Toeta

Vaatenurk

  • Gaasipliidi kõige väiksemal tulel: Intervjuu Maia Tammjärvele

    ARMIN KÕOMÄGI

    Me leppisime intervjuu kokku rohkem kui kuu aega tagasi ja see ajaaken, mis sulle kokkusaamiseks sobis, oli hästi väike. Mida sa teed, et sa nii hõivatud oled?

    Siin midagi müstilist tegelikult ei ole. Sa vist ise ei tahtnud ka kohe, ütlesid, et on aega vähemalt oktoober ja siis oktoobri kaks viimast nädalat ma lihtsalt reisisin. Muud nagu ei olegi. Tegelikult ma siin olles leian selle aja ikka, kui väga vaja. Kõik oleneb. See, mida ma nimetan tööks, koosneb peamiselt koosolekutest ja vahel on niimoodi, et nädal otsa on väga palju koosolekuid, siis ma olen hõivatud ja siis võib-olla tuleb jälle rahulikum nädal, kui saab mingeid oma asju rohkem teha. Mu elu on üsna selline… ebastabiilne. Heas mõttes.

    Ajakirjale Mari antud intervjuus[1] sa just ütlesid, et hindad rutiini.

    Ma tegin nalja. Ei-ei, samas rutiin on ka hea, ma ei saa midagi halba ka rutiini kohta öelda, aga mulle meeldib kaos ka ikkagi. No siin on vastuolu. Mul on hästi palju vastuolusid.

    Kõigil on.

    Jaah. Mõnel vähem, mõnel rohkem.

    Mul hakkas seda intervjuud ette valmistades tekkima tunne, et sinuga käib kaasas mingisugune müüt või kuvand. Näib, et maailmas on kirjanike puhul selline tendents, et kel õnnestub võimalikult palju teistest eristuda, silma torgata ka kirjandusväliselt, neil õnnestub ka paremini oma teoseid müüa. Sofi Oksanenil näiteks on ühelt poolt silmatorkav välimus, teisalt ka mingid muud kuvandi silmatorkavad komponendid, näiteks räägiti vähemasti ta karjääri algupoolel 100% kõigist artiklitest tema biseksuaalsusest. Sinu puhul on samuti mingid stambid, millesse üha takerdutakse, ikka räägitakse pea kõigis intervjuudes ja artiklites, kuidas sa müüsid maha Säästumarketi, Pullerits veel eraldi rõhutas ja teisedki siin-seal, et oled olnud 150 Eesti rikkaima inimese hulgas jne jne.

    Nojah, okei. See ei ole müüt, eksole. Ma ei tea, kes mitmes seal rikkuselt on, aga see, et ma olen ettevõtja, see on ju fakt. Kui ma oleksin trammijuht, kes kirjutab luuletusi, siis ei ole ju müüt, et ma olen trammijuht. Müüt on võib-olla siis, kui hakatakse sellest mingeid kummalisi järeldusi tegema. Siin ei ole midagi ehitada või eitada, see lihtsalt on nii.

    Olgu, siis kuvand, mitte müüt. Aga kas sulle ei tundu, et see kuvand on sind muutnud inimeste jaoks huvitavamaks?

    Ma arvan, et see võib olla küll niimoodi. Ettevõtjatest või ärimeestest kirjanikke on, ma ei ole sugugi ainus, aga neid ei ole liiga palju. Ja ma arvan, et see kuvand jääbki, lõpuni.

    Aga kas sellest juba kõrini ei ole?

    Ei ole. Ma ei tea… Ma ei saa midagi muuta! Ja ma ei taha ka midagi muuta. Ütleme, Sofi Oksanen võiks muuta oma välimust, kui ta tahab, ja luua uue kuvandi, keerata uue lehekülje… Aga ma ei saa, see lihtsalt on niimoodi. Ma arvan, et see ei sega mind üldse. See võib osades inimestes tekitada huvi, see võib osadele mõjuda vastupidi, et ah, mis see ärimees ikka kirjutab – võib-olla eemale tõrjuda. Aga ma üldiselt arvan, et ta on neutraalne või siis isegi pigem nagu natukene positiivne, just selle intriigi mõttes. Negatiivne ei ole.

    Teine asi, mida peaaegu alati sinu puhul ära märgitakse, on see, kui hilja sa kirjutama hakkasid. Ma selle kohta ei küsi, vaid küsin hoopis, kas esimese raamatu või esimeste juttude avaldamine ei olnud riskantne sinu jaoks?

    (Veidi tõredalt.) Millega ma riskisin siis? Vaata, ma olen äris olnud mitte tipus, vaid kuskil seal vahepeal. Selles mõttes mul ärimehena suurt avalikku kuvandit ei ole, mille pärast põdeda näiteks. See on üks asi. Teine on see, et ma vist ei ole ka liiga palju põdeja tüüp lihtsalt. Kui ma oleksin näiteks Jüri Käo või Ain Hanschmidt – suure panga direktor, eks ole –, siis võib-olla see looks mingisugused kammitsad kirjutamisel. Aga ma usun, et ma ei ole endale kammitsaid loonud, ma lasen ikkagi selle looma – eriti alguses lasin – täiesti välja. Võib-olla ma tundsin, et hoopis ärimehe roll kammitseb mind rohkem… Ja et kui ma saan leida endale veel ühe rolli, siis see tasakaalustab mind. Sest tegelikult oma olemuselt ma võib-olla ei olegi nii väga äriinimene. Inimesed ju satuvad eri valdkondadesse, ma võin ka väita, et ma sattusin ärisse. Ma kindlasti ei ole sündinud ärimees. Mul on palju omadusi, mis tulevad pigem kahjuks kui kasuks äris.

    Näiteks?

    Ma isegi ei ole järjepidev. Ma olen ebastabiilne. (Mõtleb pikalt.) Eriti alguses ma olin selline… pessimistlik ja liiga kriitiline. Kui ma oleksin üksi pidanud äri tegema, siis tõenäoliselt oleksin läbi kukkunud. Aga kuna meid oli kolm, siis sinna sobis, et üks inimene oli kriitilisem kui teised ja nägi riske rohkem kui teised.

    Äri on selles mõttes huvitav, et kirjaniku amet on ju see, mida sa üksi teed, aga äris sa võid olla osaline koostöös. (Mõtlikult, vaikselt.) Ja ma olen äris ennast väga palju tundma õppinud. Mida on võimalik kolmekesi teha, seda võib-olla ei ole võimalik üksi teha.

    Riskantsuse all ma muide pidasin silmas, et kui sa oled mingisuguse edu saavutanud ka mingil teisel alal, siis nüüd, näiteks kirjanikuna, on sul justkui täiesti uus võimalus täiesti läbi kukkuda. See juhtus näiteks Rein Kilgiga, kui ta kirjutas 2013. aastal raamatu „Armastus e-postis“.

    Kas see oli proosa või luule?

    Peaasjalikult luule, ehkki sisaldab ka lühikesi n-ö proosas e-kirju. Aga see ei olnud õnnestunud. Ma ei tunne neid „tõsiseid rahamaailma inimesi“, sestap küsin sinu käest, kuidas säärane asi sealses maailmas kuvandit muudab. Sest humanitaariamaailmas see oli küll üsna naeruväärne.

    No mina teda isiklikult ei tunne, nii et tema näide mind kuidagi ei puuduta, aga… ma ei usu näiteks, et kui mõni tuntud ärimees tuleks ka praegu kirjandusse ja kriitikud ütleksid, et ei, see on halb – või ka lugejad –, et siis temaga juhtuks midagi äris. Pigem nagu… mina tunnustaksin teda! Vastupidi, see on julge samm! Kui sa oled äris oma kuvandi kivistanud ja see on just selline, et sa oled asine, sa oled edukas, sa teed suuri asju nii-öelda, annad inimestele tööd, ja nüüd äkki proovid luuletada ja teed ühe igavesti viletsa luulekogu, siis vaata kui julge sa oled tegelikult! Avad ennast, võib-olla avad oma mingeid nõrku ja pehmeid kohti, igaüks saab naerda sinu üle, sind sitaga loopida – mida äris teha ei saa, sest sa oled seal näiteks edukas – väga julge! Müts maha!

    Ma tunnustan inimesi, kes tulevad, teevad ja eksivad. Need, kes ei eksi, need ei tee. See oli nagu kuskil, „Heas firmas“ või kuskil, kus peategelane jagas inimesed kaheks: ühel pool on võitjad ja kaotajad – tema jaoks olid need ühesugused inimesed –, ja teisel pool on need, kes istuvad pingil või mängivad viiki. Või ei mängi üldse.

    Muidugi ma olen nõus. Eks sellepärast küsisingi, kas sul ei olnud riskantne, kas sa ei kartnud. Aga äri on hea asi, mida kirjandusele vastandada – mida sinugi puhul mingil määral ju ikka tehakse, selles rolliküsimuses.

    Mulle meenub praegu, mäletad, Viktor Siilats, kes tegi mõned aastad tagasi muusikali „Valge laev“.[2] Ta on väga tuntud inimene, juhib Volvot ja Fordi Eestis, ja ta kirjutas selle „Valge laeva“, andis vist raamatuna ka välja. Ma käisin teatris vaatamas ja teist poolt ei suutnudki vaadata, see oli minu jaoks nii-nii halb. Laval olid professionaalid ja amatöörid kõik läbisegi, suure raha eest tehtud ja nii edasi. Julge tükk! Aga… piinlikult halb oli see minu jaoks. Samas käisin eile Nordeas vaatamas „Nurjatut saart“, Rannapi ooperit, ja see on oma ala spetside poolt tehtud, ja ma ütlen täpselt samamoodi – piinlikult halb. Eks ole. Ja mingit vahet ei ole.

    Sa ütlesid ennist, et sa äris ei ole olnud päris tipus…

    …noh, kui seal luuakse selliseid nii-öelda tippe, eksole. Kes on tipus selles mõttes, et sa oled väga nähtaval, sa oled ka mingisuguste äriorganisatsioonide esindaja, sa käid, lips ees, sa võib-olla kohtud poliitikutega – sa esindad ka äri, mitte ainult ei aja oma isiklikku bisnist. Aga ka isikliku vara suuruse mõttes. Ma ei ole ka väga kippunud, ma olen proovinud ka oma sõpradega äri ajada niimoodi, et me ei pea olema esil.

    Kas sa kirjanduses oled tipus?

    Ma ei mõtle nii. Ma keeldun niimoodi mõtlemast, isegi kui selline mõte tahab kuskil pähe tulla. Ma teen hästi suurt vahet. Tipud on hästi erinevad. Müügitipp on üks tipp kirjanduses, aga see ei ole minu jaoks mingi absoluutne asi. Siis leiad jälle raamatu, mis müüb nelisada tükki, ja leiad, et see on fantastiline lugemine, isiklikult sinu jaoks väga hea kogemus. Kirjandus on selles mõttes palju hullem.

    Ja siis on veel kriitikute tipp ja siis on veel kirjanduslugu.

    Jah, et täna mitte keegi, aga saja aasta pärast oled tipus, kui sa seda enam ei tea.

    On ka selliseid autoreid, kes lugejate massi seas pole kunagi iseäranis populaarsed olnud, aga kriitikute jaoks on olnud seda alati. Ene Mihkelson oli minu meelest üks niisuguseid.

    Pean tunnistama, et mina näiteks ei ole teda lugenud. Ma pole paljusid asju muidugi lugenud, ma hakkasin lugema ka väga hilja. Hiljem kui kirjutama.

    Päriselt!?

    Päriselt ka, jah. Ja kirjutamine tuli kuidagi väga spontaanselt, ühe mingi sündmuse ajel – (naerab kohmetult) seda on ka hästi palju küsitud (kiiruga, veidi nagu vabandavalt), see romantika-lugude võistlus seal Delfis. Ja siis ma hakkasin kuidagi neid lugusid tulistama ja Mihkel Mutt vist soovitas, kui ma olin mingi paarkümmend lugu juba valmis kirjutanud ja jälle saatsin talle neid sinna Vikerkaarde või Loomingusse – kumbagi neist –, et tore-tore, aga nüüd oleks aeg hakata ka lugema. Ja see on üks parimaid soovitusi, mis ma olen elus saanud kirjanduse valdkonnas. Siis ma saingi aru, et nii ikka päris ei saa.

    Aga kuidas sa oskasid kirjutada, kui sa ei olnud eriti lugenud? „Anonüümsed logistikud“[3] – mis koos „Ingliga“ oli ju su esimene avaldatud novell – küll oli hea asi.

    Jaah, noh.

    Aga võib-olla nalja teha, kui sul ei ole midagi kaotada, ongi lihtne…

    Ma arvan, see tuleb inimloomusest. Mult on küsitud, et kas sa tõsine suudad üldse olla. Muidugi suudan, ma mõtlen väga tõsistele asjadele kogu aeg. Aga kui ma ennast väljendan, siis jah, sageli läbi mingi natukene kõvera tee, ja see võib kukkuda välja veidi naljakas või vaimukas.

    Aga see võib olla ka enesekaitse. Nali võib ju olla täiesti enesekaitse! Sa lihtsalt tunned, et sa ei saa siin maailmas teistmoodi hakkama, kui pead selle üle lihtsalt irvitama. Ja iseenda üle täpselt samamoodi. Sa saad aru, et sa oled vilets, hädine olevus – kuidas sa siis endale hümne kirjutad? Ikka ju naerad enda üle.

    Kas nali ei ole kunagi lihtsalt nali?

    Mul on selline tunne, et ma päris nagu nalja ei tee, vaid ma näen asju kõveralt ja siis see võib kukkuda välja naljakalt. Aga ei pea alati kukkuma. Ma ei ole humorist, ma arvan. Kes tuleb ja hakkab nalja tegema. Mõni üksik lugu võib sinna kategooriasse minna.

    Seoses sinu „Minu Mustamäega“ tuli palju jutuks sinu Mustamäe-taust, aga ma ei ole kuskilt eriti lugenud (ingliskeelses Wikipedias on vist küll öeldud) sinu Armeenia juurte kohta ja et sa oled sündinud Moldovas. Miks sellest ei ole räägitud?

    Ma ei tea… kuigi see oleks ka nagu huvitav asi, millest kinni võtta, eks ole. Mu ema on armeenlane. Ja ta tuli Eestisse nõukogude ajal Moldaaviast – lõpetas seal instituudi ja sel ajal lähetati inimesi kuskile ja tema sai siis siia, siin tutvus isaga, nad abiellusid, ja ta läks oma esimest last sünnitama oma vanematekoju. Sündisin seal Moldaavias ära ja kahe kuu pärast toodi siia ja… elu käis kõik siin. Selles mõttes ma olen seal sündinud.

    Aga ema perekond… tema isa on armeenlane ja tema ema jälle ei ole armeenlane, seal on ka poola sugemeid. Aga ennast peab ta armeenlaseks, nii nagu mina ennast pean eestlaseks. Nende pere käis hästi palju ringi – ta on ise Abhaasias sündinud, koolis käis hoopis Bulgaarias… Tema isa ehk minu vanaisa oli tubakatööstuse tehnoloog ja teda saadeti erinevatesse sigaretivabrikutesse nii Nõukogude Liidus kui ka sotsmaades – peatehnoloog, tunnustatud spetsialist oli. Ja siis pere käis kaasas.

    Kas sa armeenia kultuuriga ei tunne mingit lähemat seost?

    Kahjuks mitte, sest ka nende pere ei elanud Armeenias. Nad käisid kogu aeg ringi ja ema ütleb, et kui ta väike oli, siis perekonna keel oli armeenia keel. (Takerdub natuke.) Ja vene keel ka, sest tema ema… ma ei tea, kas tema ema ikkagi rääkis armeenia keelt, võib-olla rääkis. Aga mida rohkem see nõukogude värk seal süvenes, siis minu deduška – mul on vanaisa ja deduška, ma nimetan neid nii, erinevalt – oli veendunult kommunismi usku – ta tõesti uskus, et kõik, mida Nõukogude Liidus tehakse, on õige ja hea. Ja ta loobuski armeenia keelest ja võib-olla isegi identiteedist. Ja oli vene keel.

    Ma olen ühe korra vist Armeenias käinud, me käisime seal mingi Eesti seltskonnaga, Meelis Kubits korraldab suuri rahvadiplomaatia üritusi – Odessa, Peterburi, Thbilisi. Ja siis me käisime Jerevanis mõned aastad tagasi, seal oli mitusada inimest, korraldati Anne Veski kontserte ja mis seal kõik olid – kohtumised kunstnikega, kirjanikega.

    Ei olnud kuidagi teine tunne?

    Ei olnud jah sellist tunnet. Isegi nagu kehva tunne oli. Sai nende kohalikega räägitud ja… ja hale. Nad on nii uhked endiselt, tead, kuni sinnamaani välja, et nad väidavad, et ei-ei, nemad on suusad välja mõelnud ja nii edasi – kõik on nende poolt tehtud ja kõik on kõige paremas korras. Ja mingil põhjusel on väga vilets elu seal. Natuke samamoodi on Moldaavias ka. Inimesed on tagurlikud oma mõttemaailmas, on paigalseisvad ja initsiatiivitud, seda on ka tunda.

    Kas meil on teistmoodi? Meie ju ka ikka leiutasime skaibi ja…

    (Surmkindlalt.) Jah, on. Eriti just see hetk, kui me vabanesime. Siis oli meil tohutult teotahet ühiskonnas. Rohkem kui praegu. Ma olin ise siis selline kakskümmend kolm-neli-viis ja väga tahtsin teha, käed sügelesid. Ja meie kultuur kuidagi ka toetas seda, et igaüks võib teha, meil ei olnud oligarhilist kultuuri, meil ei ole maffia-kultuuri, meil ei ole katoliiklikku kultuuri – et kuskil on tähtsad isad ja siis kõik, mis on nende sabas, onju. Meie ühiskonnas ei ole selliseid hierarhiaid, meil ei ole ju kunagi kuningaid olnud – meil on kõik nii lame, et tõesti igaüks võib tulla koolipingist ja hakata tegema midagi. See ei pea olema äri, see võib olla ükskõik mis asi. Ja ma arvan, et see on põhiline erinevus, miks me oleme seal, kus meie oleme, ja miks nemad on seal, kus nemad on.

    Kui nüüd natuke teemat vahetada, siis. Kas sa oled tähele pannud, et sinu loomingut hindavad eelkõige mehed?

    (Kindlalt.) Ei, üldse mitte, mul ei ole sellist asja. Ma ütleks isegi vastupidi. Kui ma käin kohtumas lugejatega, siis tulevad nii-öelda õlale patsutama vanemad naisterahvad – mitte noored, vaid vanemad naisterahvad –, kes ütlevad, et väga lahe. Eriti alguses, kui ma olin naturaalsem ja räigesõnalisem. Sõprade emad! Uskumatu küll, jah. Nii et ma ütleks täiesti vastupidi – ma ei saa eriti sellist tugevat tagasisidet meestelt.

    Huvitav, jah. Sul on see isiklik vahetu kogemus. Aga mul on ainult retseptsioon, millele tugineda. See, et sind intervjueerivad peaaegu ainult mehed, arvustavad peaaegu ainult mehed jne. Sel võivad muidugi olla hoopis mingid muud põhjused. Mul oli näiteks nii, et kui üks toimetaja pakkus arvustada sinu viimast raamatut, „Minu erootika saladust“, ja ma nõustusin, siis ta kohe järgmises kirjas vabandas, et oi, nüüd sirvisin seda raamatut, ja seal on päris palju poisikeselikke roppusi. Nii ütleski!

    Huvitav. Hästi imelik. Seal on nii palju vähem, kui alguses oli. Aga no okei, jah.

    Kaugelt vaadates jah tundus selline „poistekas“. Et Pulleritsule meeldis ja…

    Hahahaa, ainult üks raamat meeldis talle! Ainult „Hea firma“. „Lui Vutooni“ peale ta ütles, et ta ei saa üldse aru, miks sellist ila on vaja kirjutada. Tal oli väga huvitav seisukoht, et miks üldse peab kirjutama sellisest lödikäpast. Tema arusaamine oli see, et kirjanduslik kangelane peab olema suur ja tugev nagu olümpiavõitja. (Muheleb.) Ja siis ma seletasin talle, et tuleb paraku kirjutada ka negatiivsetest kangelastest.

    Kas sa mõtledki, et negatiivne kangelane, või ütlesid seda ainult Pulleritsule?

    Ma rääkisin ikka ainult talle seda! Et ta rahuneks maha. Et kui raamatul on kangelane, siis ta ei pea olema olümpiavõitja (naerab – Kõomägi naerab muide peaaegu ainult siis, kui mina naeran. Selle järgi saate ka tuvastada siin intervjuus, millal mina naersin. – M.T.) või tema mõõtu.

    Tore, et igaühele saab omas keeles seletada. Samal teemal, muide, lugesin ka Juku-Kalle Raidi intervjuud sinuga aastast 2013[4] ja natuke vihastasin.

    Noo?

    Intervjuu oli tehtud vahetult enne kohalikke valimisi, ja seal sa ütled umbes – kusjuures Raidi ega Kivisildniku puhul ei üllata kedagi selline jutt, et kõik on kommunistid jne, aga ükskõik kelle teise puhul natuke üllatab rohkem –, et lollid Tartu kirjanikud valisid sotse, aga ise pole sotside programmigi lugenud. Kas see oli seesama „omas keeles“ vastamine ehk Juku-Kalle laulu laulmine – mida küsimuste ja vastuste järgnevuse põhjal võiks hea tahtmise korral järeldada küll – või sa, jällegi, mõtledki nii?

    (Siiralt segaduses.) Oota, mis sa räägid praegu, ma ei saanud aru.

    Ma kirjutasin selle tsitaadi isegi välja, sa ütled seal nii: „Eilegi istusime pärast Tartu esitlust kirjanikega maas ja arutasime. Ja seal olid väga lihtsad seisukohad. Umbes, et mina valin sotse, ütles üks kirjanik. Ma küsisin, et kas oled jälginud ka nende valimisprogrammi. Ta vastas, et ta ei tea majandusest niikuinii tuhkagi, aga sotse on ikka vaja valida. … See on punane värv ilmselt, see on ainus asi, mis teda motiveeris. Et kriipsutas kõik teised maha ja alles jäi punane värv. Kõik.“

    Mina ütlesin nii või?

    Nojaa.

    Wow. Mis kontekstis ma seda ütlesin? Tegelikult see niimoodi on ju. Niipalju kui ma olen jälginud… noh, ma ei räägi ju inimestega liiga palju, aga Facebookis jääb küll selline tunne, et põhimõtteliselt sa seostad ennast näiteks sotsidega, sest et see on sulle kõige lähem ja võib-olla tõesti ei loe nende programmi läbi. See ei ole nagu etteheide, aga…

    Seal oli.

    Okei, see võib olla. Aga siis on see etteheide mulle endale ka. Mina ka ei loe, mitte ühtegi programmi läbi, mitte kunagi, ma ei viitsi seda teha. Ja ometi ma pean ju ka mingisuguse valiku tegema.

    Keda sa nüüd valisid?

    Ma valisin ühe konkreetse inimese, kelle nimi mul ei jäänud meelde – ta ei ole tuntud inimene –, ta oli seal eraldi nimekirjas ja ma tean, et ta on tark, aus, ja ta muidugi ei saanud ka mitte kuskile. Aga mulle tundus, et kui ma talle hääle annan, siis on hästi. Loodusteadlane, kes ei kuulu rohelistesse näiteks.

    Kas sa nüüd pettusid rohelistes kah? Tolles intervjuus sa just plaanisid rohelisi valida.

    Jaah, ma vist valisin ka siis. Ma olen mitu korda neid valinud, aga praegu mulle tundub, et nagu ei ole praegu neid põhjust valida. Väga raske on valida. Ma võiks vabalt ka valimata jätta, tegelikult. Aga noh, siiamaani ma ei ole valimata jätnud. Kas sa arvad näiteks – ma nüüd vahele küsin –, et ärimehed valivad kõik reformi?

    Muidugi ei arva.

    Ärimehed vihkavad reformi, väga paljud. Nii et sellist stereotüüpi näiteks ei ole, et ärimehed käivad valivad kõik neid kollaseid, eks ole.

    Kui nüüd kirjanduse juurde jälle tulla, siis mis sind ulme juurde tõi? Su viimases kogus on „Punamütsike“ üsna eeskujulik ulmetekst.

    (Oh-mis-nüüd-mina-tooniga.) No see on ju ainult üks lookene.

    „Getteri evangeelium“ iseenesest ehk ka kaldus sinnapoole.

    Ma ei tea… Mis see ulme definitsioon on sinu jaoks? Kui tulevikust kirjutada, kas siis on kohe ulme? Vaata, ma olen kirjanduslikes definitsioonides täiesti võhik. Ma ei mõtle kunagi niimoodi, et nüüd kirjutan ühe ulmejutu. Ma lihtsalt kirjutan ühe jutu.

    Eks siin on erinevaid võimalusi, eesti keeles „ulme“ hõlmab nii science fiction’it kui ka fantasy’t. Sõltub, mis võtteid sa kasutad. Üks olulisi komponente teaduslikus fantastikas on ka näiteks tehnika arengu küsimus ning tänapäeval võib tehnika ka kahe aastaga areneda nii kiiresti ja tulevik olla nii oleviku-näoline, et ei mõju absoluutselt ulmena. Või lausa – kas sul Paavo Matsini „Gogoli diskot“ lugedes oli tuleviku tunne?

    Ei, üldse mitte. Täitsa midagi muud oli.

    Mul oli lausa mineviku tunne. Aga ometi on öeldud, et tuleviku Viljandi. Kõik sõltub võtetest. Aga okei, räägi siis, mis sind tuleviku juurde tõi?

    Ma olen seda mitu korda teinud, paar lugu oli nüüd viimases raamatus. Teatud mõttes võib öelda, et ka „Lui Vutoon“ on ulmeline, eks ole, ja kui sellest edasi veel tulla, siis „Minu Mustamäes“ on vähemalt üks lugu, „Ekskursioon“, kus tegevus toimub 2032. aastal Mustamäel. Mulle meeldib lihtsalt niimoodi mängida, et mis siis võiks olla. „Hea firma“ lõpeb millalgi aastal kaks tuhat kakskümmend millegagi. Ja ma arvan, et isegi esimeses kogus „Amatöörid“ oli kosmoseasju natuke – kitsedega mingi möll seal käis. See on lihtsalt see, et mulle meeldib natukene mõelda, mis võiks homme juhtuda või ülehomme. Ja ma ei mõtle kunagi, et see on ulme.

    Ei peagi mõtlema. Jäta see töö meile. (Naerab.) Peeter Helmega oli sul mingisugune vestlusõhtu[5] aastal 2015. Seal sa rääkisid sellest, et peaasjalikult inspireerivad sind niisugused asjad, et sõidad näiteks linnas ja näed mingit valimisplakatit või siis Urmas Paeti intervjuud kuskil. Noh, just selline olevikuline stardipunkt tundus kuidagi. Ja eks ta vist on jah su loomingus üldiselt nii, samas mulle väga meeldis nüüd just „Punamütsike“.

    Tead, see on nii vastukäiv. Ma äärepealt ei oleks seda sisse pannud raamatusse, sest ma leidsin, et see on vilets lugu, olin väga ebakindel – et kas on ikka hea lugu või mitte. Ulmeajakiri Täheaeg trükkis ära selle, nad väga tahtsid. Ja seda ajakirja loevad ulmekirjanduse fännid ilmselt, aga ma pärast foorumis vaatasin, et lugu tehti üsna maha. Ja ma kuidagi väga kiiresti lasin pea norgu, et jah, ikka ongi vilets, kuigi ütlesin endale, et ma ei kirjutanud ulmelugu. Aga ulmeloo standardite järgi nad ütlesid, et see on vana klišee, seda on juba ammu kasutatud – et Kõomägi ei paku mitte midagi uut välja. Aga ikkagi ta sisse läks sinna raamatusse ja sa ei ole sugugi mitte ainus – ka seal Raplas tuli lõpuks raamatukogu juhataja ja ütles, et see viimane meeldis kõige rohkem. Ja on veel öeldud, aga need on alati olnud naised! Ma ei tea miks. Aga kuidas sulle „Getteri evangeelium“ meeldis?

    Mulle meeldis… küll. See üllatas mind. See on tore.

    Mulle endale meeldib see näiteks palju rohkem kui „Punamütsike“. Kui oma asju saab üldse niimoodi hinnata.

    Seda tundus olevat hästi tore teha.

    (Naerab.) Jah, sul on õigus, ma nautisin selle tegemist – tükk aega mõtlesin, nagu selle loo eessõnas ka on kirjas, et kuidas-kuidas-kuidas, ja siis lihtsalt lugesin paar evangeeliumi läbi, Luuka ja mingisuguse teise, ja mõtlesin, et kuule, ma oskan ka niimoodi kirjutada, et (žestikuleerib suurejooneliselt): „Ja siis läks sinna…“ (kõhistab naerda). See oli kuidagi nii lahe, ma isegi kodus mitu päeva rääkisin kõigiga niimoodi.

    Ma olen sinu kohta hästi vähe negatiivset kriitikat lugenud.

    On olnud.

    Jaa, aga väga vähe. Kuidas sa päriselt-päriselt sellesse suhtud? Kas see morjendab sind?

    Ei, ma kõigepealt proovin aru saada, kas inimene, kes võtab arvustada, on süvenenud, kas ta teeb seda nii-öelda puhtalt lehelt, et ei hakka seal kohe mõtlema, et tegemist on ärimehega ja nii edasi – see on juba väga halb, kui sa hakkad seda mainimagi. Et autor on selline ja selline. Ja kui mulle tundub, et kõik tema argumendid on, olgu või subjektiivsed, aga arusaadavad, siis ma kunagi ei solvu. Mul on kriitilisi arvustusi huvitavam lugeda kui kiitvaid. Ma kannatan kiitust üldse halvasti, inimesena ka, eriti avalikku kiitust, mul hakkab piinlik, mul hakkab häbi, mulle ei meeldi ka kingitused ja mingid sellised asjad.

    Ja ma ei ütle, et ma naudin tohutult kriitikat, aga kui see kriitika on läbimõeldud, kui ma näen, et keegi on pühendunud millelegi ja ta tuleb ja ütleb, et see ei meeldinud, et on tema arust valesti, siis ma kuulan seda suure huviga. See ei tähenda, et ma võtan kõik omaks, aga ma kuulan seda palju suurema huviga kui kiitust.

    Ebaõnnestumised on minu jaoks ka elus palju huvitavamad kui õnnestumised. Õnnestumisega sageli kaasneb ju ka mingi isiklik eneseupitamine, siuke tõus, ja ma alati kardan neid hetki – vot siis on see koht, kus sa võid inimesena komistada. Sa võid õhku tõusta, et oo, ma nüüd võitsin, ma olen kõige parem. Ma kardan enda puhul sellist mõtlemist, ma pigem tambin ennast maha ja sellepärast mulle sobib kriitika hästi.

    Kas see on see auhindade teema?

    Jah, kui neid tuleb liiga palju, ükskõik mis valdkonnas, siis see on ohtlik. Kui ma olin näiteks noorsportlane väiksena, siis ma kunagi ei tahtnud esimeseks tulla, mulle õudselt sobis teiseks jääda – see tähendab, et sa oled tipus, eks ole. Aga esimene saab nii tohutut tähelepanu ja nii suure vastutuskoorma – kui sa oled korra esimeseks tulnud, siis treener ja kõik ütlevad, et tule jälle esimeseks! Ilmselt ma ei kannata sellist koormat. Teine koht näitab, et sa oled väga tegija – sa lihtsalt ei ole esimene, muud midagi.

    Kas sa juba sel ajal mõtlesid nii, lapsena, et sa ei taha esimene olla?

    Jah, kartsin. Mul läks pinge nii suureks. Ma olin purjetaja, ja purjetamisregatt koosneb ju mitmest sõidust, näiteks kuus sõitu ja seal on mingi punktide arvestus. Mäletan selgelt, et ma olin enne viimast sõitu esimesel kohal ja närvipinge läks nii suureks, tulid näiteks mingid reporterid enne kõige tähtsamat sõitu mult intervjuud võtma – ma olin kümneaastane, väike poisike, mul oli nii paha olla, et pisar oli peaaegu silmas – ja siis läksin, tegin ilgelt sita sõidu ja tulin teiseks. Ja pärast olin kodus rahul. Teine!

    Aga romaani- ja novelliauhind, kuidas nendega oli?

    Novelliauhinda on väga tore võita, sa oled seal ju kahekesti! Romaanivõistlus oli ka väga okei. Muidugi on mul selle üle hea meel ja see võib olla üks väheseid kohti, kus ma poleks tahtnud teiseks jääda.

    Miks?

    Mul on selline tunne, et kui seal on esikolmik, siis esimene koht saab kaheksakümmend protsenti valgusest ja ülejäänu jaguneb järgmiste peale.

    Vahel harva läheb teisiti ka, näiteks 1999. aastal jäi Hirami „Mõru maik“ romaanivõistlusel kolmandaks, aga mulle näib, et esimest ja teist kohta ei lugenud keegi. Ja kõigi mälus justkui „Mõru maik“ oleks võitnud![6] See oli omas ajas täiesti legendaarne teos, kõik lugesid seda. Ilmselt tegelikult lihtsalt olekski pidanud võitma.

    Aga näiteks selle aasta võistlustel – kõik teavad, et Vahur Afanasjev võitis, eksole. Mina ei tea, kes on teine ja kolmas.

    Mina ka ei tea. Ma peaksin teadma.[7]

    Sa peaksid jah, sina peaksid teadma!

    Kas sul on mõni küsimus, mida sult kunagi ei küsita, aga millele sa tahaksid vastata?

    Huvitav, kas seda on küsitud… kuule, proovi sa meelde tuletada – et kuidas ma mingite teemade juurde tulen või… või kuidas sünnib mõte, et nüüd tuleb selline raamat või nüüd selline lugu. Kas seda on mult küsitud?

    Kindlasti on mingis vormis, aga vist konkreetsemalt, kui sa praegu mõtled. Räägi!

    Ma näiteks praegu olen iseendaga kokku leppinud, pärast seda viimast raamatut, et nüüd ma võtan aja maha. Mul on tulnud sellest hetkest, kui ma hakkasin kirjutama, iga kahe aasta tagant raamat. See on minu jaoks natuke liiga kiire tempo, mulle tundub, et seda on liiga palju. Ja mulle tundub, et jah, ma olen selle aja jooksul muutunud, aga ma tahaks rohkem muutuda.

    Üldse oma kirjutamiskarjääri ajal?

    Jah. Kuus korda kaks on… kaheteist aasta jooksul. Tundub, et ma olen iseennast natukene ära tüüdanud. Ma võiksin muuta midagi nii teemades kui ka lähenemises, miks mitte stiilis. Kui ma samamoodi jätkan, siis ka tuleb täpselt samamoodi. Ja ma tunnen praegu, et ma pean võtma pausi, ja ma isegi rõõmuga kogen, et mul ei ole ka mingit vajadust kirjutada. Vahepeal oli selline tunne, et pean kogu aeg kirjutama – praegu näiteks ei ole. Olen see aasta vist kirjutanud pool lugu või ühe ja üldse nagu ei olegi tahtmist. Aga mul kogu aeg ketrab peas see järgmine asi. Ja ma lihtsalt hoian teda nagu gaasipliidi peal, kus on tuli kõige väiksemaks keeratud, ja ma võin seda hoida, ma arvan, seal kolm aastat.

    Ja sa tead teemat, sa tead, millest see on?

    Jah, väga hästi tean! Tegelasi tean ka, aga mul ei ole stiil paigas ega see, mis seal täpselt juhtuma hakkab. Ma ei keera meelega seda tuld peale, vaid võiksin teda podistada seal kolm aastat kindlasti, mul oleks hea meel, kui ma suudaksin podistada teda näiteks viis aastat. Ja ma loodan selle peale, et selle viie aasta pärast ma olen ise inimesena teine. Ma olen täna 48, siis olen 53. Ma arvan, et juba see, et see esimene number vahetub, tahad sa või mitte, sa suhtud endasse natuke teistmoodi. Seda enam, et teised suhtuvad sinusse peaaegu kui vanainimesesse, kes on 53. Ma ei tea, kui vana sina oled.

    31.

    No vot. Praegu me oleme sinuga palju lähemal – 31 ja 48 on lähemal, aga kui sa oled 36 ja mina 53, siis me oleme kaugemal (naerab, sellepärast vist, et mina 36 peale ehmatan – M. T.). Aga tegelt oleme ju! Ja ma mõtlengi, et üks asi on see, et ise muutud lihtsalt vanemaks ja rahulikumaks, ja teine asi, et nagu tahaks natukene – see on täitsa nagu väljakutse – mõelda välja mingi uue kirjutamise või jutustamise viisi.

    See muutumise jutt tundub mulle sellepärast natuke naljakas, et mulle ei paista, nagu sul oleks väga ühtne stiil või ühtsed teemad. Ma ei oskaks ilmselt õigesti kasutada sõna „arminkõomäelik“ näiteks.

    Võib-olla sa näed seda nii, aga minu sees toimub sarnane protsess ikkagi.

    Ma igaks juhuks ütlen, et see ei pruugi ikkagi muutuda.

    Jah, aga mul on selline lootus. See lootus ei pruugi täituda, et näiteks kui ma hoian ennast tagasi nii-öelda, lükkan edasi seda gaasileegi suuremaks keeramist, et äkki siis midagi muutub. Ma tahan proovida seda!

    Ma olin jumala kindel, et 2019 tuleb järgmine raamat, nagu ta sul on olnud.

    Ähää, ei tule. Raudselt ei tule. Ma tahaks ise lõhkuda seda, et see ei oleks nii.

    Mulle meeldis, kuidas Mehis Heinsaar[8] mulle ühes intervjuus ütles, et kui jääd selle lõksu, et kirjutada palju, siis tekstidest kaob ära essents. Tead, ma kujutan ette, et sinu jaoks on see isegi lihtsam kui nende jaoks, kes ainult kirjutavad. Esiteks ilmselt raha pärast, aga ka enese jagamise pärast. Kes on ainult kirjanikud, neilt ilmselt oodatakse ainult kirjandust. Mehis ütleski ideaalseks ajaks (Jaan Kruusvalli näitel), mis raamatute vahele peaks jääma, viis aastat.

    No vot, ma vist mõtlen praegu tema moodi natuke. Ühesõnaga, ma sain iseendas jälile, et see tempo, mis mul on tulnud, on liiga tihe. Ma tegelesin varem kunsti kogumisega ja seal on ka – on autorid, kellel tuleb nagu Vändrast saelaudu tõesti, ja isegi kui sulle meeldib tema stiil, siis seda on liiga palju. Ja samas on mõni teine autor, kes paar aastat ei tee mitte midagi – või vähemalt ei näita – ja siis teeb näiteks üle viie aasta väikse näituse, kus paneb kaheksa tööd üles, ja siis vaatad neid nagu briljante. Ja sa saad aru, et ta on muutunud, ta on midagi uut välja mõelnud. Ja see on põnevam.

    Siis 2022, paneme kirja?

    Paneme kirja.

     

    [1] M. Zobel, Miski pole üheselt arusaadav. Intervjuu Armin Kõomäega. Mari, 2017, nr 9, lk 28–31.

    [2] Muusikal eestlaste väljarändest, mis esietendus 2011. aasta taasiseseisvumispäeval Nuku- ja Noorsooteatri suurel laval. Siilats oli nii stsenaariumi kui muusika autor. 2014. aastal anti „Valge laev“ välja ka raamatu, nootide ja CD-na.

    [3] Looming, 2005, nr 4.

    [4] J-K. Raid, Armin Kõomäega Bermuda kolmnurgas. KesKus, 2013, oktoober.

    [5] Armin Kõomägi ja Peeter Helme. Tampere Maja, 27.01.2015. https://vimeo.com/118120832.

    [6] 1999. aasta romaanivõistluse võitis, nagu hiljem kodus veendusin, Henn-Risto Mikelsaar romaaniga „Ristiratast“, teiseks jäi Lembit Uustulnd romaaniga „Kiikhobune Antverpenist“, vabandan siiralt kõigi ees, kes nimetatud teoseid omas ajas lugesid ning mäletasid, mitmenda koha need võitsid sellel romaanivõistlusel. M. T.

    [7] Palun vabandust, Triinu Meres ja Eva Koff, kelle romaanid „Lihtsad valikud“ ja „Sinine mägi“ said mõlemad teise koha. Nüüd ma tean. M. T.

    [8] M. Tammjärv, Tuhanded saared ja udune ookean. Intervjuu Mehis Heinsaarega. Müürileht, 2016, november.

  • Argiromantika väikese hälbega

    AVE TAAVET

    „Võluv“ on esimene sõna, mis Madli Lippuri „June ǀ Julienile“ tagasi mõeldes pähe kargab. Nähtamatu köidik tegelaste ja publiku vahel on loodud erakordse detailitunnetusega, mis on ühtaegu hubane ja nostalgiline. Lõputud liitrid kakaod mummulistest tassidest, päikeselaigud seintel ja voodis, lillelised kleidid ja lepatriinudega hambaharjad – kõik need viivad mõtted pigem „Bullerby laste“ ja „Väikese Illimari“ kui intsesti ja süngete perekonnasaladuste manu. Vastuolu teose vormi ja sisu vahel on ka enim lugejate kommentaarides ja arvustustes tähelepanu väärinud omadus. See, mis jääb hammaste all krigisema.

    Alles äsja ajas „Untitled 12“ ühiskonna tagajalgadele, tõi kaasa laialt kajastatud kohtuprotsessi ning aktualiseeris tsensuuri ja keelatud kirjanduse teema vabas ühiskonnas. Sarnase teemapüstitusega, ühiskondlike normidega keelatud seksuaalsuhet kujutav „June ǀ Julien“ on aga pälvinud lugejate heakskiidu, Tänapäeva romaanivõistluse peapreemia ning nüüd ka Betti Alveri auhinna.

    Madli Lippur on oma teose vormiks valinud epistolaar- ehk kiriromaani. Digiajastul mõjub selline usalduslik korrespondents kahtlemata vanamoodsalt. Ühiskonnakriitilise, heakskiidetud tavadest irduvate nähtuste uurijana on aga kiriromaan toiminud juba oma algaegadest peale. Anonüümne „Love-Letters Between A Nobleman And His Sister“ (1684–1687) või Pierre Choderlos de Laclos’ „Ohtlikud suhted“ („Les Liasons Dangereuses“, 1782, eesti k-s 1987) on ühed varasemad näited epistolaarromaanist, mis paheliste armusuhete vahetu kujutamise kaudu demonstreerib ühiskonna allakäiku ja valitsevate klasside moraalset kõlvatust.

    Ehkki Madli Lippuri teos uurib samuti seksuaalseid tabusid, puudub seal ühiskonnakriitika. Selle asemel saame osa kahe armunu kirjavahetusest selle kõige intiimsemates ja vahetumates üksikasjades. June pole siin ohver, vanema mehe, oma venna passiivne ihaldusobjekt, vaid täieõiguslik vestluspartner ja kaassüüdlane. „Keegi ei usuks, kuidas ma sind ihaldan… Ja kuidas sa vaevled, kuidas sa kardad mind armastada, kuidas ma pean sind sinu peas köidikuist vabastama,“ kurdab ta Julienile (lk 116). See läbiv dialoogilisus ei lase teosel jutlustavaks muutuda, vaid hoiab suhte arengu kujutamisel tasakaalu, hoidub hukkamõistust ja osutamisest.

    Kirjavahetusliku vormi vahetus ja dokumentaalsus, jutustaja hääle puudumine pakub lugejale pea vuajeristlikku rõõmu, kolmevahelolekut armastajapaariga. Ehkki Madli Lippur on armastajate kirjadest ehitanud hubase maja, tahaks kohati ometi sellest väljapoole sirutada ja näha mõne kolmanda osapoole, näiteks tädi Stephanie vaatepunkti kogu asjaloole. Tädi Stephanie osaks teoses on eelkõige toast tuppa käimine ja sündmustikku edasi viivate pidude korraldamine. Tahtmatult saab temast aga afääri kaasosaline ja varahoidja. Tema roll loos ja suhtumine tegelastesse on põnevalt vastuoluline ja muutlik. Mõneti on ta kirjade lugejaga võrdses positsioonis – tundes küll suurt sümpaatiat armastajate vastu, ei kiida ta ometi heaks nende armastust. Tema vaikiv leppimine on müür, mille üle tahaks pilku heita.

    „June ǀ Julien“ on väga meeleline raamat – sündmustiku kirjeldused on täis visuaalseid kujundeid, lõhna- ja maitse-aistinguid, puuteid ja helisid. Ohtrad varahommikud ja hilisõhtud voodis jõuavad lugejani fotograafilise täpsusega. Käte ja jalgade asendid, pisukesed tundenüansid, kananahk ja pärnaõite lõhn – kõik see on vahetu ning üksikasjalik, kõiki meeli haarav sensoorne lüürika.

    Kire ja õrna erootika kõrval on June’i ja Julieni kirjad läbi pikitud mitmekesiste muusikaliste ja kirjanduslike viidetega. Raamatu soundtrack’ile jõuavad lood sellistelt kollektiividelt-artistidelt nagu Noir Desir, Pink Industry, Rolling Stones, Erik Satie, Joy Division, Bi-2, Ella Fitzgerald, Depeche Mode, Dizzy Gillespie ja Lepo Sumera. Sellisele kõiki meelelisi tajusid haaravale teosele oleks CD heaks saatjaks. Playlist on ridade vahele laiali laotatud, soovitan lood üles otsida ja lugemise vahele kuulata, et kõlapilt täiendaks kirjapilti ja osasaamine peategelaste maailmast muutuks kõikehõlmavamaks.

    Kirjanikest-filosoofidest käivad armastajate öökapilt läbi sellised maailmanimed nagu Sartre, Poe, Kundera, Kierkegaard, Jung, Freud, Wilde, Baudelaire, Louys, Miller, Brontë, Dickens ja Piibel, mille Saalomoni ülemlaul saab keelatud armastuse saatekirjaks.

    Pühad tekstid on kujundlikud tekstid. Sõnade poeetilisus varjab ja pühitseb kaitsva eesriidena jumalikku valgust, midagi, mis on ühtaegu püha ja tabu. Samal põhjusel vajab poeetilisuse looriga varjamist ka June’i ja Julieni armusuhe. Julien teadvustab seda teravamalt, andes ühe kaunima tabu definitsiooni, mida olen kohanud: „Ja sõnu ei tulnudki, sõnad pagesid huulilt, sõnad pelgasid seda tegu. See ongi tabu. Kui sõnad pelgavad tegu“ (lk 233). Kujundlik keel, pühakirja ja luule keel, on ainus võimalus tabu vahendada.

    Maises maailmas on rafineeritud patt dekadents. Mitte langemine, vaid lend. Kirjades kasutab seda d-sõna eelkõige Julien oma armastatu kohta, kes oma nooruses oskab veel nende kire pahelisust nautida, patu ilu imetleda. „Mõnikord ma ei teagi, kas ma lendan sinuga koos paradiisi suunas või on see hoopis langemine otse põrgusse. Jah, põrgusse me läheme. Aga ringiga läbi paradiisi. Tuul vihiseb kõrvus ikkagi ühtemoodi… Kas lendame või langeme,“ kirjutab ta oma kallimale (lk 133). Ja seda langemise tunnet on terve raamat täis – langemine taevast, langemine teineteisesse, langemine põrmu, pattu heitmine. Ühesuunaline dünaamika ilma vahemaandumisteta. Raamat kui langevarjuhüpe.

    Kui füüsiline armastus on vaid vaimse tõmbe käepikendus, siis pole ju tegu mõttest vääram. Ja kui tegelaste vaimne side on lugejale aktsepteeritav, siis miks mitte ka nende kehaline ühekssaamine? Nõnda arutleb Juliengi, püüdes oma armastust näha (õigustada?) nende surnud ema vaatepunktist: „Tal oleks hea meel, et me oleme kohtunud ja kokku jäänud. Et me hoiame teineteist, et me armastame teineteist, rohkem kui ta eales arvata oleks võinud. Et me armastame teineteist või armatseme teineteisega. Mis seal vahet on? See on ju seesama“ (lk 115). Tõmmatuna kaasa tegelaste siseilma, ei pääse lugeja enam ka vaimu lihaks saamise tunnistamisest. Tahtmatult oleme saanud kaasosalisteks tegelaste nihkes väärtushinnangute jagamisel.

    Moraalsete hinnangute andmise teosele teeb veelgi keerukamaks tunne, et Madli Lippuri armastus on kolmemõõtmeline. Lisaks eelnevalt mainitud vaimsele ja füüsilisele poolele sigineb tema kireaktide kirjeldustesse mingi uus, metafüüsiline või koguni kosmogooniline mõõde. Juba armastajate Vana-Rooma polüteismist laenatud nimed viivad mõtted taevastele radadele. Läbivad on ka June’i kehaosade poeetilised kirjeldused, kus neile, sarnaselt loomismüütidele, just maastikuvormidest ja loodusnähtustest metafoore leitakse. „Me võiksime ainuüksi oma mõttejõuga selle maailma siin, mis meile ei sobi, õhku lasta ja ühe ühendatud hingetõmbega uue luua,“ kirjeldab ta oma kirehetke kirjas Julienile (lk 179).

    Nende armuakt on enam (ohvri)rituaal kui spontaanne ühtimine. Pühad vedelikud – veri, vein ja mesi on nende saatjateks, bütsantslik viirukilõhn saadab nende embusi. Mõõtmed, mis keevad üle ühe konkreetse aegruumi mummulise tassi, viivad mõtted Mihhail Šiškini „Izmaili vallutamise“ (eesti k-s 2012) või Milorad Pavići „Tuule sisemise poole“ (eesti k-s 2008) peale. Just see mikro- ja makrokosmose põimumine, armastuse ajaülesuse ja pühaduse tunne on sama, mis Šiškini ja Pavići hellematel hetkedel.

    Peategelaste seksuaalsuse väljumist füüsilise maailma mõõtmetest rõhutavad ka asjaosaliste pidevalt muutuvad rollid ja jõusuhted. Noore tüdruku ja keskeale läheneva mehe armusuhte kõrval näeme venna ja õe, mehe ja naise, isa ja tütre, ema ja poja suhtetasandeid. Kusjuures need rollid on pidevas muutumises. Julien tunnetab korduvalt June’i jõudu, vanust ja piiride puudumist. June’i keelekasutus, mis kindlasti ei ole tüüpilise 12-aastase plika oma (kui üksikud smailid välja arvata), näib rõhutavat raamatu müstilist mõõdet. Ta on omamoodi noor eit, mees-naine, nõrk ja tugev ühtaegu. Nad on Julieniga sama kasvu, samade initsiaalidega, kannavad üksteise riideid ja räägivad üksteise sõnadega. Nad on samasus. Vastastikku asetatud peeglid.

    „June ǀ Julien“ ei püüa tabu normaliseerida. Kuid kõneldes sellest poeetiliselt, saab kunstilisest tinglikkusest kattevari, mis meelitab lugeja osa saama ja mõistma midagi argikogemusest väljapoole jäävat. Müstiline kogemus oma parimal kujul.

     

  • ,

    Aastasisukord 2017

    LUULE

    Ady, Endre. Ma logistan vankriga öös; Ainult näha sind; Vuhiseb mööda üks auto; Hoian kinni su silmadest; Naer ja nutt; Kraaklev madjar; Kuni mind ei näe / Ungari k. tlk. T. Kokla // 10–11, 25.
    Deor / Vanainglise k. tlk. ja järelmärkus M. Kuldkepp// 7–8, 46.
    Dimula, Kiki. Mitmus / Uuskreeka k. tlk. K. Rein // 9, 74.
    Ellmann, Joanna. *põõsale on kasvanud…; *väikeses peeglikaupluses…; *üks naine, ma kunagi kuulsin…; *hambad… // 7–8, 20.
    Haljak, Kristjan. Rubanovitš oma lapsepõlves // 1–2, 12; Vaateväli // 4–5, 35.
    Heinsaar, Mehis. Abuulia; Luuletaja keskeas; Draakon // 10–11, 29.
    Homeros. Hümn Demeterile / Vana-kreeka k. tlk. A. Oras, järelmärkus M. V. // 9, 1.
    Kaldmaa, Hanneleele. Oliver O’Flame pole kunagi tantsida osanud; Tuli; Oliver Tuli; Ja nõnda lauldi; Tuvijutt // 3, 8.
    Kallau, Kädi. Sirbis; Üleaedne; Eha; Trollibussid // 10–11, 13.
    Kangro, Maarja. Erhumängija poeg; Mehe perse; Joanne’i jalad // 3, 22; Elevandid pärast surma; Ended; *päevasupp…; *õhk…; Torud; *aga isise lipp…; *nüüd loeb ta võimsal kärinal… // 7–8, 2.
    Kangur, Mart. *mu isa võiks olla…; *me ei ole enam need…; *kellegi teisena…; *meie kehad…; *kardan ilusaid ja tarku naisi…; *mina olengi peavool…; *ma ei tunne su ees enam häbi…; *tänase päeva luuletus…; *värss olevat… // 12, 2.
    Kaplinski, Jaan. *Vene keel kui hea meel mul on et sa olemas oled…; *Minu autojuhtimisõigus ei kehti enam…; *Mis on raskem ja kurvem – olla keha ilma hingeta…; *Puhta pesu unustamatu lõhn…; *Väsimus – väsimus elust, väsimus mälust…; *Lähen tuppa ja järsku kuulen vaikust…; *Ma ei imesta selle üle et te olete tagasi tulnud härrased inkvisiitorid…; *Mõtted muutuvad unenägudeks unenäod uduks…; *Ei tea kas see oli armastus kuid kas ongi vaja teada…; *Elu mida olen elanud elu mis on elanud mind… / Vene k. tlk. A. Pilv // 4–5, 2.
    Karelli, Zoe. Septuaginta tõlkimine / Uuskreeka k. tlk. K. Rein // 9, 73.
    Kasemaa, Andrus. Oma kaasaegsetele; *Käisin luuleõhtul…; *Üks mees kirjutas lehes – sõjaministeeriumist…; miks ma sõtta ei tule 1; miks ma sõtta ei tule 2; *üks mees N. vihkab kapitalismi ja pankasid… // 4–5, 12.
    Kleanthes. Hümn Zeusile / Vanakreeka k. tlk., kommenteerinud ja järelsõna K. Kolk // 9, 48.
    Kolk, Jüri. *mina tulin mulle peale…; *kalad väärutavad päid…; *mu hinges helisevad punk ja euroviis…; *roosid on punased…; kingitud hobune; *tulin linnast…; *alguses oli passiiv-agressiivsus… // 3, 4.
    KOLM ASJALUULETUST, vt: Meyer, Conrad Ferdinand; Mörike, Eduard; Rilke, Rainer Maria. Järelmärkus: M. V.
    Kompus, Marko. *postiljon kirsikivist…; lakkunult madarakynkaid öö sõna on nöörsirge metskuldisõna; *olgu köha…; lornjettide kohin; gongilöök ankruketis; täpselt mesipuu tunnil; koorilaul lõpetab vaikimise; poolune teisel poolel; puud hymnina õgivad valgust // 1–2, 27.
    Kotjuh, Igor. For 33 / Vene k. tlk. A. Pilv // 6, 29.
    Krull, Hasso. *Buss peatub. Tullakse lennuki pealt… // 7–8, 1.
    MacDiarmid, Hugh. Näe, lapsuke on sündinud! / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 12, 1.
    Meyer, Conrad Ferdinand. Rooma purskkaev / Saksa k. tlk. M. Väljataga // 1–2, 1.
    Montale, Eugenio. Väike testament / Itaalia k. tlk. M. V. // 4–5, 1.
    Moor, Kris. adekvatoorium; ämbriratsur (Kafka meets Freud remix); seesama; sel päeval; täna; // 12, 14.
    Motojirô Kajii. Kirsipuude all / Jaapani k. tlk. A. Allik // 3, 1.
    Mörike, Eduard. Lamp / Saksa k. tlk. M. Väljataga // 1–2, 1.
    Oral, Taissija. kõrb; seal, kus kõik oli; siin, kus kõik on; Tehnogeneesi kivistumine; koos / Vene k. tlk. M. Kangro, järelmärkus I. Kotjuh // 6, 24.
    Palu, Leonora. *täna oli väga rõve ilm…; *EESTI MÄRK ON KÕRSIKUD…; „Outcasti“ seriaal; *LUULETUSED… // 10–11, 43.
    Pasternak, Boris. Hamlet / Vene k. tlk. M. Väljataga // 10–11, 1.
    Pauklin, Siim. *Klaasseinad on meie toal…; *Koerakett…; *Meeleheide on vaid kuivtrenn…; *Poeet muutub lihunikuks… // 10–11, 39.
    Pihelgas, Carolina. Meie unest, meie näljast // 10–11, 22.
    Platon. Phaon / Vanakreeka k. tlk., kommenteerinud ja järelmärkus I. Volt // 9, 27.
    Pütagoorlaste kuldsed värsid / Vana-kreeka k. tlk. ja kommenteerinud J. Päll // 9, 14.
    Rilke, Rainer Maria. Karussell / Saksa k. tlk. M. Kangro // 1–2, 2.
    Sappho. Fragmendid / Vanakreeka k. tlk. C. Pihelgas, N. Näripä, järelmärkus N. Näripä // 9, 21.
    Seferis, Jorgos. Lahtiütlemine; / Uuskreeka k. tlk. I. Hirv, K. Rein // 9, 69.
    Severjanin, Igor. Õnne poees / Vene k. tlk. J. Undusk // 6, 1.
    Sikelianos, Angelos. Püha tee / Uuskreeka k. tlk. K. Rein // 9, 70.
    Soomets, Triin. *arvas…; *vähemalt maa on pyha…; *vastusevariandid…; *suu räägib…; *sellest ei ole abi…; *tahan end kinkida tema pyyab mind ära osta…; *vahetan roosidel vett…; *tegemine teeb tegusid… // 7–8, 24.
    Zavjalov, Sergei. Nõukogude kantaadid: I. Vana töölisbolševik Lenini kirstu kõrval; II. Mordva kolhoositar laulab laulu Stalinist; III. Suure Isamaasõja invaliidist komnoor Nikolai Ostrovski raamatuga / Vene k. tlk., kommentaarid ja järelmärkus A. Pilv // 6, 44.
    Teede, Andra. *tulen uberiga ümber kopli lahe poest…; *ütlen oma tinderi matchile…; *on varahommik ja jõululaupäev…; *ootan terveks saamist nädalate kaupa…; *võtan ennast kokku ja ei kirjuta sulle… // 4–5, 30.
    Tšoba, Aleksandra. *endaga rääkides…; *seda ahju ei kütnud sa mulle…; *üritasin kirjutada luuletust… // 12, 35.
    UUSKREEKA BUKETT, vt: Seferis, Jorgos; Vrettakos, Nikiforos; Sikelianos, Angelos; Karelli, Zoe; Dimula, Kiki.
    Vilu, Tõnis. Öine vestlus // 3, 26.
    Vrettakos, Nikiforos. Sparta apelsinipuud / Uuskreeka k. tlk. K. Rein // 9, 69.

    PROOSA

    Ala, Janar. Sült // 1–2, 39; Peremees ja kana; Matrjoška; Keedukann // 12, 7.
    Demosthenes. Esimene Olynthose kõne / Vanakreeka k. tlk., kommenteerinud ja järelmärkus J. Päll // 9, 37.
    Haav, Helen. Hommikumantel // 1–2, 58.
    Heitlev Karu. Pöördumine Hunkpapa siuude nõukogu koosolekul Suures Siuu reservaadis, 09.10.1890 / Ingl. k. tlk. ja järelmärkus A. V. // 7–8, 28.
    Ivanov, Andrei. Klaasitükike / Vene k. tlk. V. Einberg // 6, 34.
    Joosep ja Asnat. Katkend / Vanakreeka k. tlk. ja järelmärkus K. Kasemaa // 9, 58.
    Juur, Maria. Auto // 1–2, 47.
    Jõgeva, Sandra. Šoppamas koos Andy Warholi vaimuga // 4–5, 19.
    Kahu, Tõnis. Päkapikumüts // 1–2, 55.
    Kask, Kai. Kakskümmend neli minutit isiklikku elu. Eneseabijuhis // 10–11, 48.
    Kivastik, Mart. Jaama 12 // 10–11, 34.
    Kolk, Jüri. Kamm // 1–2, 42;
    Kuldkepp, Mart. Estotiland // 3, 12
    Kõomägi, Armin. Hävitaja // 3, 30.
    Lõhmus, Margit. Vulva klubi // 1–2, 17.
    Mihkelson, Ene. Harjutus // 7–8, 7.
    ML Juunior. Tikutops // 1–2, 52.
    Moppel, Kertu. Pekk // 1–2, 45; Peenised // 12, 38.
    Mudlum. Qiaotou nööp // 1–2, 5.
    Muhammad ibn Ishaq. Jumala saadiku elutee / Araabia k. tlk. ja järelmärkus A. Annus // 7–8, 35.
    MÜTOLOOGIAD, vt: Ala, Janar; Haav, Helen; Juur, Maria; Kahu, Tõnis; Kolk, Jüri; ML Juunior; Moppel, Kertu; Nestor, Siim // 1–2, 38.
    Narodny, Ivan. Tehismees / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 6, 8.
    Nestor, Siim. Kingitus // 1–2, 49.
    Piisonite lahkumine. Kiova põlisameeriklaste legend / Ingl. k. tlk. ja järelmärkus A. V. // 7–8, 27.
    Plotinos. Dialektikast / Vanakreeka k. tlk. ja kommenteerinud M. Lepajõe // 9, 51.
    PÕLISAMEERIKA NÄGEMUSI, vt: Piisonite lahkumine; Heitlev Karu.
    Saar, Anti. Päevik 2 // 1–2, 32.
    Tomberg, Donald. Arno, isa, koolimaja ja tunnid // 7–8, 9.
    Vadi, Urmas. Tänukõne // 4–5, 8; Elu mõttetusest. Pettunud inimeste hääled // 10–11, 2.
    Õunapuu, Ervin. Mitte ainult leivast // 12, 20.

    ARTIKLID, ESSEED

    Berg, Eiki. Euroopa kaitse katsepolügoonil // 10–11, 115.
    Bickerton, Chris. Brexiti jäämägi / Ingl. k. tlk. T. Pakk, järelmärkus M. T. // 10–11, 108.
    Deighton, Anne. Brexiti-Suurbritannia ja meie naabrid EL-is: Hea uus ilm? / Ingl. k. tlk. T. Pakk, järelmärkus M. T. // 10–11,100.
    Federici, Silvia. Miks seksuaalsus on töö / Ingl. k. tlk. ja järelmärkus A. V. // 3, 36.
    Graeber, David. Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse / Ingl. k. tlk. ja järelmärkus A. V. // 4–5, 65.
    Heidegger, Martin. Asi / Saksa k. tlk. ja järelmärkus M. Väljataga // 1–2, 60.
    Härm, Anders. Rappimislahing. Agonistliku teotamisrituaali mänguline algupära, kultuuriline funktsioon ning poliitiline potentsiaal // 4–5, 142.
    Ivanov, Andrei. Kolmest Kazuo Ishiguro raamatust / Vene k. tlk. V. Einberg // 12, 67.
    Jaén, Amaranta Heredia. Ülase12: Kasvav autonomistlik kogukond / Ingl. k. tlk. ja järelmärkus A.V. // 4–5, 115.
    James, Harold. Trumpi revolutsiooniline dilemma / Ingl. k. tlk. M. V. // 3, 96.
    Jõesalu, Kristi; Nugin, Raili. Asjad ja linnakeskkond nõukogude-järgses mälukultuuris // 1–2, 100.
    Kaevats, Mihkel. Rattaühingust protestiliikumiseks // 4–5, 109.
    Kaljula, Liisa. Sots-art – Ida-Euroopa poliitiline pop // 6, 106.
    Kalm, Gustav. Õigus ja asjad // 1–2, 111.
    Kalmo, Hent. Euroopa alkeemia // 10–11, 63.
    Kant, Immanuel. Kõikide asjade lõpp / Saksa k. tlk. ja järelmärkus M. Väljataga // 7–8, 81.
    Karjatse, Tõnu. Isikliku apokalüpsise võimatusest maailmakinos // 7–8, 144.
    Karro, Piret. Seks, võim ja ekspluateerimine idaeuroopa aktsendiga // 3, 40.
    Kasemaa, Kalle. Saateks (Joosepile ja Asnatile) // 9, 66.
    Kender, Kaur. Last wordz // 4–5, 167.
    Kinnucan, Michael. Trumpi 100 päeva – vastupanu seisukohalt / Ingl. k. tlk. M. V. // 4–5, 74.
    Kitvel, Toivo. Jaan Sibul / J. Talune / Ivan Narodny // 6, 19.
    Kraavi, Janek. Obstsöönsuse poeetika ja seksuaalsuse representatsioon I. Põhimõisted // 3, 77; II. Kujund ja narratiiv // 12, 42.
    Krull, Hasso. Varsti // 7–8, 93.
    Kuldkepp, Mart. „Deor“: kaduvus on lohutus (Järelsõna „Deori“ tõlkele) // 7–8, 48.
    Kõiv, Henri. Kodanikuaktivismi taassünd? Metsad, loomad ja Rail Baltic // 4–5, 119.
    Kõiv, Mait. Pytheas, Ookean ja Thule // 9, 95.
    Laffan, Brigid. Euroopa Liit: lõhenenud poliitkeha, lõhestav poliitika / Ingl. k. tlk. M. V., järelmärkus M. T. // 10–11, 84.
    Larm, Pille-Riin. Vastukaja Kevin M. F. Plattile // 6, 82.
    Lehne, Stefan, Tomáš Valášek. Euroopa Liit pole ohutsoonist väljas / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 10–11, 92.
    Lepajõe, Marju. Plotinos hajevil // 9, 105.
    Lill, Anne. Naine sõja haardes: Andromache lugu // 9, 78.
    Loone, Oudekki. Antikapitalismi eha ja koit // 4–5, 90.
    Lotman, Maria-Kristiina, Kadri Novikov. Iphigeneia tõlkeis ja tõlgendustes // 9, 88.
    Martinez, Francisco. Remondi igapäeva-afektid Eestis / Ingl. k. tlk. A. Velmet // 1–2, 91.
    Merivoo-Parro, Maarja. Kiirkohtingud õõnestajatega // 4–5, 79.
    Middelaar, Luuk van. Euroopa uus poliitika / Hollandi k. tlk. M. Sirkel, järelmärkus M. T. // 10–11, 74.
    Moreino, Sergei. Vastukaja Kevin M. F. Plattile / Vene k. lühendatult tlk. K. P. // 6, 89.
    Moyn, Samuel. Inimõigused heaoluriigi ja neoliberaalse üleilmastumise vahel / Ingl. k. tlk. ja järelsõna A. V. // 10–11, 146.
    Müllerson, Rein. Uued väljakutsed vanale ideele (kõikide) inimõiguste universaalsusest / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 10–11, 126.
    Niineste, Mart. Eesti rock ja vene rock: plahvatuslik paralleelajalugu // 6, 96.
    Nurmis, Joanna. Piltilus maailmalõpp: tuumasõjast kliimamuutusteni / Ingl. k. tlk. A. V. // 7–8, 115.
    Nõmmik, Urmas. Tänapäeva apokalüptika vanatestamentlikud juured Jesaja apokalüpsise näitel // 7–8, 72.
    Näripä, Neeme. Saateks (Sapphole) // 9, 23.
    Olsen, Bjørnar. Asjade tagasivõitmine: mateeria arheoloogia / Ingl. k. tlk. T. P.; järelmärkus M. T. // 1–2, 75.
    Ott, Margus. In vitro veritas // 3, 88.
    Pesti, Madli. Vastupanu mõistest teatris // 4–5, 131.
    Piik, Paavo. Seks tühja õllepurgiga // 3, 62.
    Pilv, Aare. Saateks (Sergei Zavjalovile) // 6, 59.
    Platt, Kevin M. F. Vene kultuuri hääled Balti lähivälismaal / Ingl. k. tlk. M. V. // 6, 63; Vastus kriitikutele / Ingl. k. tlk. M. V. // 6, 93.
    Puhvel, Jaan. Rüütlite rublad raiusid priiusel rada? // 6, 127.
    Puumeister, Ott. Lõplikkuse kogemus // 7–8, 104.
    Päll, Janika. Pythagorase õpetussõnade jälgedes (Järelsõna „Pütagoorlaste kuldsetele värssidele“) // 9, 16; Saateks (Demosthenesele) // 9, 45.
    Rein, Kaarina. 20. sajandi kreeka luulest (Saatesõna Uuskreeka buketile) // 9, 75.
    Sepp, Tuul. Asjade evolutsioonist // 1–2, 124.
    Sirkel, Riin. Porphyrios loomade söömisest // 9, 121.
    Sommer, Lauri. Puuraiduri märkmed // 1–2, 133.
    Tamm, Marek. Boris Vilde ja résistance // 4–5, 60.
    Tomberg, Jaak. Kuidas kujutada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism // 7–8, 125.
    Triisberg, Airi. Vasakpoolse poliitika sõnnik ja sitt // 4–5, 98.
    Undusk, Jaan. Veel üks (vene) siurulind. Igor Severjanini 130. sünnipäevaks // 6, 2.
    VASTUKAJAD KEVIN M. F. PLATTILE, vt: Larm, Pille-Riin; Veizenen, Boris; Moreino, Sergei; Platt, Kevin M. F. Vastupanu / Prantsuse k. tlk. T. Tamm // 4–5, 46.
    Veebel, Viljar. PESCO kui Eesti eesistumise leidlaps // 10–11, 120.
    Veizenen, Boris. Vastukaja Kevin M. F. Plattile // 6, 86.
    Velmet, Aro. Läänemaailma lõpud (Järelsõna Põlisameerika nägemustele) // 7–8, 32; Kas kahekümnes sajand oli viga? (Järelsõna Samuel Moynile) // 10–11, 154.
    Vilde, Boris. Vanglapäevik 1941–1942 (Katkendid) / Prantsuse k. tlk. T. Tamm // 4–5, 48.
    Virro, Keiu. Habras harmoonia või räige panemine // 3, 53; Väikelinna-noir, selgeltnägijad ja niiskete ninadega penid. Eesti uuemast naiskrimist // 12, 72.
    Volt, Ivo. Saateks (Platonile) // 9, 29.
    Väljataga, Märt. Kas meil on aega veel? (Järelsõna I. Kantile) // 7–8, 90.
    Warner, Marina. Inglid ja masinad / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 7–8, 59.
    Õnnepalu, Tõnu. Euroopa: väljavaade // 10–11, 55.

    INTERVJUUD

    Graeber, David. Anarhism, töö ja bürokraatia / Küsitlenud ja ingl. k. tlk. A. Velmet // 4–5, 159.
    Harvey, Penny. / Küsitlenud ja ingl. k. tlk. M. Kaaristo // 1–2, 160.
    Ignatieff, Michael. Miks inimõigused enam ei veena? Intervjuu A. Velmetile (Ingl. k. tlk. ja järelmärkus A. V.) // 10–11, 157.
    Kõomägi, Armin. Gaasipliidi kõige väiksemal tulel. Intervjuu M. Tammjärvele // 12, 79.
    Miller, Daniel. / Küsitlenud ja ingl. k. tlk. P. Runnel ja C. Cubero; järelmärkus A. V. // 1–2, 142.
    Zavjalov, Sergei. Mida ma ka ei ütleks, loodan minagi millelegi / Küsitlenud ja vene k. tlk. A. Pilv // 6, 118.
    Tallinn, Jaan. Enne kui masin ületab inimest. Intervjuu Allan Aksiimile // 7–8, 157.

    ARVUSTUSED

    Aksiim, Allan. Lawrence Lessig – vaba kultuuri eestvõitleja (L. Lessig. Vaba kultuur, ehk Loovuse loomus ja tulevik. Ingl. k. tlk. R. Veede, E. Lepik. Tartu: MTÜ Wikimedia Eesti; Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017) // 12, 108.
    Alliksaar, Rauno. Õismäe unenägu (S. Vihalem, 6ism2e_dpi_error:_unsupported_personality. Tallinn: ZA/UM, 2016) // 7–8, 176.
    Berg, Oliver. Düstoopiline veeproov (A. Feldmanis. Viimased tuhat aastat. Tallinn: Varrak, 2016) // 1–2, 179.
    Grigorjeva, Sveta. Kuu. Veranda. Hunt (K. Ehin. Kohtumised. Luulet 2012–2016. Tartu: Kristiina Ehin, 2017) // 10–11, 175.
    Heinloo, Sirel. Närvilõpmete semiootika: aja kuju, elukuju, kehakujund (T. Vilu. Kink psühholoogile. Tallinn: EKSA, 2016) // 4–5, 182.
    Kiisler, Vilja. Kadastiku karma (M. Kadastik. Nüüd ma siis kirjutan. Elutööraamat. Tallinn: Varrak, 2016; Paradokside puntras: Mart Kadastik kirjutab. Koost. J.-K. Raid. Tallinn, Ema & Isa, 2016) // 3, 116.
    Kolk, Jüri. Sõnade prints (M. Kangur. Liivini lahti. Tallinn: Kirimiri, 2017) // 7–8, 182.
    Korp, Hanna Linda. Lugusid siserändudelt (L. Sommer, Lugusid lõunast. 2012–2016. Tallinn: Menu, 2016) // 3, 107; Nüüdsest samm tagasi ja liikuda selle kohal (O. Berg. Venna arm. Tallinn: Tänapäev, 2017) // 10–11, 169.
    Kotjuh, Igor. Indrek Koffi töö ja mängud (I. Koff. Poeem. Saja rahva lood. Tallinn: Härra Tee & proua Kohvi, 2016) // 10–11, 180.
    Lagerspetz, Mikko. Soome must mosaiik (O. Silvennoinen, M. Tikka, A. Roselius. Musta koidiku kuulutajad: Soome fašistide lugu. Soome k. tlk. A. Adamson. Tallinn: Argo, 2017) // 7–8, 186.
    Larm, Pille-Riin. Kroonimata Segismundo (Mudlum. Linnu silmad. Tallinn: EKSA, 2016) // 1–2, 175; Väärkoheldud Kerberos (S. Pauklin. Ahela ots ehk jooksus inimene. Luige: Verb, 2017) // 10–11, 186.
    Lepajõe, Marju. Substantsiga kahekesi (J. Undusk.Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu: Ilmamaa, 2016) // 3, 101.
    Loog, Alvar. Reaalsusel on kitši maik juures (K. Haljak. Conceptio immaculata. Uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud. Tallinn: Vihmakass ja Kakerdaja, 2017) // 10–11, 172.
    Luks, Leo. Vaikusest kõnelemine vasarahoopide keeles (J. Siukonen. Vasar ja vaikus. Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Ingl. k. tlk. J. Pärnamäe. Tallinn: EKA kirjastus, 2016) // 1–2, 186.
    Matsin, Paavo. Baturini Viljandi liturgia (N. Baturin. Fööniksburgi karussell. Tallinn: Kultuurileht, 2017) // 12, 95.
    Niineste, Mart. Viimase punkpoeedi valitud read. (Freddy. Sigalind. Koost. H. Krull. Tartu: ;paranoia, 2017) // 12, 101.
    Oidsalu, Meelis. Muti alistumine (M. Mutt. Eesti ümberlõikaja. Tallinn: Fabian, 2016) // 3, 110; Kodusõda 2023 (L. Kunnas. Sõda 2023. Koljat: Kõigile, kes võitlevad oma koletistega. Taavet: Kõigile, kes ekslevad oma labürintides. Dokumentaalromaan veel sündimata sündmustest. Tallinn: Küppar & Ko, 2016.) // 4–5, 180; Kui mehi polnud vaja (U. Vadi. Neverland. Romaan inimestevahelistest suhetest. Tartumaa: Kolm Tarka, 2017) // 7–8, 179.
    Pilv, Aare. Analüütiline luule (F. Gros. Kõndimise filosoofia. Prantsuse k. tlk. M. Tarendi. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2016) // 1–2, 189; Ervin Õunapuu apofaatiline humanism (E. Õunapuu. Eesti gootika XX: Jutte ja lugusid aastatest 1997–2017. Tallinn: Varrak, 2017) // 10–11, 166.
    Plath, Ulrike. Klaasveranda ilma klaasita. Kolm võimalust mõista mõisakultuuri 21. sajandil (T. Õnnepalu. Klaasveranda. Tallinn: Varrak, 2016) // 1–2, 171.
    Pruul, Helen. Filosoofia tõetruuduse ja luhtamineku vahel (A. Badiou. Eetika. Essee kurjuse mõistmisest. Prantsuse k. tlk. A. Saar. Tartu: EYS Veljesto, 2017) // 12, 112.
    Rein, Kaarina. Kosmopoliitiline Aleksandria ja pimeduses lendav nool (L. Durrell. Justine. Ingl. k. tlk. I. Feldbach. Tallinn: Eesti Raamat, 2016) // 9, 135.
    Sazonov, Vladimir. Idamaised mõjutused Kreeka maailmas (W. Burkert. Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni. Saksa k. tlk. J. Lahe. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2016) // 9, 132.
    Sauter, Peeter. Vanglaelu puhastustuli (I.V. Aedniku päevik. Tallinn: EKSA, 2016) // 4–5, 177.
    Taavet, Ave. Argiromantika väikese hälbega (M. Lippur. June ǀ Julien. Tallinn: Tänapäev, 2016) // 12, 98.
    Tammjärv, Maia. Meielliku kalambuuri eripärad, AD 2017 (K. Meiel. Lühistu koosolek. Tallinn: Post Factum, 2017) // 10–11, 184.
    Teede, Andra. Kuidas kirjutada teatrimemuaare (J. Ashilevi. Armastuskirju teatrile. Tartu: Petrone Print, 2016) // 3, 120; Elo Viidingu paha tuju feminism (E. Viiding. Teadvuselooja. Tallinn: Tuum, 2016) // 10–11, 178.
    Toomesaar, Triin. Mart Sandri „skandaalne pealkiri“ (M. Sander. Litsid. Esimene raamat. Naiste sõda. Tallinn: Ajakirjade kirjastus, 2015) // 3, 112.
    Toomistu, Terje. Kuidas olla, jäädes seejuures ka iseendaks? (Bauman, Zygmunt, Rein Raud. Iseduse praktikad. Ingl. k. tlk. O Teppan. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2016) // 3, 124; Kirglikud katsed vabaneda iseendast (T. Pruuli, Minu maailm. Romantiku(te) heitlused. Tartu: Petrone Print, 2017) // 12, 103.
    Urgas, Silvia. Destilleerimise võimatusest vihmavee näitel (A. Pilv. Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007–2015). Tallinn: Tuum, 2017) // 10–11, 189.
    Velsker, Mart. Nastik teab (H. Krull. Mõistatuse sild. Kirjutisi aastatest 2009–2016. Tartu: Kaksikhammas, 2016) // 9, 138.
    Virro, Keiu. Ära ole see, kes sa oled, ole ilus (M. Raud. Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda. Tallinn: FD Distribution, 2016) // 1–2, 182.

    VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2016 / Vastavad R. Alliksaar, O. Berg, S. Heinloo, H. L. Korp, P.-R. Larm, I. Ojam, A. Teede, M. Trunin, A. Viisileht // 4–5, 187.

    KUNSTIKOMMENTAARID

    Agu, Marika. Mäng arhetüüpide ja stereotüüpidega (Mall Nukkest) // 9, 130.
    Kangro, Maarja. Kirke Kangro ilmutused ja varjamised // 7–8, 173.
    Mürk, Maarin. Reisikirjad meilt ja mujalt (Näitusest „Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis“, kureerinud M. Moskalewicz) // 10–11, 163.
    Saar, Johannes. Inim-seadeldised kultuuris (Erki Kasemetsast) // 1–2, 168; Orjandusliku Eesti tõus: Ede Raadiku juhtum // 12, 91.
    Seljamaa, Elo-Hanna. Elu võimalikkus masinavärgis ja Britta Benno loomingus // 3, 98.
    Taidre, Elnara. Alexei Gordin ja nõukogudejärgse kunstniku seiklused kapitalistlikus maailmas // 6, 124.
    Varblane, Reet. Kulumine ja värskus (Anu Põdrast) // 4–5, 174.

    ILLUSTRATSIOONID

    Babanová, Adéla. Tagasipöördumine Adriaporti. Video, arhiivimaterjalid. 2013 // 10–11, 132.
    Baker, Daniel. Silt-peegel. Emailvärv, kuld- ja hõbeleht, läbipaistev akrüülplastik. 2005 // 10–11, 130; Padrik. Emailvärv, puit. 2006 // 130.
    Benno, Britta. Tõmme. Rütm II / Inhale. Ofort, 2016 // 3, esikaas; Tõmme. Rütm II // Exhale. Ofort, 2016 // esikaas; Madonna lapsega (Rafael XI). Ofort, 2014 // 65; Madonna lastega (Pontormo), 2014; Madonna lastega (Sirani), 2015; Madonna lastega (Bartolommeo), 2015; Madonna lapsega (William Dyce), 2015.Kõik: ofort // 66; Madonna lastega (Guido Reni). Ofort, 2014 // 67; Eksperiment nr 21.27 ehk kuidas toimib Süsteem. Lameanimatsioon, 2013 // 68; Eksperiment nr V2013 ehk kuidas leida endale koht Masinavärgis. Segatehnika lõuendil, 2013 // 69; Samm. Rütm III / Jooks. Joonisanimatsioon, 2016 // 70; Löök. Rütm I / Operatsioon. Söejoonistus lõuendil, 2017 // 71; Löök. Rütm I / Click. Joonisanimatsioon, 2016 // 71; Tume koht (Äng). Linoollõige, 2015 // 72; Hel(g)e koht (Unistus). Animatsiooni projekteeritud joonistusele lõuendil, grafiit, pliiats, 2015 // 72; Madonna lastega (Saraceni). Ofort, 2015 // tagakaas.
    Bulatov, Erik. Nõukogude kosmos. Värviline pliiats, pliiats, paber. 1977 // 6, 111.
    Chernysheva, Olga. Lühidalt. Joonistuste sari. Süsi, paber. 2013 // 10–11, 136.
    Ei helista me. Grafiti Tartust Vallikraavi tänavalt // 9, 25.
    Gordin, Alexei. Kremli käsi. Segatehnika, kartong. 2013 // 6, esikaas; Kaks narkarit loevad Majakovskit. Akrüül, lõuend. 2013 // 65; Kord saavad meie illusioonid reaalsuseks. Diptühhon. Akrüül, lõuend. 2013 // 66, 67; Lihtsalt liitu meiega. Segatehnika, kartong. 2013 // 68; Igavene perestroika. Segatehnika, kartong. 2012 // 69; Köögijutud. Segatehnika, kartong. 2017 // 70; See jälgib. Akrüül, lõuend. 2017 // 71; Üksinda galeriis. Akrüül, lõuend. 2017 // 72; Ühiskond on mitmekihiline. Akrüül, lõuend. 2013 // tagakaas; Armastus on õhus. Akrüül, lõuend. 2013 // tagakaas.
    Jasper, C. T. & Joanna Malinowska. Halka/Haiti 18°48’05’’N 72°23’01’’W. Mitmekanaliline videoprojektsioon. 2015 // 10–11, 134.
    Kangro, Kirke. Must objekt. Erinevad materjalid. 2011 // 7–8, esikaas; Apokalüpsis I. Video. 2009 //161; Apokalüpsis II. Video. 2009 // 161; Kestvusaktsioon Tartu Monumentaalgaleriis: Kunstniku igapäevaelu 6-kuuse pojaga. 2015 // 162; Joperatsanik. Taaskasutatud tekstiil, puitkonstruktsioon, võrk. 2009 // 163; That’s Where the Light Gets In. Sünkroonsed pendlid: kaamera, elektripirn, ekraan. 2013 // 164; Signaal. Metall, kõlar, aeglustatud karjatus. 2013 // 164; Peaaegu. Hobusepea galerii talade replika, puit, alarmikell. 2013 // 165; Exposition I. Foto. 2006 // 166; Exposition III, IV. Fotod. 2006 // 167; Light Similar to the Light. Galerii valguse jäädvustus kardinal. 2014 (Koos J. Jesseniga) // 168; Apokalüpsis. Näituse vaade. 2009 // tagakaas.
    Kasearu, Flo. Kaks inimest mererannal, muud ei midagi. Video. 2017 // 10–11, 131.
    Kasemets, Erki. (Kõik näituselt: Hullud päevad Tallinna Kunstihoones. 2013.) Nööbijope. Jope, nööbid. 1988 – 2013 // 1–2, esikaas; Life-File. Maalitud liitrised joogipakendid alates 1980ndatest, segatehnika,installatsioon. 2013 // 145, 146; Tõeline vabaduse kell. Maalitud alumiiniumpurgid, segatehnika, installatsioon. 2013 // 147; Uus informatsioon. Maalitud CD- ja DVD-plaadid, installatsioon // 148; Tallinn-2013. Sigaretipakid, segatehnika, installatsioon. 2013 // 149; Check-in. Ajalises järjestuses ostutšekid 1996-2013. Installatsioon //150, 151; Life-File. Maalitud liitrised joogipakendid alates 1980ndatest. Installatsioon. 2013 // 150, 151; Nööbijope, alustatud 1988, valmisrõivale õmmeldud 11651 nööpi. 2013 // 150, 151; Igapäevane leib. Segatehnika, valmisrõivad, kilekotisulgurid, fotod. 2007 // 152; Uus informatsioon. Maalitud CD- ja DVD-plaadid, installatsioon // tagakaas; Indeks II (detail). Foto, kollaaž, 2015 (koos M. Karjatsega) // tagakaas.
    Komar ja Melamid. Meie eesmärk on kommunism. Tempera, kangas. 1972 // 6, 109.
    Koplimets, Karel. Juhtum nr 13. Oodates Taarast laeva. Installatsioon, performance’i videojäädvustus. 2017 // 10–11, esikaas.
    Kossolapov, Aleksandr. Times Square’i projekt. Kollaaž. 1982 // 6, 115.
    Lebedev, Rostislav. Roosa päikesetõus. Installatsioon. 1988 // 6, 113.
    Makhacheva, Taus. Gamsutl. Video. 2012 // 10–11, 135.
    Muja, Alban. Saranda sarjast „Minu nimi, nende linn“. Digitrükk. 2013 // 10–11, tagakaas.
    Nukke, Mall. Dionysos. Segatehnika. 1994 // 9, esikaas; Zeusi perekond ehk Vaprad ja ilusad. 1994 // 113; Prometheuse eksitus. Segatehnika. 1994 // 114; Sõnumid Lesboselt, I, II. Segatehnika. 1993 // 115; Koit ja Hämarik I, II. Segatehnika. 1995 // 116; Koit ja Hämarik III, IV. Segatehnika. 1995 // 117; Kevad Parnassil I. Segatehnika. 1995 // 118; Kevad Parnassil II. Segatehnika. 1995 // 119; Zeusi abielu. Segatehnika. 1995 // 120; Oidipus II. Segatehnika, kangas. 1995 // 120; Muusa I. Segatehnika. 1994 // tagakaas.
    Pavlović, Vesna. Fototeek sarjast „Fabrics of Socialism“. Fotoinstallatsioon 2013/2016 // 10–11, 133.
    Peegel, Lembit. Topless tüdruk Pirita rannas. Foto, 1990 // 3, 77.
    Põder, Anu. Mehe pea lipuga (detail). Tekstiil, plastik, metallvõrk. 1984 // 4–5, esikaas; Limpsajad. Metallvõrk, foolium, tekstiil. 2007 // 145; Mehe pea lipuga. Tekstiil, plastik, metallvõrk. 1984 // 146; Ruum minu keha jaoks. Tekstiil. 1995 // 147; Seotud tiibadega nukk. Puit, plastmass tekstiil. 1985 // 148; Pasunaga Lasnamäelt. Plastmass, metall. 1988 // 148; Kompositsioon torso ja lapse kätega. Tekstiil, puit, plastik, epoliim. 1986 // 148; Kompositsioon lipuga. Plastik, sünteetiline vill, 1986 // 149; Astuma pandud nukk. Plastmass, tekstiil, liim. 1984 // 150; Vana valgus. Tekstiil. 1995 // 151; Kõnepult. Puit, klaas. 2007 // 152; Keeled. Seep. 1998 // tagakaas; Kirsa, 20. sajandi mehe jalaruum. Seep, nahk. Installatsioon. 1998 // tagakaas.
    Raadik, Ede. Lapikmaa. Foto. 2014 // 12, esikaas; Lapikmaa (9 tööd). Foto. 2014 // 49; Mina ja minu kujuteldavad sõbrad. Digitrükk (13 + 9 tööd). 2015 // 50; Mina ja minu kujuteldavad sõbrad. Detail // 51; Edekene, kas sa siis ei tea, et sellest ei räägita // 52, 53; Kas siis cv keskuses on kuulutusi ka VÄ? Digitrükk, volditud paber, roostevaba teras. 2016 // 54, 55; Pudelid. Digitrükk, paberlõige (6 tööd). 2016 // 56; X219. Digitrükk (3 tööd). 2014 // tagakaas.
    NÄITUS „RÄNDURID. REISIMINE JA MIGRATSIOON KESK- JA IDA-EUROOPA UUES KUNSTIS // 10–11, vt: Babanová, Adéla; Baker, Daniel; Chernysheva, Olga; Jasper, C. T. & Joanna Malinowska; Kasearu, Flo; Koplimets, Karel; Makhacheva, Taus; Muja, Alban; Pavlović, Vesna; Vukoje, Maja.
    Taavet, Ave. Joonistusi: Kosmiline köök, Nügimine, Võidujooks, Sihik, Videomäng, Lõputiitrid // 7–8, 191; Põgenikud amforal; Aken; Sambafestival // 9, 144; Nõudepeatus; Brüsseli kapsas // 10–11, 192; Teadmiste puu; Kirjanikuhärra // 12, 124.
    Tamsalu, Kaspar. Kohtukrokiid Kaur Kenderist // 4–5, 169, 171.
    Vukoje, Maja. Kölni suhkrupea. Akrüül, suhkur, kohv, kotiriie. 2015 // 10–11, 137.

  • Väikelinna-noir, selgeltnägijad ja niiskete ninadega penid. Eesti uuemast naiskrimist

    KEIU VIRRO

    Viimasel ajal olen veetnud üksjagu tunde eesti krimikirjanduse imedemaal. Eesmärk oli lugeda läbi 2016. ja 2017. aastal ilmunud eesti naisautorite põnevusromaanid ja püüda aru saada, kuidas meil selle žanriga õigupoolest on. Etteruttavalt: väga kirju on. Kui Indrek Hargla välja arvata, näibki see kirjandusvaldkond peamiselt naiste poolt monopoliseeritud olevat. Naisautor pole siin sestap veider liiginimetus, pigem Eestis selle žanriga kaasnev paratamatus. Miks, ei tea. Põhjamaade kriminaalromaanide puhul sama tendentsi täheldada ei saa. Jah, muidugi meenub Norra krimkade kuningannaks tituleeritud Karin Fossum, aga tema kõrval on kohe ka Jo Nesbø, Erik Axl Sund (kirjutamisduo, mis moodustub Jerker Erikssonist ja Håkan Sundquistist), Stieg Larsson ja viimase surma järel Millenniumi-sarja kirjutamise üle võtnud David Lagercrantz jpt.

    Põhjused, mis omal ajal Agatha Christie ja Arthur Conan Doyle’i puhul lugejat ligi tõmbasid, on sootuks erinevad neist, millega köidavad Põhjamaade krimiautorid. Muidugi olid ka Christie ja Doyle’i loodud detektiivid Hercule Poirot’st ja miss Marple’ist Sherlock Holmesini omapäraste kiiksudega isiksused, ent nende romaanide peamine võlu, tundub mulle, seisnes eelkõige kavalalt üles ehitatud mõistatustes. Selles, kuidas lugeja saab pärast raamatu lugemist samm-sammult lahendusest tagasi kuriteoni minna ja mõelda, kuidas autor talle kõik vihjed nina alla jätnud oli. Kõrvalepõige: lapsepõlvest mäletan isegi üht krimilugudele üles ehitatud mõistatuseraamatut, mille lõpus sai usin lahendaja teada, kui suure tõenäosusega just temast järgmine superdetektiiv saab.

    Põhjamaade põnevike võlu on mujal. Käärib nii inimhingede kui ühiskonna pealiskihtide all. Katkiste hingedega tegelased püüavad jälile saada teiste katkiste hingede korda saadetud kuritöödele või hoopis laiematele vandenõudele. Muide, Stieg Larsson uuriski lähemalt Euroopa äärmusparempoolsete liikumiste potentsiaali vägivallaks, Jo Nesbø jällegi on analüüsinud Breiviki terroriakti. Need on näited laia haardega kirjanikest, kes on suutnud kokku põimida müsteeriumi, mitmeplaanilised karakterid ja ühiskonnakriitika.

    Ka Eesti viimase aja kriminaalromaanidele on nimetet autoritega seostuvat nordic noir’i mõistet külge poogitud. Suuremat osa siin vaadeldavaist põnevikest on aga siiski raske ühtegi konkreetsesse krimilugude alaliiki paigutada.

    Vikerkaare toimetusega ühendatud jõul/nõul maandusid minu laual üheksa teost, kusjuures see nimekiri ei pretendeeri 2016–2017 ilmunud Eesti põnevusromaanide osas lõplikkusele. Niisiis. Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“ (Helios); Katrin Pautsi „Politseiniku tütar“, „Tulekandja“ (Varrak) ja „Öömees“ (Rahva Raamat); Elme Väljaste „Täiskuu, reede 13.“ ja „Silm sihikul“ (Tammerraamat) ; Silja Vaheri „Süütute veri“ ja „Selgelt nägija“ (Hea Tegu) ning Piret Laia „847“ (Ersen). Rohelennu ja Pautsi põnevusromaanide kirjanduspilti ilmumist ei ole olnud võimalik mitte märgata, küll aga olid minu jaoks seni tundmatud autorid Silja Vaher (pseudonüüm), Elme Väljaste ja Piret Lai. Sain üsna kohe teada, et tundmatud ongi nad peamiselt minu jaoks, sest kõik on välja andnud juba mitu raamatut, esikohal troonib Elme Väljaste, kelle teoste arv ligineb kahekümnele.

    Paar näidet sellest, mida ma nimetet raamatuid lugemata kindlasti ei oleks saanud teha. Ma ei oleks saanud klassikalist laulu õppinud tuttavale tsiteerida: „Kõht laulis juba, mitte enam ooperit, vaid lausa aariat“ („Süütute veri“). Ma ei oleks iseseisvalt selle peale tulnud, et kui autoril kuriteo lahenduse konstrueerimine üle pea kasvab, siis sensitiividest superstaaride ajastul on lahendus alati käeulatuses („Selgelt nägija“, „Täiskuu, reede 13.“, „Silm sihikul“). Ma ei oleks teada saanud, et antakse välja raamatuid, kus esimene kirjaviga vaatab vastu raamatu esimeselt leheküljelt ja edasi läheb vaid hullemaks („Süütute veri“ kirjastuselt Hea Tegu).

    Aga nüüd lähemalt. Alustan raamatust, mis minu jaoks selles nimekirjas nii süžee, karakterite arengu kui ka tervikteostuse poolest teistest peajagu üle oli. Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“ viib lugeja kroonilise unepuuduse käes kannatava ajakirjaniku Silva Stökeli kannul Omavere väikelinna uurima, mis juhtus peategelase sõbranna Helenaga, kes 20 aastat tagasi kadus.

    Tegelasi on romaanis palju, laipu lademes. Pea kõigi tegelaste puhul on autoril jagunud hoolt kirjutada nad psühholoogiliselt mitmeplaaniliseks. Nii ei paku raamat lugejale mitte niivõrd loogikaülesandeid teemal „kes on mõrvar“, vaid vaadet inimhinge, kus pealispinna all kõvasti käärib. Balansseerides kahe ohu vahel – kas jääda täiesti mittemidagiütlevaks või liiga palju ära anda –, kaldun siin esimese poole, ütlen niipalju, et lugu põimib nii isiklikku traagikat, sotsiopaadi psühholoogia avamist kui ka organiseeritud kuritegude paljastamist.

    Peategelane Silva on üsna klassikaline psühholoogiliselt puntras tegelane, kellele on lihtne kaasa elada ja kelle puhul tahan lugeda mitte ainult sellest, mida ta avastab, vaid ka sellest, mis temast endast saab. Kihte lisavad erinevad rollid, mida Silva täidab – ta on ajakirjanik, aga ühtlasi ka eraelus halbu valikuid teinud naine; ta on ema lapsele, kelle kasvatamine on kõike muud kui lihtne.

    Positiivsete tegelastena joonistuvad romaanis välja eelkõige naised, ehkki nii mõnelgi on pehmelt öeldes äärmuslikult süngeid tahke. Lugeja ei jälgi lugu aga mitte üksnes koos peategelase Silvaga, vaid jõuab temast lõpuks üksjagu ettegi, sest autor jagab ka teiste tegelaste perspektiive.

     

    Rohelennu kõrval on üsna suur teene nordic noir’i mõiste Eestis levimisel Katrin Pautsil, kellelt on praeguseks ilmunud kolm krimiromaani, mis peagi täiendust saavad. „Politseiniku tütar“ tutvustab peategelasena ajakirjanik Eva Niimandit ja tegevuspaigana Tuulegi küla Saaremaal. Seal asub naine välja uurima oma perekonna sünget saladust. Eva on peategelaseks ka Pautsi järgmises raamatus „Tulekandja“, kus Muhumaal hakkab kogunema noorte punapäiste naiste laipu. Autori kolmas romaan „Öömees“ tutvustab kohana Kloostriküla, peategelasena külapolitseinik Virvet ning salapärase mõrvarina noorte tütarlaste jahil olevat Öömeest.

    Pikalt ajakirjanduses töötanud Pautsile on Eva Niimandi tegelaskuju andnud võimaluse kahes esimeses raamatus muu tegevuse kõrval edasi anda nii ajakirjanduse tumedamaid kui ka tüütumaid pooli. Nagu krooniline ületöötamine, võitlushimu, saamatus argistes situatsioonides. Ajakirjaniku amet on nii Rohelennu Silva Stökeli kui Pautsi Eva Niimandi puhul põneviku peategelasele muidugi ka sobiv erialavalik. Ei oleks see töö ju ilma uudishimuta (ja ideaalis ka tõejanu ning õigluseihaluseta) võimalik, ja samal ajal ei ole ajakirjaniku lähenemine ülesande lahendamisele kinni üheski protokollis ega selle rikkumises.

    Pautsi romaanid on kirjutatud haaravalt. Ega ma ühtki neist enne käest pannud, kui raamat otsast lõpuni läbi loetud. Suurelt osalt on see tiheda tegevuse ja sisendusjõuliselt loodud atmosfääri teene – seda viimast iseloomustavad müstilisena silme ette joonistuvad poolhüljatud külakeskkonnad ühes nende kohal laiuva õõvavine, saladuste, legendide ja rituaalidega. No ja kuskilt pimedast jälgib kedagi sageli ka paar silmi.

    Pautsi tegelastele on kohati aga üsna keeruline kaasa elada, justkui poleks autoril nende loomisele jagunud enam seda empaatiat ja armastust, mis näiteks kohtade kirjeldamisele. Naised kipuvad olema kas pealiskaudsed hoorad, mõrrad, keskpärased äbarikud või eluraskuste all kiiresti inimvareks muljutavad tegelased. Ja neid raskusi mõistagi jagub – ikkagi krimilugu. Meeste teod omakorda on peamiselt ajendatud füüsilistest tungidest. Abielupaaride lood kipuvad jälgima joonist, kus kooselu on alguse saanud ihast, mitte armastusest ega mõistmisest. Selle tulemusena sumbuvad need olukorda, kus üks osapool teeb suhte nimel liiga suure ohverduse ja edasi on elu haud. Nii mõnelgi juhul otseses mõttes. Kurjust kehastavaid tegelasi ei motiveeri üldiselt mitte inimlikult mõistetavad põhjused, vaid pigem mingit sorti hullus.

    Põnevusromaani kirjutamine vajab aga korralikke konstruktorioskusi ka siis, kui lausa Christie stiilis müsteeriumidele ei panustata. Pautsi romaanide lõpplahendused logisevad pisut ega mõju mitte hoolikalt komponeerituna, vaid otsade pisut rabistatud kokkusõlmimisena. Natuke nadi on kaasa elada sündmustikule, kus lugeja, näiteks „Öömehe“ puhul, saab üsna kiiresti teada, et kuskil on üsna pahur mees, kes on isiklike mälestuste põhjal juba ilusasti ära jaganud, kes on mõrvar, aga miskipärast otsustab ta oodata ja ühel hetkel ise asju lahendama minna. Selmet kellelegi (näiteks politseile) mainida, et härra X tapab vabal ajal silla peal noori tütarlapsi, kogub ta end hoopis nii kaua, et vahepeal tekib veel laipu – ja otsustab alles siis lõpuks ka õiglust nõudma minna. Mõne vihje vahepeal ehk sinna-tänna puistab. Tundub, et loo ja selle karakterite veel kord läbikirjutamine võiks olla asi, millest Pautsi romaanid võidaks. Loojutustamiseks, atmosfääri ja omamütoloogia loomiseks autoril igatahes kätt on.

     

    Järgmiseks sattus mulle ette üks üsna isemoodi põnevik, Piret Laia „847“, mille osas ei oska esimese hooga sugugi seisukohta võtta. Paraku ei ole ma autori eelmisi sama sarja lugusid lugenud. Raamatus „847“ satub lugeja igatahes kadett Martaga akadeemiasse, kus Föderatsiooni jaoks agente välja õpetatakse. Peamine tegevuste jada puudutab siin seda, kes keda tahab. (Marta Williet? Või siiski pigem Alfi? Tema sõbranna Donna tahaks ilmselt Williet. Või siis Alfi. Willie ja Alf tahaksid Martat. Või Donnat, kes on väga seksikas. Või mitte kumbagi, aga samas pigem ikka nagu Martat.) Mehed ja naised tegelevad põhiosa raamatust üksteise jahtimisega. Sellest suurem osa toimub omakorda tantsupõrandal ühe akadeemia peo ajal.

    Kogu (seksi)jaht on seejuures üsna huvitavalt välja joonistatud. Kui välja arvata see, et kõik toimub supertreenitud ja andekate alfainimestega, siis iseenesest avaneb siin ükskõik millisel peol kasvõi üheks õhtuks kaaslast otsivate inimeste kaalutluste anatoomia. Autor annab ülimalt nüansirikkalt edasi tunnete tormi, mis inimese peas vaid põgusast pilgust või puudutusest lahti võib minna. Jälgimist, kui lähedal on nende ihaldusobjekt kellelegi, millised on pilgud; kas see saak on vaatleja jaoks kadunud või annab teda veel enda kätte tagasi mängida. Ja kui, siis kas paremini toimiks otse peale lendamine või sobilikul hetkel võimalikult silmanähtav ignoreerimine? Enamik tegelasi näikse olevat kehakeele aabitsa süvitsi läbi töötanud.

    Peategelane Marta on kujutatud üsna mitmetahulisena. Ta  on privilegeeritud noor naine, kes mulle teadmata põhjustel – kuivõrd ma pole eelnevaid osi lugenud – on otsustanud õppida superkangelaseks, ptüi, superagendiks. Mõnes mõttes on ta natuke Harry Potteri tüüpi karakter – pigem asjaolude tahtel kangelaseks sattunud, mitte selleks füüsilise või vaimse kapatsiteedi tõttu saanud.

    Põnevikuks nimetada on seda raamatut aga ehk pisut palju. Föderatsioon, akadeemia ja kogu salaagentide teema üldisemalt loob eelkõige fooni, mille pinnal tegelased pikemalt selgitamata alfainimestena tunduvad. Seejuures ei arene raamatu jooksul edasi mitte tegevustik, vaid tunnete mäng. Ühe tegelase peast võib kellestki mõeldes läbi käia terve romaan, ent väliselt ei muutu sellest suurt midagi. Nii pole ka imeks panna, et kogu detailse tunnete kirjelduse taustal on vähem võhma jäänud muule tegevustikule ja nii ei mõju raamat mitte järjeromaani ühe osana, vaid pigem ühe üsna lühikese peatükina, mis miskipärast raamatuna on vormistatud.

    Ahjaa, täheldada võib ka autori takerdumist soostereotüüpidesse. Mehe kehakeel „kuulutab omanikku“ ja naine „ei vaidlusta seda“. Teisal võib lugeda selgitusi, kuidas mehed ei tunnegi väga palju, ent see-eest on naised justnimelt tunneteks loodud. Üks meespeategelastest näeb kangelannat küll oma unistuste naisena, aga peamiselt seetõttu, et tema kujutlustes seostub naisega õunapiruka lõhn. Kuidagi tekib tunne, et äkki võiks autor oma meestegelased vähemasti kirjapildis ise oma pirukaid küpsetama õpetada.

     

    Nüüd aga minu jaoks masohhistlikul tasandil kõige põnevama osa juurde ehk natuke raamatutest, milleni ma iseseisvalt jõudnud ei oleks. Kõige veidramaks avastuseks olid siinkohal konkurentsitult Silja Vaheri „Süütute veri“ ja „Selgelt nägija“.

    Esimese tegevustik tiirleb ümber viie õe, kelle suremus peagi drastilise mõõtme võtab. Tegevusloogika paneb kohati lihtsalt üllatusest silmi pungitama ja pakub meelelahutust, ehkki ilmselt mitte päris sellisel kujul, nagu autor ise silmas on pidanud. Mõned näited. Kui üks õdedest, Rosalie, saab teada, et leitud surnukeha on suure tõenäosusega tema õe oma, siis millele ta esmalt mõtleb? Kurvastab, ahastab? Ei. Ikka sellele, et sel päeval koju ei pääsegi. Ja et temalt varastati raha. Viimast muide tuleb ikka ette, kui minna kahtlastelt inimestelt sularaha eest maja ostma. Ja kui pole eelnevalt niigi palju eeltööd tehtud, et välja selgitada, kas inimene, kellele kogu raha anda plaanid, üldse olemas on. Teine õde, Katherine, vajub õe surmast kuuldes algul korraks küll ahastusse, ent üsna kohe meenub talle, et samal õhtul on veel ees üks šeff sündmus. Pealegi, õde ju nagunii enam ellu ei ärka, nii et üritus, here we go.

    Tegelasi on õhukeses raamatus palju ja lugejale ei halastata. Saame teada igaühe vanused, hüüdnimed, laste vanused. Seda ka siis, kui infol toimuvaga mingit pistmist ei ole. Raamatu lõpplahendusest niipalju (spoilerihoiatus! – juhuks kui kellelgi on plaanis seda lugema kukkuda), et kujutlege nüüd end korra vihaseks kättemaksjaks. Ema on teid lapsena hüljanud ja te olete tema peale väga-väga pahane. Ma rõhutan, ikka väga pahane. Millise kättemaksumooduse valite? Kas tuleks kaalumisele näiteks variant: abiellud oma lähisugulasega, ootad paarkümmend aastat ja hakkad siis vaikselt teisi lähisugulasi tapma? Ema ise on vahepeal ränga haiguse kätte ära surnud, aga mis siis. Jätkad oma sugulaste tapmist, kellel sinu ees süüd ei ole. Pean silmas, et ma ise ei oskaks sellise variandi peale tulla, aga võib-olla seepärast ma polegi kirjanik. Ahjaa, raamatu kõige paremini kirjutatud osaks nimetaksin seksistseeni sadomasoklubis. Olles segastel asjaoludel lugenud „Halli varjundite“ triloogia esimest osa, pakun, et ega ta nüüd liiga palju alla küll ei jää. Kas seda komplimendina võtta, on iseasi.

    Ja on veel midagi, millele selle (ja järgmise) raamatu puhul tähelepanu peab juhtima. Muutusin ettevaatlikuks kohe, kui ei näinud raamatus toimetaja ega keeletoimetaja nime. Kahtluseseier, et selliseid lülisid polegi ja et selle kriminaalromaani kõige kriminaalsem osa on õigekiri, jõudis punasesse umbes teiseks leheküljeks. „2 peatükk“, „kuue aastane“ jms on näited, mis sobiks pigem eesti keele tunni harjutuseks, kus õpilasel tuleb leida ja parandada vead. Autori komakasutus teeks uhkeks Märt Sultsigi (pardon, Sults’gi). Kui sellel raamatul tegelikult aga on toimetaja olnud, siis pakun edasise tegevuskäigu: kõigepealt kasta tõrvapütti, siis sulgedesse ja seejärel paar tiiru ümber Eesti Keele Instituudi, et jääks meelde, kuidas ei tohi.

    Olgu, mul tegelikult ei ole vägivaldseid mõtteid, aga hooletult välja antud raamatuid võtan küll isiklikult. Saan aru, et tänapäeval saab iga huviline suure soovi korral raamatu avaldada, aga kirjastaja võiks miinimumprogrammina võtta vähemalt selle vastutuse, et raamat lugejaid otseses mõttes keelelt rumalaks ei teeks.

    Teisest loetud Vaheri raamatust „Selgelt nägija“ nii palju, et ei, tegevusliinid ei hakka loogikat omandama, ja ei, ma ei suutnud tuvastada, miks on „Selgelt nägija“ pealkirjas lahku kirjutatud. Krimilugu tutvustab Reelikat (kes on mõistagi selgeltnägija) ja tema meest Peepu. Lisaks ka hulka koeri, sest raamatu tagakaant tsiteerides: „Pole ühtki häda, mille vastu ei aitaks pehmed kõrvad, soojad silmad, märg nina ja sõbralik saba!“ Taas kord tuleb märkida ka autori järjepidevust seksi-
    stseenide kujutamisel. Tegelikult on küll siiralt tore, et kuumaks paariks pole siin mitte noored ja vallatud, vaid paar, kes juba ise vanavanemate rollis on. Ehk et vanus pole takistus.

    See, millisel hulgal tuleb selle raamatu jooksul ette lahendamist vajavaid juhtumeid, väärib ilmselt mingit sorti kvantiteedipreemiat. Koeri puudutavad kuriteod, lapserööv, mõrv klassikokkutulekul, laste piinamine Läti kloostris jne. Lood ise on pehmelt öeldes skemaatilised, ebaloogilise lahendusega ega jäta lugejale kuigi palju, millele kaasa mõelda. Täpsemalt: ühel hetkel lihtsalt teatatakse, kes tegi ja kuidas tegi. Kogu mõttemäng.

    Sümptomaatilise näite sündmuste sisemise põhjendatuse tasemest leiab leheküljelt 145. Peategelane on parajasti näinud nägemust, et ühes kloostris hoitakse väikesi lapsi kinni, ja saanud kelleltki ka postkasti teate, et Varuta kloostris hoitakse lapsi kinni. Peategelane räägib sellest kaasale. Kas too muutub seepeale murelikuks? Oh ei. Peep saab hoopis aru, et kätte on jõudnud suurepärane või-
    malus puhkusereis ette võtta. „Tead Reelika, kui õige võtakski aja natukene maha ja läheme ja uurime natukene seda kloostrit. Tunduks nagu läti nimega koht? Me polegi enam ammu kodust kaugemal väljas käinud.“ Palun väga.

     

    Eelnimetet kahe raamatu lugemise järel olin reas järgmisest, Elme Väljaste romaanist „Täiskuu, reede 13.“, peaaegu pisarateni liigutatud juba lihtsalt põhjusel, et autor on suutnud sõnad niimoodi kokku panna, et neist saab lause. Muus osas on pisut kahtlasem. Raamatu süžee originaalsus on üsna hästi kooskõlas pealkirja omaga. Loo keskmes on perekond Silm, kes asub ühe teise perekonna surmajuhtumeid lahendama. Konsultatsioonibüroo omanikku Denno Silma aitavad ema Maie ja õde Õnne. Viimane nimi võimaldab keelemänge nagu „on leidnud oma Õnne“. Ohjah. Maie ja Õnne on ühtlasi – ei midagi uut siin päikese all – sensitiivivõimetega.

    Pärast Vaheri „Selgelt nägijaga“ tutvuse tegemist olin küll juba aru saanud, et selgeltnägemise sissetoomine on igavesti tänuväärne moodus, kuidas sõlmida tegevusliine, kui need muidu ikka kohe kuidagi kokku saada ei taha. Milleks loogika, kui juba ainuüksi küsimuse, kust leida laip, võib lahendada mõne sobilikku tüüpi ilmutusega.

    Perekond Silma saaga teises raamatus „Silm sihikul“ on kaks peamist tegevusliini. Üks käsitleb mõrva, kus surma põhjuseks on kuul otse läbi silma. Teises on ühel ähvardajal sihikul perekond Silm. Eelmise raamatuga ühendab seda lisaks peategelastele ja rohketele seksistseenidele ebausutav dialoog. Või öelgem siis: vähemasti mina ei ole niimoodi kõnelevaid inimesi veel kohanud. Juhuslik näide lk 31: „Ema, meie sinuga oleme mõlemad väga tundlikud natuurid, sa ju tead seda. Sinu hääl mõjus mulle imelikult ja pani millegipärast südame valutama.“ Või lk 206: „Kas sa arvad, et me peaksime emale ütlema, et jälle on helistatud varjatud numbrilt?“ – „Arvan küll!“ – „Miks? See ärritaks teda üleliia.“

    Mõlema peamise tegevusliini lahendus on üsna lihtsalt äraarvatav juba ammu enne lõppu. Lahendusteni ei juhi mitte peened vihjed, vaid panniga näkku stiilis teadaanded. Kui ma kujutan end olukorda, kus minu kaaslane pakuks, et minu kaitsmise huvides lukustab ta mind tuppa ja paneb korteris igale poole kaamerad, mille asukohta ta mulle öelda ei plaani, siis – ma ei ole küll suurem asi Sherlock, aga õige pisut (või totaalselt hirmuäratavalt) kahtlane tunduks selline olukord ikka. Miskipärast „Silm sihikul“ peategelastele ei tundu. Muide, teise põhipahalase süü tõestamisega pole üleüldse probleemi, sest ta ise on kõik tõestusmaterjali ilusasti ühte Hirmus Salajasse kohta saadavale jätnud.

     

    Nende üheksa raamatu põhjal teemast mingisugust kokkuvõtet teha ei ole just ülearu lihtne ülesanne. Birk Rohelennu ja Katrin Pautsi näitel võiks ju öelda, et pole sel eesti krimikirjandusel viga midagi. Sarnaselt Põhjamaade bestsellerite autoritega on müsteerium ja mõistatused olemas, samas kui matemaatilise täpsusega üles ehitatud vihjete raja mahajätmisest on autorid eemaldunud ning rõhuvad pigem väikeste asulate ja nende asukate pealispinna all toimuva käärimise väljajoonistamisele.

    Kui vaadata aga teisi käsitletud autoreid, siis neile samu järeldusi liiga lahkel käel laiendada ei saa. Ma ei ole ehk maailma kõige pädevam nõuandja, aga ühe võimaluse pakuksin välja küll. Kui järgmine kord krimilugu kirjutama hakata, siis ehk võiks korraks mõttemänguna läbi käia kasvõi järgmise küsimuse. Kas lugu toimiks ka siis, kui selgeltnägijad ei näe unes/ei saa muul moel ilmutust:

     

    * sellest, et laip asub kaevus;

    * sellest, et tuleb minna juuksuri juurde, kes kogemata kombel pahalase ära tunneb ja kellele kohe meenub, millised võikused temaga seotud on;

    * sellest, kus asub mängukaart, mis sündmuste lahenduseni viib;

    * sellest, et Läti kloostris ahistatakse väikeseid poisse;

    * sellest, et peategelane pissib postkasti.

     

    Ja kui ilma kohe kuidagi ei toimi, siis äkki võiks oma idee korraks veel ikkagi rahulikult läbi mõelda.

     

  • Peremees ja kana jt jutte

    JANAR ALA

    Peremees ja kana

    Elas kord üks kana, ja elas ta Nõmmel. Nõmmel oli hea elada, sest Nõmme oli aedlinn. Kana oli oma elu jooksul jõudnud näha igasuguseid asju: vaesust, hävingut, psüühilisi kokkukukkumisi ja muud apokalüptilist, linnu kasvamas ja linnu kahanemas, impeeriume tõusmas ja impeeriume suremas, kasvavat kuud ja kahanevat kuud, ükskord nägi ta isegi, kuidas roostetanud plekktünnile oli asetatud seapea, see kallati bensiiniga üle ja süüdati põlema. See oli hirmus. Nüüd oli ta juba võrdlemisi vana, kuid mõistus oli säilinud teravana, küsimus oli ainult, kui kauaks. Ta oli olnud hea muneja kana. Aga mis oli, see oli.

    Ükskord sattus kana aga oma aiast välja, värav oli jäänud lahti või oli keegi selle meelega lahti teinud, soovides külvata kaost. Vana, kuid jätkuvalt uudishimuliku linnuna astus kana, küll natuke nõtkuval sammul, aiasuust välja ja kohe otsejoones bussipeatusse viis ta tee. Nagu magnetiga tõmbas sinna sulgedest ja vedas kana peatusse.

    Mida teha? Kana segas mõnevõrra ka liiklust ja üldse oli see keeruline olukord. Autojuhid ja bussijuhid ja traktorijuhid (üks traktor sõitis ka mööda) tasandasid kiirust ja mõtlesid olukorrast halvasti. Mis kuradi nuss see on, ütlesid mõned neist, korda ei ole.

    Ega muud polnudki teha kui oodata peremeest.

    Peremeest polnud aga kohe tulemas, sest peremees töötas Eesti suurimas päevalehes Postimees ja täitis seal kultuuritoimetaja funktsiooni. See ei olnud lehes kõige olulisem funktsioon, võib-olla isegi oli kõige ebaolulisem.

    Juhtus ka nii, et peremees kurtis kanale: tõepoolest, kana, tänapäevast kultuuriajakirjandust ja 90ndate kultuuriajakirjandust ei saa mitte võrreldagi. Ära hakka mul seda kohe mitte võrdlemagi, rääkis kultuuriajakirjanikust peremees, habe ees, ja lõikas endale leiva peale suure viilu vorsti. Mitte et kana oleks tahtnud võrrelda, aga millegipärast jutt sinna tüüris.

    Aknast sõitis mööda buss nr 36 ja selles oleks peremees näinud nagu sõitmas Sven Sesterit.

    Nüüd aga peremees ei tulnud ega tulnud. Kana aga ootas. Tal tekkis juba teatav igatsus nende juttude järele, mis rääkisid kultuuriajakirjanduse allakäigust.

    Kana ootas. Õhtu oli saabunud. Bussid peatusid, aga peremeest maha ei astunud. Küll aga astus bussilt maha Sven Sester, kes kana nähes peatus ja rääkis, et tavaliselt ta bussiga ei sõida, aga seekord juhtus nii, autoga oli mingi jama, see ei liikunud paigast. Sven Sester astus edasi, portfell käes, va uhke mees: kindlalt kõnnib kõndu mööda… midagi pole ütelda. Kadus nurga taha ja öösse. Tema oli rahandusminister, kuid peremees oli kultuuriajakirjanik.

    Lõpuks peremees siiski tuli, peaaegu viimase bussiga. Tööl oli läinud kauem. Süsteem, millesse tuli lugusid sisestada, oli maha jooksnud ja tuli oodata. Lugesin ajaviiteks Nietzschet, jutustas peremees kanale. Moraali genealoogiast: vaidluskiri, sel teosel nimeks.

    Teekonnal koju jõudis ta veel kiruda ajakirjandust kui sellist. Siis jõi ta teed, millesse pani kolm tükki tükksuhkrut, teed jõi ta nii, et kallas tassist tee välja alustassile. See on vana idamaa komme, seletas ta rahulolevalt. Kana suhtus sellesse kombesse mõningase üleolekuga. Seejärel suikus ta rahulikku ja ausasse unne ning saabus rahu pärast erakordset ja paradoksaalsel moel samaaegselt staatilist ja seiklusrikast päeva ka kanale.

    Sven Sester aga töötas.

     

    Matrjoška

    1. Vanem proua suri ära. Polnudki veel nii vana, aga surm tuli ja võttis. Sirutas oma kondise käe välja ja oligi kõik. Enne veel vaatas korra aknast sisse, et kas proua on ikka kodus. Prouast jäi maha palju asju, mida siis sugulased karpidesse pakkisid ja keldrisse vedasid, et hiired-rotid saaksid närida. Neid asju surm ei tahtnud. Põhimõtteliselt oli ju tegu ka rämpsuga, mida proua armastas koguda. Või kas ta just kogus, aga asjad kogunesid. Kui tuldi jutuga, et sorteeriks natuke ja viskaks midagi ära, polnud ta sellega sugugi nõus ja n-ö ajas sõrad vasta. Ajab sõrad vasta, öeldi. Siit ei tule midagi, nii öeldi ka.

    Kuradi mutt, mis paska ta ka kogus, vandusid sugulased ja vedasid asju seljas keldrisse. Ilma erilise valikuprintsiibita kogunenud raamatud (suurem osa, vabandage väljendust, ikka, noh, täielik pask); kommikarbid (mõnes kommid sees, aga täielik pask, murra hambad ära); vanad ajakirjad; kott juustega (proua kartis, et juuksed võivad sattuda halbade inimeste kätte – pask); mitut sorti kübaraid (pask – vilets materjal); väga palju asju, millest ei saanudki täpselt aru, millega on tegu; mitu krappraadiot, kust omal ajal päevauudiseid sai kuulata (ideoloogiline pask); mantel, millesse koi oli ennast sisse söönud (koi on pask).

    Kaks sugulast läksid omavahel mantli pärast veel riidlema. See on ilus mantel, ütleb üks halli mantli kohta, nokib nina, vaatab ja uurib riidepuul rippuvat mantlit. See on nagu ametniku mantel kohe, lisab. Nokib veel nina. Korralik villane mantel, talvel soe. – Ametniku või mitte, kostab selle peale teine sugulane, aga see tuleb ära visata… Kahjuks… Kahjuks peame selle ära viskama… Minu meelest on see pask… Koi, see läheb mudku edasi, selgitab ta.

    Mudku tähendab siis muudkui, aga millegipärast oli sellel inimesel jäänud külge komme rääkida just nii. Mudku ja mudku, käratas nüüd õnnetu sugulane, kellesse oli kogunenud aja jooksul ka nagu mingi vihatropp ja kes oli mantlist ilma jäämas. Sa ütled muudkui „mudku ja mudku“. See on võigas, nagu keegi tambiks hämara pirni valguses mudku kartuliputru. Mudku tambiks ja tambiks, aga valmis ei saa. Mõistad. Ebameeldiv on see. Vägivaldne. See on debiilsus.

    Aga sugulane ei mõistnud. Ta tormas toast välja, otse peldikusse, ja luges rahustuseks seal leiduvat ajalehte. Lehes oli lugu ühest kunstnikust, keda ta varem ei teadnud, aga nüüd sai teada.

    2. Raoul Kurvitz istub keset tuba. Kohale on tulnud ajakirjanik, kes on võtnud nõuks teha Kurvitzast portreelugu. Nad olid varem helistanud ja loo kokku leppinud. Tulge muidugi, oli kunstnik lahkelt öelnud ja oma aadressi andnud.

    Kurvitz istub, jalg üle põlve, suitsetab, ja tukk ripub tal natuke silmade ees. Temast kiirgab williamblake’ilikku romantilist tumedust. Ehk isegi, kui aknast välja vaadata, võiks näha möödumas inglit, raamatukott seljas, kuid kahjuks on see võimatu – aknal on paksud, justkui vildist tehtud tumedad kardinad ees.

    Fotograaf käib toas ringi nagu peremees ja võtab Kurvitzast kaadreid. Siis nad vaatavad üheskoos pildid üle ja jõuavad kokkuleppele. Piltidele jääb Kurvitz nii, et tema ümber on hästi palju suitsu. Ta jääb fotodega rahule.

    Ma eriti väljas ei käi, räägib Kurvitz, ainult vahel. Mulle ei meeldi eriti väljas käia, jätkab ta, vahel jalutan. Mõistad, küsib ta ajakirjaniku käest. Ajakirjanik hästi ei mõista, sest tema ikka aeg-ajalt käib õues, aga ta põhimõtteliselt noogutab. See ei ole teema, mille üle peaks vaidlema hakkama. Selles ei peitu loo intriig. Ajakirjanikule endale tundub, et kui ta päevas korra õues ei käi, siis tal tuleks nagu depressioon peale. Nagu kott oleks peas. Nagu tunduks, nagu hästi palju asju oleks vaja nagu teha, ja täpselt nagu ei tea, kust alustada. See on masenduse märk. Tuleb ikka tuulutada.

    Näed, siin, ütleb Kurvitz ajakirjanikule, näed, siin on mul raamatud, teosed autoritelt nagu Merleau-Ponty, Deleuze, Edgar Allan Poe. Oled neist kuulnud midagi üldse? Ajakirjanik ei ole. Minu unistus on ümbritseda end raamatutega nagu müüriga ja siis end sellest välja lugeda. Mõistad?

    Ajakirjanik tunneb juba peaaegu klaustrofoobiat ja õhupuudust, ta tunneb, et tal on veel palju asju tegemata ja et masendus nagu tuleks peale. Liiga palju raamatuid. Ta ei mõista kohe üldse.

    Vaatame nüüd seda raamatut, toob Kurvitz müürist välja ühe nahkköites teose. Väga haruldane raamat, näitab ta ja avab kaaned. Huvitav, kas pole? … vaikib natuke. Huvitav, haruldane raamat, vaikib veel… Kollektsionääri unistus… pöörab raamatut ühele ja teisele poole. Vaatame siis sisse, teeb ta näpu suus niiskeks nagu need, kes valmistuvad lehti keerama. Prillid sätib ninale. Nii, mis siin siis on, jah… mis siin raamatus siis ka kirjas on… mis tarkust siit siis leida on ka?

    Kuid kahjuks pole kaante vahel midagi.

    Vaikus.

    Polegi midagi, ütleb Kurvitz isegi mitte väga üllatunult, hiir vist on käinud ja raamatul sisu ära söönud. Vaikus… Tarkuse ära söönud… Kogu tarkuse nahka pistnud… Juhtub-juhtub… On ennegi juhtunud.

    Mõistad, vaatab ta ajakirjanikule otsa. Ajakirjanik ei mõista, ta pole elu sees ühtegi raamatut lugenud ja ei plaani ka. Hiir sõi raamatu tühjaks, ütleb Kurvitz. Nagu kõik sõi ära.

    3.  Filosoof Gilles Deleuze istub akna juures. Tema juures käis just ajakirjanik, kes küsis hästi palju küsimusi vist mingisuguse pikemat sorti loo jaoks. Deleuze siis midagi rääkis. Näiteks seda, et koer on mõttetu loom. Või seda, et puuk on ideaalne filosoofiline olend ja oluliselt tõhusam kui koer. Puuk on lausa tõhusus ise, rääkis Deleuze, ta võib oodata kuid puu otsas ja siis sooritada puu alt läbi jooksvale koerale hüppe. Võib oodata ja istuda tardunult oksal kuid, rääkis filosoof ja rõhutas.

    Ajakirjanik mõtles, et Deleuze’i silmad on nagu röntgen ja et filosoofis on midagi elutut, objektiivset, masinlikku. Et ta oleks pigem nagu mõiste kui inimene. Sõnaks saanud liha. Homseks saanud tänane. Kontseptuaalinsener.

    Nüüd on ajakirjanik läinud ja tuba tühi. Lind õues muidugi laulab, sest ta laulaks nii või teisiti. Deleuze teab, et tal on kopsuvähk praktiliselt viimases staadiumis. Ta vaatab oma sõrmi, millel on tavatult pikad küüned. Ta on nagu kull.

    Ajakirjanik märkas neid ka ja plaanis ka kirjeldada. Ta oli näinud selliseid varem vaid naiste 100 m eksmaailmameistril Gail Deversil, kellel avastati ka hiljem vähk. Devers oli oma küüned värvinud ekstravagantselt punaseks, mida telekaameratel enne stardipakkudele asumist suumida meeldis.

    Deleuze’il olid lihtsalt hallid kaardus vanameheküüned. Aga need ei mõjunud üldse ebameeldivalt, vaid… jah… objektiivselt. Deleuze ei kasvatanud neid küüsi niisama, asja ees, teist taga, vaid asja pärast. Tema näpuotsadel oli nimelt mingisugune haruldane ülitundlikkus. Küüned kaitsesid.

    Akna taga laulab lind. Deleuze on linnulaulust ka kirjutanud. Lind oleks nagu üles keeratud.

    Deleuze vaatab üle toa asuvat raamaturiiulit ja seejärel oma kirjutusmasinat. Seejärel vaatab ta Francis Baconi maali. Bacon on ta lemmikkunstnik ja tal on Baconi originaalmaal seinal. See on rahalises mõttes kõige kallim asi, mis tal on. Ta on Baconist ka raamatu kirjutanud. Selles raamatus rakendas ta Baconi kunstile enda ajapikku väljatöötatud mõisteid. Paljud neist mõistetest olid talle pähe tulnud just selles toolis seda maali vaadates.

    Ta kirjutas palju. Või noh, mis palju, sama palju, kui luges. Nii oli kunagi öeldud. Deleuze kirjutab sama palju, kui loeb.

    Deleuze’i pilk (mida ta ise koges nagu mingisugust mehaanilist metallist asja või rambivalgust) kerib edasi ja Baconi maali kõrval väikesel pukil seisab suitsupakk. Arst on Deleuze’il suitsetamise ära keelanud.

    Persse, mõtleb Deleuze, ja pilk tõmbub suitsupakilt, nagu oleks mehaaniline ülekanne äkiliselt katkenud. Pilk tõmbub temasse justkui lastult, käib kusagil sees ära nagu tsentripetaaljõul ja lendab sealt välja nagu tsentrifugaaljõul. Sisse-välja, ühte- ja teistpidi.

    Õnneks on aken lahti.

    Deleuze astub vabatahtlikult aknast välja. Gilles Deleuze (1925–1995), paljusefilosoof.

     

    Keedukann

    Keedukann oli peret teeninud juba hea mitu aastat.

    „Hea, et meil on ikka nii hea keedukann,“ ütles pereisa, kelle nimi oli, ütleme, Taivo, vahel pühapäeva hommikul ja ühendas kannu vooluvõrku. Ise käänas ta küll „kanni“. Kann, kanni, niimoodi käänaski. Talle öeldi: ei ole kanni, on kannu. Aga mis sellest, vastas pereisa Taivo selle peale, kui kann juba kurjalt mühises.

    See hea kann oli juba hea mitu aastat perel, nagu öeldakse, „vett kurjaks ajanud“. Aja vesi kurjaks, öeldi, pane kann tulele, kas panid kanni tulele, kas läks vesi kurjaks, nii räägiti, kas panite teevee ülesse. Vesi vist veel pole päris kuri? – No küll ta läheb, küll see kann on ikka vali, see sööb mul hinge seest, see kann närib mul hinge seest, selle aur sööb mul silmad peast, selle valjus ja selle vilin sööb mul kõrvad peast, see sööb mu aju seest, mu hinge seest.

    Kuid nüüd oli juhtunud see, mis varem või hiljem ikka juhtub, aga millele ei tahaks mõelda, sest väljaminekud on ka ju siis ja samuti tuleb vabaneda harjumusest. Aga kann nagu hakkas läbi minema. Ei ajanud enam vett kurjaks. Ainult sisises kuidagi. Jäi poolel teel seisma. Lõpuks enam ka ei sisisenud isegi. Tuli kann ära visata, sest ta oli pereisale jalgu jäämas, tema otsa võis ka komistada, ta võis hakata saama saatuslikuks, ta võis hakata murendama olemist. Oligi kõik. Asemele enam uut kannu ei ostetud. Null. Zero. Neutraliteet. Tühjus. Äraolek. Nüüd joodi lihtsalt külma vett, vahel pandi sidrun ka sisse. Oldi edaspidi spartalikud ja murelikumad.

    Õues valitses detsembrikuu.

  • Kolmest Kazuo Ishiguro raamatust

    ANDREI IVANOV

    Ma olen lugenud kolme Ishiguro raamatut: „The Remains of the Day“ (1989, e. k „Päeva riismed“), „An Artist of the Floating World“ (1986, e. k „Hõljuva maailma kunstnik“) ja „When We Were Orphans“ (2000) – reastatud lugemise järjekorras.

    „Päeva riismeid“ hakkasin ma lugema 1994. aastal Tallinnas Rahvusraamatukogus (romaan oli ilmunud ühes Inostrannaja Literatura numbris), kuid esimesest peatükist kaugemale ei rühkinud – tundus olevat väga lihtsakoeline. Ent kui lõin lahti algupärandi (aga juhtus see Farsetrupi raamatukogus juba pärast seda, kui olin Hanumani tungival pealekäimisel saanud jagu „Saatanlikest värssidest“ ning näinud riiulil Rushdie kõrval Ishigurot ja „Päeva riismete“ kaanel Salman Rushdie tunnustussõnu, mis toimisid enam kui soovitusena, sest olin peadpööritavate „Värsside“ mõju all), meenus mulle, et olin kord juba üritanud seda teost lugeda, ning otsustasin anda autorile uue võimaluse. See romaan aitas mul laagrivintsutusi lahedasti unustada, viis mõtted uimastitelt ja mu tõbedelt eemale, mistõttu kohe pärast „Päeva riismeid“ asusin „Kunstniku“ kallale, kuid siis tuli mujale kolida, raamat ununes mahajäetud tuppa ning ma pöördusin selle juurde tagasi alles Norras – algul Krokenis ja hiljem Larvikis. Kazuo Ishigurost kujunes minu jaoks nonde süngete päevade sümbol, tema nime mainimise peale kerkivad mu mälus pinnale Norra mäed ning mööda ihu jookseb väljasaatmise ootuse värin.

    Mäletan selgesti, kuidas lugesin romaani „When We Were Orphans“ Furubakkeni kliinikus (Larviki linn, vt mu „Kuutõbise pihtimust“). Danguolė kinkis selle mulle 30. sünnipäevaks (s.o detsembris 2001); ta teadis, et mulle meeldib Ishiguro. Tol ajal meeldis ta mulle tõesti – nagu ka Salman Rushdie, Philip Roth ja James Kelman.

    Ma olin Danguolėle „Riismeid“ lühidalt ümber jutustanud, ta oli näinud mind „Kunstnikku“ lugemas… „Kunstnik“ oli mul laenutatud Larviki raamatukogust ja ma lugesin seda, kui ma ei eksi, samuti kliinikus, ma ei ole nüüd päris kindel, kummaline, mulle ei meenu kuidagi, mis asjaoludel, millises interjööris (just! interjööril on Ishiguro raamatutes eriline tähendus, talle meeldib kirjeldada inimese eluaset, niiviisi ehitab ta üles raamatut, millest õigupoolest saab autori ja hiljem ka lugeja jaoks ajutine elu- ja pelgupaik) ma seda raamatut lugesin; võib-olla ei suuda ma seda meelde tuletada sellepärast, et olin raamatust sedavõrd haaratud.

    1940. aastate Jaapan on raamatus „Hõljuva maailma kunstnik“ postimperialistlik riik, mis elab läbi lüüasaamist, desarmeerimist, kahe tuumapommi põhjustatud katastroofilisi kaotusi; see on „uus“ Jaapan, mis imab endasse amerikaniseerumist, muutuste ajastu Jaapan – kõike seda näeme me aktiivsest elust taandunud kunstniku Masuji Ono silme läbi. 1930. aastatel oli ta olnud poliitiliselt aktiivne, toetanud natsionalistlikku liikumist. Mäletan, et see romaan meeldis mulle otsemaid: esiteks tolle maja kirjeldus, mida elatanud kunstnik remondib, teiseks pajatuse ruttamatu tempo, mis meenutab Kenzaburō Ōe stiili (vt „The Silent Cry“, e. k „Sajandi mäng“). Kuna mulle meeldib lugeda raamatuid, uurimata midagi autorite kohta, siis noil päevil, mil lugesin „Kunstnikku“, teadsin Ishiguro kohta vaid seda, et ta on sündinud Nagasakis, ning mulle piisas sellest (ma ei teadnud, et ta on pigem britt kui jaapanlane, ehkki seda oli kohe tunda, pealegi oli ta saanud Bookeri preemia, seega pidi kirjutama inglise keeles, sellegipoolest ei suutnud ma tema proosa puhul lahti saada peale tükkinud kõrvutusest Ōe loominguga). Kolmandaks paelus mind osavasti punutud intriig: minategelane tahab oma teist tütart mehele panna, kunstnik on kaotanud poja ja naise, talle on jäänud kaks tütart, üks on mehele saanud ja nüüd on teisele siginenud peigmees – mitte lihtrahva hulgast, vaid auväärsest soost, väga nõudlike vanematega, kes käivad peale, et poeg naiks „korraliku“ tütarlapse, pidades silmas pigemini neiu vanemate reputatsiooni, mis paneb kunstniku väga keerulisse olukorda: he is being investigated. Peig palkab detektiivi, kes uurib meie kunstniku minevikku, ja seda ei varjata tema eest, vastuoksa, Onole antakse sellest ametlikult teada, see käib asja juurde, vanamees teab, et tema minevikus hakatakse tuhnima, üksipulgi, kaalul on peigmehe ja tema perekonna au (kuskil seal vilksatab range isa vari), meie kunstnikul on põhjust ärevust tunda: ta mitte ainult ei toetanud omal ajal natsionaliste, mitte ainult ei reetnud oma õpetajat, kes oli teda pühendanud „hõljuva maailma“ ööelu saladustesse (õõtsuvate laternate tuhm õlijas valgus, jõe kohal heljuvad oopiumipiipude peened suitsuviirud, geišade ja kurtisaanide kurvilised piirjooned), ei, hüljanud dekadentsi ja kõik efemeerse, asus Masuji Ono joonistama patriootlikele tunnetele apelleerivaid propagandapilte, kuid seegi polnud veel kõige hullem: 1930. aastatel oli Ono olnud pealekaebaja, nuhkinud ebapatriootlikult meelestatud kodanike järele ning andnud „esteeditsevaid“ üliõpilasi Komiteele üles – ning selle poolest meenutas romaan mulle Enn Vetemaa „Pillimeest“! „Pillimees“ meeldis ja meeldib mulle väga, see on väga tugev ja peen romaan säherduse sisemise käänuga, et hoia ja keela. Ning ka Ishiguro romaanis „Hõljuva maailma kunstnik“ on sarnane käänd: süütunne, nõrkus, väsimus, muutuvast maailmast mahajäämine ja võimetus asjaolude ees (ma ei saa ega taha nende romaanide peategelasi hukka mõista, ma tunnen neile kaasa).

    „Päeva riismeid“ lugesin ma teist korda Jämejalas. Meenutades, kuidas see teos oli mind aidanud rasketes oludes, kui virelesin Farsetrupis, ja lootes, et raamat avaldab mulle tervendavat mõju, palusin emal see tuua. Seega oli Ishiguro noil päevil mu jaoks omamoodi rohuks norutunde vastu. Jämejalas ma pigem lugesin uuesti üle kui lugesin midagi uut; nii näiteks lugesin ma uuesti „Kahvatut leeki“, „Sadat aastat üksildust“, „Tristram Shandyt“. Igaüks neist raamatutest avanes pärast mu avantüristlikku ringihulkumist mööda Skandinaaviat mulle uutmoodi nendes minu jaoks uutes oludes – Eesti hullari euroremont lisas lugemisele erilise meki, lugeda tuli vastavalt päevaplaanile, pealegi õppisin ma parajasti eesti, itaalia ja prantsuse keelt, öökapil ja aknalaual kuhjusid raamatud ja vihikud, mis pahandas hirmsasti ülemõde, kes pidas oma kohuseks jooksutada meid harjade ja kaltsudega mööda kogu hullarit, sest et: siuksed logaskid! ei tee muud, kui taovad pihku ja mõtlevad, kuidas saaks kärsa likku ja siis koerust teha, tembutada! Ülemõe arvamist mööda ei olnud korralagedus mitte haiguse tagajärg, vaid põhjus: kõigepealt on korralagedus, seejärel pummelung ja siis mingid päris seatembud! „Raamatud ei käi aknalaual!“ Kohe koristame ära, rääkisin mina ja tõstsin raamatud öökapile. „Ei, nende koht pole öökapil!“ Hea küll, hea küll… „Ja ka mitte voodil!“ Aga kuhu ma need siis panen? Tassin käe otsas või? „Oleks hea, kui tassiksid, siis oleks kätel tegevust. Kuid sa ju ei saa… Keegi ei saa… Vii need telekatuppa! Pane riiulile teiste raamatute juurde!“ Kuid sealt võib neid ju igaüks võtta. „Peale sinu pole kellelgi su raamatuid tarvis.“ Hea küll, hea küll, viime siis. „Ja tolmu ei tohi ka aknalaual olla!“ Kohe pühime ära.

    Ma pühkisin tolmu ära, viisin raamatud telekatuppa, panin nad riiulile, aga kui ülemõde läks teisele korrusele lõugama, tõin ma raamatud oma palatisse tagasi; nädala pärast kõik kordus, varsti ma harjusin nende manipulatsioonidega, õppides selgeks ülemõe töögraafiku, viisin raamatud aegsasti ära, mulle isegi meeldis see, selles oli pisukese avantüüri elementi; kui elad endassesulgunult, siis lõbustab isegi selline mõttetus.

    „When We Were Orphans“: Danguolė külastas mind Furubakkeni kliinikus, tol detsembrikuu päeval läksime temaga lahe äärde, meie vaiksesse kohakesse, kus toitsime luiki, kimusime hašši, tee peal ostsime veini, ta andis mulle üle kingituse, ma suudlesin teda mõistagi; seejärel keerasin mõistagi korgi maha, jõime odavat punast veini, mäletan seda selgesti, me ei ostnud seda mitte kokkuhoiu pärast, vaid kuna meil polnud korgitseri, lihtsam oli juua odavat keeratava korgiga veini. Me jõime seda, seistes kivide peal, mis siin-seal veest välja vahtisid; lahesopp meenutas mulle Stroomi randa (mingisugust nostalgiat Stromka järele ma ei tundnud, lihtsalt laht meenutas Stromkat). Kimusime plotskit, ma jutustasin talle midagi, ei mäleta, mida nimelt, sest tema rääkis ka mulle midagi, mingeid laagri uudiseid, mingist venelannast, kes läks norralasele mehele, pärast aga lasi tema juurest jalga, sest see mees käis korteris porgandpaljalt ringi ja oli üldse pervo. Pärast läksin ma kliinikusse tagasi, Danguolė aga sõitis Krokenisse – kõigepealt ühe bussiga kaks ja pool tundi, siis teisega tunni, seejärel nelikümmend minutit jalgsi ülesmäge, keerdus teed mööda, talvevidevikus – „Ettevaatust seal tee peal!“ ütlesin mina (aga võib-olla ei öelnud ka, kuid nii väga tahaks mõelda, et ikkagi ütlesin). Ma lugesin kingitud raamatut ja mõtlesin sellest, kuidas Danguolė sõidab bussis, ta käis mind sageli vaatamas, sooritades selle väsitava teekonna kaks korda päevas, edasi-tagasi sõiduks kulus kuus tundi, mina aga lamasin ja lugesin, kuid mõtlesin läbi lehekülgede temast ning raamat tundus olevat kurb, kuna veel mõtlesin ma sellest, et meil tuleb lahku minna, mõneks ajaks (toona arvasin, et lahusolek saab olema ajutine, möödapääsmatu, kuid ajutine). 2001. aasta detsembris näis väljasaatmine mulle vältimatu, igast romaani „When We Were Orphans“ leheküljest õhkus minu olukorra lootusetust ja mu kojusaatmise paratamatust… Ridade vahelt immitses valgust, külma ja halastamatut.

    Raamat ei meeldinud mulle, ma ei hakka seda mingi hinna eest üle lugema, see seisab mul riiulis. Eile, võtnud nõuks Ishigurost kirjutada, otsisin ma selle välja, lehitsesin ja panin tagasi – ei suuda lugeda, sest ma ei hakkaks mitte lugema Ishiguro romaani, vaid meenutama, kuidas ma olin Furubakkenis kometit teinud, mul on enda pärast häbi ja ka raamat on jabur, kui olla päris aus, see on näpust välja imetud: detektiiv uurib oma ema röövi, pojal polnud röövi hetkel vanust ollagi, tal pole vähimatki lootust ema leida, kuid ta tahab selgust saada röövimise põhjustes (see oli juhtunud Hiinas, tulevase detektiivi vanemad olid vist olnud Briti diplomaadid, niipalju kui ma mäletan, sellest on ju juba kuusteist aastat), ja ta leiab ema ikkagi üles! Ema olevat veetnud üle kahekümne aasta Hiina oopiumiparuni haaremis ning too olevat kõik need aastad kandnud hoolt noore detektiivi ülalpidamise ja kasvatuse eest – jamps, mõttetus, kuid minu jaoks seal Furubakkeni haiglapalatis ei tundunud romaan sugugi tühine, vaid vastupidi, tähendusrikas. See tähendas minu meelest – hoolimata väga kistud süžeest ja mõnede kirjelduste koletislikkusest (jällegi: interjöörid, ja siis väheusutavate dekoratsioonidega sisuliselt kokku sulavad läbinisti nukulikud tegelased ja nende kostüümid) – järgmist: et mina, nagu ka selle romaani tegelane, saan pika lahusoleku järel kokku emaga ning see kokkusaamine, nagu ka romaani peategelase taaskohtumine oma emaga, ei kujune minu jaoks mitte lohutavaks, vaid kurvaks ja häbiväärseks. Romaani lugedes adusin ma mingil tabamatul moel, et see raamat ei sattunud minu palatisse juhuslikult (mitte et see oleks olnud kirjutatud minule, lihtsalt hetk oli sobiv); võimalik, et siin mängis rolli hapra kinkija intuitsioon…

    Danguolėl oli ägenenud maovalu, langenud rauasisaldus veres, ta kannatas aneemia all (kilpnääre), nägi välja hirmkõhn nagu meedium ning tema vaist muutus erakordselt teravaks, ta rääkis mulle sellest, samuti nägi ta tähenduslikke unenägusid. Nähtavasti oli see tingitud sellest, et ta ei söönud peaaegu üldse; süüa olin ju pea alati teinud mina, ta ei sallinud kokkamist, vihkas laagri ühistoitu, ning pärast busse ja mööda mäge looklevat teed ei jäänud selleks aegagi; tema kasina toidusedeli moodustasid noil päevil pakikartulipuder ja kuivikud. Ta segas püreepulbrit veega, istudes pimedas Krokeni toas, tuld põlema panemata, et mitte tõmmata endale pealetükkivate naabrite ja selle hotelli, kunagise suusakuurordi peremehe tähelepanu. Hotelliperemees nuhkis külaliste järel, see vana vuajerist luuras õhtuti akende all, tal olid suured punnis silmad, alati põletikulised, ahned muljete järele, meie aafriklannade toad rahuldasid teda täielikult, kuid ta passis ka Danguolė akna all. Danguolė jõi teed kuivikute ja küpsistega, sõi šokolaadi ja võttis kilpnäärmerohtu, mida talle kirjutas välja end naabermäel sisse seadnud šveitslasest tohter. Arst vestles Danguolėga alati pikalt-laialt, sest talle meeldis rääkida inglise keeles; Danguolė kurtis, et tohter lobiseb temaga tund aega, aga ükskord, olles norra keele juba enam-vähem suhu saanud, hakkas Danguolė rääkima doktoriga norra keeles ning šveitslane andis alla, loobus audientside pikalevenitamisest.

    Tõenäoliselt oli Danguolė mulle kinki valides kuulanud vaistu, mis tähendab, et raamatu vahendusel kõneles minuga kõrgem jõud. Ning mida muud sai kõrgem jõud mulle öelda kui mitte seda: varsti saad koju, pojake, ema juurde!

    Ent teisest küljest võin ma olla välja mõelnud nii kõrgema jõu kui ka tema sekkumise Danguolė tegevusse. Danguolė võis mulle kingituse välja valida, alludes minult lähtunud märguandele: me olime mitut puhku läbi astunud tollest raamatupoest, mis paiknes pika tänava (see kandis vist norra kirjaniku Lie nime, st Jonas Lie gata) nurgal. Ma olin seda raamatut lehitsenud, kuid peale selle olin ma palju kauem lehitsenud teisi raamatuid, mind huvitas näiteks väga ühe eesti naiskirjaniku romaan, kes elas juba ammu Ameerikas ja kirjutas inglise keeles; tema romaan – praegu ei meenu ei selle naise nimi ega raamatu pealkiri[1] – rääkis koertest, jah, inimlikustatud koertest, kes elasid nagu inimesed, kandsid riideid, sõlmisid tehinguid, rääkisid nagu inimesed, neil olid isegi nimed, igati inimestele omased perekonnanimed, nad suitsetasid ja panid tina, külastasid teatreid, restorane, pordumaju ja tantsuklubisid, neil oli üldse kõik nagu inimestel, ainult et tegelasteks olid inimlikustatud koerad (niiviisi tehakse muinasjuttudes, sellised olid lõppude lõpuks Swifti hiihnhmid); raamatukaas oli rabavalt ilus, silmatorkav, seal olid kujutatud koerad – tõupuhtad, kübaratega, lipsude ja kikidega, sigarettidega, ühel koeral oli kõvakübar ja piip (mulle meenusid Reindorffi uhked illustratsioonid Kreutzwaldi kogumikule „Eesti rahva ennemuistsed jutud“); teine raamat, mis minus huvi äratas, oli Frank Oweni „Clubland“ – raamat New Yorgi ja Miami ööelust, klubidest ja uimastitest, väga paljutõotava sisututvustusega. Kuid Danguolė oli miskipärast välja valinud just „When We Were Orphansi“ ning mulle näib seniajani, et see valik ei olnud juhuslik. Selles romaanis kätkev energia vastas täpipealt mu toonasele meeleseisundile. Nüüd seisab see raamat riiulis. Oleksin pidanud selle ära põletama, kuid ma pole barbar, ma armastan väga raamatuid ja põletan ainult omaenda käsikirju. Raamatuid põletada pole mõtet. Tahame me seda või ei, nad taassünnivad teiste autorite südametest, teiste pealkirjadega; nad kerkivad nagu tuletornid ja põlevad, andes kellelegi märku.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Veronika Einberg

    [1] Küllap on jutt Kirsten Bakise romaanist „Lives of the Monster Dogs“ (1997); eesti k-s „Hiidkoerte elud“ (2000), tlk Ehte Puhang. Toim.

  • Näärised lugemissoovitused

    Marek:

    2017. aastale tagasi vaadates ei meenu kohe kapitaalseid (veebi)esseid, küll tulevad pähe mõned lühikesed, ent sugestiivsed esseeraamatud, näiteks Bruno Latouri Où atterrir? Comment s’orienter en politique (Kuhu maanduda? Kuidas orienteeruda poliitikas) või Ivan Krastevi After Europe (Pärast Euroopat) (viimast on eesti keeles tutvustanud ka Matti Maasikas Diplomaatias). Mõlemad vääriksid kindlasti ka eestindamist.

    Kuid mõningase mõtlemisega meenuvad hakatuseks mõned eestikeelsed esseed, mis suutsid panna sõnadesse olulisi tendentse, nihkeid meie ühiselus ja selle korralduses. Näiteks meie kõige kosmopoliitilisema mõtleja Hasso Krulli apokalüptilise alatooniga esseed “Varsti” (Vikerkaar, juuli 2017) ja “Haabersti paju ja Eesti tulevik” (Sirp, 30.06). Või Margus Oti visad katsed meie igapäevast tegelikkust oma idiosünkraatilisse mõistekeelde tõlkida, eriti viimane katse selles pikas rivis, “Tagasihoidlikkus” (Sirp, 22.12). Aasta jooksul on kõige enam sotsiaalset närvi riivanud meie keskkonnaga seonduv, selle valdkonna ängid ja pinged suutis ilmselt kõige lakoonilisemalt kanaliseerida Kaido Kama arvamusessee “Tahame oma riiki tagasi” (EPL, 05.12). Aga kindlasti on selliseid lugusid, mis tõusid üldisest infomürast kõrgemale, veel, lihtsalt kõik kohe ei meenu, ja eraldi otsida on keeruline. Kuid jah, midagi pole parata, kokkuvõttes jääb prevaleerima tunne, et nii suures koguses rumalust kui mullu pole Eesti ajakirjanduse arvamusküljed ammu suutnud toota.

    Välismaailma esseedes rehnutit pidada on muidugi võimatu ülesanne, seega pakun lihtsalt välja mõned viimasel ajal silma jäänud lugemisväärsed palad, piirdudes enamuse keele-eelistusi arvestades ingliskeelsete materjalidega. Kuivõrd anti-intellektualism on tõusnud meie ajastu uueks lipukirjaks, siis tasub üle lugeda Leon Wieseltieri mõne aasta tagune kirglik sõnavõtt oma aru avaliku kasutamise kaitseks New Republic’u veergudel. See võiks vahest inspireerida neidki, kes näivad arvavat, et ühiskonda tuleks korraldada meie kõigi madalaima ühisnimetaja pinnalt.

    Koduses meediaruumis üllatas, et päris suur hulk inimesi näib pidavat tõsimeelset võitlust postmodernismiga. Samas on mujal ilmas enam kui paar kümnendit arutletud selle üle, mis on saanud pärast postmodernismi hääbumist läinud sajandil, viimati TLS-i veergudel näiteks Alison Gibbons. (Vikerkaar on samuti sellel teemal aastate eest esseid avaldanud ja küsitluse korraldanud, vt sissejuhatuseks peatoimetaja esseed.)

    Tundub, et varasemast teravamalt on avalikkuses esile tõusnud küsimus inimloomusest. Bioloogiline reduktsionism ja teoloogiline universalism on mõlemad meie avalikus ruumis regulaarsed külalised, ühed taandavad inimkäitumise looduse (evolutsiooni), teised Jumala (kreatsiooni) seadustele. Erialaringkondades otsitakse siiski nüansseeritumaid seletusi, nii näiteks Sapiens’is peetud foorumis inimloomuse vägivaldsusest. (Siia otsa tasub muidugi (üle) lugeda äsja eesti keelde tõlgitud Konrad Lorenzi “Niinimetatud kurjus”.)

    Ja kuna tänavune aasta möödus Vene revolutsiooni ja Saksa reformatsiooni juubeleid tähistades, siis on vahest asjakohane lugeda T. J. Clarki mõtisklusi LRB-s Vene revolutsiooni visuaalsetest kajastustest ja kajadest ning Joan Acocella ülevaadet New Yorkeris reformatsiooni tähtsusest ja tähendusest.

    Märt:

    Nulli ja viiega lõppevate arvude asemel võiks rohkem esile tõsta algarve – selliseid, mis jaguvad vaid iseenda ja ühega. Näiteks tähistada erilise pidulikkusega oma 47., 53. või 59. “juubelit” või Eesti Vabariigi 101., 103. ja 107. aastapäeva. Ka lõppev aasta oli algarvuline – eelmine selletaoline (2011) möödus kuue aasta eest, järgmine, 2027., algab üheksa aasta pärast. (Muide 2017 on ka “seksikas algarv”, sest teda lahutab eelmisest algarvust 6.)

    Hans Magnus Enzensbergeri võrratus raamatus “Arvukratt. Unejuturaamat kõigile, kellel on hirm matemaatika ees” (tlk Anneli Kesksaar, Avita 1999) kirjeldatakse algarvude võlu nõnda: “”On olemas kohutavalt tavalisi arve, mida saab jagada, ja siis on need teised, mida jagada ei saa. Sest nad on priimad. Nende kallal on matemaatikud juba enam kui tuhat aastat hambaid murdnud. Need on imelised arvud. Näiteks üksteist või kolmteist või seitseteist.” … Arvukratt oli järsku täiesti ekstaasis, nii nagu laseks ta maiuspalal keele peal üles sulada.” (Edasijõudnumatele on uudiseid algarvude rindelt vahendanud Quantamagazine siin ja siin ja siin.)

    Tuleval aastal oma kaheksakümne üheksandat sünnipäeva (mis on muide 24. algarv) tähistava Enzensbergeri mitmekülgsest elutööst kirjutab NYRB-s Neal Ascherson, kes võrdleb teda Goethega: “Ta on üks kaduvvähestest ilukirjanikest – isegi 21. sajandil –, kes on vaevunud omandama loodusteaduslikku ja matemaatilist kirjaoskust.”

    Sellest, kuidas rakendusteaduslikul ülikooliadministreerimisel puudub aga humanitaarne kirjaoskus, räägib Justin Stoveri jõuline essee American Affairsis “Pole olemas argumenti humanitaaria kasuks”. Seda tasuks kindlasti lugeda neil, kes on sunnitud vaevama pead humanitaarteaduste “ühiskondliku mõju” hindamise üle. Stover kirjeldab nende kimbatust: “Paljud meist hakkavad kokutama, kui neilt seda [st eneseõigustamist] nõutakse, pomisedes vaevukuuldavaid fraase, milles sisalduvad “oskused”, “relevantsus”, “muutuv majandus”, “haakumine” ja “väärtused”. Põhjus, miks tulemus pole kuigi sidus või ladus, rääkimata veenvusest, on see, et ideed nende sõnade taga on lihtsalt õõnsad ja me teame seda. Kusagil sisimas me teame kõik, et argumenti humanitaaria kasuks polegi olemas.” Essee lõpeb sõnadega: “Me ei peaks raiskama aega uute põhjenduste leiutamisele. Tarvis on lihtsalt käsi adra külge panna. Õpetlastöö on varemgi rajanud asutusi ja teeb seda edaspidigi. Ülikoolid on varemgi alla käinud ja taas õide puhkenud. Humanitaarteadused, mis on vanemad kui ülikool ja võivad ka ülikooli üle elada, jäävad alles, isegi kui nende kaitseks argumenti pole.”

    Siia otsa nüüd üks negatiivne lugemissoovitus. Ärge lugege Jerome Kagani “Kolme kultuuri” (Tartu Ülikooli Kirjastus 2017) või vähemalt mitte selle paarikümmet lehekülge, mis puudutavad humanitaariat! Paistab, et autori teadmised humanitaaria kohta pärinevad ainult mingitest postmodernismivastastest poliitpoleemikatest. (Ja kuidas saakski võtta tõsiselt kirjameest, kes räägib (lk 303) John Keatsi tsiteerivatest 18. sajandi ameeriklastest!)

    Aga humanitaariast looduse juurde: reisiportaal Atlasobscura küsib, kuidas möödus 2017. aasta maailma vanimate puude jaoks : “Paljude inimeste jaoks võis 2017. aasta olla pikk. Inimlikul ajaskaalal oli see täis mitmesuguseid sündmusi, kasvavaid rahvusvahelisi pingeid, rekordilisi loodus- ja inimtekkelisi katastroofe, tähtsate tegelaste surmasid. Aga kui mõtelda puude ajas, siis lõppev aasta polnud kuigi märkimisväärne. Kindlasti võis muutuv kliima tekitada puudele stressi, aga enamik neist, mis on püsinud tuhandeid aastaid, on valmis üle elama ka käesoleva ja järgmise ja ülejärgmise aasta. Puu perspektiivist ei olnud 2017 palju parem ega halvem kui 1517, 1017 või isegi 2017 e. m. a.” Muide, Eesti vanim puu, Tamme-Lauri tamm tähistas oma 691. sünnipäeva (kui puude sünd üldse diskreetselt määratletav on), mis on samuti algarv!  Kuid veendumaks, et Eesti puude ja metsadega on lood halvad, pole nagu tarviski mingeid loodusteaduslikke ekspertarvamusi, piisab silmnähtavast kaemuslikust kogemusest, kui maal siin-seal ringi jalutada. Erinevalt humanitaaridest, puud aga enda eest ise kosta ei saa. Aga Eesti metsa kaitseks annab vahest veel midagi teha.

    Aasta lõpuks veel paar jätku varasemates soovitustes puudutatud teemadele. Eelmistel kordadel sai küsitud, kuidas oleks olla kivi, kass või kaheksajalg. Atlasobscura’s uurib nüüd Natasha Frost, kuidas oleks olla mesilane, pikselites nägev viiesilmne, kuuejalgne ja maitsmisvõimetu keelega kollektiivne elukas. Yuri Slezkine’i monumentaalne kommunismilugu “Valitsuse maja” on pälvinud järjekordse kiitva ja põhjaliku retsensiooni, sedapuhku Stephen Lovellilt TLS-is. Martin Heideggeri mõnevõrra unustatud kaaseksistentsialisti Karl Jaspersi filosoofiast annab ülevaate Guy Bennett-Hunter sealsamas. Justin Stover puudutas eelpool mainitud essees sedagi, kuidas humanitaaria staatus USA-s kannatab selle all, et teda nii rünnatakse kui ka kaitstakse (oskamatult) niihästi vasakult kui paremalt. Natuke sarnane häda on inimloomuse küsimusega, mis on langenud samamoodi poliitiliste kultuurisõdade ohvriks. Filosoof Ronnie de Sousa argumenteerib Aeonis, kuidas loodus teeb meist kõikidest eksistentsialistid: “Bioloogia õpetab meile inimloomuse kohta seda, et väga reaalses mõttes pole sellist asja nagu iniimloomus olemas. Ainuke sidus suhtumine sellesse fakti on eksistentsialistlik: kui loodus annab meile mingi juhise, siis ainult selle, et meil pole midagi järgida. Pigem me peame püüdlema juhise loomise poole”.

    Ja nääride eel natukene ka reaktsionäärivanadest. Jacob Heilbrunn kirjutab NYRB-s sellisest esmapilgul oksümoorilisest asjast nagu Donald Trumpi ajud, mh Ameerika intellektuaalse konservatismi pooldumisest lääne- ja idaranniku straussiaanideks (st Leo Straussi jüngriteks) ning esimeste tõusust ja viimaste langusest. Neokonservatismi identiteedikriisist Trumpi ajastul kirjutab Esquire’is Sam Tanenhaus, kelle aastatagune New Yorkeri ülevaade “Reaktsionäärluse tõusust” väärib samuti ülelugemist. Peaaegu samasugust pealkirja, “Reaktsionääride tõus. Ameerika paremäärmuslus ja USA välispoliitika” kannab äsjane Iskander Rehmani essee The Washington Quarterlys. Mis siis muud kui häid (reaktsio)nääre ja (reaktsio)näärivanu!

    Aro:

    2017. on olnud nii sündmusterohke aasta, et ahistamisskandaalide, Põhja-Korea pingete ja Eesti eesistumise kiiluvees ununevad eelmised sündmused kiiresti. Kes mäletab, et aasta alguses mõistatasime kõik, mis kuradi loom on covfefe, muretsesime enesetaputerrorismi pärast (mis on jätkuvalt tõsine probleem, lihtsalt põhiliselt mitte seal, kus sellest kõige rohkem kirjutatakse), Ameerika teatas, et astub välja Pariisi kliimaleppest (see astumine võtab, aga veel kolm aastat aega), natsid märatsesid Charlottesville’i linnas ja Ameerika president ei suutnud neid ühemõtteliselt hukka mõista, Emmanuel Macron valiti Prantsusmaa presidendiks ning pool Euroopat ohkas kergendatult, jätkus võitlus Kesk-Euroopa ülikooli ja Ungari peaministri Viktor Orbáni vahel, mida kajastasime ka oma blogis. Seda nimekirja võiks veel ilmselt pikalt jätkata, aga milleks asjatult masenduda.

    Mõningaid teemasid mäletame küll ilmselt ka aastate pärast, isegi kui need praegu võisid Trumpi twitteri-voolu alla kaduda. Ahistamisskandaalid meil ja mujal murdsid ilmselt mingid barjäärid; avalikkuse ette tulnud naiste hulk ja ajalehtede põhjalik taustatöö nõuab probleemi tõsiseltvõtmist – kuigi olgu ka öeldud, et paljud nendest lugudest polnud kollase meedia huvilistele kaugeltki uued. Siin on kaalul palju muud peale seksi, tasub lugeda näiteks New York Magazine’ist Rebecca Traisteri artikleid, mis rõhutavad, kuidas üldine halb õhkkond mõjutab paljude naiste karjäärivalikuid ja asetab neid probleemide ette, millega mehed reeglina tegelema ei pea. Kui meeste tööd hinnatakse põhiliselt töö põhjal, siis naised peavad arvestama, et hinnatakse ka nende välimust, seksapiili, üldist meeldivust ja palju muid töö seisukohalt ebaolulisi faktoreid. Lisaks pakub mõtlemisainet ka tema artikkel sellest, kuidas mõtestada ahistamisjuhtumeid omaenda elus ning kuidas võiksid sellest küsimusest mõelda mehed, kes (loodetavasti) vaatavad oma elule kriitilise pilguga tagasi ja hindavad ehk nii mõnegi kahtlase sündmuse natuke ümber.

    Pärast kolmeaastast pausi pöördusid globaalsed süsinikdioksiidi emissioonid taas tõusuteele. Kliima muutumine on jätkuvalt meie harjumuspärast elustiili kõige rohkem ohustav probleem ja Trumpi valimine USA presidendiks tähendab ilmselt nelja väärtusliku aasta kaotamist juba niigi kiiresti sulguvast ajaaknast. Aasta algul kirjeldas grupp teadlasi, mida Pariisi leppes ette nähtud kliimamuutuste kahe kraadi ulatuses hoidmine reaalselt tähendaks. Siinkohal meenutus: 2C ei ole mingil juhul ohutu kliimamuutus, vaid piir, mida ületades muutuvad katastroofilised tagajärjed inimestele juba hirmutavalt tõenäoliseks. Teadlaste hinnangul peaks 2C hoidmiseks näiteks kaduma sisepõlemismootoriga autod maailma teedelt aastaks 2030 ja suur osa lühimaalende asendatama rohelist elektrit kasutatavate rongidega.

    Kõlab utoopiliselt? See poleks maailma ajaloos esimene kord majandust uutele alustele ümber tõsta ning üha rohkem ettevõtteid on aru saamas, et inimestele on keeruline tahvelarvuteid müüa, kui nii inimesed kui ka arvutid on kaks meetrit vee all. Sestap on roheline majandus üks perspektiivikamaid investeeringuid ja küsimus “kas?” on asendumas küsimusega “millal?” ja “kuidas?” Pennsylvania ülikooli sotsioloogiaprofessor Daniel Aldana Cohen nendib oma Jacobinis avaldatud artiklis, et olulisem, kui rohelise revolutsiooni võimalikkuse üle arutamine, on mõelda, kas see revolutsioon suurendab või vähendab globaalset ebavõrdsust. Parimal juhul on võimalik rohelise majandamisega lahendada ka maailma aina ebastabiilsemaks muutev ebavõrdsuse küsimuse, mis, muide, puudutab ka inimeste ja eluslooduse vahelist suhet.

    Majanduslik ebavõrdsus võimendab kõiki muid probleeme, selle kuradi kõrvad paistavad nii ahistamisskandaalide kui ka antropotseeni tagant, Trumpi valimisest rääkimata. Mõned kuud tagasi linkis Märt James Meeki suurepärast artiklit, mis asetas Brexiti ja Briti ksenofoobia postindustriaalse maailma majanduse konteksti, jälgides ühe Suurbritannia tehase ümberkolimist Poola. Seda võiks aasta lõpul üle lugeda. USA-s on terve aasta arutletud selle üle, kas Trumpi valimisvõidu taga oli majanduslik ärevus või rassism; ajakiri The Atlantic on avaldanud mitu mõtisklust, kus üsna headele andmetele toetudes vastatakse sellele küsimusele “mõlemad, totu”. Võiks lugeda nii Adam Serweri head reportaaži kui ka USA tugevaima avaliku intellektuaali Ta-Nehisi Coatesi esseed. Viimaks võiks lugeda ka Huffington Postis ilmunud ja ainuüksi visuaalselt väga nauditavat analüüsi sellest, kuidas majanduslikud muutused on y-põlvkonna elu pekki keeranud – analüüs on küll USA-keskne, aga pakub mõtlemisainet ka kohalikule “noored-on-hukas” seltskonnale.

    National Geographic raporteerib, et teadlased panid kokku maailma vanima (ca 400 aastat vana) maailmakaardi, kust võib leida hiiglaslikke linde, mis veavad ära elevante (või siis tavalise suurusega linde, mis veavad ära väga väikesi elevante), merimeeste ja hispaania kuninga kohtumisi, sfinkse ja aafrika kuradeid, ühesõnaga kõik on väga kaasaegne ja tuttav. Seda kõike on võimalik ka Google Worldi peal uudistada. Head uut ja vana!

  • Toimetajalt: Jälle need raamatud!

    2017. aasta Nobeli kirjandusauhinna sai Kazuo Ishiguro. Andrei Ivanov meenutab kolme Ishiguro raamatut ja olukordi, kus ta neid luges: neid ei saa üksteisest lahutada.

    Maia Tammjärv intervjueerib Armin Kõomäge: kirjanik plaanib keerata oma uues raamatus uue lehekülje.

    Uus aabitsakukk. Ave Taaveti pilt

    Janek Kraavi jätkab käsitlust seksi kujutamisest ja obstsöönsusest: de Sade’ist, “Hallidest varjunditest”, sekka Kenderist, Kivisildnikust ja Leo Luksist. Raamatud on mõnikord rõvedad ja ropud.

    Keiu Virro vaatleb nelja naisautori üheksat krimiraamatut. Igaühel need ei õnnestu.

    Mart Niineste arvustab Freddy “Sigalindu”.  Värsiraamat viib läbi eksistentsiaalsete kriiside.

    Paavo Matsin kirjutab Nikolai Baturini “Fööniksburgi karussellist”. Raamatus on Viljandi vaimu, pühakirja ja teispoolsuse tunnetust.

    Ave Taavet arvustab Madli Lippuri romaani “June/Julien”. Raamatus on intsesti, pühakirja ja teispoolsuse tunnetust.

    Kertu Moppeli novell räägib fallosest kui maailmapeenisest.

    Janar Ala kirjutab, kuidas raamatuid on mõnikord liiga palju (unustamata seejuures ka kana ja keedukannu).

    Johannes Saar räägib Ede Raadikust, kunstnikust, kes on töötanud hulgilaos, supermarketis ja hotellis. Ervin Õunapuu jõulujutt “Mitte ainult leivast” räägib kunsti- ja raamatumaitsest. Selles on pühakirjatunnetust: “Ja ma ütlesin, et ta annaks mulle raamatu. Tema ütles mulle: „Võta ja söö see ära! See muutub su kõhus mõruks, kuid su suus on see magus nagu mesi.””

    Hugh MacDiarmid luuletab lapsukese sündimisest. Mart Kangur luuletab kellekski teiseks olemisest. Kris Moor luuletab teistest kirjanikest ja armastusest. Aleksandra Tšoba luuletab armastusest ja kellekski teiseks olemisest.

    Helen Pruul kirjutab filosoof Alain Badiou raamatust, mis jätab küsimused vastuseta. Terje Toomistu kirjutab Tiit Pruuli reisiraamatust: reisijal ei saa kunagi reisimisest villand. Allan Aksiim kirjutab jurist Lawrence Lessigi raamatust, mis tahab teistsugust autoriõigust.

    Vikerkaare aastasisukorras on luuletajaid Homerosest Leonora Paluni; nobelistidest Montale, Pasternak, Seferis. Vikerkaare erinumbrid 2017. aastal rääkisid asjast, seksist, vastupanust, vene diasporaast, Kreekast, Euroopa Liidust ja maailma lõpust. Uue aasta avanumber kõneleb juba sünnist ja algusest.

    Videomäng. Ave Taavet
  • ,

    Vikerkaar 12 2017

    Luule

    HUGH MACDIARMID Näe, lapsuke on sündinud! Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga
    MART KANGUR  *mu isa võiks olla…; *me ei ole enam need…; *kellegi teisena…;*meie kehad…; *kardan ilusaid…; *mina olengi peavool…; *ma ei tunne…; *tänase päeva luuletus…; *värss olevat…
    KRIS MOOR adekvatoorium; ämbriratsur (Kafka meets Freud remix); seesama; sel päeval; täna
    ALEKSANDRA TŠOBA *endaga rääkides…; *seda ahju…; *üritasin kirjutada…

    Proosa

    JANAR ALA  Peremees ja kana; Matrjoška; Keedukann
    ERVIN ÕUNAPUU  Mitte ainult leivast
    KERTU MOPPEL  Peenised

    Artiklid

    JANEK KRAAVI  Obstsöönsuse poeetika ja seksuaalsuse representatsioon II. Kujund ja narratiiv
    ANDREI IVANOV  Kolmest Kazuo Ishiguro raamatust Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg
    KEIU VIRRO  Väikelinna-noir, selgeltnägijad ja niiskete ninadega penid. Eesti uuemast naiskrimist

    Intervjuu

    ARMIN KÕOMÄGI  Gaasipliidi kõige väiksemal tulel: Intervjuu Maia Tammjärvele

    Kunstilugu

    JOHANNES SAAR  Orjandusliku Eesti tõus. Ede Raadiku juhtum

    Vaatenurk

    PAAVO MATSIN  Baturini Viljandi liturgia Nikolai Baturin. Fööniksburgi karussell. Tallinn: SA Kultuurileht, 2017. (Loomingu Raamatukogu; 2017, nr 33–34). 131 lk. 3.80 €.
    AVE TAAVET Argiromantika väikese hälbega Madli Lippur. June ǀ Julien. Tal­linn: Tänapäev, 2016. (Romaanivõistlus 2016). 328 lk. 21.35 €.
    MART NIINESTE  Viimase punkpoeedi valitud read Freddy. Sigalind. Koost. Hasso Krull. Tartu: ;paranoia, 2017. (Armasta­tud klassikud). 40 lk + 15 l. ill. 12.19 €.
    TERJE TOOMISTU  Kirglikud katsed vabaneda iseendast Tiit Pruuli. Minu maailm. Romantiku(te) heitlused. Tartu: Petrone Print, 2017. (Minu…). 285 lk. 16.25 €.
    ALLAN AKSIIM  Lawrence Lessig – vaba kultuuri eestvõitleja Lawrence Lessig. Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik. Ingl k-st tlk Raul Veede, Eva Lepik. Tartu: MTÜ Wikimedia Eesti; Tartu Ülikooli Kirjas­tus, 2017. 332 lk. 8.75 €.
    HELEN PRUUL  Filosoofia tõetruuduse ja luhtamineku vahel Alain Badiou. Eetika. Essee kurjuse mõistmisest. Prantsuse k-st tlk Anti Saar. Tartu: EYS Veljesto, 2017. (Avatud Eesti raamat). 165 lk. 15.00 €.

    Vikerkaare sisu 2017
    AVE TAAVETI Joonistusi

  • Vikerkaar 12 2017

    Hugh MacDiarmid “Näe, lapsuke on sündinud!” Andrei Ivanov kolmest Kazuo Ishiguro raamatust. Janek Kraavi obstsöönsuse poeetika. Kertu Mopppel “Peenised” . Ervin Õunapuu “Mitte ainult leivast”. Keiu Virro eesti uuemast naiskrimist. Armin Kõomäge intervjueerib Maia Tammjärv. Janar Ala lood lihtsatest asjadest. Mart Kanguri, Kris Moori ja Aleksandra Tšoba värsse. Johannes Saar “Orjandusliku Eesti tõus. Ede Raadiku juhtum”. Ave Taaveti kirjanduselulisi pilte. Arvustuse all Nikolai Baturin (Paavo Matsin), Madli Lippur (Ave Taavet), Freddy (Mart Niineste), Tiit Pruuli (Terje Toomistu), Lawrence Lessig (Allan Aksiim), Alain Badiou (Helen Pruul). Aastasisu

Vikerkaar