Vaatenurk

Sine ira et studio

Alates esimese lasu tulistamisest Shaho kallastel^[1] seisis selle sõja suure lahingu saatus enam kui kaks nädalat kaalukeelel. Need kuulsad kolmepäevased lahingud, millele ajalugu on tunnustavalt reserveerinud eraldi leheküljed, känguvad tähtsusetuks Mandžuuria heitluste kõrval, milles osales pool miljonit meest kuuekümne miili pikkustel rindejoontel, mitmeid nädalaid kestvates võitlustes, mis lõid ägedalt leegitsema ja hääbusid puhtast kurnatusest, lüües taas meeleheitliku visadusega lõkkele ning lakates – nagu me oleme näinud neid lakkavat enam kui ühel korral – mitte seetõttu, et üks või teine pool oleks saavutanud otsustava eelise, vaid kuna võitlejad olid surmväsinud.

Me oleme neid asju näinud, ehkki ainult raamatute ja ajalehtede külmas, vaikses, värvitus trükikirjas. Häbimärgistades neid trükitud sõnu külma, vaikse ja värvituna ei taha ma sugugi solvata nende meeste tõetruudust ja andeid, kes on andnud meile sõnad, mida Mandžuuria lahingute kohta lugeda. Soovin ainult osutada, et juba asjade loomuse tõttu on sõda Kaug-Idas senini saanud meile teatavaks kahvatu ja halli peegeldusena oma valu, surma ja haiguse kohutavatest ja monotoonsetest faasidest – peegeldusena, mis ametliku talitsetuse hämuses atmosfääris paistab meile tuhandete miilide tagant kätte läbi küündimatute sõnade loori. Ma ütlen küündimatute, sest see, mida oleks vaja esitada, jääb teispoole tavalist sõjakogemust; kujutlusvõime aga on meie meelerahu õnneks jäänud uinuvaks fakulteediks hoolimata humanitaarsest jutuvadast ning humanitaarsete ideede reaalsest edenemisest. Ainult fakti vahetu nägemine või suure kunsti ärgitus suudab sundida teda pöörduma ning avama oma õndsast unest raskeid silmalauge; ja isegi siis paneb see päästev kalkus, mis meid lepitab meie eksistentsi tingimustega, meelte tunnistusele ja emotsioonide üleskeerutamisele vastandudes end maksma saatusliku paratamatusega soostumise või esitusviisi vaimustunud, puhtesteetilise imetlemise kattevarju all. Nüüdsel teadmiste ajastul jääb meie kaasaelav kujutlusvõime, millelt me ainsana võime loota Üksmeele ja Õigluse lõplikku triumfi, teadmiste vastu pentsikult immuunseks, ükskõik kui korrektselt ja isegi kujundlikult seda ka ei edastataks. Mis puudutab avalike tegelaste koondrivi nappi ilukõnet, siis seda iseloomustab kogu jõuetu täpsuse tühisus. See on entusiastlike statistikute põhjalastud ebausk. Me oma akna all kokku varisev ületöötanud hobune, tänaval vankriratta all väänlev inimene äratavad rohkem ehedat emotsiooni, sügavamat õudust, kahetsust ja nördimust kui oma monotoonsuses õõvastav teadete voog kümnetest tuhandetest roiskuvatest laipadest, mis mürgitavad õhku Mandžuuria tasandike kohal, või veel kümnetest tuhandetest sandistatud kehadest, kes ägavad kraavides, roomavad üle külmunud maa, täidavad välihospidale; ja sadadest tuhandetest ellujäänuist, kes pole sugugi vähem haletsusväärsed, vaid on isegi traagilisemad, jäetud saatuse poolt ellu vaid selleks, et oma armetu tööorjus palehigis selle armetu lõpuni orjata.

Üks vara- või vahest eelviktoriaanlik sentimentalist olevat ülemise korruse aknast välja inimesi täis tänavale – kas ehk Fleet Streetile endale? – vaadates valanud imetleva sõbra sõnul rõõmupisaraid, sest nägi seal nii palju elu. Need arkaadialikud pisarad, see kuldajastu vääriline lihtne emotsioon jõuavad meieni pühaliku heakskiiduga minevikust, ajast, mil Napoleoni sõjad olid lõppenud ja ei olnud veel alanud see rida veriseid üllatusi, mis oli 19. sajandil varuks meie lootusrikaste vanaisade jaoks. Me võime neid kadestada optimismi pärast, millest too looke ühe armastusväärse teravmeelitseja ja tundeinimese kohta on kaunis äärmuslik, kuid siiski ehe näide, väärides tähelepanu spontaanse tunnistusena usaldusest elu vastu Maa peal, mis viimaks pääseb võidule oma laste õnnes. Pealegi peegeldab üksikisikute psühholoogia isegi kõige äärmuslikumatel juhtudel oma aja hirmude ja lootuste üldist mõju. Valas rõõmupisaraid! Ma kahtlustan, et nüüd, kaheksakümmend aastat hiljem, oleks see tunne karmimat laadi. Praegu ei ole võimalik kujutleda, et keegi rahvarohket tänavat nähes kogu selle elukülluse üle rõõmustades pisaraid valaks, kui ta just ei ole entusiastlik peastaabiohvitser või populaarne poliitik, kelle karjäär alles tahab tegemist. Ja vaevalt nemadki. Esimese puhul oleksid pisarad märk ebaprofessionaalsusest, ning praktilise mõistlikkuse reeglitega käiks paremini kokku säärase hulga kahuriliha nägemisest tingitud rõõmu range allasurumine; teise puhul talitseksid rõõmu, enne kui see endale pisarate näol väljundi leiab, murelikud kahtlused selles, kas valijad ikka näevad hetkeprobleeme õiges valguses, ning kartus kaotada nende ühehäälne toetus.

Ei! Säherdune hell rõõm tundub praegu olevat sama kohatu kui mis tahes hetkel viimase saja aasta jooksul, et mitte minna ajas kaugemale. 18. sajandi lõpp oli ka optimismi ja meeleheitliku keskpärasuse aeg, milles mürsuplahvatusena kärgatas Prantsuse revolutsioon. Tema sünges lõõsas tõusis Euroopa küündimatus, tema mõtlemise, ta sõjaliste ja administratiivsüsteemide alaväärsus esile halastamatu selgusega. Ja praegusel ajal pole vaja kuigi palju vaprust ütlemaks, et see ülistatud Prantsuse revolutsioon ka ise oli põhiolemuselt keskpärane nähtus kõiges peale oma purustusjõu. Selle suure sotsiaalse ja poliitilise vapustuse päritolu oli intellektuaalne, idee kõrgelennuline: kuid idee kibe saatus on kaotada oma kuninglik vorm ja vägi, oma „voorus“ selsamal hetkel, kui ta laskub alla oma üksildaselt troonilt, et asuda teostama oma tahet rahva seas. Ta on kuningas, kelle saatuseks on mitte iial saada tunda oma alamate kuulekust muidu kui allakäigu hinnaga. Vabaduse ja õigluse ideede allakäik Prantsuse revolutsiooni juurte juures tuleb ilmseks tema pärija isikus – tegelase juures, kellel pole ei seadust ega usku, keda on olnud moodne kujutada kotkana, kuid kes tegelikult sarnanes palju enam mingi raisakulliga, kes toitub Euroopa ihust – mis tosinkonna aasta vältel tõepoolest vägagi sarnanes laibaga. Napoleoni episoodi peenekoelist ja mitmetist kurja mõju ühtaegu vägivalla koolina, rahvuslike vaenutunnete külvajana, obskurantismi ja reaktsiooni, poliitilise türannia ning ebaõigluse otsese ärgitajana on raske üle hinnata.

19. sajand algas sõdadega, mis olid roiskunud revolutsiooni sünnitised. Võib öelda, et 20. sajand algab sõjaga, mis meenutab plahvatusohtlikku käärimist moraali hauas, kust võib veel kerkida esile uus poliitiline organism, et astuda ühe hiiglasliku ja kardetava lummutise asemele. Sada aastat on Vene vägevuse kummitus, mis heidab oma fantastilise kogu hiiglaslikku varju Kesk- ja Lääne-Euroopa kavatsustele, kükitanud autokraatia hauakivil, sulgedes vene rahva mahamaetud miljonitele ligipääsu nii õhule, valgusele kui ka igasugusele iseenda ja maailma tundmisele. Kõige kindlameelsemalgi kokni sentimentalistil ei jätkuks südant valada rõõmupisaraid selle rahva kihavale arvukusele mõeldes! Ja ometigi nad elasid – elavad ikka veel, sest läbi trükikirja udu oleme näinud nende verd jäätumas helepunasena Peterburi väljakute ja tänavate lumel; sest nende hauas sündinud põlvkonnad on ikka veel piisavalt elus, et täita Mandžuuria kraave ja katta tema välju oma küljest kistud ihuliikmetega, oma sandistatud torsodega, et saata lahinguväljade külmunud pinnalt taeva poole kättemaksu nõudvate oiete koori, et puhkepausideta tappa ja taganeda või tappa ja edasi tungida kakskümmend tundi, viiskümmend tundi, terveid pikki päevi, pikki nädalaid täis kurnatust, nälga, külma ja mõrvu, kuni nende õõvastav töö, mis vääriks paika Dante põrgu karistuste seas, teinud läbi vapruse, raevu ja lootusetuse etapid, langeb viimaks hullunud meeleheitesse.

Näib, et moraalse ja füüsilise viletsuse surve on tõuganud mõlemas armees paljud mehed üle nõdrameelsuse piiri. Suur hulk nii lihtsõdureid kui ka kaadriohvitsere on hulluks läinud, otsekui omamoodi protestiks sõjaseisukorra iseäraliku tervemõistuslikkuse vastu – kõige rohkem muidugi venelaste seas. Jaapanlastele tuleb kasuks edu toniseeriv mõju; ja neile on tublisti abiks ka nende karakteri kaasasündinud leebus. Aga Jaapani suurel armeel on veel üks eelis selles närve laastavas heitluses, mis oma lõputu palavikulise tapatöö poolest ületab kõik teised sõjad ajaloos. Tal on olemas operatsioonibaas; niisugune baas, mis jääb loomuldasa kättesaamatuks paljudele niinimetatud sõjakunsti kohta kirjutatud edevatele raamatutele. Jaapani armee baasiks on läbimõeldud veendumus; tema seljataga on sügav usk õigusesse rahuldada loogilist vajadust nii suure vere- ja varakuluga. Ja see usk, olgu nii hästi või halvasti põhjendatud kui tahes, annab armeele võitlejate otsesõnalise heakskiidu eelise, kui ta kannab vabal tahtel pikalt järele proovitud ustavuse koormat. Kistud välja oma surmaga sarnanevast armetust vagurusest, paisatud ruumis kaugele, otsekui puuga pähe saanud, tundmata oma lähtepunkti ega aimamata sihti, ei suuda teised rahvad (sest tänapäeval on iga rahvas armee) tunda muud kui õudusest rabatud aimust sellest, et ollakse müstilisel viisil saanud tumeda ja halastamatu saatuse mängukanniks.

Selle sõja sügava ja õpetliku olemuse võtab kokku nende kahe armee vaimuseisundi meeldejääv erinevus: üks abitu ja vapustatud, kui teda aetakse vaimse pimeduse kuristikust tulekahju punase valguse poole; teine täiesti teadlik oma minevikust ja tulevikust, leides end selle katsumusrohke sõja igal sammul seismas kogu jahmunud maailma silme ees. Enamiku jaoks meist on selle õppetunni suuruse pisendanud kääbuslikuks tihti poolenisti ebateadlik rassiline eelarvamus. Osanud oma rutaka jala Ida kaelale suruda, kipub Lääs kergesti unustama, et just Idast on imbunud kannatlikkuse ja tarkuse imed niisuguste meeste maailma, kes näevad elu väärtust pigem tegutsemisjõus kui mediteerimisvõimes. See on õppetundi pisendanud, samas kui seda meie silmis tumestas terve kaalutluste pilv, mille kujundamisega tarkusel ja meditatsioonil vähe kui üldse midagi pistmist oli; tumestasid kulunud käibetõed sõjalisest olukorrast – mis (kui jätta kõrvale geograafilised tingimused) on ikka seesama igikestev olukord, mis on valitsenud Hannibali ja Scipio ja veelgi varasematest päevadest peale, sestsaadik, kui algab ajaloo ülestähendamine, õieti juba eelajaloolistest aegadest saadik; tumestasid kombekohased õuduseväljendused, kui kuulati seda lugu sandistamistest ja tapmistest, ning kuulujutud rahust ühes rohkem või vähem usutavate oletustega selle tingimuste kohta. Ja seda kõike legitimeerib säärasel suure sõja ajal kirjameeste pühitsetud tava. Veelgi legitiimsemad on Euroopas tekkinud olukorra valgel oletused selle kohta, millise kursi võtavad sündmused pärast sõda – veel legitiimsemad, kuid vaevalt küll targemad kui see vastutustundetu jutt strateegiast, mis iialgi ei muutu, ning rahutingimustest, mis midagi ei loe.

Ja ennekõike kõrgub Euroopa vastas vene rahva kihiseva haua kohal seletamatult visana, seletamatuna (kui seda just mitte seletada teooria abil, et ükski aukartus ei lähe tõsiasjadega rängemini vastuollu kui hirm jõhkra jõu ilmingute ees) see Venemaa vägevuse raugalikult nõder vana, saja aasta vanune tont. See kardetud ja kummaline ilmutis, õieli tääkidest turris, ahelatega relvastatud, riputatud täis pühapilte – see teispoolsuslik miski, osalt näljaraevus guul, osalt pilvest tihenenud pime džinn, osalt proteuslik vetevaim, seisab meile ikka veel vastu oma vana rumalusega, oma kummalise müstilise kõrkusega, trampides varjutaoliste jalgadega autokraatia hauakivil, mis on juba parandamatult mõranenud Togo^[2] laevastiku torpeedode ja Oyama^[3] kahurite löögi all ning mis võppudes kerkib verest läbi imbunud maapinna kohale koos ülestõusu esimeste liigahtustega.

Veel kunagi pole läänemaailmale avanenud võimalust vaadata nii sügavale sellesse luitunud kontide ja irvitavate kolpade põhjatusse sügaviku, mis lahutab Euroopa vahekohtunikuna esinevat ja ennast sääraseks uskuvat autokraatiat tema inimeste tumestatud, nälginud hingedest. See on selle sõja tõeline õppetund, selle unustamatu informatsioon. Ja selle sõja tõeline ülesanne, harutatuna lahti heitluse majanduslikest alustest, avatud või suletud ustest, Korea väljadest, mida hõlvata Vene nisu või Jaapani riisi kasvatamiseks, jäävabade sadamate omamisest ja Ida vete valitsemisest – selle sõja tõeline ülesanne oli sellele lummutisele ots peale teha. Selle ülesandega on ta hakkama saanud. See, kas Kuropatkin^[4] oli saamatu või tal lihtsalt ei vedanud, kas Venemaa aasta või paari pärast taas oma üleskuhjatud laipadest kaitsevalli tagant väljudes mõne järgmise sõjakäigu võidab või kaotab – need on vähetähtsad küsimused. Jaapani töö on tehtud, tema ülesanne täidetud: Venemaa vägevuse kummitusele on lõpp peale tehtud. Ainult Euroopa, olles nii ammust ajast selle kurja ende kohalolekuga harjunud, ei paista suutvat seda mõista: nagu meie lapsepõlve muinasjuttudes, nii on kaksteist kellalööki kõlanud, kukk on kirenud – viirastus on haihtunud, et mitte iial enam kummitada selles ilmas, mis oli harjunud teda silmitsema ebamäärase hirmu ja mitmesuguste kartustega.

See oli lummutis. Ja silmapete kestab üha edasi, ühtmoodi seletamatu nii oma visaduses kui ka kestvuses. See näib nii seletamatu, et tekib kahtlus, kui siiras on kogu jutt kõigest sellest, mida Venemaa edaspidi teeb või ei tee; kas ta kogub uue armee või mitte; kas ta matab jaapanlased Mandžuurias seitsmekümne miljoni ohvriks toodud talupoja mütside alla (nagu praalis tema ajakirjandus veidi enam kui aasta eest) või hoopis loovutab neile oma kroonijuveeli Sahhalini koos veel mõne paigaga; või kas ta äkki huvitava alternatiivi korras sõlmib rahu Amuuril, et asuda sõdima teispool Oxust.^[5]

Kõik need spekulatsioonid (ja veel hulk teisi) on tõsiselt ilmunud trükisõnas; ja kui neid on tõsiselt võtnud ka kõigest üks lugeja sajast, peab ajalehtede trükimustas olema midagi ajule salakavalalt kahjulikku; või siis muudavad lehekülje suur formaat, veergu rivistatud sõnad ja pealkirjaväljad inimvaimu kuidagi palavikuliselt kergeusklikuks. Ajakirjanduse trükihääl kujutab endast mingisugust hääletut möiret, võttes inimestelt niihästi võime mõtelda kui ka ehedalt tunda ja jättes neile kõigest kunstlikult tekitatud vajaduse, et oleks millestki põnevast rääkida.

Tõde on see, et meie isade, meie lapsepõlve, meie keskea Venemaa – see Peeter Suure testamendi Venemaa, kes kujutles, et kõik rahvad on antud tsaaririigi voli alla – ei suuda mitte midagi teha. Ta ei suuda midagi teha, sest teda pole olemas. Ta on lõpuks ometi igaveseks kadunud, ja veel ei eksisteeri uut Venemaad, mis võiks asuda selle pahaendelise kreatuuri asemele, kes hullumeelse aju sünnitisena ei saa olla muud kui luupainajalik elukas hirmu ja rõhumise monumendi seljas.

Nii põlastusväärsest allikast ei sünni ühegi riigi tõeline suurus. See on pigem loogilise kasvu, ustavuse ja vapruse küsimus. Inspiratsioon selleks tärkab rahva konstruktiivsest instinktist, mida kindlal käel valitseb kollektiivne südametunnistus ning millele annab hääle meeste tarkus ja nõu, kes vaid harva saavad selle eest  tänu lõigata. Paljud riigid on olnud võimsad, kuid võib-olla ükski pole olnud tõeliselt suur – veel. Tõsi on see, et riigi positsiooni saab tema arengu moraalsete meetodite seisukohalt mõista üksnes ajalooliselt. Võib-olla pole inimkond veel elanud piisavalt kaua, et saada ühestki konkreetsest näitest hõlmavat ülevaadet. Võib-olla ei ela keegi kunagi piisavalt kaua; ja võib-olla jõuab selle maakera lõpp, mille riigimehed oma murelike sobingutega on meie põrkuvate ambitsioonide vahel välja jaganud, kätte enne, kui meile saab osaks õnn tervitada üksmeelse aplausiga suure riigi täiuslikku teostumist. Võib isegi olla, et meid on mõistetud nautima hoopis teistsugust õndsust, nimelt säherdust, mis seisneb pidevas pettasaamises petlikest näivustest. Ent milliseid pettepilte tulevik ka meie hirmu või imetluse silme ette ei manaks, võib julgesti öelda, et nende seas ei saa olema ühtegi, mille antihumaanse mõju suurusjärk oleks võrdne tolle lummutise omaga, mida praegu maailma palgelt tuhandete suurtükkide kõuega minema peletatakse; mitte ühtegi, mis taandudes klammerduks sama häbitu puhtsüdamlikkusega veel vääritumate tugede külge – orjuse moraalse rikutuse ja vaimupimeduse, palja arvukuse jõhkra jõu külge.

Nimelt nende tugede häbiväärsus peaks inimeste tunnetele ja arule selgeks tegema, et Venemaa võimsus peab vältimatult langema. Viirastuslikuna see elas ja viirastuslikuna ka kaob, jätmata endast maha mälestust ühestainsastki suuremeelsest teost, ühtainsat teenet, mille ta – olgu või tahtmatult – oleks osutanud rahvaste poliitilisele kogukonnale. On küll eksisteerinud teisi despotisme, kuid ei ühtegi, mille algupära oleks nii süngelt kummastav oma madaluses ja mille lõpu algus oleks nii veriselt rüve.

Ajalooliselt vaadates näib Venemaa mõju Euroopas olevat kõige alusetum asi siin ilmas: seda võiks pidada mingiks kahtlaseks sobinguks, mille diplomaadid omaenda tumedate eesmärkide tarbeks on välja mõtelnud, kui mitte võimetus käsitada mis tahes olukorra reaale ei oleks rahvusvaheliste suhete juhtimisele üldiselt iseloomulik. Pilguheit viimasele sajale aastale näitab Venemaa muutumatut – võiks öelda, loogilist – võimetust. Sõjalise jõuna ei ole ta üksi omaette saavutanud mitte midagi suurt. Tõsi, ta suutis küll tõrjuda tagasi ühe halvasti plaanitud sissetungi, kuid ainult tänu sellele, et võttis kasutusele äärmiselt meeleheitlikud meetodid. Oma spetsiaalselt väljavalitud vaenlast rünnates on see hiiglane alati löönud otsekui kärbunud parema käega. Seda tõestavad kõik ta sõjakäigud Türgi vastu alates Potjomkini ajast kuni 1878. aasta viimase idasõjani, kuhu ta astus kõigi eelistega, mida võib pakkuda hästi hooldatud prestiiž ning hoolikalt toidetud fanatism. Isegi kõigest poolenisti relvastatud vastased on Venemaale või õigemini tsaaririigile alati üle jõu käinud. Ta on olnud võidukas ainult samahästi kui päris relvitute vastu, nagu küllaldaselt tõestab põgus pilk kaardile võrrelduna tema territoriaalse laienemise ideaalpildiga. Liitlasena on Venemaa alati olnud tulutu, andes oma osa oma sõprade kaotuste, kuid mitte võitude heaks, surudes aga alati peale oma nõudmisi kõrkusega, mis oleks lausa sõjalise edu vahekohtuniku vääriline. Ta pole suutnud mitte ühelgi eesmärgil kinni pidada ainsastki põhimõttest, mida omaks pidada, isegi mitte autoriteedi ja legitimismi printsiibist, mille Nikolai I nii upsakalt kuulutas enda erilise kaitse all olevaks, täpselt nagu Nikolai II on üritanud teha oma eksklusiivseks asjaks rahu hoidmise maailmas. Ja too esimene Nikolai oli hea venelane: ta uskus oma valduse pühadusse nii intensiivse usuga, et ei suutnud elada üle esimest kahtlusevapustust. Õiges valguses vaadatuna tegi Krimmi sõda lõpu sellele, mis Euroopas veel absolutismist ja legitimismist järel oli. See avas tee Itaalia vabastamisele. Mandžuuria sõda teeb lõpu absolutismile Venemaal, ükskõik kes selle vapustuse pärast ka surnud ukaaside, manifestide ja reskriptide valli taga hukkuma peaks. Kõigest põgusa viiekümne aasta jooksul on see isehakanud absolutismiapostel ja isehakanud rahuapostel – selle režiimi Augustus ja Augustulus, mis armastas vürst Gortšakovi lihvitud prantsuskeelsete fraasidega nii põlglikult kõnetada Euroopa välisministeeriume – langenud ohvriks hämarale ja õudustäratavale sortsiabilisele, sellele lummutisele, mis on osalt guul, osalt džinn ja osalt proteuslik merevanake ja mis kahe kontinendi piiridel kükitades oma noka ja küüniste ja kahe peaga ahnelt itta ja läände vahib.

Võimatu on uskuda, et kogu selle aja vältel mitte keegi selle peletise tõelist loomust läbi ei näinud. Aga noist paljudest, kes kahtlemata nägid, olid kõik kas liiga tagasihoidlikud, liiga ettevaatlikud, vahest liiga diskreetsedki, et rääkida. Või siiski mitte päris kõik.

Päris 1860. aastate hakul tegi vürst Bismarck, kes parajasti valmistus lahkuma oma ametikohalt Preisi suursaadikuna Peterburis, visiidi – nii see lugu pajatab – ühele teisele silmapaistvale diplomaadile. Vestelnud mõnda aega üldisest olukorrast, märkis hilisem Saksa keisririigi kantsler, et tal on kombeks võtta oma muljed igast maast, kus ta pikemalt on viibinud, kokku ühte lühikesse lausesse, mille ta siis laseb graveerida mõnele aksessuaarile. „Nüüd valmistun ma lahkuma sellelt maalt, ja vaat mille ma siit endaga kaasa viin,“ jätkas ta, võttes sõrmest uue sõrmuse ja näidates kolleegile, mis sellele oli graveeritud: „La Russie, c’est le néant“.^[6]

Vürst Bismarckil oli selles asjas õigus, ja tema polnud ei liiga tagasihoidlik ega liiga diskreetne, et seda välja öelda. Ometigi ei kuulutanud ta oma teadmist avalikult turuplatsidel. Ta kavatses teha sellest lummutisest oma kaasosalise ürituses, mis on määranud rahukella käiku paljude aastate jooksul.

Ta sai oma tahtmise. Saksa keisririik on nüüdseks olnud teokstehtud tõsiasi üle kolmandiku sajandi – omamoodi pärandus, mille jättis maailmale Venemaa võimsuse lummutis.

Just see viimane ongi nüüd haihtumas – ootamatult, hämmastavalt, otsekui tolle maagia imeväelisel puudutusel, mille poolest Ida on alati kuulus olnud. Kunagi eksisteerinud usu teesklemine ei teeni enam (nüüd, kus vürst Bismarck on surnud) kellegi eesmärke, kui mitte just nende autorite omi, kes kirjutavad sensatsioonilisi palakesi sellest, kuidas too „Néant“ võib sooritada relvastatud dessandi India tasandikele.^[7] Sedasorti narrus ei vääriks isegi meie põlgust, kui see ei tõmbaks tähelepanu eemale tegelikult probleemilt, mille on Euroopale tekitanud sõda Kaug-Idas.

Olgu see hea või halb, oma saatuse järgimises peab Venemaa nüüd paljudeks pikkadeks aastateks paratamatult jääma „Néant’iks“ isegi enamas kui selles bismarcklikus tähenduses. Nüüd, kus hirm selle tondi ees on kadunud, sobib meil vaadelda tema pärandit – tõsiasja (mitte mingit viirastust!), mis tema abil ja mahitusel on teoks tehtud Kesk-Euroopas.

Saksa keisririik võib südamepõhjas kahetseda vana kaasosalise kaotust, kes oli alati vastuvõtlik talle kõrva sosistatud konfidentsiaalsetele sobingupakkumistele; eeskätt aga tunneb ta paratamatult rõõmu selle üle, et üks potentsiaalne takistus tema  territoriaalse laienemise instinktide teel on fundamentaalselt nõrgenenud. See latentne kammitsetuse tunne, mida paratamatult sisendab võimsa, olgugi sinuga ühise süü läbi tugevasti seotud naabri kohalolu, on nüüd kadunud. Kahe impeeriumi ühist süüd defineerib täpselt nende piirijoon, mis jookseb läbi Poola provintside. Ka ilma andumata ülevoolavale nördimustundele selle maa jagamise pärast või minemata niikaugele, et uskuda – koos ühe lahkunud Prantsuse riigimehega – „asjade immanentsesse õiglusse“, on selge, et olemuslikult ebamoraalsel tehingul põhinev materiaalne olukord sisaldab saatuslike erimeelsuste idu nende kahe roimapartneri temperamendis – milline see ka ei oleks. Saksamaa on olnud Venemaa nurjatu nõunik kõigis tema Poola probleemiga seonduvates küsimustes. Õhutades teda täiuslikult loogilise kahepalgelisusega alati võtma kasutusele kõige rõhuvamaid abinõusid, on vürst Bismarcki impeerium kandnud hoolt, et tema heanaaberlikke sõjalise abi pakkumisi saadaksid alati ka kõige halastamatumad nõuanded. Mõte, et Poola provintsid võiksid jõuda siira lepituseni humaniseerunud Venemaaga, tuues nõnda ühetaolise lojaalsuse kogu kaalukuse kõigest mõnekümne miili kaugusele Berliinist, on selle teise nurjatuspartneri upsakalt germaniseerivatele kalduvustele olnud alati äärmiselt vastik. Ja pealegi läheb tee Balti provintsidesse üle Visla ja Neemeni.

Ja nüüd, kus on tekkinud võimalus, et tõsised sisemised rahutused hävitavad korra, mida autokraatia on suutnud Venemaal pidada, nähakse üle nende jõgede käivat teed aina kutsuvamana. Iga hetk võidakse leida ettekääne relvastatud sissetungiks revolutsioonipuhangu näol, mille võib-olla kutsuvad esile sotsialistid – aga igal juhul valgustatud klasside poliitiline ebaküpsus ja vene rahva poliitiline barbaarsus. Venemaa surnuist tõusmise tõmblused saavad olema pikad ja piinarikkad. Tema kahetsusväärne traditsioon peab vägivaldselt purunema – tema sotsiaalne, administratiivne, võib-olla ka territoriaalne ühtsus peab lagunema.

On kuuldunud hääli, mis väidavad, et reformide aeg Venemaal on juba möödas. See on pinnapealne arusaam sügavamast tõest, et Venemaal ei ole nii kaua, kui inimkond mäletab, sellist aega kunagi olnudki. Pimeda absolutismi faasis on võimatu alustada mistahes sorti reforme; ja Venemaal pole kunagi olnud midagi muud, mille juurde kui teelahkmele võiks tagasi minna kõige õblukesemgi traditsioon, olles aegade pikku hälbinult ekselnud.

Euroopas püsib monarhiline printsiip oma vägikaikaveos poliitilise vabaduse kasvuga, õigustatuna rahvuslikkuse idee arengust, nagu me seda näeme praegu väljakujunenuna – selle laiema solidaarsuse sünnist, mis koondab absoluutse võimu lipu ümber neid suuremaid inimkogumeid. See ühendamisteene, mis loob tihedalt seotud kogukondi, kellel on nii võime, tahe kui ka voli taotleda mingit ühist ideaali, on valmistanud pinda ette veel avarama vastastikuse arusaamise tekkeks – solidaarsuseks euroopluses, millest peab saama järgmine samm üksmeele ja õigluse saabumise teel, mis on olnud meie progressi ainus võimalik eesmärk ja mis selle ainsaks võimalikuks eesmärgiks ka jääb.

Seaduslikkuse, laiema patriotismi, rahvuslike kohustuste ja püüdluste kontseptsioonid on kasvanud Euroopa piiramatute monarhiate varjus, mis tekkisid ajaloolisest vajadusest. Isegi nende vägivallas ja kuritarvitustes sisaldus tarkuse ivasid. Neil oli minevik ja tulevik: nad olid inimlikud. Vene autokraatia varjus ei saa aga miski kasvada. Vene autokraatia ei järgnenud mitte millelegi; tal ei ole ajaloolist minevikku ja tal ei saa olla ajaloolist tulevikku. Ta saab ainult lõppeda. Kõige usinamagi uurimisega, kõige fantastilisemagi heatahtlikkuse pingutusega ei saa seda esitada arengufaasina, mille mingi ühiskond või riik peab läbima teel täieliku teadlikkuseni oma saatusest. Ta jääb väljapoole progressi hoovust. See despotism on olnud läbi ja lõhki ebaeuroopalik. Aga sama vähe on ta oma loomult ka asiaatlik. Orientaalsed despotismid kuuluvad inimkonna ajalukku; oma hiilguse, oma kultuuri, oma kunsti, suurte vallutajate vägitegudega on nad jätnud oma jälje meie vaimu ja meie kujutlusse. Nende esiletõusu ja languse lool on oma intellektuaalne väärtus; oma algupäralt ja kulgemiselt on nad inimlike vajaduste ilmingud, rassilise temperamendi, vallutusjõu, usu ja fanatismi instrumendid. Vene autokraatia niisugusena, nagu me seda praegu näeme, on täiesti teist laadi asi. Talle on võimatu omistada mingit ratsionaalset algupära inimkonna pahedes, õnnetustes, vajadustes või kirgedes. Sel despotismil pole eelkäijaid ei Euroopas ega Oriendis; veel enam – sel ei paista olevat juuri mitte mingites institutsioonides ega narrustes siin maa peal. Omamoodi aukartust äratabki just see ebainimlikkus tema loomuses. Ta on nuhtlus – otsekui taeva needus, mis aegade hämaruses langes tummalt kahe kontinendi piirimail lebavate metsade ja steppide inimtasandikele: tõelisele tühermaale, mis ei paku asu ei Ida ega Lääne vaimule.

See haletsusväärne saatus maana, mida hoiab oma valitsuse all julm lummus – mis kannatab kohutava nuhtluse all, mille eest vastutavaks ei saa pidada ei tema patte ega tema narrusi –, ongi teinud Venemaa kui riigi Euroopale nii raskesti arusaadavaks. Enda kui riigi eksistentsi esimesest kaamest koidikust alates on ta pidanud sisse hingama despotismi atmosfääri, pole leidnud oma korralduse alguses ega lõpus midagi muud peale obskuurse autokraadi meelevaldse tahte. Siit tuleneb tema seljapööramine kõigele, mida Lääne mõttes on tõest. Üle tema piiri astudes langeb Lääne mõte ta autokraatia lummusesse ning muutub iseenda ohtlikuks paroodiaks. Siit ka Venemaa riikliku elu vasturääkivused ja mõistatused, mida ülejäänud maailm nii suure hämmeldusega jälgib. Needus on tunginud otse tema hinge; autokraatia ja ei miski muu siin ilmas on vorminud tema institutsioone ning toppinud ta kurguni täis orjusemürki, kuni tema rahvuslik temperament kuhtus lootusetu fatalismi apaatias. Näib, et see on talle verre läinud, määrides kogu vaimse tegevuse juba selle lättel poolmüstilise, tundetu, lummutava puhtuse- ja pühadusekinnitusega. Anastanud endale ülbelt võimu oma alamate kehi piinata ja tappa otsekui Jumala vits, on Püha Venemaa valitsus olnud kõige julmem nende vastu, kellel ta lubab oma käsuseaduse varju all elada. Selle süsteemi, mida me nüüd näeme kügelevat enesekaitses määratute moonutatud laibavirnade taga, kõige rängem inimsusevastane kuritegu on loendamatute inimvaimude toores hävitamine. Maailma suurim õudus – hullumeelsus – on ustavalt kõndinud tema kaaskonnas. Võidelnud asjatult selle lummuse vastu, on mõned Venemaa helgeimad vaimud lõpuks heitnud end selle lootusetu despotismi jalge ette, nii nagu peapöörituse all kannatav inimene võib viskuda kuristikku. Vene kirjanduse, tema kiriku, ta valitsusaparaadi ning tema mõtte ristuvate hoovuste tähelepanelik vaatlus lõpeb paratamatult kohtuotsusega, et tänapäeva Venemaal ei ole õigust kaasa rääkida mitte üheski inimkonna tulevikku puudutavas küsimuses, sest päris oma olemasolu algusest peale on tema eksistentsi käskivaks tingimuseks olnud väärikuse, tõe, õigluse, kõige inimloomuses sisalduva viljakuse jõhker hävitamine. Selle Imperium’i, mida vürst Bismarckil jätkus läbinägelikkust ja julgust nimetada Le Néant’iks, suur valitsemissaladus on olnud vähimagi intellektuaalse lootuse väljajuurimine. Lausuda silmitsi säherduse minevikuga sõna „evolutsioon“ – väljendit, mis annab suurimat intellektuaalset lootust – on võigas nali. Hauast ei saa välja evolveeruda. Viimasel ajal on seoses Venemaa tulevikuga aga väga sagedasti lausutud üht vähem teadusliku kõlaga sõna, ähmasema sisuga sõna, mis kannab samavõrd hirmu kui lootust – nimelt „revolutsioon“.

Viimase nelja kuu sündmuste ajel on see sõna otsekui vaistlikult kerkinud tõsistele huultele ning seda on kuulatud raskete eelaimustega. Rohkem või vähem teadlikult valmistub Euroopa praegu nägema äärmise vägivalla ja võib-olla ka vaimustava suuruse vaatemängu. Ja mitte midagi sellest, mida ta ootab, ei tule. Ta ei saa näha ei oodatud vägivalda ega ka mingeid märke õilsast suurusest. Tema enam või vähem ähmaselt väljendatud ootused on samas mõõdus tema teadmatusega sellest Néant’ist, mis oli nii pikki aastaid püsinud varjatuna võitmatute armeede lummutise taga.

Néant! Teatud moel tõesti! Ja võib-olla lasi vürst Bismarck kõlava fraasi võlul eksitada end kasutama ebatäpset terminit. Tema hinnangu vorm pidi olema tuumakas, lööv, sõrmuse sisse graveeritav. Kui ta eksis, siis kahtlemata eksis ta tahtlikult. Tema ütlus oli piisavalt tõelähedane, et olla töökõlblik; ja võib-olla ei tahtnud ta sellelt silmapettelt, mis tema geeniust küll ära petta ei suutnud, karmima määratlusega täielikult röövida kogu prestiiži. Vürst Bismarck on sellele autokraatliku vägevuse kasulikule lummutisele õigupoolest lausa komplimendi teinud. Sõna Néant kannab endas aukartust, mis manab esile lõpmatuse idee – Venemaal aga ei ole mingit ideed. Ta ei ole mingi Néant – ta on ja on alati olnud pelgalt kõige selle eitus, mis elu elamisväärseks teeb. Ta ei ole tühi eimiski, ta on haigutav kuristik Ida ja Lääne vahel; põhjatu sügavik, mis on neelanud endasse igasuguse lootuse halastusele, kõik püüdlused isikliku väärikuse, vabaduse, teadmise poole; kõik südame ülendavad igatsused, kõik südametunnistuse mõtlikud sosinad. Need, kes on piilunud sellesse sügavikku – kus võimetult kui udukogud triivivad ringi unistused panslavismist, maailmavallutusest, vihast ja põlgusest läänelike ideede vastu –, teavad hästi, et see on põhjatu; et selles ei leidu pinda millelegi, mis võiks kõige vähemalgi määral teenida kasvõi inimkonna kõige madalamaidki huve – ja kindlasti mitte mingit pinda, mis oleks valmis revolutsiooniks.

Vanade Euroopa monarhiate patt ei olnud mitte igale valitsusvormile sisimalt omane absolutism, vaid võimetus muuta oma seaduslikkuse vorme, mis olid aja möödudes jäänud ahtaks ja rõhuvaks. Iga seaduslikkuse vorm mandub paratamatult rõhumiseks, ja monarhiliste institutsioonide vormides sisalduv seaduslikkus teeb seda võib-olla kiiremini kui ükski teine. Monarhiate asi pole olnud olla sisemiselt kohanemisvõimeline. Oma missiooniga ühendada ja konsolideerida feodalismi konkreetseid ambitsioone ja huve avarama riigikontseptsiooni hüvanguks, anda eneseteadlikkust, jõudu ja rahvuslikkust laialipillatud mõtte- ja tegutsemisenergiale, olid nad mõistetud jääma maha ideede marsist, mille nad ise olid lükanud liikvele suunas, mida nad ei suutnud ei mõista ega heaks kiita. Ometi püsivad kõigele sellele vaatamata troonid, ja mis ehk tähtsamgi, ellu on jäänud isegi paljud dünastiad. Euroopa riikide revolutsioonid ei ole kunagi olnud monarhiaprintsiibi vastaste absoluutsete en masse protestide tüüpi: need olid rahvaülestõusud seaduse rõhuvate vormide vastu. Aga Venemaal pole mingit seaduslikkust kunagi olnudki; Venemaa on legaalsuse eitus, nagu ta on ka kõige muu eitus, mille juured on mõistuses või südametunnistuses. Iga revolutsiooni pinnas peab olema intellektuaalselt ette valmistatud. Revolutsioon on rahvuslike vajaduste ratsionaalse arengu otsetee vastuseks ülemaailmsete ideaalide kasvule. On mõeldav, et geniaalne monarh suudaks end positsioneerida mõne revolutsiooni etteotsa, lakkamata sellepärast olemast oma rahva kuningas. Vene autokraatia jaoks on aga ainus mõeldav enesereform – enesetapp.

Üks ja sama halastamatu saatus hoiab oma haardes nii kõikvõimsat valitsejat kui ka tema abitut rahvast. Teostades võimu, mis osteti tatari hordi khaanidelt sõnulseletamatult autu alistumise hinnaga, ei ole Venemaa valitsejad, kes oma sügavaimas südamepõhjas on hakanud end ajapikku pidama ülemaks kõigist Euroopa monarhidest, tõusnud kunagi oma rahva juhtideks. Nende võimu ei ole kunagi heaks kiitnud rahvalik pärimus, ideed lojaalsusest, pühendumusest, poliitilisest vajadusest, lihtsast otstarbekusest, ega isegi mitte mõõga jõud. Selle ainsaks kinnituseks on olnud piitsahirm. Nõnda, suutmata saavutada pealikuväärikust, on nad jäänud pelgalt orjade omanikeks, kes poolmüstilise edevusega omistavad jumaliku päritolu sellele nurjatusele, mis on neid ja nende rahvast oma võimusesse võtnud. Ükskõik millises vapustuses autokraatlik Venemaa ka oma otsa ei leia, ei saa selleks kunagi olla mingi inimkonnale moraalselt viljakas revolutsioon. Selleks ei saa olla midagi enamat kui orjade mäss. On traagiline, et ainus, mida saab soovida sellele rahvale, kes pole iial kohanud ei seadust, korda, õiglust, õigust, tõde enda ega ülejäänud maailma kohta – kes pole tundnud midagi väljaspool oma vastutustundetute peremeeste kapriisset tahet –, on see, et ta oma läheneval häda tunnil leiaks enda teenistusse mitte mõne Lykurgose või Soloni tarkusega organisaatori ega seaduseandja, vaid vähemalt energia ja meeleheite väe mõne veel tundmatu Spartacuse kujus.

Venemaa saavutustele on löödud lootusetu moraalse ja mentaalse alaväärsuse pitser; ja tema sisemiste muudatuste tulevased sündmused, kui kohutav ka ei oleks nende suurusjärk, ei ole midagi muljetavaldavamat kui ühe kolossaalse keha tõmblused. Nii nagu tema paljupraalitud, kuid juba algupäralt korrumpeerunud sõjaline jõud on suutnud jagada ainult nõtru hoope, nii ka tema hing, mida selle ajalik ja vaimulik isand on türannia ja ebausu mürgi abil juhmistanud, leiab ärgates, et tal puudub kõnevõime – ta on koletislik täiskasvanud laps, kes peab esmalt alles õppima elava mõtte ja artikuleeritud kõne keerukusi. Võib julgesti öelda, et tuhandet proteuslikku kuju võttes klammerdub türannia veel kaua tema heitluste külge, enne kui pimedatel rahvahulkadel viimaks õnnestub ta surnuks trampida.

See oleks algus. Mis peab tulema selle järel? Võita kätte vabadus nimetada oma hinge enda omaks on kõigest esimene samm teel hiilguse poole. Meil Euroopas, kes me oleme läinud sammu või paar kaugemale, on olnud aega unustada, kui vähe see vabadus tähendab. Venemaale peab see paistma ülimana. Türmi läpatusse suletud vang koondab kogu oma lootuse ja soovi hetkele, mil ta võib läbi väravate välja astuda. See näib talle tiinena määratust ja lõplikust tähtsusest; samas kui tegelikult on tähtis see vaim, milles ta hingab esimese sõõmu vabaduseõhku, nõuanded, mida ta kuuleb, talle võib-olla vastu sirutuvad käed, lõputud päevad täis tööd, mis peavad järgnema ja mille käigus tal tuleb ehitada üles oma tulevik, ilma et tal oleks selleks mingit materjali peale selle, mis ta võib leida iseenesest.

Venemaal oleks asjatu loota kollektiivse tarkuse toetust ja nõuandeid. Alates 1870. aastast (nagu lohutult hüüatas üks vana traditsiooni silmapaistev riigimees^[8]) „Il n’y a plus d’Europe!“ Euroopat tõesti enam ei ole. Oma dünastiate solidaarsuses ühendatud Euroopa idee, mis korraks paistis koitvat Viini kongressi horisondi kohal, kui Napoleoni ajastu tapluste ja rünnakusignaalide tolmupilved hakkasid maha langema, on kustunud vähem piiravate ideaalide suuremas veetluses. Solidaarsusdoktriini asemel tuli esiplaanile rahvuste doktriin, mis märksa enam soosib riisumist; ja pärast selle suurimaid triumfe Sadowa ja Sedani^[9] all Euroopat enam ei ole. Vahepeal, enne kui jõuab kätte aeg, mil piirid kaovad, tekib alliansse, mis nii häbitult põhinevad umbusu ja kahtlustamise nõudmistel, et nende siduv jõud kasvab ja kahaneb aastast aastasse, vaat et kuust kuussegi. See on õhkkond, mille Venemaa leiab eest, kui türannia viimne kaitsevall on maha kistud. Aga millised käed, millised hääled leiab ta eest, kui jõuab välja päevavalguse kätte? Veel on tal üks liitlane, kes sagedamini kui ükski teine Venemaa liitlastest on leidnud, et on andnud ära hulgaliselt toekat vara pelga varjukuju eest. Tõsi küll, see vari oli tõesti kõige võimsam, kõige tumedam, mida uusaegne maailm iial on tundnud – ja kõige rõhuvam. Aga nüüd on see kahvatumas; kahtlemata kuuldub just selle liitlase poolt ja mitte kusagilt mujalt kõige ehedamat muret selle üle, mis võib astuda selle varju asemele; ning kahtlemata kõlab selles mures ka suuremeelsuse noot, mis isegi kõige suuremate eksimuste korral vaid harva puudub prantsuse rahva häälest.

Kaks naabrit leiab Venemaa oma ukse alt. Austria – traditsiooniliselt ebaagressiivne, kui teda just nurka ei suruta, valitsetud ebakindla tulevikuga dünastiast, nõrgestatud oma duaalsusest – suudab kõnelda temaga ainult kõhklevate kakskeelsete fraaside abil. Preisimaa, kes on kuuekümne aasta vältel kasvanud Venemaa isandate peaaegu haletsusväärsest sõltlasest nende kiuslikuks sõbraks ja kurjaks nõunikuks, võib tõepoolest tõtata sirutama oma tugevat kätt tema kurnatud keha poole; aga kui nii, siis ainult kavatsusega mõni ammuihaldatud osa tema ihust endale kiskuda.

Pangermanism ei ole kaugeltki mitte udukogu, ja Saksamaa on kõike muud kui mingi Néant, kus mõte ja jõupingutus kaovad hääletult ja jälge jätmata. Ta on võimas ja ablas organism täis südametunnistuseta enesekindlust, kelle isu paisumise järele on piiratud ainult tema suutlikkusega ahmida endale oma sõprade ja naabrite küljest kistud tükke. Sõdade ajastu, mida vanad vabariiklased nii ilukõneliselt hukka mõistsid kui dünastiliste ambitsioonide eriomast veresüüd, ei ole veel kaugeltki läbi. Neid peetakse edaspidi teisiti, vähema sagedusega, suurema kibedusega ja olelusvõitlusele omase metsiku ja verejanulise jonnakusega. Need sunnivad meid veel taga kahetsema seda dünastiliste ambitsioonide aega, mille inimlikku absurdi tempisid mõõdukamaks ettenägelik tarkus ja isegi häbi, hirm isikliku vastutuse ees ja lugupidamine konventsionaalse sündsuse teatud vormide vastu. Sest ehkki Euroopa monarhe on pilgatud selle eest, et nad omakäelises kirjavahetuses pöördusid üksteise poole sõnaga „Vend“, oli see suhe vähemalt sama tõhus kui ükski teine vendluse vorm, mis võib tõenäoliselt maksma pääseda selle kontinendi rivaalitsevate rahvuste vahel ja mis, nagu meile igal sammul kinnitatakse, on demokraatia pärand. Monarhide tseremoniaalsesse vendlusse olid tihti segatud reaalsed veresidemed, mis, nii palju või vähe kui nad väärt on, aitasid pidurdada südametunnistuseta kuulsusejanu või ahnust. Pealegi ühendas monarhe alati ühine oht ülesärritatud rahvaste näol ning mõningane austus üksteise jumaliku õiguse vastu. Mitte ühelgi demokraatliku riigi juhil, kel pole muud sugupuud peale rahvahulga äkilise juubelduse ning keda tema võimu tingimus ise keelab mõtlemast otsesele pärijale, ei ole huvi kutsuda oma „vennaks“ mõne teise demokraatia juhti – pealikku, kes on sama isatu ja pärijata kui ta ise.

1870. aasta sõda, mille kutsus esile kolmanda Napoleoni lahke leiutis rahvusprintsiibi näol, oli esimene, mida iseloomustas see eriliselt intensiivne vihkamine, uus noot vanas lauluviisis, mille eest me võime tänada teutooni põhjalikkust. Kas polnud just too oivaline kodanlaseproua, vürstinna Bismarck (kui jääda ainult suurte näidete juurde) see, kes nii õiglases innus ihkas näha jälestusväärsest prantsuse rahvusest meeste, naiste ja laste – ma rõhutan, ka laste – mahanottimist ja maailma palgelt hävitamist? See uue sõjaka meelelaadi näide avaldub varjamatult ka tolle armastusväärse Buschi,^[10] kantsleri ajakirjanikust „lemmikroomaja“ vadinas. Kusjuures seda sõda peeti idee nimel. Siiski ei tohiks panna liialt palju rõhku tolle tubli abikaasa ja ema tunnetele ega ka hüva keiser Wilhelmi pisaratele, mida ta tummakslöödud ja häbeneva mandri ees sellesama sõja vältel nii külluslikult valas iga lahingu järel küll kirja, küll telegrammi teel või muul moel. See kõik lihtsalt väljendas ühe rahva lihtsameelsust, kel on kalduvus langeda groteski. Hullem on veel tulemas.

Praegu, kahe eri rassist rahva raevuka heitluse aegu näib, et rahvuslike sõdade lühike ajastu on lõppemas. Enam ei peeta ühtegi sõda mõne idee pärast. Eilse päeva kahjurlikud, jõude elavad aristokraatiad võitlesid ilma pahatahtlikkuseta, endale lihtsalt tegevust otsides, võitluse au ja põnevuse pärast. Homse päeva vooruslikud töökad demokraatiad võivad veel langeda nii madalale, et peavad võitlema leivakoorukese pärast, mida hamba alla panna, kogu selle vihkamise, julmuse ja raevuga, mis paratamatult liitub säärase küsimuse tähtsusega. Lootusrikaste humanitaaride unelmad, kelle 1850. aasta paiku viis peaaegu ekstaasi liigutav vaatepilt Kristallpaleest^[11] – mis oli tuubitud täis seda mitmekesist rämpsu, mille kokkuostmine mõnede üksikute tööandjate hüvanguks näib olevat inimkonna pentsik saatus –, on hajunud niisama kiiresti, kui nad esile tõusid. Kuldsed rahulootused on üleöö muutunud kuivanud lehtedeks kõigi heatahtlike teoreetikute kirjutuslaudade kõigis sahtlisoppides. Uskumatule armuhullusele, mis rajas oma usu tööstusliku ja kaubandusliku konkurentsi rahumeelsusele, on kiirelt järgnenud pettumus.

Industrialism ja kommertsialism – mis kannavad paljudes keeltes kõrgekõlalisi nimesid (üheks näiteks võib sobida Welt-Politik) ja korjavad kopikaid Teaduse range ja põlgliku figuuri järelt, kelle hiiglaslikud sammud on avardanud meie universumihorisonti oma hea kolme tolli võrra – seisavad valmina, isegi varmana otsima abi mõõgalt kohe, kui meie maakera peaks me kasvava arvukuse koorma all veel küünra jao kokku tõmbama. Ja demokraatia, mis on eelistanud panna oma lootuse materiaalsete huvide ülimusele, peab lööma oma lahingud kibeda lõpuni palja näljapajuki eest – kui just tõepoolest mõnel erakordselt võimekal ja ülekaalukalt prestiižsel riigimehel ei õnnestu viia läbi rahvusvahelist kokkulepet kaubitsemissfääride piiritlemiseks kõikjal maailmas Aafrika territoriaalsete mõjusfääride eeskujul, mis märgitakse maha, et takistada neegri (kui ostumasina) täiustamise privileegi pärast võitlevaid konkurente üksteisele kõrri kargamast.

See näib olevat ainuke käepärane vahend rahu hoidmiseks Euroopas, mille ainsaks garantiiks on tema vastastikusel umbusul põhinevad alliansid, sõjavalmiduse ideaal ja haavade kartus – mis seni on õnneks olnud tugevamad kui näljanäpistus. Tõelisest maailmarahust saab pelgupaik, mis sarnaneb vähem sissepiiratud kindlusega ja – loodetavasti – rohkem millegi rüvetamatu templi taolisega. See rajatakse vastupidavamale pinnale kui nood materiaalsed huvid. Aga selle universaalse linna arhitektuur jääb veel kujuteldamatuks, maapindki tema püstitamiseks ei ole veel džunglist lagedaks raadatud.

Mitte kunagi varem ajaloos ei ole õigust sõjale täielikumalt tunnistatud avalike kõnede, raamatute, avalike trükiste, kõigi avalike rahutööde lihvitud tiraadides, mille kulminatsioonina rajati Haagi Tribunal – see pühalikult ametlik tunnistus, et Maa on Sõja Koda. Inimese pilgule, kelle nördimusse on segatud ka raasuke lootust ja armastust, pakuvad inimeste jõupingutused endale ise lunastust leida relvituks tegevalt koomilist vaatepilti. Klammerdunud pikki ajastuid trooniastmete külge, püüavad nad nüüd, oma hoiakut suuremat muutmata, liigutava leidlikkusega varastada Jupiteri tagant ühekaupa tema piksenooli. Nad on kõrvaldanud sõja taeva saadetud nuhtluste nimekirjast, millest pääsemiseks saab üksnes palvetada; nad on kustutanud selle nime oma palvetest, millega nad muiste anusid pääsemist sõja, taudi ja näljahäda laastamise käest, nii nagu need seisavad Rooma kiriku litaaniates; nad on tirinud selle jumala vitsa taevast maa peale ning teinud temast tüüne ja reguleeritud institutsiooni.

Parim viis eesrindliku mõtte väljavaadetele kaasa aidata on kanda kõige täielikumal ja otsekohesemal moel hoolt käesoleva hetke tingimuste eest. Sõda on üks selle tingimusi – selle peamine tingimus. See on iga küsimuse keskmes, mis äratab inimkonna hirme ja lootusi iseenda ees. Üksteisele järgnenud ajastud ei ole muutnud midagi peale armeede tunnussõnade. Et inimkond on oma intellektuaalselt arengutasemelt ikka veel lapseeas ning et need arengutasemed, nagu enamik indiviidegi, on kõigest jõuetult ja ebatäielikult teadlikud siseelu väärtusest ja jõust, siis sõltub nende vajadus oma olemasolu iseendale avaldada füüsilise tegevuse suunast. Mõte sellest, et võidaks lakata suurendamast oma territooriumi, jõudu, rikkust, mõjuvõimu – kõike peale tarkuse ja enesetunnetuse –, on nende silmis vihkamisväärt nagu lõpu ettekuulutus. Ainuüksi tegevus, millest saab leida pettekujutelma iseenda juhitavast saatusest, suudab rahuldada meie ebalevat tühisust ning rahustada maha meid kummitava hirmu tuleviku ees – tunde, mis on küll varjatud, kuid millest annab tunnistust jõud, millega see kord äratatuna kütab üles rahvuse kired. Läheb veel kaua, enne kui meile saab selgeks, et sügavaimaski pimeduses ei ole midagi karta. „Tegutsegem, et me ei hukkuks!“ kõlagu üleskutse. Ja ainuke riigile kättesaadav tegutsemisvorm saab olla loomult üksnes agressiivne.

Agressioone on mitut liiki, ehkki see, mis neid võimaldab, on ikka üks ja seesama – mõni mitmelasulise püssi viimane mudel. Säärase tegevusvormi vastu või selleks valmistudes kulutavad Euroopa riigid jõudehetki, mida neil õnnestub näpsata tehase- ja raamatupidamistöö kõrvalt.

Veel kunagi varem ei ole sõjale saanud inimeste suust osaks nii palju austusavaldusi, veel kunagi pole ta valitsenud nende vaimu üle nii vaidlustamatu voliga. Ta on rakendanud teaduse oma suurtükilafettide ette; on rikastanud mõningaid auväärt tööstureid, on puistanud toidu ja riiete armuande mõnele tuhandele oskustöölisele, õginud tervete põlvkondade parimaid noori ning lõiganud oma voosi lugematute laipade kujul. Ta on väärastanud meeste, naiste ja laste intellekti ning muutnud keisrite, kuningate, presidentide ja ministrite kõned monotoonseks oma tuliste kinnitustega sellest, kui ustavad ollakse rahule. Õigupoolest on ta rahu üleni omastanud: vorminud rahu omaenda näo järgi – sõjakaks, pealetükkivaks, sõjapealiku moodi rahuks raudkindas rusika ja üleskeeratud vuntsidega, mis kõmiseb suurte manöövrite lärmist ja vihjab kõneosavalt kuulsusrikastele relvategudele; ta on teinud rahu nii suurejooneliseks, et seda on peaaegu sama kulukas ülal pidada kui sõda ennast. Ja ta on võtnud oma õlule enamgi. Otsekui mõne uue usu prohvet, on ta saatnud välja veel rohkem apostleid, kes omal ajal käisid peamiselt mööda ajaleheveerge jutlustamas vaimust vaestele – kelle arv on leegion – sõjaohvrite müstilise pühaduse ja valatud vere taaselustava jõu evangeeliumi.

On täheldatud, et maise suuruse käigus makstakse säärase tipneva triumfipäeva eest tihti äkilise väljasuremisega. Lootkem, et see nii läheb. Siiski võib kuluda kaua, enne kui tumeda horisondi kohal puhkeb tasumise päeva koidik. Praegu on sõda meiega; ja ükskõik, kas see lõpeb varem või hiljem, saab sõda meiega olema jälle. Ja nii inimeste kui ka riikide tõeline tarkus seisneb asjadega arvestamises sellistena, nagu need on.

Tsivilisatsioon on teinud selle vähese, mida suutis, meie tundlikkuse heaks, mille kasvu eest ta on vastutav. Ta on suutnud viia lahinguväljade vaatepildid ja müra meie ukse alt eemale. Aga ei saa loota, et see vägitükk tal alati ja igas olukorras korda läheks. Ühel heal päeval kukub ta selles läbi. Siis tuuakse meile koju kätte rikkalikult õudseid ja ebameeldivaid aistinguid, sellal kui sõja pühaduse apostlid roomavad kiiresti ära urgastesse, kuhu nad kuuluvad, kusagil ajalehetoimetuste kollastes keldrites. Ei ole absurdne oletada, et ükskõik milline sõda ka järgmisena meieni jõuaks, ei ole see enam Venemaa kauge neimasõda teispool Amuuri või Oxust.

Selle kummituse on Jaapani armeed paljudeks aastateks kahjutuks teinud. Nad on teinud selle kahjutuks igaveseks, sest eespool seletatud põhjustel ei saa tuleviku Venemaa olema sama mis tänane Venemaa. Tema mõtted, vimmad ega eesmärgid ei saa olema samad mis praegu. Küsitav on isegi see, kas tema hiiglaslik kogu säilib muutumatult ja lagunemata. Igasugune mõttelend jääb küündimatuks nende sündmuste suurusjärgu ees, mis saavad võimalikuks pärast autokraatia lüüasaamist, mille eksisteerimisõiguse ainsaks varjutaoliseks aluseks oli sõjalise vallutuse võitmatu võim. See, et ta leiab armetu lõpu, mis on kooskõlas tema alatu algupära ning kuulsusetu eluga, näib olevat väljaspool kahtlust. Vahetu tuleviku probleemi ei tõstata mitte see viis, kuidas ta viimaks kaob, vaid tema kadumise lähenev fakt.

Sellele rõhuvale kummitusele otsa peale tehes ei ole Jaapani armeed mitte üksnes sooritanud vägitegu, mida hakatakse ajalooliselt tunnustama tähtsa missioonina maailma heitluses kõigi kurjuse vormide vastu; nad on ka tekitanud olukorra. Nad on tekitanud Idas olukorra, mida on võimelised üksinda juhtima, ning seda tehes on nad kutsunud esile ka muudatuse Lääne olukorras, millega Euroopa ei ole päris hästi valmis toime tulema. Üksmeele, hea usu ja õigluse ühispinnas ei ole piisav sellele tegevuse rajamiseks, sest leidub kõigest väga vähe inimesi ja veel mitte ühtegi Lääne riiki, kelle südametunnistus taluks abstraktsete ideede kammitsat, selle asemel et järgida materiaalse eelise ahvatlusi. Ja kotkapilguline tarkus üksi ei saa asuda juhtima inimkäitumist, mis jääb loomuldasa alati paratamatult lühinägelikuks. Tsiviliseeritud maailma häda on selles, et puudub ühine konservatiivne põhimõte, mis oleks piisavalt abstraktne, et ajendada rahvusvahelist tegevust  üksikambitsioonide piiramise nimel, ning piisavalt praktiline, et anda sellisele tegevusele lähtepunkti. Sõja kõrgemaks kuulsuseks loodud rahu-tribunalid seda ei asenda. Kes teab, kas sellist printsiipi üldse olemaski on. Kui ei, siis tuleks see välja mõtelda. Sellega peaks aega viitmata hakkama pihta mõni huumorimeele ja kaastundliku südamega õnnistatud tark; ja mõnele tõsisele, sõnu ja tuld purskavale prohvetile tuleks teha ülesandeks inimeste vaimu ettevalmistamine selleks. Siiani ei ole säherdusest printsiibist kusagil veel aimustki näha; isegi selle usutavad imitatsioonid (mis pole kunagi olnud väga tõhusad) on ammu kadunud rahvuslike püüdluste doktriini varju. „Il n’y a plus d’Europe“; on ainult relvastunud ja kaubitsev kontinent, aegamisi küpsevate, elu ja surma peale käivate majanduslike rivaalitsemiste ning valjult välja kuulutatud ülemaailmsete ambitsioonide kodu. Leidub ka teisi ambitsioone, mis pole nii valjuhäälsed, kuid mille juured ulatuvad sügavale kontinendil viimasena esile tõusnud suurvõimu kiivasse saamahimulisse meelelaadi, kelle jalad ei ole päris ookeanis – mitte veel, ja kelle pea on väga püsti. Pommerimaal, nonde võrratute grenaderide kasvulavas, ei oleks vürst Bismarck (keda on nauding tsiteerida) andnud ainsama grenaderi luidki Ida küsimuse lahendamise eest. Aga sestsaadik on ajad muutunud. Hoidmaks elus mingit iidset barbaarset germaani riitust, maeti see Hohenzollernite ustav teener elusalt,^[12] et tähistada uue keisri trooniletulekut.

Juba on olnud kuulda kahtlustavaid hääli ettevaatlikult vihjamas Euroopa suurvõimude võimalikule ümbergrupeerumisele. Peetakse võimalikuks kolme impeeriumi liitu. Ja see võibki olla võimalik. Vene võimu müüt sureb väga raskesti – piisavalt raskesti, et selline kombinatsioon võiks teoks saada – nii suur on lummus, mida diskrediteeritud arvude paraad võib ikka veel avaldada jõudu kummardama õpetatud inimeste kujutlusvõimele. Saksamaa võib varmalt tulla toetama vankuvat autokraatiat vaieldamatu esikoha võitmiseks sellises kombinatsioonis – ja ülekaaluka hääle saamiseks iga küsimuse lahendamises, mis puudutab Euroopa Aasiaga ühte sulanduvat kaguosa. Et niisugune puhta otstarbekuse liit ei kätke ühtegi printsiipi, ei lubataks sellel iial jääda jalgu Saksamaa muudele ambitsioonidele. Autokraatia langus teeks automaatselt lõpu ka Saksamaa vaoshoitusele. Nii võib uskuda, et toetus, mida Vene despotism leiab oma kunagi alandlikult sõbralt ja kliendilt, ei ole märgitud selle põhjalikkuse pitseriga, mida peetakse Saksa üleoleku tunnuseks. Venemaa, mis on nii nõrgestatud, et taandub teisele kohale, või isegi Vene-maa, mis oma ümbersünni krampides täiesti tagaplaanile vajub, sobib ühtviisi hästi Saksa poliitika plaanidega, mis on arvukad ja mitmekesised ja tihti uskumatud, ehkki eesmärk on neil kõigil üks – territooriumi ja mõjuvõimu laiendamine, hoolimata raasugi ei õigusest ega õiglusest ei Idas ega Läänes. Just see ja ei midagi muud on teie elujanuse Welt-Politik’i tõeline toon.

Preisi peaga Saksa kotkas seirab kogu horisonti, mitte niivõrd leidmaks endale mingit tegevust, mis maailma annaalides hea teona kirja läheks, vaid lihtsalt et midagi head kätte saada. Ta silmitseb maad ja merd ühesuguse ahne püsivusega, sest hiljuti on ta muutunud ka merikotkaks ja õppinud lugema kompassi. Ta piidleb Põhja ja Lõunat ja Ida ja Läänt, ning kipub kärsitult jõllitama Vahemere laineid, kui need on sinised. Vene lummutise kadumine on andnud Welt-Politik’ile aimu tavatust vabadusest. Rahvusliku kalduvuse kohaselt suubuks see imperiaalsete impulsside aimus groteski, kui mitte selle tagant ei piiluks süngelt välja piigiotsad. Saksamaa hoiak tõestab, et iialgi ei saa mingisugunegi rahu saabuda maa peale nende materiaalsete huvide laienemise läbi, mille ta paistab olevat omaks võtnud oma ainsa eesmärgi, ideaali ja tunnussõnana. Nende tarbeks, kes pooleldi uskmatuna seiravad Vene lummutise – osalt guuli, osalt džinni, osalt proteusliku merevanakese – koolmist ning ootavad poolkõhklemisi rahvuse hinge sündi ajastul, mis imesid ei tunne, võib mugandada vaese Gambetta, rahva-tribuuni (kes oli lihtsameelne ning uskus „asjade immanentsesse õiglusesse“) ainsat kuulsat ütlust hoiatuse kujul, et kui asi puudutab vabaduse, üksmeele ja õigluse tulevikku, siis „Le Prussianisme – voilà l’ennemi!“^[13]

Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk

Üks 20. sajandi suurimaid kirjanikke JOSEPH CONRAD (Józef Teodor Konrad Korzeniowski) sündis 17. detsembril 1857 Tsaari-Venemaal Ukrainas Berdõtšivi linnakeses poola mõisniku ja patrioodi pojana. Isa Apollo saadeti juba enne 1863. aasta ülestõusu asumisele Vologdasse, hiljem Tšernihivi. 1867 kolis tulevane kirjanik Krakówisse Austria-Poolas. 13-aastaselt otsustas orbunud Konrad hakata meremeheks ja kolm aastat hiljem viis otsuse ka täide. Ta sõitis paarkümmend aastat kaubalaevadel mitme riigi lipu all maailmameredel, tõustes lõpuks kapteniks. 1890ndatel Inglismaale paikseks jäädes hakkas ta Joseph Conradi nime all kirjutama novelle ja romaane; Belgia Kongo teemalised jutud „Progressi eelpost“ ja „Pimeduse süda“ ilmusid 1897 ja 1899 (viimane eesti k-s 1963). Joseph Conrad suri 3. augustil 1924 Inglismaal.
Conradi romaanid ühendavad endas Dostojevski, R. L. Stevensoni, Graham Greene’i ja V. S. Naipauli parimaid külgi – psühholoogilist sügavust, elegantseid intriige, kosmopoliitilist haaret ning traagilist nägemust maailmapoliitikast (imperialismist, kolonialismist ja indiviidi vabadusest). Eesti keeles on Conradi loomingust ilmunud kõigest kaheksa teost, suurem osa tähtsamaid romaane ja novelle alles ootab tõlkimist.
Essee „Autokraatia ja sõda“, mis haakub Venemaa-ainelise romaaniga „Lääne silma all“ (1911), valmis 1905. aasta varakevadel Capri saarel, kui Vene-Jaapani sõda veel käis ning venelaste kaotus Tsushima lahingus ja Fjodor Martensi osalusel sõlmitud Portsmouthi rahu seisid alles ees. Kirjutis ilmus juulis samaaegselt Inglismaal ajakirjas Fortnightly Review ja ookeani taga väljaandes The North American Review. Essee kujutab endast hõrku pala venevastast retoorikat, mis pole oma aktuaalsust kaotanud, ning sisaldab ka prohvetlikke jooni. Lisaks Venemaa paradoksaalse võltsvägevuse paljastamisele kaalub see ka Euroopa solidaarsuse tingimusi kaubandusliku isekuse ajastul ning hoiatab Preisimaa tõusu ja tulevaste imperialistlike sõdade eest.
M. V.

Joseph Conrad, Autocracy and War. The North American Review, 1905 (juuli), kd 181, nr 548, lk 33–55.

^[1] Shaho lahing (5.–17. oktoober 1904) oli üks Vene-Jaapani sõja suuremaid lahinguid, kus Venemaa kaotas langenutena ligi 5100 ja haavatutena üle 30 000 mehe, Jaapan vastavalt ligi 4100 ja veidi üle 16 300 mehe; lahingu vahetu tulemus jäi ebamääraseks, kuid pikemas perspektiivis kallutas see sõja käiku jaapanlaste kasuks. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

^[2] Tōgō Heichahirō (27.01.1848–30.05.1934) – Jaapani admiral, Ühendatud Sõjalaevastiku ülemjuhataja Vene-Jaapani sõjas. Ta sulges Venemaa Vaikse ookeani laevastiku Port Arthuris piiramisrõngasse ning lõi Tsushima lahingus otsustavalt Port Arthurile appi saadetud laevastikku.

^[3] Ōyama Iwao (12.11.1842–10.12.1916) – Jaapani feldmarssal, üks Jaapani keiserliku armee rajajaid, Jaapani keisririigi esimene ja kolmas sõjaminister, Vene-Jaapani sõjas Mandžuuria armeede ülemjuhataja.

^[4] Aleksei Nikolajevitš Kuropatkin (29.03.1848–16.01.1925) – Vene keisririigi sõjaminister (jaanuar 1898 – veebruar 1904) ning seejärel väejuht Vene-Jaapani sõjas, mille tähtsamate lahingute kaotamise eest paljud ajaloolased teda vastutavaks peavad.

^[5] Praegu Amudarja.

^[6] Venemaa, see on eimiski. Pr k.

^[7] Kesk-Aasia alade alistamine ja annekteerimine Venemaa poolt 19. sajandi teisel poolel äratas brittides hirmu, et ohtu võib sattuda ka nende kroonijuveel India. Seetõttu töötati välja mitmesuguseid kaitseplaane, alates amfiiboperatsioonidest Mustal merel kuni löögini läbi Pärsia või Vene raudteede kahjustamiseni geriljasõja taktikaga. Kõige veenvamaks sai plaan rajada kaitseliin Afganistani mägedesse; selle ainsaks küsitavuseks paraku oli brittide võimetus hoida veenvalt enda käes Afganistani, mida mitte asjata ei ole nimetatud impeeriumide surnuaiaks.

^[8] Adolphe Thiers (15.04.1797–03.09.1877) oli Prantsusmaa president, peaminister ja välisminister; tsiteeritud lause olevat ta toonud kuuldavale Prantsuse-Preisi sõja hakul, kui ka Aleksander II tema abipalvele eitavalt vastas.

^[9] Sadová e Königgrätzi lahing 03.06.1866 – otsustav lahing Preisi ja Austria vahelises Seitsmenädalases sõjas; preislaste võidu tulemusel jäi Austria preislaste domineeritud Saksamaa koosseisust välja. Sedani lahing 01.–02.09.1870 kallutas Prantsuse-Preisi sõja Preisimaa kasuks. Koos suure armeega langes preislaste kätte vangi ka keiser Na-poleon III, mis tähendas Teise Keisririigi langust; järgnenud segadustes kuulutati Pariisis välja Kolmas Vabariik, mille presidendiks valiti Adolphe Thiers.

^[10] Julius Hermann Moritz Busch (13.02.1821–16.11.1899) – saksa ajakirjanik, Bismarcki poliitika toetaja, kelle kantsler tänutäheks määras välisministeeriumi oma pressiesindajaks ning kellest kujunes Bismarcki usaldusalune, lahutamatu kaaslane ja hääletoru.

^[11] 1851. aasta suureks maailmanäituseks ehitatud hiiglaslik kasvuhoonetaoline klaaspalee Londonis, mis tõepoolest tuubiti täis kõikvõimalikke tehnikaimesid, kunstiteoseid ja muidu kurioosumeid.

^[12] Viide Bismarcki sunnitud erruminekule 1890. aasta märtsis pärast pikka hiilgavat poliitilist karjääri, kuna ta ei suutnud leida ühist keelt vastu ootusi troonile tõusnud noore keisri Wilhelm II-ga.

^[13] Preislus – see on vaenlane! Pr k.