Tõnis Saadoja
“Kodulinn Tallinn”
Tõnis Saadoja
“Kodulinn Tallinn”
Rein Raud
Magus kaarik
Jan Kaus
Pauk
Maarja Kangro
Impotent ja surm
Mururoa
mururoale tagasi ei saa
sunniti minema minema
loovutime oma aareteta saare
ja pidime tulema tulema
mururoale ei saa tagasi
ta rannikki ei roostu
oi mururoa me vana
armastusena ei roostu
ei saa tagasi mururoale
ei saa kunagi tagasi rahu
kuna kaua aega tagasi
vaikse ookeani keskele
maha jäi me korallirahu
*
hiina keelt
kribin
ja trans-
kribin
tintenpenni-
krabin
seinatagant
krybin
öörongi-
vurin
tuleb maja-
värin
Taevas
täna mulle tundus et käisin taevas
hommikul voodis teki all pikali olles
tundusin veel kogu kehaga maa peal olevat
aga tänavale astudes
taipasin järsku taevas olevat
ega suutnud kujutleda kus mujal ma veel üldse olla saaksingi
tundsin ennast taevas nii paratamatult
taevas algas umbes 1 mm kyrguselt
ei juba 1/2 mm kyrguselt
kui mitte koguni 1/3 mm lausa 1/4 mm
ei suisa 1/8 mm kyrguselt
numbrid vurisesid mu peas kohutava kiirusega
numbrid vohasid
olin peaaegu kogu kehaga taevasse jyudnud
tundsin peapööritust
ainult jalatallad tundsid
rohujuure tasandil kokkupuudet maaga
kummardasin ja sidusin kingapaelad tugevamini kinni
sellal tippis must mööda üks naine
oma tikkkontsadel oli ta üleni taevas
pea aegu pilvedes liueldes
jäin taevalikule naisele järele vaatama
vaadates ta taevalikku puusahööritust
tundsin peapööritust
kahtlustasin et maa peale enam tagasi ei saa
Ei osanud olla
midagi pidin ma tegema, niisama
seda asja jätta ei saanud.
olukord oli nii neetult tragikoomiline, et ma ei teadnud, kas
nutta vyi naerda.
seisin nagu kits kahe heinakuhja vahel,
see üks on nutmine ja teine naermine,
katsusin vaagida poolt- ja vastuargumente.
ma olin üksi.
seega ei saanud ka vargsi teiste pealt piiluda,
kuidas nad teevad, kas nutavad
vyi naeravad. nagu koolis, näiteks rühma-
vyimlemise eeskava ajal.
muidugi, kui oleks ka keegi, et saaks
piiluda, siis osa vyib ju nutta ja teine
osa naerda, ja abi poleks midagi. ja ma olin
ju ometi koolis yppinud
igatsugu binaarseid opositsioone
ja dihhotoomiaid ja muid tarku asju,
aga praegu oli see täiesti tühja, ma ei suutnud
täpsemalt midagi meenutada.
ah, muidugi, kas ma suudaksin
korraga nii naerda kui ka nutta?
aga kas see oleks reeglitele vastav?
kas on lubatud korraga nii nutta kui naerda?
tysiselt, ma olin hädas, ma ei teadnud,
kas nutta vyi naerda. persse, ma ei olnud üldse
selliseks olukorraks valmis, mis elutegelikkus
mu eluteele veeretas.
ma oleksin ju vyinud varem vähemalt peegli ees harjutada.
oleksin vyinud proovida silmadega nutta
ja samal ajal suuga naerda
vyi ka vastupidi, kui nii lihtsam olnuks.
nii ma siis seal endamisi kuidagi noh nagu kohatult kohtlaselt
virilalt naeratasin ega osanud kuidagi olla.
tundsin ennast elusolendina, kel lasus olemiskohustus,
aga kes järsku lihtsalt ei osanud olla.
*
tegu on tundega
ja nii kirkaga
nagu kivi
et viruta kirkaga
tegu on unega
ja nii kergega
nagu lucu-
kivi mis vett
kat-
kestab
kat-
kestab
juhtunu sattunu
toimunu ei unu
Hasso Krull
*”On see tõsi? Tõesta.” …, *Jah, ma kirjutasin …, *Puud on katkised …, *Hommikul aknad …, *Kõrged lained …, *Isa, kas sa ei näe …, *”Hasso, tule vaata …
Rein Raud
*magava kuninga linnas …
LUULE |
Barack Hussein Obama Taat, Allmaa Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga |
Tõnu Õnnepalu Märkmeid 2008. aasta kevadest |
Mehis Heinsaar *ÜKSILDANE MEES BAARIS …, Kesköine karneval |
Paavo Haavikko *Tulevad kevaded kirkad …, *Mida siis tehakse kui surrakse …, *Ära. Meenuta. Asjatult …, *Kui saaksid teada …, *Elu ja tarkus ei kulge …, *Ja et lilled õitsevad …, *…enne kui kevad pole jõudnud …, *Ära viska valget paberit …, *Naine, tema, kes vaatab … Soome keelest tõlkinud Kaja Kallemets |
Mahmoud Darwish Maa on meie jaoks kitsas, Nad armastavad mind kui kadunukest, Me kardame unenäo pärast, Rändav kitarrimängija, Ei vähem ega rohkem Araabia keelest tõlkinud Amar Annus |
PROOSA |
Sven Vabar Inglid |
Jürgen Rooste Astrid Lindgreni surm |
KUNSTILUGU |
Harry Liivrand Metafüüsiline Keskküla |
ARTIKLID |
Märt Väljataga Mis on klassik? |
Tim Ingold Antropoloogia ei ole etnograafia |
HüPPED MODERNISMI POOLE II |
Tiit Hennoste 20. sajandi kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal 14. loeng: piiriaeg |
AKEN |
Rein Müllerson Demokraatia – ajalugu, mitte saatus Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk |
INTERVJUU |
Lauri Sommer Vestlus Tõnu Õnnepaluga |
Maarja Kaaristo Vestlus Tim Ingoldiga |
VAATENURK |
Maria-Kristiina Lotman, Rebekka Lotman Ain Kaalepi luulekool Ain Kaalep, |
Linda Kaljundi Võõrad kohad Andrei Hvostov, “Võõrad lood” |
Paul-Eerik Rummo Eestikeelse Zbigniew Herberti puhul Zbigniew Herbert, “Valitud luuletused” |
Tõnu Õnnepalu Provintsist Pealinna Pierre Bourdieu, “Visandusi eneseanalüüsiks” |
Kadri Tüür Vasakpoolsuse vajadusest Koostajad Rael Artel ja Airi Triisberg, “PUBLIC PREPARATION. Biennale of Young Artists” |
Kadri Tüür
Vasakpoolsuse vajadusest
Koostajad Rael Artel ja Airi Triisberg, “PUBLIC PREPARATION. Biennale of Young Artists”
Minu kodukoguduse veebilehelt läheb link konservatiivse internetiajakirja Meie Kirik kodulehele. Minu kodukogudusel on väga kena veebileht, isegi palvesoovi saab läbi interneti jätta. Ajakirjal Meie Kirik on ka väga kaunilt kujundatud veebileht. Sisuks ksenofoobia, natsionalism ja kristlik ideoloogia.
Esimese üllatusega imestasin, kui kerge on libiseda enda jaoks normaalsest enda jaoks mitte enam nii normaalsesse keskkonda, olgugi et libisemine leidis aset virtuaalselt. Tegelikult pole siin muidugi imestada midagi, umbes nii see kapitalism ju töötabki. Keegi ei sunni, muudkui ise lähed ja lõpuks hakkabki kõik normaalne tunduma. Tarbija valvsus on kerge uinuma.
Juba pea kaks aastat on “Public Preparationi” nimeline tegevusteseeria (õige oleks vist ütelda “projekt”, aga see sõna ei meeldi mulle siinkohal) püüdnud tegeleda tootjate ja tarbijate valvsuse äratamisega, suunates oma püüdlused peamiselt kunstivaldkonnale ja edastades visa järjekindlusega sõnumit, et kunstil on pistmist poliitikaga. Tegevuse tagajärgede kohta sihtgrupis märgib Maria-Kristiina Soomere, et “sellele sisulisele, teooriat ja praktikat väga tihedalt ühendavale, eelkõige siiski kunstist enesest kõnelevale, lihtsalt tavapärasest Eesti-kesksusest natuke laiema fookusega algatusele ei ole kohalikul kunstiväljal üleliia aktiivset tagasisidet või koostööd kujunenud. PP on jäänud meie ühisesse (institutsionaalsesse) alateadvusse hõljuma huvitava süsteemivälise UFOna, millest paljud kuulnud, aga mille tegemistesse vähesed süveneda viitsinud.”1
Tunnistades ausalt oma suutmatust reflekteerida “Public Preparationi” fenomeni üle varasemate kunstiteoreetiliste kajastuste võtmes, püüan seda lugeda pigem iga päev ümbritseva sotsiaalse reaalsusega kontaktis oleva tavakodanikuna. Milliselt lehelt võiks minna link lehele www.publicpreparation.org?
Üks võimalik takistus sellele küsimusele kena vastuse leidmisel kerkib juba tekstikogumiku esimeses põhiartiklis, kus kasutatakse vastandust ideoloogia vs diskussioon. (On meil nende nähtuste jaoks üldse omasõnu? On need mõisted meile mõlemad sellevõrra võõrad?) Ideoloogia ei jäta ruumi küsimuste küsimiseks, arutlemiseks ja ettenähtust erinevate maailmade konstrueerimiseks; see on suunatud omaenese ideaali loomisele. Kõiksugused kõrvalt- ja kõrvalevaatamised pidurdavad eesmärgipärast ülesehitustööd ja neid tuleb seetõttu vältida. On ideoloogial kord juba hoog sees, on teda raske pidurdada. “Public Preparationi” korraldajate omavahelise vestluse (sümptomaatiline seegi, et kõneluses rohkem kaasalööjaid pole) üleskirjutuses osutab Rael Artel näiteks natsionalistlikule ideoloogiale, mis 1980. aastate lõpus kujutas endast märkimisväärselt positiivset alust rahvuslike vabanemiste ja demokraatlike rahvusriikide taastekke lainele Ida-Euroopas, millest aga nüüdseks on kujunenud sallimatuse ja isolatsiooni kasvupinnas.2 Miskipärast aga laiemat mõttevahetust natsionalismi ümbermõtestamiseks ühiskonnas täheldada ei ole. Sellest, kuidas natsionalistlik ideoloogia avaldub kohalikus kunstinäituste-poliitikas, kirjutab Anders Härm “Public Preparationi” artiklis pealkirja all “Oh jumal, oh jumal, näitusel ei osale ühtegi eestlast!”. Iroonilist ülevaadet olemasoleva olukorra õõnestamise praktikatest on tore lugeda, kuid kitsast kunstimaailmast väljapoole see jutt ei murra.
“Kunst regiooni promo teenistuses” pole siiski sugugi ainult Eesti probleem, nagu osutab ka Marita Muukkonen (“Kivi ja kõva aluse vahel”). Eriti neil poliitilistel “sihtturgudel”, kus positiivne vastuvõtt ei ole kindel, peetakse suhteliselt ohutuks alustada oma maa tutvustamist kultuurist. Kena on viia Venemaale rongitäis Eesti kultuurikandjaid, tõestamaks, et me pole väikesed ja kurjad, vaid oleme väikesed ja oskame ilusti laulda. See toetab ja toidab taas väärarusaama, nagu poleks kunstil poliitikaga midagi pistmist. Teisalt on nii kunstnikel endil kui kultuurikorraldajatel väga raske pääseda “regiooni esindamise” paine alt. Seda peetakse just nagu iseenesest mõistetavaks ja asjakohase tahte puudumine annab alust kahtlustada isikut väheses isamaalisuses.
Vahest algabki siinse kodanikkonna üldisem häda sellest, et vaatamata osalusdemokraatia pisitasasele levikule on oskus oma tegevuse üle kriitiliselt reflekteerida – küsida: miks ma seda teen? – veel suhteliselt vähe harjumuspärane, nagu ka küsimuse esitamine: kas seda annaks teha kuidagi teisiti? “Public Preparationi” lühivastuste rubriigist leidsin küll ühe väga olulise tähelepaneku, millele minu meelest on meile ootamatult sülle sadanud kapitalismi tingimustes seni tõesti liiga vähe osutatud. Marco Laimre ütleb: “Näiteks peetakse lausa aksioomiks, et kunagi ei ole kasutada liiga palju raha. Tegelikult on reaalsuses palju olulisem küsida, kust see raha, s.t poliitiline tellimus tuleb.” Ma tahaksin muidugi näha inimest, kes jätab raha oma seminari või kunstiprojekti tarbeks taotlemata või vastu võtmata selle pärast, et see tuleb talle vastuvõtmatust allikast, sest raha ju teatavasti ei haise, tal pole nime ega rahvust jne. Ja nii olemegi taas kõik kenasti kapitalismi lõa otsas, täiesti vabatahtlikult pealegi, ning lepime vaikimisi ka teda kujundavate ideoloogiatega.
Nii teiste kunstiteadlaste kui toimetajate endi poolt avaldatud retseptsioonis on “Public Preparationi” käsitletud eelkõige kaasaegsele kunstile ja kunstiprofessionaalidele suunatud üritusena. Kunstniku kodanikuvastutus on kindlasti oluline, aga ma arvan, et kodanikuvastutust peaks tundma iga inimene, mitte ainult kunstnikud või teised “madala valulävega” isikud. Kuidas seda saavutada? Juturääkimine ja selle tagantjärele kättesaadavaks tegemine üleskirjutatud kujul on tõepoolest alles otseses mõttes ettevalmistus, public preparation. Kui laiendada väidet “pöördumine loob publiku” (lk 57) väljapoole kitsalt kunstinäituste konteksti, siis võiks ka PP kohta küsida: missugust publikut loob ingliskeelne, rõhutatult madalaeelarvelise väljanägemisega kujundatud kladeformaadis trükis? Kas see on mõeldud jääma loengukonspekte seljakotis tassivate noorintellektuaalide lugemisvaraks või on tal sotsiaalselt pisut laiem ambitsioon (nagu ma mõistagi tahaksin loota)? Olukorras, kus samahästi kui kõik Eesti parlamendiparteid on parempoolsed või sõbrustavad niisama kapitalistlike väärtustega, olen üpris veendunud, et näiteks Laine Jänes ega ükski Riigikogu 101 saadikust pole selle trükisega tuttav ega kavatsegi tuttavaks saada, kaasamõtlemisest rääkimata. Isegi kõvade kaante ja kuldvärvilise kaanekirjaga poleks tõenäoliselt võimalik olukorda ses osas parandada.
Kapitalistliku heaoluühiskonna noorte suutmatusest revolutsiooni teha kõneldakse PP-s samuti (“Revolutsiooni projekt”). Leigus või isegi vastumeelsus olemasolevat asjade seisu muuta soodustab loomulikult valikutegemist domineeriva ideoloogia järgimise kasuks. Sest nii on mugavam. Äärmisel juhul valitakse parempoolse ühiskonna kriitikaks mõni enam või vähem virtuaalne viis, näiteks kunsti, blogide või filosoofiliste esseede vormis. Kuid millised konkreetsed teod võiksidki järgneda? Kas ehk demonstratsioonid, mida samuti üks PP mõttevahetusi analüüsib? Mulle tundub, et tänavatel loosungite viibutamine pole siitkandi stiil. Eestlased eelistavad pigem internetis pöördumistele nimesid alla kirjutada. Nii aga taandatakse osalusdemokraatia avalikust füüsilisest ruumist igaühe eraasjaks.
Ka avaliku ruumi problemaatika on PP-s jutuks (“Kelle ruum see ikka on?”), peamiselt Tallinna näitel. Kellele õieti kuulub avalik ruum, kellel on õigus öelda, mida ja kuidas seal tohib teha? Kas see on linnavalitsuse, Kapo või linnakodanike endi otsustada? Kas näiteks Naši aktivistide tegevust oleks võimalik tõlgendada ka kunstina? Kunstnikke ju üldiselt avalikust ruumist tegutsemast ära ei aeta? Tavaloogika järgi on “kunst” “kunstlik”, midagi, mis ei ole “reaalne” või mis “reaalsust” otseselt ei muuda (erinevalt näiteks majanduslikest protsessidest). Olles aga nõus PP põhiväitega, et kunstil, nagu igal inimtegevuse avaldusel, on pistmist poliitikaga, tahaksin muuhulgas loota, et tulevane Vabaduse võidusammas Tallinnas Harjumäel muutub lähemas tulevikus aktiivselt kasutatavaks sotsiaalse kunsti sündmuste toimumise kohaks. PP-s avaldatakse lootust, et teatud demokratiseerumisprotsesside tulemusena võiks kunsti raames olla võimalik luua mitte ainult kunstiteoseid, vaid ka otseseid muutusi ühiskonnas. Teoreetiliselt on liikumine selles suunas võimalik – aga kas ka praktikas, kas ka Eestis?
Üks oluline teema on seotud sotsiaalse sidususega. Raadio kui inimesi nähtamatult ühendava fenomeni kaudu on toimetatud mitmeid ühtaegu nii kogukonnatunnet kui ka esteetilist elamust pakkuvaid aktsioone, millest mõnesid PP-s analüüsitakse (“Imeline massikommunikatsioon”). Tänapäeva Eestis ei tea ma kahjuks ühtki “üldrahvalikult” kuulatavat raadiojaama. Võimalik, et mingil määral täidavad seda rolli piirkonnaraadiod – nähtus, mis oma olemasoluga muuhulgas samuti murendab meedia “rahvuslikkuse” püüdeid. Niisugusel kujul kannab raadio endas võrgustikuloogikat, mis peaks vastanduma tsentraliseerivale loogikale. Samas on huvitav märkida, kuidas Eesti riik ajab tsentraliseerimispoliitikat, kaotades näiteks maapiirkondadest tuletõrjekomandosid, ja samal ajal sõnades õilistab seda tegevust võrgustikuloome edendamisena, paludes inimestel luua priitahtlikke tuletõrjeseltse ja valdadel neid tunnustada.
Olgu lõpetuseks veel kord kinnitatud, et vasakpoolsuse all ei pea ma silmas kommunistlikku ideoloogiat, ei seosta seda automaatselt Venemaaga ega näe “vasakpoolsena” näiteks Keskerakonda. Vasakpoolsust mõistan kõige üldisemalt õigusena esitada küsimusi meid ümbritseva kapitalistliku korra kohta; vaba mõttevahetuse eelistamisena mis tahes valmisideoloogia järgimisele. Loomulikult ei tee ma enesele illusiooni, nagu suudaks “Public Preparationi” kehtestamine kohustusliku kirjandusena vallandada mingit üldrahvalikku kriitilise mõtlemise lainet. Seda suudaks vahest aastate (kui mitte aastakümnete) jooksul pidevalt ilmuv vasakpoolne ajakirjandusväljaanne, nagu näiteks soomlaste Libero. Sinnamaani aga mõtestatakse märksõna “vasakpoolsus” peaasjalikult ainult paaris nurgataguses eestikeelses blogis tasemel “võiks kord kuus kuskil kõrtsus kokku saada ja vasakpoolset juttu ajada”.
1 M.-K. S o o m e r e, Avalikud ettevalmistused… iseseisvaks eluks? Sirp, 14.03.2008.
2 R. A r t e l, A. T r i i s b e r g, “Translocal Express” tembutab jälle. Korraldajate edasivaade. Sirp, 22.02.2008.
Tõnu Õnnepalu
Provintsist Pealinna
Pierre Bourdieu, “Visandusi eneseanalüüsiks”