Taskuvikerkaarel on külas Hent Kalmo, kes otsib vastust küsimusele “Miks on kaunis isamaa eest surra”. Kas ilma suremata on ka võimalik, selgub juba saates.
Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
[powerpress]
Lukianos. Surnute kõnelused. Vanakreeka k-st tlk Marilyn Fridolin. Tallinn: Kultuurileht, 2021. (Loomingu Raamatukogu; 2021/17–18). 73 lk. 4.50 €.
Tõlkekirjanduse arvustuse puhul on üldiselt kaks võimalikku lähenemist: saab arvustada algupärast teost või tõlget. Veidigi tundmatumate teoste puhul tehakse enamasti kombineeritult mõlemat – lugupeetud väliskirjanik ei ole oma võõrast päritolust hoolimata täiuslik, nii et tema kohta ei saaks midagi öelda, tõlge on aga olemuselt intrigeeriv ja kirglik nähtus, mis ei jäta kedagi külmaks. Antiikkirjanduse tõlgete arvustamisel ilmnevad aga teatud eripärad.
Esiteks, algupärast teksti ei saa tavalisel viisil arvustada, sest ta on nii-öelda vana ja kuulus. Ajas ja ruumis kauge kultuuri puhul – Lukianos sündis arvatavasti 2. sajandil pKr Süürias Samosatas – näeme me vaeva, et seda tundma õppida ja sealt enda jaoks midagi leida, nii et pole soovitav sellele siinsete ja praeguste kriitiliste mõõdupuudega peale lennata. Samuti muudab teksti tavapärase arvustamise võimatuks kuulsus, see tähendab traditsioon, mis on teose eelnevalt teatud mõttes juba heaks kiitnud, sest muul juhul poleks ta üldse meieni jõudnud. Võib ju vaielda, kas Lukianose „Surnute kõnelused“ on meelelahutuslik või sügavmõtteline teos (lk 70), kuid ilmselt ei õnnestuks kuidagi ära põhjendada – religioossed argumendid välja arvata –, et see on ebaoluline kirjutis, millele oleks parem mitte tähelepanu pöörata.
Teiseks, antiigitõlge on Eestis eriti iseäralik nähtus. Kuna eesti keelde on tõlgitud vaid murdosa antiikkirjanduse teostest ning üldlevinud seisukoha järgi on meie kultuuri jaoks väga oluline, et tõlgitud oleksid kõik klassikalised tüvitekstid, siis on iga ilmunud tõlge a priori juba kiiduväärne.[1] Samas loob eestikeelsete klassikatõlgete vähesus ja olulisus tõlkele suuri ootusi, see peaks olema võimalikult hea, põhjalik, kommenteeritud ja kui ta seda kellegi meelest ei ole, siis on väga halvasti. Õli valab tulle veel asjaolu, et klassikalised filoloogid on piiratud mahuga antiikkirjanduse pärandist kõik olulisema – mille hulka kuuluvad kahtlemata ka Lukianose „Surnute kõnelused“ – üksipulgi läbi uurinud ning sageli on neil tugevad eelistused tõlgenduste ja tõlgete osas. Neist raskustest hoolimata tuleb järgnevalt juttu „Surnute kõnelustest“ nii kirjandusteosena kui ka Marilyn Fridolini tõlke erinevatest aspektidest.
Mu esimene kohtumine Lukianosega jääb metsikutesse üheksakümnendatesse, mil olin gümnasist. Kirjutasin siis raamatutest välja „ägedaid“ tsitaate ja üks pärines ka Lukianose dialoogist „Charon ehk maailmavaatlejad“, mida lugesin toona Paul Keesi tõlkes.[2] Tegu on (ilmselt) Homerosest mõjutatud värssidega: „kõik on lõppude-lõpuks ju surnute läiketud koljud, / paljad, kuivanud korjused vaid asfodilliaasal“.[3] See mõte kõnetas kenasti mu puberteetlikku nihilismi. Nüüd, keskealise nihilistina, tundsin rõõmu, et ka „Surnute kõnelustes“ on sarnane viide (oletatavasti) Homerosele: „Ohoo, Homeros, kuidas su eeposte peakangelased on põrmu heidetud, äratundmatud ja inetud, kõik üks tuhk ja tolm, tõepoolest nagu surnute varjud“ (lk 10).[4] Ühe vaatenurga järgi ongi Lukianose satiir vormilt vaimukas, kuid sisult nihilistlik.[5] Lukianosele on ette heidetud, et ta teeb kõige üle ainult nalja, pakkumata välja positiivset programmi. Ka „Surnute kõnelustes“, kus on tegelasteks surnute vaimud ja muud allilmaasukad,[6] paistavad autorile kõige sümpaatsemad transgressiivsed nihilistid: küünik Diogenes ja satiirik Menippos, kes Charoni paadis koos teiste surnutega allilma sõites tegi muudkui nende üle nalja ning kelle kohta ütleb Hermes: „Ta on täiesti vaba, tal on kõigist ükskõik“ (lk 7).
Ma kardan, et „Surnute kõneluste“ taandamine puhtalt nihilistlikuks naljaks pole siiski piisavalt tõhus lähenemine sellele teosele. Lukianos sai suurepärase kreeka retoorikahariduse ning pigem tuleks eeldada, et tema tekst on tulvil kultuurilisi vihjeid. Tõlke kommentaarid (lk 47–65) osaliselt küll tegelevad selliste vihjete avamisega, kuid arvatavasti jääb veel päris palju peitu. Kultuurilised viited asetavad Lukianose naljaka teksti tõsisesse konteksti, nii et see ei ole enam lihtsalt nali, vaid tegeleb keerukate teemadega. Samas ei ole Lukianos nagu Aristophanes, kelle puhul on nalja sihtmärk enamasti läbinähtav.
Lukianose „Surnute kõneluste“ inimtegelased on kõik surnud, samas kui Aristophanese vanas atika komöödias kõnelevad üldiselt elusad Aristophanese kaasaegsed, olgu õigete või valede nimede all.[7] Surnud tegelaste omavahelised fiktiivsed kõnelused esinevad tegelikult ka eepikas, tragöödias ja paljudes muudes žanrides. Ma ei pea siin silmas surnute vaime nagu Lukianosel, vaid seda, et teose kangelased on teose loomise ajaks surnud, st autor paneb surnud inimesed rääkima. Selles mõttes on suurem osa kreeka kirjandust, kus esinevad dialoogid, surnute kõnelused. Lukianose tekst erineb aga sellepoolest, et „Surnute kõneluste“ inimtegelased teavad ka ise, et nad on surnud, ehk nagu lausub Menippos Sokratese kajana: „mina aga laulan teile pidevalt vahele „Tunne iseennast!““ (lk 8). Niisiis saaks tõlgendada Lukianose teost ka metafiktiivselt: autor on teadlik oma loomeprotsessist ning sellest, et ta tegelased on surnud, ta eesmärk on seda näidata ning mõtiskleda, mida see tähendab.
Marilyn Fridolini „Surnute kõneluste“ tõlge on väga hästi loetav! Selle juures on mitu aspekti, mis on suurepäraselt õnnestunud. Esiteks, tekst on eesti keeles loomulik, pole jäädud kinni kreeka lausekonstruktsioonidesse, vaid tõlgitud on vabalt. Sageli painab antiikkeeltest tõlkijaid sisemine sundus olla filoloogiliselt täpne.[8] Kõrvutasin lugedes tõlget pidevalt originaaliga ning kokkuvõtlikult võib öelda, et Marilyn Fridolin on tõlkinud julgelt, kuid siiski algupärasest tekstist mitte liialt kaugenedes.
Teiseks, tõlke stiil sõnavaliku ja registri osas on samuti loomulik ja neutraalne ning seetõttu hõlpsalt loetav. Tekst on pigem kõnekeelne, nagu dialoogi puhul tavaliselt olema peabki, kuid välditud on väga madalat stiili. Selgitan seda näite varal: kreeka verbi oimōzein on tõlgitud vandesõna kontekstis järjekindlalt väljendiga „kukele käima“.[9] Kukele saatmine on kõrgstiilsem ja kirjakeelsem kui näiteks pikalt saatmine, rääkimata saatmisest igasugustesse muudesse kohtadesse, kuid ometi on tegu ilmselge ja ajatu solvangu või kirumisega.[10] Antiigitõlked kipuvad sageli eksima ühes või teises suunas registrivalikul, kas siis tõlkides originaali kõnekeelset teksti kõrgstiili või vastupidi, kasutades (enamasti ebaloomulikku) madalstiili, et tõlge oleks „tänapäevane“. Samas kaasneb „Surnute kõneluste“ tõlke läbivalt loomuliku stiiliga üks probleem: eri tegelaste kõne ei ole stilistiliselt kuigi eristuv. Retoorikas vilunud Lukianos paneb originaalis ühed tegelased rääkima atikistlikumalt, lühidalt ja konkreetselt, teised asianistlikumalt, ohtrate kaunistustega, kasutama üht või teist liiki retoorilist stiili.[11]
Lukianose „Surnute kõneluste“ tõlge on varustatud ka kommentaaride ning saatesõnaga. Mõlema maht on mõõdukas, andes edasi kõige olulisema, laskumata aga liialt detailidesse. Nad paiknevad kusagil akadeemilise ja mitteakadeemilise teksti vahepeal. Kommentaarides on tõlkija andnud viited antiikautorite teostele, et innustada lugejat pöörduma antiikkirjanduse poole, nagu ta ise saatesõnas väljendub (lk 73). Samas puuduvad viited moodsatele allikatele, kust kommentaarides leiduv info arvatavasti pärineb.[12] Saatesõnas on viited sekundaarkirjandusele olemas, lühikese ja konkreetse teksti kohta täiesti piisaval hulgal. Kuid tuleb meeles pidada, et kommentaaride ja saatesõna mahu ja stiili määrab vähemalt osalt ära ka „Loomingu Raamatukogu“ sarja formaat. Vanakreeka nimede transkribeerimine on alati üks ohtlikke komistuskive.[13] Marilyn Fridolin on selles vallas olnud üldiselt väga korrektne, kuid siiski leidub „Surnute kõnelustes“ Pyriphlegethoni jõe asemel Pyriphlegetoni jõgi (lk 10) ning seitsme targa hulka kuulub Cheiloni asemel Chilon (lk 49). Aga need on väheolulised detailid.
Ühesõnaga, Lukianose „Surnute kõnelused“ Marilyn Fridolini tõlkes on meeldiv lugemine, olemata siiski nii lihtne, kui peale vaadates paistab. Kellele see teos on mõeldud? Kõigile surelikele, kes ei oska vanakreeka keelt.
[1] Lukianose teoste varasematest trükis ilmunud tõlgetest saab ülevaate „Surnute kõneluste“ järelsõnas lk 67–68.
[2] Rmt-s: Lukianos, Timon ehk inimestevihkaja. Tlk P. Kees. Tallinn, 1970.
[3] Sealsamas, lk 36. Väljendid nekyōn amenēna karēna, „surnute läiketud koljud“ (A. Annisti ja K. Reitavi tõlkes „surnute varjud“), ja kat’ asphodelon leimōna, „asfodilliaasal“, on Homerose vormelid, mis esinevad „Odüsseias“ korduvalt, ülejäänud osa Lukianose toodud värssidest sellisel kujul Homerose eepostes ei leidu.
[4] Surnute läiketute koljude ja surnute vaimude puhul kasutatakse originaalis sama homeroslikku väljendit, „Surnute kõnelustes“ küll puudub tegelikult fraasis sõna nekyōn ning lauseehituse tõttu ei paigutu need sõnad ka heksameetrisse.
[5] R. B. Branham, Unruly Eloquence: Lucian and the Comedy of Traditions. Cambridge (MA); London, 1989, lk 13.
[6]?Surnute hulka kuuluvad nii m?toloogilised kangelased (nt Herakles), kuulsad ajaloolised isikud (nt Philippos ja Aleksander), aga ka oletatavasti tavainimesed, keda pole v?imalik s?ilinud allikate p?hjal identifitseerida (nt Terpsion, Zenophantos jt, dialoogid 16?20). Muudeks allilmaasukateks on nt surnute hingi allilma viiv Hermes (rangelt v?ttes ta k?ll ei elanud allilmas), paadimees Charon, kuri koer Kerberos jpt. Surnute hulka kuuluvad nii mütoloogilised kangelased (nt Herakles), kuulsad ajaloolised isikud (nt Philippos ja Aleksander), aga ka oletatavasti tavainimesed, keda pole võimalik säilinud allikate põhjal identifitseerida (nt Terpsion, Zenophantos jt, dialoogid 16–20). Muudeks allilmaasukateks on nt surnute hingi allilma viiv Hermes (rangelt võttes ta küll ei elanud allilmas), paadimees Charon, kuri koer Kerberos jpt.
[7] Aristophanese „Konnades“ on lood pisut keerulisemad. Seal on olulisteks tegelasteks surnud tragöödiaautorid Aischylos ja Euripides, ent Dionysose eesmärk on tuua allilmast maa peale tagasi parim tragöödiakirjanik, teha ta jälle elavaks. Lukianosel on suund vastupidine, kirjeldatakse liikumist allilma ning seal asumist sõnumiga, et kõik on ükskord surnud.
[8] Ka mind ennast on painanud, eriti nooremana. Suures osas on see ebateadlik sisemine sundus, mille vastu tõlkija teadlikult võitleb, sageli ebaõnnestunult. Ühe põhjusena võib näha asjaolu, et vanadest keeltest tõlkijad on enamasti paljukoolitatud filoloogid, teiseks esineb inimestes suur aukartus vana ja kuulsa originaalteksti ees.
[9] Nii lk 5 ja 28. Tuleb tunnistada, et alguses lootsin kukele saatmise taga leida küll kreekakeelset väljendit eis korakas, mis saadab adressaadi otsetõlkes ronkade juurde.
[10] Tegelikult on verbi oimōzein tähenduseks väljaspool vandumise konteksti „kaeblema“, nii on Marilyn Fridolin seda mujal tõlkinud. Sõna kasutatakse „Surnute kõnelustes“ palju, nii et seda võiks pidada lausa üheks teose võtmeks. Kaeblemisega tegelevad surnud allilmas, kuid ka elavaid saadetakse kaeblema. „Surnute kõnelused“ satiirilise dialoogina teeb täpselt seda: saadab lugeja kukele ja kaeblema, tuletades talle meelde, et temagi on varsti surnud.
[11] Retooriliste figuuride tõlkeraskustest on kirjutanud Kadri Novikov, keskendudes kordusfiguuridele, vt K. Novikov, Korrates kordusi: Kreeka romaanides esinevate kordusfiguuride vahendamisest. Keel ja Kirjandus, 2021, nr 1/2, lk 51–63.
[12] Intertekstuaalsete ja kultuuriliste viidete puhul on tõlkijal ilmselt lisaks oma teadmistele olnud abiks ikkagi mõni varasem kommentaarium, kuigi päris kindel selles olla ei saa. Viited oleksid kasulikud just vaieldavates kohtades.
[13] Vt I. Volt, Homer, Perse ja teised: Antiiknimede ja -reaalide vahendamisest eesti keelde tõlkimisel. Tõlkija Hääl IX, 2021, lk 93–102.
Wimberg. Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus. Eestikeelne luule 1637–1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde. Koostanud Jaak Urmet. Reval: EKSA, MMXXII. 286 lk. 27.99 €.
Wimbergi / Jaak Urmeti raamatut võib pidada rõõmustaval viisil kultuurilooliselt märgiliseks: eesti kirjakeele algusaastate tekstid on asunud eesti autoreid taas loominguliselt kõnetama ja inspireerima. 19. sajandi ärkamisaegne kirjasõna ja eriti luule oli teatavasti üleni 17.–18. sajandi saksalaenulise kihistuse otsene edasiarendus. 20. sajandil kalduti teise serva, asudes rõhutama eesti soomeugrilisi juuri. Värsket verd otsiti pigem mujalt Euroopast kui Saksamaalt, nii et eesti kultuuri saksa algus taandus teadusliku uurimise objektiks, millesse suhtuti pigem võõristavalt ja üleolevalt. Nüüd, 21. sajandil, on ehk aeg veidi küpsemana uuesti eesti kirjasõna alguse juurde naasta. Loodetavasti annab see raamat märku, et ollakse valmis üle saama meie kirjakultuuri koloniaalse päritolu põhjustatud kohmetusest.
Raamatus esitatakse varase eestikeelse kunstluule näited originaalkujul kõrvuti keeleliselt ja kirjapildilt kergelt tänapäevastatud ümberluulendustega. Eessõnas (lk 9) ütleb uue väljaande autor uhkusega, et raamat „hõlmab kõiki tänaseks teada olevaid eesti keeles kirjutatud luuletusi ajavahemikul 1637–1721. Neid on kokku 70“. Võrreldes eelmise ja ühtlasi esimese sama aja juhuluulet tutvustava kogumikuga, Villem Alttoa ja Aino Valmeti ligi pool sajandit tagasi ilmunud raamatuga,[1] mis sisukorra järgi sisaldab 26 luuletust, kõlab see väide eriti võimsalt ja natuke müütiliselt. Arv 70 seostub vägisi Piibli kreekakeelse tõlke nimetusega Septuaginta, mis tähendab ka „seitsekümmend“ ja tuleneb pärimusest, et seda olla tõlkinud seitsekümmend (õieti küll seitsekümmend kaks) meest, igaüks eraldi oma kongis, aga kõigi tõlked olla sõna-sõnalt kokku langenud. Koostaja ongi nende 70 väljavalimisega võtnud endale müütiloova missiooni eraldada terad sõkaldest. Nimelt ütleb ta (siinkohal transpoetiseerija Wimbergi suu läbi) kohe samal leheküljel: „Mõni neist [= luuletustest] on hallil alal luule ja kirikulaulu vahel, mõni luule ja rahvaluule vahel, aga ometi on nad kõik vähem või rohkem ilukirjandus. Neis on midagi, mida ei leia rahvaluulest või kirikulaulust. Neist algab eestikeelne ilukirjandus – sest eestikeelne proosa sündis alles 18. sajandi lõpul ja draama 19. sajandi keskel.“ Kirg eraldada päris ilukirjanduslik luule kirikulauludest jälitab raamatu kokkupanijat (nüüd juba koostaja Jaak Urmeti isikus) ka järelsõnas, mis kannab pealkirja „Eesti luule algus: juhtmõtteid“. Siin mööndakse küll ülesande keerukust ja tõdetakse, et eesti luule alguse juures tuleb arvestada piiripealsusega kolmes aspektis: esiteks on segamini „saksa“ ja „eesti“, teiseks on segamini „ilmalik“ ja „vaimulik“ ja kolmandaks tekib hall tsoon „ilukirjanduse“ ja „folkloori“ vahel.
Esimest ja kolmandat liiki piiripealsus ning neist johtuv originaali ja tõlke ning võõra ja oma tuvastamise problemaatika on eesti kirjanduse tekkeloos tõepoolest intrigeerivad teemad ja neist johtuvat heitlust peab heitlema igaüks, kes tolle ajaga rinda pistab, kui just ei otsustata valimatult hõlmata kõike, mis kätte saada on võimalik. Aga innukas püüd teha 17. ja 18. sajandi pastorite loomingus rangelt vahet ilmalikul ja vaimulikul luulel tekitab rea küsimusi. Tõsi, sellist jaotust tolle aja luulest rääkides sageli kasutatakse. Ka Marju Lepajõe on oma Brockmanni-käsitluses vastandanud (ilmalike ja antiikluulest mõjutatud) juhuluuletuste kirjutamist eestikeelsete kirikulaulude repertuaari loomisele ning väitnud: „Selle perioodi kõnepruugis tehakse vahet, kas inimene loob luuletusi või tõlgib kirikulaule – seda ei nähtud ühe ja sama luulena.“[2] Kirikulaulude väljaarvamisel pärisluule hulgast peetakse nende all ilmselt silmas 16. sajandi lihtsakoelisi katekismuselaule. Hilisema kirikulaulu ja kõrgetasemelise vaimuliku luule piirid on siiski paiguti üsna defineerimatud. Ja mille alusel n-ö suures luules ilmalikku teksti vaimulikust eristada? Urmet möönab ise ka, et „ilmalik“ oli 17. sajandi kontekstis hoopis midagi muud kui 21. sajandi kontekstis, aga jändab selle lahterdamisega ometigi lehekülgede viisi, veenmaks lugejat, et kirikulaulude tekstid ei olnud päris ilukirjandus (nt lk 269). Kas Paul Gerhardti luule tõesti ei kuulu ilukirjanduse alla? Tema tekste hakati eesti lauluraamatutesse tõlkima juba 17. sajandi lõpus ning 1721. aasta lauluraamatus leidub temalt üle 20 luuletuse, teiste hulgas ka „Geh aus, mein Herz, und suche Freud“, mille eestindust võib pidada eesti esimeseks silbilis-rõhuliseks loodusluuletuseks. Lihtsakoeline küll, aga ikkagi. Toodagu siinkohal ära 4. ja 5. salm sellest tõlkest (tänapäevases kirjaviisis ja õige minimaalselt tänapäevastatud häälduses, aga täiesti transpoetiseerimata kujul):
Saab kana mune haudunud
ja pääsukene poeginud,
siis oma poegi söötvad.
Küll põder kargab kergeste
ja leikab rõõmsast rohole –
kõik oma aega teadvad.
Jõed, ojad keerul kohavad
ja võsa varjul keerlevad
ja ääretasa jooksvad.
Kus iganes on rohumaa,
ka vainul rõõmsa lauluga
sääl lapsed karja söötvad.
Looduspilte võib leida ka teistest lauludest, näiteks samas lauluraamatus trükitud Laurentius Laurenti laulu „Es sind schon die letzten Zeiten“ 5. salmist:
Viigipuud kui pakatavad,
lähevad hiirekõrvule,
siis kõik inimesed mõistvad,
et sui pole kaugele.
Tõlkija on siin muide asendanud originaali literatuurse kujundi Hoffnungskleid ‘lootuserüü’ talupojast lugeja/kuulja jaoks mõistetavama rahvakeelse väljendiga hiirekõrvule minema, mida nii varases kirjakeeles mujalt registreeritud polegi. Jah, tegemist on tõlgetega. Aga sama ilmselged tõlked on Heinrich Gösekeni ja Georg Salemanni eestindused, mis järgivad täpselt Martin Lutheri laulu „Wohl dem, der in Gottes Furcht steht“ sisu ja vormi. Lutheri laulu aluseks on 128. psalm, kuid eesti tekste ei saa kuidagi käsitleda tolle psalmi „pulmalauluna tõlgendatud töötlustena“, mille kaudu nende hõlmamist kogumikku justnagu välja vabandatakse (lk 278). Need on täiesti varjamatult Lutheri laulu tõlked, aga olid nn juhuluuletustena kaasatud juba Alttoa ja Valmeti kogumikku, sest ilmusid kunagi omaette pulmavihikutes ning on ainuüksi selle formaalse seiga läbi klassifitseeritud meie juhuluule varamusse kuuluma.
Võiks ka teistpidi küsida, mis poolest on pulmaluuletused automaatselt „ilmalikud“. Piibel ja selle toel kogu muugi vaimulik kirjavara kasutavad inimese ja Jumala vahekorra kirjeldamisel ohtralt abieluteemalist metafoorikat. Ehkki abielu ei olnud luterlikus kirikus enam otseselt sakrament, nagu oli olnud katoliku kirikus, oli selle sõlmimine ehk laulatus 17.–18. sajandil vägagi oluline kiriklik toiming ja pastor oli vastutav kõigi koguduseliikmete abieludega seotud seikade ja moraaliküsimuste eest. Urmeti jaotuses näib kaasa mängivat pigem tänapäevane arusaam, et kõik keha ja seksuaalsusega seotu kuulub ilmalikku sfääri ja on iseenesest kuidagi vallatu. Lk 160–161 on ära toodud saksakeelne originaal ja eesti tõlge Johann Wolfgang Boecleri raamatust „Teutsch-Ehstnische Andachts-Flamme“. Seda ei ole väljavalitud 70 luuletuse hulka arvatud, sest tegemist on Heinrich Mülleri kirikulaulu „Ade, du süsse Welt“ tõlkega, ja esimese hooga on raske taibata, miks see illustratsioon siia üldse on lisatud. Pildi allkirja järgi võib aimata, et raamatu koostajat on lummanud eesti tõlkes kasutatud sõna sitt, mis on küllap mõjunud väga ilmalikult. Siin konkreetses kohas esineb see sõna õigupoolest üsnagi „vaimuliku“ mõtte väljendamise teenistuses ja kannab tähendust ‘praht, räbu’, aga vaimuliku ja ilmaliku teksti range lahutamise kontekstis tasub mainida, et 1739. aasta piiblitõlkes esineb sõna sitt 81 korda, ja nii tähenduses ‘praht, räbu’ kui ka tähenduses ‘väljaheide’.
Möönan, et senise jutu kriitiline hoiak lähtub kitsalt minu professionaalsest erapoolikusest. Olen kümmekond viimast aastat tegelenud varaste eesti laulu- ja palveraamatute keele uurimisega, mistõttu nende jätkuv paigutamine „mitteluule“ hulka paneb nördima, sest nende seas leidub tõeliselt säravaid ja vaimukate keeleliste lahendustega eestindusi. Eks kõik lahterdused on tinglikud, ehkki mingi teema käsitlemisel enamasti vajalikud. Aga ilmalikkuse tagaajamise käigus on nüüd eesti luule algusest välja arvatud lisaks juba mainitud Paul Gerhardti ja Laurentius Laurenti looduspiltidele ka näiteks üks ilusamaid ja sügavamaid 17. sajandi eestikeelseid mõtisklusi Georg Salemanni sulest „Kui mere peal mässab ning tõukab end vesi“. Salemanni palveraamatus (mida Urmet nimetab millegipärast „jutluseraamatuks“) leiduvate luuletuste kõrvalejätmist näib koostaja vabandavat samuti nende tõlkelisusega (lk 268), ehkki näiteks Uku Masing on pidanud neid tõenäoliselt esimesteks eesti keeles kirjutatud meditatsioonideks, mis „mõneti meenutavad Faehlmanni taolisi laule“.[3] Lisaks mainitud luuletuse sisulisele küljele väärib esile tõstmist ka selle vorm, eriti kuivõrd Urmet kiidab ühtelugu eesti luule alguse vormirikkust (nt lk 263, 274), aga ometi kasutavad kõik 70 luuletust, mis kogumikku on valitud, kaksikmõõtu (st kas jambi või trohheust või veidi ebakorrapärasemat värsimõõtu, mis on taandatav jambile või trohheusele). Samasugust meetrumit kasutatakse ka tollastes lauluraamatute tõlgetes (kusjuures lauluraamatuis rakendatakse Opitzi reegleid erakordse järjekindlusega, nii et rõhulised ja rõhutud silbid vahelduvad ilma mingite tõrgeteta ja värsirõhud kattuvad alati sõnarõhuga). Kuid selles Salemanni palveraamatu luuletuses on värsimõõduks eeltaktiga daktül (mida võib käsitleda ka amfibrahhina). Selline, kahe kõrvutise rõhutu silbiga värsimõõt oli haruldane ka 17. sajandi saksa luules ja eesti näiteid leidub peale Salemanni veel ainult paaris Anton Heidrichi käsikirjalises luuletuses. Nii et luuletus väärinuks ilmtingimata eesti luule alguses esiletoomist.
Kui juba väljajäämiste pärast kurta, siis ei saa kuidagi mainimata jätta ka Christoph Blume säravat eestindust Johann Francki kuulsaimast tekstist „Jesu, meine Freude“, mis oma nõudliku vormiga pani tõlkijad tõsiselt proovile. Toodagu siin ära 3. salmi algus Christoph Blume tõlkes (1666):
Trots, trots valgemehel,
trots, trots surmakäel,
kartusel trots ka.
Mässa ilm ning paista,
mul on laulmist seista
frii ning holeta.
Ehkki Blume süntaktilised konstruktsioonid jäävad ilma originaali abita paiguti vaid hämaralt mõistetavaks, on ta tõlkes suutnud vaieldamatu meisterlikkusega edasi anda Francki luuletuse hoogu. Tähelepanu äratab, et otseste saksa laenude kõrval (trots ‘hoolimata, midagi trotsides’, frii ‘vaba’) kasutab tõlkija riimi positsioonis kuradi sünonüümina põnevat liitsõna valgemees (originaalis Drache ‘draakon’).[4] Jah, see on jälle tõlge, aga väga omapärane tõlge ning eestikeelse 17. sajandi luule vormirikkuse demonstreerimisel olnuks selline tekst igati omal kohal. Nagu Urmet möönab, tõlke ja originaali suhte probleemsest puntrast tollaste tekstide vaatlusel ju nii ehk teisiti mööda ei pääse. Ja kui tervikuna saksa luulest üle kantud ehk tõlgitud silbilis-rõhulise traditsiooni üks osa kuulutada eesti luule alguseks, siis tundub ülekohtune selle teist osa ignoreerida. Seda enam et silbilis-rõhulise lõppriimilise kunstluulega, mis sai eesti rahvusliku „oma originaalluule“ vormikaanoniks, puutusid eestlased ise kokku pigem just kirikulaulude tõlgete kui juhuluule kaudu.
Ent aitab. Vaadeldav raamat kajastab Urmeti valikut. Kui mõni väärt luuletus ongi sealt välja jäänud, on ju palju olulisem see panus, mida Urmet oma koguga senisesse teadmisesse juurde on lisanud. Seda ei ole küll päris nii palju, nagu Alttoa ja Valmeti kogumiku sisukorra 26 pealkirja ja Urmeti välja kuulutatud 70 luuletuse põhjal esimese hooga võiks arvata, sest 70 saavutamiseks on natuke trikitatud. Aga lisaks eelmisele esinduskogule on uude kaasatud kõik vahepealse poole sajandi jooksul „Tulimullas“ ja „Keeles ja Kirjanduses“ kajastatud leiud. Ja tasub rõhutada, et neist nii mõnegi ülesotsimisel on Urmeti käsi mängus olnud. Neist kõige põnevam on oletatavalt Johann Hornungilt pärinev tekst, mis raamatu sisukorras on toodud küll tagasihoidlikult tundmatu autori luuletusena pealkirja all „Ühe virulase nähtud kummaline vaatepilt“, kuid mille tagamaid märkuste ja kommentaaride osas (lk 283) põgusalt siiski selgitatakse.[5] 1654.–1656. aasta kirikukäsiraamatu katekismusest ja palveraamatust on juurde võetud üht-teist, mis koostaja ilmalikkuse nõudele millegipärast vastuvõetavaks on osutunud. Samuti on valikusse lisatud mõned vahepeal publitseeritud piiblitõlke käsikirjadest pärit pühendusluuletused. Inspiratsiooni on saadud ka ühest 18. sajandi algul ilmunud reisiraamatus avaldatud salmikesest, mille ajel Wimberg on, oletatavast fragmendist tervikut luues, leitule kolm salmi juurde luulendanud (lk 132, 133, vrd lk 182).
Sest tegelikult polegi raamatu rõhuasetus üldse mitte vanade luuletuste originaalkujudel ega Urmeti rõhutatult populaarteaduslikel selgitustel nende kohta, vaid hoopis tekstide ümberluuletamisel tänapäeva eesti kirjakeelde, mida Wimberg nimetab transpoetiseerimiseks (lk 10), lisades: „Sisuliselt on see sama, mis tõlkimine, ainult et paremgi veel, kuna kadu on väiksem kui tavalise tõlke puhul. Transpoetiseeringus olen lähtunud originaalist nii palju kui võimalik. Vorm on sama, sisu on põhimõtteliselt sama, võimalikult suur osa tekstigi on sama.“ Ja paar lõiku edasi (lk 11) rõhutatakse: „Lugedes võib vabalt piirduda ainult transpoetiseeringutega … Seda raamatut võib lugeda igaüks, see on lihtsalt üks taaskordne luuleantoloogia meie igapäevasele öökapile!“
Selle kinnituseks võib raamatust leida hulgaliselt ladusaid ja lihtsaid vemmalvärsi lähedasi sõnaseadeid, mis on originaaliga võrreldes tänapäeva lugejale tõepoolest kergemini loetavad, ehkki kasutavad vahel ettevaatlikult ka vanu lausemalle. Näib, et Wimberg ongi lihtsalt tahtnud jagada oma 17.–18. sajandi luule vaimustust tänapäeva lugejaga, kes ilma abikäeta ei viitsiks veerida vana kirjaviisi ega vaevata pead mõningate käibelt kadunud konstruktsioonide tõlgendamisega. Osa teksti transpoetiseering seisnebki eeskätt kirjaviisi tänapäevastamises, teisal on veidi rohkem mugandatud. Tihti on vanale tekstile lisatud uus selgitav pealkiri, nagu „Logelejat luurab kurat“ lk 97:
Just oleskelu on see koht,
kus kurat kargab turja.
Siin suurt ja kõrget luurab oht,
et peagi teenib kurja.
See isik, kellel tegemist
ei leidu selles ilmas,
Saab meelitatud kuradist
ja halb saab heaks ta silmas.
Mõnel korral on luuletuse vorm nõudnud transpoetiseerijalt siiski ka keerukamaid lahendusi, nagu nt Gustav Johannes Laurentiuse mälestusluuletuses (lk 145–157), mille 21 salmi algustähed moodustavad akrostihhoni ning mille tõlkimise tehnilisi tagamaid lähemalt ka analüüsitakse (lk 267). Aga isegi kui akrostihhoni väljamängimiseks kasutatud võõrapärased keelendid vajavadki põhjendamist ja selgitamist, on seegi tekst tänapäevastatud kujul muus osas ilma erilise vaevata ladusalt loetav.
Ühesõnaga, tavaline igamehe luuleantoloogia? Jääb ainult põnevusega oodata, milliseks kujuneb sellisena välja pakutud kogumiku retseptsioon. Mis elu hakkavad elama oma keelelisest ja sisulisest kontekstist välja rebitud ja lugejale tänapäevases pakendis lahkelt kingitud värsid? Vanade tekstide tõlkimisel on nii sisu kui vormi tasandil alati probleemiks, kas lugeja võtab mingi tõlkija pakutava elemendi vastu vahetult omaenese kaasaja kontekstist lähtudes või laseb sel meelitada end tagasi ammusesse aega ja hakkab huvi tundma tollaste seoste vastu. Näiteks kui Wimberg väidab, et transpoetiseeringute vorm on sama mis originaalidel, siis selle vormi tähendus ja mõju on vahepealse kolme kuni nelja sajandi jooksul ju drastiliselt muutunud. Tol ajal oli silbilis-rõhuline lõppriimiline luule eestikeelsena radikaalselt uuenduslik vormivõte ja opitzlik reeglipära keeras sellele veel oma vindi peale. Tänapäeval on see peaaegu unustatud vana luuletamise viis, mis seostub eeskätt lasteluule ja vemmalvärssidega ning mälestusega 19. sajandi ärkamisajast. Muus kontekstis mõjub see ehk veidi üllatuslikult, aga annab sisule ometi hoopis teise lisavärvingu, kui andis 17. sajandil.
Kas suudavad need transpoetiseeringud veenda lugejat selles, „kui peen ja nõudlik võis olla intellektuaalne mõte tol ajal“, nagu on esimese juhuluuletaja Reiner Brockmanni matusel peetud Andreas Sandhageni jutlus veennud Wimbergi ennast (lk 11–12)? Raamatu lõpus kuulutab Urmet: „Minu ideaal on ühendada eesti tänapäevane kultuur läbi Koidula ja Petersoni orgaaniliselt Brockmanni ja Salemannini välja – ning sealt edasi mööda keskaegse Liivimaa igapäevaelu voolusängi ajas veel kaugemale, kus see lõpuks suubub Euroopa üldisesse asustuslukku“ (lk 276). Sihiseade lõpuosa jääb natuke tabamatuks: kas kavatseb autor järgmisena võtta ette vanema rahvalaulu või peab silmas ikkagi etniliste eestlaste otsimist kunstluule autorite seast, nagu võib oletada lk 264–265 kirjutatu põhjal?
Igatahes on Wimbergi/Urmeti raamat siirast vaimustusest sündinud ja sümpaatne ülistuslaul eesti luulele. Kui ka väljaandest väga populaarset öökapiraamatut ei kujune, võib loota, et see tekitab uue laiema diskussiooni eesti luule alguse üle ja taaselustab arutlusi saksalaenulise ja pärimusliku soomeugrilise alge osast eesti luules ja kultuuris.
[1] V. Alttoa, A. Valmet, 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule. Tallinn, 1973.
[2] M. Lepajõe, Rainer Brockmanni värsside vältimatus. Keel ja Kirjandus, 2009, nr 10, lk 772.
[3] U. Masing, A. Soosaar, Kolme sajandi eest värsistatud lauluraamatust. Rmt-s: U. Masing, Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu, 1999, lk 83.
[4] Tõlke vormi selgituseks lisatagu, et vormi valgemehel riimsõna järelkomponent hääldus tollase arusaamise kohaselt kahesilbilisena: surmakä-el.
[5] Lähemalt vt J. Urmet, K. Viiding, Täiendust XVII sajandi Eesti luulele. Keel ja Kirjandus, 2021, nr 10, lk 843–864.
Kristjan Haljak. Illuminatsioonid. Luuletused 1974–1990. Tallinn: Tuum, 2020. 100 lk. 14.99 €.
„Ja jälle skald võõrast laulu loob,
Kui enda oma meie ette toob“
(Ossip Mandelštam,
„Ma pole kuulnud Ossiani lugusid…“)[1]
Kristjan Haljak on sündinud 1990. aastal. Sellest on võimalik teada saada mitte üksnes näiteks Vikipeediast, vaid ka arvustatavast raamatust endast, kui avada see 25. leheküljelt ja lugeda sealset märksõna „töölisaeg“. Aga muide, mitte see pole peamine. Keskseks probleemiks, mille ümber on rajatud Haljaku raamat, mis vaid esmapilgul näib eraldiseisvate ja eri stiilides sententside kogumina, on kahtlemata kirjanik, kes heitleb kirjandusega. Kas on võimalik ette kujutada poeeti, kes astub välja värsi vastu – või on see nonsenss?
Oluliseks teetähiseks värsivastase võitluse ajaloos kujunes Moskva kontseptualism. Näiteks Lev Rubinštein meenutab oma esimeste värsikartoteekide teket nii: „Umbes 1972. aasta lõpust kuni 1974. aasta keskpaigani oli mul tormilise, aktiivse ja mitmekülgse eksperimenteerimise periood justnimelt mitte teksti enesega, vaid tema käibimise viisiga – mis oli minu jaoks tähtsam kui tekst ise. See oli väga tormiline, väga järjekindel värsivastane võitlus. Ja see viis mind eri väljendusvormide juurde: kord kirjutasin tekste veinipudelisiltidele, kord tikutoosidele. Kord jalutasin oma fotograafist sõbraga … mööda kesklinna, astusime läbi mahajäetud sisehoovidest, kus kirjutasin lagedale seinale mingi imeliku mõttetera ja tema pildistas seda, ning me koostasime temaga neist fotoalbumeid. Midagi sellest muide ei ole säilinud. Ja mingil hetkel nende eksperimentide reas tekkiski kartoteek.“[2]
Haljak seostab 1974. aasta otseselt asjaoluga, et siis olevat ilmunud raamatu „Rimbaud’ haav“ taskuväljaanne koos eessõnadega – ei rohkem ega vähem kui – Mati Undilt ja Jacques Derridalt (vt lk 91). Muide, Rimbaud’ haava tekitas just nimelt Verlaine’i revolver. Kuid jätame praegu kõrvale „neetud luuletajate“ omavahelised suhted nagu ka Haljaku kahe raamatu pealkirjade vahelise seose ning jätkame siin „Illuminatsioonide“ võrdlemist kontseptualismiga. Seega püüame sõnastada mõned viimase konstitutiivsed tunnusjooned, juba ette tõdedes, et loetelu saab paratamatult ebatäielik:
– püüe kõrvaldada (või vähemalt minimeerida) lõhet kirjanduse ja elu vahel; selles vastasseisus pääseb võidule elu ehk, Rubinšteini sõnadega: „elu saab aeg-ajalt, kirjandusega heideldes ja seda alati võites, ise kirjanduseks“;[3]
– ideaalne kontseptualistlik tekst (isegi kõige lühem) peab kujutama endast performance’it, sest selline tekst eeldab alati pealtvaatajat; tekstid ise on sealjuures hübriidsed: värsid võivad seguneda proosaga, neid võivad (pealtnäha sageli motiveerimatult) katkestada välised sekkumised;
– looming on alati ühtaegu nii tõsine kui ka naljakas, ta kannab endas mingit positiivset programmi ja samas irvitab selle üle;
– niihästi põhiline inspiratsiooni- kui ka parodeerimisobjekt on keel (harilikult ametliku argielu keel selle ilmetus steriilsuses), sellepärast ei ole kontseptualisti jaoks esmatähtis mitte ümbritsev maailm (ja selle kunstilises tekstis kujutamise viisid), vaid just keel, mille abil seda maailma kirjeldatakse;
– kõige iseloomulikumaks võtteks on keeleliste klišeede ja kulunud metafooride sõnasõnaline tõlgendamine, nende „elluäratamine“; niimoodi hakkab läbi harjumuslike kõnemallide rääkima keel ise.
Üheks reaktsiooniks kontseptualismile sai nn „uus siirus“. Kuid on kõnekas, et esimesena kasutasid seda sõnaühendit kontseptualistid ise: „keelte tänapäevase kinnistunud totaalse konventsionaalsuse piires võibki kunsti pöördumist eeskätt traditsiooniliselt väljakujunenud lüürilis-pihtimusliku diskursuse poole nimetada „uueks siiruseks“.“[4] Dmitri Prigov ei kõnele siin mitte siirusest selle sõna tavapärases tähenduses, vaid veel ühest performance’ist: lugejale (või isegi vaatajale) pakutakse etendust siirusest.
Autoritele, kes tulid kirjandusse pärast kontseptualiste ja olid algusest peale omaks võtnud, et midagi põhimõtteliselt uut ja tõeliselt oma öelda on juba võimatu, osutus küsimus, kuidas siis ikkagi kõnelda lugejaga originaalselt ja kordumatul viisil, võtmeliseks ja sugugi mitte triviaalseks. Vastus, mida „uussiirad“ luuletajad sellele pakuvad, on ligikaudu järgmine: kui looming vältimatult tähendab võõra omastamist, mis kasu on siis keerukalt põimitud sõnadest, tsitaatidest, viidetest ja vihjetest? Võib ju kasutada kõige lihtsamaid ja mõistetavamaid sõnu, ärgu need pealegi kõlagu efektselt, kuid see-eest ei saa keegi keelata luuletajal nimetada neid enda omadeks – olgugi banaalsed, on nad ühtaegu ka kordumatud.
2000.–2010. aastatel sai „uussiirusest“ domineeriv trend. Näiteks vene „uussiira“ luule ühe silmapaistvama esindaja Kirill Medvedevi raamat „Tekstid, mis ilmusid autori loata“, mis ilmus 2008. aastal ka eestikeelses tõlkes, osutus mainimisväärseks sündmuseks siinseski kirjanduselus. Ja raamatu tõlkija – kakskeelne luuletaja Igor Kotjuh – liigub omaenda loomingus ka praegu edasi samas suunas. Kõige selgemini ilmnes see päris hiljuti, 2020. aastal, kui arutlused inimese peataolekust ja jõuetusest globaalset mõõtu katastroofiliste sündmuste palge ees muutusid eriti aktuaalseks ja taganõutuks. Veel samal aastal jõudis Kotjuh avaldada värsikogu „The Isolation Tapes“, kus otsesõnu kõneldakse ühelt poolt raskustest, mida kogeb luuletaja, kui peab otsima täpseid sõnu väljendamaks inimese tundeid, kes on sattunud õnnetuse all kannatavasse maailma (kus, nagu ta ütleb: „9/11 on iga päev, palju päevi järjest, kõikides riikides korraga“). Teisalt aga fikseerib luuletaja üksikasjaliselt seda, mida kannavad temani infoplahvatuste lained:
nad räägivad seriaalidest
nad soovitavad raamatuid
nad näitavad pilte õhtusöögist veiniga
nad vaidlevad poliitika üle
nad lavastavad õlimaale elavate piltidena
nad toetavad väljakutset „avalda endast mustvalge foto“
istuvad kodus
peaaegu kuskil ei käi
karantiin
aga meie mõtleme
mis juhtub, kui neil saab raha otsa
mis juhtub, kui lõpeb eelmise elu inerts
millest nad siis räägivad
mida nad siis soovitavad
mida nad siis pildistavad
mille üle nad siis vaidlevad
mida nad siis lavastavad
milliseid väljakutseid nad siis toetavad
me ei tea, kui kaua see kõik kestab
me ei kavatsenud soetada endale nii palju lemmikuid
Selle näite varal on hästi näha, mille poolest erineb „uus siirus“ kontseptualismist: kontseptualistlikus tekstis seisab autor kõigi lausungite taga ja toob ilmsiks nende klišeelikkuse, anastatuse eri tüüpi diskursuste (eeskätt ametliku) poolt – nagu Prigovi kuulsates „Nekroloogides“ (1980):
NLKP Keskkomitee, NSV Liidu Ülemnõukogu, Nõukogude valitsus teatavad sügava kurbusega, et 10. veebruaril (29. jaanuaril) 1837. aastal katkes traagilise duelli tagajärjel suure vene luuletaja Aleksandr Sergejevitš Puškini elutee.
Seltsimees A. S. Puškin paistis alati silma printsipiaalsuse, vastutustundlikkuse, nõudliku suhtumise poolest nii endasse kui teistesse. Kõigil töökohtadel, kuhu ta suunati, ilmutas ta piiritut ustavust talle usaldatud ülesannete täitmisel, sõjamehelikku vaprust ja kangelaslikkust, parimaid omadusi patrioodi, kodaniku ja poeedina.
Ta jääb alatiseks oma sõprade ja lähedaste südametesse kui pummeldaja, naljamees, seelikukütt ja häbitu võllaroog.
Puškini kui vene luule tunglakandja nimi jääb igavesti elama meie rahva mälus.
Kotjuh, vastupidi, näitab, kuidas autor on valmis samastama end igaühega oma kangelastest, igaühes neist näeb ta omajagu klišeelikkust ja etteaimatavust, kuid samal ajal ka täisverelisust ja siirust. Luuletaja püüab mõtestada karantiiniaja korratut infovoogu, mis vallutab sealjuures ta endagi teadvuse, ja paratamatult asetub ta nii omaenda tähelduste vaatleja positsioonile. Selline – metarefleksiivne – vaatepunkt iseloomustab ka kontseptualismi, kuid selle erinevusega, et sealses süsteemis toimib see märgina mistahes loominguakti sekundaarsusest.
Väärib tähelepanu, et Kotjuhi ja Haljaku raamatud ilmusid ühel ja samal aastal: kaks suunda, mida siin põgusalt vaatlesime, sattusid reaalsuses kõrvuti, ilma et neid lahutaks mingi ajavahe või Hiina müür.
Pole raske aimata, et Haljak on kirjutanud kontseptualistliku raamatu (või raamatu kontseptualismist): sellest kõneleb juba raamatu alapealkiri, kus toodud dateering viitab ühtlasi kirjandusliku kontseptualismi õitseajale. Alustan näitest, kus asetatakse kõrvuti kirjandus ja elu – ja võidab viimane:
transliteratuur (< lad. littera ‘täht’), ühe või teise keele kirjaliku teksti tähttäheline või mitte-tähttäheline edasiandmine ühe või teise keele tähestikus (näit. Tjuttšev – Tjuttšev; Kodanlane – Tööline; Inimene – ХОМО; Kirjandus – Elu; Kirjandus – Krjnds) (lk 25).
Erinevalt elust on kirjandus hõlpsasti taandatav lühenditele, st teatud tähtede kogumile. Prigov on ühes oma luuletuses, mis on pühendatud ta kesksele kultuurilisele kangelasele Militsjonäärile, järeldanud: „On Elu lühike, Kunst – pikk. / Kuid nende võitluses jääb peale Elu.“
Tsiteeritud lõik Haljaku raamatust oli ühtlasi näiteks, kuidas autor käib ringi entsüklopeedilist tüüpi diskursusega. Selle diskursusega õigupoolest juba kogu raamat algabki: „a, 1. häälik, eesti keeles on a labialiseerimata madal tagavokaal…“ (lk 7) jne, kusjuures sellised entsüklopeedilist tüüpi märkused ilmuvad teksti sporaadiliselt – mis ilmselgelt travesteerib ideed entsüklopeediast kui universaalsest väljaandest, mis peaks endasse süstemaatiliselt koondama kõik teadmised maailma kohta. Juba samas, raamatut avavas entsüklopeedilises märkmes kerkib esile ka raamatu peakangelane – mõistagi kõige ootamatumas kohas:
2. (A,a), eesti ja paljude teiste tähestike 1. täht. Pärineb vanast semiidi (foiniikia) tähestikust. Et selle märk oli härja pea kujuline, sai ta nimeks aleph (‘tööline’); siit ka kreekakeelne nimetus alfa.
Aleph teatavasti tähendab (veo- või künni-) härga ja sugugi mitte töölist. Siiski ei saa öelda, et Haljaku tehtud asendus oleks päris meelevaldne. See tugineb fraseoloogiale (s.o keele päristuumale endale): sõnaga „härg“ kaasneb püsikonnotatsioon, mis seostub raske tööga (vrd nt kinnisväljendit „töötavad nagu härjad“). Keeleline seos tuuakse raamatus hiljem ilmsiks nende mõistete otsese võrdsustamise kaudu: „homo (lad., ‘inimene, härg, tööline’)“ (lk 30). Seegi näitab, et Haljaku raamatu keskmes on keel – ühelt poolt kui luuletaja töövahend, teisalt aga kui mängu ja refleksiooni objekt. Algul justnagu juhuslikult teksti sugenev tööline kasvab järk-järgult tõeliselt mütoloogiliseks Tööliseks, kes oma mõõtkavalt ületab enda kirjandusliku eelkäija Rimbaud’ proosaluuletuses, mis lõpeb sõnadega: „Tahan, et see sitkust saanud käsivars enam ei toetaks üht kallist kuju.“[5] Mingit kallist kuju ei tule nüüd enam endaga kaasas tassida: nagu igasugune mütologeem, täidab ta ise enesega kõik kuni taevaste kaugusteni välja – on ju „Suur Vanker, ka S u u r T ö ö l i n e (lad. Ursa Major)“ (lk 45). Hiljem öeldakse juba otse: „Kahekümne esimesel sajandil ei lase Euroopa oma ajalugu oma magamistuppa. … Ajalugu jääb värava taha“ (lk 65). Kui ajalugu on välja visatud, jääb üksnes müüt. Selle poolest meenutab Haljaku Tööline neid Prigovi läbivaid ja „kõikehõlmavaid“ tegelaskujusid – eelkõige Militsjonääri:
Нет, он не сам собой явился
Но его образ жил как ген
И в исторический момент
В Милицанера воплотился
О, древний корень в нем какой!
От дней сплошного Сотворенья
Через Платоновы прозренья
До наших Величавых дней.[6]
Vaatame, kuidas kulgeb tee läbi nendesamade nägemuste Haljaku esituses:
Dialoogist ei ole iial sündinud midagi katastroofilist, midagi plahvatuslikku või „suurt“. Kui inimkond oleks kasvõi ajaviiteks omaenda jõududest vaikinud, oleks ta jõudnud kaugemale Platoni-aegsest maailmapildist ja mudelitest. Dialektilisel materialismil pole õnnestunud kahjustada reflekside spontaansust ja müütide noorusvärskust ega pisendada Töölist kõhklevaks ja kõikuvaks kujuks. … Polümorfne mõnu on nakatanud igat ihukiudu ja ajanud juured lugeja keskajju. Ja nii ei elagi inimene enam kirjanduses, vaid kirjanduse teoorias (lk 74).
Seejärel pannakse ette teha Platonist hakkliha ja profaneeriv passaaž lõpeb kogu oma kahemõttelisuses meeldejääva tekstikohaga: „Anna ta üheks ööks minu kätte ja ma topin selle dialektilise mateeria fallilise elemendi talle kurku, ma talle näitan, kuidas keelt kanda ja intrigeerida!“ Ja tõepoolest: kuidas „kanda keelt“? See on tõeliselt kontseptualistlik küsimus: kust ja kuidas leida poeesiat, kui kogu ruum on läbi põimunud tohutust hulgast infovoogudest?
Vastust sellele küsimusele otsitakse, töötades eri tüüpi diskursustega. Entsüklopeedilisest oli juba juttu, kuid selle kõrval on ka teisi ja nendega käib Haljak ringi samas travesteerivas maneeris.
Alustame teaduslikust diskursusest: „Jah, kõik see semiootika ja lotmaniaana ja strukturalism ja modern ja postmortem ja whatnot on küll väga põnev, aga…“ (lk 39). Nende sõnadega algab joonealune märkus pseudoentsüklopeedilisele märkmele, milles parodeeritakse humanitaarteadlaste innustumist tehnilisest terminoloogiast: „summuti, tehn. 1. seadis, mis vähendab (summutab) kirjanduse vm. aparaadi (modelleeriva süsteemi) liikuva osa inertsist põhjustatud võnkumist tasakaaluasendi ümber…“ Sellele paroodilisele „põhjale“ asetab Haljak järgmise travesteeriva kihi: humanitaarteadlase stiilis arutlused, mis sünnivad sealsamas joonealustes märkustes, tõmbavad endale tähelepanu juba üksi oma ptiikirjaga – mis mõnikord võib võtta enda alla kaks kolmandikku raamatu leheküljest, aga ka koguni täita selle tervenisti. Kõnekas on seegi, mis sorti sõnadega see pseudoteaduslik ptiikiri sisustatakse: näivalt teaduslikku vormi kätkeb Haljak sellist tüüpi kirjutuse, mis demonstratiivselt ei allu ratsionaliseerimisele, vaid oma ekstaatilisuses meenutab pigem seksuaalelamust – millest tõepoolest ongi tsiteeritud märkuses jutt. Veel enam, väljumist metatasandile saadavad sõnad nagu „metatekst“, „metasüsteem“ ja „metakeel“:
… mina olin vait ja Maria oli vait ja küll pisut vaevaliselt tõusime ja võtsime end riidest lahti ja ma katsusin Maria käelaba, sääri, kõhtu, rindu, varbaid ja jalgevahet ja tema mind ja tema mind ja tema mind ja meie kehad-keeled uputasid teineteist ja meie meeled kaselehed uppusid ja meie mütoloogilise situatsiooniga kooskõlas kooskõlas metakeele osa maailmamudel rindu varbaid jalgevahet ja määratlusest järeldub mõnus magus ja kirbe lõhn käelaba sääri kõhtu rindu varbaid ja meie keeled-kehad kohtusid ja siis me ei hinganud ja siis me meie me jah me (lk 40).
Kvaasiteadusliku sõnastuse kaudu kodifitseerimise katse saavutab vaid illusoorse tulemuse, palju tähtsam on, et meie ees hargneb võimas stiihiline protsess, millele on raske mingeid ettekirjutusi teha.
Niimoodi, kergesti äratuntava vormi kaudu, hakkab kõnelema keel ise – stiihiline ja ennustamatu. Sarnaselt on üles ehitatud ka üks Rubinšteini kõige kuulsamatest teostest „Kangelase ilmumine“ (1986): igale kaardikesele selles – esimesest kuni üheksakümne neljandani – on kantud tekst, mis koosneb ühest (värsi)reast, igaüks neist ridadest on oma sisult rõhutatult ebapoeetiline ja kujutab endast kontekstist välja rebitud argikeelefraasi, mis juhtumisi paigutub neljajalalisse jambi (kõige levinumasse vene värsimõõtu): „Ну что я вам могу сказать?“, „Он что-то знает, но молчит“, „Не знаю, может, ты и прав“ jne.[7] Lugeja ootab kangelase ilmumist, samas kui too ongi juba siin – selleks on keel ise. Kui ahvatlev polekski siin kõnelda võimalikest mõjutustest (aga erinevalt teistest vene kontseptualistidest on Rubinšteinilt eesti keelde tõlgitud terve raamatu jagu tekste), tundub mulle antud juhul olulisem, et tegu on ühe ja sama mehhanismiga.
Seda enam, et Haljaku raamatus leidub kontseptualistliku kirjutusviisi muidki silmatorkavaid tunnusjooni. Neist räägime juba ühe teist tüüpi – poeetilise diskursuse näitel. Kontseptualistlikus süsteemis on teose klassifitseerimisel luuleks või proosaks teatavasti kõike muud kui esmajärguline tähtsus: palju relevantsemad on sellised määratlused nagu „tekst“ või „projekt“. Kuid eraldiseisvad värsilised fragmendid lülituvad hõlpsasti suurema terviku osadeks. Nii sugeneb ka Haljakul raamatu kestel aeg-ajalt värsse, millest kõige märkimisväärsemad on kängitsetud sonetivormi (mis on Haljaku lugejale tuttav juba ta eelmise raamatu „Verlaine’i revolver“ kaudu). Vormi valik on mõistetav: sonett on piisavalt iidne, sealjuures ka paljudele kirjandustraditsioonidele ja kultuuridele ühine populaarne vorm. Kuid ka siin talitab Haljak nõnda, et läbi range värsivormi hakkaks kõnelema keel ise, esiteks teadlikult pikendades või lühendades värsiridu, teiseks lisades otsekui sonetti katkestavaid ühesõnalisi kiilundeid (vabavärsi kasutamisest ja riimide puudumisest rääkimata):[8]
kõigub tuules siia-sinna allutab oma kutsele gravitatsiooni
allutab õunapuud lombid allutab naise kes silmade pilkudes
vaatab vihma tuult iseennast heledates juustes see on algus
kus tuju on pisut psühhedeelne ja algusest lõpuni arusaadav
…
prantsuse kommet
mille järgi rahvad ise oma saatuse otsustasid
ei kiideta enam heaks
eelnev kujundlik arutlus kultuuri kolme põhiliigi olemusest
pärineb saksa ajaloolase ja modernistliku kirjanduse
impersonaliseerunud klassiku viimasest
tõsiselt
võetavast
ööst
Selline kirjutustehnika, mis detailsemalt on välja töötatud „Verlaine’i revolvris“, saab nüüd osaks „Illuminatsioonide“ „projektist“ – koos mõnede ühiste tegelaskujudega: ka seal esinesid Haljakul juba nii „kunda majakovski“ (kes uues raamatus on ülendatud „Kunda Majakovskiks“) kui ka „naine nimega PÄIKE“ (kellest „Illuminatsioonides“ on saanud „NÕUKOGUDE PÄIKENE“). Siin tundub kohane tõmmata veel üks paralleel kontseptualismiga. Prigovi üheks firmamärgiks luuletajana oli „üleliigne“ sõna, mis otsekui valgub alla järgmisse ritta ning üldjuhul ei mahu värsimõõtu, vaid rikub seda demonstratiivselt – sel kombel paljastatakse vastuolu keelestiihia ja värsistruktuuri vahel:
Вот спит в метро Милицанер
И вроде бы совсем отсутствует
Но что-то в нем незримо бодрствует
То, что в нем есть Милицанер
И слова тут ни пророня
Все понимают, что так надо
Раз спит милицанер – так надо
То форма бодрствования
Такая[9]
Värsiloome iseäralikkustelt siirdume veel ühe olulise kirjandusliku tehnika juurde, mis lähendab Haljakut kontseptualismile. Pean silmas võõra omakstegemist, mida Pille-Riin Larm on nimetanud „lõika-kleebi-muunda-meetodiks“.[10] Mina nimetaks seda tekstiks, mis on kirjutatud võõra teksti sõrestikule. 1974. aastal (sic!) kirjutas Prigov luuletusi, millest moodustus üks tema esimesi kontseptualistlikke kogusid „Kultuursed laulud“ („Культурные песни“) ning kus ta „toimetas“ ülipopulaarseid vene värsstekste alates Puškinist, Lermontovist, Nekrassovist jt ning lõpetades tundmatu autori romansiga „Sära, sära mu täht“ (Prigovil „Kremli täht“) ja Vassili Lebedev-Kumatši „Lauluga kodumaast“ (Prigovil „Suur ja lai on maa, mis on mu kodu“). Paigutatuna teistsugusesse ideoloogilisse, stilistilisse ja värsistuslikku konteksti, ei olnud need tekstid enam pelk kogum tsitaate vene kirjandusklassikutelt, vaid muutusid sügavama – keelelise – mehhanismi indikaatoriteks: keele vaatepunktist ei erine tsitaat millegi poolest idioomist või mõnest muust kinnisväljendist. Haljakul avaldub see lähenemisviis kõige ilmekamalt „Illuminatsioonide“ IV osas, mis kannab pealkirja „Ivanov“ ja mille avab (pseudo)epigraaf Camus’lt, kus Sisyphos on asendatud Ivanoviga: „Il faut imaginer Ivanov heureux“ („Ma arvan, et Ivanov on õnnelik“). Võrrelgem järgmisi tekstifragmente (paksus kirjas esiletõstud tsitaatides on minult):
| Tšehhov (1887) | Haljak (2020) |
|
IVANOV (tuleb pargiteel nähtavale koos Lvoviga): Teie, kallis sõber, lõpetasite ülikooli alles möödunud aastal, te olete veel noor ja ärgas, aga minul on juba kolmkümmend viis aastat turjal. Mul on õigus teile nõu anda. Ärge võtke endale naiseks juuditari, psühhopaati ega sinisukka, vaid valige midagi argipäevast, halli, värvitut ja vaikset. Üldse rajage kogu oma elu šablooni järgi. Mida hallim ja ühetoonilisem on taust, seda parem. Kullake, ärge minge üksi tuhandete vastu, ärge võidelge tuuleveskitega, ärge jookske peaga vastu müüri… Hoidku taevas teid igasugustest ratsionaalsetest majapidamistest, ebatavalistest koolidest, ägedatest kõnedest… Sulgege end oma teokarpi ja tehke oma väikest, jumalast määratud tööd… Niiviisi on soojem, ausam ja tervislikum. Aga see elu, mida mina olen elanud – kui väsitav see on. Ah, kui väsitav…! Kui palju vigu, ebaõiglust, kui palju jaburat! (Märkab krahvi, ärritatult.) Alati sa, onu, tolgendad mul silma all, midagi ei saa omavahel rääkida!
ŠABELSKI (nutuse häälega): Ah, kurat võtaks, ei ole mul paika kusagil. (Hüppab püsti ja kaob majja.) IVANOV (hüüab talle järele): Noh, palun vabandust, vabandust! (Lvovile.) Miks ma teda solvasin? Ei, ma olen tõesti liimist lahti. Ma pean endaga midagi ette võtma. Tõesti pean… |
IVANOV (tuleb nähtavale koos Lvoviga): Teie, kallis sõber, lõpetasite ülikooli alles möödunud aastal, te olete veel noor ja ärgas, aga minulgi on alles kolmkümmend kolm aastat turjal. Mul ei ole mingit õigust teile nõu anda. Võtke endale naiseks juuditar, psühhopaat või sinisukk, ärge valige midagi argipäevast, halli, kodanlikku ega vaikset. Üldse rajage kogu oma elu šablooni järgi. Mida haiglasem ja kohatum on taust, seda parem. Kullake, ärge minge üksi tuhandete vastu, minge üksi vastu miljonitele, tervetele rahvastele, riikidele, kultuuridele, lühidalt – tsivilisatsioonile kui sellisele. Ärge võidelge tuuleveskitega paljakäsi, kasutage veetlevamat taktikat, kasutage vahendeid, mis on ennast tõestanud. Lõhkeained, sabotaaž, te ju teate, millest ma räägin. Ärge jookske palja peaga vastu müüri… Hoidku taevas teid igasugusest karjäärist, ebahuvitavatest seksuaalpraktikatest, ägedatest kõnedest, rahvuslikust vaimust, maaklerite ja turvameeste esoteerikast… Sulgege end oma teokarpi ja tehke oma väiksest, jumalast määratud teokarbist terve universum… Niiviisi on soojem, kunstlikum ja kaunim. Aga see elu, mida mina olen elanud – kui võluv see on! Ah, kui võluv…! Kui palju õnnestumisi, ebaõiglust, kui palju jaburat! (Märkab Lautréamont’i krahvi, ärritatult.) Alati sa, onu, tolgendad mul silma all, midagi ei saa omavahel rääkida!
LAUTRÉAMONT (irvitades): Ah, jumala eest, ei ole mul paika siin ilmas. (Hüppab püsti ja kaob.) IVANOV (hüüab talle järele): Noh, palun vabandust, vabandust! (Lvovile.) Miks ma teda solvasin? Ei, ma olen tõesti liimist lahti. Ma pean midagi sisse sööma. Tõesti pean.. |
Ainult esmapilgul näeb säärane Tšehhovi „„Ivanovi“[11] ümberkirjutamine välja nagu kanoonilise vene kirjaniku näidendi pööramine absurdiks. Tegemist on kontseptualistliku sisseelamisega võõrasse autorisse, kus lähtetekstis leiduvad ideoloogilised tendentsid viiakse nende äärmise piirini: provintsielust piinatud ja võlgades vene mõisniku epistlist saab kontseptualistlik manifest, milles ilmselge omaksvõtu kõrval jääb ruumi ka võõritusele. See on eelkõige võõritus kirjanduslikkuse kui teatava kvaliteedimärgi suhtes, püüe vabaneda traditsiooni, ideaalis aga ka keele diktaadist, distantseeruda eksisteerivatest ideoloogiatest ja igasugusest etteantusest üldse. Just nii tuleks tõlgendada ka Ivanovile pühendatud tekstiosa lõppu: „Ivanov ei saanud rääkida, ent ometi ta rääkis. Tema keel võnkus nõnda, et ta näis sõnade tähendust väljendavat sõnadeta“ (lk 67), ja ka kogu Haljaku raamatu finaali:
Saatus tahtis, et just mina saaksin esimeseks korralikuks inimeseks, et just mina tunneksin end vastusena aastatuhandete pettusele. Suunduda tõbise-oopiumilt tervemate substantside ja väärtuste poole ning ümberpöördult – täiusliku ja enesekeskse elurikkuse seest taas dekadentsiekstrakti varjatud tööd jälgida – see on minu kauakestev treening, minu tegelikkuse kogemus, ja kui üldse milleski, siis just selles saan ma meistriks (lk 97).
Kuid siin tekib siiski üks probleem. Kirjandus on kirjanikule nagu kibuvitsapõõsas Jänku-onule „Onu Remuse juttudest“: kui väga ta ka ei paluks, et teda sinna ei visataks, selgub lõpuks, et kibuvitsapõõsas ongi tema kodu, ta kindlus. Ei saa öelda, et Haljak oleks selle probleemi lahendanud, kuid tal on õnnestunud viia sellest kõnelemine metatasandile. „Illuminatsioonid“ on kontseptualistlik raamat kontseptualismist, mis suuresti liigub selle kirjandusliku puhangu jälgedes, kuid ühtaegu ka parodeerib seda. Vene keeles – just nimelt kontseptualismi õitseajal 1970. ja 1980. aastate piiril – hakati sellist lähenemisviisi nimetama žargoonisõnaga стёб (ca „aasimine“) ehk „väljasseisu iroonia“: selline „aasimine … erineb tuntumatest vormidest – pilkest, sarkasmist, mõnitusest, absurdihuumorist – selle poolest, et põhineb kõneleja hüperidentifikatsiooni suhtel oma iroonia objektiga. Seetõttu on mõnikord võimatu kindlalt öelda, kas tegu on siira toetusavaldusega objektile, peene pilkega selle pihta või kummalise kombinatsiooniga neist mõlemast“.[12] Sama kehtib ka Haljaku raamatu puhul, mis lubab uue pilguga näha kaht mitte kunagi oma aktuaalsust kaotavat maksiimi: „Uus on alati hästi unustatud vana“ ja „Ei ole midagi sisukamat vormist“.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud K. P.
[1] И снова скальд чужую песню сложит / И как свою ее произнесет.
[2] К. Головастиков, „Дана установка на неразличение добра и зла“: Интервью Льва Рубинштейна „Медузе“, 25.07.2015. https://meduza.io/feature/2015/07/25/dana-ustanovka-na-nerazlichenie-dobra-i-zla.
[3] L. Rubinštein, Kirjaniku skelett. Tlk M. Trunin. Sirp, 23.10.2015.
[4]? Д. Пригов, Предуведомление к текстам „Новая искренность“ (1984). Vt rmt-s: Словарь терминов московской концептуальной школы. Koost. A. Monastõrski. Moskva, 1999, lk 64–65.
[5] A. Rimbaud, Töölised. Tlk H. Krull. Vikerkaar, 1993, nr 2, lk 1.
[6] Ei, ta ei ilmund iseenesest/ Kuid ta kuju elas nagu geen / Ja sel ajaloolisel viivul / Militsjonääriks kehastus // Oh kui iidne on ta sugu! / Lausa Loomispäevist peale / Läbi Platoni nägemuste / Meie Ülevate päevadeni.
[7] „No mis ma teile öelda võin?“; „Ta teab ju küll, kuid püsib vait.“; „Ei tea, ehk ongi sinul õigus.“ L. Rubinštein, Kartoteegid. Tlk A. Pilv. Tallinn, 2003.
[8] Vt üksikasjalikku analüüsi Haljaku sonetitehnikast retsensioonis: R. Lotman, „Verlaine’i revolvri“ poeetikast ja retoorikast. Keel ja Kirjandus, 2019, nr 7, lk 573–577.
[9] Näe, magab metroos Militsjonäär / Ja justkui oleks täitsa ära / Kuid miski temas nähtamatult on ärkvel / See, et temas on Militsjonäär // Ja sõnagi siin lausumata / Kõik mõistavad, et nii on vaja / Kui magab Militsjonäär – siis nii on vaja / Sest ärkvelolu vorm on / Selline.
[10] P.-R. Larm, Kingitus bordelli perenaisele. Sirp, 18.01.2019.
[11] Tlk E. Raudsepp. Rmt-s: A. Tšehhov, Näidendid. Tallinn, 2006.
[12] А. Юрчак, Это было навсегда, пока не кончилось: Последнее советское поколение. Moskva, 2014, lk 489.
Trendikas on tõdeda, et ühiskonnas valitseb vaimse tervise kriis – pandeemia, nutiajastu, sõja, kiire elutempo, kapitalismi, ebarealistlike ilustandardite ja palju muu tõttu. Ilmselt kiidad kultuuriintellektuaalidest sõpradega järjekordset filmi või raamatut, mis käsitleb „vaimse tervise teemasid“, kuid sama tõenäoliselt lased iseend üle, kui regulaarselt töökoha vetsus nutmas käid. Kolm aastat tagasi ostsid allahindlusega eneseabiraamatu, kuid sellestki pole suuremat tolku olnud. Sul on parim sõber, kes on justkui psühholoogi eest, aga – olgem ausad – te mõlemad vajate teraapiat.
Pole hullu
Sa ei julge oma partnerile öelda „ma armastan sind“, sest sulle pole seda lapsena kunagi öeldud. Hommikuti on raske voodist tõusta. Kardad füüsilist lähedust, sest sind on kunagi enda tahte vastaselt puudutatud. Ärkad regulaarselt õudusunenägudest, üleni külma higiga kaetud. Jätad söögikordi vahele ning tunned selle üle uhkust, sest kasvasid dieedikultuses. Mõnikord, kui laps sõna ei kuula, jõuad endale märkamatult karjumiseni. Või meeldivad sulle „pahad poisid“, sest sul on oma isaga ebanormaalne suhe… Aga ma tunnen vist umbes kolme inimest, kellel on oma isaga normaalne suhe. Pole hullu.
Niisiis, pärast aastatepikkust vaagimist otsustad, et lähed teraapiasse? Guugeldad, millise psühholoogi juurde minna. Otsingumootor pakub palju nimesid ning veel veidramaid ametinimetusi. Üritad mõista, mida tähendavad sõnad „kognitiivne“, „holistiline“, „konstellatsioon“… Viimaks otsid „seda õiget“ ikkagi foto järgi. Ilmselgelt ei läheks sa psühholoogi juurde, kelle näost ei anna välja lugeda, on ta näiteks homofoob või kas ta arvab, et sinuvanusel inimesel võiksid juba lapsed olla, ning vaatab sind seetõttu kuidagi viltu. Muidugi oleks ebaprofessionaalne oma kliente hukka mõista, aga ka psühholoogid teevad inimlikke vigu. Sa ei taha minna ka meespsühholoogi juurde, sest temaga oleks ebamugav rääkida oma seksuaalelu peensustest, samas tunned end süüdi, et soostereotüüpide põhjal otsuseid vastu võtad. Tõsi küll, et stereotüüpides ja eelarvamustega mõtlemine sind elus hoiabki, aga tõsiselt, võta end kokku.
Otsi kohta, kus sa saad
Ühel hetkel kirjutab perearst saatekirja psühholoogile. Täielik lotovõit, et teraapiafond[1] (ehk ravi rahastamise süsteem) hüvitab koguni neli vastuvõttu. Kui otsid, et millised psühholoogid teraapiafondiga koostööd teevad, ei leia sa pea üheltki kodulehelt vastavat infot. Kuna pelgad telefonikõnesid, kirjutad umbes kümnele meiliaadressile: „Tere, mul on depressioon, ärevushäired, lapsepõlvetraumad. Kas te võtate patsiente ka saatekirjaga vastu?“ Sulle saadetakse viisakas kiri, et kahjuks on hetkel nii pikad järjekorrad ning alles on vaid tasulised ajad. Seega hakkad võtma perearsti poolt välja kirjutatud antidepressante.
Kuid kuna tablettidest pole teraapiata erilist tolku, otsustad siiski iganädalaselt 70 euro eest oma vanemaid taga rääkimas käia. Patsutad end viis korda õlale ning raputad seejärel kuus korda tuhka pähe, kuna pärast kolme nädalat teraapiat pole depressioon endiselt kadunud ning sul tekib hirm, et äkki psühholoog tunneb end ebapädevana. Kui ületad hirmu psühholoogile mitte meeldida ning jõuad oma murede tuumani, tõdeb psühholoog, et tal pole sinu traumaga tegelemiseks ikkagi vastavat väljaõpet. Ta soovitab proovida näiteks hobu- või kitseteraapiat või mõnda muud teraapiat, mille nimi meenutab ulmeraamatu peatükki.
Muidugi on alkohol, narkootikumid, tulirelvad, Püha Graal jms palju kättesaadavamad kui vaimse tervise abi, kuid sa ei anna alla. Sulle meenub kunagine kursakaaslane, kes psühholoogil käimise asemel nii palju hapet tegi, et ta traumaatilised eluhetked muutusid mannavahuks ja ta helpis selle sisse ning seedis õnneuimas näoga läbi. See ei lõppenud kuigi hästi, seega, võib-olla tasuks sul siiski kaaluda…
… psühhoanalüüsi, nagu filmides. Sa loodad, et seal pole musta nahkdiivanisse vajunud Freudi-fetišiga tüüpi, kes – piip suus – uurib, kas sul korduvaid unenägusid on. Sa uurid eneseteadlikelt sõpradelt ja tuleb välja, et inimesi, kes Eestis psühhoanalüüsi teevad, on arvuliselt vähem kui sul isiksusehäireid. Sinu elukaaslane otsustab kiirelt, et läheb ühe juurde neist. Sisendad endale, et see, kui su partner endaga tegeleb, on MÄRK TUGEVAST SUHTEST ega tähenda, et ta sinuga õnnetu oleks. Ütled endale rahustavalt, et oled tubli ja toetav partner. Järgmiseks ilmneb, et teise inimese juures käib juba su kolleeg, kolmanda juures käputäis ekse ning neljanda juures tõenäoliselt veel paar peretuttavat. Lõppude lõpuks lähed metapoodi, ostad tervendava kristalli, harrastad väikestviisi mediteerimist ning hakkad peas kujutama ette vestlusi, mida terapeudiga pidada võiksid.
Ja mis tunde see sinus tekitas?
Vabandust, ma lihtsalt pean küsima – kuidas te selles ruumis töötada saate? Siin pole ühtegi põrandalampi. Kas see laelambivalgus ei aja teid hulluks?
Ma pole sellele kunagi mõelnud. Aga ajab see sind hulluks?
Ma arvan, et mul on midagi viga. Eile hommikul ma nutsin pool tundi, sest mu särk oli valest materjalist. Ja ma nutan alati kaubanduskeskustes. Ja enne magama minekut loen pii komakohti ette. Vähemalt 200 kohta ja neljas erinevas keeles. Sosinal.
Ahah. Tegelikult võib see ka normaalne olla…
Ei, ma arvan, et mul on kas ADHD või midagi muud sellist. Kas te saaksite mind edasi suunata?
*
Ma töötan üle.
Siis tuleb oma tööaega piirata.
Et sellest ei piisa, kui ma siin rääkimas käin?
*
Ma pole neli kuud julgenud küsida… et kas psühholoogi peaks teietama või sinatama?
*
Ma arvan, et äkki ma olen halb inimene?
Kust see tunne tuleb?
Ma sõitsin lapsena oma vennast ATV-ga üle.
Oi, kus su vanemad sel hetkel olid?
Ma ei tea. Aga ma ei taha oma vanematele liiga ka teha. Minu mälestus neist on ju siiski subjektiivne. Kui ma asju nende perspektiivist ka vaataksin, oleks see kõik ikka teistmoodi. Äkki ma olin halb laps? Ma lihtsalt, jah, peangi mainima, et see kõik on siiski ikkagi ainult minu arvamus.
*
Ma vihkan varbaid. Võib see viidata mõnele tõsisemale haigusele?
Nagu näiteks?
Mõni isiksusehäire näiteks?
…häire on siis, kui see häirib.
Oh, mis sa arvad, kas kunst peaks olema häiriv? Või pigem nagu pehmesse tugitooli istumine pärast rasket päeva? Kust kunst tuleb? Kunstnikud on alati väga häiritud, on see siis ikkagi isiksusehäire?
Et kas kunsti tegemine on isiksusehäire?
Jah! Kui ma laps olin, siis ma käisin kunstimuuseumis ja läksin ühele Pollocki maalile väga lähedale. Ma tahtsin selle struktuuri näha, ma ei plaaninud seda puutuda. Aga sain ikkagi valvurilt pahandada.
Ja mis tunde see sinus tekitas?
Ma vist vihkan sellepärast kunsti.
Kas sa mitte ei tööta ise…
Jaa, sellepärast ongi keeruline. Ma pole kellelegi öelnud veel.
Äkki tingis sinu reaktsiooni olukorrale hoopis see, et sul on hirm pahandada saamise ees?
Ei tea jah.
*
Kas psühholoogias on mingi teooria või, noh, asi, et esimene laps on alati tark ja teine on lihtsalt spordis hea?
Ma ei tea küll.
Aga mis sina ise arvad?
See on vist veidi brutaalne üldistus.
Mh, olgu.
Kas sul oli veel midagi, millest sa täna rääkida tahaksid?
Heteronormatiivne ühiskond ajab mind sitaks närvi.
Nii?
Ega muud polegi. Lihtsalt mõte.
Olgu, aga ma vaatan kella ja mõtlen, et hakkame vaikselt lõpetama…
Aa, meelde tuli! Tahtsin mainida, et kui ma olin viieaastane, siis kogu minu perekond teeskles aasta aega, et ma olen nähtamatu. Kuna ma sõin ühel õhtul liiga palju kummikomme…
Aa, ahah… tead, ma panen selle kirja ja me saame seda järgmisel korral arutada.
*
Ma tahaksin paariteraapiasse minna, aga mu partner pole nõus.
Mis põhjusel sa sinna minna soovid?
See on kuidagi intellektuaalselt stimuleeriv.
Teeb miski teievahelises suhtes sulle muret?
Ei. Aga ma arvan, et me lähme varsti lahku.
Miks nii?
Tunne on selline.
Mis seda tunnet tekitab?
Ma ei tea. Kaua ta ikka kannatab.
*
Tead, kuidas lastel on beebiraamatud, kus on kirjas, millal tal esimene hammas kasvas, millal esimest korda juukseid lõigati ja millal esimest korda banaani sõi. Sinul on see märkmik, kuhu sa mu kohta asju kirjutad, eks…
Nii?
Kas siis, kui ma siin enam ei käi, kingid sa selle mulle? Nagu lõpukingitusena…
*
Oma tunnetest rääkimine on minu jaoks mugavustsoon, ma bullshitin iseenda ja teised oma eneseteadlikkusega ära. Kujuta ette, et mu tunded on üks tuba – ma olen iseendast nii teadlik, et ma tunnen selle ruumi iga nurgatagust. Võin igast tolmurullist rääkida. Aga ükspäev ma sain aru, et tegelikult on see nagu filmistuudio, suletud ruum, isegi mitte päris maja. Ning väljaspool seda on veel terve maailm, millest ma üldse teadlik pole. Kõik uksed on võltsid ja ma ei oska sellest imelikust toast kuhugi pääseda. Saaksid sa aidata? Tahaks nagu nii sügavale minna, et on valus.
See pole okei.
Kuidas?
See on ebanormaalne.
Sa oled mu psühholoog, sa ei saa seda öelda.
Sa mõtlesid mu ise välja.
Mis siis, kui ma sind ümber mõtlen?
Kui sa endale ausat peegeldust tahad, pane endale päris psühholoogi juurde aeg.
Ma maksaksin siis kellelegi lihtsalt selleks, et… et
…et mitte iseenda peas üksinda olla.
Sa vahel ütled nii tarku asju!
Niimoodi on veidi nartsissistlik rääkida.
Arvad, et ma võin olla nartsissist?
Mida sa ise arvad?
Ma ükskord laikisin Instagramis iseenda fotot. Küll kogemata, aga…
Sinu eksistents on kõigile koormaks.
Tegelikult peaks vist ikka päris psühholoogi leidma, jah?
*
Selle artikli tellinud peatoimetaja küsis, et kas praegust „vaimse tervise kriisi genereerib äkki hiliskapitalistlik individuaalsele konkurentsile suunatud ühiskond“…
Ja mis sa arvad?
Ju vist. Ma arvan, et ma ei oska seda artikli fookusega siduda. Aga jätan mõtte kindlasti lauale.
*
Mul ei ole raha, et teraapias käia.
Kui palju sa kuus alkoholile kulutad?
…
Kui palju oleksid sa nõus maksma, et mitte tunda end nagu hunnik sitta?
Psühholoogilise abi kättesaadavus
Igaühele tuleb kasuks tööriistakast oma vaimse tervise muredega hakkama saamiseks ning ideaalis võiks tööriistakast olla juba lapsepõlvest peale mitmekesine. Kuid mõnel on vaid kiviaegne haamer, paar roostetanud kruvi ja pool kahemehesaagi või siis pehmeks kulunud liivapaber. Vähemuses on need, kes end Makita akutrelliga elust läbi puurivad. Teraapias käimine – õnneks – on üha rohkem trendikas, kuid samas ka privileeg. Abi on kättesaadav neile, kes elavad asustatud või hea transpordiühendusega piirkonnas. Neile, kelle perearst on valmis nad psühholoogi juurde suunama, või kes saavad väljaminekut endale lubada. Neile, keda ümbritseb tugivõrgustik, kes aitab neil abi otsida ka olukorras, kus nad ise ei suuda. Ja neile, kellel on juba õigus oma elu üle ise otsustada.
Mis siis, kui mingisuguses utoopilises maailmas oleks normaalne, et psühholoog käib lastega peresid kodukülastuste raames nõustamas? Või kui psühhiaatrile aja saamine oleks sama kerge kui silmaarsti juurde minemine ning teadlikkus vaimse tervise muredest õiglases suhtes võimalustega neid lahedada. Kus haigekassa hüvitab teraapias käimist. Ning uus põlvkond inimesi ei väärkohtle tulevikus oma lapsi, ei satu vanglasse, ei hoia perega aega veetes nuttu kurgus kinni.
Osa meist saab endale teraapias käimist lubada, ajakirjanduses võivad ilmuda lood suitsiidi teinud inimese lähedastest, uuringud statistikaga hirmutada ja kooliseintel rippuda plakatid vaimse tervise olulisusest. Kuid kui tuhande õpilase kohta on üks koolipsühholoog ning psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks kulub vähemalt kolm kuud, mõjub iga järjekordne pingutus vaimse tervise teadlikkust tõsta populistlikult sisutühja hõikena, umbes nagu „stop the war“. Kes ja kuidas probleemiga tegelema peaks? Miks sellega juba tegeletud pole?
Psühholoogilises supervormis olevad inimesed ei tööta ületunde, sest neil pole vaja kellelegi midagi tõestada. Võib-olla on normaalne, et üks lõpetab vanglas või alkoholismi küüsis, kui selle võrra jõuab keegi teine Forbesi nimekirja. Ehk ei peaks võtma ravimeid, et kuidagi üheksast viieni elutempoga sammu pidada. Ja võib-olla ongi liiga etteruttav rääkida psühholoogilise abi kättesaadavamaks muutmisest riikides, kus inimestel pole tervisekindlustustki, või kus veel arutatakse, kuidas elektrihindadega toime tulla. Äkki on covidi ajal vaimse tervise teenuste pakkumine ja nõudlus lihtsalt tasakaalust välja läinud ning kulub veidi aega, et see paika loksuks? On vaimse tervise hädad praegu levinumad või räägitakse neist lihtsalt rohkem? Võib-olla oli Vargamäe Andresel depressioon, võib-olla oli igasugune melanhoolia preindustriaalses ühiskonnas leebem. On teraapia lihtsalt moodne hobi ning jäägu igaühe enda finantseerida? Äkki on kõik üldse liiga individualistlikud ning teraapia asemel piisaks toetavast kogukonnast? Või mis kasu on sellest, et indiviid käib teraapias, kui ühiskonnana probleemiga ei tegeleta? Kuidas edasi – nii riiklikul kui ka isiklikul tasandil?
[1] Vt https://www.haigekassa.ee/teraapiafond.
Taskuvikerkaares vestlevad Märt Väljataga ja Marek Tamm. Räägitakse Marju Lepajõest, kellel möödus just kuuekümnes sünniaastapäev, ja sellest, miks kurat 13. sajandil äkitselt jutukaks muutus.
Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.
[powerpress]
Esimene peatükk: Isidorosest
Kui ma esimest korda külastasin Aleksandria linna – see oli suure valitseja Theodosiuse teisel konsuliaastal,[1] nüüd on ta oma usus Kristusesse jõudnud inglite juurde –, sain seal kokku imelise mehega, kes kogu oma olemises ja tarkuses oli läbinisti kaunis. See oli preester Isidoros, Aleksandria kiriku võõrastemajapidaja.[2]
Nooruse esimesed lahingud olevat ta pidanud kõrbes. Nägin ka tema koda Nitria kõnnul.[3] Kohtusin temaga, kui ta oli seitsmekümneaastane vanamees, pärast seda elas ta veel viisteist aastat, enne kui suri rahus.
Oma surmatunnini ei kandnud ta peenemat kangast, välja arvatud higirätik, ei puutunud pesuvanni[4] ega maitsenud liha. Ta kere oli ehitud niisuguse lopsakusega, et kõik need, kes tema harjumusi ei tundnud, arvasid teda luksuses elavat.
Selleks et tema hinge voorustest ükshaaval jutustada, puudub mul aeg.[5] Näiteks oli ta niivõrd sõbralik ja rahumeelne, et selle ülima lahkuse tõttu pidasid tema varjust lugu ka tema uskmatud vaenlased.
Tema pühade kirjade ja jumalike õpetuste tundmine aga oli niisugune, et lausa vendade koosviibimisel läks ta meel rändama ning ta kangestus. Kui vennad palusid siis sellest rännakust kõnelda, ütles ta: „Ma viibisin oma meelega mujal, sest üks nägemus haaras mind.“
Ka mina sain olla selle tunnistajaks, et ta tihti laua ääres nuttis. Ning kui küsisin pisarate põhjust, sain vastuseks: „Mulle põhjustab piina see, et võtan osa mõttetust toidust, ehkki olen mõistuslik olend,[6] kes meile Kristusest antud meelevalla järgi hoopis külluse aia[7] hüvedest osa peaks saama.“
Ta oli hästi tuntud ka Rooma kõigi senatiliikmete seas ja ülikute naiste hulgas, sest oli käinud Roomas kord piiskop Athanasiosega[8] ning hiljem veel koos piiskop Demetriosega.[9]
Ja kuigi suur oli ta rikkuse hulk ning varast ei tundnud ta puudust, ei kirjutanud ta testamenti enne surma, ei jätnud raha ega midagi enda õdedele, kes olid noored neiud. Ta usaldas nad hoopis Kristuse hoolde sõnadega: „See, kes on teid loonud, valvab teie elu üle, justnagu ta valvab minu elu üle.“ Tema õdedega koos elas siis seitsmekümneliikmeline neitsite kogukond.
Kui pöördusin noorena tema poole ja palusin, et ta õpetaks mulle erakuelu algtõdesid – pakatasin veel nooruslikust jõust ega vajanud sõnu, vaid kehalisi kannatusi –, siis nagu hea hobusetaltsutaja viis ta mu linnast välja viie miili kaugusel[10] asuvasse kõlumaaks kutsutud paika.
Teine peatükk: Dorotheosest
Seal andis ta mu üle Dorotheosele, ühele Teeba askeedile, kes veetis juba kuuekümnendat aastat koopas, ning käskis mul tema juures viibida kolm aastat, et alistada hinge ärritused.[11] Ta teadis ju, et vanaisa harrastab tõeliselt karmi elu. Isidorose juurde tagasi pidin minema vaimse õpetuse saamiseks. Aga ma ei suutnud seal kolme aastat lõpuni veeta, kuna mind tabas kehaline nõrkus ja seetõttu siirdusin enne kolme aasta möödumist teise paika. Vanakese eluviis oli ikkagi ränk ja ülimalt kurnav.
Näiteks korjas ta päev läbi kuuma käes kive selles mereäärses kõrbes; siis ehitas ta neist muudkui ja meisterdas maju, mille ta kinkis neile, kes polnud võimelised ehitama. Nii sai ta valmis igal aastal ühe hoone. Kord, kui ma küsisin temalt: „Isa, miks sa nii teed – selles vanuses tapad oma keha säärase kuuma käes?“, vastas ta: „Tema tapab mind, mina tapan teda.“
Ta sõi kuus untsi leiba ja kimbu hakitud aedvilju[12] ja jõi sama vähe vett.
Jumal olgu tunnistajaks: ma ei näinud, et ta oleks jalgu välja sirutanud, matil või voodis maganud, ta hoopis istus ja punus kogu öö läbi palmilehtedest nööri elatise teenimiseks. Mina, arvates, et ta teeb seda minule näitamiseks, uurisin asja kohta täpsemalt tema teiste õpilaste käest, kes elasid eraldi. Need ütlesid, et mehel olevat juba noorpõlvest saadik selline komme – ta ei heida magama meelega, ainult mingi töö juures või süües võib uni tast võitu saada ja ta laseb silma kinni. Ning liigse unisuse tõttu kukkuvat tal siis söömise ajal sageli toidupala suust välja.
Kord, kui ma käisin peale, et vanake natuke matil puhkaks, ütles ta tohutu kurvastusega: „Kui suudaksid veenda ingleid magama, võiksid selles veenda ka nende järgijat.“
Teinekord saatis ta mu üheksanda tunni paiku kaevule kannu täitma, et võiksime ennast kosutada. Aga juhtus, et kui ma läksin, nägin ma kaevu põhjas madu, ning ma ei ammutanud vett, vaid pöördusin tagasi talle ütlema: „Meie tund on tulnud, isa – ma nägin kaevus kobrat!“ Tema näole ilmus põgus naeratus, siis silmitses ta mind pikalt ja kostis pead raputades: „Kui kurat kavatseb iga kaevu juures maoks või kilpkonnaks muutuda ja veelättesse kukkuda, kas sina jääd siis igavesti joomata?“ Ning ta läks välja, võttis ise vett ja jõi esimesena. Seejärel ütles ta: „Seal, kus asub rist,[13] pole mingisugusel halval võimu.“
Kolmas peatükk: Potamiainast
See õnnis Isidoros oli kohtunud ka mälestusväärse Antoniosega[14] ning ta jutustas mulle kirjapanekut väärt loo, mille temalt oli kuulnud. Nimelt elas kiusaja keisri Maximianuse ajal[15] Potamiaina-nimeline väga kaunis tütarlaps, ühe mehe orjatar. Tüdruku isand meelitas teda paljude lubadustega, aga ei suutnud neiut ikkagi võrgutada. Lõpuks see härra vihastas ja andis neiu ühe toonase Aleksandria valitseja kätte, väites, et tüdruk on kristlane, kes jälitamiste aegu laimanud võimu ja ülemaid. Ta andis valitsejale raha ning ütles tingimuseks: „Kui tüdruk peaks mu tahtmist täitma, siis jäägu ta karistamata, kui ta aga jääb oma vooruslikkuse juurde, siis tabagu teda kättemaks, et tal poleks võimalust elusana mu kõlvatuse üle naerda.“ Niisiis toodi Potamiaina kohtulaua ette ja tema meelekindlust rünnati erinevate piinariistadega. Kohtumõistja täitis piinamise tarbeks ka suure paja tõrvaga ja käskis sellele tule alla teha. Kui tõrv seal ägedalt kees ja mulksus, pani kohtunik neiu valiku ette: „Kas lähed ja täidad oma isanda tahet või lasen su sellesse katlasse heita?“ Aga Potamiaina vastas: „Ei kõlba kohtumõistjaks see, kes kõlvatusele kuuletuma sunnib!“ Seepeale kohtunik vihastas ja käskis lahtirõivastatud neiu katlasse visata. Nüüd tõi Potamiaina kuuldavale sõnad: „Sinu kardetud kuninga pea nimel: kui sinu otsus on mind sel moel karistada, siis lase mind aeglaselt katlasse kasta, et näeksid, missuguse vastupidavuse on kinkinud mulle Kristus, keda sina ei tunne!“ Teda langetati vähehaaval ja tunni aja möödudes, kui tõrv oli jõudnud ta kaelani, heitis ta hinge.
Neljas peatükk: Didymosest
Väga paljusid mehi ja naisi, kes on hingama läinud Aleksandria kirikust, võib pidada tasaste maa[16] vääriliseks. Nende seas ka kirjamees Didymost,[17] kes oli pime. Ma puutusin temaga kokku neljal korral, kui kümne aasta jooksul teda mõne aja tagant külastasin. Ta suri nimelt kaheksakümne viie aastasena. Mis puutub pimedusse, siis omaenda jutu järgi kaotas ta nägemise nelja-aastaselt, ei olnud saanud õiget algharidust ega käinud õpetajate juures. Tal oli aga loomupärane tugev õpetaja: iseenda mõistus. Ta oli kaunistatud niisuguse tarkuse anniga, et kirjasõna Issand teeb targaks pimedad[18] oli temas otseselt täide läinud. Ta oskas tõlgendada kõiki sõnu Vanast ja Uuest Testamendist, õpetusi[19] tundis ta sedavõrd hästi, et suutis hõlpsalt ja kindlalt selgitada nende tähendust, nii et selles asjas ületas ta oma teadmise poolest kõiki vanu. Kord käis ta peale, et lugegu ma palvet tema kojas. Aga mul polnud tahtmist, ja siis kõneles ta õpetuseks: „Üle selle koja läve on kolm korda astunud õnnis Antonios – ta tahtis näha, kuidas ma elan. Ning kui ma soovisin, et ta palvetaks, laskus Antonios kohe siinsamas põlvili ega lasknud mul seda kaks korda öelda. Oma teoga õpetas ta sel viisil mulle kuulekust. Kui sina nüüd tema jälgedes käid, elad ju üksilduses ja eralduses, et täiuseni jõuda, siis lõpeta vastalisus.“ Ta jutustas mulle ka sellise loo: „Ma mõtlesin mures nurjatu kuninga, selle tagakiusaja Julianuse[20] elu peale. Ja ühel päeval, kui minu äng oli suur ja ma polnud selle mure pärast hilisõhtuni toitu puutunud, juhtus, et ma suikusin toolil istudes unne ja nägin nägemust. Valged hobused traavisid ringi ja ratsanikud nende seljas kuulutasid: „Öelge Didymosele, et täna seitsmendal tunnil suri Julianus!“ Mulle ütlesid nad: „Tõuse ja söö ja anna sõnum edasi piiskop Athanasiosele, et ka tema saaks asjast teada!““ Didymos ütles: „Ma märkisin üles selle sündmuse tunni, kuu, nädala ja päeva, ja selgus, et nii see oligi toimunud.“
Viies peatükk: Aleksandrast
Ta teadis rääkida ka ühest neiust nimega Aleksandra. See olevat linna maha jätnud ja end hauakambrisse sulgenud. Seal siis, kuna ta võttis kõik tarviliku vastu augu kaudu, ei näinud ta ühtegi inimest, ei meest ega naist, kümne aasta jooksul. Aga kümnendal aastal, olles ennast valmis seadnud, läks ta magama.[21] See oli nii, et üks naine, kel oli kombeks Aleksandrat külastada, teatas meile, et ta ei saanud hauakambrist vastust. Me murdsime ukse lahti, läksime sisse ja nägime, et ta oli magama läinud. Aleksandra kohta kõneles ka kolmkordõnnis Melania,[22] kellest tuleb juttu hiljem: „Ma küll ei näinud teda, aga ma seisin selle ava lähedal ja küsisin tema hauakambrisse sulgumise põhjust. Aleksandra vastas mulle august: „Ajasin ühel mehel pea segi ja kuna ma ei taha teda kurvastada ega eksitada, siis otsustasin, et parem lähen elusana hauakambrisse, kui et häirin hinge, mis Jumala näo järgi on tehtud.“[23] Minu küsimusele, kuidas ta siiski suudab vastu pidada kellegagi suhtlemata ja tüdimusega maadeldes, vastas ta: „Varahommikust alates üheksanda tunnini palvetan igal tunnil ja ketran lina, ülejäänud tundidel käin mõttes läbi pühad patriarhid, prohvetid, apostlid ja märtrid. Ja kui olen söönud oma väikese eine, püsin ülejäänud aja ootuses ja saan lõpuks osa heldest lootusest.““
Kuues peatükk: Rikkast naisest
Ma ei kavatse oma jutustusest kõrvale jätta ka neid, kes põlastusväärselt elasid, olgu see kiituseks õigeile ja kinnituseks lugejaile. Elas üks noor naine Aleksandrias, kes näis küll vaga, aga oli loomult upsakas: rikkust oli tal üleliia, ent eal ei andnud ta midagi ei võõrale, neitsile, kirikule ega vaesele.
Hoolimata isade rohketest manitsustest ei tahtnud see naine anda kellelegi osa oma varandusest.
Tal oli ka järeltulija, nimelt kasvatas ta õetütart kui oma last. Sellele lapsele jutustas rikas naine nii ööl kui päeval oma aaretest, lubades need talle pärandada, sest ta ei tundnud janu taevalike asjade järele. On ju ka see üks Laimaja[24] viis petta, et ta põhjustab ahnuses vaevlemist sugulasearmastuse ettekäändel. Tuleb aga tunnistada, et sellele, kes õpetab tapma venda, ema ja isa, ei lähe korda ükski sugulane. Sest kui tundubki, et seesamune sisendab hoolitsust ligimeste vastu, ei tee ta seda heasoovlikkusest nende suhtes, vaid selleks, et harjutada hinge ebaõiglaseks, sest ta teab kuulutust, et ebaõiglased ei päri riiki.[25] Eks see, keda juhatab jumalik tarkus, võib küll oma sugulastele abi anda, kui need seda vajavad, ehkki tal ei sobi seejuures ka iseenese hinge hooletusse jätta. Kui aga keegi allutab kogu oma hinge sugulaste eest hoolitsemisele, eksib ta õpetuse vastu, sest arvab hinge tühisuse hulka. Laulab ju psalmilooja neist, kes hirmuga muretsevad hinge pärast: Kes tohib minna Issanda mäele (ta peab silmas, et vähesed), ja kes võib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta.[26] Sest need, kes voorustest ei hooli, peavad hinge tühiseks,[27] arvates, et hing hävib koos lihaga.
Niisiis, sellele naisele, kellest nüüd juttu oli, tahtis pühim Makarios,[28] preester ja vaestemaja juhataja hõlpu anda ja kergendada tema varahimu koormat. Nõnda lasi ta käiku ühe nutika plaani. Nimelt oli Makarios noorpõlves kivisepp, selline, keda nimetatakse juveliiriks. Ta läks naise juurde jutuga: „Mu kätte on sattunud vääriskivid: smaragdid ja safiirid, ja seda, kas need on leitud või varastatud, ei oska ma öelda. Rahas nende väärtust mõõta ei saa, sest nad on hindamatud. Omanik annab nad igatahes viiesaja kuldmündi eest – kui ostad, teenid selle viissada münti juba ühe kalliskiviga tagasi ja ülejäänutega võid oma tütart ehtida.“ Ahne naine läks õnge ja langes Makariose jalge ette: „Anun sind, et keegi teine neid omale ei saaks!“ Siis kutsus teda Makarios: „Tule mulle külla ja vaata neid!“ Naine aga ei pidanud seda vajalikuks, viskas Makariosele lihtsalt viissada kulda ja ütles: „Toimeta nendega ise, mul polegi müüjat vaja näha!“ Seepeale võttis preester viissada münti ja andis need vaestemaja tarbeks. Möödus aega, aga naine ei tihanud Makariosele asja meelde tuletada. Oli ju mees Aleksandrias kõrgesti austatud oma pühaduse ja armastusväärsuse tõttu ning muuseas, ta elas saja-aastaseks, nii et ka mina sain temaga koos viibida.
Lõpuks kohtas ta pühameest kirikus ja küsis temalt: „Ütle palun, mis on saanud neist kalliskividest, mille jaoks ma viissada kuldmünti andsin?“ Makarios vastas: „Tol korral, kui andsid mulle kulla, maksin ma sellega kivide eest. Kui tahad neid võõrastemajja vaatama tulla, sest just seal need asuvad, siis tule ja vaata – kas meeldivad sulle või mitte. Kui ei meeldi, siis saad oma raha tagasi.“ Naine läks meelsasti kaasa. Seal vaestemajas aga asusid ülakorrusel naised, allkorrusel mehed. Makarios viis ta kohale, juhatas eeskotta ja päris siis: „Mida sooviksid esmalt vaadata, kas safiire või smaragde?“ Naine vastas: „Vali ise.“ Makarios viis ta ülakorrusele ja näitas vigaseid naisi, kelle nägu oli moondunud, ning ütles: „Vaata, need on safiirid!“ Seejärel viis Makarios ta tagasi alla, näitas mehi ning ütles: „Vaata, need on smaragdid – kas meeldivad? Kui ei, siis võta oma raha tagasi.“
Sel moel sai naine õpetust. Ta läks koju ja suurest murest, et polnud käitunud Jumala tahte järgi, jäi haigeks. Hiljem oli ta preestrile tänulik, sest tüdruk, kelle eest ta hoolt kandis, suri pärast pulmi lastetuna.
Vanakreeka keelest tõlkinud Triin Rebane
HISTORIA LAUSIACA ehk keisri õukondlasele Lausosele pühendatud munkade lood on 4. sajandist pärinev Helenopolise (Väike-Aasias) piiskopi Palladiose teos. Selles kujutatakse Egiptuse munkade elu ja tavasid, mille tunnistajaks Palladios ise oli. Nimelt elas ta kümmekonna aasta vältel Aleksandria lähistel Nitrias ja Sketises asunud munkade kogukondades, tutvudes põhjalikult nende eluviisi ja filosoofiaga. Tollaste Egiptuse askeetide vaimsus oli tuntud ja hinnatud juba nende eluajal. See tõmbas ligi huvilisi nii lähemalt kui kaugemalt, lihtrahva kui kõrgelt haritud ülikute hulgast. Ka Palladiose otsesesse sõprus- või tutvuskonda kuulunud Pontose Euagrios, Rufinus, Hieronymus, kui nimetada mõned olulisemad, olid askeesi praktilise kogemuse või siis üldisema inspiratsiooni saanud Egiptuse munkade juures. Viimati nimetatud suurmeeste elu- ja kirjatööd said omakorda aluseks munklusele kogu ida-ja läänekirikus.
T. R.
[1] Aastal 388. Flavius Theodosius (347–395) oli Rooma keiser alates 379. aastast. Ristiusu toetamisega oma impeeriumis teenis ära kristlaste, eriti olemusühtsuse (kr ὁμοoυσιοτής) pooldajate soosingu.
[2] Kristlikel kogudustel oli tavaks võõrustada rändureid: neile pakuti toitu, peavarju, muud hoolitsust. Suurtes linnades rajati kirikute juurde selleks otstarbeks eraldi võõrastemajad. Neist kujunesid hiljem mitmekülgsed hooldusasutused, mis hõlmasid külalistemaja, haigete varjupaiga, hooldekodud vanadele ja orbudele.
[3] Kr ὄρος τῆς Νιτρίας. Kõnd tähendab siin suure kõrbe ääreala. Nitria paiknes Liibüa kõrbe kirdenurgas, u 65 km Aleksandriast kagus, tänapäevase Al-Barnūği küla asemel. Arheoloogilisi mälestisi tollasest Nitriast säilinud ei ole, need on hävitanud hilisem intensiivne põllumajandus. Võrreldes teiste munklatega oli Nitria üsna hõlpsasti ligipääsetav ja seetõttu hästi tuntud ka võõramaa palverändurite hulgas.
[4] Egiptuse anahoreetidel oli tavaks hoiduda pesemisest. Tollane luksuslik saunakultuur (silmas pidades suurejoonelisi avalikke saunu, mis olid peaaegu kõigile avatud ning armastatud meelelahutus- ja ajaviitepaigad) oli askeetide jaoks justkui tühiste naudingute sümbol, pesematus nende naudingute vältimise avaldus.
[5] Hb 11:32.
[6] „Mõttetust toidust … mõistuslik olend“ – kr ἀλόγου τροφῆς … λογικός ὑπάρχων. Logose sfäär on (inimese) kõrgem ja puhtam olemisvorm.
[7] St paradiisi.
[8] Tõenäoliselt Athanasiose teise eksiili ajal, aastal 340. Athanasios (u 295–373) oli Aleksandria piiskop, kindlameelne olemusühtsuse õpetuse eest võitleja, „Antoniose elu“ ning paljude mõjukate dogmaatiliste ja apologeetiliste teoste autor.
[9] Ilmselt on Palladios siin silmas pidanud Galaatia Pessinusi piiskoppi Demetriost, kes oli Johannes Chrysostomose liitlane.
[10] Rooma miil vastab ligikaudu 1,5 kilomeetrile.
[11] Kr πάθος. Hinge „haige“, tasakaalutu seisund. See takistab asju õigesti nägemast ja mõistmast ja õigesti tegutsemast.
[12] Unts on u 30 grammi. Leib ja juurviljad (toored ning peenestatud) olid munkade põhitoiduks.
[13] Süüria teksti järgi tegi ta enne neid sõnu vee kohal ristimärgi.
[14] Kuulus Egiptuse anahoreet ja suur vägimees, kirikuisa Athanasiose kirjutatud „Antoniose elu“ põhjal võib teda pidada Egiptuse munkluse esiisaks.
[15] Marcus Aurelius Valerius Maximianus (u 250 – 310), Rooma keiser 285–305, keiser Diocletianuse kaasvalitseja. Valitses 293. aastast Itaaliat, Hispaaniat ja Aafrikat, 303. aastal korraldas Aafrikas kristlaste tagakiusamise.
[16] Vrd Mt 5:4.
[17] Aleksandria Didymos (u 313 – 398). Aleksandria katehheesikooli juhataja, väga viljakas kirjamees. Tema töödest on meieni jõudnud vähe (tervenisti vaid „Kolmainsusest“ ja „Pühast Vaimust“, viimane Hieronymuse tõlkena), ilmselt on põhjuseks, et origenismis süüdistatud Didymose teoseid ei tradeeritud. Vt tema kohta eesti k-s: Hieronymus, Kuulsatest meestest. Tlk. U. Masing. Tartu, 2007, ptk CIX.
[18] Ps 145:8.
[19] Kr δόγμα.
[20] Flavius Claudius Julianus (332–369). Rooma keiser 361–363. Püüdis oma valitsusajal riigis taaselustada muistsete jumalate kultust ning vähendada ristiusu mõjuvõimu. Alates Nazianzose Gregoriosest on talle omistatud lisanimi „apostata“, st „(usust)taganeja“.
[21] St suri.
[22] Melania Vanem. Kõrgest soost ja rikas roomlanna. Temast sai kristlane ning pärast oma abikaasa surma otsustas ta rännata itta, et näha kuulsaid pühakuid. Ta jõudis Aleksandriasse, külastas paljusid ümbruskonna (ka kaugemal kõrbes elavaid) munki ja tutvus nende eluviisiga. Hiljem asus ta elama Jeruusalemma, Õlimäele, kuhu rajas ka nunnakloostri. Palladios, Rufinus ja Euagrios kuulusid tema lähimate sõprade hulka. Temast on pikemalt juttu ptk-des 46, 54 ja 55.
[23] Vrd 1Ms 1:26.
[24] Kr διάβολος, üks Kuradi nimetusi.
[25] 1Kr 6:9.
[26] Ps 24:3.
[27] „Peavad hinge tühiseks“ on Ps 24:3 tõlge ja tõlgendus Septuaginta järgi.
[28] „Lausiacas“ on juttu vähemalt kolmest Makariose nimelisest pühamehest. Siinne on „lihtsalt“ Makarios. Nõndanimetatud Egiptuse ja Aleksandria Makariostest räägitakse täpsemalt peatükkides 17 ja 18.
Aga sina muudkui lobised, et Charaxos tuleb
täis lastitud laevaga. Seda teavad Zeus
ja teised jumalad, sinul pole vaja neist asjust
mõelda,
saada parem mind, käsuga palvetada
lakkamatult kuninganna Hera poole,
et Charaxos naaseks laevaga
puutumatult
ja leiaks meid eest tervena. Aga kõik
muu las jääb daimonite hooleks,
sest soodsad tuuled tulevad ühtäkki
pärast suuri torme,
ning neid, kellele Olympose kuningas
saadab appi kaitsevaimu, et ületada raskused,
neid saadab õnn ja
suur jõukus.
Ja kui Larichos kord tõesti tõstab püsti
pea ja temast saab mees, siis saaksime
meiegi vabaks sest ränkraskest
masendusest.
Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä
Tõlke aluseks on editsioon: Dirk Obbink, The Newest Sappho: Text, Apparatus Criticus, and Translation. Rmt-s: The Newest Sappho: P. Sapph. Obbink and P. CG inv. 105, frs. 1–4. Studies in Archaic and Classical Greek Song. Kd 2. Toim. A. Bierl, A. Lardinois. Leiden; Boston: Brill, 2016, lk 13–33
1 Charaxos oli Sappho oletuslikest vendadest vanim ja vedas Lesbose veini Naukratisesse.
6 Kuninganna Hera: Herat ja Zeusi kirjeldatakse siin tiitlitega kuninganna ja kuningas (Zeus esineb Olympose kuningana 4. stroofis). Muidu pole Zeusi nimetamine „Olympose kuningaks“ väga levinud.[1]
10 Aga kõik muu las jääb daimonite hooleks: järgnevad värsid räägivad ilma muutumisest daimonite või jumalate juhtimisel. See on antiigis levinud motiiv nii metafoorselt kui ka otseses tähenduses (vt nt Solon fr 13, 17–24). Samuti meenutavad need read Horatiuse I rmt 9. laulu, värsid 9–12: „Muu jätta hooleks võid jumalatele, / kes teinud vaikseks möllavad tuuled koos / veeväljal keeval, ei küpressid / õõtsu, ei iidvanad saareorjad“ (tlk M. Murdvee).
13 Olympose kuningas saadab appi kaitsevaimu: see tekstikoht on väljaandjates tekitanud raskusi arusaamisel. Üldiselt on kaks võimalust: kas mõista daimon’it siin katsevaimuna või inimese saatusena, ühel juhul saadab Zeus kaitsevaimu appi, teisel juhul aga pöörab ise inimese saatuse paremuse poole. Esimese variandi kahjuks räägib asjaolu, et originaali lause oleks sellisel kujul üsna kohmakas ja segane, teine variant nõuab aga tekstiparandust.
17 Larichos oli Sappho noorim vend, kelle kohta saame Athenaiose teosest „Pidusöögisofistid” (Deipnosophistae, 10. rmt, § 24) teada, et ta tegutses Mytilene prytaneion’is veinivalajana. Üldiselt kujutavad tekstid teda noore ja kaunina nagu Ganymedes. Samas kui ta ka päriselt oli prytaneion’is veinivalajaks, siis viitab see Sappho perekonna aristokraatlikule päritolule.
Sappho ilmselt autorina lähemat tutvustust ei vaja. Ta elas u 7. ja 6. sajandil eKr Lesbose saarel ning oli juba eluajal mitmel pool kreekakeelses maailmas tuntud oma soololaulude ehk monoodiate poolest. Väidetavalt reisis Sappho ka ise ringi, olles näiteks 600. aasta paiku eKr saadetud pagendusse Sitsiilias. Sappho looming on tihedalt seotud armastusega – ta avaldab armastust, väljendab igatsust, laulab pulmalaule ning ülistab Aphroditet. Armastus ja igatsus olid ilmselt teemad, mis liitsid kokku Sappho seltskonna ja publiku, antiikaegsetest kuulajatest ja lugejatest kuni tänapäevasteni välja.[2]
Eluloolise traditsiooni poole pealt on Sappho kohta vähe teada. Ta sünnilinnaks Lesbosel võis olla Eresos, suurema osa elust elas ta aga Mytilenes.[3] Sapphol võis olla tütar Kleis (ja võib-olla ka sama nime kandev ema). Tal oli traditsiooni järgi kolm venda: Erigyios (või Eurygyios või Eurygios), Larichos ja Charaxos.[4] Sappho olla oma elu lõpetanud enesetapuga – olles õnnetult armunud Phaonisse, hüppas ta Leukase saarel Leukatese ehk nn Valgelt kaljult merre. Samas on kaheldud peaaegu kõigis Sappho meieni jõudnud eluloolistes seikades, võib-olla peale Lesbose saarel elamise. Nimelt on antiikaja biograafiatele omane, et nad kujundavad autori elu tema loomingu järgi.[5] Ka lüüriline mina kipub eriti varasemal perioodil olema suuresti fiktiivne, see on mask, mille laulik endale ette paneb ja mis sõltub laulust.[6] Nii sobib suurepäraselt Sappho kuvandiga enesetapp armastuse pärast, mis ei pruugi siiski tõsi olla (see motiiv esineb allikates alates 4. sajandist eKr). Samuti on kaheldud tema vendade olemasolus, kuna nad Sappho lauludes ei vanane.[7] Sappho eluloolise traditsiooni juurde käib nimelt seik, et ta kaotas seitsmeaastaselt oma isa (Ovidius, Heroides, 61–62), mille tõttu oli vallalisena ühiskondlikult sõltuv oma vendadest. Olgu isa surm tõsi või ei, sobivad need detailid tema lüürilise persona’ga.
Selle fragmendi puhul on pead murtud selle üle, keda lüüriline mina siin teises isikus kõnetab. Tõenäoline on, et tegu võiks olla pereliikmega, sest ta saab käskida Sapphol minna palvetama ning lisaks näib, et temagi jaoks on kuidagi oluline, et Charaxos tervelt tagasi jõuaks ja Larichos kord meheks kasvaks (meie-vorm võib hõlmata ka adressaati). Võimalik, et kõnetatuks on vend Erigyios, sest Sappho isa on surnud, Sappho vallaline ja ka vend Larichos kodust ära.[8]
Ilmselt on tegu ühega vähestest peaaegu terviklikult säilinud Sappho lauludest. Ühtlasi on see nn uus Sappho luuletus, mille Oxfordi professor Dirk Obbink Oxyrhynchosest leitud erakollektsiooni kuuluvalt papüüroselt (P. Sapph. Obbink) avastas ja 2014. aastal publitseeris.[9]
N. N.
[1] Vt Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze. Toim. C. Neri, F. Cinti. Milano, 2020, lk 293.
[2] On eri seisukohti, milline oli Sappho nn seltskond, see võis olla aristokraatlik ring, nagu hetaireia meestel, või Aphroditet austav thiasos, tütarlaste pansion või laulukoor, hea ülevaate erinevatest Sappho-kuvanditest leiab väljaandest: Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze, lk XXXVI–XLIII.
[3] Vt Greek Lyric I: Sappho, Alcaeus. Toim. ja tlk D. A. Campbell. Cambridge (MA); London, 1990, lk xi.
[4] Sappho eluloo ja eriti ta vendade kohta vt: A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song and the Fictionality of Early Greek Lyric Poetry. Rmt-s: The Newest Sappho, lk 169–173.
[5] Vt B. Graziosi, Il rapporto tra autore ed opera nella tradizione biografica greca. Rmt-s: L’autore e l’opera: Attribuzioni, appropriazioni, apocrifi nella Grecia antica. Toim. F. Roscalla. Pisa, 2006, lk 155–174.
[6] Vt L. Kurke, Kummaline „laulukultuur“: arhailine kreeka luule. Tlk K. Unt. Rmt-s: Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk. Koost. O. Taplin. Tartu, 2019, lk 76.
[7] A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song…, lk 185.
[8] S. Caciagli, Sappho Fragment 17: Wishing Charaxos a Safe Trip? Rmt-s: The Newest Sappho, lk 435.
[9] Vt D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 189, 2014, lk 32–49.
Marju Lepajõe on öelnud, kommenteerides mõiste „tõejärgne maailm“ kasutamist: „Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti.“[1] Mõtisklusi selle üle, kuidas ja mis on tõde, võikski alustada Marju kõne lugemisest või, veel parem, kuulamisest. Ent tõe otsimise kõrval on olemas ka tõe pärast kisklemine oma valu ja vaevaga. Iseäranis masendav on võitlus tõe monopoli üle – ükskõik, kas sõda käib selle pärast, kellel on voli millise jumala tõde kuulutada, või tehakse poliitikat, kus riigitegelased ja arvamusliidrid üritavad tõde igatpidi keerata või tõejärgsest maailmast kõneldes hoopis olematuks kuulutada. Ka teaduses on vaidlused tõe üle kohati jahmatavalt kirglikud (kuigi miks peaks teadlane olema kiretu inimene?). Siin lisandub tõe otsimisele ka lausa meeleheitlik püüd tõe otsimise vahendite poole, mis mõnikord tõest endast tähtsamakski osutub – rahastus võib ju otsustada lisaks teadlase enda karjäärile ka tema töökoha saatuse.
Huvitava paradoksina on tõeotsimise õiguse andmise monopol Eestis ETAG-i salastatud komisjonide käes, kes otsustavad uurimistoetuste andmise või mitteandmise üle. Süvariigi teemat kõrvale jättes ei saa ma hellenistina siiski jätta imestamata sellise salastamise üle – on ju levinuim tõde tähistav sõna vanakreeka keeles ἀλήθεια (aletheia), mille algupärane tähendus viitab varjamatusele, varjust päevavalgele toomisele, nagu on rõhutanud filosoofid Heideggerist Tõnu Luigeni. Kui varjamatuse poole püüdlemine on kasvõi osaliselt varjatud, kas ei teki siis vastuolu, mis heidab varju tõele? Või on see vastuoluline seos peidus juba sõna algupäras ja peabki nii olema? Vastust ei oska ma küsida mujalt kui kreeklastelt.
Vanimais vanakreeka tekstides, Homerosel võib tõele viidata mitmeti. Levinuim neist sõnadest on ἀλήθεια. Etümoloogiline sõnaraamat toob selle algupärana ära kaks osa: privatiivse prefiksi alfa, mis viitab millegi puudumisele, ja sõnatüve, millest on pärit nii verb ‘varjama’ (λανθάνω, lanthano) kui ka nimisõna, mis viitab unustusele või varjatusele (λήθη, lethe). Nii on tõde miski, mis on unustusest või varjatusest väljas. Vastukäivuste otsija võib aga selles etümoloogias leida väikese mõra. Nimelt, kui vaadelda pelgalt kõlasid, võib sõnaalguse alfa paista ühe teise prefiksi, niinimetatud kopulatiivse alfana, mis on hoopis erineva indoeuroopa algupära ja tähendusega, kuuludes kokku kooslust väljendavate prefiksitega (kreeka syn ja ladina cum). Nii tähendaks aletheia varjatusest ärakiskumise asemel hoopis varjatusega olemist ehk tõde olekski pigem see, mis on varjul. Seda etümoloogiat ei pea siiski uskuma, sest sellise selgituse puhul tuleks hüljata mõned häälikute muutumise seadused (näiteks asjaolu, et aletheia ei alga h-häälikuga, nagu võiks oodata kopulatiivse alfa ees), mis kinnitaks pigem Voltaire’ile omistatud ütlust, et vokaalid ei maksa etümoloogias midagi ja konsonandid maksavad vähe. Ent kuna kõladel on oht meid võluda ja päris tähenduse otsimisel eksiteele vedada, on tõe algulist tähendust kindlam otsida mujalt, tõde tähistavate sõnade kasutamisest. Kui vaadata, mida ja kuidas räägivad tõest Homerose kreeklased, selgub ehk ka see, mis kreeklaste tõde oli, ja kas ta oli varjul või varjamata.
Paraku kinnitavad Homerose eeposte lugemine ja andmebaasiotsingud aimdust, et temalt ei saa me palju teada selle kohta, mida arhailise aja kreeklased tõeks pidasid: Homerose kangelased ja jumalad ei küsi, mis tõde on? ega uuri tõe või muude nähtuste sügavamat olemust. Küsimust tõe järele kohtame vaid käsu või tõotusena rääkida tõtt, mida võiks lugeda hästi funktsioneeriva kommunikatsiooni põhieelduseks, aga mitte filosoofiliseks küsimuseks. Nii kõlab paljude muude näidete kõrval ka Homerose hümnis Apollonile (v 467) käsk:
καί μοι τοῦτ’ ἀγόρευσον ἐτήτυμον ὄφρ’ εὖ εἰδῶ
Räägi sa tõeselt nüüd seda mulle, et hästi ma teaksin.
Tõde on vaja rääkida selleks, et teada ja saadud informatsiooni põhjal tegutseda. Tõe rääkimise nõudele lisandub sageli aga veel üks täpsustav nüanss: ära rääkida tuleb kogu tõde, selektiivsus (tõe osaline varju jätmine) sinna ei kuulu. Nimelt esitatakse palve, käsk või tõotus tõde teada anda sageli verbiga καταλέγειν (katalegein ‘ükshaaval üles lugema’), mille puhul eeldatakse mingi täieliku ülevaate andmist, vahel kasutatakse ka verbi ἀποεῖπειν (apoeipein ‘ära rääkima’) või lisatakse sõnale ‘tõde’ omadussõna πάντα (pánta ‘kõik’, ‘kogu’). Kui Annist tõlgib „Iliase“ 24. laulu 407. värsi:
εἴς, ἄγε δή μοι πᾶσαν ἀληθείην κατάλεξον
nüüd palun ütle sa mulle ja tõtt päris täielist teata
oma luulekeelde, siis on see eepose nautimiseks täiesti piisav, ent kõigi tõerääkimise nüansside selgitamiseks võiks seda täpsustada: „palun räägi mulle ükshaaval täielikult üles lugedes kogu tõde“. Samalaadsetes palvetes või lubadustes tähistab Homerosel tõde ka sõna ἐτήτυμον või ἔτυμον (etetumon, etumon ‘tõene’, ‘päris’), mis saab filosoofias aluseks sõnade päristise ehk algupärase tähenduse uurimisel. Kuid etümoloogiate uurimiseni Platoni „Kratyloses“ läheb siit veel mitu sajandit.
Vaadates, kes ja mida niisugustele palvetele vastuseks või selliste lubaduste järel räägivad, saab tõde Homerosel veel pisut selgemaks. Palve rääkida tõtt esitatakse tavaliselt mingi sündmuse juures viibinutele: erinevalt pressiteatest, mis esitab informatsiooni sageli allikatele viitamata (kuigi me eeldame, et need on olemas ja et info on tõene), ei luba Homerose eepose narratiivireeglid jutustajal kõiketeadjana rääkida sündmustest, mille juures ta ise pole olnud, vaid sõna tuleb anda pealtnägijatele. Lahingus viibinud, reisilt tulnud või kasvõi võidusõiduraja pöördeposti juurde kohtunikuks pandud peavad rääkima küsijale (ja tema kaudu publikule) tõtt selle kohta, mida nad on näinud ja teavad: see tõde pole midagi eriliselt tabamatut, vaid inimlikult teadaolev, see, mida ollakse näinud ja mäletatakse. Siin pole kahtlust, kas tõde on olemas või pole, ega küsita selle olemust, vaid soovitakse tõest informatsiooni.
Sellele, et tõe rääkimine tähendab vanimais kreeka tekstides eelkõige rääkimise viisi, see tähendab varjamata ja valetamata kõnelemist, osutab veel üks grammatiline nüanss. Nimelt kohtame nimisõna tõde (ἀλήθεια) Homerosel üsna harva, enamasti esineb selle asemel hoopis sama tähendusega omadussõna ‘tõene’ kesksoo vormis (ἔτυμον, ἐτήτυμον, ἀληθές, ἀληθέα), mis on küll mõnikord tõlgendatav ka substantiveerituna (‘tõde’), aga enamasti esineb adverbina, määratledes rääkimise viisi, st ‘tõeselt’. Tänu sellele grammatilisele nüansile on esialgu sageli võimatu eristada tõtt ja tõeselt kõnelemist, need käivad kokku.
Kuid kurb tõsiasi on ka see, et üleskutsetele rääkida tõtt on sageli lisatud keeld valetada, sidudes need kaks vastanduse kaudu; niisiis tuleb valet siiski ette. Muusade võimest võluda poeesia kuulajaid valet ja tõtt rääkides on palju kõneldud. „Odüsseia“ 13. laulus valetab palju mitmesuguseid kavalusi tundev Odysseus Ithakale jõudnuna oma seiklustest jumalanna Athenale – tõsi, ka Athena ise pole enda jumalikku olemust varjates aus ja otsekohene. Jumalannat ei õnnestu muidugi petta ning naeratades paljastab Athena nii oma jumaliku olemuse kui Odysseuse valed. Ka Homerose hümnis Hermesele (368–370) valetab vastsündinud lapsuke Hermes, kui Apollon temalt veiste varguse eest aru pärib:
δείξατο δ’ εἰς Κρονίωνα θεῶν σημάντορα πάντων·/ Ζεῦ πάτερ ἦ τοι ἐγώ σοι ἀληθείην ἀγορεύσω·/νημερτής τε γάρ εἰμι καὶ οὐκ οἶδα ψεύδεσθαι.
Viitab Kronioni poole, kes suunaja taevasil kõigil: / „Zeus-isa, tõesti ma Sulle ju nüüd tõtt-varjamatut kohe räägin,/ mul pole eksitav meel ju, ei oska ma kuidagi petta.“
Kuigi Hermes lubab rääkida tõtt, hakkab võrukael oma kinnituse järel osavalt vassima, segades tõtt valega: ta ei eita ega võta omaks veiste varastamist (mida ta ometi tegi), kuid eitab kategooriliselt nende oma koju ajamist (mida ta ei teinud). Zeusile teeb poja keerutamine nalja ja ta annab võluvale petisele vale (mida see tehnilistest nüanssidest hoolimata sisuliselt on) andeks. Ent siinses lõigus esineb veel üks adjektiiv, mis seostub tõe kõnelemisega: lisaks lubadusele rääkida tõtt (ἀληθείην), iseloomustab Hermes ennast omadussõnaga νημερτής (‘mitte eksitav’ või ‘eksimatu’), mis tähistab mujal ka õigesti räägitud juttu (ἔπος νημερτές, epos nemertes ‘vääruseta sõna’) ja Zeusi vääramatut lubadust. See toob tõe rääkimisele juurde jumaliku dimensiooni – Zeusi poolt lubatu läheb vääramatult täide.
Kõigi nende sündmuste puhul puudutab tõe või tõeselt rääkimise küsimus sündinud tõsiasju, mida juuresolijailt küsitakse. Neid saavad inimesed teada. Aga nad teavad ja oskavad (sõna οἶδα ‘ma tean’ viitab ka oskusele) nagu jumalad või Hesiodose muusad ka valet rääkida. Ent üsna selgelt ilmneb Homerose eepostest seegi, mida inimesed ise kindlalt teada ei saa, vaid ainult aimavad: Hektor aimab enne lahingusse minekut, et Ilion langeb, Achilleus teab tänu ettekuulutusele, et ta ise langeb. Mõnikord on teadjaiks preestrid-ennustajad, kes teavad ammumöödunut, olevat ja tulevikkugi (nagu Kalchas „Iliases“), enamasti aga jumalad. Kõige enam teab Zeus, kelle kohta mitu inimpõlve hiljem on Xenophanes „Sillides“ öelnud:
οὖλος γὰρ ὁρᾷ, οὖλος δὲ νοεῖ, οὖλος δέ τ’ἀκούει.
Ainsana näeb ju ta, ainsana mõistab ja ainsana kuuleb.
Orfikute hümnidest loeme, et Zeusi kõikenägev ja otsustav silm on lisaks moiradele ainus, mis kõike teab ja määrab lõppsaatuse. Soloni „Muusade eleegia“ näitab, kui petlikud on inimeste lootused õnnele ja hirmud õnnetuse ees, osutades, et kõike määrab vaid Zeusi otsus, kuigi karistus pahategude eest võib inimesi tabada nii kohe kui palju hiljem, järglaste kaudu. Selline tõe teadmine puudutab inimese saatust ja tulevikku. Alles filosoofia sünni järel tekivad küsimused tõe pärisolemuse järele, ja siin tunnistatakse kohe ka inimeste raskusi tõe leidmisel. Thalese järgi on kindlaim tõe kriteerium aeg, mis toob asjad päevavalgele, ja Bias ütleb, et tõe leidmiseks on inimesel vaja öökulli silmi, et pimedusest läbi näha. Filosoofide tõde on varjatud.
Et aga tõeselt rääkida, mida keegi teab, ei ole teadjal vaja öökulli silmi ega kuulajal ülitäpseid kõrvu, vaja on hoiduda valest ja varjamisest. See tundub nii lihtne. Samas on juba algusest saadik tõe rääkimisega vastanduse kaudu seotud ka valetamine ja varjamine (või inimese pädevusest väljas oleva mitteteadmine). Need, kes räägivad tõejärgsest maailmast, peaksid seega rääkima ka valejärgsest maailmast – nii ei saaks aga üldse midagi kindlalt teada ja me jõuaksime tagasi Gorgiase paljukirutud seisukohtadeni traktaadis „Mitteolevast“.
Kas poleks siiski võimalik jätta tavaelust eemal oleva tõe tasandi uurimine tunnetusteoreetikute ja filosoofide pärusmaaks ning fikseerida teaduses ja poliitikas see, mida teada saab ja teatakse, nõuda tõe kõnelemist ning valetamise, varjamise ja selektiivse tõerääkimise lõpetamist? Nii võiks ju elu korraldamine olla lihtsam ja valutum. Homerose eeposte vormellik nõue tõtt rääkida meenutab natuke kirjeldusi ingliskeelse maailma kohtutest, kus käsi piiblil tõotatakse rääkida truth and nothing but the truth. Homerosest inspireerituna tahaksin lisada täpsustuse: truth, the whole truth, and nothing but the truth. Sest samamoodi kui tõe ja vale segamine, loob valet ka mahavaikimine ja selektiivne tõerääkimine. Võluv valetaja võiks ju jääda alles fiktsioonil põhinevatesse žanridesse, kirjandusse või kinolinale, kuigi kardetavasti jäävad pärisellu alles ka kelmid, kes oskavad inimesi oma sõnadega võrku püüda, ning ka valet taotakse inimestesse ruuporite kõminal edasi. Siiski ei taha ma kaotada usku sellesse, et see tõde, mida me teame, saab tulla ja peab tulema avalikuks. Ja teisi tõdesid võime me aimata ja nende poole püüda.
[1] M. Lepajõe, Takistused täpsete sõnade leidmise teel. [Kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal 2017.] Postimees, 05.07.2019.
Persephone, suure Zeusi laps, tule, õnnis,
ainsana sündinu, võta vastu rõõmsalt antud ohvrid,
Plutoni auväärne naine, hoolas ja eluandev,
Sina hoiad Hadese väravaid maa sügavas põues,
kaunite juustega Praxidike, Deo oma puhas võrse,
eumeniidide ema, allmaa valitsejanna,
tüdruk, kelle kord Zeus salajases ühenduses soetas,
Eubouleúse valjult möirgava paljumuutuva ema,
aastaaegade mängukaaslane, valgustkandev ja hiilgav,
kõrgeauline, Sina suudad kõike, viljadest pakatav tüdruk,
särav, sarvedekandja, ainult Sind igatsevad surelikud,
kevadel tunned Sa rõõmu aasade leebetest tuultest
ja näitad oma püha palet võrsetes ja haljas viljas,
sügise tulles sai Sinust mõrsja röövija sängis,
ainult Sina oled elu ja surm vaevades inimestele,
Persephone, toidad ju kõiki alati ja tapad kõik.
Kuula, õnnis jumalanna, ja saada maast üles viljad,
Sina, kes sa õitsed rahus ja tervise õrnades kätes
ja ilusas elus, mis juhatab vana ea õrnalt
Sinu valdusse, valitsejanna, ja vägeva Plutoni maile.
Vanakreeka keelest tõlkinud Elo-Mall Toomet
Tõlke aluseks on väljaanne: Orphei hymni. Toim. Wilhelm Quandt. Berliin: Weidmann, 1955. Kommentaaride ja tõlgendusvõimaluste osas olen saanud palju abi ja inspiratsiooni ka Gabriella Ricciardelli editsioonist: Inni orfici. Toim. G. Ricciardelli. Milano, 2000, ning Apostolos Athanassakise 1977. ning 2013. aastal välja antud ingliskeelsetest tõlgetest: A. N. Athanassakis, Orphic Hymns: Text, Translation, and Notes. Atlanta 1977, 2013.
2 Ainsana sündinu – Persephone oli Zeusi ja Demeteri ainus ühine järeltulija.
5 Praxidike tähendab „õiguse täideviijat“ ning seda võiks seostada nii Persephone rolliga allilma kuningannana kui ka tema järgmises reas mainitavate kättemaksujumalannadest lastega. Deo – Persephone ema Demeteri lühendatud nimekuju.
6 Eumeniidid ehk „heasoovlikud jumalannad“ on eufemism kättemaksujumalannade erinnüste kohta, kes vähemalt Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ endale selle nime said ning keda Ateena areopaagil ka heasoovlikena austati.
8 Eubouleus ehk „heanõuline“ on siin jumal Dionysose epiteet, keda orfilises mütoloogias üldiselt peeti Persephone ja Zeusi lapseks.
9 Aastaajad ehk Hoorid olid ilu ja graatsiat kehastavad jumalikud tütarlapsed, kes sageli kuulusid Aphrodite, aga ka neitsilike jumalannade kaaskonda.
11 Sarvedekandja – sarved võivad viidata seostele kuuga, nii on ka kuujumalannat Selenet kujutatud talle pühendatud orfilises hümnis sarvilisena.
ORFILISTEKS HÜMNIDEKS kutsutakse tänapäeval üldiselt üht kindlat tekstide rühma (kokku 87 heksameetrilise värsimõõduga hümni), mis sattus lääneeurooplaste tähelepanu alla pärast antiikaega uuesti 15. sajandi esimesel poolel, mil mitmed käsikirjad teiste kõrval ka nende hümnidega Bütsantsist Itaaliasse jõudsid. Orfiliste hümnide loomise aega ja kohta ei ole võimalik kindlalt paika panna, kuid üldiselt peavad uurijad kõige tõenäolisemaks Pergamoni linna Väike-Aasias ning 3. sajandit pKr. Tegu oli ilmselt rituaalselt lauldes ette kantud tekstidega, mida võis seal oma kultuses kasutada rühm dionüüslikesse-orfilistesse müsteeriumidesse initsieerituid. Neile hümnidele on omane eriline poeetiline võlu, mis tõuseb esile jumalate eri nimede või epiteetide loendamise kaudu, näiliselt lühikeses vormis on edasi antud palju – kauneid kujundeid, mütoloogilisi lugusid, palveid ja lootusi.
Antiikaja allikates leiab vähemalt alates klassikalisest perioodist viiteid orfikutele ning ka Orpheuse luuletustele ja hümnidele, kuid tõenäoliselt ei ole varasemate mainimiste puhul tegu konkreetselt kõnealuse hümnikogu, vaid laiema, ilmselt veelgi varasemate juurtega ja ka suuliselt levinud poeetilise traditsiooniga, mis seostas end müütilise luuletaja Orpheusega. Tänapäeval on Orpheus küllap kõige enam tuntud müüdi kaudu, kus ta oma varalahkunud naist Eurydiket Hadese vallast tagasi tooma läheb ning pillimängu ja lauluga allilma kuningannat ennastki võlub, kuid Eurydike siiski lõpuks kaotab. Allilma temaatikaga oli tugevalt seotud ka orfiline religioosne traditsioon, mida tuleks näha mitmekülgse ja muutuva nähtusena Vana-Kreeka religioonis, kuid mille puhul on siiski võimalik eristada mõningaid keskseid ja ühtseid jooni. Eriti oluline jumal oli orfikute jaoks Dionysos (nende mütoloogias Persephone poeg), kelle titaanid lõhki rebides tapsid ja ära sõid. Zeus omakorda hävitas välguga titaanid. Selle loo juures on nähtud ka kristliku pärispatu käsitlusega sarnaseid jooni – inimesed pärinevad nimelt nende titaanide tuhast ja nii on meis kõigis nii maine ja madal, titaanidelt saadu, kui ka igavene, dionüüslik alge. Orfikute jaoks oli oluline just surmajärgsus ning salajastesse müsteeriumidesse pühitsetutel oli lootust paremaks eluks teises ilmas, kus tulijaid ootas orfilises traditsioonis samuti väga tähtis jumalanna, Persephone, kellele on pühendatud siin tõlgitud hümn.
Tõlkimisel oli eesmärgiks teksti edasi anda võimalikult lihtsas ning loomuliku rütmiga eesti keeles, nii et see võiks ka siin ja praegu mõjuda siira palvena. Mõeldud on sealjuures just hümni mõjule kirjaliku tekstina, millisena ta meieni tänapäeval ennekõike jõuab. Sellest valikust tulenevalt olen vältinud originaali värsimõõdu järgimist, algteksti sisuline tähendus on aga edasi antud ridade algse jaotuse järgi. Samuti olen püüdnud võimalikult täpselt järgida epiteetide tähendusvälja, eesti keele omapärade tõttu siiski mõningaid kompromisse tehes.
E.-M. T.