-
Kuu. Veranda. Hunt
Esimene luulekogu, mida ma Kristiina Ehinilt lugesin, oli „Luigeluulinn“ (2004). Mäletan, et see meeldis mulle, kes ma tol hetkel umbes 17-aastane olin – tekstide kergelt ühiskonnakriitiline stiil ja naiskogemuse mõtestamine imponeerisid noorele kasvavale tüdrukule. Mitmed luuletused sellest kogust käivad siiani muga kaasas, mis sest, et mõnigi neist mõjub praegusel ülelugemisel võibolla liiga naiivsena. Kui nüüd…
-
Soome must mosaiik
OULA SILVENNOINEN, MARKO TIKKA, AAPO ROSELIUS. MUSTA KOIDIKU KUULUTAJAD: Soome fašistide lugu. Soome k-st tlk Andres Adamson. Tallinn: Argo, 2017. 429 lk. 28.49 €. Ajaloost kirjutatu võib lugejate arusaama minevikust muuta vähemalt kahel viisil. Mõnikord saab ajaloolane päevavalgele tuua uusi andmeid arhiivide või erakogude hämarusest, tegeleda nn valgete laikude täitmisega. Senitundmatute ajaloofaktide avastamine ja avalikustamine…
-
Vanglaelu puhastustuli
Lugu on lihtne ja haraline, kirjadena kirjutatud vanglaelu päevik läbi viie vangla-aasta ja kahe riigi vanglate. Episoodiliste meenutustega kunagisest narkoekstaatilisest vabaduseelust. Vihjetega juristitööle, mida minategelane teeb tellimuste peale aeg-ajalt ka vanglas. Viidetega põgusatele kohtumistele tütre ja mõne sõbraga. Kõigi sõpradega kohtuda ei lubata, kuna neilgi on kriminaalne taust. Kujunev pilt on hüplik, hajus, vihjeline, taustadest…
-
Substantsiga kahekesi
Meenub üks ammune konverents, kui Jaan Undusk rahulikult teatas, et eesti kirjanduslugu tuleb kirjutada suureks ja ei ole mõtet lihtsalt rääkida, et ta on suur ja huvitav – see ei veena kedagi. See suurus tuleb esile kirjutada. Tulemus on nüüd silme ees.
-
Kadastiku karma
Mart Kadastiku exegi monumentum’i ümber algas skandaal juba enne, kui keegi peale kirjastaja-toimetaja raamatut üldse lugenud oli, ja kestis pöörastel pööretel terve tormilise porikuu. Postimehe tänase suuromaniku, Eesti ühe rikkama mehe ja laiema haardega ettevõtja Margus Linnamäe ning lehe kauaaegse peatoimetaja ja juhi, natukene ka omanikupõlve maitsta saanud Kadastiku laupkokkupõrge täitis uudisveerge nii pehmemates kui…
-
Ära ole see, kes sa oled, ole ilus
Mihkel Raua eneseabiõpik kappab raamatumüügiedetabelite eesotsas. Mida see näitab? Teose kvaliteeti, suurepärast turundust, autori karismaatilisust, žanri populaarsust, midagi hoopis muud või segu kõigest eelnevast? See, mis raamatust vastu vaatab, on vastuoluline. Kõik on ühtaegu selge, ent laialivalguv, täiesti ebaoriginaalne ja refereeriv, samas originaalne ja selgelt isikupärane. Raua raamat on täis tõdesid, mida lugeja juba teab.…
-
Analüütiline luule
Kõndida mõtteni – seni, kuni mõte on võtnud kindla kuju, seejärel istuda ja panna see kirja, imestada, kui vähe jääb järele esialgsest rammusast mõtteudust. Kõndida seisundini – seni, kuni hing on maha rahunenud; kuni kõndimise monotoonsus on puhastanud meele tahvli, et sinna saaks täiesti uue mõtte kirjutada; kuni teadvusse jääb vaid kõndimine ja edasikandumine, kuid…
-
Klaasveranda ilma klaasita. Kolm võimalust mõista mõisakultuuri 21. sajandil
Klaasist laed ehk rahvuslikud ja seisuslikud piirid on Eesti ajaloosse nii tugevasti sisse kodeeritud, et mõnikord tundub, et põhimõtteliselt ei olegi võimalik aru saada neist teistest seal teisel pool. Tõnu Õnnepalu püüdis oma Esnas elatud aja jooksul läbi tunnetada, kuidas see võiks olla, kui ollakse aadlisoost ja mõisas elav baltisakslane. Eksperimendi lähtekohaks oli arusaam, et…
-
Rahvaluuleuurija Kümmel
Pole just palju ajakirjanikke, kes oleksid suutnud end paari lausega mu mällu söövitada. Nõnda, et need paar lauset tulevad tema nime-nägu nähes või juttu lugedes alati meelde. Toomas Kümmel kirjutas sellised aastal 2007: „…kutsun üles kõiki normaalseid poliitilisi jõude ja kõiki meediaväljaandeid boikoteerima Savisaart. Kaotame selle ebameeldiva nähtuse meie elust“ (Delfi, 21.05.2007). See on ajakirjanikele…
-
7 põhjust, miks „Klaaslaps“ on üks kõvemaid raamatuid eesti keeles
Praegu, seda lugu kirjutades, olen lugenud Maarja Kangro „Klaaslapse“ teist korda läbi. Ja jälle on sama tunne. Nagu oleks mind seest tühjaks ja veritsevaks kraabitud. Palju ilusat on jäänud siia kirja panemata. Las olla. Samas kahju on, kui seda raamatut vaatavad inimesed kui järjekordset „boring ass shit“ jama arusaamatutelt kulturnikutelt. See raamat väärib elu.