Sisu

Sõja kameeleonlikku loomust ehk kalduvust pidevalt oma avaldumisvorme muuta täheldas juba strateegilise mõtte klassik Carl von Clausewitz.^[1] Ukraina kriis peegeldab mitmes suhtes sõja muutumist meie ajal. Käimasoleva konflikti kirjeldamiseks on võetud appi hübriidsõja ja mittelineaarse sõja mõisted, mis Vene relvajõudude peastaabi ülema Valeri Gerassimovi doktriini järgi viitavad infooperatsioonide, avaliku diplomaatia, majanduslike ja sõjaliste meetmete paralleelsele kasutamisele vajalike hoiakute ja käitumuslike muutuste esilekutsumiseks sihtpopulatsioonis.^[2] Muuhulgas on Ukraina konflikti käigus jõuliselt esile tõusnud ajaloolise mälu rinne. „Sõjalaadsed sündmused“^[3] Ukrainas on toonud kaasa Teisest maailmasõjast tuttava poliitilise retoorika vürtsika taaselavdamise (näiteks „fašistid“, „banderalased“, „moskoviidid“). Ukraina-Vene suhetes pikalt miilanud vaidlused 20. sajandi teatud võtmesündmuste mäletamise üle on praeguseks päädinud ka „antikommunistlike“ seaduste vastuvõtmisega Ukraina parlamendi poolt. Need seadused kriminaliseerivad Ukrainas „aastail 1917–1991 valitsenud kommunistliku totalitaarse režiimi kriminaalse iseloomu“ eitamise ning Ukraina „20. sajandi iseseisvusvõitluse legitiimsuse“ eitamise. Põhimõtteliselt on seega keelustatud ka Ukraina Rahvuslaste Organisatsiooni (OUN) ja Ülestõusuarmee (UPA) tegevuse kritiseerimine, kelle natsiokupatsiooniaegne osalus juudivastastes pogrommides ning Volõõnia ja Galiitsia etnilises puhastamises poolakatest siiski palju küsimusi tekitab.^[4] Eelmänguks värsketele antikommunistlikele mäluseadustele oli nonde rahvuslike organisatsioonide käilakuju Stepan Bandera postuumne pärgamine „Ukraina kangelase“ tiitliga Oranži revolutsiooni presidendi Viktor Juštšenko poolt 2010. aastal, mis oli vastuoluline samm mitte ainult Venemaa, vaid ka Poola ja Euroopa Liidu silmis. Polnud just üllatav, et järgmine president Viktor Janukovõtš aasta hiljem oma eelkäija otsusest taganes. Juštšenko presidentuuri ajal võttis Ukraina parlament vastu ka resolutsiooni, millega tunnistati holodomor „genotsiidiks Ukraina rahva vastu“ ning tehti katset holodomori eitamist otseselt kriminaliseerida. Taas kord taandas Janukovõtš võimule saades end holodomori käsitamisest Ukraina rahvale keskendatud genotsiidina, nimetades 1932.–1933. aasta suurt nälga Nõukogude Liidu rahvaste ühiseks tragöödiaks.

„Mälusõda“ on küll kõlav, ent sugugi mitte süütu kujund – sest kui käib sõda, tuleb vastane hävitada ja üleskutsed püüda enne mõista kui hukka mõista võrdsustatakse sisuliselt deserteerumisega. „Sõda“ on rahvusvahelist poliitikat jälgides üldse üks üleekspluateeritumaid metafoore: meenutagem kasvõi George W. Bushi administratsiooni sõda terrori vastu või president Nixoni lansseeritud uimastisõja-poliitikat. Sarnaselt on metafooridena rändama läinud ka „kaitse“ ja „julgeolek“, nagu ajaloolise mälu seadustega reguleerimise ümber käivad debatid kujukalt kinnitavad. Julgeoleku mõistet on Külma sõja lõpust saadik ka sisuliselt igapidi laiendatud ning tänaseks räägitakse rahvusvaheliste suhete teoorias riikide füüsilise ellujäämise kõrval ka nende identiteedipõhise julgeoleku tagamisest. Teisisõnu ei ole oluline mitte ainult riigi „keha“ (ehk selle territooriumi, elanikkonna ja suveräänsete institutsioonide) kestmajäämine ja turvalisus, vaid riigi säilimiseks teatavat tüüpi riigina, teatavat identiteeti kandva kooslusena on oluline ka tema „idee“ julgeolek. Krimmi annekteerimise ning Venemaa toetatud separatismi kõrval Donetskis ja Luhanskis on Ukrainas hetkel riiklikult olulise julgeolekuküsimusena päevakorral niisiis ka Bandera (ja ajaloolisel geopoliitilis-tsivilisatsiooniliste eelistuste taustal ehk isegi Ivan Mazepa) roll riigi nüüdses enesemääratluses. Et riigi biograafiline omanarratiiv hõlmab tema kollektiivse minevikukäsitluse või ajaloolise mälu vähem või rohkem institutsionaliseeritud osa, ongi „meie“ mälu ja identiteedi kaitsmisest kujunenud tänapäeva julgeolekudebattide kammertoon. Füüsiliste ohtude kõrval on rahvusvaheliste suhete teoorias ja praktikas sestap kasvavalt fookuses normatiivsed väljakutsed riikide püsimajäämisele „iseendana“.

Kas aga ajaloomälu peaks just seaduste abil kaitsma? Kuidas tagada parimini „meie“ kollektiivse minevikukäsitluse kindlus vaenulike ning meie minevikutunnetust õõnestavate narratiivide müras? Need küsimused on väga aktuaalsed ka tänapäeva Eestis, kus psühholoogilise kaitse teemaline debatt Ukraina kriisi ning Vene propaganda ja -infosõja taustal üha uusi tuure võtab.^[5] Eestil küll Vene Föderatsioonis 2014. aasta kevadel vastu võetud Teise maailmasõja legitiimset mäletamist reguleeriva seadusega ega ka Ukraina presidendi Petro Porošenko vastselt kinnitatud kommunismivastaste seadustega sarnast „mäluseadust“ (veel) ei ole, aga „informatsioonilise enesemääramise õigusest“ on räägitud juba mõnda aega siingi.^[6] Arutelud totalitaarsete režiimide sümboolika keelustamisest Eesti avalikus ruumis on traditsiooniliselt 9. mai kandis Tallinnas lehvitatavate punalippude ja Georgi lintide taustal samuti hiljuti uut hoogu saanud. Eesti Vabariigi valitsuse juurde on tänaseks loodud eraldi psühholoogilise kaitse nõuniku koht. Aja vaimuga käib kaasas ka NATO, mille strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus tegutseb 2014. aasta algusest Riias.

Siinse essee eesmärgiks on süveneda põhjalikumalt mälu julgeoleku mõistesse, täiendades ja laiendades arutluse käigus nii akadeemiliselt kui poliitiliselt intrigeerivat ontoloogilise julgeoleku teooriat.^[7] Võtan kriitiliselt luubi alla ajaloomälu julgeolekustamise kui protsessi ja sündroomi rahvusvahelistes suhetes – ehk siis katsed kindlustada teatud minevikukäsitlusi avalikus ruumis seadusandlike vahenditega alternatiivseid vaateid delegitimeerides või otseselt kriminaliseerides. Mu põhitees on lihtne ja sõnum sirgjooneline: ajaloolise mälu julgeolekustamine lubatavaid minevikutõlgendusi seadusega reguleerides pigem taastoodab ebaturvalisust ja haavatavuse taju vaidlusaluse minevikusündmuse suhtes neil, kes selle vaidluse vastaspooltel piike murravad. Ühesõnaga, katsed ajaloo mäletamist seadusandlike vahenditega „korrastada“ töötavad kokkuvõttes vastu oma algsele eesmärgile, on kontraproduktiivsed, kuna loovad hoopis uusi julgeolekudilemmasid olemasolevate ebakindluste lahendamise asemel. Et aga mu kriitika oleks konstruktiivne ega jääks puhtteoreetiliseks klaaspärlimänguks, panen ette kaks alternatiivset lähenemisviisi „meie mälu“ julgeolekut taotlevale poliitikale:

1. Ajaloomälu julgeolekuagendast mahavõtmine ehk julgeolekutustamine või positiivne taaspolitiseerimine.
2. Mina-teise suhete ümbermõtestamine mineviku mäletamist puudutavais rahvusvahelistes konfliktides.

Alternatiive on vaja, sest katsete puhul kindlustada riigi biograafilist omanarratiivi selle võtmeelemente seadusesse raiudes tekib mitmeid eetilisi küsimusi. Sisuliselt püütakse avalikus poliitilises ruumis teatud minevikukäsitlusi seaduste abil kinnistades panna piir poliitilisele arutelule keeruliste ajaloo sõlmpunktide võimalike tõlgendamisviiside üle või neid isegi täielikult tasalülitada, tõsta teatud teemad avalikust debatist välja. Nii depolitiseeritakse riigi biograafilise narratiivi kaitsmise akti sügavalt poliitiline loomus: kes siis lõpuks on need „meie“, kes tahavad „meie ajaloomälu“ eest hea seista ning seda purki panna? Millised võimutaotlused on teatud minevikukäsitluste sanktsioneerimise ja institutsionaliseerimise katsete taga? Kui ajaloomälu julgeolekut käsitletakse riikide ontoloogilise vajadusena, võivadki avalikkusele märkamata jääda „mälujulgeoleku“ vardjate strateegilised kalkulatsioonid selle „mälu“ ettehooldel ja kaitsel.

„Lubatava“ ajaloomälu õiguslik piiritlemine on ses mõttes ülim julgeolekustamine, kui kasutada Kopenhaageni julgeolekumõtte koolkonna terminoloogiat.^[8] Teatud minevikukäsitlust seadustades see n-ö ontologiseeritakse, kinnitatakse riigi omaeluloo vaidlusele mittekuuluvaks osaks. Nii saab end ühtlasi kehtestada valitsev režiim, määratledes poliitilise koosluse piirid kitsalt riigikeskselt ja jättes kõrvale need, kel võib olla seadusesse kristalliseeritud minevikunarratiivi suhtes reservatsioone, kuna nad on samu sündmusi läbi elanud teisiti.

Mälujulgeolek kui ontoloogiline julgeolek

Ehkki rahvusvaheliste suhete teoorias kestab visalt arutelu, kas ja millisel määral on „riigid ka inimesed“ – ehk kuivõrd on riikide käitumises võimalik tuvastada individuaalsest psühholoogiast tuttavaid jooni –, on selge, et riigid ise ei mäleta ega tunne kaotusvalu, leina ega võidurõõmu. Seda teevad nende eest inimesed, kes ühiskonnaliikmeina oma püüdlusi, hirme ja emotsioone kollektiivsetele poliitkehanditele projitseerivad. Vahetult väljendavad riikide häält muidugi riigi esindajad, kes räägivad riigi nimel. Seetõttu on „meie“ mälu ja identiteedi kaitsmise puhul iga kord ka väga oluline küsida, kelle kogemusest, ajaloomälust, identiteedist ja julgeolekust tegelikult parasjagu räägitakse. Oluline on sestap eristada ühiskondlikku, poliitilist, avalikku ja institutsionaalselt reguleeritud kollektiivset mäletamist: mis osa ühiskonnaliikmete jaoks on õigustet valikute tegemine „perekonna pildialbumi“ koostamisel,^[9] on teiste jaoks (paha)tahtlik selektiivsus. Küsimus mälujulgeolekust on ühtlasi küsimus poliitilise kogukonna piiridest ja võõrastest, „teistest“, kes peavad selle äärealadele või hoopis välja jääma. Kollektiivne ajaloomälu ei ole seega mitte niivõrd reaalselt kogemuslikult jagatud mälestuste kogum, vaid pigem avalikkuses ringlevate diskursuste valik, mille olulisuse hierarhia peegeldab ühtlasi ühiskonna enesekuvandit – ehk pilti, mida konkreetne kooslus soovib endast väljapoole jätta.

Ajaloomälu määratlemine riigi jaoks ontoloogilise julgeoleku probleemina õigustab julgeolekulise retoorika ja vahendite kasutamist mäluvaidluste lahendamisel (meenutagem kasvõi, kuidas toonane Vene riigiduuma saadik Dmitri Rogožin pronkssõduri kriisi aegu 2007. aastal kinnitas, et niisugune konflikt võib olla casus belli, st erinevate minevikukäsitluste kokkupõrge võib viia reaalse riikidevahelise jõukasutuseni).^[10] Riikliku ja rahvusliku „mälu“ julgeolekustamine toob tagasi klassikalise julgeolekudilemma, sedapuhku minevikunarratiivide võitlusväljal: kui ühe riigi/rahva käsitlus mingist minevikusündmusest ei ühti teise omaga, püütakse oma loole rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust otsides suurendada enese ontoloogilist julgeolekut teatud ajaloosündmuste osas lahkarvamusel olevate (naaber)riikide narratiivide – ja vastavalt nende ontoloogilise julgeoleku – arvelt. Nii saab „meile“ valest loost julgeolekuoht. Heaks illustratsiooniks on ses kontekstis Balti-Vene „mälusõjad“ Teise maailmasõja põhjuste, kulgemise ja tagajärgede üle ning Ukraina-Vene-Poola vastuolud teatud ajalooliste isikute (näiteks juba mainitud Bandera) õiglase mäle(s)tamisviisi üle. Vaatamata asjaosaliste jõulistele katsetele neid minevikuvaidlusi kuidagi lõplikult ära lahendada (sealhulgas riiklikke käsitlusi seadustesse kristalliseerides) näitab nende konfliktide vaibumatus, kuidas ontoloogilise julgeoleku otsimine oma minevikumälu julgeolekuregistris tõlgendamise kaudu tegelikult võimendab ebakindluse spiraale kõigi vaidluse osapoolte jaoks. Ühtlasi ohustab „omamälu“ julgeolekustamine poliitilise subjekti – olgu selleks siis rahvas või riik – eneserefleksiivsust oma mineviku, aga ka kaasaegse enesepildi ja rahvusvahelise kuvandi suhtes.

Mälu julgeolekustamine

Julgeolekustamine, nagu teame Kopenhaageni koolkonna töödest, on diskursiivne protsess, mille käigus teatavad teemad määratletakse julgeolekuohtudena. Tulemuslik julgeolekustamine hõlmab eksistentsiaalse ohu määratlemist, mille maandamiseks on vajalikud erakorralised meetmed – ning vastava probleemi julgeolekuohuna tunnistamise aktsepteerimist olulise auditooriumi poolt. Seega tuleneb siit loogiliselt, et esitades teatud minevikukäsitlusi riikliku või rahvusliku biograafilise narratiivi stabiilsuse ja järjepidevuse (ehk riigi või rahvuse ontoloogilise julgeoleku) seisukohalt essentsiaalseina, võib riik äärmise vajaduse korral legitimeerida ka jõu ja vägivalla kasutamise oma „mälu“ kaitseks.

Minevikusündmuste mäletamise õiguslik raamistamine taotleb teatud identiteetide kinnistamist, sageli vastava poliitilise koosluse häbitunde ületamiseks minevikus kogetu või kordasaadetu pärast. Kujukaimaks näiteks on siinkohal holokausti-mälu institutsionaliseerimine mitmetes Euroopa riikides (näiteks Saksamaal ja Austrias) holokausti eitamise, pisendamise ja trivialiseerimise kriminaliseerimise kaudu. Holokausti juriidilise mäletamise mudelist on otsinud tuge ka mitmed postkommunistlikud Ida-Euroopa riigid, kui on taotlenud üleeuroopalises kontekstis kommunistlike režiimide kuritegudele samasugust hukkamõistu, nagu natsirežiim tänaseks teeninud on – sealhulgas ka õiguslike vahenditega ehk kutsudes üles kriminaliseerima kommunistlike režiimide kuritegude eitamist.^[11]

Ajaloomälu juridifitseerimine võimaldab poliitilistel toimijatel endi esindatavate „poliitkehandite“ väidetavaid ontoloogilisi julgeolekuvajadusi erilise jõuga – nimelt seaduse jõuga – edendada ja kaitsta. Sümptomaatiline on näide Vene Föderatsioonist, kus 2014. aastal kriminaliseeriti Nõukogude Liidu Teise maailmasõja aegse tegevuse kohta „teadlikult valeinformatsiooni levitamine“ ning „natsismi rehabiliteerimine“.^[12] Või Medvedevi-aegne presidentaalne komisjon, mis oli kutsutud võitlema Vene huvisid riivavate ajaloovõltsimise katsetega. Nüüdseks on see komisjon, Vene keerdukiskuva „mälutöö“ omalaadne sümbol, küll laiali saadetud.

Ajaloomälu seadusega reguleerides püütakse panna konkreetsed õiguslikud (st lubatava ja mittelubatava) raamid teatud identiteedile. Vene 2014. aasta mäluseaduse pikk küpsetamisaeg näitab, et ajaloomälu julgeolekustamine ei pruugi tingimata käia kiirendatud korras – nagu traditsiooniliselt erakorralise poliitikategemise puhul eeldatakse. Erakorraliseks muudab niisuguse poliitikategemise pigem katse seada piirangud sõna- ja ka akadeemilisele vabadusele kui liberaalsetes demokraatlikes süsteemides „normaalse“ poliitika võõrandamatutele osadele. Just selles tähenduses ongi nn mäluseadused erakorralised meetmed: nende kaudu allutatakse poliitilisele kontrollile normaaljuhul avalikku arutellu kuuluv, vaidlustele vaba materjal. Kopenhaageni koolkonna keeles on ajaloomälu reguleerivad seadused sisuliselt näide institutsionaalsest julgeolekustamisest. Seaduste tegelik julgeolekustav potentsiaal sõltub kokkuvõttes muidugi sellest, kuivõrd deklaratiivsed või detailsed on nad oma sisult, näiteks täpsustades seadusest üleastumise puhul rakendatavate karistuste määra. Vene Föderatsiooni Teise maailmasõja mäletamist reguleeriv seadus on õpetlik näide just viimasest juhtumist: seaduse kohaselt ootab „natsismi rehabiliteerijaid“ kuni 300000-rublane trahv, ühiskasulik töö või kuni kolmeaastane vangistus.^[13] Karistused on veelgi karmimad riigiameti või massimeedia vastavasisulise väärkasutuse puhul. Ka Ukraina vastsed antikommunistlikud seadused ei piirdu deklaratiivse hukkamõistuga, vaid täpsustavad konkreetsed karistused seadusest üleastumise puhul.

„Õige“ ajalookäsitluse seadusesse raiumine ei ole niisiis enam pelk katse midagi või kedagi julgeolekuprobleemiks tembeldada – see on juba julgeolekustav praktika. Just siin väljendubki ajaloomälu julgeolekustamise fundamentaalselt antipoliitiline loomus, sest kõigele poliitilisele iseloomulikku antagonismi püütakse nn mäluseaduste kaudu maha suruda või ületada. Meenub Itaalia filosoofi Roberto Esposito tabav tähelepanek, et seadus ja õigus on ajalooliselt alati kuulunud kellelegi, mitte kunagi kõigile.^[14] Katsed kehtestada seadusandlike raamidega konsensuslikku ajaloomälu püüavad ületada poliitilist antagonismi, ent poliitilise antagonistlik mõõde ei kao lihtsalt seepärast, et soovitakse selle kadumist – või eitatakse selle olemasolu.^[15] Mäluimperatiivid, mis dikteerivad lubatavad piirid teatud minevikusündmuste käsitlemiseks, ohustavad avatud demokraatlikku debatti mineviku tähenduse üle tänapäeva poliitikas: poliitiliste seisukohavõttude demokraatlik vastasseis asendatakse nii vaidlusele mittekuuluvate moraalsete väärtuste ja essentsialiseeritud identiteetide võitlusega. Ometi ei ole ühiskondlikus elus midagi poliitilisemat kui võitlus identiteetide üle. Kui teatud minevikukäsitlused kuulutatakse moraalseiks kriitilisemaid perspektiive demoniseerides, siis muudetakse „teine“ ja „teistsugune“ hävitamist vajavaks jõuks – mitte enam legitiimseks vaidluspartneriks, „kelle ideede vastu võib küll võidelda, ja vihaseltki, ent kelle õigust oma ideid kaitsta ei seata kahtluse alla“.^[16] Mälukonsensuslik ideaal püüab poliitikast minema uhta konflikti – suurendades aga seeläbi hoopis kodanike apaatiat poliitikas osalemise suhtes.

Julgeolek on aga läbini poliitiline nähtus, sest julgeolekuprobleemide määratlemise ja lahendamise kaudu luuakse, taastoodetakse ja säilitatakse võimusuhteid. Poliitika on ju laiemas tähenduses teatud teguviis, tähenduste ja identiteetide loomise koht – mitte kitsalt poliitiliste institutsioonide toimimispaik. Teatud minevikukäsitlusi kinni kaanetada üritav ajaloomälu julgeolekustamine on seega fundamentaalselt depolitiseeriva iseloomuga – ja lõppeks ikkagi tulutu.

Mis siis võiks olla alternatiiv võistlevaile katseile kindlustada riiklike ja rahvuslike minevikukäsitluste julgeolek „mäluseaduste“ abil?

Julgeolekutustamine kui taaspolitiseerimine

Ajaloolise mälu julgeolekustamise asemel tuleks mineviku käsitlemist puutuv tuua tagasi avalikku debatti, positiivses tähenduses taaspolitiseerida. Nii julgeolekustamine kui julgeolekutustamine hõlmavad meie/nemad-suhte määratlemist ja ümbermääratlemist. Ehkki ontoloogiline julgeolek eeldab nn teise olemasolu – sest enese eristamiseta teis(t)est ei saa piiritleda identiteeti –, ei tähenda see tingimata, et „teist“ peab ohtlikuna määratlema, st julgeolekustama. Kriitika Nõukogude Liidu tegevuse suhtes Teise maailmasõja kontekstis ei ole automaatselt „natsismi rehabiliteerimise“ katse, nagu eeldab Vene 2014. aasta mäluseaduse nullsummamänguline minevikukäsitlus.

Et liikuda edasi täielikku mälujulgeolekut taotlevast poliitikast, tuleb liikuda edasi eeldusest, et „meie“ enesemääratlust, identiteeti on võimalik täielikult kindlustada. Kõigepealt aitaks „mina“ ja „teise“ vastastikuse sõltuvuse tunnistamine. Eneserefleksiivsus ning õppimis- ja kohanemisvõime on poliitiliste koosluste puhul niisama olulised nende terve ontoloogilise ja füüsilise mina/teise-suhte jaoks kui individuaalseiski inimsuhetes. Ka riigid peaksid olema võimelised end vajaduse korral kahjulikest sissejuurdunud harjumustest ja rutiinsetest mõttestampidest vabastama, kriitiliselt endi omaeluloolisi narratiive ümber mõtestama ning minevikupainetele otsa vaatama – lühidalt, olema võimelised end vajadusel ka uuendama, mitte ainult ellu jääma. Sel taustal vajaks tänane Venemaa rohkem Memoriaali-sarnaseid mälutöö tegijaid kui riiklikult tagantlükatud Suure Isamaasõja avaliku mäletamise pühalikustamist ning juriidilist julgeolekustamist – teisisõnu, pigem inimõigustekeskset vaadet minevikule kui riiklikult sanktsioneeritud ning riigi ontoloogilise julgeoleku keskselt määratletud ajaloomälu julgeoleku tagamise püüdeid. Memoriaaligi mälupoliitikal on oma õiguslik mõõde, ent see on keskendunud „Poliitiliste repressioonide ohvrite rehabiliteerimise seaduse“ (1991) täiendamisele ning Nõukogude repressioonide ohvrite õiguslikule abistamisele. Üha süveneva riikliku tagakiusamise kontekstis on Memoriaali missiooniks jäänud kodanikuühiskonna ning õigusriigile toetuva demokraatia edendamine, vältimaks totalitarismi tagasitulekut. Memoriaali Moskva keskuse registreerimine „välisagendina“ Vene Föderatsiooni justiitsministeeriumi poolt on paraku sümptomaatiline ja kõnekas fakt tänapäeva Venemaa riiklike mälupoliitiliste trendide kohta.

Mõistagi ei ole kriitiline enesevaatlus kerge tulema kontekstis, kus eelmise, vägivaldse režiimi ja praeguse poliitilise eliidi vahel valitseb otsene järjepidevus otsustava katkestuse asemel. Kerge ei ole see üldiselt kultuuris, kus nõrkuse tunnistamine on poliitiliselt kujuteldamatu. Eneserefleksiivsuse iroonilisus seisnebki selles, et esialgu võib see tekitada suuremat segadust – enne, kui hakkab olukorda parandama.^[17] Kui võrrelda Teise maailmasõja järgseid Lääne-Euroopa ning postkommunistlikke Ida-Euroopa mälupoliitikaid, on nende ühisjooneks olnud 20. sajandi kollektiivsete tragöödiate „mäletamine“ esialgu enese ohvri- või isegi märtripositsioonilt ning alles aastaid hiljem enesekriitilisemalt kaasvastutuse, kollaboratsiooni ning süü teemade juurde pöördumine. Venemaa asukohast riigina niisugusel eneserefleksiivse minevikukäsitluse skaalal räägib eelnimetatud Teise maailmasõja lubatava mäletamise piire kehtestav seadus, mis vaikimisi keelab Nõukogude Liidu sõjakuritegude ning Nõukogude-Saksa esialgsest alliansist tõukunud sündmuste käsitlemise. Kui riik määratleb oma identiteeti ja välispoliitilist agentsust nullsumma termineis, ei ole ajaloomälu võistleval julgeolekustamisel piiri ning vastaspoole erinevaid seisukohti respekteeriva debati väljavaated jäävad tagasihoidlikuks. Nii on ka ebavõrdse jõutasakaalu tingimustes, nagu tänapäeva Venemaa suhetes oma endiste vasallriikidega Ida-Euroopas, vastastikuse õiguse tunnistamine jääda minevikusündmuste kulgemise ja nüüdistähenduse osas eriarvamusele pigem idealistlik kujutlus.

Agonistlik mudel jätab õhku ka küsimuse, kuidas kaitsta sõnavabadust ning ühtlasi mitte võimaldada vohada vihakõnel. Euroopa riikide seadusandluses ja õiguslikus praktikas ongi vihakõne ning ajaloolise revisionismi (näiteks holokausti eitamise) teemad kohati problemaatiliselt kokku sõlmunud. On selge, et olukorras, kus mitmed Euroopa riigid ning Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid on holokausti eitamise või kaitse kriminaliseerimisega loonud kaasuse õigustatud piiridest sõnavabadusele – ehk siis määratlenud konkreetse erandi –, jätkuvad riikide katsed kehtestada samalaadseid piiranguid teistegi genotsiidide ja inimsusevastaste kuritegude lubatavale käsitlemisele (näiteks totalitaarsete kommunistlike režiimide kuritegude eitamisele või pisendamisele). Taas kord näeme, kuidas püüd seaduse abil ajaloomälu kristalliseerida ning minevikuteemalisi vaidlusi lõpetada ei lahenda tegelikult lõplikult midagi ega rahusta täielikult kedagi.

Kokkuvõttes on sisulises debatis ikkagi rohkem väljavaateid liikumisel rahumeelsemate rahvusvaheliste mälupoliitiliste suhete suunas kui katseil „oma mälu“ teiste minevikukäsitluste arvel seadusega kaitsta ja kinnistada. Kui mälupoliitilistes vaidlustes saab „teisest“ keegi, kelle minevikukäsitlusega me ei pruugi nõustuda, ent kelle õigust oma ajaloomälu põhjendada ja avalikus väitluses kaitsta me põhimõtteliselt kahtluse alla ei sea, on loodud alus rahumeelsemaks ja sõbralikumaks rahvusvaheliseks kooseksisteerimiseks kui olukorras, kus „meie mälu“ kaitsmine on vaikimisi lubadus „teis(t)e“ hävitamiseks. Agonistlik mälupluralism, mida toetab kriitiline ajaloo uurimine, peaks seega kokkuvõttes edendama arusaamist erinevatest minevikutõlgendustest – ehk küll mitte tingimata viima nende vastastikuse aktsepteerimiseni. Ontoloogilise julgeoleku perspektiivist on eneserefleksiivsus kindlam samm kollektiivse „mina“ stabiilsuse ja jätkuvuse tagamiseks kui kriitikat välistada üritavad katsed sätestada poliitilise kollektiivi jaoks vaid üks lubatav minevikukäsitlus. Absoluutsel kujul on „meie mälu“ julgeolek saavutamatu – ja selle tunnistamine aitaks rahumeelsetele suhetele rahvusvahelises mälupoliitikas pigem kaasa.

^[1] C. v. Clausewitz, On War. Tlk M. Howard, P. Paret. Princeton, 1976 (1831), lk 80.
^[2] Vt Военно-промышленный курьер, 2013, nr 8. http://vpk-news.ru/sites/default/files/pdf/VPK_08_476.pdf.
^[3] Vt E. Berg, Sõjalaadsed sündmused ja neist õõnsalt vastu kõmisev rahvusvaheline kord. Vikerkaar, 2014, nr 10/11.
^[4] Vt D. R. Marples, Open Letter from Scholars and Experts on Ukraine Re. the So-Called „Anti-Communist Law“. Krytyka, aprill 2015.
^[5] Vt nt T. Jüristo, Eufemismid, mis kõlavad tuttavalt. Memokraat, 12.01.2015. http://memokraat.ee/2015/01/eufemismid/.
^[6] J. Aaviksoo, Eesti rahvusliku infojulgeoleku muutunud ohud. Eesti Päevaleht/Riigi Kaitse, 23.12.2009, lk 2; J. Aaviksoo, Infokonfliktid ja enesekaitse. Diplomaatia, 2011, nr 3, lk 5–6; T. H. Ilves, Skeptik Saulusest Pauluseks. Diplomaatia, 2011, nr 3. Vt ka Tarmo Jüristo, Marek Tamme ja Daniel Vaariku asjassepuutuvat debatti: Memokraat, 27.03.2011 (http://memokraat.ee/2011/03/kommentaare-jaak-aaviksoo-artiklile-infokonfliktid-ja-enesekaitse/).
^[7] Vt pikemalt: M. Mälksoo, „Memory Must Be Defended“: Beyond the Politics of Mnemonical Security. Security Dialogue, 2015, kd 46, nr 3, lk 221–237.
^[8] Kopenhaageni koolkonnana käsitatakse erialakirjanduses 1980. aastate teisel poolel Kopenhaageni Rahu-Uuringute Instituudist (COPRI) võrsunud teadlaste lähenemisviisi, kes väitsid julgeoleku olevat sotsiaalse konstruktsiooni, mitte objektiivse seisundi, ning lõid julgeolekuprobleemide diskursiivse loomise ja lammutamise tähistamiseks „julgeolekustamise“ (securitisation) ja „julgeolekutustamise“ (desecuritisation) mõisted. Vt nt B. Buzan, O. Wæver, J. de Wilde, Security: A New Framework for Analysis. Boulder (CO); London, 1998.
^[9] J. Aaviksoo, Infokonfliktid ja enesekaitse.
^[10] Rogožin leidis põhjuse Vene-Eesti sõjaks. Delfi, 19.04.2007. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/rogozin-leidis-pohjuse-vene-eesti-sojaks?id=15616024.
^[11] Vt põhjalikumalt: M. Mälksoo, Criminalizing Communism: Transnational Mnemopolitics in Europe. International Political Sociology, 2014, nr 8, lk 82–99.
^[12] Vt nt ülevaadet: Н. Копосов, Память в законе: Про историю. Русский журнал, 08.04.2014. http://www.russ.ru/Mirovaya-povestka/Pamyat-v-zakone.
^[13] Vt paragrahvi 354.1. Vene Föderatsiooni Kriminaalkoodeksis, http://www.uk-rf.com/glava34.html.
^[14] R. Esposito, Immunitas: The Protection and Negation of Life. Tlk Z. Hanafi. Cam-bridge (UK), 2011, lk 10.
^[15] Vt pikemalt: C. Mouffe, Agonistics: Thinking the World Politically. London, 2013.
^[16] Sealsamas, lk 6–7.
^[17] B. Steele, Ontological Security in International Relations: Self-identity and the IR State. New York, 2008, lk 151.

Aga nende kirjutusviis on väga iseäralik: nad ei kirjuta eurooplaste kombel vasakult paremale, ei ka paremalt vasakule nagu araablased, ega ka ülalt alla nagu hiinlased, vaid põiki ühest paberi nurgast teise, nagu daamid Inglismaal.

Kui ühes intervjuus paluti kord Madis Kõivul kommenteerida oma suhtumist Michel Foucault’ loomingusse, siis oli vastus sellele üsnagi lõbustav: „Foucault’ asjad tunduvad mulle nagu „Gulliveri reisid“ mööda ajaookeani. Omal ajal oli ju ka inimesi, kes Gulliveri seiklusi tõsiseikadena võtsid.“ Olgu selle vastuse taust või tagamõte milline tahes, siiski on tore, et see kommentaar ja see hääl – või õieti, selle hääle kõnekas taandumine – säästab mind alustamise vaevast, sest nüüd tõesti piisab mul „vaid sellega haakuda, jätkata alustatud lauset, seada ennast märkamatult sisse selle hääle piludesse, justkui oleks ta hetkeks vakatades mulle selleks märku andnud“.^[1]

Tõepoolest, seda veidrat ja veiderdavat lauset võiks jätkata, tulekski jätkata nõnda, et see raputaks meie koolitatud mõtlemise kõiki harjumusi ja stampe, nihutaks paigast dotseeriva kõrgteadmise iga koordinaadi, orientiiri ja tasandi, ühesõnaga, pööraks pahupidi kogu selle kummalise taksonoomia – Foucault kui „tõe ajaloolane“, „võimu analüütik“, „teadmise arheoloog“, „seksi kontrrevolutsionäär“, „anarhia loogik“, „hull prantslane“ jne –, mis näiliselt nii osavalt ja oskuslikult kammitseb pööraselt tavatu mõtte meie jaoks nii turvalistesse terminitesse. Mida siis alustuseks soovitada? Ei midagi enamat kui nakatavat naerupahvakut kõigi nende määratluste aadressil: sedasama naeru, mis sünnitab kord „Sõnad ja asjad“, ajendab teisal pilkavalt torkama – „ei, ei, ma ei ole seal, kust te mind otsite, ma olen siin ja naeran teie üle“^[2] – ning annab nõnda Zarathustralegi põhjust hüüatada: „Ja kaotatud olgu meile see päev, mil kordki ei tantsitud! Ja võltsiks kutsutagu iga tõde, mille puhul pisutki ei naerdud!“^[3]

Kui kellegi filosoofiat saab üldse säärase talitsematu naeru kujundiga kenasti kokku võtta, siis on see kahtlemata Foucault. Kindlasti ei ole ta ainus mõtleja ajaloos, kelle puhul naer vahetab välja krampliku tõsiduse vaimu (l’esprit de sérieux), mille Sartre omistas humanistliku subjekti objektiivsustaotlusele. Kui aga Nietzsche puhul väljendab naer vaimuaristokraadi üleolevat põlgust viimase inimese aadressil – „Mis on ahv inimesele? Pilkenaer või piinlik häbi. Ja sedasama peab inimene olema üleinimesele: pilkenaer või piinlik häbi“^[4] –, siis Foucault’ naer meenutab pigem lapseliku õhinaga ennastunustavat pilku, mis seirab rannaliivale veetud kujundite kustumist lainete loksumises, oma jälgede vaikset hääbumist veepiiril. Säärane naer täis seikluslusti, uudishimu, üllatusmomenti ja avastamisrõõmu laotab valla juhuslike sündmuste, ootamatute kohtumiste, riskantsete põrkumiste, aga ka ohtlike vastasseisude ja ähvardavate võitluste ruumi, milles liikumine on paras julgustükk. Michel de Certeau kirjeldab neid Foucault’ rändlemisi ühes portreevisandis nõnda:

„Tema teekond kulges risti-rästi läbi teadmiste ja maade. Ta väisas raamatuid samamoodi, nagu ta sõitis jalgrattaga mööda Pariisi, San Franciscot või Tōkyōt – ühtviisi teravalt ja erksalt tähelepanelik, valmis tabama olgu siis uuel lehepöördel või ümber tänavanurga pöörates sädet mõnest kummalisusest, mis seal seni märkamatuna redutab. Kõik need teisesuse märgid – olgu „pisikesed vääratused“ või tohutud tunnistused – olid tema jaoks mittemõeldu tsitaadid. Need on olemas, ütleks ta, täiesti loetavad, aga veel lugemata, sest need mõjuvad ootuspärase ja kodifitseeritu kõrval üllatustena. Ja kui ta midagi sellist avastas, sõitis ta naerdes edasi.“^[5]

Kindlasti saab selle muretu pealispinna all tajuda ka teistlaadi näovigureid – kõõkse, grimasse, irveid –, mille päritolu on hulga kahtlasem ja mille subjektsus märksa ambivalentsem. Samuti on tõsi, et viimastel eluaastatel võis kõik see võtta süngemaidki toone, peegeldada surmatantsu tontlikke varjundeid, võimendatuna ehk hiiliva lõpu aimusest, kus fiktsioon ja reaalsus, terendus ja tõsiasi imbuvad hämara eristamatuse tsooni, mis neid lakkamatult kahestab. Foucault pole kunagi nii palju naeru lagistanud kui sel ajal, kui ta juba hinge vaakus, täheldab Hervé Guibert, kirjeldades oma intiimsõbra reaktsiooni juttudele ühest müstilisest, salapärasest haigusest nimega AIDS: „Ta kukutas ennast pöörases naeruhoos kanapeelt põrandale: „Vähk, mis võtab ainult homosid, ei, see oleks liiga ilus, et olla tõsi, ma suren naeru kätte!““^[6] Just sellisena, „ühe tohutu ja lõppematu naerupuhanguna“, jääbki Foucault tema mälestusse, sõna otseses mõttes naerust väänlevana, „sellal kui temalt oodatakse, et ta oleks tõsine nagu paavst ja põhjendaks ühte oma seisukohta käitumistavade ajaloost, mille alustalasid ta kõigutas“.^[7]

Laskem siis kõlada lustakal naerul, võõrutamaks inimesi lihtsameelselt uskumast sõnadesse, skeemidesse, väidetesse, fraasidesse, kirjasõnasse jne, mis varmalt tõttavad meile pakkuma suuniseid, seletusi, tõlgendusi, korrektseid lugemisviise. Säärane ülevoolav ja vabastav naer, see teise mõtlemise eksootiline võlu ja veidrus, enese nägemine teise kõverpeeglis, mitteidentsuse pöörane talumatus osutab tegelikult meie enda mõtlemise piiridele, meie paljale võimetusele mõtelda niimoodi, mõtelda endast välja, tühistada see nimetähis, mis seob ja sõlmib meid samasusse, mis niikuinii ei kuulu kunagi meile, mille omistaja, valdaja ja käendaja on alati keegi teine, miski muu – massiivne, raske ja rõhuv kõnetus, katkematu pomin ilma alguse ja lõputa, anonüümne diskursuse kord. See äratundmine aitaks meil seilata mööda neist jahvatavatest karidest ja tõlgendavatest madalikest, vältida eksitavaid kaarte ja peibutavaid abajaid, pürgida avamerele, et jõuda viimaks tundmatule maale, astuda võõrale pinnale, nii nagu Gulliver oma imetabase reisi avastseenis: „ma tahaksin, et diskursus ümbritseks mind tervenisti kui rahulik, sügav ja lõputult avatud läbipaistvus … laseksin ennast vaid diskursuse poolt ja selle sees kanda justkui õnnelik laevavrakk.“^[8]

Tõepoolest, kui naer ongi Foucault’ filosoofiline signatuur, siis Gulliver on õigupoolest tema kontseptuaalne persoon ehk mõistetegelane. Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari järgi tähistab mõistetegelane „seesmist kohalolu mõtte sees, mõtte enda võimalikkuse tingimust, elusat kategooriat, transtsendentaalset elutegelikkust“.^[9] Kui filosoofia seisneb mõistete loomises selle alusel, mida Deleuze-Guattari nimetavad eelfilosoofiliseks immanentsusväljaks ehk mõttepildiks (image de la pensée), siis mõistetegelane on otsekui vahepealne olend, neid kahte vahendav instants, subjektiivsete eelduste kimp, tingimuste kogum või probleemi kehastus, mis üldse teebki mingi mõiste loomise võimalikuks. Mõistetegelane on niisiis filosoofi alter ego, tema filosoofiline eestkostja, fiktiivne suuvooder, kes kehastab neid subjektiivseid eeldusi, millest lähtudes mõtleja räägib, nagu ka seda probleemi, mida ta püüab lahendada. Ühesõnaga: see on mask (kr persona), mida mõtleja tahes-tahtmata, teadlikult või mitteteadlikult – kuid igal juhul oma mina allasurumise, sellest lahtiütlemise hinnaga – on sunnitud kandma, et sünniks uus mõtlemine.

Näiteks Descartes’i cogito eeldab säärast tegelast nagu Idioot – skolastilisele õpetlasele vastanduv süüdimatu isemõtleja (kr idiotes ‘võhik, eraisik’), kes ei tea midagi, kahtleb kõiges, ning kelle nõudmine „evidentsuse järele“ toob nähtavale augud selles, „mida kõik teavad“. Kohtumine idioodiga on nagu sattumine ränka õnnetusse, millest taastumine on äärmiselt vaevaline – me oleme sunnitud õppima mõtlema otsast peale. Nõnda toob iga väljapaistev kontseptuaalne uuendus enesega vältimatult kaasa ka uue ettekujutuse sellest, mida mõtlemine tähendab. Pealegi, nagu väidab Deleuze, on suured mõtlejad loomuldasa seismilised: nad ei arene, vaid edenevad kriiside, jõnksude, nihete, tõugete ja sööstude kaudu. Säärane on nende mõtlemise loogika: pigem ettearvamatu vulkaaniline ahelik kui tasakaalukas stabiilne süsteem. Eriti hästi kehtib see muidugi Foucault’ puhul; alati just kriisiseisus avastab ta uue mõõtme, uue joone, uue suuna.

Eks ta ole, mõisted on nagu hulk laineid, mis tõusevad ja langevad, kuid immanentsusväli on see ainus laine, mis neid kokku ja lahti rullib; ta on absoluutne horisont, liikuv kõrb, mis ei eksisteeri filosoofiast väljaspool, mis on filosoofia tuumale ehk lähemalgi kui filosoofia ise – „see, mida ei saa mõelda ja mida ometi tuleb mõelda“, vahest ehk ülima filosoofilise žestina: „Kas pole viimaks nii, et iga suur filosoof visandab uue immanentsusvälja … me ei kujuta ette suurt filosoofi, kelle kohta ei peaks ütlema: ta on muutnud seda, mida tähendab mõelda; ta ‘mõtles teisiti’ (nagu on sõnastanud Michel Foucault).“^[10] Mõtelda teisiti (penser autrement): võiksime öelda, et sel immanentsusväljal, mille Foucault visandab, muutub uusaegse filosoofia püha kolmainsus ego cogito sum sama sürreaalseks – sama idiootseks või sama ilusaks – nagu seda on „vihmavarju ja õmblusmasina juhuslik kohtumine operatsioonilaual“. Kartesiaanlik „ma mõtlen“ kui igasuguse tõsikindluse lähtepunkt, mis sellisena – kogemuse võimalikkuse tingimusena – säilib isegi Kanti kriitilise pöörde kiiluvees, osutub nüüd ise lõpmatuks ülesandeks: „Modernne cogito, vastupidi, tahab, et mõistetaks täies ulatuses seda vahemaad, mis ühtaegu nii liidab kui ka lahutab eneseteadlikku mõtlemist ja seda osa mõtlemises, mis juurdub mittemõeldus.“^[11]

Mitte-mõeldu mõtte sees (le non-pensé dans la pensée); „kogu modernset mõtlemist läbib mõeldamatust mõtlemise seadus“ (SA, lk 512). Just see mõeldamatu – väljaspoolsus Maurice Blanchot’ tähenduses, kõige kaugem ja samas lähedasim – taaskäivitab mõtlemise iga kord algusest peale, kui kõik näib peaaegu lahenenud olevat. Leibniz on selle kohta toredasti öelnud: „Ma uskusin, et jõuan sadamasse, kuid … mind paisati otse avamerele.“ Kui identsus tarretab mõtlemist ja suretab keha, kinnistab olendi kindlasse asendisse ning ametisse, muudab ta sunnismaiseks ja teenib nõnda olemuslikult valitsevat asjade korda, siis mõtlemine, vastupidi, teeb võimalikuks läbipääsu, ülemineku, kõrvalepõike, ärapöördumise, möödahiilimise – ühesõnaga, ta visandab „pagemisjoone“ kõikide nende diskursuste, distsipliinide ja dispositiivide rägastikust, millesse kogu eluprotsess – „nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ – üha võimukamalt haaratakse. Mõtlemine on niisiis alati eksperiment ja läbielamine ega kunagi tõlgendamine, representatiivsus.

Ühes 1977. aasta intervjuus möönab Foucault, et ta pole iial kirjutanud muud kui fiktsioone,^[12] ja nimetab mujal oma teoseid „kogemusraamatuteks“ (livre-expérience; vastandina tõe- ja tõestusraamatutele). Kogemus on ühtaegu katse ja katsumus – katsumus, millest väljutakse teisenenuna, katse, millega pannakse proovile subjekti vastuvõtlikkus tundmatule: „Ning see kogemus pole ei tõene ega väär. Kogemus on alati väljamõeldis: see on miski, mida igaüks ise fabritseerib.“^[13] Sääraste raamatute eesmärk on viia mõte ühendusse väljaspoolsusega, manada esile võõrapärasus, tekitada nihestav kogemus, „jõuda punktini elus, mis asub võimalikult lähedal ‘läbielamatule’, mis nõuab maksimaalset intensiivsust ja maksimaalset võimatust samaaegselt“.^[14] Seda kõike selleks, et desubjektiveerida subjekt, lahutada ta oma harjumuspärasest maailmast ja oma sisimast identiteedist, lõigata läbi tema ühiskondlikud sidemed, rebida ta iseenda küljest lahti, hävitada või tühistada ta.

Paul Austeri romaanis „Oraakli öö“ mainitakse järgmist episoodi: Flitcroft – täiesti tavaline inimene, abikaasa, edukas ärimees, kellel pole millegi üle kurta – pääseb ühel päeval napilt ehituselt allakukkunud tala eest, mis maandub talle peaaegu pähe. See osutub tema jaoks pöördeliseks sündmuseks: „Flitcroft taipab, et maailm polegi see mõistlik ja korrapärane paik, milleks tema seda pidas, et ta on algusest peale valesti aru saanud ja mitte midagi mõistnud. Maailma juhib juhus. … Kui Flitcroft on lõuna lõpetanud, on ta jõudnud järeldusele, et tal ei jää muud üle kui juhuse hävitavale jõule alistuda ning oma elu mingi mõttetu, täiesti suvalise eneseeitusega segi lüüa. Ta võitleb tulega tule abil, nagu öeldakse, ning vaevumata kodust läbi käima ja perekonnaga hüvasti jätma, isegi pangast raha võtmata, tõuseb ta püsti, sõidab teise linna ning alustab elu otsast peale.“^[15] Toodud mõistulugu passib oivaliselt kirjeldama kogemusraamatu radikaalseid toimeid, mis võivad sind maandada ootamatutes kohtades ja tekitada kujundeid, mille peale poleks sa muidu eales tulnud.

Nii ütleb Foucault oma vangla-raamatuga seoses, et sel tõe ja fiktsiooni, verifitseerimise ja fabritseerimise mängul, olgu see kui ajalooline tahes, on otsesed järelmid meie suhetele meid ümbritseva aktuaalsusega: „Kogemus, mille kaudu me haarame teatud mehhanismide (nt vangistamise, karistamise jne) mõistetavust, ning see viis, kuidas me suudame end neist irrutada neid teisiti tajudes, on ideaalis üks ja sama asi. … Kui raamat ilmus, andsid erinevad lugejad – eeskätt parandusasutuste ametnikud, sotsiaaltöötajad jne – järgmise veidra hinnangu: „See raamat on paralüseeriv. Ta võib sisaldada mõningaid õigeid tähelepanekuid, kuid isegi säärasena on ta selgelt piiratud, sest ta takistab meid; ta seab tõkkeid meie tegevuse jätkamisele.“ Minu arvates see reaktsioon tõestabki, et raamat oli edukas, et ta toimis just nii, nagu olin soovinud. Seda loeti niisiis kui kogemust, mis muudab, mis takistab olemast alati sama või omamast sama suhet asjade ja inimestega, nagu enne raamatu lugemist.“^[16]

Säärase teksti lugemine sunnib mõtlema, ning mõtlemine on alati märk problemaatilisest seisust, kus „ei teata enam, mida teha“ – kus endastmõistetavaks peetud käitumisviisid, tegutsemismallid, kõnemaneerid muutuvad äkitselt kaheldavaks, küsitavaks, keeruliseks, ohtlikuks. Selle tulemusel ei saa enam teatud fraase nii kergesti lausuda, teatud tegusid nii kõhklematult sooritada, teatud asju nii üheselt tajuda, teatud inimesi nii lihtsalt paika panna… Ses mõttes on igasugune uurimistöö – arhiivi kirjeldus à la Foucault – eelkõige diagnostiline ettevõtmine: „Nõnda mõistetud diagnoos ei kehtesta meie identiteedi pidepunkte eristuste mängu kaudu. Ta kehtestab selle, et me oleme erinevus, et meie mõistus on diskursuste erinevus, meie ajalugu on aegade erinevus, meie ‘mina’ on maskide erinevus“.^[17]

Seepärast ei taba kõiksugu vastuväited Foucault’ ajaloolistele ekskurssidele – näiteks panoptikumi analüüsile, stiilis „Kogu seda käsitlust võiks hinnata kui selgelt liialdatut. Benthami pakutud vangla mudelit ei teostatud kunagi täpselt. Pigem on tegu Foucault’d vaevanud õudusmudeliga“^[18] – absoluutselt tema ürituse tuuma. Benthami utoopilise visiooni jäägitu teostumise (empiiriline, pragmaatiline, tehniline) küsimus ei puutu siin üldse asjasse. Mängus pole ju ajalooline seletamine, vaid eksperimentaalne ajalugu: provotseeritud vaatlus, mis sunnib uurimisobjekti läbima mitmesuguseid protseduure, manipuleerimine meetoditega, mille kaudu minevikku sisenetakse, võõritusefekti praktiseerimine, et vabaneda pärssivast tajuautomatismist, ühesõnaga, „kujutlusvõime väljakutse faktidele ja nende naiivsetele või eru-deeritud representatsioonidele“.^[19]

Sel on paradigmaatiline iseloom sõna täpses tähenduses: miski, mis näitab ennast kõrvalt, osutab kuhugi mujale, räägib millestki muust ning säärasena, oma lahtisõlmitud ainulisuses, moodustab uue mõeldavuse ruumi või loetavuse konteksti, ühendades seeläbi rea nähtusi, mille sugulust ei pruugi treenitud ajaloolase pilk muidu märgata. Foucault on hoopis „uus kartograaf“ (Deleuze), kes iga oma seiklusega tekitab uue suhte iseendaga, loob võimaluse olla teisiti, avastab uue problemaatika senitundmatu asupaiga ja mängib ümber koordinaadid „meie endi kriitilisele ontoloogiale“ – tema raamatute lugemine ongi õieti siirdumine Gulliveriga pikemale kogemusreisile. Kas ei peaks sel juhul kriitiku nördinud hüüatus, „Milline narrus! Rääkivaid hobuseid ei ole ju olemas!“, meis esile kutsuma laia muige?

Ja ometi, usaldada end mere hoolde, „suure, kõigest väljapoole jääva ebakindluse meelevalda“,^[20] sulgeda ennast laevale, kust pole võimalik põgeneda, rajada kogu lootus ainuüksi tähtedele – see ei ole normaalne. Tõepoolest, kes on võimeline leiutama uue stiili, kes suudab välmida uusi lausungeid, kes tahab kirjutada teisiti – kirjutada selleks, et ennast muuta, et kaotada oma nägu –, on hullumeelne. Algupäratu olendina, kel pole ei isamaad ega sünniaega, saab tema laevasõidust absoluutne Reis või Läbikäik; ta on n-ö läbikäiguvang (le prisonnier du passage), nagu Foucault ütleb „Hulluses ja arutuses“: „Kuid et tal ei saanud olla ega pidanudki olema muud vanglat peale läve, siis järelikult peetakse teda kinni just üleminekukohas. Ta on seatud väljaspoolsuse sisse, ja vastupidi – seespoolsusest välja. … Ainult see viljatu ala kahe maa vahel, millest kumbki ei saa temale kuuluda, on hullu kodumaa; seal, ainult seal on tal oma tõde.“^[21]

Just see heitliku saatuse voogav pind, see mere lõpmatu rahutus, tema hulluse vedel maailm avab tolle päristise valla, mille varjatud võlu meelitab, ent millesse kätketud võigas tumedus on lõpmatult rusuv ja eemaletõukav – võiksime öelda, et sel on abjektiivne (ei subjektiivne ega objektiivne, vaid väljaheiteline) loomus. „Kui astutakse kord väljapoole seda, mida on mõeldud varem, kui söandatakse seigelda väljapoole tuttavat ja rahustavat, kui ollakse sunnitud leiutama uusi mõisteid tundmatute maade jaoks, siis meetodid ja moraalisüsteemid varisevad kokku ning mõtlemine muutub (nagu Foucault ütleb) „hukatuslikuks aktiks“, vägivallaks, mille esimeseks ohvriks saadakse ise.“^[22] See väljaspoolsus jääb ühtlasi markeerima ka Gulliveri saatust; võttes oma võimu rüppe narridelaeva, millega hullumeelsed seiklesid oma mõistuse otsinguil, kannab ta ka oma kõige kuulsamat jutustajat lakkamatult ühelt saarelt teisele.

Juhtus nii, et tema ilmudes „ei tundnud keegi teda ära, keegi ei teadnud, kust ta tuleb. Ent ta rääkis liiga palju imelikke jutte, mis tundusid teistele ühtaegu nii võõrad kui ka tuttavad. Ta teadis liiga palju üldtuntud saladustest, et mitte olla pärit teisest, ehkki väga lähedasest maailmast“.^[23] Kui narr meenutab igaühele tema enda tõde, siis mida näitavad meile Gulliveri rännakud, tema fantastilised reisid piki ajaookeani? Nende rännakute fiktiivne kangelane on „eksperimentaalne mina“ – roll, millest meil on lootust väljuda täiesti teisenenud kujul. Gulliver allutatakse metamorfoosidele, temaga tehakse rida eksperimente, mille käigus katsetatakse erinevaid kogemuslaade, et näha, mil määral on teatud maailmas olemise viis tarbetult piirav ja ahistav – siin on kaalul ei rohkem ega vähem kui ümberkujundava kogemuse võimalikkus. Nihestused, mis järgemööda kitsendavad, laiendavad, moonutavad ja mõnikord klaarivad meie suhteid nii teiste kui iseendaga, võimaldavad kombata neid piire, mida tähendab olla inimene, ning see kogemus võib osutuda põhjapanevaks, radikaalseks, destruktiivseks.^[24]

Iga järjekordne reis toob minategelasele kaasa uusi alandusi, teotusi ja katsumusi, mis kõik õõnestavad tema arusaama endast kui inimesest (näiteks Brobdingnagis on Gulliver kahanenud peopesa suuruseks, teda kantakse ringi polsterdatud karbis, ta on sunnitud pidama mõõgavõitlust rottidega ning peab alandavalt turnima õuedaami rinnanibul). See lakkamatu perspektiivimuutus hakkab pikapeale mõjutama tema otsustusvõimet maailma kohta. Eriti äärmuslik ja ränk vaatepunktinihe, orientatsioonikadu tabab Gulliveri tema neljandal ja viimasel reisil. Ta saabub maale, kus inimolendid on mandunud loomatõug, keda orjastavad ja põlastavad ülimalt ratsionaalsed hobused. Jähuud on räpased olevused, kellel puudub keel ja igasugune kontroll oma kirgede üle, samas kui hiihnhmid elavad puhast, korrapärast ja rahulikult kulgevat elu. Alguses ei tunne Gulliver jähuudes ära oma liigikaaslasi, kuid
hiihnhmid haistavad otsemaid tõde, hoolimata tema riietest ning silmanähtavast kõne- ja mõtlemisvõimest. Viimaks on Gullivergi sunnitud tunnistama oma sugulust jähuudega, kuid see äratundmine tõukab teda veelgi rohkem hiihnhmide kommete omaksvõtu suunas, et ühemõtteliselt eristuda oma kaasolenditest.

Alatasa tuleb Gulliveril kirjeldada oma võõrustajatele Inglismaad ja Euroopat, ning kuigi ta võtab „ülistada oma kallist isamaad stiilis, mis oleks tema vääriline“, järeldatakse tema jutust hoopis, et „teie pärismaalaste suurem hulk on kõige
õelam vaklade tõug, keda loodus iial on lubanud maapinnal ringi roomata“.^[25] Ja tõepoolest, oma rännakutelt koju naastes avastab Gulliver, et tema naine ja lapsed tekitavad temas tülgastust nii oma lõhna kui välimuse poolest. Isegi enda kujutist peeglis on tal valus vaadata, sest see meenutab talle, et ta pole enamat kui kõnevõimega õnnistatud jähuu.
Hiihnhme jäljendades võtab ta omaks hobuse kõnnaku, kõneleb rõhutatud hirnatusega ning perekonna eest varju otsides leiab, et ainult tema kaks hiljuti soetatud hobust, kellega ta vestleb neli tundi päevas, mõistavad teda täielikult. Elanud läbi laevahuku, kogenud häbi ja alandust, pannud viimseni proovile oma keha ja vaimu piirid, väänatuna ja moonutatuna, on Gulliver lõpuks valmis heitma ankrusse oma aias, hoides ühiskonnaga turvalist distantsi, tunnetades teravalt inimsoo üldist väärtusetust ning oma rahvuskaaslaste upsakust, edevust ja rumalust. Nõnda palub ta raamatu lõpuridades neid jähuusid, kellel on kas või raasuke uhkuse rumalat pahet – see tähendab, kõiki inimolevusi –, „mitte söandada mu silma alla tulla“ (GR, lk 201). Milline antihumanistlik lõppvaatus!

Kas ei terenda meil siingi, nende kirjelduste taustal, Foucault’ vabastav naer? Kas ei heiasta ühe roimari hukkamise erakordne vaatepilt – „Kurjategija kinnitati toolile selleks otstarbeks püstitatud tapalaval ja ta pea löödi maha umbes neljakümnejalase mõõga ainsa löögiga. Veenid ja arterid purskasid sellisel hiiglahulgal verd ja nii kõrgele ning nii kaua, et isegi suur purskkaev Versailles’s ei saa selle vastu. Pea kukkus aga niisuguse mürtsuga tapalava põrandale, et pidin võpatama, kuigi olin sealt vähemalt pool inglise miili eemal“ (GR, lk 79) – omakorda „Valvata ja karistada“ üle igasuguse võlli küündivat avastseeni? Kas ei mana professorite ettepanek emakeele parandamiseks – „Kuna on ju selge, et iga hääldatud sõna põhjustab teatud määral meie kopsude kulumist ja järelikult aitab lühendada meie eluiga. Seepärast pakuti järgmist lahendust: et sõnad on ainult asjade nimed, siis oleks kõigile palju mugavam kanda endaga kaasas neid asju, mis on vajalikud selle väljendamiseks, mille üle tahetakse keskustella“ (GR, lk 124) – esile „Sõnade ja asjade“ klassikalise representatsiooniteooria?

Oma järelsõnas lükkab Gulliver kirglikult tagasi nende väited, kes „peavad mu „Reiside“ raamatut ainult mu aju väljamõeldiseks, ja on läinud isegi vihjeteni, et hiihnhmid ja jähuud eksisteerivad niisama vähe kui „Utoopia“ elanikud“ (GR, lk 204). Tõepoolest, Gulliveri kirjeldatavad paigad on hoopis heterotoopiad – täielik väljaspoolsus, mis on säärane vaid suhtes meile loomuliku ja endastmõistetavaga: „Utoopiad pakuvad lohutust … Heterotoopiad aga tekitavad rahutust, ja ilmselt just seepärast, et nad vargsi õõnestavad keelt, kuna ei lase üht või teist asja nimetada; nad purustavad tavalised üldnimed või ajavad need lootusetult segamini, hävitavad juba ette ‘süntaksi’ – ja mitte ainult selle, mis moodustab lauseid, vaid ka tolle varjatuma süntaksi, mis paneb sõnad ja asjad ‘ühte hoidma’ (üksteise kõrval ja vastas olema)“ (SA, lk 11). Niisiis, ei koht ega mittekoht, vaid kohatus – kohmetus või kohkumus selle ees, et puudub ühine koht, puudub see „operatsioonilaud“, mis võimaldab mõtlemisel olevatega suhestuda, mis lubab sõnadel ja asjadel kohakuti asetuda, mis laseb keelel ruumiga läbi põimuda.

Modernsel ajajärgul saab selleks puuduvaks operatsioonilauaks (s.o igasuguse positiivsuse aluseks) inimene ise. Just inimese mina on see koht, mis garanteerib mõtlemise ja olemise ühtsuse, mis aegade algusest iseloomustab filosoofilist pürgimust terviku poole. Sellest vaatepunktist omandab kantilik küsimus „Mis on inimene?“ otsustava tähtsuse, sest väidete „ma mõtlen“ ja „ma olen“ evidentne ühteseotus klassikalises diskursuses osutub nüüd modernsuses täiesti läbipaistmatuks. Seda keerukat sasipundart pole ometi võimalik lahti harutada, s.o analüütiliselt laiali laotada muul moel, kui läbi raiudes nagu Gordioni sõlme, teisisõnu, mingi põhjapaneva otsuse vahendusel. Kuid selle otsuse (ld decisio, sks Entscheidung, sõna-sõnalt: äralõige) tulemusel muutub inimene kaksikolendiks, empiirilis-transtsendentaalseks dubletiks, kahemõtteliseks figuuriks, mis nüüd esitub iseendale millegi täiesti väljaspoolsena. Niiviisi saab inimesest ühtlasi mittemõistmise paik, pelk „rebend asjade korras“ (SA, lk 20).

Seda väljaspoolsust, nagu öeldud, võiks Foucault’ puhul käsitada naeruna – nimelt ääretu lageda välja kohal edasikanduva naeruna, mis tärkab eikusagilt ja sumbub olematuses. Säärasena nihestab see naer näiliselt veatu pealispinna, tekitab kriitilise distantsi, võimaldab märgata libisemisi millegi öelda-tahtmise ja selle tahtmatult lausutu vahel, avades nõnda võimaluse mõtelda teisiti. Ta pole mitte printsiip, vaid potentsiaalsus. Ning selle potentsiaalsuse õõnsuses, kus hajub sõnade ja asjade illusoorne ühisruum, kerkib inimese ja keele vahekord taas pinnale kogu oma hukutavas hiilguses: „Õhtumaa kultuuris pole inimese olemine ja keele olemine kunagi saanud koos eksisteerida ja teineteisega liigenduda. Nende ühitamatus on olnud üks meie mõtlemise põhijoontest“ (SA, lk 532).

Kas seda täitmatut sügavikku või põhjatust – milles me ise eksisteerime ja kõneleme – on üldse lootust mingi senitundmatu mõtlemisega ületada, tekitatud rebendit või haava kuidagi ravitseda? Foucault näib jätvat küsimuse lahtiseks, olgugi mööndes, et tänapäeval on võimalik mõelda veel ainult tühjuses, mis jääb maha kadunud inimesest, keda taga nutta pole mingit põhjust, otse vastupidi: „Kõigile neile, kes soovivad veel kõnelda inimesest, tema valitsemisest või vabastamisest, kes ikka veel esitavad küsimusi selle kohta, mis on inimene oma olemuses … ja kes üldse ei soovi mõelda ilma, et nad otsemaid mõtleks, et just inimene on see, kes mõtleb – kõigile neile kohmakatele ja moondunud refleksioonivormidele ei saa vastu panna midagi muud peale filosoofilise naeru, või teisisõnu, hääletu naeru“ (SA, lk 538).

Võiksime spekuleerida, et see uus mõtteviis saabub ühel päeval koos Gilles Deleuze’iga, mispuhul Gulliveri vahetab välja kapten Ahab ning kuningas Oidipuse (veel üks Foucault’ mõistetegelane, kes tuleb mängu võimu mõistega seoses) kirjutaja Bartleby. Kuid see on hoopis tulevane lugu. Meie oleme siin ja praegu, anno domini 2015. Diskursuse vaikne voogav vägi on juba mõnda aega kombanud kaugeid randu, visalt ja järjekindlalt ajanud nähtamatuid vagusid, ajapikku on selle lõpmatu loksumine uhtunud kaldale mõttehiiu riismed ja pudemed. Hea aasta Maarjamaale, enamgi veel, hea aastatosin.^[26] Olgu Foucault’ mekk milline tahes,^[27] meil kui metsarahval tuleb kõigepealt alla neelata ja ära seedida see, kelle lõppu „Sõnade ja asjade“ viimane lõik nii meeldejäävalt ennustab – „inimene kaob, kustub just nagu rannaliivale joonistatud nägu“ (SA, lk 608). Ja miks mitte teha seda vaiksete hirnatuste saatel, kuni ta
sõna otseses mõttes lõhkeb naerust: tema absoluutselt tõsine, liikumatute huulte ja silmadega nägu puruneb kildudeks naeru mõjul, mis ei ole tema naer, mida keegi ei kuule ja mis tuleb eikusagilt.^[28]

^[1] M. Foucault, Diskursuse kord. Tlk M. Tamm. Tallinn, 2005, lk 7.
^[2] M. Foucault, Teadmise arheoloogia. Tlk K. Sisask. Tartu, 2005, lk 24.
^[3] F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk J. Palla. Tallinn, 2006, lk 181.
^[4] Sealsamas, lk 10.
^[5] M. de Certeau, The Laugh of Michel Foucault. Rmt-s: M. de Certeau, Heterologies: Discourse on the Other. Minneapolis, 1986, lk 194. Tsitaadi on tõlkinud Mirjam Lepikult, vt tema tundlikult kirjutatud järelsõna „Michel Foucault, filosoofiline nägija“, rmt-s: M. Foucault, Valvata ja karistada. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2014, lk 451–475.
^[6] H. Guibert, Sõbrale, kes ei päästnud mu elu. Tlk T. Arot. Tallinn, 1996, lk 12.
^[7] Sealsamas, lk 21.
^[8] M. Foucault, Diskursuse kord, lk 8.
^[9] G. Deleuze, F. Guattari, Mis on filosoofia? Tlk A. Saar. Tallinn, 2014, lk 9.
^[10] Sealsamas, lk 53–54.
^[11] M. Foucault, Sõnad ja asjad. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015, lk 507 (edaspidi: SA).
^[12] „Tean väga hästi, et ma pole iial kirjutanud muud kui fiktsioone, väljamõeldisi. Ometi ei taha ma sellega öelda, et nad on väljaspool tõde. Mulle näib, et on võimalik panna fiktsioon tööle tõe sees, kutsuda fiktsioonidiskursusega esile tõeavaldused ning teha nõnda, et tõediskursus vallandab, fabritseerib midagi, mida veel ei eksisteeri, ühesõnaga „välmib“ [fictionne]. Nii „välmitakse“ ajalugu lähtudes poliitilisest tegelikkusest, mis ta tõeseks muudab, nii „välmitakse“ poliitikat, mida veel ei eksisteeri, lähtudes ajaloolisest tõest.“ M. Foucault, Power/Knowledge: Selected Interviews and Other Writings. Toim. C. Gordon. New York, 1980, lk 193.
^[13] M. Foucault, Power. Toim. J. D. Faubion. London, 2000, lk 243.
^[14] Sealsamas, lk 241.
^[15] P. Auster, Oraakli öö. Tlk T. Randus. Tallinn, 2007, lk 18.
^[16] M. Foucault, Power, lk 244–246.
^[17] M. Foucault, Teadmise arheoloogia, lk 118.
^[18] M. Lotman, Michel Foucault: anarhia loogika. Rmt-s: M. Foucault, Diskursuse kord, lk 88.
^[19] Ajaloo kui eksperimenteerimise kohta vt: Alter histoire. Essais d’histoire expérimentale. Toim. D. S. Milo, A. Boureau. Pariis, 1991.
^[20] M. Foucault, Hullus ja arutus. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2003, lk 25.
^[21] Sealsamas, lk 24–25.
^[22] G. Deleuze, Negotiations, 1972–1990. Tlk M. Joughin. New York, 1995, lk 103.
^[23] M. Foucault, Hullus ja arutus, lk 25–26.
^[24] Vt T. O’Leary, Foucault and Fiction: The Experience Book. London; New York, 2009, eriti 7. ptk „Experimental Subjects: Swift and Beckett“ (lk 116–137), millele kaks järgmist lõiku toetuvad.
^[25] J. Swift, Gulliveri reisid. Tlk L. Anvelt. Tallinn, 2007, lk 88 (edaspidi: GR).
^[26]Tõepoolest, viimase kaheteistkümne aasta jooksul on Foucault’ kaanonisse kuuluvast kaheksast raamatust eesti keeles ilmunud koguni viis: „Hullus ja arutus“ (1961), „Sõnad ja asjad“ (1966), „Teadmise arheoloogia“ (1969), „Valvata ja karistada“ (1975), „Seksuaalsuse ajalugu I“ (1976). Puudu on „Kliiniku sünd“ (1963) ning mõneti vähemolulised „Seksuaalsuse ajalugu II, III“ (1984). Kui lisada siia tõlkevalimik „Teadmine, võim, subjekt“ (2011) ning paar lühiteksti, siis võiks väita, et Foucault on eesti kultuuriruumis kõige mahukamalt esindatud 20. sajandi mõtleja. Veel paarkümmend aastat tagasi oleks säärane seis olnud ideaalilähedane, kuid pea 4000 lehekülge kogutud kirjutisi „Dits et Ecrits“ (1994) ning uue sajandi künnisel alanud ja tänaseks lõpusirgele jõudnud Collège de France’i loengukursuste väljaandmine (kokku 13 köidet) on Foucault’ mõttepärandi omastamise kandnud taas kord tõusulainena tuleviku radadele.
^[27] Viitan siin Eik Hermanni toredale arvustusele: E. Hermann, Michel Foucault’ maitse. Sirp, 10.06.2011.
^[28] M. Foucault, See ei ole piip. Tlk K. Sisask. Tallinn, 2004, lk 38.

Unistus digitaalsest nirvaanast

Märt Rask võib endaga rahul olla. Kui toonane justiitsminister 2002. aastal riigikogu ees e-valimiste eelnõu kaitses, polnud tema silmis kaalul ei midagi vähemat kui kuvand Eestist kui progressiivsest riigist. E-valimiste elluviimine näitas Raski sõnul, „kas me oleme kaasaegsed, kas me anname õigusliku aluse selleks, et edendada elektroonika võidukäiku ja inimeste vaba tahte avaldamist selle kaudu, või me oleme tagurlikud ja ütleme, et ei, meie sellega ei tegele. Nii et siin on valik uue ja vana vahel“.^[1] Kolmteist aastat hiljem pole kahtlust, et Raski küsimus on saanud jaatava vastuse: e-riigist on saanud meie rahvusliku identiteedi lahutamatu osa, Eesti edasipüüdlikkuse sümbol.
E-valimiste järel postitatakse Facebooki „ainult Eestis“-sõnumiga postitusi ning e-residentsuse projekti müüakse nagu Jakob Hurda „saagem vaimult suureks“ projekti 21. sajandi reinkarnatsiooni.

See e-patriotism pole kõigest oma naba digitaalse imetlemise sündroom – meid tunnustavad ka välismaised kommentaatorid. Maailma juhtivad väljaanded avaldavad artikleid pealkirjadega nagu „Kadestades Eesti digitaalset valitsust“ ja „Teekond Eestini: Kuidas jõuda digitaalsesse nirvaanasse“. Neis hüperboolsetes edulugudes kirjeldatakse Eesti muljetavaldavat e-taristut – erinevaid digitaalseid avalikke teenuseid ühendavat X-teed, internetivalimisi, digiretsepti ja digiallkirjastamist. Samas antakse ka tavaliselt nõu, kuidas teised, mahajäänumad riigid (millegipärast on eriti populaarne näide Prantsusmaa – eks rahvuslikud stereotüübid ole siingi mängus) oma valitsemist reformima peaksid, et nemadki progressiivse Eesti tasemele jõuaks.^[2] Võiks arvata, et märtsikuu Foreign Affairsi lugedes nohistas üks vanemapoolne härrasmees Padise kandis rahulolevalt vuntsi ja lõi ühele suletud toimikule templi: „Mission accomplished“. Ainult et see digitaalne nirvaana peaks liberaalse demokraatia toetajatel tundlad võbisema ajama.

E-kodanikest e-tarbijateni

Meenutagem korraks e-riigi ajalugu. Üldjoontes toimus digipööre 90ndate alguses kahel paralleelsel suunal. Esimene neist puudutas riigiasutuste sisemise korralduse internetistamist: loodi riigiasutuste meiliaadressid (esimesena 1991. aastal riigikantseleis), vabariigi valitsuse ftp-serverid (1994), asutustesisesed intranetid, ministeeriumide kodulehed ja lõpuks ühtne ligipääsusüsteem riik.ee. Alates 2000. aastast toimuvad valitsuse istungid paberivabalt, mida Eesti riigijuhid on aastaid uhkelt väliskülalistele demonstreerinud kui e-riigi sümbolit. Huvipakkuvam on aga teine suund, mis puudutab kodanike ja riigi suhestumist. See areng sai alguse 1997. aastal „Tiigrihüppe“ projektiga, mille eesmärk oli suurendada eestlaste ligipääsu arvutitele, luues avalikke internetipunkte ja arvutiklasse, koolitades arvutiõpetajaid ja koostades eestikeelseid õppeprogramme. „Tiigrihüppe“ vajalikkust põhjendati ühemõtteliselt demokraatia arendamise ja avaliku ruumi laiendamisega: internet kiskuvat maha hierarhilised piirid ja võimendavat just väikerahva häält. „Internetis kaalub iga eestlase mõte ja sõna täpselt nii palju, nagu ta väärt on, ja kaalub võrdselt ameeriklase, venelase, sakslase või jaapanlase mõtte ja sõnaga“, nagu ütles Lennart Meri.^[3] Sama loogika järgi oli „Tiigrihüppe“ arvutikoolituse eesmärk vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, tagades ligipääsu internetile ka maakohtades ja õpetades arvutikasutamist neile inimestele, kelleni internet orgaaniliselt ei pruugiks jõuda.

Uuel sajandil jätkus e-riigi arendamine osalusdemokraatia ja kodanikuhariduse tähe all. 2001. aastal loodud portaal Täna Otsustan Mina, kus kodanikud said kommenteerida seaduseelnõusid ja pakkuda ise välja uusi algatusi, pidi tooma riiki inimestele lähemale ja samas võimaldama kodanikel lähemalt tutvuda seadusloome mehhanismidega. ID-kaardi käikulaskmine 2002. aastal  andis võimaluse valimiste internetti kolimiseks: esimesed kohalikud e-valimised toimusid 2005. aastal ja riigikogu e-valimised 2007. aastal. Ka neid uuendusi kirjeldati demokraatia edendamise kaudu: hõlpsam hääletamine pidi tõstma valimisaktiivsust ja tooma eeskätt noori valimiskastide juurde. See oli viis, nagu ütles Mart Laar, tuua Eestisse „rohkem demokraatiat“ – või „paremini välja selgitada valija tegelikku tahet“, kui kasutada Märt Raski sõnu.^[4] Raski, Laari ja Meri sõnastuses tähendas e-riigi progress võrdsemat ligipääsu avalikule ruumile, suuremat osalust demokraatlikus protsessis, paremat arusaamist riigi toimimisest ja eeskätt noorte võimustamist riigi asjades kaasalöömiseks.

Kuid „progress“ on keeruline sõna, natuke nagu „eestluski“. Need on terminid, mis tunduvad pealtnäha iseenesestmõistetavad, ent eri inimesed võivad nad sisustada vägagi vastukäivate tähendustega. Nii nagu õige eestlus võib ühele inimesele tähendada kultuurilisi erinevusi austavat kosmopoliitsust ja teisele traditsiooniliste pereväärtuste kaitset, nii on ka progressiivse arengu tähendus erinev, sõltuvalt sellest, kelle käest küsida. Sellel e-riigi visioonil, millest kirjutavad Bloomberg ja Foreign Affairs ning mis domineerib praegu ka meie kodumaises arutelus, pole palju ühist Lennart Meri visandatud arutleva online-demokraatiaga. „Progress“ Bloombergi võtmes rõhutab avaliku sektori kuluefektiivsust, äritegevust soodustavat kiiret bürokraatiat ja head digitaalset taristut. Selles uues „digitaalses nirvaanas“ ei ela mitte aktiivsed kodanikud, kes nutifonide abil osalevad oma kodulinna eelarveplaneerimisel, annavad tagasisidet uutele seaduseelnõudele ja valivad söögipausi ajal parlamenti, vaid ühelt poolt tarbijad, kes suhtlevad riigiga eeskätt siis, kui neil on vaja tasuda makse või saada kätte digiretsepti, ja teisalt ettevõtjad, kelle jaoks digimaailm tähendab ajavõitu asjaajamisel ja uusi ärivõimalusi. Selle maailma e-riik koosneb erinevatest X-tee teenustest, online äri- ja kinnisvararegistritest, digiretseptist ja e-residentsusest. See on maailm, kus „Eestini jõudmist“ mõõdetakse nelja indikaatori põhjal koostatud „digitaalse evolutsiooni indeksiga“, millest kolm mõõdavad ärikeskkonna seisu ja ainult üks mõõdab valitsemisinstitutsioonide digitaalset arengut, põhiliselt selleks, et teha kindlaks, kuivõrd need institutsioonid äri soodustavad.^[5] Nii nagu sajandialguse demokraatiakeskne e-riigi utoopia, annab ka Bloombergi e-riik tehnoloogilistele lahendustele laiema tähenduse, mis struktureerib mitte ainult rahvuslikku identiteeti, vaid ka põhimõttelisi arusaamu riigi ja kodanike suhetest. Ent need kaks nägemust on radikaalselt erineva sisuga.

Meri, Raski ja Laari visioon e-riigist nägi riigi ja inimeste vahelist suhtlust kui dialoogi, kus riigi ülesandeks on lihtsustada ühiskondlikes asjades kaasarääkimist. Selles nägemuses pole riigi põhiline töö mitte konkreetsete avalike teenuste pakkumine, vaid ühiskonna eri liikmete kokku toomine arutlemaks ja kokku leppimaks, mida me ühiskonnana üldse riigi tasandil saavutada tahame. Nimetagem seda arusaama e-kodanike riigiks. See arusaam e-riigist on jätkuvalt elus, ergastudes aeg-ajalt valdavalt vabakonnast võrsunud ettevõtmiste näol, näiteks Tartu linna kaasav eelarveplaneerimine, mis kasutab online-keskkonda harimaks tartlasi fiskaalpoliitika küsimustes ja samas lahendades kogukonnaelu probleeme asjaosaliste endi osavõtul. Kui poliitikud ja riigiametnikud räägivad e-riigi eduloost, kasutavad nad valdavalt aga hoopis Bloombergi ja Foreign Affairsi termineid: meil on rohkem digitaalset infrastruktuuri, rohkem start-up’e, rohkem digitaalseid teenuseid, mis kiirendavad äritegevust ja õhendavad riiki. Inimeste suhe riigiga ei põhine siin kahepoolsel, kollektiivsel dialoogil, vaid individuaalsetel tarbijasuhetel, mida struktureerivad pealtnäha objektiivsed kuluefektiivsuse- ja tõhususenõuded. Nimetagem seda visiooni e-tarbijate riigiks. E-riik on loonud Eestile küll muljetavaldava rahvusvahelise kuvandi, ent selle käigus on muutunud meie arusaam riigi ja ühiskonna suhtest ning seda suunas, mis viib pigem düstoopiasse kui nirvaanasse.

Utoopilisest nägemusest sotsiotehnilise reaalsuseni

Lihtne oleks arvata, et teekond e-kodanike riigist e-tarbijate riigini on vaid poliitikute pahatahtlikkuse tulem. Pole ju uudis, et „kaasamine“ ja „osalusdemokraatia“ on meie poliitilisel aruteluväljal küll populaarsed loosungid, aga praktikas nähakse kaasamist pigem tüütu formaalsusena, mida on ka „vanamoodsal“, offline-meetodil kõige mõistlikum rakendada ministeeriumide väljatöötatud eelnõudele lühikese etteteatamisajaga heakskiidu saamiseks.^[6] Nii võiks pessimistlik vaatleja hõlpsasti näha e-riigi demokraatiadiskursuses ilusat retoorikat, mille taga varjab ennast palju pahatahtlikum sotsiaalse regulatsiooni projekt. See aga oleks mitmel põhjusel eksitav lähenemine. Esiteks pole põhjust arvata, et e-kodanike riigi visionäärid oleksid kuidagi ebasiiramad kui e-tarbijate riigi eestkõnelejad; kui see oleks nii, poleks „Tiigrihüppe“ projekti investeeritud muljetavaldavat poolt miljardit krooni ega oleks ka Täna Otsustan Mina portaali täienduste ja paranduste abil paremini funktsioneerivaks osale.ee-ks ümber disainitud.

Teiseks keskenduks selline lähenemisviis puhtalt tehnoloogia ideoloogilisele funktsioonile ja jätaks tähelepanuta tehnoloogia enda toimimise. Lühidalt: e-riigi lahendused pole olulised mitte üksnes selle pärast, milliseid ideoloogilisi tähendusi nad kannavad, vaid ka selle pärast, mida nad praktilises elus korda saadavad. Süsteemid, mis teevad edukalt seda, mida nad teha lubavad, legitimeerivad sellega ka oma sümboolset väärtust, ning vastupidi, vidin, mis ei tööta, nagu lubatud, jätab pleki ka temaga seostatud tähendusväljale. See, milliseid käitumisharjumusi tehnoloogilised lahendused tekitavad ja kinnistavad, kujundab ühtlasi meie arusaama normaalsest riigiga suhtlemisest. Tehnoloogia ja poliitika on e-riigi süsteemides omavahel lahutamatult seotud. Võiks isegi öelda, et tehnoloogia kaudu etendatakse (enact) ideoloogilisi rolle.^[7] Just vaadeldes seda, kuidas e-kodanike riigi ideoloogiat konkreetsetes lahendustes ellu üritati viia, saamegi paremini mõista, miks see projekt nii otsustavalt läbi kukkus ning kas me üldse peaksime selle visiooni kadumist kahetsema.

Interneti abil osalusdemokraatia ehitamine põhines juba algusest peale liignaiivsetel eeldustel. Osalusportaali Täna Otsustan Mina autorid eeldasid, et peamine barjäär inimeste ja riigi vahel on bürokraatia: seadusloomes kaasa löömine on tehtud liiga keeruliseks, selleks on vaja liiga palju juriidilist kompetentsi ja liiga palju eri ametnikega taidlemist; TOM pidi looma lihtsa veebifoorumilaadse keskkonna, kus inimesed saaksid minimaalse modereerimise tingimustes oma ideid välja käia, riigiasutustele oli seevastu pandud kohustus teatud populaarsuse kogunud ettepanekutele formaalselt vastata. Toonane peaminister Mart Laar kinnitas, et aja jooksul tekib just portaali kodanikuharidusliku funktsiooni kaudu inimestel kompetents seadusloomes kaasa lüüa ja eestlaste loomuomane terve mõistus aitab vältida portaali muutumist „auru välja laskmise kohaks“.^[8] See mõttekäik sobis hästi Laari ja toonase paremliberaalse valitsuse väärtustega, mis rõhutasid ühelt poolt riigi minimaalset sekkumist ja inimeste isiklikku vastutust ning teisalt sõnavabaduse olulisust. Samas sobis see loogika ka internetigurude peavooluarusaamaga veebist kui võrdsustavast, anarhilisest keskkonnast. Selle idee juured ulatuvad Ränioru sünniaastatesse 1970ndatel, kui noored mässajatest programmeerijad nägid internetis vastukaalu üha repressiivsemale riigiaparaadile.^[9]

Ent nagu Evgeny Morozov on ilmekalt näidanud, pole internetis midagi, mis teeks teda loomuomaselt demokraatlikuks. Internet ei eksisteeri offline-ühiskonnast eraldi, seal toimuv peegeldab nii ühiskondlikke võimustruktuure kui ka konkreetseid rakendusi, milles suhtlus toimub. Twitter, kus sõnavõtud on piiratud 160 tähemärgiga ja mille algoritmid lükkavad ootamatult populaarsust kogunud sõnumeid uudisvoos kõrgemale, soodustab negatiivse iseloomuga sõnavõtte, samas kui blogikeskkond WordPress, millel on kõrgetasemelised vihakõnet filtreerivad algoritmid ja mis keskendub blogiautorite võimustamisele, soodustab rohkem mõtestatud arutelu. Ebademokraatlikud režiimid nagu Venemaa suudavad rakendada mõlemaid süsteeme enda teenistusse, näiteks palgates tuhandeid trollifarmides töötavaid aktiviste kommentaariumidesse režiimile soodsat fooni looma, võimukriitilisi autoreid verbaalselt mättasse lööma ja üldiselt viisakat arutelu võimatuks tegema. Selmet eeldada, et iga tegevus, kui ta on internetis, toimub vabamalt kui päriselus (lähenemisviis, mida Morozov nimetab solutsionismiks), peaksime vaatlema konkreetseid rakendusi ning seda, kuidas nende rakenduste disain ja ümbritsev ühiskondlik kontekst soodustab demokraatlikku arutelu.^[10]

TOM-i puhul sai kiiresti selgeks, et mõtestatud arutelu leidus seal umbes sama palju kui Delfi kommentaariumis. Kasutajad said oma mõtteid välja käia anonüümselt, mis andis trollidele vaba voli esitada sisutühje ettepanekuid erinevate pseudonüümide (näiteks Miki Hiir) all. Kuna ametnikel oli kohustus populaarsetele ettepanekutele vastata, tekitas süsteem paksu verd ka riigitöötajate hulgas, kes pidid oma tööaega Miki Hiirtega tegelemisele kulutama. Ettepanekute autoritel oli keeruline pärast esmast postitust oma ideede üle arutleda ning veebilehel puudus võimalus ettepanekuid kategoriseerida. Väljakäidud ideede hulk langes kolme aastaga 369-lt 97-ni. Kui portaal 2008. aastal suleti, oli see selgelt muutunud e-demokraatia läbikukkumise musternäiteks. Rahvas, nagu selgus, polnud omapäi kaugeltki nii vastutustundlik, nagu Mart Laar lootis. Oli vaja ka struktureeritud vestluskeskkonda, mida TOM paraku ei pakkunud.

Järgmine suurem online-kaasamisprojekt leidis aset 2013. aastal Rahvakogu näol. See projekt algas Reformierakonna rahastamisskandaalist lähtunud demokraatia legitiimsuskriisi tuules ning pidi pakkuma võimalust usalduse taastamiseks. Presidendi toetusel algatatud ja kodanikuühenduste juhtimisel läbi viidud protsessi abil üritati kodanikke võimalikult tihedalt kaasates kaardistada valitsemissüsteemi probleeme ja pakkuda seadusandlikke lahendusi. Kuigi Rahvakogu erines nii oma geneesilt kui ka eesmärgilt TOM-ist, hõljus läbikukkunud osalusportaali vaim pidevalt tema kohal. „Mis imet saab teha Rahvakogu portaal, mis TOM-ist ja Osalusveebist kuigi palju ei erine,“ küsis Õpetajate Lehes Raivo Juurak.^[11] Samalaadseid argumente esitasid ka „Olukorrast riigis“ saatejuhid, kes nimetasid Rahvakogu „auru välja laskmise kohaks“.^[12] Rahvakogu toetajad jällegi kulutasid palju energiat selgitamaks, mille poolest Rahvakogu äpardunud TOM-ist erineb.^[13] 2000. aastate entusiasm e-demokraatia suhtes oli muutunud tajutavaks skepsiseks, kõiki algatusi mõõdeti eelnenud läbikukkumiste taustal.

Rahvakogu protsessi loomisel võeti tõepoolest õppust TOM-i vigadest. Enam ei eeldatud, et internet iseenesest tekitab soodsa arutelukeskkonna, vaid ettepanekute kogumiseks ja menetlemiseks loodi omaette protseduur, mis põimis online-arutelu ekspertanalüüsidega ning Tallinna laululaval „vanamoodsalt“ kohvi ja koogikestega toimunud arutelupäevaga. Ettepanekuid sai teha ID-kaardiga registreerudes ning ideid lahterdati viide kategooriasse. Ka ühiskondlik kontekst oli elava arutelu jaoks sobivam: äsjatoimunud Silvergate, Rein Raua „moraalsete värdjate“ hüüatus ja ACTA-protestid olid tekitanud suure entusiasmi kodanikuaktiivsuse suhtes ning survestanud parteisid osalusdemokraatiat tõsisemalt võtma. Samas leidus jätkuvalt neid, kes rõhutasid Rahvakogu edu tagatisena just nimelt veebikeskkonda ning kaalutlesid, kas veelgi paremini disainitud keskkond ei tooks kaasa ka veelgi paremat demokraatiat.^[14]

Rahvakogu ümber toimunud arutelu näitas ühelt poolt, et 2000ndate alguses domineerinud arusaam internetist kui demokraatia garantiist on asendunud skepsisega. Rahvakogu korraldajate puhul toitis seda mõistmine, et ainuüksi tehnoloogilised innovatsioonid ei taga veel positiivseid tulemusi. Rahvakogus osalejate puhul jäi aga domineerima tunne, et protsess ise oli küll meeldiv, kasu sellest aga suuremat ei olnud.^[15] Olukorda ei parandanud asjaolu, et suur osa Rahvakogu ettepanekuid, eriti need, mis puudutasid erakondade rahastamist ja rahvaalgatusi, jäi komisjonidesse toppama.

Interneti kasutamine ühiskondlike asjade ajamiseks on endiselt populaarne küll kogukondlikul tasandil, ent seda ei nähta enam kui „võluvitsa“, identiteedimarkerit, mis ühe hoobiga lahendab demokraatiaprobleemid ja annab Eestile rahvusvahelise tuntuse. Lugu e-kodanike Eestist sündis konkreetsete lahenduste najal ning nende lahenduste läbikukkumine õõnestas omakorda usku interneti demokratiseerivasse kõikvõimsusesse.^[16] Tehnoloogia, mida me tavaliselt peame neutraalseks tööriistaks, oli keskne tegutseja nii e-kodanike ideoloogia sünni kui surma juures. Selle naiivse unistuse hukku pole mõtet taga nutta.

Neoliberaalne unistus e-tarbijate riigist

Ilmselt olekski olnud liigoptimistlik loota, et veebi fetišeerimise asemel keskenduks  avalik arutelu taas kord poliitiliste küsimuste lahendamisele kollektiivse tegutsemise abil, olgu siis veebis või reaalsuses. E-patriotism ei ole kuskile kadunud, lihtsalt tema tähendus on muutunud. Kiidukõned e-riigist ei maini TOM-i ja Rahvakogu praktiliselt kunagi, e-valimiste puhul rõhutatakse eeskätt nende efektiivsust ja põhiliselt keskendutakse võrku kolinud avalikele teenustele: tõhusale maksuametile, kiiresti kättesaadavatele registritele, e-tervise süsteemile ja viimastel aastatel üha rohkem ka e-residentsusele, projektile, mis oma olemuselt taandub samuti teenuste paketiks, pakkudes välismaalastele kiiret ligipääsu Eesti riigisektorile ning võimaldades registreerida ettevõtet ja tasuda makse kas või Austraaliast. Need uued lood räägivad sellest, kuidas digitaalne ühisturg elavdab majandust, kuidas veebis läbipaistvad institutsioonid vähendavad korruptsiooni (ja seega elavdavad majandust) ning kuidas välismaised e-residendid toovad oma ettevõtted Eestisse (ja loomulikult sellega ikka ja jälle elavdavad majandust).^[17]

Miks peaks kellelgi olema midagi sellise e-patriotismi vastu? Sellisel visioonil on oma võlu, sest ametnikega suhtlemine kipub reeglina olema väga tüütu tegevus ning strateegiliselt on riik alustanud e-tarbijate riigi ehitamist sümboolselt olulistest teenustest: maksuametist, tervishoiust ja koolist. Kriitikud on küll juhtinud tähelepanu, et kohalikes omavalitsustes ja teatud asutustes, näiteks autoregistrikeskuses, toimub suhtlus ikka paberi kaudu, ent suurte teenuste edukas võrgustamine on e-tarbijate riigi visioonile kõvasti tuge andnud.

Ainult et riik ei toimi sama loogika järgi nagu eraettevõtted ning avalike teenuste arvutistamise allutamine turuloogikale võib tuua kaasa halbu tagajärgi. Kuluefektiivsus, kiirus ja ühetimõistetavus on väärtused ettevõttes, mille eesmärke ja väärtusi määravad aktsionärid ning mille tulemusi mõõdetakse üheseltmõistetavalt rahas. Ühiskondlik elu seevastu kujutab endast just nimelt võimuvõitlust ja arutelu ühiste väärtuste üle, mida efektiivsus ja kiire otsustamine võivad hoopiski häirida. Näiteks Sten Tamkivi unistus riigist, „mille parlament võtab vastu mõne juriidilises inimkeeles kirjutatud seaduse asemel selle seaduse mõttes õiget vastust väljastava arvutiprogrammi lähtekoodi“, on musternäide olukorrast, kus erasektoris mõistlik loogika ühiskonna tasandil ei toimi.^[18] Tamkivi näide koodist, mis arvutab automaatselt käibemaksu, mõjub küll esmapilgul paeluvalt, ent kui kujutada ette ühiskonda, kus algoritmid otsustavad, kas mõne kodaniku eneseväljendus kujutab endast vihakõnet või kas kurjategija emotsionaalne seisund võiks osutuda süüd kergendavaks asjaoluks, tekib üsna düstoopiline pilt. Paljude seaduste puhul pole mitmetitõlgendatavus mitte probleem, vaid eesmärk – netigurude keeles, it’s a feature, not a bug. Kuna inimeste väärtused arenevad ajas, on vaja ka seaduste tõlgendamisel täpsust, mis ühelt poolt välistab kuritarvitamise, teisalt aga võimaldab individuaalsete kaasuste menetlemisel liikumisruumi ja diskussiooni, mille kaudu seadusi nende rakendamisel n-ö „uuesti luuakse“. Arvutitega võib saavutada küll efektiivsuse, seda ühiskondlikku taasloomet aga mitte.

Teiseks, kui mõista riiki kui hiiglaslikku äpipoodi, siis taanduvad kodanikud individuaalseteks tarbijateks, kelle põhiline ülesanne on kasutada inseneride ja ametnike disainitud lahendusi, selmet probleemipüstituste ja lahendusvariantide üle kollektiivselt arutleda. Piltlikult öeldes on tegemist nägemusega maailmast, kus kodanike ülesandeks jääb ainult teeaukudest piltide tegemine ja Instagrami laadimine, mitte arutlemine selle üle, kuhu ja millal teid üldse ehitama peaks või kas autoliikluse asemel peaks ehk üldse raudteedele keskenduma.

Viimaks tasub korraks peatuda e-residentsuse projektil, mis toob kõige reljeefsemalt esile e-tarbija loogika neo-liberaalse baasi. Esitades e-residentsust kui paratamatust („kui seda ei tee Eesti, teeb seda keegi teine“), maalib projekti eestvedaja Taavi Kotka maailma, kus kapitali hõõrdevaba liikumine on enesestmõistetav, kus ühiskondlike hüvede tagatis on eeskätt majanduskasv ning kus riigi huvides on tegeleda eeskätt ambitsioonikate ja edukate maailmakodanike (näiteks Elon Muski) Eestisse meelitamisega.^[19] Selles visioonis sisaldub terve hulk klassikalisi poliitilisi valikuid: otsus lihtsustada kapitali liikumist ajal, kui tööjõu liikumine muutub üha ksenofoobsemas Euroopas keerulisemaks; otsus keskenduda rahvusvahelistele ettevõtetele vajalike e-teenuste väljatöötamisele, samas kui Eesti digitaalses infrastruktuuris võiksid oma koha leida ka sellised teenused nagu näiteks veebipõhised keeletestid, millest võiks lisaks ettevõtjatest e-residentidele olla kasu ka tuhandetel pärisresidentidel. Need on poliitilised valikud, mis peaksid olema ühiskondliku arutelu objektiks, ent esitades neid osana e-riigi visioonist, on need muudetud iseenesestmõistetavateks lähtekohtadeks. Ning olles harjunud võtma e-riiki kui 21. sajandi eestluse alustala, ei pruugi me märgatagi, millist ühiskonda meile selle loosungiga müüakse.

Eesti e-patriotismi ajalugu valgustab tehnoloogia rolli rahvusnarratiivi kujundamisel: internetivalimised, digiretsept ja e-residentsus on saanud käibesõnadeks mitte ainult inseneride seltskonnas, vaid sümboliteks, mida kasutatakse üldiselt, kui tahetakse väljendada uhkust oma riigi üle – ütle mulle, mis äppe sa kasutad, ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Tehnoloogia ei ole mänginud siin pelgalt passiivset, ideoloogiat kandvat rolli, vaid kujundanud otsustavalt selle identiteedi tähendust, mida digitaalse maailma kaudu väljendatakse. Esimeste osalusportaalide läbikukkumine lõi mõra diskursusesse, mille kohaselt hierarhiavaba interneti ja terve talupojamõistusega eestlase kohtumise tulemuseks saab olla vaid uue kvaliteediga osalusdemokraatia. Samas kinnistavad e-residentsuse-laadsed projektid ja digitaalsete teenuste suhteline edu üha rohkem arusaama, et e-Eesti tulevik on maailm, kus patsiga poisid loovad Garage48 tüüpi üritustel uusi avalikke teenuseid ja kodanike ülesanne on otsustada, kas nad tahavad neid kasutada tarbijate või ettevõtjatena. Identiteedi sidumine tehnoloogiaga on aga ohtlik tee, sest kui utoopilise visiooni põhjal välja mõeldud vidinad ükskord valmis on ehitatud, võib nende väljalülitamine vägagi keeruliseks osutuda.

Veelgi enam, nii e-kodanike kui ka e-tarbijate riigi retoorika varjab ekspertteadmiste poliitilisust, ning laseb e-lahenduste tellijatel ja väljatöötajatel kujutada ennast kui „räpasest“ poliitikast üle olevaid spetsialiste. See „tehnokraatlik poos“ aga varjab tegelikult vägagi spetsiifilisi ideoloogilisi eesmärke, mida eelnevalt eritletud saigi.^[20] Olgu tegemist e-residentsuse turundajate või Rahvakogu kokkukutsujatega, hästi toimiva demokraatia huvides on tagada, et juba nende e-lahenduste loomise juures toimuks ühiskondlik diskussioon, kus sõna saavad rohkemad kodanikud kui need, kes ennast Garage48 hackathon’idel koduselt tunnevad. Naiivne visioon e-kodanike riigist on praeguseks suuresti asendunud komplekssemate arusaamadega kogukonnapoliitikast ja kodanikuühiskonna arengust. Oleks aeg ka e-tarbijate Eesti kriitiliselt üle vaadata ning selle utoopilisemad arendused koos ülevõimendatud retoorikaga kollektiivselt ümber kujundada.

^[1] Vt Riigikogu Valimise Seaduse eelnõu (748 SE) teine lugemine. Riigikogu stenogramm 20.01.2002, http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200201301300#PKP-2000008503.
^[2] L. Bershidsky, Envying Estonia’s Digital Government. BloombergView, 04.03.2015; B. Chakravorti, C. Tunnard, C. Ravi Shankar, The Way to Estonia. Foreign Affairs, 24.03.2015.
^[3] Loodi Tiigrihüppe sihtasutus. Postimees, 22.02.1997.
^[4] M. Laar, Valitsus avas oma internetiportaali TOM. Eesti Raadio, 25.06.2001, https://arhiiv.err.ee/vaata/uudised-valitsus-avas-oma-internetiportaali-tom; Riigikogu Valimise Seaduse eelnõu (748 SE) esimene lugemine. Riigikogu stenogramm, 13.06.2001, http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200106131300#PKP-2000007991; W. Drechsler, Ü. Madise, E-voting in Estonia. Trames, 2002, kd 6, nr 3, lk 237.
^[5] Digital Evolution Index. http://fletcher.tufts.edu/eBiz/Index.
^[6] Vt nt: Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011. Koost. R. Vetik. Tallinn, 2012.
^[7] Tehnopoliitika kontseptsiooni, millel järgnev arutelu põhineb, on põhjalikumalt arendanud: T. Hughes, Networks of Power: Electrification in Western Society, 1880–1930. Baltimore, 1983. Vt ka: G. Hecht, The Radiance of France. Cambridge, 1998; P. N. Edwards, The Closed World. Cambridge, 1996.
^[8] M. Laar, Valitsus avas oma internetiportaali TOM.
^[9] R. Barbrook, A. Cameron, The Californian Ideology. Science as Culture, 1996, kd 6, nr 1, lk 44–72.
^[10] E. Morozov, The Net Delusion. New York, 2012.
^[11] R. Juurak, Katkem kogu maa rahvaportaalidega. Õpetajate Leht, 18.01.13.
^[12] Kalle Muuli ja Anvar Samost saates „Olukorrast riigis“. Raadio 2, 13.01.13.
^[13] Vt nt: M.-L. Jakobson, Rahvakogu riskianalüüs. ERR Uudised, 01.02.13, http://uudised.err.ee/v/arvamus/f2e9605f-c900-4879-96cd-98e033d602e6; J. Kivirähk, Rahvakogust võiks saada Eestile uus musternäidis. ERR Uudised, 11.01.13, http://uudised.err.ee/v/arvamus/d1c0e806-0d6c-4dea-9710-0de45cc17829.
^[14]Vt nt: J. Kivirähk, Rahvakogust võiks saada Eestile uus musternäidis; A. Korobeinik, Rahvakogu 2.0. Postimees, 25.03.13.
^[15] H. Hinsberg, Rahvakogu tulemus: võim kaotas, kuid inimesed lähenesid. Postimees, 22.11.13.
^[16] Siinkohal jääb praegu vaatlemata e-valimiste küsimus, mis kuulub kahtlemata e-kodanike riigi diskursusesse. See süsteem on Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseisu tõttu omamoodi huvitavalt politiseeritud ning vääriks eraldi käsitlust, milleks selles essees ruumi ei jagu.
^[17] Vt nt: J. Parts, E-riik ei ole vaid virtuaalne maailm. ERR Uudised, 27.09.11, http://uudised.err.ee/v/eesti/0edf88bb-291a-4562-b407-9a2d1fbf9703; T. Kotka, Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine. Memokraat, 13.10.14, http://memokraat.ee/2014/10/kui-seda-ei-tee-eesti-siis-teeb-seda-keegi-teine/.
^[18] S. Tamkivi, 101 ideed. Müürileht, 2015, märts.
^[19] T. Kotka, Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine.
^[20] „Tehnokraatlik poos” on ajaloolaselt Ken Alderilt pärinev mõiste, millega ta kirjeldab Prantsuse revolutsiooni aegseid insenere ja sõjatööstureid, kes aitasid kaasa revolutsioonilise ühiskonna ehitamisele, ent eitasid samas, et nende osaluses oleks olnud midagi poliitilist olnud – nad kasutasid lihtsalt oma ekspertteadmisi. K. Alder, Engineering the Revolution: Arms and Enlightenment in France, 1763–1815. Princeton, 2014.