsugu ta niisama edukalt; Egiptuse vangipõlve aga kirjeldatakse nii põgusalt, et on selge: isegi tollal tegi Issanda unustanud inimene kõik mõeldava, et unustada ka ennast.

Nii umbes kolmkümmend aastat tagasi said meie seas tuntuks ja kohati ka väga populaarseks kaks sententsi. Üks neist ütles, et me oleme „ennustamatu minevikuga maa“; teine, et ajalugu – ja mitte ainult meil Venemaal – on „minevikku tagasi pööratud poliitika“. Kahjuks ma ei tea kummagi autorit, aga mäletan hästi, et need kõlasid nagu ilmutus. Nüüd aga oleme hakanud järk-järgult harjuma sellega, et teisiti olla ei saagi.

Tulevik sobib ju elu ja poliitika tarvis halvasti. Me ei tea temast midagi, kuid kardame sellegipoolest hullupööra, olles veendunud, et sealt, nagu Galileastki, ei saa tulla midagi head. Ja põhjusi hirmu tunda on meil palju.

Tulevik on külm, ilma igasuguste detailideta, nende tobeduste ja absurdsusteta, mis eristavad elavaid surnutest. Midagi tuleviku kohta siit, kus meie antud hetkel seisame, näha ei ole ja nii me püüame tulevikku tundma õppida samamoodi nagu patoloog surnukeha. Isegi oma headel päevadel ei unusta me tähendamissõna kadunud pojast, kuid oma mõtlematuse tõttu loodame ikka, et saame edaspidi pisimagi tõrke peale tulevikust lahti ütelda ning vannume, käsi piiblil, et see on merineitsi või sireen, kes meelitab meid oma armsal häälel üha kaugemale meie Isast. Ja me lisame otsekui ülekinnituseks, et mitte ühestki futuroloogilisest prognoosist pole mitte kübetki tõeks saanud, kuigi see meid rahulikumaks just ei tee.

Olevikuski on vähe head. See on ju lõppude lõpuks kõigest üks lõputult pagev punkt juba olnu ja tuleva vahel, kärsitu ja liiga tilluke ruum, et pakkuda tuge värvukese jalalegi. Olevik on vasturääkiv ja segane: kurbus ja rõõm, rahulolu ja kahtlused, pahameel ja jumal teab mis kõik on selles ilma aru ja otsata segunenud ning parimal juhul elava niidiga kokku traageldatud. Tõsiseid ja mõistlikke inimesi ei saa see ärritamata jätta.

Enne kui edasi läheme, tuleks võib-olla märkida, et erinevalt antropoloogide ja meedikute seas valitsevast arvamusest, nagu koosneks inimese magu ühestainsast kambrist, olen mina veendunud, et sarnaselt enamiku mäletsejatega, eriti lehmadega, on see meil neljaosaline.

Päevaajal, justkui suvel karjamaal, me ahmime uskumatu aplusega kõike, mida saame – silmadega, kõrvadega, suuga, ninaga, kätega –, ning pressime ja topime selle kõik oma vatsa (see on olevik); aga õhtul, kui päev on, jumal tänatud, lahkumas, röhitseme jälle maost suhu kõik, mille oleme aasadelt üles kiskunud – kogu selle välismaailma, mis on meeleliselt antud. Nüüd on see juba meie oma, kodune, seda niisutab meie isiklik sülg, soojendab meie sisemine soojus, ning lauda vaikses eraldatuses alustame teist ringi, kuid seekord mõtlikumalt ja kiirustamata, mäletsedes püüdlikult ja peenetundeliselt seda mälu (see on juba minevik), uskudes, et ühel päeval õnnestub meil see läbi seedida ja omastada.

Kui asi nõnda, siis on selge, et eluks kõlbab ainult minevik, et tahes-tahtmata tuleb meil elutseda just nimelt selles. Seda alati meeles pidades ei hoia me jõudu kokku, et kohandada minevikku oma isiklike vajadustega, seda väsimatult ümber tehes ja ümber pöörates, putitades ja täiustades. Kõik, mida kasutada annab, läheb käiku; kuid ülejäägi, mida millekski kasulikuks ümber sättida ei saa, heidame kahetsustundeta koogina välja. Ja et keegi selles sitas sonkima ei hakkaks, selgitame igaühele hällist hauani, et see on midagi räpast ja vastikut, millest tuleb mööda minna, ja kui sellesse kogemata sisse astud, siis seda enam maha ei pese.

Miks on nii, et reaalset ajalugu, mida küll hoitakse rangeima kontrolli all, keelatakse ära ainult aeg-ajalt, aga mitte kunagi ühekorraga ja lõplikult? Näiteks koduloolastele, kes läksid 1920. aastate lõpul, 30ndate algul peaaegu kõik noa alla, anti jälle võimalus pead tõsta. Miks ei ole poliitika ajalugu veel täielikult välja vahetanud?

Põhjus on küllaltki lihtne, aga enne kui ma seda nimetan, tuleks pisut kõrvale astuda ja öelda, et teadaolevaid teid Lunastuseni ja Taevariiki on ainult kaks. Esimene viib otse läbi tuleviku. Jäädes samasugusteks inimesteks nagu ikka, kuigi meile korrutatakse päev-päevalt juttu heast ja kurjast, asume sellele teele, lootmata palvetele või Kõigekõrgema silmis meelepärastele tegudele, vaid lihtsalt sellele, et maakera on ümmargune ja üha edasi minnes me jõuame lõpuks niikuinii tagasi kohta, kust meid kunagi välja aeti. Kuid usk sellesse hingitseb meis ainult vaevu-vaevu.

Asi, nagu kõik teavad, on selles, et päris tee lõpu eel, kui näha on juba Jumalalinna ja Eedeni väravaid ning isegi apostel Peetrust võtmetega, avaneb viimse kohtupäeva sügav kuristik. Meie lootused sellest üle pääseda pole just suured. Tõsi, üle selle põhjatu lõhe on ka sillakesi heidetud, aga silmaga on näha, kui kipakad need on, ning oma patukoorma all on meil õudne neile isegi läheneda.

Üldiselt, kui kaaluda kõiki poolt- ja vastuargumente, saab selgeks, et ehkki see pole kuigi mugav, oleks ikkagi kindlam liikuda tagasi Paradiisi poole selg ees, omaenda jälgi mööda. Paraku, nagu juba öeldud, me oleme need kõik juba püüdlikult kustutanud, küll kartes, et Issand tuleb neid pidi meile järele, küll seepärast, et läbielatu pole midagi sellist, mille üle uhkust tunda. Ühesõnaga, täpselt oma jälgedesse astuda ei õnnestu ja pole ka teada, mida teha, et jõuda meid ootava Isa juurde. Kuna jälgi enam pole, on tarvis usaldusväärseid topograafilisi kaarte, märke ja orientiire, ükskõik missuguseid viitu ja tunnuseid, muidu me eksiksime uuesti ära nagu arvututel varasematel kordadel ning jõuaksime Isa asemel välja jumal teab kelle juurde. Kõik meie ja teiste rahvaste kataklüsmid, mässud ja revolutsioonid pakuvad selle kohta head tõendust. Sa võid minna ja minna ning jõuda Taevariigi asemel mingisugusesse kodukootud kohtupäeva.

Ajaloolased ei ole veel ümber pööranud ning on tänaseni elus just seetõttu, et nemad ongi need kartograafid ja topograafid ning ilma nende abita – öeldagu, mis tahes – ei teaks ei juhid ega juhitavad, kuhu minna. Algul me läheme teele rõõmsal meelel, täis lootusi, aga ikka ja jälle osutub tee liiga pikaks ja raskeks. Õnneks on ka ajaloolased inimesed ja tarvitseb neile natukenegi survet avaldada, selgitada, et rahvas on väsinud, kui nad on kohe valmis kaasa tundma. Ja seejärel juba nende abivalmiduse üle rõõmustades hakkame oma teed õgvendama ja sillutama, juba harjumuspäraselt oma minevikku parandama ja redigeerima. Aga meie rõõm on üürike: kaotades raja, me jõuame jälle kusagile mujale, kui olime lootnud.

Et see nii läheb, seda on targad inimesed aimanud juba algusest peale ning teinud meie esimestest sammudest alates kõik, et meid aidata. Nad mitte ainult ei näita üles mõistmist, vaid ka julgustavad ja õhutavad meie püüdlust mitte elada koos minevikuga nii, nagu ta olemas on, vaid kirjutada see ümber meie oma mõõtude järgi. Nad on meiega nõus, kui ütleme, et tahame minevikult just seda, mida suvalistelt riietelt ja jalanõudelt: et see oleks pehme ja soe, mugav, praktiline ja vastupidav, et see oleks kerge – et see, jumal hoidku, ei hõõruks ega torgiks. Peatähtis on, et see hästi istuks ja et kui me selle endale selga ajame, siis poleks meil häbi end inimestele näidata – vähe sellest, kui me vaid tänavale ilmume, peaksid kõik kadedusest lõhki minema.

Paraku ainult nõela ja niidiga minevikku korda ei tee. Lõppude lõpuks ei ole minevik mingi kangatükk, vaid terve maa, mida on tarvis tsiviliseerida, mis on tarvis viksiks muuta. Meid hästi mõistvate inimeste juhtimisel me kuivendame ja niisutame kõike, mida oleme läbi elanud, künname selle mitu korda ümber ja väetame.

Me teame, et minevikku tuleb hoolikalt planeerida ja anda sellele reeglipärane ning korrastatud välimus. Umbrohi tuleb välja kiskuda, oksi pügada, ning sõltuvalt poliitilisest konjunktuurist istutada nii või teisiti (kas mulda või laagritesse) taimi, mida loetakse eriti hinnalisteks. Eelkõige on meie ülesanne kaitsta oma minevikku oma naabrite, teiste vaenlaste ja kadestajate eest. Nõnda me sisustame ja korrastame seda, mis on selja taha jäänud, muutes möödunu kanooniliseks, peaaegu steriilseks. Me teeme selle selgeks ja mõistetavaks, lihtsaks ja õiglaseks. See tähendab selliseks, et meil mitte üksnes poleks seda mööda kerge ja meeldiv oma Isa poole kõndida, vaid ka selliseks, et hädavajaduse korral, kui me lõpuks tee peal väsime ja meie jõud raugeb, saaks seal sündsalt elada, ja et selline elu ei erineks nii väga elust, mis ootab igaüht tõelises Paradiisis.

Viimane märkus. On teada, et tühjale kohale ehitamine on palju lihtsam ja kergem kui hakata enne varemete tolmu ja mustust korrastama. Sama lugu on ka selle püha linnaga, mida me omaenda kätega minevikust püstitame. Meil õnnestub see ühiste jõupingutuste varal kergesti püstitada sellest, millest me mitte midagi ei mäleta ega õigupoolest teadagi ei taha, aga niipea kui me võtame käsile selle, mis toimus alles hiljuti, märkame kohe, kuidas tempo langeb. Töö venib raskeks ja aeglaseks; kuidas me ka ei klapitaks ühte detaili teisega, variseb konstruktsioon otse meie silme all kokku või tuleb välja nii vildakas, et vastik vaadata.

Ometigi ei tasuks meelt heita. Tasub lihtsalt töö mõneks ajaks kõrvale jätta ja oodata. Aja jooksul, kui jääme nagu ikka oma igaveses ideaalipüüdluses visaks ja väsimatuks, me selleni ka jõuame. Üldiselt aga, kui meil on tegu säärase materjaliga nagu minevik, tuleb unustada järeleandlikkus – vastupidi, tuleb olla halastamatu nagu Rodin. Ilma tarbetute kõhkluste ja kahtlusteta raiuda maha kõik üleliigne ja mitte kurvastada, kohates siin-seal tühjust ja vaikust – tähtis on, et see, mis järele jääb, puhastataks ära ja saaks väärilise väljanägemise.

Vene keelest tõlkinud M. V.

Владимир Шаров, О прошлом настоящего и будущего. Rmt-s: В. Шаров, Искушение революцией (Русская верховная власть). Moskva: ArsisBooks, 2009, lk 232–238.

Moskvas 1952. aastal sündinud ja käesoleva aasta 17. augustil surnud VLADIMIR ŠAROV oli üks tähtsamaid ja omanäolisemaid vene nüüdiskirjanikke. Tema vanaisa oli lastekirjanik Aleksandr Šarov (Šera Njurenberg, 1909–1984, kellelt on eesti keeles ilmunud jutustus „Elu võidab“, 1955). 1977. aastal lõpetas Vladimir Šarov Voroneži ülikooli ajalooteaduskonna ja kaitses 1984. aastal kandidaadikraadi. Tema ajaloolisi jutte ja romaane hakati avaldama alles pärast perestroikat. Romaane on tema sulest ilmunud üheksa, neist „Tagasipöördumine Egiptusesse“ (2013) pälvis Vene Bookeri auhinna. Šarov huvitus peamiselt Ivan Julma ja Segaduste ajajärgu ning Vene revo- lutsiooni sündmustest, eriti kommunismi varjatud religioossest tähendusest. Ta pidas oma lähimaks sugulasvaimuks Andrei Platonovit. Käesolev ettekanne on ilmunud autori ajaloofilosoofilises esseekogus „Revolutsiooni kiusatus“ (2009).
Vaatenurk

Katki jäänud teekond

18. jaan. 2019

AET SÜVARI

Tavaarusaama, et sport ei ole kultuur, võib veel kohati küsimärgi alla seada. Esiteks käivad nii sport kui ka kultuur ju vähemalt päevapoliitikas ühe ministeeriumi vastutusalasse ja sama eelarve alla, teiseks leidub ka neid, kes mõtlevad spordist kui „kehakultuurist“ ning saavad omamoodi naudingut intelligentseks peetud spordialadest nagu võrkpall või male. Ent jalgpalli suhtes pole kahtlustki: ei mingit kultuuri. Kuigi selle tähtsust kultuuris, selle kujunemises, kihistumises ja väljendumises (eriti teatud kindlates subkultuurides) ei saa alahinnata, kannab jalgpall sageli millegi madala, labase ja maotu templit.

Ja ometi. Sir Walter Scott – ja tema eluaeg jääb juba 200 aasta tagusesse aega – olevat väidetavalt öelnud, et elu ise on üks suur jalgpallimäng, ning rohkem kui sadakond aastat hiljem nentis Albert Camus, et kõik, mida tema moraalist ja kohusetundest teab, võlgneb ta jalgpallimängule. Aga kui need näited võib suurmeestele ehk andeks anda, viidates vanadele kuldsetele aegadele, mil kõik, kaasa arvatud jalgpall, oli palju puhtam, õilsam ja „kultuursem“, siis kust leida vabandusi Péter Esterházyle, kelle raamat „Teekond karistusala sügavusse“ on lausa ood uuele, tänapäevasele jalgpallile?

Juhtumisi langes raamatu lugemine minu jaoks kokku külaskäiguga Ungarisse – ja mitte lihtsalt külaskäiguga, vaid sõiduga Eesti jalgpallikoondise rahvuste liiga matšile Ungari koondisega (mille me muide kaotasime 0:2). Esterházy kirjelduses paistab Ungari särav jalgpalliajalugu ka tänapäevase keskpärasuse hallist seinast piimja kumaga läbi. Tõesti – nii nagu tema sellest räägib, on see midagi romantilist, iseäralikku, hingekriipivat. Üritasin erilise huviga uurida, kuidas ungarlased tänapäeval, 12 aastat pärast Esterházy raamatu kirjutamist oma jalgpalli suhtuvad. On selles tõepoolest niisugust kunagise hiilguse valusat igatsust, tuima pettumust keskpärasusest? Põgusa vaatluse põhjal ütleksin, et nii ja naa. Mu hea sõbra abikaasa, ungarlane, küsis mult õhtusöögilauas siira huviga: „Meie, ungarlased, ootame igal valikturniiril alati, et meie meeskond jõuaks suurturniirile – kuigi seda on viimastel aastakümnetel üsna harva juhtunud. Meie mõtteis on Ungari aga endiselt suur jalgpallimaa, seega tekitab iga suurturniirilt kõrvalejäämine meis suurt pettumust. Aga mis tundega teie oma meeskonna platsile saadate?“

Pidin tunnistama, et meie, eestlased, niimoodi tunda ei oska, sest sedasi pole meie jaoks reaalselt võimalik mõelda. Kui see juhtuks, oleks see suur unistuste täitumine, meeletu kordaminek. Ja kui see ei juhtu, siis… mis seal ikka, rühime vaikselt edasi. Kedagi munadega loopima ei hakka, päid maha ei võta, valupisaraid ei nuta. „Tõesti?“ küsis ta vastuseks pooleldi haletsusega, pooleldi kadedusega. Nägin ta näost, et tema arvates oleks jalgpallifännina kergem elada, kui see pidev mineviku edu vari ei pigistaks tänapäevaseid saavutusi külma käega kõrist. Kuid ihalus korrata 1950. aastate edu, jätta viimaks ometi selja taha 1954. aasta finaali – mille ümber keerleb ka tubli kolmandik Esterházy raamatust – magus kaotusvalu, elab neis edasi. Võib-olla mitte kõigis südameis, kuid igal juhul riigijuhi tasandil. Viktor Orbán, üks Euroopa äärmuslikumaid riigijuhte, olevat mu sõbra ja tema abikaasa sõnul „tõeline jalgpallifanaatik, kes on Euroopa Liidult kokku varastatud rahadega kohaliku vuti infrastruktuuri maailmatasemele viinud ja püstitanud tillukesse kodukülla tohutu jalgpalliakadeemia“. Muidugimõista kannab see Puskási nime.

Aga kui tulla tagasi kultuuri ja kultuurituse juurde, siis sellele vastandusele osutab oma raamatus ka Esterházy ise, kes enda sõnul ei vaata jalgpalli spordialana kunagi „nagu haritlane või lihtsalt arukas inimene“, vaid jälgib seda seestpoolt ja teeb seda üksnes mängu vaatamise huvist. Ta tunnistab, et muidu näeks ehk temagi sedasama, mida jalgpalli juures nii väga põlastatakse: matslust, kultuurilist tühjust, meelelahutustööstuse käpiknukuks olemist jne. Kuid mängu sisse minek, tõdemus, et „kõik on kunagi jalgpalli mänginud, ka need, kes ei ole“, võimaldab tal jalgpalli jälgijana näha seal kõike seda, mis muudab mängu ühtlasi sügavaks, tähendusrikkaks ja nauditavaks. Kultuuriliselt tühi meelelahutus muutub kultuuriliseks elamuseks.

Esterházy läheb aga mängu jälgimisest kaugemalegi. Kui mõelda, siis millega seostub meile tema nimi? Paljud mõtlevad tema nime kuuldes Ungari ajaloost, kuulsast aadlisuguvõsast või kommunistliku korra suurest kriitikust. Ja tõsi, on ehk ka neid jalgpallifanaatikuid, kellele meenub, et sama perenimega mees mängis kunagi Ungari koondises ja mitmes Ungari ning Euroopa jalgpalliklubis. Kuid „mitte seesama inimene, mitte see kirjanik!“.

Tõesti, mitte tema. Nagu raamatust loeme, on Péter Esterházy oma noorema venna Mártoni üle lõpmatult uhke, ent samas ka vanemale vennale kohaselt kergelt üleolev. Ja mis veel – sealt koorub välja mõnevõrra jahmatav tõsiasi, et Péteri enese arvates pole ta sugugi mitte „see kirjanik Esterházy“, vaid täpselt samasugune täieõiguslik jalgpallur nagu ta noorem veli. Tema sisekaemuslikud kirjeldused madalama liiga jalgpalluri elust, kohati valusa irooniaga lugejani toodud mälestused elust palliplatsidel ja varupinkidel ning humoorikad kokkupuuted tõeliste Ungari jalgpallilegendidega juba ka hallipäise mehena, ent ikka ja alati endas eelkõige jalgpallurit nähes, on kohati nii elusad, et jalgpallikaugemgi lugeja tunneb tõenäoliselt suus vere maitset ja sõõrmeis higilõhna. Sest Esterházy ei ilusta: just „väikejalgpalluriks“ olek on ehk see päris jalgpall, tõeline jalgpall, ja glamuuriga on sel kõigel väga vähe pistmist. Seda lugedes pead tahes-tahtmata nõustuma: igaüks on kunagi jalgpalli mänginud, ka need, kes ei ole.

Siiski, jalgpallikaugemal lugejal ei maksa heituda – see pole sedasorti raamat, mis ei jäta lugejale justkui valikuvõimalust: samastuda või jääda kogu lugemismõnust ilma. Kuigi jalgpallikonteksti on kohati tihedalt ning kõikide nimede, tulemuste ja viidete rägastikus orienteerumine nõuab parasjagu kannatlikkust, saab seda nautida ka inimene, kes ei tea, kes oli Flórián Albert või mida tähendab Fradi. Kuigi tegelikult võiks ehk joonealuseid selgitusi raamatus rohkem olla, sest kui Ferenc Puskás ja Nándor Hidegkuti on veel nimed, mida jalgpallisõbrad või vanema põlvkonna inimesed mäletavad, siis vähem tuntud Ungari ja Lääne-Saksamaa pallurite puhul aitaks väikesed selgitused ehk konteksti paremini taibata. Sama kehtib ka esterházylikus stiilis häälduse järgi kirjutatud Brasiilia nimede kohta. Seda enam et näiteks Ameerika kõrgushüppaja Dick Fosbury või ungarlaste endi kunagine parteisekretär Mátyás Rákosi on joonealust märkust väärinud.

Aga see selleks, võibolla ongi seda raamatut huvitavam lugeda inimesel, kes tõepoolest ei tea ega tahagi kunagi aru saada, mis täpselt on suluseis. Neid šokeeribki ehk rohkem Esterházy ülestunnistus, et tal oli kiusatus seda oma emale veel tolle surivoodil seletama hakata. Jalgpallifänn loeb kõiki autori kirjeldusi harrastusjalgpalluri ja vutisõbra piinadest küll samastumistundega, kuid just see samastumine röövib temalt imestuse, hämmastuse, kultuurilise šoki. Ehkki lõppeks pole vaja ise olla jalgpallifänn, selleks et mõista, mis jõud sunnib inimest fänniks hakkama – selleks on vaja vaid natuke empaatiat. Esterházy kirjeldustest vaatab vastu üsna stereotüüpne jalgpallifänn ja seda enam suudab ta ehk neid kaht maailma, kirjanduslikku kõrgkultuuri ja labast lärmakat jalgpallikultuuri, teineteisele lähendada. Puskási käe surumine on tema jaoks „üks elu tipphetki“ – nagu oleks surunud kätt T. S. Eliotiga! Seda lugeda on ühtaegu kurb ja imepärane.

Midagi väga liigutavat on ka Esterházy tõdemuses, et meeskonda ei fännata mitte sellepärast, et see on hea, vaid sellepärast, et see on „meie“. Iseenesest on see ülivana tõde, kuid sellega samastub ilmselt iga jalgpallisõbrast eestlane, kes aastast aastasse vaatab, kuidas Eesti meeskond platsil nahutada saab. Liigutav on see aga just sellepärast, et säärase lause on öelnud maailma kunagise säravaima jalgpallirahva esindaja. Ehkki enam ammu pole ungarlased palliplatsil sama masti mehed, mis ligi seitse aastakümmet tagasi, on fännile ilmselge, et sellel polegi tegelikult tähtsust. Fänni südame seob meeskonna külge ikkagi kuuluvustunne, mitte see, kui palju lüüakse väravaid.

Ja veel – Esterházy lausa ütleb, et „põlgab esteete, kes suudavad nautida ilu tulemusest hoolimata“. Seda seisukohta eelistavad sageli jalgpalliprofessionaalid: neutraalsed mängijad, treenerid, kohtunikud, jah, ka kommentaatorid ja ajakirjanikud – öeldes, et ei hoia kellelegi pöialt ning on vaid ilusa mängu poolt. Kuid iga fänni jaoks on selline jutt mõistetamatu. Tulgu või kole võit, tulgu see läbi halli kivi ja suure kannatamisega – peaasi, et ta tuleb! Ja Esterházy ise on täpselt sedasorti fänn ning see muudab tema mängukirjeldused veel eriti nauditavaks. Tahtmata liiga palju sisu ümber jutustada: oodake ainult, kuni loete lugu, kuidas ta oma Liechtensteini tädiga vutti vaatamas käib!

Nagu öeldud, jalgpallikonteksti on raamatus tihedalt. Kuid sama tihedalt on Esterházy oma teksti vürtsitanud ka kõikvõimalike kultuuriliste ja ajalooliste kõrvalepõigetega, millest osa jääbki ilmselt hoomamatuks neile, kes Ungarist ja selle ajaloost suurt ei tea. Samas, autor ei jää nende seikade ja detailide juurde toppama, tema lugu ei sõltu nendest paljudest kohanimedest ja inimestest, veisemao-pörköltitest ja frötšidest. Hoopis teine lugu on paljude kõrvaltegelastega, kellest Esterházy jutustab – nende lugu on tõesti ka tema lugu ja võib tõesti kohati silme eest kirjuks võtta, kuid selline on juba kord kirjaniku stiil. See on rikkalik, kujundlik, tekst lausa voolab paberile. Pikad laused, kujundlikud kirjeldused, palju slängi. Kohati on, nagu loeks kellegi kirjeldusi unenäost, sest lugudel puudub määratletud algus ja lõpp, need liiguvad, üks lugu läheb teiseks üle, siis kolmandaks ning ootamatult järsku saabub lõpp.

Lugudele saabub lõpp, kuid Esterházy raamatust jääb selgelt kõlama, et Ungari jalgpallilugu on lõpetamata. Autor viitab oma raamatus mitmes kohas ka pagulastele, kes omal ajal Ungarist küüditati, või siis neile, kes ise kommunismitondi eest põgenesid, ning kuidagi pagulaslikult mõjub ka tema romantiline heietus „kadunud jalgpallihiilgusest“, mille taastamist endiselt oodatakse. See lugu ei ole lõppenud, see teekond on endiselt pooleli, interrupted. Kas sinna jõudmine ongi eesmärk – ei tea. Kuid ootus elab edasi. Ka siis, kui kirjanik ise on lahkunud.
Arhiiv, Artikkel

Tõejärgsuse eelajalugu idas ja läänes

16. jaan. 2019

MARCI SHORE

Harta ’77 tuumik Olga Havlová näidendi esietendusel autori sünnipäeval 1985

2014. aastal lasti vene ajaloolane Andrei Zubov tema Moskva õppetoolilt lahti selle eest, et ta oli võrrelnud Putini Krimmi-anneksiooni Hitleri Sudeedimaa-anneksiooniga.^[1] Kaks aastat hiljem esines Zubov postindustriaalses Tšehhi linnas Ostravas toimunud festivalil suurele auditooriumile ettekandega ajaloolaste ülesandest. „Мы должны говорить правду,“ ütles ta – Me peame rääkima tõtt. See deklaratsioon – eriti veel Zubovi baritoniga lausutuna – kõlas kentsakalt, isegi vanamoeliselt. Slaavi sõna правда (tõde) ilma igasuguse täpsustuse või täiendita meenutas mingit kadunud ajastut. Kes usuks enam tõtt?

„Ajaloo lõpu“ lõpp saabus koos reaalsusse uskumise lõpuga. Külma sõja maailm oli sõdivate ideoloogiate maailm; 21. sajandil värbavad nii Ameerika kapitalistid kui ka postsovetlikud oligarhid samu avalike suhete spetsialiste, kes osutavad teenuseid poliitiliste ambitsioonidega gängsteritele. Nagu Peter Pomerantsev on raamatus „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“ kirjeldanud, muutus nullindate Venemaal tõe ja valede eristamine millekski aegunuks. Selles valgustatud, postmodernsete inimeste maailmas „on kõik PR“.

Tõsielutelevisioon on muutnud fiktsionaalse ja reaalse piiri aegunuks. Tõde on kammits, mis on ületatud: post-truth on kuulutatud „aasta sõnaks“. Washingtonis kaitseb Valge Maja häbenematult oma „alternatiivseid fakte“. Ameerika ajakirjanikud polnud algul millekski selliseks valmis: neid oli õpetatud otsima üksikutele infokildudele kinnitust, mitte aga rinda pistma jultunud eemaldumisega empiirilisest reaalsusest. The New Yorker tabas seda meeleheidet satiiriga faktikontrollijast, kes pärast vabariiklaste valimisdebatti kaotas kurnatusest teadvuse ja tuli hospitaliseerida. Paistab, et asendajat pole leitud.^[2]

On olemas pikk vene traditsioon esitada mis tahes kriisihetkel kaks „igavest küsimust“: Esiteks: Кто виноват? – Kes on süüdi? Kas postmodernismi kriitika tõe ontoloogilise stabiilsuse pihta lõi tahtmatult võimalikkuse tingimused „tõejärgsusele“, mida nüüd ekspluateerivad oligarhilised režiimid mõlemal pool Atlandi ookeani. Kas süüdi on prantsuse kirjandusteooria ja selle „nartsissistlik obskurantism“?^[3] „Ma pole kahtlemata ainus inimene, kes kirjutab selleks, et kaotada oma nägu,“ kirjutas Michel Foucault: „Ärge küsige minult, kes ma olen, ja ärge tahtke, et ma jääksin samaks.“^[4] Kas polnud algusest peale kahtlane, et kirjandusteoreetikud nagu Paul de Man ja Hans Robert Jauss – kellel oli isiklik huvi siduda oma sõjaaegne noorusmina lahti sõjajärgsest õpetlaseminast – arendasid nii kirglikult välja filosoofia mina püsimatusest, stabiilse subjekti, stabiilse tähenduse ja stabiilse tõe olematusest? Kas Jacques Derrida ei kanna mõningat vastutust Vladimir Putini eest?

Teine igavene küsimus on: Что делать? – Mida teha? Kas postmodernsusele leidub vasturohtu? Kui jah, siis kust seda otsida?

*
“Postmodernsusel“ on oma ajalugu. Ta ei tulnud eikusagilt, vaid „modernsusest“, mille algust Euroopa ajaloolased dateerivad traditsiooniliselt 18. sajandi prantsuse valgustusega. Jumal jäeti alguses kõigest kõrvale, pisirolli, samal ajal kui inimmõistus võttis sisse keskse koha. „Sapere aude! Ole söakas kasutama omaenese aru! – selline on niisiis valgustuse juhtlause,“ kirjutas Immanuel Kant oma kuulsas arutluses.^[5] Hiljem (täpsemalt 1880. aastatel) tehti Jumalale päriselt ots peale (mõttemänguna Dostojevskil, lõplikult Nietzschel). Kohitsetust olematuks muudetud Jumala korvamine sai filosoofiale seda tähtsamaks ülesandeks. Jumal oli täitnud epistemoloogilist, ontoloogilist ja eetilist rolli; tema surm jättis tohutu tühja koha. Suurt osa moodsast filosoofiast saab kirjeldada Jumala asendamise katsena, et leida mõni muu tee absoluutse tõeni, kui Jumalat pole.

Tõetee otsimine tähendas silla otsimist: subjektilt objektile, sisemiselt välisele, teadvuselt maailma, mõtlemiselt olemisele. Epistemoloogiast (tunnetuse või selle võimalikkuse uurimisest) sai nüüd domineeriv filosoofiaharu. Ennekõike oli tarvis epistemoloogilist selgust, tõsikindlust, et me saame maailma tunnetada. Vastasel korral oleksime mõistetud võõrandumisse. Hannah Arendt on kirjeldanud „moodsa filosoofia melanhooliat“, kui puudub miski või keegi, mis või kes võiks tagada olemise ja mõtlemise ühildumise. Ta süüdistas Kanti (keda ta armastas) teadvuse ja maailma klassikalise samasuse lõhkumises, mis ei jätnud meile enam midagi, millest kinni hoida. Hegeli filosoofia oli omakorda vastus Kantile, püüe lõhutud ühtsust taastada. Nii poola filosoof Leszek Kołakowski kui ka ungari filosoof Agnes Heller iseloomustasid lugu, mida Hegeli „Vaimu fenomenoloogia“ jutustab, teadvuse kujunemisromaanina: me liigume dialektiliselt läbi ajaloo telos’e poole, mis lubab lõpuks lepitust – subjekti ja objekti, teadvuse ja maailma, mõtlemise ja olemise vahel.^[6] Kuid, nagu kirjutas Arendt, keegi ei saa olla kindel, kas Hegeli püüdlus „lõhutud maailm uuesti üles ehitada“ pakub meile reaalsuseks elumaja või vangimaja.^[7]

Probleemil oli veel üks aspekt: Euroopa modernsuses polnud tõde üksnes raskesti saavutatav, vaid ka poliitika ees järjest kaitsetum. Arendt selgitas, et poliitika ees kaitsetu pole mitte kogu tõde, vaid konkreetne „faktitõde“. Seda eristas ta „filosoofilisest tõest“, mida saab mõista kui aprioorselt, üksnes mõistuse kasutamisega tabatavat tõde, mis kogemusest ei sõltu: näiteks 2 + 2 = 4 või Kanti kategooriline imperatiiv, et isikut tuleb alati kohelda nagu eesmärki ja mitte kui vahendit. See, mis poliitika ees kaitsetu on, on faktitõde – aposterioorne, empiiriline tõde, tõde, mis sõltub kogemusest. Sest faktitõde kannab alati oma algupärase sattumuslikkuse nõrkust. Kaks pluss kaks peab alati paratamatult võrduma neljaga, aga see, et Saksamaa tungis 1914. aastal Belgiasse, ei olnud midagi paratamatut. Sündmused oleksid võinud toimuda ka teisiti. Saksamaa sissetung Belgiasse on aposterioorne fakt. (Kołakowski jaoks oli empiirilise reaalsuse algupärane lõputu sattumuslikkus see, mis on meile eksistentsiaalselt talumatu – kõrgema imperatiivi puudumine, et asjad toimuksid sellisena, nagu nad toimuvad.)^[8]

Kuigi poliitika oli alati kujutanud endast ohtu faktitõele, oli – nagu selgitas Arendt – eelmodernne, „traditsiooniline vale“ olnud midagi tagasihoidlikku võrreldes „moodsa poliitilise valega“. Traditsioonilisel valel oli kaks eritunnust: esiteks „ei olnud see kunagi mõeldud sõna otseses mõttes kõigi petmiseks; see oli suunatud vaenlase vastu ja pidi petma üksnes teda“. Ja seega leidis tõde endale alati viimse pelgupaiga, olgu või valetajas eneses, kes oli teadlik, et valetab. Teiseks, traditsiooniline vale oli „seotud mingite üksikasjadega“ ja „üks konkreetne vale – see tähendab valskus, mis ei ürita kogu konteksti muuta,“ rebib „just nagu augu faktilisuse kangasse. Nagu iga ajaloolane teab, on valet võimalik märgata kokkusobimatust, lünki või paigatud kohtade ühendusjooni tähele pannes“.^[9]

Moodne vale seevastu ei jäta tõele mingitki viimast pelgupaika, sest valetaja petab ka ennast. Pealegi pole moodne vale enam rebend reaalsuse kangas. „Nüüdisaegsed poliitilised valed on nõnda suured, et nõuavad kogu faktilise koe täielikku ümberkorraldamist,“ kirjutas Arendt, „nii-öelda teise reaalsuse loomist, millesse nad sobiksid ilma õmbluste, pragude või lõhedeta.“^[10] Selles uues reaalsuses ei oleks ükski rebend tajutav. See on üks viis mõista 20. sajandi totalitaarseid ideoloogiaid – kui reaalsuse õmblusteta rekonstruktsioone. Nad pakkusid suurt narratiivi, lugu, mis võis olla vale, aga millel oli ometigi oma narratiivne kaar. Nad pakkusid transtsendentaalset võtit meie ajalukku ja meie ellu, tehes need sidusaks õmblusteta tervikuks.

*
Ideoloogiad, mis tegid totalitarismi võimalikuks, ei jäänud püsima. („Bolševism,“ kirjutab Yuri Slezkine oma eeposepikkuses saagas bolševike eliidist, „oli ühe põlvkonna fenomen.“^[11]) Tehes lõpu eksperimendile „inimnäolise sotsialismiga“, tõi Varssavi pakti Praha-invasioon kaasa viimase suure narratiivi lõpu alguse. Nii umbes 1968. aasta paiku kaotas marksism oma pinna. Ja polnud midagi sama laia, mis oleks saanud selle asemele tulla. „Ma defineerin postmodernismi umbusuna metanarratiivide vastu,“ kirjutas prantsuse filosoof Jean-François Lyotard aastakümme hiljem.^[12] Postmodernset filosoofiat inspireeris suuresti soov enam mitte kunagi langeda nende suurte narratiivide, totalitarismi võimaldanud õmblusteta reaalsuserekonstruktsioonide lõksu. Kui modernsus oli katse asendada Jumalat, siis postmodernsus algas siis, kui loobuti Jumala asendamisest ja lepiti sellega, et pole olemas ei Jumalat ega tema kasutuskõlblikku surrogaati.

Karl Marx oli ajast ees, kui kirjutas: „kõik seisuslik ja kindel haihtub“. 19. sajandi keskel oli see tähelepanek veel enneaegne. Alles 20. sajandi lõpul haihtus kõik kindel. Modernsus, nagu seletas poola sotsioloog Zygmunt Bauman, üritas asendada eelmodernseid tahkeid kehi millegi veel tahkema ja kindlamaga. Postmodernsus (mida Bauman nimetab „vedelaks modernsuseks“) püüab tahkeid kehi sulatada. Teise laine modernsus ei otsi enam kindlat aluspinda, vaid võtab avasüli vastu efemeersuse, libeduse, ebakindluse, vedeluse. „Paindlikkus,“ kirjutas Bauman, „on asendanud tahkuse kui ideaaltingimuse, mida asjad ja afäärid peaksid taotlema. Samal ajal viibib Jumal ikka ära „oma pikaleveninud puhkusel“.“^[13]

Nagu märkis ajaloolane Tony Judt, on postmodernse teooria puhul nii võrgutav just nimelt „rõhuasetus mitte ainult vanade tõsikindluste, vaid tõsikindluse enese võimalikkuse õõnestamisele“.^[14] Nüüd loobume otsimastki seda silda subjektilt objektile, sisemiselt välisele, mõtlemiselt olemisele. Me ütleme lahti ideest, nagu leiduks mingi terviklik kord, mis seob üksiku üldisega, stabiilne struktuur, mis ühendab meie üksikminad maailmaga. Struktuurid, õpetas prantsuse filosoof Jacques Derrida, vajavad keskpaika, ankrupinnast, olgu selleks Jumal või mõni tema asendaja, viisi, millega piirata tähistajate ja nendega tähistatavate asjade muidu lõputut mängu. Derrida väitis: „Selleks peab leiduma transtsendentaalne tähistatav, et tähistaja ja tähistatava erinevus saaks olla kusagil absoluutne ja taandamatu.“^[15] Aga see kese, see „transtsendentaalne tähistatav“, on just see, mis jääb puudu, mida ei ole ega saagi olla. Järeldus sellest on ühtaegu destabiliseeriv kui ka vabastav. „Transtsendentaalse tähistatava puudumine,“ kirjutas Derrida ühes dekonstruktsiooni alustekstis, „avardab tähendussfääri ja -mängu lõpmatuseni.“^[16]

Derridale seostus „mäng“ avatusega, mitmuslikkuse omaksvõtuga. Kuna puudub kese, Jumal või ersats-Jumal, kes hoiaks maailmastruktuuri paigas, siis sõnad, tähendused, tõed, tekstid õõnestavad kõik iseennast, sisaldades endas alati üksteisega pinges ja üksteist eitavaid elemente. Tähendus pole kunagi enesega identne, vaid alati voolav ja muutlik, ebatäielik ja ennastõõnestav, niihästi erinev kui ka edasi lükatud, midagi muud kui see, mis ta oli hetk enne või pärast. Sõnade ja asjade suhe ei ole fikseeritud; sõnad on alati juba üksteisega mängimas, ning seega ei saa olla ühekorraga ja lõplikult kindlaksmääratud tõde. Elu ei ole suletud struktuur. Suletud struktuure polegi, elu on pidev liikumine.

Tähtis on see, et Derrida jaoks oli „transtsendentaalse tähistatava“ olemasolu alati juba totalitaarsuseähvardus. Selle puudumine on tervitatav, isegi rõõmustav.^[17] See on puudumine, mis ei jäta meile tähenduse ja tõe defitsiiti, vaid pigem ülejäägi. Derrida jaoks ei olnud sõna „mäng“ mõeldud trivialiseerima meie elu ning suhet maailmaga. Vastupidi, „mäng“ tähendas meie loovuse, vabaduse ja vastutuse jaatamist. Derrida dekonstruktsioon, see postmodernse filosoofia musternäide, ei olnud mõeldud fatalistliku nihilismina, vaid provokatiivse elevusena. Keeldumine kõikidest pretensioonidest absoluutsele tõele oli mõeldud kaitsma meid totalitaarse terrori eest. Dekonstruktsioon, rõhutas Derrida, on alati esindanud „vähimat tarvilikku tingimust totalitaarsuseriski identifitseerimiseks ja selle vastu võitlemiseks“.^[18]

Kuid selline voolavus, avatus lõpmatutele võimalustele, on ka häiriv, sest ei anna meile kindlat jalgealust, vaid tekitab pinnatuse seisundi, selle, mida Arendt nimetas Bodenlosigkeit. Sest kui pole kindlat tõde, kui reaalsus on konstrueeritud ainult diskursusest, koosnedes üksteisega üha mängivatest tähistajatest, siis kas üldse eksisteerib sellist reaalsust, millesse me võiksime kiinduda, millesse panust anda, millest sõltuda ja sügavalt hoolida? Bauman väidab, et „arvukad autoriteedid“ on oksüümoron, mis tegelikult tähendab „autoriteedi puudumist“.^[19] Kas lõpmatud tähendused ja lõpmatud tõed tähendavad praktiliselt sedasama, mis tähenduse ja tõe puudumine? Pärast marksismiusu surma hakkasid Euroopa mõtlejad, kes elasid kommunismi all, millesse keegi ei uskunud, tundma tugevat hirmu nihilismi ees. Nad kartsid seda, mida tšehhi dissident Václac Havel kirjeldas oma naisele Olgale kui „eimiskit, seda kuradi moodsat palet“.^[20]

Havel kirjutas selle kirja Olgale 1981. aasta märtsis vanglast. Ta sattus sinna mõni aeg pärast asumist inimõiguspetitsiooni Harta 77 kõneisiku rolli. Koos temaga kuulus kahe eestkõneleja hulka ka auväärt Jan Patočka, Havelist rohkem kui veerandsada aastat vanem filosoof. Patočka ja Derrida pärinesid täpselt samast saksa filosoofiatraditsioonist: Hegeli kujunemisromaan teadvusest, Husserli fenomenoloogia, Heideggeri eksistentsialism. 1930. aastatel oli Patočka õppinud Husserli ja Heideggeri juures, ta oli üks Husserli viimaseid õpilasi. 1949. aastal pidas ta Karli ülikoolis Prahas mõjuka kursuse Hegeli „Vaimu fenomenoloogiast“; ta oli ka terve Hegeli teksti tšehhi keelde tõlkinud. Nüüd juba eakas filosoof oli kogu aeg poliitikast hoidunud; ta polnud ei kommunist ega dissident, vaid õpetlane ja mõtleja, kes pärast 1968. aasta invasiooni ülikoolist väljaheidetuna oli pidanud põrandaaluseid seminare korterites ning lugenud ikka ja jälle koos oma õpilastega Heideggeri „Olemist ja aega“, maadeldes iga lause tähendusega, tõlkides lugemise käigus valjusti saksa keelest tšehhi keelde. Nüüd nõustus Patočka liituma Haveliga, et esindada Harta 77-t. Mõni päev hiljem tuli salapolitsei mõlemale järele. Patočka tervis oli nõrk; ülekuulamisi ta üle ei elanud.

Umbes poolteist aastat hiljem tõi põrandaalune kuller Adam Michnikule, poola samizdati ajakirja toimetajale Haveli essee, mis oli pühendatud Patočka mälestusele. Esseest nimega „Võimutute võim“ sai Ida-Euroopa dissidentluse ikooniline tekst. „Võimutute võimu“ antikangelaseks on vürtspoodnik, kes igal hommikul riputab kohusetundlikult vaateaknale loosungi „Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“. Poodnikul puudub eriline entusiasm kommunismi ideaalide suhtes – 1970. aastate lõpul polnud seda enam kellelgi. Ja igaüks, kes silti näeb, mõistab, et mitte keegi enam ei oota kogu maailma proletaarlaste ühinemist. Kuid ometi jätkab poodnik nagu kõik teisedki loosungi ülesriputamist. Lõppude lõpuks, kas tal valikut ongi? Kui ta keelduks, võidakse teda üle kuulata, vahi alla võtta, taga kiusata. Tõenäoliselt kannataks ka ta perekond. Lastele võidakse keelata pääs ülikooli. Poodnik, ütleb meile Havel, elab mauvaise foi’s (kasutamata küll seda prantsuse terminit). Ta elab just täpselt Sartre’i tähenduses halvas usus, s.o enesepettuses. Poodnik valetab iseendale – mitte oma kommunismiusu kohta. Ta teab väga hästi, et ta kommunismi ei usu. Ei, vürtspoodnik valetab endale oma võimutuse kohta.

Mis mõttes on see võimutusetunne enesepettus? Havel vastas küsimusega: miks peaksid poodnikule, kui ta loosungi maha võtaks, kõik need ebameeldivad tagajärjed osaks langema? Lõppude lõpuks ei usu loosungi sõnumit keegi. Igaüks – keiser kaasa arvatud – teab, et keiser on alasti. Kuid need ebameeldivad tagajärjed viitavad sellele, et loosungi ülesriputamine on ometigi kommunistliku režiimi jaoks äärmiselt oluline. Kui ühel päeval kõik poodnikud võtaksid oma loosungid maha, oleks see revolutsiooni algus. Niisiis poodnik ei olegi lõppude lõpuks nii võimutu. Vastupidi, ta on üpris võimas: poodnikud ongi just need, kes võimaldavad mängul jätkuda.

Havel süüdistas vürtspoodnikku selles, et too „elab vales“. Poodniku suutmatus elada tões tähendab moraalset küündimatust – ta on süüdi teda rõhuva süsteemi alalhoidmises. See, et ta elab vales, et igaüks elab vales, ei kaota veel ära tõde, rõhutas Havel, vaid ainult demoraliseerib isiku, kes elab ebaautentset elu. Haveli seisukoht vastandub postmodernistlikule pöördele: suurimgi annus propagandat või pimedat rituaali või „halba usku“ ei suuda lahustada ontoloogiliselt reaalset eristust tõe ja valede vahel.

Pole juhus, et Ida-Euroopa dissidendid rääkisid nii sageli tõest, justkui see oleks midagi käegakatsutavat, kõva, nagu võtmed taskus. Havel ei olnud üksi oma veendumuses, et tõe ontoloogilise reaalsuse tõestuseks on valede ontoloogiline reaalsus. Koondades oma dissidentlusefilosoofia tõe ja valede eristuse ümber, ammutasid Euroopa dissidendid ainet mitte üksnes Kesk-Euroopa filosoofilistest allikatest, vaid ka vene kirjanduse rikkalikust traditsioonist. Pärast 1968. aastat meenutas kommunistlik režiim Dostojevski Suurt Inkvisiitorit, kellel oli ainult üks saladus: ta ei uskunud Jumalat. Dostojevski, Tšehhovi, Gogoli, Tolstoi ja teiste jaoks tähendas sule paberile panemine inimeksistentsi kohta tõe otsimist. Stalinliku terrori kiiluvees kirjutas vene filosoof Nikolai Berdjajev essee pealkirjaga „Valetamise paradoks“ – vale on tingimus, mis võimaldab totalitarismil sündida, väitis Berdjajev. Tema kogemuse põhjal on see vale inimteadvuse sügava moonutuse väljendus ja selle moonutuse tagajärjel läheb indiviidi südametunnistus maailmas veelgi sügavamale peitu.^[21]

^*Üks Solidaarsuse-aja poola film, mis oli juba iseenesest panus dissidentluse filosoofiasse, valgustab olemuslikku erinevust moodsa kommunistliku totalitarismi ja Putini postmodernse Venemaa vahel. Filmis „Ülekuulamine“ („Przesłuchanie“, 1982), mille sündmustik leiab aset stalinlikus vanglas, mängib suur poola näitlejanna Krystyna Janda noort ööklubi-lauljat Toniat, kes äkitselt vangistatakse süüdistatuna Rahva-Poola vaenlaste abistamises. Ülekuulajad kinnitavad, et ta on ühe antikommunistliku spiooni armuke. Tonia ei saa aru; ülekuulajate lugu on fiktsioon, ta eitab kõike. Ülekuulamised jätkuvad; vangivalvurid piinavad teda. Ajapikku Tonia vastupanu murdub; ja järk-järgult võtab ta omaks üha suuremaid annuseid sellest fiktiivsest loost.

Filmi lõppedes me ei saagi teada, milles seisnes tõeline lugu, milline neist stalinlike ülekuulajate lugudes figureerinud meestest võiski Tonia armuke olla, kas keegi neist oli olnud ka spioon ja kui nii, kas Tonia oli olnud sellest teadlik. Aga ikkagi, antakse meile mõista, tõeline lugu on olemas. See, et meie sellest teada ei saa, ei tähenda, nagu seda polekski. Teisisõnu, filmi lõpus valitseb epistemoloogiline segadus. Tõde säilitab endiselt oma stabiilse eksistentsi, ükskõik kas indiviidil on selle tunnetamisele ligipääs või mitte.

„Ülekuulamine“ esindab modernistlikku positsiooni: Jumal on surnud, aga see ei tähenda, et tõde oleks – isegi totalitaarse režiimi all – pelk subjektiivne illusioon. Postmodernne maailm algab siis, kui me läheme epistemoloogiliselt määramatuselt üle ontoloogilisele määramatusele. See juhtub siis, kui me loobume uskumast, nagu oleks loodud narratiivide all või seas midagi niisugust nagu stabiilne reaalsus. „Tõejärgsus“ esindab postmodernistlikku positsiooni: „teil on teie faktid – meil on alternatiivsed faktid“. – „Kõik on PR.“ Nüüd me asustame näiliselt lõputut hulka õmblusteta alternatiivreaalsusi, millest igaühel on omad „alternatiivsed faktid“. Pomerantsev kirjeldab Putini Venemaad maailmana, milles miski pole tõsi – ja igaüks suhtub sellesse kergelt. Arvustades Pomerantsevi raamatut „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“, kirjeldab ukraina esseist Jurko Prohhasko tõde piiri ja rajana. Tõe tunnustamata jätmine tähendab võimetust tunnistada piire. Selline mittetunnistamine, ütleb Prohhasko, ei lõpe kunagi hästi.^[22]

Derrida ise uskus külalislahkusesse, sõprusesse, andestamisse. Ta ei olnud moraalne nihilist. Kuid tänapäeval on ideed, mis tärkasid vasakpoolsuse kriitilises elutundes, kujunenud ümber parempoolsuse relvadeks. Derrida filosoofia, mis oli mõeldud vastutuse võtmisena, on võetud üle kui vastutusest lahtiütlemine. Intellektuaalse ajaloo vaatepunktist on teatav iroonia selles, kuidas faktijärgsus on kolimas idast läände, Moskvast Washingtoni. Siin annab selgitava viite Derrida ise: üks tema lemmikmõisteid on pharmakos, vanakreeka sõna, mis võib tähendada nii mürki kui ka ravimit. Tänapäeval võib Ida-Euroopa osutuda pharmakos’eks: mürgi allikas võib olla ka vastumürgi allikaks.^[23]

Кто виноват? Kes on süüdi? Agnes Heller vastab: „Süüdistamine on vastutustundetu. Vastutus on see, mis tuleb võtta. Vastutus on see, mille peab võtma.“^[24] Ida-Euroopas oli teisitimõtlemise filosoofiaks vastutuse filosoofia. Havel kirjutas „Võimutute võimus“: „Patočka armastas ütelda, et vastutuse puhul on kõige huvitavam see, et me kanname seda igal pool endaga kaasas. See tähendab, et vastutus on meie, et me peame seda aktsepteerima ning võtma omaks siin ja praegu.“^[25] – „Elu ja ajalugu,“ kirjutas poola filosoof Krzysztof Michalski, üks Patočka viimaseid õpilasi, „ei kulge edasi sõltumata meie osavõtust, nagu karussell, millega sa saad tahtmist mööda sõita ja millelt maha hüpata“.^[26] Inimest, väitis ta, „saab identifitseerida ainult ajaloo subjektina“.^[27]

Что делать? Mida teha? Patočka rõhutas, et isegi kui välismaailmas ei leidu mingit asjastunud stabiilset tähendust, seisneb meie vastutus tähenduse otsimises. Ta kirjutas, et „inimesed ei saa elada ilma tähenduseta“. Võib-olla tõde ei saagi tabada, aga seda saab ja tuleb otsida.^[28] Sellist seisukohta jagas sügavalt ka Kołakowski. „Husserl uskus, et tõsikindluse otsing moodustabki Euroopa kultuuri ja selle otsimisest loobumine tähendaks ka selle kultuuri hävitamist. Husserlil oli tõenäoliselt õigus.“^[29] Kołakowski uskus, et kirglik absoluutse tõe otsing pidi Husserlil vältimatult nurjuma. „Silla probleem on lahendamatu; loogilist üleminekut pole.“^[30] Kuid sellegipoolest on meil vastutus otsingu jätkamise ees. Tõest loobumine tähendaks loobumist eetikast.

2008. aastal, ühel Adam Michniku viimastest vestlustest Haveliga, küsis Michnik: „Mis nõu sa annaksid noorele inimesele tänapäeval, kui ta küsiks: kuidas ma peaksin elama?“ Havel vastas: „Fundamentaalne imperatiiv on – elada tões.“^[31]

Inglise keelest tõlkinud M. V.

Marci Shore, A Pre-History of Post-Truth, East and West. https://www.eurozine.com/a-pre-history-of-post-truth-east-and-west/ © Marci Shore / Public Seminar / Eurozine.

MARCI SHORE (1972) õpetab mõttelugu Yale’i ülikoolis. Ta on kirjutanud raamatu „Caviar and Ashes“ („Kaaviar ja tuhk“, 2006) poola marksistide tõusust, langusest ja taganemisest aastatel 1918–1968, samuti „Taste of Ashes“ („Tuha maitse“, 2013) natsi- ja kommunismimineviku edasielamisest Ida-Euroopas ning „The Ukrainian Night“ („Ukraina öö“, 2017) 2013.–2014. aasta revolutsioonisündmustest. Ta on abielus ajaloolase Timothy Snyderiga.

^[1] Vt J. Yaffa, Putin’s New War on „Traitors“. The New Yorker, 28.03.2014; А. Зубов, Это уже было. Ведомости, 01.03.2014.

^[2] A. Borowitz, Fact-checker at Republican Debate Hospitalized for Exhaustion. The New Yorker, 16.01.2016.

^[3] T. Judt, Postwar: A History of Europe since 1945. New York, 2005, lk 481. (Raamatu eestikeelset tõlget vt: T. Judt, Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast. Tlk T. Värnik. Tallinn, 2007.)

^[4] M. Foucault, Teadmise arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu, 2005, lk 24.

^[5] I. Kant, Kostmine küsimusele: Mis on valgustus? Tlk E. Parhomenko. Akadeemia 1990, nr 4, lk 801.

^[6] A. Heller, A Philosophy of History in Fragments. Oxford, 1993, lk 11; L. Kołakowski, Main Currents of Marxism: Its Rise, Growth, and Dissolution, vol. 1: The Founders. Tlk P. S. Falla. Oxford, 1978, lk 60.

^[7] H. Arendt, What Is Existential Philosophy?. Rmt-s: H. Arendt, Essays in Understanding 1930–1954. Toim. J. Kohn. New York, 1994, lk 164.

^[8] L. Kołakowski, The Presence of Myth. Tlk A. Czerniawski. Chicago, 1989.

^[9] H. Arendt, Tõde ja poliitika. Tlk E.-R. Soovik. Rmt-s: H. Arendt, Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tartu, 2012, lk 301–302.

^[10] Sealsamas, lk 302.

^[11] Y. Slezkine, The House of Government: A Saga of the Russian Revolution. Princeton; Oxford, 2017, lk 1176.

^[12] J.-F. Lyotard, The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. Tlk G. Bennington, B. Massumi. Minneapolis, 1984, lk xxiv.

^[13] Z. Bauman, Liquid Modernity. Malden (MA), 2012, lk 55.

^[14] T. Judt, Postwar: A History of Europe since 1945, lk 479.

^[15] J. Derrida, Of Grammatology. Rmt-s: A Derrida Reader. Toim. P. Kamuf. New York, 1991, lk 36.

^[16] J. Derrida, Struktuur, märk ja mäng humanitaarteaduste diskursuses. Tlk J. Kägu. Akadeemia, 1991, nr 7, lk 1415.

^[17] Vt sealsamas, lk 1436: „See katkenud vahendamatuse strukturalistlik temaatika, pööratud puuduva lähtekoha kadunud või võimatu presentsi poole, on vabamängu üle mõtlemise nukker, negatiivne, nostalgiline, süüdlaslik rousseaulik tahk. Vabamängu teine tahk võiks olla nietzschelik jaatus – rõõmsameelne maailma vabamängu ja saamise süütuse jaatus, märkide maailma jaatamine, kus ei ole vigu, tõde ega lähtekohta ja mis on antud aktiivseks tõlgendamiseks. Nii piiritleb see jaatus mitte-keset teisiti kui keskme kaotust. Ja ta mängib julgestuseta.“

^[18] J. Derrida, Like the Sound of the Sea Deep Within a Shell: Paul de Man’s War. Critical Inquiry, 1988, kd 14, nr 3, lk 647.

^[19] Z. Bauman, Liquid Modernity, lk 64.

^[20] V. Havel, Letters to Olga. Tlk P. Wilson. London; Boston, 1990, lk 175 (kiri 14.03. 1981).

^[21] Н. Бердяев, Парадокс Лжи (1939). https://bit.ly/2G3aXiJ. Ingl k-s: N. A. Berdyaev, The Paradox of the Lie. Tlk. F. S. Janos. https://bit.ly/2zLUgCO.

^[22] Ю. Прохасько, Истинна Правда. Критика, veebruar 2012. https://krytyka.com/ua/articles/istynna-pravda; Ingl k-s sealsamas: https://bit.ly/2AUQBSJ.

^[23]Tänapäeva vene romaanikirjanik Sergei Lebedev annab mõista, et Putini nakkuslikule postfaktilisusele pole paremat vastumürki kui vene kirjanduse suur traditsioon.

^[24] A. Heller, Some Remarks about the Sense of Historical Existence. Rmt-s: A. Heller, A Theory of History. London, 1982, lk 332.

^[25] V. Havel, The Power of the Powerless. Tlk P. Wilson. Rmt-s: V. Havel jt, The Power of the Powerless: Citizens Against the State in Central-Eastern Europe. Toim. J. Keane. Armonk (NY), 1985, lk 80. Derrida analüüsi Patočka vastutuse-ideest vt: J. Derrida, Surma and. Tlk M. Kangur. Tallinn, 2011.

^[26] K. Michalski, The Flame of Eternity: An Interpretation of Nietzsche’s Thought. Tlk B. Paloff. Princeton, 2012.

^[27] K. Michalski, Iron Laws and Personal Responsibility. Tlk E. Kohák. Cross Currents, 1988, nr 7, lk 132.

^[28] J. Patočka, Does History Have a Meaning? Rmt-s: J. Patočka, Heretical Essays in the Philosophy of History. Tlk E. Kohák. Chicago, 1996, lk 75.

^[29] L. Kołakowski, Husserl and the Search for Certitude. South Bend (IN), 2001, lk 7.

^[30] L. Kołakowski, Husserl and the Search for Certitude, lk 80.

^[31] V. Havel, A. Michnik, Rewolucjo ducha, przyjdź! Gazeta Wyborcza, 15.11.2008.
Proosa

Salapatune

14. jaan. 2019

TOOMAS VINT

Männard oli jällegi pattu teinud. Salapattu, nagu ta endamisi möönis, ja tundis seetõttu õige tugevat häbi. Kui silmad sulgeda – hästi tugevalt kinni pigistada –, siis võis juhtuda, et häbitunne kadus, kuid mitte alati, mõnikord hoopis võimendus, jäi kukla taha tuikama ning mõnel juhul hakkas hääbuma alles siis, kui pähe põiganud uus, senisest võimsam salapatt seda summutada soovis. „Kurat võtaks, peaks pihitooli minema,“ mõmises Männard, kuid ega ta seda tõsiselt mõelnud, rohkem suusoojaks, sest ega ta mingi usklik olnud.

Männard oli oma 52 eluaastat õige ladusalt ära elanud. Tal oli naine ja kaks täisealist tütart, oma maja ning töökoht linnavalitsuses, kus maksti küllaltki head palka. Kogu Männardi elu tundus olevat paigas, isegi eeskujulik. Iga teine mees kadestaks teda, tahaks tema asemel olla, temaga kohad vahetada. Väliselt rahulik, lepliku iseloomuga Männard asjast niiviisi ei arvanud. Just tema oleks tahtnud kellegi teise nahas olla, miskit teistsugust elu elada.

Kui Männard kahekümne neljaselt abiellus, oli ta maailmapilt veel roosiline, esimene tõsisem kiindumus oli kiiresti kasvanud armastuseks, kindlaks sooviks Pillega oma elu jagada. Kui täpsemalt tagasi vaadata, siis tol pöördelisel ajal oli kõik, mis ümberringi toimus, nähtavam ja mõjurikkam kui kahe inimese eraelu, liiatigi sündis nende esimene tütar samal ajaloolisel päeval, mil kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik. See oli aeg, mis muutis paljudel elu, pooleliolevatele nõukogulikele töödele tuli kriips peale tõmmata ja hakata pihta uute tegemistega, mis polnud eelmisel kuul veel mõeldavadki.

Tookord, kui Männard lamas ühel ööl unetult lausa laibana väsimust välja puhkava naise kõrval, hakkas ta mõtisklema salapattudest. Alles hiljaaegu oli ilmnenud uskumatu lugu, kuidas kõigi poolt lugupeetud mees oli innukas KGB-le raportite kirjutaja. Üks lihtlabane nuhk. Männard püüdis aru saada, kuidas niisugune asi sai toimida, kuidas mees koduste, sõprade ja töökaaslaste ringis oskas oma jõledat saladust peita ja elus läbi lüüa nagu õige mees. Aga eks meil kõigil ole oma salapatud, sõnas ta endamisi, korrates kunagi kuuldud lauset, ning seejärel tuli silmade ette noorpõlve sõpruskond, kes õllelauas salapattude asja arutas. Nemad kõik olid oma jutu järgi puhtad poisid ja seetõttu tekitas juhuslikult pähe karanud lausega igaühe külge salapattude kleepimine kummalise ebaluse.

„Võimalik, et päris salapatud on meisse nii sügavale peitunud, et me isegi nende pinnavirvendust ei märka,“ lausus lõpuks keegi nagu jutujätkuks.

Aga mis siis, kui mu armsa naise hingel on mõni võigas salapatt ehk isegi mitu seesugust? – arutles ta, hinges ahistavat pitsitust tundes.

Kas on midagi, mida ma ei tea?

Mõni aeg hiljem oli Männard ühel ööl ühtäkki ärkvel mis ärkvel. Ta sai aru, et naine ta kõrval samuti ei maganud, ta tajus naise keha tasast liikumist – või talle tundus see niiviisi? Igatahes uni oli silmist pühitud ja asemele tuli erutus, mis oli niivõrd võimas, et ta ei suutnud hoiduda seemnepurskest.

Männard polnud juba ei tea mis ajast naisega suguühtes olnud, alatasa naine tõukas ta eemale, kord üks, siis teine häda, peamiselt ikka väsimus, mis oli mõistetav, sest väike laps nõudis hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni oma osa. Seda hämmastavam oli Männardi jaoks tõsiasi, et Pille näppis end salamahti, ja ta oletas, et seda tegevust võisid saata nilbed erootilised fantaasiadki. Justkui truudusemurdmine, mõtiskles Männard kibedalt. Ega ta vist minuga olles rahuldust koge, sest mul tuleb üsna kiiresti ära, mõtles ta veelgi kibedamalt.

See oli ilmselge salapatt, mida öö varjus korda saadeti, ja Männard arvas, et tõenäoliselt oli ta varemgi naise eneserahuldamist unehõlmas tajunud, alateadvus jättis selle meelde ning pani asja ees, teist taga tema enda alatasa salapahedest mõtteid mõlgutama.

Kui ta järgmisel ööl proovis naise häbedust puudutada, lükati ta käsi jõhkralt eemale.

Männard surus oma raevu padjasse. Ma armastan teda kõigega, mis temas on, kordas ta ühtsoodu nagu mantrat.

Kui sündis teine tütar, muutusid armuvahekorrad veelgi harvemaks. Ta oleks justkui oma meheliku otstarbe täitnud ja muutunud naise jaoks ebaoluliseks voodikaaslaseks. Nagu muuseas suunati ta õige varsti magama teise tuppa – ikka selleks, et toimetused väikeste lastega ei häiriks tema öörahu. Männard tajus seepeale veidrat sisetunnet – armastatud naisega koos elamine tähendas nüüd eluks vajaliku raha teenimist ja vahetevahel ühiseid perekondlikke ettevõtmisi. Kuid kehalisele lähedusele oli kriips peaaegu peale tõmmatud. „Peaaegu“ tähendas harvu, justkui autasuks või millegi tähistamiseks võimaldatud voodirõõme, mis nii mõnigi kord lõppesid seemnepurskega enne, kui asi asjalikuks sai.

Kord linnataguses parkmetsas sörkides juhtus Männardiga isevärki lugu. Kui ta kusemiseks parajalt jämeda männi taga riista välja võttis, märkas ta äkki, et üsna lähedal jälgib tema toimetamisi keegi naine. Kusejuga katkes ja mõne sekundiga oli veri ta riista kivikõvaks muutnud. Männard sulges silmad ja lasi valulise naudinguga sellel spermat pritsida. Kui ta silmad avas ja kiiresti püksid üles tiris, polnud lähedal hingelistki. Ta proovis meenutada, milline too naine välja oli näinud, kuid see oli lootusetu. Talle tundus, et kõik oli ainult ta kujutluses toimunud, et päriselt oli ta üksnes kehas pakitsevat iha rahuldanud.

Palju hiljem tuli talle meelde poisipõlvemälestus, kui ta mingil hommikul ennast riidesse pani. Miskipärast põles hele laetuli ja ta kohmitses paljana voodiäärel aluspükse otsides, kui äkki läks uks lahti ja tuppa tuli keegi talle võõras tädi, kes seisatas, silmitses teda uurivalt ja ütles tunnustava häälega: „Vaata aga vaata, oled päris suureks poisiks sirgunud.“ Männard tiris teki häbelikult endale ümber, kuid sellest hommikust jäi mällu teda vallanud seletamatu magus tunne, ning just see räntsatas nüüd otsekui paisu tagant tema teadvusesse.

Vana spordipoisina käis ta sageli jooksmas – oli vaja üleliigset rasva põletada ja ennast vormis hoida. Jooksmine käis Männardi elustiili juurde, kuigi ta mingitele maratonidele ei kippunud. Nagu lambakari – naeruvääristas ta neid, kellele rahvarohked sportlikud ettevõtmised paistsid korda minevat. Ent pisitasa lisandus tervisejooksule ebaharilik nüanss, mille ta mõne aja pärast oma salapatuks ristis.

Päris jälestusväärne saladus on mu hingele tulnud, mõtiskles ta mõnikord ennast lauspõlgusega silmitsedes. Kuid mõne aja – paari kuu või isegi poole aasta pärast hakkas miski tema sees teistsuguseid mõtteid mõlgutama, rahuldamata iha muutis mõistuse üha madalamaks ja mingil ajal hakkas ta metsas joostes jälle otsima mõnda naist, kelle silme all oma pükse maha tõmmata.

Männard oli nii mõnigi kord näinud poodides kaupa vargsi hõlma alla poetavaid mehi ja naisi. Oli nende seas korraliku välimusega mehi, isegi väga esinduslikku muljet jätvaid prouasid. Vahel jälitas Männard näppajaid kassani, kuid ta polnud kordagi näinud neid vahele jäämas. Kord möödus ta hästi lähedalt äsja paar šokolaaditahvlit mantlitaskusse poetanud mehest ja märkas tolle higipiiskadega kaetud laupa. Siis nägi sama meest parkimisplatsil ja pani imeks ta silmanähtavalt rõõmsat nägu.

Paistab, et oma salapahele andumine heidab neil nagu koorma õlgadelt ja neil on seejärel hea… aga mina laskun sügavasse masendusse, mõtles Männard heitunult. Sumpan lausa pahelisuse poris. Ta kaalus võimalust proovida poevargusega, kuid teda hirmutas väljavaade vahele jääda, võigas kujutelm, kuidas turvamehed ta käsi selja taha väänavad ning läbi rahvamassi kuskile talutavad. Ja ilmtingimata juhtub pealtvaatajate seas mõni tuttav olevat!

Linnaäärses metsas oli teine lugu, seal võis kiiresti minema joosta. Muutuda tähelepandamatuks. Vahel kleepis ta endale ette isegi valevuntsid. Treeningdress oli tal luitunud ühevärviline ja ainus, mis kellelegi meelde jääks, oleksid vuntsid, mida saab ära võtta ja hetkega teiseks inimeseks muutuda, arvestas ta. Eelkõige ettevaatlikkus! Männard ei paljastanud end kunagi ühes ja samas kohas, ikka kuskil mujal, sõitis hoopis linna teise otsa, et seal sörkida senikaua, kuni hea juhus sülle jookseb. Oma ohvriteks valis ta vanemaid naisi, kes mõnikord teda mõne hetke isegi uudishimulikult vahtisid, enne kui selja pöörasid ja kiirel kõnnil eemaldusid. Ma ei tee ju kellelegi kurja, kaitses ta ennast halvaendeliselt kõmisevate mõtete ees. Ei ole mingeid ohvreid! Ent vanemad naised, kellel mehe riistaga kohtumisest vahest aastakümneid möödas, võivad ehk tema nägemisest heameeltki tunda. Hiljem seda kui meeldivat juhtumit meelde tuletada.

Võimalik, et ma sedamoodi toon mõne inimese halli kulgemisse päikesekiire, mõtiskles ta vahel, kuigi tegelikult oli tal säherdusse edevasse mõttesse raske uskuda.

Mõnikord – siiski õige harva – ilmus meedias lugusid liputajatest ja siis tabas Männardit hirmusööst, mis röövis mitmeks ööks une. Juhtus sedagi, et liputaja saadi kinni, ja ta kujutas ette, kuidas enne kinnipidamist hakkasid sündmuskohal varitsema erariides naispolitseinikud, kes väga kergesti võisid oma käitumisega liputajat lausa provotseerida. Mingiks ajaks tõmbus Männard tagasi – pole mõtet kätt kõrvetavasse lõkkesse toppida – ning kaalus isegi varianti, et loob suhte mõne naisega, kelle juures ennast rahuldamas käia, kui kehas pinged liiga suureks kasvavad. Ent säherdused mõtted viskas ta kiiresti peast – ta lihtsalt ei kujutlenud end võõrast naist sülelemas, rääkimata muust.

Siiski, ettevaatlikkus eelkõige. Männard käis oma järgmist salapatukohta põhjalikult uurimas, valimas endale kõigiti sobivat lava – mõnes mõttes oligi see, mida ta teha kavatses, etendus. Performance, kui asjale kunstipärasest küljest läheneda. Midagi ei saanud juhuse hooleks jätta. Kord, kui Männard oli leidnud ideaalse paiga, sättinud end prooviks parajalt jämeda puu taha, märkas ta teed mööda lähenevat naist, kes oli talle sobivas vanuses ja parasjagu nii kaugel, et ta saaks täies vinnas riista välja võtta, kui ootamatult tundis ta veidrat tõrget. Hetkeks arvas, et vahest pole veel õige aeg, sest ta alles kontrollis paiga sobivust, siis tabas ära, et võib-olla ta ei passigi seal üksi, ja asja üle vaatamaks astus paar sammu teda varjanud puust eemale, misjärel nägi üsna tee kõrval justkui taevast alla sadanud meest. Algul käis peast läbi hirmutav mõte, et see on erariides politseinik, kuid ühtäkki tiris too tüüp püksid rebadele ja hakkas onaneerima. Naine tuli lähemale ja siis mees pööras ennast ning Männardile torkas silma, et tolle uskumatult suure riista ümber oli seotud heleroosa lehv. Naine tardus mõneks ajaks paigale, seejärel pistis kraaksuval häälel röökima. Männard tegi, et sealt tulistvalu minema sai.

Leidub ka igasuguseid, mõtiskles ta autosse istudes pahaselt ja tõotas endale, et sellesse kanti ta enam niipea ei tule.

Ühel kaunil kevadisel õhtupoolikul tuiskas Männardi naine Pille väravast sisse ja sõna otseses mõttes kukkus aiatoolile. Männard, kes terrassil istudes ja õlut juues vaevles häbitunde käes pärast järjekordset patutegu, hüppas ehmunult püsti. Peast käisid läbi mitmed koledad mõtted, aga ta rahunes, kui nägi, et naisel väliselt mingit viga ei paistnud olevat.

„Sa ei kujuta ette, milline jõle lugu minuga juhtus!“ otsekui oigas naine. „Tulin Viive juurest ja tead, ta maja lähedases männitukas kuuldus äkitselt köha, sellist tehtut ning valju. Paratamatult pidin sinnapoole vaatama ja seal tagus üks haige tüüp pihku. Seda spetsiaalselt mulle näitamiseks! Mul läks süda pahaks, röögatasin ja pistsin jooksu. Ma ei saa aru, miks säherdused hädised tossikesed sellise värdjaliku tegevusega oma aega viidavad. Mida nad sellest saavad! Nad peaksid ravile minema, aga nad on ju nii arad, et ei julge seda ilmaski teha. Mõtlesin, et välk võiks tolle mehe püstise antenni sisse põrutada, aga taevas oli selge mis selge. Nüüd, just väravast sisse tulles, tulin mõttele, et perverdil tuleks riist maha lõigata. Vaat siis oleks ta lõbul lõpp. Ime, et siiani keegi selle peale pole tulnud.“

Kui nad tuppa läksid, pani Männard tähele, et Pille võttis esikust oksakäärid ja toppis need oma käekotti.
Arhiiv, Artikkel

Kuidas palliga valitsusi kukutada ja tiitlitega uusi võimule upitada

12. jaan. 2019

ANDREI LIIMETS
„Paljud inimesed arvavad, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Mulle ei meeldi selline suhtumine. Ma võin neile kinnitada, et asi on palju tõsisem,“ ütles legendaarne šotlasest treener William Shankly ühed vutiajaloo tsiteerituimad sõnad. Arvestades, millise religioosse veendumusega miljonid iidolitele kaasa elavad, ei tundugi need üksnes kirjandusliku liialdusena.

Kui võidujoovastuses Prantsusmaa koondis 15. juunil Moskva Lužniki staadionil 78 000 sealse pealtvaataja ja hinnanguliselt umbes miljardi televiisorite ette naelutatud silmapaari ees maailmameistristaatust tähistavaid kuldmedaleid vastu võtma tõttas, kujunes toimuvast justkui stseen mõnest satiirilise briti komöödiasarja „The Thick of It“ osast.

Turniiri korraldajamaa kõige olulisem mees president Vladimir Putin seisis medaliste oodates kõrvuti kordades liberaalsema maailmavaatega kolleegidega Prantsusmaalt ja Horvaatiast, Emmanuel Macroni ja Kolinda Grabar-Kitarovićiga, kui ühtäkki avanesid taevaluugid ning riigipead jäid paduvihma kätte. Keset hetkelist kaost leiti lõpuks vihmavari üksnes Putinile, ehkki ta läbimärjad kolleegid embasid mõlema poole mängijaid hulga joviaalsemalt ja rõõmsamalt. Seda kõike vaatas mõne meetri kauguselt trobikond Aerofloti stjuardesside rõivastes piltilusaid neidiseid, kelle ametileping vaevalt midagi muud kui laia naeratust näol kanda lubas. Vihmavarje ei olnud keegi neile muidugi arvestanud.

Küllap valdasid Putinit tol õhtul vaatamata troopilist mõõtu vihmavalingu käest pääsemisele võrdlemisi vastakad tunded. Toimunu kuulutas lõppenuks kuu aega väldanud jalgpalli maailmameistrivõistlused, mida ühtede arvates poleks ülepea tohtinud Venemaal korraldada ning mida teised nimetasid üheks viimaste aastakümnete põnevaimaks suurturniiriks. Kremli avalike suhete suurim triumf oli aga saanud võidukasse lõpusirgesse oota-matu jõnksu.

Seisuga 4:2 lõppenud finaal sisaldas nimelt pea kõike, mida ühelt pingeliselt vutikohtumiselt oodata võiks – väravaid, kauneid sööte, kaartideni viinud võitlusolukordi, vaieldavat vilet, dramaatilisi vigu, suurepäraseid individuaalseid sooritusi ning pingelist heitlust algusest lõpuni. Polariseerivaimaks hetkeks kujunes aga 52. minut, mil platsile tormas neli kutsumata võõrast.

Kui esmapilgul näis tegemist olevat kõige tavalisema eneseekspositsiooniga – pea iga suurvõistluse, teleürituse ja Eurovisioni ajal sööstab lavalaudadele mõni kahe-sekundi-kuulsuse otsija –, siis Moskvas toimunu osutus millekski hoopis läbimõeldumaks, poliitilisemaks ja moraalselt komplekssemaks. Tegemist polnud kellegi muu kui skandaalse Pussy Rioti, sageli punkbändina tutvustatava, kuid end laiemalt kunstipõhise ühiskondliku aktivismi kaudu identifitseeriva protestigrupi liikmetega.

Paljud jalgpallifännid olid marus – kuidas nad julgesid väikese Horvaatia mängurütmi segada just hetkel, mil nood olid kaotusseisust mängu enda kontrolli alla saamas. Teiselt poolt kõlas vastu – oot-oot, kas sportlaste õigus segamatult võistelda on olulisem kui miljoneid inimesi puudutavad poliitilised ning inimõiguste-alased probleemid? Seda kõike pärast maailma vutikatuse FIFA mitmenädalast väheveenvat korrutamist, et poliitika ja sport tuleks lahus hoida.

Kuivõrd neid sõnu tegelikkuses ellu viia õnnestub, näitab muidugi FIFA enda vastuoluline renomee. Juba ainuüksi maailmameistrivõistluste korraldamisõiguse jagamine on pikk, kaelamurdev ja liikmete käsi väänav poliitiline protsess, mille nimel teevad lobi peaministrid ja säutsuvad presidendid. Mõjuvõimuga kauplemise, onupojapoliitika ja kõiksugu korruptsiooni anatoomia nõuaks eraldi mahukat käsitlust, lõplike valikute vastuolulisus on aga niigi jõudnud kaugele väljapoole spordimeedia piire.

Sõnades on FIFA missioon muidugi õilis – massidesse viidud mängu kaudu inimesi, kogukondi ja rahvusi ühendada, aidata kaasa ühiskondade arengule, pakkuda läbi jalgpalli miljonitele väljundit ning luua seeläbi kogu maailmale paremat tulevikku.

Ehkki ennatlik oleks seda kõike hämaks nimetama tõtata, on FIFA-l tulnud sammuda ühest skandaalist teise. Turniiri korraldamise usaldamine Putini kleptokraatliku režiimi kätte pole tingimata isegi suurim neist, ulatuslik korruptsioon viis alles üsna hiljaaegu, 2015. aastal, ametist pikaaegse ja vähemalt Euroopas laialt vihatud presidendi Sepp Blatteri ning rea organisatsiooni juhtimisega tegelenud tippametnikke. Puhtalt ei pääsenud ka väidetavalt altkäemakse jaganud Saksamaa, kelle 2006. aasta turniiri oli seni sageli toodud korralduslikuks eeskujuks.

2022. aasta maailmameistrivõistlused toimuvad aga vähem kui kolmemiljonilise elanikkonnaga naftamonarhias Qataris. Seda talvisel ajal, et vältida sealseid üle 40-kraadiseid kuumusi, ning olukorras, kus inimõiguste organisatsioonid on viidanud näiteks hiidstaadione ehitavate tööliste olematutele õigustele ning ebainimlikule kohtlemisele, kuni rohkete surmajuhtumiteni välja. Ahjaa, Qatari põhiseadus põhineb šariaadil, näiteks kividega surnuks loopimine on seal mõningatel juhtudel täiesti õiguspärane nähtus.

Üks riik, üks rahvas, üks suurturniir

Suurturniiride korraldamine on muidugi läbi lähiajaloo olnud autokraatlike režiimide kinnisideeks ja eneselegitimeerimise vahendiks, ning jalgpall pole siin sugugi ainus pantvang. Legendaarne mustanahaline supertalent Jesse Owens võitis 1936. aasta olümpiamängudel neli kuldmedalit ei kusagil mujal kui Berliinis, aaria rassi üleolekust unistava Adolf Hitleri ees. Hiljutisematest näidetest toimus 2008. aasta olümpia samuti spordi kaudu oma teed maailma suurte sekka otsivas ja kõike muud kui demokraatlikus või inimõigusi pjedestaalile tõstvas Hiina Rahvavabariigis.

Ka tänavuse jalgpalli MM-i Venemaal korraldamine oli pelgalt kurioosne fakti tõttu, et vaid kolm päeva pärast 2014. aasta Sotši taliolümpiat oli alanud Krimmi annekteerimine ning selle tuules sissetung Ida-Ukraina aladele. Samuti järgnesid hämmastavad paljastused riiklikust dopingusüsteemist – mullu Oscari võitnud dokumentaalfilm „Ikaros“ räägib põhjalikult lahti, kuidas teste küünilisel kombel ja sisuliselt igapäevaselt võltsiti. Juba 2008. aastal oli Putin kasutanud olümpiamängudele koondunud tähelepanu Gruusiasse tungimiseks.

Lisaks poliitilisele intriigile avab suurturniiride korraldamine võimaluse tohutuks riigisiseseks korruptsiooniks. Enamasti tuleb üpris lühikese ajaga ehitada valmis suur hulk staadione ning muud toetavat taristut. Kõiksugu ehituslepingute abil saab seega jaotada laiali sadade miljonite väärtuses maksumaksja raha. Pikemas perspektiivis läbimõtlemata ehituste muutumine kummituslikeks tondilossideks on tabanud nii Pekingit kui ka eelmiste MM-ide korraldajaid Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Brasiiliat. Mitmetel juhtudel on need ehitused aga tinginud suurte rahvahulkade jõulist ümberasustamist.

Jalgpalli juurde naastes, 1934. aasta maailmameistrivõistlused peeti Benito Mussolini valvsa pilgu all Itaalias – koduvõistkond muuseas ka võidutses –, 1978. aasta turniir aga pisut varem sõjaväelise riigipöörde läbi teinud Argentinas, lõppedes taas väljakuperemeeste kuldmedalitega. Venemaal tänavu samavõrd kõrget lendu korrata ei õnnestunud, ent tulemuse üle nurisema ka keegi ei tõtanud – turniiri üheks nõrgimaks peetud koondis jäi üsna napilt pidama veerandfinaalis.

Nii FIFA kui ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee kiirustaks ilmselt oma otsuste kaitsele juba üksnes mõttekäiguga, et niivõrd rahvusvahelise suurürituse mõju on iseenesest piire avav, demokratiseeriv ja rajab teed uutele arenguvõimalustele. Säärast mõju mõõta on muidugi ülimalt keeruline, nagu laiemate ühiskondlike protsesside puhul ikka, erilist rikkust ega vabadust pole aga veel ühegi muidu puudust kannatava riigi õuele suurturniiri tuules jõudnud – näiteks 2014. aasta mängud korraldanud Brasiilias oli pigem paljude jaoks tegemist viimase tilgaga kannatustekarikas.

Vutihullus Lõuna-Ameerikas on nimelt üsna tavaline, et kandideerivad poliitikud peavad muuhulgas valima võistkonna, keda toetada, või olema muudmoodi jalgpalliga sina peal. Brasiilia endine president Dilma Rousseff lootis sarnaselt Putiniga turniirist suurt PR-triumfi, jalgpalli naasmist enim tiitleid võitnud koondise koju, jogo bonito ehk ilusa mängu sünnimaale. Kõik läks teisiti. Turniiri eel tabasid maad rohked protestid, vutihullud brasiillased pöördusid välismaailma jahmatuseks MM-i vastu, esindusstaadioni lapiti kokku veel sõna otseses mõttes avamängu eelõhtul. Turniir rebis nähtavale riigis laiutava vaesuse, varalise lõhestumise ning paiguti arutu vahendite paigutamise. Kõige krooniks pudenes kodukoondis, mis nende hädade looritamiseks vajas tiitlit kui õhku, konkurentsist poolfinaalis hävitava 1:7 kaotusega Saksamaale. Tänaseks on Rousseff ametist tagandatud ning võimul Brasiilia oma Donald Trump, vulgaarne ja paremäärmuslike vaadetega Jair Bolsonaro, keda muide toetasid ka mitmed Brasiilia endised ja praegused vutistaarid nagu Ronaldinho, Kaká, Cafu, Rivaldo ja Lucas Moura.

Venemaa puhul pole küsimus muidugi võimu vahetumises, vaid põlistamises ning mainekujundamises muu maailma silmis. Põnev oli seejuures vaadata riigi esindajate suhet väljakutel toimuvaga. Avamängu Venemaa ja Saudi-Araabia vahel tituleeriti korduvalt MM-i kõige inimõigustevaesemaks ja naftadollarite-
rohkemaks kohtumiseks – Putin ja saudide kroonprints Mohammad bin Salman ei lasknud end sellest muidugi suurt häirida ning elasid mängule VIP-loožis rõõmsalt kaasa. Järgmistel mängudel istus aga Kremli esindajana tribüünil peaminister Dmitri Medvedev. Vaatamata avamängu ootamatule 5:0 võidule polnud arvatavasti tegemist üksnes töökalendri tihedusest tuleneva pragmaatilise, vaid ka riske maandava sümboolse otsusega. Putiniga seostatakse ennekõike jõudu, kontrolli ja kõikealistavust, seost vutikoondise potentsiaalse lagunemisega platsil võimulolijad ei soovinuks.

Piisas siiski ka avamängu ja finaali ajal kohal olemisest, sest MM-i suurimaks võitjaks ei kuulutatud lõpuks üsna üksmeelselt mitte kuldmedalisti Prantsusmaad ega isegi mitte suurüllatajana hõbedale tulnud Horvaatiat, vaid just Venemaa, kes – kui Pussy Riot välja arvata – suutis poliitilise agenda suuremas osas vutipeo fookusest eemal hoida.

Kus kotkad julgevad…

See ei tähenda omakorda kaugeltki, et turniir kulgenuks ilma platsi kõrval lahvatanud leekideta.

Näiteks 2014. aastal meistriks tulnud, sel aastal juba alagrupis konkurentsist pudenenud Saksamaa koondise languse põhjusi tõtati otsima rahvuste pinnalt. Parempopulistliku partei Alternative für Deutschland esindajad süüdistasid pea kohe pärast kollapsit mängus Lõuna-Korea vastu koondise puudujääkides välisjuurtega mängijaid. Seejuures unustati paraku, et suuresti needsamad välisjuurtega mängijad seisid neli aastat varasema triumfi taga.

Hilisemad arveteõiendamised reetsid, et suur osa võistkonna sisepingeid jooksid tõepoolest mööda päritolujoont. Meeskonna mängujuht Mesut Özil ja Ilkay Gündogan kohtusid nimelt vaid kuu enne turniiri Türgi despoodist riigipea Recep Tayyip Erdoğaniga, kellega poseeriti ka naerusuistel fotodel, mis tekitasid omakorda Saksamaal rohkelt pahameelt. Turniirijärgselt koondisega lõpparve teinud Özil süüdistas oma lahkumiskirjas seda põhjendades kodumaad rassismis ja austuse puudumises.

Kui Özili ja Gündogani motiveeris Erdoğaniga kohtuma väidetavalt soov austada oma juuri, siis teinekord võivad ebaõnnestunud fotod olla ka lihtsalt pooljuhuslikuks fopaaks. Näiteks Egiptuse säravaim staar Mohamed Salah sattus veel MM-i eelõhtul koondise ajutiseks koduks valitud Groznõis pildile Tšetšee-nia homovaenulikust jõumehest liidri Roman Kadõroviga, kes nagu muuseas kuulutas vastleitud sõbra ka aukodanikuks. Kuuldavasti tiriti Salah koondise pressiesindajate poolt sisuliselt otse voodist üritusele, mille poliitiliste implikatsioonidega mängija kursiski polnud. Vastuseks ähvardas Inglismaal palliv ja kodumaal palavalt armastatud Salah – viimastel Egiptuse presidendivalimistel kirjutas protestiks sedelile tema nime kuuldavasti enam kui miljon egiptlast, mis andnuks talle võitja Abdel el-Sisi järel teise koha – koondisest lahkuda.

Mänguväljakul tõid FIFA rahatrahvi kaasa Šveitsi tähtede Granit Xhaka ja Xherdan Shaqiri poolt Serbia vastu 2:1 võidumängus löödud väravatele järgnenud käte ristamise žestiga imiteeritud kotkad, mis viitasid mängijate Kosovo-Albaania juurtele. Kosovo eraldumise järel tollele endiselt hammast ihuva Serbia fännid olid aga platsile tulnud T-särkides, millel oli pilt Ratko Mladićist, „Bosnia lihunikuks“ tituleeritud sõjakurjategijast, kellel oli võtmeroll bosnialaste massimõrvas 1995. aastal Srebrenicas.

Balkani maades nagu paraku ka paljudes teistes maailma piirkondades elavad identiteet ja rahvuslus endiselt oma kõige erksamat elu vutitribüünidel, mistõttu matše on tulnud korduvalt katkestada või politseijõudude poolt maha rahustada.

Kuivõrd igikohalolev poliitika jalgpalli juures on, võib hästi näha ka iganädalastel klubimängudel. Globaalse ja sadade miljonite fännide kaudu pea igasse eluvaldkonda tungiva mänguna väljendab jalgpall omal moel ka pea kõiki mujal ühiskonnas olulisi sümboleid, jõujooni ning vastasseise.

Küllap maailma tuntuimaks näiteks sellest on ühe kuulsaima vutiklubi FC Barcelona ja nende kodustaadioni Camp Nou staatus Kataloonia identiteedi ja iseseisvuse kandjana. Paljud klubi mängijad ning teised sellega seotud inimesed pole püüdnudki end poliitikast distantseerida, vaid on, vastupidi, häälekalt sõna võtnud ning Kataloonia ülejäänud Hispaaniast eraldumise nimel ka tänavatele tulnud. 1. oktoobril 2017. aastal panigi klubi ise oma ligi 100 000 inimest mahutava staadioni kodumänguks pealtvaatajate eest lukku, et protestida hiljutisel vaidlusalusel referendumil aset leidnud politseivägivalla vastu.

Barcelona päralt on ka roll maailma ilmselt suurimas ja vaadatuimas vutivastasseisus pealinna klubi Real Madridiga. „Real“ klubi nimes tähendab „kuninglikku“ ning loa selliseks nimetuseks ühes õigusega oma embleemil krooni kasutada andis klubile 1920. aastal kuningas Alfonso XIII. Hiljem on Real Madrid olnud tihedalt seotud ka kindral Francisco Francoga, kes väidetavalt aitas rivaale saboteerida ning tagas Realile eristaatuse.

Monarhiate roll maailmas on tänapäevaks marginaliseerunud ning Hispaania diktatuuri alt pääsenud, ent kohaliku identiteedi terav teadvustamine ei ilmesta mitte ainult Reali-Barcelona vastasseisu. Näiteks Athletic Bilbao lähtub tänaseni põhimõttest, et võistkonda võetakse vaid Baskimaa piirkonnas sündinud või vähemalt oma noortetiimist välja kasvanud mängijaid. Pärast 2017. aastal relvad maha pannud ja tänavu lõplikult laiali läinud separatistlikku liikumist ETA – kes rahastas oma tegevust muuseas jalgpallurite ähvardamise kaudu – on Bilbao jäänud tugevaimaks baski identiteedi kandjaks. Visalt pannakse vastu jalgpalli globaliseerumisele, kodumängudel võib näha ETA sümboolikat ning äärmusfännidest ultrate laulusõnades on muuhulgas juttu ka hispaanlaste tapmisest.

Poliitika ja identiteet ei jookse jalgpallis muidugi üksnes mööda rahvuspiire. Paljud suured vastasseisud on kujunenud usuliste – näiteks Glasgow Celtic Rangersi vastu – või ennekõike klassilõhede kaudu – Internazionale AC Milani vastu Itaalias, Fenerbache Galatasaray vastu Türgis või Boca Juniors River Plate’i vastu Argentinas. Neid printsipiaalseid vastasseise ei leevenda kuidagi ka fakt, et nüüdseks on kõigil rohkesti toetajaid igas ühiskonnakihis. Äsja toimuma pidanud Boca ja Riveri vaheline kohtumine lükati edasi pärast viimase fännide jõhkrat rünnakut vastasvõistkonna bussi pihta. Mäng tõsteti pärast tulist arutelu ümber koguni ookeani taha – iroonilisel moel Santiago Bernabeule, Real Madridi kodustaadionile.

Meie igapäevast poliitikat anna meile, jalgpall

Argentinas, kus jalgpallil on peaaegu religioosne staatus, pole mäng poliitilistest intriigidest kunagi kaugel olnud. 20. sajandi keskpaigas võimul olnud president Juan Perón ehitas oma populaarsust suuresti jalgpalli infrastruktuuri arendamise kaudu ning jalgpallist sai oluline vahend ka väliskuvandi loomisel. Seejuures ei osalenud vutikoondis näiteks 1950. aasta maailmameistrivõistlustel Brasiilias, kuna Perón kartis võimalikust kaotusest tulenevat hoopi rahvuslikule uhkusele.

Ehk oli tal õiguski, sest tollel aastal kaotas kodumeeskond sisulises finaalis 1:2 Uruguayle. 200 000 inimese silme all haudvaikusesse mattunud staadionil peetud kohtumine jäi Maracanazo nime all sedavõrd tugevalt rahva kollektiivsesse psühholoogiasse, et kogu 2014. aasta turniir hüüti välja toonaste vaimude väljasuitsetamisena. Kuniks juba mainitud poolfinaalini. Ups.

Argentinas aastatel 1976–1983 valitsenud sõjaväeline diktatuur, mis mõrvas umbkaudu 30 000 inimest, tõmbas omakorda oskuslikult avaliku tähelepanu jalgpallile, millega teadliku ja meedia abil ellu viidava taktikaga seoti taas argentiinlaste rahvuslikku uhkustunnet. Falklandi sõja ajal lehvisid Boca Juniorsi staadionil muuhulgas postrid, millel kujutati inglasi andmas alla ikoonilisele Diego Maradonale. Ajalugu läks teisiti, ent elu taaskordse dramaturgilise pöördena võitis Argentina oma teise maailmameistritiitli 1986. aastal turniiril, mis läks ennekõike ajalukku koondise 2:1 võiduga poolfinaalis Inglismaa üle. Maradona lõi seal nii vutiajaloo ilusaimaks peetava värava kui ka kurioosseima, tema enda sõnul „Jumala käega“ võrku suunatud tabamuse.

Riigijuhid pole ainsad, kes Lõuna-Ameerikas oma võimu jalgpalli abil on legitimeerinud. Colombia koondise kõrgaeg 1990. aastate alguses langes kokku perioodiga, mil sealsesse sporti pumpasid raha mõjuvõimu ja avaliku toetuse nimel pingutavad narkoärimehed eesotsas kurikuulsa Pablo Escobariga. Tema nimekaimu, Colombia vutikoondise kapteni Andrés Escobari mõrva pärast ebaõnnestumist 1994. aastal peavad paljud aga Colombia ühiskonna üheks kainestavamaks hetkeks, mil avalik arvamus lõplikult sealsete võimukate narkokurjategijate vastu pöördus.

Mida enam voolab jalgpalli raha, seda enam on jalgpallil võimu rahvamasse ja ühiskonna arengut mõjutada ning seega pole ka 21. sajandil jalgpalli poliitilise vahendina kasutamine vähenenud, pigem vastupidi. Kuigi maailma tugevaimad liigad asuvad Euroopas ning klubide juurde talentide värbamine kõikjalt mujalt on muutunud 21. sajandi kolonialismi erivormiks, kasutatakse jalgpalli ära ka mujal.

Üheks näiteks on naftarikkurite investeeringud Euroopa tippklubidesse nii Ameerika Ühendriikidest, Venemaalt kui ka araabia maadest. Tuntuimaks nimeks on siin ilmselt Londoni Chelsea omanik Roman Abramovitš, viimastel aastatel on aga enim tähelepanu tõmmanud Pariisi Saint-Germaini hullumeelsete summadega maailmakaardile viinud Qatari investorid. Tunamullu Brasiilia superstaari Neymari eest FC Barcelonale makstud 222 miljonit eurot ületas senise maailmarekordi enam kui kahekordselt. Nagu sellest olnuks vähe, kulutati veel enne, kui poleemika selle summa eetilisuse üle jõudis raugeda, 180 miljonit eurot toona kõigest 18-aastase prantsuse fenomeni Kylian Mbappé peale. Vaid aasta hiljem mängis Mbappé ka peaosa Prantsusmaa koondise maailmameistriks viimisel.

Klubi ärilise otsuse kõrval nähti neis ostudes seejuures väga suurt PR-sammu Qatari enda jaoks, sest arvestades pingeid naabrite, eeskätt Saudi Araabiaga, kes oli muide kehtestanud Qatarile kaubandus-embargo, vajab see Pärsia lahe väikeriik hädasti positiivset ja nähtavat kuvandit mujal maailmas.

Jalgpalli kasutamine pole muidugi üksnes endale nähtavamat rolli otsivate väikeriikide pärusmaa. Hiina vääramatuna näiva tõusu taustal Ameerika Ühendriikide kõrvale maailma teise võimukeskusena on riigi presidenti Xi Jinpingi nimetatud maailma võimukaimaks jalgpallitreeneriks. Ehkki rahvuskoondis on aastaid olnud pigem peksupoisi rollis ega ole pääsenud maailmameistrivõistluste finaalturniirile 2002. aastast saati, on jalgpalli arendamine kuulunud Jinpingi prioriteetide sekka.

Mitmed viimaste aastate kalleimad jalgpallurite üleminekud on toimunud just Euroopast Hiina koduliigasse. Erinevalt näiteks USA vutiliigast, mida sageli peetakse viimast tasuvat lepingut otsivate tähtede vanadekoduks, on tegemist parimas vanuses mängijatega, kes teenivad oriendis kordi enam, kui isegi Euroopa hirmrikkad klubid endale lubada tihkavad. Seda suuresti põhjusel, et Jinpingi mahitusel ning tema soosingu võitmiseks on Hiina suurettevõtjad asunud investeerima kohalikesse vutiklubidesse hiigelsummasid. Jinping on aga avalikult väljendanud kolme unistust: taas MM-il osaleda, MM-i korraldada ja MM võita.

Šõu peab jätkuma

2017. aasta septembris lõid Apoel Nicosia fännid Meistrite Liiga kohtumisel Londoni klubi Tottenhamiga lahti plakatid, millel oli kirjas „ajalugu ei saa varastada“ ning „tooge kivid tagasi“. See oli vihje Ateena Parthenonile, millest osa 1801. aastal Briti muuseumi tassiti. 2016. aasta augustis lehvitasid Varssavi Legia fännid aga hiigelsuurt lippu Saksa sõduriga, kes sihib püstoliga lapse pea suunas, koos kirjaga: „Varssavi ülestõusu ajal tapsid sakslased 160 000 inimest. Tuhanded neist olid lapsed.“ Samal ajal sai Šoti klubi Celtic Euroopa jalgpallikatuselt UEFA-lt ligi 10 000-naelase – tippjalgpallis siiski peenraha – trahvi, kuna fännid mängu ajal Iisraeli klubi vastu vehkisid Palestiina lippudega. Muuseas, ehkki FIFA tasemeni ei küündita, on ka UEFA ise pälvinud enam kui küllaga korruptsioonikahtlustusi.

Suurte katusorganisatsioonide positiivseid algatusi (nagu diskrimineerimisvastane võitlus) diskrediteerivad omakorda sellised praktikad nagu FIFA otsus trahvida Venemaad natsisümboolika või Mehhikot tribüünilt tulnud homofoobsete pilgete eest vaid 8500 euroga, Rootsit kooskõlastamata sokibrändi kasutamise ning Horvaatiat kaamera ees mitteametlike spordijookide manustamise eest aga 60 000 euroga.

Jalgpalliga seonduv maailm on ja jääb soodsaks pinnaseks poliitilistele sõnumitele, sealhulgas äärmuslikele. Muide, Pussy Rioti platsiletung Venemaal ei olnud mitte lihtsalt provokatsioon provokatsiooni pärast, vaid nende protest sisaldas ka järgmisi nõudmisi:
1. Vabastada kõik poliitvangid.
2. Lõpetada inimeste vangistamine sotsiaalmeedia „laikide“ eest.
3. Lõpetada ebaseaduslikud arreteerimised meeleavaldustel.
4. Lubada poliitilist konkurentsi.
5. Lõpetada kriminaalsüüdistuste võltsimine ja inimeste alusetu vangistamine.
6. Muuta maine politseinik taevalikuks politseinikuks.
„Taevalik politseinik“ on viide inimesi kaitsvale, väärikale ja ausale korrakaitsjale – aktiivseid kodanikke pigem pitsitavate ja ohustavate õiguskaitseorganite asemel. Ehkki nende soovide täitumine on enam kui utoopiline, peaks nende sisu tooma maa peale tagasi igaühe, kes tahab tippjalgpallis näha lihtsalt keerulisema tähendustekihita meelelahutust.

Teisalt, sedavõrd rahvusvahelise turniiri võimalikku progressiivset mõju ei tasu samuti maha kanda. Ka Venemaalt ja Venemaa vaatlejatelt laekus läbi jalgpallikuu üpris seinast seina hinnanguid. Ühelt poolt räägiti opositsiooni vaenava režiimi legitimeerimisest ja Kremli propagandale allumisest, teisalt tavalistele venelastele ühtäkki avanenud pildist, mis oli vastupidine neid pigem hirmukrampi suruvale peavoolualarmismile. Ei tahtnudki need välismaalased kellelegi midagi kurja, hoopis sõbralikult ja rõõmsalt tänavatel pidutseda, suhelda, Venemaad avastada, süüa-juua ja elu nautida.

Lõppude lõpuks võidutses väljakul paremäärmuslaste poolt palju kirutud globaliseerumine – pooltel pronksile tulnud Belgia ja neljandaks jäänud Inglismaa ning koguni kolmveerandil Prantsusmaa koondislastest on Aafrika või Kariibi juured. Ja Venemaa enda koondise üheks suuremaks edulooks kujunes alles hiljuti naturaliseeritud brasiillane Mario Fernandes.

Ehkki tore oleks mõelda jalgpallist ja spordist laiemalt kui millestki eraldiseisvast ja muu maailma pahedest puhtast, on see praktikas eksitav ja silmakirjalikki. Esiteks, meeldib see või ei, jalgpall on üleilmne mäng, mis tõmbab kaasa tohutute masside emotsioone ja meedia tähelepanu, seosed päevapoliitika ja võimustruktuuridega on seega kerged kujunema. Teiseks, kui jalgpalli kasutatakse varjamatult poliitilisteks eesmärkideks ning organisatsioonid nagu FIFA seda kõike ise rõõmuga kaasa teevad, pole veenev öelda fännidele või aktivistidele, et ärgu kippugu nood samu võimalusi kasutama

Võitlus jalgpalli hinge pärast jätkub.
Arhiiv, Artikkel

Esindusdemokraatia 21. sajandil – hääbumine või teisenemine?

7. jaan. 2019

TÕNIS SAARTS

Näib, et kodanikud on esindusdemokraatiast tüdinud. Samas aga soovivad nad järjest jõulisemalt sekkuda poliitikasse ja selles osaleda. Esindusdemokraatia järgsel ajastul muutub poliitika järjest värvikamaks, segasemaks ja pilkupüüdvamaks. Demokraatia pole kindlasti hääbumas, vaid vägagi elus. Pigem me näeme demokraatia ja poliitika taassündi, kuigi hoopis uuel ja harjumatul kujul. – Simon Tormey^[1]

Me näeme poliitilise protsessi (politics) ja poliitikate sisu (policy) jätkuvat eraldumist ja lahkukasvamist – sellel aga on tänapäeva demokraatia kvaliteedile fundamentaalsed tagajärjed. – Yannis Papadopoulos^[2]

Erakonnad pole tänapäeva demokraatiates enam võimul, nad on lihtsalt võimu juures. – Peter Mair, loeng Kesk-Euroopa Ülikoolis 2. mail 2011

Demokraatia kriis ja teisenemine on poliitikateadustes palju kõneainet pakkuv teema. Midagi on toimumas ja muutumas ning 21. sajandi demokraatia hakkab kindlasti teistmoodi välja nägema kui 20. sajandil. Prognoose on palju: alates demokraatia surmast, lõpetades postdemokraatliku ajastuga.^[3] Mõned kuulutavad esindusdemokraatia juba iganenuks ning näevad helgemat tulevikku kas arutlevates (deliberatiivsetes) või internetil põhinevates demokraatiamudelites.^[4] Ettevaatlikumad poliitikateadlased esindusdemokraatiat ja selle tavapäraseid institutsioone (erakonnad, parlamendid, valitsuskoalitsioonid jne) veel maha kandma ei rutta. Pigem mõtiskletakse praeguse kriisi ja muutuste sügavamate põhjuste ja allhoovuste üle ning uuritakse, kuidas saaks esindusdemokraatia kohaneda täiesti uute välis- ja sisepingetega. Küsimus esindusdemokraatia teisenemisest on paljuski küsimus erakondadest ning nende rollist 21. sajandil. Pole kahtlust, et käesoleva sajandi erakonnademokraatia hakkab välja nägema mitmes suhtes teistsugune kui 20. sajandi klassidel põhinev massiparteide mudel.

Käesolev artikkel lähtub eeldusest, et käimas on teisenemisprotsess, mis aga ei vii vanade institutsioonide ja toimimisviiside lõpliku hülgamiseni. Arutledes demokraatia kriisi ja teisenemise üle, toetun ma Yannis Papadopoulose ja Simon Tormey algul viidatud raamatutele, mis sünteesivad eri autorite argumente ning arendavad välja oma originaalse lähenemisnurga. Autorid täiendavad üksteist, sest kui Papadopoulost huvitab ennekõike valitsemine (governance) ja poliitikate sisu (policy), siis Tormey võtab vaatluse alla rohkem kodanike, osaluse ja võimuvõitluse poliitilise protsessi (politics). Kui Papadopoulos kahtleb, kas uued arutleva või osalusdemokraatia vormid võiksid tänase esindusdemokraatia mudelisse midagi väärtuslikku lisada, siis Tormey on optimistlikum.

Esindusdemokraatia kujunemine ja nüüdisseis

Esindusdemokraatias valivad kodanikud esinduskogudesse oma esindajad, kes vastavalt rahvalt saadud mandaadile nende eest otsuseid teevad. Otsustuskogud ja nende võimupiirid võivad olla väga erinevad. Esinduskogud toimivad mitmel tasandil – kohalikul, regiooni-, riigi-, vahel ka riigiülesel tasandil – ning nende võimupiirid sõltuvad sellest, kas tegu on presidentaalse või parlamentaarse süsteemiga, liberaalse demokraatiaga või mõne pooldemokraatliku hübriidrežiimiga.

Poliitilise esindamise kontseptsioonidest on kõige põhilisemad „saadiku“ (delegate) ja „usaldusisiku“ (trustee) mudel.^[5] Esimesel juhul saadab valijaskond oma esindaja parlamenti, sõlmides viimasega otsekui lepingu, mille kohaselt peaks saadik seisma antud valijarühma õiguste ja vajaduste eest ning maksimaalselt oma lubadustest kinni pidama. „Usaldusisiku“ mudeli järgi eeldab valija, et poliitik arvestab küll teatavate maailmavaateliste põhimõtetega ja valijaskonnalt saadud üldiste suunistega, kuid talle antakse siiski laiem otsustusvabadus, lubades tal teatud piirides valijate tahtega ka vastuollu minna, kui ühiskonna pikaajalisemad strateegilised eesmärgid ja üldine hüvang seda nõuavad. Tänapäeva poliitikateooria kaldub soosima usaldusisiku kontseptsiooni, leides, et esindamine ei saa toimida kui kitsas lepinguline suhe, kus valija annab oma hääle ja saab vastu mingi kindla teenuse või hüve. Esindaja peaks oma otsustes seisma laiema avaliku huvi eest, mitte esindama kitsalt üht valijarühma või valimisringkonda.^[6]

Et esindusdemokraatia saaks efektiivselt toimida, on vaja, et poliitsüsteemis kehtiksid nii vastamise (responsiveness) kui ka vastutuse (accountability) printsiip. Vastamine tähendab seda, et valitud võimuesindajad arvestavad ühiskonna huvide ja ootustega – nad ei saa neid täielikult eirata ja nendega püsivalt vastuollu minna. Vastutus tähendab, et võimuesindajatel on aruandekohustus kodanike ees ja nad peavad oma otsuseid selgitama ning õigustama. Kodanikud tasuvad neile hiljem neid kas tagasi valides või valimata jättes.^[7]

Esimesed esinduskogud tekkisid Euroopas kõrgkeskajal, esindades kas mingeid territooriume või seisusi. Parlamentide peamiseks ülesandeks oli tegeleda maksudega – kinnitada või tagasi lükata monarhi poolt alamatele peale pandud maksukohustusi – ning vajaduse korral ka kuningale nõu anda.^[8] Esialgne arusaam oli, et monarh koos parlamendiga esindabki rahvast, kusjuures jäme ots oli monarhi käes. Arusaam, et võimulolijad on kodanike ees vastutavad, peaksid arvestama üldise tahtega ega tohiks kodanike õigusi rikkuda ja võimu kuritarvitada, sünnib alles valgustusajal. Tööstuslik pööre ja ühiskondade moderniseerumine viib 19. sajandil nüüdisaja esindusdemokraatia ühe olulisema institutsiooni tekkimiseni, milleks on erakonnad. Moodsates tööstusühiskondades valitsevat huvide kirevust arvestades sai pikkamööda selgeks, et puhtalt isikul põhineva esindamise mudel ei tööta ning esindusdemokraatia peaks toimima järgmiselt: sarnase sotsiaalse tausta ja huvidega inimesed koonduvad, loovad oma erakonna (või poliitilise liikumise), töötavad välja selgepiirilise maailmavaatelise programmi, loodud erakond kandideerib valimistel ning valituks osutudes suundub valitsusse oma programmi ellu viima. Ei tasu siiski arvata, et see meile nii enesestmõistetav valem oleks väga kiiresti omaks võetud. Piero Ignazi^[9] näitab oma hiljutises raamatus, kui kahtlevad olid filosoofid ja poliitikateoreetikud erakondade vajalikkuse ja legitiimsuse suhtes. Arusaamisele, et erakonnad on pluralistliku liberaalse demokraatia lahutamatuks komponendiks ning peamiseks sillaks võimulolijate ja kodanike vahel, jõuti alles 20. sajandi alguseks. Lõplik konsensus saabus alles pärast Teist maailmasõda.^[10] John Keane aga kirjutab oma demokraatia ajaloost pajatavas magnum opus’es^[11] tulistest poliitlahingutest, mida peeti valimisõiguse laiendamise eest ja mis kestsid samuti 1940. aastateni välja.

Tormey võtab esindusdemokraatia eduka funktsioneerimise eeltingimused kenasti kokku: (1) esindusdemokraatia on mõeldud toimima rahvusriikide tasandil, millel on selgelt piiritletud territoorium, mida valitsetakse ühest tsentraalsest võimukeskusest; (2) ühiskonnas leidub selgepiiriliste identiteetide ja huvidega gruppe, kes koonduvad erakondadesse, defineerivad oma maailmavaate ja valivad oma esindajaid; (3) nimetatud ühiskonnagrupid ja kodanikud ise ei saaks oma huvide väljendamisega iseseisvalt hakkama – neil puuduvad piisavad teadmised, oskused ja kommunikatsioonikanalid, et oma häält vahetult valitsejateni viia, mistõttu peab neid esindama keegi teine. 21. sajandi arengud on kõik need aluseeldused kahtluse alla seadnud ning siit kasvabki välja esindusdemokraatia tänane kriis ja teisenemisvajadus.

Esindusdemokraatia olukorda iseloomustavad neli olulist näitajat, mis on praegu paraku kõik languses: valimisaktiivsus, usaldus poliitiliste institutsioonide vastu, erakondadesse kuulumine ja huvi poliitika vastu.^[12] Valimisaktiivsus on Euroopa demokraatiates viimase poole sajandi jooksul langenud keskeltläbi 10%.^[13] Erakondadesse kuulus 1960. aastatel Euroopas umbes 15% valijaskonnast, nüüd on see näitaja 5% ligi.^[14] Peaaegu kõikides demokraatiates me näeme ka, et usaldus parlamendi, täitevvõimu ja meedia vastu on langenud ning kodanikud pole rahul sellega, kuidas demokraatia riigis toimib.^[15] Hea uudis on siiski see, et toetus demokraatiale kui valitsemisviisile on kasvanud, mis lubab rääkida demokraatia allakäigu asemel pigem „demokraatia defitsiidist“ ja „kriitiliste kodanike“ esiletõusust.^[16] Samamoodi kurdetakse kõikjal, et kodanikud on kaotamas huvi poliitika vastu – see tundub igav, pahatihti ärritav ja ebameeldiv ning tavakodanik soovib end sellest distantseerida. „Poliitik“ on muutunud sõimusõnaks või heal juhul usaldatakse teda sama palju kui tüütut müügimeest, kes tarbijale kaupa pähe määrib.^[17]

Esindamatuks muutunud ühiskond

Klassikaline tööstusühiskond oma selgepiiriliste sotsiaalsete klasside ja rühmadega, kellest igaühel olid omad väljakujunenud ja selgepiirilised identiteedid, on asendunud killustunuma ja kirjuma kooslusega, kus erinevad identiteedid kiiresti paljunevad ning omavahel segunevad. Lisaks sellele võtab ühiskonnas maad individualiseerumisprotsess, mis tähendab, et igaüks võitleb iseenda või oma lähigrupi õiguste ja eluvõimaluste eest ning nõuab tunnustust oma erilisele identiteedile ja elustiilile.^[18] Sellises ühiskonnas on poliitikutel järjest keerulisem kedagi esindada: pole enam selgepiirilisi sotsiaalseid rühmi, kes sooviksid, et keegi neid esindaks. Eneseteadlikud kodanikud võtavad pigem ohjad enda kätte ning asuvad, olgu sotsiaalsete liikumiste, protestiaktsioonide või huvigruppide kaudu, poliitikat vahetult mõjutama. Nagu märgivad väärtuste uurijad Ronald Inglehart ja Christian Welzel, on arenenud demokraatiates ellujäämisväärtused asendumas eneseväljenduslike väärtustega.^[19] Viimaste puhul eeldavad kodanikud suuremat kaasatust ja laiemaid osalusvõimalusi poliitikas, suuremaid õigusi ja vabadusi vähemusgruppidele, ning kuna inimesed on järjest haritumad ja teadlikumad, on nad ka järjest skeptilisemad kõikvõimalike autoriteetide ja poliitilise eestkoste suhtes. Nagu Tormey neid suundumusi kokku võttes tabavalt märgib: „Me oleme muutunud esindamatuks.“

Varasemate identiteetide killustumine ja ühiskonna individualiseerumine puudutab eriti tugevalt erakondi ning nende võimalusi valijaid mobiliseerida. Varasem erakonnademokraatia oli rajatud põhimõttele, et ühiskond koosneb erinevatest klassidest ja erakonnad ehitavad oma toetusbaasi ning ideoloogiad üles nende huvide kaitsmisele ja edendamisele. Klassilõhe või klassikonflikt ning maailmavaateline vastandumine vasak-parem skaalal oli erakonnakonkurentsi tuumaks läbi terve 20. sajandi. Nüüdseks on olukord põhjalikult muutunud. Esiteks on kadumas traditsiooniline töölisklass ning valdava enamiku ühiskonnast võiks liigitada „uue keskklassi“ alla, mis on aga nii amorfne, et tal puudub niihästi oma kindel klassiidentiteet kui ka ühene poliitiline maailmavaade. Teiseks, klassil (või ka religioonil) põhinev hääletamine on üle Euroopa vähenemas ning sotsiaalse tausta asemel juhivad inimeste hääletuskäitumist järjest enam lühiajalised või konjunktuursed kaalutlused (valimiskampaaniad, üksikteemad, isiklikud sümpaatiat jne).^[20] Niisiis, kui erakonnad ei suuda enam korralikult täita oma olulisimat rolli – esindada ühiskonnagruppe ja siduda neid poliitilise süsteemiga –, siis milleks on meile parteisid ja esindusdemokraatiat 21. sajandil üldse tarvis?

Kuigi Tormey jutt „esindamatusest“ kõlab usutavalt, paistab pilt lähemal vaatlusel vähem dramaatiline. Tõsi, ühiskond on muutunud kirjumaks, kollektiivsed identiteedid hapramaks, kuid see ei tähenda, et tänapäeva ühiskondades valitseks identiteetide segapundar, mis oleks muutunud poliitikutele täiesti hallatamatuks. Esiteks, kuigi klassiidentiteet ja klassilõhe on nõrgenenud, on samal ajal tugevnenud teised, ürgsema taustaga identiteedid, nagu rahvuslik, rassiline ja religioosne. Just viimaste võimendamise ja nende ümber uute narratiivide loomisega tegelevadki populistlikud paremäärmuslikud erakonnad. Identiteedipoliitika ja soov selle kaudu oma häält ka esindusdemokraatias paremini kuuldavale tuua on aktuaalsem kui kunagi varem. Võtkem näiteks vasakliberaalselt tiivalt naiste esindatuse poliitika – selle üle me diskuteerime täna kindlasti elavamalt kui aastakümneid tagasi. Vaadakem, mis toimub rahvuslusega: viimasel kümnendil jõudu kogunud Šoti ja Kataloonia iseseisvusliikumised näitasid, et rahvast mobiliseerivad karismaatilised erakonnaliidrid ja identiteedil põhinev hääletamine on elujõulisemad ja tähtsamad kui veel alles hiljuti. Lõppude lõpuks on ka Donald Trumpi valimine USA presidendiks suuresti kolledžihariduseta valgete soov oma häält paremini kuuldavaks teha ja sedagi esindusdemokraatia kaudu. Norrise ja Ingleharti järgi on toetus paremradikaalsetele populistlikele erakondadele sel sajandil tõusnud ligi kaks korda, ulatudes juba 12%-ni.^[21]

Niisiis on klassipoliitika asendumas identiteedipoliitikaga ning klassilõhe konfliktiga avatud rahvusluse ja suletud rahvusluse vahel, kus ühel pool on liberaalsemaid väärtusi kandvad ja globaalset avatust tervitavad kodanikud ning teisel pool konservatiivseid väärtusi pooldavad ja globaalset avatust pelgavad.^[22] Erakondi, kes uusi identiteedigruppe ja lõhesid esindada soovivad, tekib pigem juurde ning soov esindatuse järele ei näita hääbumise märke ega suubu vaid spontaansetesse tänavameeleavaldustesse ja korratusse poliitilisse aktivismi internetis, millel pole esindusdemokraatiaga midagi tegemist.

Jah, paljud kodanikud on kaotamas usku erakondadesse ja sellesse, et keegi neid esindaks. Nad liituvad pigem sotsiaalsete liikumistega ja osalevad poliitikas otse, demonstratsioonide, petitsioonide jm vahenditega. Paradoksaalsel kombel on erakonnademokraatias pettunud pigem haritum, aktiivsem ja noorem osa ühiskonnast – ehk needsamad eneseväljenduslike väärtuste kandjad. Nemad otsivadki alternatiivseid osalusdemokraatia kanaleid, millega oma häält poliitikas kuuldavaks teha. Vähem haritud, vähem jõukas ja konservatiivseid väärtusi kandev valijaskond pole küll tänaste peavooluparteidega rahul, kuid on leidnud endale uue alternatiivi – paremäärmuslikud populistlikud erakonnad. Populistidele ja paremäärmuslastele antud häälte plahvatuslik kasv näitab, et suur osa ühiskonnast tahab endiselt enese esindamist ning esindamist väga traditsioonilisel viisil, läbi hierarhiliste, liidrikesksete parteide, mille kõiketeadvad juhid neile lihtsate sõnadega tõde kuulutaksid, olgu tviitides või teleekraanilt. Niisiis, esindatuse ja erakondlike autoriteetide eitamine käib käsikäes kasvava januga esindatuse ning lihtsaid lahendusi ja sõnumeid pakkuva poliitilise eestkoste järele. On vara öelda, kumb trend peale jääb.

Uue kommunikatsioonitehnoloogia kahe teraga mõõk

Teine oluline tegur, mis mõjutab esindusdemokraatia tervist, on muutuv kommunikatsioonitehnoloogia, eeskätt internet. Internet mõjutab seda, kui kiiresti ja efektiivselt saavad kodanikud organiseeruda ja avaldada oma poliitilist meelsust. Kaob vajadus üles ehitada hierarhilisi organisatsioone, kus inimesed peaksid füüsiliselt kohale tulema, valima oma esindajad ning saaksid alles seejärel reaalselt poliitikas osaleda. Tänapäeval aitab sellest, kui kodanik liitub mõne poliitilist meelsust väljendava Facebooki-grupiga ja suundub saadud ergutuse toel koos teistega spontaansele meeleavaldusele. Erakondi oma kohmakate ja vertikaalselt ülesehitatud organisatsioonidega pole kodanikke esindama enam tarvis – kodanikud organiseeruvad ise, spontaanselt. Sotsiaalmeedia jõudu poliitilisel mobiliseerimisel me nägime Araabia kevade (2011), Hispaania Indignadose-liikumise (2011), Occupy Wall Streeti (2011) jne puhul. Erakondadel ja esindusdemokraatial polnud nende ettevõtmistega mingit seost. Kuid need liikumised ja aktsioonid jäid olemuselt üsna erandlikuks. Nad sündisid sügavas kriisisituatsioonis, kus tavakodanikele tundus, et poliitiline eliit neid lihtsalt ignoreerib ning mingeid mõistlikke lahendusi välja pakkuda ei suuda. Occupy Wall Street ja Indignados pole igapäevased poliitikategemise viisid, vaid isegi 21. sajandi kontekstis midagi erakorralist ja meeleheitlikku.

Mõlemad liikumised lõppesid sellega, et väljakutele kogunenud hulgad saatsid avalikkusele ja poliitikutele tugeva rahulolematuse signaali, kuid ei suutnud formuleerida mingit jätkusuutlikku programmi, mida saanuks hiljem konstruktiivseks reformipoliitikaks ümber töötada. Occupy Wall Streeti protest lihtsalt hääbus ning Indignadose liikumine päädis uue vasakpopulistliku erakonna Podemos asutamisega, mis tähendab, et jõuti ringiga esindusdemokraatia ja parteide juurde tagasi.^[23] Tõsi, mitmed nn liikumisparteid, mis on Lõuna-Euroopa kasinuspoliitika-vastastest protestiliikumistest välja kasvanud (Podemos Hispaanias, Syriza Kreekas ja Viie Tähe Liikumine Itaalias), on silma paistnud organisatoorsete uuendustega, üritades üles ehitada tasapinnalisi, mittehierarhilisi ja kodanikke kaasavamaid organisatsioone, kus on ka suur osa internetidemokraatial.^[24] Kuid Syriza juhtum näitab ilmekalt, et kui saadakse võimule ja hakatakse reaalse poliitikakujundamisega tegelema, siis ollakse sunnitud laialdasemast sisedemokraatiast loobuma ning otsustusprotsessid muutuvad taas hierarhilisemaks ja ratsionaliseeritumaks.

Ükskõik kui ahvatlev ka ei tunduks väljavaade, et rahvas hakkab poliitikat tegema otse, kas spontaanselt linnaväljakutele kogunedes või poliitiliste liikumiste veebilehtedel eri platvormide poolt hääletades, on tegelikkus selline, et poliitikat kujundada ja tegelikke reforme kavandada ei saa rahvaveetšede vormis, toimugu need küberruumis või reaalajas. Hoolimata sellest, et erakondade liikmeskond on kõikjal vanades demokraatiates vähenenud, on paljudes uutes demokraatiates (eriti Ida-Euroopas) asunud erakonnad üles ehitama traditsioonilisi parteiorganisatsioone ega ole sugugi muutunud moekateks küberparteideks või ülikaasavateks liikumisparteideks.^[25] Erakonnaorganisatsiooni vanas ja äraproovitud mudelis näib olevat midagi asendamatut. Minu meelest on selleks ennustatavus ning võimalus teha otsuseid reeglipäraselt ja ratsionaalselt kaalutledes, mitte lähtudes nendest, kes juhtuvad internetis või linnaväljakul kõige häälekamad olema. Seni kui uued tehnoloogiad ja internetidemokraatia sellist ratsionaalset võtit poliitikakujunduse sisendile ei paku, ei tasu erakondi ja esindusdemokraatiat veel surnuks kuulutada.

Kõikvõimalikud eksperimendid ülidemokraatlike ja mittehierarhiliste virtuaal- ja liikumisparteidega ongi jäänud pigem erakonnapoliitika äärealadele ning enamik parteisid jätkab üsna vanades ja äraproovitud organisatsioonilistes rööbastes.^[26] Vana esindusdemokraatia mudel koos traditsiooniliste peavooluparteidega näib olevat ka üldisemas plaanis üllatavalt elujõuline, sest hoolimata uute populistlike erakondade esiletõusust hääletab 70–80% Euroopa valijatest ikka veel „vanade“ parteide poolt.^[27]

Muutused kommunikatsioonitehnoloogias ei tähenda demokraatiale ainult head, vaid on nagu kahe teraga mõõk, mis ühelt poolt laiendab osalusvõimalusi ja muudab mänguvälja kõigile võrdsemaks, kuid teisalt ähvardab maha niita demokraatia kui sellise. Sündinud on täiesti uus nn hübriidmeedia süsteem, mis ühendab vana meedia (press, raadio, televisioon) veebimeedia ja sotsiaalmeediaga.^[28] Hübriidmeedia teke on viinud avaliku sfääri ohtliku killustumiseni. Pealekauba kaob meediaettevõtetel igasugune vastutus ratsionaalse ühiskondliku debati edendamise eest ning minetatakse oma varasem „demokraatia valvekoera“ funktsioon.^[29] „Tõejärgsus“, „internetihõimud“ ja „sotsiaalmeedia kõlakambrid“ on täiesti uued nähtused, mis mõjutavad ka demokraatia toimimist – ja paraku väga destruktiivselt. Sellest, kas 21. sajandi hübriidmeedia omandab demokraatiat edendava, ühiskondlikku polariseerumist vähendava ja ratsionaalset arutelu soodustava funktsiooni või taotleb üksnes kasumit ja korporatiivse võimu suurendamist, ei sõltu mitte ainult esindusdemokraatia, vaid ükskõik millise demokraatia tulevik.^[30]

Mitmetasandilise valitsemise väljakutse

Kolmas oluline muutus on seotud rahvusvahelise süsteemi arengutega, nagu globaliseerumine, riikideülene poliitikategemine, euroopastumine ja mitmetasandiline valitsemine. Nagu eespool mainitud, siis esindusdemokraatia mudel sündis ja on seni funktsioneerinud ainult rahvusriikide tasandil, kuid tänases järjest üleilmastuvas maailmas on enamik probleeme ja valdkonnapoliitikaid (keskkond, kliima, migratsioon, rahvusvaheline kuritegevus ja narkokaubandus, toidujulgeolek jne) ületanud riigipiirid ning nendega saab tegeleda vaid riikidevahelises koostöös. Lisaks sellele dikteerib globaalne majandus seda, milliseid maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaid saavad riigid rakendada, ning erakondade ja poliitikute käed on neis sfäärides järjest enam seotud. Majandus- ja maksupoliitilisi otsuseid tehes peavad valitsused mõtlema sellele, kuidas need mõjutavad riigi konkurentsivõimet maailmamajanduses ning kas need meelitavad või peletavad investeeringuid. Euroopas on poliitikakujundamise kese nihkunud mitmes sfääris Euroopa Liidu institutsioonide kätte, mis ei tähenda, et rahvusriikidel üldse mõju poleks, kuid valijaskond saab neis asjades järjest vähem oma sõna vahetult kaasa öelda. Ühesõnaga otsustamine käib väga mitmel tasandil (nn mitmetasandilise valitsetuse fenomen) ja riigiülesel (EL-i või globaalsel) tasandil pole poliitikakujundajatel sageli rahva otsest mandaati.^[31]

Siit siis paljude esindusdemokraatia kriitikute veendumus, et kui rahvusriigi tasandil on poliitikute käed olulistes valdkondades seotud ning tegelik otsustamine käib riigiülestes institutsioonides, siis tuleks hakata edendama globaalset demokraatiat ja muutma seesmiselt demokraatlikumaks ka Euroopa Liitu.^[32] Paljud esindusdemokraatia klassikalistele mudelitele ülesehitatud lahendused (näiteks Maailmaparlament, otsevalitud Euroopa Nõukogu jne) tunduvad kahtlased, sest ähvardavad majanduslikult niigi jõukad ja rahvarikkad riigid muuta veelgi mõjukamaks. Seetõttu on propageeritud osalusdemokraatlikumaid lahendusi, mis peaksid andma rohkem osalusvõimalusi ja sõnaõigust kodanikuühiskonnale ja ülemaailmsetele sotsiaalsetele liikumistele.^[33] Teisisõnu, globaalsele kodanikuühiskonnale suurema võimu andmisega tuleks demokratiseerida riigiülene tasand ning luua sinna areenid, kus kodanikuühendused saaksid olulistes otsustes kaasa rääkida, nii et nende häält ka kuulda võetaks.

Pole kahtlust, et riigiülese ja globaalse otsustustasandi demokratiseerimisest saab 21. sajandi poliitika üks peamisi väljakutseid. Ometi ei tea praegu veel keegi, kuidas seda teha nii, et enamik maailma (või Euroopa) kodanikest tunneks end võitjate poolel ning arvaks, et nende kaasarääkimisvõimalused ka reaalselt suurenevad. Papadopoulos hoiatab, et me ei tohiks globaalse kodanikuühiskonna efektiivsemas kaasamises näha võlumõõka, mis globaalse demokraatia Gordioni sõlme hoobilt läbi raiuks. Probleem seisneb selles, et enamik globaalseid liikumisi ja ka mõjukaid kodanikuühendusi Euroopa tasandil esindavad tegelikult üsna väikest elanikkonna segmenti. Tegemist on võrdlemisi väheste aktivistide ümber koondunud ühendustega, kus otsuseid teeb tihtilugu kitsas ringkond, kellel pole sageli otsest mandaati oma organisatsiooni liikmeteltki, rääkimata veel laiemast üldsusest. Tavakodaniku võimu suurendamisele pretendeeriva globaalse kodanikuühiskonna ja osalusdemokraatia fassaadi tagant paistavad välja eliididemokraatia kõrvad, ja eriti just suurte ja jõukate tööstusriikide eliitide kõrvad, kes ainsana suudavad nüüdisajal võimekaid ja professionaalseid üleilmseid kodanikuühendusi tekitada.

Rahvusvahelise poliitika demokratiseerimiseks ei paku praegu head retsepti ei esindusdemokraatia- ega osalusdemokraatiakesksed mudelid, kuid lahendused tuleb leida, sest teisiti pole üleilmastuvas maailmas võimalik edasi toimetada.

Võimupoliitika (politics) ja sisupoliitika (policy) lahkukasvamine

Olemegi jõudnud poliitika ühiskondliku sisendi juurest poliitikategemise protsessi enese juurde.

Papadopoulose jaoks on tänase esindusdemokraatia põhiprobleemiks see, kuidas poliitiline võimuvõitlus ja sisuline poliitikakujundus on teineteisest lahku kasvanud (decoupling of politics and policy). See tähendab, et kodanikele nähtav poliitikaväli (politics), kus toimuvad erakondadevaheline mõõduvõtmine, valimiskampaaniad, ühiskondlikud debatid ja poliitilised aktsioonid, ei haaku enam nende areenidega, kus leiab aset inimeste elu reaalselt mõjutavate otsuste tegemine ja reformikavade väljatöötamine (policy).

Meedia jaoks on sisulised valdkonnapoliitikad ja strateegiad igavad, tehnilised ja raskesti arusaadavad. Nendesse süüvimine nõuab heal tasemel uurivat ajakirjandust ning valdkonnateadlikke ajakirjanikke. Tänane hübriidmeediasüsteem pole siin kindlasti ülesande kõrgusel ning praeguste tendentside jätkumise korral investeeritakse analüütilisse ja uurivasse ajakirjandusse tulevikus ilmselt veelgi vähem. Selle tagajärjel nihkub tegelike poliitikate kujundamine avalikkuse huviorbiidist välja ning muutub järjest enam mittevalitud institutsioonide ja toimijate pärusmaaks. Seal domineerivad eksperdid, ministeeriumiametnikud, kitsa fookusega huvirühmad (näiteks ärilised huvigrupid) ja kodanikuühendused, keskpangad (rahanduspoliitikas), konstitutsioonikohtud (nende võim on viimastel kümnenditel eriti kasvanud), Euroopa Liidu ametnikud ja institutsioonid. Mitte ühelgi nimetatutest pole otsest rahva mandaati, mitte ükski neist pole avalikkuse ees otseselt aruandekohuslane, nii et neid saaks järgmistel valimistel karistada ametist mahavalimisega. Brexiti ajal kõlanud hüüatus „Meil on kõrini kõikvõimalikest ekspertidest“ võib muigama panna, kuid sellega viidatigi kirjeldatud probleemile. Poliitikate kujundamine ja valdkonnapoliitikad ise on muutunud nii keeruliseks ja mitmetahuliseks, et meedia ja tavakodanikud ei hammusta neist enam läbi. Seetõttu on populistidel lihtne hullutada valijaid vandenõuteooriatega ja kuulutada, et meie muudame poliitika taas „lihtsaks ja arusaadavaks“ ning „toome otsustamise rahva kätte tagasi“.

Erinevalt Tormeyst puudub Papadopoulosel suurem usk osalusdemokraatia võimaluste laiendamisse ja arutleva demokraatia eksperimentidesse (näiteks kodanikefoorumid, arutelupäevad, e-demokraatia, kaasav eelarvestamine jne). Papadopoulose meelest annab poliitikasse kõige legitiimsema sisendi ikkagi esindusdemokraatia vana põhimõtte „üks kodanik – üks hääl“ järgimine. Sotsiaalsete liikumiste ja kodanikuühiskonna kaasamisele rajatud demokraatiavormid tõmbavad kaasa vaid piiratud arvu võimekaid, aktiivseid, haritud keskklassiaktiviste, kes ei esinda kaugeltki tervet ühiskonda. Vaesem elanikkond ja vähem organiseerunud vähemusgrupid jäävad arutleva demokraatia moekatest ettevõtmistest ja kodanikuühiskonna kaasamisaktsioonidest harilikult kõrvale. Teisisõnu, osalusdemokraatia lisab võimu neile, kes on niigi nähtaval ja toimekad, ning jätab ühiskonna äärealadele lükatud veel enam varju. Papadopoulos näib toetavat Ameerika sotsioloogi Elmer Schattschneideri juba 1960. aastatel tehtud geniaalset tähelepanekut: „Pluralistliku demokraatia taevas laulab inglikoor alati kõrgkeskklassi aktsendiga.“^[34]

Seetõttu polegi Papadopoulosel head retsepti tänase esindusdemokraatia kitsaskohtade edukaks ületamiseks. Küll aga on ta täiesti teadlik sellest, et kui probleeme hakatakse ravima sellega, et süvendatakse juba niigi tugeva vasakliberaalse keskklassi osalusvõimalusi (tehes seda arutleva või osalusdemokraatia trendikate loosungite all), järgneb sellele veelgi tugevam populistlik vastureaktsioon kõrvalejäänud enamuse poolt.

21. sajandi esindusdemokraatia ja tema neli sisepinget

Milline võiks siis 21. sajandi esindusdemokraatia välja näha? Piltlikult öeldes hakkab ta ilmselt meenutama imelikku olendit, kes hüppab edasi ühel suurel jalal, mille moodustavad valimised, enamusdemokraatlik otsustamine, põhimõte „üks kodanik = üks hääl“ ning erakonnad. Ometi peab ta legitiimsuse säilitamiseks kasutama veel teisi abijalgu, olgu siis osalusdemokraatiat (sotsiaalseid liikumisi ja kodanikuühiskonna kaasamist), arutleva demokraatia eksperimente (e-demokraatia, kaasav eelarvestamine jne), otsedemokraatiat (referendumid) jne. Olen nõus Donatella della Portaga, kelle meelest ainus viis, „kuidas demokraatiat päästa“, on täiendada klassikalise esindusdemokraatia valimistekeskset mudelit elementidega teistest demokraatiakontseptsioonidest.^[35] Teisalt jääksin ma sellise lahenduse osas ka ettevaatlikuks, sest halvemal juhul muudaks see mõjukad veelgi mõjukamaks ja tooks lõpuks kaasa veel hullema populistliku tagasilöögi.

Eelnevast analüüsist koorus välja neli põhilist pingetelge, mis kujundavad selle sajandi esindusdemokraatia näo. Need on: (1) identiteedikogukondade huvid vs üldine hüvang, (2) rahvusriigi-tasandi huvid vs riigiülesed huvid, (3) demokraatiat edendav vastutustundlik meedia vs vastutustundetu polariseeriv meedia, (4) võimupoliitika (politics) ja sisupoliitikate (policy) eraldumine vs nende uuesti kokkukasvamine. Need neli dilemmat ei ole niipea lahendatavad – nendega tuleb lihtsalt õppida koos elama ja neid meisterlikult haldama. Kui sellega hakkama ei saada, siis ei kujune 21. sajand enam demokraatia, vaid millegi muu sajandiks.

Kui täpsemaks minna, siis 21. sajandi esindusdemokraatiat hakkab tõenäoliselt iseloomustama kaheksa peamist tunnust.^[36]

(1) Madal usaldus poliitiliste institutsioonide vastu. Ühiskonnas, kus järk-järgult saavutavad ülekaalu eneseväljenduslikud väärtused ning paljud nakatuvad „kriitiliste kodanike“ sündroomi, pole lihtne säilitada austust ja pimedat usaldust autoriteetide ning poliitiliste institutsioonide vastu. Peaasi, et usalduse defitsiit ei läheks üle teatava piiri, kus ta hakkab demokraatia kui valitsemisvormi legitiimsust kahjustama.

(2) Mitmetasandiline valitsemine. Kodanike igapäevaelu mõjutavaid otsuseid ei tehta ainult rahvusriigi tasandil, vaid ka Euroopa ja maailma tasandil, mistõttu riikideülese demokraatia toimiva mudeli loomisest saab üks 21. sajandi keskseid väljakutseid. Iseenesest ei lahenda see aga igikestvat pinget rahvusriiklike ja riigi-üleste huvide vahel, mis säilib ja muutub 21. sajandi poliitikas eriti akuutseks.

(3) Erakonnad pole enam ainsad ja põhilised toimijad, vaid ühed paljude seast. Erakondade kõrval tegelevad poliitikaga ja otsustamisega ka EL-i institutsioonid, globaalsed toimijad, eksperdid, keskpangad, kohtud, mitmesugused huvigrupid, kodanikuühendused, sotsiaalsed liikumised, kohalikud kogukonnad jne. Siit ka jätkuv ja lahendamatu pinge võimupoliitika protsessi ja poliitikate sisu vahel, sest peale erakondade puudub teistel toimijatel otsuste tegemiseks vajalik valijamandaat.

(4) Järjest kirjumate ja vastandlikumate identiteetidega ühiskond. See on ühiskond, kus erakondadel on raske leida selgepiirilisi gruppe, keda esindada, ning meedia seisab pideva dilemma ees, kas lasta kasumi nimel killustatusel, konfliktidel ja polariseerumisel vohada või püüda neid suunata konstruktiivsemasse voolusängi.

(5) Populism muutub uueks normaalsuseks. Populismist saab 21. sajandi poliitika pärisosa ja eelkõige just seetõttu, et eespool kirjeldatud neli pinget on lahendamatud: killustunud identiteetiga ühiskonnas on alati kellelgi kiusatus öelda, et tema kõneleb „rahva“ nimel ning mõned „ebasoovitavad“ identiteedigrupid tuleb „õige rahva“ hulgast välja arvata; mitmetasandilise demokraatia tingimustes saab alati süüdistada eliiti „meie“ huvide mahamüümises Brüsselile või Washingtonile; kuna poliitikate sisu kujundamine pole alati nähtav, saab jätkuvalt välja tulla vandenõuteooriatega, hüüdes, et „meie anname rahvale võimu tagasi“ ning teeme „läbipaistvat“ poliitikat; ning kuna meedial on kiusatus avaldada pilkupüüdvaid materjale ja konverteerida ühiskondlik polarisatsioon kasuminumbriteks, siis on populistidel alati avar lava, millel esineda. Tulevikudemokraatia peamine väljakutse ei seisne mitte populismi kaotamises, vaid selle haldamises, nii et see ei hakkaks kahjustama demokraatia põhiinstitutsioone ja kodanikuõigusi.

(6) Ebastabiilne erakonnasüsteem pidevalt vanadele olijatele väljakutset esitavate uute parteidega. Erakonnasüsteemide stabiilsus jääb minevikku, sest 21. sajandi demokraatiat iseloomustab uute projektiparteide ja populistlike erakondade pidev esiletõus, kes vanadele olijatele igas valimistsüklis väljakutse esitavad. Sees- ja väljasseisjate konfliktist saab peamine erakonnapoliitikat kujundav vastuolu. Ometi ei tähenda see, et vanad erakonnad hääbuksid ja alla annaksid. Ei, nad on lihtsalt pideva surve all ning sunnitud kohanema ja õppima. Parteilise karjääripoliitiku mugavale elule tuleb lõpp: eliidid mitte ei vahetu, vaid osa paisatakse tsentrifugaaljõul süsteemist üldse välja, et järjest uutele sissetungijatele ruumi teha.

(7) Esindamise kõrval on sama suur tähtsus resonantsil. 21. sajandi poliitikas muutub väga oluliseks resonantsi tekitamine: pilkupüüdvate protestiaktsioonide korraldamine, krõbedate avalduste tegemine, häälekas seismine vähemusgruppide õiguste eest jne. Siiski ei eelda ma, et resonants hakkaks asendama esindamist, vaid nad eksisteerivad koos teineteist täiendades: uued tulijad peavad tekitama resonantsi, et pääseda kedagi esindama, ning juba esinduskogudes olevad jõud peavad ka ise hoidma ülal teatavat resonantsifooni, et kindlustada enda tagasivalimist.

(8) Pidevad demokraatiaeksperimendid osalusbaasi laiendamiseks. Kuna tulevikudemokraatias on usaldus poliitikute vastu loomuldasa madal, siis peavad nad oma legitiimsuse tõstmiseks pidevalt näitama rahvalähedust. Selleks tuleb leida erinevaid viise, kuidas kombineerida esindusdemokraatiat, osalusdemokraatiat, arutlevat ja otsedemokraatiat. Kodanikke kaasavate formaatide (sh referendumite) kasutamine poliitikakujundamises ja arutleva demokraatia eksperimendid (näiteks kaasav eelarvestamine) muutuvad igapäevasteks. Mõnikord pakuvad nad konstruktiivset poliitsisendit, mõnikord jäävad aga sisutühjadeks suhtekorralduslikeks ettevõtmisteks.

Esindusdemokraatia ei hääbu, vaid teiseneb. 21. sajandi demokraatia muutub dünaamilisemaks, kaasavamaks ja vähem eliidikeskseks kui 20. sajandil, kuid esindamine jääb alles ning muutub tänapäevases järjest killustunuma identiteetiga ühiskonnas isegi akuutsemaks kui varem.

Tulevikudemokraatia suurimaks väljakutseks on eelkirjeldatud nelja pingetelje meisterlik haldamine, sest päriselt lahendada neid pingeid ei saa. Kui aga haldamisega hakkama ei saada, leidub 21. sajandi poliitikale ka alternatiivne stsenaarium – populistlik autoritarism. Võimule tulevad parteid ja poliitikud, kes ütlevad, et nemad esindavad „rahvast“, teavad kõigile nimetatud pingetele „lihtsaid ja selgeid lahendusi“ ning hakkavad vastavalt kujutletavale „rahva tahtele“ demokraatlikke institutsioone tasapisi lammutama. Vastutus selle eest, et nii ei juhtuks, ei lasu mitte ainult poliitikutel, vaid ka kodanikel ja eriti meedial.

^[1] S. Tormey, The End of Representative Politics. Cambridge; Malden (MA), 2015.

^[2] Y. Papadopoulos, Democracy in Crisis? Politics, Governance and Policy. Basingstoke (Hampshire); New York, 2013.

^[3] Nt J. Keane, The Life and Death of Democracy. New York, 2009; C. Crouch. Post-Democracy, Themes for the 21st Century. Malden (MA), 2004.

^[4] Nt. J. S. Fishkin, When the People Speak: Deliberative Democracy and Public Consultation. Oxford; New York, 2009; S. Coleman, Can the Internet Strengthen Demo-cracy? Cambridge; Malden (MA), 2017.

^[5] H. F. Pitkin, The Concept of Representation. Berkeley, 1967; M. B. Vieira, D. Runciman, Representation. Cambridge; Malden (MA), 2008.

^[6] S. Alonso, J. Keane, W. Merkel, M. Fotou, The Future of Representative Democracy. Cambridge; New York, 2011.

^[7] Sealsamas.

^[8] M. Graves, The Parliaments of Early Modern Europe: 1400–1700. London; New York, 2014; J. Keane, The Life and Death of Democracy.

^[9] P. Ignazi, Party and Democracy: The Uneven Road to Party Legitimacy. New York; Oxford, 2017.

^[10] E. E. Schattschneider, Party Government. New York, 1942.

^[11] J. Keane, The Life and Death of Democracy.

^[12] Vt S. Tormey, The End of Representative Politics.

^[13] R. J. Dalton, Citizen Politics: Public Opinion and Political Parties in Advanced Industrial Democracies. 5. tr. Washington, 2008.

^[14] I. van Biezen, T. Poguntke, The Decline of Membership-Based Politics. Party Politics, 2014, kd 20, nr 2, lk 205–216.

^[15] P. Norris, Democratic Deficit: Critical Citizens Revisited. New York, 2011; P. Norris, Critical Citizens: Global Support for Democratic Government. New York, 1999.

^[16] Sealsamas.

^[17] S. Tormey, The End of Representative Politics.

^[18] U. Beck, A. Giddens, S. Lash, Reflexive Modernization: Politics, Tradition and Aesthetics in the Modern Social Order. Stanford (CA), 1994; Z. Bauman, Liquid Modernity. Cambridge; Malden (MA), 2000.

^[19] R. Inglehart, C. Welzel, Modernization, Cultural Change, and Democracy: The Human Development Sequence. Cambridge; New York, 2005.

^[20] G. Evans, N. D. de Graaf, Political Choice Matters: Explaining the Strength of Class and Religious Cleavages in Cross-National Perspective. Oxford, 2013.

^[21] P. Norris, R. Inglehart, Cultural Backlash: The Rise of Authoritarian Populism. New York, 2018.

^[22] H. Kriesi, E. Grande, M. Dolezal jt, Political Conflict in Western Europe. New York, 2012.

^[23] D. Della Porta, J. Fernández, H. Kouki, L. Mosca, Movement Parties against Austerity. Cambridge; Malden (MA), 2017.

^[24] Sealsamas.

^[25] M. Tavits, Post-Communist Democracies and Party Organization. New York, 2013.

^[26] T. Poguntke, S. E. Scarrow, P. D. Webb jt, Party Rules, Party Resources and the Politics of Parliamentary Democracies: How Parties Organize in the 21st Century. Party Politics, 2016, kd 22, nr 6, lk 661–678.

^[27] M. Gallagher, M. Laver, P. Mair, Representative Government in Modern Europe. 4. tr. Boston, 2011.

^[28] A. Chadwick, The Hybrid Media System: Politics and Power. London; New York, 2017.

^[29] J. Curran, Media and Democracy, Communication and Society. Oxford; New York, 2011.

^[30] Demokraatia ja (interneti)meedia vastasmõjude teemal soovitan kahte hiljutist käsitlust: J. Keane, Democracy and Media Decadence. London; New York, 2013; J. Bartlett, The People Vs Tech: How the Internet Is Killing Democracy (and How We Save It). London, 2018.

^[31] I. Bache, M. V. Flinders, Multi-Level Governance. Oxford; New York, 2004; Y. Papadopoulos, Democracy in Crisis? Politics, Governance and Policy.

^[32] D. Archibugi, M. Koenig-Archibugi, R. Marchetti, Global Democracy: Normative and Empirical Perspectives. Cambridge; New York, 2012; B. Perez de las Heras, Democratic Legitimacy in the European Union and Global Governance. London, 2018.

^[33] Vt nt D. Bray, Daniel, S. Slaughter, Global Democratic Theory: A Critical Introduction. London; New York, 2015.

^[34] E. Schattschneider. The Semisovereign People: A Realist’s View of Democracy in America. New York, 1960, lk 35.

^[35] D. Della Porta. Can Democracy Be Saved?: Participation, Deliberation and Social Movements. Cambridge; Malden (MA), 2013.

^[36] Vt ka: S. Tormey, The End of Representative Politics.
Arhiiv, Proosa

Vastuhakk

5. jaan. 2019

INDREK KOFF

Kadri Pikner (34)
Valgus oli tegelikult mahe. Heli ka. Tähendab… ei, mitte mahe, see tungis luusse ja lihasse, aga kuidagi teistmoodi, mitte valjusega. Ja ka mitte üksi sõnadega, nad olid osanud luua niisuguse keskkonna, et… Paanika, surmahirm, või kas just surmahirm, aga mingi seletamatu, pöörane õud ja samas kummaliselt leebe, pehme, turvaline olek uhkasid temast korraga üle ja mähkisid ta endasse, ilma et ta sel hetkel oleks suutnud neid selgelt eristada või üldse hoomatagi. Õdusus ja õud. Need sõnad oli ta muidugi tagantjärele leidnud.

„Selline saast tuleks eesti geenifondist kiiremas korras eemaldada… Selline saast tuleks eesti geenifondist kiiremas korras eemaldada… SELLINE SAAST TULEKS EESTI GEENIFONDIST KIIREMAS KORRAS EEMALDADA…“ Just nii, ilma kuuldavate hüüumärkideta, väikesed pausid vahel. Sama tekst, samad sõnad, mida ta oli kopeerinud mitmete veebis ilmunud artiklite juurde, teiste jälkusi ja ähvardusi lennutavate kommentaaride sekka ja tagatipuks ka fotokeskkonda, paremäärmuslaste viimast tõrvikurongkäiku kujutava pildi alla. Ja nüüd pidi ta seda kuulama. Kakskümmend korda, viiskümmend, sada, kes kurat teab kui mitu korda järjest. Kusjuures hääl oli tema omaga imelikult sarnane, nagu oleks ta selle tõepoolest ise linti lugenud. Malbelt, aga sisendusjõuliselt, läbi kõrva otse ajju ja sealt edasi tervesse kehasse, kus see kõik siiamaani edasi kumiseb ja ennast mitte päris lakkamatult, kuid siiski sageli meelde tuletab. Tähendab, nende seas pidi olema väga intelligentseid inimesi, spetsialiste.

Isegi tätoveeringu olid nad teinud pooleldi tagasihoidliku, ehkki selle mõte oli ju karistada. Või kas oli? Karistada ja samas hoiatada? Panna järele mõtlema? Kinkida ohvrile hetk aega enne iga mõtte moodustumist, enne uue arvamuse väljapaiskamist.

Peeglisse oli raske vaadata, kaelale jäetud sõnum tõi kõik jälle väga elavalt meelde. Ehkki tähed ei olnud pealetükkivalt suured ja tekst ise võinuks tavapärases olukorras mõjuda positiivselt. BE KIND. Sügiseaeg, praegu võis kanda kõrge kraega pluuse, ilma et keegi oleks midagi kahtlustama hakanud. Aga mis saab siis, kui tuleb minna vastuvõtule? Millalgi see ju ometi juhtub, et ta kutsutakse. Esimesel aastal on ehk veel võimalik esineda „trendiloojana“ ja saada kommentaatoritelt võib-olla isegi päris head punktid. Kui leida õige stilist, ja see tuleb igal juhul leida. Ja edasi? Kahe, kolme aasta pärast? Ikka kõrge kaelusega õhtukleidis?

Rauno Jõe (32)
„Mine perse, türa, lase lahti, raisk, nahhui! Sa tead ka, kes ma olen vä?“

„No ma tean jah, sellepärast sa siin oledki.“

„Mida, raisk? Türa, tee lahti! Kus ma olen üldse? Vittu, nahhui!“

„Nii. Nüüd kuula. Ära midagi ütle. Näe, siin on üks väike varvas. Ei ole plastmassist, päris on. Ära muretse, see ei ole sinu oma. Sa lihtsalt kuula, hoia silmad ja kõrvad hästi lahti. Paar tundi sinu aega, muud me ei taha. Ja siis jäävad sulle kõik asjad ilusasti külge. Nii. Sobib selline kokkulepe sulle?“

„…“

Ja läks lahti. Mingi kuradi faking tuhat korda järjest tuli seda. Nahhui noorsotsi vinguva pedehäälega. Aga tekst, raisk, oli ju tema enda oma! „Lillarastidest poliitvärdjate kiun on muusika mu meeltele. Juba ajab nutma? Nutke veel, tönnige, nii et roosat tatti lendab!!! Lillarastidest poliitvärdjate kiun on muusika mu meeltele. Juba ajab nutma? Nutke veel, tönnige, nii et roosat tatti lendab!!! LILLARASTIDEST POLIITVÄRDJATE KIUN ON MUUSIKA MU MEELTELE. JUBA AJAB NUTMA? NUTKE VEEL, TÖNNIGE, NII ET ROOSAT TATTI LENDAB!!!“ Alguses oli enam-vähem, kui ta sai aru, et otseselt maha teda keegi lööma ei hakka ja, noh, kehaosad lubati ju ka külge jätta. Aga mingi kuradi trikk oli seal, kusagil viiekümnendast korrast peale hakkas juba päris õudne. See käis muudkui edasi ja edasi ja lõppu ei paistnudki tulevat. Ühel hetkel kuulis ta iseennast palumas, et see kinni pandaks. Tema! Ta poleks mitte iialgi kelleltki midagi palunud, eriti nendelt kuradi värdjatelt. Aga tema suu palus. Ja pisarad jooksid üle näo, ehkki kusagil ei paistnud ühtegi inimest, keda ta oleks tahtnud paluda ja paluda, kasvõi põlvili, et see ainult läbi saaks.

Tätoka avastas ta alles järgmisel hommikul kodus. Või noh, samal hommikul tegelikult, sest millalgi aovalges oli ta oma maja ees kaubikust välja lükatud. Mida? Mida pekki? BE KIND. Ou, fakk… Täna saab veel töö juurde helistada, et ta on haige, aga mis edasi saab siis? Ei, raisk, midagi tuleb välja mõelda, ja kähku. Tähendab, trenni ei saa igal juhul ära jätta ja mingi varjamine ka ei tule kõne alla. Noh, muidu tuleks, aga saalis sa ei pane endale mingit kuradi buffi kaela, ega saunas ka, joptvõi, raisk… Peaks ütlema, et vedasime kihla mingi endise kuradi koolivennaga või midagi. Täis peaga. Ma ei tea, ma ka ei mäleta midagi, raisk, totaalne kuradi mäller, noh…

Ja seda ta teebki, juba järgmisel õhtul. Ei suuda ikkagi üksi kodus olla, läheb trenni ja kohe riietusruumis tuleb asi jutuks võtta. Mehed naeravad, üks patsutab isegi õlale, aga üsna selge on, et mitte keegi ei usu.

Ka tema ise ei usu enam. Ei usu iseennast. Pole seda enesekindlust, mis varem. Vahel avastab ta isegi, et mõne sõbra liiga otsene, liiga ühene mõte käib talle närvidele – kuradi lahmimine, ajudele hakkab käima vaikselt, raisk.

Kaja Metsküla (57)
„Teie ju armastate lapsi, eks ole?“

Ta noogutab, ühtki sõna suust välja ei saa, silmad on just nagu ühte punkti kinni kleepunud – ja see punkt on teise inimese pilk. Teise inimese pilk, mis vaatab talle läbi musta maski sisse lõigatud aukude otsa ja tundub üllatavalt heatahtlik, isegi soe. Aga hirmu see ära ei võta. Kogu keha on krambis, oleks vaja lõdvestuda, et nöör ei sooniks, aga selle asemel tõmbab ta ennast veelgi rohkem pingule.

„Jaa, vaadake, meie ka. Lapsed on meie tulevik. Ma arvan, te olete minuga nõus.“

Ta noogutab jälle, ehkki väljapoole paistab see rohkem nagu tõmblemine.

„Aga lastega on see häda, et neile ei või päris igasugust ila ajada. Vabandage, see on kole sõna, aga see-eest väga täpne. Eriti kasvatajad, vabandust, õpetajad peaksid mõtlema ja alles siis ütlema. Te olete nende silmis ikkagi autoriteet. Ma usun, te mõistate, mida ma öelda tahan. Mul oleks teile väike ettepanek.“

Jälle. Tahaks noogutada, tahaks öelda jaa, aga ei suuda, hirm halvab.

„Te mõelge. Viige ennast faktidega kurssi. No täielikult muidugi ei saa, objektiivne info on raskesti kättesaadav. Aga nii üldjoontes. Ja siis mõelge uuesti, mõelge veel. Alles pärast seda öelge. Ja veel üks asi. Me palume teil ära kuulata ühe väikese helisalvestise, siis olete vaba. Me usume teisse.“

Ta kuulab. Ta ei saa aru. Aga imelik hakkab. Need asjad, mida siin öeldakse, juunikommunistid, prussakad, punaprofessorid, rottide hävitamine, reeturite nimekirjad, see tundub kuidagi võõras, ehkki, jah, ta teab, et on mõnda neist kasutanud, võib-olla isegi laste kuuldes. No ikka räägid teistega juttu, ega ei märka ju hoovi peal, kas mõni laps on läheduses ja kuulab. Tema on lihtsalt mures oma rahva, oma isamaa pärast. Ja need juunikommunistid – tegelikult ta ei tea õieti, miks seda sõna nüüd jälle kasutatakse ja mida sellega praegu üldse mõeldakse, aga see kõlab nii mahlakalt. Kui teinekord südame väga täis ajab, siis ütled ära ja nagu klaarimaks läheb. Aga nüüd on imelik.

„Tänan. Üks viimane asi veel. Me jätame teile väikese mälestuse. Näete, need pildid, siin on inimesed, toredad eesti inimesed, kellesse me usume. Samamoodi nagu teisse. Aga neil oli vaja pisut teistsugust abi. Vaadake, need kaks sõna siin. Ilma ei olnud kuidagi võimalik. Teie nii äärmuslikku abi ei vaja. Ärge pange pahaks. Teie vist ei ole inglise keelt õppinud? See tähendab: „Olge kena, olge lahke, sõbralik. Olge helde. Midagi niisugust.“

Andres Rein (46)
How to Tie the Double Windsor Necktie Knot. See oli vähemalt kergesti leitav. Tavaline lipsusõlm on muidugi käe sees ja nii sügavat harjumust on raske välja saada, aga mis tal muud üle jääb… Tavaline sõlm, see, mida nõukogude ajal kõik tegid – kes tegid ise, kellel tegi naine –, see ei varja ju nende sõnumit ära. Osa särke läheb taaskasutusse, madalama kraega, suuremad numbrid ainult sobivad, et see BE KIND näha ei jääks. Mismoodi sa lähed parlamenti, endal tätoveering paistab kaelusest välja… Esiti tundus see sama ränk nagu mõne teise mehe seksiskandaal. Ta kujutles pealkirju. „Värske poliitiku kaelal paljastub üllatav saladus“ – „Uue poliitilise liikumise juht – kas seaduskuulekas parlamenti pürgija või endine vanglaasukas? Lisatud fotod!“ – „Uut moodi riigimehelikkus või sõnum kallimale? Andres Rein kannab ihul salasõnumit.“

Olgu, see selleks, ta jäi hammasrataste vahele ja peab nüüd tagajärgedega tegelema. See ongi poliitika mõte. Jälgi ei tohi jääda! Ja kui jääb, siis tuleb nendega tegelda. Selle kõrval võib muidugi mõelda ka väärtustele ja olla riigimehelik ja nii edasi, aga kui on jäljed, siis ei pruugi sa väärtustega tegelemiseks võimalust saada.

Miks mina? Miks, miks, miks? Mis ma siis nii väga ütlesin? Minust mõõdukamat annab otsida, aga näe, ikka jäin kellelegi ette. Nad ütlesid: „Aga milleks välistada? Ei maksa olla nii radikaalne. Dialoogi on vaja astuda. Ära kuulata. Saate aru? Te tahate rahvast esindada. Aga kes kuulab rahva muret, kui teie kohe alguses ütlete, et te ei pea koostööd võimalikuks? Mõelge selle peale.“

Ja ta mõtles. Oi, ta mõtles… Kuni aju välistas lõpuks koostöö ülejäänud organismiga, sest aina tungivamalt kõlav lause, mille ta oli rahvusringhäälingu uudistele antud intervjuus tõepoolest välja öelnud, uuristas seda seestpoolt nagu keeritsusside armee. „Ootaksin ka teistelt peavoolu jõududelt selget vastust, kas selline isikuvabadusi piirata sooviv jõud on neile koostööks aktsepteeritav. Ootaksin ka teistelt peavoolu jõududelt selget vastust, kas selline isikuvabadusi piirata sooviv jõud on neile koostööks aktsepteeritav. OOTAKSIN KA TEISTELT PEAVOOLU JÕUDUDELT SELGET VASTUST, KAS SELLINE ISIKUVABADUSI PIIRATA SOOVIV JÕUD ON NEILE KOOSTÖÖKS AKTSEPTEERITAV.“

Kui ta majadetaguselt tühermaalt oma õue komberdas ja uksest sisse vajus, polnud ta päris kindel, kas see kõik oli toimunud päriselt või ongi tema kauaaegne õudusunenägu tõeks saanud. „Keeritsusstõve algusele on iseloomulik palavik, lihasevalud ja näo või silmalaugude turse.“ Neid märke oli ta otsinud pärast iga jaanipäeva, pärast iga juubelit, pärast kõiki suuremaid grillipidusid ja asutuste suvepäevi, aga alati oli vähemalt üks puudu olnud. Nüüd olid kõik korraga näha ja tunda.

Tõbe oleks saanud ravida.

Saara Norman (22)
Klambrid ei teinud laugudele otseselt haiget, aga tekitasid jubeda tunde. Sa tead, et nüüd tahab keha silmi niisutada, laud peavad korraks langema, hetkeks peab pimedaks minema, siis saad sa edasi vaadata. Aga tema oli tooli külge kinni seotud ja ta silmad seisid pärani, sest neil polnud teist võimalust. Pead ära pöörata ka ei saanud, nad olid ta fikseerinud nagu mingi vahakuju. Istu ja jõllita.

Pilt oli ju ilus. Mõjus võitluslikult, mingi hea revolutsiooniline vaib oli selles. Saara on väga ilus, tema hele juus peaaegu helgib suvepäikeses, tuul on värske soengu parajaks sättinud, nüüd ei jää muljet, nagu oleks ta mingi mõttetu tibi, kes iga nädal juuksuris käib, ei, ta on meeleavaldaja, ta seisab miitingul plakatiga ja sellele on kirjutatud: „Sallimatu! Sinu koht on ajaloo prügikastis!“

Ka pildiallkiri oli üsna jõuline ja seda peab ta nüüd kuulma mitu tundi järgemööda, paljude eri häälte ebamusikaalses esituses: „Noor lauljatar Saara: kui need on inimesed, siis ma ei tahagi inimene olla.“

Saara laulutekstid hakkasid vähehaaval huvitavamaks muutuma. Toonilt olid need ikka veel võitluslikud – noor inimene peabki olema võitleja, seda oli tema kadunud vanaisa alati rõhutanud –, aga neisse sigines mingit sügavamat mõistmist ja kohati päris müstilist rahu, mida seal varem ei olnud. Lauludest oli aina selgemini aru saada, et ta on elanud, ta on üht-teist näinud, ta tunneb ja tunnetab, võib-olla rohkem, kui nii noorest lauljannast oskaks arvata.

Kui tema kaelal ilutsev BE KIND esimest korda ekraanile ja sealt edasi ajalehtedesse jõudis, tekitas see noortes tohutut vaimustust. Paljud lasid endale teha samasuguse. Kelle vanemad veel ei lubanud nahale kirjutada, need ostsid „BK“ rinnamärgi või sodisid need kaks sõna oma koolikotile. Kuid nii mõnelegi ütles Saara tätoveering midagi hoopis enamat. Tähendab, ma ei olegi ainuke. Nad hakkasid ringi vaatama, esialgu kergelt süüdlasliku pilguga, kartes vahele jääda – just nagu oleksid nad milleski süüdi olnud! –, siis aga järjest julgemalt üksteist otsima. Nad sirutasid pilgu välja ja mõnikord sirutus teine pilk sellele vastu.

Väga palju liikus ringi kuulujutte. Räägiti mingist Leebuse Leegionist, kes ajab taga äärmuslasi ja neid kusagil keldrites piinab. Mis totrus! Maffiat pakuti muidugi päris palju, vahel ka maffiat koostöös Sorosega, kes kõik selle julmutsemise kinni maksab. Juute kahtlustati ka laiemalt – ja siit hargnes jutt kõigis võimalikes suundades edasi. Noh, teate ise, vabamüürlased, FSB, ameeriklased ja nende imperialistlikud sepitsused loomulikult, isegi merovingid käisid jälle läbi (ei anta nende põrmule ka rahu). Üks kannatanu võttis südame rindu ja pöördus politseisse, aga uurimine ei andnud tulemust. Jutt oli ka tõepoolest väga segane ja jättis mulje, et küllap on ta meeltesegaduses – alkohol? või midagi kangemat? – iseendaga suhelnud ja pika peo lõpuks kusagil nurgataguses salongis lasknud endale tätoveeringu teha. Loomulikult arvas osa inimesi, et kogu see kampaania oligi mingi salapolitseinike programm võimuladviku poliitiliste oponentide tasalülitamiseks. Üks vanem mees olevat kord näinud, kuidas kõrvalmaja hoovis kellelegi niisugust kirja tulise rauaga tagumiku peale kõrvetati, aga loomulikult ei julgenud ta kuhugi helistada ega abi kutsuda – mis sa, väeti inimene, Saatana vastu suudad! Versioone oli veel palju, aga lõpuks need hajusid, nagu igasugused versioonid ikka hajuvad. Suuremat osa neist peeti nagunii lihtsalt väljamõeldiseks: oli niisugune mood, mis tuli koos ühe noorukese lauljaga ja kadus varsti jälle, nii nagu need moed ikka tulevad ja lähevad. Rohkem ei tekkinud ka vihjeid, millest kinni hakata.

Oli üks lühike ajavahemik, kus põhjalikule vaatlejale oleks võinud jäänud mulje, et hetkeks miski muutus. Või oli muutumas. Õhus nagu särises miski. Tempo justkui aeglustus õige pisut, korraks tekkis kuulamise algeid. Osa inimesi kaldus kõhklema. Selgus ei tundunud kõigile päris ilmne.

Proosa

Tagasi Oti juurde

Kriisist utoopiani

Cityfoobia

Oleviku ja tuleviku minevikust

Katki jäänud teekond

Tõejärgsuse eelajalugu idas ja läänes

Salapatune

Kuidas palliga valitsusi kukutada ja tiitlitega uusi võimule upitada

Esindusdemokraatia 21. sajandil – hääbumine või teisenemine?

Vastuhakk

Vikerkaar