Vikergallup

Pole midagi inimlikumat kui asjad. Ühelgi teisel loomaliigil ei ole elu nautimiseks vaja nii palju kraami. Inimmõistuse evolutsioon on tekitanud eelduse asjade leiutamiseks, bioloogiline vajadus teistele muljet avaldada tekitab vajaduse üha uute vidinate järele. Võiks arvata, et inimvõimed seavad asjade arengule piiri ette, kuid seesama kitsamas mõistes vaid elusorganismidele omaseks peetud protsess – evolutsioon – võimaldab olemasolevaid asju lõputult edasi arendada ja neile uusi funktsioone leiutada.

Alustuseks tasuks vaadelda, milline on tavapärane asjade kasutamise tase loomariigis. Pilt on üsna kurb. Vahest kõige rohkem esineb loomariigis tööriistade kasutamist. Tööriista defineeritakse kui kehavälist objekti, mida kasutatakse eesmärgipäraselt suu, noka, käpa või küünise töö hõlbustamiseks.^[1] Selliseid vahendeid kasutavad paljud linnud, primaadid ja teised loomad. Samas pole selge, kui paljud neist tegelikult aru saavad, mida nad teevad, ning kui paljud juhuslikult käppa (nokka, hambusse) sattunud objekti rakendavad. Osavaim tööriistakasutaja linnuriigis on uuskaledoonia vares, kes mitte ainult ei kasuta, vaid sihipäraselt valmistab vabas looduses tööriistu, näidates seejuures üles märkimisväärset osavust. Vareste peamisteks tööriistadeks on konksud ja rehad. Esimesed vestetakse välja puuokstest ning nende abil õngitsetakse puude seest putukaid ja nende vastseid. Teised lõigatakse nokaga tugevast kitsast palmilehest ning neid tarvitatakse leheprügi alt toiduobjektide välja riisumiseks.^[2]

Kas väljaspool inimliiki tarvitatakse ka muid asju peale tööriistade? Mõned linnuliigid, näiteks lehtlalinnud ning Austraalias ja Uus-Guineas elavad värvulised kasutavad kehaväliseid objekte kaaslastele mulje avaldamiseks. Emaslinnu tähelepanu tõmbamiseks ehitab isaslind nn lehtla, keerulise ja kunstipäraselt kaunistatud ehitise, mille taustal esineb emaslinnule laulu ja tantsuga.^[3] Sel ehitisel ei ole mingit praktilist väärtust, see on rajatud puhtalt esteetilistel kaalutlustel. Lehtla ümbrus kaunistatakse hoolikalt valitud erksat värvi (enamasti siniste) esemetega, milleks võivad olla teokarbid, lilleõied, lehed, samblatükid, puukoor, suled, värvilised kivikesed või marjad. Uuemal ajal on lisandunud ka inimestelt pärinevad objektid: klaasikillud, plastitükid, naelad, mündid.

Uuskaledoonia varesed ning Austraalia lehtlalinnud demonstreerivad selgelt asjade kahte peamist eesmärki: esiteks lihtsustada ellujäämist (rehad ja konksud) ning teiseks avaldada muljet potentsiaalsetele partneritele (lehtlad). Ellujäämist ja sigimisedukust suurendavad tunnused arenevad välja teatud määral vastandlike evolutsiooniliste protsesside tulemusena. Kui ellujäämist soosivad tunnused kujundab välja looduslik valik (kohaseim jääb ellu), siis sigimisedukust tõstvaid tunnuseid kujundab suguline valik (seksikaim saab sigida). Loodusliku valiku teel tekivad tunnused, mis suurendavad isendi võimalusi ellu jääda, näiteks silmad, tiivad, võime kasutada energia tootmiseks hapnikku või seedida laktoosi. Sugulise valiku teel tekivad aga tunnused, mis isendi ellujäämistõenäosust ei suurenda, vaid võivad seda hoopis vähendada. Näiteks konnade krooksumine näitab kiskjatele kätte nende asukoha, lindude värviline sulestik takistab neil varjumist ning isalõvide lakk suurendab ülekuumenemisohtu. Kui looduslikku valikut suunab ümbritsev keskkond, siis sugulist valikut suunab vastassugupoole eelistus.

Kui me räägime liigile omastest asjadest, mille kasutamine ja kvaliteet sõltuvad konkreetse indiviidi osavusest, tublidusest ja nutikusest, on tegemist looduse poolt kaasa antud tunnuste kehaväliste väljendustega. Bioloogias on selliste tunnuste kirjeldamiseks kasutatud mõistet „laiendatud fenotüüp“. Selle mõiste võttis kasutusele tuntud teadusepopulariseerija Richard Dawkins.^[4] Tema idee kohaselt ei tohiks fenotüüpi piiritleda vaid sellega, mis on organismi keha sees ja küljes, vaid seda peaks laiendama kõigele, mida geenid mõjutavad, sealhulgas ka keskkonnale väljaspool organismi. Ühe näitena laiendatud fenotüübist toob Dawkins ehitised, mis peegeldavad ehitise autori geneetilist kvaliteeti. Peale lehtlalindude lehtlate käivad siia alla näiteks kopratammid, puruvanade kojad ja ogalike pesad. Ka esemeid, millega inimene ennast ümbritseb, võib vaadelda osana tema laiendatud fenotüübist – kallis auto peegeldab ressursikogumisvõimet, seinatäis raamatuid intelligentsust (vähemalt enne e-lugerite ajastut) ning rohitud ja hooldatud lillepeenar kohusetundlikkust ja korraarmastust. Ka sina, hea Vikerkaare lugeja, hoiad praegu käes osakest oma laiendatud fenotüübist. Sellel, kuidas inimesed asjade abil oma isiksuseomadusi reklaamivad, peatume allpool veel.

Miks on inimesel aga vaja nii palju rohkem asju kui teistel loomadel? Klassikaline arusaam on, et inimene on nii tark selleks, et suurendada looduses oma ellujäämisvõimet. Nutikus aitas inimese eellastel paremini toime tulla, saada teiste loomadega võrreldes konkurentsieelise, leida toitu ja jääda ellu. On väga lihtne näha, kuidas tehnoloogia, koostöövõime ja teadmised meile tänapäeva maailmas teiste liikidega võrreldes ellujäämisel eelise annavad. See eelis väljendub kahjuks muuhulgas liigilise mitmekesisuse vähenemises. Loodetavasti on aga peagi kätte jõudmas aeg, kus jõukuse indeksitesse hakatakse iseenesestmõistetavalt lisaks majanduslikele näitajatele kaasama ka biodiversiteedi ja keskkonna kvaliteedi näitajaid.

Alternatiivse teooria inimmõistuse evolutsiooni kohta pakkus välja ameerika evolutsioonibioloog Geoffrey Miller.^[5] Ta küsis: kui sedavõrd kõrgel tasemel intelligents on ellujäämise seisukohalt kasulik tunnus, miks on see välja kujunenud vaid ühel liigil miljonitest, mis maakera asustavad? Tema hinnangul ei olegi sellist mõistust ellujäämise seisukohalt vaja. Vihmausski on piisavalt tark, et ellu jääda ja sigida. Seega pole inimmõistus välja kujunenud mitte loodusliku valiku, vaid sugulise valiku teel. Kuidas põhjendab Miller inimmõistuse panemist ühte patta paabulinnu saba ja konna krooksumisega? Ta toob välja kolm peamist argumenti. Esiteks on selline mõistus väga haruldane ning sugenenud väga hiljuti. Elusorganismid said miljardeid aastaid hakkama pea igasuguse ajuta ning hiljemgi on mainimisväärset mõistust omanud liikide arv olnud imeväike, piirdudes vaalaliste, elevantide, primaatide ja mõnede linnuliikidega. Seega ei ole mõistus üldiselt olnud evolutsioonis soositud tunnus. Suur aju on väga energiakulukas organ ning selle väljaarenemine on isendi elu piires aeglane ja organismi jaoks kurnav protsess.

Teiseks argumendiks mõistuse kui sugulise valiku ornamendi toetuseks on fakt, et inimmõistuse väljakujunemise ja selle ellujäämist soosiva rakendamise vahel on äärmiselt pikk ajaperiood. Sada tuhat aastat tagasi olid inimesed anatoomiliselt juba samasugused kui meie, kuid ometi läks neil veel üheksakümmend tuhat aastat aega, et leiutada põllumajandus. Tööstuse ja tehnoloogia kiire areng on aga vaid viimase paarisaja aasta teema, nagu ka inimpopulatsiooni kiire kasv. Paljud positiivsed mõjud inimliigi paremale ellujäämisele kujunesid seega välja terve igavik pärast seda, kui inimaju välja oli arenenud.

Kolmandaks argumendiks on asjaolu, et loodusliku valiku abil on raske selgitada, miks said inimmõistuse olulisteks väljendusteks huumorimeel, musikaalsus, loovus, lugude jutustamist võimaldav keel, eneseteadvus ja ettekujutamisvõime. Suguline valik lahendab kõik need probleemid. On teada, et selle protsessi kaudu kujunevad liikidel välja väga erinevad ekstravagantsed ja kulukad tunnused, nagu hirvesarved, paabulinnu saba või linnulaul. Kui üks sugupool eelistab teise sugupoole juures mingit erilist tunnust, võib evolutsioon väga kiiresti viia selle tunnuse tohutu ülevõimendamiseni – nii ka näiteks inimmõistuse väljakujunemiseni. Bioloogias nimetatakse selliseid tunnuseid inglise biostatistiku Ronald Fisheri järgi Fisherian runaway. Piisas vaid sellest, et meie esivanemad hakkasid oma sigimispartneritena mingi hetk eelistama veidi arukamaid kaaslasi, nii nagu emapaabulinnud hakkasid mingi hetk eelistama suuremate sabadega isalinde. Vaimukus ja loovus näitasid võimet kulutada energiat aju väljaarendamisele, head tervist ning häid geene. See oli hea tunnus, mille põhjal valida partner järglaste saamiseks.

Kuidas sai suguline valik suunata inimmõistuse arenemise rajale, mis viis sellise hooga distantseerumiseni kõigist teistest loomaliikidest? Nagu mainitud, suunab sugulist valikut vastassugupoole eelistus. See on aga samuti geenide poolt määratud tunnus. Seega on ka eelistus ajas muutuv, erinevalt looduslikku valikut suunavast keskkonnast, mis on üldiselt pikema aja jooksul võrdlemisi püsiv. Teisisõnu, mida suuremat saba emapaabulind eelistab, seda suuremaks isapaabulinnu saba evolutsioneerub, seda suuremat saba emapaabulind eelistab, ja nii edasi. Miller toob näite, mis juhtuks, kui sarnaselt sugulise valikuga oleks ka loodusliku valiku suunaja – keskkond – sõltuvuses valiku all olevast tunnusest: kujutage ette olukorda, kus jääkaru kasukapikkus sõltuks Arktika temperatuurist, viimane reageeriks aga jääkaru kasukapikkusele. Mida külmem ilm, seda pikem karv, ja pikem karv soodustaks omakorda külmemat ilma. Selline olukord viiks kiiresti meetripikkuse karvkatte kujunemisele.

Loodusliku valiku korral on valija – keskkond – vaadeldav muutumatu üksusena. Sugulise valiku korral aga muutub vastassugupoole eelistus koos valiku all oleva tunnusega. Tulemuseks on evolutsioonilises mõttes pead pööritama panevalt kiire muutumine ning niivõrd ekstravagantsete tunnuste väljakujunemine, et ühel hetkel peab looduslik valik käe ette panema ja ütlema, et siit läheb piir. Suuremat saba ei saa endale lubada ka kõige tugevam paabulind, muidu ta lihtsalt ei jääks ellu. Inimliigi mõistus on kahtlemata evolutsioneerunud oma lähisugulastega võrreldes väga kaugele. Kui see protsess on vähemalt osaliselt toimunud sugulise valiku tagajärjel, seletaks see, kuidas oli meie esivanematel võimalik ajumahu kolmekordistumine vaid paari miljoni aastaga – evolutsioonilises mõttes lühikese aja jooksul ning kiiremini kui ühelgi teisel liigil.

Inimmõistuse kiire evolutsioon oli seega eelduseks sellele, et me mitte ainult ei hakkaks oma ellujäämisvõimalusi tööriistade ja relvade abil parandama, vaid ka kasutaksime asju oma nutikuse, tugevuse või ilu demonstreerimiseks sigimispartneritele ja grupikaaslastele. Jah, meile on bioloogiliselt olulised ka teised inimesed lisaks sigimispartneritele, sest me oleme sotsiaalsed primaadid, kelle ellujäämiseks on oluline sugulaste ja sõprade toetus. Selle toetuse saame me aga vaid siis, kui meid peetakse selle vääriliseks. Mõistus võimaldab meil oma fenotüüpi laiendada teiste liikidega võrreldes enneolematult suures ulatuses. See selgitab ka, miks meile meeldib üle kõige asju osta ja omada. See on kaasasündinud instinkt reklaamida sigimisedukuse suurendamiseks ja kaaslaste heakskiidu pälvimiseks oma sotsiaalset staatust ning isiksuseomadusi. Seda instinkti ekspluateerib edukalt turumajandus, sisendades meile, et oma väärtusi saame reklaamida just nimelt mitmesuguseid tooteid ja teenuseid ostes ja neid oste kaaslastele demonstreerides.^[6]

Mis on need väärtused, mida kaaslased meis hindavad? Rikkus, ühiskondlik positsioon ja hea maitse? Pigem mitte. Neid tunnuseid võib saavutada väga erineval moel, nende väärtus põhineb kultuurilisel taustal, need pole päritavad ega isegi inimese eluea jooksul püsivad. Seega ei ole nende tunnuste põhjal mõistlik valida sõpru või paarilist. Kõige ihaldusväärsemad omadused on seotud bioloogilise kohasusega. Need on füüsiline atraktiivsus, hea füüsiline ja vaimne tervis, intelligentsus ja hea iseloom. Just need omadused määravad selle, kas teist inimest on kasulik valida oma sõbraks või paariliseks. Evolutsiooni käigus oleme omandanud väga hea võime neid omadusi kaaslastes hinnata ning selle läbinägelikkuse petmine on väga raske.

Bioloog Amotz Zahavi on selgitanud sugulise valiku printsiipe kuluka signaliseerimise teooria abil.^[7] See seisneb arusaamas, et ausad signaalid on kulukad. Ausat signaali on raske võltsida. Näiteks ei suuda haige ja nälginud lind laulda sama valjusti ja mitmekesiselt kui terve ja tugev lind. Samuti saab vaid tugev lind endale lubada lauluga kiskjate kohalemeelitamist, sest ta jaksab nende eest ära lennata. Linnulaul on näide kulukast signaalist, mis on jõukohane vaid kvaliteetseimatele isenditele. Samamoodi ei suuda haige ja nälginud inimene jätta muljet, et ta on terve ja heas vormis.

Meie kvaliteeti ei peegelda mitte ainult füüsilised tunnused, vaid ka vaimsed tunnused – humoorikus, musikaalsus, artistlikkus, kunstianne, loovus, intelligentsus ja lahkus. Need tunnused sõltuvad paljuski headest geenidest, soodsast arengukeskkonnast ning tervisest. Isegi lahke naeratus ja sõbralik hääletoon on raskesti võltsitavad signaalid, sest paha tuju või haiguse korral on füüsiliselt oluliselt raskem naeratada või sõbralikult rääkida kui hea enesetunde korral. Vaid loomulik, pingutuseta naeratus pälvib kaaslaste usalduse.^[8] Kuigi me ei pruugi oma häid omadusi välja näidata teadlikult ja omakasupüüdliku eesmärgiga pälvida kaaslaste heakskiitu ja äratada potentsiaalsete sigimispartnerite huvi, on looduslik valik meist välja sorteerinud just need, kes neid signaale kõige paremini välja saadavad. Evolutsioonilises plaanis piisab täiesti, kui need signaalid töötavad teadvustamatult.

Seega oleme alateadlikult valmis kasutama iga võimalust, nii looduse poolt ette nähtut kui ka tehismaailma kuuluvat, et oma fenotüüpi laiendades kaaslastele oma kvaliteetsust tõestada. Näiteks luksuskaubad – disainerriided, käekellad ja sportautod – tõestavad inimese ressursikogumisvõimet, keerukad elektroonikavidinad aga taiplikkust ja kohanemisvõimet. Kui võtta omaks teooria, et tarbijad hangivad tooteid ja teenuseid oma isiksuseomaduste näitamiseks, omandavad mitmed pealtnäha kummalised nähtused mõtte. Heaks näiteks on vajadus üha uute ja keerukamate elektroonikaseadmete järele, mille kõiki võimalusi suudavad hallata vaid tehnikafriigid: kui seade on kõigile arusaadavalt lihtne ja loogiline, ei saa seesama tehnikafriik tõestada oma ülimust. Nii reklaamivad ka kergesti määrduvad riided, tolmu koguvad kaminasimsikaunistused ja kastmist vajavad toataimed tarbija kohusetundlikkust. Kui me juba kord oleme õppinud asjade abil oma fenotüüpi laiendama, on võimalused selleks piiramatud.

Evolutsioon on andnud meile vajaduse omada palju erinevaid asju ja samas ka mõistuse, mis võimaldab need asjad valmis ehitada. Tuntud briti zooloog ja teadusajakirjanik Matt Ridley on aga veelgi laiendanud evolutsiooniteooria kasutamisvõimalusi üha keerukamate asjade väljakujunemise seletamiseks. Oma hiljuti ilmunud raamatus „Kõige evolutsioon“ kirjeldab ta, kuidas evolutsioonilisi protsesse võib näha nii kultuuris, majanduses, religioonis, hariduses kui ka kõikvõimalikes teistes valdkondades.^[9] Asjade ja tehnoloogia kiiret arengut kirjeldab ta samuti läbi evolutsiooniteoreetilise lähenemise.

Siinkohal on paslik meelde tuletada, mida evolutsioon tähendab. Kitsamas, bioloogilises mõttes on see pärilike tunnuste muutumine läbi elusolendite põlvkondade. Evolutsiooni eelduseks on varieeruvus tunnustes – kõik populatsiooni isendid ei ole samasugused. Varieeruvust põhjustavad mutatsioonid geenides, mille tulemusena tekib erinevate tunnustega isendeid. Ka suguline sigimine põhjustab geenide erineval viisil kokkusegamist ja uute tunnusevariantide tekkimist. Läbi põlvkondade vaadates toimub muutus tunnustes valiku kaudu. Isendid, kelle tunnused muudavad nad keskkonnaga paremini sobituvaks, jäävad suurema tõenäosusega ellu ja saavad rohkem järglasi. Seega töötab evolutsioon põhimõtteliselt katse-eksituse meetodil. Mutatsioonid ja suguline sigimine loovad rea erinevate tunnustega isendeid ning neid ümbritsev keskkond katsetab, milline neist parim on. Eksitused kaovad populatsioonist kiiresti.

Laiema definitsiooni kohaselt on evolutsioon aga lugu sellest, kuidas midagi tekib millestki muust. See on järkjärguline ja kumulatiivne protsess, vastand järsule läbimurdele, revolutsioonile. Evolutsioon on spontaanne ja pidurdamatu, iseeneslik, mitte väljastpoolt suunatud, pigem alt üles kui ülalt alla protsess. Selle eesmärk ei ole paika pandud, vaid see on avatud ning võib läbi loogiliste, üksteisest tulenevate sammude viia täiesti ettearvamatute tulemusteni.

Rakendades evolutsioonilist arusaama väljaspool bioloogiat, võib avaneda uus vaatenurk seletamaks moraalsuse, raha, religiooni ja tehnoloogia arengut. Mõned näited tsivilisatsioonide evolutsioonist – Afganistani ühiskonda oleks väga keeruline ühe hooga hõimuühiskonnast tänapäevaseks demokraatiaks moderniseerida, kuna see eeldaks mitmete ühiskonna evolutsioonis vajalike sammude vahelejätmist. Saudi Araabia naised on enda sõnul praegu rahul sellega, et neil lubatakse kodust väljas käia ja töökohta omada, ja nad ei kiirusta autojuhtimisõiguse saamist takka, teades, et liiga kiire muutus põhjustab ühiskonnas suure segaduse.^[10] Võib tuua palju näiteid sellest, kuidas inimkultuuri areng on järkjärguline, väljastpoolt juhitamatu, ning tuleneb omavahel konkureerivate ideede valikulisest ellujäämisest ja kadumisest. Sellisest vaatepunktist nähtuna kahaneb konkreetsete indiviidide – riigijuhtide, sõjakangelaste, leiutajate – roll muutuste esilekutsumisel. Muutus toimub siis, kui aeg selleks on käes, ning hetkel kõige lähemal seisev inimene saab pooleldi teenimatult au ja kuulsuse.

Ridley toob selle argumendi toetuseks rea näiteid olukordadest, kus leiutise või idee peale on korraga tulnud mitu inimest. Kas elektripirn oleks jäänud leiutamata, kui Thomas Edison oleks noorelt surnud? Kas me istuksime siiani pimedas ja loeksime küünlavalguses pärgamendirulle? Tõenäoliselt mitte. Newcastle’i kandis tuli elektripirni idee peale umbes samal ajal Joseph Swan, venelased peavad selle avastuse autoriks aga Aleksandr Lodõginit. Tegelikult leidub lausa 23 inimest, kes elektripirni leiutamise au peale kandideerivad. Leiutised tulenevad loogiliste sammudena eelnevatest avastustest. Ka evolutsiooniteooria töötati välja samaaegselt kahe teadlase – Charles Darwini ja Alfred Wallace’i poolt, põhinedes suurel hulgal varem tehtud avastustel ja ideedel.

Nii mõeldes tundub isegi kummaline, et esimene inimene, kes asjade arengu teatud maale jõudes kaks ja kaks kokku liidab ja tulemuseks neli saab, võib ummisjalu patendiametisse tormata ning teistel sama loogilise tulemuseni jõudmise ära keelata. Või saada Nobeli auhinna avastuse eest, milleni enam-vähem samal ajal jõuavad ka teised, sest teadmiste areng teeb selle kõige hiljutisema sammu astumise loogiliseks. On haruldane, kui Nobeli auhinna väljakuulutamine ei põhjusta mitmetes preemiast ilma jäänud teadlastes kibedat pettumust. Tehnoloogia ja teadmiste evolutsioon muudavad igasugused patendid ja preemiad sisuliselt ebaõiglasteks ning vähemalt patentide korral on kahtlemata tegemist ka piiranguga edasisele loogilisele arengule.

Tehnoloogia evolutsioonilise arengu kirjeldamiseks tsiteerib Ridley oma raamatus prantsuse filosoofi Alaini, kes kirjutas 1908. aastal: „Iga paat on ehitatud teiste paatide põhjal. Argumenteerime nii nagu Darwin. Halvasti tehtud paat lõpetab ühe või paari reisi järel merepõhjas ning selle põhjal ei ehitata uusi paate. Võib isegi öelda, et meri ise kujundab paate, valides välja need, mis töötavad, ning hävitades need, mis ei tööta.“ Nii nagu meri kujundab paate, kujundab ka keskkond organisme. Asjade seas esineb varieeruvus, nii nagu elusorganismide tunnustegi hulgas, ning katse-eksituse meetodil valitakse välja need variandid, mis ettenähtud ülesandeks kõige paremini sobivad. Uued leiutised ja avastused põhinevad varem olemasoleval ning on varasemate järkjärgulised täiendused ja loogilised edasiarendused. Sarnasused elusorganismide ja asjade evolutsiooni vahel on vaieldamatud.

Huvitav näide tehnoloogia arengu pidurdamatuse ja paratamatuse kohta on Moore’i seadus, mille töötas 1965. aastal välja arvutiekspert Gordon Moore. Vaid viie andmepunkti põhjal joonistas ta graafiku, millest järeldus, et mikrokiibil olevate transistorite arv kahekordistub iga kahe aasta järel. Arvutite areng on seda seaduspära järginud kõigutamatult tänapäevani, kuigi korduvalt on ennustatud, et peagi jõutakse ülemise piirini. Tähelepanuväärne on ka see, et arengut ei ole võimalik tagant kiirustada. 2016. aasta arvutit ei oleks olnud võimalik ehitada 2006. aastal. Nagu ka elusorganismide evolutsiooni puhul, peab tehnoloogia evolutsioonis iga vahepealne etapp olema toimiv ja kasutatav.

Ilma inimmõistuseta asjade evolutsioon toimuda ei saaks. Kui tegemist on järkjärgulise pidurdamatu paratama-tusega ning leiutajatel ja teadlastel on selle juures vaid kõrvaline roll, võiks eeldada, et samamoodi toimub asjade evolutsioon ka teistel liikidel. Nii see aga ei ole. Uuskaledoonia varese konksud ja rehad jäävad ilmselt alati konksudeks ja rehadeks, neist ei arene edasi spinninguid ja murutraktoreid. Lehtlalind võib küll lehtla kaunistamiseks tänapäeval siniste õite asemel kasutada siniseid klaasitükke ja pudelikorke, kuid ta pole võimeline pudelikorki ise valmis ehitama.

Kui Ridley sõnul on asjade evolutsioon toimunud esimese kivikirve kasutuselevõtust peale, siis hiljuti ajakirjas Nature avaldatud artikli järgi on füüsiliste süsteemide evolutsioon alles nüüd käivitumas, olles järgmine samm pärast evolutsioonilise meetodi kasutuselevõttu arvutustehnikas.^[11] Artikli autorite hinnangul toimub üleminek lähtuvalt evolutsiooni substraadist „märgvaralt“ (ingl wetware, elusorganismid) tarkvarale, tarkvaralt riistvarale. Tarkvara evolutsiooni all peetakse silmas tehisintellekti valda kuuluvat lähenemist, kus programm sisendis varieeruvuse tekitab, erinevad lahendusvariandid omavahel konkureerima paneb ning parimaid variante „uutes põlvkondades“ edasi arendab. Riistvara evolutsioonilist arengut võimaldavad autorite arvates edusammud robootikas ning võimalus kiiresti valmis ehitada ja katsetada paljusid erinevaid prototüüpe (3D printimine). Erinevad lahendused on nagu isendid populatsioonis ning lahenduste erinev kvaliteet on võrreldav isendite erineva kohasusega. Tõepoolest, kui printerist saab korraga välja võtta rea erinevaid asju (varieeruvuse esinemine populatsioonis) ning neid seejärel testida (evolutsiooniline katse-eksituse lähenemine), võib olla võimalik asjade evolutsiooni protsessi võrreldes senitoimunuga veelgi kiirendada. Samas ei ole see sisuliselt iseenesest midagi uut. Nagu eespool näha võisime, on meri alati paate kujundanud.

Asjade evolutsioon on loomulik protsess ja seda pole võimalik kuigi palju väljastpoolt jõuga tagant sundida – asjad leiutatakse siis, kui aeg nende leiutamiseks on küps. Mida aga on kahjuks võimalik teha, on asjade ja ideede evolutsiooni pidurdamine. Selleks on mitmeid ajaloo vältel läbi proovitud meetodeid. Esiteks on võimalik uute ideede väljapakkujad ketseriteks kuulutada ja kõrvaldada. Tuletame meelde näiteks Giordano Brunot, kes aastal 1600 tänutäheks oma avastuste eest astronoomias tuleriidale viidi. Raske on mööda minna sellest pidurdavast mõjust, mis religioonil on läbi aegade teadmiste arengule olnud. Kui paljud inimesed pidid seetõttu kannatama, et kirik pidas olulisemaks autoriteetide tööde kopeerimist kui uute ideede väljatöötamist ja katsetamist? Kui palju kiiremini oleksid arenenud meie teadmised meditsiinis, astronoomias ja tehnoloogias ilma progressivastaste pidurdava mõjuta? Ka tänapäeval pole progressi pidurdamine ühiskonnale võõras. Muutustega on raske kohaneda, hoolimata sellest, et need pikemas perspektiivis kõigi elu paremaks muudavad. Vaid mõned nädalad tagasi kuulsin Ameerikas raadiost arvamust, et robotid võtavad inimestelt töö ära ja võib olla president peaks seda keelama. Kolmandaks asjade evolutsiooni loomulikku kulgu pidurdavaks meetmeks on patendid ning piiratud ligipääs teadusajakirjades avaldatud artiklitele. Kahtlemata on asjade ja ideede evolutsioon praegu kiirem kui kunagi varem, kuna oleme vabanenud suurest osast piirangutest, mis sellele varem on seatud. Kui kiire võiks aga areng olla siis, kui me seda üldse ei piiraks? Muidugi on progressil oma hind ning sellega on seotud riskid. Kuid alternatiiv, arengu pidurdamine, on alati hullem.

Kuidas innovatsiooni soodustada? Asjade evolutsiooni teooria kohaselt töötavad alt üles lahendused paremini kui ülalt alla lahendused. Seega on kasulik oma peaga mõtlemise ja ideede vahetamise soodustamine, igasuguste hullude ideede järeleproovimise julgustamine (evolutsiooni eelduseks on variatsioon, katse-eksituse meetodi rakendumiseks peab leiduma lai valik paremini ja halvemini sobivaid lahendusi) ning koostöö tihendamine eri valdkondade vahel. Asjade evolutsioon toimub iseenesest. Peamine on seda mitte pidurdada liiga karmi patendipoliitika, info raske kättesaadavuse või autoriteedikartusega. Kui tingimused on soodsad, tõusevad uued tehnoloogiad omas tempos esile just õigel ajal ja õiges kohas.

^[1]  J. Van Lawick-Goodall, Tool-using in primates and other vertebrates. Advances in the Study of Behavior, 1971, kd 3, lk 195–249.

^[2] G. R. Hunt, Manufacture and use of hook-tools by New Caledonian crows. Nature, 1996, kd 379, lk 249–251.

^[3] L. A. Kelley, J. A. Endler, Illusions promote mating success in great bowerbirds. Science, 2012, kd 335, lk 335–338.

^[4] R. Dawkins, The extended phenotype: The long reach of the gene. Oxford; New York, 1999.

^[5] G. Miller, The mating mind: How sexual choice shaped human nature. New York, 2001.

^[6] G. Miller, Spent: Sex, evolution and consumer behavior. London, 2009.

^[7] A. Zahavi, Mate selection – a selection for a handicap. Journal of Theoretical Biology, 1975, kd 53, lk 205–215.

^[8] S. Centorrino, E. Djemaï, A. Hopfensitz, M. Milinski, P. Seabright, Smiling is a costly signal of cooperation opportunities: experimental evidence from a trust game. TSE Working Paper, aprill 2011, nr 11–231.

^[9] M. Ridley, The evolution of everything. New York, 2015.

^[10] C. Corney, The changing face of Saudi women. National Geographic, 2016, nr 2.

^[11] A. E. Eiben, J. Smith, From evolutionary computation to the evolution of things. Nature, 2015, kd 521, lk 476–482.

Hülgamine on ühtaegu aineline ja mõtteline protsess. See puudutab nii vildakaid teadmisi kui ka üldse midagi sobimatuks muutunut, tähistab vahet vana (lõppenu) ja uue (alanu) vahel. Ning ometi pole lahkumisakt kunagi ei neutraalne ega afektivaba, sest minevikuasjade hävitamine või hooletusse jätmine murendab vaikselt ka indiviidi kuuluvustunnet.

Jäätmeid ja iganenut luuakse ja liigitatakse alati väärtussüsteemis, mis rajaneb majanduslikule efektiivsusele, aga ka kultuurilistele representatsioonidele, isiklikele emotsioonidele ja ajarežiimidele. Väärtus ei käi asjadega sisemiselt kaasas, vaid selle annavad neile oludest sõltuvalt subjektid.^[1]

Milline on siis remondi väärtus? Ja milliseid ühiskondlikke suhteid asjade parandamise käigus luuakse? Hooldamine kujutab endast igapäevaste läbikäimiste mikropoliitikat, mis sünnitab lahkust ja heaolu. Parandamistööd tasakaalustavad hilismodernseid ühiskondi, teevad neid lahkemaks ja seeläbi tugevamaks.^[2] Võib rääkida „afektiivsetest ülekannetest“,^[3] mis toimuvad subjektiivsuse, materiaalsuse ja minevikurepresentatsioonide ristumiskohtades; nagu ka „tavalistest afektidest“, mis on juurdunud igapäevases seltskondlikkuses.^[4]

Tallinna vanalinnas, suveniiripoodide ja peente restoranide kõrval, asub tagasihoidlik, tilluke remondiäri. See on tegutsenud Nunne tänaval 1920. aastatest saadik ja on omasuguste seas Eestis vanim. Töökoda mahub vaevu kahele ruutmeetrile ja seal töötav mees parandab igal tööpäeval kella 12-st 16-ni kellasid, raadioid ja fotoaparaate. Toomas Koitmaa on olnud selle äri omanik 1996. aastast. Tal on õpipoiss Dmitri, kelle jaoks on huvitav „õppida tundma erinevaid mehhanisme ja kujutada ette asjade erinevaid elukäike“. Nad on kaalunud remondiäri remontimist, aga selleks pole piisavalt raha. Juba poe igapäevaselt lahtihoidmine on keeruline, sest Toomasel ja Dmitril tuleb elatise teenimiseks pidada ka teisi töökohti.

Rikkis asjade parandamine on neile niihästi hobi kui ka kultuuriline kogemus. Nad ütlevad, et aeg-ajalt parandavad nad kalleid asju, teinekord aga tuleb teha vaid tavalist remonti, et see või teine seade töökorras hoida. „Rikkad, keskklassi inimesed ja vaesed, kõik käivad siin ja me teenindame neid kõiki. Balti jaama vaeste jaoks me teeme teinekord remondi tasuta,“ seletab Dmitri.^[5]

Vaadates, kui seda pisikest töökoda külastatakse, mõistan ma, et eri ühiskonnaklassidesse kuuluvad inimesed ei too siia ainult erinevaid seadmeid, vaid ka elavad erinevates temporaalsustes – nad kogevad aega, mineviku-tuleviku ja aegumise-kestmise suhet väga erinevalt.

Teatud mõttes meenutavad postsotsialistlikud ühiskonnad kellassepatöökoda, kus iga kell näitab eri aega ja liigub eri kiirusel. Erisugused suhted aja ja aja-kujutusega korrastavad ja taastoodavad ebavõrdsusi. Just siis, kui aja kulgemise korrastav dimensioon on kadumas ja muutused löövad ühiskonda üha rohkem sünkroonsusest välja, omandab remont erilise tähenduse. Eesti-laadses ühiskonnas, mida kujundavad mitmekordsed katkestused, kiirenevad muutused, ebavõrdsus ja sihitu innovatsiooni surve, ilmutab remont end vastujõuna, mis kinnistab järjepidevust, püsivust ja materiaalset tundlikkust.

See väide näib esmapilgul käivat tavamõistuse vastu. Nõukogude režiimi tekitatud remontimisvajadusele järgnenud odavate massikaupade ja postsotsialistliku tarbimisühiskonna aeg võiks justkui kuulutada remontimise hääbumist. Samas võib nüüdisaegset asjade parandamist ja nende äraviskamisest hoidumist tõlgendada ühe viisina, kuidas seista vastu ilmajäämisele ja kohaneda keeruliste muutustega. Äraviskamist tajutakse kui ohtu mälule, julgeolekule ning ajaloolise ja looduskeskkonna säilimisele.^[6]

Paljud eestlased käsitavad nõukogude kogemust ikka veel otsekui ebaloomulikku ja ebareaalset aega. 1991. aasta paistab siin massilise aegumise aastana. Mahajäetud tööstushooned, roostetavad masinad, lagunevad majad, keemiliselt saastatud piirkonnad, keskkonnakatastroofid ja praht on aastakümneid sümboliseerinud NSVL-i kokkukukkumist, piltlikustades režiimi lagunemist selle sõnasõnaliselt materiaalses mõttes.^[7]

Lähimineviku mälestused ja kujutised rekonstrueeriti hilisemate sündmuste valguses omamoodi antiparadigmana, mida reeglina iseloomustas „ülbe ja vastik suhtumine sotsialismi ajast pärit asjadesse“.^[8] Mitte ainult unustamine, vaid ka mäletamine ise hõlmab nüüd ebasoovitavaks peetavat minevikku meenutavate materiaalsete tõendite eiramist.

2013. aasta Tallinna Arhitektuuribiennaalil („Recycling socialism“) arutati avalikult, kas edasiliikumiseks oleks tarvis nõukogude ideoloogiat kandvad hooned lammutada, hinnates tolle režiimi jäetud materiaalse pärandi millekski koormavaks. Tõepoolest, uue traditsiooni konstrueerimise ohvriks on langenud mitmed nõukogudeaegsed mälestised. Muljetavaldavaid hooneid on lammutatud, et teha ruumi kaubanduskeskustele (näiteks Sakala keskus). Teiste hoonete staatus püsib ebaselge (Linnahall) või on nad erastatud (Postimaja, Teenindusmaja).

Need näited illustreerivad hoonete üha lühemat eluiga spekulatsiooniobjektidena, aga ka Eesti tegelikku mälupoliitikat, mida iseloomustab revanšistlik linnaplaneerimine, mille toob kaasa üsna hiljutiste hoonete kiire hindamine väärtusetuteks, investeerimiskõlbmatuteks ja seetõttu lõppkokkuvõttes asendatavateks. Viimaseks niisuguseks ohvriks sai Ülo Ilvese poolt 1978. aastal projekteeritud plaanikomitee arvutuskeskus, senini rahandusministeeriumi hoone. Seda teati esimese hoonena Eestis, mille fassaadi kaunistas abstraktne kunst (autoriks Edgar Viies).

Ametiisikute algne plaan oli olemasolev hoone renoveerida, aga kui liikvele läks jutt ehitusmaterjalide halvast kvaliteedist, pandi renoveerivale kinnisvarafirmale ette maja lammutada ja uuesti üles ehitada. Lõpuks kuulutati 2015. aastal välja avalik konkurss uue, nelja ministeeriumi koondava, 14420-ruutmeetrise pindalaga üliministeeriumi bürookompleksi ehitamiseks.

Arhitektide Liit pooldas ajaloolise hoone säilitamist, nimetades seda oma ajastu väärtuslikuks monumendiks. Kunstnik Leonhard Lapin tuletas meelde: „see, et maja on ehitatud Nõukogude okupatsiooni ajal, ei tähenda veel selle väärtusetust“, samas märkides, et funktsionaalsed hooned ei kipu Tallinnas üle kolmekümne aasta püsima.^[9]

Selle hoone lammutamisele eelnes veel üks „ametliku vandalismi“ akt modernistliku arhitektuuripärandi, nimelt Postimaja vastu. See ohver (või hoone surmajärgne elu) kujunes aga teistsuguseks. Postimaja ehitati aastail 1977–1980, Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati eel. Hoone põhifunktsioon oli koondada postisorteerimis- ja telefoniteenuseid, kusjuures esimesel korrusel sai operaatorite abil teha kaugekõnesid. Omapärane kolmekorruseline paekivihoone ehitati vana bensiinijaama asemele, see ühendas sümboolselt Rotermanni kvartali vanalinna ja Narva maanteega. Postimaja projekteerisid Mati Raigna ja Raine Karp (kes on ka Linnahalli ja Rahvusraamatukogu arhitekt). Seal oli Eesti esimene eskalaator ja inimesed kõikjalt Eestist tulid Tallinna seda vaatama ja sellega sõitma. Eskalaator läks aga kiiresti katki ja asendati 1988. aastal tavalise trepiga.

Postimaja uurides kohtusin ma Silver Aguga, kes juhtis hoone hooldamist ja remonti 1990. aastatel. Silver meenutas rõõmuga igapäevaste hooldustööde detaile, näitas mulle fotosid ja tunnistas oma isiklikku kiindumust Postimajasse. Tema jaoks oli Postimajas töötamine uhkuseasi: „Omal ajal, 80ndatel, oli see üks elegantne hoone. Aga nüüd, kino ja hotelli vahel, on see kaotanud oma võimsuse. Algses kontekstis oli see majesteetlik hoone, aga nüüd, teiste majade vahel, pole enam perspektiivi, kust seda vaadata.“

Posti- ja kommunikatsioonitööstus on viimastel aastakümnetel teinud läbi struktuurseid muutusi, peamiselt tänu infotehnoloogia arengule. Üha vähem inimesi kasutab postiteenuseid. E-kirjad on tapnud tiguposti ja seetõttu ka postkontorid.

Need vinjetid näitavad, milline kooskõlatus valitseb institutsionaalsete ja majanduslike reformide, kultuurimuutuste aegluse ning pärandi lagunemise vahel. Triumf nõukogude korra üle toimus teisel ajaskaalal kui selle pärandi eiramine, luues uusi võimalusi taaskasutuseks ja uuesti omaks võtmiseks. Aegunud ja hüljatud asjad muudavad kõik keerukamaks just nimelt seetõttu, et nad ei kao. Need asjad jäävad püsima ning kujundavad kaasaegseid arusaamu subjektist, ajast ja maailmast.^[10]

Nende kiirete ühiskondlike ja majanduslike muutustega silmitsi seistes leidsid paljud inimesed, et nemadki on ühtäkki kogemusteta ja iganenud, justkui neil poleks enam pragmaatilist pädevust uues ühiskonnas toimetulekuks. Tõepoolest, postsotsialismi eripära ei seisne mitte üksnes sotsialismi pärandi mõjus, vaid ka ülemineku kiirenemises ja pakilisuses ning sellega tekitatud ajalises marginaalsuses. See tõstatab küsimuse, kas teatavad grupid või indiviidid tunnevad end sellesse aega kuulujaina?^[11]

Nagu Liviu Chelcea on Rumeenia pangatöötajate näitel osutanud, tähendasid postsotsialistlikud muutused ka ajataju kiirenemist, millega kaasnesid uutmoodi rutiini, distsipliini ja standardite väljatöötamine, teravam eristus töö ja eraelu vahel (millega käis paradoksaalselt kaasas isikliku aja koloniseerimine korporatsioonide poolt) ja hajustuv kaugtulevik, kus mõttekad plaanid paistavad fantaasiate või unistustena.^[12] See on omakorda toonud kaasa tähtsaid muutusi majanduses, kultuuris, ajas ja ruumis, mis avalduvad paindlikkuse-jutus ja nõudluses „isereguleeriva mina“ järele ning loonud ka uue kategooria – „endisaegse inimese“. Iga uus töötaja peab tänapäeval õppima ja sooritama tegevusi, mis vanasti jagunesid mitme töötaja vahel. David Harvey nimetab seda Lääne deindustrialiseerimisega seostuvaks vanade oskuste „kiirenevaks hävimiseks“.^[13]

Näiteks, Eesti põlevkivikaevandusi etnograafiliselt uurinud Eeva Kesküla rõhutab, et uue tehnoloogia kasutuselevõtt oli kaevurite jaoks sama tähtis murdepunkt kui aasta 1991.^[14] Katherine Verdery on näidanud, et muutused aja tajumises on olnud postsotsialistlike ühiskondade majandusliku ja poliitilise ümberorganiseerimise seisukohalt kriitilise tähtsusega.^[15] Inimesed olid leiutanud spetsiifilisi viise, kuidas sisustada sotsialistliku igapäevaelu korrapäratut aega (näiteks varude kogumine); üleminek planeeritud, standardiseeritud ja ebavõrdsesse kapitalistlikku aega sundis neid leiutama uusi kohanemisviise.

Ning ometi, kuigi sotsialism on läbi, on selle jäänused ikka veel meiega, nagu on näidanud Svetlana Aleksijevitš oma postsotsialismi pärandi suulises ajaloos.^[16] Paljud inimesed, kes kasvasid üles NSVL-is, elavad „pruugitud ajas“, kestvas pettumuses. Need on inimesed, kes tunnevad end ajaloost välja jäetuna, kellel pole neid ümbritsevates ühiskondlikes muutustes millelegi püsivale toetuda. Ometi on nad meie kõrval, nemad, kes on edust ilma jäetud, tungivad sellegipoolest aeg-ajalt meie asjadeskeemi, „rüvetades“ meie korrameelt.^[17]

Olla aegunud – see tähendab olla kasutu, kultuurilise kaaluta, peaaegu nullväärtusega. Need inimesed, keda peetakse Eestis „üleliigseteks“, „asendatavateks“ või „lootusetuteks“, ei ole mitte migrandid või põgenikud (nagu endistes impeeriumides, Prantsusmaal, Hispaanias või Suurbritannias), vaid need, kes omandasid selle staatuse vana korra lagunedes.^[18]

„Jah, nad olid kõik tublid (молодцы). Ma olen eriti tänulik Madisele, kes võttis mu tööle siis, kui mu elus oli kõige rohkem muutust vaja,“ tunnistab Ljuda.^[19] Ometi tähendas see muutus, millele ta viitab, sammu minevikku. Ljuda (kelle emakeel on vene keel) õppis neli aastat Riias tüpograafiat. 1972. aastal kolis ta Tallinna ja asus tööle Ühiselu trükikojas, Eesti vanimas. 2002. aastal ostis Reusneri kirjastus Ühiselu ära ja vanad töötajad viidi madalamatele mehaanilistele töödele, nagu paberi söötmine uutesse importmasinatesse.

„Mina pean tüpograafiat kunstiks,“ lisab Ljuda. Koondatud töölisest sai lugupeetud töötaja, kes andis uue elu Madis Mikkori ja tema seltskonna kogutud kõrgtrükipressidele Polymeri kultuuritehases. Rohkem kui nelikümmend aastat pärast oma esmast väljaõpet oli Ljuda jätkuvalt täis tahtmist trükkida müürilehti ja visiitkaarte. Ta töötas Polymeri tehase sulgemiseni. Muu töö kõrvalt korraldas ta töötubasid Kunstiakadeemia tudengitele ja õpetas ametit Lemmit Kaplinskile, kes tõdes: „Ljuda on üleelusuurune nähtus. Selles mõttes, et 40 aastat tagasi oli Ljudasid sadu, nüüd on ta ainuke laduja, kes hoiab justkui salateadmist. Ljuda lugu näitab, et tehnoloogilised muutused mõjutavad inimeste identiteeti. 2000ndate algul töö kaotamine tähendas tema identiteedi kaotamist, jäi justkui alles kõigest pool endist Ljudat. Seda tuleb tänapäeva ühiskonnas silmas pidada. Mitte et muutused oleksid halvad, aga lihtsalt, et me peame meeles pidama ka inimlikku aspekti.“

Ljuda on sellest teadlik ja kinnitas mulle korduvalt, et ta on „ainuke inimene Eestis, kes seda kunsti süvitsi tunneb. Minu endised kolleegid lahkusid sellest ametist 90-ndatel ja uued põlvkonnad ei taha käsi määrida“. Pensionile jäämine ei tähendanud, et Ljuda oleks oma ameti maha jätnud; see pole mõeldav, et ta vabatahtlikult lõpetaks tüpograafiaga tegelemise. Trükitöö aitab tal suhestuda muutustega, millest ta aru ei saa, aga mis muudavad tema oskused iganenuks.

NSVL-is oli tööl tugev subjektiivne mõõde, sageli rajanes inimeste identiteet nende elukutsel. Postsotsialistlikes ühiskondades aga kadus tehnoloogilise innovatsiooni, neoliberaalse majanduspoliitika, paindlikkusdiskursuste ja ettevõtlikkuse kultuse tagajärjel ametikoha-identiteet. Inimesed pidid hakkama kollektiivseid riske üksikult kandma.^[20]

Teisalt pöörati Nõukogude ühiskonnas materiaalsusele teistsugust tähelepanu. Remontimine oli eriti hinnas defitsiidi ja massitootmise tingimustes, kus polnud kohta turumajandusele omasel konkurentsil ja planeeritud aegumisel.^[21] See tähelepanu oli omakorda seotud spetsiifiliste oskustega, mida kiirendatud tootmise, tarbimise ja äraviskamise ning kiirkasumi tsüklist koosnev majandussüsteem ei väärtusta.

„Sellest tuleks muuseum teha, nagu Madis ja Lemmit Tartus tegid,“ järeldab Ljuda meie viimasel kohtumisel. Kui Polymer suleti, viidi trükimasinad Tartusse, 2010. aastal mittetulundusühinguna asutatud Trükimuuseumisse. „Ma lõin selles kaasa algselt emotsionaalsetel põhjustel. Mulle meeldib nende masinate kuju, hääl ja lõhn. Aga ma usun ka, et innovatsioon algab vanade tehnoloogiate mõistmisest. Nende kaudu me õpime tundma põhireegleid ja kunagisi ummiklahendusi,“ märgib Lemmit.^[22]

Igal aastal kutsub Trükimuuseum Ljuda mõneks päevaks Tartusse õpetama trükimasinate kasutamist ja käsi mustaks tegema. Lemmiti meelismuseaal on linotüüp (realadumismasin), mis valmistati 1972. aastal Leningradis. Muuseumiekskursiooni ajal tekitas kõikide nende hüljatud artefaktide kohalolu minus peapöörituse aegumusest. Omal moel oli see retk 20. sajandi sisikonda. Aegunu on ühtlasi ka mälukandja.

Lemmit märgib: „Selle maa lähiajalugu on võimalik näha, vaadeldes trükitehnikate muutumist. Näiteks on üks murdepunkt Teine maailmasõda. Enne seda valmistati kõik trükimasinad Saksamaal, pärast sõda aga Nõukogude blokis. Kuna trükikunsti mõte on ideede edasikandmine, siis jälgisid võimud nõukogude ajal väga hoolikalt selle eriala õppijate tausta. Trükkimine polnud kõigest üks maagiline protsess, sel olid ka suured poliitilised tagajärjed.“

Üks väljakutse seisneb aga asjaolus, et kiire aegumine blokeerib meie ligipääsu minevikule – me ei oska enam kasutada vanu tehnoloogiaid, lugeda vanu faile. Uutmoodi läbikäimine meediaga kujundab ka üha rohkem meie kogemise ja mõtlemise viise.^[23] Nõukogude maailmaga seotud materiaalset kultuuri ähvardab kadumine niihästi seetõttu, et kaovad teadmised selle perioodi kõige esinduslikumate asjade töötamisest, kui ka nende asjade eneste entroopilise kulumise tõttu.

„90ndad muutsid oluliselt trükitööstust. Kirjastajad pääsesid ligi uuematele masinatele, kui leidsid selleks raha. Aga muutused olid nii kiired, et keegi ei mõelnud tööstuspärandi säilitamisele. Need museaalid siin on vähesed allesjäänutest, mis aitavad seda aega mäletada,“ lõpetab Lemmit.

2014. aastal kolis muuseum Kastani tänavalt Aparaaditehasesse, vanasse sõjatööstuskompleksi, mille oli hiljuti ostnud sama organisatsioon, mis arendas Telliskivi piirkonda Tallinnas (mis samuti ehitati ümber sõjatehasest kaubandus- ja kultuurialaks). Muuseumil on rohkem kui 240 m² põrandapinda ja seal on endiselt vanad sõjatehase lambid. Seal töötab eri ametites seitse inimest. Raamatud, mida trükimuuseum taaskasutab, on riiklike raamatukogude poolt ära visatud makulatuur, seega saab muuseum igal aastal tonnide kaupa tasuta raamatuid.

Aparaaditehases kohtume ka Kaarel Narroga, noore puusepaga, kes töötab ühes kompleksi paljudest keldritest. Kaarli tööruum omamoodi kinnitab tema suhteliselt madalat staatust Eesti ühiskonnas, ent samas annab see kohale äärmiselt isikupärase karakteri; seda kõike väljendab asjade füüsiline paigutus. Mehe väärtused väljenduvad tema materiaalsetes valdustes.

„Prügist ja prügi abil olen ma oma väikese stuudio ehitanud,“ ütleb Kaarel, kes maksab oma keldri eest sümboolset üüri. Nendes tööruumides elatakse, asjad on seal paigutatud vastavalt tehtava töö vajadustele. Kaarel on 25 m²-se pinna jaotanud kaheks toaks, vastavalt oskustöödele, mida tal teha tuleb. Iga päev astub tema keha vastu materiaalsele maailmale, et remontida erineval moel katkisi asju. Kõikjal leidub tolmu, tükke ja vanametalli. Raske on öelda, kas need olid seal juba enne või on need tekkinud Kaarli töö tulemusel.

„Ma sundisin haldurit seda keldrit mulle üürima. Alguses ei teadnud nad, mida selle ruumiga pihta hakata, nii et ma käisin neile peale ja palusin Lemmitil vahemeheks hakata. Nüüd on hakanud Aparaaditehases elu keema. Ilmselt saaksid nad seda pinda ka kallimalt üürida, või siis töötan ma katalüsaatorina, teen seda piirkonda atraktiivsemaks,“ nendib Kaarel irooniliselt.

Kaarli käed on pragunenud, rakkus ja karedad. Ometi mõjub ta meie vestluse ajal ootamatult õrnatundelise, hapra ja karismaatilisena. Ta mõtleb hoolikalt, mida ütleb, vastab aeglaselt, mõõtes iga sõna.

Remont on taaskehastamise vorm, millega käivad kaasas emotsionaalsed ja kehalised investeeringud. Pole ime, et käsitöölised hindavad kõige enam oskusi, mis küpsevad ja arenevad.^[24] Saan hiljem teada, et Kaarel tegeleb ka muusikaga. Ta kaebab et „Eestist on saanud äraviskamisühiskond. Inimesed ei suuda omamiskirge taltsutada. Vanasti omasid inimesed ainult neid asju, mida äraelamiseks tarvis, ja sageli isegi neid mitte. Tänapäeval on kõike ülearu, inimesed hangivad ja tarbivad asju ainult hankimise enese nimel. Minu meelest on selles uudsusejanus midagi ülbet.“

Kaarli meelest ei suhtle eri põlvkonnad omavahel piisavalt. „Üks asjadest, mis mulle Trükimuuseumi juures meeldib, on see, et siia kogunevad erinevas vanuses inimesed,“ lisab ta. Paradoksaalselt toovad remonditegevused esile ajaloolisi kokkupuuteid ja seovad eri põlvkondi. See on katse sünkroniseerida – kehaliselt ja ajaliselt – asünkroonseid kogukondasid. Kaarli jaoks on remontimine ajas olemise viis, omaksvõtmise osa, maailmasse suhtumine seda ehitades.

Remont toimib siin teraapiliselt, aidates kõikidel osalejatel ennast ümber positsioneerida ja võistlevate ajavektoritega toime tulla. Remont on rohkem kui lihtsalt tehnika, see sisaldab ka vastutustunnet, hoolt ja tulevikkusuunatust. Mitmesuguste ruumide, piirangute ja ökonoomiate ristumiskohal toob see tegevus ilmsiks kestvuse, ühtaegu nii taastootes kui teisendades võimalikkuse tingimusi.

Thomas Hylland Eriksen kirjeldab viimast kahtekümmend viit aastat kui „ülekuumenemise“ perioodi, juhtides tähelepanu kiirenenud muutustele ja kõrgenenud aktiivsusele majandus- ja kommunikatsioonivaldkonnas.^[25] Viisid, kuidas inimesed aega tajuvad, on üha enam lahknemas (üha ebavõrdsemad); ning kiirenemisega ei kaasne otseselt kultuurilisi tööriistu ja ressursse, millega seda mõista. See omakorda komplitseerib meie teadlikku maailmataju.

Hartmut Rosa on osutanud, kuidas sotsiaalset kiirenemist kogetakse kolmes mõõtmes: tehnoloogia areng, ajaloolised muutused ja elurütm.^[26] Aga see, mis meie praegust ühiskonda varasematest eristab, on aegumise teadvustamine.^[27]

Et mõista võistlevate ajavektorite teisenemist meie ümber, vestlesin ma Arno Pihliga, kes on 2005. aastast tegelenud tehnikaseadmete hooldamisega Tallinna Ülikoolis. Toona olid ülikoolis kasutusel peamiselt analoogmasinaid, kuid tänapäeval on need peaaegu 100% digitaalsed. Arno jaoks tähendab see muutus üha rohkem kohustusi: kuna meie ümber on üha rohkem tehnoloogiat, tuleb seda ka üha sagedamini remontida ning tehnik peab pidevalt juurde õppima ja oma teadmisi värskendama.

Arno õppis nõukogude ajal mehaanikuks. „Toona ei eksisteerinud isegi MS-2 operatsioonisüsteemi,“ ironiseerib ta. Kümme aastat tagasi kulus enamik Arno tööajast projektorite, arvutite ja mikrofonide hooldamisele. Täna kulutab ta umbes poole oma ajast katkiste seadmete remondile. Ühtlasi hoolitseb ta multimeedia eest, „nagu nad seda nimetavad“. Arno seletab: „Ma pean tegelema mitme asjaga korraga, aga ma ei ütleks, et töötan nüüd rohkem kui kümme aastat tagasi. Töö on lihtsalt teistsugune.“

Arno ateljee seintel on magnetid, mille külge kinnituvad tööriistad. Laest ripub kell, mille helin seguneb ventilaatori mü-raga. Seal on kümneid arvutihiiri ja lahtivõetud arvuteid, vanu raadioaparaate ja kõlareid, ning lõpuks kaableid, palju-palju kaableid, rippumas ja vedelemas… „Sa võid neist asjadest pilti teha, aga kui rektor näeb, mis mul siia kogunenud on, siis ta nõuab, et ma viskaks kõik need asjad ära.“ Ja miks sa kõike seda kraami alles hoiad, Arno? „Sest iga hetk võib mul mõnda juppi siit vaja minna. Iga aastaga kulub millegi tellimise peale rohkem bürokraatiat ja mul pole oma eelarvet. Kui ma tahan mõnda tööriista osta, tuleb mul pool tosinat dokumenti täita. Oh, euronormid!… Aga ma valin hoolega. Selles mõttes, et ma hoian alles ainult kolmandiku asjadest, mis mulle pihku satuvad. Ma pean silmas perspektiivi – mida võiks tulevikus tarvis minna?“

Arno kinnitab, et inimesed peaksid silmas pidama pikemat perspektiivi, ja arutleb, kuidas ühiskond on liikunud vastupidavatelt esemetelt äravisatavate poole. „Nõukogude ajal keerles kõik asjade kogumise ümber, tänapäeval aga nende äraviskamise ümber. Mina pooldan keskteed… tänapäeval vananevad tehnoloogiad väga kiiresti, aga mehaaniku oskused kestavad kauem,“ oletab ta.

Arno jaoks on asjadel oma hierarhia: kõige paremaid tehakse Jaapanis, kõige halvemaid Hiinas. Ent tänapäeval on raske teada, kus üks või teine asi on valmistatud, sest esemete erinevad osad tehakse valmis eri paikades. „Jaapanis toodetud asju oli võimalik parandada. Aga tänapäeval on kõikidel toodetel sisseprogrammeeritud aegumistähtaeg ja nad lõpetavad kaks aastat pärast ostmist töötamise. Kohe pärast garantiiaja ületamist.“ Arno rõhutab, et ta ei poolda tarbimisühiskonda, vaid paneb tähele, kuidas tehnikavidinate jõudlus kahaneb, sest neid ei ehitata enam remondikõlbulikeks. „Euroajastul on toodete kvaliteet kahanenud, sest alati pole selge, kes asja kvaliteedi eest vastutab.“

Hankimise ja äraviskamise kiirenev tsükkel, nagu ka tehnoloogia uuenemine, nõuab sügavama tähelepanu pööramist remondile ja aegumisele, mis tõstavad esile ühiskonnamuutuste tagajärgi ja jutustavad meile sellest, mida kultuuris hinnatakse. Remontimine aitab meil ületada inimeste ja asjade kasutuks muutumise negatiivset loogikat, see kalibreerib ümber sünkroonsust ja kogukonnatunnet. See praktika avaldab mõju ka sellele, kuidas me mõtleme ühiskondlikest suhetest „tajutava ümberjaotamise“ kaudu, andes katkestustele järjepidevust ning näidates üles hoolt ja tunnustust.^[28] Asjade taastamine leevendab ühiskondlikke pingeid, aidates hoida kuuluvus- ja kestvustunnet, ühendab isiklikke biograafiaid avaliku ja isikliku materiaalsusega. Remontimist võib näha nende igapäevaste mikrovõimude osana, mis aitavad luua trans-tsendentaalseid taastumislugusid pärast kahjustamist või hülgamist.

Inglise keelest tõlkinud Aro Velmet

Artikkel koondab katkendeid varsti ilmuvast raamatust „Wasted legacies? Youth, repair and obsolescence in Estonia“. Autor tänab Patrick Laviolette’i, Siobhan Kattagot, Marika Agu ja Aro Velmetit nende heldete kommentaaride eest.

^[1] The social life of things. Toim. A. Appadurai. Cambridge, 1986.

^[2] N. Thrift, But malice aforethought: Cities and the natural history of hatred. Transactions of the Institute of British Geographers, 2005, kd 30, nr 2, lk 133–150.

^[3] Y. Navaro-Yashin, The make believe space. Durham, 2012.

^[4] K. Stewart, Ordinary affects. Durham, 2007.

^[5] Intervjuu 17. aprillil 2015.

^[6] H. Cherrier, T. Ponner, A study of hoarding behavior and attachment to material possessions. Qualitative Market Research: An International Journal, 2010, kd 13, nr 1, lk 8–23.

^[7] Z. Gille, From the cult of waste to the trash heap of history. Bloomington, 2007.

^[8] K. Lobjakas, K. Paulus, Postuumselt rehabiliteeritud?: Näitus „Asjad minu elus. Nõukogude Eesti tootedisain“ Eesti Rahva Muuseumis 12.12.2000– 4.02.2001. Maja, 2000, nr 4, lk 9.

^[9] L. Lapin, Barbaarsus Tallinna kesklinnas. Sirp, 15.05.2015.

^[10] Cultures of obsolescence. Toim. B. B. Tischleder, S. Wasserman. New York, 2015.

^[11] M. Frederiksen, Temporal marginality. Rmt-s: Hopeless youth! Toim. F. Martinez, P. Runnel. Tartu, 2015, lk 107–109.

^[12] L. Chelcea, Post-socialist acceleration: Fantasy time in a multinational bank. Time and Society, 2015, kd 24, nr 3, lk 348–366.

^[13] D. Harvey, The condition of postmodernity: An enquiry into the origins of cultural change. Oxford, 1990.

^[14] E. Kesküla, Temporalities, time and the everyday: new technology as a marker of change in an Estonian mine. History and Anthropology, 2016, kd 27, nr 1, 1–15.

^[15] K. Verdery, What was socialism and what comes next. Princeton, 1996.

^[16] S. Aleksievich, El fin del ‘hommo sovieticus’. Tlk J. Ferrer. Barcelona, 2015.

^[17] M. Douglas, Purity and danger: An analysis of the concepts of pollution and taboo. London, 1966.

^[18] Z. Bauman, Wasted lives: Modernity and its outcasts. London, 2004.

^[19] Välitöömärkmetest, Tallinn, märts 2013.

^[20] Neoliberalism, personhood and postsocialism. Toim. N. Makovicky. Farnham, 2014.

^[21] Style and socialism. Modernity and material culture in post-war Eastern Europe. Toim. S. E. Reid, D. Crowly. Oxford, 2000.

^[22] Välitöömärkmetest, Tartu, juuni 2015.

^[23] S. Kattago, Memory and representation in contemporary Europe. The persistence of the past. Farnham, 2012.

^[24] R. Sennett, The craftsman. London, 2008.

^[25] T. H. Eriksen, Overheating: An anthropology of accelerated change. London, 2016.

^[26] H. Rosa, Social acceleration. New York, 2013.

^[27] S. Kattago, All the world’s a stage… or a cage? Rmt-s: Playgrounds and battlefields. Toim. F. Martinez, K. Slabina. Tallinn, 2014, lk 65–84.

^[28]J. Rancière, Politics and aesthetics. London, 2006.

1.
Ilma puudeta ei ole maal midagi teha. Kui majas on keskkyte, siis ta nagunii pole „maa“ selles muistses mõttes, kus suviti magati aidas ja kyynis, talvine elu koondus leelõuka ymber ja köeti sauna. Ja kus enne loomad toas elasid. Nii et muistse maakoha algus on puud, algselt metsatukk, mis maja ymbert ära raiuti, palkidega jahmerdamine, maja ja kõrvalhoonete ehitamine, põldude puhastamine ja kännukangutamine. Elad palkseinte vahel, teed väiksena hagu ja luuda, põletad metsas alet, taod aiaposte maasse, laasid rehavarre, tahvitsed kausi ja luitsad, klopsid sirgetest noortest okstest ja paarist lauast kokku kartuliveeretamise renni, vestad pussile pideme, punud vitstest korvi. Jne. Vana puutöö oli lõputuid vajadusi ja võimalusi täis.

2.
Kevaditi oli siin all Pärlijõel tulvavee aegu palgiparvetamine. Kui palke pika hudilaga kaldast eemale juhatada oskad, kärestikega hakkama saad ja kolmel kokku kinnitatud palgil juba pysti pysid, oled parvepoiss valmis ja parun võtab Sind tööle. Palgid lähevad Läti piiri taha laadimisplatsile. Seal loeb yhe silmaga lätlane, kokkuostja, need yle, kritseldab numbrite juurde paar lauset oma maa segast keelt ja saadab selle siis postitõllas pitsatiga parunile. Ja parun annab poistele laupa õdagu enne sauna hõberubla, et „kerikutiile yten, saat no ti ka Rõugult midägi osta“. Need olid mõned head palgiparvetuse kevaded enne sõjaväge. Kes oli väiksem, võis yleujutuse ajal Keriguniidul teiste kiiskadega ringi parvetada. Yks kiisaeas väiksekirvemees läks kesktalvel koeraga Pärlijõele. Sänna orus on sel halapajud ja lepad ääres ja ta on maru käänuline. Lurises ja mulises seal kylma kaane all. Keskelt oli vesi väljas, jääkaelused ääres. Aga jää pole igaltpoolt sama paks. Tauka, rumal kutsikas, vänderdas ja kukkus sisse. Ja Sina olid laps, rumal, nagu laps on. Astud otse sinnasamma, kus kuts poolestsaadik sees ulbib, käpad yle ääre jääd kriipimas, tõstad pini välja ja lähed teda syles soojendades koju. Imelik, et see õhuke jää Sind kandis. Suvel kaldalt vaadates nägid, kui syva oli jõgi seal laial liivasel käänakul. Keerised ka lähedal. Ei tea, mis käsi ta sealt sygavuse kohalt ära tõi. Ja iga kord, kui puuraidur seda asja meelde tuletas, käisid tal kylmavärinad yle ihu.

3.
Vanaisal oli yks sõjaväelaul, kus tugevatest sirgetest poistest räägiti kui „Taara tammedest“, kes pidid end kiduratest „teistest võsudest“ eemale hoidma. Õpitud 1930ndatel Võrul, Kupis. Tähendab, taaralastel ja sõjaväel olid ka mingid seosed. Ja tamme peeti kõige tähtsamaks. See on pärit talunikelt, kes tavatsesid oma krundi nurkadesse tammed panna või vahel päris nelinurkse või ymmarguse tammeaia ymber oma talu teha. Neid ei ole palju järgi, aga koos alleedega on need kõige majesteetlikumad puude kooslused, mis inimene siinmail loonud. Parkide rustikaalsed eellased. Mul oli see õnn, et sain lapsena kõrvaltalu tammiku ääres omaette kiikuda. Puu hõlmas olla. Ja võrad kutsuvad – alati on olnud suurte puude otsas ronivaid lapsi. Ma käisin oma männi otsas nii teise korruse kõrgusel istumas. Aga yhel talvel ronis odaviskajast onupoeg Ummi õuepärna otsas neljandale. Oli seal ikka täitsa taevalael.

4.
Alustad oksapoisina Isal abis, kasvad ja vaatad, kuis „läbi peo mul voolab puu“, nagu Paul-Eerik ytles. Ainulaadne tahke elusmass, millesse tihenevad aastarõngad, kus voolavad ringi mahlad, koore all on mähk või vaik nagu meie kõrvas, koore saatusejooned meenutavad meile me mõhnasid, yhesõnaga, inimesega paralleelne ja sugulaslik substants. Pinde ta muidugi võib ajada, lõmmusid õpid temast ise lõikama. Laaste ja suuremaid värke on raieplats täis alati, neid saab riitade vahele tihenduseks susata, sest tuli hoolib kõigest kuivast. Rassid puudega, kuni selg enam kummardada ei luba. Põld puhas. Aga põlluveertel hakkavad jällegi kasvama võsud. Kui tahad naaberpõllul hulkuvaid kitsi paremini näha, harvenda ära. Silmaring ka avardub natukene. Yks asi, et nad on soojaks pliidi all, ahjus ja kerise all. Puudega kyttes on ruumis alati muhedam, niiskem õhk kui keskkyttega. Soemyyri, pliidiraua ja leili soojused. Paned viirukitera pliidile, saab Sul köök nagu kiriku eeskoda. Talveöödel, kui metsas tyvede paukumist kostab, kytad kuue-seitsmetunniste vahedega mitu väiksemat ahjutäit päevas, vana roobiga halge sättides ja segades. Pärast vaatad ahjus miilavaid sysi. Seal käib viimne sinakas leegimäng, pimeda toa muinasjutt. Kytmine on see apoteoos, aga soojal päiksega augustiõhtul kuiva puuriita ulualla viia on ka väga hea. Et nad olid kõik ilusti varjatud, kylje peale sadanud lume kuivatas soe kevad ilusti ära, alumised olid tellistele pandud laudadel, maaniiskust ka ei saanud. Lõid praod sisse ja koore valla. Tuuldusid kuivaks ja lõhnavaks, mõni heinatuust või muu peiduasi ka riida sees. Valmissaanud riida otsa ronis tihti võidukalt mõni kass, et end seal yleval uudse vaatepunktini jõudmise puhul õnnitleda. Ahju soojus aitab vahel kaasa, et omal ka syda soe oleks. Kyttes põletad rituaalselt oma tumeainet. Puud on abiks. Nad seisavad ymber maja, tyved nagisemas. Tuul käib hämaras tasa läbi lehtede ja ei ytle Sulle, mida ta kuulis. Sellest pyhast pole nagunii rääkida võimalik, no ma proovin rääkida käega järele katsutavatest asjadest. Kasvav puu tahab ruumi ja valgust. Kui seda saab, siis näitab oma iseloomu. Ja päris vabalt kasvavad vähesed õnnelikud, kes on linnu poolt lastud lapile, kus teisi puid ei ole, yhtlase rindena kindla vahega istutatud, nagu seda lapsena koolis sai tehtud, või siis inimese poolt raidega hooldatud. Päikeses helkiv männitukk võib vabalt olla kellegi elutöö.

5.
Ma olen linnapoisist amatöör, kes äkki kirvest liigutama hakkas. Aga kui midagi terve elutsykli pyhendumisega teha, tekib asju, millest rääkida. Puuraiumine on terane tähelepanuharjutus. Ainus hajameelsuse hetk võib viia nikastuse, haava või endaraideni. Ära tööd tehes kurja mõtet ligi lase. Ära arvusta ega sõima kedagi, ära unista ega kellegagi ennast võrdle, mõtle ainult käesolevale tegevusele, kus kirves on vahemees, raudkäsi Sinu ja puidu vahel. Vist on ikka puupidemega tera kõige ausam, aga saan ka tavalise oranžmusta „fiskarsiga“ läbi. See on meie maal juba eesti ajast auväärne terase virma. Setus oli yks mees nii uhke oma fiskarsi pussile, millist kylapeal kellelgi ei olnud, et võttis nimeks Viskar. Aga lõhkumise kirves, ta ei tohigi olla liiga terav. Inimesed kipuvad na lõdvad olema, sellepärast on see asi neile hea ja eks ta suuremat hunnikut raiudes annab juba mahvi kah, no eriti muidugi kuuse ja männiga. Väga pikki pakke okaspuu puhul kohe kuidagi teha ei soovita. Oksakohtadega kuused, see on noorte ja vihaste eriala vist, kui on vaja midagi välja rabelda. Kiil kaasa ja lõhu õhtuni ning tule koju, keel vesti peal ja nina punane. Lehtpuudega, kui nad on värsked, on see raiumine ikka pigem rõõm. Lähvad kolks ja kolks, kasest ja lepast jääb ka väga hea lõhn yles. Sel suvel tekkis meil palju vahtrapuitu, sest yks suur puu väravas oli seest mädand. Käisid ohtlike puude raiujad. Peamees oli seda asja teinud oma kakskymmend aastat juba. Langemise suunda pandi mõne puu kylge yks pikk köis, kust siis raiumise ajal teine mees pingutas, aga mu meelest tundis peamees intuitiivselt seda parimat langemise suunda. Osa ta näost oli peale 300-kilose tammepaku pealelangemist kirurgiliselt taastatud, aga mees tegi edasi – ju ikka selle põlise seose tõttu puudega. Ja tegi hästi. Ta käealuseks oli saekoolist tulnud poiss, kes võttis mootor-saega lõikamist nagu kunstnik maalimist. Iga puu kukkumise juures tal hing hyppas sees. Rassisin mitu nädalat seda oksarisu koristada ja pakke kärutada ja lõhkuda. Puude juures panevadki vist just suured partiid inimest midagi mõistma. Aga see vahtrapuit lõhnas kuidagi kirbemalt ja kurvemalt. Inimesed ei sure yhtmoodi ja puud ei lange sarnaselt. Mõne aasta eest olin temast veel head vahtramahla saanud. Tyve jämedam osa seisab endiselt väravas nagu vahimees, kes ei katkesta valvet isegi surnust peast. Vahtrapuit annab saunaski ebatavalist lõhna. Kellel on viljapuuaed, võib sealt koguda haruldasi halge. Pesuköögi lahtisel pööningul seisab yks riidake pirni- ja õunapuuhalge kes teab mis pyha jaoks. Kreeki on ka vahel pliidi all olnud, vihast tuld väikeste halgudega. Nyydsama jupitasin Onu kolmeharulise õunapuu kolmanda haru ära. Kõik kolm tulid millegipärast yhe suvega alla, nagu vahtrate surmade yle kurvastades. Kuigi raide põhisyydlane oli hoopis suitsusauna katuse kohal olnud ohtlik saareharu. Töötades lood seoseid ja tekib siuke puuratastel liikuv omamytoloogia. Kui talvepuud on olemas, aga hammas verel, siis saab seda asja vanaviisi, kirvega teha. See sae-eelne langetusaeg kestis siin umbes kuni 1880. Ait, meie vanim hoone, on veel ainult kirvega välja tahvitsetud. Suurema tyve jupitamisel on tõhus kordamööda paremalt ja vasakult poolt sälku raiuda. Risti sellest paksemast tyvest juba läbi ei saa. Mõnigi mu sõber alustas päris lapsena. No vaadake Pastaca-filmis seda Ramo pehmet ja sujuvat puulõhkumise stiili. See on juba Tedre Jaani ja Kuusekäära traditsioon. Aga mina poisina seda riistapuud kordagi kätte ei võtnud. Pildusin suurtesse puuriitadesse noaga märki ja oligi kõik. Majja tõi puid Oksõ, kes oli kirvevirtuoos. Väga peenikesi pirdusid mõistis lõhestada ja raius ka et plaksna ja plaksna. Hoidis teise käega vahel suuremat halgu kinni ka. Vaatasin seda nagu mustkunsti ja viisin puud ja pinnud syles tuppa. Alustasin tasapisi siis, kui vanad veel talus elasid ja puude toomine neile raskeks läks. Peagi sai selgeks, et puid tuleb endal tegema hakata. Alul oli halu vähemaks lõhkuminegi raske. Pärast võtad mootorsaega maha, jupitad, tood pakud seljas tee peale, sealt käruga, või lõhud kohapeal ja teed puuriida orgu, suvila räästa alla või kuhugi kahe puu vahele. Pirdude löömine või lõhestamine on ilus asi, aga jällegi väga täpne, ei tule kohe kätte. Aga yhtlased pirrud, kui nad summas on kusagil riida nurgas, on ikka ilusad. Pliidi all lööb tuli neile lahvatades hambad sisse ja läheb kiiresti suureks. Meil siin võeti kyyn sygisel maha, sealt tuli katuselaastu. Vat see on ka hea tulesyyde.

6.
Mõnel lollil veab alguses põhjalikult. Ma ei teadnud ju sedagi, kuidas ahju kytta. Alul suure kylmaga panin teise ahjutäie kohe otsa, kui esimesest söed järel. Igasuguse loogika järgi oleks ahjupotid pidanud sellise asja peale varsti läbi minema. Aga halastasid mulle ja on siiani tublid. Keset kristalset kylma ujutab soemyyr pikutaja ah’olämmiga yle. Tuli paugatab vahel seina taga, nagu keegi mõtleks Su peale. Kass nurrub jalutsis. Voodi korpus on ta võimendi. Kyynlad põlevad lõputult. Mis Sa hing veel tahad. Kui, siis ainult seda, et les’o ka oleks.

Nii et ahjuga mul vedas, aga kirvega lõpmatult mitte. Sain oma kirveristsed alles raiumise kymnendal aastal, kui yhel suvisel pärastlõunal ja täiesti kaine peaga lõin ära osa vasakut pöialt. Kuur oli värskeid kasehalge tuubil täis, raiumine läks liiga automaatseks. Tsahh! Kyys pidas osa hoobist kinni, nii et ta päris läbi ei läind. Tundsin vere tugevat nõrgumist. Poolik lipendas otsas. Taipasin, et see on karistus yhe asja eest, mis ma olin teinud. Tuppa taarudes kukkus põrandale vereplekke. Õnneks oli Liska lapsega maal, kimasime vana Võru maantee kaudu Kubjale haiglasse, ja Liska oli veel mingi söögi pliidile jätnud, et nii kui minu ära viis, sõitis koju tagasi ja päästis maja tulekahjust. Doktor õmbles vist natuke lohakalt, või ei saanudki paremini. Ja kahtles, et kas kokku kasvab. Pöidlast oli suurem osa must ja tundetu, paks sarvkiht. Aga ma palusin nulgas andeks. Palusin igal õhtul pikalt oma ravitsejast esiema ikooni ees. Esimest korda haava vaadates imestas arst, et on roosat ka juba näha, uskumatu. Pöial jäi siiski alles, kuigi on kangevõitu ja tunneb ilmamuutusi. Raiun ikka sama kirvega edasi, aga iga kord teen enne kirvepea keskele ristimärgi.

7.
Kirves peab ikka käe järgi olema, käte pikkuse ja kaare mugav suhe peab olema, muidu ei jõua raiduda. Siukse halu pikkusele ja sitkusele vastava löögikaare saad aastatega kätte kyll. Käsi läheb selliseks, et juba lõikad need halud ka suht sama pikad, kui aga puu ise sirge on. Põhiliselt tuleb kask, mänd ja kuusk, kaseokstest hagu, ja harvendades kõiksugu ettejäävaid liike segamini. Korra olen teinud natuke ka halujämeduseks kasvanud verevat kontpuud (Swida sanguinea), sest ta vohas ja ähvardas tiiki varjutada. Aga ei tohiks raiuda õitsvat või lehtivat puud. Parem talve keskel teha või kuivemal hilissygisel, kui mahlad on puudes magama läinud. Raiepakk peaks olema sile ja lai, kõvast puust (tamm parim), tasane ja sellise kõrgusega, et kirve ikka hooga halusse saaks põrutada. Pliidipuu jaoks võib ta muidugi kõrgem olla, aga kaks eri kõrguse ja laiusega pakku yhes puukuuris on ka juba härrade värk. Väiksesse puukuuri mahubki ainult yks. Suures on mul ka kolm-neli tykki neid olnud. Kui oli jälle palju tooreid pakke raiumiseks sisse toodud ja toomisel. Väravavahtra pakkudel olid ikka päris mustrid nende pruunide mädatsoonidega heledamale taustale joonistund. Surematu kunstnik loodus võib soovi korral maalida ka surma ja kõduga. Jupitatud pakud tuleks võimalikult kohe ära lõhkuda, et kõvaks ei kuivaks. Ja seda ytles juba mu sõber Õunapuu Lauri, et alati võib teha hagu. Kui lumevaesel talvel metsa alla lähed, leiad alati midagi kuiva, kuusemetsas eriti. Yhel talvel kytsin ahje nii, et raiusin iga päev metsast paar metsakuiva väiksemat kuuske, viisin seljas koju või tõin suuskadega yle välja, lõhkusin, kuivatasin tykk aega pliidi kohal laisalliisul ja siis kytsingi ainult nendega. Lihtsalt proovimise mõttes, kuigi varu oli olemas. Tõrvane ja ragisev tuli, tahmas korstent, aga tõi rahulolu kaasa. Kevadel oli siis muidugi vähem viitsimist puid teha. Aga kui väga suurt puudekulu pole, ei peagi raiuma. Ikka on mõnel mäekäänul mingid tuulesilmad, kus suuremate tormidega miskit murdub, ja orus tegutseb terve kobraste dynastia. Nii et ma eelistan tormiheidet ja lamapuitu. Mõni metsarada tuleb ka käidav hoida.

8.
On päevi, kus halg ei jookse ja oksakohad ei lahene, kustpoolt seda paganama pakku ka raiuks. Läheb lahti pikk dispuut teemal, mis yldse on purunemine, ja kui ta on olemas, siis kes nimelt peaks purunema, kas halg, kirves, mees või hoopis see va patanõ ilm? Kiil jääb puu sisse kinni, seejärel kirves, nina on tatine, jaksu vähe, kyynarnukk valutab jne. Läbi halli kivi pole mõtet punnitada, jätka teisel päeval ja ära häbene ka mõnd jonnakat pakku kõrvale jätta. Las siis istub ja mädaneb ning mõtleb, kas ikka tasus pipardada. A seda kyll kunagi ei maksa arvata, et oma kirvest targem oled. See on võlurelv. Kes ei usu, vaadaku Wikipedia artiklist „Axe“ Shangide dynastia pronkskirvest või mõelgu tomahookidele. Kirves on mõnel pool olnud yliku märk ja teisal kultuse objekt. Hea kirves on õnn ja annab ikka mõistust juurde. Parim kirves, mis minu kätte sattund, oli yhe Varstu joodiku venelase oma, voolitud varrega, paksu teraga ja parajalt nyri, aga käes kulunud-pehme ja lõhestas väga kergelt. Ta istus nii hästi, et teda polnud vaja vahel ämbrisse ligunema ja paisuma panna, nagu mõnesid vana varre otsas loksuvaid kirveid. Ta oli ikka paugupill. Paar kuud sain teda nautida, siis tuli Varstu mehele meelde, et ta võis kirve pohmas peaga ju meie juurde unustada. Ta saatis sõna ja andsin asja Vello kaudu tagasi. Ega need profid puuraidurid on ikka teisest puust. Need, kes käivadki talusid mööda vanakestel, või väga suurte laadungite puhul ka suvitajatel raiumas. Neil on kohastunud fyysis, sõidavad udusel varahommikul 10 kilti jalgrattaga seda otsa tegema, lõhuvad minu nähtuna kyll meeletu kiirusega, natuke nagu tantsides. Neil on omad kindlad suitsupausid ja enamasti ka Bock kilekotis ootamas. Kahemehesae mehi vist enam nende hulka jäänud ei ole. See visa tööviis toimib ehk veel ymberkehastujate juures? Minu mõõtkava järgi suur hulk oli mul teha siis, kui metsaveoki koorem või kaks puid toodi, siis saigi appi võetud kas yleoru mees Kõo Arvo sõbraga või hiljem see Varstu kamp, kes muidugi olid ka omajagu pujäänid ja kelle kutsumine oli yldse Mammi bisness. Mul oli õmmeldud kirvehaavast veel niit välja võtmata, kandsin ainult puid. Kohe esimesel õhtul kandsin pool puuriita, et tõestada: elu ei jää selle või teise vea pärast seisma. Mulle need puuraidurid meeldisid. Neljane brigaad, napsulembesed nagu maamehed enamasti, aga töö peale ka tulised. Mõnusad mehed, jutt sobis. Ja vindläsel oli hea kirves. Nende peamees näitas mulle oma pöialt. Äraraiutud pöialdega mehi selle puulõhkumusliku Võrumaa peal ikka on. Kas sa raiusid purjus peaga selle, kysisin. Ei, täitsa päise päeva ajal ja kaine peaga. Ja olen minagi lõhkund puid poolhämaras ja udus, aga siis on hoidnud. Ma ei tea, kuidas need asjad temal just olid. Kah karistusalune või.

9.
Puuriidad on puuraiduri pisikesed stuupad, mida ta pystitab päevapoolsetesse või erilistesse kohtadesse. Omal kombel kaitsevad nad territooriumi. Kuumadel päevadel lõhnavad eriliselt. Seal elavad sisalikud, liblikad, putukad ja vahel linnudki. Yhe puuriida najale tegin endale ja kassidele loojangute jõllitamise pingikese, sest keegi ei tea, kui palju värve ta ellu veel mahub. Tõrvapappi natuke paku peale ja kolm kuusetokki selja taha, siis ta seisab veel kaua seal väljal. Kus siis riidad on? Oot-oot, peab meelde tuletama, kus nad just praegu on. Näiteks orus, kasvavate puude vahele laotud. Kobras oli mu eest puud juba langetanud ja hammastega vahel ka laasinud. Ainult jupitamise vaev. Mäelt kaks väikest eterniitplaati, pane peale, vana oks veel vajutiseks otsa, seisab ja sammaldub. Vahel mitu aastat, kui meelest ära läheb, sest puid õnneks on. Ainult yles on neid pärast tyytu tassida, seal on pikk kallaspool. Aga sellegi teeb ära, kui leida siuke mõnusa ilmaga varasuvine päev, kus kõik käes lendab. Ja siis heledad halud tulevad mäele kirka päikse käes. Saavad ulualla. On nagu kytjate pyha. Aga ega seal pori sees riidapõhja tegemine ja niiske või tuulise ilmaga väljas myttamine ja tassimine ja rassimine ei ole nii head asjad midagi. Tuul võib pihast läbi tõmmata, radikuliit lyya, liikmed võivad valutada ja nii edasi. Natukene peab tööl end ikka pigistada laskma. Mõne algaja puuriida ajab kõva tuul või puude kõikumine vältimatult ymber. Siis õpid seda, et pikkused sobiksid, raskused ideaalselt jaotuksid ja jõnksud ja oksakohad yksteist tasakaalustaksid, nii et riit tuleks sirge. Ja katmisõpetust, et puud kusagilt märjaks ei saaks ja neile oleks tuule vastu õiged raskused peale asetatud. Sest tuuled on siin vahel ikka tormituuled. Juhtub maa aga vaiade sisselöömisel sygavamal pool kylmanud olema, siis saab otsapostid hõlpsasti traadiga kinni tõmmata. Puuriita laotagu ilusa ilmaga. Nii algses väliriidas kui puukuuri all on see omaette mosaiigi tegemine, mõnus töö kärutäite, halgude klobina ja rahuloluga. Kirvega tehes tulevad halud igayks isemoodi, mõnedel kirvehaavad kuivatamiseks kylgede peal nagu mustrid. Mul on elamisest poole kildi raadiuses vist umbes 17 puuriita. Seal nad kösutavad, enamasti valmimiskuupäev ka pastakaga kusagile kirjutatud. Kuivavad 14 kuud. Kirjutaks siis siia kah, vaatab, kuna kytta saab:

29.12.2016

10.
Kui nyyd natuke liialdada, siis linnas, korrusmajades ja korterites elades on inimene jõudnud olukorrani, kus laua pealt tolmu pyhkimine ja lillede kastmine on ta kõige rängemad fyysilised tegevused. Või prygipange väljaviimine – sellegi atleetliku aktsiooniga toime saamise pärast tylitsetakse vahel. Inimese põhikoht on arvuti ees olev tool ja telekasohva, ta veedab päevi tehnoloogilises transis, väljudes sealt ainult peldikusse ja sööma. Ning olles kaotamas võimet midagi oma kätega teha. Ekraan on märkamatult võtnud enda alla lõviosa meie ärkvel oldud ajast. Paljudele see kindlasti sobibki, nad tunnevad end suure kogukonna osana, pidevalt täienevas infoväljas keerleva aatomina, leiavad virtuaalseid sõpru jne. Aga on ka tõug rahutuid inimesi, kes ei taha oma hauakivile motot „ta syndis, vahtis ekraani ja suri“. Keha tahaks midagi muud ka. Inimese elulugu ei pea koosnema ainult erinevatest masinaga yhildumise katsetest. (Kirjutan seda muidugi arvutisse. Ekraan virvendab salapäraselt ja jätab ylbitsemise meelde.) Ja ega ma parem ei ole. Mitu tundi päevas võtab see kretiinne istumise orjus paratamatult. Vat naabrimees, minuvanune, aga tal ei ole isegi meili, too ajab teid lahti ja tegeleb puudega palju rohkem. See oma meiliaadressi puudumine mulle meeldis. Maal sai ka selgeks, et naturaalne fyysiline koormus ja loomulik liikumine, kondamine ja hulkumine on vaimse arengu eeldused. Ja valikuid on palju. Soovitan väga ka vikatit, mis kastesed suveõhtud ja udused varahommikud teistsuguseks muudab. Isegi siis, kui ei jõua võtta selliseid kaari nagu muistsed niitjad ja tera metssigade poolt segi songitud pinda kinni kipub jääma, on sel donkihhotlikul tegevusel oma tunnetuslik mõju. Selle asjapuuga on siin heina tehtud oma 1700 aastat. Selle ajaga juba salvestub midagi ka eestlase geenidesse, mida õlavöötmes yles äratada. Noast võikski rääkima jääda, sest ta on inimesele kõige lähedasem terastoode yldse. Noa-loori vanim osa on juba noaaegne. Kõiksugu pussitamise mytoloogia ja seatapu ja põdranylgimise ja vestmise muinaslood, ning tiibeti maagilise pistoda phurba lendudest veel pealekauba, aga las nuga olla praegu nii-öelda tupes. Kolmas tähtis tera noa kõrval ongi kirves, meie yhendus rauaajaga. Uusaegsel, varrega kujul puid rynnanud umbes tuhat aastat. Viimane vanaaegne relv, mis käibesse jäänud, sest oda ja ahinguga enam ei kytita ja ega noagagi paljud väljaspool kööki ei tegutse. Kui ma sinna puuderaiumisse ennast juba riitade katedraali jao sisse raiusin, märkasin, et lihased hakkasid jälle elama, liigutused muutusid ja keha nagu midagi ytles. Tekkis tunne, et ehk raiun aegamööda puruks oma eelarvamuse fyysilise töö suhtes, siis vaimuinimese kõrge lauba ja seejärel antropotsentrismi. Ja on olnud see rõõm ja nauding, et mõni metsatukk või padrik on päevade kaupa minu office, kus saepuru lendab, raieplats äratambituks ja pinnukirjuks muutub ja puuriit end kasetsõõri najale kallakile kergitab. Väljas tegutsedes kaovad mõned seinad ka inimese vaimu ymbert. Higised käed löövad kirve pakku. Kraamid välja võileivad ja morsi, istud kasetyve najale, naudid musklite rahu ja noore metsa selgivat panoraami. Kui istuda sammaldund mäekyljel, siis võib saabuda olukord, kus pole võimalik öelda, milline maailma tuhandest asjast oled Sina. Puude mõõtkava aitab seda tekitada. Nad on elavad torud, ytles yks puudeuurija bioloog. Keegi teine nimetas taeva tugedeks. Puuraidur võiks tajuda mõlemat osa. Siin jalamil ta oma kirvest ju vibutab, puude kytt ja aednik, kes otsustab vahel ka noorte kasvude elu yle. Vahel tapab, nagu iga kytt. Ja palub andeks, sest noores puus on elutung samamoodi kui Sinus. Sama tung syndida, endasse valgust imeda ja vett ringi ajada ja valguse pärast käivas võitluses teisi varjata. Verdki jooksete yhtemoodi, poiss, tydruk ja lepp. Inimene kannab kaelas helmemänni verepiisku ja joob lehtpuu verd, aga kes joob inimese verd? Kumb rohkem, kas ekraan või ta enda koletisi synnitav mõistus?

11.
Lõpuks tahaksin ytelda paar sõna kasetohust. See on maailma parim syyde. Vanausulised lõikasid seda Siberi kaasikutes pussidega suurte latakatena, mis keerati rulli. Vajadusel sai neid sirgeks kuivatada. Muistses maailmas oli metsa veel nii palju, et inimene võis seal midagi mõtlemata toimetada. Kask on õrn, väiksedki kriimud koorel kaua näha. Praegu võiks kasvavaid puid mitte kahjustada, nylgides tohtu vaid langetatud tyvedelt. Kasetoht hoidis kauge esivanema kivist kirvetera varre kyljes. Enne Teist ilmasõda tegid paljud pärismaised hõimud kasetohust väga ilusaid karpe, mytse ning koguni suuri paate. Lööge Youtube’is sisse „simple birch bark container“ ja näete, kuidas seda tohunappa Karjalas tehti. Siin käis asi vist ysna niisamuti. Tohust ninatubakatoosidele lõiguti noaga kaunistusi. Kasetohule näriti mustreid ja joonistati. Novgorodi kroonika on 14. sajandil sellele yles tähendatud ja ikka veel loetav. Masing unistas tohtu köidetud raamatuist. Isegi nendes suurtes kräsulistes karpades ja tohikutes, mis pikkade halgude ymbert lahku kuivanud, isegi keelekestes, mida suurelt halult ahju hakatades ära kisud, on säilinud seda yrgset peenust, toonide vaheldust ja õhukesi kihte. See on puude õukonna kingitus inimestele siin parasvöötmes, kus neid ikka helendab. Mu esimene harvendatud lapike oli Kasering, valik puudest, kes kasvasid endise jaanitule asemel. Ja neid ma kyll oma eluaegas ei raiu, kui nad aga ise seista võtavad. Mul on praegu varu yhest teisest kaseriidast, vist kõige suuremast, mis kattis kogu aida tagaseina peaaegu kuni unkaauguni välja. Kogu see jutt on muidugi natuke Thoreau ja Brautigani vaimus, ahjus lõõmab tuli nagu kirikukell elupõletamise missal, kumiseb just niisama tänagi õhtul.