Sisu

Tarmo Jüristo
HC SVNT DRACONES
Kannibalismi otsinguil Paapuas

Maailma ühel vanimal, 16. sajandi algusest pärineval Lenoxi gloobusel on Aasia idapoolsele äärele kirjutatud sõnad HC SVNT DRACONES – siin on draakonid.

Võib muidugi arutada ja vaielda selle üle, kui universaalselt usutav fakt oli draakonite eksistents 16. sajandi esimese poole Euroopas, aga tegelikult ei olegi see väga oluline. Hic sunt dracones tähistas toona ning tähistab tänaseni midagi tundmatut ja raskestimõistetavat – ning sellisel juhul tundub alati mõistlikuna eeldada, et tegemist on millegi ohtlikuga. Erinevate müütiliste olendite (nagu ükssarvikud või koerakoonlased) paigutamine maakaartide äärealadele on muidugi palju vanem komme ning ulatub tagasi vähemalt Ptolemaioseni. Üllatavana võib tunduda aga see, et veel 21. sajandi alguseski ei ole draakonid ja koerakoonlased maakaartidelt tegelikult kadunud.

Täpsuse huvides tuleb mainida, et kuul­sa Lenoxi gloobuse esimesed, 19. sajandi teisest poolest pärinevad kirjeldused ei seosta fraasi HC SVNT DRACONES mit­­te draakonitega, vaid Marco Polo poolt kirjeldatud Dagroiani kuningriigi alamatega, keda tuntud rändur kujutas metsikute inimsööjatena.1 Ning kui tuleb nõustuda, et Hiina lähistel draakonite kohtamine ei pruukinud ka 400 aastat tagasi kuigi tõenäoline olla, siis inimsööjaid võis Aasiast ja Okeaaniast tõepoolest leida veel suhteliselt hiljuti.

Sel suvel õnnestus mul käia ära Indoneesiale kuuluvas Lääne-Paapuas ja juunikuus, vahetult enne reisi, jäi mulle silma SL Õhtulehes avaldatud väike nupp Eesti alpinistide delegatsioonist, kes olid samuti lahkumas Paapuale, et vallutada Carstenzi püramiid. Lisaks mägironimisele otsustasid eestlased tegeleda teistegi ohtlike aladega ning külastada Lääne-Paapuas elavaid inimsööjaid. Artikkel kirjeldab muuhulgas põgusalt “ürgajas elava hõimu” kombeid ja riietumistavasid ning nendib, et danid teevad tuld kaht puupulka teineteise vastu hõõrudes ja korowaid elavad puu otsas, kuna kardavad (ilmselt samuti inimsööjatest) naabrite retki. Kogu lugu läbib punase niidina ohu teema, kuid samas jääb seda lugedes hinge närima kahtlus, et tegemist ei ole niivõrd tõelise ohuga kui ettevõtmisega, mis lihtsalt võimaldab vaprusel ja seikluslikkusel esile tulla.

Viimase mõnekümne aasta jooksul on Läänes ning nüüd tasapisi ka Eestis tekkinud uus põlvkond turiste, kes ise seda sõna küll samahästi kui solvanguks peavad ja kasutavad seda enese kohta ainult iroonilises võtmes, eelistades end nimetada “reisijaks” ning mõeldes selle all “seiklejat”. See seltskond kirtsutab nina, kuuldes mainitavat sihtkohti nagu Sharm el-Sheikh, Marmaris ja Kanaari saared, ning kuhjab kodus riiulid täis Lonely Planeti, Rough Guide’i ja Bradti reisijuhte (kus on järjehoidjad peatükkide juures nagu “Off The Beaten Track”) kõrvuti samade kirjastajate taskusõnastikega. Need on inimesed, kes reisides püüavad jõuda sinna, kuhu turistid ei satu, kes otsivad puutumatuid kohti ja autentset kogemust ning kirjutavad sellest siis oma reisiblogides, mis omal moel jätkavad seda auväärt traditsiooni, mida Hemingway mainib oma raamatus “Kellel on ja kellel pole”, kui räägib päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega Eesti meremeestest, kes saadavad lõunamere sadamatest kodumaale populaarseid artikleid, mis ilmuvad pealkirja all “Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Samas on reisimise kättesaadavamaks muutumine aja jooksul kergitanud latti selles osas, mis täpselt läheb arvesse kui autentne kogemus võõrast maast või kultuurist. Püramiidide, Taj Mahali või Angkor Wati väärtus reisikogemuse vaatevinklist on tublisti lahjenenud, kuna nende puhul ei ole mõistlikult võimalik säilitada illusiooni kogemuse erakordsusest. Distants ei ole juba am­mu enam tõsiseks takistuseks kuskile jõudmisel, mistõttu erakordsed ei ole enam niivõrd kohad, mis asuvad kaugel, kui kohad, kuhu minek on kas ebamugav, raske või lausa ohtlik. Siin on muidugi lihtne märgata olukorra irooniat – püüda Lonely Planeti kümnenda kordustrüki abil leida autentset ja puutumatut on ilmselgelt läbikukkumisele määratud üritus.

Samas, kui sellist kogemust kuskilt ikkagi otsida, siis ei ole Paapua selleks kahtlemata halb paik. Kui Paapua rannikule jõudsid eurooplased juba 16. sajandil, siis Paapua keskmaa oli kaartidel veel kuni 1930. aastateni esitatud lihtsalt džung­lina. See, et seal tegelikult oli inimasustus, selgus muule maailmale poolkogemata ja suure üllatusena alles 1938. aastal, kui Richard Archbold märkas ülelennul dani külasid praegu Indoneesiale kuu­luvas Lääne-Paapua Baliemi orus. Puhkenud maailmasõda lükkas esimese kontakti veel aastateks edasi ja esimesed näost näkku kohtumised eurooplaste ja Baliemi elanike vahel leidsid aset vaid veidi rohkem kui 50 aastat tagasi. Tolleaegne Paapua keskmaa oli tõepoolest väga vägivaldne kant ning Läänega esmakontakti hetkel olid eeldatavate nõidade tapmine ja nii endo- kui eksokannibalism levinud praktikateks.

Kui reisibüroode brošüürid ja netilehed reklaamivad Baliemi orgu kui kohta, kus inimesed tänini elavad “kiviajas”, siis tegelikkuses jõudis T-särkide ja metallpottide laine Paapua keskmaa kõige kõrvalisemategi nurkadeni juba enam kui kümme aastat tagasi. Isegi kui iPod sinna 2008. aastal veel jõudnud ei olnud, nägi mobiiltelefone ka väiksemates ja kõrvalisemates külades – helistada sai nendega küll ainult selle piirkonna administratiivkeskuses ja ainsas linnas Wamenas ning mujal olid need (lisaks ilmsele staatusesümboli funktsioonile) kasutusel peamiselt muusika kuulamiseks ja öösiti taskulambi asemel. Sellest hoolimata on tegu väga traditsioonilise ja omanäolise kandiga, lihtsalt, kui seal tänapäeval keegi kivikirvest kasutab, siis väga tõenäoliselt sellepärast, et talle on selle eest makstud. Vibu ja nooltega peetakse lindudele jahti veel praegugi, ehkki Hiinas toodetud õhupüsside aina laiema leviku tõttu on ka see tava tasapisi välja suremas. Traditsioonilist riietust (või siis pigem traditsioonilist riietuse puudumist – meeste puhul koosneb see strateegiliselt paigutatud torbikust ning nöörist, mis seda paigal hoiab) kohtab külades liikudes iga päev, kuid valdav enamik elanikest on siiski riietatud humanitaarabina saadud särkidesse, pükstesse ja seelikutesse, kusjuures laste hulgas on eriti prominentsed kõikvõimalikud jalgpallisärgid, millest nende läänemaailmast pärinevad esialgsed omanikud ilmselt välja on kasvanud.

Paapua keskmaa on üks evangeelse krist­­luse vast kõige veenvamaid edulugusid. Kui ajalooliselt ei ole ristiusu levik uutele aladele alati sugugi kõige libedamalt läinud (see kehtib ka esimeste Paapua ran­nikule jõudnud misjonäride kohta), siis Paapua keskmaal võeti kristlus vastu väga entusiastlikult kuni selleni, et terved hõimud kolisid omal algatusel metsast küladesse kirikule lähemale ning inimesed pöördusid vabatahtlikult külade kaupa ristiusku.2 Kristlus sümboliseeris kohalikele hõimudele modernsust ning selle õpetus ja rituaalid vastandusid rahvalikus ettekujutuses eelnenud primitiivsusele, millest valdav osa Paapua keskmaa ühiskonnast aktiivselt distantseeruda üritas.

Ja ometi on Lääne-Paapua tavalisele eurooplasele tõenäoliselt üks parimaid võimalusi järele proovida, mis tunne on olla rockstaar või Hollywoodi filmitäht. Pruugib vaid Wamenast päevakese jagu eemale jalutada, ning heleda nahatooni ja võõraste näojoontega külalised on kõikjal sensatsiooniks, mis pool küla kohale toob ning mitmekümnepealised lastekarjad tundide kaupa valvel hoiab.

Kõike seda arvesse võttes ei tundu võimalus tänapäeval Lääne-Paapuas inimsööjaid kohata just kõige tõenäolisem – ning seda kinnitavad üksmeelselt ka antropoloogid, kelle hinnangu järgi lõppes rituaalse kannibalismi praktika Paapua kõrvalisemates paikades elavate hõimude juures 1970. aastatel.3

Ometigi ei ole Paapua kannibali kuvand Lääne rahvalikust ettekujutusest kusagile kadunud ning see ei ole jäänud märkamata ka sadadel Paapuasse retki korraldavatel reisibüroodel või Paapua enda kohalikel giididel. Siinkohal tasub mainida, et minevikus kannibalismi praktiseerinud kogukonnad nii Paapuas kui mujalgi olid tegelikult väga hästi teadlikud selle praktika negatiivsest tähendusest võõraste silmis kui ka vältimatult järgnevatest repressioonidest ning olid seetõttu arusaadavalt väga kidakeelsed. Kui prantsuse antropoloog Pierre Clastres läks 1960. aastate alguses välitööle Paraguay guayaki indiaanlaste juurde, lootis ta sealt leida inimsööjate kogukonna. Kohale jõudes tuli tal aga pettuda, kui kõik informandid talle nagu ühest suust kinnitasid, et surnud sugulaste küpsetamine ja ärasöömine on ammu kadunud komme. Alles oma aastapikkuse guayakide keskel elamise perioodi lõpus sai ta kogemata teada, et tegelikult on rituaalne endokannibalism endiselt elav praktika, lihtsalt varasem kogemus oli guayakidele õpetanud, et sellest võõrastele rääkimine ei too endaga kaasa midagi head.4

Kuna oluline osa, kui mitte enamik Wamenasse maanduvatest turistidest tuleb sinna juba valmis ettekujutusega sellest, milline see koht on, ei ole üllatav, et nad sealt seda ka leiavad. Ning see ei tulene ainult sellest, et kohalikud reisikorraldajad lavastavad turistide jaoks igapäevaselt kostüümidraamasid (mida nad kahtlemata teevad), vaid ka kontseptsioonist, mida Edward Said on nimetanud “teks­tuaalseks hoiakuks”.5 Sattudes vastamisi millegi ootamatu, tundmatu ja arusaamatuga, püüame seda mõista ja tõlgendada, lähtudes oma eelnevatest, enamasti tekstilistest teadmistest – näiteks sellest, mida oleme näinud Discovery kanalilt, lugenud National Geographic’ust või Lonely Planeti reisijuhist. Ja seega olemegi reisides sageli nagu tänapäeva Don Quijote, kes agara rüütliromaanide lugejana esmakordselt tuuleveskit nähes selle oma arusaama järgi vastavasse konteksti paigutas, või nagu Baudolino Umberto Eco samanimelisest romaanist, kes oma reisil järjekordseid imeloomi kohates nendib: “Täpselt nii nagu raamatutes kirjas.”

2006. aastal puhkes Austraalia meedias torm, kui populaarses telesaates “60 minutit” näidati lugu Paul Raffaele ekspeditsioonist Lääne-Paapuasse korowaide juurde, kes tema sõnul olid “ühed viimased inimesed planeedil, kes endiselt praktiseerivad kannibalismi”.6 15-minutine klipp pealkirjaga “The Last Cannibals” on lihtsalt leitav ka näiteks YouTube’ist. Lugu võttis aina ohtlikumaid ja süngemaid toone, kuni lõpuks näidati kuueaastast poissi nimega Wa-Wa, kelle mõlemad vanemad olid surnud ja keda väidetavalt ähvardas nõiaks kuulutamine ning seejärel paratamatu surm ja ärasöömine.

Austraalias eetrisse jõudes tõi saade kaasa erakordse avalikkuse tähelepanu ning asi tipnes sellega, et konkureeriv telekanal saatis Indoneesiasse oma (naissoost püstolreporteri poolt juhitud ja kaameratega varustatud) päästeoperatsiooni, mille eesmärgiks oli Wa-Wa surmasuust päästmine. Üritus ise kukkus küll haledalt läbi, kui Indoneesia politsei reisirühma kogu ekspeditsiooni ümbritseva meediakära tõttu Paapuasse maandumisel kinni nabis ja viisarežiimi rikkumise ettekäändel koju tagasi saatis. Muu kära vaibudes hakkas seejärel tasapisi kuulda olema ka antropoloogide häält, kes kõik nagu ühest suust kinnitasid, et ärasöömine ähvardab Wa-Wa’d märksa vähem kui oht surra mõnda lihtsasse antibiootikumikuuriga ravitavasse nakkushaigusse, mispeale seni väga murelik publik üsna pea maha rahunes.

Nii nagu Paul Raffaele ülalkirjeldatud klipis, on tuhanded läänlased nii enne kui kahtlemata ka pärast teda läinud Paapuasse otsima erakordset esmakontakti tsiviliseerimata metslastega – see on turismitööstuses toonud kaasa terve väikese eriharu tekke, mis müüb eriti soolase hinnaga nn “First Contact”-retki tsivilisatsioonist puu­tumata hõimude juurde. Läbi katsumuste kohale jõudnud eurooplasi, ameeriklasi ja austraallasi ei paista häirivat see, et giidid suhtlevad kohalike “puutumatute” hõimudega bahasa indonesia ja mitte kohalike keelte vahendusel või et siin-seal on näha kilekotte. Kui kuskile ripakile jäänud mobiiltelefon purustaks esmakontakti illusiooni, siis kilekott või indoneesia keel ei viita läänlase silmis temale endale; ning kuigi veidi tõsisemalt järele mõeldes ei saa olla võimalik, et muu maailmaga esimest korda kokku puutuvad inimesed võiksid rääkida koloniaalvõimu administratiivkeeles, siis see on metslasekuvandi seisukohalt siiski tolereeritav. Metslane, kes on kohtunud indoneeslasega, on justkui endiselt “puutumatu” ja tsivilisatsioonist rikkumata. Selline seiklusturismiga lahutamatult seotud puutumatuseihalus on fetiš, mis avaldus juba Claude Lévi-Straussi 1930. aastate reise kirjeldavas raamatus “Nukker troopika” ning mille on tabavalt kokku võtnud Sallie Tisdale: oluline ei ole mitte olla esimene, kes näeb puutumatuid paiku, vaid olla viimane, kes näeb neid paiku puutumatuna.7 Metslase roll ongi siinkohal võimaldada ja hoida alal seda puutumatuse-illusiooni iga järgmise turismigrupi jaoks.

Seiklusturismi levik on toonud kaasa ka selle tugitooli-versiooni tekke – saadetel nagu “60 minutit”, raamatutel nagu “Among the Cannibals” ja ajaleheartiklitel sellest, kuidas mägironijad lähevad külla inimsööjatele, on olemas suur ja tänulik lugejaskond, kes ise selliseid retki ette võtta ei plaani ega tahagi, kuid kes ammutavad nendest materjali ja tugipunkte nii ümbritseva maailma kui ka iseenda määratlemiseks. Kunagised kauged “kultuurilised teised”, nagu araablased ja hiinlased, Afganistan, Egiptus ja India, on meedia, immigratsiooni, olümpiamängude ja turismi vahendusel oma erisusele vaatamata Läänele siiski omamoodi lähedaseks saanud. Me võime nende kombeid, eluviisi ja motivatsioone hukka mõista või üldse mitte mõista, kuid siiski puutume nendega tahes või tahtmata ühel või teisel moel kokku. Nad on meist erinevad, kuid meile siiski mitte päris võõrad. Neil on kultuur, mis on küll meie omast erinev, kuid siiski kultuur. Nad ei ole enam poolinimesed, kentaurid või koerakoonlased. Mis aga omakorda tähendab, et nende kasulikkus “kultuurilise teisena”, illustreeriva näitena sellest, millised meie ei ole, on paratamatult kahanenud.

Kõrvuti loodusvaradega on “primitiivsus” üks Lääne-Paapua peamisi ressursse. Nagu seal kaevandataval vasel ja langetataval metsal, nii on ka primitiivsusel ja kujuteldaval kannibalismil olemas nõudlus ja turg, mis neid taastoodab ja ekspluateerib. Tänapäeva tegelikud inimsööjad ei ole mitte Paapuas, vaid Läänes – need on rei­sijad ja turistid, antropoloogid ja kirjastajad, kes kõik kasutavad “primitiivseid kiviajas elavaid hõime” oma nälja kustutamiseks. Olgu see siis nälg eksootika, teadmiste või tunnustuse järele, traditsioonilistelt inimestelt nii Paapuas, Okeaanias, Aafrikas kui Lõuna-Ameerikas võetakse, andes vastu kompvekke ja sigarette.

 

1 M. P o l o, The Travels of Marco Polo. New York, London, 2004, lk 285–286. (E.k M. P o l o, Reisid. Tlk H. Tali, K. Uibo. Tallinn, 2004, lk 195.)

2 Vt J. R o b b i n s, Becoming Sinners: Christianity and Moral Torment in a Papua New Guinea Society. Berkeley, 2004; B. M. K n a u f t, Exchanging the Past: A Rainforest World of Before and After. Chicago, 2002.

3 Vt nt B. M. K n a u f t, Exchanging the Past; R. S t a s c h, Giving up Homicide: Korowai Experience of Witches and Police (West Papua). Oceania, 2001, kd 72, nr 1, lk 33–52.; K. M. Z u b r i n i c h, Asmat Cosmology and the Practice of Cannibalism. Rmt-s: The Anthropology of Cannibalism. Ed. by L. Goldman. Westport (CT), 1999, lk 123–141.

4 P. C l a s t r e s, Chronicle of the Guayaki Indians. New York, 1998.

5 E. W. S a i d, Orientalism. London, 2003, lk 92 –93.

6 Raffaele kirjutas hiljem oma reisidest Paapua, India ja Aafrika kannibalide juurde raamatu: P. R a f f a e l e, Among the Cannibals. New York, 2008.

7 S. T i s d a l e, Never let the locals see your map. Harper’s Magazine, 1995, nr 291(1744), lk 66.

Michel de Montaigne
Inimsööjatest
Prantsuse keelest tõlkinud Kristiina Ross

Mele Pesti
Tupi või mitte tupi, selles on küsimus!

20. sajandi algupoole Brasiilia modernismist võrsunud Oswald de Andrade “Antropofaagiline manifest” jutustab omal moel ümber ühe Euroopa olulisema narratiivi: kristliku kultuuri ülemaailmse võidukäigu ja tsivilisatsiooni levitamise loo. Antropofaagia-metafoorist innustust saanud mõttevool sisaldab endas kultuuriimperialismi kriitikat ja ühtlasi omapärast rahvuslikku projekti, mille avangardsust ja originaalsust tabasid nii Brasiilia poeedid 1950. aastatel pärast juht-antropofaagi surma1 kui ka popmuusikud Caetano Veloso ja Gilberto Gil 1960ndate lõpus2. Mitteportugalikeelne maailm avastab seda vaikselt alles praegu, 80 aastat pärast manifesti ilmumist.
21. aastate lõpust peale on Euroopa ja USA kultuuriantropoloogid radikaalselt ümber hinnanud varasemaid antropoloogia-alaseid töid ning kritiseerinud nende eelarvamuslikkust. Sealjuures on kannibalism ja eriti selle rituaalne vorm antropofaagia, nagu ka muu kehaga seotud problemaatika, olnud üheks võtmeteemaks antropoloogia uuenemisel,3 selle kaudu on rõhutamist leidnud vajadus võtta kuulda ka uuritavate kultuuride kandjate eneste või vähemalt neile lähemal seisvate kohalike versioone nende nähtuste mõtestamiseks. Kogu selle koloniaalsüü tundmise ja kriitilise eneserefleksiooni taustal on siiski üllatavalt vähe tähelepanu pööratud Kolmanda Maailma enda intellektuaalide kirjutistele.

Teisalt on primitiivsuse-kultus ju olnud Euroopa modernistlike liikumiste üks olulisi osiseid. Aga kes peaks toda primitiivsust paremini tundma kui metslasteks tituleeritute kõrval ja seas elavad mõtlejad? Loomulikult ei saa neil olla monopoli oma sajandeid tagasi anastatud esivanemate maailmapildi seletamisele. Pealegi on ju kas või Brasiilia puhul peaaegu alati tegemist n-ö segatud verega, puhtanisti indiaani päritolu autoreid on väga vähe. Ometi annab suurem lähedus ja indiaani juurte tajumine oma rahvusidentiteedi tähtsa komponendina Brasiilia autorile mõneti teistsuguse positsiooni nii koloniaalmineviku kui ka võimaliku neokolonialismi jt globaalsete protsesside mõtestamiseks.

 

Oswald de Andrade (1890–1954) sündis ja suri São Paulos. Just tema eluajal jõudis see linn põllumajanduslikust patriarhaadist uude tehnoloogilisse kõrgaega ja kasvas hullumeelse kiirusega üheks maailma suurimaks hiidlinnaks.4 Nii on arusaadav noore Oswaldi5 futuristlik ind, millega ta kirjeldab esimest trammi, fonograafi, kino, raadiot. Brasiilia modernismi paha poiss hulkus juuraloengute asemel pigem São Paulo boheemlastega ringi ja kihutas rohelise Cadillaciga linna peal.

Tänu rikastele vanematele rahuldas Oswald õige varakult oma tungi Euroopasse – juba esimese reisi ajal 1912. aastal (ja põhjalikumalt 1922) luges ta futuristide manifeste ja tutvus isiklikult Prantsuse avangardistidega. Vahepeal kodus olles utsitas ta Brasiilia kirjanikke eksperimenteerima ja 19. sajandi iganenud kirjandusmallidest loobuma. 1920. aastal tutvus ta Mário de Andradega ja koos organiseerisid nad 1922. aastal avangardfestivali Semana de Arte Moderna (moodsa kunsti nädal), mis tõi modernismi ülijõuliselt Brasiilia rahva ette (publiku raevuhood avalikel esinemistel, kriitikute hävitav hukkamõist). Selge veelahe akademismi ja selle kantsi Kirjandusakadeemiaga oli loodud.

Pärast seda Brasiilia modernismi tugevat enesekehtestust jagunes liikumine kaheks: rahvuslasteks ja “antropofaagideks”. Mõlemad harud tegelevad kultuurilise autentsuse otsimisega, tupi-guaranii indiaanihõim hakkab kehastama rahvuslikku alateadvust. Antropofaagia-projekti keskne kuju oligi Oswald, kes avaldas kaks manifesti. “Antropofaagilise manifesti” veidi vähem radikaalne eelkäija “Brasili-puu manifest” (Manifesto Pau-Brasil) ilmus 1924. aastal ja paari intrigeerivamat mõtet tasub tutvustada sealtki.

Brasiilia sai oma praeguse nime väärispuust, mille Portugali kolonisaatorid nimetasid brasiliks. Ilmselt vihjab Oswald “Brasili-puu manifestiga” irooniliselt alandavale olukorrale, kuhu selline nimi maa asetab: Brasil on kõigest üks rida kolonisaatorite impordiaruandes, lihtsalt üks koht, kust saab odavalt sellenimelist produkti. Siit jõuab ta oma peamise üleskutse juurde: Euroopa traditsioonide tuima mat­kimise asemel tuleb luua piisavalt tugev ja originaalne omakultuur, mida kogu maailm tahaks tundma õppida. Odava tooraine asemel tasuks Brasiiliast välja vedada hindamatut luulet ja proosat: “Teeme vahe sisse: on importluule. Ja on Brasili-puu luule, ekspordiks.”

“Brasili-puu manifesti” teine kandev idee sisaldub fraasis “Mets ja kool”. See tähendab üleskutset Brasiilia poeetidele ammutada ainest oma rahvusest, maast, juurtest ja loodusest, aga mitte sellega piirduda – enne tasuks ahmida sisse ka “kooli” ehk tsivilisatsiooni ehk parem osa Euroopa leiutistest. Sellelt veel küllaltki harmoonilisena nähtud koosluselt jõuab ta teises manifestis märksa agressiivsema “teh­niseeritud barbari” juurde.

Enne seda esitab Oswald de Andrade aga omapoolse eksportluule näite. Kogus “Brasili-puu luule” (1925) dekonstrueerib ta kogu Brasiilia ajaloo ja võtab selle lustakalt epigrammilises stiilis uuesti kokku. Vaid üks stiilinäide:

Meie igapäevasel

Suhkrupeal6 

Anna Meie Isa

Meile igapäevast

Luulet

1920. aastatel kirjutas Oswald ka oma parimad modernistlikud romaanid. “João Miramari sentimentaalsetes mälestustes” (Memórias Sentimentais de João Miramar; 1924) eemaldus ta täielikult traditsioonilistest jutustamistehnikatest, see on sürrealistlik ja filmilik rekonstruktsioon lapsepõlve- ja noorusmälestustest. “Serafim Ponte Grande” on paarikümneleheline radikaalne metropolielu pildistus, kus fragmentaarsus ning keele-, stiili- ja struktuurieksperimendid esinevad tugevas irooniakastmes. Oswaldi satiir pole suunatud mitte ainult kodanluse pihta, vaid ka industrialiseerimise, Brasiilia võõramaalaste poolt ekspluateerimise ja selle mõjude vastu. Kaasaegsed Brasiilia kirjandusringkonnad ei osanud seisukohta võtta, aga tagantjärele hakati lisaks tehnilisele innovatsioonile nägema ka ta proosa kirjanduslikku ja ühiskondlikku väärtust, mitmed peavad neid kaht romaani koos Mário de Andrade “Macunaímaga” (samuti antropofaagia-ideest kantud romaan) 20. sajandi brasiilia proosa tipuks.

Brasiilia mõjukaim vanema põlve kirjanduskriitik Alfredo Bosi lajatab kresto­maatilises kirjandusajaloos oma hinnangu: “Rangelt võttes ei oleks Oswaldil pidanud olema psühholoogilisi eeldusi oma ajastu dekadentsist kõrgemale tõusta, aga kuna ta oli kartmatu mängur, riskis ta pidevalt eri suundades oma taustast välja astumisega. Nii tegi ta ühel hetkel kubistlik-futuristlikku luulet ning teisel kirjutas ühiskonnakriitilisi romaane ja näidendeid. Kui oleks võimalik puhastada ta looming sürrealismi kibedast kõrvalmaitsest, oleks meil kompaktne revolutsiooniline kirjanik. Aga kuna kirjandusajalugu ei tehta, või vähemalt ei peaks tehtama a posteriori, jääb Oswaldi looming struktuurselt selleks, mis ta on: hunnik poolenisti täide viidud või lihtsalt täitmata lubadusi.”7

1928. aasta oli São Paulos salongiõhtute aeg. Alati teatraalne ja intriigivalmis Oswald õhtustas koos oma karvaste ja suliste sõpradega restoranis, mis oli kuulus selle poolest, et serveeris konni. Oswald hüppas laua tagant püsti ja pidas spontaanse pseudoteadusliku kõne konnadest kui inimese kaugetest eellastest. Kõnesse sekkus ta tollane abikaasa kunstnik Tarsila Amaral, kes lisas: “Niisiis oleme me kõik täna õhtul peaaegu et antropofaagid.” Paar päeva hiljem esitles Amaral maali, mille Oswald ristis “Antropofaagiks”. Veel paar kohtumist mõttekaaslastega ja mais 1928 sündis Revista de Antropofagia (Antropofaagia Ajakiri), mille esimeses numbris ilmuski “Antropofaagiline manifest”. Plaanid olid suured, Kolumbuse maaleastumise aastapäeva taheti tähistada ülemaailmse “antropofaagide” kongressiga. Tegelikult hääbus ajakiri juba järgmisel aastal, “sekkus libiido”, Oswald ja Tarsila läksid lahku.8

Järgneb ülemaailmne börsikriis ja sellega seoses ka Oswaldi isiklik pankrot, 1930. aastal Getulio Vargase revolutsioon ning modernismi lagunemine. Oswald, kes on olnud juba kaks korda abielus (esimest korda abiellus ta Deise ehk Miss Tsükloniga aborti teinud tüdruku surivoodil 1921. aastal), laseb elu taas juhtida armastuse tormihoogudel, abiellub kaasvõitleja Patricia Galvãoga ja astub Kommunistlikusse Parteisse (1945 astub ta parteist taas välja). Koos annavad nad välja partei ajakirja Homem do Povo (Rahva Mees). Ka selles on kulinaarseid killukesi, näiteks: “Väliskapital on meie majandust veidralt moonutanud. See on muutnud suure rauavaru ja hüdroenergia potentsiaaliga maa magustoidumaaks. Kohv, suhkur, tubakas ja banaanid.” 30ndatel loobub Oswald eksperimentaalsest loomingust ja pöördub sotsrealismi poole. Hilisem proosa ei ole väga huvitav, aastakümneid hiljem on ha­katud väärtustama vaid näidendit “Küünla kuningas” (Rei da vela; 1937) – antropofaagia printsiipe järgivat mõistukõnet rahvuslusest, millele paar aastat tagasi andis oma tõlgenduse ka Berliini avangardteater Volksbühne.

 

Rituaalne inimsöömine jõu ja teadmiste omandamise eesmärgil esineb “Antropofaagilises manifestis” tähendusmahuka metafoorina. Esiteks võib seda võtta sarkasmina eurooplase pihta, kes 16. sajandil avastas Uues Maailmas koletisi, kes – kui nüüd kainelt järele mõelda – asusid ehk ainult tema enda peas.9 Samuti – nagu tõendab Kolumbuse silmapaistev näide – nägi see kolonisaatori pilk teistsuguses keeles tühja lalinat, teistsugustes teadmistes lollust ja teistsuguses ühiskonnakorralduses kaost ja korralagedust. Ehk nagu kirjutab Tzvetan Todorov säravas analüüsis “Ameerika vallutamine”: “Kolumbus avastas küll Ameerika, aga mitte ameeriklased.”10

Amerigo Vespucci kirjeldab oma kirjas Euroopasse 1502. aastal metslasi nii: “Neil ei ole seadust ega religiooni, nad elavad, nagu loodus neile dikteerib, nad ei tea midagi hinge surematusest. Neil ei ole eraomandit, sest nad jagavad kõike. Neil ei ole kuningriikide ega provintside piire.”11 “Antropofaagilises manifestis” kajab see vastu nii: “me ei teadnud kunagi, mis on suurlinlik, äärelinlik, mis on piir ja mis on manner.” See on minevikku suunatud iroonia ja kriitika kolonisaatorite vastu, mille jälgi leiab manifestis veel ohtrasti (“vägivaldselt leitud ja armastatud”; “niinimetatud kultuursete ja kristlike rahvaste katk”).

Teise ja olulisema sõnumina kannab antropofaagia metafoor aga uudset kultuurivahetuse mudelit, mille Oswald brasiillastele kauni utoopilise tulevikuväljavaatena välja pakub. Väga lihtsustatult on tema ettepanek järgmine: neelame Euroopa senised kultuuri-, teaduse- ja tehnikasaavutused lupsti alla, nii nagu meie metslastest esivanemad sõid oma vaenlasi, ja saame kerge vaevaga tugevaks, targaks ja osa­vaks. Pärast võõrmõju seedimist ja omastamist liidame oma organismis aga kohalikud elemendid, ürgsed juured ja iidse väe (rohked viited tupi jumalatele) ning loome ainulaadse eluterve ja äärmiselt elujõulise kultuuri. Dekadent Oswald maalib pildi tuleviku-Brasiiliast matriarhaadina, kus töö teevad ära masinad ja inimesed saavad pühenduda puhkusele, luulele ja armastusele.

Seedimise-metafoor teadmiste omandamisest rääkides on muidugi iidne: vrd kee­latud vilja söömist, Hegeli arutlusi seedimisest ja Nietszche väidet raamatus “Sealpool head ja kurja”, et hing sarnaneb kõige rohkem kõhule.

“Antropofaagid” otsivad vastust Nietszhe “Võimutahtes” esitatud küsimusele, kes on 20. sajandi metslane.12 Oswald kuulutab metsiku mehe uut tulekut, nüüd ei ole ta enam Rousseau “õilis metslane”, vaid võimas tehnikaga varustatud barbar. Manifesti lõpulõik võtab ülejäänud tekstis ehk kohati liiga häguselt ja vihjeliselt esitatud sõnumi uuesti kokku: “Maha sotsiaalne reaalsus, riides ja rusutud, Freudi katastreeritud – elagu kompleksideta, hulluseta, prostitutsiooni ja vanglateta Pindorama matriarhaadi reaalsus!”

Oswald nutab taga kuldaega, vallutuse-eelset aega, mil kõik oli veel hästi. “Enne seda, kui portugallased avastasid Brasiilia, oli Brasiilia avastanud õnne.” See ülimalt emotsionaalne väide võib tunduda ajalooliselt naiivne ning ärgitaks Euroopa majandus-, ühiskonna- ja veel igat sorti teadlasi ohtrate tabelite abil vastu vaidlema. Aga tõsi ta on, et ka praegu, 21. sajandi alguses, kolib hiiglaslike sotsiaalprobleemide kiuste üha enam eurooplasi Brasiiliasse, väites, et seal elavad inimesed õnnelikumalt. Kompleksid, millest Freudi vastu huvi tundev Oswald palju mõtleb, olid ju ühed esimesed impordiartiklid Uude Maailma: selle tõid oma rikutuses kaasa maadeavastajad, kes piidlesid paljaid, häbitundeta pärismaalasi. “Antropofaagid” vastavad: “Reaktsioon riides inimese vastu.”

Oswald murdis oma eluajal palju ühiskondlikke tabusid ja tõstiski selle oma programmiliseks eesmärgiks. Ta väidab end teadvat, et kaasaegne ühiskond on võimalik ka ilma progressi Euroopa-versiooni kaasnäheteta: moraali ja sellega seotud ängideta. Ta ihkab taga Freudi “Too­temis ja tabus” kirjeldatud isatapu-eelset aega, sotsiaalse kokkuleppe ja hierarhiate kivistumise eelset olemisviisi. Ta tahab minna tagasi kohta, kus ei ole veel kunagi oldud, mis on vana, aga ühtaegu pöördumatult uus – nagu utoopiates ikka.

Kui Euroopa kontekstis kõlaks see naiivse minevikuihalusena, siis Brasiilias võib see ju kõlada küll samuti naiivsena, aga seal on autoril käepärast võimas, ehkki väga spekulatiivne argument: meie aladel juba oli üks teistsugune ühiskondlik kord, enne kui eurooplased 16. sajandil sisse marssisid ja siinse narratiivi jõhkralt läbi lõikasid. “Meil juba oli kommunism. Meil juba oli sürrealistlik keel. Kuldajastu. Kuupäevadeta maailm. Tiitliteta. Napoleonita. Caesarita.”

Lihtne kuldajastu järele õhkamine pole siiski see, mis kõnealuse manifesti väljapaistvaks teeb. Huvitav on pigem, kuidas omaaegse Euroopa avangardiga väga hästi kursis olev Oswald sellega aktiivselt su­hestub13 ning pakub välja futuristide, dadaistide ja sürrealistide omast radikaalsemagi või vähemalt mitmekihilisema programmi (Brasiilia) ühiskonna ja globaalse kultuurivahetuse ümbermõtestamiseks. Elu lõpu eel kirjutatud esseekogus “Messianistliku filosoofia kriis” (A Crise da Filosofia Messiânica; 1950) kirjeldab autor, et jõudis antropofaagi-kujuni eht­hegelliku mõttekäigu kaudu: tees – loomulik inimene; antitees – tsiviliseeritud inimene; süntees – tehniseeritud loomulik inimene.

Antagonismi loomuliku ja tsiviliseeritud inimese vahel näitab hästi nende pühendumine kas ocio’le (portugali keeles: vaba aeg) või selle vastandile negocio’le (äri). Ideaalis võiks inimene jääda loomulikku seisu ja loodusega kooskõlla nagu indiaanihõim, aga sealjuures omandada ja enda heaks tööle panna tsivilisatsiooni saavutused. Looduse ja tehnika ristamisest peaks inimese kaasabil võrsuma kultuur. See oleks pika negatiivse ajastu lõpp ja uue sünteesi algus.

Oswaldi filosoofilistest taotlustest annab aimu ka lause: “Võrrandist mina kui kosmose osa aksioomini kosmos kui osa minast.” See on antropofaagiline väide, sest “kosmos kui osa minast” ei viita mitte ainult kõige välise internaliseerimisele,14 vaid ka temast arusaamisele ja integreerimisele kõigesse varem minas sisalduvasse.

Antropofaagia on Brasiilia rahvuslik projekt, aga tegelikult viitab manifest selle ilmingutele ka vastaspoole leeris. “Ilma meieta poleks Euroopal isegi nende hädist inimõiguste deklaratsiooni.” Progressi narratiiv pööratakse siin ümber ja vastuvõtjatena kujutatakse hoopis eurooplasi.

Huvitav on võrrelda “Antropofaagilist manifesti” Euroopa 20. sajandi alguse kuulsamate manifestidega. Futuristidega ühendab seda usk tehnikasse, aga Oswaldil ei ole see eesmärk iseeneses, vaid vahend inimliku elu juurde jõudmiseks, “antropofaag” ei ole inim- (veel vähem naiste-) vihkaja nagu futurist, vastupidi. Futurismi esimese manifesti 10. punktis “Me lammutame muuseumid, raamatukogud, igat sorti akadeemiad, võitleme moralismi, feminismi ja igat muud sorti oportunistliku või utilitaarse argpüksluse vastu!” ei ühineks “antropofaagid” vaid feminismi-vastase võitluse loosungiga. Moraal on neilegi vaenlane, ja igati sobib futurismimanifesti paralleeliks ka Oswaldi lause “Maha konservatooriumid ja spekulatiivne igavus”.

Muide esifuturist Marinetti tuur Brasiilias, Uruguays ja Argentiinas 1926. aastal saavutas Rios ja São Paulos tohutu tähelepanu ja vastukaja, trotslikult põlglikule seisukohale jäi suurnimedest vaid Mário de Andrade. Oswald oli tuuri ajal Euroopas ja seega jäi toimumata kahe avangardisti kohtumine, millel võinuks ju olla Ladina-Ameerika modernismi arengule oma mõju.15

Loogika oli vihatuim vaenlane nii futurismi, dadaismi (“Loogika valetab alati!”) kui ka sürrealismi jaoks (“Tänapäeval sobivad loogilised meetodid ainult teisejärguliste probleemide lahendamiseks”). Siingi saab Oswald rõõmsalt tõdeda brasiillaste üleolekut: “Aga meie ei võtnud kunagi endi seas omaks loogika sündi.”

Tristan Tzara teise modernistliku manifestiga ühendab “antropofaage” näiteks vastuolulisuse ülistamine: Oswald ühekorraga nii eitab kui jaatab Euroopa mõju ning seletab ilusasti ära, miks see vastuolu mõtte terviklikkust ei riku. Ka Tzara kiidetud püha ja rahvaliku ühendamine (two-step hümniks, traadita telefon Bachi fuugasid edastama) on Oswaldi sõnutsi Brasiilias juba teoks saanud: karnevalil riietub indiaanlane imperaatoriks, Maarjal on indiaanlasest poeg. Tzara vihkab end ob­jektiivsena esitavat teadust, Oswald vastab: “Maha konserveeritud teadvuse importijad.”

 

Eestis pead tõstva uusrahvusluse taustal oleks paslik tõmmata paralleele ka Eesti avangardiga. Ja mis see Noor-Eesti “Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!” muud on kui varane antropofaagiline üleskutse.

Pärast pikka sunnitud vaikimist tärkavad sarnased – antropofaagilistena tõlgendatavad – ideed uuesti 1980. aastate lõpus. 1990. aastal korraldavad Hasso Krull ja Piret Viires konverentsi teemal “Rahvuslik kosmopolitism”. Nad selgitavad, et see “paradoksaalne sõnapaar märgib erinevaid katseid ületada mingil palavikulisel viisil seda kultuurilise võimsuse vähesust, tahtmise ja võimise vastuolu, mis muidu paratamatult põhjustaks alaväärsuse ja kaitsetuse tunnet massiivsemate väliskultuuride kõrval”, ja “on kangekaelne taotlus saada ise ajaloo subjektiks, hoolimata suurte monstrum-kultuuride tuimusest ja ligipääsmatusest”.16 Täpselt samade lausetega võiks iseloomustada ka Andrade antropofaagia-me­tafoori. Muide, ka Viires ja Krull jõuavad vereni välja: “Oluline on väljatung, … vereproovi võtmine otse suu­re tuima suurkultuuri veenist.”

Veel otsesemalt inimihu juurde (“Esmase eluvajadusena ei tohi aga kõigepealt unustada tegelikku inimihu”) jõuavad Sven Kivisildnik & Co “Hüübinud vere manifestis”, mis ilmus kultuurilehe Vagabund avanumbri tagaküljel. Manifesti lähtepositsiooniks ja ajendiks on nagu Andradelgi mure omakultuuri nõrkuse pärast (“Meie vaimne seisund on halb”), edasi liigutakse grotesksete kujundite juurde: “Käkid, vorstid, verileivad, rahvustoiduna imikusõrmedest supp: mida kõike meelepärast ei oska igatseda meie uurali-altai hing!! Meile tule ja mõõgaga sissetoodud ristiusk jutlustab inimihu tarvitamist söögiks vaid sõnades. Me ei saa uskuda pappe, kui nad ei joo väikeste laste verd.”17 Läbivat kultuuriprogrammi aga autorid ei esita ja nii jääb see manifest lihtsalt intellektuaalseks naljaks.

Otsapidi on eesti kultuuri jõudnud ka vastukaja ühele ehk mitte kõige paremini õnnestunud katsele antropofaagia-metafoori taaselustada. Brasiilia tõlketeoreetikud on proovinud seda kasutada tõlkeprotsessi mõtestamiseks. Assumpta Camps kirjeldab ajakirjas Interlitteraria kokkuvõtlikult neid katseid,18 Jüri Talvet omakorda kritiseerib selle kokkuvõtte põhjal antropofaagia-metafoori.19

Oswald de Andrade ei olnud tõlketeoreetik vähemalt selle sõna esmases – kirjanduse tõlkimise mõtestaja – tähenduses. Seega on ka Campsi ja Else Vieira käsitlused, mida Talvet kritiseerib, juba suur (ja võimalik, et meelevaldne) samm edasi antropofaagia-metafoori algideest. Talvet paneb kahtluse alla metafoori rakendatavuse tõlketeoorias. See kriitika aga ei rakendu kui­dagi globaalse kultuurivahetuse ja võimaliku Brasiilia mudeli suhtes, mille Andrade oma manifestiga välja pakkus. Talvet kirjutab:

“Kui kannibal oma ohvri ära sööb, siis ilmselt tähendab see ohvri (“teise”) eksistentsi lõppu. Peale jääb neis söömatalgutes igal juhul tugevam füüsis, suurem keha.” Ja veidi hiljem: ““Antropofaagiat” ehk “kannibalismi” ei pea ma tõlketeo ja -protsessi peegeldava metafoorina õnnestunuks seetõttu, et sellest kujundist johtuv esmaseos on “teise” hävitamine.”20

“Antropofaagiline manifest”, nagu juuresolevast tõlkest näha, ei taotle vägivalda nõrgemate suhtes. Brasiilia näite puhul on tegemist just nõrgema, väiksema keha (pe­rifeeria) nutika vastupanuskeemiga tugevamale, suuremale (tsentrile, Euroopale). Rituaalse akti eesmärk ei ole tugevama hävitamine – sellisest variandist isegi ei räägita, sest see tundub absurdne, Euroopa kultuur ei satu ju ohtu, ükskõik mis viisil brasiillased nende mõjud ära seedivad. Võiks küll öelda, et Talvet avastab metafoori nõrkuse: kuidas kujutada ette söömist, mille käigus toit kahjustamata alles jääb? Aga sellest vastuolust aitab üle saada meenutus, et ega Andrade kutsugi oma kaasmaalasi üles “ära sööma” Euroopat, vaid Euroopast imporditud kultuuri valmisprodukte – kui lüüa hambad nende sisse, siis Euroopa ju otseselt valu ei tunne.

Talvet rõhutab ka kannibalismi-metafoori ülimat maskuliinsust, mis ei sobi tänasesse kultuurifilosoofiasse. Oswald de Andradet aga ei saa süüdistada selleski patus – oli tema ideaaliks ju “Pindorama matriarhaat”.

 

1 Siis saab alguse “konkreetse luule” vool, mida otseselt seostatakse manifestis leiduva lausega “Oleme konkretistid”.

2 Tänapäevani tegevad popmuusikud ja ühiskonnamõtestajad Caetano ja Gil (viimane mui­de on praegu – küll peatselt ametist lahkuv – Brasiilia kultuuriminister) rajasid oma 60ndate lõpu kultuurilise protestiliikumise “tropikalismi” just Oswald de Andrade antropofaagia-ideedele. Oma vaadete tõttu tuli neil sõjaväelise dikatuuri ajal niihästi istuda vangis kui ka veeta kuid Londonis sunnitud eksiilis.

3 S. L i n d e n b a u m, Thinking about Cannibalism. Annual Review of Anthropology, 2004, kd 33, nr 1, lk 475–498.

4 R. M. M o r s e, São Paulo Since Independence: A Cultural Interpretation. The Hispanic American Historical Review, 1954, kd 34, nr 4, lk 419–444.

5 Kasutan siin edaspidi eesnime, nagu portugalikeelsetes maades suurmeeste puhul kombeks. Pealegi on 20. sajandi brasiilia kirjanduses vähemalt kolm väga olulist de Andradet (kusjuures Oswald, Mário ja Carlos Drummond ei ole omavahel sugulased).

6 Suhkrupea – Pão de Açúcar, mägi Rio de Janeiro rannajoonel, Brasiilia tuntuim postkaardivaade; pão tähendab portugali keeles leiba, siit seos igapäevase leivaga.

7 A. B o s i, História Concisa da Literatura Brasileira. 43. trükk. São Paulo, 2004, lk 357.

8 L. M a d u r e i r a, A Cannibal Recipe to Turn a Dessert Country into the Main Course: Brazilian Antropofagia and the Dilemma of Development. Luso-Brazilian Review, 2004, kd 41, nr 2, lk 96–125.

9 Putumayo kummibuumi jõhkruste näitel põhinev suurepärane käsitlus sellest, kuidas kolonisaator omaenese hirme “metslasele” projitseeris, on: M. T a u s s i g, Shamanism, Colonialism and the Wild Man. Chicago; London, 1987. Vt ka eespoolset märkust sõna “kannibal” päritolust – võimalik, et indiaanlaste kannibalism on algusest peale olnud fiktsioon.

10 T. T o d o r o v, Ameerika vallutamine. Teise probleem. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2001, lk 66.

11 Tsit: L. M a d u r e i r a, A Cannibal Recipe to Turn a Dessert Country into the Main Course, lk 121.

12 Sealsamas, lk 103.

13 Ka väide “Meil juba oli sürrealistlik keel” tähendab ju otsest dialoogi dadaistide ja sürrealistidega, kes pöördusid primitivismi poole ja püüdsid välja murda keele ahistavatest normidest. 20. sajandi algupoolel oli Brasiilia modernistide seas popp veidigi õppida tupi-guaranii väga onomatopoeetilist keelt ja kasutada seda oma loomingus, üks näide on noorkuu-salm antropofaagiamanifestis.

14 L. R. P e n d s e, “Antropofagia Incorporated”: A Concept or a Movement? LLJournal, 2007, kd 2, nr 2.

15 J. T. S c h n a p p, J. C. de C a s t r o R o c h a, Brazilian Velocities: On Marinetti’s 1926 Trip to South America. South Central Review, 1996, kd 13, nr 2/3, lk 105–156.

16 H. K r u l l, P. V i i r e s, Rahvuslik kosmopolitism. Vagabund, nr 2, 1990, lk 2.

17 S. K i v i s i l d n i k jt, Hüübinud vere manifest. Vagabund, nr 1, 1990, lk 8.

18 A. C a m p s, Anthropofagy, or the (Masculine) Obsession with Origin(al)s. Interlitteraria, 2005, nr 10, lk 92–106.

19 J. T a l v e t, Mõtteid tänapäeva tõlkefilosoofiast. Kas antropofaagia või sümbioos? Keel ja Kirjandus, 2006, nr 5, lk 353–364.

20 Sealsamas, lk 360.

Oswald de Andrade
Antropofaagiline manifest
Portugali keelest tõlkinud Mele Pesti

Ainult antropofaagia ühendab meid. Sotsiaalselt. Majanduslikult. Filosoofiliselt.

Maailma ainus seadus. Kõikide individualismide, kõikide kollektivismide maskeeritud väljendus. Kõikide religioonide. Kõikide rahulepingute.

Tupi, or not tupi, that is the question.1

Kõikide katekismuste vastu. Ja Gracchuste ema2 vastu.

Mind huvitab ainult see, mis ei ole minu oma. Inimese seadus. Antropofaagi seadus.

Me oleme väsinud kõigist neist kahtlustavatest katoliiklikest abielumeestest, kellest kubisevad draamad. Freud tegi lõpu naise mõistatusele ja teistele raamatupsühholoogia hirmudele.

Tõe tallasid jalge alla riided, veekindel kiht sise- ja välismaailma vahel. Reaktsioon riides inimese vastu. Ameerika filmid selgitavad seda.

Päikese pojad, elavate ema. Vägivaldselt leitud ja armastatud, kogu nostalgia silmakirjalikkusega, immigrantide, orjade ja turistide poolt. Suure mao maal.3

See juhtus sellepärast, et meil pole kunagi olnud grammatikaid ega vanade taimede kollektsioone. Ja me ei teadnud kunagi, mis on suurlinlik, äärelinlik, mis on piir ja mis on manner. Laiskvorstid Brasiilia maailmakaardil.

Osavõttev teadvus, religioosne rütm.

Maha konserveeritud teadvuse importijad! Elu käegakatsutav olemasolu. Ja eelloogiline mõtteviis senjoor Lévy-Bruhlile4 uurimiseks.

Tahame Kariibi revolutsiooni.5 Suuremat kui Prantsuse revolutsioon. Kõikide inimesele suunatud tulemuslike ülestõusude ühendamine. Ilma meieta poleks Euroopal isegi nende hädist inimõiguste deklaratsiooni.

Ameerika kuulutas välja kuldaja. Kuldaeg. Ja kõik girl’id.

Päritolu. Kontakt Kariibi Brasiiliaga. Où Villegaignon print terre.6 Montaigne. Loomulik inimene. Rousseau. Prantsuse revolutsioonist bolševike revolutsiooni, sürrealistliku revolutsiooni ja Keyserlingi tehniseeritud barbarini.7 Liigume edasi…

Meid ei ole iialgi ristitud. Elame som­nambuulse seaduse järgi. Panime Kristuse sündima Bahias. Või Belém do Parás.8

Aga me ei võtnud kunagi endi seas omaks loogika sündi.

Isa Vieira9 vastu. Meie esimene laenuvõtja, kes tahtis saada komisjonitasu. Kirjaoskamatu kuningas ütles talle: pane see liigse vahuta paberile. Ja andis laenu. Paigutas selle Brasiilia suhkrusse. Vieira jättis raha Portugali ja tõi sõnavahu meile.

Vaim ei ole nõus kujutlema ilma kehata vaimu. Antropomorfism. Vajadus antropofaagilise vaktsiini järele. Vastukaaluks meridiaani religioonidele. Ja välismaistele inkvisitsioonidele.

Me saame osaleda vaid oraakellikkus maailmas.

Meil oli kättemaksu õiguslik kodifitseerimine. Ja maagia teaduslik kodifitseerimine. Antropofaagia. Tabu pidev transformatsioon tootemiks.

Maha ümberpööratav maailm ja objektiveeritud ideed. Laibastatud. Stopp dünaamilisele mõtlemisele. Indiviid, süsteemi ohver. Klassikaliste ebaõigluste allikas. Romantiliste ebaõigluste. Ja sisemiste vallutuste unustamine.

Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid. Reeglid.10

Kariibi instinkt.

Hüpoteeside surm ja elu. Võrrandist mina kui kosmose osa aksioomini kosmos kui osa minast. Eluspüsimine. Teadmised. Antropofaagia.

Maha taimne eliit!11 Kommunikatsioonis maapinnaga.

Meid ei ole iialgi ristitud. See, mis meie ära tegime, on karneval. Impeeriumi senaatoriks riietunud indiaanlane. Mängib, et ta on Pitt.12 Või osaleb häid Portugali tundmusi tulvil Alencari ooperites.13

Meil juba oli kommunism. Meil juba oli sürrealistlik keel. Kuldajastu.

Catiti Catiti

Imara Notiá

Notiá Imara

Ipejú.14

 

Maagia on elu. Meil oli olemas aineliste hüvede, vaimsete hüvede, väärikuse hüvede suhe ja jaotus. Ja me oskasime ületada müsteeriumi ja surma mõnede grammatiliste vormide abil.

Ma küsisin ühelt mehelt, mis on seadus. Ta vastas, et see on võimaluse rakendumise tagatis. Mehe nimi oli Galli Matthias15. Sõin ta ära.

Determinism puudub ainult seal, kus on müsteerium. Aga mis meil sest?

Inimese loodud ajalugude vastu, mis algavad Cabo Finisterras.16 Kuupäevadeta maailm. Tiitliteta. Napoleonita. Caesarita.

Progressi fikseerimine kataloogide ja televiisorite abil. Ainult masinad. Ja vereülekandesüsteemid.

Antagonistlike sublimatsioonide vastu. Laevadega kohale toodud.

Misjonärirahvaste tõdede vastu, mille defineeris ühe antropofaagi, Cairu krahvi17 tarkus: “See on palju kordi korratud vale.”

Aga need, kes tulid, ei olnud ristisõdijad.18 Nad olid põgenikud tsivilisatsioonist, mida me sööme, sest oleme tugevad ja kättemaksuhimulised nagu Jabuti.19

Kui Jumal on Loomata Universumi teadvus, siis Guaraci20 on elavate ema.

Jaci21 on taimede ema.

Meil ei olnud spekuleerimist. Aga meil oli ennustamine. Meil oli poliitika, mis on ümberjagamise kunst. Ja sotsiaal-planetaarne süsteem.

Migratsioonid. Põgenemine igavatest osariikidest. Maha urbaanne skleroos! Maha konservatooriumid ja spekulatiivne igavus!

William Jamesist Voronoffini.22 Tabu muutumine tootemiks. Antropofaagia.

Perekonnapead on toonekuremoraali saadus: kuninglik ignorants + kujutlusvõime puudumine + autoritaarsed tunded uudishimuliku järeltulija suhtes.

Jumalaideeni jõudmiseks peab alustama sügavast ateismist. Kariibil ei läinud seda vaja. Sest tal oli Guaraci.

Loodud eesmärk toimib nagu langenud inglid. Pärast kaldub Mooses kõrvale. Mis meil sellega pistmist on?

Enne seda, kui portugallased avastasid Brasiilia, oli Brasiilia avastanud õnne.

Maha tõrvikuga indiaanlane! Maarja indiaanlasest poeg, Caterina de’ Medici ristipoeg ja dom Antônio de Marizi23 väimees.

Rõõm on kehtivuse proovikivi.24

Pindorama25 matriarhaat.

Mälu kui harjumuste allika vastu. Uuendatud isiklik kogemus.

Oleme konkretistid. Ideed võtavad juhtimise üle, hakkavad vastu, põletavad inimesi avalikel väljakutel. Surume ideed ja muu halvava alla. Reeglite abil. Uskuda märkidesse, uskuda instrumentidesse ja tähtedesse.

Goethe vastu, Gracchuste ema ja dom João VI26 õukonna vastu.

Rõõm on kehtivuse proovikivi.

Võitlus Loodu ja selle vahel, mida nimetatakse Mitte-Looduks – illustreeritud inimese ja tema tabu pideva vastuoluga. Igapäevane armastus ja kapitalismi modus vivendi. Antropofaagia. Püha vaenlase absorbeerimine. Et muuta ta tootemiks. Inimlik seiklus. Ilmalik lõplikkus. Siiski, ainult puhta eliidi esindajad suutsid ellu viia lihalikku antropofaagiat, mis toob endaga kaasa elutunnetuse kõrgeima astme ja hoiab eemale kõigist Freudi tuvastatud pahedest, katekismuse pahedest. See, mis toimub, ei ole seksuaalinstinkti sublimatsioon. See on antropofaagilise instinkti termomeetriskaala. Ta muutub lihalikust valivaks ja loob sõpruse. Hoolivus, armastus. Spekulatsioon, teadus. Hälbib ja muundub. Jõuame madaldamise juurde. Madal antropofaagia kuhjatud kokku katekismuse-pattudega: kadedus, liigkasuvõtmine, laim, mõrv. Niinimetatud kultuursete ja kristlike rahvaste katk, just selle vastu me reageerime. Antropofaagid.

Anchieta27 vastu, kes laulab Iracema28 maal üheteistkümnele tuhandele taevasele neitsile – patriarh João Ramalho29, São Paulo looja.

Meie iseseisvus ei ole veel välja kuulutatud. Dom João VI tüüpiline lause: “Mu poeg, pane see kroon endale pähe, enne kui mõni suvaline seikleja seda teeb!” Lõime dünastia minema. Peame välja ajama Bragança30 vaimu, Maria da Fonte31 käsud ja nuusktubaka.

Maha sotsiaalne reaalsus, riides ja rusutud, Freudi katastreeritud – elagu kompleksideta, hulluseta, prostitutsiooni ja vanglateta Pindorama matriarhaadi reaalsus!

Piratiningas

Aastal 374 pärast Piiskop Sardinha äraseedimist32

1 See “Hamleti” parafraas viitab Brasiilia alade suurimale indiaani hõimurühmale tupi-guaraniidele.

2 Vendade Tiberius ja Gaius Gracchuse varakult leseks jäänud ema Cornelia, kes lükkas tagasi Egiptuse kuninga Ptolemaios VII abieluettepaneku ja pühendas end laste kasvatamisele; on saanud ausa, range ja aruka Rooma matrooni sümboliks.

3 Cobra grande – Amazonia indiaanlaste mütoloogias vete hing. Sellel motiivil põhineb brasiilia luuletaja Raul Boppi tuntud antropofaagiline luuletus “Cobra norato” (1931).

4 Lucien Lévy-Bruhl (1857–1939) – Prantsuse teadlane, kes kirjeldas “primitiivsete inimeste metsikut mõtlemist” ja käsitas seda eelloogilisena.

5 Kariibid ehk kalinagod on indiaani rahvas, kellelt Kariibi meri nime sai. Nad elasid Lääne-India saartel ja Lõuna-Ameerika põhjarannikul, saartel hävitasid Euroopa kolonistid nad samahästi kui lõplikult, mandril, sh Brasiilias, elab neid tänini. Sõna “kannibal” pärinebki kariibikeelsest sõnast karibna – “inimene”. Kolumbus nimetas nii kariibe, kelle kohta liikus müüt, et nad söövad rituaalselt oma vaenlasi. Nende väidetavad antropofaagi-kombed on tänapäevani tõestamata.

6 Tsitaat Montaigne’i esseest “Inimsööjatest”. Nicolas Durand de Villega(i)gnon (1510–1571) oli mereväeohvitser, kes rajas 1555. aastal praeguse Rio de Janeiro kohale Prantsuse koloonia, hiljem võeti see üle portugallaste poolt.

7 Eestis Kõnnus sündinud baltisaksa loodus- ja kultuurifilosoofi krahv Hermann von Keyserlingi (1880–1946) teosed olid 1920ndatel nii Euroopas kui ka Ameerikas väga menukad. Tahtis luua Euroopa-väliseid kultuure uurivat antropoloogiat ning väärtustas rahvusülest, etnotsentrismi välistavat ja kogu planeeti hõlmavat kultuuri.

8 Bahia on osariik Kirde-Brasiilias, kus on kõige suurem mustanahaliste osakaal. Belém on Amazonia suuruselt teine linn, Pará osariigi pealinn, kus elab palju indiaanlasi.

9 António Vieira (1608–1697) – Portugali päritolu jesuiit, misjonär Brasiilias. Legendaarne oraator, tegi oma jutlustes ettepanekuid nii Brasiilia kui Portugali ühiskonna reformimiseks. Vahepeal aastaid Portugali diplomaat mitmetes Euroopa riikides. Tulnud tagasi Brasiiliasse, pühendus indiaanlaste ja mustanahaliste kristlusesse pööramisele ja võitlusele nende orjastamise vastu. Orjade puuduses koloniaalvõimud hakkasid talle vastu töötama ning saatsid ta Portugali tagasi, kus inkvisitsioon ta vangistas, kuid Rooma paavsti toetus tagas talle eriõigused. Elu lõpus naasis Brasiiliasse ja valitses Bahia osariiki – just seal on Brasiilia suhkrurooistandused. Avaldatud kõnede ja kirjade põhjal peetakse Vieirat 17. sajandi parimaks portugalikeelseks kirjameheks.

10 Sõna roteiro, mis siin seitse korda kordub, võib tähendada mitmeid asju, lisaks reeglitele veel reisisihti või ka Uut Maailma kirjeldava reisikirja žanri 16. sajandi Portugalis.

11 Ilmselt peetud silmas Brasiilia eliiti, kes kopeeris kõiges eeskujulikult Euroopa mudeleid, oli küll elus, aga ühe koha peal paigal, ilma muutusteks vajaliku mobiilsuseta.

12 Võimalik, et mõeldud William Pitt vanemat (1708–1788), arvestades ta rolli Seitsmeaastases sõjas, sh Põhja-Ameerika indiaanisõdades.

13 José de Alencar (1829–1877) – Brasiilia tuntuim romantiline proosa- ja näitekirjanik, esimesi, kes hakkas poetiseerima ja idealiseerima indiaanlastest tegelasi. Rahvuslane, tegutsedes ka poliitikuna, nõudis Brasiiliale täielikku iseseisvust. Tema teostest tuntuim on romaanitriloogia: “Guarani” (1857), “Iracema” (1865) ja “Ubirajara” (1874), kus peategelaseks on üllas ja vaba metslane, kes tahab elada harmoonilises kooskõlas kolonisaatoritega – romantiline arusaam Brasiilia-pärasusest. Tema romaanide põhjal loodi ka oopereid.

14 Catiti – tupi keeles noorkuu, mis tupi mütoloogia kohaselt tekitab igatsust armsama järele. Värsid tähendavadki tupi keeles ligilähedaselt: “Noorkuu, noorkuu, saada uudiseid mu armsamale.” Salm pärineb Brasiilia riiginõuniku, poliitiku ja folklooriuurimise rajaja José Vieira Couto de Magalhãesi (1837–1898) raamatust “O selvagem” (1876).

15 Levinud lugu sõna “gallimaatia” päritolust vestab, kuidas talumees Matthiaselt varastati kukk ning hageja advokaat kohtuasja arutamisel oma ladinakeelses kõnes nii hoogu sattus, et korduvalt eksis, öeldes gallus Matthiae (Matthiase kukk) asemel galli Matthias (kuke Matthias).

16 Finis terra (lad. k-s: maa lõpp) – viide Cabo de Sagresele, neemele Euroopa edelanurgas, kus Portugali kuninga João I poeg Henri Meresõitja avas 15. sajandil navigatsioonikooli, millest said alguse Portugali suured avastusreisid, sh ka Brasiilia avastamine.

17 José da Silva Lisboa (1756–1835) – Portugali majandusteadlane, kes oli jesuiitide Brasiilia-misjoni vastu. Pärast Brasiilia iseseisvumist taotles Brasiilia ja Portugali leppimist majanduslikest huvidest lähtudes.

18 cruzado võib peale ristisõdija tähendada ka Portugali kuld- või hõbemünti.

19 Roomaja, kes elab Brasiilia metsades, indiaanlaste jaoks jõu sümbol.

20 Indiaani päikesejumal.

21 Indiaani kuujumal.

22 William James (1842–1910) – väljapaistev ameerika psühholoog ja filosoof. Kirjeldas teadvuse voolu, pidas oluliseks emotsioone ja spiritualismi, tähtsustas ka alternatiivseid ravimeetodeid. Serge Voronoff (Sergei Voronov; 1866–1951) – Vene päritolu Prantsuse kirurg, tegeles näärmete transplantatsiooniga. 1920. aastatel sai kuulsaks operatsioonidega, kus osa ahvi (või noore mehe) munandist siirati (vanema) mehe munandikotti – nii pidi patsient saama juurde nii seksuaalenergiat kui ka eluiga ning parandama mälu. Hoolimata Voronoffi äärmisest populaarsusest sundis teadusüldsus teda katseid lõpetama ning aastakümneid naeruvääristati ta ettevõtmisi, kuid 1990. aastatel hakati nende vastu taas huvi tundma. Muuhulgas on Voronoffi süüdistatud ka AIDSi toomises ahvidelt inimpopulatsiooni.

23 Ant^nio de Mariz – tegelane José de Alencari romaanist “Guarani”: rikas valge kõrk mees, kelle käest peategelane, õilis indiaanlane Peri, tema tütre Ceci kätt palub. Ceci ema on portugali päritolu nagu de Marizki, aga lisaks on mehel ka sohilaps indiaanlannaga.

24 A alegria é a prova dos nove – provisoorne tõlge, sõna-sõnalt: “Rõõm on üheksa tõestus.” Prova dos nove (vrd ingl. casting out nines) on teatav aritmeetiline võte, mille abil üheksaid taandades saab peastarvutamise tulemusi kontrollida.

25 Pindorama – tupi keeles “palmipuude maa”, Brasiilia olulisima romantilise poeedi Gonçalves Diase (1823–1864) luule kaudu muutusid palmipuud kogu maa sümboliks.

26 Dom João VI (1767–1826) – Portugali kuningas , pärast Portugali vallutamist Napoleoni poolt resideeris 1807–1821 Brasiilias. Pärast tema tagasipöördumist Portugali hoogustus iseseisvusliikumine ja 1825 sai Brasiilia sõltumatuks.

27 José de Anchieta (1534–1597) – jesuiidi jutlustaja, kirjanik, dramaturg ja luuletaja. Pärit Tenerifelt, läks juba noviitsina 1553. aastal Brasiiliasse ja lõi koos Manuel de Nóbregaga Piratininga jesuiidi kolleegiumi, millest kasvas hiljem välja São Paulo linn. Anchietast sai hiljem kangelasliku spirituaalse jesuiidi kehastus. Koloniaalvõimu-keskne kirjandusajalugu on pidanud teda üheks esimeseks Brasiilia kirjanikuks –kirjandusajaloo rahvuslikum suund ei taha selle määratlusega nõustuda.

28 Iracema – America anagramm, José de Alencari romaani pealkiri.

29 João Ramalho (1493–1580) – Portugali seikleja ja maadeavastaja. Muuhulgas rajas 1553. aastal Brasiilias Santo André da Borda do Campo asula, mille kogu elanikkond 1560 asustati ümber Anchieta loodud São Paulo dos Campos de Piratiningasse.

30 Bragança – linn Põhja-Portugalis, Portugali religioosne keskus rohkete katoliku kirikutega.

31 Nn Minho ehk Maria da Fonte revolutsioon toimus 1846. aastal Portugalis Minho piirkonnas ja selle algatajaid oli Fontarcada piirkonnast pärit lihtne naine Maria; üks tüliküsimusi oli ka väliskaubanduse sissetung, Portugali ja Inglise toodete vahekord turul.

32 Episood Brasiilia ajaloost: indiaanlased-antropofaagid olevat ära söönud Portugali piiskopi Sardinha (kelle nimi tõlkes tähendab sardiini).

Laura-Madleen Vaarik
Krauklis psühhoanalüütilise pilgu läbi