Sisu

Tiina Peil
Pärandkultuur ja selle müüdid
Lembitu Tarang, Kristiina Hellström, Rein Kaljuvee, Jürgen Kusmin, Triin Neljandik, Maire Raid, “Väike pärandkultuuri käsiraamat”

Peeter Laurits
Fotoloogia
Peeter Linnap, “Fotoloogia”

Aet Annist
Putkapäästjad
Eve Kask, Signe Kivi, “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht”

19. sajandil jõudsid koloniaalriikide maadeuurijad üha uutesse avastamata paikadesse ja leidsid eest metslasi, kelle eluviis ja teadmised tundusid tsiviliseeruvas maailmas hukule määratud. Sümpaatiast ja kollektsioneerimiskirest ajendatuna asuti sääraseid hõime päästma – mitte küll kadumakippuva nähtuse reaalseks alalhoidmiseks, vaid selle talletamiseks (Lääne intellektuaalide) järeltulevaile põlvedele. Ses tegevuses mängis fotograafia väga olulist rolli, millest annab aimu näiteks indiaanlaste massiline portreteerimine nii amatööride kui professionaalide poolt. Sageli pildistajate ettekujutusele vastavaks lavastatud fotod pealikest ja indiaani elust sisustasid omal ajal ühtlasi visuaalset diskursust Metsikust Läänest.

Eve Kase ja Signe Kivi raamatul on pääs­te-etnograafidega sarnane missioon bussiputkade kollektsioneerimisel: päästa kirev palett Eesti bussiputkaarhitektuuri kui mitte muul moel, siis vähemalt piltide kujul. Putkaraamatu sissejuhatus nendib, et ohus pole mitte ainult mitmekesisus, vaid – nagu 19. sajandil kaduvaks peetud hõimude puhulgi – mingi nähtuse eksistents, antud juhul bussiootamise võimalus üldisemalt. Nagu indiaanlasi pildistanuil, nii hingab muutus kuklasse ka putkajäädvustajaile, kes jõuavad mõnes paigas kohale otse enne lammutajaid ja uute üle-eestiliste standardkarpide paigaldajaid.

Et tegemist on igati hästi valitud objektiga, osutavad mitmesugused intrigeerivad paralleelid, mis putkaraamatut lehitsedes siginevad, ja sujuvus, millega uuritud ob­jekti saaks reaalsuse lakmuspaberina lülitada mitmetesse akadeemilistesse aruteludesse. Fotode üks iseäralikke omadusi on nende võime jäädvustatavat nähtust omast ajast ja kohast irrutada. Uude salvestusvahendisse püütud Kaduva Rassi viimased esindajad lähevad veel tänapäevalgi hästi kaubaks oksjonitel, kus Lääne kollektsionäärid oma eelkäijaist kolonialistide ettekujutust ehedast indiaanlasest kõrgelt hindavad. Just nende piltide põhjal püüavad nüüdisaja ühiskonnauurijad mõista nii indiaanlasi kui ka piltide tõeväärtust ja pildistaja ideoloogilist kallakut. Putkapildid saavad küllap osaks nõukogude ja post­sovetliku perioodi praegustest ja edaspidistest kirjeldustest, lisades neile autentsust või võimaldades neid kahtluse alla seada.

Kuid bussiputkad on ühtlasi ise justkui aja- ja kohaväline nähtus. Marc Augé nimetab lennu-, bussi-, rongijaamu jms pü­simatu maailma liigenduskohti “ebapaikadeks” (non-places).1 Need on kontekstist justkui välja rebitud punktid, tran­sitoorsed ja paikluseta ega ole kellelegi sihtmärgiks iseeneses. Liikuja on ruumis tõesti kohata. Ent temast möödavihisev on kohalik, ja putkaraamat heidabki Augéle kinda, osutades, kui ajastuspetsiifilised ja iseloomulikud on vähemalt osa peatuskohti. Kask ja Kivi on pealegi tabanud nende punktide sihtmärgilisust mõnede gruppide jaoks, kui fotodele on jäänud noorukid (ja nende reviirimärgistused), joodikud jt ootajad ja ootamispaikadega kaasnejad. Nende jaoks sigineb putka väärtus just selle kasutusest liikuvuse kohaliku sõelana.

See muutus, millega Kask ja Kivi, aparaat näpus, võidu jooksevad, võib muidugi olla Augé kirjeldatud supermodernsuse teke. Kuid just nendesamade putkades sihitult ootajate käe läbi saavadki supermodernsed plekk- ja klaaskonteinerid ebapaikadest tagasi paikadeks, kuulutades, kes putkas mingil hetkel olid, ja ropendades kohalikel – või universaalsetel – teemadel. Ehk pelgavad Kask ja Kivi või Augé asjatult: inimesed suudavad ikka moel või teisel ka ebapaigad omastada, näiteks grafiti, aga ka prügi ja sodi kaasabil. Pealegi kipub kohalik koloriit sageli olemagi mahajäetuse ja vaesuse nägu ning säilima võimetuse tõttu midagi kohapeal ette võtta.

Tagasihoidlik putka peegeldab erinevate sotsiaalmajanduslike ja poliitiliste formatsioonide suhtumist ühistransporti ja üksikisikusse, kes selle kütkes oma aega ootamisega sisustab. See peegeldus on masendav, aga ka mitmekesine, naljakas ja südamlik, ning sellesse peaks vaatama igaüks, kel Eestis toimunud muutustega asja. Raamatu ampluaa jääb siiski vaid visuaalseks ekskursiks mööda Eesti teid. Ehk kontekstiülest kunstitraditsiooni järgides esitatakse kogu materjal tausta ja kohalike seosteta, kui puhtgeograafiline punkt välja arvata. Kontekstita jäävad meile aga vaid muljed, mis võivad tõelusest väga väära pildi anda. Korralik pääste-etnograafia peab suutma lisada tausta, mis võimaldaks pilte edaspidi mõista; seepärast tuleb antud väljaannet pidada pildikollektsiooniks, millele annavad tähenduse juba järgmised putkavaatlejad. Taustatus on samas intellektuaalselt isutekitav, jättes lugejat kiusama ridamisi küsimusi. Kuidas nõukogude ajal putkaarhitektuur piirkonniti paika pandi? Mis on mõnede piirkondade erilise hoolitsuse ja ühise värvipoti ning teiste totaalse ükskõiksuse ja min­nalaske taga? Mis see on, mille tõttu suurel osal Saaremaa bussiputkadest on erinevalt ülejäänud Eestist klaasid ees – soom­laste investeeringud ja kõrge elatustase, nagu üks silt diivani ja lillevaasiga varustatud Kargi bussipeatuses pakub, või demograafiline kallak vanemaealiste suunas, kelle käsi enam ei tõuse kivi viskama? Kas putkakaunistajad on kogukonnad või jõulised üksikisikud? Ja nõnda edasi.

Ses kontekstituses jätab raamat putka-elust pidetuma ja möödalibisevama mulje, kui see on. Ja samas on see ju ka autorite olek: liikuvus, kohatus, miski, mis ka antropoloogi ja pääste-etnograafi iseloomustab. Sest eks kohatuna püsimine aita kohti nende kohalikkuses paremini tajuda. Ning selle tunde toob putkaraamat lugejale kindlasti kätte.

1 M. A u g é, Non-Places: Introduction to an Anthropology of Supermodernity. London, 1995.

Mehis Heinsaar
Mustlaslaager läheb Võrumaale
Juhan Jaik, “Kättemaks”

Juhan Jaik on pajataja. Pajataja jutupaja taga. Või pigem küll podiseb see jutupada tema enda sees. Ja kui Jaik oma jutupajale kord tule alla paneb, ega see siis enne pidama ei saa, kui asi igatepidi ära pajatatud on, ning harvad pole ka korrad, kus jutupaja sisu lausa üle serva hakkab keema, nii et pajatusel enam otsa ega äärt pole. Jutupada, mis Juhan Jaigi sees podiseb, on justkui kaarnakivi ise. Kaarnakivi on võlukivi, mille leidmise juurde kirjanik ikka jälle tagasi pöördub ja millest ta palju lugusid on vestnud. Kirjanikus oleks see kaarnakivi siis võtnud just nagu jutupaja kuju, mis hakkab sedamaid podisema, kui kirjanik seda ise vaid tahtma peaks. Aga et inimloomus (eriti kirjanike inimloomus) ikka pigem nõrk kui tugev kipub olema, ei saa Jaikki kiusatusest sageli võitu ning kibeleb kasutama oma hinges pesitsevat (või lapsena kaarnapesa serval allakugistatud?) kaarnakivi tihti rohkem kui vaja. Ja kivikese liigtarvitamise tulemusel on ta loomingus sündinud ka asju, mis leemelt üsna lahjad lugeda on. Säärased lood ja raamatukesed on siis sellised “viiendat sorti kivikesed” (samanimeline jutustus raamatus “Hõbedane karjakell”, 1933) või kivikesed, mis kulla asemel toovad lagedale hoopis elavhõbedat, nagu juhtus loos “Pidu pahandusega” (“Võrumaa jutud 2”). Aga et see omal ajal allakugistatud kaarnakivi Juhan Jaigi sees ikka õige ja mitte mõni naljakivi pole, sellest annavad omakorda tunnistust esimese sordi jutud kogudes “Võrumaa jutud 1” (1924), “Kaarnakivi” (1931), “Võrumaa jutud 2”(1933) ning Pombi-lugude triloogia (1932–1934).

Lühiromaani “Kättemaks”, mis ilmus esmakordselt aastal 1934, võib küll kanda pigem heade lugude kilda, aga “Võrumaa juttude” vastu ta päriselt ei saa. Mis tähendab, et selle raamatu puhul võiks siis tegemist olla teise sordi kaarnakiviga.

Raamat pajatab värvikireva loo mustlastest, nende elust ja rännakuist mööda toonast Lõuna-Eestit ja Võrumaad. Aga eelkõige on see muidugi lugu mustlaspoiss Prinnu karmist saatusest, kes juba noore ja vahva mehena hobusevargusel vahele jääb ning kümneks aastaks vanglaleivale peab minema. Maha jäävad temast noor naine Tsitserle ja kaks väikest tütart. Kui Prinnu vanglast naaseb, ei võeta teda aga oma kodulaagris teps mitte rõõmsa meelega vastu ning Prinnu naise kõrval on vahepeal koha sisse võtnud hoopistükkis Tipan, Lätist Võrumaale pagenud hobusevaras, kes end siin nüüd riigivõimude eest varjab. Vahva mehena varastab siis Prinnugi oma uue, teab kust leitud kaaslase Tandori abil peagi paar hobust, vahetab need rahaks ning ostab Tsitserlele kalleid kingitusi, et võita tagasi tema südant. Kuid Tsitserle süda ei leebu, tema tahab ikka edasi Tipani kõrvale jääda. Sestsaati ei laabu Prinnu käes enam miski. Tema uus ning salakaval kaaslane Tandorgi näib ta hülgavat ning kõige selle tõttu muutub muidu nii vahva mustlase tuju kaunis süngeks. Prinnu tusane hing hakkab hauduma kättemaksuplaane.

Et Jaigi jutupada podiseb ikka vahvasti ja suurel tulel, siis pikemateks psühholoogilisteks vaatlusteks ja olukirjeldusteks pole autoril enamasti aega. Kuid ei saa nuriseda. Kaarnakivi aitab hädast ka nõrgemate kohtade puhul välja. Kiirustamise märkidele vaatamata on lugu mahlakas ja mõnus lugeda, täis huvitavaid tähelepanekuid tolleaegse mustlaselu kohta ning rikas tuumakate, jaigilikult omanäoliste ütlemiste poolest: “Nahkhiired olid juba peitu pugenud, kuid männiku sügavuses lendles veel öökull madalates põõsastes ringi, latsutades suuga, nagu kisuks korke olematuilt pudeleilt” (lk 30); “Öö oli pime. Taevast vaatas alla rida teravaid tähti nagu kurja koera hambad” (lk 116). Või ka: “Kuid seda mustlast polnud, kes oleks öelnud Prinnule, et nüüd on küllalt hullamisest, õnn võib sulle selja keerata, olgu nüüd pigem vait ja vagusi” (lk 8); “Kui sul on haiguseuss südames, siis ära kipu tervete hulka tantsima ja kui sind painab püsiv mure, siis pole mustlaslaager su õige kodu” (lk 59).

Üks saatuslik lausumine Prinnu enda suu läbi hakkab romaanis korduma ja näib mustlasprintsiga kaasas käivat peaaegu läbi terve jutustuse: “Kui õnnetus sind kord tabab, siis tabab ta iga kord…” Romaani edenedes hakkab jutupada üha kurjakuulutavamalt podisema. Loosse ilmub aina enam muinasjutulike elemente ning vihjeid sellele, et Tandoriga, Prinnu uue ja kummalise sõbraga, pole asjalood päris niisama lihtsad kui teiste mustlastega. Et temas on midagi salakavalat ja suisa deemonlikku. See ilmneb kõigepealt selles, kui osavalt ta hobusevarguse ajal koeri oskab talu juurest metsa vilistada: “Tandor saatis talu poole esimese vile. See jooksis nagu tasane kõrin üle põllu, selles tundus midagi tagakihutavat, meelitavat ja kutsuvat Prinnulegi, kes esimest korda seda hundikunsti kuulis” (lk 39). See ilmneb selleski, kui kergelt Tandor mustlasneide oskab võrgutada, sealhulgas Prinnu enese verinoori tütreid. Ja ka selles, kui osavalt oskab lepitada temaga tüdrukute ärarääkimise pärast kurjustavaid mustlaseitesid. Jah, Tandoril ilmneb üha enam sugulaslikke jooni nonde ehtjaigilike Võrumaa kurikaeltega, keda lugeja võib kohata kirjaniku paljudes teisteski lugudes. Nood kurikaelad on enamasti tuntud puraskite, sänide, tontide, naksikeste ja paharettide nime all. Ja näiteks puraski kohta on Jaik selgelt öelnud, et “see pole keegi muu kui metspagana lellepoeg” (“Kaarnakivi”, lk 167). Eks need sänid, tondid ja naksikesed ole omavahel sugulased kõik ning nii võib ka Tandorit kaudselt “metspagana lellepojaks” pidada. Kuigi tema puhul on asi salapärasem ning selgemaid vihjeid Tandori kuuluvuse kohta autor ei anna, tundub siiski, et tegu võib olla libahundi enesega.

Enamiku paharettide ühisjooneks, kes Jaigi jutupaja poolt ilmale sünnitatud on, võib pidada seda, et nende kurjus sünnib kuidagi loomulikult ja isetult, et nende salakavalus ja pahelisus on kantud mingist ürgkavalusest, looduse enda kavalusest ning krutskimeelest. Säärasena on Jaigi loodud paharetid üsna sarnased indiaani triksteritega. Selline kurikael tunneb sageli lausa lapselikku rõõmu, kui saab oma noorema venna, inimese (kes end ju ka igatepidi kavalaks ja targaks peab) üle kavaldada või trumbata.

Sageli on siis just kaarnakivi see, mis kokkupuutes säni või paharetiga võidu ometi inimesele toob. “Kättemaksus” aga sellist asjandust ühelgi mustlasel ei ole. Sümboolselt võib siin nimetada kaarnakiviks pigem mustlasnaise Tsitserle armastust, mida Prinnu vangist vabanedes iga hinna eest tagasi tahab võita. Kui ta selle armastuse tagasi võidaks, oleks ka imeline kivi Prinnul jälle justkui pihus ning õnn tema õuel. Kuid seda ei sünni. Ja nõnda kipuvad kõik trumbid ja niiditõmbamised viimaks salapärase Tandori kätte libisema, kes on vahepeal koguni mustlaste lemmikuks saanud ning Prinnu tütrega pulmi pidades terve mustlaslaagri oma pööraste trikkidega ahhetama paneb. Mis üllatava lahendusega kogu lugu aga päriselt lõpeb, seda ma siiski ümber jutustama ei hakka. See rõõm jäägu ikka lugejale.

 

*

Et raamat räägib mustlastest, siis olgu pajatatud ka siinkirjutaja mõnedest kokkupuudetest nendega. Veel kaheksakümnendate aastate keskel elas Valgas suur mustlaste kogukond, kes oma äri siin- ja sealpool Lätimaa piiri üsna suurejooneliselt ajasid. Ka minu Taagepera-vanaisa juurde tegid nad tihti asja. Istusid ikka särava naeratusega kööki maha, võtsid oma hiidsuurtest kottidest riidepambud välja ning hakkasid magusa häälega kaupa tegema, määrides mu vanavanematele igasugust träni kaela. Mu lihtsameelsele tädipojale õnnestus neil maha müüa hulk välismaa kirjadega sviitreid, kuhu oli peale kirjutatud “Montana”, või “Lee Cooper”. Küll särasid need sviitrid ikka kenasti, sest oli ju nendesse palju värvilisi ja küütlevaid niite sisse õmmeldud. Kuid paari kuu jook­sul lagunes enamasti kogu see riidekraam ära ning ma imestan siiamaani, mis jõud see küll oli, mis mu esivanemaid mustlastega ikka ja jälle ajas kaupa tegema. Sest petta said nad ju alati!

Minu vanaisalt petsid nad viimaks ko­guni kolm tuhat rubla välja, lubades talle Valgast uue Moskvitši osta, ja loomulikult ei näidanud pärast enam nägugi.

Valga maantee paistis vanaisa tallu ilusti ära. Mäletan hästi, et veel kaheksakümnendate aastate keskpaigas nägin mõnelgi korral mustlaste hobuvankreid mööda sõitmas. Kuigi enamasti sõitsid nad muidugi siis juba autodega. Kuid ometi, veel neli aastat tagasi (!) juhtus selline lugu, et tulid kaks mustlast, nii-öelda ammused “perekonnatuttavad”, mu üheksakümne viie aastasele vanaemale jälle külla (vanaisa oli siis juba ammu surnud). Mustlaseit tuli tuppa vanaemaga juttu rääkima, samal ajal kui tema teinepool suvelaudas ilusa lamba köiega üles poos ning looma siis oma auto poole vedama hakkas. Aga nad ei teadnud, et samal ajal ka mu täditütar maal oli ning lammaste määgimise peale karjamaale jooksis, kus nägi mustlasmeest lammast auto poole lohistamas. Kui mu täditütar siis talle peale kargas, hakkas see mustlasmees osavasti ja ehmumata kohe seletama, et “näe, leidsin siit teie karjamaalt ühe lõpnud lamba, ja mõtlesin et mis ta ikka siin niisama vedeleb ja teie maad risustab, koristan ta parem ära!” Lamba kaela ümber olev pingul köis kõneles siiski teist juttu. Maruvihane täditütar kupatas mustlased seepeale muidugi minema sealt.

Ja kui mainida mõni sõna ka Tartu kohta, siis sealsed inimesed mäletavad kindlasti hästi, et veel mõned aastad tagasi võis mustlasnaistega Tartu vana bussijaama ümber alailma kokku puutuda, küll nad käisid järel ja tahtsid ikka kogu aeg ennustada või pakkusid hõlma alt oma “Montana”-siltidega sviitreid. Korra lasin siis ühel eidel nii naljaviluks endale ennustada ka, ega saanud arugi, kui juba sada krooni ära andnud olin. Enne ja pärast seda juhtumit olen mustlasennustajatele alati “ei” öelnud, kuid tegin/teen seda alati viisakalt ja leebe naeratuse saatel, sest kui neile järsult peale käratada, siis nad solvuvad ja võivad sajatuse peale saata.

Ise ma mingit viha kõige eelneva tõttu mustlaste vastu küll ei tunne. Mulle on nad alati tundunud selline isepäine, pisut naljakas, vanapagana sorti kaval rahvas, kelle tegemisi on eemalt huvitav jälgida. Aga ainult eemalt.

 

Lauri Sommer
Yhiskonna ja looduse kiigelaual
Mathura, “Inimene on rohi”

Kolmekymnendad eluaastad ja kolmas-neljas-viies kogu on luuletajate teelahe. Esiteks on näha, mida nad on suutnud, ja teiseks, kas neil on jaksu edasi minna. Luule pole siis enam väärtus iseeneses, miski, mida peaks seltskondlikel või eneseimetluslikel põhjustel tegema. Nooruse põnevus ja eksperimenteerimine on enamasti yle. Mõned on kordamisse ja produktiivsusse langenud, kibestunud, mujale siirdunud või vaikinud. Mõned on selginud, teravnenud, või veel vahepealses olekus – võimalusega edasiminekuks. Mathura raamatus on nii uut kui vana. Esmalt lyhidalt senisest. Alates 1996. aastast Erakkonna märgi all levitatud väikse tiraažiga omakirjastuslikes vihikutes (eriti “Minu Korsnäs Gård” ja “Ava oma süda”), Erakkonna kogumikes ning debyytraamatus “Poeesia valgel taustal” (2001) oli valdavaks tugeva krišnaiitliku varjundiga pyhendumusluule: mahe, natuke absolutistlik, eksotistlike märksõnadega ja äraõppiv. See laad seostub eestlasel Tagore leelutustega. Ka varasel armastusluulel, mille lausumiste tagant nagu kumaks Krišna ja Radha mängivad kujud, on Indiaga yhiseid lainepikkusi. Kuigi seos pole nii yhene – Mathura on olnud selle usundi praktik ja periooditi elanud kriš­naiitide kloostreis. See oli osa yle­il­mas­tumise tulekust meie kirjandusse, tollases Eesti usulise luule pildis huvitav, ning ka kerge new age’i maiguga. Teine kogu “Sõst­ramesi” (2003) oli yhtlaselt lyyriline tervik. Usuletuleku-klišeed taandusid isiklikuma otsingu ning loodusmotiivide ees. Asju nähti oma sekti maailmakirjeldusest laiemalt ja selgiv tunnetus hakkas leidma pisut eestipärasemat vormi, mille lähim kestev korrelaat on ehk Kaplinski vabavärss. Midagi intensiivset jäi neist rangema usu aastatest alateadvusse ja India kultuuriga tegeleb Mathura nyyd, muutununagi ikka edasi. Kolmandas raamatus “Kaks tuulehoogu” (2004) ilmus rohkem mõtteluulena võetavat, ning laiemalt hakkas idanema ka reisimõtiskluste laad. Yks tema tekste kaua kandnud joon on veel laululisus. Raamatutest laiema levikuga on varemalt olnud Mathura laulutekstid, mida esitasid Ummamuudu, Sobe jt. See laad tipnes Ragatmika tema sõnadele tehtud muljetavaldava CD-ga “Põhjataeva tuled” ning Kaido Kerikmäe ambientsetele taustadele loetud luuleplaadiga “Kylaturul paadisadama juures”. Neljas raamat “Kohalolu” (2006) keskendus laialdasele rändamisele ja tähelepanelikkusele. Selles oli taustal jälgitav ka syvenev religioonikriitilisus ja selgemad sotsiaalsed noodid, mis esialgu ilmusid rohkem kaugeid yhiskondi jälgides. Haare laienes. Lyyrik omandas eepilist ja vaatlevat plaani, kuid “vana head” laululisust ja kaunikõlalisust ei kaotanud. Alliteratiivsust ja ilustiytlemist oli kohati isegi nii palju, et teksti mõte kippus takerduma. Mathura puhul on mõnikord tajutav kõikumine lihtsuse ja triviaalsuse õhukesel vahealal. Mitmel pool ilmub emotsionaalne või piltide kau­du antud elutarkus ja ilu, mille omaksvõtmiseks lugeja syda peab olema avatud. On rohkemat tähelepanu väärivaid mõtteid ja yldistusi. “Iga asi on väärt just niipalju, kui see, mida ta meelde tuletab” (“Kaks tuulehoogu”, lk 59) – seda lauset võiks marketingiajastul meeles pidada. Teisal öeldakse salapäraselt ja pikkamisi midagi endastmõistetavat. See ebayhtlus on yld­inimlik, sisaldub meie elude mustris. Uus kogu pakub põhiliselt kohalikku ainest ja ka mässu, mille idud on kypsenud Mathura viimaste aastate sõnavõttudes. Mitmetes kirjutistes on ta väljendanud rahulolematust praeguse luule absolutistliku Tallinna-keskuse, nihilistlikkuse ja normatiivse ajakriitilisuse suhtes. Spekter on õnneks laiem, aga mingil ajal meenutas see kunstlike vahenditega loodud olukord pisut 20ndaid, kus paljud varem täiesti muud teinud autorid tunnetasid järsku võimsat sotsiaalset tellimust. Sellest on tulnud nii loetavat ja teravat kraami kui ka hulk tyhja märksõnade pildumist, netikommentaarlust ja virinat. Apologeetide aastaid kestev maitsekohus ja muude meetodite eelarvamuslik taunimine meenutab natuke monomaaniat. Sotsiaalsus ja intiimsus on kõigis meis pidevalt yksteisesse sulanduvad yin ja yang, ning kummagi poole ylerõhutamine viib yhekylgsusele, tasakaalutusele ja pilgu hägustumisele. Kirjandusajalugu on näidanud, et ykski tendents ei pysi värskena rohkem kui kym­nendi, ning stiilidel on kombeks propagandast hoolimata omapäi muutuda. See on ammugi toimunud, aga kusagilt kostab ikka sama jorinat. “Luuletaja, ära aja peale oma ajaluulet,” teadis juba Laaban. Võib öelda ka nii, et aeg on kõigest pidevalt muutuv dekoratsioon, taust, millel me liigume. Seda ei tasu võtta liiga tyhistavalt ega ka liiga tõsiselt. Maailm näitab iga­yhele seda, mille vastuvõttu tolle hetkekuju võimaldab. Terve yhiskonna tunnuseks on ta liikmete erisugusus, loov ja täiendav paljus ja haiglast, ebaõiglast, eelarvamuslikku, yheylbastuvat yhiskonda ei saa ravida poris pyherdamisega. Vaja on näiteid teistsuguse elu võimalikkusest. Kui rääkida kirjanduslikust sotsiaalsusest kui konstruktiivsest, yhiskondlikult kaalukast faktorist, siis on meedia-, sootsiumi- ja kul­tuurianalyytikud boheemlikest vahutajatest ses vallas kaugel ees. Elu on laiem, kui ykski maitsekohtunik määrata saab. Vähem dogmasid. Võib-olla peabki millegi kõneka ilmutamiseks antud stiiliga õnne katsuma keegi, kes pole ses vallas varem kirjutanud. Mathura kogu esimeses ja teises tsyklis leiduv sotsiaalkriitika on kindlasti poeetilis-poleemiline samm, mis soovib asjade seisu senisest “sisulisemalt” kirjeldada. Aga ma ei tea, kas enamat. Milleski laseb ta end valitsevast kõneviisist kanda. Ja sel laadil on praeguses eesti luules leiduva kehtestusena natuke liiga kindlad piirid, mis nagu juhiks mõtet lahmimise ja loosunglikkuse poole. Kui veel pystitamata Vabadusrist juba kinnitab, et “me pole kunagi olnud / eneste omad” (lk 11), kui kuulen, et “me kõik oleme veidi ameeriklased” (lk 12), ja kui py­hitsusnime kandev ärapöördunud usklik dramaatiliselt karjatab “see mis on püha / ei hoia meid / alles” (lk 31), siis näen seal sedasama, võib-olla osalt alatealikku sotsiaalset pyydlikkust, mida mõne aasta eest natuke yritas Kristiina Ehin, hiljuti Martin Oja ja mis on teisigi lyyrikuid abstraktsele ja huupi yldistavale meie-territooriumile ning suurte sõnade poole kallutanud. Mõnel autoril on selle tendentsi taga uute võimaluste otsing, teisal kerge kon­junk­tuurlus. Nagu öeldud, on uutes katsetes ka otsekõnet ja õnnestumisi, aga… See stiil omab esiteks piiratud kehtivust (nii konstrueeritud reaalsus hakkab logisema kohe, kui karpmajade kvartalitest, liiklusummikutest ja supermarketitest eemale pääsed) ja ta eeldused ning järeldused on liiga teadaolevad. Sotsiaalkommentaatorina elab Mathura mõnel pool yle hilist lahmivat pungiiga, tekstilist lähtefaasi, millega võrreldava ta läbis krišnaiitlusse sisse elades. Huvitavamaks läheb asi siis, kui vaadatakse seriaalsuse sisse (“Toode”, lk 34) ja pannakse veidi ulmelisse pilti kokku õhtumaa kultuuri allakäik, veeuputus ja tarbijalikkus (“Tagasi vette”, lk 15), proovitakse korraks groteskinuppu (“Maailma varjus”, lk 13–14) ning pööratakse teravik lodevate loomeinimeste (“Ebalooja”, lk 35) ja kinnijäänud sotsiaalröökurite (“Kärbes”, lk 37–38) poole. Yks asi, mis sotsiaalsuseks nimetatu puhul tihti häirib, on lahenduste puudumine. Kui jutu taga on koolipoisilik eksistentsialism, negativism ja alkoholismi jääknähud, siis seda vist tekkida ei saagi. Ma ei tea, kas see annab kriitikale automaatselt tõetruudust juurde, aga Mathural on plusspool täiesti olemas. Yleminek sotsiaalsest privaatsesse toimub kyll mingi (võib-olla praeguses kirjanduspildis paratamatu) jõnksuga. Ma ei tea yhtki praegust Eesti autorit, kel need kaks poolust päris loomulikult koos oleksid. Ehk on tegu seaduspäraga. Ehk ongi nende maailmade yhendustee tänases liig kitsukeseks saanud. Igatahes pärast teravat piiririba, alates lehekyljest 39, läheb meeleolu rahulikumaks, helgemaks ning vaatlevamaks. Päike tuleb välja, kõledus ja saast hajuvad. Loodu
se mõju summutab kriitilise ängi. Iseloomulikult toimub see sõber Gauguini tsivilisatsioonist troopikasse ja ametnikutöölt kunstivalda lahkumise kaudu (lk 39). Ja siis on inimene yks rohuga, unustab sotsiaalsed hädad, saab tagasi pärisosa ja yhendab tavapäraselt sooned looduse ringkäiguga. Korra veel ilmuvad sisepained (“Sygistalv”, lk 41) tunnistavad justkui, et heaoluyhiskonna rahulolematus on ummistunud olek ja “elu on raske / sest päevast päeva kanname end / punasesse raamatusse”. Viimane tsitaat on yhest mu lemmiktekstist “Läbi Vasknarva” (lk 51–53), kus ääremaa olukorra hinnanguteta kirjeldamise läbi saavutatakse kaudne, rynnakuloosungitest palju mõtlemapanevam sotsiaalne toon, millele lisandub nõt­ke pildilisus. Selline lähenemine, kus hoidutakse näpuganäitamistest ja absolutismist, ning lastakse rääkida paikadel, inimestel ja vaatepiltidel, tundub mulle perspektiivikam. Sellist “hiilivat sotsiaalkirjeldust” vilksab loomuliku komponendina näiteks Hasso Krulli ja Tõnu Õnnepalu selle aastatuhande loomingus. Meetodi vooruseks on see, et tekst jääb luulena loetavaks, kunstikypseks ka siis, kui viidatud päevapoliitiline formatsioon enam ei kehti. Praegustest noortest kirjutajatest otsib tasakaalu isikliku ja yhis­kondliku vahel nähtavaimalt Paavo Piik. Tema on oma orienteerumissuuna sõnastanud nii: “eesmärgiks on tagasi saada hing” (“Lakoonia”, lk 13).

Edaspidi on Mathura tagasi oma tuntud territooriumil, aga uut leiab sealtki. Lugedes siinseid paremaid tekste, jäin mõtlema – kui vähe on meil praegu õieti seda päris loomulikku loodusluulet, mis pole postkaardilikult magus, tulvil võltsi aukartust või klišeelikke detaile. Peaaegu polegi. Suurem osa linnaloomadest luuletajaid piirdub suvitamisega. Loodus, see maailma telg, on tekstis harva yksi, sest “inimene on vahel ta moodi” (kogu järelsõnast) ja neis punktides selge ning lähedane enamasti tekibki. Maastikku võimendab näiteks mingi tyhjususuline äratundmine (“Lihavõtted”, lk 36) või kohtuvad meri ja inimlik lähedus (“Laid”, lk 60; “Tuul merelt”, lk 70). Mathura valdab meeleolusid, asi on edasi antud parasjagu nyansseeritult. Mõni tekst, nagu “kes tahab” (lk 78) on autori laulduna avaram. Traditsiooniliselt leiab siit ka näputäie laululist materjali. Justkui eelmise kogu juurde kuuluv ja intiimsel taustal irdsena mõjuv on “Keira Knightley…” (lk 68), mis ehk näitab looduskaugete inimeste kontaktivõimalust tegelikkusega. Lõpuluuletus “Läänelaul” (lk 80) on meeleolu poolest väga sarnane Eha Lättemäe tekstiga “Siis, kui ärevad veed lähevad liikvele” (kogust “Nõnda ma lähen”, lk 89). Muidugi pole mingit põhjust, miks kaks või ka 20 000 luuletajat ei võiks otsida ja leida samasugust rahu. Meis on ju palju sarnast ja lugemisrõõmu jaoks siiski ka paras annus erinevat. Mathura Läänemaa lagedate loopealsete ja saarte maastikud on mu lõunaeesti tunnetusele sobivaks täienduseks. Aga edasi-tagasi lehitsedes tekib tunne, et seda raamatut võinuks veidi kauem koguneda lasta. Mõned tekstid (“Kased tantsisid lehetult 2”, “Must”, “Mitte ainult mõte”) jäävad nõrgaks või sõnastuslikult triviaalseks. Teisal on mõttelisi edasiminekuid. Varem mõnes kohas jutlustama kippunud autor teab, et “see mida arvan / pole kuigi tähtis” (lk 59) ja pole ka “tähtis, mida ütleksin / sulle. Pead minema ise ja / nägema, tundma” (lk 50). Ning loodus ja maa pole muidugi yheselt “hea” – “Äike on tulekul” (lk 74–75) näi­tab, et pastoraalses erakluses võib kypseda tõeline “doom”. Tekstid nagu “Kased tantsisid lehetult 3” (lk 56), “Taluõuel” (lk 57), ning eelmainitud Vasknarva-lugu näitavad käimata kirjutamisteid. Mathura kogu tekitab mõtteid mitmes suunas. Selle kompositsioon, sisulised nõrkused ja tugevused ilmutaksid nagu mingit praeguse luulepildi yldisemat skisoidsust. Varasem Mathura oli yhtlasem, kuid siinsest eba­yhtlusest võib syndida midagi teistsugust. Eelmine kogu haaras laiemalt. See oleks nagu vaheraamat, kus kombatakse muutumise võimalusi.

Mart Velsker
Joosep ja sumo
(:) Kivisildnik, “Sumo”; (:) Rainer Maria Rilke, (:) Kivisildnik, “(:) Joosepi kahtlused”

Sattusin järjestikku arvustama Doris Kareva (edaspidi DK) luulekogu “Lõige”1 ning (:)kivisildniku (edaspidi (:)) raamatuid “Sumo” (edaspidi “Sumo”) ja “(:)Joosepi kahtlused” (edaspidi “Joosep”). DK ja (:) on eesti luule kaks mär­gilisemat autorit rahvuslikul siseturul, neil on kontekstu­aalne koorem suurem kui teistel. Rahvusvahelises mõõtkavas DK ja (:) küll Kaplinski vastu ei saa, aga mingid maailmameistrivõistlused polegi selle arvustuse teema. Minu meelest on oluline, et eestikeelset kirjandust lugeva inimese silmis saab sõnapaari “eesti luule” vahetada kas DK või (:) vastu – lisatingimuseks see, et neid ei saa vahetada korraga, tuleb valida üks ja välistada teine. DK kehastab üldjuhul kõike ilusat ja head (või tõsist vms) eesti luules, (:) kõike jäledat ja skandaalset (või lõbusat vms), see on uus ja uhke kaunitari ja koletise muinasjutt, mis koosneb tuttavatest komponentidest, kuid mille lõppu me veel ei tea. Kui meedia tahab kirjutada kirjandusauhindadest või üritustest armsal moel, siis pannakse loole juurde DK pilt, kui tahetakse meediakära ja dramaatilisi solvumisi, siis (:) pilt. Vähe sellest, nad on ka peaaegu ainukesed eesti luuletajad, kelle vastu tunneb huvi seltskonnaajakirjandus, kord ihaledes, kord hirmu tundes. DK ja (:) on eesti luule esindusmärkideks saanud luuletuste, meediaavalduste ja piltidega, uuemal ajal ka sellega, et nad on kaks olulisemat noore luule kirjastajat, kumbki ilmekalt erineva profiiliga. Eriti vist kirjastajapositsioon on tekitanud ka vastastikuse ärapanemise reipa meeleolu, mis on püsinud üllatavalt viisakates piirides, kuid on olnud viimase aasta-paari jooksul pidev. Selle pahupidise dialoogi naljakamad, kuid mitte ainukesed, viljad on (:) arvustus Andra Teede esikkogule (Vikerkaar, 2007, nr 1/2), DK arvustus Kaupo Meieli “Eesti elulugudele” (Sirp, 09.05.2008) ja (:) blogi sissekanded 07.11.2007 ja 09.05.2008.2 Kirjanik (:) on produktiivsem kui kirjanik DK, kuid see ei pea veel määrama muinasjutu lõppu.

Suur pildi- ja tekstimass, mis ümbritseb kahe luuletaja “päristekste”, häiris mind mõnevõrra enne kirjutamisele asumist, kuid (:) puhul sain ma sellest üle, sest mingis mõttes on ta looming just selline, mida tuleb tõlgendada tausta kaudu, tulebki viidata ja tõlgendada igasuguseid teisi ja kolmandaid allikaid. Küsimus on rohkem selles, kas on jaksu panna vastu tausta survele ja asja enamvähem rahulikult analüüsida. Vaatame, näeme. Kontekstu­aalset survet tajusin ka siis, kui osalesin Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade žüriis. Probleem polnud mitte žürii sisekliimas, vaid nn avalikus huvis, mida arvasin tajuvat. See kujuteldav avalikkus esitas minu meelest küsimuse luulepreemia puhul umbes nii: kas võidab ilu või või­dab koledus või petetakse ootusi ja mõ­lemad jäävad ilma. Esimesel juhul peaks tabama žürii liikmeid kriitika “inno­vaatikute” leerist, teisel juhul “õige kirjanduse” austajate seast (tabaski, kuid talutaval määral), kolmas juhtum sõltunuks rohkem konkreetsest kaasusest. Minu enda jaoks oli päevakorral võimalus, et auhinna võiks saada keegi kolmas täiesti kompleksivabal viisil. Aga kompleks oli minust sõltumata õhus, õieti selle kompleksi uus hooaeg alles algas, kaugemasse kevadesse jäid (:) ja Rein Veidemanni vahelise sõja põhilahingud ning DK patroneerimine Prima Vistal. Auhinna sai “Sumo”, ehk oli see lõppkokkuvõttes õige. “Sumo” on minu mee­lest hea raamat (seda, kas DK raamat oli hea, ei oska öelda) ja võibolla võttis premeerimine kollektiivseid pingeid veidi vähemaks.

(:) on mõistetud kontekstuaalsusesse kahel viisil. Ühelt poolt on konteksti palju ning see toimib nii tema luule huk­ka­mõistmis- kui kodustamisvahendina. Teiselt poolt on kontekstuaalsus osa tema poeetilisest programmist. Min­­gi nihe huk­kamõistult majasõbraks võtmise suunas on (:) retseptsioonis toimunud 21. sajandil ning see tuli eriti välja seoses “Sumoga”. Huvitavalt ja ootamatult on nende kodustamisstrateegiate juhtkriitikuks (:) loomingu tõlgendamisel tõusnud kahe põhjaliku arvustusega Lauri Kitsnik.3 Ootuspärasel viisil serveerib kriitikutele võimalusi kätte kõige paremini “Sumo”, sest tegemist on haikukoguga ja see annab võimaluse tõlgendusse sisse tuua jaapani haikukultuuri kogu rikkuse ning mässida (:) selle rikkuse sisse. Peale Kitsniku liikus sama teed pidi Alari Allik,4 mõlemad tegid seda õnnestunult ja mõlema mõte tundus olevat see, et (:) luulele saab leida siiski koha suures traditsioonis, hoolimata sellest et ta esmapilgul nagu rikuks reegleid. Miks ma siiski kasutan nende heade arvustuste juures tugeva lisavärvinguga sõna “kodustamisstrateegia”? Peamiselt sellepärast, et tegemist on sellise kontekstualiseerimisega, mida saadab soov teha koletis koduloomaks – serveerida ohtlik elukas kujul, mis kõlbab näidata ka lastele ja haigetele. Ma arvan, et seda tendentsi ei tuleks halvustada, kuigi seda ei pea ka täies mahus omaks võtma. Retseptsioon paratamatult ka on ootuste ja tegelikkuse kohandamisprotsess, paratamatute kompromisside tegemine selle lõhe ületamiseks, mis võib eraldada tekste “sobivaist” tõlgendusmudeleist. Kompromiss see siiski on – võib ju väga hästi näidata, et jaapani luule ja (:) sobivad kokku, kuid sellega on jäetud küsimata, kas nad ikka samal viisil kokku käivad kirjaniku ja “tavalise” auditooriumi peas. Ja­pa­no­loogilist tarkust tulebki rahvale jagada, aga kas (:) teadis enne kõike seda, mida teadsid Kitsnik ja Allik? Kui palju on Eestis veel neid, kes seda teadsid? Need küsimused jäävad kummitama, oletatavad vastused peaksid meile mõista andma, et selles kultuuriruumis, kus “Su­mo” käibib, on see ikka traditsioone rikkuv ja mässav teos ning kui ta ongi min­­gil moel ohutu, siis seda kirjaniku en­da elu ja tegevuse taustal, mis täis märksa rajumaid vahejuhtumeid.

Minu meelest on “Sumo” huvitavam ja ohutum raamat kui “Joosep”, huvitavus ei tulene aga ohutusest. Tekstuaal­ses plaanis võiks “ohtlik kirjandus” olla selline, mis hägustab tekstisisese subjekti piirjooni ning viskab lugeja keelelistesse keerdkäikudesse, sellise “autori surma” aegse kirjanduse manifestatsiooniks sobib “Joosep” paremini. Muus mõttes on kunstiloomingus eriti ohtlikud asjad prototüüpide kasutamine, vaimsete autoriteetide naeruvääristamine ja religioossetel teemadel kõnelemine. Seekord (:) prototüüpidega kohtusse ei pea minema, aga autoriteetide ja jumalasõnaga käitub ta küll “Joosepis” värvikamalt kui “Sumos”. “Sumo” eeliseks novaatorluse rindel jääb mahlakas leksika ja temaatika, kuid ma oletan siiski, et kümmekond aastat tagasi Eestimaad väisanud poleemika “roppude sõ­nade” üle on nüüdseks oma energia kao­tanud – Veidemanni ja (:) konflikt on ümber struktureeritud, ropendamise asemel käib nüüd mäng elu ja surma peale.

Progressiivse lugemismalli kohaselt peaks “Joosepit” seadma automaatselt kõrgemaks liigkodusest “Sumost”. Ma siiski ei tee nii, sest vahetu kogemus ütleb muud ja seda peaks andma ka seletada. Võiks ju kinni püüda viinasõbralikke ja luulekaugeid noorukeid Tali vallast ning teha nende peal katseid. Võiks neile kätte anda kaks vihku, sundida need läbi lugema, pärast jätku üks endale ja visaku teine ära. Ma arvan, et üheksal juhul kümnest viskab nooruk minema “Joosepi” ning teeb seda teksti puutuvatel põhjustel. Oletan veel, et see kümneski juhtum saab olema teistsugune “Joosepi” erutava kujunduse tõttu. Kui inimene peaks raamatu ostma, siis mõtleks ka kümnes ümber ja võtaks “Sumo”, sest täpselt sama lehekülgede arvu saab kätte tunduvalt odavamalt. Ma ei tea, kas need oletused paika peavad, kuid mul­le paistavad olevat ilmsed need põhjused, miks niimoodi võiks ennustada. Asi on selles, et “Sumo” hakkab toimima ka japanoloogiata, kuid on kahtlane, kas “Joosep” kontekstita hakkama saab.

“Sumo” mõjujõud on suurel määral seesama, mis andekal “killukiskumisesteetikal”. Siin on võrreldes vastava folklooriga kraadi võrra rohkem keele mitmetähenduslikkusel toimivat subtiilsust, kultuurset teadlikkust. Kirjanduslikest taustadest, mis võiksid haikuloolist vaa­tenurka siin asendada, sobib mõelda nii hilisele Sass Suumani laadis minimalistlikule kallakule või siis ka (:) enda loomingule, kus on juba pikki aastaid näha nii seda “killuluulet” kui ka huvi selliste luuletehnoloogiate vastu, mis soodustavad kirjanduse muutumist ma­sinaks. Värsisüsteemidest on eesti keeles kõige masinlikuma iseloomuga silbiline süsteem, mida (:) on ka varem kasutanud. Masina nimetut isetoimimist tasakaalustab “Sumos” väga hästi suu­manlik ande ja töö ühtsus. Nagu Suuman hilisemas eas, nii kirjutab (:) “Sumos” väikeseformaadilist luulet, kogub siis kokku suhteliselt pika ajavahemiku jooksul kirjutatud asjad, rapib nad läbi ning viskab ülearuse välja. Vähemalt nii olen ma juhtumist aru saanud. Vahest võinuks veel mõne visata, aga üldiselt on olnud kirjanik õigel teel. Vahelduvad (:) kirjeldused, kuidas ta loomingulises köögis askeldab, aga sõltumata sellest, kas ta räägib tõtt või puhub hambasse, peaks olema nii, et “Joosep” on kirjutatud kiiremini ning võimalusi tekste valida on olnud vähem. Mingis äärmiselt avaras mõttes on ikkagi tegemist Rilke tõlgetega ja kui Rilkel on 15 luuletust kindlas järjekorras, siis on ka samamoodi eestikeelses versioonis. “Joosep” on tervikuna läbi komponeeritud, võimalik, et seda on ka “Sumo”, kuid põhireglement toimib seal ikkagi teksti tasandil. Aia taha läinud seitsmesilbine värss tekitab väiksemat kirjandusloolist kahju kui pikk ebaõnnestunud luuletus. Millega pole ma aga öelnud, et “Joosepi” tekstid oleksid halvad.

“Joosep” on päris kõbus, kuid kahtlusi on teose iserääkimisvõime suhtes. Mingit võimet ju ikka leiab, minu jaoks isegi rohkem kui DK “Lõikel”. Saab ju lugeja mingi irvitamisaluse kätte kahest autorinimest kaanel ja järelsõnast, saab nautida üht ja teist värsinarmast ja kui mingigi tönkamine saksa keele osas olemas, siis tuleb seoseid juurde. “Joosep” muutub tõeliselt huvitavaks aga ikka just siis, kui taustu on piisavalt palju – kas siis on neid (:) luuletusi kuuldud muusikaprojekti osana (mul see ei õnnestunud) või siis on pu­situd asja kallal põhjalikult ja paljastatud igasugu kontekste. Kui “Sumo” on lugejasõbralik raamat, siis “Joosep” on ennemini uurijasõbralik. Uurida tuleb siin esimeses järjekorras teisenduste ahelat, mis on viinud sellise produktini, nagu me seda nüüd raamatu kujul näeme. Visandlikult formaliseerides saab välja tuua üheksa teisendusastet, tegelikult võiks rohkemgi, aga esimese hooga paistavad silma need asjad ja sellises järjekorras:

 

1) Rainer Maria Rilke tuletab Piiblist (peamiselt Uuest Testamendist ja apokrüüfidest) oma luuletsükli “Das Marien-Leben”.

2) Paul Hindemith tuletab Rilke tsüklist oma muusikateose “Das Marien­leben op. 27”.

3) Pärnu ooperiga seotud töörühm (Kai Kallastu, Andrus Kallastu, Vivika Oksanen jt) tuletab Hindemithi teosest eesti Hindemithi-projekti.

4) Eesti Hindemithi-projektist tullakse “tagasi” Rilke juurde.

5) Andrus Kallastu tuletab Rilkest reaaluse Rilke tõlke5.

6) (:) tuletab reaalusest Rilkest oma Rilke (ehk siis (:)Rilke).

7) (:)Rilkest tuletatakse (:)Hindemith.

8) (:)Hindemithi juurest tullakse “tagasi” (:)Rilke juurde.

9) (:)Rilke juurest tullakse tagasi “päris” Rilke juurde, keda kasutatakse illustreerivas funktsioonis: tõlkija järelsõna kohaselt: “Rilke aga ei puutu üldse minusse, illustreeriv materjal on kujundaja rida, pretensioonidega pöörduge Andres G. Adamsoni poole” (lk 47).

Siit edasi saab arutada, kas kõik punktid on ikka õigesti välja toodud, saab ajada asja keerulisemaks lisainfoga, mis tekitab lülisid juurde. Näiteks teadmine, et Rilke inspireeris kunstnik Heinrich Vogeleri, või et Hindemith tegi oma teosest kaks erinevat varianti. Muide, kõik väited pole ka piisavalt kont­rollitud. Ütlesin äsja, et (:) tõlge on tehtud Kallastu reaalusest tõlkest (ja sinna juurde siiski ka poole silmaga “päris” Rilke vaatamisest), kuid olen tegelikult jõudnud selle järelduseni ainult tekste kõrvutades. Kui näiteks (:) tekstis on lähestikku sõnavormid üsas ja lilleõis (lk 13) ja Kallastul samuti, siis võib juba mi­dagi arvata. Kui Kallastul “Jumal elab end neitsi / üsas sisse” ja (:) kirjutab, et “jumal elab end / stanislavski meetodil / neitsi üsasse sisse” (lk 19), siis võib arvata juba rohkematki, kuid ikkagi arvata.

Eriti intrigeeriv tundub mulle “Joosepis” see, et miski, mis on seosteahela alguses, taandatakse lõppu. Rilke luuletsükkel on siin korraga tõlgitav teos (mis on enne (:) teost) ja illustratsioon (mis on pärast (:) teost). Ja seda illustreerivat funkt­siooni kinnitab peale järelsõna ka kujundus. Lugesin raamatut mitme lambiga ning päevavalgel. Selgus, et väiksema võimsusega pirnide korral muutuvad rohelisel foonil valges kirjas olevad Rilke sõnad loetamatuks virvenduseks – ehk siis informatsiooniks, mida tuleb “lugeda” kuidagi teisiti.

Kõik see jutt tahab tõendada, et “Joosep” muutus mu jaoks huvitavaks, kuid kahtlane, kas lihtsalt teksti pärast, huvi tekkis ikka kontekstis sumades. Kõigilt lugejatelt kõigi nende taustade aktualiseerimist nõuda ei saa. Kui nii, siis mis võiks olla see minimaalne kontekst, mille taustal “Joosep” ellu ärkab? Minu jaoks on see minimaalne (või veidi ka üle selle) antud Kitsniku Sirbi-arvustuses, kus on toodud näiteid neist lahknevustest ja seostest, mis on näha (:) luuletustes võrreldes Rilke omadega. Minimaalne selles mõttes, et lugeja peaks taipama mingigi seose olemasolu, peaks taipama, et midagi on muu­tunud, ja peaks ka aru saama teisenduste üldisest iseloomust.

Jutt nagu kisuks sinnakanti, et Tali val­la noorukitele on määratud üks (:) ja akadeemilisele personalile ning avangardmuusika sõpradele teine (:). See nagu oleks nii, aga päriselt ikka ei ole ka. Kui selline vahetegemine kõneks peaks tulema, siis minu eelistus tuli juba eespool välja – olen rohkem sumomees ja vähem Joosepi jünger, selle lihtsa klausliga, et isegi uurija on inimene, isegi akadeemiliselt aheldatul on säilinud õigus raamatulugemisest vahetut rõõmu tunda. Mu hoiak sisaldab siis sarnast kriitikat tekstimasina aadressil, nagu seda avaldas arvustuses “Vägistatud jäämäele” sonetimasina autor Märt Väljataga (Looming 2007, nr 5).6 Kuid ma ei lähe ka selle kriitikaga väga kaugele, sest mul oleks päris kahju, kui (:) oma masina päris seisma paneks. Ega seda masinat tingimata igale lugejale vaja pole, aga mõnele näib olevat. Ning mis võibolla veel tähtsam – kirjanduses peaksid leiduma ka enamvähem loetamatud tekstid, kirjandusele tervikuna on vaja häiret, teistsuguse olemise võimalust, mida “Joosep” ka pakub. Eesti kirjandus muutuks närusemaks, kui sealt subjektsust õgiv ja arutuid tekste produtseeriv robot ära kaoks. Sellepärast soovin lõpuks robotile, Joosepile ja sumoluulele pikka iga.

 

1 M. V e l s k e r, Ilusad kõlad ja kriitiku hädad. Looming, 2008, nr 6.

2 (http://kivisildnik.blogspot.com/)

3 L. K i t s n i k, Lühidusel on tähtsust. Looming, 2008, nr 4; L. K i t s n i k, Tõlge kui ilmutus. Sirp, 30.05.2008.

4 A. A l l i k, Sild kahe kivi vahel (:). Postimees, 15.03.2008.

5 http://www.ooper.parnu.ee/Tekstid_stsenaariumid/RILKE_MARIENLEBEN_DE_EE.htm

6 M. V ä l j a t a g a, Endast ja Eestimaast. Looming, 2007, nr 5.

Sven Vabar
Kohin, ümin ja sumin Jaan Kaplinski luules
Jaan Kaplinski, “Teiselpool järve”