• Konksu konks

    Salmo Salar Konksu konks P.I. Filimonov, “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” (MEGT) on romaan, milles leidub galeriide kaupa tšehhovlikult-gogollikult väikesi inimesi, kes oma püüdluste võrra endast suuremad paista veelgi kahanevad, neid püüdlusi saatva tagasihoidlikkuse tõttu aga kokkuvõttes just oma elusuuruses väiksuses avanevad. On kolm pilti, kolm sõitlusklubilikku õhtut ning uitlemist piltide vahel. On minategelane…

  • Heeringa ja mutionu vend

    Maarja Kangro Heeringa ja mutionu vend Andrus Kivirähk, “Jumala lood” “See on sihuke väike humoreskikogu, mis tast ikka arvustada,” ütles autor, kui mainisin, et olin lubanud “Jumala lugudest” kirjutada. Aga lubanud ma olin. Nali ja Jumal on head teemad, pealegi olid jõhkra, väiklase ja kohati sentimentaalse Jumala lood ajanud mind valjusti naerma, kui neid kohvikus…

  • Mäletamispaine on nõudnud veel ühe ohvri

    Johanna Ross Mäletamispaine on nõudnud veel ühe ohvri Jan Kaus, “Hetk” Üheksa aastat tagasi, kui Jan Kaus oli veel “uue laine kirjanik”, leidis Mihkel Samarüütel siinsamas Vikerkaare veergudel tema proosadebüüti arvustades noore autori loomingust kaks poolust: sotsiaalkriitilise (“humanist-patsifist”) ja klaaspärlimängijaliku (“inimene, kes kasutab mõtete väljendamiseks Aristotelest, Platonit, Heideggeri jt ning kellele meeldib lugeda selliseid ilukirjanikke…

  • Paipoiss Baricco

    Kristjan Pruul Paipoiss Baricco Alessandro Baricco, “Novecento”, “See lugu” Torinost pärit Alessandro Baricco (s. 1958) astus itaalia kirjanduslavale 1990. aastate algul nende 80ndatel valitsenud kirjanike järelvoolus, keda Gruppo 63[1] kutsus “headeks” või “paipoisteks”, vastandades neid “kurikaeltele”, kes 90ndatel keskendusid pigem pulp-kirjandusele. Näib tõesti, et ilusatest asjadest kirjutamine mõjub ühtmoodi hästi nii lugejatele kui kriitikutele, praegu…

  • Rahulik muutuja Mihkel Kaevats

    Maia Tammjärv Rahulik muutuja Mihkel Kaevats Mihkel Kaevats, “Eile hommikul ja täna” Mihkel Kaevatsi kolmas luuletuskogu on üks väga ilus raamat. Kõigepealt torkabki silma visuaalne külg, mille eest vastutab fotokunstnik Madis Katz (pildid + kujundus). Katzi mustvalgete fotode osa teoses on märkimisväärselt suur, ja mitte ainult kvantitatiivselt (kuigi ka mahult on fotodele rohkem ruumi jäetud…

  • Iseendast väljas

    Piret Põldver Iseendast väljas Robert Randma, “Sigaret” Kuidas hinnata debüüti? Kas pidada eeskätt silmas uue autori potentsiaali, öelda igaks juhuks, et alguse kohta väga hea, ning mitte täiest rauast kritiseerida? Või hinnata teost kogu “suure” kirjanduse taustal? Tihtipeale juhtub ju, et debüüt on oluline rohkem uue autori lavaletuleku enda pärast, sisuline pool jääb kõrvale. Lisaks…

  • Unduski Tuglase-entsüklopeedia

    Tiit Hennoste Unduski Tuglase-entsüklopeedia Friedebert Tuglas, “Valitud proosat” Unduski tehtud antoloogia on väga huvitav, mu arust lausa põnev lugemine. Mitte Tuglase, vaid Unduski pärast. Vene kirjanduses leidub mitmeid oluliste kirjanike “entsüklopeediaid”. Ma nimetaksin selle töö sabaosa, mis kannab nime “Repertoorium”, Tuglase entsüklopeediaks. See ongi olulisim. Edasi mõned ääremärkused. Algul valikust ja kommentaaridest endist, siis kontekstist…

  • Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas

    Peeter Helme Tänapäeva ideaalkirjandus – nii heas kui halvas Birk Rohelend, “Mu sõraline sõber” Liialdamata võib öelda, et “Mu sõralise sõbra” käsikiri üllatas pea kõiki 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmeid. Tegelikult isegi mitte lihtsalt ei üllatanud, vaid tekitas elavat poleemikat. Esiteks teose vorm – käsikiri oli iseköidetud, umbes A5 formaadis, kenasti kujundatud kaanega. Korraks tekkis…

  • Avameelselt abielust

    Kalev Kesküla Avameelselt abielust Olavi Ruitlane, “Naine” Ruitlase raamat on pikalt tüürinud raamatumüügi edetabelit, küllap sisaldab see siis miskit, mida rahvale vaja. Mulle paistab, et teose edu saladus peitub selle võimes pakkuda võimalikult ülderutavat ainest võimalikult lööval moel. See on kahtlemata väärt oskus. Üks võimalus on lugeda raamatut kui sotsiaalpornot, täpsemalt selle üht allžanri –…

  • Kadunud maailma teedel

    Mariliin Vassenin Kadunud maailma teedel Andra Teede, “Atlas” Andra puhul on kõige hämmastavam ja kütkestavam see, kui kõigutamatu ja kindel on tema enesetaju. Justkui oleks ta juba ammu langetanud mingi olulise teda ennast puudutava otsuse, mis ei kuulu ühegi inimese poolt läbivaatamisele. “Atlas” on õhuke kogu, mis sisaldab vaid 25 teksti ja raamatu toimetaja Jürgen…

Vikerkaar