Vaatenurk

Jean-Pierre Minaudier,
tõlkinud Indrek Koff
Prantsuse ühiskonna väljavaateid pärast valimisi

Tundub, et Prantsusmaal 2007. aasta aprillis ja mais toimunud presidendi- ning kohe juunis järgnenud parlamendivalimised pakkusid välismaalastele väga suurt huvi. Kindel on see, et ka prantslased jälgisid neid kirglikult. Vastakuti seisid kaks noort ja uuendusmeelset kandidaati, kes on mõlemad ühtviisi osavad meediaga suhtlejad. Usutavasti lõid valimised hingekella ajastule, mil Prantsusmaa ärritas ja viis meeleheitele isegi kõige franko­fiil­semaid välismaalasi nagu ka väga paljusid prantslasi. Kas kardinaalselt uue tuleviku lootused on põhjendatud? Kas Prantsusmaal koidavad radikaalsed muutused? Järgmistel lehekülgedel püüame neile küsi­mustele vastata.

Prantsusmaad kirjeldatakse sageli kui alla käiva majandusega endassesulgunud riiki, mis keeldub moodsa maailma arenguga kaasa minemast, kus valitseb kibestunud arhailine natsionalism ning mis ettepanekute tegemise asemel oskab vaid vastanduda, nagu 2005. aastal näitas prantslaste vastuseis Euroopa põhiseadusele. Mulle tundub, et kas või majanduslikust vaatevinklist on olukord siiski nüansirikkam, eelkõige aga näib, et kevadel toimunud valimised sisendasid mitmeski mõttes julgust.

Esimene hea uudis on populistlike jõudude, eriti aga Rahvusrinde populaarsuse langus: prantslased andsid Rahvusrinde juhi poolt vaid 11% häältest, heastades nõnda kohutava häbipäeva, 2002. aasta 21. aprilli, mil vulgaarne, rassistlike vaadetega ja fašismi kalduv populist Jean-Marie Le Pen kogus kahekümne aasta jooksul üha kasvanud valimisedu krooniks ning tänu erakordselt madalale valimisaktiivsusele, vasakparteide killustatusele ja president Jacques Chiraci ebapopulaarsusele 16% häältest ning jõudis presidendivalimiste teise vooru (kus võistlevad omavahel kaks esimeses voorus enim hääli saanud kandidaati). “21. aprilli trauma” seletab muuseas sedagi, miks 2007. aasta presidendivalimistel osales nii palju valijaid: kõik need viis aastat kannatasid prantslased jälestusväärse mulje all, mille nende riik maailmale oli jätnud – ometi peavad paljud neist Prantsusmaad ikka veel “inimõiguste kodumaaks”, loomu poolest progressimeelseks riigiks, mis on eeskujuks kõigile maailma rahvastele.

Järgmiste presidendivalimiste ajal on Le Pen 83 aastat vana ning tema partei, mida parlamendivalimiste majoritaarne süsteem sugugi ei soosi, on populaarsust kaotamas: ilmselt on üks poliitiline tsükkel kõigi kergenduseks ümber saamas. Kui lisame Rahvusrinde langusele alla 2% häältest kogunud kommunistliku partei agoonia ja trotskismi järeltulijatest äärmusvasakpoolsete kehva tulemuse, siis näeme, et prantslased pole eales varem andnud nii vähe hääli protestivaimu esindavate ning suuremal või väiksemal määral demokraatiavaenulike parteide poolt: võib-olla on see vana maa, mis on näinud nii palju revolutsioone ja vasturevolutsioone, ülestõuse ja nende mahasurumisi ning tõelisi, loodetud või matkitud kodusõdu, lõpuks ometi jõudmas küpse ja mõistliku, läbirääkimistel ja kompromisside otsimisel põhineva moodsa poliitika ajastusse.

Mõõdukate vasakpoolsete kandidaadi Ségolène Royali väga populistlik valimiskampaania teeb siiski muret: lubades panna aluse traditsioonilisest poliitilisest eliidist sõltumatule “otsedemokraatiale”, koheldes omaenda erakonda, sotsialistlikku parteid, sügava põlgusega, muutes valimiskampaania äärmiselt isiklikuks ja väljendades soovi saada mitte üksnes prantslaste presidendiks, vaid ka nende “emaks”, seistes vägagi konservatiivsete poliitiliste väärtuste eest (kord, perekond, rahvus) ning pannes näiteks korduvalt ette, et noored kurjategijad võiks saata sõjaväelise kallakuga kinnipidamisasutustesse, jättis äärmusparempoolse sõjaväelase tütar Ségolène Royal mulje, et võtab teadlikult või ebateadlikult poliitikas eeskuju Ladina-Ameerika populistlikelt riigijuhtidelt: muidugi mõista argentiinlannalt Eva Perónilt, kuid eelkõige pigem kahes riigipöördes osalenud endiselt sõjaväelaselt, Venezuela presidendilt Hugo Chávezilt, kes on end raskustega vasakpoolseks poliitikuks moondanud ning kellest on nüüd saanud Kuuba stiilis autoritaarse sotsialismi ihaleja. Poliitika niisugune ladinaameerikalikustamine aga ei leidnud prantslaste poolehoidu, seda enam et valimiskampaania käigus mõjus Ségolène Royal ebapädevalt ja liiga improvisatsioonialtina.

Tema lüüasaamine ja tõsiasi, et sotsialistlik partei Royali üleüldse kandidaadiks esitas, hoolimata enamiku partei liidrite vaenulikkusest ja peamiselt nende aktivistide survel, kes rõhutasid tema sugu – see kõik näitab, kui suures segaduses on Prantsusmaa vasakpoolsed, kes ei suuda leida päris endi keskelt tõusnud ja vasakpoolseid väärtusi kandvat liidrit; Royali potentsiaalseid valijaid, neid rohkearvulisi prantslasi, kelle kõrvus sõnad “natsionalism” ja “liberalism” kõlavad kui roppus, ärritasid eelkõige sotsialistide kandidaadi lakkamatud natsionalistlikud vihjed, tema miitingutel lehvinud riigilipud ja kõlanud “Marseljeesid” ning tema (suhteliselt) liberaalsed vaated majandusele. Viiendal vabariigil on olnud ainult üks vasakpoolne president, François Mitterand; järgmist ei tule ilmselt niipea.

Teine hea uudis on see, et Prantsusmaad valitsetakse jälle. President Nicolas Sarkozy astub ametisse pärast kahe eelmise presidendi lõputuna näinud kesist valitsemisperioodi: sellesse vahemikku mahtus François Mitterrand’i teine ametiaeg (1988–1995), millele vajutasid pitseri presidendi haigus, 1981. ja 1982. aasta ebaõnnestunud sotsiaalsed ja majandusreformid ning poliitilised ja finantsskandaalid, eelkõige aga Jacques Chiraci kaks õnnetut ametiaega (1995–2007), mis jätavad ebameeldiva mälestuse sümpaatsest ebapädevusest, rõõmsameelsest tegevusetusest ja korruptsioonist. Kui mõni päev pärast Chiraci ametiaja lõppu küsis ajakirjanik möödujalt, mis eelmise presidendi 12 valitsemisaastast meelde on jäänud, sai ta vastuseks: Mehhiko õlu Corona, mida Chirac populariseeris… Presidendi püsiv ebapopulaarsus (Chirac pole valimiste esimeses voorus saanud kunagi rohkem kui 21% häältest) ning meeleheitele ajav mulje, et ta ei tee midagi Prantsusmaa allakäigu takistamiseks, põhjustasidki suuresti protestihäälte osakaalu tõusu, millest tulenes nii Rahvusrinde ja vasakäärmuslaste edu kui ka Euroopa põhiseaduse mahahääletamine 2005. aasta referendumil; paremäärmuslased said hääli juurde ka vastuolude tõttu, mida põhjustas paremparteide toetajate häältega valitud Chiraci visa püüd valitseda kooskõlas kesk- ja vasakparteide vaadetega (selle taga oli tema otsustusvõimetus ning soov jõuda kõiges konsensusele), samuti aga kolm “kooseluperioodi” (1986–1988, 1993–1995, 1997–2002), mil üht leeri esindav president ja teisest leerist pärit valitsus juhtisid Prantsuse riiki vastastikuse vihkamise vaimus. See halvas riigi arengu, kuid õnneks viidi 2000. aastal läbi põhiseaduse reform, nii et sääraste episoodide tõenäosus on edaspidi oluliselt väiksem.

Nüüd on Prantsusmaa saanud noore ja üliaktiivse presidendi, kes tahab kiiresti tegutseda ja elu käima lükata. Tegemist on presidendiga, kes räägib otsest ja selget keelt, kes ei häbene iseenda ja oma poliitilise leeri ideid ning kes näitab ennast sellisena, nagu ta on, ega püüa mängida mingit rolli (nagu näiteks parempoolsete vaadetega Mitterrand, kes mängis võimule pääsemiseks vasakpoolse poliitiku ning kirjanike ja kunstnike sõbra rolli) – ta võib minna isegi nii kaugele, et näitab kompleksivabalt välja sügavat harimatust (ta on vähemalt viimase viiekümne aasta jooksul esimene riigijuht, kes pole olnud koolis hea õpilane ega ole poliitikasse tulnud äärmiselt eksklusiivse eliitkõrgkoolide süsteemi kaudu) ning ettevõttejuhile kohast elustiili ja uusrikka maitse-eelistusi: valimiskampaania viimase teledebati ajal helkis tal randmel 22 500 eurot maksev Rolexi kell! Niisugune käitumine, mis sarnaneb Silvio Berlusconi tegevusega Itaalias, šokeerib teatavat osa prantslasi, kes peavad kultuuri ja võrdsust väga oluliseks – Prantsusmaal avaldavad ministrid meelsasti luulekogusid või ajalooliste suurkujude biograafiaid, kuid ei pea rikkusega laiutamist heaks tooniks: näiteks on väga ebaviisakas kelleltki küsida, kui palju ta teenib. Uue presidendi palavikuline aktiivsus tekitab kerget peapööritust ja võib pöörduda tema vastu, kui see ei anna tulemusi; seniks aga valitseb pärast kakskümmend aastat kestnud tegevusetust pigem kergendus.

Ilmselgelt on Nicolas Sarkozy kõnede toon ja sisu välismaal ning arvatavasti ka Eestis märksa paremini kuuldavad ja ka mõistetavad kui Jacques Chiraci seisukohad. Lähiaastatel on Prantsusmaa positsioon tõenäoliselt NATO-meelsem ja liberaalsem ning arvatavasti loobutakse harjumuseks saanud natsionalistlikest vägitegudest, nagu näiteks vastuseis Ameerika vägede viimisele Iraaki 2003. aastal, samuti aga (loodetavasti) oma igipõlisest ülbusest, eriti sedasorti solvangutest, mida Chirac lasi sama diplomaatilise kriisi aegu osaks saada Kesk-Euroopa riikidele; Prantsusmaa hakkab Euroopas tegutsema konstruktiivsemalt ning suhtub arvatavasti ettevaatlikumalt Venemaasse, kellega Chirac hoidis häid suhteid kui relvavennaga natsismivastases võitluses ja muidugi ka energiavarustuse seisukohast suurt kaalu omava riigiga. Sarkozy ei kuulu enam sellesse põlvkonda, mille kõik esindajad, ka parempoolsed, käsitlesid venelasi (ja kommuniste) kui relvavendi, kindlasti aga ei ole ta ka uus de Gaulle: ta usub globaliseerumisse ega arva, et Prantsusmaa suudab USAga rääkida kui võrdne võrdsega, samuti ei arva ta, et Prantsusmaal oleks kaasasündinud õigus Euroopa ülesehitustööd juhtida.

Eestlastel ei maksa siiski liigselt illusioone teha: prantslased pole muutunud, nad on endiselt veendunud, et just nemad on maailma keskpunkt ning et neil on maakera probleemidest ülesaamiseks pakkuda progressiivne lahendus. Chiraci suhtumine oli 2003. aastal äärmiselt populaarne nii vasak- kui ka parempoolsete seas, Georges Bushi aga peavad väga paljud prantslased (kes ei ole sugugi kõik vasakpoolsete vaadetega) uueks Hitleriks. Sarkozyl, kes on siiski endise gollistliku partei esimees, tekib varem või hiljem päris kindlasti kiusatus asuda valimiste seisukohast väga kasulikule natsionalistlikule ja Ameerika-vastasele seisukohale.

Samuti ei maksa oodata, et Prantsusmaa loobub oma range ilmalikkuse põhimõttest, ehkki Sarkozy on soovitanud seda mõningal määral leebemaks muuta: nimelt pani ta ette, et riik võiks rahastada mošeede ehitamist, mis praegu on ebaseaduslik (ettepaneku tagamõte on vältida islamiäärmuslaste kapitali kasutamist), kuid loobus valimiskampaania käigus sellistest väga ebapopulaarseks osutunud julgetest käikudest. Riigis, kus 31% elanikkonnast teatab, et ei usu jumalat, ning kus isegi aktiivsed katoliiklased suhtuvad kiriku osalemisse poliitikas väga vaenulikult (kas või sellepärast, et 80% neist ei pea õigeks kiriku seksuaalmoraali), peetakse ilmalikkuse põhimõtet pea üksmeelselt kaks sajandit kestnud demokraatliku korra üheks peamiseks saavutuseks.

Möödaminnes tuleks ehk märkida ka seda, et uue presidendi isa on küll ungarlane, kuid eestlaste suhtes ei ole sellel mingeid konkreetseid tagajärgi, välja arvatud vahest pisut vähem naiivne suhtumine Venemaasse. “Nagybócsai Sàrközy Miklós” vihkab oma isa, kes ta lapsena pooleldi hülgas, ega räägi ungari keelt: ta on tüüpiline selliste immigrantide esindaja, kes integreerumise nimel lõikavad oma juured täielikult läbi (liiatigi on ta üksnes pooleldi ungari päritolu: üks tema vanaisa oli Kreeka juut ja üks vanaema põline prantslanna). Ta vilistab Ungari ja soomeugrilaste peale: Prantsusmaal ei tea peaaegu keegi, mida tähendab soomeugrilane (enamik inimesi arvab üldse, et ungarlased on slaavlased!), ja nii või teisiti ei leia mitte keegi, eriti aga mitte uus president, et sugulaskeelte rääkimine ja ühine päritolu looks mingi kultuurilise või ühistel huvidel põhineva kogukonna või vendluse.

Eelkõige on üsna väikese häälteenamusega (53% häältest) ametisse valitud Sarkozy president, kelle suhtes pole kerge leida üksmeelt: tema võit jagas prantslased kahte leeri – valimistepäeva õhtul süüdati tänavatel nii mõnigi auto, poolteist kuud hiljem võib aga tema poolt hääletamise eest ikka veel sõimata saada! 1789. aastast pärinev igipõline lõhe vasak- ja parempoolsete vahel pole kuhugi kadunud, ehkki majanduslikus ja sotsiaalses plaanis on mõlema leeri programm üpris sarnane: vastupidi, väga pingeline valimiskampaania puhus kired veelgi enam lõkkele. Ometi sai tsentristlik kandidaat François Bayrou, kes kinnitas, et püüab selle lõhe kaotada, 18% häältest, mis on igati korralik tulemus; ent kuna ta jäi kolmandaks, ei pääsenud ta teise vooru ning parlamendivalimistel sai tema partei täieliku hävingu osaliseks.

Uus president, kompleksivaba parempoolne poliitik, kes väljendab avalikult oma viha 1968. aasta mai vabameelse kultuurilise pärandi vastu, tekitab sügavat muret vasakpoolsetes, kes on harjunud Jacques Chiraci tsentristliku ja konsensusliku hoiakuga ning eelkõige sellega, et alates 1945. aastast on pidevalt oldud tooniandjad ja intellektuaalse debati tugevam pool; vasakpoolsed on veendunud, et Nicolas Sarkozy on sügaval sisimas fašist, ning muidugi teeb see neid väga murelikuks. Valimiskampaania ajal kujutati Sarkozyd homoseksuaalsete aktivistide rühmituse Act Up Pariisi seinu katvatel plakatitel surnupealuuna, millele oli lisatud loosung: “Sarkozy 2007–2012, seda me üle ei ela, ja teie ka mitte”. Ometi ei ole lahutatud ja uuesti abiellunud Sarkozy mingi eriline traditsioonide väärtustaja, ning ehkki ta soovib tugevat täidesaatvat võimu, pole ta kunagi üles näidanud demokraatiavaenulikkust: vastupidi, pärast võimuletulekut on ta sageli küsinud ametiühingute arvamust ning näiteks Rahvusassamblee rahanduskomisjoni esimehe koha andis ta opositsioonile. Seevastu on Sarkozy Rahvusrinde valijate enda poolele meelitamiseks üle võtnud osa selle erakonna programmilisi seisukohti, seda eriti julgeoleku, avaliku korra ja immigratsiooni valdkonnas: ta on öelnud asju, mida väga paljud on käsitanud kui solvangut (näiteks nimetas ta kord äärelinnapätte “rämpsuks”, mispeale vasakpoolsed süüdistasid teda selles, et ta tähistas selle nimetusega kõiki immigrantide peredest pärit äärelinnanoori). Presidendina lõi ta immigratsiooni-, integratsiooni- ja rahvusidentiteediministeeriumi, mille ülesandeks on muuhulgas immigratsioonitingimuste karmistamine, ning see on esile kutsunud väga ägedat protesti ja mitmed immigrantide integratsiooni küsimustega tegelevate komisjonide liikmed on seetõttu koguni tagasi astunud. Asi on nimelt selles, et Prantsusmaal kutsub ministeeriumi nimetus esile ebameeldivaid mälestusi, konkreetsemalt seoses aastatel 1940–1944 osa Prantsusmaad valitsenud natsionalistliku, ksenofoobse ja natsimeelse Vichy diktatuurirežiimiga.

Olulise vähemuse sügav umbusk (eelkõige puudutab see immigrantide järeltulijaid: 94% Prantsuse moslemeid hääletas Sarkozy vastu!) võib poliitikale tõsist survet avaldada, ehkki presidendil on Rahvus­assamblees piisav enamus, et järgmised viis aastat rahulikult oma võimu teostada; Prantsusmaa on veel kaugel Skandinaavia või Eesti tüüpi rahulikust ja konsensuslikust poliitikast, vasak- ja parempoolseid ühendav koalitsioonivalitsus nagu näiteks Saksamaal on endiselt täiesti mõeldamatu. Rahutusigi võib jälle ette tulla. Vägagi võimalik on ka see, et aastal 2012 muutuvad Prantsusmaa poliitiline suund ning ühtlasi seisukohad ja välispoliitika taas kord kardinaalselt ning et Sarkozy tekitatud kõrvalekaldest jääb vaid mälestus.

Samuti puudub Prantsusmaal üksmeel liberaalse majanduse suhtes, ehkki vasakpoolsetel pole siin välja pakkuda selget alternatiivi: see teema jagabki vasakpoolsed kahte leeri, mis on üks nende suuremaid nõrkusi. Seevastu Nicolas Sarkozy, kes on pigem liberaal (vähemalt prantslase kohta küll), ei esinenud oma kampaanias kuigi liberaalsete vaadetega, kuna ta teab, et häälte korjamise seisukohast ei ole liberaalsus eriti tulus – Prantsusmaal pole isegi paremparteid täiesti sajaprotsendiliselt liberaalsed. Kas Prantsusmaa majanduse juhtimise viis saab niisuguses olukorras põhjalikult muutuda? Kas Thatcheri või Reagani revolutsioon oleks Prantsusmaal võimalik? Ilmselt mitte, ja ega seda soovitagi: see tooks tõenäoliselt kaasa väga palju segadust ja president on sellest teadlik.

Prantsuse majandus pole muuseas Rootsi omast rohkem riigistatud… Liiatigi ei ole Prantsusmaal asjad vaatamata muret tegevatele allakäigumärkidele siiski sugugi mitte nii halvad kui Suurbritannias 1979. või USAs 1980. aastal, kui Margaret Thatcher ja Ronald Reagan võimule tulid. Prantsusmaa majandus on maailmas jätkuvalt viiendal kohal, tööstus aga Euroopas Saksamaa järel teine; Prantsuse ettevõtted on esindatud kogu maailmas, näiteks autotööstuse (Renault), ehituse (Bouygues), relvatööstuse (Dassault) või jaekaubanduse sektoris (Carrefouri supermarketid), ehkki elektroonika ja informaatika vallas pole neid kuskil näha. Transpordivõrk on arvatavasti maailma parim (eelkõige kiir- ja raudteede ning metroo valdkonnas), Prantsusmaa ekspordib ronge ja lennukeid (mida toodetakse koostöös Saksamaaga) ning Air France on Euroopa suurim lennukompanii.

Prantslaste elatustase, mis on alates 1960. aastatest üks kõrgemaid maailmas, tõuseb jätkuvalt (tõsi küll, aeglasemalt kui anglosaksi maades või ka Eestis), hoolimata üsna aeglasest majanduskasvust ja eelkõige vaatamata üha kasvavale ebavõrdsusele, kõrgele töötuse määrale (8% aktiivsest elanikkonnast) eriti noorte seas ning tervete rahvakihtide, eriti immigrantide üha suuremale ühiskonnast isoleerumisele; raskustesse sattunud elanikkonnakategooriad moodustavad seni siiski väga väikese vähemuse. See-eest on kuni 1950. aastateni suures vaesuses elanud pensionärid nüüd sama rikkad kui töötav elanikkond; riigiametnikke on palju rohkem kui Eestis (neljandik prantslasi töötab otseselt või kaudselt riigi heaks) ning nende töötasu on maailma kõrgemaid, ka õpetajate ja õppejõudude elukvaliteet on tänu väga pikale puhkusele erakordselt kõrge. Alates 1947. aastast on arstiabi kõigile suures osas tasuta; maksud on kõrged, aga riik on ka helde – ebavõrdsuse ja kõikvõimalike puuete kompenseerimiseks on kasutusele võetud terve rida toetusi.

Ometi valitseb alates 1980. aastatest kõigi nende saavutuste jätkumise suhtes pessimism: paljudel prantslastel on tunne, et “sotsiaalne lift on rikkis”, mis tähendab seda, et tööliste ja teiste madalama astme töötajate või immigrantide lastel on üha raskem ühiskonnaredelil ülespoole tõusta. Isegi keskklassil on tunne, et nad jäävad vaesemaks, kardetakse, et ühel päeval elatakse jälle kui mitte proletariaadi tasemel, siis vähemalt ebastabiilsetes tingimustes; eriti sügavalt šokeerib paljusid prantslasi sissetulekute süvenev ebavõrdsus. Kõige rohkem aga teeb ilmselt muret tunne, et Prantsusmaa elab võlgu, kulutab rohkem, kui teenib, ja seda juba pikka aega. Riik on üha suuremates võlgades (majandusteadlased on välja arvutanud, et juba sündides on igal prantslasel 17 000 euro suurune võlg); sotsiaalkindlustuse, eriti pensioni- ja haigekassa eelarves laiutab üha suurem puudujääk. Demograafiline kriis pole kaugeltki nii terav kui Eestis (Prantsusmaa sündimus on Iirimaaga võrdselt Euroopa Liidu kõrgeim, samuti toetab demograafia dünaamikat immigratsioon), kuid samas annab elanikkonna vananemine üha enam tunda: see avaldab tugevat mõju pensionisüsteemile, mida rahastatakse aktiivselt elanikkonnalt võetavate kõrgete maksude eest, ning tervishoiukulutustele. Mõned kardavad umbes samasugust arengut nagu alates 1930ndatest Argentiinas: riik vaesub järk-järgult, tõmbudes samal ajal endasse, võttes üha uusi ja uusi populistlikke meetmeid, mida pole võimalik rahastada, ning peletades eemale ettevõtjaid ja investoreid – õnneks on Prantsusmaa ELiga liiga tihedalt integreeritud, et niisugune kollaps võiks tõenäoliseks osutuda.

Pessimismi toidab ka üks segasem tunne. See on tunne, et Prantsusmaal pole maailma asjades enam mingit kaalu ning et Prantsusmaa on eriti kultuurilises ja ideoloogilises plaanis kaotanud suure osa oma mõjust. Prantslased igatsevad (ja see on täiesti mõistetav) taga neid kaugeid aegu, mil Kant, olles kuulda saanud, et Prantsuse sõjavägi on Saksamaale tunginud, unustas selle emotsiooni tõttu esimest ja viimast korda elus oma igapäevase jalutuskäigu Königsbergi tänavatel; mil Beethoven pühendas prantsuse rahvale sümfoonia; mil itaallane Garibaldi astus (kolme põlvkonna jagu hiljem, 1870. aastal) Prantsuse armeesse, et kaitsta “inimõiguste kodumaad” preislaste rünnaku vastu, ning neid vähem kaugeid aegu, mil Jean-Paul Sartre oli veel kogu maailma noorte revolutsionääride vaimne isa… See on üks Ameerika-vastase salaviha seletusi: kogu maailma pilgud on pööratud Washingtoni poole, prantslased aga ei suuda sellega ikka veel leppida, nii nagu nad ei suuda leppida ka oma keele tähtsuse kadumisega – nad on võõrkeelte suhtes endiselt tõrksad ning leiavad, et hoopis välismaalased peavad prantsuse keelt oskama. President Sarkozy illustreerib olukorda suurepäraselt: tema inglise keele oskus on katastroofiliselt halb.

Prantsusmaa kultuuriline provintsistumine on paari viimase põlvkonna vältel vaieldamatult kiirenenud; see ilmselt paratamatu areng on toimunud paralleelselt teiste mitte inglise keelt kõnelevate kunagiste suurriikide, näiteks Saksamaa ja Itaalia mõju kahanemisega, kuid eriti suurt vastuseisu on see kohanud Prantsusmaal. Alates 1970. aastatest, nagu Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa märgib oma viimases romaanis (Travesuras de la nińa mala, 2006), on maailmakuulsate romaanikirjanike (Gide, Bernanos, Claudel, Mauriac, Camus) asemele astunud kriitikute põlvkond (Barthes, Genette, Kristeva), kes on nüüdseks moest läinud ning kellest on maha jäänud vaid tähtsusetud jäljendajad. Tänapäevase kirjandustoodangu tase on masendavalt madal: kui paar-kolm erandit aastakümne peale välja arvata, jäävad alles üksnes kerged ja pretensioonitud teosekesed (nagu näiteks Philippe Delermi tekstid) või suisa lihtsameelsed konformistlikud tekstijupid, mida Eric-Emmanuel Schmitt, kelle teoseid on elavatest Prantsuse dramaturgidest enim tõlgitud ja samuti välismaal enim mängitud, üksteise järel juurde vorbib. Pealekauba loevad prantslased üha enam tõlketeoseid, ja üha sagedamini just inglise keelest tõlgitud teoseid… Muusika vallas on pilt märksa positiivsem tänu Prantsuse muusikute tugevale seotusele rahvusvahelise muusikailmaga, seda nii orkestrite kui solistide puhul (pianist Alexandre Tharaud, sopran Nathalie Dessay, vennad Renaud ja Gauthier Capuçon); sama kehtib arhitektuuri kohta, millele on soodsalt mõjunud kohalike omavalitsuste jõukus ja Prantsusmaa presidentide (1970ndatel alguse saanud) maania jätta endast jälg mõne monumendi või muuseumi näol. Lisaks on Pariis kunsti- ja moeturul endiselt oluline linn, ehkki New York, London ja Milano on selle juba ammu seljataha jätnud.

Humanitaarteaduste vallas on Prantsusmaa võrreldes anglosaksi maadega üsna “ära kukkunud”, seda juba kas või sellepärast, et prantsuse keelt oskavad maailmas veel üksnes väga vähesed teadlased ning et riigiülikoolidel pole peaaegu mingit õigust korraldada ingliskeelseid kursusi või avaldada ingliskeelseid publikatsioone. Etnoloogias valitseb ikka veel varsti juba saja-aastase Claude Lévi-Straussi koolkond, prantsuse keeles pole alates 1970. aastatest ilmunud ühtki uuenduslikku teksti; keeleteaduses on prantslaste tööde tase väga madal (kui mõni üksik erand, nagu näiteks Alexandre Franēois, välja arvata) ning ükski välismaine autor ei tsiteeri neid enam. Poliitikateadustes näib prantslaste toodang piirduvat Ameerika mõtte uusimate suundade vähem või rohkem ärritunud kommentaaridega, filosoofid on aga üha enam mattunud naeruväärsetesse vaidlustesse Heideggeri seoste üle natsismiga. Mõningad Prantsuse mõtlejad, nagu Gilles Deleuze või Julia Kristeva, on USAs jätkuvalt moes, kuid üks neist on juba surnud ja teine üsna vana, mantlipärijaid aga ei paista kuskilt. Ajaloolased avaldavad küll endiselt huvitavaid tekste, kuid ükski neist pole nii mõjukas kui Annaalide koolkonna kunagised suurkujud. Reaalteaduste valdkonnas on olukord veelgi hullem eriti seetõttu, et bürokraatlik ja ebatõhus riigiasutus CNRS1  põeb skleroosi ning et ettevõtetes on teaduse tase üpris nõrk; majanduse seisukohast on aga ometi tegemist äärmiselt olulise valdkonnaga… Maailma tasemel omab ainsana kaalu Prantsuse teoreetilise matemaatika koolkond. Ülikoolid, kes peavad toime tulema massiliseks muutuva kõrghariduse jagamisega, on rahaliselt täiesti kuival; sajandipikkuste traditsioonidega institutsioonid on kriisis, näiteks Ulmi tänava mainekas Ecole Normale Supérieuremässab avalikult praeguse direktrissi vastu.

Prantsusmaa elab üha enam oma hiilgava mineviku mälestustes: tegemist on USA kõrval maailma suurima turismisihtpunktiga, mis on järk-järgult muutumas suureks muuseumiks ning müüb välismaalastele oma (üha paremini kaitstud) maastikke, oma (puutumatuna säilinud) elukvaliteeti, kokakunsti, muuseume, katedraale, keskaegseid külasid ning muusika- ja teatrifestivale. Niisuguse arengu vastu pole õieti keegi, kuna äärmiselt tulutoov ja kunagisest tööstusel põhinevast majandusest märksa keskkonnasõbralikum (ehkki rannikut siiski tublisti hävitanud) turismimajandus ei loo eriti palju ebameeldivaid ja madalapalgalisi töökohti (välja arvatud ehk toitlustussektoris): prantslaste elukeskkond on üha meeldivam, näiteks Pariisist on saanud üks puhtamaid ja vähem saastunud metropole maailmas ning see sõna otseses mõttes kubiseb muuseumidest ja kontserdisaalidest: kuna peale selle on tegemist kosmopoliitse linnaga, kus elab kõrvuti väga erinevat päritolu kogukondi, võib siin kuulda nii Siberi kõrilaulu kui ka tänapäeva Portugali parimaid fado-lauljaid, maitsta kõikvõimalike rahvaste sööke, osta kümnetes keeltes kirjutatud raamatuid ja koguni peaaegu tasuta õppida eesti keelt. Ainult London ja New York suudavad Pariisiga kultuurielu mitmekesisuselt võistelda.

Kirjeldatud areng toimub kogu Euroopas, eriti niisugustes vana, monumentaalse linnakultuuriga riikides nagu Hispaania ja Itaalia, kuid samuti võib seda mõnel määral täheldada ka Eestis, ehkki siin on monumentaalse osakaal väiksem ja enam rõhutatakse loodust. Säärase arenguga käib paratamatult kaasas ka üha intensiivsem dialoog minevikuga – selle väljenduseks on muuseumid, näitused ja ajaloosündmuste ametlik tähistamine (Prantsusmaal on see alates 1980. aastatest, eriti aga alates Prantsuse revolutsiooni kahesajanda aastapäeva tähistamisest 1989. aastal, muutunud üha sagedasemaks), samuti aga rahvusliku identiteedi üle arutlemine – ajal, mil globaliseerumine ja Euroopa ülesehitus seavad rahvusriigi kui sellise küsimärgi alla, on tegemist äärmiselt tähtsa küsimusega: on ju Prantsusmaa üks neid riike, kus rahvusriik leiutati… Prantsusmaal, nagu ka Eestis, on tähtsaimaks küsimuseks rahvuse- ja integratsioonimudeli küsimus. Nii nagu Eestis on tugeva venekeelse vähemuse olemasolu seadnud küsimärgi alla traditsioonilise rahvuse kui kultuurilise terviku kontseptsiooni (Eestist on pöördumatult saanud multikultuuriline ühiskond ühes kõigi selle probleemidega), nii seati ka Prantsusmaal immigrantide üle kivide ja kändude kulgenud integratsiooni tulemusel traditsiooniline rahvusemudel küsimärgi alla – 2005. aasta sügisel Prantsusmaal ja 2007. aasta aprillis Eestis aset leidnud rahutused näitasid, et olukord on nii siin kui seal ühtviisi pingeline.

Põhimõtteliselt on Prandtuse rahvusemudel puhtpoliitiline: iga inimene, kellel on Prantsuse pass, on prantslane, milline ka oleks tema emakeel või kultuur. Arvatakse, et sellise rahvusekontseptsiooni tõttu on Prantsusmaal suudetud vältida rassismi­ilminguid ja vähemuste eraldamist ühiskonnast, mille kohta võime negatiivse näitena nimetada (teiste hulgas) Saksamaad. Probleem on aga selles, et moslemite ja aafriklaste puhul ei toimi see mudel eriti edukalt: nad võivad küll olla Prantsusmaal sündinud ja rääkida ainsa keelena prantsuse keelt, kuid ometi diskrimineeritakse neid nahavärvi või religiooni alusel, mistõttu osa neist on võtnud integratsiooni eitava hoiaku (näiteks islamiäärmuslased, keda pole küll palju, kuid kes torkavad silma). Nicolas Sarkozy on üks esimesi Prantsuse poliitikuid, kes on avalikult öelnud, et selle olukorraga ning samuti tõsiasjaga, et Prantsusmaal elab väga erinevaid kogukondi, tuleb arvestada, et neid tuleb tunnustada ja nendega dialoogi astuda. Paraku pandi see viimase neljakümne aasta jooksul Suurbritannias ja USAs rakendatavast Affirmative Action’ipoliitikast inspireeritud söakas lähenemine valimiskampaania ajal kalevi alla, eelistades liigagi sageli väljendada ksenofoobiasse kalduvaid seisukohti, mis pidid meeldima konservatiivsematele valijatele. Tõtt-öelda ei kritiseerinud ka vastaskandidaat Ségolčne Royal “Prantsuse integratsioonimudelit” kuigivõrd tõsisemalt: vasakpoolsed on “kommunitarismi” suhtes täpselt sama vaenulikud kui parempoolsed.

Ometi on Sarkozy presidendiks valimine ja muidugi ka Rahvusrinde rassistlike lollpeade lüüasaamine sellest vaatenurgast positiivne. Uus president on pärast 1882. aastal surnud Léon Gambettad esimene immigrandi pojast poliitik, kes on riigipeaks valitud; lisaks kutsus ta valitsusse kolm moslemit, kellest üks on Aafrika päritolu mustanahaline naisterahvas ja kaks araablased – neist omakorda üks, Rachida Dati, on justiitsminister, mis on väga oluline poliitiline ametikoht. Ehkki osa inimesi kardab, et nende inimeste ministriks nimetamine on lihtsalt osa meediastrateegiast ning et sellel pole sügavamaid tagajärgi, tundub, et Prantsusmaa on vähehaaval leppimas sellega, et tema identiteet on mitmekesine, segunenud ja muutuv, et hiljutised lisandused annavad sellesse sama suure panuse kui aastatuhandete vanune pärand ning et täiel määral prantslane olemiseks pole tingimata vaja olla mitusada aastat Prantsusmaa pinda kulutanud. Muidugi on mentaliteedi, sealhulgas Nicolas Sarkozy taolise konservatiivi mentaliteedi niisugune muutumine äärmiselt oluline riigile, kes tahab toime tulla 21. sajandi väljakutsetega, mida esitab nii Euroopa ülesehitus kui ka majanduslik ja kultuuriline globaliseerumine: vaatamata immigratsioonipoliitika jätkuvale karmistamisele, mida võib näha kogu läänemaailmas, on Prantsusmaa kalduvus endasse sulguda väiksem kui kunagi varem, ja see on väga hea.

Prantsuskeelsest käsikirjast tõlkinud

Indrek Koff

1 CNRS (Centre National de la Recherche Scientifique) – Riiklik Teaduskeskus. Tlk.

Tõnu Õnnepalu
SS-Obersturmbannführer Max Aue, ligimene

Viimaks ometi! Enne Jonathan Littelli romaani “Les Bienveillantes”1 ilmumist paistis juba, et Teine maailmasõda ja iseäranis selle massimõrvad, holokaust jm jäävadki kirjandusele hermeetiliseks, et kõik see jääbki tõenäoliselt koguni fataalseks kondiks Euroopa tsivilisatsiooni kurgus. Sest seda mõõtu trauma, kui seda aina mäletatakse ja mälestatakse, mälutakse ja uuritakse, suutmata aga sellele otsa vaadata, seda omaks võtta, saab olla ainult väga ohtlike tagajärgedega. See on haige-olek ja kahtlemata on ka Euroopa sõjajärgne heaoluvõidujooks, turva­lisus­obsessioon ühe väga sügava hingehaiguse sümptomiks.

Sest kui palju ka oleks kirjutatud Teisest maailmasõjast, oli ta ometi peaaegu täiesti lahti kirjutamata. On kilod ja kilomeetrid kannatanute mälestusi, mida me tunneme ka omalt poolt. On ohvrite mälestus, mis raske koormana rõhub ellujäänute põlvkondi. On ka, kuigi vähem kilosid ja meet­reid, mõrtsukate ja kaasaaitajate mä­lestusi, mis tegelevad teadagi millega – eneseõigustusega. Sest tolle mälestustekoormaga ongi nimelt see viga: nad kõik tegelevad oma asjaga. Oma isiklike haavade lakkumise, näo pühkimisega, või sakslaste moodi vana juudi kombe kohaselt vastu rinda löömisega: olen süüdi, olen süüdi.

Sellest kõigest on abi, aga kas see ka edasi aitab? Teisest maailmasõjast ja iseäranis selle ühest elemendist, mida tagantjärele on hakatud nimetama holokaustiks, on saanud Euroopa kultuuriline ja psüühiline fantasm. Paradoks on see, et mida rohkem teda on uuritud, mida rohkem on vändatud filme ja viimaks mindud sellenigi, et õige ajalookäsitlus lausa seadusraamatusse raiutud (negatsionismi, juutide massimõrva eitamise keelamine), seda fantastilisemaks, elu- ja reaalsuskaugemaks on muutunud see ajalookamakas, mida kuidagi ei õnnestu ei alla neelata ja ära seedida ega ka välja sülitada.

Mulle tundub, et just need viimaseaegsed negatsionismivastased seadused olidki allakäigu viimane tuhv. Sest on raske ku­jutleda heldemat vett sellesama ne­gat­sionismi veskile kui need müstifitseerivad seadusepügalad, niisamuti nagu vaevalt et keegi viitsiks hakata tõsiseks neonatsiks, kui see automaatselt ei tooks kaasa politsei, meedia ja poliitikute tohutut tähelepanu: see on tänapäeva Euroopas kõige kergem ja kiirem tee tähtsusetusest tähelepanu keskpunkti. Meie siin oma maanurgas aga võime näha, kuidas kogu sellest Euroopa segadusest, häbist, moonutustest ja ebaproportsionaalsest agitatsioonist toitub ja kuidas seda ära kasutab Venemaa riiklik ja selles mõttes päris tõeline uus­fašism. Mida omakorda ei panda Euroopas justkui tähele, sest lihtsalt see ei sobi skeemi. Pigem tegeldakse käputäie mõttetute saksa skinheedidega. Kuri ei saa ju tulla õigete, võitjate, vabastajate poolelt.

Muuseas, selles on oma loogika (ainult et venelastest on vahepeal taas saanud  kaotajad ja sealt ka nende ohtlik frustratsioon). Nagu Jonathan Littell isegi ühes vestluses mainib, olid Teise maailmasõja suured kuriteod eelkõige suurte kaotajate teod, Esimese ilmasõja frustreeritute kohutav kättemaks võitjatele. Saksamaa, Venemaa, Austria, need need kaotajad ju olid. Kuigi Austria on mänginud hiljem ajaloolisele veerandtõele, justkui oleks ta okupeeritu ja seega ohver, Venemaa aga läheb üleüldse täieliku negatsionismi teed, mis paistab olevat ka viljakas tee, sest mi­da suurem vale, seda usutavam. Nii ongi jäänud ainsa süüdlasena Saksamaa ja sakslased ning vajaduse korral ka nende kol­laborandid. Kuidas Saksamaa ja sakslased selle süü assimileerinud on, see on muidugi omaette jutt, aga eks siin ole palju strateegiaid, lõpuks lahendab olukorra see, et asjaosalised ise hakkavad juba kõik surnud olema ja nii jääb süüdlaseks too müütiline koletis, keda kehastab kord Hitler, kord Himmler, Eichmann või Mengele. See, mis toimus, oli ebainimlik, see oli mingi erakordne ajalooline õnnetus, pimestus, eksitus, ja lõppkokkuvõttes ei ole see inimmõistusele arusaadav, sellest tegelikult ei saagi inimkeeles rääkida. Või lausa ei tohigi. See oli puhas õudus, koš­maar. Ja kõik. Mis jääb, on rituaalne ja sunduslik mälestamine ja kõmisev kuulutamine: mitte iialgi enam seda! (Mis võib ju olla isegi mingil tasandil siiras, aga ei maksa krossigi, sest seda ei tule niikuinii enam kunagi, nii et see tõotus on moraalselt täiesti safe, ainult et ei hoia mitte kuidagi uute ja kas või hullemate kollektiivsete õuduste eest.)

Niisiis, pärast Littelli romaani näib vastu ootusi, et Euroopa kultuuril on ometi lootust. Või õigemini Lääne. Või kuidas võtta. Sest mis maa, rahva või kontinendi kirjanik see 19. sajandil Vene pogrommide eest põgenenud juutide järeltulija, isa poolt ameeriklane, ema poolt prantslane, mõlemal pool koolis käinud ja nüüd Hispaanias elav kirjanik on? Kuigi tegelikult, kui rääkida kirjanikust, siis pole mingit kahtlust: nüüdsest on Jonathan –  hääldada: žonataa(n)  – Littell prantsuse kirjanik ja selleks ta jääb. Mis siis, et oma esimese romaani, “väga halva”, nagu ta ise kinnitab, science fiction’i kirjutas ja avaldas ta üheksateistkümneaastaselt USAs ja loomulikult inglise keeles (tema isagi on päris tuntud ameerika autor).

Sest isegi kui Littell tõrguks olemast prantsuse kirjanik – aga ta ei paista ka tõrkuvat –, siis poleks tal ikka midagi parata: see suur traditsioon on suutnud ta juba selle vähem kui aastaga, mis tema 900-leheküljelise tellise ilmumisest Gallimard’i ikka ühesuguste (punane kiri kollakal paberil) kaante vahel möödas on, täielikult assimileerida. Sekundaarkirjandust on ilmselt juba rohkem lehekülgi, kui mahub selle skandaalse “piibli” enda kaante vahele. Ja vähemalt sama mahukate eraldi käsitluste ilmumine on ilmselt vaid aja küsimus. Ometi kord on sellel tohutul masinavärgil, mida kutsutakse prantsuse kirjanduse(lu)ks, midagi väärilist jahvatada ja see ei peagi tühikäigul müdistama ega juba tuhat korda läbi jahvatatud pärandit veel kord kolust läbi laskma. Jah, see vana kirjandusmonster suudab ometi veel üllatada! Ta pole ikka veel pä­riselt aher. Kuigi need juba seitsesada iga-aastast uut romaani, millest hulk päris korralikke, võivad jätta täiesti lootusetu mulje. Eelmisel kümnendil oli Houellebecqi “Elementaarosakesed”  see teos, mis tunnistas vana dino jätkuvat sigimisvõimet. Muuseas, Littellile üsna üksmeelselt Goncourt’i auhinda määrates “lunastas”  žürii, nagu paljud kommenteerisid, oma kunagise häbiväärse apsaka, kui ta “Elementaarosakeste”  asemel pärjas ühe nüüdseks juba ammu unustatud kauniskirjandusliku väärtteose. Kuid paraku võib ka nüüd öelda, et mingil absoluutsel skaalal tundub Littelli teos ka tõesti suurem kui Houellebecqi oma. Midagi jäi “Elementaarosakestes” puudu, et olla pä­riselt suur. Kuigi see oli tõesti huvitav ja aktuaalne raamat ning arutelu oli samuti selline, millesugust ammu polnud nähtud.

Kuid ka “Elementaarosakesed” on nüüd­ses kiires vanakssaamises juba kaunis muistne teos ja taas oldi Prantsusmaalgi üldiselt leppinud sellega, et suur kirjandus on siiski surnud ja suuri teoseid lihtsalt enam, vähemalt selles traditsioonis, ei sünni. Aga võta näpust… Muide, nagu lugeja märkab, vahutan ma hoolega romaani eelduste ja tagajärgede ümber, jõudmata kuidagi raamatu endani. Aga kuidas jutustada ümber 900 lehekülge elavat kirjandust, ilma et see oleks banaalne ja pisendav? Raamatutest on lõpuks mõtet rääkida siis, kui neid on loetud. Ma ei tea küll, kas Littelli tellis kunagi eesti keelde jõuab, kuigi ju võiks, sest ma ei tea praegu ka küll olulisemat romaani, mida sellesse keelde peaks tõlkima. Kuid eks ta inglise keeles ikka varsti ilmu (vist tuleval aastal) ja paistab nii, et lõpuks ongi kirjanduse eesti keelde panek võrdlemisi ebaökonoomne jõupingutus, sest need, kes üldse loevad, loevad niikuinii juba vähemalt inglise keeles ka. Ja isegi las nad loevad parem head inglise kui halba eesti tõlget. Eesti keel ägab niigi kogu selle kohutava tõlkesolgi all, mis tuleb küll peamiselt televisioonist, aga ega raamatutegi negatiivset osa saa alahinnata. Rääkimata sellest, et kui ongi hea tõlkija, siis häda talle, sest peale selle peab ta olema vist ka küllaltki vapper: “Les Bienveillantes” pole mitte ainult hea, vaid ka õudne, vastik ja painav teos.

Niisiis, lühitutvustus, mida ma hea mee­­lega küll väldiksin. “Les Bien­veillan­tes” (otsetõlkes ‘Heasoovijannad’) on ühe mehe, endise SS-Obersturmbannführeri, nüüdse Belgia pitsivabrikandi, ema poolt prantsuse, isa poolt saksa päritolu Maximilien Aue mälestused, mis algavad eepilise pöördumisega: Frères humains, laissez-moi vous raconter comment ça s’est passé – “Vennad, ligimesed, laske ma jutustan teile, kuidas see oli”.

Muuseas, vähemalt kaks kriitikut on teineteisest sõltumatult kahetsust avaldanud, et romaani pealkirjaks ei olegi seesama “Frères humains” (ah jaa, ja muidugi on romaanis pealkirja ja alguse vahel veel üks algus, moto: Pour les morts – Surnutele). Mina seda küll ei kahetseks. Seda enam et mulle jäi pealkiri mõistatuseks kuni viimaste ridadeni, kus sai küll lõplikult selgeks, et need naissoost heasoovijad peavad olema mingid “kaitsevaimud”. Mis saab aga olla veel parem kui mõistatuslik pealkiri, kui tema tekitatud intriig ei jää tühjaks, vaid saab veel vägagi täis (ilma et mõistatuski lõpuni hajuks). Sest mõistatuslik, nagu aru võib saada, oli see pealkiri ka vist enamikule prantsuse lugejatest (nüüd on saladus muidugi ammu avalikuks saanud), sest ega nemadki enam nii väga selles klassikalises kirjanduses kodus ole. Lugu on tegelikult “lihtne”: Bienveillantes on prantsuse vaste kreeka sõnale Eumenides, mis omakorda on – nagu lugeja muidugi teab – Aischylose triloogia “Oresteia” kolmanda osa pealkiri. Veel omakorda aga on eumeniidid tegelikult erinnüsed ehk ladinapäraselt fuuriad ehk kättemaksujumalannad, kes jälitavad üleastujaid kuni allilmani välja, hauguvad penidena nende haudadel ja piinavad nende järeltulevaid põlvi. “Eumeniidid”, ‘heatahtlikud’, on seega eufemism, umbes nagu “metsakutsu” soe kohta, samas aga kajastab ka erinnüste “ajaloolist” arengut: kui Orestese süütegu oli pälvinud avaliku kohtuotsuse ja kangelane ise armu saanud, muutusid metsikud fuuriad heatahtlikeks jumalannadeks…

Ja nii mütoloogilisel kui psühholoogilisel tasandil seesama protsess Littelli romaanis ja selle toimel lugejas ning lõpuks lugejas- ehk ühiskonnas peakski toimuma: avalik süütunnistus, protsess, ja viimaks rahutegemine metsikute saatusejumalannadega, kes endiselt Euroopa elavate ja võib-olla ka surnute unenägusid painavad.

Selleks aga on, juba Aischylose ajast ja muidugi juba enne teda, olnud võimeline vaid kirjandus: müüt, lugu, kunst. Meil võib olla tohutu ajalooline dokumentatsioon, kas või iga karv Auschwitzi kuulsatest juuksemägedest võib olla üle loetud, kõik nimed, arvud, sündmused ja daatumid kirjas. Sellest pole ikka mingit kasu (samamoodi, põigates Eestis aktuaalse debati juurde, pole mingit kasu ükskõik kui headest eesti ajaloo õpikutest venelastele, kui pole kirjandust, elavat müüti: lõpuks “tunneme” me oma ajalugu ju Bornhöhe, Vilde, Tammsaare, Krossi ja nende väiksemate pastiššide – näiteks Laar – kaudu, nii nagu venelased oma Tolstoi, Dostojevski jt kaudu). Me ei saa ikkagi aru. Aga vaja on aru saada, vaja on see abstraktne, “teaduslik” ajalugu realiseerida, assimileerida, interioriseerida. Seda suudab meid tegema sundida ainult müüt, tragöödia, romaan. Ainult kangelane ja tema lugu on need, mille sees ja nahas me saame endale sõnastada selle “sõnastamatu” ja kirjeldada “kirjeldamatut”, millest nii palju on tühja lobisetud eriti seoses holokaustiga, aga ka meie oma rahva kallal toime pandud ülekohtu ja õudustega.

See ongi Littelli “skandaalne” vägitegu: luua selline kangelane ja jutustada selline lugu, mis viib meid, oh õudust, ühe SS-Obersturmbannführeri “nahka”, sunnib meid kaasa elama sellele mitte ainult väga intelligentsele, vaid ka väga perverssele mehele, vaatama “seda” (ça), mis oli, mis toimus, läbi tema silmade. Aue, muuseas, täiesti võimalik saksa nimi (ja nagu Littell jutustab, olid talle kusagilt Ameerikast kirjutanud ühe kunagise auväärt ajalooprofessori Maximilien Aue sugulased), on anagramm prantsuse sõnast eau, ‘vesi’. Sest nagu romaanikangelasest peabki saama (aga oh kui armsad ja head, mõnusalt turvalised tunduvad kõik need läinud aegade tundekasvatuste “negatiivsed” kangelased tolle Aue kõrval!), saab ka SS- Sturmbannführer Auest meile peegel, kus me ei saa näha kedagi muud kui ennast. Me oleme sunnitud, kui mitte just tunnistama, et need, kes tegid ka kõike seda sõnulseletamatut ja uskumatult koletislikku, ei olnud mitte nemad (sakslased, venelased, inimkoletised, Hitler, Stalin), see tähendab, muidugi olid nemad. Aga need nemad on ka mina. Need olid koletised, aga inimesed. See, mis toimus ja mis ikka toimub, polnud ebainimlik. See oli ja ongi inimlik. Inimesed teevadki juhtumisi vahel selliseid asju. Ja meie, ja mina? Selles olukorras, tema asemel…

Muidugi, Littell kõnnib noateral. Max Aue pihtimusest võib kergesti saada apoloogia. Tegelikult peabki saama, juba usutavuse huvides. Me oleme palju suuremaid mõrtsukaid ennast siiralt õigustamas näinud. Ja romaan on muidugi kirjutatud esimeses isikus. Muuseas, nagu Littell mainib usutluses ja millega ma saan ainult päri olla: ainsuse esimene isik võimaldab tegelikult luua distantsi, ümber kehastuda. “Tema” võib olla veel isiklikum kui “mina”.

SS-lane saab Auest õieti olude sunnil, kuigi mitte ainult, ja vastu tahtmist, kuigi mitte ka päriselt. Nagu elus inimestega ikka. Ka oma siinsele lähiajalookogemusele, kuigi kaugeltki mitte nii dramaatilisele ja traagilisele toetudes võime nentida, et inimesed on tohutult kohanemisvõimelised ja pole midagi plastilisemat kui avalik moraal, vankumatu ettekujutus sellest, mida võib ja mida mitte, mis on hea, mis halb. Olude sunnil… Jah, see on nii ja ei ole. Piibliaegadest peale on teada, et sina ei tohi tappa. Ja neistsamadest aegadest saadik on selle käsu sabas tilpnenud mitmesuguseid derogatsioone: üldiselt ei tohi, aga… Segane lugu. Näib, et inimesed järgiksid ligimese tapmise tabu hea meelega pigem kui absoluutset, nii oleks lihtsam. Igale tapmisele peaks järgnema karistus. Kuna seda aga teha ei õnnestu, kuna oma elu on armas ja riik, võim kord keelab, kord jälle käsib tappa, siis muutubki moraal vabastajast painajaks.

Mu oma isa on nüüd, väga vanana, korduvalt jutustanud lugu sellest, kuidas ta inimese tapmist pealt nägi. Tundub, et see pilt ei anna talle ka kuuekümne viie aasta tagant rahu. See oli 41. aasta “suvesõja” ajal Järvamaal, kui ta ennast koos paljude teiste külameeste ja naistega metsas varjas. Vene sõjaväelased, miilits ega hävituspataljon sinna metsa nina pista polevat riskinud, kuigi see polnud küladest teab kus kaugel. Eks oma nahk olnud neilegi armas. Sõjaheroism on ikka hilisem ja tegelikult üks koletislik ideoloogiline väljamõeldis. Üks vene soldat – oli ta siis reamees või ohvitser – sinna siiski kuidagi eksinud oli ja külamehed (“metsavenna” sõnagi polnud siis vist veel olemas) olid ta kinni võtnud, ikka loomulikult oma elu eest seistes. Sellise ohtliku vangiga polnud seal metsatalus muidugi midagi muud peale hakata kui aga maha lasta. Aga kuidas sa lased inimese heast peast maha? Külamehed polnud veel sõja ja inimesetapmise lubatavusega harjuda jõudnud. Tuleb mõista kohut. Nii toodudki kõige kaugemast metsatalust, soode ja rabade tagant Kitselt Kitse-vana, pika valge habemega vanamees kohut mõistma. Vaevalt sellele nii konkreetselt mõeldi, aga eks too Kitse-vana tuletanud meelde midagi hallidest aegadest, nõida, metsavana, vana tarka meest, külatarka. Tema kohalolek pidi tapmise ritualiseerima, pühitsema, vabastama tapjad süüst. Kitse-vanale antud paberileht kätte ja ta hakanudki sellelt midagi ette lugema, aga enne kui ta lõpuni jõudnud, öelnud mahalaskjaks määratud või hakanud külameeste närvid üles, paugud kõlanud, õnnetu langenud.

Eks nii või umbes nii need asjad ikka käi, ühest saab olude sunnil ja juhuste läbi mõrtsukas, teisest ohver, kusjuures ohver võib vabalt olla olnud ka mõrtsukas ja mõrtsukast võib jällegi saada ohver. Ainuke, peen, aga otsustav vahe muidugi siin on: ohvriks saamisest pole tavaliselt pääsu, kuid mõrtsukaks hakkamine pole kunagi vältimatu. Alati võib selle asemel valida ka ohvri rolli. Ma ei tea ainult, kas inimeselt saab seda nõuda?

Alati on muidugi ka neid, kes tunnevad tapmisest varjamatut naudingut (aga kas nad teadsid seda ka enne tapma hakkamist?), kuid enamikule see jääb vist siiski lõpuni pigem vastikuks. Inimene on inimene ja iga inimesetapmine on enesetapmine. Max Aue peab tapmisi, mida ta pealt näeb ja kus ta ka osaleb, “ilmselt vajalikuks”, ta ei tunne mingit süüd, ta ei lase süütunnet ligi. Sest see oleks sama hea kui enesetapp. Vastikus avaldub vaid somaatiliselt: korduvate ja piinavate kõhulahtisustena, millele muuseas viitab ka romaani ühe osa nimi, Courante. See on vastava tantsu, muusikalise süidi ühe traditsioonilise osa nimi – ja “Les Bienveillantes” on üles ehitatud vähemalt formaalselt süidi vormis (kusjuures mõni teinegi tantsunimi, nagu Allemande, ‘Saksa’, on vähemalt kahemõtteline) –, aga courante tähendab ka ‘lippav’, mis võib, nagu eesti keeleski, käia muuseas kõhu kohta.

Sellel minategelasel ja tema paiguti üsna palavikulisel “lippamisel” läbi ajaloosündmuste ning sõja- ja poliitikateatri misanstseenide on, nagu korralikul romaanikangelasel ikka, vähemalt kolm üsna eristatavat kihti või funktsiooni. Esiteks, Max Aue kui psüühiline inimene, ja siin püsib Littell kõige kõrgema realistliku kirjanduse traditsioonis. Selle “koletise” psüühiline realism on nii suur, et lugedes võib tema deliirium sind koguni sedavõrd kaasa haarata, et sa enam isegi tea, mis on tõsi, mis mitte, mis tegelik, mis ettekujutus, ja kas see on võimalik või ma sonin? See tegelase sonimisse kaasatõmbamine on minu arust üks Littelli võimsamaid “trikke”, mille ta näib saavutavat mingite vaevu taibatavate temponihete, lausete pikenemise, süntaksi üsna õrna segiajamisega. Tõepoolest, oma kõrgemas väljenduses ja absoluutsemas mõjus on kirjandus sama abstraktne, sama vähe olenev “sisust” kui muusika.

Tegelase teine kiht ja funktsioon on siis ajalooline. Selleks on ta tõesti pandud traavima läbi Teise maailmasõja kõikvõimalike paikade, miljööde ja sündmuste: Berliin ja Himmleri lähikond, Babi Jar (Kiievi juutide massimõrva paik), Kaukaasia ja Krimm, viimaks Stalingrad, taas Berliin, nüüd juba pommide all, Auschwitz, vangide “evakuatsioon”, kaotuse unenäolisse segadusse vajuv Saksamaa…

Sealjuures, nagu ajaloolased on märkinud, on selles iseenesest pisut muinasjutulises kõikjalolekus täiesti olemas ajaloolistel faktidel põhinev loogika: selline teenistuskäik pole küll tõenäoline, aga pole ka võimatu. Näiteks sama SS-väeosa, mis oli Babi Jaris, saadeti hiljem tõesti Stalingradi. Niisugune ajalooline realism, lisaks psühholoogilisele, ongi mõned ajaloolased romaani kallale ässitanud ja seda on nimetatud koguni “võltsinguks”. Ilmselt on sedavõrd võimas tungimine nende professionaalsetele jahimaadele pannud mõned ajaloolased unustama, et tegu ei ole siiski ajaloodokumendi, vaid romaaniga. Max Aue nimelist SS-last pole kunagi olnud ja pole ka olnud teist täpselt sama elukäiguga meest. Max Aue on väljamõeldis. Aga ülimalt realistlik. Ta on kehastus.

Kui kangelase psühholoogilise kihi meisterlikkuses avaldub Littelli puhtkirjanduslik anne, sealhulgas sügav traditsioonitundmine, siis sellise mahu ja ambitsiooniga romaani jaoks (aga tegelikult iga romaani jaoks) on vaja midagi veel: eruditsiooni. Ilmselt just autori tohutu ajalooalane eruditsioon ongi mõne ajaloolase segadusse ajanud ning näpuga “vigu” otsima pannud. Dokumentatsiooni hulk, mille Littell on läbi töötanud (kirjanik oli romaani ilmudes 39-aastane), on tõesti aukartust äratav. Ja sellele lisandub, nagu välja tuleb, ka vältimatu isiklik kogemus. Kõigepealt sõjakogemus. Nimelt, väidetavalt samuti pooljuhuslikult nagu Auegi, on ka Littell pidanud sõjakoledusi oma silmaga pealt nägema: leidnud akadeemilise karjääri ebahuvitava olevat, on ta üheksakümnendate alul liitunud vabatahtlikuna esimese ettejuhtuva humanitaarabiorganisatsiooniga, milleks osutus “Aktsioon nälja vastu”, ja sattunud kõigepealt Sarajevosse, siis Tšetšeeniasse. Venemaal on ta veetnud mitu aastat ja seal see romaan tema vaimus ongi kuju võtnud. (Valmis kirjutanud ta olevat need üheksasada lehekülge “ühe soojaga”, nagu ikka, vaid mõne kuuga, siis aga seitse aastat lihvinud ja redigeerinud.) Venemaa enda suhtes ei hellita Littell ka muidugi mingeid illusioone ja “Heasoovijannade” pooleldi mütoloogiline, pooleldi hollywoodilik kurjusekehastus, holokausti salainsener ja hall kardinal dr Madelbrot pakib sõja lõpus Berliinis kohvrid, et minna oma tööd jätkama – Moskvasse.

Dr Mandelbroti sarnastes juba täiesti muinasjutulistes tegelastes, samuti kui kangelase elukäigu sümboolsetes piruettides, ilmnebki tema kuju kolmas tahk, mis on nimelt müütiline, realismiülene (või -eelne). Siin kohtuvad tegelikult ka teised kaks kihti: psüühilises plaanis tema intsestuaalne suhe (ja sellest tulenevad seksuaalsed obsessioonid) oma kaksikõe Unaga ja koguni tõenäone, aga võibolla ka unenäoline matritsiid, ning teisalt see juba viidatud ajaloosündmuste keeris, kõik need homeerilised lahingud ja jumalatehukk, mille kõrval klassikalise ajajärgu verevalamised, vähemalt oma mõõtkavalt, muidugi kahvatuvad. “Les Bienveillantes” on tänapäeva “Oresteia”, tänapäeva “Sortsid” ja tänapäeva mis kõik veel. Aga mitte ainult. Ta on suveräänne teos, mille postmodernistlik eksitus vahepeal juba võimatuks kuulutas.

Aga vähema kui nende kolme komponendi – psühholoogiline ja ajalooline realism pluss mütoloogiline igavikulisus, aegade hämarusse ulatuv tragöödiamõõde – vähemaga selle teema kallale minna ilmselt ei tasugi. Ainult selliste jõudude mängutoomisega (ja mäng on riskantne, mis seal salata!) on lootust lugejaga ka midagi teha. Küsimus muidugi on, kas tasub. Kehastuda ise ja sundida ka lugejad kas või millisekundiks kehastuma SS-Obersturmbannführer Max Aueks. Kas tõesti pole siin ohtlikult lähedal “inimlik mõistmine” (huvitav on aga see, et Auele kogu hingest kaasa elades ei teki tema vastu siiski kaastunnet), õigustamatu õigustamine? Võib ju olla. Kuid on ka nii, et ainult nii me saame minna õuduses lõpuni, tajuda öeldamatut kuritegu oma kohutava pärisosana, ja võib-olla sellest sel teel ka kuidagi vabaneda, mitte enam pimesi kurja teha. Ja ega siis kurjategija mõistmine ei tähenda tema tegude õigustamist, saati heakskiitmist. Tehtud kuri jääb tehtud kurjaks, ükskõik kas seda on teinud brutaalne koletis või peen ja tundlik intellektuaal. Tegusid ei saa tagasi võtta. Aga neid saab, ja alati saab, tegemata jätta. Kui on seda jõudu ja tarkust ennast näha ja läbi näha. Kohanemine on inimlik, aga mitte vältimatu.

Kurja tehakse ikka vabandava teadmisega, et teised teevad kurja. Jõuda aga empaatia tundmiseni iseenda kurjaga, nii-öelda SS-Obersturmbannführeriga endas, ükskõik kui vastik see ka oleks – see ja ainult see võib olla tee välja. Tõeliselt religioossed inimesed on seda muidugi alati teadnud ja praktiseerinud, kui ka religioossed institutsioonid ise on pimesi praktiseerinud kurjust (ikka kurja vastu võitlemise mõttes!). Kuid see on juba hoopis teine arutelu. Ma olen ka veendunud, et ükski, kui tahes sügav läbiarutamine ei asenda läbielamist, mida antud juhul võimaldab läbilugemine. Me oleme kuidagi nii ehitatud. Nagu kirjutab Enno: “Me tarkus peitub tihti ainult veas, / ja unenägu tunneb üksi tukkuja.”

Littelli “Eumeniididest” me aga kuuleme niikuinii veel. Ja huvitav, millal kirjutatakse meie oma painetesse, paisetesse ja ohvrikompleksidesse kuidagigi lõikuv romaan, ą la NKVD majori Ivan Orava mälestused? Ega seda muidugi tellida ega välja mõelda ei saa. Sellised asjad lihtsalt juhtuvad, sünnivad. Ja kõigepealt peab sündima selline inimene, siis elama sellise elu, siis kohutavalt tahtma jutustada sellist lugu, oma vendadele, ligimestele.

1Jonathan Littell, Les Bienveillantes. Roman. Paris, Gallimard, 2006. 904 lk.

Triinu Tamm
Prantsuse tänapäeva kirjanduselust

Prantsuse kirjanduselu käsitlusi läbib viimastel aastatel punase niidina mõiste “kriis”. Räägitakse kriisist kirjastamises, kirjanduselu kajastamises meedias, kriisis on kirjandusauhindade jagamise süsteem, inimeste lugemisharjumused ja ehk koguni kirjandus ise. Ometi ei tule sellest välja lugeda, justkui oleks prantsuse kirjanduselu hääbumas, ega pea kriis tingimata tähendama allakäikugi. Seda võib tõlgendada ka märgina “organismi” elujõulisusest ning möödaniku hiilgeaegade ümbersaamise tunnistamise kõrval loob see ehk hoopis uusi väljavaateid. Samas on ütlematagi selge, et kriisiolukord on oma har­ju­matuses ebamugav, näib oma uudsuses sageli arusaamatu ja seega muret tekitav.

Siinses kirjutises püüan anda põgusa ülevaate mõningatest tänapäeva prantsuse kirjanduselu jõujoontest ja eripäradest. Vaatluse all on sellised nähtused nagu kirjanduselu kajastamine meedias, kirjastamine, kirjastaja positsioon ja kuvand, mõned tähtsündmused ja kirjanduspreemiad. Kirjandusest endast – luulest, romaanist ja draamast kõnelevad juba teised käesoleva teemanumbri artiklid.

Üheks oluliseks niiditõmbajaks nüüdisaja kirjanduselus on kahtlemata meedia; selle mõjujõud näib vahel koguni hirmutavalt suur: kaugel sellest, et olla kirjanduses toimuva (neutraalne) kajastaja, kujundab meedia oma kirjanduskaanonit ja inimeste arusaamu kirjandusest. On autorid, kellest räägitakse, nemad on “olemas” ja teevadki seda n-ö prantsuse kirjandust, teised, kes ei mahu “pildile”, ajavad justkui mingit oma asja. Oma käsutuses olevate vahenditega üritab meedia määratleda kirjanduse piire, neid kaitsta ja kontrollida sinna sisenemist. Sageli käib sellega kaasas rõ­hu nihkumine kirjanduselt endalt kirjandusvälisele. Nii on kirjaniku juures oluliseks muutunud sellised omadused nagu valmidus ja oskus meediaga suhelda, sõnaosavus kõikvõimalikel teemadel, paha pole ka fotogeenilisus. Üsna levinud on skeem, et mõne teosega tuntuse saavutanud kirjanikult tellitakse järgmiseks arvamuslugusid kõige erinevamatel teemadel, an­takse juhtida mõni telesaade või kaasatakse ta heategevuskampaaniatesse – eeldades, et kirjaniku mõtted ja sulg on teatud mõttes kõigi omand ja seatud teenima üldsuse huvisid. Teistpidi avaldab niiviisi loodud “pildilolemise” efekt kindlasti soodsat mõju ka autori tuntusele kirjanikuna, samuti ta teoste läbimüügile. Viimasel aastakümnel võib aga täheldada ka sama loogika pinnal toimuvat vastassuunalist liikumist: meedias tuntuks saanud figuur otsustab hakata kirjanikuks ning tihti saavutabki kiiret edu, sest ühtpidi on ta juba süsteemis sees ja teisalt tunneb suurepäraselt selle toimemehhanisme, mis ei tähenda muidugi, nagu saaks sellisel juhul hakkama ilma vähimagi kirjandusliku andeta. Seda tüüpi esindab näiteks noorema põlve menuautor Frédéric Beigbeder: töö kõrvalt reklaamiagentuuris kirjutas ta lennukat kirjanduskriitikat suuretiraažilistele ajakirjadele Elle, Paris Match (Kroonika prantsuse variant) ja Voici ning oli üks kultuurielu kajastava telesaate “Le Masque et la Plume”  juhte. Ning alles seejärel (või seetõttu…) pälvis tähelepanu kirjanikuna. Muul elualal saavutatud mainet on võimalik konverteerida kõvaks valuutaks ka kirjanduses. Sellega võib seletada ka avaliku elu tegelaste, näiteks sportlaste, poliitikute, näitlejate jne pürgimist kirjanikuks ja seda tegevust saatvat edu. Samas on muidugi erandeid, näiteks eraklike eluviisidega Pascal Quignard, kes meediaga samahästi kui ei suhtle ning keda käsitletakse elitaarse kirjanikuna. Rääkimata Julien Gracqist, kes suhtleb ajakirjanikega kord kümne aasta tagant ja tõrjub eos vähimagi avaliku tähelepanu. Sellise kirjaniku “sümboolne kapital” püsib aga tänu teist laadi tunnustusmehhanismidele, nagu kirjanduskriitika, akadeemiline uurimus ja kirjandusauhinnad.

Kirjanduse ja kirjanduselu kajastamisele pühendab Prantsusmaal meediakanalitest enim ruumi kirjutav ajakirjandus: kõigi suuremate päevalehtede vahel on uudiskirjandust ja kirjanduselu kajastavad lisalehed (nt Le Figaro littéraire, Le Monde des livres), mille tiraažid ulatuvad sadadesse tuhandetesse.1 On muide huvitav, et Prantsusmaal on raamatureklaam televisioonis riiklikult keelatud, et suured kirjastused ei saaks reklaami toel väiksemate ees liiga suurt edumaad. Ühtlasi tähendab see, et kirjastuste reklaamirahad suunatakse ajakirjandusse, mis võimaldabki neid mahukaid kirjanduslisasid edukalt elus hoida. Kirjanduskriitikat ilmub samuti traditsioonidega ja mahukates ajakirjades (La Nouvelle revue française, L’infini, Europe jt), ent nende trükiarv ulatub parimal juhul mõne tuhandeni. Laiemale publikule on mõeldud populaarsed raamatuajakirjad, nagu Le Magazine littéraire (asutatud 1966), Lire (1975), Le Matricule des Anges (1992) jt, mis avaldavad nii ülevaateid, retsensioone, intervjuusid kui ka uudiskirjanduse katkendeid.2 Lugematul hulgal tekib ja kaob väiksemaid nišiajakirju või siis otsustab aeg-ajalt mõni suurem meediakontsern oma kataloogi kultuuriväljaandega kaunistada. Üks tõsiseltvõetavamaid projekte selles vallas näib olevat vastne kirjandusajakiri Le Magazine des livres, mida on praegu ilmunud kolm numbrit: see on mõeldud laiemale lugejaskonnale ja sisaldab nii probleemartikleid, kriitikat, intervjuusid kui ka ülevaateid. Ka raadio on Prantsusmaal oluline kirjanduselu kajastaja: seda eelkõige tänu riiklikule raadiojaamale France Culture, millel on suur kuulajaskond ja mitmekesine programm, kuhu mahub ka mitmeid kirjandussaateid. Seevastu televisioonis on kirjandussaadetel võrdlemisi teisejärguline koht, neid on vähe ja saateajad on hilistel õhtutundidel. Tänapäeval pole enam midagi vastu panna nüüdseks juba legendaarsele Bernard Pivot’ kirjandussaatele, mis alguses “Apostrophe’i” ja hiljem “Bouillon de culture’i” nime alla kakskümmend viis aastat järjest (1975–2001) sadu tuhandeid televaatajaid telerite ette naelutas ning uue raamatu ilmumisest tõelise suursündmuse suutis kujundada. “Pivot’ juurest läbi käimine” (passer chez Pivot) kujunes koguni omaette staatusemärgiks.3

Traditsiooniliselt on Prantsusmaa kirjanduselu äärmiselt mõjukad keskused kirjastused. Kirjastaja pole enamasti pelgalt vähetuntud toimetaja, vaid avalik intellektuaal, kelle sõna ühiskonnas maksab ja kelle valikud määravad vaimuelu suundumusi. Kuna omakeelse kirjanduse osakaal on Prantsusmaal väga suur, siis on kirjastaja missiooniks “avastada” ja julgustada ka uusi talente, kujundades nõnda tuleviku prantsuse kirjandust. Nii mõnigi kirjastaja on lisaks ise aktiivne kirjanik või õpetlane, kes on kirjastusse palgatud nimelt oma tuntuse pärast (eespool nimetatud Frédéric Beigbeder kutsuti viimaks samuti tööle mõjukasse Flammarioni kirjastusse).

Kirjastuste kuldajad (milleks peetakse aastaid 1953–1973)4 näivad nüüdseks pöördumatult möödas olevat, nende majandusnäitajad halvenevad iga aastaga (viimastel aastatel on seis pisut stabiliseerunud), nii mõnedki ettevõtted on olnud sunnitud uksed sulgema või laskma end mõnel suuremal grupil “üles osta”. Ent kummatigi püsib kirjastuste sümboolne tähtsus endiselt väga suur. Sellele aitab kaasa ka riiklik tugi, mis on eriti oluline väikekirjastuste eluspüsimisel. Prantsusmaa paistab teiste Euroopa riikide seas silma aktiivse riikliku raamatupoliitikaga. Juhtivat rolli etendab selles Riiklik Raamatukeskus (Centre National du Livre), mis jagab erinevate toetustena kõikidele kirjanduseluga seotud asutustele ja isikutele aastas laiali ligemale 22 miljonit eurot.

Prantsuse Kultuuri- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2006. aasta andmetel tegutseb Prantsusmaal ligemale 8000 kirjastamisega tegelevat ettevõtet, neist küll ainult 300-l on kirjastamine põhitegevuseks. Viimastel aastakümnetel on toimunud märgatav turu konsolideerumine: kaks suurt meediakontserni Editis ja Hachette Livre hoiavad enda käes 40% turust. Õnneks on nende kõrval elujõulisena pü­sinud ka mitmed keskmise suurusega sõltumatud kirjastused, näiteks Gallimard, Flammarion ja Albin Michel, niisamuti on oma roll sellistel regionaalsetel kirjastustel nagu Actes Sud, Ombres, Climats, Fata Morgana. Ennekõike väiksematele sõltumatutele kirjastustele omistatakse selgem “kirjastamispoliitika” (ligne éditorial), mis ei lähtu niivõrd ärihuvidest, vaid pigem kirjastaja maitsest. Väikestel kirjastustel on oma nägu ja paradoksaalselt on nad suurtest gruppidest riskialtimad: just nemad avaldavad (noori) tundmatuid autoreid, kellest nii mõnigi kirjutab oma nime prantsuse kirjandusse. Tänu sellele on nad ära teeninud “kirjanduse laboratooriumide” hellitava nimetuse.5

Üheks tüüpiliseks väikekirjastuse näiteks on 1983. aastal Paul Otchakovsky-Laurensi asutatud Pariisis tegutsev kirjastus P.O.L., kus on palgal kõigest kaheksa töötajat. P.O.L. annab peamiselt välja ilukirjandust, lõviosa sellest on prantsuse autorite teosed, tõlkekirjandus moodustab nende toodangust ainult 7%. Võrreldes Eesti kirjastustega on see-eest oluliselt suurem väljavaade oma autorite teoste tõlkeõigusi välismaale müüa. P.O.L-ile kuulub mitmete tänaseks tunnustatud kirjanike “avastamise” au (Emmanuel Carrère, Marie Darrieussecq, Iegor Gran, Camille Laurens jt). Nende eripäraks võib pidada küllaltki kõrget posti teel (loe: tundmatute autorite) saadetud käsikirjade avaldamise protsenti (keskmiselt 3–4). Väikekirjastus toimib tihedas sümbioosis oma autoritega: võttes enda peale riski ja investeerides mõnda tundmatusse kirjutajasse, tehakse seda mõistagi lootuses, et tolle teoseid saadab edu. Lisaks prestiižile loob üks hästi müüv kirjanik tingimused, et avaldada teisi autoreid, kes ei tõota majanduslikku kasu, ent sobivad kirjastuse kataloogi. Ka P.O.L-i kirjastuse “ajaloos”  võib eristada kahte perioodi: enne ja pärast Marie Darrieussecqi romaani “Sigadus” avaldamist 1996. aastal. Uue talendi avastamine tõi juurde sümboolset ja majanduslikku kapitali, romaani läbimüük (sajad tuhanded eksemplarid) ning tõlkeõiguste müümine välismaale (tänaseks 38 riiki) on oluliselt tugevdanud kirjastuse majanduslikku kandepinda.6 Sellise “kantimise” veelgi äärmuslikumaks näiteks võib tuua Anne Carrière’i omanimelise kirjastuse, mille majanduslikuks alustalaks on Paulo Coelho teoste väljaandmine.

Veelgi erandlikum ja paraku ilmselt väljasurev nähtus prantsuse kirjastamismaastikul on n-ö ühemehekirjastus, mille eesotsas on mõni mõjukas (kir­jas­ta­mis)korüfee. Üheks selliseks näiteks on praegu veel tegutsev Christian Bourgois’ kirjastus, mille ta asutas 1966. aastal,  olles varem töötanud juba mitmes teises kirjastuses. Tema suureks teeneks võib pidada usinat väliskirjanduse vahendamist prantsuse keelde: tänu temale on jõudnud prantsuse lugejateni ameerika biitnike põlvkonna teosed, ladinaameerika maagiline realism, aga ka sellised nimed nagu Henry Miller, Fernando Pessoa, Antonio Tabucchi, Salman Rushdie… Christian Bourgois peab iseenda suurteoseks tema poolt välja antud teoste kataloogi, kuhu kuulub ligikaudu 4000 nimetust (neist Bourgois’ kirjastuse kataloogis u 1500, sh Viivi Luige mõlemad romaanid). Hetkel töötab ta kirjastuses kahekesi oma abikaasaga. Pidev suhtlemine (potentsiaalsete) autoritega, kirjastusse saadetud käsikirjade lugemine, nende kommenteerimine ja autoritele vastamine ning nende nõustamine on aeganõudev ja kulukas, ometi peab Bourgois seda oma missiooniks, mille täitmine ei kuulu vaidlustamisele.7

Tihe kontakt autori ja kirjastaja vahel iseloomustab Prantsuse kirjastuselu ka üldisemalt ning seda koostööd peavad oluliseks mõlemad osapooled. On kirjutamata reegel, et kirjanikud avaldavad oma teoseid ühes kirjastuses, kellega neid seovad pikemaajalised lepingud. Kirjastaja on sageli autori isiklik nõustaja ja toimetaja, niisamuti täidab ta tema loomingut puudutavates küsimustes mänedžeri rolli (teoste tõlkeõiguste müük, kordustrükid jne). Autori puhul peetakse omakorda heaks tooniks truudust “oma kirjastajale”. Näiteks Belgia päritolu kirjanik Amélie Nothomb on vaatamata oma raamatute tohutule menule ja mitmetele ahvatlevatele üleostmiskatsetele jäänud ustavaks oma esimesele avaldajale, kirjastusele Albin Michel. Ka pole Nothomb nõudnud esialgse lepingu läbivaatamist, leppides seal viisteist aastat tagasi sätestatud honorariga (enamik tulust laekub autorile küll läbimüügi pealt, autorihonorarid ise pole enamasti kuigi suured). Seevastu Michel Houellebecq pälvis üldsuse pahameele sellega, et hülgas oma pikaaegse partneri Flammarioni ja läks üle Fayard’i kirjastusse, kust talle pakuti avansiks veel kirjutamata raamatu eest miljon eurot, ja mis veelgi skandaalsem, ta ei teinud sellest mingit saladust…

Rääkides kriisist kirjastamises, peetakse kehvade majandusnäitajate kõrval silmas ka valdkonna kommertsialiseerumist ning traditsioonilise kirjastajakuvandi muutumist: üha rohkem lähtub prantsuse kirjastaja ärihuvidest ja tema kirjastamisvalikuid dikteerivad majandusnäitajad. Samal ajal trügib tema “liivakasti” angloameerika maades levinud kirjastusagent, kes koondab enda kätte (tema silmis perspektiivikate) kirjanike teoste autoriõigustega kauplemise. Sageli müüvad agendid n-ö pooltooteid: näiteks raamatuideed, mida teostama asutakse alles siis, kui kindel ostja (väljaandja) olemas. Esialgu on välisagentide sissetung turule tekitanud prantsuse kirjastajates häälekat pahameelt (agenti on nimetatud autori kohal tiirlevaks kulliks, kelle ainus huvi on sisse kasseerida kopsakas vahendustasu). On tõepoolest selge, et see mudel ohustab tõsiselt prantsuse kirjastamistraditsiooni, agent võtab üle osa kirjastajale kuulunud funktsioonidest, kirjastuse ülesandeks jääb pelgalt valmistoodete sisseostmine ning raamatute trükkimine ja turustamine.

Sõel kirjandusse pääsemiseks on Prantsusmaal äärmiselt tihe. Millegipärast on prantslased väga kirjutamislembene rahvas (võimalik, et selles on “süüdi” nende haridusmudel – koolis pannakse suurt rõhku kirjalikule eneseväljendusele). Kuna kirjanikuamet justkui ei eeldaks ka spetsiifilisi kutseoskusi, on selline prantslane, kellel poleks mingit laadi kirjanduslikke ambitsioone või kes ei tegeleks juba (sahtlisse) kirjutamisega, lausa haruldane nähtus. Nii saavad suuremad Pariisi kirjastused päevas kuni paarkümmend romaanikäsikirja, millest keskmiselt avaldatakse üks tuhandest.8 Ja kuigi sel viisil leiab tee kirjandusse kaduvväike osa kirjutajatest, käib võimalus niimoodi avastatud saada ometi enesestmõistetavalt kokku pildiga prantsuse kirjastamismudeli demokraatlikkusest.9 Juhul kui sul pole “nime” või tutvusi, on see siiski reaalne võimalus süsteemi sisse pääseda. Enamasti on kirjastustes palgal lugejad, kelle tööülesanne ongi posti teel saabuvate käsikirjadega tutvuda ning nende avaldamiskõlbulikkuse kohta hinnang anda. See töö on väga vastutusrikas: kuigi tõenäosus on väike, on alati olemas oht magada maha mõni tulevikutalent, kes hakkab siis ehtima mõne teise kirjastuse kataloogi ja täitma tema kukrut (mõni selline kogemus kuulub ilmselt iga kirjastaja kogemustepagasisse). Näiteks peab Gallimard möönma, et Nothombi ja Darrieussecqi raamatud, mis tänaseks on vallutanud sadade tuhandete lugejate südamed, ei tundunud neile kunagi avaldamisväärsed. Kõige värskem näide pärineb läinud aastast, mil mitu nimekat kirjastust ei pidanud vajalikuks näidata üles huvi tundmatu noore ameeriklase Jonathan Littelli prantsuskeelse romaanikäsikirja vastu. Seekord naeratas siiski õnn Gallimard’i kirjastusele, kes oli nõus käsikirja välja andma ja on seda tänaseks müünud sadu tuhandeid eksemplare, rääkimata mitmest võidetud auhinnast.

Tihe konkurents raamatuturul on toonud kaasa teisigi olulisi muutusi, üks nähtusi, mis pole iseloomulik jällegi mitte üksnes prantsuse kirjastamiselule, on raamatu eluea pidev lühenemine. Selleks et hästi müüa, peab pidevalt olema uut kaupa, see tähendab, et aastas avaldatavate raamatunimetuste arv üha kasvab, samal ajal kui tiraažid vähenevad. Kui 1986. aastal oli raamatu keskmine tiraaž Prantsusmaal 20 200 eksemplari, siis 1990. aastaks oli see langenud 10 053-le ja 2004. aastaks 7892-le. On toimunud ka selge polariseerumine: (rahvusvaheliste) menukirjanike romaane nagu ka auhinnatud raamatuid müüakse sadades tuhandetes eksemplarides, samas kui keskmise romaani tavatiraaž jääb paari-kolme tuhande kanti. Raamatunimetusi tuleb igal aastal juurde: võrdluseks võib ära tuua 1950. aastatel ilmunud 12 000–14 000 nimetust aastas, samas kui 1990. aastal oli see arv 38 414 ja 2004. aastal juba 63 568.10

On ehk mõnevõrra üllatav, et kõige suurema osa kirjastuste käibest moodustab Prantsusmaal ilukirjandus (18,5%), järgne­vad pildialbumid ja käsiraamatud (17,7 %), õpikud (11,9%), teaduskirjandus (11,2%), sõnaraamatud ja teatmeteosed (10,3%) ning noorsookirjandus (9,7%).11

Olulise tendentsina tuleb välja tuua taskuraamatu (livre de poche) osatähtsuse kasv. Esimesed omataolised ilmusid Prantsusmaal inglise paperback’ide eeskujul 1950. aastate alguses. 2004. aastal moodustasid taskuraamatud juba nimetuste koguarvust 22,7% ja müügist 27,9%.12 Selles sektoris on käive ka viimastel aastatel suurenenud,13 hüppeliselt on kasvanud nii müüdud eksemplaride kui ka nimetuste arv.14 Traditsiooniliselt on Prantsusmaal taskuraamatuformaadis välja antud kordustrükke (erinevalt anglo­amee­rika maadest, kus pehmekaanelisena ilmub ka arvestatav osa uudiskirjandusest) – see on märk, et teos on hästi müünud. Viimastel aastatel üllitatakse aga üha enam teoseid kohe taskuraamatuna. Taskuraamatud, mis Prantsusmaal ilmuvad eranditult sarjades, moodustavad omamoodi kirjastuse reservfondi: kuna raamatu eluiga on kahanenud mõnele kuule, võimaldab taskuformaat suhteliselt väikeste kuludega tekitada uud­suse efekti ja läbimüüki mõne aja möödudes taas suurendada. On koguni näiteid autoritest, kes suures formaadis müüvad kehvasti ja leiavad oma lugejad alles teisel ringil taskuraamatusarjas. Taskuraamat võimaldab ka vanu autoreid ja klassikuid üha uuesti ringlusse paisata. Uut elu vanematele teostele on aidanud sisse puhuda ka ülipopulaarseks osutunud nn odavad sarjad (esimene ilmus 1993. aastal). Olgu näitena ära toodud kirjastuse Librio sari, mis alustas nime all “10 franki”, hiljem konverteeriti see “2 euroks”. Enamasti antakse seal välja klassikalist kirjandust, mille autoriõiguste eest ei pea maksma. Samas üllitatakse nendes odavsarjades üha enam ka tänapäeva autorite kordustrükke ja uudiskirjandust. Raamatu tiraaž selles sarjas on keskmiselt 35 000 eksemplari, millest tehakse mitmeid kordustrükke.

Oluliseks lüliks raamatu jõudmisel lugejani on raamatukauplused. Ka nemad on pidanud viimasel ajal oma rolli ja tegutsemispõhimõtteid mõnevõrra ümber hindama. Konkurents on tihe ja paremini läheb suurematel ettevõtetel. Hulk raamatupoode on olnud sunnitud uksed sulgema, kuigi õnneks on Prantsuse riik võtnud seda väljasuremisohus liiki toetada. Tähtis samm selles vallas oli 1981. aastal vastu võetud nn Jack Langi seadus, mille järgi tohib raamatu hind poodides varieeruda vaid 5%, st et suuremad poed ei saa oluliselt soodsamate hindadega kliente ära meelitada. See on loonud olukorra, kus Prantsusmaa on tõenäoliselt kõige ühtlasemalt raamatupoodidega kaetud riik Euroopas.

Kõige paremini tulevad toime ketipoed: üks edukaid näiteid on 1974. aastast tegutsev Fnac, mille filiaale leidub peale Prantsusmaa teisteski Euroopa riikides (kokku ligi 70 poodi) ja nende raamatuvalik on igati eeskujulik. Edu pandiks on ilmselt ka tõsiasi, et peale raamatute müüakse mõnedes poodides ka muusikat, filme ja tehnikakaupu. Sellised multimeedia-kaubamajad (peale Fnaci ka Espace culturel Leclerc, Virgin jt) müüsid 2006. aastal 20% kõigist Prantsusmaal müüdud raamatutest. Ainult raamatumüügiga tegelevatel poodidel oli see protsent 29. Raamatu­turustajatena on kiirelt arenenud ka selvehallid ja kaubamajad, mis müüsid eelmisel aastal 19% raamatutest. Olulise ja küllaltki stabiilse sektorina tuleb märkida raamatuklubisid (esimene loodi Prantsusmaal juba 1924. aastal), mis toimetasid lugejateni 20% raamatutest. Interneti teel osteti Prantsusmaal läinud aastal aga kõigest 3% raamatutest.15

Viimastel aastakümnetel tehtud uurimustest prantslaste raamatuostmise ja lugemisharjumuste kohta ilmnevad tendentsid on pigem muret tekitavad: pidevalt väheneb aktiivsete raamatuostjate ja -lugejate hulk. Kultuuri- ja kommunikatsiooniministeeriumi andmetel ostis 2006. aasta jooksul üks prantslane kahest vähemalt ühe raamatu ja kolm prantslast neljast luges ühe raamatu. Seevastu raamatukogude külastatavuse näitajad tasapisi paranevad.16

Lugeja ja raamatu kohtumispaigaks ja kirjanduselu oluliseks komponendiks on kõikvõimalikud kirjandusüritused, ennekõike raamatulaadad ja -messid. Neist kõige mastaapsemad on “Salon du Livre de Paris”, mis toimub alati märtsis (esimene 1981. aastal) ja “La foire du livre” Brieve la Gaillarde’is, mis leiab aset oktoobris. Need üritused on äärmiselt rahvarohked (üle saja tuhande külastaja), kohal on ka hulk kirjastajaid ja sadu kirjanikke. Nende raames korraldatakse debatte ja arutelusid kirjandusteemadel, kirjanike ja lugejatega kohtumisi, teoste ettelugemisi jne.

Kirjandusaasta kulminatsiooniks Prantsusmaal on aga kahtlemata omapärane nähtus nimega rentrée littéraire, mida võiks tinglikult tõlkida “uue kirjandushooaja alguseks”. See läheb käima augusti lõpus ja kulmineerub oktoobris-novembris tähtsamate kirjandusauhindade väljakuulutamisega (millega kaasnev järellainetus raamatukaubanduses kestab uue aasta alguseni). Just augustis-septembris ilmub lõviosa prantsuse romaanidest ja see tendents suureneb iga aastaga: viimase kümne aasta jooksul on see arv rohkem kui kahekordistunud. Kui 1993. aastal ilmus rentrée littéraire’i ajal 326 romaani, siis 2002. aastal oli see number juba 663 ja eelmisel aastal koguni 689 (neist 105 debüütromaani ja 207 tõlkeromaani).17 Sel perioodil pühendatakse ka meedias rohkesti ruumi kirjandusel(ul)e, samas on selge, et sellises laviinis jagub tähelepanu ikkagi vaid vähestele.

Üks olulisemaid tunnustamissüsteeme prantsuse kirjanduselus on kirjandusauhinnad. Neid on kokku üle tuhande ja kõigil silma peal hoidmine ületab selgelt inimlike võimete piirid. Suur osa neist on tähtsad vaid nende jagajatele ja saajatele ning enamikul inimestest pole nende olemasolust aimugi. Mõned suuremad, nagu Prantsuse Akadeemia suur romaaniauhind, Médicis’, Renaudot’, Fémina ja Goncourt’i kirjanduspreemia, mõjutavad aga kirjandusteose ja eelkõige selle autori edasist käekäiku üsna märgatavalt. Nende preemiate saamine või neist ilma jäämine on alati suur meediasündmus, mida jälgitakse sportliku hasardiga. Preemiatest vanim ja väärikaim on Goncourt’i preemia, mille asutasid 1896. aastal kirjameestest vennad Goncourt’id ja mis esimest korda anti välja 1903. aastal.18 Tänaseks on seega preemia saanud 104 autorit, kellest paraku küll suurem osa on kirjanikena unustusehõlma vajunud. Ometi ei maksa selles näha vastuolu: säärased pühitsusmehhanismid arvestavad paratamatult ka teoseväliste teguritega ning on tihedalt seotud oma ajastuga. Goncourt’i preemia vastuvõtmisest on keeldunud vaid üks kirjanik, Julien Gracq 1951. aastal, olles juba varem teravalt kritiseerinud preemiate jagamise süsteemi. Goncourt’i reglement näeb ette, et septembri alguses kuulutatakse välja preemiakandidaatide nimekiri, mille seast žürii neljas salajases hääletusvoorus novembri alguseks õnneliku võitja valib. Goncourt’i preemia žüriis on kümme liiget, kes kõik on ise kirjanikud. Liikmestaatus on eluaegne, mis tähendab, et liikmete keskmine vanus on üpris aukartustäratav. Rituaali juurde käib, et preemia saanud teos tehakse teatavaks pärast žüriiliikmete lõunasööki Drouant’i restoranis Pariisis, käesoleval aastal on küll otsustatud tava eirata ja uudis tehakse teatavaks Brive la Gaillarde’i raamatulaadal. Preemia ise on tšekk 10-le eurole, sellel sümboolsel autasul on aga vägagi reaalsed tagajärjed: raamatu autorist saab rahvuskangelane (kellel on nii austajaid kui vihkajaid), raamatu läbimüük tõuseb sadadesse tuhandetesse eksemplaridesse, tagatud on väliskirjastuste huvi tõlkeõiguste ostmise vastu ning muretus tulevaste teoste avaldamisel. Sündmuse psühholoogilised tagajärjed kirjanikule on küll enamasti keerukamad ja mitte nii roosilised: preemiaga kaasnev meedia ja lugejate tähelepanu pole sugugi kõigile kirjanikele meeltmööda.19 Teinekord juhtub, et žürii arvamus läheb vastuollu kriitikute ja lugejate omaga. Näiteks oli kõigile suur üllatus, kui 1998. aastal eelistati Paul Constant’i romaani “Usaldus usalduse vastu”  Michel Houellebecqi “Elementaarosakestele”. Kriitikanooli on žürii teeninud ka teistel põhjustel: lihtne arvutus näitab, et pea 2/3 Goncourt’i auhindadest on noppinud kolm suuremat prantsuse kirjastust: Gallimard (35 korral), Grasset (17 korral) ja Albin Michel (11 korral). Kindlasti pole seejuures tähendusetu tõsiasi, et 3/4 žüriiliikmetest avaldab oma teoseid samades kirjastustes.

Prantsuse kirjanduselu õilmitseb “kriisile”  vaatamata ja kuigi rahvusvaheliselt tuntud kirjanikke kerkib esile üha vähem (viimane Nobeli kirjandusauhind läks prantsuse kirjanikule 1985. aastal, kui selle võitis Claude Simon), siis lugemis- ja vaatamisväärset pakub Prantsusmaal toimuv kahtlemata igale kirjandushuvilisele.

1 Nende mõjukate kirjanduslehtede kvaliteediga pole sugugi kõik rahul, ennekõike heidetakse neile ette teatud autorite ja kirjastuste soosimist. Nii ei ole Le Monde des livres’i aadressil kriitikaga kitsi Pierre Jourde oma menukas raamatus “La littérature sans estomac” (Paris, 2003, lk 47–80).

2 Vt ka A. C h a l v i n, Kirjandusajakirjad Prantsusmaal. Looming 1998, nr 4, lk 650–653.

3 Vt B. P i v o t, Le métier de lire. Réponses à Pierre Nora. Paris, 1990. Kirjandussaadete allakäigu põhjustest kirjutab Pivot ise oma raamatus “Remontrance à  la ménagère de moins de cinquante ans” (Paris, 1998).

4 20. sajandi teise poole prantsuse kirjastamisajaloo (“L’Edition française depuis 1945”, Paris, 1998) koostaja Pascal Fouché nimetab ühes intervjuus neid aastaid “kahekümneks hiilgeaastaks” (les vingt glorieuses), sel perioodil oli sektori majanduskasv igal aastal 10%. Vt Le Nouvel Observateur, 11.–17.06.1998, lk 54; vt ka E. P a r n e t, Une histoire de l’édition à l’époque contemporaine. Paris, 2004, lk 381–412.

5 F. T h u m e r e l, Le champ littéraire français au XXe siècle. Paris, 2002, lk 67–70.

6 Sealsamas, lk 153–166.

7 Vt Le Nouvel Observateur, 10.–16.11.2005, lk 116–118. 2005. aasta novembris avati Pariisi mainekas Pompidou kultuurikeskuses Christian Bourgois’le pühendatud näitus, millega tähistati tema 40 aasta pikkust kirjastamistegevust. Sellise au osaliseks on saanud vähesed kirjastajad.

8 L. F l i e d e r, Le roman français contemporain. Paris, 1998, lk 4.

9 Raphael Sorin Flammarioni kirjastusest on käsikirjade osakonna tööd nimetanud “iga kirjastaja moraalseks kohustuseks”. Tsit: A. S i m o n i n, P. F o u c h é, Comment on a refusé certains de mes livres. Actes de la recherche en sciences sociales, 1999, nr 126–127, lk 105.

10 Andmed pärinevad prantsuse kirjastajate ametiühingu väljaandest: L’édition de livres en France. Répères statistiques 2004. Paris, 2005, lk 13.

11 Sealsamas, lk 44.

12 L’édition de livres en France. Répères statistiques 2004, lk 32.

13 1990. aastal 190 miljonit eurot, 2004. aastal 337 miljonit. Sealsamas, lk 33.

14 1990. aastal 8467 nimetust ja 89 926 müüdud eksemplari, 2004. aastal vastavalt 14 243 ja 118 827. Sealsamas, lk 33.

15 Andmed pärinevad Prantsuse Kultuuri- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 2006. aasta materjalidest.

16 Viimase aja absoluutne rekord oli 1997. aasta, kui avalikes raamatukogudes oli arvel 6,5 miljonit lugejat, vt F. T h u m e r e l, Le champ littéraire français au XXe siècle, lk 69.

17 Le Temps, 05.09.2002, lk 3, http://www.evene.fr/info/rentree-litteraire/2006.

18 Vt ka M. T a m m, Prix Goncourt 2000: märkmeid ühest kirjanduspreemiast. Looming 2001, nr 2, lk 314–318.

19 Vt selle kohta huvitavat uurimust: N. H e i n i c h, L’Épreuve de la grandeur. Prix littéraires et reconnaissance. Paris, 1999. Vaimukal moel naeruvääristab Goncourt’i preemiaga seotud melu Iegor Gran oma romaanis “Le Truoc-nog” (2003), mille avakatke on tõlgitud siinsamas numbris.