-
„Disco Elysium“ – kõige ebatõenäolisem mäng
1999. aastal ilmunud „Planescape: Torment“ kannab paljudes edetabelites videomängude ajaloo parima rollimängu tiitlit. „Planescape“ oli filosoofiline eksirännak, mis küsis: „Mis saab muuta ühe mehe loomust?“ 20 aastat hiljem esitavad Robert Kurvitz ja ZA/UM sellele küsimusele oma vastuse: „Katastroofiline alkoholimürgitus.“ Nõnda algab „Disco Elysium“. Sa oled teadvusetu ning sinu Iidne Sisalikuaju sosistab sulle eelteadvuse sügavikust käriseval…
-
„Disco Elysium“: hümn saamatusele ja lunastusele
Olen harva näinud, et mõni mäng saavutaks niivõrd kiire ja üksmeelse rahvusvahelise kogukonna heakskiidu. „Disco Elysiumi“ arvustusi lugedes võib jääda mulje, et kõneldakse juba mõnest legendaarsest klassikust: meelde tulevad mängud nagu „Baldur’s Gate“, „The Elder Scrollsi“ seeria hitid „Morrowind“ ja „Skyrim“, „Mass Effect 1 ja 2“… See kiire ja üksmeelne heakskiit peletas mind esialgu mängust…
-
Kitš kitši pääl, klišee klišee pääl, ilma erilise sihita
Mikk Pärnitsa värskeim romaan on kultuuriajakirjanduses seni pälvinud vaid mõõdukat tähelepanu. See on kooskõlas autori kaliibriga, sest olgem ausad: ehkki oma mitmesuguste väljaütlemistega on Mikk Pärnits pälvinud ohtralt tähelepanu, ei ole ta laiema avalikkuse ees oma ilukirjandusteostega just silma jäänud, hoolimata sellest, et tal on neid – nii proosa- kui luuleraamatuid – juba terve rida…
-
ZA/UM-i kroonika ehk emad ja pojad
Pärast pisut ebatraditsioonilist sisenemist eesti kirjanduse ahtale skeenele on Mudlum õieti kõndinud lausa maaliliselt konventsionaalset kirjanikuteed. Novellide ja lühijuttudega paralleelselt on ta kirjutanud arvustusi ja mitmesuguseid ülevaateid (viimaseid küllap eri toimetajate nõudmisel, kes uut kirjutamisvõimelist inimest haistes on kaarnatena küüned tema lihasse vajutanud). Vähehaaval on teda aga hakanud meelitama pikemad, tummisemad žanrid. „Ilus Elviira“ (2015)…
-
Kapten Kangro
Maarja Kangrol on hea hoog sees. Ta on kuulus, teda teatakse (kes ei tea luuletaja Kangrot, teab teda poliitilise aktiivsuse järgi, vankumatult liberaalse ilmavaate eest seisjana), tal läheb paganama hästi. Ta on pidevalt pildil, tõlgitakse palju, auhindu on saanud hulgi, arvustatud alati, üldjuhul heatahtlikult. On andnud hulga intervjuusid (kõik huvitavad, neid kirjanikke polegi nii palju,…
-
Holokaust Eesti moodi. Valdur Mikita võitlev animism
1. Mets on tume. Ta on tume sellepärast, et temas on palju elu: paljusus on tume. Tumedus on tihe, detailirohke ja rikas, aga ta pole läbitungimatu. Ta pole pilkane pimedus, kus midagi ei näe – isegi öises metsas saab midagi näha, kui mitte silmadega, siis kõrvade, nina, jalgade ja kätega. Tumedus on ökognoosis. Ökognoosis on…
-
Alain Mabanckou ja tema neegrid Kolme Krossi kvartalist
Alain Mabanckou romaanis „Katkine Klaas“ avab Trois-Centsi kvartalis uksed Tuulest Viidud Krediidi nimeline baar. Sellest läheb lahti selline mäsu, et naaberriikidestki tulid kohale turistid, et näha oma silmaga seda paika, mõeldes, „kuidas küll inimesed suudavad elada täiuslikus sümbioosis prügihunnikute, veelompide, kodulooma raibete, põlenud sõidukite, muda, lehmakookide, peatänaval haigutavate aukude ja kokkuvarisemise äärel majadega ja ……
-
Päevavarga palverännak
„Pariis“ juhatab tagasi „Piiririigi“ juurde, mis tegi Õnnepalust Õnnepalu, kuigi ilmus 1993. aastal Emil Tode nime all. Sellega teosega oli Õnnepalu saanud selleks, kelleks tal oli saada, „Piiririigiga“ võitis ta enesele kõik need lugejad, kes jäävad ta järel käima kõiki neid radu, mida autoril on käia. 25 aastat tagasi Pariisis juhtunu polnud midagi, mida oleks…
-
Hagiograafiline romaan Arvo Pärdist
Joonas Sildre graafilise romaani „Kahe heli vahel“ keskne kujund on must täpp. Kõige kontsentreeritum, kõige eneseküllasem kujund, mida võime ette kujutada. Punkt on „ise omaenese maailm, iseenese kõiksus; tal ei ole käsitlust kellestki peale iseenda“.[1] Kõige esmasem seos on raamatu lehekülgedel lendlevatel täppidel muidugi noodikirjaga. Enamasti märgivadki need erinevate helide intensiivsust, liikumist ja mõju. Nii…
-
Go, Sveta, go
Ei, Sveta Grigorjeva ei ole järgmine (:)kivisildnik. Kivisildnik on ju lihtsalt keskmisest natuke andekam grafomaan, kes saab iga oma reakese välja anda selle pärast, et tal on väheke ka ärisoont ja oma kirjastus, tema peamine tegevus on teiste sõimamine ja avaliku ruumi reostamine, aga ta sõimab kehvalt, kiretult ja rutiinselt nagu vananev veovoorimees, ta lihtsalt…