Vaevalt on meil kunagi varem olnud põhjust ruumi niivõrd teravalt tajuda kui viimastel kuudel. Suur hulk ruume on järsku keelatuks muutunud. Avalikust linnaruumist on järel vaid kest – uitamine tühjaks jäänud tänavatel teeb hetkega ilmselgeks, kuidas ruum ei koosne ainult ainelisest, arhitektuursest substantsist, vaid samavõrd ka sotsiaalsest elust seal sees. Veelgi intensiivsema ja paradoksaalsema transformatsiooni on läbinud kodune eluruum. Kui ühelt poolt on tavapärase elutegevuse ulatus tohutult kokku tõmbunud, piiritledes paljude füüsilise liikumisruumi nende oma kodu nelja seinaga, siis teisalt on sellesama nelja seina vahele mahtuv funktsionaalses mõttes kordades paisunud ja modifitseerunud, mahutades endasse ka kontori, kooli, kohviku ja spordiklubi. Kui varem veetsid paljud kodus vaid murdosa päevast, sellele hommikuse kiirustava kohvi või uinumiseelse sotsiaalmeedia kerimise kõrval vaevu tähelepanu pöörates, siis nüüd on meie suhe oma koduruumiga omandanud järsku uue ja märksa kaalukama tähenduse.
Ühtlasi tähendab see kõikvõimalike koduste ebavõrdsuste teravat esiletulekut. On suur vahe, kas olla karantiinis ühetoalises pugerikus või aiaga äärelinnamajas; üksi, kaaslas(t)e, pere või laiendatud perega – sunnitud viibimine piiratud pinnal toob välja nii klassierinevused kui tasakaalustamata soosuhted. Igapäevane ruum on keskkond ja väli, kus luuakse, kinnistatakse ja kõigutatakse võimusuhteid – see kehtib nii avaliku linnaruumi makroskaalal kui ka koduruumi mikroskaalal. Viisid, kuidas eluruum sotsiaalseid suhteid konstitueerib, on väga mitmekesised. Millistest reeglitest lähtudes ruumi kasutatakse, seda jaotatakse? Kelle identiteeti ruum väljendab? Kes kuhu pääseb, kes kus olla tohib? Kellel on oma ruum ja milles see seisneb? Kellel on õigus suuremale, kellel vähemale privaatsusele? Kes näeb, kui palju näeb, ja kes on vaadeldav? Osa neist aspektidest võib ruumis väljenduda tugeval ja füüsilisel kujul, olles ilmselged ka võõrale pilgule; enamasti väljendub inimsuhete selline ruumistamine aga vaevu hoomataval moel. Püüan siin anda ülevaate, kuidas on modernne eluruum vorminud ettekujutust mehe- ja naiserollist ning kuidas arhitektuuri areng ja soosuhete dünaamika on teineteist mõjutanud.
Kodu on 19. sajandi leiutis
Kuigi „kodutunde“ kui kodukeskse pere-kondliku läheduse idee pärineb 17. sajandi Hollandi kodanlastelt, on kodu kui avalikust ja töisest elust täienisti eraldatud sfäär 19. sajandi leiutis. Seni oli elamu olnud üksiti töökoda või äriajamise koht. Seal elasid lisaks tuumperekonnale veel teenijad, töötajad, kaugemad sugulased, kostile võetud tuttavad – „elamine“ võttis elamust nii ajalises kui ruumilises mõttes vaid osa. Kuid 19. sajandil liikus töötegemine järjest selgemalt elamutest välja, töö tegija hakkas veetma suuremat osa oma päevast mujal – eristusid avalik ja erasfäär, (re)produktiivsetest tegevustest jäi elamisega seotuks vaid lastekasvatamine ning kodu hakati mõtestama kui puhkamise ja lõõgastumise kohta. Esimest korda tekkis ka arusaam privaatsusest – see meile nii enesestmõistetav väärtus on elamise kontekstis õigupoolest küllalt hiline nähtus, mida sai endale lubada vaid piisavate materiaalsete vahendite korral.
Mõistagi tähendas see ka avaliku sfääri omistamist valdavalt meestele ja kodu kui erasfääri seostamist naistega. Ent ka privaatse elamu piires oli sooline jaotus väga tugevalt väljendunud. Ruumikasutus ja liikumistrajektoorid eristasid kasutajaid väga selgepiiriliselt nii soo- kui klassipõhiselt; kõige reljeefsemalt väljendus see vahest viktoriaanlikul Inglismaal, mille elamismudeleid ja neisse kätketud soolisi konventsioone on ka kõige enam uuritud. Kõige selgema vastandpaari viktoriaanlikus kõrgklassi elamus moodustasid maskuliinne söögituba ja feminiinne elutuba. Lisaks olid mehe valdusteks veel trepihall, raamatukogu, kabinet, piljardiruum ja suitsetamisruum; naise omadeks aga buduaar, muusikatuba, hommikusöögituba ja magamistuba.
Iga ruumitüüp oli väga täpselt kodeeritud vastavalt funktsioonile, sisule ja dekoorile. Nagu kinnitab tollane nõuandekirjandus, oli selline ruumijaotus kindlalt paigas juba 19. sajandi algul, püsides muutumatuna praktiliselt kogu sajandi.[1] Ilmselgelt pidid „mehe ruumid“ olema tõsised, väärikad ja tumedates toonides, „naise ruumid“ võisid aga olla kergemad, heledamad, värvikamad ja dekoratiivsemad. Neist olulisim oli elutuba (drawing room), kuhu külalised liikusid pärast õhtusööki – just see ruum pidi külalistele kõige eredamalt demonstreerima võõrustajate identiteeti ning seal toimusid ka olulisimad sotsiaalsed tehingud, näiteks abiellumisealiste tütarde tutvustamine potentsiaalsetele kosilastele. Elutuppa soovitati paigutada ohtralt peegleid, pronkskaunistusi ja külluslikult valgustust; sobivad olid prantsuse ja idamaade stiiliviited, keelatud aga kõik esemed, millel oleks kuidagi „teaduslik“ iseloom, nagu raamatud, gloobused või maakaardid. Sobivamaks peeti kunstiliste ja vähem intellektuaalsete tegevuste väljendusi, nagu tikandid, visandid ja muusikaga seotu.
Kontrastina pidi söögituba edasi andma väärikust ja perekonna positsiooni – kindlasti pidi ruum olema muljetavaldavalt suur, kaunistustena olid aga kohased perekonnareliikviad ja portreed. Ruumi proportsioone rõhutas mööbel, mis pidi olema suurejooneline ja võimalikult raske, vastupidava ja pikaealise väljanägemisega. Tammepuit oli ideaalne rohmaka maskuliinsuse väljendaja, seostudes sobivalt ka põlise inglaslikkusega. Söögitoa kujunduse ja õhtusöögirituaalide kaudu kinnitatigi nii materjalides kui ikonograafias hierarhiliste peresuhete, maa-aadli elustiili ja rahvusidentiteedi seost. Lisaks söögitoale kõnelesid perepea mehelikust identiteedist ka trepihall ja raamatukogu. Trepihalli karakter pidi samuti olema massiivne, lihtne ja tõsine, avaldamaks külalistele esimesest hetkest muljet perekonna väärikusest; intellektuaalseid püüdlusi pidi aga väljendama mehe raamatukogu, mille sisustusest leidis nii majaomaniku tegevusaladega haakuvate teadlaste ja õpetlaste portreid kui ka antiikkunsti koopiaid. Samas ei olnud naise buduaaris ette nähtud ühtegi sellist mööblieset, mis sobinuks pikemaajaliseks ühe koha peal viibimiseks ja millessegi süvenemiseks, kindlasti mitte kirjutuslauda ega raamaturiiuleid. Pigem võimaldas selle sisustus jutuajamisi, väikest käsitööd või lühikeste kirjade ja luuletuste kirjutamist.
Mõistagi eeldas ruumide peen sooline segregatsioon piisavat jõukust ja ruumid on alati seda eristatumad, mida kõrgema klassiga on tegemist. Samas hakati end järjest enam distantseerima teenijarahvast. Inglise maamõisates paigutati teenijad – samuti sooliselt jaotatuna – poolkeldrikorrusele, prantsuse suurte linnaelamute puhul aga kõigi majapidamiste teenijad koos pööningukorrusele. Nii majade kui korterite planeeringutes peeti rangelt kinni liikumistrajektooride eristamisest: teenijatel oli kindlasti oma sissekäik, kuid viktoriaanlik ideaal sisaldas suisa eraldi sissepääse ja trepikodasid härrasrahva mees- ja naisliikmetele, poissmeestele ja noortele daamidele, lisaks mitut sorti tagatreppe teenijaile.[2] Keerukaid koridorisüsteeme ja seintesse peidetud käike kasutati teenijaskonna nähtamatuks muutmiseks mõistagi laialdaselt kogu Euroopa lossides, kuid kõige äärmuslikumaks näiteks selles vallas on ilmselt Portlandi hertsogi William Cavendish-Scott-Bentincki valdused Welbeck Abbeys, kus segregeeritud koridorid ja maa-alused käigud ei hõlmanud mitte pelgalt peahoonet, vaid kogu mõisasüdame, ning käikude kogupikkus ulatus kuni 60 kilomeetrini. Tuleb küll tunnistada, et ekstsentrilist hertsogit motiveeris oma unikaalset labürinti looma vastumeelsus igasuguse inimkontakti suhtes, kuid teenijaskonna liikumisteed ei tohtinud tema omadega ristuda mitte mingi hinna eest.[3]
Täpselt samamoodi avaldasid sotsiaalsed normid mõju kõrgklassi elamute plaanilahendustele (ja vastupidi) ka Eestis. Kuigi ainelised olud olid sageli märksa kasinamad, valitsesid esinduslikkusetaotlus ja normikohased formaalsused mugavuse üle: 19. sajandi teisest poolest kuni kohati kahe maailmasõja vahelise ajani püüti isegi kolme- või neljatoalistes korterites – mis tollase kõrgklassi normide kohaselt liigitusid väikesteks – lahendada vähemalt kaks ruumi esindustubadena, sest söögi- ja elutoa eristamine oli seltskondliku etiketi kohaselt tingimata vajalik.[4] Nii Tallinna kui Tartu historitsistlikes ja juugendlikes kortermajades ja linnavillades on ruumid tugevalt hierarhiseeritud: elamu esindusliku avaliku tsooni ruumid, nagu elutuba-saal, söögituba verandaga, kabinet-raamatukogu, mõnikord koos ootetoaga, on ruumikad, rikkaliku dekooriga ja avanevad tänava poole, magamisruumid aga ootamatult kokkusurutud ja väheldased ning paigutatud hoovi poole. Elamut teenindav tsoon – köök, serveerimistuba, teenijatuba, vannituba – paikneb hoovipoolses tiivas veelgi eristatumalt ja kindlasti omaette sissepääsuga.[5]
Samamoodi oli selge arusaam, kes „valitseb“ millist ruumi ja kelle identiteeti see peab väljendama. 1915. aastal jagas ajaleht Tallinna Kaja soovitusi linnakorteri peremehe toa kujundamiseks, toetudes Soome kodukujundusideoloogile ja Turu tarbekunstikooli rektorile Edvard Eleniusele: „Peremehe tuba on peremehe, perekonna pea, töö- ja vastuvõttetoaks määratud. Seesuguseski perekonnas, kus peremehe tähtsam tegevus väljaspool kodu, kontoris, kantseleis, koolis sünnib, korraldatakse talle siiski oma eratuba. Kodu sisemine valitsus nõuab oma väikest „kantseleid“ ja peremehe tuba on just niisuguseks paigaks. (…) Tuleb silmas pidada, et tuba kabineti nõudeid silmas pidavalt oleks sisse seatud. Peremehe toas peavad sedamööda järgmised toakalud olema: kirjutuslaud, kirjutustool, raamatukapp või riiul, sohva ja sohvalaud, paar tugitooli, kas sohvalaua läheduses või mõne väiksema laua juures, ning, kui võimalik, üks või kaks kujusammast (postamenti). (…) Peremehe toas ei ole sünnis suuremal hulgal kõiksugu väikseid tarbe- ja iluasju pidada, mis teistele tubadele elava ja rõõmsa jume annavad.“[6]
Sellegipoolest ei tasu arvata, nagu olnuks soopõhine segregeerimine omane ainult luksuslikele kõrgklassi eluruumidele. Antropoloogid on näidanud, et ruumide või ruumiosade sooline jaotamine iseloomustab enamiku põlisrahvaste elamustruktuuri[7] ja erandiks polnud meie kohalik rehetaregi. Isegi kui tegemist oli ühe suure ruumiga, oli see mõtteliselt tsoneeritud: söögilauas oli kindel koht nii peremehel kui perenaisel ning peresisest hierarhiat märkis ka magamisasemete asukoht ja iseloom.[8]
Modernistlikud ruumiuuendused
20. sajandi alguskümnendite moderniseerumisprotsessid ja eriti Esimese maailmasõja järgsed ühiskondlikud muutused avaldasid tugevat mõju nii koduruumi mõtestamisele kui naise positsioonile ja ülesannetele selles, kuid paljud konventsioonid ja sõnastamata ootused elanike ruumikasutuse viisidele jäid ka samaks. Kõige enam mõjutasid naiste kodust elu neli modernsuse aspekti.[9] Järjest suurenev linnastumine ning standardiseeruv ja odavnev arhitektuuritoodang võimaldas laialdaste äärelinnade teket, mida hakati pidama lastekasvatamisele ideaalseks keskkonnaks. Samal ajal võimaldas arenev meditsiin, sealhulgas edenevad arusaamad hügieenist ja parem sünnitusabi, naistele paremaid elutingimusi, ning teisalt suurendas tarbimiskultuuri teke nii argist mugavust kui ka mitmekesisemaid eneseväljendusvõimalusi kodukujunduse läbi. Neljandaks kaasnes moderniseerumisprotsessidega usk teaduslikku, ratsionaalsesse lähenemisse elu kõigil tasanditel, mis tähendas ühtlasi nn asjatundjakultuuri sekkumist privaatsfääri – ka kodu pidi hakkama korraldama teaduslikest põhimõtetest lähtuvalt. Seni puhtalt eraelulisi otsuseid hakkasid mõjutama kodumajandusspetsialistide, ametnike, tervishoiutöötajate ja teiste professionaalide arvamused ja soovitused. Kodumajapidamine sai täiesti uue tähenduse ning naise roll selle üksuse majandajana uue, professionaalse värvingu. Ratsionaalselt korraldatud ja puhas kodu oli tsiviliseerituse märk, töötamist parema kodu nimel esitati naise kodanikupanusena.
Värvikaks näiteks on köögi transformatsioon, mille arhitektuurne ümbermõtestamine erilist tähelepanu mittevajavast, pigem teenijate kasutuses teenindusruumist uue naise „professionaalseks kontoriks“ osutub ambivalentsemaks, kui võib-olla pealtnäha paistab. Sajandi alguskümnendite radikaalne naisliikumine ja ilmasõjajärgne meestepõud, mis tingis senisest märksa suurema naiste tööhõive, viis 1920. aastateks nn uue naise esiletõusule, kes ei olnud enam suletud koduseinte vahele, vaid osales ka avalikus elus, tegi sporti, nautis meelelahutust ja kultuuri. Kuigi eeldati, et abiellumise järel jääb ta peamiselt kodu ja majapidamise eest hoolitsejaks (nt Saksamaal keelati tööpuuduse tingimustes abielus naiste töötamine), pidi ta seda tegema moodsalt ja osavalt, kõige värskemaid tehnoloogilisi lahendusi kasutades. Eeskujuks teaduslikult juhitud modernne tööstus, pidi ka kodumajapidamine lähtuma mõõdetava ajakulu ja liikumise uuringutest ning kätkema disainilahendusi, mis teeksid köögis toimetamise ratsionaalseks, efektiivseks ja hõlpsaks. 1920.–1930. aastate poliitika eesmärgiks oli hoogsat naiste emantsipatsiooni ohjata, suunates naised tagasi kodusfääri, samas võrdsustades seda ideoloogiliselt meeste tööga väljaspool kodu: naise professionaalne töökoht kodus/köögis vajab sama teaduslik-ratsionaalset lähenemist kui tootmistöö.
Kaugeltki mitte ainus, kuid kahtlemata kõige laialdasemalt rakendatud sellealane disainiarendus oli Margarete Schütte-Lihotzky projekteeritud nn Frankfurdi köök (1926), mis oli osa Ernst May juhtimisel ellu viidud Frankfurdi sotsiaalehitusprogrammist, kuid kuna tegemist oli moodullahendusega, eksporditi seda massiliselt ka näiteks Prantsusmaale või Rootsi. Tillukese, vaid 1,9 x 3,44 m pindalaga köögi lahendus lähtus hoolikalt välja arvutatud optimaalsetest mõõtmetest ning mööbli ja esemete sellisest paigutusest, mille puhul oleks tarvis teha kõige vähem liigutusi. Liikumisvabadust ja transporti romantiseerivale ajastule vastavalt olid eeskujuks laevakambüüsid ning rongide restoranvagunite köögid. Kogu ruumi ulatuses jooksis ühtne töötasapind: otse lõikamis-hakkimispinna all oli prügikast, märgade nõude aluselt tilkuv vesi juhiti aga otse kanalisatsiooni. Et väike ruum ei mõjuks umbselt, puudusid seinakapid, selle asemel olid väljatõmmatavad metallsahtlid kuivainetele ja arvukalt nagisid ning uudisena elektrilised kodumasinad. Hügieeni kindlustasid kergesti puhastatavad materjalid nagu klaas, metall, kahhel ja alumiinium. Sellises köögis toimetava „koduinseneri“ pädevuse aluseks oli vastav haridus – Schütte-Lihotzky disainis ka spetsiaalse õppeköögi, mis seati sisse Frankfurdi koolides.
Kogu efektiivsuseretoorikast hoolimata on ebaselge, kas Frankfurdi köök naiste töökoormat tegelikult vähendas – selle arhitektuuri „sümboolseks kliendiks“ oli varasema laiendatud perekonna asemel tuumikpere, kus kodutöid polnud kellegagi jagada ka juhul, kui naine käis täisajaga tööl. Väidet, et selline „teaduslik disain“ lisab kodutöödele professionaalset väärikust, on aga peetud suisa naeruväärseks, kui eeskujuks on olnud pigem liinitööline, kes teeb täpselt väljamõõdetud, korduvaid, nüristavaid liigutusi.[10] Naise vabastamise asemel võib Frankfurdi köögis samahästi näha ka naise taaskodustamis-
ideoloogia toetajat.
Teine oluline aspekt modernse eluruumi ümbermõtestamisel on olnud avatud plaanilahendus. Modernistlikud arhitektid on omistanud sellele sama võimast utoopilist potentsiaali kui linnaehituslikele ümberkorraldustele – seinte eemaldamine ja eluruumide formaalse hierarhia kaotamine peaks viima senisest märksa suuremale demokraatiale, avatusele ja paindlikkusele nii perekonnaüksuse sees kui ühiskondlikus plaanis. Juba avatud plaanilahenduse nimetus, nii nagu Le Corbusier seda propageeris – plan libre ehk vaba plaan –, viitab vabadusele, mida võib tõlgendada kõige erinevamatel tasanditel. Ometi on see olnud uuendus, millele kasutajad – vähemalt Briti näitel, kus seda on uuritud – on kõige järjekindlamalt vastu seisnud. Ruumiosi on kangekaelselt eraldatud iseehitatud vaheseinte, sirmide või mööbliesemetega, et säilitada mingid jäänukid söögi- ja elutoa eristamisest; samal põhjusel on mahutatud söömine kitsukesse kööki; elutubadesse on rajatud nurgakesi „sümboolsete“ esemetega, seatud kaminasimsile või kohvilauale mälestusesemete „altarikesi“, milles aimub kunagise salongi esindusfunktsiooni.[11] Voolava ruumi efektse vabaduselubaduse asemel on kasutaja jaoks primaarsemad küsimused kontrollist ja privaatsusest.
Avatud plaanilahenduse paradoksaalsust iseloomustab hästi üks moodsa arhitektuuri ikoone, Gerrit Rietveldi kavandatud Schröderhuis (1924) Utrechtis. Maja tellijaks ja kaasautoriks oli noor kolme lapsega lesk Truus Schröder, kel oli laialdane intellektuaalidest sõpruskond ning tollase aja kohta ebakonventsionaalsed ja uuenduslikud vaated perekonnaelule ja lastekasvatamisele. Nii oligi projekteerimise olulisimaks lähtekohaks, et elamine peaks enesesse sujuvalt integreerima nii seltskonnaelu – filmiõhtud, filosoofiaklubid ja muud Truusi korraldatud üritused – kui ka laste harimise, kes pidid kõigest sellest osa saama. Viimane aspekt oli eriti ebatavaline, kuivõrd käibivate konventsioonide kohaselt hoiti täiskasvanute ja laste (ka teismeliste) elusfäärid pigem eraldi. Kuna aga raha nappis, tuli need ambitsioonid mahutada võrdlemisi väikesele pinnale. Lahenduseks oli väike (6 x 9 m) maja, mille elukorrus on üleni transformeeritav – päevases avatud olekus on see üks suur ruum, ööseks aga asetatakse paika vaheseinad, mis jaotavad ruumi neljaks magamistoaks ja trepihalliks. Kuna maja oli ühtlasi De Stijli põhivärvidel ja geomeetrial tugineva esteetika kehastuseks, leidsid sinised, punased või kollased seinatahvlid päevasel ajal rakendust monokroomsete „maalidena“ seintel. Selle eksperimentaalse ruumi eesmärgiks oli kasvatada aktivistlikku suhtumist: inimene peab tajuma oma aktiivset ja loovat suhet ümbritsevasse ning saama ise leiutada oma ruumis olemise viise. Arhitektuur ei tohiks olla mingilgi moel rõhuv ega määratlev, vaid võimaldama vabalt ümber mõtestatud inimsuhteid, perekonda ja ühiskonda.[12]
Ometi on sedasama teisendatavat ruumilahendust võimalik tajuda ja mõtestada ka täpselt vastupidi: kuna vaheseinad toimivad vaid korraga paika pannes, saab magamistube moodustada vaid korraga – maja dikteerib väga konkreetselt kõigi elanike ühtse öö- ja päevarütmi. Isegi vanniminekuks tuli vannituba kõigepealt „ehitada“, mis on üsna vastuolus vanniskäigu kui lõõgastusega. Samamoodi ei jää ruumi päevases avatud olekus midagi järele privaatsusest (mida teismelised lapsed käisidki vajaduse korral otsimas alumise korruse töötoast või köögist). Pealtnäha maksimaalset vabadust manifesteeriv arhitektuur võis paradoksaalselt kehastada ka tavapärasest tugevamat kontrolli. [13]
Eesti elamute ruumilised ja soolised standardid
Maailmasõdadevahelistel kümnenditel tegeleti ka Eestis aktiivselt elukeskkonna ja ruumistandardite ümbermõtestamise ja edendamisega. 1930. aastatel järjest kosuva keskklassi edumeelsust pidi peegeldama ka arhitektuur, kuid funktsionalismi esteetiline uuenduslikkus ei pruukinud sugugi tähendada progressiivsust ka ruumi sotsiaalses mõõtmes. Pigem vastupidi, aineliste võimaluste paranedes peegeldavad 1930. aastate teise poole moodsad funkvillad ja kortermajad järjest enam traditsioonilise kodanliku elulaadi iha, kus ruumid on taas tugevalt hierarhiseeritud. Kuna iseendale projekteerides saab arhitekt eeldatavasti kõige vabamalt väljendada nii oma esteetilisi tõekspidamisi kui ka arusaama mõistlikest ruumisuhetest ja eluviisist, on huvitav võrrelda kolme tollase arhitekti, Herbert Johansoni, Olev Siinmaa ja Erika Nõva elamuid. Väljanägemiselt on nii Johansoni Tallinna elamu (Toompuiestee 6, 1929) kui Siinmaa Pärnu villa (Rüütli 1a, 1931–1933) efektselt valged ja nurgelised, geomeetrilise vormimängu ja lamekatustega – kahtlemata märksa moodsamad kui Nõva palju traditsioonilisema väljanägemisega Mustamäe maja (Tähetorni 6, 1937–1938), mis muutus praktilistel põhjustel (tekkis võimalus osta odavalt roogu) rookatuse tõttu projekteeritust veelgi arhailisemaks. Herbert Johansoni elamu mõjus väliselt omal ajal nii avangardsena, et ajakirjanduses ilmus selle toetuseks uut moodsat esteetikat rahvale selgitavaid artikleid. Kui vaadata ruumijaotust, osutub see aga täiesti konventsionaalseks ja kujutlusvõimetuks. Kahel pool keskset koridori paiknevad eluruumid, mille taha on paigutatud magamistoad, välisukse kõrvalt leiab kabineti ning teenijal on omaette sissepääs ja toauberik köögi soemüüri taga.
Olev Siinmaa demonstreerib juba märksa enamat kursisolekut moodsa elulaadiga, võttes teadaolevalt ainsa Eesti arhitektina otsest eeskuju ka Frankfurdi köögist: Pärnu villas on samamoodi jätkuv, aknast otsevalgust saav töötasapind, kokkuklapitav triikimislaud ja pöördpink ning nutikad sisseehitatud kapid-sahtlid. Köögi ja söögitoa vahel paikneb sisseehitatud puhvetkapp, mille kesksest avausest saab kumera klaasiga kaitstud pöördalusel toidu otse söögitoa poolele ulatada. Kuna otse puhvetkapi kõrval on tegelikult olemas ka uks, pole see lahendus mitte niivõrd teenija mugavuse ja ajasäästu huvides, kuivõrd ta vanal tuttaval kombel nähtamatuks muutmiseks: toit ilmub lauale, kuid teenija silmad-kõrvad seltskonda ei ulatu. Samas tuleb tunnustada, et majja siseneda on tal lubatud pererahvaga ühest uksest, aga selle võis tingida ka ebamugavalt kolmnurkne, ühest küljest tumma tulemüüriga krunt, mis seadis plaanilahendusele omad piirangud. Elukorruse üldine ruumijaotus on Siinmaal samuti juba edumeelsem: kuigi elutoa tõstetud põrand tähistab ruumilist hierarhiat ning elu-, söögi- ja vastuvõtutoa eristamine järgib seltskondlikke konventsioone, on nad siiski visuaalselt seotud ja ruumid ühenduvad voolavalt. Arhitekt kavandas endale kaks kabinetti: alumise korruse oma pigem kundede vastuvõtmiseks, ülemise korruse oma privaatsemaks mõttetööks ja soovi korral uinakukski – aga kus on naise segamatu olemise koht? Kuigi maja valmides ajakirjanduses kiidetakse, et magamistuba ei pea päeval olema vaid toredalt kaetud voodiga tühi tuba,[14] on naise õigus sellele ruumile siiski tingimuslik ja mitte jagamatu. Jätkuvalt kehtib Leslie Kanes Weismani klassikaline kirjeldus: „Mehel kui leivateenijal on majas oma autoriteetsed ruumid ja kohad alates istekohast söögilaua otsas kuni magamistoani, oma privaatsus (kabinet) ja lõõgastus (hobiruumid). Naisel-koduloojal oma jagamatut ruumi ei ole. Tema kuulub teenindavate ruumide juurde. Ta on köögis kokk, elutoas võõrustaja, lastetoas ema, magamistoas armuke, garaažis autojuht.“[15]
Erika Nõva elamu – projekteeritud ajal, mil tal oli nii päevatöö, erapraksis kui paariaastased kaksikud – püüdleb aga alalhoidlikust väljanägemisest hoolimata sisemiselt vähem formaalse ruumijaotuse suunas. Elukorrus on maksimaalselt avatud, üks multifunktsionaalne ruum, mis sisaldab nii elutoa kui tööruumi funktsioone ja liitub ühes otsas sujuvalt sööginišiga. Köögiosa on küll eluruumist seinaga eraldatud, kuid visuaalset sidet võimaldab ümmargune siseaken nende vahel, nii et köögis tegutseja saab ka toas mängivatel lastel silma peal hoida. Jäigalt määratlemata funktsioonidega eluruume propageeris Nõva ka oma arvukates ajakirja Taluperenaine artiklites ja avalikel loengutel, mille üheks oluliseks eesmärgiks oligi suunata naisi nõudma ja looma otstarbekamat ja võrdsemalt korraldatud kodu. Samas, hoolimata professionaalsest karjäärist arhitektina kavandas Erika Nõva oma kodumaja koos loomapidamisvõimalusega. See peegeldab üleminekumomenti nii ruumilises kui ka sotsiaalses mõttes: maja asukoht Mustamäel oli tollal alles äärelinnaline ja esimest põlve keskklassil olid vägagi maalähedased juured. Naise topeltkoorem palgatööl ja kodumajapidamises oli midagi enesestmõistetavat.
Pärast sõda, kui Nõukogude Liidu kollektivistlikust retoorikast hoolimata Hruštšovi sula ajal taas individuaalelamuehitust soosima hakati, mõjutasid ruumilahendusi ranged ruuminormid, kus kõik vajalik tuli mahutada piiratud ruutmeetritele (esialgu oli lubatud maksimaalselt 90 m2 kogupinda, hiljem mõnevõrra enam), aga samavõrd ka jätkuvalt traditsioonilised rolliootused. Nõukogude soopoliitika tähendas küll naiste emantsipatsiooni avalikus sfääris, kuid konservatiivsete ja paternalistlike hoiakute püsimist privaatsfääris,[16] mis praktilises elus tõlgendus lihtsalt „vabaduseks“ kanda kahekordset töökoormat.[17]
Elamute plaane vaadates torkab lisaks silma üks aspekt, mis 1960.–1980. aastate elamute ruumilahendusi varasematest ja hilisematest eristab: kõikvõimalike abiruumide rohkus, mis ühelt poolt oli loomulikult võimalus kavaldada üle ametlikke kasuliku pinna norme, kuid teisalt peegeldab ajastu spetsiifilist isetegemiskultuuri. Kui Lääne-Euroopas väljendasid alates 1970. aastatest lisandunud hobiruumid uut DIY-kultuuri ja koduloome käsitamist ühe eneseväljendusviisina,[18] siis nõukogude kontekstis tingis selle suuresti toiduainete, tarbekaupade ja teenuste defitsiit. Ka linnakeskkonda kavandatud majadel on sageli ruumikad kasvuhooned, keldris aga mahukad hoidlad vajalikele talvevarudele: juurviljadele, puuviljadele ja hoidistele. Mõistagi eeldas selline potipõllundus ja massiivne hoidistamine lisapanust eelkõige naiselt, kelle töötunde selles vallas võis suvisel-sügisesel hooajal koguneda teise töökoha jagu. Kuid sama traditsioonilised rolliootused kehtisid ka mehele: nii kõikvõimalike ehitus- ja parandustöödega kui isegi autoremondiga pidi enamasti ise hakkama saama. Seda peegeldavad individuaalelamute remondikanaliga garaažid ja avarad soklikorruse tööruumid. Garaaž, äärelinnaelu auru väljalaskmise ventiil, on elamise kontekstis ilmselt maskuliinseim ruumitüüp üldse, mis on ajapikku hakanud lisaks traditsioonilistele meherolliootustele seostuma (maskuliinselt) ebakonventsionaalse innovaatilisusega üleüldisemalt, toites kuvandit ühiskonna äärealadel sündivast geniaalsusest à la garaažis sündinud Apple, Amazon või Nirvana.[19]
Postsotsialistliku ajastu üks märkimisväärsemaid tendentse elamise vallas on kahtlemata olnud äärelinnastumine: 1990. aastate lõpust algas uute eramajade ehitusbuum, mis sai tõelise hoo sisse 2000. aastatel. Kuigi esialgu kohandati elamiseks palju ka endisi suvilaid, siis valdava enamuse moodustasid sel perioodil uued eramud; alates 2005. aastast hakkas siiski lisanduma ka kortermaju.[20] Eraomanduses üheperemaja kui poliitiliselt propageeritud ja majanduslikult soodustatud ideaal tekitas aga monofunktsionaalse valglinnastunud keskkonna, mis taastoodab traditsioonilisi soorolle. Lapsesõbraliku kasvukeskkonnana propageeritud äärelinnamaja vajas linnaelust märksa suuremat koduse töö panust ning viis palju tõenäolisemalt peremudelini, kus mees käib tööl ja naine on kodus. Äärelinnamaja haldamis- ja finantseerimismehhanismid (kodulaen!) ning auto omamist eeldav eluviis ühendatuna osalist töötamist välistava emapalgapoliitikaga seadsid väikeste lastega naised mitmes mõttes sõltuvuslikku positsiooni. Valglinnaline keskkond on ka väga homogeenne – kõigil naabruskonna liikmetel on tõenäoliselt sarnane varanduslik taust ja enam-vähem ühevanused lapsed. Segregeeritud on haiged, hooldust vajavad, vallalised ja teised normatiivsest kodanikust erinevate (ruumiliste) vajaduste ja eluviisiga elanikud. Nii esindab enamik äärelinnamaju ka tänapäeval konventsionaalse tuumpere ruumiprogrammi: avaliku tsoonina elutuba-köök-söögituba ja üks kabinet; privaatse tsoonina (abielu)paari magamistuba ja lastetoad. Köök on siiski enamasti liitunud eluruumiga, peegeldades foodie-kultuuri plahvatust, kust kõigest toiduga seonduvast on saanud oluline meelelahutuse osa nii kodus kui väljaspool seda; ning kuigi koristaja olemasolu on muutunud ka keskklassi normiks, leiab teenijatoa või -majakese üksnes kõige luksuslikumate villade puhul.
Kui otsida, kas tänapäeva eramumaastikul leidub ka mõni põhimõtteline uuendus, siis mulle näib, et selleks võiks olla vaid ühele inimesele mõeldud maja, olgu tegemist üksikute jõukate ärimeeste (harvemal juhul ka -naiste) villadega või järjest laiemalt leviva mikromajade trendiga. Omaette elamise faas lapsepõlvekodu ja abielludes loodud oma kodu vahel ei ole sotsiaalse normina kuigi ammune nähtus, kuid nüüdseks on üksi elav inimene esmakordselt muutunud ka nii eramute kui masstoodetud mikroelamute standardiks. Tänapäeva üksikute ajastus[21] väljenduv individualism, nomaadlik ja paindlik eluviis võivad ruumilahenduste koha pealt tähendada nii töö- ja eraelu täielikku läbipõimumist, kus töine tegevus on koloniseerinud igasuguse privaatsuse, kui ka askeetlikku eksistentsimiinimumlikku lahendust, kus elamu täidab vaid baasfunktsioone ning töine ja sotsiaalne elu peavad lahti rulluma mujal.
Maskuliinsus ja feminiinsus ei ole inimese olemuslikud, bioloogilised omadused, vaid korduvate käitumismustrite abil sisendatud ja omaks võetud sotsiaalsed rollid, mida toodetakse läbi korduvate käitumismustrite. Need sisse harjunud ja harjutatud käitumismustrid on reaktsioon meid ümbritsevatele diskursiivsetele mõjuritele. Ruum ja selle elemendid on ühed sedalaadi mõjurid, mis tingivad ja soodustavad teatud käitumisviise ja teevad keerukaks või võimatuks teisi, ning eriti vahetult toimivad need ruumilised suunajad, vormijad ja läved kodus. Küsida, milliseid soorolle ja suhtemustreid me tahaksime järgida ja milliseid vältida, tähendab ka küsida, millised peaksid olema ruumid, mis neid suhteid vastastikmõjus vormivad. Kas elu, mida meie eluruumid võimaldavad, rahuldab meid või võiks see olla midagi teistsugust?
Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusagentuuri grant IUT 32-1 („Eksperimentaalsed praktikad ja teooriad 20. ja 21. sajandi Eesti visuaal- ja ruumikultuuris“).
[1] J. Kinchin, Interiors: Nineteenth-Century Essays on the ‘Masculine’ and the ‘Feminine’ Rooms. Rmt-s: Intimus. Interior Design Theory Reader. Toim. M. Taylor, J. Preston. London, 2006, lk 168–172.
[2] D. Kuhlmann, Gender Studies in Architecture. Space, Power and Difference. London, 2013, lk 141.
[3] S. Trüby, The Corridor-Cell Complex. Rmt-s: S. Trüby jt, Corridor. Elements of Architecture. 14th International Architecture Exhibition, La Biennale di Venezia. Veneetsia, 2014, lk 39–63.
[4] O. Orro, M. Siilivask, Ruumist tapeetide ümber. Rmt-s: Vabamüürlus, arhitektuur ja ajalooline interjöör. Uurimusi kunstist, tapeetidest ja Pistohlkorside perekonnast 18. sajandist 20. sajandi alguseni. Tartu linnamuuseumi aastaraamat 20. Tartu, 2015, lk 59.
[5] Sealsamas.
[6] Peremehe tuba. Edv. Eleniuse järgi. Tallinna Kaja, 12.09.1915, lk 572–574. Tänan Oliver Orrot osutuse eest.
[7] I. Cieraad, Anthropology at Home. Rmt-s: At Home. An Anthropology of Domestic Space. Toim. I. Cieraad. Syracuse (NY), 1999, lk 2.
[8] M. Maruste, Eesti talu kui kompass minevikku ja tulevikku. Maja, 2019, nr 4, lk 41.
[9] J. Giles, The Parlour and the Suburb. Domestic Identities, Class, Femininity and Modernity. London, 2005, lk 22.
[10] S. R. Henderson, A Revolution in the Woman’s Sphere. Grete Lihotzky and the Frankfurt Kitchen. Rmt-s: Housing and Dwelling. Perspectives on Modern Domestic Architecture. Toim. B. M. Lane. London; New York, 2007, lk 248–258.
[11] Vt J. Attfield, Bringing Modernity Home. Open Plan in the British Domestic Interior. Rmt-s: At Home, lk 73–82.
[12] Vt ka: A. Friedman, Women and the Making of the Modern House. New York, 1998, lk 64–91.
[13] Schröderhuisi „vastukarva“-tõlgendust vt: C. Croft, Movement and Myth: The Schröder House and Transformable Living. Rmt-s: Intimus, lk 75–77.
[14] K. M., Praktiline elamu Pärnus. Majaomanik, 1936, nr 1.
[15] L. K. Weisman, Women’s Environmental Rights: A Manifesto. Heresies, 1981, nr 3, lk 6–8.
[16] K. Kivimaa, K. Talvoja, Nõukogude naine Eesti kunstis. The Soviet Woman in Estonian Art. Tallinn, 2010.
[17] S. Reid, Communist Comfort: Socialist Modernism and the Making of Cosy Homes in the Khrushchev Era. Rmt-s: Homes and Homecomings. Gendered Histories of Domesticity and Return. Toim. K. H. Adler, C. Hamilton. London, 2010, lk 11–44.
[18] T. Putnam, „Postmodern“ Home Life. Rmt-s: At Home, lk 144–152.
[19] Vt ka: A. Morey, V. Alkanoglu, Architectural Purgatory. The Car, the Garage, and the House. Rmt-s: The Interior Architecture Theory Reader. Toim. G. Marinic. Abing-don; New York, 2018, lk 327–333.
[20] K. Leetmaa, A. Kährik, M. Nuga, T. Tammaru, Suburbanization in the Tallinn Metropolitan Area. Rmt-s: Confronting Suburbanization. Urban Decentralization in Postsocialist Central and Eastern Europe. Toim. K. Stanilov, L. Sýkora. London, 2014, lk 192–224.
[21] The Single Age. Wunderman Thompson, juuni 2019. https://bit.ly/3eZQYhi.
