Toeta

Vaatenurk

  • ,

    Reinkarnatsiooni reinkarnatsioonid

    NIKOLAI KARAJEV

    Seda, mis on „ümberkehastumine“, teadsin juba lapsena – mu isa, tavaline nõukogude insener, tundis kirglikku huvi Nikolai Roerichi ja agni-jooga, s.o sisuliselt teosoofia vastu. Ma ei mäleta, et vanemad oleksid enne lahutust minu kuuldes agni-jooga üle arutanud, kuid ma õppisin ruttu lugema ja sain ligi raamatutele, mis Roerichid olid kirjutanud („automaatkirjutuse“ abil – otsekui oleksid nende kätt juhtinud Himaalaja mahatmad). Arvatavasti esimese arusaama reinkarnatsioonist saingi sealt. Või siis raamatukesest „India müüdid ja legendid“. Või vinüülplaadil kuuldemängust „Rāmājana“.

    Punapäise konstaabli lugu

    Aga isegi kui isal poleks olnud vähimatki aimu, misasi on agni-jooga, ja kui meil kodus ei leidunuks „India müüte ja legende“ ega plaati „Rāmājana“, oleks teadmine reinkarnatsioonist varem või hiljem minuni jõudnud. Lihtsalt sellepärast, et Nõukogude Liidus, maailma kõige ateistlikumas riigis, oli kultuur sellest teadmisest kummalisel kombel lausa läbi imbunud. Kasvõi minu lapsepõlve lemmikfilm, Aleksandr Mitta „Rännakute lugu“ (1982), filosoofiline mõistujutt, mis meenutas mulle Boschi ja Bruegeli pilte. Tegevus toimub tinglikul keskajal, peategelaseks on rändrüütel Orlando. Mingil hetkel sureb ta katku, päästes terve linna, kuid lõpus selgub, et tema hing on asunud ümber teise kehasse – ja see ongi muinasjutu kulminatsiooniks.

    Või võtame teise kultusfilmi – „Maja, mille ehitas Swift“ (samuti 1982. aastast), mille lavastas Mark Zahharov Grigori Gorini stsenaariumi järgi. Põhimõtteliselt on see Jonathan Swifti fiktiivne biograafia, nii et näib, mis reinkarnatsioonidest saaks siin juttu olla – Iirimaa, 18. sajand, anglikaani vaimulik… Kuid ühes stseenis leiavad loo kangelased end trellide tagant, valvuriks on punapäine konstaabel. Tema juurde tuleb tegelane, kes stsenaariumis kannab nime Eikeegi, ja ütleb, et on konstaablit kohanud tema eelmises elus. Veel enam, Eikeegi teeb konstaablile ettepaneku tuletada ise meelde oma varasemaid kehastusi. Too võtab kogu oma jõu kokku ja talle meenubki: igas elus on ta olnud midagi konstaabli-sarnast, mingeid vange valvanud. See väljapääsmatu sund vapustab konstaablit nii, et ta otsustab nõiaringi katkestada (väljuda sansaarast, ütleksid budistid) ja kõik vahialused vabaks lasta.

    Lapsena vaatasin seda filmi palju, millal iganes seda televisioonis näidati. Ja alles hulk aastaid hiljem, pärast NSV Liidu lagunemist, kui siis juba meie seast lahkunud Gorini stsenaariumid omaette raamatuna välja anti, sain oma üllatuseks teada, et punase konstaabliga oli veelgi huvitavam lugu: vähe sellest, et ta kõik oma elud ühtejärge oli aina vange valvanud, ajas veelgi tagasi minnes meenus talle, kust see kõik alguse sai – 33. aastal oli ta valvurina seisnud Kolgatal risti kõrval. Jah, nõukogude filmis selliseid seiku muidugi ei saanud olla. Inkarnatsioonist võis juttu teha, Jeesusest mitte. Ja väga kahju, et ei saa enam Gorinilt küsida, kuidas ta üldse tuli mõttele ühendada reinkarnatsiooni-idee kristlusega.

    Vististi oli veelgi filme, kus ümberkehastumisi ühel või teisel moel mainiti. Kuid ennekõike andis nõukogude inimesele reinkarnatsioonide olemasolust teada siiski Vladimir Võssotski „Lauluke hingede rändamisest“. Jälle üks hämmastav seik: see 1969. aasta laul mahtus nende tosina Võssotski laulu sekka, mis 1980. aastal said ametlikult ilmuda firma Melodija plaadil. Kuidas see võis juhtuda? Millega see olgugi et irooniline, kuid religioosne lauluke sedavõrd vallutas kultuuriala  ametnike südamed, et nad valisid ta välja kõrvuti lauludega sõjast ja „Hommikuvõimlemise“ laadis satiiriga?

    Kusjuures Võssotski – silmapaistev luuletaja, kes kirjutas kõigest siin ilma peal, ei imestaks, kui ta olnuks Kiplingi reinkarnatsioon – mitte ainult ei tutvustanud selles laulus ümbersünniteooriat, vaid samahästi kui pidas budistlikku jutlust sellest, kas poleks parem juba selles elus „inimese kombel elada“:

    Kes kõrgeid aateid igatses,
    taas sünnib ülla, heana,
    ja see, kes muudkui sigatses,
    peab sündima taas seana.[1]

    Kaudselt aga osutas Võssotski ka selle teooria peamisele praktilisele probleemile:

    Kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku.
    Geneetikute pead on segi ajand arrogants.
    See rääbak kass võis varem olla kaabakas ja molkus,
    see lahke mees võis varem olla hoopis armas krants.[2]

    (Kõige veidram aga on veel see, et oma kontsertidel seostas Võssotski seda laulu mitte ainult „hindude usuga“, vaid ka Dostojevski varajase lühijutuga „Bobok“.)

    Niisiis isegi NSV Liidus oli käsitus reinkarnatsioonidest nii-ütelda laialt esindatud. Seda aga mõistsin ma alles hiljem, et laialt esindatud oli see kõikjal ja alati. Neisse ei uskunud mitte üksnes dharmiliste usundite – hinduismi, budismi, džainismi, sikhismi – järgijad, vaid ka Jaapani šintoistid, vanad kreeklased, mitmed juudi rabid, gnostikud, manilased ja isegi kristluse ja islami mõnede, olgu küll marginaalsete voolude esindajad; Origenese õpetus hingede preeksistentsist mõisteti teatavasti hukka 553. aastal Konstantinoopoli II kirikukogul.

    Reinkarnatsiooni uskusid ka mitmed Lääne ajaloo võtmekujud – nii erinevad kui Leibniz, Voltaire ja Goethe. Mäletan, kui üllatunud olin, kui lehitsesin Radištševi teoste köidet ja avastasin, et 1790. aastatel, väljasaadetuna Siberis, oli ta kirjutanud traktaadi „Inimesest, tema surelikkusest ja surematusest“, kus arutles hingede rändamise idee üle! (Ja hülgas siis selle teise teooria kasuks – hinge surematusest ülemineku läbi mingisse jumalikku seisundisse: „Oleks totter mõelda, et pärast surma saab minust valge elevant.“) Või mis seal rääkidagi: Lev Tolstoi „Sõjas ja rahus“ arutavad Nataša ja Sonja „metempsühhoosi“ üle…

    Vaimne evolutsioon ja igavene (mitte)taastulek

    Reinkarnatsiooni täieulatuslik pealetung kirjanduses sai, nagu kogu tänapäeva Lääs, alguse Victoria ajastul. Miks nii, on arusaadav: kuigi idee ise Euroopas eksisteeris, järjekindlat teooriat selle taga polnud ja – kristliku paradigma raames – ei saanudki olla. Kuid 19. sajandil jõudsid appi Läänes populariseeritud Ida usundid. Muide ümbersünni-idee vastu kasutati viktoriaanlikul Inglismaal samasuguseid argumente nagu Darwini teooria vastu; veel enam, evolutsiooni ja reinkarnatsiooni käsitati üht ja sama tüüpi ketserlustena. Darwin rääkis liikide füüsilisest evolutsioonist, budism aga, vähemalt oma populaarses esituses, vaimsest evolutsioonist: kunagi me kehastusime lõvide, kotkaste, nurmkanade, sarviliste põtrade, hanede, tummade kalade, meritähtede, isegi silmale nähtamatute bakteritena – kuni polnud taassündinud inimestena. Enesele uhke viktoriaanliku mõtleja vaatepunktist oli ühtviisi vastuvõetamatu kujutleda nii seda, et tema, Looduse kroon, pärineb orangutanist, kui ka seda, et ta ise võis kunagi orangutan olla.

    Pärast Edwin Arnoldi poeemi „Aasia valgus“ (1879) menu, mis tõi budismi Briti impeeriumi asukate kodudesse, võtsid asja käsile kirjanikud – näiteks Rider Haggard romaanis „Käskijanna“ („She“, 1886–1887) ja Edwin Lester Arnold, „Aasia valguse“ autori poeg, romaanis „Foiniiklane Phra“ (1890). Muuseas Edwin Arnold on näide veel teisestki Victoria ajastu tendentsist: siduda eri uskumusi üheks kontseptsiooniks. Võtnud ilmselgelt omaks budismi, kirjutas ta hiljem „Aasia valgusele“ järje – poeemi „Maailma valgus“, mitte enam Buddhast, vaid Kristusest; selle võtsid lugejad vastu leigemalt, kuid Arnoldi näide tõendab, et Läänt ja Ida saab kokku viia ka teisiti, kui seda tegi Jelena Blavatskaja.

    Viktoriaanide huvi ümbersündide vastu kustus koos Victoria ajastu endaga pärast Esimest maailmasõda, mille koledused olid üldse lunastusreligioonidega halvasti ühitatavad. Kuid õige peatselt reinkarneerus reinkarnatsioon teadusulmes ja fantasy’s. Tõsi, viimases kasutatakse ümbersünde võrdlemisi harva, ehkki näiteks Tolkieni haldjad ei jää igaveseks hauatagusesse maailma – nende hing (fëa) võib omandada uue keha (hröa). Inimeste fëa’d lahkuvad Ardast alatiseks, ainus inimene, kellel lubati ümber sündida, oli Beren. Seda, et Tolkieni ja tema naise hauakivil on nende nimede järel kirjas „Beren“ ja „Lúthien“ (viimane on Tolkieni lugudes Berenisse armunud haldjatar), võib põhimõtteliselt tõlgendada mitmeti, aga mida sellest kõigest mõtles katoliiklane Tolkien ise, jääb igavesti saladuseks.

    Teadusulmes juurdus kontseptsioon paremini – saab ju inimese taassündi uues kehas seletada tuhandel eri viisil. Parim näide on siin Roger Zelazny suurepärane romaan „Valguse isand“ (1967): kosmoselaeva India Täht meeskond, koloniseerinud mingi planeedi, maskeerub india jumalateks ja omandab tänu erilisele „teadvuse ülekande“ meetodile surematuse. Nende dekoratsioonide taustal jutustab Zelazny loo budismist kui mässust range hinduistliku maailmakorra vastu, nii et fantastika pole siin suurt muud kui metafoor.

    Selliseid ümbersünni metafoore leidub angloameerika fantastikas kahtlaselt palju: aju siirdamine, teadvuse ülekanne (täpsustamata tehnoloogiat), digiteeritud „hinge“ üleminek ühest kehast teise, kloonimine… Värskeks näiteks on Asimovi „Asumi“ ekraniseeringus galaktika valitsejate dünastia, mis koosneb ühest ja ainsast inimesest, kadunud imperaator Cleonist, kes tänu kloonimisele saab esineda igal ajahetkel kolmel eri kujul. Või võtame Wachowskite „Matrixi“: teises filmis anti meile teada, et kangelane on iseenda kuues „iteratsioon“, neljandas filmis leidis aset Neo ja Trinity füüsiline taassünd, taas tänu tehnoloogiale. Seegi on metafoor – kogu „Matrix“ on läbi imbunud nii budistlikust kui ka kristlikust maailmakäsitlusest, ja ma ei ruttaks oletama, et reinkarnatsiooni teema kerkib siin esile juhuslikult.

    Teine lugu on lõputu teleseriaaliga „Doctor Who“ (1963–…), mille peategelane, surematu tulnukas Doktor, ühtelugu sureb, tõustes pärast seda nagu fööniks tuhast, iga kord uuel kujul ja rohkem või vähem muutunud karakteriga. Siin pole budismist lõhnagi – kõik on palju proosalisem: kui Doktori esimene osatäitja välja vahetati, tuli seda vaatajatele kuidagi põhjendada. Tulemuseks olid taas reinkarnatsioonid, olgugi omanäolised. Päris kummaline näide on Wachowskite ja Tom Tykweri film „Pilveatlas“ (2012) David Mitchelli samanimelise romaani järgi: kuus eri aegadel toimuvat, kuid kuidagiviisi siiski omavahel seotud lugu – kuni selleni välja, et eri tegelasi mängivad ühed ja samad näitlejad. Sõna otseses mõttes reinkarnatsioone „Pilveatlases“ pole, ei taaskehastu mitte inimesed, vaid ideed, arhetüübid, situatsioonid – kuid ikkagi taaskehastuvad.

    „Tõelistest“ reinkarnatsioonidest on ulmes vähe näiteid. Ütleme, Kim Stanley Robinsoni romaan „Riisi ja soola aastad“ (2002) – vähe sellest, et see on alternatiivajalugu (Must Surm hävitas 99% Euroopa elanikkonnast, maailma omavahel jagamisega on ametis hiinlased ja moslemid), lisaks on selles ka ümbersündivad kangelased. Filmidest muidugi J. Michael Straczynski teleseriaal „Babylon 5“
    (1993–1998): seal on ühe võõrplaneedi asukad veendunud, et pärast surma sünnivad nende hinged ümber inimestesse, ja see paistab isegi nii olevat.

    Huvitav on see, et Idas, isegi maades, kus budism on palju rohkem levinud ja olnud riigiusk, kerkib reinkarnatsiooniteema esile harva. Jaapani mangas ja animes tuleb kunstilise võttena ümbersündi ette, aga suurejoonelise reinkarnatsioonikanga söandas lahti rullida üksnes suur mangaka Osamu Tezuka: koomiksit „Tulilind“ (1954–1988), mille kangelased ümber sünnivad – põhiliselt muistses Jaapanis ja kosmilises tulevikus –, joonistas ta kogu oma elu, kuni surmani, pidades seda oma peateoseks, ja lõpetamata see jäigi.

    Iseasi on metafoorid. Esmapilgul näib, et Mamoru Oshii imekaunis anime „The Sky Crawlers“ (2008) ei räägiks nagu üldsegi mitte reinkarnatsioonist, vaid lenduritest, kes publiku meelelahutuseks osalevad katkematus sõjas, mis asendab kõiki traditsioonilisi sõdasid – aga kui selline lendur õhulahingus hukkub, asendatakse ta kohe tema klooniga. Samasuguseid kollisioone esineb palju – kasvõi Duncan Jonesi filmis „Kuu“ (2009) –, kuid Oshiil on esikohal just igavese (mitte)tagasituleku, karmarutiini teema, millest on võimatu vabaneda. Kukub välja nagu punapäise konstaabli loos, kes elu elu järel teeb ikka sedasama, ikka sedasama…

    „Kus on varjul kustunud lampide leek?“

    Arvatavasti huvitaks see kõik mind tunduvalt vähem, kui uudishimu poleks tingitud isiklikest motiividest. Siit edasi astun ma nüüd üpris haprale pinnale ja sellepärast seletan kohe mõne asja ära. Mu enda maailmapilt võngub praegusel hetkel kristluse ja budismi vahel. Minu ettekujutuses on need mõistesüsteemid kaks eri keelt, kultuurikoodi, mis väljendavad ühtsama pilti moraaliuniversumist – nagu, ütleme, algebra ja geomeetria kumbki omal viisil väljendavad ühtesid ja samu ideid, ja see, mis algebras on valem, võib geomeetrias osutuda kõverjooneks. Erinevused budismi ja kristluse vahel tulenevad sellest, et need koodid rajanesid täiesti erinevatel kultuuridel – monoteistlikul juudi ja polüteistlikul hindu kultuuril.

    Liiatigi ei olnud Jeesuse ja Gautama sihiks mitte maailma adekvaatne kirjeldamine, vaid teiste vabastamine. Budistlikus keelepruugis on see „virgumine“ – nagu selles mõistuloos, millest kirjutab Borges: kui teid on tabanud nool, pole tähtis, kes selle laskis ja millist trajektoori mööda see lendas, tähtis on nool välja tõmmata. Kristlikus keelepruugis tähendab see „igavese elu saamist“. Mõiste „Jumal“ esineb ainult kristlikus, „sansaara“ aga ainult budistlikus keelekasutuses, nii see kui teine selgitab sõnumit, kuid lunastuse algoritm – „mis mul tuleb teha siin ja praegu?“, Mäejutlus ja Kaheksaosaline tee – on budistidel ja kristlastel korraldatud ühtmoodi, kuigi kirjeldatud erinevate sõnadega. Võimalik on tõlge budistlikust keelest kristlikku ja vastupidi.

    Ma annan endale aru, et see on väga iseäralikku asjade korda uskuja võrdlemisi haavatav positsioon. Ma usun hinge surematusesse, kuid ühtlasi olen kaugel igasugusest müstikast, eriti kultuste vormis. Ütleme, ma ei usu oma eelmiste elude mäletamisse – mitte ainult sellepärast, et mingit selletaolist võimet pole ei minul ega inimestel, keda usaldan, vaid ka seepärast, et nagu eespool öeldud, lunastuse seisukohalt pole sel tähendust. Teosoofia oma „salaõpetustega“ on mulle alati paistnud õudselt igav võrreldes tõelise ajalooga, mida need õpetused kuidagi ei selgita – ja mida mina käsitan kui moraalsete valikute ahelat. Kannatused jätkuvad, sest nagu on öelnud Viktor Pelevin – kirjanik, kelle koordinaatsüsteem, nagu tahaksin uskuda, sarnaneb minu omaga –, „maailma ei valitse mitte salajane loož, vaid avalik vale“ (миром правит не тайная ложа, а явная лажа).

    Mulle on enam kui mõistetavad Nabokovi tunded, kes oma mälestustes „Teised kaldad“ kirjutab katsest „tabada pilguga väikseimatki isiklikkuse kiirt keset ebaisikulist pimedust kummalgi pool elu piire“: „Ma leppisin naisromaanikirjanike alandava seltskonnaga, kes vadistasid igasugustest joogidest ja atlantiididest. Kannatasin välja, kuidas oma meediumlikest kogemustest vestsid mingid Indias teeninud Inglise kolonelid, kes üpriski selgelt mäletasid oma eelmisi kehastusi Lhasa pajude all.“

    Mu enda ajakirjanikukogemus paneb mind suhtuma „atlantiididesse“ ja „Lhasa pajudesse“ mürgise skepsisega. Mäletan, kuidas tegin intervjuu Eestis gastroleeriva Venemaa ekstrasensiga ja ta jutustas, kuidas talle meenus tema eelmine elu – Praha juudina. See meenus ekstrasensile, kui ta oli Prahas juudi kalmistul ja nägi seal omaenda hauda. Mu küsimuse peale, kuidas ta oma haua ära tundis, kui oma eelmises elus ta ju seda ilmselt näha ei saanud, ei osanud ekstrasenss midagi kosta. Kardan, et isegi kui ta ise oma kogemust usub, mina teda uskuda ei saa.

    Seda enam et budism, tunnistades karmat ja ümbersündide ratast, eitab püsiva „mina“ olemasolu. Peamiselt on see seotud käsitusega „minast“ kui eri seisundite katkematust voost vastukaaluks terviklikule hingele. Selline hing, teadagi, mäletaks kõiki varasemaid elusid. Seisundite voogu võrdlevad budistid tuleleegiga; ümbersünd on see, kui ühest lambist süttib teine ja esimene kustub; ehk nagu kirjutas Edwin Arnold: „Kus on varjul kustunud lampide leek?“ (When the lamp is drained / Whither is fled the flame?) – neid ei saa juba põhimõtteliselt mäletada, virgumise hetkel aga kõik varasem, mis koosneb „mina“ illusioonidest, kaob sootuks, nii et „minast“ kinni hoida ei tasu. (Kristlikus keeles: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle.“)

    Kuid muidugi on see seisundite voog korraldatud keerukamalt kui tuleleek – sest midagi, mingid jooned võib ta säilitada täielikult. Kristluses jääb surematuks see osa hingest, mis näeb vaeva tõe tunnetamisega ja püüdleb ühtsuse poole Jumalaga (theosis). Sama kehtib budismis: moraalse enesekasvatuse viljad säilivad, ülejäänu mitte.

    Ja kujutage vaid ette, milline õudus see oleks, kui me mäletaksime oma varasemaid elusid. Selle üheainsamagagi ei suuda me õieti toime tulla – need psühhotraumad ja solvumised ja „elatud aastatega kogunenud kibedus“, kõik see, mis inimesi sageli murrab ja kui just ei tapa, teeb vaimseteks invaliidideks. Aga niiviisi me veel elaksime lisaks ikka ja jälle läbi ka seda, et kunagi sada aastat tagasi meid kusagil Antananarivo turul nii rängalt solvati… Ja teiselt poolt, kas poleks selline mäletamisvõime ka põrgulikult igav? Me ju ei meenuta ühtelugu, millised olime eile või aasta tagasi – see on meie jaoks läbitud etapp, ei midagi enamat.

    „Kuid pole ei Ida, ei Läänt; ei piiri, ei hõimu, ei sünnipära…“

    Kas reinkarnatsioonid on või neid pole – mina mingeid oma eelmisi elusid kindlasti ei mäleta. Ja mingeid avastusi mul selle kohta pole olnud. Üks sündmus küll oli – selline veider ja tühine, et isegi sündmuseks on teda raske nimetada. Kui olin kümneaastane, algas juba perestroika ja mingi nõukogude ajakiri hakkas järjejutuna avaldama üht tõlkeromaani. Mulle sattus juhuslikult kätte ajakirjanumber romaani algusega ja tekst köitis mind väga: säärast fantastikat polnud ma veel sattunud lugema. Saanud teatavat laadi loomingulise impulsi, kirjutasin kähku valmis omaenda, sarnase teksti sarnase kangelasega, kuid teise, käigu pealt välja mõeldud süžeega.

    Mida suudab paberile panna üks kümneaastane inimlaps? Loetamatut grafomaaniat, mõistagi. Oleksin kogu selle asja varsti unustanud, kui poleks paari aasta pärast ostnud sama autori raamatu tema teiste romaanidega, mis just äsja olid vene keelde tõlgitud. Ja vaat nüüd olin küll sügavalt jahmunud. Sest ühe romaani süžee langes pisiasjadeni kokku minu lapseliku jutustusega, mille olin kirjutanud tolle ajakirjas ilmunud romaani mõjul.

    Ongi õigupoolest kõik. Edasi tuli juba mu eraviisiline juurdlustegevus, mis kestis aastaid: õppisin tähelepanelikult tundma seda kirjanikku, kes oli surnud mõni aasta enne minu sündi, otsisin andmeid ta elust, püüdsin mõista, kas võisin see olla mina („mina“) või mitte. Nime jätan siin meelega nimetamata, kuid niipalju ütlen, et uhkustada pole millegagi: tegemist on keskpärase ja poolenisti unustatud kirjanikuga. Ei ole see juhtum, kus kellelgi suurushullustuse mõjul tekib tahtmine kujutleda end Dostojevski või Nabokovi või Agatha Christiena. Ühtki motiivi selleks, et endale selline reinkarnatsiooniline sugulusseos välja mõelda, mul polnud. Seda põnevam oli leida ootamatuid sarnasusi tema ja minu elu võtmepunktides. Tõsi, selleks tuli põhjalikult tuhnida allikmaterjalis – mida teisejärguliste kirjanike kohta on teatavasti üpris napilt.

    Mis see teadasaamine mulle andis? Peaaegu mitte midagi. Uhkust, nagu juba öeldud, ei tunne – selles elus kirjutan ma, vähemalt nii mulle tundub, pisut paremini. Ette ennustada midagi ei oska – üks asi on oletada, et olid selline ja selline, hoopis teine asi aga mõista, kuidas sinu möödunud elu mõjutab su praegust. Ja ka selle eelmise iseenda pähe ei anna sul kuidagi pugeda, ja milline ta inimesena oli, on raske öelda. Pealegi on mul ta raamatuid talumatult igav lugeda. Mis on ka mõistetav – kui „mina“ ise need kirjutasingi, siis midagi muud peale igavuse nad minus esile kutsuda ei suuda.

    Ainus, mis ma sellest isiklikult enda jaoks järeldasin, on, et mälestust varasematest eludest pole, kuid võimalikud on just sellised kirjad endalt endale, mis lubavad heita pilgu kulisside taha: lugesin üht oma süžeed – „meenus“ veel teinegi. Kordan, see on vaid hüpotees. Tuleb ette ju ka juhuslikke kokkusattumusi, lõppude lõpuks.

    Tõenäoliselt see (võimalik) kohtumine oma eelmise eluga mõjutas mu maailmapildi kujunemist. Sest, jah, „kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku“, ja ei saagi teada ja oletada võib mida tahes – tõestada pole võimalik. Aga kui eeldada, et reinkarnatsioonid on olemas, siis mida see tähendab?

    Tähendab, et maailm sõna otseses mõttes koosneb moraalsetest väärtustest. Sa sured ja sinust jääb ainult sinu moraalne „mina“, selline, milliseks sa jõudsid selle kasvatada – või milliseks selle kasvatasid teised. Ja teise (ja kolmanda jne) šansi saab juba nimelt tema. Muutuvad sind ümbritsevad välised tingimused – keel, riietus, religioon, rahvus –, kuid jäävad tähistaevas pea kohal ja moraaliseadus sinu sees. Nood tingimused pole ülemäära tähtsad, tähtis on miski hoopis muu. Ja juhul kui sa surid kristliku fanaatikuna, kes ahistas juute ja moslemeid, jäädki fanaatikuks, ainult et ahistama hakkad juba kristlasi, ja sel, et olid eelmises elus ise kristlane, pole mingit tähtsust. Aga kui sünnid ümber ateistina – saab sinust võitlev ateist. Mulle tundub, et on kasulik vaadelda neid, kes rajavad oma elu vihkamisele, just sellise nurga alt: viha objektid muutuvad, aga viha jääb.

    Või siis: kui olid kunstnik, võid uues elus saada filmirežissööriks, kuid kanda edasi neidsamu ideid mis varem. Või: olid Hiinas chan-budist, praktiseerisid meditatsiooni ja äkilist taipamist, siis aga taassündisid Bütsantsis, täiesti teistsuguses, kristlikus keskkonnas – ja harrastasid hesühhasmi, kasutades neidsamu praktikaid, kuid juba teise religiooni raames. Või: sa päästsid tagakiusatuid – ja jätkad selle tegemist ka järgmises elus, olgu või nüüd tagakiusatuteks saanud need, kes varem olid tagakiusajad. Või: sul oli kinnisidee alistada mingi rahvas – ja järgmises elus sünnid selle rahva valitsejana; mis sa ühes kogu oma võimuga peale suudad hakata, on juba iseküsimus. Või: sa olid suur matemaatik ja sündisid nüüd vaesesse India peresse, kuid ikkagi tõmbab sind lapsest peale matemaatika poole ja ka ilma hariduseta saab sinust geniaalne Ramanujan.

    Veelgi enam, keegi pole üksi – kõigil meil on mõttekaaslased. Kurt Vonnegut kirjutab romaanis „Kassikangas“ „karassidest“ – inimrühmast, mille liikmed võivad isegi mitte üksteist tunda, kuid neil on ühine, Jumalast määratud eesmärk: „Kui avastad, et su elu on kellegi teise eluga ilma loogilise põhjuseta kokku põimunud, … võib see inimene olla sinu karassi liige.“[3] Selletaolised reinkarnatsioonilised karassid võiksid olla selgituseks, miks mõnikord mingis piirkonnas massiliselt sünnib inimesi, kes kalduvad ühele ja samale tegevusele – kas siis kirjutama imekauneid kirjandusteoseid või päästma valla maailmasõdu. Ja miks usundid, riigid, rahvad vahel nii järsku muudavad oma kurssi. Sest pole olemas usundeid, riike ega rahvaid – on inimesed, kes sündides selle kõik üle võtavad ja annavad edasi järgmistele nagu teatepulga, kuid liikuma panevad inimesi muud, moraalset laadi motiivid.

    „…katki trambitud kookon, kui liblikas tõusnud on lendu“

    Minu meelest pole sellised ajalootõlgendused paremad ega halvemad kui materialistlikud, marksistlikud või mingid muud. Muidugi tekitab selline  maailmapilt terve hulga küsimusi – kasvõi vaba tahte kohta. Ateistid arvavad, et ajalugu on juhuslikkuse tagajärg, aga kuivõrd juhuslikuks – või determineerituks – ta osutub, kui pidada võimalikuks reinkarnatsioone? Olgugi et pöördepunktiks on alati moraalne valik, mis teeb „mina“ halvemaks või paremaks kui enne. Kuid kas saab olla nii, et mingi amoraalne „mina“ põhjustab kannatusi moraalsemale „minale“ puhtalt omaenda halvast tahtest? On see ju koletu – eeldada, et ohvrid on alati „ära teeninud“ selle, mis timukad nendega korda saadavad. Aga kui nii pole, siis tuleb välja, et ajalugu jääb teatud tasemeni ikkagi juhuslikuks?

    Kuidas üldse toimub „mina“ laiali paigutumine maid ja ajastuid mööda? Milline sansaara mehhanism asetab kõik oma kohtadele? Kuidas see töötab – kas annab meile parimad võimalused virgumiseks, seab meid vastamisi meie moraalse valiku tagajärgedega?

    Kas saavad meie moraalsed „minad“ mingil tasandil üksteisega suhelda? Kas saavad nad suhelda meie väikeste „minadega“, mis tekivad konkreetse taaskehastuse ajalõikes, ja anda meile kuidagi tunnetatavalt märku? Kas võis minu suur „mina“ ärgitada mind ostma seda ajakirjanumbrit, saata mulle „kirja“ eelmisest elust, viia mind mõttele, et varem olin ma see keskpärane kirjanik? Kas mitte neid „kirju“ me ei nimetagi eelaimusteks? Või ka sisetundeks?

    Pole lootustki saada vastuseid kõigile neile küsimustele. Kuid isegi kui neid vastuseid umbkaudu oletada, tuleb välja, et reinkarnatsioonid ei muuda lihtsat tõsiasja: vähemalt sama palju kui füüsikast on põhjuslikud seosed meie maailmas tingitud eetikast. Aga sellesse usuvad ühel või teisel viisil kõik – selle poolest inimesed ongi inimesed, et põrkavad kokku moraalset laadi valikuga. Usk reinkarnatsioonidesse kõige enam vaid rõhutab seda, sundides meeles pidama valiku tähtsust igal su praeguse elu sekundil. Võib-olla kui vaadata maailma sellise usu prisma läbi, muutuvad põhjused ja tagajärjed mõistetavamaks. Või, noh, saab ehk veidi selgemaks, kuidas suhtuda endasse ja teistesse; kui surm pole lõpp, tasub end ülal pidada mõneti arukamalt. Nagu Võssotski laulus:

    Kui aga maoks või papagoiks
    sa sündida ei soovi,
    siis inimese kombel võiks
    ju elada, eks proovi.[4]

    Kuid juba kuulengi ma Kõige Tähtsamat Küsimust: kas ei lähe sellisel juhul kaduma meie individuaalsus? Minu meelest mitte. Mis teeb meid indiviidideks? Eks mälestus kellestki või armastus kellegi vastu. Kusjuures mäletada on võimalik ka ilma armastuseta, ja armastada ilma mäletamata. Tunnistan, et midagi ebakindlaks tegevat on selles, milles, nagu laulab Boriss Grebenštšikov:

    kõik, mis ma teadsin, mis tahtsin, on nüüd
    katki trambitud kookon, kui liblikas on tõusnud lendu.[5]

     Kuid seda ju tuleb meiega ette pisiasjades iga päev ja suures plaanis rohkem kui vaid kord-paar elus. Püsivat „mina“ meil lihtsalt pole. Me oleme kindlasti midagi enamat kui pelgalt need, kelleks end peame, ja seda ei tohi unustada.

    Lootuse salajane ajalugu

    Põhiline metamorfoos toimub ajalooga. Endiselt ei suuna teda mingi salaloož – kuid kõige selle taha, millest räägivad meile õpikud, kerkib teine, nähtamatu draama, milles osaleme me kõik kuni viimseni. Meie „minad“ mängivad temas rolli, mille on ise endale kirjutanud, ja muutuvad ja muudavad teisi, ja mitte keegi ei lõpe mitte kunagi täiesti. Pole välistatud, et just praegusel minutil elavad ja tegutsevad mingites maades need, kes kunagi olid Jeanne d’Arc ja apostel Peetrus, Leonardo da Vinci ja Murasaki Shikibu, John Lennon ja Maximilien Robespierre, Anne Boleyn ja Liliuokalani, Anne Frank ja Adolf Hitler, vennad Lumière’id ja vennad Strugatskid, Konstantin Päts ja Juhan Liiv, Fjodor Dostojevski ja Teresa Ávilast, ja kõik-kõik teised, kõige viimasemani – ja kedagi pole unustatud. Kõik maailma timukad, kõik ohvrid, kõik pühamehed ja kõik patused – ja igaühel neist on ja saab olema veel üks võimalus heaks.

    Kõik nad on siin, sest kõik meie oleme siin. Olemas nii minevikus kui tulevikus. Ja mingit üksindust ei ole.

    Imelik? Jaa. Õudne? Väga. Kuid see-eest on ka lootus.

    Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul

    [1] Стремилась ввысь душа твоя – / Родишься вновь с мечтою, / Но если жил ты как свинья, / Останешься свиньею..

    [2] Так кто есть кто, так кто был кем? – мы никогда не знаем. / С ума сошли генетики от ген и хромосом. / Быть может, тот облезлый кот – был раньше негодяем, / А этот милый человек – был раньше добрым псом..

    [3] K. Vonnegut, Kassikangas. Tlk O. Teppan. Tallinn, 2001, lk 8.

    [4] Досадно попугаем жить, / гадюкой с длинным веком – / Не лучше ли при жизни быть / Приличным человеком?

    [5] всё, что я знал, всё, что хотел, – / растоптанный кокон, когда мотылек взлетел.

     

  • ,

    Vikerkaare podcast 8: Sara Arumetsa transõigustest meil ja maailmas

    Vikerkaare jaanuarinumbriga koos käivas podcastis vestleme Sara Arumetsaga transõigustest ja paljudest küsimustest, mis puudutavad kõiki inimesi, olgu nad cis- või transsoolised. Millised tagajärjed on elamisviiside medikaliseerimisel? Kust jookseb normaalsuse ja patoloogilisuse piir? Mida arvas justiitsministeerium bioloogilise ja sotsiaalse soo eristamisest? Kas haigekassa peaks rahastama cis-sooliste inimeste ilukirurgiat? Ja palju muud olulist ja huvitavat.

    [powerpress]

  • ,

    Toimetajalt: Kuhu läheb hing?

    Keiser Hadrianus lõi 138. aastal oma surivoodil lühikese meeldejääva luuletuse, mille Jaan Kaplinski on ümber pannud nii:
    Hingeke uitlik ja õrnake,
    keha peremees ja külaline,
    kuhukohta sa nüüd lähed
    kahvatu, kange ja alasti,
    nalja viskamata kui varem?

    See küsimus jäi Kaplinskit elu lõpuni vaevama, nagu tõendavad värskes Vikerkaares ilmunud tõlked tema venekeelsest hilisluulest. Ajakirja avab aga Vladimir Võssotski lauluke hingede rändamise õpetuse voorustest:
    Kui aga maoks või papagoiks
    sa sündida ei soovi,
    siis inimese kombel võiks
    ju elada – eks proovi! jne.

    Need värsid avaldasid kirjanik Nikolai Karajevile omal ajal tema lapsepõlves mõju. (Karajev oletab, et Võssotski võis oma ballaadidega olla omakorda Rudyard Kiplingi reinkarnatsioon.) Temagi kirjeldab ümbersünni õpetuse moraalset mõju: „Kõik maailma timukad, kõik ohvrid, kõik pühamehed ja kõik patused – igaühel neist on ja saab olema veel üks võimalus heaks. Kõik nad on siin, sest kõik meie oleme siin. Olemas nii minevikus kui tulevikus. Ja mingit üksindust ei ole.“

    Akadeemilisema ülevaate ümbersünni ideest ja selle sünniloost Vana-India mõttemaailmas annab Martti Kalda. Margus Ott esitab hingede rändamise idee metafüüsilise tõlgenduse. Mikael Raihhelgauz eritleb põhjusi, miks varakristlastele oli tähtis uskuda hinge ülestõusmise kõrval ka ihu ülestõusmist.

    Siim Lill visandab spiritismi linnulennulise ajaloo, peatudes ka vaimude väljakutsumistel sajanditaguses Eestis. Eero Epner käsitleb Konrad Mägi isikupäraseid vaateid enda ümbersünnile kunstnikuna ja edasielamisele kunstis. Sirje Runge kunstiprojekt „Suur Armastus / Kaunis lagunemine“ näitlikustab seevastu seda, kuidas ka kunst kuulub tekkimise ja lagunemise loomulikku tsüklisse.

    Arusaamadel hinge ja keha lahknevatest teedest leidub palju analoogiaid, vasteid ja väljundeid nüüdiskultuuris. Näiteks moodsad käsitlused epigeneetikast või meid taaskülastavatest traumadest ning kummitavatest mälupaikadest sarnanevad sajanditaguse spiritismiga (ka siis, kui seda otse ei teadvustata). Alari Allik käsitleb surma ja taassünni ideed From Software’i populaarsetes arvutimängudes. (Allik on tõlkinud ka 13. sajandi õpetaja Shinrani mõtteid ümbersünnist Puhtal Maal.) Terav taju sellest, et hing võib sündida valest soost ihusse, mõjutab järjest rohkemate inimeste eluvalikuid. Sara Arumetsa annab ülevaate teisele soole üleminekuga seotud regulatsioonidest ja eelarvamustest tervishoius niihästi rahvusvaheliselt kui ka Eestis. Tõnis Jürgens spekuleerib selle üle, kuidas ihufunktsioone mõõtvad kaasaskantavad nutiseadmed muudavad hinge passiivseks ja masinlikuks.

    Maia Tammjärv arvustab Urmas Vadi jutukogu „Hing maanteeserval“. Proosaveergudel kirjutab Aapo Ilves Vahuri surmast ja surmajärgsetest ilmumistest, Mehis Heinsaare novell varieerib järvede rändamise muistendit. Margit Lõhmus hingestab aiavilju; Mari-Liis Müürsepp reanimeerib „Die Verwandlungi’it“, Ave Taavetil käivad siinpoolsuses oma uusi teoseid dikteerimas Puškin, Goethe, Schiller jt, Triinu Merese jutus surevad surematudki, Mudlumil elavad ka surelikud igavesti, Matt Barkeri tegelane kohtub metaversumis oma mitme kehaga, Urmas Vadi sünnib ümber handyman’ina.

    Olgu hinge rändamise ja edasielamisega, kuidas on, tuleb koos 6-Packiga tõdeda, et kahjuks jätab ta me ihu varem või hiljem maha.

  • ,

    Lauluke hingede rändamisest

    VLADIMIR VÕSSOTSKI

    Üks Muhamedi usub, teine Jeesust, kolmas Jahvet,
    ja kuraditki uskuda ei taha mõni mees,
    hea usundi on välja mõelnud indialaste prohvet:
    et otsi andes meid veel mitu elu ootab ees.

    Kes kõrgeid aateid igatses,
    taas sünnib ülla, heana,
    ja see, kes muudkui sigatses,
    peab sündima taas seana.

    Sind nöögitakse, tühja sest, head nägu katsu teha,
    see tüütu on, kuid teravaks saab uues elus keel.
    Kui näed siin elus oma vihamehe surnukeha,
    siis teises kingitakse sulle terav pilk ja meel.

    Kui sul normaalne eluviis,
    siis ära ole mossis –
    hing ümber sündida võib siis
    direktoris või bossis.

    Siin ole kojamees, kuid seal saad töödejuhatajaks,
    ja töödejuhatajast võid ministriks tõusta ju;
    kui aga puupea oled siin, siis mitmeks aastasajaks
    seal ümber sündides saab sinust ahvileivapuu.

    Kui aga maoks või papagoiks
    sa sündida ei soovi,
    siis inimese kombel võiks
    ju elada – eks proovi!

    Kes on või oli kes? – me sellest eales ei saa tolku.
    Geneetikute pead on segi ajand arrogants.
    See rääbak kass võis varem olla kaabakas ja molkus,
    see lahke mees võis varem olla hoopis armas krants.

    Nii kiusatustest oma teel
    saan rõõmsalt mööda mindud –
    üks mõnus religioon on see
    ja loonud selle hindud.

    Vene keelest tõlkinud M. V.

     

  • , ,

    Vikerkaar 1-2 2022

    Luule
    VLADIMIR VÕSSOTSKI  Lauluke hingede rändamisest  Vene keelest tõlkinud M. V.
    JAAN KAPLINSKI  *Sõdu on sama palju…; *On tõsi, et inimeseks sündimine…; *Kus siis õieti…; *Võib-olla on…; *Tilluke mutukas…; *Aeg liigub…; *Hing-hingeke… Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga

    Proosa
    AAPO ILVES  Vahuri lahkumine
    MEHIS HEINSAAR  Uued maadeavastajad
    MARGIT LÕHMUS  Aed
    MARI-LIIS MÜÜRSEPP  Mutt
    AVE TAAVET  Parapuškin
    TRIINU MERES  Kes ma olen?
    MUDLUM  Vana Peedu
    MATT BARKER  Õhtusöök
    URMAS VADI  Avanev süda
    YUIENBŌ  Kõrvalekaldeid kahetsedes Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud Alari Allik

    Artiklid
    MARGUS OTT  Kogu tõde hingede rändamisest
    MARTTI KALDA  Ümbersünni idee sünniloost Vana-India mõtteilmas
    MIKAEL RAIHHELGAUZ  Ihu ülestõusmise õpetus 2. sajandi kristlikel autoritel
    NIKOLAI KARAJEV  Reinkarnatsiooni reinkarnatsioonid Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul
    SIIM LILL  Spiritism, reinkarnatsioon ja Arthur Conan Doyle
    EERO EPNER  Konrad Mägi ja reinkarnatsioon
    ALARI ALLIK  Prepare to die: surm ja taassünd From Software’i mängudes
    TÕNIS JÜRGENS  Une kontuurid ja magaja loomine
    SARA  ARUMETSA  Õigus soolise üleminekuga seotud tervishoiule

    Kunstilugu
    EDA TUULBERG  Armastus läbi taandumise

    Vaatenurk
    MAIA TAMMJÄRV  Ole sa kirjanik või inimene ehk Meie kõik maanteeserval  Urmas Vadi. Hing maanteeserval. Tartu: kolm tarka, 2021. 209 lk. 17.99 €.

    AVE TAAVET  Joonistused

     

  • ,

    Vikerkaar 1-2 2022

    HINGEDE RÄNDAMINE ja REINKARNATSIOON. Margus Oti lõplik tõde sellest. Martti Kalda Vana-Indiast, Mikael Raihhelgauz varakristlusest, Siim Lill sajanditagusest spiritismist, Eero Epner Konrad Mäest, Nikolai Karajevi isiklik vaatenurk. Tõnis Jürgens une mõõtmisest, Alari Allik arvutimängudest, Sara Arumetsa üleminekust teisele soole. Sirje Runge kunstiprojekt “Suur Armastus / Kaunis lagunemine”. Yuienbō “Kõrvalekaldeid kahetsedes”. Aapo Ilvese, Mehis Heinsaare, Matt Barkeri, Margit Lõhmuse, Mudlumi, Urmas Vadi, Triinu Merese, Mari-Liis Müürsepa, Ave Taaveti jutte. Jaan Kaplinski ja Vladimir Võssotski luulet

     

  • ,

    Eesti meedialahinguväljal, ettevalmistuseta

    LAURA MALLENE

    Rahvusvaheline organisatsioon Piirideta Reporterid teatas 2021. aasta pressivabaduse pingerea analüüsis Euroopas ajakirjanike vastu suunatud vägivalla kasvust. See on intensiivistunud koroonakriisi ajal: konspiratsiooniteooriate levitajad ja ekstremistide toetajad on mitmel pool füüsiliselt rünnanud koroonapiirangute vastaseid protestiaktsioone kajastavaid ajakirjanikke.[1] Märgatavalt on sagenenud rünnakud naissoost ajakirjanike vastu.[2]

    Seda ka Eestis. Ekspertintervjuudest[3] ajakirjanikega selgus, et sagenenud on peamiselt lehetoimetuse liikmete vastu suunatud verbaalsete ja veebirünnakute hulk, seda mh valitsus- ja parlamendipoliitikute poolt –  teguviis, mis võib kaasa tuua ajakirjanikevastaste rünnakute legitimeerumise poliitikute (maailmavaate) toetajate, laiemalt kogu ühiskonna silmis. Kõige ekstreemsemal juhul on Eesti ajakirjaniku veebis sihtmärgiks võtnud rahvusvaheline natslik terroriorganisatsioon. Ajakirjanikule saadeti äärmuslikult häiriva sisuga teateid ning audiovisuaalset materjali, mh pilte ajakirjanikust, poomisnöör kaela ümber, ning videoid, mis kujutasid mustanahalise naise vägivaldset tapmist ja rüvetamist.[4] Samuti kirjeldasid ajakirjanikud juhtumeid, kus artikli subjekt on hakanud veebi teel ründama ajakirjaniku lähedast, et ajakirjanikule kannatusi põhjustada või kajastuse eest kätte maksta.

    Samas peetakse ajakirjanikuametit laialdaselt üheks kõrgeima läbipõlemisriskiga ja stressirohkemaks ametiks. Põhjusi on palju, esile on toodud rutiinipuudust,[5] aga ka pidevat ajasurvet, nõuet kohanduda kiiresti uute tehnoloogiatega, traumaatiliste sündmuste kajastamise psühholoogilist mõju, piiramatut tööaega, nõuet olla valmis ka töövälisel ajal kajastama ootamatuid sündmusi, madalat töötasu jpm.

    Demokraatia alustalana vajab kvaliteetne ajakirjandus tugevaid ajakirjanikke. Nii ajakirjanike vastu suunatud rünnakud kui ka läbipõlemine võivad viia nende töö kvaliteedi languse, töö häirimise ja ametist loobumiseni. Viimasele on viidanud ka meediauurijad.[6]

    Kaastundeväsimus ja läbipõlemishäbi

    Kui eesliinitöötajate (arstid, tuletõrjujad) tööga kaasnevast psühholoogilisest taagast rääkimine on saanud normiks, siis ajakirjanikud jäävad enamasti läbipõlemisalasest ning tööga kaasnevate psühholoogiliste väljakutsete diskussioonist kõrvale. Ei ajakirjanikud ega üldsus seosta ajakirjandusametit kuigivõrd, kui üldse, kaastundeväsimusega, traumaatilise stressi vormiga, mis tuleneb korduvatest kohtumistest traumaohvritega ja traumaatiliste olukordadega.[7] Ent kohapeal traagilisi sündmusi kajastavad ajakirjanikud kogevad samasuguseid traumareaktsioone nagu tuletõrjujad ja politseiametnikud. Ja traumaatiliste sündmuste kajastamine ei ole harv nähe – eri andmetel puutub raskete lugudega kokku 80–100% ajakirjanikest.[8] Mida rohkem kokkupuudet traumaatiliste sündmustega, seda suurema tõenäosusega avaldub ajakirjanikul posttraumaatiline stressihäire.[9]

    Ajakirjanduses peetakse teatavat stressitaset ameti iseloomust tulenevalt paratamatuseks: ajakirjanikutööga kaasneb ajaline surve, suur töökoormus, kõrge töötempo, raske ja vaimselt nõudlik töö, mis tehnoloogia arenedes pidevalt muutub ja nõuab reporteritelt üha uusi oskusi. Kaootiliste tööaegade ning kajastamist vajavate sündmuste ennustamatuse tõttu on sageli keeruline töö ja pereelu ühitamine.[10] Läbipõlemist kogevad enam just nooremad, vähem kogenud ajakirjanikud, kes peavad tegelema mitme asjaga korraga ja töötavad väiksemas väljaandes.

    Halvas olukorras on need ajakirjanikud, kel uudistetoimetuse tuge on vähe või üldse mitte. See võimendab ajakirjanike psühholoogilist stressi. Veel enam süvendab seda ajakirjanduses leviv väljaütlemata käitumisjuhend, mis premeerib või isegi julgustab vaikides kannatamist ning ajakirjandusliku töö käigus saadud valusa kogemuse allasurumist. Keerulistest teemadest tulenevat emotsionaalset reaktsiooni on pikalt peetud ajakirjandusideaali vastandiks. Emotsionaalse teemaga või raskes seisundis allikaga kokku puutunud ajakirjanikku võidakse kujutada ebapädevana. Tema raskustest toimetus suure tõenäosusega ei kuule.[11]

    Ajakirjanikud erinevad eesliinitöötajatest selle poolest, et kuigi nad kogevad traumaatilisi sündmusi, ei eeldata neilt sündmustesse sekkumist. Suutmatus pakkuda vajajale otsest abi võib tekitada ajakirjanikele keerulisi eetilisi dilemmasid: ajakirjanik võib soovida aidata ja uskuda, et moraalselt oleks just see õige tegu, olles samal ajal teravalt teadlik enda kui eelkõige objektiivse vaatleja rollist. Töö spetsiifilised aspektid võivad tekitada ajakirjanikus süütunnet, eriti kui neilt oodatakse, et nad kirjeldaksid sündmust sensatsiooniliselt või survestaksid intervjuud andma raskes olukorras või haavatavaid inimesi.[12]

    Hoiakud, nagu poleks ajakirjanikutööga kaasnevad psühholoogilised tagajärjed kuigi märkimisväärsed või oleksid nõrkuse (häbiväärne) tunnus, on levinud ka ajakirjanike endi seas. Üha enam on hakatud rääkima ka traumajärgsest süütundest, mida defineeritakse kui „ebameeldivat tunnet, millega kaasneb usk, et oleks pidanud mõtlema, tundma või tegutsema teisiti“.[13] Ginger Casey kirjeldas pärast Los Angelese laste mõrvade kajastamist, kuidas ta „ei saanud aru, miks veel paar nädalat hiljem ei suutnud voodist välja saada, ja seda pärast kahtteist tundi und. Unenägudes nägin neid väikseid nägusid. Olin professionaalne ja ilmusin iga päev tööle, valmis emotsioone näitamata artikleid kirjutama. Ma ei tahtnud, et mu ülemus teaks, et need lood rebisid mul südame lõhki, et ta ei arvaks, et ma ei sobi „tõeliseks“ reporteriks“.[14]

    Ajakirjanikud on kirjutanud sellest, kuidas kannatavad viimase piirini ja selle saabudes tunnevad samuti süüd. Koroonapandeemia ajal ajakirjanikuna tegutsenud Oliva Messer on kirjeldanud,[15] kuidas tundis, et pandeemia intensiivne kajastamine mõjus laastavalt nii tema füüsilisele kui ka vaimsele tervisele ja tõi kaasa pidevad õudusunenäod ning enesetapumõtted. Lahkumisavaldust andes tundis ta end läbikukkununa. Messer vahendab suure hulga ajakirjanike lugusid, kes otsustasid koroonapandeemia ajal töölt lahkuda, sageli toodi põhjuseks suutmatus hakkama saada järsult suurenenud töökoormuse ja äärmusliku pingega ning toimetuse võimetus pakkuda vajalikku tuge.

    Ka maailma tuntuimates ajakirjanikke ettevalmistavates koolides pole sageli õppekavas aineid ega isegi loenguid, mis õpetaksid ajakirjanikele, kuidas kaitsta end psühholoogilise trauma eest või kuidas suhelda traumat kogenud ohvriga, ehkki nii ajakirjandustudengid kui ka ajakirjanikud ise tunnevad sellest puudust.[16] Teemakohase ettevalmistuseta ajakirjanikud kasutavad toimetulekumehhanisme nagu vältimiskäitumine; valusate mälestuste allasurumiseks või õudusunenägude peletamiseks kasutatakse alkoholi ja narkootilisi aineid, tunnete tõrjumiseks võetakse appi must huumor, välditakse kohti, mis võivad kogetud stressi uuesti esile kutsuda.[17]

    Läbipõlemise peamiste põhjustena loetletakse kuut põhilist tegurit: jätkusuutmatut töökoormust; tajutava kontrolli puudumist; ebapiisavat tasu pingutuse eest; toetava kogukonna puudumist; õigluse puudumist ning väärtuste ja oskuste kokkusobimatust. Ehkki tegu on suuresti organisatsiooniliste küsimustega, pannakse probleemi lahendamise koormus tihti töötajate õlgadele, selmet leida lahendusi organisatsiooni tasandil.[18] Mitmed ajakirjanduslikud väljaanded on leidnud viise, kuidas läbipõlemisennetusega tegelda: Reuters on algatanud programmi Peer Network, mille raames meditsiinilise haridusega spetsialistid õpetavad töötajatele aktiivse kuulamise, empaatia ja enesehoolitsuse tehnikaid, samuti seda, millal tuleks kolleeg suunata professionaali juurde abi saama; avatud on ööpäevaringne traumaliin. Ka BBC töötajatele on loodud ööpäevaringne abiliin, välja on koolitatud vaimse tervise esmaabi andjad ning korraldatakse veebipõhiseid vaimse tervise ja vastupidavuse suurendamise koolitusi. Mitmed väljaanded, nagu Politico ja Guardian, on hakanud võimaldama töötajatele lisahüvesid, mh tasustatud lisapuhkust ja meeskondlikke vaimse tervise koolitusi. Paljud eelpool nimetatud hüved võeti kasutusse just koroonakriisi ajal, mil töötajaskonna seas avaldusid teravalt vaimse tervise probleemid.[19]

    Ka Eesti suuremad toimetused püüdsid pandeemia ajal kriisist tulenevate vaimse tervise hädade leevenduseks lahendusi leida: vähemalt kõigis suuremates erameeediamajades alustati töötajatele anonüümset ja toimetuse poolt tasutud (veebi)psühholoogiteenuse võimaldamist.

    Läbipõlemine Eesti meediaväljal

    Intervjueeritud Eesti ajakirjanikud ja toimetajad ei osanud enamasti nimetada läbipõlemisele viitavaid tundemärke. Läbipõlemist kirjeldasid ajakirjanikud ja toimetajad enamasti kui depressiooni ekstreemset vormi ja täielikku „aukukukkumist“. Samas kirjeldasid ajakirjanikud oma hetkeseisundit sageli moel, mis võib viidata läbipõlemisohule. Muuhulgas toodi välja töömuredele järgnevat magamatust, tüdimust, pidevat hirmu tööga mitte hakkamasaamise ja sellele järgneva vallandamise ees, tugevat stressitunnet, pidevat väsimust ja füüsilise tervise muresid. Näiteks ütles üks hiljaaegu töölt lahkunud ajakirjanik: „eks ma ilmselt läbi põlenud olin, kui ma oma tööd ikka nagu südamest vihkama hakkasin.“

    Teise äärmusena kirjeldas üks toimetajatest, kuidas mõistet „läbipõlemine“ kasutatakse ajakirjanike seas kergekäeliselt ka juhul, kui ajakirjanik on tema hinnangul hoopis huvipakkuvate teemade vaegusest tulenevas tööalases mõõnaperioodis. See tekitab omakorda küsimuse, kas ajakirjanikud, kes läbipõlemist kogevad ja toimetajale sellest räägivad, ikka pälvivad alati väärilist tähelepanu.

    Läbipõlemise ennetusega ajakirjanike hinnangul toimetustes ei tegeleta. Ajakirjanikud kirjeldasid ka toimetusejuhtide suurt töökoormust ning vähest ressurssi ajakirjanike võimalike probleemidega tegelemiseks. Väljendati kahtlust läbipõlemisennetusega tegelemise mõttekuses ning peegeldati kartust, et see võib osutuda vaid pealiskaudseks meetmeks, mille vajalikuks rakendamiseks pole toimetusel (sh ajalisi) ressursse ega siirast motivatsiooni. Üks ajakirjanikest tõdes kokkuvõtvalt, et „toimetus teeb [üksnes] seda, mida ta saab rahaga kinni maksta. Aga mitte seda, mis võtaks liiga palju aega“.

    Eesti ajakirjanikud – nagu sageli ka nende rahvusvahelised kolleegid – kirjeldavad ajakirjanduses töötamist eelkõige kui elustiili. Ükski ajakirjanik ei olnud pöördunud seoses tööstressi või läbipõlemisega vaimse tervise spetsialisti poole, seda ka juhul, kui ta nimetas tööelus väga suurt pinget ning raskusi, mille negatiivne mõju ulatus ka eraellu. Nii toimetajate kui ka ajakirjanike hinnangul on vastutus sellest hoidumisel eelkõige ajakirjanikul, mingil määral ka toimetusel.

    Ajakirjanikud väljendasid väga mitmel korral uskumust, et toimetused ei panusta ajakirjanike hoidmisesse, koonerdatakse tunnustusega ega leita aega muredega tegelemiseks: „Ajakirjandusväljaannetel [on] tihtipeale just selline suhtumine, et küll me tegeleme sellega, ära sina muretse, sa tegele oma ajakirjandusega, me tegeleme tagajärgedega, eks ju. Ja see lubadus ei ole tihtipeale olnud adekvaatne ehk siis nagu, et seda lubadust ei ole tihtipeale täidetud. Et kui see oleks juba automaatselt ka kuidagimoodi kommunikeeritud, et me saame ühiselt tagajärgedega tegeleda, et siis oleks natukene teistsugune teema.“

    Kuidas on Eesti ajakirjanikud tööstressi ja läbipõlemise vältimiseks ette valmistatud? Praktiliselt polegi. Nagu eespool mainitud ülikoolides, ei ole ka Eesti kõrgkoolides ajakirjanduse õppekavadesse teadaolevalt lisatud ei aineid ega isegi loenguid, kus käsitletaks läbipõlemisennetust või rünnakutega toimetuleku strateegiaid. Puudub ettevalmistus ohvrite traumateadliku intervjueerimise ja emotsionaalselt raskete teemadega tegelemise alal ning reporteri vaimse tervise hoidmise vallas. Samuti ei olnud vastavat ettevalmistust saanud ükski ajakirjandusharidusega intervjueeritav. Üks intervjueeritav märkis, et teemat puudutati põgusalt ühes ajakirjandusõppe valikaines.

    Väljaannetes töötavad ajakirjanikud ei pea olema ja sageli ei olegi erialase väljaõppega; erinevalt paljudest teistest ametitest ei nõuta ajakirjanduses spetsiifilist ettevalmistust ning kohati on muu erialane haridus isegi eeliseks. Vajalikud oskused omandatakse sel juhul iseseisvalt ja praktika käigus. Intervjuudest selgus, et ka toimetustes enamasti teadlikku läbipõlemisalast ennetust ei tehta ja informatsiooni ei anta, seda ka juhul, kui toimetusega liitub noor algaja reporter. Toimetajad kirjeldasid peamiselt individuaalset lähenemist juhtumitele ning vajaduspõhist reageerimist. Toimetusepoolsete tegevustena nimetati vaid sellist kosmeetikat nagu vaimse tervise teemalised infoplakatid toimetusruumides. Üks toimetaja nimetas ka meediamaja initsiatiivil läbipõlemisega seotud kirjanduse soetamist, et ettevõtte üksuste juhid oleksid teemaga paremini kursis.

    Eesti meediajuhtide näol on enamasti tegu pea- või uudistetoimetajaks edutatud endiste reporteritega, kes teavad seega üsna täpselt reporteritöö nüansse ja sellega kaasnevaid kitsaskohti. Ekspert-intervjuudes tõid uudistetoimetuste juhid ennetusmeetoditena välja reporterite koormuse monitoorimise ja individuaalse lähenemise, vajadusel puhkepäevade võimaldamise. Samuti püütakse jälgida lugude emotsionaalse raskuse dünaamika vaheldumist – pingelise tööprotsessi järel kergemate teemade juurde suunamist, aga ka toimetuse liikmete tunnustamist. Üks toimetaja kirjeldas, kuidas jälgib, et toimetuses leiduks heade sotsiaalsete oskustega inimesi, et kolleegidel oleks keegi, kellega turvaliselt muresid jagada. Teine avaldas intervjuus lootust, et toimetuses toimib üksteise kollegiaalne abistamine. Uudistetoimetajad kinnitasid, et vaimse tervise probleemid ja reporteri läbipõlemine on nende jaoks olulised teemad, seda ka praktilisel põhjusel: toimetus ei saa endale hea töötaja kaotamist lubada.

    Murekohaks pidasid toimetajad teadmatust, kuidas juba läbipõlenud töötajaga tegeleda. Toimetajad leidsid, et läbipõlenud töötajale pole uudiste- või uuriv toimetus taastumiseks sobiv koht, vaid sellisel juhul on mõistlikum leida töötajale kasvõi ajutiselt rakendus mõnes teises, stressivabamas üksuses. Samuti kirjeldati juhtumeid, kus paremaks peeti läbipõlenud töötajaga töösuhe lõpetada.

    Eesti ajakirjanikud ja toimetajad rõhutavad „paksu naha“ vajalikkust ajakirjanduses töötamisel. Reporteritelt oodatakse aja jooksul iseseisvalt piisava stressitaluvuse arendamist, et hakkama saada ka ajakirjanikuameti stressirohkemate perioodide ning ülesannetega. Paradoksina tõid reporterid intervjuudes esile, et samaaegselt nõutakse neilt empaatiat ja tundlikkust keeruliste juhtumite kajastamisel, ning kirjeldasid raskusi nende kahe üpris vastanduva nõude ühitamisel. Samuti toodi probleemkohana välja, et pingelisest tööst hoolimata on ajakirjaniku töötasu madal, motivatsiooni vähendab teadmine, et samasugust või kõrgemat palka on võimalik teenida pingevabamat tööd tehes.

    Rünnakute kasv

    Ajakirjanike füüsilise ründamise, hirmutamise ja ähvarduste selge eesmärk on enamasti ajakirjanike või tervete meediaväljaannete vaigistamine. Levinud ahistamisviisid on erinevad, alandavatest nimedest ja võrgus trollimisest kuni jälitamise ja häbistamiseni, otsese seksuaalvägivalla või tapmisega ähvardamiseni.[20]

    Veebiahistamine on muutunud kogu maailmas ajakirjanike tööelu igapäevaseks osaks. „Peamised sihtmärgid on olnud nais- ja vähemusreporterid ning ajakirjanikud, kes kajastavad parempoolsete identiteediankrutega põimitud teemasid“. See nähtus on tugevalt seotud ajakirjanike ja ajakirjanduse demoniseerimisega populistlike juhtide poolt.[21] Sarnast tendentsi on näha ka Eestis. Seejuures ei ole ajakirjanikud alati saanud toimetuselt toetust. Nad on jäetud üksi, kuna toimetuse juhtidel pole lihtsalt aega; puudub teave, mida ahistamise korral teha, ning alati ei ole kasu ka ametivõimude poole pöördumisest.[22]

    Uuringute järgi pakuvad ajakirjandusväljaanded ahistamise korral küll mingil määral tuge, kuid peavad seda eelkõige reporteri mureks. Puudub süsteemne lähenemine ja toimetuseülesed juhised.[23] Rünnakute tagajärjena on välja toodud negatiivset mõju vaimsele tervisele, aga ka hirmutunnet ja enesetsensuuri.

    Eesti ajakirjanike vastased rünnakud

    Eesti ajakirjanikud end füüsiliselt ebaturvaliselt ei tunne, ükski ajakirjanik ei väljendanud sellekohast hirmu. Füüsilise rünnaku ohtu kirjeldati kui midagi, mida Eestis ajakirjanikuna töötades kartma ei pea. Samas loetlesid pea kõik ajakirjanikud juhtumeid, kus toimetuse liikmele on tehtud räigeid ähvardusi, ilmutud koduukse taha või tungitud toimetuse ruumidesse. Kirjeldati ahistava jälitamise juhtumit. Murekohana toodi välja verbaalsed rünnakud ja avaliku alandamise juhtumid, sh valitsuspoliitikute poolt. Üks ajakirjanik kirjeldas muuhulgas ühe ministri agressiivseid telefonikõnesid puhkepäevadel.

    Toimetused on samas hakanud üha rohkem rõhku panema ajakirjanike töökeskkonna füüsilise turvalisusele. Kasutusele on võetud paanikanupud, turvafirma teenus, piiratud on inimeste ligipääsu toimetuse ruumidesse, toimub koostöö politseiametiga. Üks meediatoimetus palkas hiljaaegu toimunud kuritegeliku jõugu sissetungi järel mõneks ajaks toimetust valvama turvatöötajad, kes jälgisid, et toimetusse saaksid siseneda vaid meediamaja töötajad. Esimese „kaitseliinina“ toimivad mitmes meediamajas toimetuste assistendid, kelle kanda on esmane kontakt rahulolematute ja verbaalselt vägivaldsete helistajatega, aga ka toimetusse kohapeale tulevate inimestega.

    Ekspertintervjuudes intervjueeritavad enamasti normaliseerisid (veebi)rünnakuid ning pidasid neid töö vältimatuks osaks. Reeglina toimetused oma liikmeid tabanud rünnakutest avalikult ei räägi. Ühe erandina tegi seda hiljaaegu Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse saate „Pealtnägija“ juht Mihkel Kärmas,[24] kes avalikustas saates toimetuse ajakirjanikule sotsiaalmeediakanali kaudu tehtud ähvarduse, millest võis välja lugeda ähvardust elule, ning kinnitas, et saate meeskond kavatseb talitada nii ka tulevikus, sealjuures rõhutas Kärmas, et avaldamisele kuulub ka ähvarduste autori nimi.

    Toimetajad kirjeldasid samal ajal muret, et pideva rünnakurahe all töötavatel ajakirjanikel nõrgeneb valvsus, ning avaldasid kartust, et ajakirjanikud ei pruugi seetõttu tajuda ähvarduse tõsidust. Kõik intervjueeritud uudistetoimetuste juhid kinnitasid, et teevad tihedat koostööd politseiga, samuti monitoorivad kommentaariume moderaatorid, kes vajadusel edastavad teateid ähvardustest politseiametnikele. Toimetajate sõnul võtab politsei sageli sel juhul ähvardajatega ühendust ning tihti järgneb ähvardajapoolne vabandamine toimetuse või ajakirjaniku ees. Ajakirjanikud kinnitasid, et politseiametnike poole pöördumisest alati abi ei ole, „aga paraku ma tean, et mu kallid kolleegid, nemad seal on saanud selliseid rünnakuid, et „tulen kirvega homme sinu akna taha“. Ja sellega on ka politseisse pöördutud, politsei leiab, et see pole piisav, et algatada menetlust. Ajakirjanikud on täiesti üksinda.“

    Ajakirjanikud kurtsid, et üksi jäetuna on neil rünnakutega väga raske hakkama saada. Üks neist rääkis, kuidas „ühel hetkel lihtsalt väsid ära kogu aeg sellest peksupoiss olemisest, ükskõik kellele. Lugejatele, allikatele, nii kui teed midagi valesti, isegi kui teed häid lugusid. Ikka sa teed midagi valesti, ikka see kellelegi ei meeldi. Ja see koormab ära, ütleme selle palganumbri sees sa saaksid teha seda tööd kuskil mujal natuke teistmoodi, aga lihtsalt kogu aeg ei saa sõimata ja sa kogu aeg ei ole peksukott, kõige madalamast madalam põhjakiht.“

    Ajakirjanikud ütlesid ekspertintervjuudes, et toimetustes oodatakse neilt võimet pidevate verbaalsete rünnakute ning alandava kohtlemisega toime tulla, neid lihtsalt eneselt „maha raputades“. Eeldatakse, et ajakirjanikule ei too see kaasa psühholoogilisi tagajärgi. Intervjueeritud ajakirjanikud ei avalda rünnakute sisu alati oma juhile, seda ka juhul, kui ajakirjanik tunneb, et tema privaatsust ja turvatunnet on tuntavalt häiritud. Selle põhjusena nimetati usu puudumist, et toimetus seda oluliseks peaks. Emotsionaalselt keerulisena peegeldati juhtumeid, kus räigeid sõimukirju saadavad ühiskondlikult lugupeetud positsioonil inimesed, kuid eriti raskena kirjeldas reporter intervjuus olukorda, kus lisaks auditooriumi pidevale kriitikale neid kritiseerib ka meediamaja juhtkond või otsene ülemus.

    Uue nähtusena on alanud rünnakud, mis on suunatud ajakirjanike lähedaste vastu. Samuti on hakanud levima ähvardamine teatavate nimekate juristidega, aga ka ajakirjandusliku eetikakoodeksi nõuetele vilistava ajakirjanikuga.

    Rünnakute ühe murettekitava tagajärjena toodi välja vältimisstrateegiaid: teadlikult jäetakse käsitlemata teatavad inimesed ja organisatsioonid, sest sellega kaasneksid vaimset tervist ruineerivad süstemaatilised isiklikud rünnakud.

    Toimetajad tõid välja, et nad tegelevad rünnakutega juhtumipõhiselt, toimetuse-ülene süsteemne lähenemine reeglina puudub. Vaid üks toimetaja mainis toimetuses juurutatud tava, et ajakirjanike säästmiseks suunatakse vaidlused ja agressiivsete allikate kõned otsejoones uudistetoimetuse juhatajale.

    Lahendused?

    Ajakirjanike pessimism vastandub intervjuudes toimetajate rõhuasetusega vaimse tervise prioriteetsusele. Loodan väga, et tõene on pigem toimetajate vaade ja ollakse valmis sisse viima ajakirjanikesõbralikke muutusi. Eespoolt kirjeldatu ning maailmas kasutatud praktika põhjal saab esitada mõned lahendusettepanekud.

    Nii rünnakutega hakkamasaamist kui ka läbipõlemisennetust peetakse toimetustes sageli eeskätt ajakirjaniku vastutuseks. Levinud on eeldus, et läbipõlemise tundemärkide või rünnaku korral ajakirjanik teab, mida teha või kelle poole pöörduda. See eeldus ei vasta alati tegelikkusele.

    Ajakirjaniku turvalisuse tagamiseks ning läbipõlemise ennetuseks tasub kasutusele võtta süsteemsemaid lahendusi – kokkulepitud ning kõigile töötajatele teadaolev valupiir ning toimimismehhanismid rünnaku või ahistamise puhul. Viimane peaks hõlmama ka toimetajate koolitust, väljatöötatud tavasid, mida rakendatakse kroonilise või eskaleeruva ahistamise korral, tööpõhiseid tugivõrgustikke ja ressursse.[25] Eriti suureks abiks oleksid sarnased tavad noortele alustavatele reporteritele, kes kogenematuse tõttu võivad olla töös ebakindlamad. Samuti on oluline tekitada organisatsioonikultuur, kus traumaatilise sündmuse kajastamise järel julgustatakse ja võimaldatakse taastumist.

    Uuringute andmetel vähendab läbipõlemise tõenäosust selle tundemärkide äratundmine, nii suudavad ajakirjanikud mõista nii enda kui ka kolleegi raskusi ning asjakohaselt reageerida. See aitab vältida sümptomite kujunemist pikaajalisteks või kroonilisteks probleemideks, mis võivad mõjutada vaimset ja füüsilist tervist. Vastav teadmine võiks olla seega nii toimetajatel kui ka ajakirjanikul.

    Uuriva ajakirjanduse võrgustikud on rõhutanud, et ajakirjaniku turvalisuse eest vastutab toimetaja. Ajakirjaniku ohutuse teemalisi otsuseid suunab toimetaja, kes tagab, et reporteriga midagi ei juhtuks, ja jälgib, et ajakirjanik ei läheks välja liiga suurele riskile, mida isegi põneva loo kajastamise nimel ei teeks ka toimetaja ise. See tähendab ka, et toimetaja peab olema teadlik eranditult kõigist ähvardustest ja ahistamisepisoodidest. Sarnaselt teiste uuriva ajakirjandusega tegelevate meediaorganisatsioonidega maksab kaaluda kohustust, et üksuse juhile või kindlaksmääratud töötajale edastataks kõik ähvardused ja ründava sisuga teated, ka need, mis ei tundu esmapilgul tõsiseltvõetavad.

    Ajakirjandusuurijad ja -koolid on andnud läbipõlemise ennetust puudutavaid soovitusi ja nõuandeid nii juhtidele kui ka ajakirjanikele. Columbia ajakirjanduskooli alla kuuluv Dart Center for Journalism & Trauma on välja töötanud traumat kajastavate ajakirjanike toetamise juhendi toimetajatele. Muuhulgas sisaldab see ka soovitusi nagu teema kirjutamisele eelnev vestlus riskide hindamiseks ning reporteriga pidev kontakti hoidmine. Keskus rõhutab ka järeltegevuste, näiteks avaliku tunnustuse olulisust.[26] Samuti on koostatud materjale keerulisi teemasid kajastavatele ajakirjanikele.[27]

    Ajakirjandusväljaannetele suunatud  soovitustena on veel välja toodud vaimse tervise esmaabi pakkumist töötajatele,  aga ka konfidentsiaalset nõustamist, kriiside kajastamise poliitika väljatöötamist ja võimalust ülesandeid vahetada.[28] Kasulik oleks see ka meediamajale endale, sest  ajakirjanike pikaajalise töövõime säilitamine tagab ka meediamaja jätkusuutlikkuse.

    Kõik need lahendused toimivad vaid siis, kui neid on näha päriselt, pidevalt ja teadlikult tegudes, mitte kui neid kasutatakse vaid siis, kui töötaja neid välja nõuda suudab. Selle eelduseks on meediamajade tahe ja valmidus panustada lahendustesse ressursse.

    Ajakirjanik ei peaks leidma end lahinguväljalt, teadmata, mida rünnakute laine korral teha ja kelle poole pöörduda või kas tegu on üldse millegagi, millega uudistoimetuse juhi jutule minna. Veel enam: see ei peaks jääma probleemiks, mis on vaid tema lahendada, sest juhtkonna prioriteetide listis on olulisem kõik muu ja aega selleks napib. Eesti meediamajad võiksid endalt küsida, milline on nende vastutus ja roll sellises olukorras.

    Autor on töötanud ajakirjanikuna aastatel 2007–2020, peamiselt ajalehtedes Äripäev, Eesti Ekspress ja Eesti Päevaleht. Artikli aluseks on autori Tartu Ülikooli muutuste juhtimise eriala magistriõppe eksami jaoks tehtud uurimistöö ekspert-intervjuud.

    [1] RSF 2021 Index: EU Struggles to Defend Values at Home. Reporters without Borders, 2021; https://rsf.org/en/rsf-2021-index-eu-struggles-defend-values-home.

    [2] https://womeninjournalism.org/reports-2/europe-heats-up-on-risk-map-for-press-violations-the-eastern-region-a-serious-concern.

    [3] Märkus: et töö eesmärk pole välja tuua kindlate meediamajade kitsaskohti, siis pole reeglina viidatud konkreetsetele toimetustele. Nii on intervjueeritud hiljaaegu töölt lahkunud, aga ka endiselt tegevad ajakirjanikud ja toimetajad jäetud konfidentsiaalseks. Kokku intervjueeriti üheksat endist ja praegust ajakirjanikku ja toimetajat.

    [4] Autori kirjavahetus. Põlva, 18.06.2021.

    [5] S. Ivask, TÜ meediauurija: Eesti ajakirjanikke ohustab läbipõlemine. Novaator, 11.10.2017.

    [6] S. Reinardy, Newspaper Journalism in Crisis: Burnout on the Rise, Eroding Young Journalists’ Career Commitment. Journalism, 2011, nr 12, lk 33–50.

    [7] G. Dworznik, Personal and Organizational Predictors of Compassion Fatigue Symptoms in Local Television Journalists. Journalism Practice, 2018, kd 12, nr 5, lk 640–656.

    [8] R. Smith, E. Newman, S. Drevo, Covering Trauma: Impact on Journalists. Dart Center for Journalism and Trauma, 01.01.2009.

    [9] Z. Dadouch, M. M. Lilly, Post-Trauma Psychopathology in Journalists: The Influence of Institutional Betrayal and World Assumptions. Journalism Practice, 2021, kd 15, nr 7, lk 955–973.

    [10] C. P. Chen, M. Javid-Yazdi, Career Counselling Strategies to Enhance the Vocational Wellness of Journalists. Australian Journal of Career Development, 2019, kd 28, nr 1, lk 31–38.

    [11] S. Reinardy, Female Journalists More Likely to Leave Newspapers. Newspaper Research Journal, 2009, kd 30, nr 3, lk 42–57.

    [12] T. Browne, M. Evangeli, N. Greenberg, Trauma-related Guilt and Posttraumatic Stress among Journalists. Journal of Traumatic Stress, 2012, kd 25, nr 2, lk 207–210.

    [13] E. S. Kubany, S. N. Haynes, F. R. Abueg jt, Development and Validation of the Trauma‐related Guilt Inventory (TRGI). Psychological Assessment, 1996, nr 8, lk 428–444.

    [14] R. A. Simpson, J. G. Boggs, An Exploratory Study of Traumatic Stress among Newspaper Journalists. Journalism & Communication Monographs, 1999, kd 1, nr 1, lk 1–26.

    [15] O. Messer, The COVID Reporters Are Not Okay. Extremely Not Okay. Study Hall, 06.05.2021.

    [16] G. Dworznik, A. Garvey, Are We Teaching Trauma? Journalism Practice, 2019, kd 13, nr 3, lk 367–382.

    [17] M. Buchanan, P. Keats, Coping with Traumatic Stress in Journalism: A Critical Ethnographic Study. International Journal of Psychology, 2011, kd 46, nr 2, lk 127–135.

    [18] J. Moss, Beyond Burned Out. Harvard Business Review, 10.02.2021.

    [19] J. Davies, ‘It’s a Silent Epidemic’: Mental Health in Newsrooms Needs More Attention. Digiday, 07.12.2020.

    [20] M. Löfgren Nilsson,  H. Örnebring, Journalism Under Threat. Journalism Practice, 2016, kd 10, nr 7, lk 880–890.

    [21] S. Waisbord, Mob Censorship: Online Harassment of US Journalists in Times of Digital Hate and Populism. Digital Journalism, 2020, kd 8, nr 8, lk 1030–1046.

    [22] G. Palgi, Eesti naisajakirjanike kogemused agressiivsete ja ahistavate kommentaaride ja allikatega. Magistritöö. Tartu Ülikool, Ühiskonnateaduste instituut, 2020.

    [23] A. E. Holton, V. Bélair-Gagnon, D. Bossio jt, Not Their Fault, but Their Problem: Organizational Responses to the Online Harassment of Journalists. Journalism Practice, 05.07.2021.

    [24] Pealtnägija. Eesti Rahvusringhääling, 27.10.2021.

    [25] A. E. Holton, V. Bélair-Gagnon,  D. Bossio jt, Not Their Fault, but Their Problem: Organizational Responses to the Online Harassment of Journalists.

    [26] Tips for Managers and Editors. Dart Center for Journalism & Trauma. 30.04.2009.

    [27]?Managing Stress & Trauma on Investigative Projects. Dart Center for Journalism & Trauma. 05.08.2015.  Managing Stress & Trauma on Investigative Projects. Dart Center for Journalism & Trauma. 05.08.2015.

    [28] M. Pieton, Media Company Policies Concerning Journalists Who Cover Traumatic Events. Elektrooniline väitekiri, 2009; https://etd.ohiolink.edu/.

     

     

     

     

  • , ,

    Vikerkaare podcast 7: Laura Mallene lähisuhtevägivallast ja läbipõlemisest

    Ajakirjanik Laura Mallene on aastaid tegelenud teemadega, mis pole meediamajades just populaarsemate hulgas. Nüüd aga tundub talle, et ajad on muutumas ja sotsiaalsetest epideemiatest, nagu lähisuhtevägivald, räägitakse aina rohkem. Vikerkaar uuris Lauralt, miks politsei ja kohtud kipuvad vägivallaohvreid uuesti traumeerima, mida kujutab endast nõusolekupõhine lähenemine seksuaalsuhetele ja mida saaksid meediajuhid teha, et vältida ajakirjanike läbipõlemist. Paljudest teistest teemadest rääkisime kah.

    [powerpress]

  • , , ,

    Vestlus Paul-Eerik Rummoga

    Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 1

    Mulle tundub, et Sinu looming alates „Saatja aadressist“ on justkui katse vastata kuulsale Theodor Adorno küsimusele: „Kuidas on võimalik pärast Auschwitzi veel luuletusi kirjutada?“. Meie oludesse tõlkides kõlaks see küsimus muidugi pigem, kuidas oleks võimalik seda teha pärast Gulagi, stalinismi vms. Tunduvad ju traditsiooniline esteetika, kõik riimid, kujundid ja rütmid pärast sellist jõhkrat ajaloolist kogemust kuidagi nunnutavad ja viimsetes järeldustes ka ebamoraalsed. Kas selline küsimus on Sul ka otseselt meeles seisnud ja kui, siis mis ajast saati?

    Minu meelest on see küsimus eelkõige praktilist laadi, millele saab vastata vaid luuletusi kirjutada püüdes. Tuleb proovi teha ja ühes sellega saabki teada, kuidas see on võimalik. Niiviisi puhtempiirilisel teel sünnib rodu tekste, mida võib nimetada luuletusteks, ja kuna nad on kirjutatud pärast seda ajaloolist kogemust, siis järelikult need näitavad, missugusel määral ja mil viisil on see võimalik. Ma ei oska sellele küsimusele teoreetiliselt vastata.

    Ei oska ka öelda, millal taoline küsimus minu jaoks teravaks muutus. Võib-olla on ta seda kogu aeg olnud. Gulag ja Auschwitz on 20. sajandi inimese kas siis isiklikku või vähemalt silmaga haaratavasse kogemusse mahtuvad mõisted. Kuid kurjus on mingi igavese ja hävitamatu printsiibina alati eksisteerinud. Ta lööb vahel välja suurte paisetena nagu nimetatud näited, ja vahel on rohkem pealispinna all, aga olemata ei ole ta kunagi. Selle elukorralduse all, mis võimaldab meil luuletusi kirjutada ja mida nimetame tsivilisatsiooniks, on metsikused küllaltki õhukese jää all varjul. Ning teatud viisil sisalduvad nad ka tsivilisatsioonis endas. Mõned iseloomud tajuvad seda teravalt ka siis, kui see parajasti väga ilmselt välja löönud ei ole, teised siis, kui see kuskil maailma nurgas välja lööb, ning kolmandad alles siis, kui tema isikliku või lähedaste inimeste elu kallale kiputakse.

    Kuigi minu kõige lähedasemas ringkonnas pole olnud otseseid terrori kogemusi, olen ma siiski tajunud, et mind ümbritsev suhteline rahu on habras. Seetõttu pole mu elus vist olnud hetke, kus ma äkki oleks sellest aru saanud ja küsinud endalt, kuidas edasi olla.

    Muide, ühes oma suhteliselt varases luuletuses olen kirjutanud sellised read:

    võib-aga-olla selleks just
    sattunud olengi ma siia
    et sinilille väsimust
    siit mitte surnult kaasa viia

    Kui lihtsustades seda kujundit avada, võiks öelda, et sinilille väsimus on sellise inimese hingeseisund, kes tajub pidevalt tsiviliseerituse puudumist tolle jääkihi all ja sellest tajust tulenev väsimus ongi see, mis vajab sõnastamist. Kuigi kogu see tsükkel, millesse too luuletus kuulub, on kirjutatud hoopis ema surma puhul. Nii et ajend pole poliitiline, aga kaose või kannatuste sissetungi kogemus on siin olemas. Mu ema sai surma liiklusõnnetuses. Olekski väga kitsendav öelda, et poliitiliselt motiveeritav terror on soovitamatute asjade ainus kehastus. Ma ei saaks ka öelda, et see kogemus (ema hukkumine) oleks olnud selleks murranguhetkeks, mille kohta Sa küsid. Pigem ehk jõudis selle läbi teadvuse pinnale mõte ja tunne, et olen seda alati teadnud. Ju see on vist teatav psühholoogiline dispositsioon.

    Kuidas aga seletada seda järsku üleminekut „Lumevalguse… lumepimeduse“ järgselt küpselt sümbolistlikult luulelt „Saatja aadressi“ antiluuleni?

    See üleminek on seletatav eelkõige kitsalt professionaalsetes terminites: varasem maneer oli ennast ära ammendanud. Ega see stiilimuutus ei käi teadlikult: õhtul heidad magama ja ütled, et homme algab uus elu ja hakkan kirjutama teistmoodi luuletusi. Motivatsiooni või seletuse võib ju pärast välja kaevata või ehk ka juurde mõelda, aga muutuse hetk on ise pigem intuitiivne.

    Muidugi mängis kaasa ka tõdemus, et teemadel nagu „poes ei ole vorsti saada“ või „Tšehhoslovakkiasse sõitsid tankid“ ei oleks saanud kirjutada mingis väga kõrges stiilis. Tagantjärele mõtlen, et põhimõtteliselt on see ehk võimalik, vähemalt tehnilises mõttes, ja tulemuseks võiks olla väga huvitav luule, kuid tollal polnud see minu taotlustega kooskõlas.

    Ja teiseks, kui mingist argipäevasest kurjusest väga ilusasti kirjutada, siis see võib viia kannatuste estetiseerimiseni. Kannatused, olgugi et neid võib kui tahes metafüüsiliselt läbi elada, tulevad ju enamasti maailma ikkagi konkreetsete lurjuste kaudu. Ja sellest kaunilt kirjutamine tähendaks lurjuste pea ümber esteetilise aura loomist. See vist ei oleks päris eetiline.

    Kas Sinu meelest võib siis hea kirjandus olla ühtlasi ka ebaeetiline?

    Ei, seda ma ei arva. Ebamoraalne hea kirjandus on vastuolu mõistetes. Kui väidetakse, et mingi teos on küll kirjanduslikult hea, kuid moraalselt laostav, siis enamasti tõlgendatakse moraali mõistet küll väga kitsalt, inimkonna kaugemaid ja sügavamaid huvisid unustades. Või siis mõistetakse kirjanduslikkust kuidagi puhtornamentaalselt.

    Sinu suurele vaikimisele eelnenud raamatu „Luulet 1960—1967“ viimase luuletuse pealkiri on „Lootus on rohkem kui lohutus“. Kas tohib seda tõlgendada üleminekuna tollelt „küpselt sümbolistlikult“ luulelt poliitilisele antiluulele? Eks on ju kunsti funktsioon olnud uuel ajal ikka poliitilises mõttes kahetine: ühelt poolt pakkuda kannatajatele lohutust kannatusi estetiseerides ja teiselt poolt kätkeda endas utoopilisi lootusi parema ilmakorra järele.

    See tõlgendus ei oleks vist väga vale. Tolle luuletuse konkreetseks taustaks on üks vaidlus iseendaga. Tsüklis „Unetud interjöörid“ olin kirjutanud maksimalistlikult lootuse vastu: „et häviks hirm, et hajuneks / suitsloiult looklev lootus“. Siin ma nägin klammerdumist lootuse külge kui elujulgusest ja vabadusest pagemist ja soovisin vabaneda nii hirmust kui selle vastaspoolest — lootusest. Kuid Sinu nimetatud luuletuses olin muutnud selles asjas meelt ja leidnud, et see, mille vastu ma esimeses luuletuses olin seisnud, polnud mitte lootus, vaid petlik uinutav lohutus. Lootuses on siiski aktiivne alge olemas, mida lohutuses ei ole.

    Sa märkisid, et tsivilisatsiooni institutsioonidel peaks olema kurjust tasandav roll. Kas need institutsioonid ise pole mitte samuti kurjuse sünnitajad?

    Kui lähedast poliitilist kogemust silmas pidada, siis on muidugi nii. Ja kui minna kaugemale, siis anarhism kui mõttevool on ka mingi vajaduse pinnal tekkinud. Anarhismi tõdemus, et igasugune institutsionaliseerumine on iseenesest kurjuse eeldus, pole ju õhust võetud. Aga kuna ma olen reaalpoliitikaga tegelev inimene ka, siis see tegevus põhineb arusaamal, et klassikalise Lääne demokraatia mallid võimaldavad hoida habrast tasakaalu vabaduse ja õigluse vahel ning vastandlike huvide vahel. Ja ilmselt see, mis selle n-ö jääkihi all on, polegi puhas kurjus, vaid kaootiline energia, mida ei tuleks maha suruda, vaid suunata kahjututesse kanalitesse.

    Sa oled kirjutanud luuletusi polemiseerimaks Brechtiga. Milline tähendus on tal olnud Sinu luule kardinaalses muutuses „Saatja aadressis“?

    Brecht on mind intrigeerinud. Sellel n-ö antiluulele üleminekul oli mulle üheks eeskujuks Hans Magnus Enzensberger, aga Enzensberger on jälle omakorda lähtunud Brechtist. Ja teiselt poolt oli Brecht üks väheseid sealpoolseid tõsisemalt võetavaid autoreid, kes oli minu noorpõlve ajal hõlpsasti kättesaadav, kuna ta oli kommunist.

    Kas see eemale ei peletanud?

    Ei, seda mitte. Ta oli igal juhul huvitav kui näide kommunistlikust või marxistlikust haritlasest kaasaegses Euroopas. Brechtiliku luule olemuseks on teatavas napis värsis teatavate argiste kujundite kaudu seisukoha avaldamine mingi asja suhtes. Puhtale luuletusele ei saa midagi vastu öelda, aga seisukohale saab alati teise seisukohaga vastu vaielda. Ja minu luuletused on kas vastuväited või kommentaarid mõnele Brechti lausele, Ma kujutlesin, et oleks tore, kui Brecht saaks mulle omakorda vastata. Nii et see ei olnud Brechti eitamine, vaid pigem midagi dialoogikatse taolist. Muidugi ma poleks vastust saanudki saada, sest Brecht oli selleks ajaks juba surnud. Brechti-aegne fašistlik Saksamaa ja minu kaasaegne Nõukogude taustsüsteem olid ju väga sarnased, kuid sellegipoolest ma tajusin ka erinevusi. Ja mulle tundusid siis ka mõned Brechti hinnangud Saksa situatsioonile mitteadekvaatsed. Ühesõnaga leidsin, et Ida-Saksa tüüpi marxism ei ole pädev vastus fašismile. Mõistsin samuti, et Brechti vastused ei sobi ka meie olukorda, kuigi olukord oli peaaegu sama.

    Ei tea, miks oli see antiluule või kasin luule levinud just peamiselt poststalinistlikus Ida-Euroopas? Meelde tulevad peale Brechti veel Miroslav Holub, Zbigniew Herbert, Tadeusz Różewicz.

    Enzensberger on ju ikka Lääne-Saksamaalt ja sellist luulet kirjutasid ka Saarikoski jt Soomes. Kui seda pidada tõesti idaeuroopalikuks nähtuseks ja jätta vaatlemata need mõned Lääne vasakpoolsed autorid, siis võiks oletada, et üheks põhjuseks on vastuseis pateetikale. Pateetika ei pruugi iseenesest ju midagi võltsi olla, aga kommunistlikes režiimides ta vohas, oli üks nende režiimide põhialuseid ja oli seejuures muidugi läbini võlts. Vastukaaluks tuli otsida sõnade elementaarseid tähendusi, leida üles sõnade ideoloogiast moonutamata sisu, sest loosungite puhul kasutatakse mõisteid ikka väga ähmases mahus.

    On räägitud, et Sa olevat kunagi öelnud, et „Palun mulle sada grammi vorsti“ on ka luuletus.

    Seda on Ain Kaalep väitnud. Ma siiski päris ei usu, et mul seesugune programm oleks olnud. Küllap see oli mõnel kohtumisel lugejatega, kui mu kohalviibimise auks loeti ette minu vanu, neid nagu sa ütlesid „küpseid, sümbolistlikke“ luuletusi, mis mind ammu olid ära tüüdanud. Ja arvatavasti ma siis tahtsin mõista anda, et see kõik on jama ja ütlesin siis pisut ebaviisakal kombel midagi taolist.

    Päriksin Sinult veel ühe lapsesuise küsimuse: miks Sa pärast „Saatja aadressi“ vaikisid?

    Mõne inimese kohta öeldakse, et ta on sündinud luuletaja ja võib-olla on selliseid eksemplare ka tõepoolest olemas. Kuid inimese määrab ära ikka mingisugune kogum raskesti defineeritavat energiat. Missuguse rakenduse see energia leiab, oleneb aga suuresti taustast, kuhu inimene sünnib, ja tervest reast juhuslikest asjaoludest. Kui see energia realiseerub luuletustes, siis võib tõesti olla, et inimene jääb elu lõpuni luuletajaks. Aga see pole ainus võimalus. Näiteks minu praegune poliitikaga tegelemine on lihtsalt uus viis sellesama energia rakendamiseks. See tuli minu jaoks kuidagi väga spontaanselt, nii et ma peaaegu ise ei märganudki (võib-olla hajameelsusest?) mingit üleminekut või murdehetke, mis näitab, et see oli minu jaoks loomulik samm.

    Vestles Märt Väljataga

  • , ,

    Kolm kirja Märt Väljatagale

    Paul-Eerik Rummo

    Ilmunud Vikerkaares 2002, nr 1

    08. mail 1985. a.
    Tallinnas

    Noor Sõber –

    – olen lõpuks ometi jõudnud niikaugele, et võtan ette üle pea kasvanud kirjavõlgade likvideerimise. Sinu puhul Su kodumaast kaugel olemist arvestades, on mu venitamine juba lausa piinlik. Oskan end vabandada ainult pideva sekeldamisega mitmes asjas korraga. Loodan, et Su postiaadress on ikka veel sama, mille sain juba hilissügisel Su vanemailt.

    Ise istun praegu Tead. Akad. raamatukogu erifondis, kus olen mõnel päeval lugenud eestiaegses perioodikas sisalduvaid asju Johann Köleri kohta. Nimelt püüan nüüd kähku sarikate alla viia samuti mitu korda edasilükatud tähtajaga filmistsenaariumi teemast, mis osaliselt toetub Jaan Krossi “Kolmandatele mägedele”, osaliselt Krossil kõrvalejäänud ajaloofaktidele ja väga suurel osal mu oma fantaseerimisele.

    Siia tulin oma töökohast teatris, kus Sinugagi oleme kohtunud. Seal austati parajasti teatris töötavaid sõjaveterane homse kuupäeva puhul. Tseremoonia kõige suuremat elevust tekitav hetk oli, kui teatri asedirektor omalt poolt ütles veteranidele: „Mina tean paremini kui keegi teine, kui raske teil oli. Soovin teile jne.“ Nali on selles, et sm. asedirektor, suure huumorimeelega mees, on ise sama sõja veteran, aga juhtumisi teiselt poolt rindejoont.

    Veel olen täna üritanud algatada Uku Masingu luuletuste väljaandmist „Eesti Raamatus“. Et U. M. surnud on, oled ehk juba teada saanud. Ta maeti Tartus Raadi kalmistule 31. aprillil. Talitus oli Peetri kirikus. Konsistoorium oli ilmselt U. M-ga enam-vähem ära leppinud, igatahes talitus oli igati aupaklik nende poolt. Lootkem nüüd ka ilmalike võimude mõningat järeleandlikkust. Suuremaid järelehüüdeid ajalehtedesse siiani siiski pole veel õnnestunud mahutada. –- See, et autor, ise elus olles, ei kõmpinud ise oma luuleraamatute käsikirjadega kirjastusse, oli seni üheks põhiliseks ettekäändeks tema luuletuste avaldamist mitte kõne allagi võtta. Nüüd, kus ta on surnud, on see põhjus ära langenud ja algatus läheb täiesti loogiliselt tema pärandiga tuttavate literaatide kätte. Vaatame, millised põhjused nüüd esile tuuakse – või ehk ei toodagi äkki väga.

    Raamatukogu suletakse täna vara. Siit jõuan veel paariks erakäiguks kesklinnast läbi minna, ehk ka kunstimuuseumi, et üle hulga aja Köleri pilte pisut uuenenud pilguga vaadata. Õhtupoolikul peaksin veel läbi kõndima Ralf Parve juurest (Kirjanike Liidu luulekomisjoni esimehe ülesannetes), et tema kui sõjaveterani abiga lahti kangutada paar noorema mehe luuletust, mida on palunud teha hr. Rudolf Rimmel, kes oma (“Nooruse”) uue peatoimetajannaga ei leia ühist keelt – viimane näeb neis fašistlikku Saksamaad paljastavates luuletustes kahtlast patsifismi ning allegoorilise tõlgendamise võimalust.
    C’est la vie.

    Kas saad seal nüüd juba mingil määral ka kirjandusega tegelda? Su ema käest sain Sinu tõlke E. Dickinsoni “Hing valib” luuletusest. Talveti ja Sinu tõlkest kahepeale kokku saaks ühe päris hea. Sinu omas tundus mulle stiililiselt pisut liiga esilekargavana sõna “klapid” (meelte klapid – oli vist nii). Muide, mis veel E. Dickinsoni puutub, on Doris Kareva teda nüüd suuremal hulgal tõlkinud, osalt omal algatusel, osalt tollesse ameerika mononäidendisse E. D.-st, mis tõenäoliselt järgm. aastal Draamateatris tegemisele läheb (Kersti Kreismanniga).

    Ootan kannatamatult Sinu tsivilistikspääsemist, näit. kasvõi sellepärast, et kirjastuses on õng sisse lastud korraliku tõlkeluulesarja käikupanekuks, ning selleks oleks tõsiselt tarvis kõik olemasolevad jõud kokku võtta. Kui Sul on mingeid töövõimalusi ka oma praeguses asupaigas, ilma et peaksid selleks liialt oma tervist või ka mainet ülemate silmis ohtu panema, palun anna sellest teada.

    Äsja ilmus lõpuks mu luuletuste raamat, kus on uuemat ja vanemat, muuhulgas ka osa tekste õndsast “Saatja aadressist”. Määriksin Sullegi ühe eksemplari kaela, sest pärast kroonupühi saan neid loodetavasti ühe hunniku osta, aga kui Sul peaks seal olema raamatute hoidmisega raskusi, siis teata, ja jätame pärastiseks.

    Tegin aprillis ka väikese autoriõhtu Kirjanike Majas, mis läks vist päris hästi. Tuttavad daamid igatahes tõid palju lilli, lähematest sugulastest rääkimata.

    Kui saad mahti kirjutada, loen hea meelega ka Su praeguste olude ja tegevuse kirjeldusi, kui need just sõjasaladused pole. Ja muidugi, kui Sa üldse tahad neile nii palju tähelepanu pöörata, et neist veel kirjutada, lisaks läbielamise kohustusele.

    Parimate tervitustega,
    Paul-Eerik

    Ka mu perekond palub Sind tervitada.

     

    17/18 nov. 1985. a
    Tallinnas

    Kallis Märt!

    Millegagi Sa mind pahandanud pole; kirjavahetuse katkemise ainuke põhjus on minu isiklik laiskus, mille mastaabid on kujuteldamatud. Sigadus muidugi. Ehmatanud oled Sa mind natuke küll, nimelt oma eelmises kirjas ühe pöördumusvariandina „austatud õpetaja“ välja pakkudes; loodan, et see oli nali, sest õpetada pole mul Sulle küll midagi. Aga loomulikult polnud see ehmatus põhjuseks kirjale vastamata jätta; põhjus on ikkagi eelnimetatus + rohkearvulistes tegemistes, mida olen endale kokku ajanud ja mille ärategemist siis lõpmatult edasi lükkan, olles nõnda pidevalt oma südametunnistusega pahuksis. Sinu eelmist kirjagi olen endaga igal pool kaasa tassinud, et sellele lõpuks ometi vastata.

    Sõjaväest on Sulle vähemalt nii palju kasu olnud, et oled õppinud narde mängima. Minul jäi see selgeks õppimata, ehkki lõunamaiseid spetse oli roodus omajagu. Kuid omavahel nad mängisidki ega kippunud asjassepühendamatuid juurde kutsuma. Veel üsna hiljuti, vist selle aasta algul, ostsin endale poest nardilaua (pole varem neid siin müügil näinud), kuid sellega mu aktiivsus ka lõppes. (Innustuse sellekski sammuks sain sellest, et mingil ühisel sõidul – omakorda jupp aega tagasi – rääkis Rein Raud idamaistest lauamängudest, muuhulgas ka nardidest, mida ta mäletatavasti pidas küll võrdlemisi magedaks, võrreldes mingi jaapani maletaolise mänguga, mille nime olen unustanud.) Veel on mul platooniline huvi hakata mängima 100-ruudulist kabet (mille harrastaja on olnud Toomas Kall), kuid sellegagi pole ma mõttest kaugemale saanud. Tegelikult vist piisab mulle täiesti elumängust ja kirjanduslikest mängudest; hea kui nendegi jaoks sellisel määral jõudu jätkub, et enda ja maailma ees liiga piinlik ei ole.

    Mul on meeles, et olen Sulle lubanud oma raamatu saata, ja kui nüüd kuhugi postimajja satun, teen selle tõesti ka teoks. Paistab, et varsti peaks välja tulema ka mu valitud luuletuste raamat, ühelt poolt ülekuhjatud, teiselt poolt muidugi omajagu nuditud küll seegi, aga noh, sellega olen ma siis lõplikult klassikuna paigas, nii hästi või kurjasti kui see nüüd lõpuks õnnestus. Kriitika silmis olengi sattunud mingisse veidrasse asendisse, hinnangud on pigem apoloogilised, kuid selles mängib õnnetul viisil kaasa ka telgitagune kontekst – mu vahepealne pikk „vaikimine“, mis vähemalt osaliselt oli sunniviisiline või sellisena tõlgendatav; niisiis võtavad sõbralikud kriitikud mind nüüd hinnata teatava hinnaalandusega, suure rõõmuga juba mu come back’i fakti kui niisuguse üle. On ka vastupidiseid hääli lugejaskonnas, kes on mu viimases raamatus sügavalt pettunud raamatu eklektilisuse ja luuletuste endi mille? – mis on ülevuse vastand? madalus? – igatahes ülevuse puudumise pärast (ü. olevat olnud mu varasema luule iseloomulikke tunnuseid). Joel Sang kirjutas sellise hinnangu ka retsensioonina üles, mida tuli mulle ümber jutustama, kuid hiljem võttis oma retsensiooni „Loomingust“ tagasi, osaliselt vist mu isehakanud advokaatide mõjul, osaliselt ei tea millepärast. Palusin tal küll lugu siiski avaldada lasta, aga ta jäi kangelaslikult kategooriliseks. Et ilmumisel olevat Karl Muru ca 30-leheküljeline käsitlus minu luulest („Loomingus“ niisamuti), niisiis lausa lühimonograafia, millest olen kah kuulnud kui peaaegu ainult head sisaldavast, ja veel ka mingeid kuuldavasti samuti põhiliselt häid retsensioone, olen mures oma reputatsiooni pärast – kipub joonistuma surnud mehe portree, kellest halba ei kõlba kõnelda. Ainus rõõm veel, et tõsiametlikes ringkondades on veelgi säilinud mõningast valvsust mu suhtes. Kuigi omaette eesmärgiks pole see mul kunagi vist olnud.

    Vahepeal (sept. lõpp, okt. I pool) tegin naisega puhkusereisi Bulgaariasse, mis oli organisatsiooniliselt mage (rühmaturism küllalt totralt planeeritud marsruudiga ja ajakavaga), kuid pakkus ometi mingit vaheldust. Ühe – viimase – päeva ja sellele eelneva õhtu veetsime vahetult enne seda 10 kuud Tallinnas viibinud estofiilsete nooremate kirjandusteadlaste perekonnas. Üks mu praegusi võlgu on vastused pereisa tehtud intervjuule, millega me koha peal valmis ei jõudnud.

    Ehk ilmub ühes sealses (nõuk. kirjandusele spetsialiseerunud) ajakirjas koos mõne luuletusega. Bulgaariast on mõnesid kummalisi muljeid, kuid neist ei hakka praegu parem kirjutama.

    Stsenaarium Köleri elu ainetel on nüüd lõpuks pärast mitut edasilükkamist valmis (vahepeal olin päris kurnatud – vastu suve, kui oli mitme asjaga korraga tegemist), kuu lõpus saab vist filmistuudio toimetusest kuulda, mida arvatakse. Endal on pisut segane tunne, distants alles väike ning õige tegemise tuur tuli ka alles lõpupoole peale, mistõttu töö on kindlasti üsna ebaühtlane. Ka on siiski raske piisavalt vabaneda kirjanduslikust algallikast. Järgmiseks peaks proovima teha ühe täielikult vaba stsenaariumi ainult oma ideedest lähtudes. Võibolla võtangi tuleval aastal ette, kuid esialgu on praegusegagi veel küllalt tegemist ette aimata, kui ta ikka põhimõtteliselt käiku läheb.

    Vaja vist lõpetada, ümbrik läheks liiga paksuks – kas Sul pole seal kordagi juttu olnud koju puhkusele pääsemisest? – Kuidas on mõjunud polaarjoonetagune kliima ja see ööde-päevade värk? Mu pere tänab tervituste eest ja palub samaga vastata. Tervisi mu endagi poolt! Loodame peatsele jällenägemisele. Ikka südamest

    Paul-Eerik

    Oma eelmises kirjas nimetad M. Luiget. Kuidas Sulle meeldisid ta luuletused „Loomingus“ nr 10?

    Torkan selle kirja Kirjanike Liidu ümbrikku, mis mul juhtumisi kodus leidub, vist ülejäägina mingist luulearutelu kutsete saatmisest. Ehk mõjub Su kaaslastele ja ülemustele lugupidamist äratavalt (ka venekeelne kiri on sel ju peal) – Minu aadress on ikka endine […]

    03. märtsil 1986. a.

    Tallinnas

    Kulla Märt!

    Nagu näed, meie afäär ei õnnestunud. Millalgi veebruari keskpaiku tuli Kirjanike Liitu heal paksul valgel paberil kroonulik-estetistlikult vormistatud vastus Su väesosa komandörilt, kes teatas, et Sinu vabastamine palutud päevadeks ei ole võimalik seoses kõrgemalseisva staabi kontrolliga. Kui see pole lihtsalt ettekääne, siis peame kahetsema, et valisime huupi vale aja – kuid kust me seda õigematki oleksime pidanud teadma. Kahju muidugi, küllap siiski pisut lootsid kah. Uut kutset sellegipoolest otsustasime mitte teha, sest see oleks juba liiga kahtlaselt silmatorkav ning liiatigi hakkab nüüd lähenema Su teenistusaja lõpp. Muide oli mul kogu lugu algatades ei tea kust tekkinud kujutlus, nagu Su aeg saaks täis alles sügisel.

    Siin käib elu endist viisi. Tähistati Tuglast, keskmise suurejoonelisusega; tegelikult see jätkub veel: täna algaval nädalal on (Tallinnas) üritusi „Pegasuses“ ja Kirjanike Majas, järgmisel nädalal Moskvas, kus ühest kirjandusõhtust pean minagi osa võtma ja osaliselt kaasa tegema (koos Juhan Viidinguga) ka selle organiseerimises, mis Moskva stiilile omaselt on võimatult segane ja ärritav. Midagi toimub veel edaspidi ka Soomes, lisaks senistele. Koos Tuglase 100. a. sünnipäevaga (s.o. samal päeval) sai 55-aastaseks M. Gorbatšov ja 45-aastaseks suur eesti kunstnik Raul Meel, keda eile korraks külastasimegi.

    Väga kena oli Ingo Normeti tehtud telelavastus Tuglase ja tema naise kirjade ja päevikute põhjal. Riiklik üritus kontserdisaalis oli kah nagu ta oli. Mitte ka kõige hullem, kuigi paratamatult kõledusse kalduv nagu niisugused asjad juba loomu poolest on.

    Jälgin jõudumööda ka parteikongressi ning selle valgustamist mujal maailmas.

    Pöörane lugu kaks päeva tagasi oli Rootsi peaministri Olaf Palme tapmine, minul assotsieerus see kuidagi Gandhi tapmisega omal ajal, nii erinevad mehed kui nad ka polnud ja kuigi Palme tapjatele ning nende seljatagustele jõududele oma motiividega pole veel jälile saadud.

    Kuid kalduvus vaenulike jõudude omavahelisele tasakaalustamisele ja vaoshoidmisele ning lootus aru pähe panemisele (?) sarnastab neid mehi. Stabiilsus aga ärritab nii paljusid. Omaette lugu on veel muidugi Rootsi ühiskonda ja teisi põhjamaid tabanud vapustus, et nende rahulikus kodus midagi sellist üldse juhtuda võis. Sellest šokist ei toibuta niipea. Vaatan telekat ja näen, milline abitus ja desorienteeritus on inimeste nägudel.

    Muide olen ka mina praegu sõjamehe seisuses, küll ainult 10-päevaste „täiendavate“ loengute vormis, mis enamasti on piirdunud ainult hommikuse kohaleminekuga, nime kirjapanemisega ja üsna kiire äralaskmisega seejärel – kuid piisavalt häiriv on seegi oma mõttetusega; olen juba liiga vana ja piisavalt palju seda mängu mänginud, et juba vist õigusega tüdinud olla. Samalaadse jahtimise ajal jaanuaris jäin oskuslikult haigeks nagu juba mitu jaanuari järjest, aga nüüd lõpuks juhtusin siiski terveks saanud olema. Praegu on kell 11, ca kaks tundi tagasi panin nime koos saatusekaaslastega Tondil kirja ning seejärel siirdusime päevapikkusele taktikaõppusele, mis minu puhul tähendas sõitu Järve jaamast linna ja maandumist teatrimajas, mis on esmaspäevaselt tühi ja rahulik. Püüan siin veidi tööd teha. Üldiselt olen halvas vormis; peaksin tegema oma Köleri-stsenaariumi uut varianti, aga ei viitsi ega õigupoolest oskagi ning olen endale pahane, et üldse end selle värgiga sidusin – harjumuspärases rahapuudusehirmus suuresti, kui tahtsin oma luuletuskogude ilmumiseelsel ajal endal käsi vabana hoida majanduslikust sõltuvusest neist luuletuskogudest juhuks, kui nõudmised nende ümbertegemiseks oleksid pidanud minema liiga vastikuks ja mul poleks jäänud üle muud kui nad tagasi võtta. Liiga hulluks aga asi seekord ei läinud, või olen ise muutunud tuimemaks. Kompromisse muidugi tegin, kuid olen need enamasti suutnud enda ees ära õigustada. Nüüd aga on kaelas see filmijama, samas kui valikkogu honorar võimaldaks mõnda aega toime tulla ilma nii suurtele tellimustele kaasaminekutagi. Niipalju siis virisemist omaenda rumaluste üle.

    Mu luuletuskogude vastuvõtt on olnud kaunis segane, selles on segunenud austav vaimustus elava klassiku kammpäki puhul koos ironiseerimisega samal põhjusel, rõõm, et niigi läks, ja pahandamine mu hilisema luule juhuslikkuse, eklektilisuse ja ülevusdimensiooni puudumise pärast. Kõige peale kokku anti veel preemiagi (Smuuli-nim. aastapreemia). Käi ringi, silmad häbi täis.

    Vägaga meeldiv, et leidsid mu luuletustes Enzensbergeri- ja Róźewiczi-samasust. Mõnes mõttes olengi neilt õppinud, muidugi keskkonna erinevusi unustamata. Ja veel mõnelt samalaadselt. Osalt aga on sellekohased impulsid ka lihtsalt õhus rippunud.

    „Pegasuse“ klubis oli paar asja, mis Sind ehk oleks huvitanud: punkarite kirjandusprogramm ja Tartu NAK-i oma, kus esinejad Sulle kõik kindlasti tuttavad. Mõlemad olid päris toredad, igatahes oli neis mõlemas seda omaalgatuslikku aktiivsust ja energiat, mida ma aastaid pole märganud noorematel inimestel. Võib-olla korraldan läheneva kirjanike kongressi eel aprillis väikse läbilõikelise kirjandusõhtu Kirj. Majas, kus astuksid üles just niisuguste nooremate jõudude esindajad, kelle olemasolust on kirjandushuvilisel üldsusel vähem aimu ja kes pole käekõrval talutatavad ega ka tagauksi kasutada püüdvad, kelletaoliste hulgast viimastel aastatel justnagu ainsana pidi lootma kirjanduslikku järelkasvu.

    Vaja lõpetada. Hakkan lugema Masingu luuletusi; mingil kujul mingi valiku neist välja anda siiski peaks saama.

    Mui on ka Sinule töö valmis vaadatud, niipea kui kodumaale jõuad. Valda Raud on mul palunud teha Fowles’i romaani „Prantsuse leitnandi naine“ värssmotode tõlked (need pärinevad põhil. inglise XIX saj. luulest), aga kuigi ta sellega väga ei kiirusta, on ette näha, et enesekillustamise ohtu vältida püüdes sokutaksin meelsasti oma käest edasi. Meil oligi Valdaga Sinust ka juttu, aga teades, et oled seal kus Sa oled, ei hakanud ta lootusi Sinule rajama. Kui aga nüüd vabaned juba kevadel, siis ehk ajad ja asjad klapivad. Samuti mingi inglise romaani värsslõikude tõlkimisega on ähvardanud mind kummitama tulle teine tõlkijanna, Vilma Jürisalu. Ehk sokutaksin temagi Sulle kaela? Nii et ihu oma keelerelva ja ole valmis selleks, et kodumaal Sind vähemalt sellisel väikesel viisil vajatakse. Ja kui juba kohal oled, hakatakse küllap vajama rohkemgi.*

    Kui viitsid, siis kirjuta, kas see vahepealne Sinu siiakutsumise aktsioon sai Sulle kuidagi ka komandöri poolt teatavaks või ei kõssatudki Sulle?

    Parimate tervitustega enda ja pere poolt
    Paul-Eerik

    *Rajatav nooresoo kirjandusline ajakiri “Vikerkaar”, mille toimetajaks on nüüd kinnitatud Rein Veidemann, tahab ms. üsna palju ruumi anda tõlgetele, nagu olen Veidemannilt kuulnud.


    SAATEKS

    Kraamisin oma paberitest välja kolm kirja, mis Paul-Eerik Rummo oli saatnud „saaja aadressil“ p/o Laplandija. Pärast TRÜ-s esimese kursuse lõpetamist 1984. aasta kevadel teenisin kaks aastat Murmanski oblastis õhutõrjevägedes. Paul-Eerik Rummoga oli mind vist 1981. aasta sügisel tutvustanud perekonnasõber Mirjam Peil, kes mainis talle mu luuletõlkekatsetusi (Keats ja Yeats). Kirjastusel Eesti Raamat oli tollal kavas 17. sajandi väliskirjanduse antoloogia ning ingliskeelse luule vahendamise koorem oli suurelt jaolt PER-i kanda. Et seda jagada, innustas ta mindki tolle perioodi tekste tõlkima ja andis mõnikord kasulikke näpunäiteid. Antoloogiast ei ole asja saanud, kuid Rummo Donne’i tõlked on ilmunud Loomingus 1975, nr 3 ja 1982, nr 10 ning valikkogudes; minu tõlked (B. Jonson, R. Herrick, J. Donne, G. Herbert) Vikerkaares 1987, nr 3.

    Mu väeteenistusaeg maist 1984 aprillini 1986 langes suure surevuse ja ärevuse perioodi Nõukogude Liidus. 09.02.1984 oli surnud NLKP peasekretär Andropov, 20.12.1984 suri kaitseminister Ustinov, 10.03.1985 suri Andropovi järglane Tšernenko (sõjaväes tähistati matuseid pidulike söömaaegadega), 11.03.1985 tuli tema asemele Gorbatšov.

    25.04.1985 suri Uku Masing. 12.02.1986 esines klubis „Pegasus“ Juhan Habichti eestvõttel „„Varblase“ kohviku loominguline aktiiv“ üritusega „Inglid ja kangelased“, kõlasid punkautorite (Merle Jääger, Solveig Ülane, Andre Lemmik, Villu Tamme, Tõnu Trubetsky jt) teosed. 19.02.1986 tutvustas Rein Veidemann Kirjanike Liidu presiidiumis vastloodud ajakirjade Vikerkaar ja Raduga töökava, samal õhtul esines „Pegasuse“ klubis Tartu NAK – luulet lugesid Ülle Kauksi, Tuulikki Raudalainen, Priidu Beier, Kalev Kesküla, Sulev Kübarsepp, Harry Liivrand, Aado Lintrop, Enn Lillemets, Jaan Malin ja Indrek Särg, proosat Piret Viires. Veebruari lõpul toimus NLKP XXVII kongress. 01.03.1986 tapeti Rootsi peaminister Olaf Palme. Märtsis tähistati Tuglase 100. sünniaastat, veebruari Loomingus ilmus Jaan Unduski “Sina, Tuglas”. Minu demobiliseerumispäeval 26.04.1986 toimus katastroof Tšernobõli tuumaelektrijaamas.

    Väeossa olid mul tellitud Looming, Keel ja Kirjandus, TMK ja Sirp ja Vasar ning minu silmis avaldusid muutused esmalt selles, et ühtäkki hakkasid parteidokumente entusiastlikult tsiteerima ka need kultuuriinimesed, kes seda varem ei harrastanud (muidugi mitte PER ise). Mäletan, et kui selle nähtuse kohta PER-lt pärisin, siis ta vastas ühes (kaotsiläinud) kirjas, et võibolla kõnelevad seekordsed liberaliseerumismärgid tõesti millestki enamast kui lihtsalt veel ühest mööduvast kampaaniast.

    Vahest kuulutas uusi tuuli ette juba see, et 1985 said üle tüki aja ilmuda PER-i luuleraamatud („Ajapinde ajab“ ja „Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957–1984“), kuigi ettevalmistused nendeks pidid arvatavasti algama juba ammu enne perestroikat. Nendes said esmakordselt kaante vahele valitud palad legendaarsest samizdat-kogust „Saatja aadress ja teised luuletused“ ning 80ndate alguse tsükkel „Suved, talved“. Arvustused ei olnud ega saanudki olla tollal päris siirad ja tundub, nagu oleks luuletaja hilisemaid värsse kiidetud rohkem mokaotsast või hinnaalandusega, sest nende laad ei mahtunud hästi sellesse meloodilise kestmisluule stoilis-sümbolistlikusse mustrisse, mida esindasid tollal parimaks peetud kogud, nagu Viidingu „Tänan ja palun“, Runneli „Kodukäija“, Luige „Rängast rõõmust“, Kaplinski „Tule tagasi helmemänd“. Samas ei kõlvanud kriitilisi kõhklusi „Saatja aadressi ja teiste luuletuste“ puhul ka otse avaldada, sest tegu oli tsensuuri kinni jäänud tekstidega ning nende kritiseerimist oleks võetud veena „nende“ veskile. Karl Muru ja Joel Sang väljendasid siiski oma suhtumist ausalt. Karl Muru: „Praegu jääb meil seda tüüpi luules palju juhuse hooleks, sisukehva kribu-krabu registreerimiseks, mida lugejalgi pole tuju poeetiliselt võtta. Paul-Eerik Rummo kogus kalduvad selle suunas „Vaade“, „Vihma maitsest“, „Näe, väike valvelambikene“, „Väike park I“, „Ärkvel“, „Märts“, „Plangusakkidel“. Värsid libisevad silme eest mööda, „aga mis siis“? Tekib luulehõrendus“ jne jne („Paul-Eerik Rummo luule“, Looming 1986, nr 1). Muru mainitud tekstidest viis on „Saatja aadressist ja teistest luuletustest“ ja mõned („Vaade“, „Vihma maitsest“, „Ärkvel“, „Plangusakkidel“) kuuluvad minu meelest PER-i parimate hulka. Joel Sang nendib oma arvustuses nende tekstide kohta väga täpselt: “Paraku jäid nad omal ajal suuremalt jaolt sahtlisse, kirjandusprotsessi nad ei lülitunud, luuleuuenduslikku rolli ei täitnud. Ja nüüd on juba hilja” („Ikka Paul-Eerikust mõeldes“, Looming 1986, nr 3 – Sanga arvustus niisiis ikka ilmus). Kui Muru jaoks on tegu lihtsalt loomu poolest puuduliku luulega, siis historistlikuma Sanga silmis on selle põhjus osalt ka kontekstis ehk kirjandusprotsessis. Tõepoolest, 70ndate lõpul ja 80ndate algul oli eesti luule muutunud alalhoidlikumaks ja provintslikumaks, kokkupuuted maailmaluule arengutega olid jäänud harvaks. Kajar Pruul on tollast õhustikku tagantjärele iseloomustanud nõnda: „Põhisuundumuselt traditsionalistlik (…), oli see kultuurikäsitus siiski ka üpris avatud ja huviline 20. sajandi moodsate arengute suhtes. Kas või juba sellepärast, et puhtkroonulik kirjanduskontseptsioon neid viimaseid harjumuspäraselt taunis. Varjatud, ent ilmekas hoiakunihe toimus aga siis, kui jutt läks nende arengute kaasategemisele kaasaegses eesti kirjanduses endas“ („Vana sajandi uued luuletajad“, saatesõna rmt-le „Varjatud ilus haigus“, 2000). Sang ütleb mainitud arvustuses veel: „Konkreetne nihilistlik vabavärss on vahepeal – ehk tänu just soome luule tõlgetele – harjumuspäraseks saanud. Praegu janunetakse aatelist luulet. Kes teab, kui kirjanduse pendel jälle vastasasendisse jõuab, võib ju “Saatja aadress” uuesti täie kõlajõu saada.“ Kuigi ma kahtlen, kui harjumuspäraseks see ornamentaalsusteta askeetlik antiluuleline vabavärss 80ndate keskpaigaks oli tegelikult saanud, usun minagi, et „Saatja aadressi“ ja „Suvede, talvede“ kui luule avastamise aeg on alles ees ning et puudused uuemas eesti luules tulenevad osalt ikka veel sellest, et PER-i tollased tekstid „kirjandusprotsessi ei lülitunud, luuleuuenduslikku rolli ei täitnud“.

    Lisaks ülaltoodud kolmele saatis PER mulle kindlasti veel paar kirja, mis pole paraku alles. Üks kõige huvitavamaid jäi arvatavasti siin publitseeritud teise ja kolmanda kirja vahelisse aega. PER pani omaenda varasemate sõjaväekogemuste põhjal ette kasutada Kirjanike Liitu kui ametlikku institutsiooni, et kaubelda mulle välja puhkus koju pääsemiseks. Niisiis saadeti väeossa Kirjanike Liidu blanketil ja esimees Vladimir Beekmani allkirjaga venekeelne kiri, mis teatas, et “Tallinnas toimub 1986. aasta 16.–22. veebruaril rahvusvaheline konverents „Kunstiline tõlge ja tõlkija internatsionaalne kohus“, mis on pühendatud NLKP XXVII kongressile, ning Märt Väljataga kui väljapaistva tõlkija ja teoreetiku osavõtt sellest ettekandega on äärmiselt vajalik” (tsiteerin omakorda kodustele saadetud kirja järgi). Kutset kaaluti väeosas tõsiselt. Et aga samal ajal tuli mul ette mingeid distsiplinaarpahandusi, siis saadeti veelgi uhkemal paberil vastus, et seoses ülevaatuse või kontrolliga ei saa siiski reamees Väljatagat puhkusele lasta. Mõistagi olid mõlemad, niihästi konverents kui ülevaatus, läbini fiktiivsed üritused.

    Lõpuks olgu kommenteeritud veel mõni, osalt autori abiga väljaselgitatud taustafakt. Mitmel pool mainitud stsenaarium Johann Kölerist Jaan Krossi “Kolmandate mägede” ainetel on jäänud filmiks tegemata. Eesti Draamateatri asedirektor oli neil aastatel Almer Tulvi. Uku Masingu valimikku “Väikese luuleraamatu” sarjas üllitada ei lubatud – ettekäändel, et sarjas tohib avaldada ainult Nõukogude Eestis varem ilmunud tekste. Kahjuks ei õnnestunud tuvastada, milliste noorautorite fašismivastaseid tekste ja missuguste tulemustega üritas PER Ralf Parve abiga Nooruse peatoimetaja Linda Järve keelu alt lahti kangutada. Teises kirjas mainitud Bulgaaria estofiilid olid Pravda ja Aleksander Panov. William Luce’i mononäidend Emily Dickinsonist „Amhersti kaunitar“ lavastati alles 1989 Noorsooteatris Iivi Lepikuga peaosas. Tõlget Dickinsoni luuletusest „The Soul Selects Her Own Society“ ei ole ma trükis avaldanud. John Fowlesi romaan „Prantsuse leitnandi tüdruk“ ilmus eesti keeles 1988, värsstõlgetest kolmandik on minult, ülejäänud Doris Karevalt.

    Minu enda kirjad Paul-Eerik Rummole on õnneks mattunud sügavale adressaadi kodusesse kultuurkihti. Et eestikeelses kirjavahetuses pole kinnistunud häid neutraalseid ja lollikindlaid pöördumisviise, siis olen ilmselt kasutanud orientaalsevõitu ja pugejalikku „austatud õpetajat“, mis võis adressaadile omal ajal parajat kimbatust või nalja valmistada. Mind lohutab mõnevõrra see, et tagantjärele tekitab Paul-Eerik Rummole ta enda sõnul samasugust kimbatust ka patroneeriv vastupöördumine „noor sõber“.

    Nende kirjade avaldamisega tahaks vanale sõbrale soovida palju õnne 60-aastaseks saamise puhul nii iseenda kui ka „nooresoo kirjanduslise“ ajakirja poolt.

    Märt Väljataga

    *Rajatav nooresoo kirjandusline ajakiri “Vikerkaar”, mille toimetajaks on nüüd kinnitatud Rein Veidemann, tahab ms. üsna palju ruumi anda tõlgetele, nagu olen Veidemannilt kuulnud.

    PS. Linda Järve saatis 30.01.2022 täienduse: „Pean vajalikuks lisada, et noorte autorite luuletustega seosnenust olen üsna põhjalikult kirjutanud oma raamatus “Nooruse lugu” (Petrone Print, 2017, lk 83–84). See pöördumine oli vajalik mitte niivõrd minu kui tollase noore peatoimetaja põikpäisuse tõttu kuivõrd Glavliti vastuseisu pärast. Tegemist oli Juhani Püttsepa ja Sulev Kübarsepa luuletustega, mis lõpuks ka ilmusid. Raamatus on toodud ka Ralf Parve toonane seisukoht ja Glavliti nõudmised.“

Vikerkaar