-
Töökäsk kõrgemalt
Süüdanud teise sigareti, tõstis ta pilgu halli taevasse, otsekui otsides sealt midagi. Külm näpistas, kuid ta talus seda vapra ükskõiksusega. Üks vähestest vananemise plussidest paljude miinuste kõrval oli just see murdumatu tuimus, mis vaigistas mis tahes võiduka joovastuse, kaotusvalust rääkimata. Ülemuse roosa kaubik keeras maja ette. Ta kustutas koni ja avas esiukse. Istu taha, Märdi…
-
Unemees
Ööl, kui suve viimane noor kuu loodi, nägin unes üht meest. Unenägu läks käima vastu varahommikut, nagu ikka need unenäod, mida ärgates veel mäletatakse. Pärast ärkasin tuppa, kus juba oli päikesetõusueelset halli valgust, ei olnud enam ööpimedust, aga ei olnud veel ka õige hommik. Unes oli ikka tõeline öö, musta taevaga, ma tulin parajasti kõrtsist,…
-
Teraslind
Rea, Rea, sa ei tea, mis on hea! Keegi neist, kellega ta maganud oli, ei olnud surnud. See teadmine mõjus kuidagi rahustavalt. Rea võttis püksirihma ära, asetas selle plastikkarpi ja astus siis uuesti läbi turvaväravate. Ikka kõlas piiks. Ta tõmmati kõrvale. Üks mees ja naine hakkasid teda katsuma ja skännima. Rea seisis kuulekalt. Ta vaatas…
-
Eesti keelde sukelduja
„Illimar, palun jää veel siia, on vaja rääkida.“ „Kas homme ei saaks? Meil oli plaanis purilennukeid teispoole orgu lennutama minna. Hea tuuline ilm on praegu.“ „Küll jõuad. Eesti keel on ainult täna viimane tund ja selle asjaga pole aega enam oodata. Ole siin, ma lähen toon mõned su kontrolltööd.“ Karksi-Nuia Kitzbergi gümnaasiumi üheksanda klassi õpilane…
-
Historia Lausiaca
Esimene peatükk: Isidorosest Kui ma esimest korda külastasin Aleksandria linna – see oli suure valitseja Theodosiuse teisel konsuliaastal,[1] nüüd on ta oma usus Kristusesse jõudnud inglite juurde –, sain seal kokku imelise mehega, kes kogu oma olemises ja tarkuses oli läbinisti kaunis. See oli preester Isidoros, Aleksandria kiriku võõrastemajapidaja.[2] Nooruse esimesed lahingud olevat ta pidanud…
-
Esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus
(1) „Ja said lõpule viidud taevas ja maa ja kogu nende maailm“[1] (1Ms 2:1). Olles enne rääkinud mõistuse ja tajuvõime loomisest, võtab Mooses nüüd ette mõlema valmissaamise. Ta ei ütle, et teatav[2] mõistus või kindel tajuvõime on lõpule jõudnud, vaid vormid[3] – mõistuse oma ja taju oma. Sest sümboolselt kutsub ta mõistust taevaks, sest mõistusega…
-
Abielust
Esralase Heemani[1] jutustus: Ma jäin laagrisse Teebeses,[2] et hellitada end mõnude leebuses, ning mu rõivaks oli lilleline kuub oma veetluses. Ühel päeval, kui istusin koos armsate kaaslastega, paremate perekondade poegadega, et meeliskleda kaunitest mängudest ja rõõmustuda lummavatest lauludest, tõstsin pilgu ja nägin: ennäe, kahvatu ja kurnatud mees oli seismas mu palge ees, süda tal põksumas…
-
Muna
Kuidas nägid välja esimesed ülikoolid? Ma näen kirikut, muidugi näen ma kirikut, katedraali. Selle tornid on kõrged, kaks torni, ülesse taevasse välja, samblase ja mustaks tõmbunud kivikatusega, mis siit-sealt vett läbi laseb. Vesi nõrgub katuselt alla veel kaua pärast vihma, tilgub seintele, niriseb mööda kujusid, triibutab need mustaks. Mustatriibulised kujud näevad linna, suurt linna, palju…
-
Sikaosäk
KADRI JA PILDISTAMINE Enne kui ma kooli läksin, ei olnud meil omal fotoaparaati. Ema laenas kellegi käest digikaamera natukeseks ajaks ja siis läks lahti selline pildistamine, et oi-oi-oi. Ema tegi mulle pildi jaoks oma silmavärvidega väikesed lumikellukesed põskede peale ja siis võõrasemad. Mina tahtsin igale poole lilli, olin emaga kaasas, kui ta käis töö juures…
-
Vigurlend. Triptühhon
Üks Radioola otsis maandumispaika ja huugas võidukalt. Ta silmad särasid nagu tuhat kildudeks mõranenud elektronlampi ja rinnus rõkkas kindlameelse õnnetunde hümn. Elu oli lill – tule ääres vedeles kaks jumalat, üks lõhnas emaselt ja teine isaselt. Tuult ei olnud, päike ei paistnud, õnneks ka lõke ei tossanud. Ei olnud raadiohäireid ega magnetanomaaliaid, oli eeros, oli…