Kui ma veel Eestis töötades Lennart Meri Konverentse korraldasin, siis me panime alati konverentsikavasse ka ühe arutelu Idapartnerlusest – 2009. aastal Rootsi-Poola eestvedamisel käivitunud Euroopa Liidu poliitikast, mille eesmärgiks oli aidata postsovetlikel idapoolsetel naabermaadel end majanduslikult ja poliitiliselt moderniseerida ning neid vähehaaval EL-ile lähemale tuua. Sihtriike oli kuus: Gruusia, Ukraina, Moldova, Valgevene, Armeenia ja Aserbaidžaan. Igal aastal arutasime, millistes neist on märgata edusamme ja millistes mitte eriti – ning miks. See kõik oli väga tähtis ja oluline. Aga… jututeemana vähemalt samavõrra igav. Ma püüdsin neid arutelusid vaikselt kusagile “nurga taha” paigutada, et nad liiga palju silma ei torkaks ning konverentsile kroonulik-bürokraatlikku ilmet ei annaks. Idapartnerlusel oli oma väike, ent järjekindel fännklubi, kes oli seal nurga taga omi asju arutades täiesti rahul; ning kõik tundus olevat hästi.

Tõenäoliselt tundus samamoodi ka Euroopa Liidule: et las idapartnerid ja nende toetajad olla pealegi seal nurga taga. Keegi ei tea, mida nad seal täpselt teevad, kindlasti on see tüütu, mõistagi lootusetu ja arvatavasti nõuab raha, aga kokkuvõttes, vaevalt et sellest mingit suurt kahju saab tõusta.

Kes võinuks arvata, et 2014. aasta lõpuks saab küsimus idapartnerite tulevikust sisuliselt Euroopa julgeolekukorra kõige olulisemaks küsimuseks üldse – küsimuseks, mille vastus paneb paika Euroopa julgeolekulise elukorralduse kõik olulisemad aluspõhimõtted. Kas Euroopa riikidel – kaasa arvatud Venemaa ja EL-i vahelisse “halli tsooni” kuuluval kuuel “idapartneril” – on õigus ise oma tuleviku üle otsustada, ise oma valitsusi ning liitlasi valida – nagu välja hõigatud 1990. aasta OSCE Pariisi hartas?^[1] Kui neil on, siis kes ja kuidas peaks seda õigust jõustama – arvestades, et Venemaa oma tegudega selle vaidlustab? Kui me nõustume, et neil kahjuks seda ei ole, siis kuidas me selle välja ütleme ja lepingutesse raiume, arvestades, milline maine on Euroopa mälus mõjusfääride poliitikal ja Müncheni lepingul? Me ei saa seda teha, see on tabu… Aga kui me seda lepinguteks ei sõnasta, siis mil viisil me paneme asjaomased riigid leppima tõigaga, et neil on nüüdsest alates “piiratud iseseisvus” – kui nemad vastavad meile ebamugavate tsitaatidega meie enda nominaalselt kehtivatest dokumentidest? Ning mida täpselt see “piiratud iseseisvus” tähendaks, millised on selle reeglid? Neid peaks alles kujundama. Või oleks tegu ikkagi lihtsalt uue mõjusfääride jagamisega? Sellisel juhul, kus peaksid olema piirid? Keda ja kuidas saaks me veel tõmmata “õigele poole” uut eesriiet? Ning kui eelmine eesriie oli “raudne”, siis millest tehakse seekordne?

Kõik need küsimused hõljuvad praegu õhus nagu kummitused vanadest aegadest, mida kunagi enam ei loodetud näha. Paljud Euroopa poliitikud teeksid mida iganes, et vältida neile sõnaselgete vastuste andmist. Aga kahjuks pole sellestki abi: määravaks saavad vastused, mis antakse tegudega, ning need me anname ühel või teisel viisil vältimatult.

Hall tsoon

“Olgem ausad – me vajame strateegiat halli tsooni jaoks,” nentis Saksa diplomaat ühel hiljutisel seminaril Londonis. “Midagi sellist nõukogude ajal ei olnud.”

Tõepoolest, nõukogude ajast võib leida maadejagamisi Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas – nn proxy wars –, samuti teatavas “eriseisundis” riike nagu Soome või Austria, teiselt poolelt ehk Jugoslaavia… Aga midagi sellist, nagu kujutavad endast praegused idapartnerid – suurt geograafiliselt ühtset ala, kus kaks kultuuriruumi omavahel kas mõistuste ja südamete pärast või siis otsese domineerimise sihiga konkureerivad –, tõesti ei olnud.

Samas ei tekkinud see “hall tsoon” mõistagi üleöö. Ta oli seal idapartnerlusalal kogu aeg olemas, alates 1992. aastast, lihtsalt tänu nende riikide valdavalt korrumpeerunud ja reformileigetele eliitidele ei tekitanud ta suuri praktilisi probleeme. Venemaa võis mõelda, et need maad on vaikival kokkuleppel tema mõjusfääri jäetud, ning ta oli sellega rahul. Euroopa – või need eurooplased, kellele see korda läks – võisid mõelda, et ehk ühel päeval teevad nad ennast korda ja hakkavad olema nagu meie. Kuna asjaomased tegelased selle viimasega ülemäära ei kiirustanud, siis suurem osa ajast ei olnud meil põhjust märgatagi, et Euroopa ja Venemaa mõistavad seda ruumi ja selle reegleid täiesti erinevalt.

Üksikuid kontseptuaalse kokkupõrke hetki siiski tekkis, ning need olid alati seotud ühe või teise idapartneri sooviga demokratiseeruda, reformida ja Läände liikuda – ning Venemaa varjatud või avaliku vastuseisuga sellele. Gruusia lugu – 2003. aasta rooside revolutsioonist kuni 2008. aasta Vene-Gruusia sõjani – oli siin ehk kõige ilmekam näide, mis ühtlasi paljastas tõsiasja, et Euroopal ja Läänel üldiselt tõepoolest puudus “halli tsooni” strateegia. Me ei osanud kaitsta nende riikide põhimõttelist valikuvabadust – vabadust kui võimalust, mida võib, aga ei pea kasutama. Me olime köidetud oma organisatsioonidele omasesse kriteeriumide- ja kvalifitseerumiskesksesse mõtlemisse, mis Moskva brutaalse geopoliitikaga kokku puutudes abituks osutus.

NATO 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisele eelnenud vaidlused – kas anda Ukrainale ja Gruusiale liikmesuse tegevusplaan (MAP) või mitte – olid selle heaks näiteks. Osa NATO riike, nende hulgas Eesti, ütlesid, et kindlasti on vaja anda. Me ei saa oodata, kuni Gruusia ja Ukraina oma kaitsesektori reformiga NATO-vääriliseks saavad: üksi jäetuna ei jõua nad sinna kunagi, sest Venemaa teeb kõik selle välistamiseks, seega võtame nad parem vastu, NATO vihmavarju alla, ning nad teevad kodutöö hiljem, juba sees olles. Mõned teised riigid olid jällegi vastu, väites, et selline lähenemine ainult süvendaks Venemaa kahtlusi, et kogu NATO laienemine on Moskva vastu suunatud geopoliitiline plaan, millel kandidaatriikide demokraatia või NATO kriteeriumidega mingit pistmist ei ole. Kolmandad nentisid mõtlikult: Venemaa Venemaaks, aga elu näitab, et riikidest, mis on liitunud ilma kvalifitseerumata, ei ole tihtilugu saanud ka häid NATO (või ka EL-i) liikmeid… Õigus oli loomulikult kõigil kolmel. Head lahendust seevastu ei kellelgi. Kogu protsessi abitust illustreerib asjaolu, et liikmesuse tegevusplaani üle vaieldi, nagu olnuks tegu liikmesuse endaga (mis muidugi võib mõneti kõnelda MAP-i kui instrumendi eelnevast edust), tulemusele jõudmata aga kirjutati tippkohtumise deklaratsiooni, et “me leppisime kokku, et Gruusia ja Ukraina saavad NATO liikmeteks”.^[2]

Need toonased vaidlused panid mu mõtlema, et “halli tsooni” ei pea ju tingimata tõlgendama ainult millegi negatiivsena. Sel võiks olla ka positiivne funktsioon. Tõsi, 1990. aastate Eesti välispoliitiline juhtkond pelgas halli tsooni kui tuld ning tegi kõik, et sellesse mitte jääda – ning täna on näha, kui õige see oli; au neile ja kiitus. Aga erinevalt idapartneritest Eesti teadis, kuhu ta tahtis minna, ja oli valmis selle nimel palju tööd tegema. Idapartnerlusriikide olukord oli kardinaalselt teine. Enamik neist oli iseseisvuse saanud poolkogemata. Keegi ei teadnud, mida sellega teha – mistõttu korrumpeerunud eliidid kaaperdasid selle lihtsalt ära ja kasutasid oma huvides. Ühiskonnad olid nõrgad ja ei suutnud seda takistada. Mingit vähegi ühtset ja läbimõeldud arusaamist rahvuslikest huvidest ja sellest, kuidas neid järgida, ei olnud – ei saanudki olla, sellised asjad ei teki üleöö. Ukraina sündis poliitilise rahvusena alles läinud talvel. Gruusia ehk varem, aga kumbki neist ei ole ikka veel lähedalgi sellele, et Lääne organisatsioonidesse formaalselt kvalifitseeruda. Sellistele riikidele oleks vaja just nimelt mingit positiivse konnotatsiooniga “halli tsooni” – ruumi, kus rahulikult rahvusena küpseda, et edasi liikuda siis, kui selleks valmis ollakse. Just sellise valikuvabaduse ja -õiguse säilitamine on praegu mitmes mõttes kõige olulisem test Euroopale ja Läänele. See näitaks, et me oleme tõesti suutnud muuta mängureegleid – mitte lihtsalt mõjusfääride mängus varasemast edukam olla.

Mida tahab Moskva?

On huviväärne, et ka Moskva eesmärgid on väga tõenäoliselt keskendunud enim just nimelt mängureeglite olemusele – mitte aga oma territooriumi või isegi mõjusfääri mõttetult mõõdutundetule laiendamisele, nagu suur osa Lääne kommentaatoreid enesestmõistetavaks peab. Väga paljud küsivad, kas Moskva püüab taastada NSV Liitu.^[3] Ei – peaaegu kindlasti ei püüa, vähemalt mitte praegu. Küll aga näib Moskva tahtvat ümber mängida NSV Liidu lõppu ning selle juriidilisi ja geopoliitilisi järelmeid.^[4] Moskva püüab nüüd, tagantjärele, käituda kui kunagine “emamaa” ning esitada lahkunud satelliitidele – samuti viimaste uutele liitlastele – lahkumise tingimusi, milleks ta usub enesel alati õiguse olevat olnud, ent mis Nõukogude Moskva omal ajal esitamata jättis.^[5] Ennekõike puudutavad sellised tingimused NATO ja Euroopa Liidu laienemist ning neile esitatavaid piiranguid, aga võivad puudutada ka muid asju, nagu kaubavahetusrežiimid, vene keele staatus jne.

Üldistavamalt võib aga öelda, et Moskva eesmärgiks pole mitte lihtsalt taastada, vaid ka taaslegitimeerida mõjusfäärid kui rahvusvahelist elu korraldav põhimõte. Just see viimane, avalik taaslegitimeerimine, on siinkohal oluline uus nüanss. Ka Gruusia sõja pidas Moskva maha mõjusfääri nimel, NATO laienemise ennetamiseks,^[6] ent ta tegi seda teisel viisil. 2008. aastal Moskva küll rikkus rahvusvahelist õigust, ent püüdis seda maskeerida – ta kulutas hulga aega ja energiat fabritseerimaks toimuvale konteksti, kus sõjategevuse eesmärgid näeksid välja eurooplastele aktsepteeritavad: nagu inimõiguste ja Venemaa kodanike kaitse, rahu kehtestamine jne. See oli huvitav, semiootiliselt paljuplaaniline mäng: ühest küljest Moskva tõepoolest lootis, et Lääne arvamusliidrid jäävad uskuma tema versiooni Lõuna-Osseetias toimuvast. Teisest küljest andis Moskva – kes ise kunagi ei olnud uskunud Lääne analoogseid põhjendusi sõjategevuseks näiteks Kosovos – mõista, et “ka meie oskame oma tegelikke ajendeid kauni kestaga katta, ega teie ei ole ainsad”. Tegu oli niisiis katsega suhelda Läänega keeles, mida Lääs Moskva arvates kõneles: propaganda ja kahepalgelisuse keeles. Ent sealjuures – ning see on oluline – püüdis Moskva siiski jääda truuks rahvusvahelise käitumise üldtunnustatud reeglitele. Rahvusvahelist õigust rikkudes püüdis Moskva rikkuda seda samal viisil, nagu Lääs tegi näiteks Kosovos; ta üritas jääda tasandile, kus tema arvates askeldasid ka kõik teised.

Krimmi annekteerimine seevastu oli juba otsene avalik väljakutse kehtivatele rahvusvahelistele tavadele ja reeglitele. Selle üheks ajendiks oli strateegiline meeleheide ja tupik: usk, et president Janukovõtši kukutamisele järgneb paratamatult Venemaa Musta mere laevastiku minemakihutamine Krimmist, kus nende vana koha võtavad üle NATO baasid. Teises, kommunikatiivses plaanis andis aga Venemaa Läänele mõista, et temal on nüüd kahepalgelisusest küllalt saanud: Moskva tahab ausat ja avatud arutelu Euroopa käitumisreeglite ja mõjusfääride üle, ning selle algatamiseks on ta võtnud endale Krimmi, mis kui mitte õiguse, siis õigluse poolest pidanuks alati talle kuulumagi.

Tõlkes kaduma läinud

On hämmastav, mil määral on Lääs ja Venemaa elanud terve nõukogudejärgse perioodi paralleelmaailmades, kus kehtivad erinevad reeglid ning kus samu sündmusi mõistetakse seetõttu täiesti erinevalt – mitte lihtsalt vastandmärgilistena, vaid kontseptuaalselt erinevalt. Moskva ei ole kunagi siiralt uskunud mõjusfääride loogika puudumisse: kogu sellekohast retoorikat on ta pidanud vaid viisakaks suitsukatteks, mille all tegelikult just mõjusfääride laiendamisega tegeletaksegi. Geopoliitiliste eesmärkide jäärapäist
eitamist on Moskva aga võtnud peaaegu kui isiklikku intellektuaalset solvangut, märki, et Lääs ei taha rääkida temaga asjadest ausalt, nii nagu need on, vaid ajab mingit udu.

Oluline on ka mõista, et oma paralleelmaailmas ei näe Moskva ennast mitte agressorina, vaid kaitsjana, kes on pikalt taganenud, ent nüüd, kodu ukse ees, viimasel kaitseliinil lõpuks lahingu annab. Oma arusaamist mööda on Moskva tõrkumata leppinud Saksamaa ühendamisega, Varssavi pakti lõpuga, NATO laienemisega – üleüldse ning Balti riikidesse eriti –, USA baasidega Kesk-Aasias ja muude asjadega, mida tal enda meelest on olnud täielik õigus vaidlustada. Aga selle asemel et aitäh öelda ja ehk isegi väärilise geopoliitilise kingitusega vastata, on Lääs lihtsalt jätkanud laienemist. Gruusia sõda oli Moskva märguanne, et jõutud on tema “punase jooneni”, kust edasi NATO tulla ei tohi. NATO nagu isegi kuuletus – ent just siis hakkas liikuma Euroopa Liit, tulles lagedale oma idapartnerlusprogrammiga.

Idapartnerluse raames Ukrainale pakutud Euroopa Liidu assotsiatsioonileping ja vabakaubandusleping pidid mõjuma Moskvale kohe erilise reetlikkuse ja vaenulikkusena. Mitte sellepärast, et need oleksid kuidagi halvendanud Vene kaupade olukorda Ukraina turul või ujutanud Vene turu üle “odava Euroopa kaubaga”, nagu väidab Moskva ametlik retoorika. Tegelik põhjus seisnes selles, et need muutnuks võimatuks Ukraina liitumise Euraasia Liiduga. Euraasia Liit aga oli oma olemuselt Venemaa katse leida lõpuks ometi endale sobilik viis maailmaga, sealhulgas Läänega integreerumiseks. Venemaa ei olnud suutnud või tahtnud lõimuda Läänega Lääne tingimustel; omi tingimusi Läänele peale suruda tal aga ei õnnestunud. Euraasia Liit oli niisiis Moskva katse muretseda endale täiendavaid muskleid, luua majandusblokk, mis saaks rääkida Euroopa Liiduga – aga ka NAFTA, ASEAN-i ja teiste majandusblokkidega – kui võrdne võrdsega. Sellisena ei olnud Euraasia Liit tegelikult läänevastane projekt, vaid vastupidi – temast pidi saama Euroopa Liidu tõhus partner.^[7] Ent selle plaani teostamiseks oli Moskval vaja, et nõukogudejärgsed riigid, ja nende hulgas kõige tähtsamana Ukraina, läheksid Läände koos Euraasia Liiduga, selle abil. Võimalust, et nad läheksid sinna ise ja otse, ei olnud ette nähtud. Seetõttu, kui Moskvale hakkas tunduma, et Lääs meelitab Ukrainat enda leeri, siis oma meelelaadiga ta lihtsalt pidi seda võtma kui isiklikku vaenulikkust – kui teadlikku katset õõnestada Euraasia Liidu projekti, luua Moskvale tõke teel maailmakodanikuks saamisele ning määrata ta igaveseks elu ääremaadele kiduma.

Et Lääs sellise eesmärgi nimel ka revolutsiooni korraldas ning Janukovõtši kukutas, selles kahtlevad Moskvas vähesed. Ent isegi kui Venemaal mõistetaks, et Janukovõtši kukutas klassikaline rahvarevolutsioon, ei muudaks see palju midagi: Ukraina uus võim oleks Moskva jaoks ikkagi “võõras”, Lääne kannupoiss – seda juba lihtsalt põhjusel, et see võim toimetab demokraatia ennustamatute, arusaamatute ja Moskva meelest kahepalgeliste reeglite alusel. Moskva aga leiab vastastikust mõistmist pigem autoritaarsete liidritega, seda nii Läänes kui ka Idas. Nendega elab ta samas maailmas ning nende peal on tema korrumpeeriv “pehme võim” osutunud sujuvalt toimivaks. Seega oleks tegusa demokraatiaga Ukraina Moskva jaoks tõepoolest ja paratamatult “kadunud”, seda üsna sõltumatult oma geopoliitilisest orientatsioonist.

(Muidugi, endiselt jääb võimalus, et Ukraina uus võim jätkab vanu tavasid ning naaseb Moskva “keelelisse” ja seeläbi ka üldisesse mõjusfääri. Aga see on juba teine teema; ning ei lahendaks Moskva sisulist probleemi Läänega.)

Kes on süüdi ja mida teha?

Võiks ju arvata, et kui konflikti juured on nõnda suurel määral teineteise kavatsuste ja käitumisloogika valestimõistmises, siis peaks lahendus olema lihtne: tuleb rääkida, selgitada ja õigesti aru saada, ning küll siis lahendus leitakse. Paraku ei näi see nii olevat. Lääs on läbi aegade ja nõrkemiseni selgitanud Moskvale oma motivatsiooni, aga see ei jõua kohale: kultuuriline ja hariduslik taust ning Vene välispoliitika traditsioonid on ka parimatel aegadel taganud, et Moskva kuuleb Läänt läbi filtri; praegu aga muudavad tsensuur, autoritaarset režiimi teeniv propagandamasin, taasärganud natsionalistlik patriotism ning üleüldine usaldamatus olukorra pea lootusetuks.

Aga ka Lääs ei saa aru Moskva sõnumitest. Hakatuseks – me ju ei mõistnud, kui valesti meid kõik need aastad mõisteti. Samuti magasime maha hetke, mil Moskval tekkisid reaalsed ideoloogilised eesmärgid ning tema välispoliitilist käitumist hakkasid juhtima muud asjad kui raha ja Putini režiimi kodumaine julgeolek. Me ei mõistnud Gruusia sõja sõnumit. Ning me ei mõista Moskva motiive ka praegu – me arutame tema geopoliitilise ekspansionismi piiride üle, samal ajal kui Moskva püüab juba aprillist alates signaliseerida, et ta tahaks meiega läbi rääkida ja kokku leppida. Me ei tee seda kuulmagi: enamik meist, kuna me ei saa aru, mida meile öeldakse. Vähemus ehk aga ka sellepärast, et nad saavad aru: saavad aru, et Moskva tahab dialoogi omadel tingimustel, arutamaks mõjusfääride piire ning toimimisreegleid. Sellega ei saa me kaasa minna. Kuidas aga omi tingimusi Moskvale peale suruda, seda me ei tea…

Tegelikult ei pruugi see viimane olla täiesti lootusetu. Meie käitumisloogikat mitte mõistes ning meie ekspansionismimeelsust totaalselt ülehinnates on Moskva meie meelekindlust sel korral siiski alahinnanud. Tõenäoliselt muuhulgas ka Gruusia sõja kogemusest juhindudes ootas Moskva meilt küll vormilt ehk raevukat, aga sisuliselt nõrka ja lühiajalist protesti. Ta ei eeldanud tõsiseid poliitikamuutusi Euroopa olulistes pealinnades nagu Berliin ega majandussanktsioone, mis Euroopale endale haiget teevad.

“Moskva hakkab sanktsioone tõsiselt võtma siis, kui näeb, et Euroopa ja Ameerika liidrid on valmis ohverdama omaenda majandushuve,” nentis eksiilis elav Vene majandusanalüütik Sergei Guriev märtsis.^[8] Toona paistis, et sellist valmidust ei ole. Nüüdseks on Lääs näidanud, et siiski on. Moskva on seda mõistnud; see juba mõjutab tema kalkulatsioone ja käitumisloogikat. Ühest küljest püüab Venemaa edaspidi kõigiti vähendada oma majanduslikku sõltuvust Läänest. See toob meie suhetesse ühel hetkel uue olukorra, ent samas on see pikaajaline projekt. Lühemaajalises plaanis on Moskva aga senisest paindlikum kokku leppima. Kui Euroopa suudaks oma sanktsioonidega saavutatud tõsiseltvõetavuse konverteerida diplomaatiliseks läbirääkimissuutlikkuseks (suur “kui”, mõistagi), siis meisterliku esinemise korral ei ole välistatud, et meil võiks õnnestuda Ukraina territoriaalne terviklikkus vähemalt riigi idaosas suuresti taastada, Krimmi staatuse reguleerimiseks aga anda Kiievi kätesse head kaardid. Ent kui meil ka õnnestub läbi häda ja napilt päästa Ukraina, siis paraku see ei lahenda meie Venemaa-probleemi.

Idapartnerluse “hallis tsoonis” on  põrkunud Venemaa tõde ja Euroopa
õigus. Mõlemad on tõsised asjad. Venemaa tõde võib meile tunduda häbitu vale – suuresti ta ongi seda –, aga see ei loe. Kuni Venemaa ise oma õigusesse siiralt ja kirglikult usub, kujundab see ühel või teisel viisil tema käitumist, samuti – paradoksaalselt – õigustab igasugust valet selle tõe nimel. Euroopa õigust võib Venemaa pidada kahepalgeliseks – kohati see ongi seda –, aga ka see ei loe. Isegi kui Euroopa tahaks, ei ole tal ei eetiliselt ega intellektuaalselt enam võimalik minna tagasi vanasse mõjusfäärikesksesse maailma. See võrduks tunnistamisega, et Euroopa Liit ning tema läbirääkimistel ja konsensusel põhinev asjaajamiskultuur on lihtsalt meie veider hobi, mitte aga kontinendi tulevik. Et Euroopa julgeolekukord ning Euroopa regionaalne õigus, mis universaalsest rahvusvahelisest õigusest tunduvalt enam tähtsustab liberaalseid printsiipe, nagu inimõigused ja valikuvabadused, on lihtsalt kohaliku tähtsusega anomaalia, mis peagi korrigeeritakse. Kes teab – võibolla see kõik lõpuks lähebki just nii. Aga selge on, et praeguse seisuga ei ole Euroopa nõus sellisele kohtuotsusele vabatahtlikult alla kirjutama.

Nii meie kui Venemaa probleem seisneb selles, et põhimõtete kokkupõrkeid ei võideta siis, kui vastane lüüa saab. Neid võidetakse siis, kui vastane ümber mõtleb. Ning sellest oleme me praegu väga kaugel.

Seoses Krimmi annekteerimisega ja Ukraina kriisi eskaleerumisega on päevakorda kerkinud kaks suuremat sorti küsimust. Esiteks, kuivõrd on nende “sõjalaadsete” sündmuste näol tegemist rahvusvahelise korra murenemisega ning kindaheitega rahu, moraali ja õig(l)ust jutlustavale hegemoonile? Teiseks, mis jääb alles valitseva hegemooni ühest sõjalisest alustoest ning kollektiivkaitse klauslist ehk NATO aluslepingu viiendast artiklist ja vajalikest turvalisuse tagatistest? Seda olukorras, kus “sõjalisel rünnakul” ühe või teise liikmesriigi vastu ei pruugi olla ühest tähendust ja eeltoodust tulenevaid tagajärgi agressori suhtes?

On ju üksjagu uskumatu, et Ukraina konflikti puhul, kus on praeguseks hukkunud üle 3000 inimese ja sõjapõgenike hulk on kasvanud miljonini, pole tänini ühest arusaama konflikti olemusest ja sellega seotud osapooltest. Eri leeride vürtsitatud rindeuudised toovad esile valitsusvägede terrorivastase operatsiooni edulood ja kaotused, räägivad Ukraina keskvalitsuse möödalaskmistest ja tsiviilohvritest, esitavad ümberlükkamatuid tõendeid Venemaa osalusest sõjategevuses Ida-Ukrainas, nimetamata samas “sõjalaadset” sündmust sõjaks ja Venemaad üheks sõdivaks osapooleks selles relvakonfliktis.

Pealtvaatajatest puudust ei ole. Lõhestunud ÜRO julgeolekunõukogu ei suuda enamat kui erakorralisi istungeid korraldada. OSCE eesistujariik Šveits piirdub muretsemisega (expresses great concern), et vaatamata korduvatele üleskutsetele Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust austada on sõjaline vastasseis laienenud. Euroopa Liit usub aga endiselt poliitilise dialoogi võimalustesse Venemaaga, kes samas ei määratle end sugugi mitte konflikti osapoolena. Sõltumata vastusest küsimusele “Mis toimub?”, on põhjust muutunud julgeolekukeskkonnas arutleda küsimuse üle: “Mis see kõik endaga kaasa toob?”

Julgeksin väita, et muutused rahvusvahelises korras ning arusaamas selle toimemehhanismidest ja toimijate tegevust mõtestavast keelekasutusest said alguse ammu enne nüüdset Ukraina konflikti. Kui Kuveidi okupeerimist Iraagi poolt ja sellele järgnenud lühikest vabastusliku iseloomuga Lahesõda (Operation Desert Storm) võib veel tingimisi pidada klassikaliste näidete hulka kuuluvaks, siis NATO eestvedamisel ja toetusel läbiviidud humanitaarinterventsioon Kosovos (Operation Allied Force) tähistas murrangulist nihet valitsevas paradigmas. “Sõda” leidis põhjenduse “inimsusevastastes kuritegudes” ning “sõjaline konflikt” teisenes “õigusliku korra kehtestamiseks”.

Juba siis keeldusid Lääne liidrid nimetamast Kosovo ja Belgradi pommitamist sõjaks. Ehkki pommid plahvatasid, inimesed hukkusid, vägivald valgus üle inimliku taluvuse ääre ja levis kulutulena üle kaosest laostatud maa, ei olnud silmapiiril kedagi, kes oleks kellelegi sõda kuulutamas või tagatipuks võiduparaadi pidamas. Rääkimatagi siis retoorikast: seal pälvisid tähelepanu humanitaarkatastroof (mitte Jugoslaavia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse riive) ja Operation Allied Force (mitte alliansi kollektiivsest kaitsest ajendatud kaitsesõda agressorriigi Jugoslaavia vastu). Lääs oli oma liberalistliku valiku teinud: sekkumine on õigustatud niikaua, kui seda saab suunata mittedemokraatlike režiimide vastu ja eesmärgiga säilitada inimelusid. Konflikt tsiviliseeritud rahvaste ja barbarite vahel muutus “õiglase” sõja pidamise viisiks. Seoses sellega meenub koomiks, kus poeg küsib isalt: “Father, what’s the difference between “a just war” and “just a war”?”, mispeale isa vastab: ““A just war” is one which is being planned and “just a war” is one which has already happened”.^[1]

Sekkumise “õiglase” sõjana mõtestamine andis endises Jugoslaavias võimaluse rääkida sõjalaadsetest tegevustest moraali vaatevinklist. Erinevalt varasemast arusaamast “minu tõde ja õigus sinu tõe ja õiguse vastu”, millest lähtudes ristati mõõgad või sülitati kahuritest tuld, hakati nüüd küsimuse moraliseerimise tagajärjel nägema vaenlastes deemoneid, mistõttu eksinute korralekutsumine eeldas pühaliku riituse läbiviimist. Kui varem räägiti kaotaja poolega läbi alistumistingimustes, siis nüüd väljastatakse ordereid nende riigipeade vahistamiseks, kes on olemasolevale rahvusvahelisele korrale vastumeelsed, või mõistetakse kohut nende üle, kel paaria märk otsa ees. Kel ehk meenub veel 1979. aasta Vietnami interventsioon Kambodžasse ja Pol Pothi verise režiimi võimult kukutamine, siis külma sõja tingimustes päädis selline tegevus üsna üheselt Lääne otsustava hukkamõistuga. Mõistagi on ajad ja olud vahepeal muutunud, must mustemaks ja valge valgemaks värvunud, samas arusaam tõest ja õigusest sõjapidamise vallas on hägusam kui kunagi varem.

Clausewitzi-aegne arusaam “sõjast” kui poliitika jätkamisest teiste vahenditega on Kosovo konflikti taustal muutunud liikuvaks märklauaks, mis oma paljutähenduslikkuses jääbki pealiskaudsuse pinnale hulpima. See võib ühteaegu tähendada kõike ja mitte midagi, seda eriti siseriiklike konfliktide puhul, kus vastandumine toimub paariariikide, mässuliste ja “Stalkeri”-filmi meenutavate tsoonide näol. Populaarsust koguvad uued mõisted, nagu “operatsioon”, “missioon”, “sekkumine”, “jõudiplomaatia”, näidates “sõjale” koha kätte ajaloo prügikastis. Nagu võis lugeda ühest tolleaegsest pressiteatest: “NATO ei ole sõjas Jugoslaaviaga, meil pole tüli Jugoslaavia rahvaga. Meie tegevus on suunatud Jugoslaavias valitseva repressiivse režiimi vastu. Meil tuleb peatada vägivald ja saada humanitaarkatastroof Kosovos kontrolli alla, sest meil on moraalne kohus seda teha.”^[2]

Ei möödunud rohkem kui üheksa aastat, kui Gruusia president Saakašvili hindas Lääne toetust ja usalduskrediiti vääriti ning asetas end klassikalise suverääni rolli, kes on valmis jõuga tagasi võtma mässulised alad. Ilmselt lootis Saakašvili, et Gruusia suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus kaaluvad üles mässuliste enesemääramisõiguse ja inimkaotused, mis sõjaliste operatsioonidega paratamatult kaasnevad. Kuid jättis kahe silma vahele, et rahvusvahelise õiguse põhimõtete rakendumine tegelikus elus sõltub paljuski poliitilisest kontekstist. Ja Lääs, olgugi sõnades üldprintsiipe järgiv ning olemasolevale maailmakorrale truu, ei suutnud vältida Kosovo sündmuste kordumist peegelpildis. Sest pretsedent oli loodud ja nakkav eeskuju vajas kiiresti jäljendamist Venemaa poolt.

Moskva silmis oli disproportsionaalne vastulöök Gruusia jõulisele reintegratsioonikatsele põhjendatud “vastutusega kaitsta” neid, kelle rahvuslikku enesemääramist segati Tbilisis paikneva keskvõimu poolt. Värvi ja kujundlikkust säästmata sai Saakašvilist Kremli propagandamasinas Miloševići alter ego, kes rakendab omaenda rahva (ja Vene kodanike) vastu terrorit ja väärib seetõttu kõige karmimal moel korralekutsumist. 2008. aasta Gruusia-Vene konflikt, mis päädis etnilise puhastusega Gruusia vaidlustatud staatusega territooriumidel ehk Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ning nende tunnustamisega Venemaa poolt, oli justkui kiire lõppmäng neile murrangulistele sündmustele 1999. aasta Jugoslaavias, mille tulemusel Kosovo eraldati ülejäänud Jugoslaaviast ning loodi võimalus selle iseseisvumiseks pea kümme aastat hiljem.

Mis võimaldab tõmmata paralleele Lääne-Balkanil ja Lõuna-Kaukaasias asetleidnud sündmuste vahel, on keelekasutus, mis kirjeldas olukorda, argumenteeris sekkuma ning õigustas rahvusvahelisse korda sobimatute vahendite valikut käesoleva olukorra erakordsusega. Seega pole just väga oluline see, mis tegelikkuses aset leidis, vaid kuidas sündmusi konstrueeriti, tõlgendati ja avalikkuse ees õigustati. Mida Lääs Kosovos tegi või tegemata jättis, peegeldus vastu Gruusia-Vene konfliktis, kus osalised (Lääs ja Venemaa) lihtsalt vahetasid omavahel rollid, kuigi repertuaar jäi muutmata. Selle protsessi käigus ei hägustunud mitte ainult sõja mõiste, vaid ka suveräänsus ja selle praktikas avalduvad vormid.

18. märtsil 2014 pidas Venemaa president Vladimir Putin Kremlisse kogunenud riigiduuma ja föderatsiooninõukogu liikmete ees kõne, kus andis omapoolse tõlgenduse Krimmi annekteerimisele. Tema väitel lasus Venemaal kohustus reageerida venelaste ja venemaalaste kaitseks, ennetamaks võimuvaakumi ja ebastabiilsuse levimist Krimmi. Venemaa relvajõud ei sisenenud Krimmi, vaid olid rahvusvahelise lepingu põhjal juba varem seal. Enesemääramine rahvahääletuse kaudu tugines ÜRO hartale ja Kosovo pretsedendile, mille järgi “rahvusvaheline õigus ei sisalda mingit kohaldatavat keeldu ühepoolsele iseseisvuse väljakuulutamisele”. Putini sõnul kajastas Ukrainaga seonduv olukord peeglina seda, mis toimub maailmas praegu ja on toimunud viimaste aastakümnete vältel. Samas jättis ta ütlemata, et Venemaa humanitaarkaitset eristab Lääne omast silmatorkav etnonatsionalistlik tuum.

Krimmi annekteerimine tehti teoks kahekümne nelja päevaga. Kuigi referendumi läbiviimine okupatsiooni tingimustes oli karjuvas vastuolus rahvusvahelise hea tavaga, pole põhjust kahelda Krimmi venemeelsuses ja venekeelse elanikkonna enamuse soovis minna Moskva võimu alla. Ilmselt nii nagu Austria liitmisel Natsi-Saksamaaga ja selle “kadunud poja naasmisel oma ajaloolisele kodumaale”, nähti Kremlis Krimmi Venemaa külge sidumist “ajaloolise järjepidevuse taastamisena”: oli Krimm ju koht, kus pöörduti õigeusku, valati verd ja kaitsti oma tsivilisatsioonilisi väärtusi. Nagu 1940. aasta hääletu alistumise puhul Eestis, võeti Krimm ukrainlastelt üle ilma tõsisema vastupanuta. Ei olnud siin kasutusel ameeriklaste B2-laadseid pommitajaid, mis jäid segamatult välja jugoslaavlaste radariekraanidelt. Ega ka Vene tavarelvastuse paremaid näidiseksemplare, mis surusid Gruusia väeüksused välja Tshinvalist, kaugele kontrolljoone taha. Otsustavaks said riiklike eraldusmärkideta “rohelised mehikesed”, kes olid väljunud Vene sõjaväebaasidest Krimmis ning võtsid üle strateegiliselt tähtsaid rajatisi ja võimuasutusi.

Nii Krimmi annekteerimise kui ka Ida-Ukrainas asetleidva sõjategevuse puhul on Venemaa eitanud oma osalust nendes sündmustes. Venemaa ei ole Ukrainale sõda kuulutanud ega ole ka sõjas Ukraina rahvaga. “Me ei taha Ukraina jagunemist, meile ei ole seda vaja,” on Putin silmakirjalikult korduvalt deklareerinud oma avalikes esinemistes.^[3] Satelliidifotod Ukraina-Vene piiri ületavatest sõjamasinatest ega ka Ukraina territooriumil kinnipeetud vene dessantväelaste ülestunnistused pole Moskva silmis küllaldased asitõendid süüdistamaks Venemaad otseses sõjategevuses Ukraina vastu. Venemaa jagab humanitaarabi sõjast laastatud piirkondade elanikele ja värbab palgasõdureid Ukraina valitsusvägede vastu võitlema, mis viib konflikti eskaleerumiseni ja humanitaarolukorra halvenemiseni. Sest nii saab Venemaa olla Ukraina edasise saatusega seotud, ennast konflikti otseselt segamata.

See kõik on näiteks “sõjalaadsete” sündmuste tõlgendamise keerukusest. Kui puudub selgus, millega on tegemist, kes on konflikti osapooled, millised
õigustused sekkumiseks on pädevad või kes peaks võtma vastutuse ja mis tagajärjed sellest kõigest johtuvad, siis kannatab seeläbi kahtlemata rahvusvaheline kord. Ebakonventsionaalne sõda ei allu tavapraktikatele. Ei ole ühtegi õiguslikku alust, mis suudaks anda ammendava hinnangu riiklike tunnusmärkideta sõdurite tegevuse õiguspärasusele võõrriigi territooriumil, nagu see leidis aset Krimmis. Kuivõrd on palgasõdurid Ida-Ukrainas, Somaalia rannikuvetes kurseerivad piraadipüüdjad või mässulised mingi riigi
äärealadel või hoopistükkis küberterroristid klassifitseeritavad ründesubjektidena, kellel kas on või ei ole päritolumaad või patrooni või kelle suhtes peetav kaitsesõda oleks üheselt mõistetav sõjana nende varjujääva patrooni vastu?

Siit jõuamegi NATO aluslepingu viienda artikli juurde, mis sätestab kollektiivse kaitse kohaldamise relvastatud rünnaku korral liikmesriigile. Rünnak ei pruugi olla “relvastatud”, kui küberavarustes blokeeritakse elutähtsad infosüsteemid ja operatiivtasandi kaitsevõimekus. Rünnak võib olla küll relvastatud, kuid välise “ründaja” tuvastamisega on raskusi. Rünnak võib olla “relvastatud” või “relvastamata” ja korraldatud seestpoolt, klassifitseerumata otseseks sõjategevuseks või sõjaliseks rünnakuks. Kui NATO liikmesriigi julgeolekuohvitser toimetatakse vaenuliku riigi territooriumile, ilma et ohver ise oleks teadlikult piiri ületanud, siis mis segab antud juhtumit nimetamast rünnakuks, mille korral USA president Barack Obama lubas Tallinna kohtumisel igakülgset kaitset? Suveräänsuse riive missugune! Ebaseaduslik piiriületus ja kodanikult vabaduse võtmine on piisav alus, et mobiliseerida liitlasi “üks kõigi, kõik ühe eest” tegutsema.

Eesti julgeolekutagatised on tänu NATO-le kindlamad kui eales varem, kuid muutunud julgeolekukeskkond, ohtude ja toimijate defineerimise raskused, põhjuste-tagajärgede ebaselgus, õiguslike normide mitmetähenduslikkus ja nendega vaba ümberkäimine on samavõrra suurendanud ebakindlust homse ees. Kinnas on heidetud. Hegemoonil on aeg tegutseda – enne kui olemasolev korraldus kolinal kokku kukkub. Alustada tuleks väikeste asjade/nähtuste nimetamisest nende harjumuspäraste nimedega. Elu siinsamas Läänemere kaldal oleks märksa selgepiirilisem, aga ka üksjagu turvalisem, kui me teaksime, mille vastu võiks end hädas kaitsta. Eriti siis, kui taevast peaksid lennukeid alla tooma kujutletava vaenlase “suure energiaga objektid”, ilma et diplomaatilisi suhteid oleks katkestatud ja sõjast valju häälega räägitud.

Lõpetuseks aga võiks nentida, et Venemaa vastustab Lääne hegemooniat selle enese varasalvest laenatud argumentatsiooniga. Iga järgmine Lääne hambutu katse oma mõjuvõimu tsiviliseeritud moel hoida või kasvatada pakub uusi võimalusi Venemaale talitamaks nii, nagu tema seda kõige õigemaks peab.

2014. aastal näib rahvusvaheline kord olevat tõsiselt liigestest lahti. Sõda Venemaa osalusel Ukrainas, pidevad konfliktid ja islamifundamentalismi tõus Lähis-Idas, pinged Hiina, Jaapani, Vietnami jt vahel Hiinaga piirnevates meredes annavad märku sellest, et miski ei püsi rahvusvahelistes suhetes paigal; panta rhei. Mitte ilmaasjata pole Euroopa juhtivad riigitegelased, nagu Angela Merkel, hakanud rääkima Christopher Clarki Esimese maailmasõja algust lahti harutavast ajalooraamatust, mis hoiatavalt näitab, kuidas Euroopa riigid konfliktsuse nivoo eskaleerudes “uneskõndijatena” kollektiivselt suurde ilmasõtta libisesid.^[1]

Rahvusvaheline õigus on üldhuvitava teemana esiplaanile tõusnud ka meie oma Eesti kodusel tanumal. Varasematel Euroopa lõimumisaastatel ja suhtelise stabiilsuse ajal meie laiemas regioonis hakkas tunduma, et ainus rahvusvaheline õigus, mis Eesti jaoks tõeliselt korda läheb ja loeb, on selle spetsiifiline ja kõrgeltarenenud regionaalne vorm, Euroopa Liidu õigus. Suhted Moskvaga pidid ju hakkama käima paljuski läbi Brüsseli ja mõni sinisilm “vanast” Euroopast väitis koguni, et EL-i liikmena pole NATO liikmesus riikidele nagu Eesti enam olulinegi. Praegu tuletavad Krimmi annekteerimine, Venemaa sõjaline sekkumine Ida-Ukrainas ja kaitsepolitseinik Eston Kohveri kinnivõtmine piiriintsidendis meile reljeefselt meelde, et rahvusvaheline õigus jääb ka edaspidi meie peamiseks, et mitte öelda ainsaks “keeleks” suhetes idanaabriga.

Kui me ainult räägiksime rahvusvahelise õiguse keelt Venemaaga ühtemoodi ehk siis kui ainult Moskva saaks rahvusvahelisest õigusest aru samamoodi kui meie! Aga ta ju tihti ei saa. Eesti poliitilise eliidi seas domineerib arvamus, et ainus “keel”, mida Moskva tegelikult mõistab, on reaalne jõud. Kõik muu sinna juurde käiv, sealhulgas valitsuse peamiselt Washingtoni-suunaline ja siseriiklikuks tarbimiseks mõeldud retoorika rahvusvahelise õiguse olulisusest, on tühi ja pigem ebasiiras jutt. Küsimus on selles, et kui see diagnoos peab paika, siis mis siit meie jaoks edasi järeldub. Kas Eesti ikkagi üldse peaks pöörama täit tähelepanu rahvusvahelisele õigusele kui “rahvusvaheliste suhete keelele”, kui seda on niivõrd lihtne rikkuda?

Peame siin arvesse võtma, et rahvusvahelise õiguse keelt rääkida püüdes on Eesti juhtkond Moskva käest korra juba petta saanud. See juhtus 1939. ja 1940. aastal ning selle läbikukkumise sümboolseks hetkeks oli see, kui välisminister ja Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Ants Piip (1884–1942) – mees, kes alates 1920. aastast enam kui keegi teine oli pingutanud selle nimel, et Eesti ja Nõukogude Venemaa suhted rajaneksid rahvusvahelisel õigusel – võttis Siberi vangilaagrisse “viimase argumendina” kaasa Stalini poolt kingitud isikliku pühendusega foto.^[2] Nagu paraku teame, abi sellest fotost Piibule enam polnud. Kui põhimõte pacta sunt servanda (lepingutest tuleb kinni pidada) enam ei pea, siis on ka välisriigi diktaatori armulikkus üks ebakindel asi, millele tugineda. Diktaator võib küll ohvritega mängida nagu kass hiirega – kunstiliselt kaasahaaravalt on seda kujutatud Tengiz Abuladze 1984. aastal valminud filmis “Patukahetsus” –, ent üldreeglina pistab kass hiire lõpuks siiski nahka.

Kõike seda tuleb arvesse võtta, mistõttu Eesti suhtumine rahvusvahelisse õigusesse peaks olema võimalikult realistlik, mitte naiivne-idealistlik. Ja siiski on mu peamiseks väiteks siinses essees, et rahvusvaheline õigus on Eesti jaoks “keelena” jätkuvalt oluline ja selle tähtsust ei tuleks kuidagi alahinnata. Pigem tähendab Putini Venemaa tugevnemine ja ekspansioon seda, et peaksime ühiskonnana taas hakkama rahvusvahelisele õigusele kui “keelele” senisest suuremat tähelepanu pöörama, sealjuures keskendudes rahvusvahelise õiguse võrdlevatele aspektidele (elame ju kahe maailma piiril). Rahvusvahelise õiguse kui “diskursuse” tähtsus meie konstitutsioonilise korra kui terviku seisukohast Moskva jõulise ja kohati ettearvamatu käitumise tingimustes suureneb. Rahvusvahelise õiguse kui keele mõistmine ja oskuslik kasutamine võib edaspidigi osutuda üheks vundamendiks, mis tagab eesti rahva enesemääramisõiguse teostamise. Võime rahvusvahelise õiguse keeles “rääkida” ning oma huve kaitsta ja väljendada on osa riikide “pehmest jõust”, mis on eriti oluline väikeriikide jaoks, kel “rasket jõudu” juba definitsioonijärgselt napib.

Tuleb silmas pidada, et nüüdne Vene Föderatsiooni juhtkond räägib rahvusvahelise õiguse “keelt”, tihti ka manipuleerib selle keelega, üsna vilunult ja oskuslikult. Rahvusvahelises õiguses kui distsipliinis haritud poliitikute osakaal on tänapäeva Venemaa poliitilises eliidis isegi suurem kui Eesti poliitilises juhtkonnas. NSVL eriti ei soosinud rahvusvahelise õiguse diskursuse arengut “kohtadel”, liiduvabariikides. See valdkond suuresti tsentraliseeriti; liiati oli ta mõistagi keskvõimu ideoloogilises haardes ja vabast teadusest juttu olla ei saanud. Samas on Putin, Medvedev, Lavrov, Tšurkin jt kõik omal ajal saanud tugeva baashariduse rahvusvahelises õiguses – tõsi, selle Nõukogude suurriiklikus versioonis. Samal ajal teised NSVL-i liiduvabariigid on pidanud vastavat teadmist ja teadust hakkama endale tekitama kuskilt madalamalt tasemelt, oma kompetentsi väiksemate ressurssidega üles ehitades. Nende uute (või taastatud) riikide väiksuse tõttu sõltub rahvusvahelise õiguse ekspertiis neis liigagi palju üksikutest tippudest ega ole piisavalt laiapõhjaline ja süstemaatiline.

Moskva esitatavaid rahvusvahelise õiguse argumente tasub üldiselt tähelepanelikult jälgida. Näiteks kaitseminister Šoigu väitis hiljuti, et Malaysia Airlinesi lennukiga juhtunu eest vastutab Ukraina, kuna katastroof leidis ju aset Ukraina territooriumil. Eelkõige näitab see argument, et Vene valitsus on selle intsidendi puhul oma õiguslikku positsiooni ja “kaitset” formuleerimas lähtuvalt 2001. aasta Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt vastu võetud ja ÜRO Peaassamblee heakskiidu saanud “Riigi vastutuse artiklitest”. Ka juuramaailmas on mõnikord parim kaitse rünnak ehk siis antud juhul teisele riigile kui tõenäolisele vastutajale viitamine. Tõsi, ÜRO “Riigi vastutuse artiklid” näevad ette ka mässajate vastutuse ja võõrriigi vastutuse mässajate juhtimise ja toetamise eest (vt artikleid 4–11, mis puudutavad nn omistatavuse küsimust). Sellisena muutub keskseks ikkagi konkreetne fakti ja tõestuse küsimus – quaestio facti – ehk siis tõestus selle kohta, milline konflikti osapool lennuki tegelikult alla tulistas.

Käesoleva Vikerkaare rahvusvahelise õiguse erinumbri peamine iseloomulik joon ja tõeline erilisus on asjaolus, et see arutelu toimub eesti keeles. Tõenäoliselt on see üldse esimene omasugune laiapõhjalisem eestikeelne “sümpoosion” rahvusvahelisest õigusest, läbi kogu aja – kui ehk sporaadiliselt ilmuv ja tudengite initsiatiivist välja kasvanud Martensi Seltsi väljaanne Acta Societatis Martensis välja jätta. Siinkohal on ehk paslik mõelda tagasivaatavalt kahele mehele, kellest üks lõi eestikeelse rahvusvahelise õiguse distsipliini 1920.–1930. aastatel (professor Ants Piip) ja teine hoidis seda, kuigi mõistagi ideoloogiliste kompromisside hinnaga, kodumaal elus nõukogude perioodil (Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Abner Uustal, 1915–1985). Eeldatavasti pole vale öelda, et ilma Piibu teedrajava panuseta ei pruugiks me täna üldse rahvusvahelisest õigusest eesti keeles rääkida.

Ent Pärnus sündinud Friedrich Fromhold alias Fjodor Fjodorovitš Martensi (1845–1909)^[3] legendaarne karjäär Vene impeeriumi pealinnas Peterburis tõestab, et Eestist võrsunud tegijad on mänginud rahvusvahelise õiguse diskursuse arengus suuremat rolli, kui esmapilgul paista võib – ja kindlasti suuremat rolli, kui eesti keele piiratud kasutusruum seda 20. sajandil on võimaldanud. Rootsi teadlased tegelesid rahvusvahelise õiguse eelkäijaks peetud loomuõiguse probleemidega juba 17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse Academia Gustavo-Carolinas (selle Pärnu perioodil).^[4] Eesti- ja Liivimaa olid toona läänemaailma osa – mis siis, et ääre-
maine – ning siinsed teadlased diskuteerisid rahvusvahelise õiguse isaks peetud Hugo Grotiuse (1583–1645) ja loomuõiguslase Samuel von Pufendorfi (1632–1694) tööde üle ajal, mil alles isolatsionismist ärkav Moskva suurvürstiriik veel jus publicum europaeum’ist suurt midagi kuulnud polnud.

Samas pole Eestist võrsunud rahvusvahelise õiguse teadus suutnud end täiesti lahti rebida Eesti kui piiririigi asukohast ja kahe suurjõu või koguni tsivilisatsiooni (Saksamaa/hiljem Lääs ja Venemaa) rajajoonest siin. Vastavalt sellele on Eesti rahvusvahelise õiguse koolkonnas alates 19. sajandist eksisteerinud, kui natuke lihtsustada, Vene-meelne (Martens, Uustal jne) ja Saksa-/läänemeelne suund (Bergbohm, Freytagh-Loringhoven, Taska jne). Tavaliselt on see koolkond, kes geopoliitiliste võimusuhete mõttes parasjagu on “alla jäänud”, teisele poolele ikka ette heitnud “ebapiisavat teaduslikkust”, “kellegi advokaadiks olemist” jne. Mõistagi pole niiviisi rääkijad seejuures ise olnud ingellikult erapooletud, vaid ka nende teaduslikud seisukohad ja teooriad on väljendanud teatud sorti “õigusväliseid” geopoliitilisi ja kultuurilisi eelistusi. Kas Eesti peaks sõbrustama pigem Saksamaaga/Läänega või saama hästi läbi Venemaaga, olema osaks ühest või teisest suurruumist, polegi “tõsiteaduslik” küsimus; pigem on see usu ja identiteedi küsimus, poliitiline küsimus. Aga niiviisi võttes on ka läänemaailmas ja kindlasti Venemaalgi suur osa rahvusvahelise õiguse diskursusest rajatud erinevatele uskudele, identiteetidele ja poliitikatele, millest nii mõnigi on teise maailmanägemusega kollisioonikursil.

Ent milline on üldse see rahvusvaheline õigus, millest praegusajal jutt käib? Kahtlemata ei suuda mu sissejuhatav artikkel ega ka käesolev arutelu tervikuna adekvaatselt katta ega markeeridagi kõiki olulisi probleeme, mille üle rahvusvahelise õiguse üleilmses diskursuses tänapäeval mõtteid vahetatakse. Kindlasti on ka iga rääkija pilt rahvusvahelise õiguse üldisest olukorrast paratamatult mõjutatud tema enese üldistest teoreetilistest (tegelikult ideoloogilistest) seisukohtadest. Olgu siis toodud minu subjektiivne pilt mõnest kaasaja rahvusvahelise õiguse põhijoonest. Esitan need seisukohad ja üldistused kolme teesi kujul ning lõppsõnas jõuan küsimuseni, milline peaks olema Eesti juriidiline välispoliitika.

Kolm teesi kaasaja rahvusvahelise õiguse olukorra ja arengute kohta

Esimene tees.

Vaidlused rahvusvahelise õiguse olemuse ja kehtivuse üle piirsituatsioonides, samuti jõu ja õiguse vahekorra üle rahvusvahelistes suhetes pole lakanud. 1990. aastatel väitis tuntud USA õigusteadlane Thomas M. Franck, et rahvusvaheline
õigus on astunud oma “postontoloogilisse ajajärku”; teisisõnu: pole mõtet enam vaielda selle üle, kas ta ikka on efektiivselt õigusena olemas või mitte. Mäletatavasti 19. sajandi algupoolel väitis inglise positivistlik õigusteadlane John Austin, et rahvusvahelise õiguse puhul pole tegu “päris õigusega”, vaid pigem “positiivse moraaliga”. 19. sajandi lõpu Saksamaa teadlaste seas leidus rahvusvahelise õiguse eitajaid (Völkerrechtsleugner), kelle esindatud mõtteviis aitas ette valmistada Belgia neutraliteedi rikkumist Esimeses maailmasõjas Berliini poolt. Aga see – tihti “realistlikuks” nimetatud – mõtteviis ei kadunud ka külma sõja aastatel. Näiteks Kuuba raketikriisi ajal ütlesid USA juhtivad välispoliitikud, et rahvusvaheline õigus ei saa ometi USA valikuid piirata, kui tegemist on riigi jaoks n-ö elu ja surma küsimusega.

Rahvusvahelise õiguse kohta on mõnikord öeldud, et tegu on korraga väikestes asjades ja korratusega suurtes. Samuti on öeldud, et rahvusvaheline õigus asub õiguse kadumispunktis ja rahvusvaheline sõjaõigus asub omakorda rahvusvahelise õiguse kadumispunktis (Genfi professor Marko Sassòli). Rahvusvaheline õigus toimib laitmatult iga päev paljudes kontekstides, aga ometi märkame murelikult eelkõige neid situatsioone, mil rahvusvaheline õigus ei toimi ja mil teda rikutakse näiteks vägivaldseid anneksioone või sõjakuritegusid toime pannes. Vaevalt Ukraina valitsust täna lohutaks tõdemus, et üldiselt rahvusvaheline õigus ikkagi toimib ja lihtsalt Kiievil seekord ei vedanud. Mitte ükski riik ei taha osutuda ajaloosündmuste kollateraalseks kahjuks.

Seega Franck oli liiga optimistlik või siis pigem oli seda tema – nüüdseks lõppenud – külma sõja järgne ajastu. Tänapäeval on endiselt arvestatav ka see mõttesuund, mis näitab rahvusvahelise õiguse piire,^[5] selmet mantrana korrata, et “peaaegu kõik riigid järgivad peaaegu kõiki rahvusvahelise õiguse reegleid peaaegu kogu aeg”, nagu oma klassikaliseks saanud lauses väitis Columbia ülikooli professor Louis Henkin. Peab tunnistama, et rahvusvahelise õiguse suhtes intellektuaalselt kriitilist mõttesuunda esineb enim just suurriikides, kus ollakse valmis oma huve rahuldama vaatamata õiguse sätetele. Ja Eesti jaoks on oluline teadvustada, et Venemaa pole siin üksinda ainus “paha”.

Teine tees.

Universaalse rahvusvahelise õiguse osatähtsusega on Läänes kohati liialdatud. Asi on selles, et rahvusvaheline õigus niisugusel kujul, nagu selle oma eelkäijatelt oleme pärinud, on paljuski Euroopa ja Lääne ajaloo produkt. Veel 18.–19. sajandil oli rahvusvahelise õiguse sünonüümiks “Euroopa avalik õigus” (droit public de l’Europe; jus publicum europaeum). Euroopa riikide ülemvõim koloniaalajastul tähendas seda, et teised pidid selle diskursusega kohanduma, hakkama “tsiviliseerituteks” või vähemalt imiteerima “tsiviliseeritust” ning võtma üle eurooplastele kasulikud võimusuhted ja õiguslikud mõttemustrid. Niiviisi sai Venemaa rahvusvahelise õiguse “tsiviliseeritud maailma” liikmeks 18. sajandi alguses, Türgi ja Jaapan 19. sajandi lõpus, Hiina tõenäoliselt alles 20. sajandil.

Ent eurooplased pöörasid vähe tähelepanu sellele, mida need vastselt “tsiviliseeritud” õigupoolest ise mõtlevad ja tahavad. Piisavalt ei teadvustatud seda, mil määral rahvusvaheliseks õiguseks peetu paratamatult peegeldab arusaamu siseriiklikust õigusest. Suureks erandiks siinkohal oli Friedrich Martens, kes tabas ära, et riigi arusaama siseriiklikust õigusest pole võimalik lahutada tema rahvusvahelise õiguse käsitusest.

Usun, et kaasaeg tõestab Martensi hüpoteesi paikapidavust. Näiteks kui vaatame USA-d, siis kindlasti kajab USA rahvusvahelise õiguse praktikast vastu demokraatlikust messianismist tulenev kõrge enesehinnang ehk siis USA-s leitakse, et rahvusvahelist õigust pole selle riigi jaoks väga tungivalt vajagi, kuna siseriiklikus õiguses ollakse demokraatia ja inimõiguste ühe sünnimaana niivõrd arenenud ja head. Rahvusvahelist õigust nähakse mingis mõttes kui teisest õigust; lepingutest tuleb küll kinni pidada, ent USA enda heaolu jaoks pole rahvusvahelised institutsioonid üliolulised. Rahvusvahelist õigust on tarvis eelkõige “teiste” jaoks – mine tea, võib-olla endiselt ka teiste “tsiviliseerimiseks”.

Eesti murelapsel Venemaal on aga jällegi teistsugune probleem – nimelt mõjutab sealset arusaama rahvusvahelisest õigusest fenomen, mida Vene õigusmõtlejad on tavatsenud kutsuda “õiguslikuks nihilismiks” (pravovoi nigilizm). Tegemist pole pahatahtlike välismaalaste, vaid Vene enda õigusmõtlejate diagnoosiga – õigust lihtsalt ei väärtustata vene kultuuris piisavalt tänapäevani. Ja nii nagu Venemaal on endiselt probleeme omandi kaitsega ja tõeliselt vaba poliitilise konkurentsi tekitamisega (ehk siis õiguse siseriikliku dimensiooniga), nii iseloomustab ka Venemaa rahvusvahelise õiguse praktikat võimukeskne idee – et õigus on eelkõige võimu ja poliitika instrument. Kuidagi teisiti kui õiguslikult nihilistlikuks ei saa pidada seda, et president Putin Krimmi annekteerimist õigustavas kõnes tugines USA, mitte Venemaa enda seisukohale selle kohta, milline on ühelt poolt riikide suveräänsuse ja sõjalise jõu mittekasutamise ning teisalt rahvaste enesemääramisõiguse omavaheline jõuvahekord. Oli ju Moskva enda printsipiaalne seisukoht antud küsimuses enne Krimmi sündmusi olnud täpselt vastupidine.

Üldine järeldus eelöeldust on, et edaspidi hakkavad rahvusvahelise õiguse kujundamisel suuremat rolli mängima ka mitteläänelikud, n-ö teiste väärtused. Idee universaalsest rahvusvahelisest õigusest on kena idee ja võib öelda, et sellel ideel rajaneb rahvusvahelise õiguse diskursus kui selline, ent tegelikkuses tuleb rahvusvahelise õiguse reaalsuse mõistmiseks üha enam hakata tähelepanu pöörama regionaalsele, partikulaarsele ja kultuurilisele kontekstile.

Kolmas tees.

Rahvusriikide rahvusvahelise õiguse asemele või vähemalt selle kõrvale võime 21. sajandil vähemalt osaliselt saada suurruumide rahvusvahelise õiguse. Sealjuures esindab iga suurruum teatud regionaalset tõlgendust rahvusvahelisest õigusest ja selles mõttes leiab teatud ulatuses aset rahvusvahelise õiguse regionaalne killustumine. Üks võimalik tõlgendus Ukraina sündmustele on ju, et kaks suurruumi – Euroopa Liit ja Vene Maailm (või siis tärkav Euraasia Liit) lihtsalt jagavad ning määravad omavahelist piiri umbes analoogsel moel, nagu Austria-Ungari ja Venemaa jagelesid 20. sajandi alguses Balkanil ning Inglismaa ja Prantsusmaa Aafrikas.

Euroopa Liit on tänaseks saanud juba tõsiseltvõetavaks tegijaks rahvusvahelises õiguses, olles liikmesriikide esindaja (ja selles mõttes ka asendaja) Maailma Kaubandusorganisatsiooni kontekstis ja hakates koguni põhiõiguste kontekstis vastu ÜRO julgeolekunõukogule. Selle näiteks oli Kadi kaasus 2008. aastal, millega sisuliselt vaidlustati ÜRO julgeolekunõukogu õigus rakendada isiklikke sanktsioone terrorismi finantseerimises kahtlustatavate isikute vastu tingimustes, kus polnud antud võimalust süüd või süütust tõendadagi. Hiina jõulist tegevust Ida-Aasias on samuti võimalik tõlgendada püüuga sealt ruumiväline hegemoon (USA) välja tõrjuda ning oma traditsiooniliste väärtuste ja hierarhia süsteem kehtestada.

Kuigi ka tulevik tõenäoliselt ei kuulu päris sellistele suurblokkidele, nagu on kujutatud Orwelli teoses “1984”, võib siiski täheldada regionaalse rahvusvahelise õiguse tähtsuse tõusu, teatud mõttes ka universaalse rahvusvahelise õiguse ja ÜRO arvelt. Lääne kollektiivse julgeoleku alases mõtlemises on NATO teatud kontekstides juba tõusnud ÜRO julgeolekunõukogu asemele. EL-i puhul näeme, et regionaalne õigusruum on stabiilsuse ja korra, samuti majandusliku heaolu kasvatamise allikaks. Putini katse luua Euraasia Liit on EL-i mudeli pealt otseselt kopeeritud, ütles ta ju millalgi (Venemaa huvide seisukohast) tabavalt: kes ei kahetse Nõukogude Liidu lagunemist, sel pole südant, kes aga soovib Nõukogude Liitu taastada, sel pole mõistust. See lause näitab Venemaa õppimisvõimelisust – Venemaa suurus tuleb taastada uuel moel, mitte vana kopeerides. Meie, Eesti jaoks on aga oluline teada, et kõigil neil arengutel on oluline õiguslik dimensioon – õigupoolest on õigus keskseks elemendiks Euroopa Liidu toimimises (kas ka Euraasia Liidu toimimises, seda hakkab näitama aeg).

Järeldused

Peamine järeldus sellest kõigest on, et Eesti rahvusvahelise õiguse poliitika olgu proaktiivne ja muuhulgas ka omaenda teadusel põhinev, mitte passiivne ja pelgalt teiste väljamõeldud tõdesid korrutav. Mõelda tuleb selles valdkonnas suurelt, mitte väikselt. Ainult rahvusvahelise
õiguse uurimine ja vastavas “keeles” rääkimine riigi julgeolekut ja püsimajäämist rahvusvahelise õiguse subjektina ei taga, aga samas kes end rahvusvahelise õiguse keeles väljendada ja kaitsta ei oska, langeb kergemini suurema saagiks. Rahvusvaheline õigus on mõnes mõttes just soodsa asukohaga ja stabiilsetele väikeriikidele sobivaks keeleks. Maailma praktikast on ju teada, et just Euroopa väikeriikidel (näiteks Holland Haagiga ja Šveits Genfiga eesotsas) on ajalooliselt väljakujunenud oma nišš rahvusvahelise õiguse uurimisel ja rahvusvahelise õiguse jaoks oluliste institutsioonide võõrustamisel. Eesti rahvusvahelise õiguse koolkond saaks aga edaspidigi täita teatud sillafunktsiooni Venemaa õigusliku mõtte ja rahvusvahelise õiguse kontseptsiooni kriitilisel tõlkimisel ja tõlgendamisel läänemaailmas.^[6]

Õnneks on Eesti nähtavus maailmas rahvusvahelise õiguse valdkonnas viimastel aastatel oluliselt suurenenud. 2011. ja 2014. aastal toimusid Tallinnas Euroopa Rahvusvahelise Õiguse Ühingu esinduslikud konverentsid.^[7] 2015. aasta augusti lõpus leiab Tallinnas aset Rahvusvahelise Õiguse Instituudi (Institut de droit international) konverents. Niisuguseid asju Eestis nõukogude perioodil ei toimunud – peamiselt seetõttu, et Eesti polnud toona de facto rahvusvahelise õiguse subjektiks. Ei maksa alahinnata selliste sündmuste pehme jõu aspekti – rahvusvahelised eliidid “haakuvad” paremini kohtadega, mida oma silmaga näinud ja mida saab teatud mõttes omaks pidada.

Teha on Eestis rahvusvahelise õiguse valdkonnas aga veel väga palju.

Meil puudub praegu Martensi või Ants Piibu vääriline kodumaine rahvusvahelise õiguse tüvitekst; nimetagem seda õpikuks. Selle – või miks mitte mitme sellise – kirjutamine peaks olema lähiaastate ülesandeks meie väikesele, aga tublile rahvusvahelise õiguse teadlaste seltskonnale.

Teiseks ei tööta ÜRO süsteemis – peasekretariaadis New Yorgis või Rahvusvahelises Kohtus Haagis –, aga samuti ka teistes rahvusvahelistes organisatsioonides (näiteks WTO peakorteris) Eestist pärit rahvusvahelise õiguse või inimõiguste juriste. Välisministeerium peaks süstemaatilisemalt kaasa aitama sellele, et Eesti juristid saaksid nendes kohtades n-ö jala ukse vahele. Rahvusvahelise õiguse maailm on paljuski ka sotsiaalne maailm, võrgustike maailm. Kui riik pole nendes võrgustikes oma inimeste kaudu sees, siis ollakse paratamatult nõrgemas positsioonis.

Kolmandaks aga vajab meie teadus- ja kõrghariduselu vastav valdkond edasist konsolideerimist ja rahvusvahelistumist. Tarvis on vähemalt ühte kompetentsikeskust, kuhu koonduks Eesti rahvusvahelise õiguse ja Euroopa õiguse alane teadmine. Muuhulgas peaks see kompetentsikeskus tagama tõhusa täiendõppe Eesti juhtivaile riigiametnikele, sest meie riigi geograafiline positsioon on juba kord selline, et ka rahvusvahelisi läbirääkimisi pidav riigiametnik, kasvõi Piirivalve- ja Politseiametist, peaks teatud tasemel tundma rahvusvahelise õiguse “keelt” ja vähemalt teadma, kust otsida vastuseid selles keeles tõstetud küsimustele. Tõenäoliselt sobivaim sümbioos vastava kompetentsikeskuse tekkeks oleks viia kokku Tartu Ülikool kui juba 19. sajandil intensiivselt ja edukalt rahvusvahelise õigusega tegelenud ülikool ning Tallinn kui Eesti pealinn.