Heie Treier
Eléonore de Montesquiou Paldiski ja Sillamäe
Heie Treier
Eléonore de Montesquiou Paldiski ja Sillamäe
P. I. Filimonov
Kõige lihtsamad märgisüsteemid
Philip Gross
Üleminekuriik
1. Dokumentaalfilm, 2. Pronksiaeg, 3. Teadvuse lävel, 4. Südamekivid, 5. Rahvusvahelised suhted, 6. Põletatud maa, 7. Metsavend, 8. Kirjanike liidu baaris, 9. Postsovetlik postmodern
Vanadel halbadel aegadel
oli mul töö – ütelda kõike seda,
mida keegi teine ei öelnud. Ja nad kuulasid
nagu lapsed sosinakupli all
poolhirmul omaenda häälte ees,
mis sibasid edasi-tagasi mööda seinu.
Muidugi ma ütlesin liiga palju.
Isegi pisut oli liiga palju –
need olid vanad halvad ajad, pea meeles –
ja kui tulid vaigistajad,
lainetas mu “kuss!” läbi hulkade;
kui ma kõndisin tänavail,
pöördus rahvas, et kuulata.
Ah, vanad halvad ajad! Nüüd
võin ma teha mõttepausi ja …
Juba tegingi,
kas märkasid? Ei?
Hea küll, ma siis kordan seda.
Väike-Õismäe, Tallinn
Nõukogude kuuekümnendatel tuule tiibadesse saanud
kontsentriliste ringidega elurajooni skeem ütleb: kuubaas,
ütleb: orbitaaljaam – Ameerika ulme
pruugitud unelm. Kas mäletate kosmosevõidujooksu?
Kosmonaute kosmodroomil Kasahstani
tolmus, riigi käsul salaja raketis ära
hautatud? Nüüd me ärkame plekkidesse ja pragudesse
hiilivasse betoonvähki, mis on enam-vähem seesama
mis kuuekümnendate reliktid igal pool: Caracases,
Wandsworthis. Aga viinapuu ronib üles,
et vallutada kümnekordseid kaljusid, iga ronija
sügise rebenenud õmblus. Iga blokk kannab tulesärki.
Pumbajaam on jälle rikkis: pooled
Tallinna soojaveekraanid korisevad kuivalt. Olen kaheksanda
korruse korteris, tulin bussiga sugulase juurde vanni.
Telekas Mehhiko unistus Los Angelesest: hispaania
keele vaim liigutab huuli. Eesti subtiitrid,
napid nagu epitaaf. Peaaegu sünkroonis
dubleeritud vene tekst. Stseeni pragude vahelt lipsab läbi
üks juhuslik porque? – umbrohi sillutisel. Võõrustajast
on vedelema jäänud Womens Day: Australia’s Biggest Magazine
(teistelt sugulastelt), kust on lugeda “Aussi Man Relates
Penis Mutilation” ja “Diana – Sexpot Or Ice Queen?”,
paberiraskuseks Jaapani telekapult.
Väljas tungib peale võsa. Tühermaa.
Lehm keti otsas. Külavahetee. Ja piir, mille taha jääb
minevik. Too madal rohtukasvanud küngas
on vist pikk kääbas, aga uks
on mõlkis terasest – kindlustatud ääris,
inimesesuurune kassiluuk. Nüüd oleme kajad koridoris,
varjendi hääletus, mille üks samm võiks detoneerida,
kuid ääristatud tosinate kongidega, nagu kullaladu.
Meie kong lõgiseb lahti, raputades vastukaaluks seatud
silinderblokki, ja seal ongi pereauto,
vägev hall Žiguli nagu sõdalane lautsil
riiulite vahel, mis on täis hauapanuseid, purk purgi kõrval
sogasesse rohelisse tuubitud kurgiliha.
Laboratuuriumiisendid. Granaatpunased helgid: hävitatud
pudelite baar – viin, “Churchill’s London Gin” –
punasesõstra mahla täis, nagu igal aastal
iga talu maakeldris, kuni ajaloomasin
kukkus taevast alla ja jättis meid siia laagrisse.
Eesti, september 1994
Dennis Nurkse
Eestist lahkumine
Lepingut ei uuendata, Aeglane suvi, Rullid, Rindejoone rikkumine, Kodusõda, Deserteerumine, Infiltreerumine, Okupatsioon, Vabastamine, Laulatus sõjaga, Spioonid
Okupatsioon
Kui elukutselised olid üksteist maha tapnud
ja kutsealused laiali jooksnud,
hakkasid saabuma vabatahtlikud: tuikuvad mehed,
silmad puupiiritusest lõbusad,
kes viskasid mõnikord püssid minema
sest rihmad soonisid õlgu.
Me oleksime võinud nad tappa, mõnikord tapsimegi,
aga neid tuli järjest juurde; see oli sama asjatu
nagu vihma käes seistes käsnaga
vana lehma selga kuivatada või täita
ükskõik millise meie valitsuse ükskõik millist blanketti.
Nood uued võitlejad olid kindlad, et surevad,
itsitasid selle üle, tahtsid ainult sooritada
küllalt roimasid, et Jumal neid järgmises maailmas
jällegi ei unustaks; kärbsed jumaldasid neid;
isegi raipesööjad, kes neil kannul hiilisid,
haukusid neile käsklusi; ükskord
nad marssisid naaberkülla,
rivistasid kõik elusloomad seina äärde
ja hukkasid nad selle eest, et need olid rikkunud
väljakuulutamata keskpäevast liikumiskeeldu,
nad andsid tuld, kuni isegi näljaseim raipesööja
ei osanud jäänustega teha muud
kui vahetada need mustal turul tina vastu.
Nad tulid me külla tagasi, et paluda vabandust.
Aga selleks ajaks olime meie kõigest silmad metsas,
sosinad väljasurnud keeles: jälgisime
kõrgelt puu otsast, kuidas nad tirisid välja
me vanad brokaatkleidid, toppisid sõnnikut täis,
ja hakkasid neid kummardama; nad lõhkusid
me köögitoolid krutsifiksideks;
põlvitasid lumes ja piitsutasid end
meie kalli okastraadiga, nuuksudes
“Jumal halasta me peale”, ja kui nad jooksid juba rängalt verd,
kui nende alasti kehad võtsid päikeseloojangu värvi,
raputas seersant end aeglaselt
võttis oma eraplaskust lonksu,
tõmbas püksid üles, pahvis suitsu,
kuni enam ei värisenud ja haugatas siis:
“paremale vaat! vasakule vaat! joondu!
valvel! edasi marss!”
Vabastamine
Mu mees mõisteti mahalaskmisele
ja vaesed tulid tema eest paluma,
öeldes: “ta oli küll superintendent, aga
kaardimängus nii saamatu, et mõjus ühena meie seast,
ta laenas küll protsendiga raha,
aga ei pidanud meeles, millal viivist võtta,
ja küsis meilt nõu, kuigi meie olime suremas
nälga, sest need olid veel ajad
enne revolutsiooni, kui me kummardasime
maalitud Jumalat, justkui inimesed,
kes ei saa und”; ja uue võimu tegelased
kuulasid tüdinult ja kinkisid sellele narrile uue elu.
Kojutuleku asemel kasutas ta
vabastamist selleks, et ristata oma lemmiklita
ühega meie maahärra jahikoertest,
ja ta pidi seal häärberi juures ootama,
mis oleks tähendanud surma, kui teda oleks nähtud,
kuni lital hakkas südamepööritus pihta,
tema aga kerjas mööduvatelt sõduritelt
oma külma piibu peale tuld.
Kui ta koju jõudis, olin ma nutnud
kõva nädala. Arvasin, et ta on hauast tõusnud
või lihtsalt surmast tagasi heidetud nagu alamõõduline kala;
ütlesin: “anna mulle tagasi mu leinanädal,
kui sa suutsid tagasi lükata taeva.”
Klaasveranda 1910
Artur Ümar saatis foto Esna mõisast.
See on umbes aastast 1910.
Esiverandal on veel klaasid.
Kui Freiherr von Grünewaldt
ja tema naine Freifrau von Grünewaldt
ja nende lapsed, preili ja noorhärrad
verandal suvehommikuti pruukosti võtsid,
siis kohv ei jahtunud nii ruttu ära.
Kui pilti natuke sisse zuumida,
siis on selgesti näha see keskmine number 8
(tuhande kaheksasaja kaheksakümne kaheksast),
mis nüüdseks on frontoonilt alla kukkunud,
ja samuti Frau Grünewaldti vari,
kuigi natuke ähmaselt. Eks ta ole
ka juba nii ammu surnud. Nagu nad kõik.
Isegi veranda klaasid ei kaitsnud
selle tüütu tuuletõmbuse, ajaloo eest
ja ühel päeval lükkasid nad ilusa vana
nikerdatud päikestega ukse (XVIII saj.)
enda tagant viimast korda kinni.
Nagu me kõik ükskord lükkame.
Paremal äärel vilksatab veel üks kuju.
See ongi nende surm. Aednikupoiss,
keda preili öösiti pööningul salaja magatas.
Muidu see oli üks viks ja korralik poiss.
Ilusa näoga. Hommikuti
tõi ta verandale aiast värskeid lilli
ja see kõva kuulmisega vanapreili
natuke napakaks peetud Adele Grünewaldt,
ütles iga kord piinlikult valju häälega,
mis üle suvehommikuse muru vastu kajas:
Ganz schön!
Veebruarihommik
Ahjuuste kolin
ei ärata täna noort preili Grünewaldti
(kirdetuul ajab väljas suitsu
mõisa kõigist viiest korstnast
halli taevasse laiali),
sest ta on juba üleval.
Ta pole maganud.
Ta on terve öö kirjutanud Aednikupoisile:
Vergesst mich nicht!
Ärra unnusta mind mitte!
(eesti keelt kirjutab preili kuulmise järgi)
Не забудь про меня!
Ne m’oublie pas!
Seda oli ta katsunud
talle õpetada, aga tema oli ainult naernud,
suvel, öösel, pööningul:
see pole mingi tõsine keel!
Ja preili oli käe talle suu peale pannud.
Tema ilusa suu peale. Suve valgel ööl.
Aga nüüd on Veebruar. Jälle hommik.
Anton kütab ahjusid. Vana Anton.
Papa on linnas (Peterburis).
Uks käib. Vanapreili
läheb söögituppa ja võtab oma lehe,
nagu oleks see värske leht ja nagu ta oleks
Euroopas.
See on nädal aega vana Gazette de Lausanne.
Sama mis eile ja üleeile.
Siis kostab tema naer. Sama mis eile.
Ja üleeile.
Tema hull naer.
Sestsaadik kui poiss on ära saadetud.
Vanapreili viskab lehe kohvitassi kõrvale:
Mais ils sont fous!
Die Narre!
Tous les Grünewaldt! Fous furieux!
Сумасшедшие! Боже мой!
Lollakad!
(Ta hääldab seda kumeda l-ga, Anton muheleb
oma ahju ees, teeb kohe tõsise näo jälle pähe:
Mida preilid soovivad?)
Jaa! nad on hullud!
Vanapreili raputab ägedasti oma tanu pitse.
Need on paiguti rebenenud.
Ta on nagu ronk veebruaris, natuke sakris
ja elevil. Hullud!
Mõtlevad, et keegi saab oma noore surma
vaikselt ja ilma skandaalita
(Aednikupoisil läks nägu laiale naerule,
kui ta kõike seda raha nägi. 200 rubla!)
kuhugi minema saata.
Sest alati on majas keegi,
kes teda tagasi ootab.
Ach! Vergesst mich nicht!
Ja ärge viige mind Šveitsi sanatooriumisse!
Ja veebruaris on pööningul nii külm!
Ja pööningu uks on lukus.
Ja väljas on juba valge.
Ja ükskord ta ikkagi tuleb. Ja kõik
tuleb ükskord välja.
Või see, mis kõigest ükskord veel järele jäänud on.
Tükk vana kollast Gazette de Lausanne’i
tuleb ükskord kõikide nende tapeetide alt välja.
Ja see nali, mida Grünewaldti vanapreili
igal hommikul naeris
veebruaris 1911.
LUULE |
W. H. Auden Who s Who Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga |
Mehis Heinsaar Ajas, Paha haiguse väljaajamise laul, Vaia lihast väljatõmbamise laul |
Carolina Pihelgas Me tahtsime sind lihtsalt ära süüa, Mitu inimest mahub ühte kanuusse? *Kell kuus on pime …, *Lõunas öeldakse … |
Joanna Ellmann *alati tekib iselaadne tunne …, *veiklevatest tähtedest jookseb …, *teispool kollaseid neoone …, *karju hääl kähedaks …, *kunagi seisan minagi … |
Paavo Piik *Rumal neiu, kas sa ei tea …, *Sina oledki see õige …, *Tundsin täna su lõhna …, *Tühjuse tuhudes ja võib-olla … |
PROOSA |
Jan Kaus Kurt |
Kalev Kesküla Pajatusi |
ARTIKLID |
Katrin Kivimaa Kommentaar kapitalismile |
Jan Kaus Ilukirjandus ja elukirjandus Eesti proosast 2008 |
Boriss Tomaševski Kirjandus ja biograafia Vene keelest tõlkinud Märt Väljataga |
HÜPPED MODERNISMI POOLE II |
Tiit Hennoste 20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal 16. loeng: pagulusaastad II. Institutsioonid ja kirjanikulood |
AKEN |
Edmund Griffiths Stalini teine tulemine Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing |
INTERVJUU |
Urmas Vadi Inemise sisu: Ene Mihkelson |
VAATENURK |
Tõnu Õnnepalu Ristikivi hiiobiraamat Karl Ristikivi, “Päevaraamat” |
Alari Allik Liigutamise lühikursus Kalju Kruusa, “Pilvedgi mind liigutavadgi” |
Lauri Kitsnik Koha kutse Lauri Sommer, “K. L. & N. 2004–2007” |
Maarja Kangro Mulle turgatab pähe, et mina olengi Ameerika “Ameerika luule antoloogia” |
Alari Allik
Liigutamise lühikursus
Kalju Kruusa, “Pilvedgi mind liigutavadgi”
Tõnu Õnnepalu
Ristikivi hiiobiraamat
Karl Ristikivi, “Päevaraamat”
“Päevaraamat” on kõige igavam ja kõige huvitavam raamat, mille Karl Ristikivi on kirjutanud. Igavam – sest raamatuna mõõdutundetult paks ja painavuseni monotoonne. Huvitavam – sest sealt saab midagi teada. Asju, mida autor vist polegi tahtnud jutustada. Sest need on alati kõige huvitavamad. Tahtmatu osa raamatutest.
Sest kõige igavam ja kahtlemata ka kõige aegunum Ristikivi romaaniloomingus on just liiga suur ettekavatsetus, autori lakkamatu püüe kirjutada head, korralikku romaani. Romaanikirjanikuna tundub Ristikivi pahatihti tibake liiga arg ja ettevaatlik. Päevikust tuleb muuseas välja, et tema elu lakkamatu saatja oligi hirm. Lausa foobia. Sest hirmu võib ta tunda ükskõik mille ees. Olgu selleks “gaasipolletite” koguja, kes ähvardab korterisse tungida, eelseisev puhkusereis või ka hoopis kojujõudmine (sest mine tea, mis seal ees ootab).
See lakkamatu kartmine muutuks lausa naeruväärseks, nagu mõned muudki “Päevaraamatu” maaniad, kui see poleks nii siiras ja nii abitu.
Samas pole siirus sugugi selle päeviku peamine voorus. Ristikivi varjab kaugelt rohkem, kui ta kirjutab. Muide, kuidas sedavõrd kartlik, foobiline inimene saakski teisiti toimida? Usaldada oma päevikut ja selle tulevast hüpoteetilist lugejat? Ta ei usalda mitte üks põrm, aga tahtmatult räägib siiski üht-teist välja.
Päevaraamatu pidamine on Ristikivil ilmselgelt väga kavatsuslik, “kontrollitud” projekt. Nii nagu ta võtab seda pidada kümme aastat, nii ta peabki. Need aastad on 1958–1968 ja kirjanik ise saab selle aja jooksul neljakümne viiesest viiekümne kuueseks. Ta katsub sinna “märkida” (nii ta oma sissekandmist nimetab) enam-vähem iga päeva ja see õnnestub tal enam-vähem ka läbi viia. Sissekanded on üsna ühepikkused, tundub, et enamasti üks lehekülg käekirjas. (Tõenäoliselt) hiljem on Ristikivi enamiku päevikust ka masinal ümber löönud. “Kontroll”, ühesõnaga, on täielik.
Ka stiili üle. Muide, mulle tundub, et kes ka päevikut pidama hakkaks – sugugi mitte ainult kirjaniku puhul pole see nii –, ikka valib ta selleks poolteadlikult-poolteadvustamatult mingi stiili ja laadi. Registri. Helistiku. Ja edaspidi hakkavad juba need kirjutajat juhtima ja tsenseerima. Ühte päevikusse saab kirjutada teatud asju teatud viisil ja teisi asju teisel viisil jälle ei saa. Selline on kord kirjutamise sisemine mehaanika. Ta on alati küllaltki autonoomne, kirjutaja tahtest vaid osaliselt olenev protsess. Iga kirjatöö tahab olla kirjutatud kord juba valitud laadis, registris, meeleolus.
Ristikivi päevaraamatu helistik on kurtev. See on üks lõputu litaania. Kui tal pole süda paha, kõht haige või konnasilm, siis on see hirm mõne järjekordse “inspektsiooni” või “nuhkimise” ees, olgu tööl või kodus, ja kui parajasti pole tüütuid telefonikõnesid (eriti kirjastaja Jäneselt, kes kogu aeg midagi tahab), siis saab kurta selle üle, et keegi ei helista.
“Ja kõigi õnnetuste lisaks tuli Jäneselt kutse ta sünnipäevale” (lk 773) – see lause võtab päeviku üldise tooni hästi kokku. Üks konstante on seal muuseas lakkamatu “hiiobisõnumi” ootamine. Ja peamiseks rahulolu allikaks kas või puhkusereisi lõppedes on, et ei juhtunud ühtegi äpardust.
Peale selle, et päeviku jaoks valitakse üks kindel toon ja stiil, võtab päeviku kirjutaja endale ka ühe kindla rolli. Naiivne on arvata, et päevikust saame näha kirjutaja tõelist palet või seda, mis ta tegelikult on. Teatud mõttes ju saamegi, sest igasugune pikem kirjutamine on ikka reetlik. Kuid mitte nii otseselt. Päevikulehekülgedel pihtija on teatud rollis ega saa sealt niisama lihtsalt välja. Kirjutamine on mask, isegi kui kirjutaja seda sugugi ei taha. Aga enamasti ikka natuke tahab ka.
Rollid omakorda on kirjanduse, traditsiooni poolt ette antud. Nagu kreeka teatri maskid. Neid ei ole lõputu hulk, kui mitte just väga peenelt eritlema hakata. Ristikivi on võtnud endale Hiiobi rolli. Hiiob on ka piiblitegelane, kes kõige sagedamini “Päevaraamatus” ette tuleb (kuigi vaid juba mainitud sõnas “hiiobisõnum”) – peale Jumala, kelle poole päevikupidaja ühtelugu pöördub (muide nagu Piibli Hiiobki), paludes teda, et ta hoiaks teda ja ta sõpru hullemast ja tänades teda väga hiioblikult enamasti selle eest, pole läinud hullemini, kui läinud on. Sest hullusti läheb ju kogu aeg.
Aga miks ikkagi üldse kõike seda kirja panna? Kõiki neid kõhuvalusid, südame pahaksminekuid, enamasti rumalaid hirme ja naeruväärseid hädaldusi?
Aga miks kõneleb Hiiob, kui ta ütleb:
Olge vait mu ees ja laske mind rääkida,
tulgu siis mu peale mis tahes!
Ma võtan oma ihu hammaste vahele
ja panen oma hinge pihku!
Vaata, ta tapab mind! Ma ei looda enam!
Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed!
(Hi 13:13–15).
Nii nagu Piibli Hiiob näitab Jumalale oma paiseid ja kärnasid, nii loetleb Ristikivigi oma päevikus monotoonselt oma unetusi, kõhuvalusid, iiveldusi ja hirme. Peale selle, teadagi: Ristikivi on (õige)usklik mees ja armastab poisse. Mõnega neist on tal ka mingi suhe. Milline just, ta ei täpsusta. Aga päevikus nad figureerivad. Üks Björn, päevikukirjutamise ajal kolmekümne ringis, sõber pigem minevikust, kes helistab umbes nii iga mõne kuu tagant ja veedab siis õhtu viiekümne tuuri kirjaniku pool, kus nad lahendavad mälumängu ülesandeid. Ja siis need 60. aastal Kreekas kohatud poisid, kellest mõni osutub rohkem väljapressijaks ja petiseks (Nick), üks aga (Spyro või Spyros) saab püsivaks suhteks, kui nii võib öelda: rohkem on see kirjasõprus, kuid kord aasta või paari tagant käib Ristikivi ka Kreekas temaga kohtumas. Üheks viimaseks suureks hiiobisõnumiks, mis kirjanikul alla neelata tuleb, on Spyro kihlumine, ja enam-vähem sellega päevik ka lõpeb. Nõnda on selles olemas, kuigi väga diskreetsel kujul, üks läbiv narratiiv, nii-öelda armastuse lugu oma traagilise käänaku ja epiloogiga. Epiloog on küll lisatud toimetaja poolt: nimeregistrisse, kust selle Spyro nime leiab kergesti üles vaid tänu sellele, et ta on üks kõige pikema leheküljeloendiga nimesid – sest registrisse on ta häbelikult pandud hoopis oma perekonnanime Arvanitis all, mida tekstis vist kordagi ei esine. Ja epiloog seisneb toimetaja-biograafi poolt lisatud kahes sulgudesse asetatud sõnas: “(sõber Kreekas ja pärija)”.1
Nii on lood sellesse tohutusse tekstimassiivi peidetud väikese isikliku looga, mis massiivi ometi mõnevõrra seeditavamaks muudab. Niisugune on kord ehtsate lugude omadus.
Peamiselt on Ristikivi tahtnud siiski kirjutada kirjanikupäevikut. Pisut veel arvukamate leheküljeviidetega kui noore ja peaaegu anonüümseks jääva Spyro nimi figureerivad nimeregistris Ristikivi saatusekaaslaste-sõprade, pagulaskirjanike nimed: Mägi, Lepik, Kangro.
Ja küllalt suure osa ülestähendustest hõlmavad märkmed parajasti käsil olevate ajalooliste romaanide tööprotsessist. See kõlab isegi intrigeerivalt ja ilmselt on Ristikivi just neid märkmeid nii kohusetundlikult teinud oma loomingu tulevasi uurijaid ja puurijad silmas pidades – kuid tulemuseks on minu arust kõige mõttetum ballast. Enamasti pole ju nende ülestähendustega mitte midagi peale hakata, isegi kõige suuremal Ristikivi-fännil. Kuid eks ole tihti nii, et mida päevikupidaja ise peab oluliseks, huvitavaks ja eriti “järelpõlvedele” ülesmärkimist väärivaks, on tegelikult kõige ebaolulisem ja ebahuvitavam. Sest järelpõlved valivad ise. Nii tihti tõuseb tähtsaks see, mida autor peab tähtsusetuks. Või millele ta õieti ei mõtlegi, millest ta õieti ei kirjutagi.
Nõnda pole ka Ristikivi “Päevaraamatu” tõeliseks aineks ja tänase huvitavuse allikaks ei tema kirjanikutöö kaunis sisutühi kroonika, mida ta ise ilmselt oluliseks peab, ei ka tema kreeka armastus(ed), millest ta südamevärinal pihib ja vaikib, ei ka lõpuks niivõrd see isiklik psühholoogia, kõik need hirmud ja ängistused, psühhosomaatilised hädad (kuigi need on tõesti markantsed: elu ajab teda sõna otseses mõttes oksele, ühtelugu ja tihti mitu korda päevas!). Või õigemini on ka kõik see, jah, mõnel määral, aga ikkagi ainult ühes kontekstis: see on pagulus.
See on ikkagi pagulase päevik. Ja selle Solna Hiiobi elukärnade ja -haavade all on alati just see – pagulus. Kohanematus, võõras-olek ja “välja suletuse” tunne (Haigekassas, kus ta oma südant pahaks ajavat leivatööd teeb, ei taheta – tema arvates vähemalt – teda kuidagi kõrgemale palgaastmele edutada) ja paratamatu kuulumine – sealjuures notaablina – sellesse paratamatult väljasurevasse pagulasseltskonda ja -kultuuri. Samad näod, samad kõned, sama ahistus. Perspektiivitus – ainus helge väljavaade kirjanikuna oleks saada tõlgitud suurtesse keeltesse või kas või soome keelde, millest Ristikivi ka lakkamatult unistab, kuid mis ei realiseeru.
Pagulus on ikkagi tupik ja seda tunnet annab muide Ristikiviga üllatavalt sarnasel moel edasi teinegi väliseesti päevikupidaja, Voldemar Kures (üllatavalt, sest temperamendi ja hoiakute poolest on Ristikivi ja Kures muidu kaunis vastandlikud tüübid).
Sealjuures tupik ilma tagasipööramise võimaluseta. Sest kuigi pagulasseltskond on tüütu ja vastik, on vägisi koju saadetavad Kodumaa ja Sirp ja Vasar ometi veel vastikumad. Seda enam, et natuke nad huvitavad ka. Aga neist ei taha, mitte mingil tingimusel ei taha huvituda. Sest äkki seal polegi nii kohutav… Äkki…
Kõige valusam pagulase jaoks on võib-olla see, et tol ikestatud kodumaalgi läheb elu oma rada edasi ja et… isegi tema loomingu vastu tuntakse seal huvi. Ristikivi, kes ometi igatseb palavalt saada avaldatud Soomes, ei paista sugugi rõõmustavat “Imede saare” ilmumise üle “Loomingu Raamatukogus”. Ja tõesti, mida see talle kui pagulaskirjanikule annabki? Õieti mitte midagi. Sama vähe paistavad teda huvitavat ka entusiastlikud lähenemiskatsed kodumaalt, isegi kui need tulevad noortelt kirjanikelt nagu Kaplinski. Jällegi – mis nendega peale hakata.
Me oleme Eestis harjunud nägema seda suhet ikka rohkem siitpoolt küljest. Pagulastega kontakte pidada oli huvitav, sai heal juhul käia välismaal, tuua huvitavaid raamatuid, kui mitte veelgi huvitavamaid asju…
Aga sealtpoolt. Tundub, et see oli üks lõpmata piinarikas lugu. Omamoodi oldi ju väga huvitatud – aga samas, eks osatanud iga kiri kodumaalt, iga külaskäik pigem seda vana haava, mida polnud ettenähtavas tulevikus mingit lootust ravida. Kodumaad, kuhu oleks tagasi tahtnud, polnud enam kusagil. Aga need, kes sealt tulid, ju ei teadnud seda. Nende jaoks oli see alles. Nad ei saanud tegelikult millestki aru.
Päris huvitavalt ja kaunis groteskselt on seda kodu- ja väliseesti vahelist amour impossible’it kujutanud Alma Teder oma muidu mitte just teab mis tugevas romaanis “Külaline kodumaalt”. Aga mis seal tugev on, on see vimm, lõpuks vastikus, jälestus – külalise vastu kodumaalt. Ja kergendus, kui ta on läinud. Eks ta ole. Seda on Ristikivil ka tunda. Need külalised ei muutnud ju nende elus, pagulasseltskonna suletuses ja perspektiivituses mitte midagi. Ainult osatasid seda.
Paguluse ja Kodu-Eesti vaheline mäng oli omamoodi ümberpööratud rollidega, vahetatud maskidega mäng. Ühelt poolt vabadus, edukus, jõukus, ilusad asjad (ja selle all äng, hirm, tupik), teiselt poolt vaesus, ahistus, tagakiusatus – ja tegelikult päris kenakene elu ilma neile asjadele kuigi palju mõtlemata, ikkagi kodus, omal maal ja oma rahva keskel. Ühed varjamas oma iiveldust heaolu taha, teised teesklemas iiveldust, et varjata päris rahuldavat heaolu.
Nõnda pole Ristikivi päevaraamat kokkuvõttes huvitav mitte niivõrd isikliku või kirjandusloolise kui sotsiaalse, ajastulise dokumendina. Kõige jõulisemalt tõuseb sealt esile tunnistus viie- ja kuuekümnendate maailmast, selle ahistustest ja hirmudest. Mõnes mõttes oleks üsna samamoodi päeviku võinud kirjutada ka keegi kontoriametnikust tunnustamata kirjanik samal ajal Nõukogude Eestis. Nuhkimised, inspektsioonid, riigi rõhuv üleolek, kõige totter reglementeeritus… Jah, kuuekümnendate Eestis võis elu, mida Ristikivi elas, tunduda mõneski mõttes kauni muinasjutuna: mõelda vaid, kaks korda aastas välismaale, kord Kreeka, kord Hispaania, kord Itaalia! Kui aga lugeda Ristikivi reisimärkmeid, siis on seal päris palju sellist, mida me pidasime omal ajal puhtnõukogulikuks: kõik see peaaegu sunduslik grupis ja giidiga reisimine, jagades hotellituba võhivõõra inimesega…
Mõnes mõttes tundub elu Nõukogude Eestis oma rahatuses ja võimalustevaesuses isegi vabamana kui see, mida kirjeldab Ristikivi pooltahtmatult oma “Päevaraamatus”. Jah, kuigi sellele päevikule pandi pärandi haldajate poolt avaldamiskeeld ilmselt eluloolis-isiklikel põhjustel (mis nüüd tunduvad kaunis tühised – kõik, mis sealt selles mõttes “välja tuleb”, on ju lausa liigutavalt süütu!), ootas ta oma ilmumisjärge võib-olla hoopis salajasemal eesmärgil – et tuua meile hiiobisõnum vaba maailma viletsusest ja viletsa maailma vabadusest just nüüd, kui me ise oleme see vaba maailm. Koos kõige selle uskumatu viletsusega.
1 Väljaandmiskriitilise vahemärkusena olgu lisatud (ehk loeb seda mõni samalaadset publikatsiooni kavandav kirjandusloolane), et nii paksu ja kalli Ristikivi-raamatu ostja ootaks nende kaante vahelt õigusega natuke mahukamat järelsõna ja ka ülevaatlikku Ristikivi biograafiat. Miks ta peaks seda kusagilt mujalt kokku otsima – ja ettenähtavas tulevikus ei ole ju ometi oodata ühtegi teist nii mahukat Ristikivi-väljaannet?!
Urmas Vadi
Inemise sisu: Ene Mihkelson
Edmund Griffiths
Stalini teine tulemine
Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing