Kui oma kuningriiki hoida te ei suuda
ja jõuate nii nagu teie isa sinna,
kus mõte süüdistab ja tunne pilkab,
siis usaldage oma valu ….
W. H. Auden, „Alonso to Ferdinand“
Olulisele osale sellest, mis teid ees ootab, hakkab ihuma hammast igavus. Põhjus, miks ma sellest tänasel pidulikul puhul teiega rääkida tahan, on see, et minu teada ei valmista ükski vabade kunstide kolledž teid selleks ette ja Dartmouth pole siin erand. Kursusi igavuse kohta ei paku ei humanitaar- ega loodusteadused. Parimal juhul võivad nad teile seda tunnet tutvustada seda teis äratades. Ja mis on üks juhuslik kokkupuude ravimatu vaevusega? Kõige hullem üksluine undamine kateedrist või vahutavalt liigsõnane õpik ei ole midagi võrreldes selle psühholoogilise Saharaga, mis saab alguse otse teie magamistoast ja ulatub horisondini välja.
Tuntud mitmesuguste nimede all – ängistus, ennui, tedium, üksluisus, tüdimus, apaatia, tundetus, tuimus, letargia, tülpimus, viitsimatus jne –, on igavus üks keeruline nähtus, mis on laias laastus kordumise saadus. Seega näib, et parim ravi selle vastu seisneks pidevas leidlikkuses ja originaalsuses. Just sellele teie, noored ja uuealtid, oma lootused rajategi. Paraku elu teile seda võimalust ei paku, sest elu enda peamine meedium on just nimelt kordumine.
Võidakse muidugi väita, et korduvad püüdlused originaalsuse ja leidlikkuse poole on progressi ja koos sellega tsivilisatsiooni abinõud. Kuid kõikidest tagantjärele tarkustest ei ole see just kõige väärtuslikum. Sest kui jagada meie liigi ajalugu teaduslike avastuste järgi, eetika mõistetest rääkimata, siis tulemus ei näitaks meid just heas valguses. Tehniliselt võttes me saaksime tulemuseks hoopis sajandite viisi igavust. Juba originaalsuse või uuenduslikkuse idee ise aitab rõhutada, kui üksluine on standardne reaalsus ehk elu, mille peamiseks meediumiks või hoopis idioomiks on tüütus.
Selle poolest erineb elu kunstist, mille suurim vaenlane, nagu te küllap teate, on klišee. Pole siis ime, et kunstki ei suuda teile õpetada igavusega hakkama saamist. Sellel teemal leidub vähe romaane, veel vähem maale, ja mis muusikasse puutub, siis on see suuresti asemantiline. Üldiselt käsitleb kunst igavust tõrjuvalt ja satiiriliselt. Ainus viis, kuidas kunst saaks teile igavuses, selles klišee eksistentsiaalses variandis, lohutust pakkuda, oleks see, kui te hakkaksite ise kunstnikeks. Arvestades aga teie hulka, ei ole see väljavaade kuigi isuäratav ega ka tõenäoline.
Aga kui te ka peaksite siit aktuselt ellu astuma varustatuna kirjutusmasinate, pintslite ja klaverite kogu jõuga, siis ei ole te igavuse eest ikkagi täielikult kaitstud. Kui kordumine on igavuse ema, siis teid, noori ja uuealteid, lämmataks kiiresti tunnustuse vähesus ja madal tasu, mis mõlemad on kunstimaailmas kroonilised. Selle poolest on kirjutamine, maalimine ja helide loomine selgelt viletsamad kui töö advokaadibüroos, pangas või isegi laboris.
Selles muidugi peitubki kunsti päästev võlu. Kuna see midagi sisse ei too, siis langeb ta suhteliselt vaevaliselt demograafia ohvriks. Sest kui, nagu me juba öelnud oleme, kordumine on igavuse ema, siis demograafia (mis hakkab teie elus mängima palju suuremat rolli kui ükski siin omandatud õppeaine) on igavuse teiseks vanemaks. See võib teile kõlada misantroopselt, aga ma olen teist üle kahe korra vanem, ning olen elu jooksul näinud maakera elanikkonna kasvamist kahekordseks. Selleks ajaks, kui teie olete minu vanused, on see neljakordistunud ja mitte täpselt sellisel moel, nagu te ootasite. Näiteks 2000. aastaks leiavad aset säärased kultuurilised ja etnilised ümberkorraldused, mis panevad teie arusaamad inimsusest kahtluse alla.
Ainuüksi see kahandab originaalsuse ja leidlikkuse kui igavuse vasturohu väljavaateid. Aga isegi monokromaatilisemas maailmas on originaalsuse ja leidlikkuse teine häda selles, et nad sõna otseses mõttes tasuvad ennast ära. Juhul kui te olete üheks neist võimelised, jõuate te kaunis kiiresti heale järjele. Kuigi see võib olla ihaldusväärne, teab enamik teist omast käest, et keegi ei igavle rohkem kui rikkad, sest rahaga saab osta aega, aeg aga on korduv. Eeldusel, et teie sihiks pole vaesus – sest muidu te poleks ju kolledžisse astunud –, võib oodata, et teid tabab igavus niipea, kui teile muutuvad kättesaadavaks esimesed eneserahuldamise tööriistad.
Tänu moodsale tehnoloogiale on meil neid tööriistu sama palju kui igavuse sünonüüme. Arvestades nende funktsiooni – panna teid unustama aja üleliigsust –, on nende rohkus kõnekas. Sama kõnekas funktsioon on teie ostujõul, mille suurendamise poole te hakkate siit lõpuaktuselt lahkudes liikuma, kõrvus mõningate nende tööriistade tiksumine ja surin, mida teie vanemad ja sugulased nii kalliks peavad. See, 1989. aasta lennu daamid ja härrad, on prohvetlik pilt, sest te astute maailma, kus sündmuse salvestamine varjutab sündmuse enese – see on maailm, kus video, stereo, kaugpult, jooksudress ja trenažöör hoiavad teid vormis, et te saaksite uuesti läbi elada iseenda või kellegi teise minevikku: konservekstaas, mis nõutab uut liha.
Kõiges, milles ilmneb muster, on täos igavus. See käib raha kohta rohkem kui ühes mõttes – nii pangatähtede kui ka nende omamise kohta. See ei tähenda muidugi vaesuse soovitamist pääseteena igavusest – kuigi näib, et pühal Franciscusel läks korda just see. Kuid kogu meid ümbritseva puuduse juures ei paista uute mungaordude mõte sel videokristluse ajastul just kuigi ligitõmbavana. Pealegi teie, noored ja uuealtid, kipuksite tegema head pigem ühes või teises Lõuna-Aafrikas kui omaenda naabruses, meelsamini loobudes oma lemmikkarastusjoogist kui riskides valeraja valimisega. Seega ei soovita vaesust teile keegi. Ainus, mida soovitada, oleks teatav ettevaatlikkus raha suhtes, sest nullid teie kontol võivad tuua kaasa ka nende vaimse ekvivalendi.
Mis puutub vaesusse, siis sellega kaasneva armetuse kõige jõhkramaks osaks on igavus ning sellest pääsemine võtab radikaalsemaid vorme, nagu vägivaldne mäss ja uimastisõltuvus. Mõlemad on ajutised, kuna vaesuse armetus on lõputu; mõlemad on selle lõputuse tõttu ka kulukad. Heroiini süstiv mees teeb seda üldiselt samal põhjusel, miks teie ostate video: et vältida üleliigset aega. Erinevus on aga selles, et ta kulutab rohkem, kui saab, ja et tema põgenemisvahendid muutuvad kiiremini sama liiaseks kui see, mille eest ta põgeneb. Erinevus süstlanõela ja kõlarinupu taktiilsuse vahel vastab üldjoontes enam-vähem erinevusele aja mõju teravuses ja tuimuses rikaste ja vaeste seas. Ühesõnaga, olge te rikkad või vaesed, varem või hiljem tabab aja liiasus teid niikuinii. Potentsiaalsete rikastena hakkate te tüdima oma tööst, sõpradest, abikaasadest, armukestest, akna taga paistvast vaatest, mööblist ja tapeedist, oma mõtetest ja iseendast. Vastavalt sellele hakkate te kavandama põgenemisplaane. Lisaks eespool mainitud rahuldust pakkuvatele vidinatele võite hakata vahetama elukutset, elukohta, seltskonda, riiki, kliimat; te võite hakata tegelema promiskuiteedi, alkoholismi, reisimise, kokandustundide, uimastite, psühhoanalüüsiga.
Õigupoolest te võite kõik need asjad ühte patta panna, ja mõnda aega võib see ka töötada. Kuni muidugi selle päevani, mil te ärkate oma magamistoas oma uue perekonna keskel, teistsuguse tapeediga toas, teises riigis ja kliimas, hunnik reisibüroo ja psühhiaatri arveid laual, kuid ikkagi tundes sama liisunud tunnet aknast sisse immitseva päevavalguse vastu. Ajate sussid jalga ainult selleks, et avastada, kuidas neil puuduvad saapapaelad, mida pidi ennast tuttavast soost kõrgemale vinnata. Olenevalt oma temperamendist või vanusest te satute kas paanikasse või lepite selle tunde tuttavlikkusega; või teete selle muutumiste ringtantsu veel kord läbi.
Teie sõnavarasse lisanduvad „neuroos“ ja „depressioon“, teie koduapteeki uued tabletid. Põhimõtteliselt ei ole midagi halba ka selles, kui teha oma elust pidev alternatiivide otsing, hüplemine töökohalt töökohale, abikaasalt abikaasale, miljööst miljöösse jne, tingimusel, et saate endale lubada alimente ja sassiminevaid mälestusi. Lõppude lõpuks on kino ja romantiline luule sedalaadi ummikut juba piisavalt ilustanud. Konks on aga selles, et niisugune otsiskelu muutub õige ruttu täiskohaga ametiks, nii et teie alternatiivivajadusest saab vaste uimastisõltlase igapäevasele laksule.
Kuid sellest on ka teistsugune väljapääs. Võib-olla teie vaatevinklist küll mitte tingimata parem ega tingimata ohutum, kuid sirgjooneline ja odav. Need teie seast, kes on lugenud Robert Frosti luuletust „Teener teenritele“, mäletavad võib-olla üht selle rida: „Parim tee millestki välja läheb alati läbi selle“. See, mida mina ette panen, oleks niisiis variatsioon sellel teemal.
Kui teid tabab igavus, minge sellega kaasa. Laske end sellel lömastada: sukelduge sellesse, laskuge põhja välja. Ebameeldivate asjade puhul on üldreegel selline, et mida rutem te jõuate põhja, seda kiiremini kerkite pinnale. Kui parafraseerida veel üht suurt luuletajat, siis on asja mõtteks omandada täielik pilt halvimast. Põhjus, miks igavus säärast uurimist väärib, on selles, et ta kujutab endast puhast, lahjendamata aega kogu selle korduvas, liiases, üksluises hiilguses.
Võiks öelda, et igavus ongi teie aken aega, nendele aja omadustele, mida kaldutakse oma vaimse tasakaaluga riskides ignoreerima. Ühesõnaga, see on teie aken aja lõpmatusse, mis tähendab, et teie tähtsusetusele ajas. Võib-olla see seletabki meie hirmu üksildaste uimaste õhtute ees, seda lummust, millega mõnikord vaadatakse tolmukübeme keerlemist päikesevalguses, kui kusagil tiksub kell, päev on palav ja tahtejõud nullis.
Kui see aken kord avaneb, siis ärge püüdke seda kinni panna; vastupidi, lööge see pärani lahti. Sest igavus kõneleb aja keelt ja see annab teile teie elu kõige väärtuslikuma õppetunni – mida te neil haljastel murudel ei saanud –, õppetunni oma täielikust tähtsusetusest. See on väärtuslik nii teile kui ka neile, kellega te kokku puutute. Aeg ütleb teile igavuse häälel: „Te olete lõplikud, ja ükskõik mida te ka teeks, on see minu vaatepunktist asjata.“ Muidugi ei tarvitse see kõlada teie kõrvus muusikana; kuid asjatuse tunne, tunne, et isegi teie parimatel, kõige tulihingelisematel tegudel on ainult piiratud tähtsus, on parem kui illusioon nende tagajärjekusest ning sellega kaasnev enesetähtsustamine.
Sest igavus tähendab aja sissetungi teie väärtuste hulka. See võtab teie eksistentsi oma perspektiivi, mille lõpptulemuseks on täpsus ja alandlikkus. Tuleb märkida, et esimene sünnitab teise. Mida paremini te oma mõõtmeid tundma õpite, seda alandlikumaks ja kaastundlikumaks muutute omasuguste vastu, nende tolmukübemete vastu, mis tiirlevad päikesekiires või on juba liikumatult teie laua peal. Ah, milline elu neid kübemeid kunagi kannustas! Mitte teie vaatepunktist, vaid nende enda omast. Teie olete nende suhtes nagu aeg teie suhtes; seepärast nad nii väikesed paistavadki. Ja kas teate, mida ütleb tolm, kui ta laua pealt minema pühkida?
„Pea meeles mind,“
sosistab tolm.
Miski ei või jääda kaugemale teie, noorte ja uuealtide, vaimsest küsimusteringist kui selline tunne, mida väljendabki see nüüdseks juba surnud saksa luuletaja Peter Hucheli kaksikvärss.
Tsiteerisin seda selleks, et sisendada teisse kokkukuuluvust väikeste asjadega – seemnete ja taimedega, liivaterade või sääskedega, kes on väikesed, aga keda on palju. Tsiteerisin neid värsse, sest nad meeldivad mulle, sest ma tunnen neis ära iseenda ja õigupoolest iga elusorganismi minemapühkimise pinnalt, mis on praegu meie päralt.
„Pea meeles mind,“
sosistab tolm.
Ja sellest võib kuulda, et kui me õpime ajalt midagi iseenda kohta, siis võib-olla aeg omakorda võib õppida midagi meie kohta. Mis see võiks olla? Et tähtsuselt alamatena me ületame teda tundlikkuselt.
Seda see tähendabki – olla tähtsusetu. Kui selle sõnumi päralejõudmiseks on tarvis tahet halvavat igavust, siis elagu igavus! Te olete tähtsusetud, sest olete lõplikud. Aga mida lõplikum mingi asi on, seda rohkem on ta laetud eluga, emotsioonidega, rõõmu, hirmude, kaastundega. Sest lõpmatus pole ju kuigi elav, mitte just kuigi emotsionaalne. Teie igavus ütleb teile vähemalt seda. Sest teie igavus on lõpmatuse igavus.
Pidage siis sellest lugu selle päritolu pärast – võib-olla sama palju nagu iseenda päritolu pärast. Sest igavus annab eelaimu sellest eluta lõpmatusest, mis seletab inimtunnete intensiivsust, mis viib sageli arusaamisele uuest elust. See ei tähenda, nagu te oleksite sündinud igavusest või et lõplik sünnitab lõplikku (kuigi mõlemad väited võivad kõlada tõeselt). See annab pigem mõista, et kirg on tähtsusetute privileeg.
Seega üritage kirglikuks jääda, jätke oma jahedus tähtedele. Kirg on eelkõige rohi igavuse vastu. Teine rohi on mõistagi valu – füüsiline valu rohkemgi kui psühholoogiline, mis on kire sagedane tagajärg; kuigi ma ei soovi teile kumbagi. Aga kui teil on valus, siis te teate vähemalt, et teie keha või hing ei ole teid petnud. Ja samamoodi – see, mis on igavuses, ängis ning omaenda ja kõikide teiste eksistentsi tähendusetuse tundes head, on tõsiasi, et see pole pettus.
Võite proovida ka kriminulle või märulifilme – midagi, mis toob teid sinna, kus te pole verbaalselt/visuaalselt/mentaalselt varem viibinud – midagi kestvat, olgugi vaid paar tundi. Vältige telekat, eriti kanalite vahetamist – see on kehastunud liiasus. Aga kui need rohud ei aita, võtke see vastu – „avage oma hing kasvavale ööle“. Emmake igavust ja ängi või laske sellel emmata ennast, sest see on ju igal juhul teist suurem. Kahtlemata te kogete lämbumistunnet, aga üritage pidada vastu nii kaua, kui suudate, ja siis pisut veel. Eelkõige ärge arvake, nagu oleksite kusagil lolli vea teinud, ärge üritage käidud teed pidi tagasi minna, et viga parandada. Ei, nagu luuletaja on öelnud: „Usaldage oma valu.“ See kohutav karuembus pole olnud mingi eksitus. Miski, mis teid häirib, ei ole seda. Pidage alati meeles, et siin maailmas pole embust, mis kunagi järele ei annaks. Kui see jutt on teie meelest sünge, siis pole teil süngusest veel aimugi. Kui te arvate, et see kõik ei puutu teisse, siis loodan, et aeg annab teile õiguse. Kui te arvate, et see jutt on nii pidulikul puhul kohatu, siis ma vaidlen vastu. Oleksin teiega nõus, kui tänase sündmusega tähistataks teie siiajäämist, aga see tähistab teie lahkumist. Homme te olete siit läinud, sest teie vanemad on maksnud ainult nelja aasta eest ja mitte ühegi päeva eest enam. Niisiis te peate minema mujale, et teha karjääri, raha, luua perekond, kohata oma ainulaadset saatust. Ja seal mujal, ei tähtede seas ega troopikas ega üle piiri Vermontis, ei teata just palju meie tänasest tseremooniast siin Dartmouthis. Isegi see, kas teie orkestri hääl kostab White River Junctionini, pole kindel.
Teie lahkute siit, 1989. aasta lend. Astute maailma, mis on palju tihedamini asustatud kui siinne metsadevahe ja kus teile pööratakse palju vähem tähelepanu, kui olete viimasel neljal aastal harjunud saama. Te olete nüüd tõsiselt iseenda hooleks jäetud.
Kui rääkida teie tähtsusest, siis võite seda kiiresti hinnata, kui võrdlete oma arvu – 1100 – 4,9 miljardi maakera elanikuga. Seega on tänasele päevale kohased niihästi mõistlikkus kui ka pidulikkus.
Ma ei soovi teile muud kui ainult õnne. Aga ikkagi ootab teid ees ka palju pimedaid ja, mis hullemgi, halle tunde, mida põhjustab niihästi välismaailm kui ka teie enda meel. Te peate end kuidagi nende vastu kindlustama; ja oma nõdral moel olen ma püüdnud sellele kaasa aidata, kuigi muidugi sellest ei piisa.
Sest see, mis teid ees ootab, on märkimisväärne, kuid väsitav teekond; te astute täna justkui juhitamatule rongile. Keegi ei oska öelda, mis teid ees ootab, kõige vähem need, kes jäävad maha. Aga ühte nad võivad teile küll kinnitada: see reis ei too samasse kohta tagasi. Seega püüdke leida mõningat lohutust mõttest, et kui tahes talumatuks ka üks või teine jaam osutub, ei peatu rong seal päriseks. Seega ei jää te kunagi toppama – isegi kui teil selline tunne tekib; sest see tänane koht siin muutub teie minevikuks. Nüüdsest jääb see teist järjest kaugemale, sest teie ja see rong on pidevalt liikumas. See kaugeneb teist isegi siis, kui tunnete, et olete toppama jäänud… Seega heitke sellele paigale viimane pilk, kui see on veel oma normaalmõõtudes ega ole saanud veel fotoks. Vaadake seda kogu õrnusega, milleks võimelised olete, sest te vaatate oma minevikku. Võtke justkui vastu täielik pilt sellest, mis on kõige parem. Sest vaevalt teil kusagil enam parem olema saab.
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Joseph Brodsky, In Praise of Boredom. 1989. aasta juunis Dartmouth College’i lõpuaktusel peetud kõne. Rmt-s: J. Brodsky, On Grief and Reason: Essays. New York: Straus & Giroux, 1995, lk 104–113.
