Toeta

Vaatenurk

  • Avakäik mänguteoorias: sissejuhatus ja näited rakendustest

    Rudolf-Harri Oberg

    Rudolf-Harri Oberg
    Avakäik mänguteoorias: sissejuhatus ja näited rakendustest

  • „Mäng“ kui kontseptuaalne metafoor

    Oliver Laas

    Oliver Laas
    „Mäng“ kui kontseptuaalne metafoor

  • Mängud ja inimesed

    Roger Caillois

    Roger Caillois
    Mängud ja inimesed
    Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff

  • Maailma kõige popim tabu

    Mattias Tammet

    Mis on maailma kõige popim tabu? Õige vastus on arvutimängud. Arvutimängudele kulutatakse maailmas rohkem raha kui kõikidele filmidele kokku. See on tõsi, kontrollige. Artikkel läbi.

    Mullu juulis küsis veebiaktivist Elver Loho Eesti peaministrilt:

    „Tekkis huvi… Milliseid strateegiamänge Sa teismeliseeas arvutil mängisid? Äkitselt saab vastusest lugeda riigi tulevikku :)“

    Kaks tundi ja üheksateist minutit hiljem vastas Taavi Rõivas:

    „Kes seda enam mäletab… civilization, sim city, transport tycoon… Rohkem ehitamist ja vähem sõda.“

    Analüüsime.

    Mängi: „Transport Tycoon“ on mäng, kus mängija juhib transpordiettevõtet, mille arsenali kuuluvad bussid-rongid-lennukid-laevad. Mäng algab kolmekümnendatel ja jõuab lõpuks lähitulevikku. Ja edasi, kui mängija viitsib. Trall käib raha ümber: siit linnast sinna linna reisijaid ja toidukraami vedades saaks ruttu palju raha, aga infrastruktuuri ehitamine võlgu võtmata läbi ei lähe. Aja möödudes nõeluvad ettevõtte – ja arvuti juhitud konkurentide – raudteed, jaamad, autoteed ja kanalid maastiku nii tihedalt läbi, et uusehitiste planeerimine nõuab maastiku ümberkorraldamist, miljarditunneleid ja keerulisi ümbersõite. Kui käituda monopolistliku kaabakana – näiteks lammutades veidi suurema lennujaama ehitamiseks kolmekümne pere kodud –, lähevad mängu linnavolinikud pahaseks ja keelavad edasised suured ehitustööd ära.

    Loho küsimus räägib minevikust. Vaevalt see otsene eesmärk oli, kuid Rõivasele ulatab see ohutu kuvandi õlekõrre: mängud on see lastevärk. Milliseid multifilme sa vaatasid, milliseid muinasjutte lugesid? Arvutimängud on kooliealistele. Läheme nüüd pärisasjade juurde tagasi.

    Vähemalt on Loho küsimus konkreetne ja jätab ära võimaluse, et äkki Rõivas ei tea, mis asjad need strateegiamängud üldse on. Ja lühikese Twitteri-dialoogi jaoks ongi ehk hea piiritleda küsimus ühe mänguliigiga. Ühtlasi on igati argumenteeritav, et noorena kogetu jätab inimesele tugevama jälje.

    Rõivase vastus haarab õlekõrrest siiski suure tänuga ja laob veel kihte peale. „Kes seda enam mäletab“ kinnistab, et need on ju ebaolulised, aga olgu, ta püüab meenutada. „Rohkem ehitamist ja vähem sõda“ on ka igati diplomaatiline, arvestades et strateegiamängud ongi valdavalt ehituskesksed. Tõsi – mitte alati.

    Maailm muutub küll kiiresti, aga kõik protsessid vajavad aega. Miks ma pole rahul, kuigi noorepoolne peaminister julgeb tunnistada, et on arvutimängudega isiklikult ja heas kontekstis kokku puutunud? Sest olles saanud võimaluse kirjutada arvutimängudest, kuid vahelduseks eesti keeles ja avalikult, on minu esimene reaktsioon tõusta tagajalgadele ja hakata end kaitsma. Mul on piinlik enda pärast ja mul on piinlik nende pärast, kes kardavad, et mängud on lapskultuuri pealetung, mis sööb ära kirjanduse, balleti, kino, värske õhu, eesti keele ja mineviku. Ja nende pärast, kes arvavad, et küll see mood üle läheb, kui piisavalt kõvasti teisele poole vaadata.

    Koge: „SimCity“ on mäng, kus mängija kehastab erakordselt võimukat linnapead. Mängu võita ei ole võimalik, sest ülesandeid peab endale püstitama ise. Tavaline suund on linna laiendamine ja selle elanike heaolu edendamine, pakkudes neile rohkem teenuseid, tõstes või langetades makse, makstes õpetajatele rohkem palka ja ehitades paremat infrastruktuuri. Et käed on mängu loogika kasutamise korral muidu vabad, kirjutab narratiiv jooksvalt iseennast. Või siis vastupidi – linnale surutakse peale selline suur narratiiv, et sarnaste ühiskondade kohta kirjutatakse hoiatavaid raamatuid.

    Filipiini arhitektuuritudeng Vincent Ocasla arvutas näiteks välja matemaatilise valemi, kuidas ehitada võimalikult tihe ja stabiilse elanikkonnaga ülioptimaalne linn. Magnasantiks ristitud virtuaalses linnas elab kuus miljonit inimest. Ocasla ise aga märkis, et selles „optimaalses“ linnas puuduvad koolid, tuletõrjujad ja haiglad ning keskmine eluiga on suuresti tänu õhureostusele 50 aastat. „Eesmärk oli täiesti haige ja ebanormaalne,“ tõdes ta ajakirjale Vice.

    Ei ole mingit põhjust, miks lasta inimeste hinnangutel lihtsalt oma rada minna, kui jutt käib kultuurilisest haridusest. Kui Eesti suures narratiivis on kesksetel kohtadel kultuurisündmused ja -inimesed, on meil ka piisavalt eneseusku, et me saame kultuuriga hakkama. Et meil on alati midagi õppida ja et me januneme uute asjade järele.

    Kui inimesel puudub sõnavara ja haritus, et oma toimingute üle järele mõelda, ei ole need toimingud edasiviivad. Kuueaastane laps võib aru saada peaaegu kõigist „Rehepapi“ sõnadest, aga ta ei suuda selles peituvaid lauseid ja ideid kontekstualiseerida.

    Ühel hetkel – hiljemalt kaheksandaks klassiks, kui see kohustusliku kirjanduse osana läbi peab olema loetud – saab seesama inimene raamatust juba päris hästi aru. Hea kirjandusõpetaja aitab tal mõtteid sellest punktist edasi arendada. Veel vanemana ja rohkem lugenuna näeb see inimene raamatus veel enamat, kuigi on täpselt neidsamu sõnu osanud ja kasutanud juba aastakümneid.

    Selline areng eeldab paljude tegurite koosmõju. Üks olulisemaid on aga näide, et sõnade taga on veel midagi. See osa, mis võib tõeks osutuda, aga ei pruugi. See osa, mis ärkab ellu, kui lugejaid on rohkem kui üks. Et selline maailm üldse olemas on, ei õnnestu üksi välja mõelda peaaegu kellelgi.

    Teist olulist osa etendab rada, mis sealt edasi läheb. Kui keegi tunneb mõne kultuurinähtuse vastu piisavat huvi, saab seda mõtet edasi arendada. See tähendab kohtumist, suhtlemist teiste omataolistega. See tähendab vaidlemist selle üle, kas teine „Ristiisa“ oli parem kui esimene. See tähendab ühiste avastuste tegemist ja ühiste tegude planeerimist.

    Proovi: „Civilization“ on mäng, kus mängija juhib ainuvalitseja käe läbi oma valitud riiki aastast 4000 eKr lähitulevikuni – kuigi üks võiduvõimalustest on lennata esimesena Alpha Centauri tähesüsteemi. Valitseja otsustab, millal oma riiki laiendada, kuidas tehnoloogiat arendada, kuidas toime tulla pahaste alluvatega ja kellega kuidas sõdida. Riigi arengut pärsivad ajastule sobivad raskused: algul tsiviliseerimata barbarid, merede ületamatus, toidupuudus. Hiljem piraadid, globaalne soojenemine, komplitseeruv sisepoliitika ja maakera piiratud suurus. Muidugi ka konkureerivad riigid-riigijuhid, kellest kõige sõjakam on kurikuulsa programmeerimisvea tõttu Mahatma Gandhi.

    Noor inimene, kes avastab, et talle meeldivad mingisugused arvutimängud, ei tea ise, kas ja millal on selle meeldimise ärakasutamisest kasu. Mingitel juhtudel soodustab mäng ise kvaliteetselt argumenteeritud diskussiooni avastamist, kuid sel juhul on see enamasti üksnes ingliskeelne. „Minecrafti“ mängides ei pääse peaaegu keegi veebist abi otsimisest. Keerulise, kuid „valmis kirjutatud“ narratiivi (näiteks „Deus Ex“) mitmekülgne interpreteerimine jääb aga vaakumis ühekülgseks.

    Kui teose kultuurilist väärtust saab üldse mõõta, siis selle põhjal, kuidas see mõjutab selle tarbijate edasist kultuuritarbimist ning kuidas see suhestub inimese võimalustega arendada oma mõtteid kultuurist väljaspool sedasama konteksti. Kultuuriline väärtus tõuseb nii selle tarbijale kui teistele, kui sellest saadud kogemust saab edasi anda.

    Eestikeelne mängu(aja)kirjandus on täiesti olemas, kuid kätkeb endas peaaegu ainult välismaiste pressiteadete ümbertrükki või parimal juhul mängude arvustusi. Pabertrükis ilmuvad minu teada regulaarselt artiklid mängudest vaid ajakirjas Digi. Samal ajal on Eestis eraldi ajakirjad golfimängijatele, hobusehuvilistele, kalastajatele, raamatupidajatele…

    Koolides on õpetajate koormus niigi kõrge. Tartu Ülikoolis valmis aga 2013. aastal isegi Mihkel Väljaotsa bakalaureusetöö, mis soovitab gümnaasiumide füüsikatundides õppematerjalina kasutada mängu „Kerbal Space Program“.

    Kodude peale lootmine tuleb selle artikli kontekstis jälle ringiga algusesse tagasi – kui vanematel on julgust ja sõnavara, kuidas arvutimängudele lisatasand anda, siis on kõik juba eos korras, aga kardetavasti neil ei ole.

    Katseta: „Kerbal Space Program“ on mäng, mis laseb mängijal ehitada kosmoserakette ja nendega teistele planeetidele reisida. Sellest võib mõelda kui raketitükikujulistest Lego-klotsidest, kui klotsid oleksid majakõrgused ja püssirohtu täis. Mäng simuleerib väga märkimisväärse täpsusega atmosfääri- ja orbiididünaamikat, kuigi näeb välja pigem multifilmilik. Inimeste asemel istuvad rakettidesse totralt irvitavad, kuid ülinunnud rohelised mehikesed ehk kerbalid. Seetõttu on paratamatu katse-eksitusmeetod ka poliitiliselt korrektne! Iseasi, et erakosmoseraketiettevõtte (huhh!) SpaceX-i juht Elon Musk ütles hiljuti, et on „Kerbali“ suur fänn.

    Eesti arvutimänguentusiastidel ei puudu tegelikult ühine keel, ühine „Rehepapp“ või ühine „Kui Arno…“, kuid see tuleb üles otsida ja ilma valehäbita kasutusele võtta. Eesti arvutimängunduse ajalugu – väljaspool meie pea olematut tööstust – järgib üsna loogilist rada.

    Ida-Euroopas olid personaalarvutid pärast taasiseseisvumist oluliselt populaarsemad kui erinevad mängukonsoolid ning ka ringkonnad piisavalt väikesed, et siin levinud mängude ampluaa ei oleks väga suur. Mingitel perioodidel – eriti kui Lauri Jürisoo avitas – oli nüüdseks hingusele läinud Arvutimaailma mängurubriik väga tasemel ja lubas endale ka mänguteemalisi filosoofilisi arendusi. Siinkandis varakult levinud internetibuum andis entusiastidele võimaluse tutvuda laia maailma arengutega.

    Edasine entusiasm jäi aga mingi ukselingi taha kinni.

    Kae: „Deus Ex“ on mäng, kus mängija kehastub 2052. aastal USA salateenistuse uut tüüpi nanorobootikaga täiustatud agendiks. Vanad, mehaaniliselt järele aidatud küborgid on peategelase peale solvunud ja kahtlevad tema mõistlikus toimimises – osalt seepärast, et uus tehnoloogia läheb neist kaarega mööda. Hõõrumist on igast küljest – ühtegi sõpra ei saa lõpuni usaldada ja ühtegi vaenlast läbinisti kurjaks pidada.

    Kui kunagi õhkasid mängudest kirjutajad, et vaenlastega võiks rääkida saada, siis selles mängus leiab mõistlikke, huvitavaid või naljakaid dialooge nii sõprade kui vaenlaste seas. Isegi siis, kui mitte ise ninapidi juures olla, sest maailmas ringi liikuvad tegelased räägivad ka omavahel ja aeg-ajalt poetab keegi nõnda midagi huvitavat. Mäng oli teednäitav ka valikuvabaduse jaoks: juba esimest ülesannet saab lahendada pahadele kolki andes, neid lõksudesse meelitades, nendest mööda hiilides või isegi neid ära veendes. Narratiivi ehitab üles üldmulje: kellegi voodi alla on peidetud ajaleheväljalõige, kontorisahtlisse pistetud püstol, riiulist kadunud sarja viimane raamat.

    Ons arvutimängud lihtsalt liiga uus nähtus, et mõistlik diskussioon kuhugi areneda oleks jõudnud? Pakun välja mõned arvud, kui vanaks võib arvutimänge pidada. Kõigi tähtsus on vaieldav, aga ärge vaielge.

    • „OXO“ kirjutati Inglismaal 1952. aastal. Tavaline Trips-traps-trull arvuti vastu. See on teadaolevalt esimene mäng, mis näitas informatsiooni elektroonilisel, pikslitega ekraanil. 1952 juhtus 63 aastat tagasi.

    • „Spacewar“ läks esmakordselt käima 1962. aastal. Mäng oli üks esimesi, mis pani kaks mängijat omavahel võistlema olukorras, mis ei matkinud pärismaailma ega juba olemasolevat abstraktset mängu. Kosmoselaevakujulised tegelased tiirlevad mängus ümber keskse tähe ja püüavad üksteist tulistada. „Spacewar“ on endiselt oma algse arvuti peal mängitav, kuna seda jooksutav PDP-1 on ühes California muuseumis töökorras. 1962 juhtus 53 aastat tagasi.

    • Magnavox Odyssey oli mängukonsool, mida hakati müüma 1972. aastal, nii et see jõudis lettidele näiteks enne tuntud „Pongi“. Suurem osa mänge koosnes kahest liigutatavast punktist ja pallist, mida need punktikesed omakorda liigutasid. Ekraanile kleebitavad poolläbipaistvad kiled pidid olema ülejäänud graafika eest. 1972 juhtus 43 aastat tagasi.

    • „Zork“ tegi 1980. aastal ilmudes senistele mängudele tuule alla nii sügavuse, põnevuse kui huumori mõttes. Tõsi, ta koosnes üksnes ja ainult tekstist, kuid töötas viisil, mida muud tekstiesitamisviisid ei suuda jäljendada. Mängu esimesed read „You are standing in an open field west of a white house, with a boarded front door. There is a small mailbox here“ on paljudele sama pähe kulunud kui eestlasele „Kevade“ algus. 1980 juhtus 35 aastat tagasi.

    • 1985. aastal ilmus „Super Mario Bros.“. See ei olnud esimene kord, kui tuntud vuntsiline karakter inimeste sõna kuulas, aga on sarja kõige kuulsam jagu. 1985 juhtus 30 aastat tagasi.

    • Rõivase armastatud „Civilization“ ilmus 1991. aastal. Seda peetakse üheks ajaloo olulisemaks strateegiamänguks, mis kannustas mängijaid oma mängu käigule loovalt kaasa mõtlema. 1991 juhtus 24 aastat tagasi.

    • 1993. aastal ilmus „Skyroads“, mille autorid tegid hiljem hulga muid toredaid asju, näiteks Skype. „Skyroadsis“ juhib mängija kosmoseraketti, mis lendamise asemel hüpleb kitsastel platvormidel. 1993 juhtus 22 aastat tagasi.

    • „Teleglitch“ ei näe esmapilgul oluliselt ilusam või ebaharilikum välja kui kakskümmend aastat vanemad mängud, ent ilmus müügile 2013. aastal. Tegelikult on mängu fassaad petlik ja mitmed maailma suurimad arvutimänguväljaanded valisid selle aasta parimate mängude hulka. 2013 juhtus 2 aastat tagasi.

    Võrdluseks: vanim allesolev film („Roundhay Garden Scene“ – kokku 52 kaadrit, mis annavad kogukestvuseks veidi üle kahe sekundi) pärineb 1888. aastast ja Lumière’ide esimene, 46-sekundine film 1885. aastast. Johannes Pääsukese esimesed filmiklipid valmisid 1912. aastal. Charlie Chaplin mängis esimest korda Hulkurit 1914. aastal. Oscareid jagati esmakordselt 1929. aastal.

    Uuri: „Minecraft“ on mäng, kus mängija kõnnib ringi kuubikutest koosnevas ruumilises maailmas. Peaaegu kõik on tehtud meetrise servaga kuubikutest: puud koosnevad üksteise otsa püstitatud pruunidest tüvekuubikutest ja nende otsas laiali hargnevatest võrakuubikutest. Isegi voolav vesi on langedes või loogeldes nurgeline. Peaaegu iga kuubikut saab seda lüües oma kohalt ära võtta ja pärast teise kohta asetada. Iga mängija jaoks on maailm eriline ja avastamist väärt, sest mängu alustades mõtleb arvuti mängumaailma algusest lõpuni välja. Koos merede, koobaste, maavarade, puude, hõljuvate saarekeste, koskede, kanade ja kõige muuga, mida arendajad on viitsinud sinna nuputada. Kuubikute tõstmise-paigutamise lihtsuse tõttu ehitavad inimesed suurepäraseid asju alates pisikestest tunnelitest kuni erinevate kolossaalsete projektideni. Näiteks terve Taani riik. Elusuuruses. Aga kuubikutest.

    Juhtusin enne lammutamist sattuma ühte Tallinna mahajäetud kooli, mille eest rebitud uksed-aknad ja põlenud sisemus juba ohtlikuks kippusid muutuma. Sodi, roppuste ja muu laga vahel oli keegi seinale kritseldanud „Minecrafti“ nime. „Minecrafti“ populaarsus ületab igasuguse loogilise piiri – kui loogika keskpunkti püütakse endiselt sobitada ainult „Facebooki mänge“ või mõnd igal aastal ilmuvat Ameerika-Sõdurid-Tulistavad-Liivastes-Kohtades-mängu. Sest selle mängimine nõuab mõtlemist, uute ideede süstemaatilist otsimist ja tihti ka koostööd.

    Rootsis, Soomes ja isegi Ukrainas on ammu välja kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud mängutööstus, mistõttu peavad ka riigijuhid mängudele rohkem tähelepanu pöörama. Ei jää muud üle. Eestis on see mõne järjekordse õnnestumiseni vaid entusiastide kätes. Ettevaatlik köhatus Kaur Kenderi juhitud üksiku Sirbi ajal, et tegelikult on ka Eestis neid, kes viitsivad asjast tõsisemalt mõelda, kadus muu müra taustal väga märkamatult.

    Me tahame Eestist pärit entusiaste, olenemata nende esindatavast erialast. Kuid entusiastide sünniks on vaja kasvulava, mida Eestist leida on raske. Meedia jaoks ei ole mängud end veel tõestanud – välja arvatud see, et annavad alati võimaluse mängida uue populaarse, kuid vägivaldse mängu ilmudes moraalijüngrit. Harva, kui filmidest räägitakse üksiku stseeni põhjal. Harva, kui mängudest ei räägita üksiku stseeni põhjal.

    Massid rahunevad. Garanteerin, et ka väga head arvutimängud jõuavad varsti massiteadvusesse ja muutuvad haritud inimeste leksika osaks. Aga kui me oleme siin juba praegu ja nii suur ports kultuurilist kogemust jääb seni julguse, mitte ressursside taha, on kõigist lihtsalt kahju.

    Mõtle: „Arvutimäng“ on sõna. See ei tähenda teost, ei tähenda kunsti. See tähendab lõuendit ja sellel olevat värvi; paberit ja sellel olevat tahma; lava ja seal seisvat näitlejat.

     

     Artikli autor töötab Õhtulehes

  • Me oleme nagu paat, mis on reelinguni vees, ja laineid peksab kogu aeg sisse!

    PÄR THÖRN

    Mul on alluv, kes on sageli haige, ja mitte kunagi üle kolme päeva, ja mõnikord nädala.

    Ta on umbes kord nädalas haige.

    Paar inimest mu ettevõttest on öelnud, et hommikused koosolekud on igavad, kuna mõned kolleegid hakkavad tihti nõudepesu, koristamise ja muu taolise üle tüli kiskuma, ehkki see pole suur probleem.

    Mind pommitatakse ringkirjadega uue seaduse kohta, mis nõuab, et igal töökohal peab olema tuleohutuse eest vastutav isik.

    Üks minu kaastöötajaid on mitme aasta vältel mulle erineval viisil ebameeldivusi valmistanud.

    Olen mitut puhku temaga sel teemal vestelnud ja tänavu sai ta ka kirjaliku hoiatuse. Sealtpeale ta natuke rahunes, aga tema põlgus autoriteetide suhtes jätkub varjatud kujul siiani.

    Üks minu alluvatest jääb peaaegu alati hiljaks, ja samuti lahkub liiga vara.

    Seitsmeteistkümne töötatud päeva kohta tuleb tal viisteist erinevat üleastumist liiga hiliste tööletulekute, varaste kojuminekute, põhjuseta puudutud päeva näol eelneva teatamiseta või ennast telefonitsi kättesaadavaks tegemata, või on ta teeselnud töökohal haiget.

    Kahtlustan, et ta on narkomaan.

    Sain anonüümkirja, mis ütleb, et „me ei taha sind siia“, ja soovitab mul võtta „oma paks perse ja kärmelt lesta tõmmata“.

    Mida teha?

    Maha vaikida või arutada personaliga (nelikümmend kuus tükki)… või anda politseisse… või rääkida kohaliku ajalehega…

    Kellelgi on kogemust?

    Minu töögrupis on mees, neljakümne kolme aastane, kes jõuab pidevalt tööle pooleteisetunnise hilinemisega.

    Päeva jooksul kaob ta igasuguse seletuseta üheks kuni kaheks tunniks.

    Olen mõelnud ja mõelnud ja jõudnud arusaamisele, et ta lihtsalt ei mõista, või ei taha mõista, või elab maailmas, kus tööajad ei oma tähtsust.

    Ta ajab mind hulluks ja asi on läinud niikaugele, et suudan suurivaevu end vaos hoida. Minu juhtimispõhimõte lähtub sellest, et mina juhin ja määran, aga suurelt osalt ka toetan.

    Ma tahan, et nad ka ise vastutama õpiksid ja sellesse kasvaksid.

    Mina ei saa ka kogu aeg keelata ja käskida igat pisematki asja, nii et neile endile mingit arenemisruumi ei jää.

    Meil on selle ümber mitmel korral arutelusid toimunud, mis on paraku ainult selleni viinud, et mõnede meelest ma olen peast põrunud, põhimõtteliselt.

    Olen erinevate „nippidega“ tõesti püüdnud neile eeliseid selgitada, aga nemad pööravad selle kohe palgaküsimuseks.

    „Kui me seda ka tegema peame, siis nõuame palgatõusu!“

    Pean ma töökohta vahetama, et mitte uppuda kõigi nõudmiste alla, mida juhtimisele esitatakse ja mida ma ei suuda ega ka isegi ole huvitatud täitma?

    Äri kannatab äärmiselt viletsa majandusliku olukorra tõttu.

    Seni on kaastöötajaid heas tujus hoitud väikeste palgalisade ja isiklike teenetega ettevõtte üldise majandusliku olukorra arvel.

    Nüüd, kus ma siin väikest puhastust läbi viin ja muuhulgas kaotan palgalisad, vabad poolpäevad ja nii edasi, on loomulikult paljud kaastöötajad sellega rahulolematud ja suunavad oma viha minu peale. Mul on stressirohke töösituatsioon ja mul ei ole aega igaühega eraldi rääkida, vaid katsun olla selge ja sirgjooneline.

    Aga sellest pole kasu.

    Mida teha, kui tunned, et töö ainult võtab energiat, selle asemel et ta nii annaks kui võtaks?

    Mida teha, kui tunned, et sind vaidlustatakse altpoolt, ja ei tunne mingit tuge ülaltpoolt?

    Mida teha?

    Keegi on meie töökoha lähedusse sodinud www.arbetarmakt.com. Tahaks teada, kas see on mingi ähvardus või midagi sarnast.

    Mul on alluv, kel on käesoleval aastal kirjas kolmteist puudumist, mõned pikemad kui kaks nädalat, mõned ühepäevased.

    Mul on lihtsalt selline küsimus: mida on vaja, et alluvat lahti lasta? Meil on olnud neljasilmavestlusi.

    Olen jaganud kirjalikke hoiatusi, aga ta tundub täiesti ükskõikne.

    Olen talle silma sisse vaadanud.

    Kuidas peaksin toimima, et mõistlikul ja seaduskuulekal viisil probleemist lahti „saada“?

    Üks endine alluv palus mind endale soovitajaks.

    Isik on väga ambitsioonikas ja tubli, aga pikema perioodi jooksul olnud stressi tõttu haiguslehel.

    Nüüd on see isik leidnud uue töö ja tema uus tööandja võttis kontakti, et saada isiku kohta informatsiooni.

    Nüüd minu dilemma juurde: kas ma peaksin mainima isiku haiguslehte või lihtsalt vastama küsimustele kui soovitaja?

    Kas on ebaaus rääkida üksnes siis, kui midagi küsitakse, või peaks kõnelema sellest, mida tegelikult tead?

    Hiljuti sain kuulda, et üks mu alluvatest, kelle ülesandeks on telefonikeskjaamas vastata, „on alati nii hapu häälega“, et „ta hääl kõlab nagu sidrun“.

    Mul ei ole mingit põhjust kahelda informeerija sõnade õigsuses.

    Kuidas ma selle asja ülemusena lahendan?

    Kuidas suudab keegi „mitte olla nii hapu häälega“?

    Tegin alluvale korralduse osaleda infokohtumistel, mida me korraldame oma klientidele, et ta õpiks paremini tundma tõelisust, milles tegutseme.

    Vaatamata korduvatele korraldustele osales ta paaril kohtumisel ainult mõne hetke ja läks seejärel muid toimetusi tegema.

    Teine tööülesanne on alati vaadata, et arvuti meie infokohtumiste ajal töötaks. Kui ma kakskümmend minutit enne kohtumist küsisin, kas arvuti töötab, oli vastus ei.

    Kuigi ta teadis, et arvuti ei tööta, ei teavitanud ta ei mind ega kedagi teist ning ei võtnud ka ise initsiatiivi, et omal käel viga kõrvaldada. Vaatamata selgetele (???) instruktsioonidele, et tema tööülesannete hulka kuulub hoolitseda selle eest, et see töötaks.

    Vaatamata selgetele korraldustele valmistuda infokohtumisteks mitu tundi varem, teeb ta seda viimasel sekundil.

    Ma ei taha alla anda, vaid uurida, kas eksisteerib mingi kultuurifilter või midagi taolist, millest saaks mööda minna, kui meetodit muudad.

    Kolm kuud on möödunud ja edusammud jäänud tulemata. Praegust panust arvestades ei saa ta meile tööle jääda.

    Ma pean igasugu „sitta“ alla neelama, mul hakkab sellest kõht valutama.

    Tavaliselt ma suudan distantsi hoida, aga mõnikord pole see võimalik.

    Kas keegi võib nõu anda, kuidas peaks „toimima“?

    Kahekümne teisel detsembril saadeti mu mehe töö juurde meil, kus keegi informeeris teda „anonüümselt“ minu väidetavast möllamisest kõrtsis. Uurimine koos turvaosakonna IT-spetsialistidega tõestas, et meil oli saadetud ühest serverist minu töö juures.

    Ka minu mehe töö juurest kinnitati, et meil saadeti minu töökoha arvutist.

    Terve osakond on šokis ja õhkkond erakordselt halb.

    Nüüd on mind kutsutud eraviisilisele vestlusele, kus mul tuleb leida lahendus, mismoodi edasi minna ja see lugu selja taha jätta.

    On see tõesti minu ülesanne?

    Asja juurde kuulub veel see, et sügisel sain mõnitada koosolekutel, kus me just nimelt minu osakonna probleeme püüdsime lahendada.

    Riietusruumis oli keegi minu töökingad kapi alla visanud.

    Kui ma sellest oma otsesele ülemusele rääkisin, siis ta väitis lihtsalt, et mingit probleemi pole.

    Osakonna probleemides olen teatud kolleegide meelest süüdi mina.

    Kas minust peab saama patuoinas meie ülemuse halbade juhtimisoskuste tõttu, ja kas ma pean iseennast süüdistama, et mind taga kiusatakse ja et mu abikaasa selliseid meile saab?

    Meili andsime politseisse.

    Kas ma pean lahkuma töölt, kus mulle meeldib ja kus mind kõrgemad ülemused hindavad?

    Usun, et tagakiusamise eesmärk on sundida mind lahkuma.

    Kas ma peaksin nõudma teisele töökohale üleviimist?

    Tootmine lonkab mõlemat jalga.

    Püüan ennast vee peal hoida, aga ma ei jõua omaendagi tööülesannetega toime.

    Oleme nagu paat, mis on reelinguni vees, ja laineid peksab kogu aeg sisse!

    Kuna ma ressursse optimaalselt kasutada ei saa, on takistatud ka minu eriülesannete täitmine, mida tuleks teha siis, kui tavaline töö on tehtud.

    Psühhosotsiaalses plaanis on see katastroof.

    Ise olen ma näiteks viinud kontaktid personalitoaga miinimumini.

    Mul on neid, kes mind usuvad ja minu poole hoiavad, aga teiste seltsis püüan viibida nii vähe kui võimalik.

    Minu otsene ülemus isegi ei usu, et see meil üldse saadeti.

    Ta ei usu ka, et ülejäänud rünnakud aset leidsid.

    Erinevatel koosolekutel, kus mind iseloomustati sõnadega „tõeline sitavares“ ja „siga“ ja „idioot“ (millega anti mõista, et ma ei täida oma tööülesandeid), ei esitanud ta mingeid vastuväiteid.

    Vaatamata sellele, et ma kõigi nende aastate jooksul olen oma soorituse ja tulemuste eest väga häid hinnanguid saanud.

    Kui ma praegu lõpetan, saavad võidu teise poole esindajad.

    Praegu paistab, et üks teine ametiühing hakkab survet avaldama, et mind teisele töökohale üle viidaks või et ma ise lahkumisavalduse esitaksin!

    Palju õnne mulle!

    Rootsi keelest tõlkinud Marike Tammet

    Käesolev tekst põhineb foorumist www.ledarna.se leitud materjalil.

    Pär Thorn, Vi är som en båt med vatten upp till relingen och det slår in vågor hela tiden! Glänta, 2008, nr 1/2.

    Rootsi kirjanik, elektronmuusik, performansikunstnik ja eksperimentaalluuletaja PÄR THÖRN sündis 1977. aastal Uddevallas, kuid tänapäeval elab peamiselt Berliinis ja Malmös. Aktiivse esinejana kannab ta oma loomingut ette üle kogu Euroopa ja teeb koostööd teiste tuntud heli- ja etenduskunstnikega. Ta on üllitanud hulgaliselt luule- ja müramuusikaplaate, teksti ja heli kompositsioone. Thörn kirjutab absurdistiilis proosat, võttes eeskujuks näiteks arvutiprogrammide visuaali (ohtralt sulgusid, koodijuppidele omane paigutus), kasutab tekstide loomisel netitehnoloogia võimalusi, ammutab ainest võrgufoorumitest, laseb Google’i otsimootoril nimekirju moodustada ja vormistab need luuleks. Näiteks on ta loonud Twitterit kasutades ajas uueneva poeemi „I am“, mis on igal sirvimiskorral erinev, koosnedes autori seatud automaatse filtri läbinud otsingutulemustest antud ajahetkel. Niiviisi tekst justkui „elab“ Twitteri ja tema kasutajatega samas rütmis, saamata kunagi lõplikuks. Ise ütleb autor oma saatesõnas sellele, et ta looming ongi rohkem kontseptuaalset laadi – raske on määratleda, mis konkreetselt teksti koos hoiab või millest see koosneb. Lugeja-kuulaja osaks jääb mõelda-mõistatada, mis on primaarne: kas kontseptsioon, lause, kood või tulemus.

    Vormimängud ja žanriülesed katsetused absurdi piirimail on Thörni paelunud loometee algusest peale. Üheksakümnendate lõpus üllitas ta oma ühemehekirjastuses piiratud tiraažiga fänniajakirja Storno, kus leidus läbisegi müramuusikat, avangardkunsti ja koomikseid analüüsivaid artikleid ning küünilisepoolseid kirjeldusi Linköpingi ja Lundi tudengielust. Debüütraamatu „Prominendid, kellele ma posti vedasin“ („Kändisar som jag har delat ut post till“, 2002) kirjutamise ajal töötas Thörn Stockholmis kirjakandjana, palus tuntud inimestel igaühel ühe peatüki kirjutada ja redigeeris need siis kokku omaenda teoseks. 2008. aastal välja antud raamatus „Sinu sõber arvutamismasin“ loob autor arvuti funktsioonidest ja nutimasina detailsest dokumentatsioonist lähtudes iseäraliku kirjandusliku maailma.

    Kõikvõimalikud andmebaasid, nimekirjad, arhiivid kuuluksid justkui kirjandusega kaasnevate kõrvalnähtuste hulka, olles samas hädavajalikud selleks, et lugejad, kriitikud ja kirjandusteadlased suudaksid orienteeruda üha kasvavates tekstimassiivides. Thörnile meeldib aga katsetada, mis juhtub siis, kui need abivahendid ja mehhanismid ülendada ilukirjandusliku teksti seisusesse, eirates viimasele muidu omast kommunikatiivsuse printsiipi. Aastal 2010 ilmus tema sulest „Punane tuba (alfabeetiline)“ („Röda rummet (alfabetisk“), milles August Strindbergi kuulus klassikaline teos on algosadeks lahti monteeritud ja tähestiku järjekorras taas kokku keevitatud. Algmaterjal võetakse koost, fookus tekib sootuks mujale, teksti endine kese asetub uue teksti äärealadele, ja pealtnäha meelevaldselt kokku remiksitud sõnajadast moodustub uus, enneolematu teos, mis kriitikute kogemustele toetudes omandab mitmekordsel ülelugemisel jõulise, lausa poeetilise mõõtme ja laetuse.

    Thörni eeskujudena on nähtud Jorge Luis Borgest, rootsi kirjanikku Åke Hodelli,[1] kes 1966. aastal andis välja õmblusmasina manuaali, lisades sellele määratluse „romaan“ („Bruksanvisning för symaskinen Singer Vitoria“), eelkõige aga 60. aastatel Prantsusmaal kokku tulnud Oulipo kirjandusrühmitust (Potentsiaalse Kirjanduse Töötuba) ja selle asutajat Georges Pereci, kellele samuti meeldis mängida inventeerimisnimekirjade, tabelite, listide ja diagrammidega. Samamoodi nagu Oulipo 60ndatel matemaatiliste algoritmide abil kontseptuaalsemale kirjutamisele teed rajas, näitab praegusajal Thörn alfabeedi ja nimekirja põhimõtteist lähtudes, et kirjandust ei muuda elavaks mitte tingimata kirjaniku kontakt võimsa üleloomuliku inspiratsiooniga, vaid et oluline on teha usinasti „käsitööd“, või veel parem, lasta seda teha arvutil. Samas tuleb tajuda ja tunnetada, mis kombinatsioonid võiksid toimida ja kontseptsioonilist huvi pakkuda.

    Kokku on Pär Thörn üllitanud paarkümmend erinevas žanris kirjandusteost. Tihti saadab luulevihikut helikandja. Viimati, 2013. aastal, ilmus Thörni esimene kriminaalromaan „Kord seatakse alati jalule“ („Ordningen upprätthålls alltid“), milles inimesi sureb nagu kärbseid ja kus tõestisündinud kohtusaagad põimuvad väljamõeldutega. Raamatu illustreerimisel tegi kaasa tervelt kakskümmend seitse nimekat Rootsi koomiksikunstnikku. Oma kodumaa lopsakale krimikirjanduse põllule Thörn enda sõnul siiski trügida ei kavatse.

    Thörni peetakse kaasaja Rootsi üheks põnevamaks ja olulisemaks kirjanikuks.

    Marike Tammet

    [1] Eesti keeles on Ene-Reet Sooviku tõlkes ilmunud Åke Hodelli luuletus „Õhulahing“ (Vikerkaar, 1994, nr 10). Vt sealsamas ka Vagn Steeni artiklit „Konkretism“. Toim.

     

  • Pereväärtused

    Martti Kalda

    Uni ei olnud veel lõppenud. Vaid veidi pinnapealsem. Õhem. Ärkvelolekule ligemal. Mart tundis, nagu oleks ta kerkinud ookeani põhjast pinna poole. Aeglaselt. Laisalt. Kiirustamata. Läbi une paksu vati. Unenägude pilvelaamade. Une tihke ja püdel mass oli märg ja soe. Jalad higistasid. Suus oli jahu maitse. Laud lasusid raskelt silmil. Meheuhkus kõva.

    Kõrv korjas üles esimesi helisid. Tekk sahises. Taamal vuhises auto mööda. Paar-kolm kajakat karjus närviliselt taevalaotuses. Tuul undas. Lained laksusid randa. Mart oli juba peaaegu sealsamas. Pinna all. Veest välja kerkimas. Kui Veenus laintevahust. Kui vaal õhku viskumas. Või lendkala.

    Silmi avamata libistas ta käe piki lina siidist pinda paremale. Soe naisekeha puutus vastu. Tuhar oli kõrge, pehme ja kohev. Seljakumerus jumalik. Käsi liugles tuharate vahele. Seal oli kuum. Niiske. Ja tihke. Reied suruti kokku ja mehe käsi jäi nende vahele vangi. Õndsasse lukku.

    „Mu kallis Riin…“ mõtles mees ning nihkus naisele ligi. Keha oli kuum ja suur. Vormikas. Magusalt lõhnav. Naine pööras end. Kohev rind vajus Mardile otse näkku. Nibu oli kutsuvalt pundunud. Mees ampsas selle huulte vahele. Riin ohkas. Tema võimsad reied avanesid ja rebisid mehe oma raudsesse haardesse.

    Samas muutus olemine veelgi tihedamaks. Käsi krahmas Mardi tuharaist. Põlv pressiti ta kannikate vahele. Suu suruti kuklasse. – „Pane teda!“ sosistas Nika Mardile kõrva. Ja silitas mehe munandeid. Nüüd oli Mart täiesti ärkvel. Enamgi veel. Nüüd oli ta järgmise pool tundi oma naiste käsutuses.

     

    Vannitoast saabudes viskas Mart hommikumantli õlgadele. Nüüd ootas ta, et ka naised valmis saaksid. Et siis üheskoos alla minna. Nika kuivatas akna all oma poisipead ja tätoveeringutega kaetud ülakeha. Tema väiksed rinnad olid kõvad ja kikkis. Nahk pruun ja veatu. Pingul. Iga lihas ja soon.

    Mees nautis vaadet ning kuulis vaid justkui läbi paksu kardina, kuis Nika rääkis läbi voolava vee Riiniga. Läbi seebiste juuste ja vahuste kõrvade kuulas too, kuis Nika pajatas õhinal oma uuest kallimast. Kellestki Kristiinast. Sõjaväelasest. Keda ta tahaks neile kõigile tutvustada. Ehk koguni perre võtta.

    Aga Mart ei saanud silmi Riini hiigelrindadelt. Mis volksusid kuivatamise rütmis. Kord käterätiku varjust nähtavale ilmudes, kord taas riide varju kadudes. Ta imetles naise reie- ja käelihaseid, jõulist kaela. Tugevaid tumedaid juukseid sasipeas.

    Ta armastas neid kahte. Ta armastas kõike neis. Sees ja väljas. Naha all ja sügaval südames. Ta armastas mõtteid neist ja neis, mis polnud veel sündinud. Ta oli valmis neile kõike andma. Lubama. Andestama. Iseend ja kogu ilma.

     

    Kümmekond minutit hiljem olid kõik kolm juba esimesel korrusel. Elutoas. Telerit vahtivate laste seas. Hommikuses idüllis.

    Trepp nagises. Mart pööras pilgu vasakule. Ja saatis pilguga, kuidas lillelises kleidikeses Liisa ülakorruselt treppi mööda alla astus. Kergelt kui haldjaprintsess. Noore. Õnneliku. Ja rahulolevana. Paljajalu. Mees naeratas. Pilgud kohtusid. Neiu jäi seina äärde seisma ja keerutas blonde lokke sõrme vahel.

    „Isa…“ alustas ta. Mart kergitas tema suunas pead. Näis, et järgnev on tähtis. Nika kergitas ajalehe tagant kõrvu. Katsudes huvi mitte välja näidata. Riin tegi ringi pöördumata pannikookide praadimisse pisukese pausi. Multifilm jooksis edasi. Pontsu ja kaksikud istusid klaasistunud pilgul teleri ees vaibal.

    „Nika… Riin… mina ja Raul… me saame lapse!“ purskas ta. – Mart muheles. Riin pöördus, astus läbi söögitoa ja kaisutas tüdrukut sõnatult. Liisa tormas isale sülle. Riin pühkis pisaraid. Nika langetas lehe ja saatis Liisat pilguga. Lapsed teleri ees ei teinud teist nägugi.

    Neiu maandus Mardi põlvedel. Kaelustas teda. Surus nina vastu tema oma. Silitas habetunud põski. Ja suudles siis teda. Esmalt vaid korraks. Ent siis juba pikalt ja kirglikult. Nagu kallimat. Sest just tema oli see imeline keskpunkt, mille ümber nende pere ringles. Nende päikesesüsteemi särav täht. Elu ja valgus. Õpetaja. Looja. Hävitaja.

    Idülli katkestasid raskelt põntsuvad sammud. Poolenisti märg Raul maabus paari hüppega kööki. Tirides alles nüüd särgi märjale ülakehale. – „Sebime siin teiste pruudiga, jah?“ viskas ta Mardile. Liisa viibutas talle tagantkätt: „Jäta järele!“, huuli isa suult võtmata.

    Nika tõusis ja rebis Rauli oma embusse. – „Hästi paned, mees! Kolmas põlvkond.“ – Sõbramehematsud kajasid Rauli seljalt vastu. Viimane oli end ema paljal tätoveeritud rinnal leides pisut ehmunud. Ent ta polnud veel pääsenud. Riin embas teda veelgi pikemalt. Silitas kukalt. Ja krabas tuharaid. – Lämmatavast naiselikkusest hoolimata tundis Raul end tõelise mehena.

     

    Sebiti ja sagiti. Vahepeal söödi ja söödeti. Toidukübemed pudenesid maha. Enamik ahmiti kõhtu. Ent Mart kõndis kui unes. Elades minevikus. Unelmais. Mälestustes. Meenutusis. Mineviku sinises muinasjutus.

    Kui ilmsi mäletas Mart esimest kohtumist majaga. Pisut määrdunud ja lagund oli too, kui tema ja Riin esimest kord paika vaatama tulid. Ja sellesse armusid. Maja ees teekäänak. Taamal, teisel pool teed, küla. Eesõues ruumi lilledele ja põõsastele. Maja taga veranda. Tagaõu laskumas mereranna suunas. Ruumi kasvõi jalgpalliväljakule. Majad vasakul ja paremal tubli neli-viiskümmend sammu eemal.

    Paar aastat hiljem kolis nende juurde Nika väikese Rauliga. Peaaegu tühjade kätega tulid nad. Astusid bussipeatuses maha ja lontsisid kohale. Nikal vaid seljakott seljas. Pakku vägivaldse mehe eest. Eemale linnast. Kärast. Närvilisusest. Rahusse. Turvatundesse.

    Kaua oli Raul ainus, kes tagaõues palli vastu seina tagus. Ent ühel talvisel pühapäeval seisis nende ukse taga nooruke Elizabeth. Otsides midagi, mida ema ja vanaema talle pakkuda ei suutnud. Otsides oma isa. Hoidmist ja kaitsmist. Kohtlemist naisena. Tütrena. Printsessina. Kullakallina.

    Viimastena tulid kaksikud ja Pontsu. Kai ja Mai olid sitked ja kõhnad nagu Nika. Valmis igale omakandi poisile tuule alla tegema. Tegutsedes sünkroonis nagu tõhus meeskond. Perekonna pesamuna oli Pontus. Riini ja Mardi väikene poeg. Juba imikuna teistest peajagu üle. Suur ja tugev poiss, kellele kunagi kõik ukseavad väikeseks jäävad. Ning kelle pea piitu lõhkuma saab.

     

    Mardi hinges oli rahu. Päike paistis. Kogu pere oli rahul ja õnnelik. Päev võis alata. Lapsed laaditi auto peale. Liisa ja Raul sõitsid samuti Mardiga linna. Algkooli. Keskkooli. Ülikooli.

    Nika ja Riin seisid trepil ja lehvitasid neile. Mart muigas ja viipas naistele. Nika kuhtumatut suguiha teades aimas ta, et neil kahel tuleb kodus lõbus päev. Nagu tema kujutlusi kinnitamaks suudles Nika õrnalt Riini kõrvanibu.

    Seni kui lapsed autos turvarihmadega sahmerdasid, avas Mart väraval rippuva postkasti. Seal oli hulgaliselt reklaambrošüüre. Ent kogu selle karjuvalt värvilise, vastikult libeda ja pealetükkiva pahna vahel paistis midagi valget. Ümbrik. Mart avas selle. Ümbrikus oli vaid pisuke paberileht. Millele suurte lohakate trükitähtedega kirjutatud: „Kaduge siit, vastikud tutilimpsijad!“

    Ta kärtsutas paberi ümbrikuga kokku ja toppis taskusse. Et keegi ei näeks. Ning heitis närvilise pilgu perele. Keegi neist polnud ümbrikku märganud. Enne autosse istumist vaatas Mart veel kord ringi. Silmitses ümbruskonna maju. Nende aknaid. Piilus kahtlustavalt põõsaste poole. Ent peale hommikusäras taevalaotuses lendlevate ja siutsuvate lindude ei silmanud ta midagi.

    Mart raputas muremõtted peast. Ja pani päikseprillid ette. Küllap see on kõigest pinnavirvendus. Nagu alati. Eks sääraseid vihjeid oli ennegi olnud. Perekondi, kes neist eemale põrkusid. Kelle lapsi enam nende juurde mängima ei saadetud. Teinekord kirjake postkastis või kojamehe vahel. Kord oli munadega maja loobitud. Võtmega autot kraabitud. Ent Mart polnud kunagi seda üle tähtsustanud. Üldistuste tegemine ei meeldinud talle. Üldiselt uskus ta inimeste sallivusse. Avatud ühiskonda. Mõned üksikud isendid ehk välja arvatud. Sest nad pole ju midagi seadusevastast teinud. Ikkagi korralikud inimesed. Perekond. Elavad vaikselt oma elu. Ei tülita kedagi. Ei kisu tüli. Ei riku rahu.

    Üksnes Mardi hingerahu oli kadunud. Seesama tunne näris teda terve päeva vältel. Lapsi kooli viies. Autot parkides. Tööl meile ja uudiseid lugedes. Kontoris kohvi rüübates. Koosolekul. Lõunapausil. Aruandeid kirjutades. Poes ja bensiinijaamas. Kõikjal vaatas ta kahtlustavalt enese ümber. Põrnitsedes viisakaid naeratavaid inimesi. Õpetajaid. Lapsevanemaid. Töökaaslasi. Müüjatare.

    Kes neist vihkab homoseksuaale? Kes mõnd teist rahvust? Rassi? Ühiskonnakihti? Käitumisviisi? Mõnd sõna, värvi või lõhna? Naeratus ja viisakus on ju vaid mask. Ja kui kaugele nad oma vihkamises on valmis minema? On see vaid põlgus? Vaikne viha ja pihku surutud rusikas? Või oleks mõni neist valmis oma arusaama nimel tapma? Viga tegema? Kas tema ise oleks oma tõdede nimel selleks valmis? Hävitama elusid ideede nimel?

     

    Eeslinna asum tukkus pärastlõunast uinakut, kui Mart koju jõudis. Koolist väsinud väikelapsed magasid koos Nikaga. Riin keetis kohvi. Liisa ja Raul kudrutasid elutoa diivanil. Mart vahetas riided ja vajus väsinult tugitooli. Naine ulatas talle tassi aurava joogiga. Ja kõrvale killukese šokolaadijäätist. Elu oli mugav, kulgedes laisalt ja rahulikult kui jõgi.

    „Avage, politsei!“ koputati uksele. Riin läks avama. – „Inspektor Peterson,“ tutvustas too end. – Riin noogutas. Kõik tundsid kohalikku konstaablit. Aga sisse toda ei kutsunud.

    „Politsei on saanud… mitmeid kaebusi. Ma olen siin, et neid…
    uurida,“ seletas mees: „Kas ma tohin sisse astuda?“ – Alles nüüd astus Riin eest ja lasi politseiniku sisse.

    Elutoas istusid Liisa, Raul ja Mart. Segadus peegeldus nende näos.

    „Ma olen siin, et teile mõningad küsimused esitada,“ alustas mundrimees tuima sihikindlusega.

    „Miks? Kas me oleme mõne kuriteo toime pannud?“ pani Mart vastu.

    „Vaat seda me siin üritamegi kindlaks teha…“ vastas kordnik. Riin turtsatas. Sest politseinik kõneles endast mitmuses. Küllap tõesti. Mitu võmmi, kamba peale üks aju.

    „Te uurite meid? Et kindlaks teha, kas meie või mina olen mõne rikkumise toime pannud? Sel juhul, vabandage, aga ma keeldun teie küsimustele vastamast. Ma ei kavatse end kuidagi inkrimineerida. Pealegi, ma pole ühtegi kuritegu teinud,“ lõpetas Mart vestluse veel enne, kui see alanud oli.

    Sinikuub oli pisut häiritud. Ta vaikis. Huuled kriipsuna kokku surutud. Ja ohkas siis sügavalt: „Olgu. Kui nii, siis nii. Ent dokumente on mul siiski õigus kontrollida. Teie kõigi omi. Passid. Sünnitunnistused. Ja nii edasi. Palun. Ja isikute samasuse tuvastamiseks palun kõigil siia tulla.“

    „Minge metsa!“ vastas Riin. „Mina ei kavatse küll Nikat ja lapsi üles ajada.“ – Ta viskas karbi dokumentidega lauale.

    „Nii… vaatame siis, proua,“ venitas võimukandja. Riin vihkas, kui teda prouaks kutsuti. Keegi ei kutsunud teda prouaks. Ilmselgelt oli tegu solvanguga.

    Munder tuhnis pabereis. Ja rääkis neid sorteerides omaette. (Mis oli Riini arvates ilmselge ebaintelligentsuse tunnus.) – „Mart N. 46-aastane. Mees. Kodanik. Nii… Nika A. 28-aastane. Riin T. 32. Elizabeth F. 23. Raul V. 17. Khm… huvitav. Kai ja Mai N. 10-aastased. Ahaa! Lõpuks ometi. Paul N. 8-aastane. Nii. Sama isa. Selge.“

    Siis said paberid otsa. – “Aga… abielutunnistused?“ tõstis ta majaelanike suunas pea. Liisa, Raul, Riin ja Mart vaatasid teda segaduses. – „Meil siin ei ole abielus inimesi. Me… ei usu abielusse,“ vastas Mart.

    Vastus näis konstaabel Petersonile rängalt mõjuvat. – „Mis tähendab… ei usu? Teil on siin… kaksikud tütred… ühe naisega: Nika A. Ja poeg… teise naisega: Riin T. Ning siis veel tütar Elizabeth… kelle ema passist ei selgu… Ja Raul V., kelle isa nimi on hoopiski Vadim? Et…???“

    „Ma mõistan teie… uudishimu,“ – kordnik tõstis infonäljas pea – „ent mis see teie asi on? Kas me oleme mõnda seadust rikkunud? Kas mistahes soost, vanusest, rahvusest või rassist isikute kooselu on meie vabariigis keelatud? Kas meil pole mitte kõik seaduste ees võrdsed?“ põrutas Mart talle vastu.

    „Noh…“ ei osanud politseinik enam muud sõnada. – „Selge. Kui enam midagi pole, siis… palun lahkuge!“ juhatas Riin mehe välja.

    Kui uks konstaabli selja taga kinni vajus, valitses majas rõhuv vaikus. Oli kuulda kella tiksumist. Suud olid kokku surutud. Kulmud kortsus. Hinges kistud tunne. Keegi polnud nõus end kurjategijaks tunnistama. Ükski ei leidnud, et nende elu või tegevus on miskitpidi väär. Või et nemad pahalased. Moraalselt väärakad. Deviantsed.

     

    Rusuv vaikus valitses järgnevaid tunde. Kõik tunded ja mõtted olid justkui jäätunud. Mudas kinni. Vaid päike ja aeg kulgesid edasi. Inimesed tegutsesid vaid instinktide ajel. Automaatselt. Inertsist.

    Hakkas loojuma. Nika ärkas ja tuli lastega alla. Kaksikud ja poisike veeresid kohe teleri ette. Riin ja Mart istusid Nikaga verandale. Järgmiste minutite vältel kostis sealt vaid summutatud kõnet. Mõned kriiskavad toonid. Toole lohistati laudpõrandal. Rusikaga löödi lauale. Uks paukus. Klirises klaas. Keegi tihkus taskurätti. Teine ohkas. Valjult ja südamest.

    Rusuva vaikuse katkestas koputus. Välisuksele. Esmalt vaikne ja viisakas. Pärast pausi juba närvilisem. Nõudlikum. „Tehke lahti, ma tean, et te kuulete küll!“-stiilis. Kõmm-kõmm-kõmm. Rütmiliselt. Marsitaktis.

    Veranda uks tehti lahti ja Riin trampis närviliselt uksele. „Jah!?“ rebis ta selle pärani. – Trepil seisis kohkunud külavanem Villem. Pisuke paksuke. Ruudulises pluusis. Pontsakas. Kiilanev kukal. Hõredad kõõmased juuksed. Hallisegused paksud hülgevuntsid. – „Sisse!“ tõmbas naine peaga ja virutas vennikesele peaaegu uksega selga. Värava taga seisev inimsumm ei jäänud talle märkamata. Ta viipas pöidlaga Nikale. Too piilus köögiakna kardinate vahelt. Loendades vargsi vastaseid.

    Mart pakkus Villemile istet. Too poetas end arglikult tooliservale. Perepea silmitses teda põlglikult. Üleolevalt. Seljatoele naaldudes. Jalg üle põlve. Nika seadis end põlglikuna mehe selja taha. Käed vaheliti. Põselihas vasaku silma all raevukalt tukslemas.

    „Teate…“ alustas too, „ega ma siis ise… külarahvas saatis…“

    „Ära jaura! Küllap me juba teame, kes sind saatis. Sinu naine, vaat kes!“ lajatas Nika.

    Mart tõstis käe. Kutsudes pereliikmeid üles rahunema. – „Nii…?“ ärgitas ta mehikest jätkama.

    „Vaadake, inimesed on häiritud, et teil siin niimoodi on…“ – Riin turtsatas. – „Ja, meitel on mõningaid nõudmisi,“ lõpetas too.

    „Ning need oleks?“ päris Mart. („Mitte et me kavatseksime neid täita,“ lisas ta mõttes. „Mitte et meid huvitaks,“ mõtles Nika.) – Õhus oli pinevust. Ja pinget.

    „Esmalt tuleb teil siit ära kolida.“ – Riin turtsus veelgi kõvemini. Veelgi pahuramalt. Nika hoidis end tagasi, et Villemile mitte virutada.

    „Me ostaks selle koha teilt ära ja teeks lasteaia või midagi,“ pehmendas saadik lööki. „Ja teiseks… rahvas arvab, et peaks teid ikkagi kuidagimoodi karistama…“

    „Karistama!!!???“ kriiskas Nika: „Karistama?! Mille eest?!“ – Vunts tõmbas pea õlgade vahele ja vajus toolil kühmu. Justkui hoopi ennetades.

    „Noh, kõlvatu eluviisi eest ja… mitmenaisepidamise ja… kristlike pereväärtuste eiramise ja…“ – Riin ei pidanud vastu ja tormas toast minema. Mart ja Nika hoidsid end vaevu tagasi.

    „Kui nii kaugele on juba jõutud, siis lubage mul küsida, milles see karistus seisneks?“ venitas Mart, üritades jääda sisemisest raevust hoolimata piinlikult viisakaks.

    Villem vaikis. Mõtiskledes kõigi nende variantide üle, mida külarahvas oli kaalunud. Nende maja ees platsil arutanud. Tal oli enda pärast hea meel, et naised olid happega kõrvetamise ja kastreerimise kõrvale heitnud. Et nad ei nõudnudki nina ja kõrvade eemaldamist, nagu keegi oli välja käinud. Tema arvates oli jõutud mõistliku kompromissini, mis ei peaks küll kedagi riivama. Või kui, siis vaid veidi. Tühise kriimuna.

    Mart kordas küsimust. Külavanem võpatas kui unest. – „Milline karistus?!“

    „Kümme piitsahoopi meesperele,“ alustas Villem hoogsalt, ent lõpetas vastaste pilke nähes häält madaldades: „ja pool päeva häbiposti naistele. Alasti.“

    „Kas me elame sinu arvates keskajal või?“ prahvatas Mart. Nika väljendus reljeefsemalt. Kõrvakiilud kajasid laiade laksudena vastu vaese vennikese silmnägu. Külavanem vajus kössi ja peitus laua alla.

    „Aga… aga…“ ähkis ta seal, „aga muidu… aga vastasel korral oli meitel arutusel ka…“ – „Mis?“ kiskus Nika ta peidust välja.

    „Et maja võetakse tormijooksuga. Sest sihukesed tuleks maamuna pealt ära kaotada,“ julges ta viimaks pobiseda.

    „Ühesõnaga: alandus või surm? Mis? Ah?“

    „Jumala eest! Andke alla! Mõistate, politsei on seal nendega mestis!“ anus külavanem pisarsilmil. – Nika krabas tal särgikaelusest ja lohistas ukse suunas. Raul tegi eesukse lahti. Maja ümber kogunenud ahhetasid oma alandatud saadikut nähes. Jupijumal oli endiselt Nika haardes: naine hoidis tema kätt seljale väänatuna. Trepil heitis naine veel kord küsiva pilgu kodustele. Tuppa naasnud Riin noogutas. Mart kattis käega pilgu. Raul virutas vennikesele jalaga. Nagu riideräbalaist pall veeres too mööda treppi alla kruusateele. Nika virutas ukse tagantkätt kinni. Kõik sillad olid põletatud.

     

    „Liisa, kallis… võta kaksikud ja Pontsu, ja… minge keldrisse!“ kamandas Mart.

    Isa kuuleka tütrena rabas Elizabeth ühe käega Kail ja teisega Mail õlast ning lükkas neid hellalt enda ees elutoast välja. – Kai ent libistas end Liisa pihust mööda ja pöördus ringi. Altkulmu põrnitses tirts isa poole: „Aga ma ei taha keldrisse! Tahan ka kulmu rulli lüüa!“ Mai astus tema kõrvale ja sirutas selja taha peidetud käed ette. Tema kummaski pihus oli suur kartul. Liisa laiutas kaksikute taga käsi. Ja lasi siis õlad allaheitlikult lonti.

    Mart muigas. Sisemuses. Väliselt püsis tema näol tõsine ilme. Range. Ent sõbralik. „Olgu, tooge endale siis kartulipüss!“ kavatses ta öelda. Aga tema poeg jõudis ette. Rasket kartulikahuri toru enda järel lohistades vantsis Pontsik keldritrepist üles. Ning isa vaid noogutas heakskiitvalt.

    Mart vaatas enda ümber ringi. Ja aeg oleks kui hetkeks peatunud. Riin tuiskas aegluubis köögis ringi. Veekeedukann pahises pahaendeliselt. Pliidil potis tõusis oliiviõli keema. Juukselaki pihustid seisid ühes tulemasinaga sealsamas kõrval. Ta oli veendunud, et Riin suudab ka paljakäsi paar meest surnuks kägistada. Ta tajus, kuidas lihased paisusid naise särgi all. Reied tõmbusid pingule teksades. „Minu valküür!“ õhkas Mart.

    Nika toppis käterätikust rebitud riba konjakipudelisse. Rémy Martin X.O. Tõeline raiskamine. Aga viin oli juba pihustisse valatud. Ja kangest kraamist saab hea pommi. „Keegi põleb täna kuuma leegiga kallis märjukeses,“ muheles mees. Ega suutnud silmi oma seksikalt kaasalt kiskuda. Tanksaapad. Lapilised püksid. Maastikuvärvi maika. Pumppüss risti üle selja. Tõeline põrguingel. Valmis õnnetutest hingedest kinni krahmama ja nad otse põrgu paiskama.

    Raul istus toolil ja silmitses ainiti välisust. Kirves põlvedel. Nuga vööl. Isa tajus, kuidas poeg üritab raevu tagasi hoida. Et mitte lihtsalt niisama välja tormata. Kirvest viibutama. Vaid kogudes viha enesesse. Suunates ja kontrollides seda. Et iga hoop loeks.

    Liisa ja lapsed sättisid kartulipüssi diivani taha üles. Liisa taris mugulapange ligi. Kai ja Mai kindlustasid end tugitoolide ja patjadega. Poisike libistas hernekomme mängupüssi. Ilmed surmtõsised. Valmistusid nad oma mängusõjas vajaduse korral päriselt surema.

    Mart sulges silmad. Ja vaatas veel kord vaimusilmas enda ümber ringi. Nüüd oli tema õnn täiuslik. Ta oli valmis igal hetkel kõigi oma kallite eest surema. Sel hetkel mõistis ta, et nõndasamuti tundsid ka nemad. Ja pisarad valgusid mehe silmadesse. Sest tema pere oli parim maailmas. Täiuslik. Jumalik.

     

    Taplus puhkes äkki. Aknasse lendas esimene kivi. Rahvasumm õues rõkkas. Kõik majasolijad kangestusid paigale. Mart tõusis ja kustutas tule. Seepeale oleksid keerukujud pimeduses justkui elavnenud. Vaenlane väljaspool näis segaduses olevat: valguse kadudes oli keerukas sihtida. Ent nad kogusid end peagi. Kostus automootorite mürinat. Valgusvihud suunati majale. Polnud enam ühtegi ettekäänet mitte rünnata.

    Tänaval undasid mootorid. Trossid kinnitati aia külge. Väravad kisti maha. Aialipid lendasid mööda teed pilbasteks. Peenrad sõideti porri. Joovastunud hüüded kajasid õhtutaeva all. Õllekaste tõsteti maha. Pudelid kõlksusid. Löödi kokku. Tulistati. Õhku. Keegi lasi taamal paar raketti. Ilutulestik ragises tähistaevas. Õllevaht mullitas huulil. Rahvapidu oli algamas.

    Maja sees valitses pinev vaikus. Lihased ja närvid tõmbusid pingule. Koguni krampi. Kõik olid tardunud. Kõik. Isegi lapsed. Kel tavaliselt kannatust vaid sekundiks. Isegi hingamist polnud kuulda.

    Politseidžiip võttis hoogu ja kihutas mööda sissesõiduteed maja suunas. Esirattad kargasid paar astet trepist üles, ent jõnksatasid siis paigale. Uksele suunati tuli. Lukud lendasid puruks. Nika ja Mart vahetasid kiiresti asukohta, asudes teine teisele poole esiust.

    Keegi väljus autost. Tundus, et ta on otse ukse taga. Kartmatult astus Nika teisele poole ust ja suunas pumppüssi vaenlaste vastu. Ja tulistas, sissetungi ära ootamata. Keegi varises. Keegi kirus. Ust tabas kuulirahe. Ent mitte Nikat.

    Hetkeks vaikis kõik. Tundus, et vastane on vastulöögist häiritud. Trepil korises koolja. Lahingu esimene laip. Kindlasti ootamatu.

    Mart piilus aknast välja. Kogud askeldasid langenu ümber. Ta tõstis ammu ja peagi läbistas nool teisegi politseiniku kaela. Ülejäänud ründajad varjusid auto ja rünnakukilpide taha. Nika vaatas mehele otsa ja osutas sõnatult jalgadele. Mart noogutas. Tulistada jalgadesse. Sest vastaste keha on kaitstud. Selge.

    Uks murti maha. Kaks hambuni relvastatud korrakaitsjat tungisid edasi. Märkamata seina ääres seisvaid inimkujusid. Püssipauk purustas ühe ründaja reieluu. Teist tabas nool tuharaisse. Viimane pöördus, et Marti tulistada. Ent sõrm päästikul kangestus. Sest Rauli kirves istutati tema ajukäärude vahele. Kiiver pooldus peas kui munakoor ja varises maha. Omanik jäi veel hetkeks põlvili. Enne kui küljele kaldus ja kukkus. Tühi pilk majaperemehe suunas. Teise ründaja kolba peksis sisse pesapallikurikas. Üks. Kaks. Kolm. Raevukat hoopi.

    Nika süütas konjakipudelist välja tilpneva riideräbala. Ja heitis selle trepile tunginud autosse. Konjaki magus lõhn levis üle õue. Masin lahvatas laia leegiga lõkkele. – „Siin on teie jaanituli ja ilutulestik!“ karjus ta pimeduses tammuva rahvasumma suunas. Ent taandus, kui paar kuuli pea kohal vihises.

     

    Politseinikele järgnesid jõmmid. Kaks tormasid köögiakna alla. Üks tegi teisele pätti. Ja teine üritas purustatud aknast sisse ronida. Riin ootas ära, kuni mees juba poolenisti majas sees oli. Ja valas ta siis keeva õliga üle. Too pistis karjuma, ent aknalt maha ei pääsenud. Siputas veidi ja jäi siis vakka. Riin lükkas ta maja seina äärde maha. Las kooleb seal. Ega reosta aknalauda.

    Sõber hüppas talle järele. Küünelaki aerosoolist ja küünlast leegiheitja sinine leek paiskus talle vastu silmnägu. Kõrvetades kulmud. Juuksed. Silmad. Palged. Süüdates kuue seljas. Valjusti kisades ja kätega vehkides tormas ta aiast välja. Põrkas teisel pool tänavat peaga vastu elektriposti ja varises surnuna asfaldile.

    Raul ja Nika olid ametis elutoa akna kaitsmisega. Pumppüss tulistas pimedusse. Suunas, kust kostis ähkimist. Ja vahel summutatud valuhüüdeid. Aknale või poolenisti tuppa tunginud said tunda kurika tantsu oma turjal või kolbal. Ajud peksti pealuust välja. Sõrme- ja ninaluud purunesid raksudes.

    Kartulipüss andis uksest sissetungijaile valu. Hoope näkku ja kõhtu. Jättes järele hiiglaslikke vermeid ja sinikaid. Sundides kõik tormijooksjad taanduma. Viimaks pääses üks kiitsakas isend kartulirahest läbi. Jõudnud keset elutuba, ta peatus. Nool Mardi ammult läbistas ta reie. Hämmingus vajus ta põlvili. Riin haaras tal kätega kõrist. Mehike viskles ja kratsis kätega mõnda aega, ent siis kostis kume raksatus ja tema elutu keha vajus sinnasamasse. Lülisambamurd fikseeriti surma põhjusena.

     

    Teine rünnakulaine näis olevat raugenud. Maja oli räsitud. Aknaklaasid kildudeks. Kohati raamide ja kardinatega koos maha rebitud. Välisuks ristseliti lahti. Aed maha kistud. Peenrad üles küntud. Muru asemel mudased roomikujäljed. Trepil põles lahtise leegiga politseiauto. Ukseava risustasid kaks laipa. Kesk tuba veel üks. Siin-seal eesõues oli neid veel.

    Pimedusest kostis ent endiselt vihast suminat. Rõvedaid hüüdeid. Solvanguid. Sõimu. Koledaid karjeid. Nuttu. Raevupurskeid. Vilkusid taskulambid. Ja tõrvikud. Autotulede vihud lõikasid hilissuvist pimedust kui nuga šokolaadikooki.

    Riin, Mart, Nika ja Raul blokeerisid ukse ja aknad. Kappide. Kummutite. Diivanitega. Toestasid laudade-toolidega. Lootuse ja meelekindlusega. Kindlustasid vaimujõuga.

    Laskemoon oli otsakorral. Nika pumppüssile oli veel viis padrunit. Ammusoones viimane nool. Kartulid olid otsas. Õli ja keev vesi kulutatud. Nagu ka pudelipommid. Näis, et kisub käsitsivõitluseks. Rauli kurikas oli verine. Riin kiskus kirve esikus lebava laiba kolbast. Ja pesi puhtaks. Et tera järgmine ohver võiks oma surma hügieenilisuses kindel olla.

    Pisukese puhkepausi lõpetas uus pommirahe. Ükshaaval lähenesid majale jooksujalu ründajad. Süütepudelid tabasid hoonet kolmest küljest. Köögi nurgasein süttis esimesena. Seejärel teise korruse rõdu. Majaelanikel jäi jõuetult pealt vaadata. Eri suundadest pimedusest ilmuvate ründajate tabamine oleks ka ammendamatu laskemoona korral pea võimatu olnud. Esitulede valgus pimestas. Peagi põles maja lahtise leegiga. Tuli tungis juba kööki. Katus ja ülakorrus olid lausleekides. Need kõrvetasid ja nilpsasid esimese korruse lage. Tulekeeled õgisid raginal puitu. Maja tugipalgid ägasid.

    Majaelanikud taandusid veranda suunas. Tundus, et kogu maja pole veel sisse piiratud. Mootorimürin kustutas nende lootuse aia kaudu põgeneda. Veranda värises ja klaasid klirisesid. Maja vappus, kui raske masin hoonesse sisse põrutas. Perekond valmistus suitsuvingus lämbuma. Lapsed haarati embusse.

     

    „Nika! Hei, Nika!“ hüüti aia poolt. – „Kris? Kris!“ tõstis naine pead. – Veranda uks tuppa paiskus lahti. Brünettide kiharate lehvides seisis öiste leekide kumas sõjajumalanna. Vormis ja vormikas. Tõmmu mulatitar maastikukarva mundris. Granaadid ja kabuur vööl. Automaat kummaski käes.

    „Võta!“ heitis ta ühe relvadest Nikale. Too sulges kaunitari oma kaissu. – „Sa oled vägagi teretulnud!“

    „Noh, sa ütlesid: „Astu läbi! Saame tuttavaks!“ Siin ma olen. Aga äkki me jätkame seda vestlust kusagil meeldivamas õhkkonnas…?“ – Soomuk oli poolenisti verandale sisse tagurdanud. Tagumine luuk oli pärani.

    „Lapsed, ruttu!“ kiirustas Mart. Liisa krahmas Pontsiku ja Raul kaksikud sülle. Riin ja Mart järgnesid. Selsamal hetkel paiskus majja veel teinegi auto. Seekord eesuksest. Rammides barrikaadi maha. Kajas kaheraudne. Esmalt üks. Siis teinegi. Pimeduses pildus sädemeid. Ja haavleid lendas laiali.

    Nika ja Kris vahetasid pilke. Automaatide lukuraamid ragisesid pea üheaegselt. Naised astusid kaks sammu elutoa suunas ja avasid tule. Kuulid tungisid plekikõlinal masina keresse. Rasked mehekehad vajusid veristena auto akendest rippu. Ent relvad ei vaikinud enne, kui padrunipidemed tühjad.

    Kris hüppas esimesena soomukisse. Ronides rooli taha. Nika järgnes. Sulgedes tagaluugi. Masin võpatas kohalt. Rulludes traktorina läbi aia. Nika otsis laes olevalt käepidemelt tuge. Raputus paiskas ta Mardi sülle. Nad suudlesid. Hoogsalt. Võidujoovastuses.

     

    Kolm päeva hiljem astus Mardi perekond Rootsis maailma ajakirjanduse ette. Et rääkida oma lugu. Liberaalne läänemaailm ahhetas. Katoliiklased viskusid keskaegsete tavade kaitsele. Islamimaailmas ja Indias leidis Lääne moraali allakäik kinnitust. Hiina kehitas õlgu. Aafrika samuti. Kodumaal astusid tagasi sise- ja justiitsminister. Nädal hiljem langes valitsus. Algatati uurimine. Politseijuhte vallandati. Kümneid anti viha õhutamise eest kohtu alla. Süüdi mõisteti vaid paar.

    Riik kompenseeris Mardi perekonna kannatused. Igaühele. Hinnates valu määra miljonitega. Süüd ometigi tunnistamata. Nende kodumaja osteti ja muudeti viharavikeskuseks. Mart ostis saadud kompensatsiooni eest hiiglasliku kaatri. Ja seilas oma perekonnaga Paapuasse. Kus suguharupealikud ta avasüli vastu võtsid. Nüüd kuulus talle sadu ruutkilomeetreid asustamata vihmametsa. Ja kümneid tiikpuust maju Vaikse ookeani rannal.

    Hõimujuhid austasid Marti kui omasugust. Külastades teda oma perekondadega. Tutvustades talle oma naisi ja mehi. Kes ühtlasi nende õed. Tütred. Vennapojad. Mõnikord läkitas naabersuguharu pealik Mardile pidupäevaks noore tütarlapse. Või poisi. Või mõlemad. Mõnikord paari tüdrukuid. Või poisse. Kuidas tuju tuli. Mõnel pühal söödi tüdruk ära. Mõnel korral poiss. Vahel mõlemad. Või ei kumbagi. Sest neist said Mardi suguharu liikmed. Mehed ja naised. Tütred ja pojad. Vennad ja õed. Ent üks mis kindel. Kui kohalikud mõne valge kristliku misjonäri kätte said, siis pisteti too kohe nahka. Kuigi nende maitse jättis soovida. Ent see oli ometigi vajalik samm. Et paha sõna ja paha sugu ei leviks. Ning hõimu- ja pereväärtusi ikka aus peetaks.

     

  • Sidesõnad jt luuletusi

    KAUR RIISMAA

    Sidesõnad

    Aeg annab tagasi me luuletused,
    punase pliiatsiga on äärel märked,
    paar rasvast sõrmejälge,
    miskipärast on kõik sidesõnad alla joonitud…

    Aeg annab tagasi me sõbrad,
    ühele on vuntsid ette joonistatud,
    teine naeratab, nagu ei tunnekski ära,
    kusagil on tõde ja on õigus, ent kes seda enam teab.

    Aeg annab tagasi me minutid ja tunnid,
    metsarajad, haprad hetked väga pimedas öös,
    vaikimise, kui oleks pidanud kõnelema,
    isad ja emad ja, ent kes seda enam teab.

    Aeg, ära anna, pea oma lõuad korraks koomal,
    näed, on ilus tüdruk, on veini ja juuniööd,
    sinu kuld on raske kanda, julm ja kõrvetav,
    veab vette ja põhja, ent kes seda enam teab.

    Või kui tahad, karjume siis, sülgame tuld,
    sinu pärast norutan kohvikuis,
    elu ilusamail hetkil suudan pomiseda vaid:
    “Ja… ning… ega… või… kui… ka…”

    Aeg annab tagasi me luuletused,
    selle päristine mis, ja vale, puuduse ja puudutused,
    nii väga tahaks lõpetada nii:
    ka me hommikud ja päevad, ent kes seda enam teab.

    Ka

    võibolla sa ei usu mu kingi mida viksin
    pulmadeks ja mõneks matuseks ehk ka
    aga ilm kui pöörab mõtteid pahaks
    kellele ma räägin veel siit alt
    ja sealt ülalt ka

    ja kui ma tahangi ehk luhta minna ära
    olla võsas pajuks saada või siis männiks
    kellele ma ikka räägin sulle sääskedele
    kärbestele liblikale kuule päikesele
    valgusele ka

    suuri vaikusi on meie vahel
    sääl on epiteete toredaid ja mine tea
    kellele või milleks loodud metafoore
    selleks et su juukseid köita
    et ehk lahti lasta ka

    ma tulen ja jutustan tormidest
    et elada ei taha või kui just
    või kuis just nüüdsama päike tuli
    tuli pilvi vahelt välja ning et
    ta kohe läheb ka

    väga sumedal õhtul on silmi
    on naljakaid kulmi ja naeratusi
    et sa siis vaatad ja pelgad ja naerad
    ning ütled et mu kurbustes on nalja
    ning et seal on tõesti tõde ka

    siis saan ma endaks päriselt
    saan olla juuri ajada
    ja sina tule toeta selga
    mina olen vait ja sina naera
    oma elusuurust naeru

    võibolla sa ei usu mu kingi mida viksin
    mõneks matuseks ja pulmaks ka
    pruudikimbuga vastu varbaid saad
    kirst kukub kummuli ning ometi
    nii palju nalja on

    nii palju kurbust ka

    Millest ma mõtlen selvehallis

    Vaata, onu näost saad aru, et kell on kohe kümme.
    Tema õlu on kange, ja kangem veel on ta elu,
    ega see etteheide polegi, see on põõsasseheide,
    ja tagantkätt kapsaheide kah veel pealegi.
    Kuhu läheb, kamraadid ees teist taga,
    kust tuleb, seda ta enam ei mäleta,
    unes ehk küll, unes küll.

    Seal, jällegi on üks õpilane, oi noid ma tean.
    Lehes kirjutati, et temataolised kahupead
    süütasid tühjana seisva koolimaja. Ja ma ütlen,
    et tühjana seisvad koolimajad tulebki süüdata.
    Paremat kriitikat haridusreformi pihta annab leida.
    Unes on kõik koolimajad valla. Unes küll.

    Tädi väristab käsi, kui loeb münte.
    Ostan ja libistan ta kotti paki tatart ja hakklihatuubi.
    Kodus avastab, ja leiab ka kirja:
    “Inglid on olemas.”
    Mul on säärane kiri alati taskus,
    harva, mil vaja läheb, enamasti ilm on must,
    unes on hele, unes küll.

    Lõhekala vaatab nii igatsevalt mineraalveeriiulit.
    Surnud, oh muidugist, kes siis elavat kala letti…
    aga ma laulan: thy heart is in highlands.
    “Läksime Golfi pidi, siis Normandiast mööda ja,
    jõge pidi üles ja…
    Sündinud olen ma kasvanduses, ookeani pole näind,
    aga unes küll, unes küll.”

    Taat on tulnud ostma durumjahu.
    Läkiläki ta peas teeb rõõmsalt taram-taram.
    Ja mees nohiseb omaette nojah-tajah,
    “Ega ma ise siis… naine saatis,“
    ütleb ta miskipärast kassakassile.
    Ja öösiti kaisutab ta oma naiskat,
    unes küll, jah, ainult unes.

    Silmadest veidi kõrgemal laulavad suitsupakid,
    neil on kähe, aga muidu tubli bariton.
    Vähk on sul tore, oi, sul on tore vähk,
    süüa ta tahab ja veidike juua kah.
    Teiselpool jõgede jõge pole sa olnd,
    oma laeva sa saad pärast surma,
    seda su silmad ei näe, ehk unes,
    unes, unes ehk küll.

    Me kõik lähme ühel hetkel koju.
    Taevas on selge, taevas on kõrge ja hele,
    väheke lumelaigusel tänaval peegelduvad pilved.
    Me pole ookeani näinud, pole õieti elugi,
    sündinud oleme kasvanduses,
    taevas pole päriselt käinud.
    Aga unes küll, unes küll.

    Unes küll.

    Sõpruse puiesteel

    Esinesin koolis suurte majade vahel äärelinnas,
    sinna oli pillutud mände ja lasteaedu.
    Tüdrukud itsitasid, kui rääkisin seksist ja rindadest.
    Praegu on neile ses veel uudisväärtust.

    Tundsin mõne maja ära,
    kus olen olnud õnnelik, jah, ka kurb, muidugi.
    Lööme pea vastu päiskivi ja kummardume alla nostalgiasse, mõtlen,
    jalutades ühest vaiksest keskpäevasest kohvikust teise.
    Siin söön, seal joon kohvi, ülejärgmises ehk ühe konjaki.
    Aga ega tea.

    Sõbral oli Ungaris viinakilekott sama värvi, nagu täna on päev.
    Vahtisime maia näoga neide;
    kass vaatab purskkaevujääl ukerdavaid parte;
    jäässe on külmunud graniidist naine,
    aga küll ta välja sulab, ongi juba väga kevadine.
    Eile lendas tuppa kirju liblikas.
    Veebruar on otsas.

    Kirjutan seda teksti, mind vaadatakse asjalikult: “Töötab.”
    Kõrvallauas paneb mees oma alluvaid graafikusse.
    Meil on sarnane töö.
    Ainult et mina ei pea kedagi kunagi lahti laskma.
    “Mida sa kirjutad?” ta küsib, “Tööplaani,” vastan,
    ja tegelikult ei valeta. See ei ole luuletus.
    See on tööplaan, mõtte-, päevaplaan.
    Kirjutan päev otsa ja õhtuks tean,
    milliseid sõnu pean veel juurde õppima,
    millised alluvad lasevad luuslanki,
    keda peab edutama.
    Minu luuletusi ette lugeda on sama põnev
    kui esitada lavalt Exceli tabelit.

    Käin ja kuulan.
    Vihm pole veel pesnud tänavaid liivast.
    Tean, et Marika on nüüd Jaaguga koos;
    Karl saab töölt minema löödud;
    kedagi viiakse teise filiaali edasi.
    Need on Sõpruse Bistroo hääled,
    быстро nagu bistroo ju ongi, mõtted ja laused,
    sama kiired hajuma ruumis,
    nagu meil kõigil on tagasi kiire ellu ja ametisse.

    Naine on tulnud lõunaks abikaasat vaatama,
    lapsed on “hoidjatädi” juures;
    keegi kena gay teeb oma kallimale kõrvallauas silma,
    aga koos ei julge nad istuda;
    teretüdrukud kaunites vormides
    naeravad koos hipsteripoisiga;
    mees ja naine suudlevad parklas,
    lahkuvad eri autodega samasse suunda;
    kõik, mis me vahel, on siin olemas:
    uksed, liuguksed, rulood, tapeedid,
    seinad, kardinad, rehvid, Rimi, Tank.
    “Te olete siin vist uus?”
    Tuul toob tolmu vastu akent,
    vihm pole veel viinud liiva.
    “Jah, ma olen siin uus.”

    Üks väike poiss endasuuruse koolikotiga toksib kive.
    Kott on raske, ta läheb koju,
    aga midagi seal tema pisemuses on raskem veel.
    Istun kalade kõrval,
    grillbaari seinal on meremaal purjekaga.
    Võibolla on Jumal meid unustanud,
    magab rasket und, nagu see mees siin.
    Säga jääb teda vaatama.
    Ja ma ei tea, kes on David Guetta.
    Need kalad on elus veel,
    viimati käisin siin aasta tagasi,
    nad püüavad olla, kui mitte paremad, siis vähemalt joodikule
    “aasta parim show”.
    Kalad, ja see poiss, ehk on ta armunud,
    aga ei tea seda tunnet veel niimoodi nimetada.
    Nad umbusaldavad mind, need kalad.

    Rinnad ja nostalgia,
    kilekott, seks ja Excel,
    vihm pole veel viinud,
    väike poiss ja kivi ja kalad,
    meie talve ja uneliiva,
    kevad, artist ja show,

    kõik eraldab ja liidab meid,
    rulood, rehvid ja seinad,
    talve lõpus on tolm,
    mis igatseb tuppa:

    “Te vist olete siin uus?”
    “Ei, ma olen vanem,

    kui
    sa
    arvatagi
    oskad.”

    (lood ja inimesed leitud marsruudil Sõpruse kohvik, Siili pubi, Sõpruse bistroo, Arnelli, Tops)

  • Vikerkaar 12 2014

    LUULE

    Geoffrey Chaucer
    Tõde ehk hüva nõu ballaad
    Keskinglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Jüri Kolk
    mitme muutujaga mõistatus; arno apooria; loetud sekundid enne vältimatut prantsatust; õige inimene; sesoonne; üha rohkem sõnu; sõna

    Asko Künnap
    Hakkab hämarduma; Kõik kõneles temaga; See koht, see päev; Kole oled, Kodumaa; Põlevad sillad; Varja mu üle

    Kaur Riismaa
    Sidesõnad; Ka; Millest ma mõtlen selvehallis; Sõpruse puiesteel

    PROOSA

    Mehis Heinsaar
    Surm jäämägede vahel
    Conchita Suarez oli tulnud Tšiilist Tartusse eesti keelt ja ajalugu õppima. Tema sattumine siia polnud mitte päris juhuslik. Nimelt oli ta vanaisa sunnitud 1944. aastal poisikesena koos vanematega Eestist Saksamaale ja sealt omakorda Lõuna-Ameerikasse põgenema, mis tähendas seda, et Conchitas oli veerandi jagu ka eesti verd.

    Kai Kask
    Doktor Karelli helge päev

    Mart Kivastik
    Õnn tuleb magades…
    Ta tuikus kööki, lülitas kohvimasina sisse. Siis vetsu. Keeras kraani jooksma ja magas potil edasi, nagu lapsepõlves. Tookord keeras ta vee jooksma, vannitoa uks oli haagis, ema arvas, et ta pesi hambaid. Lõpuks jäi ta vannitoas magamisega vahele. Lõpuks jäädakse alati vahele.

    ARTIKLID

    Horace Miner
    Akireema rahva keharituaalid
    Inglise keelest tõlkinud Andra Teede
    Akireema kultuurile on iseloomulik kõrgelt arenenud turumajandus, mis on välja kujunenud tänu nende elupaiga loodusrikkustele. Kuigi enamik inimeste ajast kulub majandusalastele püüdlustele, kulutatakse suur osa tööviljadest ja märgatav hulk päevast ka rituaalsetele tegevustele. Need tegevused on keskendunud inimkehale, selle välimusele ja tervisele, mis mõlemad kummitavad põhimuredena selle rahva  teadvust.

    Neil B. Thompson
    Akireema mõistatuslik langus
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Aet Annist
    Akireema. Sõna jõud
    Horace Mineri kultuuri- ja antropoloogiakriitikast
    Äsja ilmus antropoloog Marina Welkeril huvitav teos “Korporatsiooni kehtestamine”, kus väga erinevast teemast ja käsitlusviisist hoolimata võib leida väärt paralleele siinses Vikerkaare numbris tõlgitud Horace Mineri artikliga. Welker, kes kaks aastat tegi välitööd kaevanduskorporatsiooni Newmont peakorteris Denveris ning selle Indoneesia kaevanduses, näitab, kuidas ettevõtted loovad moraalseid enesenarratiive. Nendega ähmastatakse oma tegelikke praktikaid, mis on olemuselt loodusthävitavad (näiteks paiskab Newmont merre 58 miljonit tonni kaevandusjääke aastas), ning pakutakse selle asemel kuvandit hoolivast, keskkonnateadlikust ja vastutustundlikust ettevõtlusest.

    Leo Luks
    Kivisildnik ja situatsionism

    Leonidas Donskis
    Eksiil, eksodus ja vabaduse dilemmad
    Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M.V.
    Inimelu muutmine statistiliseks üksuseks on üks moodsa barbaarsuse ja nüüdismaailma moraalse pimeduse sümptomeid. Sedasama on ka inimeste taandamine tootmisteguriteks ja nende nimetamine “inimressursiks”. Kõigil neil puhkudel eitatakse inimese individuaalsust, tema maailmas olemise müsteeriumi, sest ta muudetakse anonüümseid jõude ja süsteeme teenivaks subjektiks, keda kujutavad avaliku arvamuse uuringud, turunduse ja poliitika tehnokraatlikud võrgustikud ja statistika, mis annab niisuguste jõudude ja võrgustike toimimisele õigustuse.

    KUNSTILUGU

    Marten Esko
    Edith Karlson
    Isiklikud ja universaalsed draamad meie kõigi peades

    VAATENURK

    Martin Luiga
    Minu esimene kivisildnik
    (:)kivisildnik. 100% (:)kivisildnik. Jumalikud Ilmutused, Saarde;Pärnu, 2014. (Ji; 54). 250 lk. 14.99 €
    Juba siis, kui raamat mööda postisüsteeme kriitiku poole eksles, mõtles kriitik korruptsioonivõimaluste peale. Kuidas oleks kasulik kivisildniku kohta öelda, kuidas ajaloolises plaanis äge oleks, mida muud oleks võita või kaotada. Oma kallutatuse läbitunnetamine. Lisaks ütlemisele, kuidas tundus, ning iseoma eripärade ja positsioonide väljendamisele on arvustusega ka rõõmu võimalik valmistada. Autorile või tema vaenlastele. See on vaata et kaalukaim osa arvustuse treimise juures, kui ajalugu kõrvale jätta. Saab ka sellist pulli teha, et määrid end üleni roojaga ja siis lähed ausatele inimestele patsi lööma.

    Vahur Afanasjev
    Jää üle vaevavete
    Lauri Pilter. Vilekoor ja teisi jutte. Tuum, Tallinn, 2014. 152 lk. 15.90 €

    Märten Rattasepp
    Miniatuursete maailmade põrkumine
    Janar Ala. Ekraanirituaalid. Jumalikud Ilmutused, Saarde;Pärnu, 2014. (Ji; 57). 115 lk. 11.25 €; Edvin Aedma. Maagiline reaalsus. Playtest Games & Marketing, Tartu, 2014. 153 lk. 12.50 €

    Tõnu Õnnepalu
    Tahaks ju rahu saada
    Leo Tolstoi. Mis on kunst? Vene k-st tlk Andri Ksenofontov. Ilmamaa, Tartu, 2014. (Avatud Eesti raamat). 314 lk. 20.90 €

     

  • Õnn tuleb magades…

    Mart Kivastik

    Käsi silitas vaikselt ta pead. Peaaegu ei puudutanudki. Nagu oleks ta kass. Miks ei võiks olla kass? Sõrmed riivasid kõrva, libisesid kaelale, mööda kaela alla… heliseb, vist jälle heliseb… Ta sirutas käe välja, võttis telefoni, tegi ühe silma lahti, teise jättis igaks juhuks kinni, et saaks edasi magada. Kell oli pool kaheksa, kurat! Äratus kinni, klõps. Kaks minutit võib veel lamada, lakke vahtida. Sõrmed olid veel viimaseid sekundeid ta juustes, aga siis hajusid tagasi unne. Ta ohkas, ta oli jälle ärganud üksi, ta oligi ju üksi…

    Pult oli laua peal. Telekas. Ilmateade ja poliitika… kumbki ei ennusta head.

    Ta tuikus kööki, lülitas kohvimasina sisse. Siis vetsu. Keeras kraani jooksma ja magas potil edasi, nagu lapsepõlves. Tookord keeras ta vee jooksma, vannitoa uks oli haagis, ema arvas, et ta pesi hambaid. Lõpuks jäi ta vannitoas magamisega vahele. Lõpuks jäädakse alati vahele. Dušš. Peegel. Peegli ees läks pikalt. Parem, kui ta ennast ei näeks. Parem, kui keegi teda ei näeks. Kuigi mõnikord tundus ta endale ilus. Kui nägu keerata, et valgus just nii paistaks, siis polnud tal häda midagi, oli suisa hea, aga see näis nii kindlasti ainult talle. Iseendale meeldimine on vist tavaline asi, oli ta tähele pannud. Kohv. Suits. Üksainus suits aknal. Väljas hakkas valgeks minema. Õnneks veel hakkas. Kohe on november, siis kaob elumõte sootuks. Hommiku tunneb ära ärkavate autode, mitte päikese järgi. Ristmikud on uniseid autosid täis, tuled suitsevad. Siit kolib ta ära! Ta on oma aja siin ausalt ära teeninud. Ja kui piinlikult aus olla, siis suurema osa oma ajast nii, et kellelgi poleks õigust talle etteheiteid teha. Ükspäev ta kolib siit ära, see on selge. Imelik, et ta seda veel teinud ei olnud. Kaua ta oli selle üle juba imestanud? Tuleb ennast kätte võtta, sest aeg läheb. Aeg läheb ära. Aken kinni ja saapad. Lukk kinni. Teine saabas. Kes ütles, et inimesed peavad tööl käima, ärkama kottpimedas ja tööle tormama. Ta jättis mütsi. Mütsid talle ei sobinud. Läheb kas või härma, aga müts jääb ära, kuigi Maret ütles, et pole hullu midagi. Et ta on ka mütsiga kena. Pandav. Kes ei tahaks olla pandav, mütsiga või ilma. Ei olnud mõtet kõike ka uskuda, mis Maret rääkis.

     

    Bussipeatus oli rahvast täis. Mõni minut tuleb seista, tee ja kõnnitee serval, siis saabub buss. Viisakas trügimine. Ei tahaks kedagi puutuda, justkui võidaks sind ära määrida. Hommikuti pole sa milleski kindel. Hommikud on hommikud! Siis nalja ei mõisteta, eilne on veel liiga hästi meeles. Kümme minutit kõõlumist toru otsas. Nad vaatavad mujale. Alla, üles, aknast välja. Otsa ei saa vaadata, siis saavad silmad kokku, aga hommikul ei ole mingit isu kohtuda. Kohtumised ei too tavaliselt midagi head, kui, siis veel ühe endasuguse talveunes isiku. Talveunes hoopis teises mõttes. Nagu printsess või. Unine, mitte midagi märkav printsess. Huvitav, kas nad näevad sellega vaeva või ongi sellised ükskõiksed. Ükskõiksus on relv. Ükskõiksus on terasest, selle vastu puruneb kõik, viha, kurbus, armastus, ükskõikne võidab. Mitteükskõiksed löövad end tema vastu katki nagu šampuseklaasid. Kogu ilm kilde täis. Miks just tema? Oleks tahtnud olla ka teisel pool, kus ei tunne. Oeh… veel kaks peatust. Peaks ostma jalgratta. Maret käis juba ammu rattaga, aga tema alles võttis hoogu. Vähemalt kakssada eurot. Võtad selle palgast maha ja unusta Tenerife! Aga tahaks korviga, tahaks naistekat, kuhu saab käekoti sisse panna. Kui poest tuled, on mugav. Veel üks peatus. Aga juba varsti tal peatusi ei ole, peatused on otsas, rippuge ise oma bussis edasi. Ta hakkabki rattaga sõitma, nagu Maret, nagu ta ise, kui koolis käis. Kui olid kokkupandavad. Miks ei võikski elada nii, nagu ta koolis käis. Peita end hommikul ema eest vannituppa, kakelda vennaga, siis kooli, mitte tööle, palun mitte tööle, siis disko, siis närviline ootamine toolil, siis äge suudlemine akna all või koridoris või keset hange posti najal, siis vihased vanemad, kui ilus, kui mõnus, miks ei võiks olla kõik nii… tema peatus. Trügitakse maha. Mis tal arus oli, et tal ratast ei ole? Aga see on kõik puhtalt enda süü. Pealegi on see naljakas, peatusi on alati ühepalju ja ta jõuab oma teokstegemata plaanide ja mälestustega alati samasse kohta… fucking tööle!

     

    Tema apteek, tema ja Mareti apteek, kuigi seal on veel üks Luisa, nende mõlema ülemus. Luisa võib kõlada küll lahedalt, aga tegelikult ei ole, igavene bitch, vingats, kuigi suhteliselt noor. Aga noorus ei loe. Noorus loeb igas muus mõttes, aga sellest hiljem. Apteek on kaubanduskeskuse esikus. Maret oli juba kohal. Kuidas tema küll oskab? Ta on Viivist igatepidi ees, juba Viivi on nõme nimi, sucks, aga sinna pole enam midagi teha. Kes tahaks olla Viivi? Maret on rõõmus, ta naeratab, ta käib pidudel, tal on peaaegu et mees, kui meest mingiks väärtuseks pidada, mis siis, et kahe peale ühe teisega, Maretil on hea mees. Igas mõttes, aga see on juba pikk jutt. Jutt headest meestest ja kus neid leidub. Kuigi endal võiks olla ka selline, mis siis et pool, pool on ometigi rohkem kui mitte midagi, aga praegusel ajal ei ole isegi poolt. Fuck me! Tal pole isegi poolt meest… lõppude lõpuks pole ju asi meestes ega naistes, asi on hoopis…

    “Sa näed reibas välja!”

    See oli Maret, seisis uksel ja vaatas, kuidas ta jopet kitli vastu vahetas.

    “Kas ma jäin jälle hiljaks?”

    “Mitte eriti.”

    Maret vaatas kella.

    “Mõni minut. Ta ei saa teada, ära pabista.” Maret mõtles Luisat.

    “Ma ei salli seda värdjat!”

    Naised on hommikuti mürgised. “Värdjas” pole muidugi kõige kaunim sõna, aga näed, lipsas unise peaga üle huulte. Kuulgu, kui tahab. Ta seisiski seal uksel. Suhteliselt lühike seelik, ta teadis, et tal olid päris head jalad, veidi üle kolmekümne, blond, mustade raamidega hipsteriprillid, no Luisa.

    “Viivi?!”

    “Jah.”

    Ta isegi naeratas, aga see ei tule iial ta südamest, sest seda pole.

    “Sa tahtsid täna ära käia?”

    “Mul on aeg. Selle õla pärast. Kell kaks…”

    “Hea küll, hea, et sa vähemasti teatasid, ma tulen niikauaks ise letti.”

    “Aitäh.”

    “Sa ei pea tänama, arst on arst… sinu vanuses, sa peadki arsti juures käima!”

    Fuck! My ass, minu vanuses, ma löön ta maha! Viivi naeratas mürgiselt.

    “Aitäh, Luisa!”

    Siis ta kadus.

    “Minu vanuses, sinu vanuses, mis ta mõtleb, kuulsid, Maret? Me peaksimegi mööda arste käima!”

    Maret liipas mööda koridori edasi-tagasi, kähistas häält.

    “Kop-kop, kas saaks arsti juurde tulla?! Mis teil viga on? Ma olen kiilakas!”

    Viivil tuli naer peale. Ta oli hommikust üle saanud.

    “Värdjas!”

    “Täiega!”

    “Sa lähedki arsti juurde?”

    “Jah, õlaga.”

    “See on loomulik sinu vanuses…”

    “Fuck me, Maret, ma löön su maha, kui sa…”

    Luisa jälle tagasi!

    “Tööle nüüd, Maret ja Viivi, mis te nüüd…?”

    Luisa oli ehtne orjapidaja, vist juba lapsest saadik, sellepärast ta arvatavasti juhatajaks pandigi, kuigi ta oli noorem. Aga kindlasti mitte ilusam. Ainult nime oleks ta ära vahetanud, andnud Viivi ära ja võtnud Luisa. Naeratada ta muidugi oskas, kui oli vaja. Tööle… öäk!

     

    Nad seisid kõrvuti käsimüügiletis. Viivi ja Maret. Laud ja trulla. Tema oli laud ja Maret trulla. Maret oli veidi paksuke. Mitte eriti, aga selline pehme. Tema oli kõhn, liiga kõhn loomulikult. Peaaegu ilma rindadeta. Selles oligi asi. Küll ta oli neid oodanud, terve keskkooli, aga kui kõik teised lõpetasid enam-vähem korralike tissidega, siis tema läks lõputunnistuse järele umbes samas seisus, kui ta esimesse klassi astus. Viied teda ei lohutanud. Mida sa teed hinnetega, kui tissid puuduvad? Paned lehte kuulutuse, et odavalt saada tark naine. Tal on ka hea süda! Aga noh, laud… halloo! Keegi ei tee vaatamagi, kui aus olla. Asi polnud küll nii hull, kui aeg-ajalt tundus, aga tegi meelehärmi. Mõni aasta tagasi oli ta raamatukogus. Täiesti kogemata, otsis riiulite vahelt midagi ja sealsamas mängisid mingid tüübid kaarte. Igavlevad raamatukoguinimesed, ja kui ta neist möödus, siis üks ütles, pange tähele, laud käib. Ta oli nii solvunud! Fuck! Ta ei võinud ette kujutadagi, et inimesed võiksid midagi sellist teha, tal olid pisarad silmis, kui ta ütles, kuigi esialgu ta mõtles mitte üldse tähele panna, aga ta siiski läks tolle vuntsi juurde, kes tundus igati mõistlik inimene, ja küsis. Mida te mõtlete, kas te ei saa aru, et te teete mulle ju haiget! Tal oli tahtmine virutada! Mees ei saanud üldse millestki aru. Vaatas teda hirmunult, silmad pilkusid, ja siis vabandas… me mängisime bridži, laud käib, vabandage, mis ma valesti tegin… See oli piinlik! Oli suisa embarrassing! Ta suitsetas õues pool pakki jutti. Tegelikult tuleks jalgrattaga oodata ja osta tissid. Elu on ju raisku minemas väikeste rindade pärast. Maretil oli kõik olemas, rinnad, jalgratas, pool meest, nagu öeldud, ja sõber Viivi. Olgu. Algab töö.

    Naeratus.

    “Plaaster?”

    “Plaaster on siinsamas, millist teil vaja on?”

    “Sellist.”

    Mees näitab villiga pöialt. Ei tea, kuhu ta selle toppinud on.

    “Järgmine palun…”

    “Ilge pohmakas on, kas…”

    “Ma võin teile aspiriini anda.”

    Tavaliselt on hommikud siiski rahulikud. Erilist tõmblemist ei ole. Siis tulevad vanainimesed oma tablette välja ostma. Neil pole und, une asemel on hunnik tablette.

    “Mis sul selle õlaga on?”

    “Ma ei tea, juba mitu kuud!”

    “Sa pole rääkinudki.”

    “Mida ma ikka halan… õlg noh.”

    “Sa lehest lugesid…?”

    “Mida?”

    “Mul olid vererõhutabletid… retseptiga, näete, siin vist.”

    Otsib taskust prille.

    “Dokumenti palun, juhiluba käib küll… nii.”

    Maret sosistas kõrva.

    “See oli ju lehes, mingi mees oli aasta otsa käinud arsti juures, need ütlevad, et teil ei ole midagi viga, nagu alati, ükski pilt ei näita, ultraheli ei näita, röntgen ei näita, aga mehel õlg ikka valutas!”

    “Teil oli Nebilet?”

    “Vist küll…”

    “Teate, kuidas võtta?”

    “Tean, tean…”

    “Palun pange pangakaart siia, siia, palun…”

    “Mees käis mitu korda arstide vahet, midagi ei ole, midagi ei ole, aga pärast, lopsti käsi otsast!”

    “Miks otsast?”

    “Vähk noh.”

    “Fuck! Nii, võtke kaart välja, palun, aitäh!”

    Viivi naeratas.

    “Mida asja, vähk?! Ma ei tahagi enam arsti juurde minna!”

    “See oli erand, üks miljonist, sinuga ei juhtu midagi sellist!”

    “Aga kui mina olen ka erand?”

    “Sa ei saa olla, alles üks erand oli, järgmine tuleb üheksasaja üheksakümne üheksa tuhande pärast. See võtab metsikult aega. Eestlasi ei olegi nii palju, et saaks kaks erandit. Hiinas küll.”

    “Aitäh, et rääkisid…”

    “Teil retsept on?”

    “Ei.”

    “Siis võtke perearstilt retsept kõigepealt, siis tulge tagasi…”

    “Ära jama, Viivi, ma ei tahtnud sind ehmatada.”

    “Hoopis suitsu tahaks.”

    “Tahaks. Mäletad tookord? Luisa pistis kriiskama, medasutus, töö ajal!”

    Hirmus naljakas tundus. Maret turtsus nii, et tatt ninast väljas. Luisa tuli asja kontrollima. Ta oli kõigele lisaks sündinud kontrollifriik. Kui teda oleks geeniteadusega uuritud, oleks tal kindlasti avastatud kaasasündinud kontrollinähe. Viivi lehvitas talle.

    “Las kriiskab, mis mul enam.”

    “Sul võib veel hästi minna, ma hoian pöialt.”

    Maret kallistas teda.

     

    Kes on kunagi haiglas käinud, teab isegi, kuidas seal on. Või on keegi, kes pole käinud? Ta oleks hea meelega olnud see erand. Vanasti oli haigla hall. Hallide põrandate ja valgete seintega. Ta oli seal kunagi traumapunktis, nuttis, pea lõhki, ema oli vihane, mis sul arus oli, hüppad peaga vastu ahjunurka. Kuidas see üldse võimalik on? Oli noh. Hullemadki asjad on võimalikud, tuleb välja. Kui ema seda teaks! Nüüd oli koridor värviline. Roheline koridor, punane koridor, sinine koridor. Näiteks, kui sul oligi vähk, siis keerad punasesse, sa ei pea küsimagi, et hei, kuhu ma peaks siirduma, radioloogiasse tahan. Lähed punasesse. Hiinas on see õnnevärv. Loodetavasti on. Tõenäoliselt keerad sa sellesse koridori pikemaks ajaks, saad keemiat, juuksed kukuvad ära, sind sõidutatakse ratastoolis mööda koridore, sind kõõritatakse hirmuga, keegi ei taha su nahas olla, kõik ju loodavad, et mitte nemad. Alati sureb kusagil keegi teine. Aga nii sandisti ei pea minema. On vaheetapid. Näiteks tema uks oli ortopeedia, rohelises koridoris. Number sada üheksa. Loodetavasti oli see õnnelik number. Hiinas vähemasti üheksa on. Ta istus, paberid näpus, kabineti ukse taga. Uks käis kinni ja lahti, üks läks, teine tuli. Nägudest aru ei saa, kas neil läheb hästi või halvasti. Olid ka karkudega. Olid ilma. Uksest tuli tuttava näoga onkel, umbes seitsmekümnene, lonkas veidi, käis kepi najal. Tahtis juba minna, aga siis märkas toolil teda.

    “Viivi, kurat, sina!”

    “Mina… kurat!”

    “Sind ma ei lootnud küll siin näha, mis nii noor inimene arsti juures teeb?”

    See oli muidugi õpetaja Lokk. Õpetaja Lokk tundus juba kooli ajal vana. Seisis jo-le-mi koori ees, laupäeva hommikul kell kaheksa. Kõigil oli tookord siiber, laupäeva hommikul kell kaheksa, sest vanamehel oli selline komme!

    “Õpetaja, ma ei tundnud teid ära, te olete…”

    “Vana! Ära arvasid! Kurat, muidugi olen ma vana, vana nagu sikk…”

    Õpetaja Lokk köhis põhjalikult, siis istus Viivi kõrvale.

    “Ma istun veidi, kui sa lubad.”

    “Muidugi! Üksi on siin eriti nõme olla. Sakib täiega!”

    “Mida?!”

    “Sorry, ma omaette, niisama!”

    Viivi lõi käega. Vanainimestega pole ju mõtet.

    “Miks sa üldse oled?”

    “Õlg.”

    “Õlg? Õlg on tühi-tähi. Õla saab korda!”

    “Ma ei tea, juba pool aastat…”

    “Pool aastat on tühi-tähi, ma olen oma puusaga juba neli aastat järjekorras. Nüüd vist lõpuks tehakse ära. Ma loodan, et tehakse. See on mul juba teine puus.”

    Õpetaja Lokk jäi teda kuidagi imelikult vaatama. Pea poolviltu.

    “Tohib, ma katsun su õlga?”

    “Ikka tohib…”

    “Ma ei ole mõni selline, ära mõtle!”

    “Ma ei arvagi.”

    Õpetaja Lokk pani oma käe ta õlale. Nügis pöidla ja sõrmedega.

    “Ai!”

    “Sealt on valus, jah?”

    “Vist küll.”

    “Ma tunnen kätega ära. See on sul kusagil liigese sees. Sul on põletik sees. Raskelt on põletik sees.”

    Õpetaja Lokk ei võtnud kätt ära. Tal oli hea käsi. Tõepoolest suur, vana hea käsi, mis justkui kaotas valu ära. Viivi andestas talle peaaegu selle laupäevahommiku.

    “Kui sa koorijuhtimisse oleks jäänud, siis oleks sul õlg korras. Koorijuhtidel õlgadega jamasid ei ole.”

    Õpetaja Lokk köhis uuesti. Ta lõhnas suitsu järele, nagu vanasti lõhnati. Siis ei pannud seda tähele. Nüüd tundus see justkui mälestus. Mälestus suitsulõhnast. Kui kõik veel tõmbasid. Onu Arno. Ta oli eriline tüüp, Teises maailmasõjas leekkuuli õlga saanud. Mees tõmbas Leeki, kükitas ahju ees ning rääkis jutte. Talle meeldis rääkida. Ta kodu oli otsast otsani täis sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt” ja vana mööblit. Kõik see oli konisid täis ja lõhnas suitsu järele. Onu Arnole meeldis tohutult rääkida. Kui nad sünnipäevadel üksteist nägid, või jõulude ajal. Ilmselt ta luiskas osa juurde, sest inimesel ei saa nii palju lugusid olla. Või saab? Kui sa oled kaheksakümmend, siis on sul lugusid ülearu. Kõik nad on kusagilt lapsepõlvest. Algul sa elad neid lugusid ja siis jutustad. Näiteks väiksele Viivile, kes on alles viis, kes mängib Sipsikuga ja kardab jubedalt jõuluvana. Leekkuuli sai onu Arno Sinimägede all, see viis tal pool õlga ära. Arvatavasti luiskas ta leegi osas, kuul oli ehk siiski tavaline. Aga leekkuul oli ju teine asi, leekkuul sööstmas läbi öö üle kaevikute Arno õla poole. Kujutlege vaid seda pilti! Arno suri ära, kui ta naine suri. Aasta hiljem, üksindusse. Viivi ohkas.

    “Ära ohka, see on hea arst, see Kink. Ta on mul puusa ära vahetanud, põlve opereerinud, seljaga aidanud, ta saab kõigega hakkama. Ta võib su tervenisti uutest juppidest kokku panna, kui vanad kulund on.”

    “Ehk pole vaja?”

    “Sa oled nii noor! Muidugi pole vaja.”

    Seda oli rõõm kuulda. Õpetaja Lokk mudis Viivi õlga ja vahtis niisama ringi. Viivi vaatas kella.

    “Ütle, kui sulle ei meeldi, ma võtan käe ära.”

    “Ei-ei, ma tulin töölt tunniks ajaks, ülemus on meil selline, et… ma parem ei ütle.”

    “Miks sa ei hakanud koorijuhiks? Ah? Miks sa ei hakanud? Miks sa muusikakoolist ära läksid?”

    Ta ei teadnud ise ka.

    “Ma arvasin, et kui ma hakkan proviisoriks, siis…”

    “Sul ei oleks olnud ülemusi.”

    “Oh oleks ma aimanud!”

    “Sa oleks ise olnud boss, sul oleks olnud terve kooritäis alluvaid. Sinust oleks asja saanud! Ma kohe mõtlesin, kui sa esimesele kursusele tulid, mäletad, laupäeviti kell kaheksa, mäletad…”

    Õpetaja Lokk nügis teda omamehelikult. Viivi naeratas mõrult vastu.

    “Mäletan.”

    “Ma teadsin kohe, kui sind nägin. Pikk, sirge, musikaalne. Ma teadsin, et sellest tüdrukust tuleb! Milline energia!”

    “Energia!?”

    Ta ei suutnud naeru pidada. Inimesed pöördusid teda vaatama.

    “Vabandust, õpetaja Lokk.”

    “Jäta oma õpetaja Lokk, ütle lihtsalt Alo. Mis siin nii naljakat on?”

    “Ei, see energia. Ma lihtsalt ise ei mäleta. Tegelikult olen ma nii väsind!”

    Õpetaja Lokk ei uskunud vist teda. Vaatas talle tükk aega otsa. Võttis isegi käe õlalt ära.

    “Viivi, mis pada sa ajad?”

    “Aitäh, õpetaja, vabandust, aitäh, Alo, teil on head käed.”

    Uks läks lahti. Hõigati teda. Ta tõusis.

    “Ma lähen.”

    “See on hea arst, ära pabista.”

    Oleks tahtnud õpetaja Lokki kallistada, aga… hilja.

     

    Kabinet oli pisike, pisikese aknaga ja pime, sest aken oli vastu majaseina. Akna ees oli laud paberite ja arvutiga. Arst istus ühel pool, õde teisel pool, arsti vastas ninapidi arvutis.

    “Kohe, hetk läheb aega, istuge siia!”

    Ta istus arsti kõrvale. Arst oli umbes temavanune, neljakümnene, kõhn ja tõre. Kõhnad mehed näivad tõredad, sest nad ei söö. Nad pole lapsest saadik söönud. Ta oli ju ise samasugune. Lihtsalt ei tahtnud süüa. Kui ei söö, ongi tuju nigel. Sa oled oma isu nägu. Õde näis pisut vanem. Kuigi naiste puhul ei tea. Nad on lapsest saadik vanad. Huvitav, kas see arst valis ise endale õe või vastupidi? Kas nad käivad? Kui sa istud hommikust õhtuni kellegagi ninapidi koos, siis lõpeb see käimisega, varem või hiljem. Isegi kui mees tundub tõre, mis tähtsust sel on. Sa harjud temaga. Ja kui sa oled harjund, siis ta ei ole ei paks ega peenike, ei inetu ega ilus, ta on tema ise. Kõhnad mehed valivad paksemaid naisi miskipärast. Ise peaks seetõttu jälgima paksukesi ja lühemaid, enda vastandeid. Vastandid tõmbuvad, tähtis on üks selline leida!

    “Mul oli röntgen ka tehtud…”

    “Doktor just uurib seda!” nähvas õde.

    Arvutist paistis tema õlg, ümmargune jupp käeluud ja siis vist rangluu.

    “On sealt midagi näha?”

    “Doktor uurib seda!”

    Õde tahab ju meest kaitsta. Iga naispatsient on oht. Ärgu muretsegu, see pole tema tüüp. Liiga kõhn, liiga tõre. Arst avas lõpuks suu.

    “Vaadake, pildilt ei ole ju lihaseid näha…”

    “Ma tean, ma tean seda…”

    “Võtke palun särk maha.”

    Viivi võttis särgi seljast. Las vaatavad. Tal pole midagi varjata. Kahjuks ei ole midagi varjata…

    “Tõstke käsi üles! Kumb õlg teil oli?”

    “Vasak.”

    “Vasak käsi üles. Nii.”

    Arst seisis tema vastu ja vaatas teda nagu haiget asja, ülevalt alla, kiretult. Viivi hoidis kätt üleval.

    “Kas nüüd on valus?”

    “Natukene.”

    “Tõstke teine käsi ka.”

    Arst tegi ise kõik liigutused ette nagu õpetaja võimlemistunnis. Kui nad koolis üle kitse pidid hüppama, juhtus üks jama…

    “Teine käsi on rohkem lahti, mis?”

    “Vist küll.”

    Ta jäi kitse otsa kinni!

    “Teile teeb miski nalja?” nähvas õde. Ta oli ikka veel valvel. Bitch! Ärgu põdegu, temale pole seda tohtrit vaja.

    “Ei, mul tuli üks asi meelde.”

    “Liigutage nüüd nii…”

    Viivi liigutas kätt üles-alla.

    “Kas nüüd on valus? Siit?”

    “Ei, justkui tagantpoolt.”

    “Siit?”

    “Ma ei tea, ma ei saa praegu ise ka aru. Nii kui kabinetti sisse astusin, läks õlg paremaks, hirmust vist.”

    Arst naeratas. Õde tõmbas suu kriipsuks. Keeras talle ootamatult selja. Mis siis nüüd?

    “Võite riidesse panna,” ütles õde.

    Viivi pani riidesse. Arst mõtles, vahtis aknasse, puuris pilguga auku vastasmaja halli seina.

    “Teate, ma teile mingeid ravimeid küll ei hakka kirjutama.”

    “Aga…?”

    “Kuulake enne ära, mis doktor räägib.”

    “Ma saadan teid võimlema. Asi on selles, et teie vanuses on inimesel juba hulk väikseid rebendeid, nad on paratamatud nagu näiteks juuste hallinemine.”

    Ta üritas naeratada.

    “Aga midagi on ju õlal viga, ta valutab ju!”

    “Vaadake oma sünniaastat, Viivi!”

    Õde lehvitas talle kaugelt toimikuga, nagu tahaks ta vangi panna.

    “Mis mu sünniaastal viga on?”

    “Te olete vana!”

    Esimest korda see vana nõid naeratas! Käsn selline. Üle näo oli võidukas suur naeratus, kollased hambad välkusid nagu hundikoeral. Õde vaatas talle otsa ja siis arstile. Arst noogutas õele tunnustavalt. Õde liputas saba.

    “Mis teha, ma olen siin ka varsti samas seisus, ka mina saan ükskord…”

    “Vanaks?”

    “Jah!”

    Arst laiutas käsi nagu ajalooõpetaja. Ajalooõpetaja oli neil ainuke päriselt kiuslik siga. Nõukogude võim hakkas juba kokku kukkuma, too kiunus aina edasi, meie leninlik partei, meie leninlik partei. Kuigi ise oli salajoodik. Tal oli kombeks käsi laiutada ja rääkida ajaloolisest paratamatusest. Tema õlg, tuleb välja, on ajalooline paratamatus. Kuidas ta vihkas õdesid! Viivi proovis mitte uksega paugutada.

    “Head aega,” ütles ta ukse vahelt virila naeratusega. Siis sukeldus koridori lõputusse kurba saatusekaaslaste voolu, kellest arvatavasti temale ainukesena oli pandud diagnoos: vana! Muldvana, ravimatult vana. Ta tahtis ainult üht, visata üks korralik klõmakas tekiilat. Mitte üksi. Koos Maretiga ikka. Katsugu Luisa-bitch ainult midagi kobiseda. Meeleheitel naised on ettearvamatud.

     

    Ülejäänud osa tööpäevast, seda ei olnud enam palju, aga see kulges nii kehvas meeleolus, venis nagu jube. Mitte õla pärast, õlast polnud tal tegelikult sooja ega külma, muidugi valutas ja segas elu, aga ei midagi rohkemat. See segas elu, mida ju peaaegu enam ei olnudki. Üks jama teise otsa, ja nüüd siis veel vana. Fuck! Kui on üks noist hetkedest, siis tundub, et pole olnud päevagi hädadeta. Tema elu oli lõputu Murphy seadus. Kõik, mis sai halvasti minna, läks halvasti, kõik, mis oleks võinud minna veidigi paremini, läks ikka halvasti. Kes arvab, et head ja halvad päevad on miskitpidi tasakaalus? Kaks sammu ette, palun! Teist nii lolli pole olemas. Kaks sammu ette oli nende laulmisõpetaja meelisharjutus, äkki keset kooriproovi. Laul käis, kõik oli justkui kena, kui õpetajal läksid silmad põlema, ta katkestas loo, tormas koori poole ja karjatas. Kes lubas kõverate jalgadega tüdruku etteritta? Vaikus… kõik olid kohkunud. Ja keegi veel ei aimanud, kes see kõverate jalgadega oli. Siis sirutas nördinud dirigent näpu ette, otse tüdrukule näkku ja ütles, sina, kohe teise ritta, kes sind siia lubas ometi? Tüdruk, näost punane, kobis vaikselt kolmandasse ritta koori keskele, aga loomulikult jäi tema asemele tühi koht. Oli vaja kedagi, kel oleks sirged jalad ja kes oleks alt. Õpetaja silm jäi pidama Viivile. Viivi, tule esimesse ritta, palun. Hetkeks oli tal hea meel. Tal ei olnud kõverad jalad! Tõepoolest ei olnud, aga kui ta end kohale sättis, jäi õpetaja teda nõutult põrnitsema, silmadest allapoole, tema rindu… Ei, Viivi, sina ka ei sobi, sa laulad küll hästi, aga mine tagasi, ole hea. Ta tahtis maa alla vajuda. Teistele tegi nalja. On ju naljakas. Kui sind aetakse ära. Esimesest reast teise, teisest kolmandasse, lõpuks leiad sa end viimasest reast ja nii jääbki. Ükskord mingil klassipeol, kusagil maal, jäi ta ühe poisiga, kellel polnud viga midagi, küüni magama. Ja tunduski, nagu alati tundub, et nii, prints ongi leitud. Ta puikles moe pärast veidi vastu, aga samal hetkel, kui poiss käe ta pluusi vahelt sisse suutis pusida, tekkis vaikus. Siis nihutas ta kätt paar korda mõtlikult edasi-tagasi nagu eksinud metallidetektor, siis tõmbas käe ära. Mis juhtus? Ei midagi, ütles poiss. Poiss läks korraks suitsetama ja tagasi enam ei tulnud. Nõnda see romaan lõppes. Ta oli siis kuusteist vist. Kindlasti oli. Seitsmeteistkümnesena tundis ta esimest korda, et elu on kohe otsas. Kuueteistkümnesena polnud veel hullu. Kõik oli ju siiski ees.

    “Meil on aeg täis, me võime minna.”

    Ta ärkas. Ta oli samal ajal kogu aeg tööd edasi teinud, tšekke välja trükkinud, tablette otsinud, retsepte lugenud, ta ei teadnud sellest midagi.

    “Ära pane mind tähele,” ütles ta Maretile.

    “Kas midagi hullu?!”

    “Nii ja naa.”

    “Ära hakka, Viivi, ei ole ju midagi sellist…”

    “Mis sa mõtled sellise all?”

    “Midagi ei mõtle, aga lehest muudkui loed, et see on surnud ja teine on surnud, ja kõigil on vähk, see ajab fucking hirmu nahka. Kui sa tagasi tulid, sa olid sellise näoga, et Luisa ei julgenud suga rääkidagi. Luisa, mõtle! Ta õiendas siin, et sa oled linna peale hängima jäänud, aga ta ei öelnud sulle sõnagi… mis sul viga on, Viivi?”

    “Ma olen vana!”

    “Mis tähendab vana?”

    “Vana ja kõik!”

    “Nelikümmend üks? Me oleme ju ühevanused? Mis mõttes vana?”

    “Rohkem ta mul vigu ei leidnud. Tükk aega uuris röntgenipilti!”

    Maret püüdis mitte naerda, aga ikkagi hakkas.

    “Kui sa ei naera, ma teen välja!”

    Maret naeris edasi.

    “Kuulsid, ma tahan tekiilat, mina maksan…”

    Maret lõpetas naermise, pühkis näolt pisaraid.

    “Aga Tenerife? Me ei pidanud ju enne kõrtsi minema.”

    “Ma ei lähe sel aastal. Mul on tuju kadund. Täiesti kadunud, ma ei teagi, kas see enam tagasi tuleb või mille peale ta võiks tagasi tulla.”

    Maret võttis tal ümbert kinni.

    “Jäta nüüd, Viivi, kõik läheb veel hästi.”

    Maret oli hea. Kui teda poleks, siis ei teaks üldse, mis saab. Tükk aega tuli mõelda, millisesse baari. Hing kiskus erinevatesse. Või kõigisse. Selles mõttes oli ta täna justkui orjusest vabanenud. Kui vana, siis vana, tuleb juua.

    “Meil ei ole enam midagi häbeneda. Mul on arsti käest isegi paber.”

    Ta pani mantli selga. Tuju tõusis. Ja isegi ei valutanud. Räägitakse, et kui väike valu asendada suurema valuga, siis väiksem ununeb. Leiad endale aina suurema valu. Kuni leiad kõige suurema valu.

     

    Pika jagelemise peale leiti mõlemat poolt rahuldav, nagu poliitikas öeldakse, kõrts. Pool pubi, pool söögikoht, mille üks iirlane kunagi tegi, nüüd jätkas rumeenlane. Iirlane oli iseenesest tore. Tuli Eestisse, õppis keele ära, armus omasoolisse, omaenda ärijuhti, elas sellega õnnelikult, siis sai tal pubist villand, kolis Soome, seal hakkas tal külm, siis Tenerifele. Viivi kohtas teda eelmisel aastal Tenerifel ega uskunud oma silmi. Eestis oli ta olnud üsna tavaline iiri onuke, väikest kasvu, terane, kerge kitsehabemega. Tenerifel oli hoopis teine mees, naeratav, kuldkõrvarõngaga, endiselt armunud omasoolisse, aga see vist ei olnud enam see pubi ärijuht. Mis vahet seal oli, ta oli armunud, ükstapuha kellesse, ta oli päevitunud, tal oli pappi, ta oli õnnelik!

    “Mäletad Brianit?”

    “Muidugi mäletan,” ütles Maret. “Mitte liiga hästi, aga oli selline väike onu.”

    “Nüüd ma tean, milles asi on.”

    “Armastuses, tahad öelda?”

    “Armastuses ka, aga enne veel, kui asi armastuseni jõuab, peab veel midagi olema.”

    “Ei tea mis?”

    “Õnne peab olema.”

    Maret kehitas õlgu.

    “Vedama peab. Sa võid teha kõik asjad lapsest saadik õigesti, õpid viitele, oled hea laps, ei joo, ei suitseta, ei kepi, whatever, mõistad?”

    “Nagu sina?”

    “Kas kõlas nagu mina?”

    “Veidi.”

    “Okei, ma lihtsalt vaatasin seda Brianit seal Tenerifel, ta säras nagu päike, naeratas, tegi mulle isegi koksi välja, mäletad, vanasti ta tegi meile. Ta pole ju midagi erilist korda saatnud, teinud ühe pubi ja veidi muud äri, tal on kõik hästi läinud, sest tal on olnud õnne! Fucking õnne! Tal on oma peika, tal on kõik hästi…”

    “Nii… ja mis su point oli?”

    “Aga mul ei ole!”

    “Mul ka vist ei ole. Ma olen juba nelikümmend ja elu on selline poolik…”

    “Ilmaaegu ma tulin farmaatsiasse, ma oleksin pidanud konssi minema. Minust oleks saanud hea koorijuht. Aga ma tegin jälle valesti, ma mõtlesin, et farmaatsia on midagi asjalikku, aga vaata meid nüüd. Kaks õnnetut rohumüüjat.”

    “Mõnikord ma mõtlen, et me oleme nagu kusagilt õnnetute naiste filmist, joome veel ja siis hakkame nutma ja. Me oleme nagu kaks klišeed. Thelma ja Louise.”

    “Me olemegi klišeed. Me oleme Viivi ja Maret. Appi, kui õudselt see kõlab.”

    “Me oleme hardcore. Meie järgi saaks õnnetuse ulatust määrata. Õnne puudumist!”

    “Meist võiks ka filmi teha!”

    “Palju me juba joonud oleme?”

    “Ma ei tea.”

    Loomulikult nad ei teadnud, baaritüdruk käis kogu aeg lauda koristamas, aga kindel oli see, et nad olid alustanud kohe kahe tekiilaga, siis joonud vahelduseks mõned džinnikoksid, siis teinud veel tekiilat, praegu oli vahedžinn.

    “Mingi viies või kuues või?”

    Džinn toonikuga on lahe, justkui ei hakkagi pähe, aga tegelikult hakkab. Ütlevad kogemused. Aga kellele need siis meenuvad. Tekiilaga on umbes sama lugu.

    “Ma olen mitu korda nii joonud, et ei hakka pähe, aga lõpuks olen täiesti sassis. Aga hommikul!”

    “Ärme hommikutest räägime. Hommikud on alles homme.”

    Hihhii. Mõttehiiglased. Baar oli pooltühi. Teisipäev. Teisipäevane baar on mõttetu. Ainult nendesugused käivad, kes on saanud mõne halva uudise või kel pole kodu. Nad kõlbasid tegelikult mõlemasse lahtrisse väga hästi. Ta nägi silmanurgast ühte meest. Mõnes mõttes nagu rusikas silmaauku, veits tüse, kiilanev, heleda, veidi lokkis pea ja kuldsete prillidega. Noorest peast võis ta olla suisa ilus. Loll ka vist polnud.

    “Vaata,” ütles Maret, “Seymour Hoffman.”

    “Ma juba nägin.”

    “Üle viiekümne?”

    Ta kehitas õlgu.

    “Liiga tark.”

    “Mis tähendab liiga tark?”

    “See hakkab keerutama ja targutama, üleõppind, mees peab olema lihtsam. Mitte liiga, aga veidi lihtsam. See jääbki käsi pesema.”

    Mida ta siin nüüd targutab? Mis ta siis meestest teadis nii väga? Ta ohkas.

    “Mis sa ohkad?”

    “Mõnikord ma mõtlen, et ükstapuha. Pesku palju tahes. Kuigi asi polegi selles, mingis mehes. Mul lihtsalt ei vea. Pooled klassiõed, igavesed igerikud, on mehel ja lastega ja puha, kusjuures mehed on isegi täitsa asjalikud, ma ei saa aru, mille eest nemad? Mul ei ole midagi.”

    “Mehed kardavad ilusaid naisi.”

    “Mis mõttes?”

    “Kardavad jänni jääda. Inetutega on lihtne. Jääb inetuga jänni, pole sooja ega külma, tuleb järgmine inetu. Inetu ei lähe korda! Ilusaga on teine lugu. See teeb haiget!”

    “Mina ju ei ole ilus!”

    “Oled!”

    “Ah ära!”

    “Fuck me! Ta vaatas siiapoole! Sinu perset!”

    Viivi ei suutnud end pidada ja vaatas korraks nurgalauda, kus tüüp istus. Too jõllitas tõepoolest kuhugi, kus võis olla tema perse, nagu Maret ütles.

    “Vahibki.”

    “Järsku tal on naine kuskil ära?”

    “Täienduskursustel?”

    Maret vehkis baariplikale käega ja huilgas nagu vahimadrus.

    “Kaks tekiilat ja kaks džinni toonikuga, palun!”

    Ta võttis koti ja läks WC-sse. Vetsu uks jäi nii, et ta pidi mehest mööda minema. Kui ta lauast möödus, siis mees vahtis teda silmanurgast. Kindla peale vahtis. Ta ise püüdis olla võimalikult ükskõikne. Ükskõiksus on edu pant. Vetsus ta muud ei teinud, kui mukkis end peegli ees. Nagu idioot! Õnneks oli ta üksi, värvis huuled üle, kohendas nii, et oleks võimalikest parim. Ei tea, kas ta oli purjus ka. Ah, pohhui. Ta läks vetsust välja, aga tuli kohe tagasi ja pissis ka. Kui ta lauda jõudis, istus too tüüp nende juures.

    “Ma kutsusin Peetri meile, ta oli üksi ja meie olime üksi ja, miks ka mitte.”

    Nojah. Tõepoolest. Peeter sirutas käe. Naeratas. Hambad olid enam-vähem. Ei teagi, miks ta neid vahtis.

    “Viivi, mina olen Viivi.”

    Hea, et ta niksu ei teinud. Fuck!

    “Ma toon endale ühe õlle, kas teile ka?”

    Ta oli normaalselt viisakas.

    “Me joome tekiilat, aga me ostame ise,” ütles tema.

    Maret tegi talle grimassi. Peeter läks leti äärde tellima.

    “Miks sa tal tuua ei lasknud?”

    “See on auküsimus!”

    “Jäta nüüd! Auküsimus. Sa oled täis!”

    Nad mõlemad olid, kippusid itsitama. See Peeter oli normaalne ja ta justkui meeldis sellele Peetrile. Järsku oligi see õige. Rääkis vaikselt. Ta oli maaülikoolist. Oo! Või oo? Kas see oli hea või halb?

    “Miks sul siis veel naist ei ole, Peeter?”

    Maret tegi tema eest uurimistööd. Kui hoolitsev sõber.

    “See on pikk jutt. Mul oli.”

    Peeter tellis uued joogid. Ikka džinn ja tekiila ja kuigi tunne oli üha kainem, siis objektiivselt võttes esines koordinatsioonihäireid. Küünarnukk libises laualt ära, pilt oli veidi fookusest väljas ja nii edasi. Aga mis sellest. Neil oli see Peeter, kellest esialgu polnud midagi teada. Kusagilt ülikoolist.

    “Hei, kuule, palun veel ühed joogid. Topeltdžinn ja tekiila ja ikka needsamad!”

    “Meil on juba!”

    “Ma võtsin Peetrile ka.”

    Selles mõttes on teisipäevane baar muidugi hea, et kui midagi küsid, kohe saad. Baar seisab sinu järel järjekorras, mitte nagu reedeti, kui sa ise pead seisma. Joogid ilmusid silmapilk lauale.

    “Ma joon põhiliselt õlut,” ütles Peeter.

    Nad jootsid talle peaaegu väevõimuga tekiila sisse. Ja kohe ühe veel. See mõjus. Peeter ei puigelnud enam vastu. Jõi nii tekiilat kui õlut. Ta tundus heasüdamlik. See võis muidugi petlik olla. Kuidas saab nii olla, et teisipäevaöösel jalutab sulle täiesti okei mees sülle, kes ei ole pede ega pervert, kel pole enam isegi naist, või see on pikem jutt, kõik on ju kuidagi liiga hästi. Peeter läks vetsu.

    “Täitsa normaalne tüüp,” ütles Maret. “Võta endale.”

    “Kuidas ma ta endale võtan, võta ise endale!”

    “Mida sa eputad, mul on ju, sa tead küll, mul on pool, aga olemas, võta endale! Ta tahab sind!”

    “Järsku on mingi väärakas, kuidas see on võimalik, et keset nädalat jalutab sulle vastu keegi, ma ei usu, tal peab midagi viga olema!”

    “Võta endale, saad teada!”

    Peeter tuli vetsust tagasi. Kõigepealt läks baari ja tellis neile kokteilid ja tekiilad. Kui ta pukki istus, oleks äärepealt kukkunud, Maret ja Viivi püüdsid ta kinni.

    “Peeter, sa kukud ümber!”

    Peeter naeris. Ta naeris esimest korda, häbelikult, üldse mitte perverdi moodi.

    “Mis alal sa ülikoolis oled?”

    “Kalad…” kähistas Peeter. “Ma joon tavaliselt ainult õlut, tekiilaga ma võin täis jääda.”

    “Seda sa juba ütlesid.”

    Ta häbenes. Ta oli näost punane nagu koolipoiss.

    “See on hea märk,” sosistas Maret. “Nii, võtame!”

    Maret tantsis esimesena. Et Peetrit soojaks saada. Siis andis talle üle. Siis nad tantsisid koos. Siis nad tantsisid igaüks eraldi. Siis tehti veel ühed joogid. Siis tantsisid tema ja Peeter, siis veel kord tema ja Peeter ja siis palus Peeter teda veel kord tantsima. Maret käis suitsetamas. Siis käisid nad Maretiga koos suitsetamas ja kihistasid nagu segased. Nad tulid tagasi. Peeter istus, nagu nad ta jätnud olid, ja kuulas vist muusikat. Mingi Bryan Adams. Baaril hakkas neist villand ka saama. Esialgu keegi ütlema ei tulnud. Peeter rohkem rääkima ka ei hakanud, kuid naeratas üha enam. Ta oli naljakas mees, päris naljakas vaikne tüüp, mitte just macho. Lõpuks tehti neile arve. Selle eest oleks juba enam-vähem saanud Tenerifele minna. Ta ulatas õige väikse kahetsustundega, aga tegelikult sitta kah, oma kaardi. Samal ajal piidles heledapäist väikse kõhuga, aga üldiselt heatujulist Peetrit. Ta üritas end veenda, et mees oli seda arvet väärt.

    “Ei tea ju, kui pole proovinud,” ütles Maret.

    Ikka polnud veel pähe hakanud! Või siiski, veidi oli. Kui peaaegu rahast tühi kaart talle tagasi anti, pudenes see sõrmede vahelt täiesti kogemata põrandale ja nad kõik kolmekesi ukerdasid tubli mitu minutit maas, enne kui selle üles leidsid.

    Nende kohale üles ilmus see tüdruk, kes jooke tassis, hõljus nagu kuri droon ega püüdnudki enam lahket nägu teha.

    “Me hakkame nüüd sulgema ka!”

     

    Järgmine stseen toimus juba õues. Miskipärast ilma Maretita. Ta ei olnud kindel, kas ta ise ronis Peetrile kaenla alla, või miks ta oleks pidanud seda tegema, või siis Peeter oskas ta kuidagi endale kaenlasse haarata. Igatahes oli öö. Linnas oli öö. Teisipäevaöö või kolmapäevahommik, kuidas seda nimetada, kulges vaikselt hommikusse. Tibutas. Siis tuli pink, mingi ausamba kõrval, pimedas ei näinud täpselt, millise, ausambaid oli ju kuhjaga, aga sellel olid relvad. Kas ta ise suudles Peetrit või nad mõlemad? Pole aimugi. Tundus, et nad olid seal pingil juba tükk aega susserdanud, Peetri käsi oli juba enam-vähem liikuma hakanud, kui külm hakkas. Või kust tal tuli üldse selline mõte, et ta järsku ütles.

    “Kuule, lähme minu poole, siin on ka kuidagi imelik. See relvadega kuju ja…”

    Peeter vastu ei rääkinud. Kohe tõusis ja juba nad läksid takso poole. Kümme minutit ja kodu. Oli nüüd seda vaja. Telefon helises. Ta vaatas telefoni, aga telefon oli hägune. Peeter ootas, et ta räägiks.

    “Ma ei hakka võtma, see on niikuinii Maret.”

    “Okei,” ütles Peeter ja siis krooksatas otsa. Pani käe viisakalt suu ette. Õllemullid kippusid vist väljuma.

    “Vabandust.”

    “Lähme üles.”

    “Okei.”

    Okei-okei, kas talt midagi muud ka tuleb. Ta komistas esimesele trepiastmele, Peeter püüdis teda päästa, aga kukkus ka ise. Nad vedelesid trepil, suudlesid, Peetri käsi nihkus nagu iseenesest talle peaaegu et püksi…

    “Oota, oota, trepikoda ju.”

    Ta tõusis püsti, Peeter jäi lamama.

    “Tule nüüd, lähme!”

    Peeter ei saanud püsti. Ta võttis Peetri käe ja tõmbas ta püsti.

    “Ma ei ei joo tavaliselt,” pomises Peeter.

    “Mina ka.”

    Kumbki ei uskunud, mis teine räägib. See on tavaline. Üks on võõras ja teine on võõras. Kust sa tead uskuda. Ma ei joo tavaliselt ja siis kõmdi! pilt kadund. Ta tõepoolest ei joonud tavaliselt. Ainult mõnel korral. Ükskord, kui nad käisid kuskil klassiga. Aga see ei loe, sest siis jõid kõik, hiljem ülikoolis muidugi ka, aga tookord oli päris hull. Nad ostsid poistega koos viina ja rummi ja jõid bussis tagapingis. Õpetaja istus ees juhi kõrval ja näris küüsi, ei julgenud taha vaatama tulla ka, ta oli noor, koolis alles teist aastat. Liiga kena inimene kooli jaoks lihtsalt. Nad istusid kambaga taga ja jõid viina nagu limpsi, siis rummi otsa. Rohkem ei tea ta midagi. Keegi poistest otsis paberit, et okset koristada. Hommikul oli ta kodus. Oksehais oli õudne. Ema ei rääkinud temaga mitu päeva. Niipalju siis tüdrukutest, kes ei joo. Huvitav, miks talle see meelde tuli? Ta ei ole ju ometi täis? Võti ei tahtnud sobida. Neljandal katsel sai ta lukule siiski pihta. Neli on ka õnnelik number, võib-olla mitte just sama hea kui üheksa, aga talle tundus, et talle sobib just neli rohkem. Peeter riputas jope nakki, vaatas ringi.

    “Voodi on seal, tule siia.”

    Ta maandus Peetriga voodisse, riideid ei jõudnud ära võtta. Nad suudlesid, ta sai endal särgi seljast, oligi hea, et oli pime, Peeter haises õlle järele, õnneks ta ei näinud teda. Ta ei mäletanudki enam Peetri nägu. Mehe pealael juukseid ei olnud, tänavalamp peegeldas sellele läbi kardinate valgust. Ta sai Peetri püksirihma lahti, pistis käe sisse, otsis… üsna lootusetu seis.

    “Ma olen vist liiga täis…”

    “Oota, ma…”

    Ükstapuha, mis tal ka plaanis oli ette võtta, järgmisel hetkel mees magas. Kunagi, jälle kooliajal, mis kooliajal, lausa tutipeol, sattus ta juba hommikupoole, vist ka nelja ajal, ühe poisiga teki alla, nagu ikka satutakse. Ja too ronis talle selga ja samal hetkel läks poisil lahti. Vulks ja valmis. Ta ei saanud tükk aega aru, mis toimus, üritas mudida, aga poiss tõmbus häbelikult ära ja seletas, et ta ei saa, tal tuli ära. Ja mis siis? Tee uuesti! Poiss ei üritanudki. Ja nüüd, kakskümmend aastat hiljem, jälle kell neli ja sama seis, võõras mees, kes küll tavaliselt ei joonud, magas ta voodis. Väljas oli esialgu veel pime. Ta heitis selili, katsus aru saada, mis toimub. Siis tundis, kuidas see kõhus algas, kuidas tulvas mööda kõri üles, ta jõudis käe suu ette panna. Ta komberdas vannituppa, heitis põlvili, pistis pea potti ja oksendas. Tundus, et kogu sisikond läheb takkaotsa. Mingil hetkel okse lõppes. Ta pühkis silmadest vett, pesi nägu kraanikausis, kustutas tule ja komberdas voodisse tagasi. Hingas kergendatult. Hetk hiljem kordus kõik uuesti. Ta jooksis peldikusse ja oksendas. Järgmine kord tuli veel enne, kui ta voodisse jõudis. Ta jäi igaks juhuks vetsu ja ootas nii kaua, lõug poti serval, nagu koer ootab, kui ta midagi väga igatseb, kuni sisikond tundus täiesti tühi. Ainult kollast vahtu tuli suust, fuck… oli seda kõike nüüd vaja. Ta roomas voodisse. Kustus.

     

    Käsi silitas vaikselt ta pead. Peaaegu ei puudutanudki. Nagu oleks ta kass. Miks ei võiks olla kass? Sõrmed riivasid kõrva, libisesid kaelale, mööda kaela alla… Peaaegu ei puudutanudki… heliseb, vist jälle heliseb… Ta sirutas käe välja, võttis telefoni, tegi ühe silma lahti, teise jättis igaks juhuks kinni, et saaks edasi magada. Kell oli pool kaheksa, kurat! Äratus kinni, klõps. Kaks minutit võib veel lamada, lakke vahtida. Sõrmed olid veel viimaseid sekundeid ta juustes, aga siis hajusid tagasi unne. Äratus. Ta avas silmad, pani kohe jälle kinni. Võib-olla ärkamine esimesel katsel ebaõnnestus? Silme ees oli karvane rind. Ta vaatas ettevaatlikult veidi ülespoole, lõug, siis nägu ise. Mees? Miks mees?! Ta hüppas kohkunult istukile. Suus oli äka maitse, voodi ees vedelesid riided läbisegi, mehe riided, tema riided, kuldsed prillid, mis toimub? Mis mõttes mingi mees, mingi Peeter? Hakkas meelde tulema. Telefon! Kus on telefon? Ta ajas end vaikselt püsti, my god, ta oli vist veel purjus, täna oli ju, mis täna oli, vist kolmapäev. Ta jääb hiljaks niikuinii, ta ei teadnud, mis teha. Ta leidis telefoni ja läks kööki. Maret, Maret, Maret, palun… vahel harva on jube tahtmine, et jumal oleks olemas. Või siis poleks.

    “Viivi, sina?”

    “Mina, mina, mis juhtus eile?”

    “Sa läksid arsti juurde!”

    “Ja siis?”

    “Edasi räägi ise!”

    “Mida ma räägin?”

    “Andsid kätte või?”

    “Mis kätte? Ta jäi magama, magab praegu, mis ma teen nüüd?”

    Ei tea, mis tal viga hakkas, närvid olid jube läbi vist. Ta hakkas telefoni otsas nutma.

    “Viivi, Viivi…”

    Ta nuuksus, ei saanud rääkida, lõpuks luristas vastuseks.

    “Jah…”

    “Ära nuta, kõik on ju hästi.”

    “Mis mõttes hästi, ma jään hiljaks, ma lähen ajan ta minema, ma ei tea ainult, kuidas seda teha, ütle Luisale, et ma jään hiljaks…”

    “Ära aja!”

    Pikk mõttepaus.

    “Mis?”

    “Võta vaba päev! Ära aja üles, Viivi, pea kinni…”

    Ta pidaski kinni. Ta ei saanud aru, kas ta oli seda ise endale öelnud või oli see siiski Maret. Suurt vahet polnud. Ta isegi naeratas natuke, nutu kõrvalt.

    “Okei, ei aja üles… ja siis?”

    “Siis näeb, mis saab!”

    “Ta ütles, et ta tavaliselt ei joo.”

    Ta sosistas.

    “Tal ei tulnud midagi välja!”

    “No näed, oota ära! Anna inimesele võimalus!”

    “Sa mõtled mind või teda?”

    Maret ei vastanud.

    “Okei.”

    “Okei?”

    “Okei!”

    Ta pani telefoni kinni ja mõtles. Võttis end kokku ja mõtles kaine peaga, õigemini nii kaine peaga, kui tal parajasti oli. Läks vannituppa ja pesi hambaid. Need ei saa iial puhtaks, pärast sellist… Veidi aitas, aga mitte eriti. Siis kebis duši alla. Siis kuivatas. Peeglisse ei vaadanud. Ta ju teab, mis sealt vastu vaatab. Pohmellis mõrd. Pesi veel kord hambaid. Siis hiilis magamistuppa. Mees oli veidi liigutanud. Käe põse alla pannud. Tekk oli pealt ära libisenud. Tal olid sokid jalas, aga pükse ei olnud. Millal ta need jalast sai? See rippus. Ta pööras pilgu ära, vaatas siis korra vilksamisi. Lihtsalt huvi pärast. Vist täiesti tavaline. Mitte midagi hullu. Mitte midagi erilist. Kui ta tõepoolest ei jooks…

    Ta läks kööki, pani kohvi, ootas. Siis helistas uuesti Maretile.

    “Ma ütlesin Luisale, et sa oled gripis. Ta enam-vähem uskus. Sa pole ju kordagi puudunud ka.”

    “Loll olen olnud, kuule, ma tahtsin küsida, et mis ma teen. Ma pole kuidagi harjunud. Mis ma teen taga? Mis sa teed, kui Ain…?”

    “Midagi erilist. Mune keedan ja. Vaata ise.”

    “Hea küll, ma vaatan ise.”

    “Helista pärast…”

    Ta pani juba toru ära. Vaatas külmkappi. Oli kolm muna, õnneks, sinki oli ka. Ta pani vee keema, kohv tilkus. Väga hull enam ei olnudki. Ta vahtis aknast välja. Aken oli veel udune, kuigi vihm hakkas lõppema. Vanasti joonistas ta udusele aknale näpuga igasugu asju. Nalja pärast. Näiteks joonistas südame ja noole läbi. See oli vanasti. Ta joonistas aknale südame ja noole läbi. Ei tea, mitu kuradi minutit ta tahab… appi, ta ei tunnegi teda! Täiesti napakas, kuhu võib nii jõuda. Ta pani kõik kandikule. Munad, või, singid, kohvi, mida veel? Soola, pipart, mida veel, ei tea, miks ta nii ähmis oli, mida kuradit mehed üldse tahavad?! Ükstapuha mis nad tahavad, tema poolt oli kõik valmis. Munad, sink, kohv, piim, koor, või ja kõik muu ka veel. Kõik! Jäi üle vaid käsi välja sirutada ja tahta. Kui lihtne. Miks seda siis ei juhtu? Tavaliselt ju ei juhtu. Ta läks magamistuppa, vaatas meest. Magas nagu laps, põlved kronksus. Ta tõmbas mehele teki peale, heitis mehe kõrvale ja ootas. Kange tahtmine oli end vastu meest suruda, vastu sooja meest. Oli kaks võimalust. Ta kas ärkab ja läheb kohe ja Viivi ei saa iial teada, milliseid mune ta oleks tahtnud, või ta ärkab ja… ta ei teadnudki, kumba ta rohkem kartis. Igatahes ta räägib pärast kõik Maretile ära, ükstapuha mis. Mees avas aeglaselt silmad. Tal olid hallid silmad…

     

  • Surm jäämägede vahel

    Mehis Heinsaar

    Conchita Suarez oli tulnud Tšiilist Tartusse eesti keelt ja ajalugu õppima. Tema sattumine siia polnud mitte päris juhuslik. Nimelt oli ta vanaisa sunnitud 1944. aastal poisikesena koos vanematega Eestist Saksamaale ja sealt omakorda Lõuna-Ameerikasse põgenema, mis tähendas seda, et Conchitas oli veerandi jagu ka eesti verd. Nüüdseks oli ta Eestis viibinud juba üle kahe aasta. Olles omandanud üllatavalt kiiresti siinse keele, mis andis tunnistust tema ilmsest keelteandest, otsinud üles oma kauged sugulased ja saanud sõpradeks paljude toredate eakaaslastega, jõudis Conchita viimaks otsaga Hiiumaale. Talle tehti nimelt pakkumine töötada paar suvekuud Kassaril asuvas ajaloomuuseumis.

    Conchitale hakkas kohe meeldima see tuuline saar. Kerge imestusega täheldas ta, et hiidlased on mandrieestlastega võrreldes üks täiesti isesorti rahvas, ja seda mitte ainult loomu poolest. Nad meenutasid talle välimuselt paljuski hispaanlasi, samas kui nende mõtted ning silmade sinine värv olid põhjamaalaste omad. Hiidlased rääkisid väga imelikku juttu ja nende huumorist sai Conchita veelgi vähem aru, ometi meeldisid talle sealsed inimesed. Teistest suuremat huvi äratas temas üks põline kassarlane, nimega Aale Häggblom. See oli kergelt kiilanema kalduv heledate krässus juuste, suure nina ja taevassiniste silmadega hiiglakasvu mees. Aalet nägi Conchita iga päev, kuna too vastutas muuseumi tehnilise korrashoiu eest, kandes hoolt kõige eest elektrist kuni topiste parandamiseni välja.

    Temperamentsele ja väikest kasvu Conchitale tegi see liiga suur ja liiga aeglase mõtlemisega mees kangesti nalja. Ta vaatas salamisi, kuis Aale vaikselt vandudes kõrgel lae all asuvaid juhtmeid parandas, hunditopiselt ja nugistelt tolmu pühkis, luuaga ümber kollase maja teed udjas, omaette aina midagi ümisedes. Viimaks aga kasvas sellest vargsi ja muigamisi kõrvaltvaatamisest Conchita suureks kohkumuseks välja midagi muud – midagi, mida ta ka kõige hullemas unenäos poleks osanud ette näha.

    Nimelt lõi ühel soojal ja tuulevaiksel ööl tüdrukusse nagu välk selgest taevast talumatult õnnelik tunne, ja see tunne oli suunatud – oo õelaid jumalaid! – just Aale Häggblomi, tolle neljakümneaastase vanamehe vastu.

    Alguses ei saanud Conchita arugi, milles asi on. Ta ärkas keset ööd üles, karjatus kurgus kinni. Ta kraadis ennast, sättides pea alla patju küll nii ja küll teisiti, kuhjas enda lõõmavale ihule veelgi rohkem tekke peale, arvates süü seisvat külmetuses, kuid miski ei aidanud. Alles järgmisel päeval taipas tüdruk jahmunult, et on armunud Aalesse endasse. Õudne hakkas Conchital selle peale mõeldes! Põrguks muutus vaese tšiilitari elu! Kui veel paar päeva tagasi oli too veider vanapoiss talle vaid nalja teinud, siis nüüd nägi ta temas korraga mingit müütilist hiidu, kelle pilgus ja kohmakas kujus peitus kummastav vägi. Aukartlikult ja huultevärinal silmitses ta teda eemalt. Kui aga Aale Häggblom oma tõrrepõhjase häälega temalt midagi küsima tuli, jooksis Conchita, suutmata talle midagi vastata, välja elupuude taha nutma. Vaene tüdruk…

    Conchita armumine – see oli nagu äkiline mussoonvihm, kiredeemonite põimumine ümber ta niuete ja haprate käsivarte, väikeste rindade ja kaela – see oli tuhandete lindude hommikune kisendamine ta peas ja südames, kuum vihm, mis sadas otse ta hinge ning üska, sundides teda kahe käega haarama kõhust, nagu oleks tal kuupuhastus – see oli leitsakuline, pime ja õudne metsaalune maa, kus hiilivad ringi jaaguarid, linnutapikud ja mürgised maod. Kõik see pani tüdruku kohkuma iseenese ees. Ta ei suutnud enam ei kodus püsida ega põgeneda.

    Justkui vaimust vaevatu kõndis Conchita nüüd öösiti ümber Aale Häggblomi mereäärse maja, istus kuni koiduni ta akende all ja nuttis, kuulates samal ajal vihaselt Aale rahulikku norskamist, mis tüdruku viimaks nõnda marru ajas, et ta jalaga vastu vanamehe majaseina hakkas taguma.

    “Chancho de mierda! Es la cosa más estúpida que jamás me ha pasado!” ulgus ta kurbuses ja raevus.

    Möödus nädal ja midagi polnud muutunud.  Ühel juulikuu hommikul ilmus Aale Häggblom muuseumisse varem kui muidu, kuid nagu kiuste ei hakanud ta mitte tööle, vaid tuli Conchita juurde teab mis tühjast-tähjast juttu ajama. Korraga, poole vestluse pealt, ilma igasuguse põhjuse ja ettehoiatuseta, tüdruk karjatas. See oli sama karjatus, mis talle armumise ööl kurku kinni oli jäänud. Kisendus tungis ta rinnust kiljuva pistrikuna välja ja kui tüdruk oma käed suu peale surus, oli juba hilja. Aale hämmeldunud pilgu all vajus ta mehe jalge ette maha, tönnides seal nagu väike laps. Segadusse sattunud hiiglane ei osanud muud teha kui vaid kohmetult neiu pead silitada.

    “Valutab sul kuskilt, kutsun sulle äkki arsti või?” küsis ta murelikul häälel, mispeale too veelgi suurema häälega ulguma pistis.

    “Nooooooo!” karjus Conchita läbi pisarate. “Eres un disecado, viejo y apolillado como ese tonto lobo allí en el rincón. No entiendes nada, nunca entiendes nada!”

    Ja täis viha enda vastu, et ta nii lollisti ära armuda võis, hakkas ta oma väikeste pruunide rusikatega Aalet taguma, nagu jaksas. Mees püüdis end kaitsta, haarates kohmakalt Conchita ümbert kinni ning tõstes ta üles leti peale istuma, et siis külma vett minna tooma, kuid too ei lasknud temast enam lahti. Mingi tüdrukust kümme korda suurem jõud sundis teda suruma oma huuled vastu ilusa vanapoisi habetunud nägu, vastu tema päikesest põlenud nina ja huuli, ning Aale, juhtunust äärmiselt hämmeldunud, lasi sel endaga sündida. Kesk suverahu, tolmunud topiseid ja vanu kaarte tundis muidu nii rahulik hiid, kuis aastaid varjusurmas püsinud jahimees nüüd temagi ihus ärkab ja pead tõstab… kummaline, metsik läige ilmus korraga ta silmadesse. Justkui rahulik paisjärv, mis end tammi tagant korraga lahti murrab, haaras ta tüdruku äkilise hooga sülle, viies ta hiiglase sammudega ära tagumisse saali, sinna, kus seinal olid kaardid Hiiumaa tekkimisest kümme tuhat aastat tagasi ning klaaside all kivimid siluri ja devoni ajast. Conchita, kes rippus tal kramplikult kaelas, lasi sel kõigel südame pekseldes sündida.

    Sinnasamasse ärakulunud tammeparketile kukkudes ning kohmakalt ja saamatult üksteise seljast riideid ära rebides tungisid nad mahasurutud karjatusega teineteisesse, tundes, kuis kuum ja õnnestav ookeanilaine üle nende kehade valgub ning tõustes ja vajudes neid kaugele avamerele kannab. Kui nauding juba lämmatama kippus, vajutas tüdruk oma teravad valged hambad hiiglase õlga, jättes sinna neli veritsevat jälge, mispeale Aale röögatas, kuid see ei meenutanud valukarjet, ei, see oli pigem mingi üksildase ürgse olendi hääl, kes kesk vihmaseid soid ning hiidosjade padrikuid ringi uidates on leidnud üle hulga aja teise omasuguse… See oli pöörane iha ja tung üksteisesse sulada, teineteisesse kaduda, õnnelikeks algosakesteks lahustuda, nõnda et see ainumas hollandlastest abielupaar, kes sel hommikul sinna muuseumi eksiski, pages tapmisele sarnaseid hääli kuuldes sealt ummisjalu tagasi autosse – neil polnud mitte mingisugust soovi sekkuda teise riigi siseasjadesse. Armastajad olid aga vahepeal tippu jõudnud, vajudes üksteise embuses põrandale maha, mööda sääri alla voolamas kuuma vee ja heleda seemne ojad, nägudel joovastund roidumus.

     

    Conchita ja Aale ei lahkunud enam hetkekski teineteisest. Nad veetsid koos kõik järgmised ööd ning õnnestavad, palavad päevad, ja tähti langes neil augustikuu öödel taevast sedavõrd palju, et mõlemal lõppesid viimaks soovid, mida elult veel nõuda või tahta. Nad jalutasid kaelakuti kadakatevahelistel väikestel radadel, mis mööda Kassarit laiali hargnedes kõikjale ja eikuhugi viisid, jooksid tirbi tippu, kus lained kahelt poolt vastu nende jalgu pekslesid, ega hoolinud vähimatki sellest, mida kohalikud ja muud ümberkaudsed neist taga rääkisid.

    Nii oleks see kõik võinud jätkuda igavesti, kui mitte väike tšiilitar kuu aega hiljem eneses kummalist muutust poleks tundnud. Ausalt öelda üllatas see teda samavõrd, nagu teda oli üllatanud armumine. Tüdruk tundis nimelt, kuis see temast kümme korda tugevam vägi, mis teda nii ootamatult hiiu külge köitnud oli, temast jälle korraga lahti laseb – ja seda üheainsama ööpäeva jooksul, ilma luba küsimata! Nagu polekski see tema, kelles kõik need muutused aset leiavad, vaid keegi teine, kellega ta juhtumisi ühte ihu ja hinge jagab. See heidutas tüdrukut.

    Conchita Suarez vaatas oma hingepeeglisse, küsides kolmesilmselt näolt, kes talle sealt vastu vaatas: “Ütle mulle, mida ma siis tema vastu õieti tunnen või tundsin? Mis see oli? Ja mida ma valesti tegin?” Aga peegelpilt ei vastanud talle, ainult naeratas vaikselt ja pilgutas silma.

    Aale muidugi tajus Conchita muutunud olekut, tema eemaletõmbumist ja seda, et tüdruk end ta embuses enam loomulikult ja vabalt ei tunne. See muutis mehe jõuetuks. Ta seisis tüdruku ees, jõllitades teda kiindunud, rumala koera pilgul. Ta tassis tüdrukule nii hommikul, päeval kui õhtul kadakanõmmedelt lilli kokku: härgheintest, odrast, rukkililledest ja lillherneist kokkuseatud kimpe, mida sai lõpuks nii palju, et neid enam kuhugi panna polnud. Lõpuks, oskamata oma kiindumust muul moel väljendada, istus ta lihtsalt tüdruku ette maha, pigistades ta kuldpruunid jalad nii tugevasti vastu oma pead, et neil mõlemal valus hakkas. Tšiilitar vaatas enese jalge ees istuvat hiiglast, kes vahtis teda nagu mingit jumalannat, ning teda tegi nukraks teadmine, et ta ei tunne selle toreda mehe vastu enam midagi. Vähe sellest, koguni naeruväärne ja igav tundus see hiidlane talle nüüd… nagu see saargi. Jah, ta oli väsinud olemast sel kitsi loodusega saarel, oli väsinud tervest Eestist.

    Conchita tundis korraga väga teravalt, et on sellelt maalt ja neilt inimestelt saanud kõik, mida oli oodanud ja enamgi veel, ning tahtis nüüd tagasi koju. Ta tundis igatsust oma ema ja isa, vendade ja sõprade, mäetipus asuva valge kodukiriku ning kõikemõistva vana ja nukra pihiisa järele. Ookeani järele, mille müha teiselt poolt mägesid läänetuulega kuulda oli, vihmade ja metsade järele, mille hääled ja lõhn talle hoopis armsamad olid kui siin. Ta tahtis koju… Ja kergeid südametunnistuspiinu tundes, kuid meelekindlalt vabastas ta end hiiu kohmakast haardest, vabandades, et on juba hilja ning ta peab minema magama.

    Kolm päeva hiljem lahkus Conchita Suarez saarelt. Oli päikseline ja soe pärastlõuna ning Aale sõidutas ta autoga Heltermaa randa. Sadamakail puhus tuul mitmest suunast, keerutades üles tolmu ja esimesi kollaseid kaselehti. Enne praami peale minekut embasid nad viimast korda. Conchita naeratas mehele, äkilist meeleliigutust tundes haaras ta hiiu peast kinni ja suudles teda korraks tugevasti ja kuumalt huultele, joostes seejärel tagasi vaatamata laevale.

    Aale vaatas liikumatult seistes, kuidas praam sadamast eemaldub. Ta seisis veel ka tund aega hiljem sealsamas, seisis seni, kuni tillukeseks täpiks kahanev laev piimjasse valgusse sulas. Ning alles siis, kui midagi polnud enam näha, tundis mees, kuidas temas tärkab tõeline ja puhas armastus selle noore inimese vastu, kes oli tulnud siia kusagilt väga kaugelt ja kes on siit nüüd igaveseks läinud.

     

    Sellest päevast peale hakkas Aale Häggblom eneses kandma armastuse tõelist, deemonlikku valu. Valu, mida on raske kanda isegi siis, kui armastajaid on kaks ja nad mõlemad üksteise embusesse keerdunud on. Ent kui inimene on määratud seda põlevat lille oma südames kandma üksi, muutub isegi saar, mis eluaeg kodu on olnud, võõraks ning ta ise seal põgenikuks.

    Unetuna ja pärani silmi, nagu mingi poolenisti ellu äratatud puuslik, hulkus Aale oma maja ja Kassari kadakase ranna ümber ringi, kuna ainus rohi, mida ta armuvalu ning unetuse vastu tundis, oli kõndimine. Ta kõndis kuni viimase väsimuseni, täieliku nüriduseni, vajudes maha sinna, kuhu väsimus teda murdis. Ja nii nagu leiavad kärbsed üles lehkama läinud liha, leidsid deemonidki eksimatu vaistuga üles Aale Häggblomi igatsusest ülekuumenenud hinge, asudes selle kallal asjalikul moel oma igapäevast tööd tegema.

    “Mida te minuga teete ja kuhu mind viia tahate?” päris mees läbi poolune deemoneilt. “Kas tahate päris maailma lõppu viia või sealt veelgi kaugemale? Ja kas seal veelgi kaugemal elada ja hingata saab? Kui saab, siis laske aga käia, sest siin mul enam elu ei ole.”

    Deemonid aga ei paljastanud talle omi plaane. Nad kõrvetasid mehe niigi palavikus vaevlevat hinge seni, kuni see oli õhupuudusel sunnitud keset ööd üles tõusma ning Aale ihust välja hüppama. Nad ajasid ta välja suurele teele, torkides teda pootshaakidega senikaua tagant, kuni ta viimaks üle mere ja laante ja tundrute põgenedes laiade, lõputute jääväljade vahele jõudis, kus polnud enam midagi peale sädeleva vaikuse. Seal nägi Aale hing üht jäässe tardunud laeva. See oli poolviltu jäärünkade vahele kiilunud kahemastiline fregatt, mille küljelaudadele oli punasega maalitud “Armastus”. Sinna, sellele laevale, jooksiski hing nüüd oma õhukeses ülikonnas, jäädes viimaks kaptenisillal seisma, hambad plagisemas suus. Käed hõlmade vahele pistetud, vaatas ta lõdisedes silmapiiri poole, kus polnud enam õieti midagi vaadata peale külma udu ning polaarpäikeses hiilgavate jäämägede. Enam ühelegi merele polnud võimalik purjetada selle alusega. Sest see oli neetud ja kasutu laev oma hiiglaslikus, hilises ilus.

    Deemonid talle laevale järele ei tulnud, kuna külma käes olla nad kaua ei kannatanud. Rõõmsatena kordaläinud töö üle lendasid nad laulda üürates soojale maale tagasi.

     

    Samal varasügisel toimus Käinas, Aale Häggblomi õe talus suguvõsa kokkutulek. Tulid kokku erinevaist Eestimaa nurkadest kauged ja kallid sugulased, kes üksteist kümmekond aastat polnud näinud, teretasid ja tegid teiste seas juttu ka Aalega. Kesk sooja vananaistesuve panid nad väga imeks mehe kahvatult sinakat jumet ning ta hingetut, külma pilku, kuid pöördusid siis peagi teisale, sest nii palju oli kõigiga rääkida. Sugulased arutasid omavahel vahepealseid sünde ja surmasid ning muid huvitavaid elujuhtumusi, sealjuures lakkamatult süües ja juues ning kange õlle kõrvale noid vanu ja häid laule lauldes, mida oli lauldud eelmistelgi kordadel.

    Ainult Aale Häggblom ei laulnud. Õunapuude alla kaetud laua taga vaatas ta tardunud ilmel kuhugi kaugele, näost aina valgemaks muutudes. Mehe põsed, kulmud ja ripsmed kattusid vähehaaval jääkristallidega, juuksed härmatisega. Korraga selgines ta ilme. Mingi sära ilmus hiiu silmadesse, justkui midagi kaunist ja kutsuvat nägi ta korraga silmapiiril, lõputute jäämägede taga. Jah, mingi lipp, tulipunast värvi lipp paistis seal talle silma… On ta ehk siiski lõpuks pärale jõudmas? Leiab ta ehk ometi lõpuks rahu? Ja üle hulga aja naeratades tõusis hiiglane lauast, et hakata sinnapoole minema, ent komistas siis lauaserva taha ja kukkus näoli süldivaagnasse.

    Kallid ja kaugelt tulnud sugulased kargasid kohkunult püsti. Alles nüüd märgati jäässe tardunud meest endi keskel, tema härmatanud juukseid, jääkoorikuga kaetud ülikonda ta seljas. Ja seda kesk sooja ning päikselist päeva, laua taga, kus oli kuhjaga räime ja kartulit, kohvi ja viina! Joostes toodi kuuma vett, pandi mees murule pikali, hõõruti ta siniseid käsi ja jalgu ning masseeriti piiritusega südant, ent kõik see oli asjata. Aale Häggblom oli surnud ja teha polnud enam midagi.

    Kolm päeva hiljem pandi mehele Kärdla haiglas diagnoos – südame seiskumine veresoonte jäätumise tagajärjel. Pealinnast kohale kutsutud targad doktoridki olid hämmeldunud ning nõutud. Veel eluski polnud nad säärase juhtumiga silmitsi seisnud! Ja et teha sellele nii ebamugavale ning lõputuid vaidlusi ennustavale olukorrale lõpp, suleti Aale Häggblomi toimik peale ta mahamatmist seitsme luku taha ega võetud seda enam kunagi jutuks.

Vikerkaar