Toeta

Vaatenurk

  • Miks on hea elada "kurjuse ja allakäigu ajastul"?

    Alari Allik

    Millegipärast tundub inimestele, et head ajad on ikka need, mis on juba selja taha jäänud, ja ees haigutab ainult hirmuäratav teadmatus. Eestlaste kuldaega on paigutatud mütoloogilisse rahvalaulude ajastusse või siis esimese vabariigi päevadesse, mil Kiviräha iroonilise kirjelduse järgi “igal ööl kostis Kuu pealt viiulihelisid ning isegi kase otsas kasvasid õunad”.[1] Hasso Krull räägib samasuguse muigega suunurgas igatsusest kaotatu lihtsuse järele: “Lapsed jõid piima, kasvasid nagu taimed / Kui saaks selle aja kordki tagasi, võiks või vabrikusse tööle minna”.[2] Paljud inimesed on isegi idealiseerinud elu Nõukogude Eestis, mis praeguse karmi kapitalistliku konkurentsi tingimustes tundub kuidagi lihtne ja stressivaba.

    Mihhail Lotman on sellist hoiakut kritiseerinud, öeldes, et inimesed ei tohiks segi ajada oma noorusajaga seotud sooje mälestusi ja ajaloolist tegelikkust. Paistab, et inimese olemusse kuulub praeguse hetke demoniseerimine, mis sunnib kaasaega kirjeldama pigem negatiivsetes toonides. Tundub, et elu on põrgu, millest tuleks kuidagi põgeneda. Paljud lähevadki lihtsalt ära, lootes, et muru on teisel kaldal rohelisem, et elu on kusagil kaugel lähemal kujutlusele paradiisist, teised aga proovivad näha halvas head ja eluga vaatamata kõikidele raskustele siiski toime tulla.

    Nendele inimestele, kes tunnevad, et nende elu on põrgu, millest ühtki teed välja ei paista viivat, võiks olla kasu mõnest arutlusest, mille kaudu keskaegsed jaapanlased õppisid põrguliku argipäevaga toime tulema ja selles isegi midagi positiivset nägema. Budistlik arusaam ajaloost oli nimelt üsna masendav. Ajal, mil ajalooline Buddha elas ja õpetas, kestis üürikest aega õige dharma ajastu (shōbō), pärast mida hakkas maailm tollase ajalookäsituse kohaselt vähehaaval alla käima. Varakeskajal olid jaapanlased veendunud, et kätte on jõudnud kõige viimane ajalooetapp, kus valitseb lõpuaegade dharma (mappō). Sellel ajastul polnud enam võimalik maa peal kirgastumiseni jõuda, vaid igaüks pidi kõigepealt siinselt määrdunud maalt (edo) lahkuma ja sündima ümber Amida Buddha lääneparadiisis, mida kutsuti puhtaks maaks (jōdo). Ainult seal oligi võimalik budistliku harjutamisega edasi tegeleda. Erakmunk Ren’in (1155–1216) kirjeldas oma lühikeses tekstis “Ülestähendusi erakuonnist” (“Hōjōki”, 1212) maavärinaid ja näljahädasid kui selgeid märke viimsesse ajastusse jõudmisest. Kui nälja ja nakkushaiguste käes vaevlevad inimesed lammutasid puust templeid, et neid küttepuudeks kasutada, siis hakkas talle teeservas vedelevate laipade ja lagunenud templite vahel kõndides tunduma, et ta elab tõepoolest “kurjuse ja allakäigu ajastul”,[3] kus põrgutuul puhub siinsamas maa peal.

    Maapealse elu kirjeldamisel põrguna on Jaapanis tegelikult üsna pikad traditsioonid. Kõige vanem jutustus “Vana bambuseraiduri lugu” (“Taketori monogatari”, 10. sajand)[4] räägib loo kuuprintsessist, kes saadeti kuritöö tõttu (kusjuures loos pole kordagi mainitud, milles see seisnes) maa peale karistust kandma.[5] Vana bambuseraidur leidis metsas helendava bambusevarre alt kauni tüdruku, keda ta hakkas koos eidega kasvatama. Peagi võrsus esialgu peopessa mahtunud tüdruk sihvakaks printsessiks. Ilu poolest polnud talle terves riigis võrdset ja kõrgeaulised kosilased, keda oli kokku viis, nõudsid tema kätt. Printsess aga ei soovinud abielluda ja lükkas tagasi isegi keisri lähenemiskatsed. Õige pea teatas ta oma kasuvanematele, et tal on kuupealses kuningriigis päris vanemad, kes ootavad teda tagasi enda juurde. Ühel keskööl lõi maja ümbrus korraga särama kirkamalt kui keskpäeval. Valgus oli nii tugev, nagu oleks taevas korraga säranud kümme täiskuud. Kõrgusest laskusid alla kaunis rõivastuses taevaolendid, kes jäid maapinna kohale hõljuma. Kuukuningas ise tuli alla lendava vankriga, mille kohale oli kinnitatud hinnaline siidist päevavari. Ta lausus vanamehele: “Kuna printsess Kaguya saatis korda kuritöö, siis pidi ta karistuseks mõnda aega viibima sinusuguse viletsa vennikese juures. Nüüd on aga tema karistusaeg jõudnud otsakorrale ja sellepärast tulimegi talle järele.”

    Et printsess saaks kuu peale tagasi minna, tuli teha hulk ettevalmistusi: “Kahel taevaolendil olid käes karbid. Ühes karbis oli sulerüü, teises surematuse eliksiir. Üks taevaolend ütles: “Jooge siit anumast veidi rohtu. Küllap on teil halb enesetunne, sest te sõite selle määrdunud paiga toitu.” Ta tõi printsessile joogi, kes seda veidi keeleotsaga maitses ja proovis järelejäänud osa pakkida rüüsse, mis pidi mälestuseks eidele ja taadile jääma, kuid taevaolend ei lasknud tal seda teha, vaid võttis hoopis välja hinnalise sulerüü ja proovis seda tema õlgadele asetada. Selsamal hetkel hüüatas printsess Kaguya: “Oodake veidi! Rüü selga pannud inimese südamest kaovad kõik tavalised tunded. Mul on veel üks asi, mida tahaksin enne seda öelda.” Ja ta hakkas kirjutama kirja. Taevaolend käratas rahutult: “Hilja juba!” Printsess Kaguya vastas: “Te ei saa millestki aru!” Ja kirjutas ebatavalise rahuga kirja, mis oli mõeldud keisrile.”

    Selles kirjas selgitas printsess keisrile oma kummalise käitumise tagamaid ja kahetses südamest, et pidi nõnda ebaviisakalt lahkuma. Kirjale lisas ta luuletuse, mis andis märku, et lõpuks ometi oli ta mõistnud, mida inimesed oma südames tunnevad, kui nad igatsusest ja armastusest räägivad:

    Kätte on jõudnud
    aeg panna selga taeva
    pehme sulerüü,
    aga mina igatsen
    ikka Sinu järele.

    Kogu ülalkirjeldatud stseen on huvitav kollaaž erinevatest ideedest, mis Jaapanis Heiani ajastu (794–1185) alguses liikvel olid. Sellal hakkas budism vähehaaval välja tõrjuma iidses loodususundis levinud arusaamasid kõiksuse ülesehitusest, aga mõned märgid vanast maailmapildist on veel eeltsiteeritud lõiguski näha. Vanad jaapanlased uskusid, et surnud lähevad pimeduse riiki (yomi-no-kuni), mis asetseb enamasti kuskil üsna lähedalasuvas koopas, kuhu võib surnuid isegi külastama minna, kuigi see on riskantne ettevõtmine. “Vana bambuseraiduri loos” on maa taevaolendite jaoks Pimeduse riik, kuna maapealse toidu söömise järel peab Kaguya end puhastama. Vanasti usuti, et surnutega ühest allilma pajast (yomo-tsu-hegui) söömise järel ei saa enam maa peale tagasi minna. Surnute toidu puutumisega seotud tabu on iseenesest levinud paljude maade pärimuslugudes. Näiteks ei saa Persephone kreeka mütoloogias maa peale tagasi minna, sest on allilmas söönud granaatõuna seemneid. “Vana bambuseraiduri loos” aga on huvitav see, et taevaolendite perspektiivist on surnuriik hoopis elusolendite maailm. Tekib õigustatud küsimus: kas siis kõik need inimesed, keda Kaguya maa peal kohtab, on surnud, kes lihtsalt ei tea, et nad surnud on? Kas me kõik istume ümber selle pimeduse paja, ahmides allilma toitu, õndsas teadmatuses sellest, et me oleme siia saadetud mingit karistust kandma? Sedasama arusaama, et Kaguya on tulnud allilma ja inimeste elupaik ongi tegelikult üks põrgu, kuigi nad ise ei paista sellest midagi teadvat, toetavad ka tekstis leiduvad budistlikud väljendid.

    Enamik loos esinevast budistlikust retoorikast on pärit 10. sajandil Tendai koolkonnas populaarsust kogunud puhta maa õpetusest, milles Amida Buddha lääneparadiis ehk puhas maa (jōdo) vastandub selgelt määrdunud maale (edo), kus elame meie. Taevakuningas ütleb “Vana bambuseraiduri loos” otsesõnu, et printsess ei pea enam hetkegi viibima siin “määrdunud maal”, mis annab märku, et ta on saadetud kandma karistust oma kuritöö eest valda, mis peaks meenutama budistlikku allilma. Huvitav on aga Tendai õpetuse puhul see, et “puhas maa” ja “määrdunud maa” ei seisa ruumis teineteisest lahus. Koolkonna asutanud hiina õpetaja Zhiyi (538–597) jutlustas arusaama, et kõik kümme olemisvalda sisalduvad potentsiaalselt üksteises. Inimeste eluvald sisaldab endas nii taevast kui põrgut ning sõltub igaühest endast, kumma ta oma tegevuse kaudu käesolevas hetkes aktualiseerib.

    Kuna rahva hulgas oli levinud arusaam, et Pimeduse riik (Yomi no kuni) asub kusagil siinsamas lähedal koopas, mitte kaugel eemal, siis rääkisid ka rahva hulgas budismi levitavad jutlustajad põrgu puhul kohast, mis asub pigem naaberkülas või mäe taga teises orus. See on selgelt näha mitmetes budistlikes seletuslugudes (setsuwa), mis on kogutud esimesse omalaadsesse antoloogiasse “Jaapanis hea ja halva karma tagajärjel asetleidnud kummalised sündmused” (“Nihon genpō zen’aku ryōiki”, koostatud 787–824). Näiteks kirjeldatakse loos “Linnumune keetnud ja söönud mehest, kes kannatas juba selles elus halva karma all”, kuidas põrgust pärit sõdalane tõukas karistuseks mehe, keda süüdistati munade söömises (seda peeti budistliku õpetuse kohaselt üleastumiseks), Shimo-anashi külas põllule, mis osutus silmapiirini ulatuvaks tulemereks. Mees karjus: “Oi, mu jalad” (“Ana, ashi!” – sellest lausest tulenevat selle küla nimi). Üks hädaldavat meest silmanud talupoeg tõttas talle appi. Riiete alt paistis, et mehe säärtelt oli liha täiesti maha põlenud ja luud puhta paljad. Ta suri peagi saadud haavadesse.[6]

    Sellistest ja teistest samalaadsetest lugudest on näha, et kuigi budismi mõjul muutus kujutelm taevastest ja põrgutest vähehaaval vertikaalseks (ülailm ja alailm), oli sellega paralleelselt levinud ka vanem horisontaalne paigutus (siinpoolsus ja sealpoolsus). Ja selle horisontaalse paigutuse puhul oli tõepoolest lihtne mõelda, et teispoolsus asub siinsamas, kuigi mitte päris – pigem ikka naaberkülas, aga igal juhul mitte väga kaugel meie enda elukohast. Nii kohalikud uskumused kui ka budistlik filosoofia toetasid kokkuvõttes arusaama, et taevast ja põrgut ei tule otsida kusagilt kaugelt – need ei pruugi olla kohad, kuhu minnakse alles peale surma, vaid nad võivad ilmneda juba selles elus. Igaüks peaks mõtlema, kas tema praegune elu polegi mitte juba põrgu.

    Tendai koolkonna õpetaja Genshin (942–1017), kes esimesena populariseeris “määrdunud maa” ja “puhta maa” mõisteid raamatus “Ümbersünni põhialused” (“Ōjō yōshū”, 985), kirjeldab samas tekstis põhjalikult erinevaid põrgu tasandeid, millest mõned mõjuvad groteskselt ja uskumatult. Kui keegi soovikski oma praegust elu kirjeldada põrguna, siis oleks tal seda ilmselt väga raske teha näiteks sellise pildi abil:

    “Veel on olemas püdelate väljaheidete põrgu. Öeldakse, et seal keevad kuumad väljaheited, mille maitse on väga mõru. Nende väljaheidete sees liiguvad ringi rohkearvulised teemantsuistega putukad. Karistatu on nende vahel ja sööb sooje väljaheiteid. Lugematu arv putukaid koguneb tema keha külge, kes hammustavad teda üksteise võidu. Nad rebivad maha ta naha ja järavad liha, nad lõhuvad katki ta kondid ja imevad luuüdi. Sellesse põrgusse satuvad need, kes on kunagi tapnud hirvi või linde.”[7]

    See kirjeldus “püdelate väljaheidete põrgust” on ilmselgelt kirja pandud inimeste hirmutamiseks, et tekitada neis “igatsust puhta maa järele” ja vastumeelsust kurjade tegude suhtes (nagu hirvede ja lindude tapmine). Kindlasti kaob seda kirjeldust lugedes isu süüa liha ja see vähendab halba karmat. Erinevates põrgutes litsutakse inimesi laiaks, tükeldatakse neid või tambitakse uhmris pudruks. Piinade nimistud on lõputud ning samamoodi palju on erinevaid põrguteenreid ja olendeid, kes selles tegevuses osalevad. Lisaks ülalmainitud teemantsuistega putukatele leidub seal põrgurebaseid ja -koeri, tiigreid ja hunte, kes inimeste kehadelt liha rebivad, ja härja- või hobusepeaga hiide, kes suurte vasarate, odade ja mõõkadega ringi käivad. Kõikide põrgute puhul aga rõhutatakse asjaolu, et kannatajad viibivad seal igavesti ainult sellepärast, et nad ei suuda oma ihadest lahti öelda. Nende endi klammerdumine hoiab neid pidevate piinade tsüklis ja nende peamine süü on selles, et nad ei mõista, mis neid põrgusse on paisanud. Nad ei näe läbi iseenda iha juuri. See tuleb selgelt esile järgmises põrgukirjelduses, mis on arvatud kirjanduslikult parimate lõikude sekka Genshini raamatus: “Nüüd võtab põrguvaim inimese ja asetab ta mõõklehestikuga metsa. Kui mees üles puu latva vaatab, siis näeb ta seal istumas äärmiselt kena ja kutsuva välimusega naisterahvast. Niipea kui ta seda naist märkab, hakkab ta kohe usinasti puu otsa ronima ja silmapilk koorivad mõõkteravad puulehed tema luudelt liha ja lõikavad läbi kõõlused. Kui ta viimaks niimoodi tükeldatuna latva jõuab, märkab ta, et naine on nüüd juba puu all. Võrgutava pilguga vaatab ta üles kurjategija poole ja ütleb talle nii: “Kallis, mõtlesin sinu peale ja tulin siia alla. Miks sa küll mind väldid? Kas sa ei tahagi siis mind kallistada?” Kui kurjategija seda näeb, lööb temas taas lõkkele kirg ja ta hakkab alla ronima läbi mõõklehtede, mis on teravad nagu habemenoad. Täpselt samamoodi nagu enne lõigatakse tema keha üleni tükkideks. Kui ta alla jõuab, näeb ta, et naine on jälle puu otsas. Kurjategija hakkab taas puu otsa ronima. Nii tiirleb ta mõõtmatute musttuhandete aastate vältel iseenda klammerdumise poolt tekitatud põrgus, tema enese kirg on see, mis teda nõndamoodi halastamatult põletab. Põrguvaim aga lausub kurjategija kiusamiseks järgmisi õpetussõnu: “Keegi ei võta enda kanda teise tehtud kurja vilju; ise tegid, ise kannad ka karistuse – nii on kõikide elusolenditega igal pool.”” [8]

    Sellist kirjeldust lugedes võime kujutleda, et eespool “Vana bambuseraiduri loos” printsessi ihalenud õukondlastest kosilased ongi juba selles põrgus. Printsess Kaguya on alati kättesaamatu iha objekt, kelle järele kõik õukondlased jooksevad. Üks koguni murrab tema ülesannet täites kaela ja sureb. Nii selgub, et kuigi Kaguya on saadetud “määrdunud maale” karistust kandma teadmata kuritöö eest, on ta ühtlasi ise karistus kõigile neile, kes püüavad teda endale saada. Võib isegi mõelda, et maa peale tulek on tema jaoks tööreis – ta ülesandeks on tuua esile kirg, mis inimesi eksitab. Kuigi tuleb tunnistada, et tema ihaldusväärsust ei kasvata loos mitte kutsuv käitumine nagu eelnenud põrgukirjelduses, vaid pigem teatav jahedus ja eemalviibimine. See on väga hästi kooskõlas tolleaegse õukondliku ideaaliga, kus naine pidi eelkõige mõjuma hapra nähtamatu olendina, kelle olemasolu teda mehe pilgu eest varjava sirmi taga on vaid vaevu aimatav.

    Igal juhul on selliste põrgute puhul nagu “mõõklehestikuga mets” lihtne näha seost eluga praeguses maailmas, kus inimesi hoiab liikumises iha kättesaamatu miski järele. Iga kord kui see miski on lõpuks kätte saadud, hakkab tsükkel uuesti otsast peale. Ainuke viis sellest tsüklist välja saada oleks teadvustada seda hetke, kus iha tekib. Korraks puu all seisatada ja mõelda, kas ongi mõtet üles ronida selleks, et jälle kord alla tulla. Kas kannatus on seda väärt?

    Jaapani tuntuim zen-õpetaja Haku’in (1686–1768) oli lapsepõlves sellistest põrgukirjeldustest nii hirmutatud, et muutis põrgu oma õpetuse keskseks osaks. Nagu nägime, leidsid paljud jaapanlased küllaltki eskapistlikult, et siitilmast tuleb kähku jalga lasta ja otsida rahu paradiisis. Haku’in aga arvas, et tõeline vabanemine on võimalik ainult põrguga silmitsi seistes. Selle asemel et korrutada puhta maa õpetuse peamist mantrat “Kiidetud olgu Amida Buddha!”, tuleks hoopis lausuda: “Kiidetud olgu põrgu bodhisattva!” Sellest, mida see tähendab, räägib üks kuulus lugu, mille ma siinkohal vabas vormis ümber jutustan.

    Teel Edosse (praegune Tōkyō) hakkas vaprat sõdalast Oda Nobushiget korraga vaevama üks suur kahtlus ja ta otsustas läbi astuda Haku’ini juurest, kes kõiki külalisi alati hea meelega õpetas. Ta küsis: “Õpetaja, ma ei saa aru, kus kohas õieti asuvad taevas ja põrgu. Kas te võiks selle asja mulle ära seletada?”

    “Kes sa oled?” küsis Haku’in.

    “Mina või? Ma olen sõdalane!”

    “Misasja? Sina ja sõdalane?” naeris Haku’in. “No sellist sõdalast pole ma küll enne näinud! Kui sa sõdalane oled, siis käitu nagu üks korralik sõdalane, mitte ära käi ja virise kogu aeg, et ma ei saa aru, kus on taevas ja kus on põrgu – sa oled üks viimane argpüks, ma ütlen sulle, mitte mingi sõdalane!”

    Nobushige läks näost tulipunaseks: “Mis sa ütlesid? Ah et sina tuled mind argpüksiks kutsuma? Ole sa kuulus õpetaja või mitte, kui sa kohe andeks ei palu, siis ma teen sulle tuule alla.”

    Ta haaras mõõga ja tormas Haku’ini poole. Haku’in hüppas eest ära ja jooksis tuhatnelja templi peahalli poole.

    “Ahaa, või et lased jalga, sa igavene argpüks!” karjus Nobushige. “Küll ma su kätte saan!”

    Ta jõudiski Haku’inile järele ja valmistus tal pead maha lööma, kuid just sellel hetkel, kui mõõk hakkas juba langema, hüüdis Haku’in: “Oota! Näed, just see ongi põrgu!”

    Nobushige tardus paigale ja sai korraga kogu olukorrast aru – Haku’in oli talle andnud hea õppetunni. Nobushige pani mõõga tuppe tagasi, laskus õpetaja ette põlvili ja kummardas otsaesisega vastu maad: “Ma tänan teid kogu südamest!”

    “Ja see,” ütles Haku’in naeratades, “see ongi taevas!”

    Selle asemel et pikalt ja laialt seletada, mida taevast ja põrgust arvata, otsustab Haku’in asja selgeks teha palju näitlikumalt. Ajades sõjamehe endast välja, osutab ta kirele, mis sunnib teda vihahoos mõõka haarama. Aga sellesama raevu sees on võimalus ka mõõk alla lasta. Surmatoov mõõk avab põrguväravad ja eluandev mõõk avab taevaväravad. Samas aga pole taevas ega põrgu kusagil eemal, vaid ilmuvad selsamal hetkel, kui Oda Nobushige otsustab mõõga haarata. Ta võib toimida kurja sõdalase või hoopis armuandva heategijana. Sellel hetkel pole midagi otsustatud – kõik teed on lahti. Haku’in leidis, et just see hetk, kui põrguväravad avanevad (olgu see siis iha, viha või rumaluse tõttu), on ühtlasi parim hetk astuda sisse taevaväravatest. Põrguvärava avanemise hetkel juhivad meid erinevad tunded, mida me tagantjärele võime erineval moel sildistada – “kurjuse”, “viha” või “ihana”. Tundma ei tule aga õppida mitte neid sõnu ja nendega kaasnevaid ühiskondlikke väärtushinnanguid, vaid keha ja meelt läbistavaid intensiivsusi endid, mis meid ühes või teises suunas kisuvad.

    Selles valguses on kohe selge, et tuleb olla õnnelik võimaluse üle elada maapealses põrgus. Elu taevas oleks üksluine ja igav – seal ei avaneks lõputuid võimalusi ennast tundma õppida. Budismis on alati mõeldud, et inimesele osaks langev kannatus (dukkha) annab talle võimaluse jõuda taipamiseni, sest sansaara ongi nirvaana, ja väljaspool maiseid kirgi ei saa olla ka kirgedest vabanemist. Tõrjuda neid kannatusi, mis inimesele elus on osaks langenud, tähendab loobuda sellest harukordsest võimalusest. Pealegi on kujutlus taevast üks suuremaid pettekujutelmi, mille küüsis inimesed vaevlevad. Genshini “Ümbersünni põhialustes” kirjeldatakse ka sellist põrgut, kuhu lähevad need, kes selles ilmas liha suretavad, lootuses jõuda mingisse mõnusasse paradiisi peale surma. Selle põrgu nimi on “valge lootose põrgu.”[9]

    Kuumuse käes kannatav ohver kuuleb seal häält, mis ütleb: “Tule kähku siia! Tule kähku siia! Siin on valge lootose tiik. Siin on vett, mida juua, ja puid, mille varjus puhata!” Ohver kihutab muidugi tulistjalu sinnapoole ja näebki vett täis tiiki, mille keskel õitseb ilus lootoseõis. Janusena liigub ta sellele lähemale, et oma huuli niisutada, ega märka, et keset teed haigutab üks suur auk. Ta kukub otse tulle ja põleb ära. Kui ta on ära põlenud, siis tema keha taastub ja kõik kordub uuesti. Genshin ütleb, et selles augus noolivad kurjategijat lootoseõie-kujulised leegid, mis on 500 yojana’t (umbes 3500 km) kõrged. Jaheda oaasi ja valge lootoseõie asemel tabab inimest veelgi suurem kuumus, mille keskel vohab õel leekpunane hiidlill.

    Kuldaegu igatsevate eestlaste jaoks on ka ilmselt olemas oma põrgu. Kõik, kes loodavad jõuda metsa, kus kaskede otsas kasvavad kuldsed õunad, peavad ühtlasi valmistuma selleks, et nad seotakse põleva triibulise tüve külge kinni, kus neid pommitatakse hõõguvate vaskõuntega seni, kuni nad oma ihast vabaks saavad. Ja põrguteener muudkui korrutab: “Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu!” Kui aga selsamal hetkel mõista, et iha hea elu järele viib ainult suurema kannatuseni, muutub seesama halb elu, millest põgeneda taheti, korraga üsna heaks. Iga kord, kui tekib tunne, et elame kurjuse ja allakäigu ajastul, tuleb mõelda sellele, et tee taevasse viib läbi põrgu.

     

    [1] A. Kivirähk, Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed. Tallinn, 2001, lk 7.
    [2] H. Krull, Luuletused 1987–1991. Tallinn, 1993, lk 52.
    [3] Ren’in, Ülestähendusi erakuonnist. Tlk A. Allik. Vikerkaar, 2003, nr 1/2, lk 7.
    [4] Taketori monogatari. Tōkyō, 1997.
    [5] Jaapanis linastus äsja kinodes Isao Takahata anime “Printsess Kaguya lugu” (“Kaguya-hime no monogatari”), kus otsitakse vastust küsimusele, milles seisnes printsessi süü. Filmi plakatitel on kujutatud süütut roosas kimonos tütarlast, kelle naerunäo kõrvale on kirjutatud: “Printsessi kuritöö ja karistus”. Vt http://kaguyahime-monogatari.jp.
    [6] Nihon ryōiki. Tōkyō, 1996, lk 76–78.
    [7] Genshin, Nihon shisō taikei 6. Tōkyō, 1976, lk 12.
    [8] Sealsamas, lk 15–16.
    [9] Sealsamas, lk 20–21.

  • Ihade revolutsioon

    Helen Haav

    Prantsuse marksistliku filosoofi ja kultuuriteoreetiku Guy Debord’i (1931–1994) peateose “Vaatemänguühiskond” esmatrükk ilmus 1967. aastal, selle eestindus Anti Saare ladusas tõlkes ligi pool sajandit hiljem. Raamat mõjub peaaegu manifestina: see koosneb 221 ühiskonnakriitilisest teesist, tekst on ligipääsetav, paiguti teravmeelne, retooriliselt kaasakiskuv, suisa poeetiline. Teose aforistlikkus on justkui loodud plakatite ja loosungite jaoks. Autor kirjutab eessõnas: “Seda raamatut lugedes tuleb meeles pidada, et see on kirjutatud teadliku kavatsusega vaatemänguühiskonda kahjustada” (lk 10). Niisiis on teos kantud vaenust käibiva status quo suhtes ning janust muutuste, revolutsiooni järele.

    Debord sai oma peaaegu-revolutsiooni. 1968. aasta maisündmuste ajal katsid majaseinu Pariisi tänavatel tsitaadid “Vaatemänguühiskonnast” – mida võib pidada irooniliseks, arvestades Debord’i väljendatud antipaatiat tsitaatide kui kontekstist välja rebitud fragmentide vastu –, kusjuures Debord’i juhitud kunsti- ja poliitilist rühmitust Situatsionistlikku Internatsionaali peetakse nende rahutuste üheks peamiseks orkestreerijaks (kuigi selle rolli ulatuse üle vaieldakse tänini).

    Arvestades, et Debord’i eesmärk oli kehutada revolutsiooni oma aja kontekstis, võib tekkida küsimus teose võimaliku aegumise kohta. Debord ise ennetas seesuguseid kahtlusi: teose jätkuvale relevantsusele apelleerides keeldus ta elu lõpuni selle uustrükkides muudatusi ja täiendusi tegemast. “Vaatemänguühiskonda” on nimetatud 20. sajandi kõige olulisemaks teoreetiliseks teoseks ja 20. sajandi “Kapitaliks”. Seesugused hinnangud on vahest mõnevõrra liialdatud, kui võtta arvesse, et algupärast leidub selles raamatus võrdlemisi napilt: lisaks Marxile ja Hegelile toetub Debord suurel määral ka Lukácsi ja Frankfurdi koolkonna ideedele ning laenab vaatemänguühiskonna enda mõiste Barthes’ilt. (“Ideed muutuvad paremaks. Selles paranemises osaleb sõnade tähendus. Plagiaat on vajalik. Seda eeldab progress,” kirjutab Debord oma 207. teesis.) Teose peamine panus seisnebki ehk nende mõtete valamises sütitavasse, kontsentreeritud, löövasse ja loosunglikku vormi.

    Niisiis, kui teose põhiline väärtus ei seisne mitte niivõrd puhtteoreetilises panuses, vaid pigem üleskutses, võib küsida, kas 21. sajandi algusel on tollase situatsiooniga ehk midagi ühist, mis seesuguse teose väljaandmise vajalikkust õigustaks. Vihje võib leida eestikeelse väljaande kaanepöördel toodud hinnangust, et “oma täielikus hiilguses ja viletsuses on vaatemänguühiskond tõeks saamas alles nüüd, uue meedia plahvatuslikust arengust kantud hiliskapitalistlikus kultuurilises tegelikkuses”. Sellest võib välja lugeda, et Debord’i teos on päevakajalisem kui eales varem: tema kirjeldatud vaatemänguline ühiskond on võtmas üha võimsamaid tuure, samas kui sõnasse “hiliskapitalism” on kätketud ootusärev sosin: kohe-kohe …

    “Vaatemänguühiskonna” tõlge saabus üleüldisest rahulolematusest, frustratsioonist ja jõuetusetundest kantud Occupy-liikumise nagu ka meie kohalike AVP-protestide järellaineis. Occupy Wall Streeti üks eestvedajaid, eesti päritolu Kalle Lasn, on tunnistanud oma teoreetilist võlga Debord’i ja situatsionistide ees.[1] Ka selle liikumise teatavas karnevalimeeleolus võib leida ühisjooni situatsionistlike ideedega. Situatsionistid olid vastu tavakohase poliitilise aktivismi surmtõsidusele, rangusele ja askeetlikkusele – üks nende loosungeid kõlab: “Igavus on kontrrevolutsiooniline”, mis üldjoontes tähendab, et poliitiline liikumine peab olema lõbus ja nauditav. Kui see ei suuda inimesi köita, vaid mõjub tüütu ja igava kohustusena, võivad liikmed lakata koosolekutel käimast ning selle asemel näiteks hoopis kõrtsi minna. Juba Situatsionistliku Internatsionaali enda nimi kujutab endast pila “vana vasakpoolsuse” esindajate aadressil, kes end situatsionistide arvates kaugelt liiga tõsiselt võtsid.

    Situatsionistide arusaam poliitilisest praktikast hõlmab – nagu nende nimigi ütleb – teatraalsete “situatsioonide” loomist, mis peaksid ühiskonna vaatemängulist iseloomu mingil moel lõhkuma. Vaatemängu määratleb Debord kuvandites vahendatud ühiskondliku suhtena inimeste vahel (4. tees). Kõigis oma erivormides – nagu informatsioon, propaganda, reklaam, meelelahutus – kujutab vaatemäng endast “olemasoleva süsteemi tingimuste ja eesmärkide totaalset õigustust” (6. tees). Vaatemänguühiskond võrsub Debord’i järgi kapitalismi arenenud staadiumist, mis on tunginud elu kõigisse valdkondadesse, ka kõige isiklikumatesse suhetesse. Kapitalismi seda järku iseloomustab kuvandi ülevõim reaalse kogemuse ja kasutusväärtuse üle. See on kapitalistliku ühiskonna loogiline järelm, sest kui kauba tootmine on arenenud riikides saavutanud teatava külluseastme, hakkab see tööliselt nõudma lisakoostööd – viimane “leiab nüüd iga päev, et tootmisest väljaspool koheldakse teda kui tarbija rõivastes tähtsat tegelast. Nii võtab kauba humanism enda hoole alla töötajate “jõudeaja ning inimlikkuse”” (43. tees). Teisisõnu, vaatemäng on kapitalismi lahendus kauba ülekuhjumisele võltsvajaduste ja -ihade tekitamise näol, mida toetavad materiaalse rahulolu üha uued kuvandid, mis eelmisi tühistavad. Nii kujuneb välja suisa nietzschelik võrdse igavene taastulek: “See, mis on asjade tootmise protsessis alati uus, ei ole seda tarbimises, mis jääb ühe ja sama naasmiseks üha laiemal kujul” (156. tees).

    Debord kritiseerib ametlikku, etableerunud kultuuri, kirjeldades seda juba situatsionistide manifestis (1957)[2] “sohimänguna”, kus ohtlikud ja radikaalsed ideed hõlmatakse vaatemängu nende labastamise ja trivialiseerimise teel. Mässumeelsusest võib saada kaup nagu iga teinegi. Teatud mõttes on see saatus tabanud ka Debord’i ennast: praeguseks hetkeks on tema kriitika tarbimisühiskonna ja massikommunikatsiooni pihta muutunud millekski kaunis peavooluliseks ja enesestmõistetavaks, lausa truismiks, ning seesugusena vaatemängu kaasatud. Mitmed konsumerismivastased aktsioonid, nagu ostuvaba päev (Buy Nothing Day), kujutavad endast üht kõige ohutumat, mugavamat ja lihtsamat sotsiaalse protesti vormi, mis ei nõua osalejatelt pea mitte mingit isiklikku panust ega pingutust. Suurkorporatsioonide ja poekettide boikoteerimine muudab ihaldusväärseks teistlaadi tooted, käsitööst ja mahetoodangust kujuneb uus staatuse ja identiteedi kandja. Nii märgib ka Jaak Tomberg oma järelsõnas “Vaatemängu” eestikeelsele tõlkele: “Et igasugune revolutsiooniline võitlus võib sattuda ühevõrra nii kehtiva ideoloogilise reaalsuse õõnestamise kui ka põlistamise teenistusse – sellest apooriast ei pääsenud lõpuni ka Guy Debord ja tema ümber koondunud liikumine” (lk 185). Samas ei saa väita, et Debord seesuguse ohu suhtes pime oleks olnud. Nagu ta kirjutab 203. teesis:

    “Küllap võib ka vaatemängu kriitilise kontseptsiooni labastada mingiks õõnsaks sotsioloogilis-poliitiliseks valemiks, et kõike abstraktsel moel selgitada ja hukka mõista ning sedasi vaatemängulist süsteemi hoopis kaitsta. Sest on ilmne, et ükski idee ei suuda ületada olemasolevat vaatemängu, vaid kõigest vaatemängu kohta eksisteerivaid ideid. Vaatemänguühiskonna tegelikuks hävitamiseks on tarvis inimesi, kes lasevad käiku praktilise jõu.”

    Debord’i soov ja eesmärk, mille nimel tuleb käiku lasta praktiline jõud, on niisiis vaatemänguühiskonna kahjustamine ja hävitamine üksikisiku autonoomia tagasivõitmise teel. Ent kuigi Debord visandab oma teoses vaatemänguühiskonna arenguloo kapitalistlike tootmissuhete baasil, mõistab ta kõnealust baasi esmajoones selle tagajärgede kaudu ning on lõppkokkuvõttes orienteeritud üksnes vaatemängu kui pealisehituse lammutamisele. Nagu märgib Gilles Dauvé (kirjanikunimega Jean Barrot) oma kriitilises analüüsis Situatsionistliku Internatsionaali kohta: “Debord teeb vaatemängust kapitalismi aluse, selle asemel et näidata selle sündi kapitalismist. Ta taandab kapitalismi pelgalt selle vaatemängulisele mõõtmele. Kapitali liikumisest saab vaatemängu liikumine.”[3] Kui vaatemäng on defineeritud kuvandites vahendatud ühiskondliku suhtena inimeste vahel, jäävad tähelepanu alt välja materiaalsed suhted. Nii põhineb ka Debord’i välja pakutud lahendus eelkõige inimsuhtluse ümberkujundamisel.

    Tema põhirõhk on inimeste füüsilisel ja emotsionaalsel eraldatusel üksteisest: “Eraldus on vaatemängu A ja O” (25. tees). Vaatemäng ühtaegu tugineb isoleeritusele ning taastoodab seda, nõnda et tulemuseks on “üksildased hulgad”. Kui Marx peab linnastumist üldjoontes progressiivseks nähtuseks ning leiab, et see on päästnud suure osa inimkonnast “maaelu idiootsusest”, siis Debord on urbanismi suhtes kriitiline, nähes linnamiljöös ja eriti suburbias atomeerumist ning eraldatust soodustavat keskkonda. Vaatemänguühiskonna keskseteks atribuutideks on seega inimeste isoleeritus ning tarbimist kannustavad pseudovajadused, mida meile massiteabekanalite kaudu ette söödetakse. Nimetatud tunnuste revolutsioonilisteks vastanditeks oleks vastavalt vahetud intersubjektiivsed suhted ja tõelised, ehtsad ihad. Debord’i ja situatsionistide järgi seisnebki üksikisiku vabadus esmajoones omaenda ihade autonoomses, vaatemängust sõltumatus kujundamises. Niisiis samastatakse revolutsioon tõeliste, vahetute inimsuhete loomisega ning kapitalistliku ühiskonna toodetud vajaduste asendamisega ehtsate ihade ja kirgede poolt, mida on võimalik avastada “situatsioonide” mängulisuses. Nõnda osutub ehe lõbutsemine korraga revolutsiooniliseks õõnestustegevuseks. Samamoodi nagu Debord taandab kapitalismi vaatemängule, redutseerib ta revolutsiooni isiklikele suhetele ja subjektiivsetele ihadele.

    Debord’i järgi peab vaatemänguühiskonna suhtes kriitiline teooria olema esitatud vastuolude keeles, mis valitseva keele reeglite vastu pead tõstab ning kontseptide vahelised suhted ümber pöörab. “See pole stiili eitus, vaid eituse stiil” (204. tees). Nõnda ei maksa ka imeks panna, kui revolutsiooniihast sünnib ihade revolutsioon.[4]

    [1] J. Elliott, The origins of Occupy Wall Street explained. Salon talks to the editor of Adbusters about the practical and philosophical roots of the movement. Salon, 04.10.2011. http://www.salon.com/2011/10/04/adbusters_occupy_wall_st/.
    [2] Inglise keeles loetav: http://www.bopsecrets.org/SI/report.htm.
    [3] Inglise keeles loetav nt: G. Dauvé, Critique of the Situationist International (1979). http://www.geocities.com/~johngray/barsit.htm.
    [4] Vt ka Gilles Dauvé: “Kui revolutsioon jääb iha tasandile, on ahvatlev teha ihast revolutsiooni keskpunkt.”

  • Kimp

    Andrei Ivanov

    Ja isegi mitte trepiastmetel, vaid juba verandal, kustkaudu pääseb kööki, lebas otse ukse ees mati peal uhkeldavalt laiali pealtnäha unine (metalselt letargiline) kimp kõige erinevamaid jämeda rõnga otsa pistetud võtmeid.

    Seisime Danguolėga ja põrnitsesime seda jahmunult, kui puuga pähe saanult, ega suutnud kuidagi uskuda, ära seedida.

    Lõpuks lähenesime nagu metslased, võtsime kätte, vaatasime, läksime tuppa ning uurisime neid pikalt, ükshaaval sõrmitsedes.

    Ning meie majake hakkas paistma mulle võõrana, juba kellelegi teisele kuuluva valdusena.

    Me jõime teed, tegime suitsu, mõistatades: kelle võtmed need on?… kes võis need meie vagunelamu lävele pillata?…

    Imelikud, ebaharilikud võtmed.

    Ja milliseid võtmeid seal küll polnud! Igale maitsele. Ükskõik mis metallist. No kui just see kõige õilsam välja arvata. Seal olid suured garaaživõtmed ja väikesed võtmed tabalukkudele, millega keldriuksi kinni klõpsatakse; väravaid sulgevate soliidsete lukkude võtmed; siredad ja elegantsed peenesakilised võtmed, mis avavad pääsu uhketesse apartementidesse; vanade ja uute autode süütevõtmed ning hulk teisi säherduse kujuga võtmeid, et ma ei viitsinud isegi mõistatada, kuhu, millistesse ruumidesse võisid viia neile sobivad lukuaugud!

    Me Danguolėga imetlesime neid pikalt, suitsetasime ja tegime kõiksugu oletusi: kes?… miks?… ja veel meie ukselävele?…

    Just nimelt…

    Kes võis meie ukse juures tiirelda?

    Haa!

    Tiirelda võis kes iganes.

    Jah, kuid kellel Huskegaard’ hipparitest võisid olla sihukesed võtmed? Kellel? Millisele sihukeste võtmete omanikule võis meid tarvis minna? Ja miks see keegi otsustas need võtmed nii kenasti meie verandale unustada?

    Mitte ei unustanud, vaid poetas nimme!

    Aga milleks meile? Mis mõttega? Meil on ju uks alati lahti!

    Me mõtlesime, kes on meil käinud, võtsime kõik läbi, kaalusime kimpu kordamööda peos, uurisime lähemalt iga võtit, katsudes igaühte neist hambaga.

    Need võisid pärineda vanast töökojast, kuid töökoda polnud enam ammu olemas, sellest olid järel vaid varemed, tööpingi asemel roostes metalli hunnik.

    Hm… hm…

    Tegime veel suitsu, pidasime väheke aru ning asusime rännakule mööda Huskegaard’d.

    See kimp ei andnud meile rahu.

    I-le tuli täpp peale panna. Aega viitmata!

    *

    Läksime mister Winterskov’ poole, kuid meil ei õnnestunud vanameest leida. See-eest kohtasime tagasiteel Henrikut ja Joshuad. Küsisime neilt.

    Ei, nemad ei ole meie ukse ette kimpu unustanud. Teineteist katkestades või pigem täiendades ütlesid nad, et neil pole elu sees nii palju võtmeid olnud, isegi mitte võõraid: mitte keegi pole neile ühtainukestki võtit usaldanud, aga siin oli korraga sihuke kimp!

    “Küll on uhke kimp,” ohkas Henrik ammuli suud vesistades, “sellist ei saa Huskegaard’s mitte kellelgi olla!”

    “Just nimelt,” nõustus Joshua temaga, “Huskegaard’s ei ole nii palju uksigi! Aga selliseid,” ta tõstis kimbust esile pisikese võtme, näitas seda meile kõigile, “selliseid uksi pole kohe kindlasti! Kui, siis ehk juveelipoes!”

    Sellised võtmed! Sellised võtmed…

    Kutid ohkasid, imesid läbi hammaste õhku, raputasid kõrvetada saanud kätt õhus: “Pu-uh, man!”

    Ei, nemad ei puutu siin asjasse…

    Ei, nemad ei võtaks enesele sihukest vastutust!

    Muidugi mitte, ei mingi hinna eest!

    Laiutasid käsi, võdistasid õlgu, tammusid, lörtsutasid nina. Ei osanud midagi mõistlikku kosta. Kaapisid nagu kutsikad hõlma all, kissitasid silmi, puhkisid.

    Viimaks, kui kimpu oli kõigis neljas peos mõtlikult hüpitatud, ütles Joshua, et see võis olla Tummahammas, kellega mina ja Danguolė polnud veel kordagi jutule saanud.

    Kuid miks just Tummahammas, ta ei selgitanud.

    “Arvatavasti Tummahammas,” sõnas Josh.

    Säh sulle! Ning Henrik kinnitas miskipärast:

    “Mnjaa… Pigem küll, jah, Tummahammas.”

    Too tegevat kellelegi mingeid haruldasi töid… Milliseid töid, seda ei teadnud keegi… Võisid olla ka võtmed… Võisid sobida erinevatele lukkudele… Keegi ei hakka mõistatama, millistele…

    Aga mida ta meist tahtis? Misjaoks ta meie juures käis?

    Haa, kes seda teab, milleks Tummahambale kedagi tarvis? Kes teda üldse tunneb?

    Tema kohta ei teatud suurt midagi; aga kui nii, siis miks mitte oletada, et tal võisid olla sellised võtmed? Miks mitte?

     

    Tummahammas elas väikeses majas, kus ukse juures seisis pingviinitopis; maja asus küla servas, Nilsi hüti taga, peaaegu et Huskegaard’ piiridest väljas.

    “Vaatega jõulukuuskede istandusele,” tähendas Henrik uduselt.

    “Jah,” hakkas Josh teemat arendama, “just! Tummahammas kohe nii väga ei salli neid kuuski, et hoiab kõikidel sealpoolsetel akendel luugid kinni. Aknad on luukidega kinni pandud!”

    “Õigus,” ütles Henrik. “Võibolla paneb ta luukidele koguni tabalukud ette…”

    “Äkki on need nende tabalukkude võtmed, mis võibolla aknaluukide ees ripuvad?” sõnas Josh lõpuks venitamisi.

     

    Me otsustasime Tummahambale külla minna. Seda enam, et õieti ei tundnudki teda. Tummahammast ei tundnud õieti keegi. Keegi pidi lõpuks välja selgitama, kes ta selline on!

    Henrik ja Joshua soovisid meile edu, kuid mingi sellise sõnaga, mis tardus otsekui liblikas ühe huulile ning oleks äärepealt teise huulilt lendu tõusnud, ent jõudis enne kustuda. Mind tabas halb eelaimus, mis oli siiski täiesti alusetu. Henrik ja Joshua lihtsalt kiirustasid meist lahti saama.

    Me suundusime sinna, kuhupoole Joshua ja Henrik olid käega viibanud – kiilasjääna looklevale teerajale.

    Tummahammas elas tiigi kaldanõlval Edgari ehitatud vigvami taga (teel kohtasime Edgarit: ei, see polnud tema kimp), Nilsi aia taga (linnuhuvilise välistasime me kohe), kõndisime, kõndisime, valju potsatusega kukkusid hapud külmast võetud õunad, nukker vaatepilt, puuokstel rippusid elutud puurid, suvepäevadel täitis seda aeda kõrvulukustav kädin, märatsevate lindude kirevus võttis silmad kirjuks.

    Uttu ja kõrkjatesse mähkunud nõos naaldus vastu kuuri Tummahamba maja. Ukse juures seisis pingviin. Seekord oli ta ehitud laiaäärelise kaabu ja piibuga.

    Tummahammast polnud kodus, see-eest olid põõsastel külmunud marjad. Näppisime marju.

    Oli vaikne, kõigeks võimeline päev. Kergelt pakaseline, kuid selge. Läbipaistev. Kuid isegi sellisel läbipaistval päeval oli taevas ikkagi klaasjas ja madal – nagu vihmast pestud kasvuhoones!

    Päike vajus aegamisi külili. Õhtu polnud oma värve veel laiali pritsinud, vaid alles hakkas neid segama kusagil servas, kust neil tuli valguda üle terve taevakausi.

    Klaus pläristas meist mööda antiikse mootorrattaga, lehvitas nahkkindaga. Me lehvitasime vastu… Sõime väheke marju ja tulime tulema, lauldes “Šimtas kunigų katalikų…”.[1] Õigemini Danguolė laulis sõnu, aga mina undasin kaasa ja tuututasin huultega bassi.

    Tegime vigvami juures veel ühe suitsupeatuse, otsustasime mitte alla anda, käia läbi kõik majad, küsida igaühelt. Me nägime selles võtmekimbus, mis oli nii väljakutsuvalt meie uksematile jäetud, omamoodi sümbolit. Nagu oleks meile antud mõistatus, millele me pidime lahenduse leidma.

    “Huskegaard’s püütakse alailma üksteist lohku tõmmata,” lausus Danguolė, silmad vidukil. “Võibolla taheti nüüd meid lohku tõmmata… Vaadata, mis me ette võtame…”

    Ma noogutasin: jah, need võivad hullemaidki asju välja mõelda…

    Litsusime plärud laiaks ning asusime teele, olles tulvil otsustavust võtmete omanik kindlaks teha.

    *

    Me ei hakanud koputama kõige lähemate, siinsamas külje all seisvate majade ustele. Ei, Huskegaard’s niiviisi ei tehta. See oleks liiga lihtne. Otsustasime lülitada sisse irratsionaalse mõtlemise. Lasime end juhtida. Ning me jõudsime Jäämaja juurde, kus kunagi oli kogu kommuuni külmkapp.

    Patricia ja Jeannine siblisid aias; neil olid jalas dressipüksid ja seljas sinised vööga töökitlid; mõlemad tüsedad, masajad, laiaõlgsed, mustade patsidega, suurte silmadega, suurte kinnastatud kätega. Jeannine kõplas miskit, Patricia saagis midagi, tõstnud ühe jala pakule. Nad viskasid kimbule pilgu, vaatasid… ning siis tuli mul meelde – no muidugi! kuidas ma võisin unustada! See polnud esimene kord, kui minuga Huskegaard’s säärane imelik lugu juhtus!

    *

    …kui ma veel lossis elasin, riputas keegi mu uksele väikese roosi, sellise tillukese, põõsalt lõigatu. Otse lingi külge, peenikese niidist heegeldatud aasaga. Tegelikult ju tühine asi. Tähtsusetu. Oleksin ma olnud purjus või pilves, poleks ilmaski märganud või oleksin silmist mööda lasknud, jätnud sinnapaika, lasknud mattuda pisiasjade kuhila alla.

    Ent tol kevadel olin ma jube romantilises seisundis, mul isegi sees kõik sügeles, ma vähkresin pidevalt voodis, uperpallitasin enda sees – ühesõnaga, ihu oli pakil.

    Seetõttu roosike, mis oli pealegi riputatud mu ukselingi külge, pealegi sellisest ihuvärvi niidist aasakesega – no kuulge! Kuidas saanuks siin rahulikuks jääda! Niisugust asja ei võinud kuidagi niisama jätta! Oo, kui juba sellised vihjed ja peibutised tähelepanuta jäävad, siis võid endale kohe risti peale tõmmata või ennast peldikupoti külge naelutada!

    Ma tormasin roosikesega tuppa, pistsin selle padja alla ja kaevusin nägupidi patja! Ma koguni oigasin õnnest! Nagu oleksid kõik tuhanded orgasmid, mis pidid mind eeloleval suvel raputama, ühe välguharuna mu kehast läbi sööstnud.

    Ma lamasin sedasi kaua, võpatades, uratades ja ilastades; lõpuks võtsin end kokku, tõusin üles. Vibratsioon tuikas igas lihases, luud oigasid. Pühkisin silmist õnnepisaraid, mis valgusid tõtakalt ja kuivasid ruttu ära, juba laugudel, jõudmata neilt maha kukkuda – justkui oleks mu kutsuva keha kuumus neid kuivatanud. Pisarad jõudsid otse silmis aurustuda!

    Nagu nüüdki, mõistatasin ma ka siis pikalt: kes see küll olla võis? Kes võis mulle roosikese sokutada?

    Ma kahtlustasin kõiki!

    Isegi Mariannat, kuigi ta oli minust oma kakskümmend aastat vanem, kuid ikka veel seelikus saatan, no kuulge! Sellepärast ma kahtlustasingi, kuna temas oli tunda saatanat, eriti kui ta vaatas sedasi viltu ja naeratas suunurgaga…

    Jah, ma kujutasin teda ette erinevates poosides, vaatamata sellele, et ta oli juba nii räsitud, vaatamata sellele, et oma viljatus igatsuses lõikas ta välja puust Edgari nuku. Edgari moori heitsin ma kohe kõrvale – temas puudus seikluslikkus ning ta polnud mind kordagi kõnetanud, käis Edgari juures ainult nädalavahetuseti nagu suvilas. See naine ei tulnud lossi lähedalegi! Räägiti, et ta elas ikka veel linnas; ta ei julgenud ikka veel ära kolida, rääkis, et kui lapsed kasvavad suureks, vaat siis… Räägiti, et ta häbenes Huskegaard’s käimist! Ta häbenevat “halba kuulsust”. Huskegaard’s elavat ainult luuserid ja kalkarid. Jah, see on jabur, kui inimene elab soojakus, pärapõrgus. Ta oli seal justkui daam, peaaegu et avaliku elu tegelane või midagi sinnapoole.

    Ei tea, igatahes niimoodi räägiti, ma ei oska täpselt öelda.

    Tol suvel räägiti, et nüüd jääb naine Edgari juurde märksa kauemaks kui varemalt, elab tema juures nädalate kaupa, koos lastega, ka Edgari lastega. Kõik aimasid, et naine võib varsti sinna päriseks kolida.

    Marianna voolis püüdlikult nukukese, sosistas iga öö puust kõrva sisse, et tulgu mees tema juurde tagasi.

    Asjatu vaev.

    Ma oletasin, et see oli Marianna sõbratar, kuid tollel oli juba oma kutt.

    Ma küsisin kõigilt. Jeannine ja Patricia vahetasid omavahel pilke ning vastasid kooris:

    “Mitte meie!”

    Alles aasta hiljem ütles Klaus mulle, et ta nägi kord roosiga Blondiet, toda pedekat, kes elas Nilsi juures. Nils üüris talle tuba ning linnuarmastaja oli sedavõrd lühinägelik, et ei aimanud midagi. Seetõttu nõksutas Blondie puusasid isegi tema ees.

    Nilsil oli kõik ükspuha. Teda ei huvitanud miski peale lindude. Ning Nilsi ei huvitanud mitte niivõrd linnud kuivõrd need puurid ja lelud, rippuvad pesad ja karussellid, toidulauad ja redelid, millega ta oli üle kogu saare kuulsaks saanud. Ta meisterdas alailma lindudele kõiksugu vigureid ning müütas neid koos Viggo ja Birgitiga turgudel ja laatadel. Tema jaoks polnud tähtsamat tegevust kui istuda oma aias, libistada õlut ning imetleda omatehtud asjandusi, kus linnukesed turnisid ja lendlesid. Sellistel hetkedel ärkas temas unistaja, leiutaja, romantik.

    Eluaeg oli ta ehitanud teid, magistraale, kiirteid kõigi nende parasiitide jaoks, kes lõpuks kupatasid ta hullumajja! Ta vihkas betooni. Ta vihkas teetöid. Ta ei sallinud kraanasid silmaotsastki. Ta hakkas üle kere vappuma, kui kuulis piikvasarat. Toppis kõrvad kinni ja tõi kuuldavale epileptilise röögatuse! Ning puges seejärel peitu.

    Ta polnud psühh. Tal oli lihtsalt ehitustöödest kopp ees.

    “Nils on normaalne mees,” rääkis Danguolė, “ainult pisut kinnine.”

    Blondiele näis see asjaolu sobivat; tal oli ükskõik, olgu pealegi kinnine. Ega Blondie ise ka teab kui suhtlemisaldis polnud, häbenes kangesti. Inglise keelt kõneles nõrgalt, loiult, ebakindlalt, mingeid kahtluseklimpe kugistades. Ta rääkis ka taani keelt samamoodi: kaks-kolm sõna ja itsitus, selline lipitsev. Jõi Nilsiga õlut, vahtis tema karusselle ja puure, maksis toa eest mingisuguseid sente, töötas linnas mingis väikeses käitises, veerand tundi sõitu naistejalgrattaga, ning käis muudkui meie juures lossis, kiibitses, kui me töötasime.

    Eriti palju tolgendas ta meie läheduses, kui vahetasime vanamehe elamul kivikatust.

    Oli palav; päike lõõskas; linnud kriiskasid; pärnapuu lämmatas oma lõhnadega; mesilased sumisesid, mähkides meie päid suminavõrku; kiskusime end vööni paljaks ning parmud puresid meid, puresid armutult. Tuli Marianna koos oma sõbrannaga; jäävad sedasi kaelastikku seisma ja seisavad seal, lehvitavad meile. Lehvitasime katuselt neile vastu. Me olime rahul. Mina, Ivan, leedulased, Gleb.

    Siis hakkas Blondie käima; ta tõi õlut, pakkus, patsutas meid õlale, uuris meie kriimustusi ja marrastusi läbi oma paksude kandiliste prilliklaaside; tal olid nii pisikesed silmad, et ta pidi lähemale kummarduma, kohe väga lähedale.

    Tal olid kohevad, kalli šampooni järele lõhnavad helekuldsed juuksed. Ise oli ta kahvatut kriidivärvi. Kaelal oli tal kõrisõlme juures vastik sünnimärk. Ta oli lühike ja kohmakas. Temas oli midagi tahumatut, nurgelist. Kohutavalt uje, vaatas ta meie tööd ja väljastas oma kommentaare harvade telegrammidena, häbelikult naeratades, esitas vildakaid küsimusi, jõi õlut närviliselt neelatades.

    Tema jälgimine pakkus mulle suurt lõbu. Näha, kuidas ta ajab välja Nilsi naistejalgratta, kuidas ta tuleb tagasi koos õllekastiga, mis on pakiraamile nööridega kinni seotud. Kuidas väntab mööda teed, veereb meist ja katusekividest mööda, ronib maha, päästab tükk aega kasti lahti, lehvitab meile käekesega, patsutab sadulat, hüüab alt, kissitades: “Kas õllesoovi oleks?” – tõstab üles juba avatud pudeli.

    Me ei keeldunud kunagi.

    Tollal elas meil karbis linnupoeg ning kui Blondie sellest teada sai, tahtis kohe teda näha.

    Linnupoeg elas köögi aknalaua peal pappkarbi sees, tema nimi oli Wilhelm Kolmas.

    “Miks?” imestas Blondie. “Hea küll, Wilhelmist saan ma aru, kuid miks tingimata Kolmas?”

    “Sest enne teda oli veel kaks tükki ja mõlemad kärvasid maha,” seletas Danguolė tuima rahuga, avades üht pudelit teisega nagu mees.

    See otsekohesus ja lahtise käega lajatatud lause vaimustasid mind. Blondie avaldas argliku soovi minna lossi – tal, vaadake, oleks huvi tibukest näha. Ta kohendas prille, nühkis klaase, pani ette, ütles:

    “Ma elan ju ikkagi koos Nilsiga. Aga tema on linnuhuviline, ornitoloog…” Ja vakatas, nagu ei usuks ka ise oma juttu.

    Ma viisin Blondie lossi, näitasin karbis elavat linnupoega. Blondie tiirles karbi ümber, proovis vilistada, lehvitas sõrmedega, toitis linnukest, toppis oma kandilisi klaase otse tibu silma vastu. Siis aga kuulsin ma trepilt samme. Kergeid, kiireid ja naljakalt häälekaid. See oli Danguolė oma ketsidega. Ta jooksis meie juurde kööki kuidagi tõtakalt. Astus karbi juurde ja hakkas samuti aktiivselt linnupoega silmitsema.

    Danguolė ütles, et tema ei sokutanud roosikest. Jah, tema oleks tunnistanud…

    *

    Patricia ja Jeannine vaatasid võtmeid, keerutasid kimpu ühte- ja teisipidi ning soovitasid meile riputada Kommunehusis seinale kuulutus, et leitud võtmekimp, pöörduda meie poole, noh, nagu ikka…

    Mister Winterskov ütles, et tema meelest oli Tummahammas justkui rääkinud võtmekimbu kaotamisest.

    Me läksime jälle Tummahamba poole. Kuid see polnud tema kimp.

    Tummahammas ütles meile:

    “Me elame kuidagi valesti! Inimesed me ümber elavad kuidagi jaburalt… Vaadake, kuidas nad käituvad! Nad elavad nii, justkui teaksid kindlalt, et meie elu rong ei kihuta täna öösel rööbastelt välja! Nad teavad sõiduplaani! Neil oleks justkui garantii, kindel teadmine, kus ja millal on järgmine peatus! Isegi sünoptikud ei suuda ilma ennustada, aga need siin näivad teadvat, et me ei saa kõik ühekorraga surma lihtsalt seeläbi, et Kõigevägevam otsustab ühelt küljelt teisele keerata ja lömastab meid seejuures nagu kirbuparve! Oo ei, nemad käituvad ikka nii, justkui oleks inimkond universumis ülim rass! Jah! Mitte ainult meie planeedil, vaid terves universumis! Meil olevat kõige üle kontroll… Meie ruulime! Me teame kõike: järgmisel aastal valitakse Bush ja mitte Gore, me kõik ei kao vee alla veel kolm miljonit aastat, me võimutseme, valitseme universumit edasi! Me hakkame väikese arvuti abil juhtima musti auke ja kvasareid. Kõik on tuhandikeni arvesse võetud. Kõik on läbi mõeldud, graafik koostatud kolme aastatuhande peale – edasi! Need ei ole minu võtmed. Ei. Mulle pole võtmeid tarvis. Kõik uksed on lahti. Mina ei pane end luku taha. Mina pole selline nagu nemad kõik seal. Mina ei usu, et me homme elame. Minul pole garantiid. Mul pole RSA kindlustust. Mul pole isegi autot, sest mul pole kunagi kuhugi kiiret.”

    Hiljem selgus, et mister Winterskov’le oli midagi Tummahambast ja kimbust rääkinud Joachim või Frederick.

    Nende juurde me ei läinud – sealt ei pruugi tagasi tulla. Ükskord meid kostitati salatiga…

    Me lihtsalt riputasime kimbu Kommunehusis meie kuulutuse kõrvale ning see rippus seal.

    Kuu, teise, kolmanda…

    Keegi ei võtnudki seda ära; kõrvale ilmusid teised kuulutused, kadusid, aga meie oma rippus edasi, kimp juures, ja mida kauemaks see sinna jäi, seda mõistatuslikumaks muutus minu jaoks selle ilmumine meie verandale.

    Ma käisin, kütsin Kommunehusis ahju ja heitsin iga kord, kui teadetetahvlist mööda läksin, pilgu võtmetele, läksin närvi, ärritusin, nagu oleksid võtmed mind mõnitanud.

    Kord ma ei pidanud vastu, viskasin sütt alla, kolksatasin ahjuukse tigedalt kinni, võtsin võtmekimbu, pühkisin uksest välja.

    Kommunehusi esine välu oli inimtühi. Ei paistnud hingelistki. Kuid miskipärast tajusin kellegi kohalolekut; tundus, et keegi jälgib mind.

    Sellises üleskruvitud seisundis, justkui ma paneks toime ei tea mis kuritegu, läbisin ma küla, kohtamata kedagi, sisenesin kergendusega metsa.

    Kõndisin kaua, kuni jõudsin künkani. Jäin seal seisma vana kännu juures, mis oli täis pikitud pläruhülsse, vaatasin alla – hunnikusse kuhjatud kive, hädiselt oksi kiigutavaid kuuski, tormituules murdunud puid, traktori jäetud roopaid, mahasaetud tüvede ja okste lasu.

    Virutasin võtmed täiest jõust jääraku suunas. Tasane kolks ja salapärane välgatus hüvastijätuks, ning kadunud nad olidki.

    Mõnda aega oli kõik vaikne. Taamal süttisid ja kustusid raadiomastidel punased tulukesed. Valkjast pilkasusest eenduvate tuulikute labad keerlesid vaevunähtavalt. Tuul püüdis hallatanud nurme puhtaks pühkida. Härmatis sätendas päikese käes. Loojang looritas mu silmi. Talv naeratas surija naeratust. Rida Ezra Poundi luuletusest ujus läbi teadvuse ja hajus vaguralt nagu ka see aneemiline päev. Päikesevalgus näis sosistavat: ma tegin kõik, mis suutsin… ma andsin kogu oma jõu, jäägitult…

    Mu süda täitus piiritu kurbusega.

    Hoolimata sellest, et olin neetud võtmekimbu minema visanud, ei hakanud mul kergem. Vastupidi, miski sügeles järelejätmatult, miski sosistas: asjata, kõik oli asjata vaev…

    Tulutud olid mu püüded leida see, kes oli võtmekimbu mu ukse ette jätnud; ilmaaegu üritasin ma ennast sellesse kommuuni kinni müürida; asjatult püüdsin lossipääsusid sõnadega kinni kuhjata, ridadesse-koridoridesse ära eksida, pugeda boileriruumi peitu metalse metafooriga huulil.

    Miski ei saanud selle tillukese hõreda maailma luuke koomale tõmmata: see oli liiga ebausutav!

    Mingi lind hüüatas vaikselt, kuid väga kaeblikult, tiivad lõid sahisema, pudenes kuivi härmakütkes lehti.

    Minu sees värahtas salajane eelaimuse keel.

    [1] “Sada katoliku vaimulikku” (leedu k-s), rokkbändi Svastikos Sukitės Greitai (Haakristid Pöörlevad Kiiresti) liidri Algis Ramanauskase kirjutatud laul.

     

  • Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane

    Tarmo Jüristo

    “Kellel ei ole kodumaad, võib kirjutamine isegi elupaigaks saada.”[1]

    Andrei Ivanov on Eesti kirjanduses omapärane nähtus. Õieti pole sugugi üheselt selge, kas – ja kui, siis mil moel täpselt – ta üldse selle määratluse alla mahub. Eesti lugeja tähelepanuhorisondile kerkis Ivanov 2010. aastal, kui tema romaan “Hanumani teekond Lollandile” jõudis ühtaegu nii Vene Bookeri finaali kui pälvis Eesti Kultuurkapitali venekeelse autori kirjandusauhinna proosa kategoorias. Samal aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Ivanovilt ka vihik kahe jutustusega, “Minu Taani onuke” ja “Tuhk”. Kui kõik need mainitud tekstid olid varem venekeelsetena ilmunud, siis 2011. aastal Varrakus välja antud “Peotäis põrmu” oli tõlgitud otse käsikirjast. See iseenesest väike ja triviaalne detail osutus aga ootamatult tülikaks, kui suuresti selle asjaolu tõttu kukkus romaan, Eneken Laanese sõnu kasutades, “kulka auhindade jagamisel toolide vahele”,[2] mahtumata ühessegi olemasolevasse auhinnakategooriasse.

    Ivanov ise on tema isiku ja loomingu ümber käivate kirjandus- ja kultuuritaksonoomiliste segaduste osas korduvalt oma ükskõiksust väljendanud, öeldes, et ta “lihtsalt kirjutab” selleks, et “südant kergendada”.[3] Ühelt poolt olekski ju ahvatlev kogu see temaatika kõrvale jätta ning lugeda Ivanovi “lihtsalt kirjandusena”, pööramata tähelepanu ei tema isikule ega lugude ja romaanide ajalistele või lokaalsetele kontekstidele. Teisalt osutub sedalaadi “süütu lugemine” Ivanovi puhul siiski mitmel põhjusel keeruliseks.

    Ivanovi seni eesti keeles ilmunud teosed on küll kõik eraldiseisvad ning autonoomsed tekstid, mis aga ometigi asetuvad ühisesse, nii ruumiliselt kui ajaliselt suhteliselt selgelt piiritletud narratiivsesse maailma. Ajaline raam algab 1970. aastatest ning ulatub tänaseni, kuid selle fookus on ühel või teisel moel 90ndate muutusterohketel aegadel ja nende tagajärgedel. Ruumilises mõttes leiab “Minu Taani onukese” ning “Hanumani teekonna” tegevus (pigem oleks vist küll kohane öelda tegevusetus) suuremalt jaolt aset Taanis, “Tuha” ning “Peotäie põrmu” oma enamasti Tallinnas. Õigemini linnas, mille nimi on Tallinn, kus on tuttavaid paiku, nagu Lasnamäe, Pääsküla ja Kalamaja, kus on Schnelli tiik ja Toompea, Viru väljak, Coca Cola Plaza ning Kaubamaja – millel on äratuntavalt Tallinna jooni, aga mis siiski päriselt ei ole Tallinn. See on Tallinn, kus midagi on nihkes ja valesti, kus midagi on nii, nagu see päriselt olla ei saaks. Eriti selgelt tuleb see esile “Tuhas”, kus Pääsküla sooäärses tänavas libisevad majad sentimeeterhaaval nõlvakust alla ja kus piirdeaia taga elutseb vanamees, keda saadab kohutav karje.[4]

    Selle kummalise ja nihkes maailma taustal joonistub ka tema teoste keskse minategelase puhul välja ühtne kontuur – ja kuigi Ivanov on hoidunud seda ühtsust ise kuidagi eksplitsiitselt rõhutamast, on siduvaid motiive liiga palju, et need saaksid märkamata jääda. Niisamuti on raske mitte märgata sarnasusi Ivanovi enda elulooliste seikadega, mida on tunnistanud ka kirjanik ise – tõdedes, et “autobiograafia on pinnas, millele ma rajan oma väljamõeldiste aedu”.[5] Ivanovi jutud ja romaanid on nii oma vormilt kui sisult sügavalt isiklikud, nende jutustav minategelane on oma identiteedilt samamoodi “toolide vahele kukkunud” – Tallinnas sündinud vene rahvusest kodakondsuseta mees, kes lahkub üheksakümnendatel Eestist ning veedab seejärel hulga aastaid Skandinaavias, suutmata kuskil endale kohta leida. Selliselt on Ivanovi looming puhtakujuline littérature mineure, mille individuaalne aines muutub “mikroskoobis suurendatuks, kuna tema sees hargneb üks hoopis teine lugu”.[6] Läbi selle teise loo tõuseb lugeja silme ette maailm, mida varem ei eksisteerinud, üheskoos inimestega, kelle olemasolu oli seni nähtamatu – ja kõige keskel baltivenelasest minakangelane, “kelle kaelus on kinni nööbitud ja kelle süda ajab põlgusest üle ääre”.[7] See maailm on viljatu ja kõle, tinaselt halli taevaga, ta lehkab ja ajab öökima, rusub ja muserdab, see on maailm, kus minevik on kaotatud ning milles lapsed jäävad sündimata – ja mille suhet endaga kirjeldab “Tuha” minategelane nii:

    “Olen maailma vaadanud selle inimese silmadega, kes on fööniksina tõusnud tulest ja tuhast, enne seda fekaalide kujul vasktorudest läbi käinud. Olen näinud maailma, kus mind aeti koertega taga, peibutati litside ja rahaga, süstiti trepikodades ja tualettruumides. Maailma, kus mind on tulistatud, surnuks püütud külmetada, taga aetud, pekstud, reedetud – mis on minu vastupidavuse proovile pannud. Maailma, mida mina pole välja mõtelnud, maailma, mis pole välja mõeldud minule; maailma, kus ma olen võõras.”[8]

    Võõraks olemine ja võõrandumine on Ivanovi jaoks kesksed teemad, mis läbivad kõiki ta teoseid. Tema minakangelane ei ole kuskil kodus: Skandinaavias on ta illegaalne immigrant, kodulinna tagasi jõudes ei suuda ta seda ära tunda – talle näib, et “kõik on nihkes, nagu oleks … mingid riuklikud illusionistid linna kõverpeegleid täis riputanud”.[9] Ta suhted ei püsi koos, vanad tuttavad tekitavad temas võõristust, inimesed tänaval piidlevad teda kahtlustavate pilkudega, valmis taskust mobiiltelefoni võtma ja helistama, kuhu vaja. Kuid tal pole väljapääsu, sest “nad on ju kogu maailma ära jaotanud, enam pole kuhugi pugeda, kõikjal on firmad, tütarettevõtted, bürokraadid”.[10] Kõikjal on inimesed, kellel on omad mõistetamatud elud ja toimetamised, ja Ivanovi minakangelane on seal üleliigne.

    Võõrandumisega on seotud ka teine Ivanovi tekste läbiv motiiv, milleks on kannatus. “Kannatamine – see on ju teadvuse ainus põhjus,” ütleb Dostojevski “Ülestähendustes põranda alt”, romaanis, mille vari jookseb läbi kogu Ivanovi loomingu – ja “Hanumani teekonna” ning “Peotäie põrmu” minategelane kannatab lausa füüsiliselt. Ta pea valutab, tal on maohaavandid ja sapikivid, ta jalad mädanevad odavates Poola kingades ja ta süda läigib. Kuid kannatusel on Ivanovi raamatutes ka sügavam, dostojevskilik mõõde. See ei ole pelgalt sümptom või reaktsioon väliskeskkonnale – see on seesama eespool viidatud olemuslik ebakõla ja võõrandumine, mida ei saa ravida või leevendada, mille eest ei saa põgeneda ja millele ei saa isegi vastu hakata – selline vastuhakk oleks iseenesest farss. See on miski, mis on Ivanovi maailma sisse kootud ja mis moodustab ta tekstide kontseptuaalse lähtekoha.

    Ivanovi vähemalt rahvusvaheliselt kuulsaim ning tunnustatuim raamat, “Hanumani teekond Lollandile”, räägib pealtnäha kelmiromaani formaadis loo kahe luuseri seiklustest Taani riigis, kus miski on kogu aeg mäda. Juba ainuüksi see pealkiri vihjab “Rāmājanale”, eeposele eksiili saadetud printsist ja tema aastatepikkusest rännakust koos oma truu ahvjumalast kaaslasega. Hindu mütoloogias on aga Rāma n-ö “ideaalne inimene”, jumal Višnu avataara, kes võttis sureliku kuju selleks, et demonstreerida dharma’t, õiget ja vooruslikku elu. See on äraspidiselt sama küsimus, millega Ivanovi kõikide teoste kangelased igapäevaselt vastamisi seisavad: kuidas jääda inimeseks liigestest lahti maailmas, mis on kõike muud kui inimlik – maailmas, mis ei võimalda neile inimlikkust.

    Ivanovi kangelase fundamentaalse probleemi võtab tabavalt kokku Theodor Adorno kuulus remark “Minima moralia” 18. fragmendis: “Es gibt kein richtiges Leben im falschen.” Nii nagu Adorno, vihjab ka Ivanov moraalse elu võimatusele nüüdisaegses maailmas. Tema jutustuste tegelased triivivad läbi elu, “liiguvad vastuvoolu, püüdes maailma peatada”,[11] nad üritavad meeleheitlikult leida mingitki pidepunkti, mis aga libiseb neil kogu aeg käest. Nende parimad kavatsused lähevad luhta, nende püüdlused osutuvad mõttetuks, nad tammuvad ühe koha peal, ilma kuskile jõudmata. Selle tagajärjeks olev lootusetus ei ole õilistav, see ei vii Sartre’i või Camus’ romaanide intellektuaalse emantsipatsiooni ja absurditunnetuseni – see on Bardamu äng Céline’i romaanis “Reis öö lõppu”.

    “Meie aja kangelase” eessõnas ütleb Lermontov järgmist:

    “Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus … Teie ütlete, et moraal ei võida sellest? Palun väga. Küllalt on inimesi toidetud maiustustega; neil on seedimine korrast ära: on vaja kibedaid arstimeid, teravat tõde.”[12]

    Ivanov pakub lugejale just nimelt neid kibedaid arstimeid ja teravat tõde. Tema minategelase kangelaslikkus ei avaldu võitudes ja saavutustes, vaid allajäämises, isiklikus meeleheites ning mõistmatuses. Ta on määratud Ahasveeruse kombel sihitult ja rahu leidmata ekslema, kuid tema kannatustel pole midagi pistmist millegagi, mida ta ise oleks teinud, neis pole muud “süüd”, kui et ta on see, kes ta on – “mitteinimene, poolfabrikaat”.[13] Ta kannatab meie eest ja asemel, kõndides oma lõputut teed keset igapäevast nüristavat nõmedust. Tema teejuhiks on Hanuman ja põrguks teised inimesed. Nagu Petšorin, on ka tema portree – või õigemini peegelpilt – meie sugupõlve pahedest nende täies arengus.

    Nõnda räägib Ivanov oma teostes aga muidugi millestki märksa laiemast ja üldinimlikumast kui illegaalse immigrandi katsumused Taanis või Eestimaa venelase probleemid Tallinnas. Ta ei moraliseeri, ei näita näpuga, ei vali pooli, kuid just seetõttu peitub tema raamatutes kriitika, mis puudutab meid kõiki. “Peotäies põrmus” on Leonidil töö rahvusvahelises telemarketingifirmas, kuid see on sama tühi ja sisutu kui “Hanumani teekonna” Potapovi ponnistused prügimäelt koju veetud kola mahamüümiseks. Nad mõlemad rabelevad selle nimel, et hinges püsida, kuid nende elu on kõle ja sihitu. Nad on “vähid, kes roomavad tagurpidikäigul tulevikku”,[14] kuid nad vähemalt tunnevad ebamugavust, nad kannatavad. Nad on elus moel, mil head ja turvalist elu elavad skandinaavlased seda ei ole.

    Vaatamata läbivale pessimismile ja trööstitusele ei ole Ivanovi narratiivne maailm siiski päästmatult kaotatud. See ilmneb kõige selgemalt “Peotäies põrmus”, mille lõpustseenis heliseb samasugune ebamaine rahu nagu romaani inspiratsiooniks olnud T. S. Elioti “Ahermaa” viimastes sõnades. Laenates veel kord Adornolt võib öelda, et Ivanovi romaanid on “katse vaadelda kõiki asju nõnda, nagu nad avalduvad lunastuse seisukohast”:

    “Tunnetusel ei ole muud valgust kui see, mis lunastusest maailma peale paistab: kõik muu ammendub kui järelkonstruktsioon ja jääb üheks tehnika osaks. Tuleb luua perspektiivid, millesse maailm asetub, võõritab, ilmutab oma mõrasid ja rebendeid, nii nagu ta ükskord viletsana ja moonutatuna Messia valguses lebab. Omavoli ja vägivallata jõuda asjade kompimisest sääraste perspektiivideni – ainult see on mõtlemise eesmärgiks.”[15]

    Selline perspektiiv, jätkab Adorno, “eeldab asukohta, mis oleks kasvõi pisut kõrval olemise valdkonnast, samal ajal kui iga võimalik tunnetus tuleb olemasolult ometi välja võidelda, et see ka siduvana kehtiks”. Just nimelt see ongi unikaalne positsioon, millelt Ivanovi jutustuste kangelane meiega räägib – ja vaatepunkt, mida ta meile pakub. Tema tunnetus on “olemasolult välja võideldud,” ja see on võitlus, kus on palju kaotusi. Tal ei ole mugavustsooni, ei ole rahulikku väikekodanlikku elu, mida ta paljusid teisi enda ümber näeb elavat. Tema eksistents on läbi imbunud ebaõnnestumise tundest, selles ei ole midagi kindlat ja turvalist, seal on väga vähe meeldivat – aga just seetõttu näeme tema läbi seda, mida me enda juures sageli märgata ei oska ega suuda. Sedalaadi võõrandumine, kõrvalejäetus ja juurtetus, millest Ivanov räägib, ei ole Eestis juba ammu enam ainult venelaste probleem – ja see pole probleem, millega oldaks vastamisi ainult Eestis.

    Ivanov ei ole kindlasti kerge ega helge lugemine. Tema tekstid on küll elegantsed ja iroonilised, nad võivad olla kohati isegi naljakad, kuid kokkuvõttes jäävad nad alati torkivaks ja ebamugavaks – nad on “kirves meis jäätunud mere jaoks” (Kafka). Ühes oma intervjuus on Andrei Ivanov märkinud, et tema enda jaoks ei ole tähtis niivõrd see, et tal oleks palju lugejaid praegu, kuivõrd see, et teda jäädaks lugema pikaks ajaks.[16] Tema senise loomingu põhjal võib kindlasti öelda, et ta väärib mõlemat.

     

    [1] T. W. Adorno, Minima moralia. Tlk M. Tarvas. Akadeemia, 1993, nr 6, lk 1183.
    [2] E. Laanes, Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus. Sirp, 08.03.2012.
    [3] Vt nt intervjuud: Андрей Иванов: Мне не нужны ключи квартиры в Париже! Новые облака, 2010, nr 1/2. http://tvz.org.ee/index.php?page=430.
    [4] Käesoleva essee valmimise ja trükki jõudmise vahele jäänud ajal jõudis eesti keeles ilmuda Andrei Ivanovi uus romaan “Harbini ööliblikad” (tlk Veronika Einberg), mille keskmes on tema juba varasematest teostest tuttavad teemad. Ometi on “Harbini ööliblikad” mõnes olulises aspektis Ivanovi senisest loomingust erinev ning väärib sellisena omaette käsitlust.
    [5] A. Ivanov, Minu Taani onuke. Tuhk. Tlk I. Martson, J. Ross. Tallinn, 2010, lk 123.
    [6] G. Deleuze, F. Guattari, Kafka: väikese kirjanduse poole. Tlk H. Krull. Tallinn, 1998, lk 58.
    [7] A. Ivanov, Minu Taani onuke. Tuhk, lk 99.
    [8] Sealsamas, lk 121.
    [9] A. Ivanov, Peotäis põrmu. Tlk I. Martson. Tallinn, 2011, lk 7.
    [10] Sealsamas, lk 201.
    [11] A. Ivanov, Hanumani teekond Lollandile. Tlk V. Einberg. Tallinn, 2012, lk 374.
    [12] M. Lermontov, Meie aja kangelane. Tlk V. Linask. Tallinn, 1967, lk 3–4.
    [13] A. Ivanov, Peotäis põrmu, lk 65.
    [14] Sealsamas, lk 92.
    [15] T. W. Adorno, Minima moralia, lk 1188.
    [16] Vt A. Laasik, Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes. Eesti Päevaleht, 07.01.2012.

  • Teil pole õigust olevikku ära põlata

    Hasso Krull

    “Nii ta siis läheb, jookseb, otsib. Mida ta otsib? Ta otsib seda miskit, mida ma tohiksin ehk nimetada modernsuseks, sest pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks. Tema eesmärk on eraldada moest see, mis temas tema ajaloolisuses on poeetilist, leida igavest mööduvast…”
    (Charles Baudelaire, “Modernse elu maalija”).

    1.

    Narmendav, hatune, rebitud pinnaga kaanepapp; katmata, liimine, lahtiste niidiotstega raamatuselg. Katkikäristatud esikaanel kumendab mingi kujutis: joonistus, muster, nägu, maakaart, kuskilt ära näpatud faktuur… Kõige selle peale on mustas rasvases kirjas pressitud autori nimi ja seda veel topeldav küsimus: “Kes kardab Sveta Grigorjevat?”

    Imelik. Kes teda kartma peaks? Ja miks? Raamat näeb ju välja nagu torust läbi tõmmatud. Kas see ongi kardetav? Või on see ainult kujundaja kapriis, et iseenesest süütut ja ohutut sisu kuidagi karedamaks, ohtlikumaks, ligitõmbavamaks muuta? Ehk on kaas lihtsalt maskeering? Paljas kest? Võib-olla selle taga ei olegi midagi?

    Need on kõige esimesed oletused. Neist kaugemale ei pruugi tingimata minna; kui aga seda siiski teha, hakkab vähehaaval selguma, et siin pole kest paljas kest. Ei, see raamat on seest veel narmendavam, liimisem, katmatum; ja pealkirjana esitatud küsimus polegi pelgalt retooriline. Kuskil võib tõepoolest olla keegi, kes Sveta Grigorjevat kardab – või täpsemalt, keegi, kes kardab tema luuletusi.

    Miks just luuletusi? Väga lihtsalt põhjusel: autori isikus pole mitte midagi ähvardavat. Temas pole isegi midagi ebatavalist. Vastupidi, temas on just midagi rõhutatult tavalist, tüüpilist, triviaalset, midagi eriti lihtsat ja ootuspärast. Tõsi küll, see lihtne ja ootuspärane käristatakse ootamatult katki, nii et nähtavale tuleb rebitud, hatune pind: “purustan oma ilu // ja ülejäänust / ehitan üles persekukkund inimeste / kuningriigi” (lk 22). Kuid katki käristatakse see just luuletustes: täpsemalt, neis luuletustes purustatakse üks ilu, et nähtavale tuleks midagi muud, midagi kummalist, ebatavalist ja veidrat, midagi mööduvat, põgusat, sattumuslikku… See “midagi muud” ongi tänapäeva ilu, mida võib soovi korral nimetada modernsuseks – sest nagu arvas vana aukussilmne dekadent, “pole paremat sõna kõnealuse idee väljendamiseks”.[1]

    2.

    Kui luule tekitab poleemikat, siis võib kahtlustada, et kuskilt on ilmunud midagi uut: uus keelepruuk, uus nägemine, uus suhe ümbruse või enesega. Kui poleemika fookusesse satub “naisluule”, siis võib kahtlustada, et tähelepanu on uudsuselt hälbinud: selle asemel arutatakse nüüd soolise identiteedi küsimusi, kaevatakse välja eelarvamusi, pillutakse galantsusi või õhutatakse misogüünilist meeleolu. Klassikaline näide on August Gailiti “Sinises tualetis daam”, mis luule soolise määratlemise korraga bravuurselt ja vulgaarselt hästi paika paneb: “Kui naine luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, edevus, demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, oma lõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta-pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal.” Gailit ilmselt ei tundnud psühhoanalüüsi, tänu sellele on tema vastuolulised tungid pamfletis täiesti alasti, samuti nagu läbipaistev kadedus värsitehnilise meisterlikkuse suhtes: “Kuid luuletus üleüldse pole kunst. On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises – ning luuletaja ongi valmis. Katsu ainult kõige pisemat, kõige tühisemat mõttekest ilusaisse sõnusse seada (aga ilusaisse sõnusse seadmine on lihtne tehniline ülesanne, mida harjutamisega kergesti kätte saab) ning luuletus ongi käes.”[2] Küllap jäid ka toonased lugejad siinkohal mõttesse, mis on õieti “kunst”, kui see ei seisne oskuses teatavat kogemust täpselt ja veenvalt väljendada, aga Gailiti tekstist paistab selgesti välja, et see küsimus teda üldse ei huvitanudki.

    Underi “Sonettide” ilmumisest on varsti sada aastat möödas, aga kalduvus libiseda uuema luule poeetika juurest soolistesse arutlustesse on ikka alles. Sellest on nüüd püüdnud välja rabeleda Mihkel Kunnus, väites, et ta “ei pea naisluule ja meesluule terminit kuigi heaks seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist ressurssi”.[3] Kunnuse motiivid on silmanähtavalt õilsad: ta kaitseb luuleteksti kui “keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne”, ja ründab “lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi”, mille puhul kaotab tähtsuse nende “kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus”. Viimast tüüpi teksti näiteks toob Kunnus ühe Sveta Grigorjeva luuletuse, allutades selle küll reale teisendustele, nii et luuletuse lause-eelne vorm tegelikult kaob. Sellise meetodi tõestusjõud on mõistagi väike: ka keeruka süntaksi või range meetrikaga luuletekste saab hõlpsasti teisendada, vabastades nad üleliigsetest “kaunistustest”, ja peale selle ongi üks modernistliku kirjanduse olulisi sihiseadeid just lause-eelse keeleni jõudmine, argiste fraaside kasutamine, kõnerütmide jäljendamine, lehekülje “valgete” piirkondade esiletõstmine jne. Kuidas saab siis teksti tahtliku teisendamise abil illustreerida luule ja mitteluule väidetavat erinevust? Kas ei jõua me nii paratamatult hetkeni, kus teksti poeetilisust hakkab mõõtma tema hämarus, läbitungimatus, impersonaalsus, kus tõeline luuletus on ainult see, mida on täiesti võimatu parafraseerida või ümber jutustada?

    Niisuguse olukorra paradoksaalsust on Kunnus ilmselt tajunud. Seepärast teeb ta märkimisväärse tagasikäigu: ta väidab ootamatult, et “asi on autorifunktsioonis”, st tekstid toimivad “oma elu eellauseliste dokumentidena”, kuna autori isik, selle kuvand meedias, sugu, välimus ja ühiskondlik taust täielikult varjutavad tekstide esteetilise potentsiaali (ehk täpsemalt, selle puudumise). “Naisluule” tasakaalustamiseks toob Kunnus nüüd “meesluule” näite (Martin Plaser), mille puhul on selge, et meedia tähelepanu tuleneb autori biograafiast ja välimusest. Sellisele näitele on minu meelest raske vastu vaielda. Samas on nõnda aga omaks võetud üks täiesti soovimatu tingimus: selleks et nimetada keegi naisluuletajaks või meesluuletajaks ja ta seega päris luuletajate hulgast välja arvata, peaks see autor kõigepealt jõudma meedia fookusesse, tema silmatorkav välimus, erutavad sootunnused jne peaksid juba olema aktualiseerunud. Kui see nii ei ole, võivad tekstid paista kuitahes eellauselised ja eluloolised – ikkagi poleks neil vajalikku autorifunktsiooni. Järelikult oleksime olukorras, kus luule ja mitteluule piir sõltubki ainuüksi imagoloogiast! Mulle tundub, et seesugust tulemust ei igatse ei Kunnus ega enamik tema oponente.

    Kuidas niisugune ummikseis lahendada? Arvan, et selleks tuleb sooritada kaks paralleelset tehet. Esiteks, kuigi me autorifunktsiooni tekstist kunagi täielikult lahutada ei saa, tuleb meil teineteisest eristada autori kuvandit meedias ja autobiograafilisi elemente tema tekstis. Autor võib meedias silma paista ka siis, kui tema tekst on täiesti impersonaalne, ja tema isik võib varju jääda hoolimata isikliku kogemuse tulvast tema tekstides. Lühidalt, impersonaalsus ja immuniteet pole üks ja seesama, ja kumbki neist pole luule määrav tingimus. Teiseks, me ei saa rääkida luulest üleüldse, nii nagu romantilises kirjandusteoorias on räägitud lüürikast ja lüürilisusest. Tänapäeva luule on žanriliselt kirju, sellesse kuulub nii isikukesksus kui keelekesksus, nii pihtimuslikkus kui intertekstuaalsus. Seepärast ei peaks üht tüüpi luulelt nõudma teist tüüpi luule tunnuseid, kui neid samaaegselt olla ei saa. Isegi teksti keerukus ei saa olla lõplik kriteerium: kui võrrelda Juhan Liivi primitiivsust ja Gustav Suitsu komplekssust, ei saa me veel järeldada, et üks on rohkem päris luule kui teine.

    Tõsi küll, ka öeldut arvestades jääb autori ja meedia kontrastne suhe ikka alles. Juba 1990. aastatest teame, kuidas meedia võib mõjutada isegi kooli kirjandusõpetust, kuulutades varakult “klassikuteks” imagoloogiliselt silmapaistvaid autoreid. Selles mõttes äratab Mihkel Kunnuse püüd kirjanduse autonoomiat kaitsta kahtlemata sümpaatiat. Peaasi, et sellest ei saaks kahe teraga mõõk, mis sedasama autonoomiat kohe ka piirama ja loovutama asub.

     

    3.

    “Kes kardab Sveta Grigorjevat?” on raputav luulekogu. Tekstid on tihedad, tempo kiire, isegi palavikuline; erinevad keeleregistrid vahelduvad ruttu, mõnikord lausa kaleidoskoopiliselt; kihutatakse kõrgstiilist madalstiili, ülevusest alandusse, eufooriast letargiasse, afektiivsetest kordustest loogilistesse paradoksidesse. Aeg-ajalt võib sellest sõnadevoost välja noppida lõike, mis isoleerituna mõjuksid väga malbelt, isegi uinutavalt:

    nii kui pala hakkas mängima
    jäi tuul sekundiga vaikseks
    ja kõik rahutud rohe-rohelised puulehed
    mis varem tuule käes möllasid

    olid justkui minuga koos
    korraks siin elus
    seitsmeks minutiks

    vait jäänud ja
    maha rahunenud
    ja lihtsalt kuulasid

    sest lihtsalt nii ilus oli
    (lk 35).

     

    Aeg-ajalt jällegi puistatakse lugeja ette fraase, mis mõjuvad vähemalt ärritavalt ja segadusttekitavalt, kui mitte päris peletavalt. Sellised fraasid on justkui meelega kirja pandud ainult selleks, et rikkuda mahedat meeleolu ja tekitada vastuseta küsimusi:

    emme ütle mis mul viga on

    luule
    kepib mind rohkem
    kui mehed
    luule kepib mind rohkem kui mehed

    emme ütle miks mõne tüdrukuga nii juhtub

    õhtuti loen nuttes kurbade  meeste luulet
    unistan
    et minagi
    kirjutaks kord
    nii kurvalt
    (lk 29).

     

    Vulgaarse kõnekäänu (“see mind ei kepi”) kirjanduslik ümberpööramine segatakse siin piduliku kõrgstiili (“õhtuti loen”, “unistan / et minagi / kirjutaks kord”) ja lihtsa lastekeelega (“emme ütle mis mul viga on”), tekitades niivõrd mitmekihilise iroonia, et see näib peaaegu lahendamatu. Kas tegu on armsa väikese tüdrukuga, kes kurdab oma emale hingehäda? Või pornofilmist välja karanud milfiga, kes rämedalt räuskab, et teda pole piisavalt kepitud? Või on see hoopiski ehtne kaunishing, kes varjab oma romantiliste tunnete sügavust? Või selginud maailmavaadet kuulutav punkar? Või täiesti tuim, hoolimatu tibi? Või külm, lumekuningannalik krõnks? Kõik need võimalused on siin avatud – ja mitte üksnes avatud, vaid juba aktuaalsed. See tähendab, Sveta Grigorjeva tekst pole sugugi ühehäälne, vaid siin on ühekorraga kohal palju hääli, nii et tekib kummaline polüfoonia, justkui oleks teksti meile kooris ette loetud. Mõnikord asendab seda efekti intertekstuaalsus: “kuri tüdruk / otsib / kurja poissi // et koguda koos kurja” (lk 14), “mina / mitte nii õilis / metslane / nukras troopikas / siin / kanali lõpus” (lk 31), “midagi palju hullemat kui / hollywoodlevikazavooditelliskivinoorusprivejnejnejnejne / kõrvakiil ühiskondlikule maitsele” (lk 37), “17 lumivalgekest / 11 jahimeest / 6 printsi ja ei ühtegi nõida” (lk 81). Enamasti liigub Grigorjeva aga erinevate keelte ja allkeelte vahel, tekitades dissonantse peaaegu lapseliku rõõmuga: “siin ma nüüd olengi / postpersekukkund glamuuri / eluterve punk” (lk 44), “kurva erootika järgse / pehme / pohhuismi / suitsupahvakud / peksmas vastu su enam mitte / nii siledat laupa” (lk 56).

    Viimane näide on siiski veel märksa tähelepanuväärsem. Kuigi esmapilgul näib, nagu pingestaks Grigorjeva teksti peamiselt antiteesi ja hüperbooli kombineerimine (“mina olen see kes oma kuradid on luku taha pannud / mina olen see kes nad jälle vabaks laseb”, lk 58), selgub lähemal uurimisel siiski, et valitsevad võtted on hoopis litootes ja antikliimaks. Öelda lakkamatult vähemat, mõeldes palju rohkemat; väljendada jaatust aina ümberpööratud eitusega; tõsta järk-järgult pinget, tihti klassikalise anafoori või epifoori abil, et kõrgenenud ootuste horisont siis järsult ja kategooriliselt alla lasta. Näiteid leiab peaaegu igalt leheküljelt: “ma olen ilus ja kõik armastavad mind // ja minu / veenmiskunsti” (lk 83), “olen alati tahtnud saada kõike ja kohe kõike ja kohe kõike ja kohe / miks ka mitte” (lk 77), “isegi siis kui neid ei oodanud // ja ma ei oodanud / neid eriti / kunagi” (lk 71), “ja vihkan end vähem / vähem / kui teisi” (lk 52), “vahel mul ei ole hea meel / et ma ei sündinud / amööbina” (lk 44). Litooteste kuhjamine muutub Grigorjeva raamatus sedavõrd metoodiliseks, et lugeja ei pruugi enam märgatagi, kuidas terve luuletus on üles ehitatud litootese ja antikliimaksi teineteist toetavale mõjule. Sellise tehnika hämmastavalt lihtne ja õnnestunud näide on luuletus “see on küll juba vana film” (lk 50), mis algab viitega sarimõrvari elust jutustavale filmile, jätkub ühe YouTube’i videoga ja lõpeb kahe tulistamisuudisega USA-st. Neljaliselt astendatud jutustav struktuur toimib nagu sentimentaalsuse kavakindel dehumanisatsioon, mis lõpeb otsekui sündiva misantroopia ettevalmistus:

    ja kui nädala pärast tuli teade
    et usas lasti jälle neli inimest maha
    ei nutnud ma samuti
    minu esimene reaktsioon oli
    et
    ainult 4
    (lk 50).

    Ühest küljest on pinget tekstis järjekindlalt alla lastud; teisest küljest on aga tegemist mõrtsukatööde kuhjamisega, mis peaks reaktsiooni võimendama. Kui seda ei järgne, ei saagi enam järgneda, nihkub teksti tonaalsus positiivsest tundelisusest negatiivsesse ülevusse: siin peab luuletus paratamatult lõppema, sest edasist ei saa enam kirjeldada. Teistsuguses, pigem koomilises võtmes rakendab samalaadset tehnikat pikk kätteandmise-luuletus lk 79–80: pärast kurnavat, tüütuseni korduvat epifooride rida tullakse järsult laskuva sõnamängu kaudu litootese juurde:

    kätt tahtsin
    küll vahel anda
    aga nad ei olnud eriti
    huvitatud
    (lk 80).

    Käsi lükatakse tagasi: see toimub aga nõrga eituse vormis, mis annab luuletusele masendava puändi. Puänt omakorda juhatab tagasi epifoori juurde, see saab korraga uue tähenduse ja õigustuse. Just selline ongi Grigorjeva poeetika tuum; selle poeetika äratundmisest oleneb, kas tema tekste mõistetakse või ei.

    4.

    Sveta Grigorjeva pole lihtne autor. Ta ei ehita oma tekste mingile lihtsale, juba läbiseeditud mudelile; tee lihtsuse juurde jäetakse küll lahti, selleks ongi need väikesed jutustused, anafoorid ja epifoorid, aga see tee on tagasitee, justkui alpinisti julgestusrihm. Tegelikult läheb ta teele ilma kindlate reegliteta, ta alles otsib, alles leiutab neid. Muidugi pole Grigorjeva luule ka mingi lahja, sentimentaalne pihtimus: ei, selle asemel on mitmekihiline iroonia, polüfoonia, intertekstuaalsus ja litootese struktuur. Hüvasti, uussiirus! Tõtt öelda on Grigorjeva tekst üksainus lakkamatu maskimäng, nende luuletuste “mina” väänleb lugeja ees nagu
    Proteus, muutes kogu aeg oma kuju. Mõned enesemääratlused: “olen tüdruk nagu elu oma parimatel päevadel / suhteliselt üksik / kurb ja // hullumeelne” (lk 56); “täiesti sõge juba sünnist saati / täis sõnulseletamatut raevu / raevu kõige kuradi vastu mida näen ja puudutan” (lk 62); “ükskord ma rahustasin tuule maha” (lk 35); “vahel saan nii vihaseks // et tahan lasta esimesel / ettetuleval / endale lapse teha” (lk 51); “mul oli pohhui juba ammu enne seda / kui / selle sõna ära õppisin” (lk 72); “teen kõike suure hilinemisega / vahel isegi unustan korrapäraselt hingata sest / võin elada ühest hingetõmbest päris pikka aega”; “tahan teid tappa / aga vanemad ei kasvatanud mind selliseks” (lk 69); “palun mitte tituleerida mind / järjekordseks / nooreks vihaseks naiseks” (lk 82); “sõima mind aga / karjäärinaiseks // olengi // minu karjäär / on isiklik / laulev revolutsioon 2” (lk 22). Kõiki neid lugematuid vastuolusid, mis sellistest määratlustest ilmnevad, polegi mõtet loetleda, sest tegu pole üldse katsega identiteeti sõnastada: siin on tähtis just lakkamatu muutlikkus, muutumise printsiip ise, mida saabki väljendada ainult paradokside kaudu. Just selle idee teenistuses on tegelikult ka rahvusliku identiteediga mängimine (“eestlastele olin russ … venelastele olin kuratka”, lk 73), kaootilise psühholoogia esitamine (“öelge ometi kuhu pean minema / ja ma vannun // et ei lähe sinna kunagi”, lk 62) ja soov olla muinasjutus nõid, et sarnaneda Jeesusega (lk 81–82).

    Ja ometi, miks Grigorjeva kõike seda teeb? Milleks see vaoshoitud märatsus, milleks see kirgas, painajalik virvarr? Üks vastus neile küsimustele on seotud sellega, mida Michel Foucault kunagi nimetas modernsuse hoiakuks. Foucault’ silmis pole modernsus mitte ajalooperiood, vaid suhestumisviis oma kaasaegse tegelikkusega, mõningate inimeste poolt tehtav vaba valik, teatav mõtte- ning tundelaad, tegutsemis- ja käitumisviis, mis “ühtaegu märgib kuuluvust ning seab end ülesandeks”. Selline hoiak sarnaneb Foucault’ meelest kreeklaste ēthos’ega ja on eriti selgelt väljendatud Charles Baudelaire’i essees “Modernse elu maalija”. Baudelaire defineerib modernsust “mööduva, põgusa, sattumuslikuna”, aga tema jaoks ei piisa selle tundmisest ja tunnustamisest: vastupidi, modernse liikumise suhtes tuleb võtta teatav hoiak, ja “see vabatahtlik, keeruline hoiak seisneb millegi igavikulise uuestitabamises, mis ei asu mitte teispool olevikuhetke, mitte selle taga, vaid otse selle sees”. Niisuguse hoiaku tähistamiseks kasutab Baudelaire mõnikord litootest, mis on valatud ettekirjutuse vormi: “Teil pole õigust olevikku ära põlata.”[4]

    Mööduva, põgusa ja sattumusliku modernsuse otsingul Grigorjeva kahtlemata ongi. Mõnikord annab ta selle kohta lausa otseseid viiteid, juhatades lugeja kättpidi oma hoiaku ajaloolise tausta juurde. Nii öeldakse meile luuletuses “baudelaire oli sitapea”: “kui sa ei anna / ennast / elule / kätte // läheb ta // sellest / veel enam / pöördesse // ja võtab su isiklikult ette” (lk 64). Veel tungivam on selle idee otsene sõnastamine programmilises tekstis, mida eespool juba tsiteerisin:

    rääkigu kes tahes selle ilu ammusest kadumisest
    olematust institutsionaalsusest
    tulevasest taassünnist või siis sellisest bullshitist
    nagu ilu on vaataja silmades

    rääkigu nii kõvasti kui tahes
    olgu siis labases või akadeemilises keeles

    TÕELISEST ILUST TE EI KOSTA KUNAGI ÜLE
    (lk 36).

    Tõeline ilu on mõistagi see, mis ei asu mitte teispool olevikuhetke, vaid otse selle sees. Selle kättetoomine mööduvast, põgusast, sattumuslikust nõuab mitte ainult julgust, vaid lausa raevu: see ongi Grigorjeva “sõnulseletamatu raev”, mida tuntakse juba sünnist saati. Ainult tänu sellisele raevule saab tänapäevast leida tema tõelise ilu. Nüüd võib veel küsida, kuhu see tõeline ilu meid viib? Ja kas seda saab kellelegi müüa? Teisele küsimusele pole mõtet vastata, sest vastus oleks liiga lihtne. Esimesele küsimusele vastan aga nõnda: sinna, eks ikka sinna, tõepoolest sinna, “kogemata / vales suunas / avamere poole” (lk 86). Aga mitte avamere poole. Mitte vales suunas. Ammugi mitte kogemata.

    [1] C. Baudelaire, Mõtisklusi minu kaasaegsetest. Tlk K. Talviste. Tartu, 2010, lk 460.
    [2] A. Gailit, Klounid ja faunid. Tartu, 1919, lk 65–66.
    [3] M. Kunnus, Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus. Sirp, 15.11.2013, lk 15.
    [4] M. Foucault, Mis on valgustus? Tlk T. Pakk. Rmt-s: M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn, 2011, lk 376–377.

  • Aastasisukord 2013

    LUULE

    Ashilevi, Jim. Tagasi löömameeste juurde // 12, 3

    Degregori, Carlos López. Puu; Portree Aldanast, kes poeb jalgadest sisse; Suurte kullast tähtedega / Hisp. k. tlk. C. Pihelgas; Inimkeha tünni sees; Piigipõld / Hisp. k. tlk. ja järelmrk. H. Krull; Pulm; Langenud hiilguse kirjeldus / Hisp. k. tlk. M. Vassenin // 10–11, 27.

    Drummond de Andrade, Carlos. Murelik; Suur maailm; Libu / Portugali k. tlk. ja järelmrk. H. Krull // 10–11, 53.

    Ellmann, Joanna. *üksinduses oleme veerenud siniste kividena…; *hommikul ärkan üles…; *mäletan. leidsin end järsku sahtlist…; *ööd kukuvad taevast alla…; *ronk on tulnud siia… // 1–2, 37.

    Fet, Afanassi. *Sosin, arglik hingamine / Vene k. tlk. M. Väljataga // 6, 1.

    Filimonov, P. I. Vikipeedia evangeelium / Vene k. tlk. A. Pilv // 3, 2.

    fs. dub; *hotellid…; *kui palju kordi… // 4–5, 51.

    Gervitz, Gloria. Ränded (fragmendid) / Hisp. k. tlk. ja järelmrk. C. Pihelgas // 10–11, 10.

    Grigorjeva, Sveta. *äkki…; baudelaire oli sitapea; *nonii…; *mu luuletused…; *oma esimese luulekogu… // 1–2, 5; *luban et loen nüüd…; miss universum; siis kui mu juuksed veel lõhnasid ta järgi; *purustan oma ilu…; hoovikuninganna 4 ever; *tahan keppida kõik ilusad tüdrukud kurvaks…; musta pori näkku // 4–5, 31.

    Haavikko, Paavo. Investeeringute kiituseks, 1–9 / Soome k. tlk. K. Pruul // 7–8, 1.

    Heaney, Seamus. Grauballe mees / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 9, 1.

    Hlebnikov, Velimir. Ettepanekud (Poeemist “Maailma esimeeste üleskutse”) / Vene k. tlk. A. Pilv // 4–5, 1.

    Jevtušenko, Jevgeni. Jelabuga nael / Vene k. tlk. A. S. Liinat // 12, 1.

    Juarroz, Roberto. *Miski vaatab kõikidest akendest…; *Võib-olla on elu ainult…; *Kõik kaob…; *Üks aken on lahti…; *Ikka tuleb hetk…; *On sõnu, mida saab… / Hisp. k. tlk. C. Pihelgas, järelmrk. H. K. // 10–11, 49.

    Kangro, Maarja. Bay View Hotel; Pesad; Aku vihmas; Miks ta kunagi midagi tähtsat ei ütle; Minerva kajakas; Frau Kalev // 3, 18; Veel natuke; Lill; Bistroo; Punane mantel; Jutumärgid; *loodus tahaks vahel peksa saada… // 12, 15.

    Kangur, Mart. *hüüad “luuletus, luuletus!”…; *irdsed sõnad…; *meil on kriitiline mass…; *ma olen verinoor…; *täna jälle…; *kõik on ilus…; *carpe noctem…; *kevad kas sina…; *tasa tasa…; *nähtamatu käsi…; *kumb oli enne… // 1–2, 19.

    Kareva, Doris. Hallilm // 1–2, 2.

    Kolk, Jüri. *must käsi otsib su planeeti…; neli tankisti ja soerd; ma nägin unes mammutit; *oo eestimaa…; aeg-ajalt on kostnud kriiskamist; siin sees on inimene; veel kord: luule; käbist saab känd; *kirjutan viimasel ajal kole palju… // 4–5, 2.

    Kompus, Marko. tolmuihu; märtsikuu lähedal; lõokesesuguti vihmas; rammuleem; ihudes koerasitta; kärutäis pori poris; seitsmele kirvevarrele // 7–8, 20.

    Kressa, Kaarel. 2013; Leheneegri laul; Tarakanid; Eesti naine läheb välismaale mehele; Elu mõte; Peaaegu romantiline vemmalvärss // 4–5, 9.

    Kruusa, Kalju. Kiri jõuluvanale; Ёнёсётуттвустус; seep see on; sisendus; revolutsioonide viga; otse ja keerutamatta // 7–8, 5.

    Leet, Lauri. *vaikne koputus lõpetab…; *tuul keerutab väljas…; *vana remmelgas nagu…; *“Teile on pakk”… // 9, 23.

    Läks, Helena. *aeg-ajalt pääseb mõni…; viies märts 2010 // 6, 28.

    Melo Neto, João Cabral de. Kanamuna; Aknad; Baleriin; Laud / Portugali k. tlk. ja järelmrk. H. Krull // 10–11, 57.

    Montalbetti, Mario. Attari hull; *Vii sead ära küngaste taha…; H; Koitude järgnemine (fragment) / Hisp. k. tlk. ja järelmrk. M. Vassenin // 10–11, 34.

    Morgenstern, Christian. Vice versa / Sks. k. tlk. M. Väljataga // 3, 1.

    Neruda, Pablo. Ameerika, ma ei võta su nime ilmaasjata suhu / Hisp. k. tlk. M. V. // 10–11, 1.

    Oidekivi, Kirsti. *kui palju linde…; Tuult; Number; Raadio; Harmoonia; Rebasejahist; *ükspäev ma lendasin… // 3, 43.

    Oidsalu, Meelis. Laul õnnelikust hobusest; *halloo mida sa teed…; *kõik on hästi…; *olen unustanud tassi…; *kohvik kus me lõunatame… // 7–8, 45.

    Ōkuma Nobuyuki. *sõjakas kisa tõuseb…; *oh maipühasid jälgiva…; *tänavamüüja lükatava…; *huvitav kas sa…; *kuna sa siia…; *tänavatele ilmunud…; *näe korealased…; *tōkyō jaama ees…; *parem varisegu…; *peagi kõik…; *silmad avanud…; *aja kuludes…; *tulevane ilm…; *kui ma keset ööd…; *no mürgeldage…; *ristil rippuva…; *silmad kinni… / Jaapani k. tlk. ja järelmrk. K. Kruusa // 4–5, 58.

    Parra, Nicanor. Kolm luuletust /Hisp. k. tlk. ja järelmrk. M. Vassenin // 10–11, 47.

    Paz, Octavio. Golden Lotuses; Üks paljudest päevadest; Läbi valguse minnes; Kirglik maastik; Nägu ja tuul; Näide / Hisp. k. tlk. ja järelmrk. H. Krull; Suve käed / Hisp. k. tlk. C. Pihelgas; Värske nägu; Kaks keha / Hisp. k. tlk. M. Vassenin // 10–11, 2.

    Pihelgas, Carolina. *Kui nad alla maa peale tulid…; *Linn ajab kombitsad välja…; *Udu lõikab mäed ära…; *Jõudsime koju novembrihommikul…; *Oktoobrilõpu lumi tuleb…; *Naine vajub piima sisse…; *Tahaksin oma nime ära kustutada…; *Sellest jääb märk maha…; *Lumi on painutanud puudest väravad…; *Mida tõelisem tahad olla… // 1–2, 24.

    Pilv, Aare. Allegooriad; *kes usutab meid…; *see saab tähendatud…; *meel põksub ja tuksub…; Tookord ja teinekord; *viiekümnendatel võtsid…; *üks unenägu…; *hommik vara-… // 6, 15.

    Pope, Alexander. Ood üksildusele / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 1–2, 1.

    Pärtna, Maarja. *tunneme teineteist lõhnast…; *hoia neid päevi hästi…; *keha on esivanemate esimene pärandus…; *kivid, mis lebavad rannal…; *hommikul luges… // 12, 30.

    Riismaa, Kaur. alnus incana; ökoton; *tädi naeris metsa vahel alevikus… // 6, 2.

    Sauter, Peeter. Vaeste kirjanike maja unenäod: *ta oli öösärgis…; *sul on saatus…; *gordias ei suuda…; *pastapliiatsid… // 9, 3.

    Tammiste, Liina. *mulle meeldivad…; *ma tahaksin endale…; *igal kevadel…; *see luuletus on…; *sinu ja meie…; *täna õhtul…; *kui suudelda… // 9, 17.

    Teede, Andra. *PETJA elas vanasti tänaval…; *KATJA hakkab nutma kui ta kuuleb poes…; *SAŠA on fsb spioon ta ütleb seda endale hommikul…; *ALEKSEI võtab sinised dressipüksid ära voldib need… // 3, 32.

    Toki Zenmaro. *Kaardil näpuga…; *Vaimutööliseks olemine…; *Aomori linnas…; *Maha põlenud maja…; *Siseruumides töö kallal…; *Nad on liiga vaesed…; *Rõskelt ja raskelt…; *Et nad piisavalt…; *Lumine hommik…; *Tänaval käies…; *sügisene tuul…; *kuna ma olen…; *tunnen alati…; *töölaua taha… / Jaapani k. tlk. ja järelmrk. K. Kruusa // 4–5, 56.

    Turk, Kelly. Diip vend; Mis mõttes? // 4–5, 23.

    Vallejo, César. Palverännak; Trilce: XVI, XXIV, XXIX / Hisp. k. tlk. ja järelmrk. M. Vassenin // 10–11, 24.

    Väli, Katrin. 8 viimast lehekülge // 7–8, 32.

     

    PROOSA

    Dōgen, Eihei. Käesoleva tegelikkuse teostamine; Elu ja surm / Jaapani k. tlk. ja komment. A. Allik // 1–2, 28.

    Fonseca, Rubem. Õhtune retk 1; Õhtune retk 2 / Portugali k. tlk. ja järelmrk. M. Pesti // 10–11, 40.

    Heinsaar, Mehis. Jutustusi jõust: Seiklus metsas; Taim peas; Jõu tagasitulek // 3, 7; Mis möödas, see on läinud, mis tuleb, alles ees // 12, 21.

    Hieronymus. Õndsa Pauluse, Teeba munga elu / Lad. k. tlk. ja komment. M. Lepajõe // 1–2, 42.

    Ivanov, Andrei. Kimp / Vene k. tlk. V. Einberg // 12, 34.

    Kangro, Maarja. Atropose Opel Meriva // 4–5, 62.

    Kask, Kai. Minu aasta // 3, 37.

    Kaus, Jan. “Sügisballi” tegelased aastakümneid hiljem // 6, 7.

    Kivastik, Mart. Vaade // 4–5, 39.

    Kolk, Jüri.  Sisemine kasv; Õli, õlu ja õunad; Ümarlaud; Kuu // 12, 11.

    Käsper, Kalle. Eestlased; Varjud õhus // 6, 22.

    Lispector, Clarice. Armastus / Portugali k. tlk. ja järelmrk. L. Nigu // 10–11, 14.

    Lõhmus, Margit. Kättemaks lollile libule; Süda puperdab // 3, 25

    Mudlum. Korter number 43 // 6, 7; Laste haigemaja // 9, 9.

    Pilter, Lauri. Varajane ärkaja; Serafine poeg; Seenemees; Pritsikuur; Saesahin // 7–8, 9.

    Pärnits, Mikk. Nadežda haud; Rüütel rott; Püsiva naeratusega mees; Viimane pasunahüüd veritsevale autole; Muinasjutt kurjast kasuemast // 7–8, 25.

    Raudam, Toomas. Enesepiitsutaja Kaa; Kirjad // 1–2, 10.

    Skulskaja, Jelena. Kuld; Kiri lugejale / Vene k. tlk. J.-K. Raid // 9, 21.

    Sommer, Lauri. Tarmu // 7–8, 36.

    Travnicek, Cornelia. Noored koerad / Sks. k. tlk. ja järelmrk. A. Mattheus // 9, 28.

    Tuulik, Argo. Klassihäbi; Kaevur, kraanajuht, sõdur, spioon // 4–5, 15

    Vilu, Tõnis. Indiaanilugu // 7–8, 49.

     

    ARTIKLID, ESSEED

    Allik, Alari. Tühjad mõtted. Surmahetk Houellebecqi “Saare võimalikkuses” ja jaapani keskaegses ümbersünniõpetuses // 1–2, 99.

    Annist, Aet. Kuhu kadus ettevõtlikkus? Vaatlusi sotsialismijärgsest külast / Ingl. k. käsikirjast lühendatult tlk. M. Väljataga // 4–5, 108.

    D’Arcais, Paolo Flores. Jumala asemikust primaadiks? / It. k. tlk. H. Grenzen, järelmrk. O. Loone // 3, 88.

    Arendt, Hannah. Kollektiivne vastutus / Ingl. k. tlk. T. Vallimäe // 9, 36.

    Carotenuto, Gennaro. Quo vadis, Ladina-Ameerika? / It. k. käsikirjast tlk. J. Fiume, järelmrk. O. Loone // 10–11, 120.

    Dugin, Aleksandr. Goodbye golden boy / Vene k. tlk. K. Pruul // 9, 60.

    Eichenbaum, Boriss. Kirjanduselu / Vene k. tlk. ja järelmrk. M. Väljataga // 6, 31.

    Foucault, Michel. Subjekti hermeneutika / Pr. k. tlk. ja järelmrk. N. Näripä // 1–2, 108.

    Graeber, David. Võlg – esimesed viis tuhat aastat / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 7–8, 58.

    Gross, Toomas. Uued tuuled Ladina-Ameerika religioossel põllul // 10–11, 89.

    Hennoste, Tiit. Hüpped modernismi poole II: 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal. 27. loeng: Stalinismist perestroikani VI: 1970.–1980. aastate kirjanikulood I. Vanemast kirjandusest Tammsaareni // 1–2, 155.

    Jüristo, Tarmo. Vastutus // 9, 44; Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane // 12, 45.

    Kattel, Rainer. Teine kaanon majandusteaduses // 7–8, 92.

    Kesküla, Eeva. Vene kaevur, afrovenelane. Klass ja rahvus Eesti kaevandustes // 4–5, 124.

    Keynes, John Maynard. Meie lastelaste majanduslikud võimalused / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 7–8, 108.

    Krastev, Ivan. Kas Hiina on demokraatlikum kui Venemaa? / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 6, 72.

    Krugman, Paul. Kuidas kasinuse argument koost lagunes / Ingl. k. tlk. ja järelmrk. M. Väljataga // 7–8, 95.

    Kruk, Sergei. Lenin Eestis: skulptuurid, õigus ja raha / Ingl. k. käsikirjast tlk. T. Rosin // 4–5, 134.

    Lejeune, Philippe. Autobiograafiline leping kakskümmend viis aastat hiljem / Pr. k. tlk. A. Saar // 1–2, 134.

    Lepajõe, Marju. Hieronymuse mungaromaanidest // 1–2, 52.

    Liik, Kadri. Kontrrevolutsiooni laste hiilgus ja viletsus // 9, 89.

    Liivik, Ero. Otsedemokraatia võimalused legitiimse poliitika peateena: miks “targad valitsejad” ei kuula rahvast? // 9, 46.

    Loone, Oudekki. Mõtisklusi klassimõistest // 4–5, 96; Horror a la oligarquía // 10–11, 101.

    Maier, Charles S. Poliitökonoomia tagasitulek / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 7–8, 68.

    Martínez, Francesco. Postsotsialismi ahistus: Veel kümme aastat hiljem / Ingl. k. tlk. A. Varik // 3, 73.

    Mikita, Valdur. Homo silvaticus // 1–2, 72.

    Müllerson, Rein. Venemaa – (võib-olla) demokraatlikum, Hiina – (kindlasti) paremini valitsetud / Ingl. k. käsikirjast tlk. M. Väljataga // 6, 76.

    Pesti, Mele. Metsiku mõtte uus tulemine // 10–11, 77.

    Pomerantsev, Peter. Mõrad Kremli Matrixis / Ingl. k. tlk. K. Pruul // 9, 70.

    Quiggin, John. Kuldajastu / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 7–8, 116.

    Reinert, Erik S. Euroopa Liidu perifeeria primitiveerumine. Tähtsate teadmiste kaotsiminek / Ingl. k. tlk. M. Väljataga // 7–8, 78.

    Rosen, Charles. Vabadus ja kunst / Ingl. k. tlk. T. Kallas, järelmrk. M.V. // 3, 47.

    Runciman, David. Kuidas küll see saab toimida? / Ingl. k. tlk. T. Pakk // 12, 63.

    Schwartz, Roberto. Rahvuslik, sest jäljendatud / Ingl. k. tlk. T. Pakk, järelmrk. M. Pesti // 10–11, 62.

    Sommer, Lauri. Eraklusest // 1–2, 60.

    Therborn, Göran. Klassid 21. sajandil / Ingl. k. tlk. A. Varik // 4–5, 75.

    Torop, Peeter. Autokommunikatsioon ja identiteet // 1–2, 123; Vanad raamatud ja uus meedia // 12, 50.

    Triisberg, Airi. Kõik orjad, ühinege! Prekaarne töö ja sotsiaalsed võitlused // 4–5, 102.

    Undusk, Jaan. Sotsialistliku realismi lenduv reaalsus. Esteetika kui reaalpoliitika riist // 6, 39.

     

    INTERVJUUD

    Laclau, E. Demokraatia, hegemoonia ja uued projektid Ladina-Ameerikas / Usutlesid H. C. Valenzuela ja J. P. Paredes, hisp. k. tlk. ja järelmrk. Kristjan Pruul // 10–11, 128.

    Lauristin, M. Kohustuslik kirjandus / Vestles U. Vadi // 6, 62.

    Lejeune, P. Elu kui jutustus. Intervjuu Philippe Lejeune’iga / Küsitlenud, pr. k. tlk. ja eess. M. Tamm // 1–2, 147.

    Padis, M.-O., Väljataga, M. Kultuuriajakirjad ja uued ideed / Pr. k. tlk. I. Koff // 3, 64.

     

    ARVUSTUSED

     

    Ala, Janar. Chalice’i vabadus (Chalice. 100% Chalice. Saarde-Pärnu, 2012) // 6, 99.

    Allik, Alari. Igavese ahelluuletaja tagasitulek (K. Kruusa. 灵血茶  (ING·VERI·TEE). Tln, 2013) // 7–8, 139.

    Arust, Evelin. Luuletaja luuleväljal (K. Väli. ktrn. Tln, 2013) // 10–11, 166.

    Grigorjeva, Sveta. Harju keskmine (V. Ladõnskaja. Lasnamäe valge laev. Vene k. tlk. K. Linask. Tartu, 2013) // 7–8, 167.

    Haug, Toomas. Déjà vu Oksaneniga (S. Oksanen. Kui tuvid kadusid. Soome k. tlk. J. Kaus. Tln, 2012) // 6, 102.

    Hellerma, Juhan. Vaatlus ja üleminek (M. Pärtna. Läved ja tüved. Tln, 2013) // 12, 95.

    Joonas. Sauteri surm (P. Sauter. Ära jäta mind rahule. Tln, 2012) // 7–8, 153.

    Kaaristo, Maarja. Porgandikristus ja tõlkekristus (M. Kangro. Dantelik auk. Tln, 2012) // 1–2, 170.

    Kahu, Tõnis. Veerenud kivi ja tema sammal (K. Richards. Elu. Ingl. k. tlk. L. Luik. Tln, 2013) // 7–8, 170.

    Kalkun, Andreas. Keele- ja meeleavaldused (J. Kaplinski. Taivahe heidet tsirk. Tln, 2012) // 1–2, 177.

    Kalvet, Kaspar. Noorte eestlaste elu ja seiklused Lõuna-Ameerikas (I. Tšetõrkin. Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud. Tartu, 2013; M. Johannes. Minu Toba. Sulgedeta indiaanlased. Tartu, 2013) // 10–11, 183.

    Kaus, Jan. Meisterlik seestunu ((:)kivisildnik. Liivlased ja saurused. Pärnu, 2011; (:)kivisildnik. Soari evangeelium. Saarde–Pärnu, 2012; (:)kivisildnik. Enne sõda ja kõike seda. Saarde–Pärnu, 2012; (:)kivisildnik. Inimsööja taksojuht. Saarde–Pärnu, 2013) // 9, 94.

    Kern, Katrin. Keskea äratundmisrõõmud (V. Kuik. Perekonnavaled. Tln, 2013) // 9, 103.

    Kiisler, Vilja. Parteipeol pühitsetud (K. Muuli. Isamaa tagatuba. Mart Laari valitsus 1992–1994. Tln, 2012) // 3, 114.

    Kilusk, Ott. Kummardus riimilisele luulele (E. Ahi. Maskiball. Tartu, 2012) // 3, 97.

    (:)kivisildnik. Nudisti autoportree kindlakäelise formalistina (H. Krull. Veel ju vist. Tln, 2012) // 3, 94.

    Koff, Indrek. Luuletaja, kelle sõna on enda juurde tagasi võtnud (M. Kangro. Must tomat. Tln, 2013) // 9, 98.

    Krull, Hasso. Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku (V. Mikita. Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma, teadvuse kiirendi. Välgi metsad, 2013) // 10–11, 151; Teil pole õigust olevikku ära põlata (S. Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat? Tartu, 2013) // 12, 88.

    Kuldkepp, Mart. Armastuse kosmiline müsteerium (Dante Alighieri. Vita nova – Uus elu. It. k. tlk. R. Raud. Tln, 2012) // 4–5, 161.

    Lepajõe, Marju. Mida teha? (M. Tamm. Monumentaalne ajalugu. Tln, 2012) // 6, 106.

    Liivak, Lembit. Jänku puhkab (J. Updike. Brasiilia. Ingl. k. tlk. A. Must. Tartu, 2012) // 10–11, 188.

    Lillemets, Krista. Kohtumine Meie Ameerikaga (E. Guevara. Mootorrattapäevik. Hisp. k. tlk. R. Valmsen. Tln, 2012) // 1–2, 188.

    Lillemägi, Indrek. Püha päev ehk sügis ja talv ja (T. Õnnepalu. Kuidas on elada. Tln, 2012) // 3, 99.

    Loog, Alvar. “Don’t blame it on my heart, blame it on my youth” (I. Lõbus. Kirjad Hebronist. Tartu, 2013; L. Teder. Mullikile. Tartu, 2013) // 10–11, 168.

    Luiga, Martin. Mineviku lõustaga olevik (E. Viiding. Teised. Tln, 2012) // 3, 102; Kriitilist kriitikat pärgadega pärjatule (R. Raud. Rekonstruktsioon. Tln, 2012) // 7–8, 162.

    Martson, Ilona. Noore Wertheri kannatused (D. Vaarik. Praktikaaruanne. Tln, 2012) // 1–2, 173.

    Meiel, Kaupo. Seitse voorust, seitse pattu (J. Kolk. Seitse surmavoorust. Pärnu, 2013) // 9, 100.

    Ott, Margus. Kruusa hõng (K. Kruusa. 灵血茶 (ING·VERI·TEE). Tln, 2013) // 7–8, 144.

    Pajula, Hardo. Teise seeria künnisel (E. S. Reinert. Globaalne majandus. Kuidas rikkad rikkaks said ja miks vaesed üha vaesemaks jäävad. Norra k. tlk. M. Siimer. Tln, 2013) // 7–8, 173.

    Pajula, Merle. Šaržid afääridest (M. Elbasaar. Slummidiplomaadid. Tln, 2013) // 12, 98.

    Pruuli, Tiit. Vana mehe armastus (A. Kaalep. Kodu kõikjal kaasas. Tln, 2013) // 10–11, 178.

    Puusalu, Jaanika. Kutse mõtlema – Arendtiga ja Arendti üle (H. Arendt. Mineviku ja tuleviku vahel. Ingl. k. tlk. L. Keedus, E.-R. Soovik. Tartu, 2012) // 9, 109.

    Rattasepp, Silver. Mida loomad teavad, aga filosoofid mitte? (J. von Uexküll. Omailmad. Koost. K. Kull, R. Magnus. Sks. k. tlk. M. Tarvas, K. Räni. Tartu, 2012) // 4–5, 171.

    Riismaa, Kaur. Must lagi on meie ja fs-i toal (fs. 100% fs. Saarde–Pärnu, 2012) // 10–11, 163.

    Ross, Johanna. Pildikesi headest ja kurjadest inimestest (A. Kivirähk. Lood. Tln, 2012; A. Kivirähk. Maailma otsas. Tln, 2013) // 4–5, 157.

    Ross, Kristiina. Igavesti meie Riia (A. Čaks. Igavene Riia. Koost. ja läti k. tlk. L. Viitol. Tln, 2012) // 9, 106.

    Sommer, Lauri. Kae kuis kaku kokko saat (Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903. Värska, 2013) // 12, 100.

    Zetterberg, Seppo. Eesti keskaja uhke panoraam (T. Kala, L. Kaljundi, J. Kreem jt. Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg. Koost. ja toim. A. Selart. Tartu, 2012) / Soome k. tlk. K. Pruul // 6, 109.

    Tamm, Marek. Mihhail Lotman ja Peeter Torop: vahekokkuvõte (M. Lotman. Struktuur ja vabadus I. Tln, 2012; Peeter Torop. Tõlge ja kultuur. Tln; Tartu, 2011) // 1–2, 182.

    Tihane, Mariann. Päikesevilu ja (T. Vilu. Oh seda päikest. Tartu, 2012) // 7–8, 149.

    Vabar, Sven. Venelane ja Võõras (A. Strugatski, B. Strugatski. Hääbuv linn. Vene k. tlk. V. Belials. Tartu, 2012) // 4–5, 165.

    Vaher, Berk. Tallinn, Kausi-kujuline katkestusküla (J. Kaus. Koju. Tln, 2012) // 3, 106; Kui veest saab aur ja aurust vile (P. I. Filimonov. Thalassa! Thalassa! Vene k. tlk. I. Velbaum-Staub. Tallinn, 2013) // 10–11, 172.

    Velsker, Mart. Palju kirjandust, palju kriitikat (J. Kaus. Elu ja kirjandus. Saarde–Pärnu, 2012) // 3, 110.

    Väljataga, Märt. Hästitehtud masinavärk (U. Vadi. Tagasi Eestisse. Saarde-Pärnu, 2012) // 6, 96.

     

    VIKERGALLUP

    Eesti kirjandus 2012 / Vastavad V. Afanasjev, J. Ellmann, P. Helme, M. Kunnus, L. Luks, M. Oidsalu, A. Pilv, M. Pärtna, J. Rooste, J. Ross, H. Sibrits, S. Vabar // 3, 119.

     

    KUNSTIKOMMENTAARID

    Artel, Rael. Kuidas siis ikkagi kanda punast? [Marge Monkost] // 10–11, 149.

    Hvostov, Andrei. Sisevaenlase (maa-aluse) nägu [K. Kikkase fotonäitusest “Kaevur”] // 4–5, 153.

    Ilves, Kati. Raoul Kurvitz KUMU-s // 3, 92.

    Kikkas, Kaupo. Kaevur // 4–5, 155.

    Monticelli, Daniele. Ette ilmne või tõlkes/tõlgetes kaduma läinud? [Dénes Farkasest] / Ingl. k. käsikirjast tlk. T. Pakk // 6, 84.

    Põldsam, Rebeka. Jaanus Samma nõgesekõrvetused ja punased vaibad // 7–8, 128; Merike Estna mitmiktajule koputavad maalid // 12, 86.

    Saar, Johannes. Paul Sontag in memoriam // 1–2, 167.

    Vabar, Sven. Kiwa ja tuttpütt // 9, 92.

     

    ILLUSTRATSIOONID

    Estna, Merike. Reisides maaliga. 2012 / Foto: A. Estna // 12, esikaas; Väga suur tume maal. Õli, lõuend. 2012 // 65; 27 maali, 4 joonistust ja 3 videot. Näituse vaade. Kumu Kunstimuuseum, 2012 / Foto: P. Estna // 66; Erinevad objektid. Installatsioon: õli ja akrüül paberil ja lõuendil, erinevad objektid. Istanbul International, Temnikova & Kasela galerii. Istanbul, Türgi. 2013 // 67, 68; Erinevad objektid. 2013. Detail. // 69; 15 maali paberil, 1 video, 1 silinder, 2 kera, koonus, 2 kuboidi ja ülejäägid. Installatsioon, segatehnika. Vartai galerii, Vilnius, Leedu. 2012 // 70; Suur maal türkiissinise, purpuri ja mustaga. 2013. Detail // 71; 3 videot maaliga. 2013 // 72; Reisides maaliga. 2012 / Foto: A. Estna // tagakaas.

    Farkas, Dénes. Ilmne paratamatus. Eesti paviljon 55. Veneetsia kunstibiennaalil. Näitusevaade / Foto: P. Kuimet // 6, esikaas; Ilmne paratamatus. Digitrükk. 2013 // 87; Keel, ütles ta, on lihtsalt üks kogu… // 88; Tuhat sõda hiljem… // 89; On kõigest see üks elu… // 90; Iga sõna ütleb ainult natuke… // 91; Tundus, nagu olnuks veel midagi ütelda… // 92; Loogikas valitseb samasusseadus… // 93; Ilmne paratamatus. Digitrükk. 2013 // 94; Bruce Duffy. The World as I Found It / Foto: K. Laas // tagakaas.

    Kikkas, Kaupo. Kaevurid (Kõik: Foto. Pigmenttrükk, alumiinium akrüülil. 2013) // 4–5, esikaas, 145, 146, 147, 148, 149, 150, 151, 152, tagakaas.

    Kiwa. enter the untitled. teosed. KIWA 2008–2013 / Fotolavastused: T. Thetloff. 2012–2013. // 9, esikaas, 81, 82, 83, 84, 85, 86, 87, 88, tagakaas.

    Kurvitz, Raoul. Veel rongidest. Installatsioon. 2013 / Foto: M. Raidpere // 3, esikaas; Katedraal. Installatsioon. 2012 // 50, 51; Maelström. Installatsioon. 1999/2013 // 54, 55; Valgusinstallatsioon. Taustal: Ilmutused hõbedal. Autoritehnika. 1993/2013 // 58, 59; Üks hommik. Video. 2011 / Stoppkaadrid: M. Schönberg // 62; Purpursiidine horisont. Video. 2012 / Stoppkaadrid: M. Schönberg // 63; Palee. Installatsioon. 2013 / Foto: M. Raidpere // tagakaas.

    Leninid Tallinnas, Narvas, Rannus, Kallastel, Dubultis, Kohtla-Järvel, Tartus, Pärnus, Türil [Nõukogude monumentaalskulptuur] // 4–5, 136, 137, 140, 141.

    Monko, Marge. Punane Koit. HD video. 2013 // 10–11, esikaas; Foorum. Kaheosaline SD video. 2009 // 135; Punane Koit. HD video. Installatsioonivaade Tartu Kunstimuuseumis. 2013 // 136, 137; Vaba armastus. Installatsioon. Vaade Tartu Kunstimuuseumis. 2013 // 138, 139; Vaba armastus. Detail // 140, 141; 8 tundi. 8 fotokollaaži, tekst, m/v foto. Fotomaterjal: Eesti Filmiarhiiv. 2011 // 142; I Don’t Eat Flowers. Plakat. 2011 // tagakaas.

    Samma, Jaanus. Ooper “Esimees”. Loož. Installatsioon. 2013 / Foto: J. Säre // 7–8, esikaas; Fortis cadere, cedere non potest. Pael, hõbe, klaas, samet, muld presidendi lossi aiast / Teostus: P. Jürisoo. 2009 // 129; AAFAGC. Fotoakrüül. 2009–2011. Koos A. Paistikuga // 130, 131, 132, 133; Ooper “Esimees”. Pigmentfoto. 2013 // 134, 135; Orden. Installatsioon. 2008 // 136; Ooper “Esimees”. Pigmentfoto. 2013 // tagakaas.

    Sontag, Paul. Inside of Emptiness 2. Õli, lõuend. 2009–2010 // 1–2, esikaas; Inside of Emptiness 1. Õli, lõuend.  2009–2010 // 66; Cravingbirds 3. Õli, lõuend. 2011 // 67; Figural Composition. Õli lõuendil. 2010–2011 // 70; Cravingbirds 2. Õli, lõuend. 2010–2011 // 70; Cravingbirds 1. Õli, lõuend.  2010–2011 // 71; Where is my mind 1. Õli, lõuend. 2009 // 74; I won’t believe. Õli, lõuend, 2010 // 75; Awoken mind. Õli, lõuend. 2009 // 78; Sarah 3. Osa triptühhonist. Akvarell.  2010–2011 // 79; Where is my mind 3, 5, 4. Õli, lõuend. 2009 // tagakaas.

  • Jelabuga nael

    JEVGENI JEVTUŠENKO

    Mäletad sa, geraaniumide Jelabuga,
    seda linnanaist, kes siin – igavik tagasi –
    kaua suitsetas, suitsetas justkui nuttis
    plotskit su kibedast pinutagusest.
    Jumalalt haavatud hingega ainult anus
    pesu või lastagu pesta söögi eest.
    Palun lubage mul, Marina Ivanovna,
    seista viivuks ses paigas, kus teie elasite.
    Eideke avas logiseva värava:
    “Vaev vanuigi – ei mõika, mis patu eest.
    Käivad ja käivad – no täitsa on ära piinand.
    Müüks selle maja maha, ei osta kes iganes.
    Mäletan, oli ta säärane rühikas, range.
    Pesu pesema ei passinud ta.
    Plotski keeramisega hakkama ei saanud.
    Mina neid talle keerasin,
    silmust – ei keeranud ma…”
    Vilets vöörus. Akendeta. Seesama,
    kus kord tugevaks osutus kanepikeerd,
    seisab kopsikus vesi jääkülmast Kaamast
    huuli niisutada viimaseks veel.
    Nael, mitte konks. Hoidmaks hobuserange
    ja kaluririistu, nael raske ja suur.
    Liiga madal on siin, et end üles puua,
    lämmatada end – lihtsam ju.
    Eideke aga, kes poolnäljas ellu jäi,
    räägib mulle kui tähtsale võõrale:
    “Mis ma teen naelaga? Käivad siin kõik ja katsuvad…
    Võib-olla võtate selle naela enesele?”
    Vanaema, palun hardalt kui almust teilt –
    ärge ainult küsige taas:
    “Mispärast ta siis enese ära tappis?
    Olete õppind mees… Teil lihtsam on aru saada…”
    Vanaemake, mul on õudne vööruses, toaski.
    Praegu vastu te õlga pisaraist vappuks.
    On ainult mõrvad maailmas, pidage meeles.
    Üldse ei ole olemas enesetappu.

    1970

    Vene keelest tõlkinud Anna Sophia Liinat

  • Vikerkaar 12 2013

    Luule

    Jevgeni Jevtušenko
    Jelabuga nael
    Vene keelest tõlkinud Anna Sophia Liinat

    Jim Ashilevi
    Tagasi löömameeste juurde

    Maarja Kangro
    Veel natuke; Lill; Bistroo; Punane mantel; Jutumärgid; *loodus tahaks vahel…

    Maarja Pärtna
    *tunneme teineteist lõhnast…; *hoia neid päevi hästi…; *keha on…; *kivid mis lebavad…; *hommikul luges…

    Proosa

    Jüri Kolk
    Sisemine kasv; Õli, õlu ja õunad; Ümarlaud; Kuu

    Mehis Heinsaar
    Mis möödas, see on läinud, mis tuleb, alles ees

    Andrei Ivanov
    Kimp
    Vene keelest tõlkinud Veronika Einberg

    Artiklid

    Tarmo Jüristo
    Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane

    Peeter Torop
    Vanad raamatud ja uus meedia

    Aken

    David Runciman
    Kuidas küll see saab toimida?
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Kunstilugu

    Rebeka Põldsam
    Mitmiktajule orienteeritud maalid

    Vaatenurk

    Hasso Krull
    Teil pole õigust olevikku ära põlata
    Sveta Grigorjeva, „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“

    Juhan Hellerma
    Vaatlus ja üleminek
    Maarja Pärtna, „Läved ja tüved“

    Merle Pajula
    Šaržid afääridest
    Marina Elbasaar, „Slummidiplomaadid“

    Lauri Sommer
    Kae kuis kaku kokko saat
    „Raasakõisi Setomaalt“

    Vikerkaar 2013

     

     

     

     

  • Sõnavõtt

    sss

  • Vikerkaar 10-11

    Luule

    Pablo Neruda
    Ameerika, ma ei võta su nime asjata suhu
    Hispaania keelest tõlkinud M. V.

    Octavio Paz
    Golden Lotuses;  Üks paljudest päevadest;  Läbi valguse minnes; Kirglik maastik; Nägu ja tuul; Näide; Suve käed; Värske nägu; Kaks keha
    Hispaania keelest tõlkinud Hasso Krull, Carolina Pihelgas, Mariliin Vassenin

    Gloria Gervitz
    Ränded
    Hispaania keelest tõlkinud Carolina Pihelgas

    César Vallejo
    Palverännak; Trilce
    Hispaania keelest tõlkinud Mariliin Vassenin

    Carlos López Degregori
    Puu; Portree Aldanast, kes poeb jalgadest sisse; Suurte kullast tähtedega; Inimkeha tünni sees; Piigipõld; Pulm; Langenud hiilguse kirjeldus
    Hispaania keelest tõlkinud Carolina Pihelgas, Hasso Krull, Mariliin Vassenin

    Mario Montalbetti
    Attari hull; *Vii sead ära…; H; Koitude järgnemine (fragment)
    Hispaania keelest tõlkinud Mariliin Vassenin

    Nicanor Parra
    Kolm luuletust
    Hispaania keelest tõlkinud Mariliin Vassenin

    Roberto Juarroz
    *Miski vaatab…; *Võib-olla on elu ainult…; *Kõik kaob….; *Üks aken on lahti… *Ikka tuleb hetk…; *On sõnu…
    Hispaania keelest tõlkinud Carolina Pihelgas

    Carlos Drummond de Andrade
    Murelik; Suur maailm; Libu
    Portugali keelest tõlkinud Hasso Krull

    João Cabral de Melo Neto
    Kanamuna; Aknad; Baleriin; Laud
    Portugali keelest tõlkinud Hasso Krull

    Proosa

    Clarice Lispector
    Armastus
    Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu

    Rubem Fonseca
    Õhtune retk. 1. osa; Õhtune retk 2. osa
    Portugali keelest tõlkinud Mele Pesti

     

    Artiklid

    Roberto Schwarz
    Rahvuslik, sest jäljendatud
    Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

    Mele Pesti
    Metsiku mõtte uus tulemine

    Toomas Gross
    Uued tuuled Ladina-Ameerika religioossel põllul

    Oudekki Loone
    Horror à la oligarquìa!

    Gennaro Carotenuto
    Quo vadis, Ladina-Ameerika?
    Itaaliakeelsest käsikirjast tõlkinud Janek Fiume
    Saabudes Maiquetía rahvusvahelisest lennujaamast Caracasesse, kleepub lämmatav õhk otse nahale. Ümbritsevatel küngastel, mida hispaania keeles tähistatakse sõnaga cerros, kerkivad taeva poole töölisklassi kvartalite barakid, rajatud justkui eimillelegi. Ilmselgelt on vaesus ja puudus inimestele siin igavesti kaaslaseks olnud. Kuid lehvivad lipud ja massiivsed murales (graffitimaalingud) Hugo Cháveze, tänavu märtsis vähihaiguse tõttu manalateele läinud ja kogu rahva poolt päevi taga nutetud presidendi näoga räägivad teist keelt. Need räägivad käimasolevast revolutsioonist.

     

    Intervjuu

    Ernesto Laclau
    Demokraatia, hegemoonia ja uued projektid Ladina-Ameerikas
    Hispaania keelest tõlkinud Kristjan Pruul
    Ernesto Laclau on tuntud kui polito­loog ja postmarksismi rajajaid. Kuigi ta elab juba aastakümneid Inglismaal, on side Argentina ja Ladina-Ameerika­ga talle endiselt väga tähtis.

     

    Kunstilugu

    Rael Artel
    Kuidas siis ikkagi kanda punast?

     

    Vaatenurk

    Hasso Krull
    Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku
    Valdur Mikita, „Lingvistiline mets“
    Tõeline Eesti kultuur on see, millele mõeldes kunagi ei teki tahtmist haarata püstoli järele: sellisel sundliigu­tusel poleks vähematki mõtet, sest siin läheb vähemalt leegiheitjat vaja.

     

    Kaur Riismaa
    Must lagi on meie ja fs-i toal
    fs, „100% fs“

    Evelin Arust
    Luuletaja luuleväljal
    Katrin Väli, „ktrn“

    Alvar Loog
    „Don’t blame it on my youth, blame it on my heart“
    Indrek Lõbus, „Kirjad Hebronist“; Lauri Teder, „Mullikile“

    Berk Vaher
    Kui veest saab aur ja aurust vile
    P.I. Filimonov, „Thalassa! Thalassa!“

    Tiit Pruuli
    Vana mehe armastus
    Ain Kaalep, „Kodu kõikjal kaasas“
    1999. aastal peab Ain Kaalep sõnu “Eesti Vabariik” võlusõnadeks.
    Ain Kaalep on kindlasti õnnelik vana mees – tema suured unistused on täitunud. On vaba Eesti riik ja tema on selle riigi üks auväärsemaid õpetajaid. Mentor, Praeceptor Esto­niae (Jaan Krossi poolt omistet tiitel). Muidugi on selles riigis natuke ka rumalust, argust ja laiskust – Kaalepi kolme põhivaenlast.

    Kaspar Kalvet
    Noorte eestlaste elu ja seiklused Lõuna-Ameerikas
    Ivo Tšetõrkin, „Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud“; Mirjam Johannes, „Minu Toba. Sulgedeta indiaanlased“
    Millist ühisosa võiks siis oodata kahelt raamatult, mille tegevuspaik asub ükstei­sest tühipalja 5000 kilomeetri kaugusel, üks Argentina poolkõrbes ja teine Amazo­nase vihmametsas? Selgub, et võrdlemisi vähe, nagu arvata oligi. Aga antud juhul vähemalt sama palju erinevuste tõttu, mis raamatute autorite vahel olid juba enne reisile minekut, kui selle pärast, kui väga nende sihtkohad geograafiliselt ja kultuuriliselt lahknesid.

     

    Lembit Liivak
    Jänku puhkab
    John Updike, „Brasiilia“

     

Vikerkaar