-
Vahuri lahkumine
Ööl, mil Vahur suri, ma talle ei helistanud ega kirjutanud. Istusin keldrihämaras ning komponeerisin riffe ja kirjutasin teksti bluusiloole „Risttee“. Veidike libistasin handsat ka. See annab bluusile konkreetsemad kontuurid. :: See risttee rändab ringi, kus Robert Johnson hinge müüs :: ja mulle tundub, on meie linna kord just nüüd. Järgmisel väga kurval ööl proovisin ma…
-
Ema räägib; Pommide all
EMA RÄÄGIB Ema räägib: „Nad on hullemad kui fašistid.“ Ta on sündinud 1946. aastal ja sõda ta ei mäleta. Isa mäletab, tema on 1940. aastast. Räägib, kuidas mürsk lendas majja, kuidas nad vennaga jooksid üle põllu ja kõrvale kukkus pomm. Ta mäletab sõjast nii mõndagi. Ema räägib lapselapsest, kui too oli pisike, ütles supi kohta…
-
Tiigrid rabas
Lii oli alati või vähemalt aastaid teadnud, et kui ta ostab auto, siis Volkswageni Põrnika. Põhimõtteliselt oli ka elektriauto peibutav variant, need liikusid ilusti vaikselt, kogu see keskkonnajutt ka, aga isa oli talle selgeks teinud, et kui ta kuskil tee äärde jääb, siis tema iga kord kuskile riigi teise otsa ei hakka talle klemmidega appi…
-
Sotsiaaldemokraat ja monarhia jt jutte
Sotsiaaldemokraat ja monarhia „Kas sa prints Philipi matusetseremooniat vaatasid?“ küsib siis Vitali mu käest. Astusin nimelt paar kuud tagasi, pärast suurt Vitali-poolset värbamistööd, sotsiaaldemokraatide venekeelsesse ühendusse. Mõtlesin, et no OK, aitan neid kas või sümboolselt! Pealegi, mind moositi oma pool aastat, ja mul on inimlikult kahju neist. Eesti väärib paremat kui need natsid ja neoliberaalid.…
-
Ärevus vist
Hästi toredad õhtud olid. Sa astud baari ja tellid joogi, on väga okei alguses istuda kohmetult ja vaikselt nurgalauas, kohe ei peagi midagi rääkima, sest sa alles jõudsid, aga sa voolad eesmärgi poole, kui esimene klaas veini saab otsa, juba kuumavad põsed ja mõned asjad on päris naljakad, ja sa oled kohal, tuttavad näod teevad…
-
Viies
„Pole midagi parata.“ Arst laiutas abitul ja samas kuidagi eleval ilmel käsi. „Mitu korda kontrollisin. Teised variandid on paraku välistatud.“ Miks paraku? Kas see nüüd tähendab midagi halba, midagi paratamatut, midagi sellist, millest mõeldagi oli õudne? Et kõik teised variandid, mis iganes need ka oleks, on paremad? Nagu perearst kunagi oli Stassikule öelnud? Et ärge…
-
Lenini valss
Oh vabadus, vooljuška! Vana taskuvaras Konstantin Opiatovitš astus Tampere vanglapääslast hoolikalt puhastatud põhjamaisele trotuaarile ning päikse ere valgus lõi talle kasteedina näkku. Ta oli vaba, vaba nagu Batumis valmistatud ebamugav tumba, millel keegi istuda ei taha, või nagu äsja Argentiinast Euroopasse toodud tango, mida veel keegi tantsida ei oska. See seletamatult magus vabaduse tunne, vooljuška,…
-
Mööduv
Panin vekkeri helisema kümme enne kuut, et jõuda püksid vahetada – kodustes võõra inimese silme alla ilmuda poleks tulnud kõne alla ka siis, kui tegemist olnuks mehega. Betti vanust ma ei teadnud, kui ta isa oli seitsekümmend, siis võis ta ise olla nii kolmekümnene, neljakümnene kui ka viiekümnene; kuid see polnud ka tähtis. Tegelikult, kui olin…
-
Öö okupatsioonide muuseumis
Muidugi poleks tasunud Melvinile mainida nõukogude telefoniputkat Tallinnas. Kuid ma olin ennast pärast teist vodkamartiinit lõdvaks lasknud. „Got trapped in your own soviet past, aren’t you?“ reageeris ta minu anekdootlikule loole aforistlikult. Ja lõpetas oma aforismi vaikse turtsatusega. Seitsmekümneaastane Melvin, meie korporatsiooni direktorite nõukogu esimene sekretär, on naeruhimuline. Ta vastab sinu repliikidele lühikeste irooniliste ühmamistega.…
-
Tornis
Ma ei tea, kas ma istun siin üleval juba aastaid või aastakümneid. See torn on kõrge, vaid suured linnud jaksavad siia üles lennata ja pilvede ning torni ümber hõljuda. Vahel ristuvad me pilgud, lindude ja minu oma. Mu ahelad on suured ja rasked, ma ei tea, miks nad nii rasked on. Vahest olen ma sooritanud…