Vikerkaar 1986–2006

Ilmunud Vikerkaares 2004, nr 1–2

Kui päevasündmused muutuvad nii pakiliseks, et meilt teemavaliku nii-öelda käest kisuvad, tekib John Wayne’idel meie, intellektuaalide seas muidugi kiusatus hakata võistlema selles, kes kõige kiiremini puusalt tulistada suudab. Ainult veidi aega tagasi õhutasid mõned vaimud meid arutama küsimust, kas ja kuivõrd peaksime end allutama geenitehnoloogilisele eneseinstrumentaliseerimisele või isegi seadma sihiks eneseoptimeerimise. Esimesi samme sellel teel saatis kahe suure usuvõimu – institutsionaliseeritud teaduse ja kirikute – eestkõnelejate vahel puhkenud võitlus. Üks pool kartis vaimupimedust ning atavistliku teaduse-umbusu taassündi. Teine süüdistas stsientistlikku progressiusku toores, moraali õõnestavas naturalismis. Kuid 11. septembril lahvatas ilmaliku ühiskonna ja religiooni vaheline pinge täiesti teistsugusel moel.

Suitsiidimõrvareid, kes muutsid tsiviilsõidukid elavateks rakettideks ja suunasid need Lääne tsivilisatsiooni kapitalistlike tsitadellide pihta, ajendas, nagu nüüd Atta testamendist teame, usuline veendumus. Nende jaoks kehastasid need globaliseerunud modernismi sümbolid Suurt Saatanat. Aga ka meile, nende „apokalüptiliste” sündmuste universaalsetele pealtnägijatele, tõi teleriekraanil nähtu meelde piiblikujundid. Ja Ühendriikide president polnud sugugi ainus, kes esialgu reageeris neile sündmustele kättetasumise keeles, mis omandas vanatestamentliku kõla. Sünagoogid, kirikud ja mošeed täitusid kõikjal inimestega, just nagu oleks too sõge rünnak pannud võnkuma mingi usulise pillikeele sügaval ilmaliku ühiskonna südames. See nähtamatu vastavus ei läinud siiski nii kaugele, et oleks muutnud religioosse mälestusteenistuse New Yorgi staadionil kolm nädalat tagasi sümmeetriliseks vihaavalduseks.

Nagu teame, on fundamentalism oma religioosse keele kiuste üdini modernne nähtus. Nende islami kurjategijate juures torkas otsekohe silma ebakõla eesmärkide ja vahendite vahel. See peegeldab kultuuri ja ühiskonna vahelist ebakõla, mis on nende inimeste kodumail tekkinud alles kiirendatud ja radikaalselt väljajuuriva moderniseerumise tagajärjel. Nähtus, mida meil siin soodsamates tingimustes oli siiski võimalik tajuda loova hävitamise protsessina, ei too nendes maades kaasa mingit väljavaadet märgatavale hüvitusele, mis võiks kompenseerida traditsiooniliste eluviiside kokkuvarisemisest tingitud kannatusi. Materiaalse elujärje paranemine on seejuures ainult üks säärastest väljavaadetest. Otsustavaks on siin see, et vaimset muutust, mis leiaks oma poliitilise väljenduse kiriku ja riigi eraldamises, on takistanud alandustunne. Isegi Euroopas, kus on kulunud sajandeid, et leida mõistlik hoiak modernsuse kahenäolise Januse suhtes, kaasnevad „ilmalikustumisega” ikka veel äärmiselt ambivalentsed tunded, nagu näitavad vaidlused geenitehnoloogia üle.

Paindumatut ortodokssust tuleb ette nii Läänes kui ka Lähis- ja kaugemal Idas, nii kristlaste ja juutide kui ka moslemite seas. Need, kes soovivad vältida kultuuridevahelist sõda, peavad seepärast tuletama meelde meie enda Lääne ilmalikustumisprotsessile omast ikka veel lahendamata dialektikat. „Sõda terrorismi vastu” pole mingi sõda, ja terrorismis väljendub ka nende maailmade pahaendeliselt sõnatu kokkupõrge, kes peavad teispool nii terrorismi kui rakettide tumma vägivalda töötama välja ühise keele. Piirideta turu kaudu teostuva globaliseerumise ees lootsid paljud meist poliitilisuse tagasipöördumisele mingis teises vormis. Mitte selle algsel hobbeslikul kujul, globaalse julgeolekuriigina, mis on seotud politsei, luureteenistuste ja nüüd isegi sõjalise dimensiooniga, vaid ülemaailmse tsiviliseeriva kujundusjõuna. Praegusel hetkel pole meil suurt muud kui nõrk usk mõistuse kavalusse ja pisut eneseteadlikkust. Keele puudumine on seesmiselt lõhestanud ka meie enda kodu. Kuskil mujal toimuva mõõdutundetu ilmalikustamise ohtudega saab tegelda ainult siis, kui meil on selge, mida tähendab ilmalikustamine meie enda postsekulaarses ühiskonnas. Seda silmas pidades võtan ma täna üles ühe vana teema, Usu ja Teadmise vahekorra. Kuid ärge oodake mult polariseerivat pühapäevajutlust, mis paneb ühed pingilt üles hüppama ja jätab teised rahulikult istuma.

Ilmalikustumine postsekulaarses ühiskonnas

Algselt oli sõnal „sekulariseerimine” (ilmalikustamine) juriidiline tähendus, mis viitas kiriku omandi sundvõõrandamisele ilmaliku riigi poolt. Seda tähendust on hiljem laiendatud kultuurilise ja ühiskondliku modernsuse kujunemisele üldse. Sellest ajast peale seostuvad sõnaga „sekulariseerimine” vastandlikud hinnangud, olenevalt sellest, kas rõhutatakse kirikliku autoriteedi edukat taltsutamist ilmaliku võimu poolt või õigusvastase võõrandamise akti. Esimese tõlgenduse järgi on religioossed mõtlemisviisid ja eluvormid asendunud mõistusel põhinevate ja järelikult kõrgemal seisvate vastetega; teine tõlgendus halvustab moodsaid mõtteviise ja eluvorme kui ebalegitiimse vallutuse tulemust. „Väljatõrjumise” mudel tõlgendab lummusest vabastatud modernsust progressioptimistlikult, samas kui „eksproprieerimise” mudel tõlgendab juurteta modernsust mandumisteoreetilises vaimus. Mõlemad tõlgendused teevad ühe ja sama vea. Nad vaatlevad ilmalikustamist just nagu omamoodi nullsummamängu, kus ühel poolel on kapitalismi teenistusse rakendatud teaduslik-tehnoloogilised tootlikud jõud ning teisel poolel usu ja kiriku tagasihoidvad jõud.

Selline pilt ei sobi enam postsekulaarse ühiskonnaga, mis püüab end kohandada usuliste kogukondade edasikestmisega jätkuvalt ilmalikustuvas ühiskonnas. Eeskätt jätab see liigkitsas vaade kahe silma vahele demokraatlikult valgustatud tavamõistuse tsiviliseeriva rolli, mis kultuuriliste heitluste häältemüras astub oma rada kolmanda parteina teaduse ja usu vahel. Muidugi, liberaalse riigi vaatevinklist väärivad „mõistliku” nime ainult need usukogukonnad, kes ütlevad lahti vägivalla kasutamisest oma usutõdede levitamise vahendina. See arusaamine lähtub usklike kolmesugustest mõtetest oma rolli kohta pluralistlikus ühiskonnas. Kõigepealt peab usuline teadvus tunnetuslikult toime tulema kohtumisega teiste usutunnistuste ja religioonidega. Teiseks peab ta tunnistama teaduse autoriteeti, kuivõrd sellel on ühiskondlik monopol maisele teadmisele. Lõpuks, ta peab nõustuma põhiseadusliku riigi lähte-eeldustega, mis põhinevad ilmalikul moraalil. Armutult moderniseeruvates ühiskondades areneks monoteismidel ilma sellise reflektiivse tõuketa välja hävituspotentsiaal. Väljend „reflektiivne tõuge” jätab küll väära mulje ühesuunalisest, lõpetatud protsessist. Tegelikult algab reflektiivne töö iga uue puhkeva konflikti korral demokraatliku avalikkuse ruumis uuesti.

Niipea kui mõni eksistentsiaalselt oluline küsimus, näiteks geenitehnoloogia, poliitilisse päevakorda satub, põrkuvad erinevate maailmavaateliste veendumustega kodanikud, nii usklikud kui mitteusklikud, üksteisega kokku, kogedes seega maailmavaatelise pluralismi ebamugavat tõsiasja. Kui nad õpivad selle tõsiasjaga toime tulema ilma vägivallata ja omaenda eksimisvõimalust tunnistades, hakkavad nad mõistma, mida tähendavad põhiseaduses fikseeritud ilmalikud otsustamisprintsiibid postsekulaarses ühiskonnas. Kui tegu on konfliktiga teaduse ja usu võistlevate teeside vahel, ei kalluta maailmavaateliselt neutraalne riik oma poliitilisi otsuseid eelarvamuslikult ei ühes ega teises suunas. Kodanikkonna pluraliseeritud mõistus järgib ilmalikustumise dünaamikat ainult niivõrd, kuivõrd ta lõppkokkuvõttes säilitab ühesuguse kauguse elujõulistest traditsioonidest ja maailmavaatelistest tähendustest. Oma sõltumatusest lahti ütlemata jääb ta aga õppimisvalmiks, osmootselt avatuks ühtaegu mõlemale poolele – nii teadusele kui usule.

Tavamõistuse teaduslik valgustus

Muidugi mõista on ka tavamõistus ise tulvil illusioone maailma kohta ning vajab tingimata valgustamist teaduse poolt. Kuid elumaailmale pealetungivad teaduslikud teooriad jätavad meie argiteadmiste raamistiku põhiliselt puutumata. Kui saame maailma ja meie endi kui selle maailma olendite kohta teada midagi uut, muutub meie enesemõistmise sisu. Kopernik ja Darwin kujundasid revolutsiooniliselt ümber geotsentrilise ja antropotsentrilise maailmapildi. Seejuures astronoomiliste pettekujutluste purunemine, nagu tiirleksid tähed ümber Maa, mõjutas meie elu vähem kui bioloogiline illusioonidekaotus, mis puudutas inimese kohta loodusloos. Tundub, et mida lähemale jõuab teaduslik teadmine meie kehale, seda enam häirib ta meie enesemõistmist. Aju-uuringud õpetavad meid tundma oma teadvuse füsioloogiat. Kuid kas see muudab seda vaistlikku autorsus- ja vastutustunnet, mis saadab kõiki meie tegusid?

Kui suuname oma pilgu koos Max Weberiga „maailma lummusest vabanemise” algusele, näeme, mis on kaalul. Loodus depersonaliseeritakse sel määral, millega ta muudetakse ligipääsetavaks objektiivsele vaatlusele ja põhjuslikule seletusele. Säärane teaduslikult uuritud loodus langeb välja isiksustevaheliste sotsiaalsete suhete süsteemist, kus omistatakse vastastikku motiive ja kavatsusi. Aga mis saab nendest isiksustest siis, võime täna küsida, kui nad allutavad iseennast ja üksteist samasugustele teadusliku kirjeldamise protsessidele? Kas tavamõistus lubab lõpuks teaduse intuitsioonivastastel avastustel ennast mitte ainult õpetada, vaid ka koos naha ja karvadega ära tarbida? Filosoof Wilfrid Sellars vastas 1960. aastal sellele küsimusele stsenaariumiga sellisest ühiskonnast, kus meie argielu vanamoelised keelemängud on kõrvale heidetud ning asendatud teadvusprotsesside objektiveeriva kirjeldusega.

Vaimu säärase naturaliseerimise lähtekohaks on teaduslik inimesepilt, mis tugineb füüsika, neurofüsioloogia või evolutsiooniteooria objektiivsetele mõistetele ja ühtlasi desotsialiseerib täielikult meie enesemõistmise. Muidugi saab see õnnestuda ainult siis, kui inimteadvuse intentsionaalsus ja meie käitumise normatiivsus säärases enesekirjelduses jäljetult kaovad. Vastavad teooriad peavad näiteks seletama, kuidas inimesed reeglitele alluvad või neid rikuvad – olgu siis tegu grammatiliste, kontseptuaalsete või moraalireeglitega. Sellarsi õpilased mõistsid oma õpetaja aporeetilist mõtteeksperimenti vääriti kui uurimisprogrammi, mida nad järgivad tänase päevani. Meie argipsühholoogia loodusteadusliku moderniseerimise kava on viinud isegi katsetele luua semantikat, mis seletaks mõttesisusid bioloogiliselt. Kuid ka kõige kaugemale ulatuvad üritused näivad põrkuvat sellele, et otstarbekohasuse mõiste, mille me Darwini mutatsiooni ja kohastumise, valiku ja ellujäämuse keelemängu paigutame, ei küüni tolle „on” ja „peab” vahelise erinevuseni, mida me reeglite rikkumise puhul silmas peame.

Kui kirjeldatakse, kuidas inimene tegi midagi, mida ta ei tahtnud teha ega oleks ka pidanud tegema, siis teda küll kirjeldatakse, aga mitte nagu loodusteaduslikku objekti. Sest isikute kirjeldusse kuuluvad vaikimisi keele- ja käitumisvõimeliste subjektide eelteadusliku enesemõistmise teatud aspektid. Kui kirjeldame mingit nähtust inimese käitumisena, teame näiteks, et kirjeldame midagi säärast, mida ei saa mitte ainult loodusliku protsessina seletada, vaid mida võib tarviduse korral ka õigustada. Selle taga on arusaam isikutest, kes võivad üksteiselt aruandmist nõuda, kes on algusest peale haaratud normatiivselt korraldatud vastasmõjudesse ning kohtavad üksteist avalike aluste universumis.

See argieluga kaasas käiv perspektiiv selgitab erinevust õigustuse ja pelga kirjelduse keelemängude vahel. Selles dualismis jõuavad ka mittereduktsionistlikud seletusstrateegiad oma piirini. Tegelevad ju nemadki kirjeldustega vaatlejaperspektiivist, millele meie argiteadvuse osalejaperspektiivi (millest lähtub ka teadusliku uurimistöö õigustamise praktika) vabalt allutada ega taandada ei saa. Ainult niisugune hoiak, mis on suunatud teise isiku poole, võimaldab meil mõista Teise „jaa’d” ja „ei’d”, kritiseeritavaid seisukohavõtte, mida me teineteiselt vastastikku ootame.

Teadlikkus aruandekohuslikust autorsusest on tuumaks enesemõistmisele, mis avaneb ainult osalejaperspektiivile vaatlejaperspektiivi asemel ja jääb revisionistlikule teaduslikule vaatlejahoiakule tabamatuks. Stsientistlik usk teadusse, mis ühel päeval mitte ainult ei täienda isiklikku enesemõistmist objektiveeriva enesekirjeldusega, vaid selle esimese ka kõrvaldab, pole teadus, vaid halb filosoofia. Ning ka teaduslikult valgustatud tavamõistuselt ei võta ükski teadus ära õigust otsustada näiteks, kuidas me peame molekulaarbioloogiliste kirjelduste puhul, mis teevad võimalikuks geneetilise sekkumise, suhtuma isikueelses staadiumis inimellu.

Religioosse sisu kooperatiivne tõlkimine

Tavamõistus seostub niisiis selliste isikute teadvusega, kes suudavad haarata initsiatiivi, teha vigu ja neid vigu ka parandada. Ta seab teadustele vastu oma kangekaelse vaatenurga. Seesama autonoomiateadvus, mida ei ole võimalik mõista naturalistlikult, annab ka tavamõistusele aluse hoida distantsi religioosse traditsiooniga, mille normatiivsest sisust me sellegipoolest ammutame. Ratsionaalse põhjendamise nõudega näib teaduslik valgustus siiski lõpuks enese poole tõmbavat tavamõistust, mis on leidnud oma koha mõistuspõhisel õigusel tugineva põhiseadusriigi ehitises. Muidugi on ka egalitaarsel mõistusõigusel religioossed juured – juured neis revolutsioonilistes mõtteviisides, mille tõi kaasa suurte maailmareligioonide tõus. Kuid see mõistuspõhise õiguse ja poliitika legitimatsioon joob ammu profaneeritud allikaist. Demokraatlikult valgustatud tavamõistus jääb religiooni kiuste truuks alustele, mis on vastuvõetavad teistelegi peale ühe religioosse kogukonna liikmete. Sellepärast tekitab liberaalne riik usklike seas kahtluse, et õhtumaine ilmalikustumine võib olla ühesuunaline tänav, mis jätab religiooni maha teeservale seisma.

Usuvabaduse pahupooleks on tegelikult maailmavaatelise pluralismi vaigistamine, mille tagajärgede koorem jaotub ebaühtlaselt. Lõppude lõpuks on ju liberaalne riik seni oma kodanike seast üksnes usklikele seadnud nõude, et nad lõhestaksid oma identiteedi avalikuks ja eraviisiliseks versiooniks. Nemad on need, kes peavad tõlkima oma usulised veendumused ilmalikku keelde, enne kui nende argumentidel on väljavaateid leida enamuste heakskiitu. Tänapäeva katoliiklased ja protestandid, nõudes väljaspool emaihu viljastatud munarakule põhiõiguste kandja staatust, teevad seega (võib-olla rutaka) katse tõlkida inimolendi „jumalanäolisust” põhiseaduse ilmalikku keelde. Selline üldist heakskiitu taotlevate põhjenduste otsimine ei vii ainult siis religiooni ebaõiglasele väljalülitamisele avalikust elust ega lõika omakorda ilmalikku ühiskonda ennast ära olulistest süvatähenduste varudest, kui ka ilmalik pool säilitab võime aduda religioosse diskursuse väljendusjõudu. Ilmalike ja usuliste aluste vahelised piirid on ju niikuinii üsna laialivalguvad. Seepärast tuleks selle vaieldava piiri kindlaksmääramist mõista koostööüritusena, mis nõuab kummaltki poolelt teise poole vaatenurga arvestamist.

Demokraatlikult valgustatud tavamõistus pole midagi singulaarset, vaid kajastab paljuhäälse avalikkuse vaimset koosseisu. Ilmalik enamus ei tohi sellistes küsimustes mingeid otsuseid läbi viia enne, kui on kõigepealt kuulanud ära ka nende oponentide vastuväited, kes usuvad, et nende religioosseid veendumusi on haavatud; ta peab käsitama seda protesti omamoodi edasilükkava vetona, et järele uurida, mis tal on sellest õppida. Võttes arvesse oma moraalsete aluste religioosset päritolu, peaks liberaalne riik vaagima võimalust, et täiesti uute väljakutsetega vastamisi seistes ei tarvitse „üldise inimaru kultuuril” (Hegel) toimetulekuks piisata tema enese arenguloo artikulatsioonitasandist. Tänapäeval tungib turu keel sisse läbi kõigi pooride ja surub kõik inimestevahelised suhted individuaalsetele eelistustele orienteeritud skeemi. Kuid ühiskondlik side põhineb vastastikusel tunnustusel ning seda ei saa taandada lepingu, ratsionaalse valiku ja kasulikkuse maksimeerimise mõistetele.

Just seepärast ei tahtnud Kant lasta kategoorilisel imperatiivil kaduda valgustatud omakasu kiiluvette. Ta laiendas tahtevabaduse autonoomiaks ja pakkus seega esimese silmapaistva näite usutõdede küll täiesti ilmalikustavast, ent ühtlasi lunastavast dekonstruktsioonist. Kantil leiab jumalik käsk ilmselge vastukaja moraalse kohustuse tingimatus kehtivuses. Oma autonoomiamõistega hävitas Kant kindlasti traditsioonilise arusaama inimesest kui „Jumala lapsest”. Kuid tühjendava deflatsiooni banaalsed tagajärjed hoidis ta ära religioosse hoiaku kriitilise transformeerimisega.

Ilmalikud keeled, mis lihtsalt kõrvaldavad selle, mida kunagi silmas peeti, jätavad endast maha ärritustunde. Midagi läks kaotsi, kui patust sai süü. Andekssaamise sooviga seostub ikka veel tihedalt ebasentimentaalne soov teha olematuks teisele tekitatud kahju. Meid häirib minevikus aset leidnud kannatuste pöördumatus, ebaõiglus, mis on osaks saanud süütult väärkoheldutele, alandatutele ja mõrvatutele – ebaõiglus, mis ületab igasuguse inimliku heastamisvõime. Ülestõusmislootuse kadumine on jätnud endast maha tuntava tühjuse. Horkheimeri õigustatud skeptitsism Benjamini mõõdutu lootuse suhtes, et inimlikul meelespidamisel on heastamisjõud, – „tapetud on tõesti tapetud”, ütles Horkheimer –, ei eita muidugi seda jõuetut impulssi muuta kas või midagi seal, kus pole võimalik midagi muuta. Kirjavahetus Benjamini ja Horkheimeri vahel pärineb 1937. aasta algusest. Mõlemad, nii see õige impulss kui ka selle jõuetus, jätkusid pärast holokausti ühtviisi paratamatus ja nurjuvas „mineviku läbitöötamise” praktikas (Adorno). Maskeeritult avaldub seesama impulss ka kasvavas kaeblemises selle praktika ebaadekvaatsuse üle. Säärastel silmapilkudel näivad modernsuse uskmatud pojad ja tütred uskuvat, et võlgnevad üksteisele rohkem ja vajavad ise rohkem, kui neile religioossest traditsioonist tõlgituna kättesaadav on – just nagu poleks viimase semantiline potentsiaal veel ammendatud.

Geenitehnoloogia näide

See ambivalentsus võib viia ka mõistlikule seisukohale, milles hoitakse religiooniga distantsi, ilma et suletaks silmi usulise vaatenurga suhtes. Niisugune seisukoht võiks juhtida kultuurikonfliktidest lõhestatud kodanikuühiskonna enesevalgustust õiges suunas. Moraalsed tajud, mida seni sai ainult religioosses keeles küllalt diferentseeritult väljendada, võiksid leida üldist vastukaja niipea, kui leitakse päästev formulatsioon sellele peaaegu juba unustatule, millest vaikimisi ometi on puudust tuntud. Niisugune lähenemine õnnestub väga harva, kuid mõnikord siiski. Ilmalikustamine, mis ei hävita, teostab end tõlke kujul. Just seda võib Lääs kui ülemaailmne ilmalikustav jõud õppida omaenda ajaloost.

Inimembrüotega ümberkäimise üle toimuvas väitluses viitavad paljud hääled ikka veel esimese Moosese raamatu kirjakohale 1:27: „Ja Jumal lõi inimese oma näo järele. Jumala näo järele lõi ta tema.” Selleks et mõista, mida tähendab „oma näo järele”, pole tarvis uskuda, et Jumal, kes on Armastus, lõi Aadama ja Eeva endasarnasteks vabadeks olenditeks. Armastust ei saa olla ilma teise tunnetamiseta, ning vabadust ei saa olla ilma vastastikuse tunnustamiseta. Järelikult peab inimene omakorda vaba olema, et ta võiks Jumala kingitusele vastata. Hoolimata tema samanäolisusest kujutatakse teist ühtlasi ka ette kui Jumala loodud olendit. See samanäolise loodud-olemine väljendab intuitsiooni, millel on siinses seoses midagi öelda ka neile, kellel muidu puudub kõrv religiooni jaoks. Jumal jääb „vabade inimeste jumalaks” ainult seni, kui me ei tasanda absoluutset erinevust looja ja loodu vahel. Ainult seni ei tähenda jumalik kujuandmine sellist determinatsiooni, mis võiks inimese enesemääramisele takistuseks saada.

See Looja, kuna ta on ühtaegu nii looja kui ka lunastaja, ei pea toimima vastavalt loodusseadustele nagu tehnik või kooskõlas koodireeglitega nagu informaatik. Jumala ellukutsuv hääl annab oma sõnumeid algusest peale edasi moraalselt vastuvõtlikus universumis. Seepärast võib Jumal inimest selles mõttes „määrata”, et ta ühtaegu annab inimesele võime olla vaba ja samas kohustab teda selleks. Nüüd aga: pole tarvis uskuda teoloogilistesse lähte-eeldustesse, et mõista nende tagajärgi: mängu tuleks põhjuslikkusena mõistetud sõltuvusest sootuks erinev sõltuvus, kui loomismõistes eeldatud erinevus kaoks ja mõni meiesugune astuks Jumala asemele – kui näiteks mõni inimene sekkuks omaenese eelistustest lähtuvalt vanemkromosoomide juhuslikku kombineerumisse, ilma et ta seejuures vähemalt hüpoteetiliselt oleks allutanud ennast konsensusele nende teistega, keda see mõjutab. Selline küsimuseasetus viib meid lähedale teemale, mida olen käsitlenud mujal. Kas mitte see esimene inimene, kes oma suva järgi teist inimest tema loomulikus nõnda-olemises määrama hakkab, ei hävita ka neid võrdseid vabadusi, mis eksisteerivad ühevääriliste vahel, et tagada nende erinevus?

Saksa keelest tõlkinud Tiiu Hallap

Selle kõne esitas Jürgen Habermas Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Assotsiatsiooni rahuauhinna üleandmise puhul 14. oktoobril 2001. aastal. Hiljem on tekst mõningate muudatustega ilmunud: Jürgen Habermas, Glauben und Wissen. Suhrkamp Verlag, Frankfurt a. M., 2001.

„Toimetatud ja filtreeritud piltide postitamine annab mulle teatud turvatunde. See on vist selle pärast, et kui ma olen pildi kallal vaeva näinud, ei ole ma nii haavatav. Samas on piltide toimetamine nii aega- ja vaevanõudev tegevus, sellega kaasneb vähemalt kümme sammu – ma lugesin kokku – ja nii palju otsuseid. Kõigepealt pean ma pildi tegema, mõnikord on see spontaanne otsus aga mõnikord, nagu ka siis, kui ma teen süüa ja mulle tundub, et sellest võib saada midagi maitsvat ja ilusat, vajab see spetsiaalset ettevalmistust … Siis teen palju erinevaid kaadreid, mitme erineva nurga alt. Kolmandaks pean ma siis nende 10–20 pildi seast valima selle, mis mulle meeldib; see on ka terve protsess. Neljas samm võib mitu päeva võtta, sest ma pean mõtlema, kas see pilt on ikka insta-vääriline. Viiendaks, kui ma siis otsustan selle pildi postitada, hakkan ma seda töötlema. Ma kasutan selleks ühte eraldi rakendust ja pärast veel telefoni kaamerarakenduse tööriistu ning viimaks Instagrami filtreid. Ma proovin mitut erinevat filtrit, et otsustada, milline on just selle pildi esiletõstmiseks parim. Mu lemmikfiltrid on „Clarendon“ ja „Juno“, ma proovin neid alati esimesena, võrreldes algset pilti mõlema filtri efektiga. Ja ma kasutan seda filtri intensiivsuse funktsiooni ka, et kui tugevalt filtreeritud pilti ma tahan. Siis kaheksas samm on see, et ma kirjutan pildiallkirja, mis sõltub jälle sellest, millist sõnumit ma tahan edasi anda. Ma valin, mis keeles ma kirjutan, ja siis ma lisan mingi hulga nii kirjeldavaid kui ka juba populaarseid hashtag’e^[1] ja mõnikord @äramainimisi. Tekstiga näen ma ka palju vaeva, mõnikord kirjutan ühe pildiallkirja, siis kustutan selle ära, ja siis jälle uue. Siis ma täägin inimesed, kes selle postitusega seotud on, lisan asukohainfo (geolocation) ja viimaks ma jagan seda Instagramis. Sellest piltide toimetamisest on minu jaoks omamoodi hobi saanud. Ja peamine põhjus, miks nii palju vaeva näha, on ikka see, et ilusamad, huvitavamad ja paremad pildid saavad rohkem laike, ja see pakub väga palju rahuldust. Ma ei tea täpselt, millised mu ootused laikide osas on, aga ma tean, et mul on mingid ootused, mitte üksnes sellele, kui palju laike mu pilt saab, vaid ka selles osas, millise sagedusega need laigid sisse tulevad ja kes mu pilte laigib.“

Ehkki see vinjett võiks olla ka väljavõte klantsajakirja fototoimetaja või mõne turundusspetsialisti päevaraamatust, on tegemist hoopiski ühe Taani magistrandiga, kes osales meie sotsiaalmeedia ja identiteedi kursuselning kes enda sõnul on „täiesti tavaline Instagrami kasutaja“. Kursuse pedagoogiline mudel on välja töötatud minu kolleegi ja mentori, professor Annette Markhami poolt ning seisneb selles, et me õpetame noored inimesed iseenda võrgustatud igapäevaelu etnograafideks. Muuhulgas küsime neilt ka luba nende toodetud materjalihunnikute hilisemaks analüüsiks. Eelmisel aastal vaatasime uurimisgrupiga läbi ligi 500 lehekülge kirjalikku materjali ja 390 minutit videoid, mille olid tootnud 50 eri riikidest pärit magistranti, kes võtsid meie aineid kas USA-s või Taanis aastail 2014–2016.^[2] Leidsime, et need noored kasutavad oma sotsiaalmeediakogemuse mõtestamiseks ja kirjeldamiseks nelja suurt narratiivi:

1. Internet on elavik. Lihtsustatult võib öelda, et meie uuritud noored tunnevad, et nad peavad pidevalt veebis kättesaadavad olema ning et teised inimesed ootavad ja eeldavad neilt seda. Kui me palusime neil ühe eksperimendi raames teatud aja interneti kasutamisest paastuda, tõlgendasid nad oma veebivabu kogemusi ühtaegu nii vabastavate kui isoleerivaina. Sotsiaalmeedia abil avanev Lebenswelt on niisiis suurem kui vahendamata igapäevakogemused, ent siiski mitte nii „päris“.
2. Sotsiaalmeedia kasutamine on patoloogiline. See narratiiv on põimitud laialt levinud ja uudismeedias populaarse sõltuvusdiskursuse, nartsissismi, FOMO (Fear of Missing Out – kõrvalejäämise hirm) ja edevuse elementidest, kus noored küsivad oma sotsiaalmeediakogemusi kirjeldades sageli, kas nad on ehk sõltuvuses või on nende kasutusviis kuidagi „ohtlik“ või „kahjulik“, ent ei näi sellest väljavaatest kuigivõrd häiritud olevat.
3. Inimesel on Tõeline Mina, mis võrgutehnoloogia poolt vahendatuna vähem ehedaks muutub. See narratiiv on suunatud pika ajalooga küsimusele eksistentsialistlikust autentsusest – mis on päris? millal ma olen ehedalt mina ja kuidas ma tean, kas teised on siirad? – ning toitub tehnoloogia arenguga kaasnevatest moraalsetest paanikatest.^[3] Seda narratiivi kasutades taastoodavad tudengid nende igapäevakogemustes tegelikult pea olematuiks haihtunud erinevusi online’i ja offline’i vahel.
4. Produktiivsus ja efektiivsus on vaieldamatud väärtused. Toetudes vähemalt „ratsionaalse subjekti“ populariseerumisest alates domineerinud ning kapitalismi levides intensiivistunud ideele, et vaja on olla võimalikult efektiivne, tõlgendavad noored ka iseenda sotsiaalmeediakasutust lähtudes selle eeldatavast kasulikkusest. See on aga vastuoluline – ühelt poolt nimetatakse sotsiaalmeediaga veedetud aega raisatuks (procrastination), teisalt peetakse sotsiaalmeediat hädavajalikuks lõõgastusvahendiks ning kolmandaks ka tõhusa töötamise, info saamise ja teadmiste omandamise tööriistaks ja kohaks. Huvitav on seejuures, et nii tõhusust kui laisklemist kirjeldatakse kord halva kombe, kord millegi soovitavana.

Ilmselt olid need neli narratiivi paljudele lugejatele äratuntavad, kuid näivad kohati üksteisele vasturääkivad. Samas on vasturääkivused sageli informatiivseim osa sellest, kuidas inimesed oma kogemusi mõtestavad. Meie uuritud noorte mõtisklustes on sotsiaalmeedia seega küll iseenesestmõistetav, lausa kohustuslik elavik, kuid ka koorem kaelas; sõltuvus, ent mitte tõsine, sest kõigil on ju sellega niisugune obsessiivne suhe; õppimiseks ja töötamiseks hädavajalik ressurss, mis samas võrgutab meid laisklema; miski, mis aitab meil olla enam kui me ise, kuid vormib meist ka iseenda väiksema, halvema ja piiratuma versiooni.

Selles, juba niigi keerukas sotsiaalmeedia kontekstis on mind isiklikult enim paelunud just visuaalset suhtlemist ja eneseesitlust võimaldavate rakenduste, platvormide või funktsioonidega kaasnevad kogemused ning nende kultuurilised, poliitilised ja sotsiaalsed selgitused. Lõpuks on ju meil, inimestel, visuaalse ja visuaalsusega palju vastakaid suhteid ja märkimisväärne ajalugu. Kes, kuidas ja mis tingimustel nähtav võib olla? Kes selle üle otsustab? Kas nähtavus on jõud, või on seda hoopis nähtamatus? Nende küsimustega oleme aastasadu tegelenud. Seega keskendun siin just sotsiaalmeedias levivatele visuaalsetele praktikatele, visuaalikesksete rakenduste kasutusele ning sellele, kuidas kasutajad eelmainitut endi jaoks tõlgendavad. Tegemist ei ole kuidagiviisi ammendava, esindusliku, maailma ega Eesti elanikkonnale üldistatava kirjeldusega, kuid see peaks visuaalkultuurist ja sotsiaalmeediast huvituval lugejal aitama mõista, kuidas toimivad võrgustatud visuaalkultuuris inimeseks olemise ja kultuuri kaks olulist tahku – vaatamine ja näitamine.

See toobki meid tagasi kirjatükki alustanud vinjeti juurde. Usun, et nii mõnigi lugeja tundis, et selle autor on ebaloomulik veebikasutaja või vähemalt liiginnukas visuaalsete sotsiaalmeediarakenduste tarbija. Et selline pingutus, selline emotsionaalne ja kognitiivne ressursikulu ning ekspertsuse tase millegi nii triviaalse sooritamiseks ei ole tüüpiline, vaid pigem erandlik. Ma ei ole selles sugugi nii kindel. Juba 2014. aastal kirjutas ajakirjanik Anna Hart ajalehes The Telegraph, et nii tema kui ta y-generatsiooni kaasaegsed teavad kõik imehästi, millise nurga alt neid pildistada võib, on välja töötanud enda jaoks täiusliku „mononäo“ ehk pildistamise puhul alati laitmatult ettemanatava naeratuse ja oskavad oma päkad sättida „tuvivarvasteks“ nimetatavasse asendisse, mis jalad visuaalselt pikemaks teeb.^[4] Niisiis on alust arvata, et vähemalt agarate sotsiaalmeediakasutajate seas on tegemist võrdlemisi levinud oskuste ja tegutsemisviisidega. See omakorda viitab võimalusele, et nutikaamerate ja selfikultuuri ristumiskohast on esile kerkinud uued normid, mis suunavad seda, kui professionaalne on tavainimene pildistamises, poseerimises ja pilditöötluses, ning on loonud uued normid selle kohta, milline on aktsepteeritav pildikvaliteet.

Insta, Finsta, Snapchat, ja misasi see Facetune veel on?

Hetkeseisuga valitseb pildipõhiste rakenduste ja visuaalsete sotsiaalmeediaplatvormide turgu ilmselt Instagram.^[5] Sel 2010. aastal loodud ja 2012. aastal miljardi dollari eest Facebookile müüdud rakendusel on üle 500 miljoni aktiivse igapäevase kasutaja kõikjal maailmas (vaid 20% kasutajaist on USA-s). Nad loovad iga päev umbes 95 miljonit postitust. Snapchat on foto- ja videosuhtluse jaoks mõeldud mobiilirakendus, mille suurim uuendus võrreldes tema lansseerimise ajaks olemas olnud rakendustega on see, et foto või video, mis teisele kasutajale saadetakse, ei talletu kasutaja telefoni ega serverisse, vaid on nähtav piiratud aja jooksul (1–10 sekundit). Snapchatil on 166 miljonit aktiivset kasutajat päevas ja keskmine Snapchati kasutaja teeb päevas koguni 18 suhtlussessiooni (Snapchat.com 2017).

Snapchati ja Instagrami vahel käib Vestmanni ja Piibelehe laadis heitlus. Üldjoontes tuleb Snapchat ikka ja jälle välja tehnoloogiliste uuendustega (näiteks story-funktsioon, mis võimaldab kasutajal piiratud ajaks laadida üles visuaalne, aina täiendatav narratiiv; või animeeritud filtrid, mis kuvavad üle inimese näo näiteks koeranina ja kõrvad või lillekrooni), mida Instagram seejärel (kohati tõhusamalt) kopeerib. Samas suudab Snapchati promotiim aeg-ajalt sattuda konflikti superstaaridega (Kylie Jenner, Rhianna), kelle fännkond moodustab nii suure hulga sotsiaalmeedia kasutajaist, et nende pahameel mõjub laastavalt lausa ettevõtte aktsiate väärtusele.

Nii ilus, et …

Eelnevalt mainitud uuringus digimeediat õppivate tudengitega leidsime, et neil on valdavalt avalikud Instagrami-kontod, st nende postitatud sisu võib potentsiaalselt näha suur hulk võõraid inimesi. Toetudes sümbolilise interaktsionalismi põhiteesile, et meie minaloome ja eneseesitlus on alati suhtluslik, tähendab see, et internetti postitades kujutleme me kedagi seda sisu nägevat ning loome postituse sellest eeldatavast auditooriumist ja nende eelistustest lähtuvalt. Eden Litt on selle vaimse kuvandi nimetanud kujuteldavaks auditooriumiks (imagined audience),^[6] mis võimaldab meil oma sõnumeid kujundada ning hoomamatut hoomata (sest kuidas teisiti rääkida potentsiaalselt 3,5 miljardi inimesega, kes maailmas internetti kasutavad). See, keda me enda auditooriumina kujutleme, muutub vastavalt sellele, mis eesmärgil me hetkel suhtleme või sisu postitame. Meie uuritud tudengid leiavad, et potentsiaalselt suur ja tundmatu auditoorium piirab nende eneseväljendusvabadust, kuid nad ei ole nõus suurema vabaduse eest maksma tähelepanu vähenemisega, mida arvavad privaatse Instagrami-konto pidamisega kaasnevat.

Instagrami nime ja brändingut („in-sta“ viitab instantsele ehk spontaansele ja kohesele) arvestades mõnevõrra irooniliselt selgus, et noored ei taju seda platvormi vähimalgi määral kohesena. Pigem on Instagrami postitamine noorte jaoks aeglane, detailne ja kaalutletud tegevus, kus pilt valitakse lähtudes eeldatava auditooriumi eelistustest, võrdlusest teiste inimeste postitatud sisuga ning eelistatud esteetilistest parameetritest. Meie uuritud tudengid väitsid, et nad „ei postitaks ilma seda enne töötlemata Instasse mitte midagi peale ehk päikeseloojangu“ ning et nad mõtlevad pikalt selle üle, mida konkreetsed Instagrami postitused nende kohta ütlevad, millise mulje neist jätavad jne. „Insta-kõlbulik“ on levinud, ehkki konkreetse definitsioonita standard, millega kõik meie uuritavad kursis on. „Üldiselt teen ma Instagrami postitamise osas ainult turvalisi otsuseid,“ ütles üks meie uuringus osalejatest, „esitlen seal oma elu sellisena, nagu ma tahan, et see oleks, ja sellisena, nagu ma tean, et teistele meeldib. See ei ole just täpne kirjeldus sellest, milline mu elu tegelikult on.“

Üks tüüp sotsiaalmeediapilte, mida ka Instagramis sageli jagatakse, on selfid ehk endlid, st iseendast väljasirutatud käega või peegelduvalt pinnalt tehtud portreefotod. Selfidel on palju sotsiaalseid funktsioone (suhelda, ennast väljendada, endast aru saada, suunata muljet, mis teistele meist jääb jne), ent antud kirjatüki jaoks keskses – vaatamise ja näitamise – kontekstis on selfid huvitavad selle poolest, et toovad mängu nähtavuse, ilustandardite, enesehinnangu ja tagasisidega kaasnevad sotsiaalsed normid ning nendega paratamatult kaasnevad võimuküsimused. Kes võib nähtav olla? Millises kontekstis? Kes võib iseennast teistele näidata? Kui need küsimused tunduvad esmapilgul ebamäärased, mõelge korraks sellele, kuidas on näiteks naiste nähtavust ja nähtamatust ajalooliselt usu, kombekuse ja väärtuslikkusega seostades reguleeritud.

… valus vaadata

Kui lisada ülalkirjeldatud enesenäitamisele ka vaatamise funktsioon, selgub, et niisugune Instagrami-kasutus võib (teatud kasutajates) soosida tervet hulka negatiivseid tundeid. Ehkki tegemist on kõrgelt haritud ja ka sotsiaalmeediat oskuslikult kasutavate ning seda analüüsima õppinud noorte inimestega, kipuvad nad siiski iseennast ja oma elu Instagramist nähtuga võrdlema ning tunnevad, et selles võrdluses jääb nende reaalsus alla. Sotsiaalpsühholoogias tähistab sotsiaalne võrdlus pidevat teadvustamata protsessi, millega me kõik tegeleme.^[7] Sotsiaalse võrdluse abil on meil võimalik ennast hinnata ning seeläbi ka maailmast aru saada.^[8] Niisiis on sotsiaalne võrdlus elu paratamatu osa, ja ehkki see ei ole sotsiaalmeediaga seoses sündinud tendents, võib väita, et paljud sotsiaalmeedia lubavused^[9] soosivad sotsiaalset võrdlust, innustavad meid enneolematul skaalal end võrdlema ning pakuvad meile alati sisu, millega võrreldes meile näib, et see, mis meil on, on viletsam. Nagu üks meie tudengitest kirjutas:

„Ma tean, et Instagram koosneb pooltõdedest, me näeme valitud tükikesi teiste inimeste eludest läbi nende täiuslikult töödeldud ja filtreeritud ruutude, aga ikkagi tekib sellest tunne, et muru on mujal rohelisem, et kõikide teiste elu on niipalju parem kui mul.“

Ning teine lisas:

„Ma skrollin mitu korda päevas oma Instagrami voogu, söödan iseendale teiste inimeste täiuslikke elusid, ehkki ma tean, et selline võrdlus on lõks, mis ainult rikub mu meeleolu. Selle tulemusena postitan ma väga harva. Ma tahaks ise rohkem postitada, aga mulle ei tundu kunagi, et minu pildid on Instagrami jaoks piisavalt head.“

Visuaalide postitamist võimaldavate rakenduste suur populaarsus ning sellega kaasnevad muutunud esteetilised standardid on loonud erakordselt viljaka pinnase pilditöötlusrakenduste levikule. Aasias domineerib Meitu-nimeline ilustamisrakendus, mida on tiritud enam kui miljardisse nutiseadmesse. Euroopas ja Ameerikas on ilmselt popimad samalaadsete funktsioonidega FaceTune, AirBrush ning eriefekte või stiile võimaldavad VSCO või FaceApp. Need rakendused võimaldavad siluda näonahka, pisendada nina, pikendada jalgu, valgendada hambaid, suurendada silmi jne. Arusaadavalt tekib küsimus, kuidas selliste tehniliste võimaluste kättesaadavus ja suur populaarsus sellesse pideva võrdluse kultuuri panustab, ning kuidas mõjutavad ilustatud pildid kehtivaid eneserepresentatsiooni norme? Kui populaarmeedia väitel on Aasias normid juba muutunud ja ilustamata piltide üleslaadimisest on saanud faux pas, siis meie tudengite kogemused on vastuolulised:

„Mu õde töötleb oma selfisid päris palju ja ta pakkus, et aitab mind. Ta oskab punne eemaldada ja tumedaid silmaaluseid. Ja see on väga ahvatlev – näha Instagrami jaoks ilus välja, aga osa minust tunneb, et see on vale. Et ei ole okei enda pilte töödelda nii, et sa ei näegi enam iseenda moodi välja. Aga siis ma ikka töötlesin oma pilti – natukene –, kuigi ma arvan, et see ei ole õige.“

Niisiis kasutavad noored Instagrami viisil, mis on pigem vaatamis- kui näitamiskeskne. Nad eelistavad jälgida paljusid võõraid inimesi ning veedavad märkimisväärse aja Instagrami „avasta“ (discover) funktsioonis, kus rakendus pakub varem vaadatud ja eelistatud sisu põhjal aina uusi postitusi ja kontosid, mida jälgida. Seda võõraste inimeste sisus „hiilimist“ (lurking) ning sealt pärlite avastamist kogetakse kadeduse ja inspiratsiooni paradoksina. Instagramist nähtuv täiuslikuks timmitud sisu tekitab noortes kadedust ja mõjub viletsalt enesehinnangule, kuid nad ei ole nõus sellest loobuma, kuna leiavad, et samaaegselt mõjub see stimuleerivalt ning inspireerivalt.

„Hiilimine“ on oluline ja võimalik, et ka populariseeriv viis sotsiaalmeedias osaleda ning kallutab kaalukausi tugevalt vaatamise, mitte näitamise poole. Hiilimise ja hiilija mõiste viitab sotsiaalmeedia kasutamise viisile, kus inimene „vaatab, aga ei postita“^[10] või siis postitab väga harva. Sageli käsitatakse hiilijaid kasutajatena, kes saavad veebisuhtlusest kasu, kuid ise võrgustiku või kogukonna käimashoidmisesse ei panusta. Samas on hiilimine ka suhteliselt levinud etapp enamiku kasutajate biograafias, kuna ükskõik millise uue platvormi, kogukonna või mänguga liitudes alustatakse hiilijana, et siis, kui kombed ja reeglid selged, panustavaks ja osalevaks kasutajaks kasvada.

Miks inimesed hiilivad? Meie tudengid mainisid peamise põhjusena erinevat laadi ebakindlust. See võis tähendada ebakindlust oma postitatava kvaliteedi osas (kas see on insta- või ütlemisvääriline), ent ka soovi vältida ebakindlust, mis kaasneb sotsiaalmeediaplatvormide algoritmide läbipaistmatu tööga. Paljud sotsiaalmeediaplatvormid (Facebook, Instagram) ei kuva postitatavat infot enam lineaarsel ajajoonel, vaid teatavate kindlate vaid neile teada olevate „relevantsuse“ standardite alusel. See tähendab, et osa postitusi ei saa mingeid tähelepanu- ja poolehoiumärke (laike, kommentaare) mitte selle pärast, et need kellelegi ei meeldiks, vaid kuna platvorm neid kellelegi ei näita. Mitmed meie tudengid on sellest teadlikud ja otsustavad sellega kaasneva ebakindluse vältimiseks näiteks Facebooki üldse mitte postitada. Viimaks mainiti olulise hiilimispõhjusena ka soovi vältida hukkamõistu ja sobituda enda jaoks oluliste teiste seas levivate vaikimisi kokku lepitud normidega. Meie ja paljude kolleegide uuringuist on selgunud, et noorte seas on praegu üsna tugevalt juurdunud norm, et eneseväljenduslikud, ennast avavad postitused Facebooki ei kuulu. Seega on Facebookis saanud norm hiilimisest, samal ajal kui Instagramis on normiks harv ja ülireguleeritud postitamine ning teistel, kitsamatest huvidest lähtuvatel või pseudonüümsetel platvormidel sagedasem postitamine.

Sellist vaatamis- ja näitamisnormide muutust on seletatud mitmeti. Ühelt poolt on paljud sotsiaalmeedia platvormid, eriti Facebook, teinud meile keeruliseks erinevate auditooriumide eristamise (audience segregation) ja seeläbi ka muljehalduse. Auditooriumide eristamine on Erving Goffmani mõiste, mis viitab sellele, et emotsionaalselt intelligentne inimene püüab tagada, et need inimesed, kellele teatud olukorras esitletakse end oma ühes rollis (näiteks õppejõuna), ei kattu nendega, kellele end teises olukorras esitletakse teises rollis (näiteks tütrena).^[11] Meil kõigil on palju erinevaid rolle, ja auditooriumide segregeerimise abil me püüame igas rollis säilitada väljendusliku kontrolli ja stabiilsuse. Enese esitlemise ja väljendamise võimaluste rohkus sotsiaalmeedias pakub meile ühelt poolt suuremat kontrolli oma muljehalduse üle, ent kui ühte suhtlusportaali (näiteks Facebooki) koondub mitu tutvusringkonda, võib auditooriumide eristamine ja seeläbi ka muljehaldus muutuda keeruliseks.^[12] Auditooriumide mitmesuse ja sellest tuleneva auditooriumisegregatsiooni keerulisuse kirjeldamiseks on sotsiaalmeediauurija danah boyd kasutanud kontekstivaringu (context collapse) ja sotsiaalse sulandumise (social convergence) mõisteid:

„Sotsiaalne sulandumine tekib siis, kui erinevad sotsiaalsed kontekstid kokku langevad … See, kuidas me käitume, sõltub alati konkreetse sotsiaalse konteksti normidest … Sotsiaalne sulandumine nõuab inimestelt mitmes auditooriumis samaaegset orienteerumist ilma selleks vajaliku sotsiaalse reeglistikuta. Ehkki selline sulandumine võimaldab infot märksa tõhusamalt levitada, ei ole inimesed sellest alati huvitatud, kuna sarnaselt teiste sulandumise vormidega kaob ka sotsiaalse sulandumise puhul meie käest kontroll.“^[13] Säärane kontekstivaring võib kaasa tuua olukorra, kus inimesed kujutlevad oma sotsiaalmeediaauditooriumina vaid selle kõige keerukamaid võimalikke liikmeid: vanemaid, partnereid ja ülemusi. Paljude hinnangul on internetiohtusid rõhutava „digitaalse kirjaoskuse“ pedagoogika tulemuseks just see. Noored ei postita Facebooki, sest kardavad, et see võib kellelegi neist viletsa mulje jätta või kuidagi probleeme tekitada. Seda on omakorda kirjeldatud „sotsiaalse jahenemise“ (social cooling) tendentsina. Sotsiaalne jahenemine viitab sellele, et kui me oleme teadlikud, et meid jälgitakse, meie andmeid kogutakse ning neid erinevail poliitilisil ja kommertslikel eesmärkidel ära kasutatakse, ning tunneme, et meil ei ole võimu seda süsteemi reguleerida, siis me muudame oma käitumist – räägime vähem, jagame vähem, näitame vähem.

Kuhu pageda kurbuse eest?

Niisiis selgub, et noored tajuvad Instagrami-rakendust suhteliselt vaevarikka, paljude iseenesele sätestatud reeglitega ja kohati võrdlusepõhist kadedust ja masendust tekitava platvormina. Samas ei näi Instagrami kasutamisest loobumine nende jaoks olevat arvestatav alternatiiv. Mida siis alternatiivide leidmiseks tehakse? Levinuimad lahendused näivad olevat Instagrami Story-funktsiooni kasutamine, Snapchati kasutamine lisaks Instagramile või mitme Instagrami-konto pidamine.

Finsta

Finstagrami kontod on kas privaatsed või vähemalt osaliselt privaatsed (peituvad naljaka, pseudonüümse kasutajanime taha, nende olemasolu ei reklaamita tuttavatele jne) Instagrami kontod, kuhu postitatakse sisu, mida ei soovita, et laiem avalikkus näeks. Meie tudengite seas ei olnud Finsta (Fake + Insta ehk ‘võlts insta’) kontode pidamine eriti populaarne, ent kolleegid, kes on uurinud mõnevõrra nooremaid inimesi (keskkooliõpilasi ja bakalaureuse taseme üliõpilasi) USA-s, Austraalias, aga ka mitmes Euroopa riigis, on avastanud, et Finsta kontode pidamine on muutumas selles grupis pigem normiks kui erandiks. Finsta kontode normaliseerumisest kõneleb ka asjaolu, et 2016. aasta veebruaris muutis Instagram võimalikuks kahe või enama konto sidumise ja haldamise oma rakenduse sees (valikmenüüst), samal ajal kui varem pidi erinevatest kontodest sisse ja välja logima, et sinna postitada.

Ehkki Finsta-trendi ilmnedes avaldati USA uudismeedias mitmeid lugusid, mis tõlgendasid seda seksuaalselt eksplitsiitse või muul moel ohtliku ning laiatarbe moraalinorme eirava praktikana, on Finsta-praktikad mitmekülgsemad.^[14] Esiteks võimaldavad Finsta kontod noortel kontrollida, kes mida näeb ehk oma auditooriume eristada. Teiseks pakub Finsta selle pidajale suuremat eneseväljenduslikku ja eneseesitluslikku vabadust. Keskkooli- ja ülikoolinoortele pakutakse rohkesti „isikubrändi“ nõuandeid, kus veenev, kaunis ja esinduslik veebikuvand seostatakse võimega leida huvitav ja tasuv töö. Samas on oma Instagrami- ja Facebooki-profiilide tööandjale sobivaks tsenseerimine piirav ja rõõmutu. Brooke
Duffy nendib oma uurimuse põhjal, et noorte elu on sageli emotsionaalselt pingeline, segane, kohati kontrollimatu, ja nad tahavad seda jagada, kuid viisil, mis ei seostaks seda nende CV-ga. Nii tekivadki Finsta-kontod, kuhu postitatakse „koledad selfid“, naljakad kuvatõmmised, nässu läinud meemid, kus kaeveldakse selle üle, kui raske on elu jne. Duffy uuritavad ütlesid talle, et „Finsta on su võlts Instagram, sinna on teatud eneseiroonia või huumor juba sisse ehitatud. See peabki naljakas olema. Aga ma ei tea kedagi, kelle Finsta oleks igav“.^[15] Ehkki sellist lahknemist Instagramile omaseks saanud täiuslikkuseideaalist on kirjeldatud autentsusepüüdena või lausa vastuhakuna teesklemisele, vaidlevad Duffy uuritud noored sellele vastu. Finsta ja Insta on nende jaoks mõlemad eneseesitlemise viisid, lihtsalt Finstas on see eneseesitlus vähem piiratud, inimesed tunnistavad oma teatud vigu ja puudusi, kuna see kõik on mässitud huumori pehmendavasse loori. Niisiis on Finsta loomise põhjuseks soov omada kohta, kus end väljendada moel, mis – nagu noortele on õpetatud – ei sobi tulevastele tööandjatele, ja seega ei haaku see nende ülesvuntsitud ametliku Instagrami üleüldise stiili ja sisuga.

Snapchat

Meie uuritud tudengid kasutasid In-stagrami-täiusest leevenduse leidmiseks eelkõige Snapchati. Seda kirjeldati kui sobivaimat sõprade, pere ja kallimatega suhtlemise platvormi, kus eneseesitlus on mitmekülgne, emotsionaalne ja vähem tsenseeritud. Noored väitsid koguni, et Snapchat on nende jaoks asendanud kõik teised tšättimisrakendused ja isegi telefoni integreeritud kaameralahenduse. Selline intensiivne Snapchati-kasutus tulenes nende sõnul sellest, et rakendus näib neile mitteformaalsena ning see kandub üle nende eneseesitlusele. Snapchatis enese väljendamine ei näi seega iseennast nii tõsiselt võttev, ei tundu ülemäära pingutatud ega pea olema täiuslik. Mulje, et Snapchat on koht, kus võib ennast üsna vabalt tunda, tekib paljude asjaolude koosmõjust. Kindlasti mängib olulist rolli see, et rakenduses on lihtne auditooriume eristada ning meie uuritud tudengid suhtlevad valdavalt kitsama sõprade, tuttavate ja pereringiga. Oma roll on ka Snapchati kasutajaliidesel, rakenduse korporatiivsel kommunikatsioonil ning muidugi asjaolul, et Snapchati postitatud sisu on üürike ja kaob mõne aja pärast silme alt. Sel on märkimisväärne mõju nii kasutusviisidele kui sellele, mis tunded sellega kaasnevad, näiteks kirjutas üks meie uurimuses osalenu:

„Minu jaoks on selfide postitamine Instagrami kohutavalt raske, aga Snapchati story’sse üldse mitte. See on vist sellepärast, et Instagram tundub nii range ja kontrollitud, aga Snapchati puhul mul on tunne, et ma võin rahulikult võtta.“

Seega tajusid tudengid, et esitlevad end Snapchatis suhteliselt täpselt ja ausalt. Kokkuvõttes on niisiis hoopis Snapchat uuritud noorte jaoks „insta“ ehk rakendus, kus vaatamine ja näitamine on spontaanne, reaalajas toimiv „siin ja praegu“-tegevus.

Lõpetuseks

Nagu näha, on vaatamis- ja näitamispraktikaid palju, ka sama platvormi raames võivad eri inimesed – ja isegi needsamad inimesed – eri moel ja eri eesmärkidel vaadata ja näidata. Jah, In-stagrami lubavused soosivad rakenduse kasutamist ilustatud eneseesitluseks, enese brändimiseks ja sel moel genereeritud tähelepanust kasu saamiseks. Jah, Snapchatil on lubavused, mis soosivad vestluslikku visuaalsust ja pingevaba suhtlust. Sellest on tekkinud narratiiv, et Instagram levitabki pealiskaudsust ja mõjub halvasti (eriti noorte inimeste) vaimsele tervisele, kehakuvandile ja elurõõmule ning et Snapchat seevastu on mingi täiskasvanute jaoks kahtlane hämar koht, kus suheldakse omavahel koerakõrvades ja salakeeles.

Osalt tuleneb see narratiiv asjaolust, et suur osa eriti Instagrami uuringuist keskendub avalikult kättesaadava (st avalikel kontodel loodava) sisu analüüsimisele ilma seda loovate inimestega rääkimata. Samas on Instagramis üüratu hulk mitteavalikke kontosid. Konkreetseid andmeid on raske leida, kuid hinnanguliselt on kuni 43% insta-kontodest privaatsed. Nende seas leidub mitmesuguseid subkultuure, pere- ja reisialbumeid jms, mille puhul vaatamis- ja näitamiskultuur kindlasti on täiesti erinev siinkirjeldatust.

Teisalt tuleneb see narratiiv siiski meie üldistamisvajadusest ning laiematest sotsiaalmeedia- ja internetikasutust, nähtavust ja nähtamatust selgitavatest diskursustest. Selles, kui nii suurele hulgale noortest tundub, et nad ei ole piisavalt ilusad, saledad, tublid, targad, andekad ja head, on ju lihtsam süüdistada In-stagrami (või laiemalt sotsiaalmeediat või internetti), kui et rääkida noortega sellest, millised on nende konkreetsed kasutuspraktikad või kuidas nende vaatamis- ja näitamisviise mõjutab neoliberaalne tööpoliitika, toksiline ilutööstus või tarbijakapitalism.

Antud essees on definitsioone või näiteid, mida olen kasutanud ka enda hiljuti ilmunud raamatus „Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?“ (Tallinn, 2017).

^[1] Hashtag on trellide-kujuline sümbol (#), mida kasutatakse sisu sildistamiseks. Kuna enamikus sotsiaalmeediakeskkondadest muutub #-märgile järgnev sisu koodiliselt hüperlingiks, tähendab see, et hashtag’iga märgitud sõnad või fraasid muutuvad otsitavaks. Kirjutades foto alla #mina, seotakse see foto kõikide antud saidile laaditud #mina-märksõnaga sildistatud piltide andmebaasiga.

^[2] K. Tiidenberg jt, „I’m an Addict“ and Other Sensemaking Devices: a Discourse Analysis of Self-Reflections on Lived Experience of Social Media. SMSociety ’17. (Proceedings of the 8th International Conference on Social Media & Society July 28–30, Toronto, 2017).

^[3] Moraalse paanika (moral panic) all mõistetakse avalikku diskursust, mis määratleb mingi olukorra, inimgrupi või teguviisi sotsiaalsetele väärtustele ja huvidele ohtlikuks. Moraalsed paanikad on läbi ajaloo olnud altid saatma tehnoloogilisi uuendusi – viimase kahesaja aasta jooksul on omavahel äravahetamiseni sarnaseid murelikke käsitlusi avaldatud naiste telefoni- ja telegraafikasutuse kohta, naiste romaanilugemise kohta, naiste jalgrattasõidu ja õmblusmasina kasutamise kohta, noorte kino- ja koomiksilembuse kohta, televisiooni kohta ja muidugi interneti enda kohta. Grupiviisiliselt oleme moraalsetele paanikatele enim vastuvõtlikud segastel aegadel, mis panevad inimesed turvatunnet otsima ja muudavad nad „vanade heade aegade“ suhtes nostalgiliseks.

^[4] A. Hart, Generation Selfie: Has Posing, Pouting and Posting Turned Us All into Narcissists? The Telegraph, 05.12.2014.

^[5] Instagrami ja Snapchati kõrval on visuaalkultuuris kahtlemata väga olulised ka Tumblr ja Pinterest, eriti kui meid huvitab mitteoriginaalse visuaalse sisu levik ja selle kureerimise kasutamine minaloome ja muljehaldusena, või kui meile pakuvad huvi konkreetsed elustiiligrupid (Tumblris on näiteks tugevad kunstnike ja disainerite, seksuaalselt eksplitsiitse sisu, queer-kultuuri ja sotsiaalse õigluse kogukonnad-võrgustikud).

^[6] E. Litt, Knock, Knock. Who’s There? The Imagined Audience. Journal of Broadcasting & Electronic Media, 2012, kd 56, nr 3, 330–345. Vt ka M. Murumaa-Mengel, Managing Imagined Audiences Online: Audience Awareness as a Part of Social Media Literacies. Doktoriväitekiri. Tartu Ülikool, sotsiaal- ja haridusteaduskond, ajakirjanduse, kommunikatsiooni- ja infoteaduste instituut, 2017.

^[7] T. Mussweiler, Social Comparison. Rmt-s: Social Cognition – The basis of Human Interaction. Toim. F. Strack, J. Förster. New York, 2009.

^[8] L. Festinger, A Theory of Social Comparison Process. Human Relations, 1954, kd 7, nr 2, 117–140.

^[9] Igasuguse tehnoloogia puhul võib rääkida selle lubavustest, mis ühes inimeste soovide, vajaduste, eelduste ja veendumustega määravad, kuidas ja mille jaoks midagi kasutatakse. Lihtsalt öelduna teevad lubavused mingi konkreetse käitumise või tehnoloogia kasutamisviisi mugavamaks, iseenesestmõistetavamaks ja seega tõenäolisemaks kui mingi muu käitumise. Tüüpilised näited on tool, mille kõrgus ja kuju on lubavused, mis soosivad sellel istumist, mitte näiteks lamamist. Teatud lubavusi nimetatakse sotsiaalseteks – need aitavad inimestel aduda oma sotsiaalse keskkonna iseärasusi ja soosivad mingit kindlat laadi käitumist. Sotsiaalmeedia puhul räägime sageli sotsio-tehnilistest lubavustest.

^[10] N. K. Baym, Personal Connections in the Digital Age. Cambridge; Malden (MA), 2015.

^[11] E. Goffman, The Presentation of Self in Everyday Life. Garden City (NY), 1959.

^[12] Z. Papacharissi, Conclusion: A Networked Self. Rmt-s: A Networked Self, Identity, Community, and Culture on Social Network Sites. Toim. Z. Papacharissi. New York, 2011, lk 304–319.

^[13] d. boyd, Facebook’s Privacy Trainwreck. Convergence: The International Journal of Research into New Media Technologies, 2008, kd 14, nr 1, lk 15.

^[14] C. Abidin, Instagram, Finstagram, and Calibrated Amateurism. Cyborgology. 18.09.2017. https://bit.ly/2JPCF0j; B. E. Duffy, The Trend of Fake Instagram Accounts Exposes the Troubling Way That Work Is Taking Over Our Lives. Quartz. 30.08.2017. https://qz.com/1065732/finstas-or-fake-instagram-accounts-expose-the-troubling-way-that-work-is-taking-over-our-lives/.

^[15] B. E. Duffy, The Trend of Fake Instagram Accounts…

„Tulevik on tunni aja pärast,“ laulis kunagi J.M.K.E. Ajal, mil eile nähtud „Black Mirrori“ osa võib mõnes maailma otsas täna reaalsuseks saada, on tunne, et tulevik on kohal. Ühel päeval vaatad episoodi, kus inimeste elujärg oleneb nende reitingutest sotsiaalmeedias, teisel päeval kirjutavad lehed, kuidas Hiinas sõltub inimeste võimalus osta lennupiletit nende „sotsiaalsest krediidist“. Facebook ja sotsiaalmeedia mõjutavad peaaegu märkamatult ja samas vägagi tajutavalt meie igapäevast elu juba täna. Tulevik on tõesti juba kohal.

Kui palju võtab sotsiaalmeedias veedetud aeg lõivu „päriselult“? Kas Facebookis vaidlemine toob kaasa ka reaalseid muutusi? Kas need muutused on positiivsed või on Facebook koht, kus olla üha vihasem, kiusata ja kiusatud saada? Teoretiseerimise asemel vestlesin sel teemal viie eri vaadete ja taustaga inimesega, kes on kasutanud Facebooki debateerimist hõlbustava platvormina: Oudekki Loone, Gea Kangilaski, Lauriito Meriloo, Pille Koort ja Andrei Hvostov. Optimismitase on erinev, ütleme nii. Aga sellest pisut hiljem.

2017. aastal avaldatud Berkeley ja Chicago ülikooli teadlaste artiklis „The Humanizing Voice: Speech Reveals, and Text Conceals, a More Thoughtful Mind in the Midst of Disagreement“ kirjeldatakse, kuidas enda omast erineval seisukohal oleva inimese tajumine sõltub sellest, kuidas lahkarvamusi esitatakse. Üldiselt peame inimesi, kelle seisukohad meie omadega ei kattu, niikuinii täielikeks tumbadeks. Uuring aga näitas, et me kipume oponenti eriti kergesti idioodiks pidama siis, kui loeme tema sõnu kirjalikult. Kui näeme inimest rääkimas videopildis, oleme sallivamad, ja kõige paremini on lood näiteks raadioeetriga ehk siis, kui kuuleme vaid häält.

Sotsiaalmeedia, kus on lihtne end üksteise peale haukudes välja elada, pakub ometi ka võimaluse enne millegi väljaütlemist järele mõelda, tausta uurida, vahelesegamist kartmata argumenteerida. Paljus otsustavad selle, mida ja keda me oma Facebooki-seinal näeme, meie eest algoritmid. Teisalt ei ole sõnavõtmise kui sellise eelduseks sotsiaalne või materiaalne hierarhia. Kui kellelgi on midagi öelda, siis on võimalik võrdsetel alustel suhelda nii sõprade kui ka riigikogu liikmetega. See, kui palju keegi erinevaid arvamusi arvesse võtab, sõltub suuresti juba valitud suhtlemisstrateegiast ja argumenteerimisest. Kui keegi nimetab mind kohe vestluse alguses idioodiks, huvitab mind suure tõenäosusega üsna vähe, millised argumendid tal muudel teemadel on. Ning mõistagi ei maksa unustada, et Facebook on koht, kus on väga lihtne ümbritseda end samamoodi mõtlevate inimeste mulliga ja õndsalt tunda, et valdav osa inimesi mõtlebki täpselt nagu meie. Sellise mulli loomist soodustab muidugi ka Facebook ise. Tänaseks ei tule küllap enam kellelegi üllatusena, et kasutajad ei ole Facebooki jaoks mitte kliendid, vaid tooted. Sarnaste vaadetega sõbrad on omakorda igavesti mõnus sihtgrupp, kellele turundada reaalsete klientide – näiteks suurfirmade või poliitiliste parteide – toodangut.

Esmalt mõned välistused. See artikkel ei käsitle Facebooki enda sisemisi mehhanisme, mis pärast Cambridge Analytica sigadusi (kust selgus, kuidas poliittehnoloogid inimeste andmeid ilma nende sisulise nõusolekuta ära kasutavad ja kuidas Facebook ise sellist tegevust võimaldab) juba piisavalt pulkadeks on võetud. See ei ole lugu liikumisest #DeleteFacebook ega sellest, kuidas Elon Musk oma firmade Facebooki-lehed kustutas. See ei ole ka lugu poliitilistest trollidest ega vandenõudest. See on lugu Facebookist kui platvormist erinevateks suhtlusstrateegiateks.

Alguses kujutasin ette, et kirjutan siin laias tähenduses trollidest, inimestest, kes kasutavad Facebooki provotseerimiseks või lihtsalt kiusamiseks. Mõtlesin üsna naiivselt, et küsin, miks nad seda teevad. Leidmaks tuntumaid trolle, uurisin paaris erinevas Facebooki kommuunis, kes on trollimisega silma jäänud. Päris kiiresti sain aru, et ülesandepüstitus oli vigane. Sõnal „troll“ on küll üsna selge taustalugu, ent reaalsuses on trollide loomaaed peaaegu hoomamatult kirju. Siiski väärib mõiste veidi avamist.

Trollideks hakati 1980. aastate lõpus nimetama neid, kes tahtlikult võrgupõhistes suhtluskommuunides segadust tekitasid. Trollimise mõistet seostataksegi eelkõige online-vestlustega, kus see tähendab solvavaid või provokatiivseid postitusi. Seda peetakse ka üheks küberkiusamise mooduseks. Muide, üks esimesi akadeemilisi uurimusi internetitrollimise kohta pärineb 1996. aastast, autoriks on MIT-i professor Judith Donath. Trollide algselt üheks peamiseks taktikaks nimetab ta pseudonaiivsust, rumalate küsimuste küsimist ja vaatamist, kes söödast haarab.

Keskendun oma loos küll arutelukultuurile, ent unustada ei saa, et sotsiaalmeedias peitub ka üksjagu tõelisi ohte, mis võivad viia traagiliste tagajärgedeni reaalses elus. Paar näidet. 2013. aastal kirjutas PR-naine Justine Sacco Twitteris, et läheb Aafrikasse. „Loodan, et ma ei saa AIDS-i. Nali. Ma olen valge!“ Iseenda privilegeerituse pihta mõeldud nali võttis sellal, kui tema alles lennukis oli, interneti üle. Selleks ajaks, kui ta lennukist maha astus, ei olnud tal enam tööd. Lisaks avalik häbistamine ja ähvardused. Sotsiaalmeedias levinud häbistavaid videoid peetakse mitme teismelise enesetapu otseseks põhjuseks. (13-aastaselt endalt elu võtnud Izabel Laxamana ja 19-aastaselt sama teinud Jessica Clelandi juhtumid on vaid paar paljudest näidetest.) Eestis on üha enam juttu sotsiaalmeedias levivatest, noori enesetapule õhutavatest mängudest, mida tuntakse Sinivaala, Kuldse Liblika, Vaikse Maja ja teiste nimede all. Neid lugusid tasub meeles hoida.

Sotsiaalmeedias vaidlejatena silma torkavate inimeste strateegiate ja olemisviiside skaala on aga peaaegu et hoomamatult lai spekter. Ühes otsas on küberkiusajad, kes ei ole kuidagi reaalsest arutlemisest huvitatud, vaid jõuavad pigem kiirete jänesehaakidega välja ähvardamise ja nilbusteni. Sellised tegelased, sageli mitme varikonto alt kiusajad, jätsin siin heaga kõrvale. See on rohkem kriminaalse või diagnoositava maiguga värk, mis ei viiks eriti palju lähemale teadmisele, kas internetis vaidlemisest ikkagi mingit tolku sünnib. Üha enam hakkas mind huvitama see, kui palju virtuaalreaalsus võiks kaasa aidata muutustele reaalses maailmas. Või kas see peaks üldse eesmärk olema.

Nii jäigi pinnale huvi nende vastu, kelle peamiseks eesmärgiks näib tõesti olevat arutlemine. Mõnel isiklikust huvist ja aja ülejääkidest inspireerituna, teistel tööga läbipõimunult. Proovisin leida maailmavaatelt ja taustalt võimalikult erinevad inimesed. Mõnelt, kelle poole pöödusin, ma vastust ei saanud, mõni ei olnud intervjuuga nõus. Ei tea, kas seda saab mustriks laiendada, ent pigem ei saanud ma jutule nendega, kes üht varvast pidi internetis kiusama kipuvad. Nii suhtlesin Facebooki vahendusel näiteks väga aktiivse vaidleja R. A-ga, kes leidis, et kuna kogu meedia on kallutatud, siis ei ole ta nõus oma nime all minuga intervjuu tarbeks vestlema, sest meedia väänaks tema sõnu. Seda ka pärast lubadust, et ta endasse puutuvat ise kontrollida saab. Ometi oleks ta olnud nõus vastama anonüümselt, mis ei sobinud jällegi minu eeldusega, et need, kellega vestlen, võiksid olla valmis oma sõnade taga seisma nii, et nende identiteet on tuvastatav (intervjueeritavatest näiteks on Lauriito Meriloo nimi küll pseudonüüm, aga tema tegelik nimi ja isik ei ole saladus). Natuke irooniliselt jäin mõtlema, et kui inimene tõepoolest saaks meedias välja öelda, kuidas ta asju näeb, siis kas teeks see ehk lihtsalt natuke keerulisemaks meedia üdini kallutatuks pidamise?

Visandan viie intervjueeritu profiilid, küllap tõesti üsna subjektiivselt.

Lauriito Meriloo nimi on just sotsiaalmeedia kaudu tuttav paljudele neilegi, kes teda isiklikult ei tunne. Meelisteemadeks nimetab näiteks pagulasettevaatlikkust. Ütleb, et tal on küll „pedesõpru“, aga ta ei taha, et nad abielluda saaksid. Kaine peaga usub arvamuste paljususse ja argumenteerimisse, purjuspäi kipub provotseerima ja ropendama. Usub ka, et „Päevaleht on üks persekukkunud kamp“ (full disclosure: loo autor töötab Eesti Päevalehes). Internetikontosid hakkas ta kasutama 1993. aastal. „Ma olen harjunud internetis mõtteid vahetama, sest elu on kuidagi niimoodi kujunenud, et mul on hästi palju vaba aega. Ma olen laisk inimene ja korraldan asjad tavaliselt nii, et jääks vaba aega. Ja no mida sa teed seal töö juures, ikka käid ja jaurad Delfi naistekas ning igal pool kommentaariumides,“ ütleb Lauriito, ametilt turundaja. Vaadetelt on ta konservatiivne, oma sõnul on ta ühtlasi kapikristlane. Varem kuulus sotsiaalmeedias „EKRE Sõprade Klubisse“, aga see viskas üle: „Facebook hakkas mulle kuvama mingisugust maainimese ila, mis oli üsna labane.“ Ühiskonna allakäik sai tema jaoks alguse siis, kui naised hakkasid kõrgharidust saama. „Nad tuleks hoida ikkagi neile sobivates kohtades,“ ütleb Lauriito, mõtleb natuke ja ütleb, et okei, see oli nüüd natuke palju, päris nii ta ikkagi ei mõtle. Leiab, et intelligentidel on tihti sotsiaaldemokraatlik maailmavaade. „Sest nad on terve elu süsteemi kulul parasiteerinud. Nad ei ole ise väärtusi loonud, firmasid rajanud, inimesi palganud. Nad on õppinud, oma lapsepõlve pikendanud. Mul sellist võimalust ei olnud, pidin 18-aastasena täiskohaga tööle minema, enne olin õpilasmalevas käinud viis aastat. Tegin tohutult tööd. Ma olen tegelikult väga mitmekülgne ja huvitav inimene.“

Pille Koort on vanaema staatuses proua, kelle nimi sarnaselt Lauriitoga on paljudele tuttav just sotsiaalmeedia kaudu. Me ei kohtu reaalselt, vaid suhtleme Facebookis, ent mul ei ole põhjust tema identiteedis kahelda. Koorti peamine suhtluskeskkond ongi sotsiaalmeedia. Pärast raskelt haige ema surma, keda ta eelnevalt kolm aastat hooldas, haigestus ka Pille ise. Tal on üldistunud ärevushäire ning 100% töövõimetus. „Ma olen tegelikult julge ja suhtlen vabalt, mitte midagi ega kedagi ei karda. Aga haiguse eripära on, et see on kehaline. Kodust väljudes tuleb suur paanikahoog juba mõttest, et pean kuhugi minema. Mina ei karda, aga vot aju reageerib nii,“ ütleb Koort ja lubab, et plaan on ikka terveks saada. Seniks aga loeb raamatuid, omab kõigi peamiste ajalehtede lugemisõigusi ning veedab päevad suuresti internetis. „Mul ei ole vaja kellegi vaateid omaks võtta, ajakirjandus ise kujundab mu maailmavaadet. Tuleb ainult ridade vahelt lugeda. Aga see on mul käpas, nõukaajal muudmoodi ei saanudki,“ leiab ta.

Oudekki Loone nimi on jällegi tuttav peamiselt tema töö tõttu. Keskerakondlasest riigikoguliikme jaoks on Facebook pigem koht, kus poliitikuna inimestele kättesaadav olla, arvamust avaldada ja ise erinevaid arvamusi näha. „Kui ma tänaval inimestega räägin, olen see ju mina, aga samal ajal on see ka minu töö,“ ütleb ta. Sõna võtab ta peamiselt teemadel, millest süvitsi teab. „Majandus, välispoliitika, naiste õigused, venekeelsete inimeste temaatika, demokraatia ja immigratsioon. Teinekord aga ka mingid moraalsed seisukohad, mille olen endale kunagi selgeks mõelnud,“ loetleb ta. Oudekki Loone on ka feministliku grupi „Virginia Woolf sind ei karda!“ üks administraatoritest. Kui Facebooki nimetab ta vaidluskeskkonnaks, siis Twitter on pigem koht, mis võimaldab muuhulgas ajakirjanikele teemasid ette sööta. „Aga kui on tarvis keskkonda, mis on iseloomult rahulik, siis selleks on Instagram. Seal kõik inimesed ainult kallistavad üksteist,“ leiab ta. Kõige üllatavam koht, kust ta on leidnud näiteks sisukaid arutelusid Krimmi üle, on aga hoopis arvutimängu „Diablo III“ vestlusruum.

Ka Gea Kangilaski nimi on avalikkusele tuntud peamiselt poliitiliste tegemiste tõttu. Gea on sotsiaaldemokraat ja Tartu linna volikogu liige. „Varem tundsin ametiühingutes töötava inimesena sageli, et internetis sõnavõtmine on ka minu töökohast lähtuv kohustus, sama ka nüüd Seksuaaltervise Liidus töötades,“ ütleb ta. „Võtan sõna ühiskondlikel teemadel, mis mind kõige enam puudutavad ja kus tunnen, et mul on midagi vestlusse lisada, eriti kui see puudutab mu töö valdkonda. Või siis, kui tunnen, et mingi arutelu on väga metsa läinud ja et saan seda parandada. Kui näen, kuidas mingist argumendist näiteks mööda vaieldakse, näiteks „Virginia Woolfi“ kommuunis,“ ütleb Kangilaski. Nii võib leida Gead, kes on ühtlasi üliõpilasselts Veljesto vilistlane, näiteks kommenteerimas artiklit, mis nimetab üliõpilaskorporatsioone tobedateks, näidetega reaalse seltsielu põhjal. Muidu suhtleb ta sotsiaalmeedias kahel tasandil, sõpradega suhtlemiseks kasutab pigem Facebooki privaatsemaid sätteid. Ta tunneb kohustust poliitikas osalejana linnavolikogus toimuvat avalikkusele kommenteerida. „Sageli pannakse inimestele sõnu suhu ja mul on võimalus näidata, et tegelikult on asjad ikka teisiti olnud,“ ütleb ta.

Andrei Hvostov on (aja)kirjanik, kes viimasel ajal sotsiaalmeediast enam kuigi palju ei pea, ent veel hiljuti postitas ta aktiivselt suisa kahe konto alt: Andrei Hvostovi ja Andres Rohtlaane nime alt. Viimase konto seost endaga pole ta eriti saladuses hoidnud. „Rohtlaan on minu kaksikvend, minu alter ego, läbinisti õige mees, kes oli ekrekas juba enne seda, kui EKRE üldse loodi. Tegelikult kirjutab Rohtlaan enam-vähem seda, mida Hvostov kirjutas 1990. aastatel Rahva Hääles ja EPL-is,“ ütleb ta ise. „Rohtlaane põhitegevuseks oli kuulipilduja piltide postitamine ning deklareerimine, et tõde on sirgjooneline nagu kuulipilduja raud.“ Rohtlaan võimaldas suhelda inimestega, kes teda kui Andrei Hvostovi sotsiaalmeedias oma sõbraks ei võtnud. „Rohtlaan oli sõber Lauri Vahtre, Urmas Sutropi, Jürgen Ligiga, kui mainida põhilisi huviobjekte. Mõned sirgjoonelised natsid olid ka Rohtlaane laikijad.“ Seda seniks, kuni neile pärale jõudis, kes Rohtlaan tegelikult on. „Muuseas, see võttis päris palju aega, isegi pärast seda, kui ma olin Ekspressis selle kenasti illustreeritult lahti kirjutanud.“

Võimaluste koha pealt, mida internet pakub, on Andres Rohtlaan muidugi üsna hea illustratsioon. Internetis ei kehti reegel „üks keha, üks identiteet“, mida illustreerib väga hästi ka 1993. aasta ülipopulaaarne karikatuur The New Yorkerist pealkirjaga „On the Internet, nobody knows you’re a dog“ (nende sõnadega õpetab põrandal istuvale koerale elu koer, kes arvuti taga istub).

Ka Lauriito Meriloo näeb oma isiklikku Facebooki kontot pigem persona kui autentse eneseesitlusena. „Sotsiaalmeedia ei ole elu ja mina ei ole Lauriito. Minu nimi on Laur. Ei maksa segamini ajada loomingulist eneseväljendust päris inimesega. Kui Katrin Pauts kirjutab mõrvamüsteeriumi, siis keegi ei eelda ju, et autor ise käib inimesi tapmas?“ Lauriito olemine tähendab, et ta ei pea muretsema, millise mulje endast jätab. „See on kaitsekilp. Kõik teavad, et nagunii joob ja on ropp. Kui kuvand on, et nats ja ekretiin, siis ei ole teisel inimesel enam võimalust mulle midagi väga solvavat öelda. Aga tegelikult olen ma rahulik ja ei ärritu üldiselt kunagi,“ ütleb Lauriito.

Oudekki Loone meenutab, teinekord ka iseendale, et paljud inimesed ei ole sotsiaalmeedias. Seal tekkiv pilt ei võrdu reaalsusega. „Facebookis ei teki tingimata küll samamoodi mõtlejate klubi, aga tekib aktiivsete inimeste klubi. See võimendab mingisuguseid teemasid nii palju, et tundub nagu oleks tegemist ühiskonnas tervikuna väga oluliste teemadega, mis ei pruugi aga nii olla,“ leiab ta. Facebook on tema jaoks sellegipoolest üks oluline suhtlemiskoht, kus ta hoiab joont, et näeks võimalikult laia poliitilise spektriga inimesi. „See on selleks, et saaksin teada, mida üleüldiselt arvatakse ja mida arvavad need inimesed, kes ei ole minuga ühel nõul. Blokeerin ära vaid inimesed, kes ei tule arutama, vaid lällama ja sõimama,“ ütleb ta.

Pille Koorti peas hakkab sageli kelluke helisema, kui ta näeb midagi, mis meenutab nõukaaegse mentaliteedi tagasitulekut. „Keelamine, erinevad ohvrigrupid, nende eest võitlejad. Mulle on selline loosunglik kõne nii tuttav,“ sõnab ta. Nii mõnedki entusiastid sarnanevad tema hinnangul retoorikalt komnoortega ning ta leiab, et paljud ei suuda funktsionaalselt lugeda. „Kuna mul on see oskus olemas, siis näen artiklites või kommentaarides vastuolud ja valed ära ning pööran inimeste tähelepanu neile. Paljud ei tea ka eriti ajalugu. Viited on ju kõik netis olemas. Püüan inimestele selgitada, kui naeruväärsed on igasugu uued „sooteadused“ ja kui vähe need tegelikult teadused on. Ega mina üksi, meid on ju päris palju,“ ütleb ta. Sotsiaalmeedias näeb ta ka võimalust õppimiseks. „Kuna mul mingit erilist haridust pole, siis saan haritud inimestelt teada palju uut ja huvitavat.“ Ent oma ajusid pesta ta oma sõnul ei lase. „Näiteks kui ma olen moslemiimmigrantide vastu, ja ma olen, siis mitte keegi ei veena mind, et nad on teise järgu inimesed või nende nahavärv on kuidagi halvem. Jaa, ma olen lugenud, et neegritel on madalam IQ. Aga selles ma ei ole kindel nagu paljudes muudes teadustes. Psühholoogia ei ole täppisteadus. Et 2+2=4. Mind ei veena mitte ükski teadlane. Ma omast arust ei otsi kinnitust just oma maailmavaatele ja ei leia, et just „minu maailmavaatega“ inimesed on targad.“

Lauriito usub, et arvamuste paljusus on arengumootor, ja vestluste puhul lisab ta ise sageli meelega õli tulle just sellepärast. „Keeran mõnikord enda arvamuse meelega radikaalseks, sest minu meelest sünnib nii vestluses harmoonia,“ ütleb ta. Pakkumine, et ehk äärmuslikud arvamusavaldused tekitavad teises pooles pigem tõrget või radikaliseerivad ka vasturääkijad, teda ei veena. Meriloo väidab, et labasusi ta avalikult argumenteerides ei kasuta. „Üldiselt on nii, et mina solvan alati viimasena ja enamasti on mind enne juba korduvalt solvatud. Oponendiga ei käitu ma nagu [Mikk] Pärnits, kes ütleb, et „hüppa putsi“.“ Pille Koort välistab vihasena kommenteerimise täielikult ning ütleb, et vihastab õigupoolest ka päris elus üliharva. „Olen rõõmsameelne ja lõbus. Facebook on nagu hobi ja väga tõsiselt ma seda ei võta.“

Leebeks inimeseks nimetab end ka Lauriito Meriloo: „Ma olen praktiliselt pühak, mind on pea võimatu ärritada.“ Kui mainin, et just hiljuti nägin üht krõbedat sõnavõttu ajakirjaniku kohta, keda ta Facebooki postituses üsnagi ebasündsatesse kohtadesse saatis, siis nendib ta täpselt sama rahulikult naeratades, et jah, oli küll nii. „Ma olin jumala juua täis sel hetkel. Hommikul avastasin, et olen kommenteerinud ja kustutasin ära. See oli kogemata. See ei ole ainus asi, millega öösel hakkama sain, mu sein oli nagu peldikusein.“

Gea Kangilaski usub rahulikku argumenteerimisse. „On oluline, kuidas sa sõna võtad. Seda ei tohi teha vihaselt või teist solvates. Siis ei kuula sind loomulikult keegi. Olen püüdnud olla teadlikult neutraalne. See ei pruugi alati nii välja kukkuda. See ei ole ka lepitav stiil, ent püüan olla ratsionaalne ja rääkida asjast, mitte emotsioonidest ümber selle. Nii mõnigi kord juhtub, et inimesed ütlevad, et oh, see on uus vaatenurk, polegi nii mõelnud,“ on ta strateegia tulemuslikkuses veendunud.

Pille Koort peab kõige olulisemaks võimalikult aus olemist. Sotsiaalmeedias ütleb ta välja vaid seda, mida julgeks avalikult kõikjal öelda. Ja kui leiab, et on eksinud, siis vabandab. „Räägin kõikidega, nii erineva kui kattuva maailmavaatega inimestega. Toonitan enamasti, et see on minu arvamus. Vajadusel kinnitan viidetega. Kui ütlen näiteks kuskil kommentaariumis kellegi kohta „radikaalfeministid“, siis panen wikist tähenduse juurde,“ selgitab Koort oma kommenteerimisviise. Samas, kui ta leiab, et feministidel on õigus, asub ta nende poolele. „Siis vaidlen „oma maailmavaatega“ inimesega, kellega mul tavaliselt vaated ühtivad.“

Ka Lauriito Meriloo väidab, et kuulab alati vastaspoole argumente ja võimalusel arvestab nendega. „Kui need ikka on argumendid. Sageli omistatakse sõnadele mingi tähendus, mida seal ei ole ja hakatakse siis sisuliselt iseendaga vaidlema. Minu oponendid räägivad sageli mööda. Selline asi häirib mind kohutavalt ja sellistes olukordades võin küll oponendile halvasti öelda,“ tunnistab ta. Jõhkralt käitumiseks ta seda ise ei pea. „Kui inimene on ikka loll, argumente ei ole ja ta hakkab omistama minu maailmapildile meelevaldseid värve… Mind sildistatakse homofoobiks, natsiks, neegrivihkajaks. Aga ma ei karda homosid ja ma ei vihka neid, ometi omistatakse mulle seda, sest ma olen kooseluseaduse vastane.“

Oudekki Loone ütleb, et mõnikord saab ta internetis vihaseks ja siis väga põhjalikult, ehkki õppejõuna on ta õppinud, et tudengi peale vihastada ei tohi, ükskõik milliseid lollusi see parasjagu ka ütleks. Ent inimesed, kellega ta sotsiaalmeedias suhtleb, ei ole tema tudengid. „Kui vastas on hitler, siis hitleriga ei saa argumenteerida. Olen ära õppinud, et mõnikord tulebki inimestele öelda, et see on rumal jutt, mida sa räägid. Eriti tuleb seda öelda keskealistele eesti meestele. Mõnikord see parandab suhtlust,“ leiab ta.

Kohati näib sotsiaalmeedia vaidluste puhul pehmelt öeldes üsna suhteline see, kes on trollija ja kes trollitav. Selle äärmuslikum vorm on küberkiusamine, millega on mingis vormis kokkupuuteid pea kõigil inimestel, kellega vestlesin. Lauriito, kes on ise nii mõndki inimest üsna reljeefsete nimedega nimetanud ning muuhulgas leidnud, et „Virginia Woolfi“ kommuuni liikmetele tuleks kinkida vibraatoripatareisid, tunnistab, et see ei ole temast kindlasti viisakas. „Internetis kedagi ma enda teada ära blokkinud ei ole. Ka siis, kui mulle on saadetud näiteks kiri, et mind peaks paadiaeruga perse kaudu vägistama, kuniks mulle anaalseks meeldima hakkab. Selliseid labaseid solvanguid tuleb alati, kui kuskil oma arvamust avaldada, ka siis, kui seda teha väga viisakalt,“ peab ta seda paratamatuseks. Solvangud tulevad siis, kui vastaspool tunneb, et jääb alla, on Lauriito kindel.

Pille Koort ütleb, et sotsiaalmeedia kaudu on teda rünnatud ka, ehkki vähe. „Proovin kommenteerida nii, et ei annaks põhjust sõimamiseks. Ja kui keegi ongi sõimama hakanud, siis mind ajab see naerma ja hakkan iroonitsema. Ma ei solvu. Pean sõimlejaid lollideks ja ei suhtle nendega, ei viitsi. Neist pole mingit kasu, ma ei õpi neilt midagi,“ leiab ta. Ka Oudekki Loone ja Gea Kangilaski ei pea vajalikuks solvajatega pikki vestlusi pidada.

Need tüübid, kes tulevad ükskõik mis teema puhul uuesti ühtede ja samade kommentaaridega à la kooseluseaduse toetamisele viitav „oled ikka veel pruuni triibu parteis?“, ei mõju Gea Kangilaski sõnul vähemasti ohtlikuna. Oluliselt ebameeldivamad on eraviisiliselt kirjutavad inimesed, kes leiavad, et sotsiaaldemokraat võrdub küüditajaga või väärib vägistamist. „Need on tüüpilised asjad,“ nendib ta ning ütleb, et sellised inimesed ta lihtsalt blokeerib. Ent tal on tuua ka üsna hirmutavaid näiteid. „Kui inimene hiilib ligi, hakkab arutama mingil minu jaoks olulisel teemal, näiteks inimõigustest. Ja siis ühel hetkel teatab, et ma tean, kus sa elad, ma tulen sulle akna taha!“ On inimesi, kes on ähvardanud end äragi tappa, kui Kangilaski suhtlemisest keeldub. „Päris hirmus oli üks mees, kes muudkui igale poole kutsuma hakkas. See algas üsna mõistlikest juttudest, arenes aga sinna, et jaga mu videot, kus ma liiklusrikkujale õpetust annan, sest politsei ei saa minust aru! Ühel hetkel lugesin, kuidas ta oli oma endise naise ära tapnud, enne teda jõhkralt piinates.“

Oudekki Loone markantseim näide jääb aastate taha. „Ühes natside foorumis oli pikk postitus teemal, kuidas nad mind kambakesi ära vägistaksid. See oli minu jaoks liig. Siis aga selgus, et nende foorum on ehitatud üles nii, et üksikut postitust ei saa ära kustutada. Arvasin, et tore küll, aga kui see ei kao, siis ma lähen politseisse,“ meenutab ta. Skinhead’idel ei jäänud seepeale muud üle kui kustutada terve foorum. „Nii arvasidki Eesti natsid mõnd aega, et ma olen väga võimas inimene. Tegelikult oli küsimus lihtsalt tehnilises detailis,“ muigab ta. Facebooki-vestlustest on ta aga kinnitust saanud klassikale: „Kui ikka näeb välja nagu troll ja haiseb nagu troll, siis ongi troll.“

Andrei Hvostov võtab kiusajaid üsna külma kõhuga ja nendib, et tema jaoks on huvitavad vaid väljamõeldud nimede all tegutsevad tegelased, kelle tegeliku identiteedi kohta keegi midagi ei tea, aga ometigi nendega diskuteeritakse. „Neid oli minu Facebooki-sõprade hulgas paras bande. Mõned neist blokeerisin lõpuks ära. Muutusid liiga tüütavaks. Aga nad on huvitavad selle poolest, et tegemist on tohutute eneseimetlejatega. Ja nad on väga suured solvujad,“ kirjeldab Hvostov ja leiab, et sellist materjali saaks isegi kirjanduslikult kasutada, kui ainult Jan Kaus seda aastaid tagasi ühes jutus juba hiilgavalt teinud poleks. Huvilistele: tegemist on algselt 2002. aastal Vikerkaares ja hiljem raamatukaante vahel ilmunud novelliga „Olgem head, mitte kurjad; olgem ausad, mitte valelikud; olgem vennad, mitte vaenlased“, mille tegevus toimub ühe netiartikli kommentaariumis. „Miks sa mind ei laigi?“ hüüatab kaeblikult aga isegi tegelane Urmas Vadi näidendis „Furby tagasitulek“.

Vaidlemine on tore küll, aga miks raisata aega sellele, kui võiks midagi päris elus ära teha, leiavad paljud. Internetis vaidlemist on kritiseerinud näiteks Mati Puss, kes kirjutas „Virginia Woolfi“ grupist Müürilehes: „Lihtne on ju leida internetist, eriti kollasest meediast, seksistlik artikkel või foto ja selle üle pikalt jaurata või lihtsalt oksekaktuseid loopida – päeva lõpuks on tunne, nagu oleks palju tööd ära tehtud. Mõistan selle grupi vajalikkust feminismi levimisel ja loomulikult leidub seal ka asjalikku tegevust, aga kui palju sealsetest aruteludest omab praktilist mõju inimeste igapäevaelule?“

Oudekki Loone sellise kriitikaga ei nõustu. „Virginia Woolfi“ grupi moderaatorina leiab ta, et selle kommuuni eesmärk ongi olla koht arutlemiseks. „Jututuba on ka oluline, sõnadel on tähtsus. Rääkimisel on mõte ja sõnad muudavad päriselt maailma. Kui arutad piisavalt ja jõuad järeldustele, siis hakkad sa ka vastavalt käituma,“ on ta veendunud. „Ma ei usu, et „Virginia Woolfi“ kommuunis on inimesi – kuigi muidugi, mine tea, seal on ligikaudu 8000 liiget –, kes veedavad kaheksa tundi päevas internetis ja midagi muud ei tee. Ju nad elavad ikka oma tavalist elu. Selles elus teevad nad asju vastavalt sellele, mida õigeks peavad.“ Ta toob positiivseks näiteks sellegi, et ETV toimetajatele on hakanud korda minema, et saates oleks naisi. „Nad püüavad naisi leida ja juba püüdmine ongi muutus paremuse poole. See on kultuurirevolutsiooni küsimus.“ Loone meenutab ühes 1992. aasta ajalehes nähtud kuulutust „Vajatakse juristi (mees)“. „Sellist tänapäeval enam naljalt ei leia. See on ka muutus.“

Pille Koort, kelle maailmavaade ta enda sõnul Oudekki Loone omast vägagi erineb, toobki huvitaval kombel just Loone välja positiivse ja inspireeriva näitena sotsiaalmeedia kasuteguritest. „Ma ei nõustu temaga väga paljudes asjades. Aga ta meeldib mulle, ta on väga palju lugenud ja oskab kõike asjalikult põhjendada. Temalt olen palju õppinud ja palju teadmisi saanud. Teadmised ongi põhiline, neid võib saada kõigilt minust targematelt maailmavaatest olenemata,“ leiab Koort. Maailmavaate poolest vastandlike inimeste hulgast toob positiivse näite ka Lauriito Meriloo: „Näiteks Aare Pilv on mulle täiesti sobimatute vaadetega. Aga püüab inimest mõista ja anda võimaluse arvamust avaldada. Ta on positiivne näide, kuidas inimestega käituma peaks.“ Lauriito on varmas kinnitama, et tallegi võib erinevate väidetega läheneda. „Igaüks võib mulle rääkida, et pepuseks on lahe ja peaks võrduma abieluga.“

Sotsiaalmeedia on koht, mis paljude jaoks on väitlemiskohana lihtsalt reaalsest elust oluliselt mugavam. „Sageli tunnen, et ma olen kirjalikult väitlejana tugevam kui rääkides. Väljendun täpsemini, pean end vähem parandama. Ülepeakaela postitusi ma kuigi palju ka ei tee,“ ütleb Kangilaski. „Kirjalikult on parem vaielda, sest saad end kiiresti guugeldada kontendini, mis toetab su arvamust,“ leiab Lauriito Meriloo. See on küll argument, mille puhul ei pea ilmselt Sherlock olema, et näha probleemi. Võimaldus guugeldada ei pruugi alati kvaliteetse tõendusmaterjalini jõudmist tähendada.

Loone ütleb, et sotsiaalmeedias on kergem rahulikuks ja viisakaks jääda, kui tahad. Alati lihtsalt ei taheta. Samas on igal juhul aega argument rahulikult läbi mõelda. „Mulle meeldib, et saan kirjalikult argumendi täienisti ära esitada, ilma et keegi vahele segaks,“ toob ta näite. Ta leiab, et ka nendega, kellel on kindel arvamus välja kujunenud ja kes seda ei muuda, tasub diskuteerida. „Internetikeskkonnas on oluline meeles pidada, et sa ei räägi ju ainult selle inimesega, vaid ka teistega, kes seda vestlust loevad. Vestelda tasub pikemalt mitte sellepärast, et sa arvaksid, et saad kaasvestlejat kuidagi veenda või vastupidi, aga et tekiks koherentne argument/vastuargument-tekst. Inimesed, kes loevad, saavad ise oma arvamuse kujundada.“

Gea Kangilaski nendib, et teisalt teeb kirjalik mõtetevahetus kergemaks ka möödalugemise. „Tuleb mõni tuttav, kes ometi teab, mida ma asjadest arvan, aga lendab peale nagu kuri karu ja loeb teksti sisse oma emotsioonid. Seda juhtub sotsiaalmeedias rohkem kui reaalses elus. Aga teinekord aitab meeldetuletusest –  see ei ole see, mida ma ütlesin.“ Andrei Hvostov jääb aga sotsiaalmeedias vaidlemise kasutegurite osas pehmelt öeldes skeptiliseks. „Ei ole mingit tolku,“ teatab ta. „Kunagi 2015. aastal käis parlamendivalimiste aegu sotsiaaldemokraatidele esinemas Briti leiboristide valimisnõustaja, kes teatas, et kandidaadi sotsiaalkonto loomine ja sisustamine toob üle poole häältest. Bullshit, vähemalt meie tingimustes ja kindlasti minu näitel, UK-s võib see nii olla,“ leiab Hvostov nüüd. Teine ootus – leida Facebookist head ilukirjanduslikku materjali –  osutus tema sõnul samuti valeks. „Ma olengi nüüd FB suhtes täiesti maha jahtunud. Ei saa sealt ka mingit ilukirjanduslikku materjali. Täielik ajaraisk.“

Facebookis kommenteerimisele võib paralleele tuua ka internetikommentaariumidest. Kui anonüümse kommenteerimise võimalus näis alguses võimalusena uueks arutelukultuuriks ja kohaks, kus kõik saavad demokraatlikult sõna sekka öelda (nagu Facebooki avalikes vestlusteski), siis õige pea sai kommentaariumidest koht, kus käidi peamiselt viha välja elamas või kommenteeriti (ja kommenteeritakse) peamiselt seda, mis hingel ja mis paraku artiklite endiga sageli kuigi suurt seost ei oma (kui ma ennast masohhistlikult lõbustada tahan, võtan lahti juhusliku teemaga artikli, näiteks Delfi naisteka mõne soovituse kommentaariumi ja vaatan, mitmes kommentaar räägib pagulastest).

Selle üle, kuidas saavutada, et kommentaariumid oleksid tõepoolest koht aruteludeks, mitte lihtsalt juhuslik peldikusein, on pikalt arutletud, toodud võimalike lahendustena erineva rangus-astmega mooduseid autentimisest – näiteks kommenteerimiseks peab inimene end süsteemi sisse logima ning saab siis vestlusesse sekkuda kas varju- või reaalse nimega, ent tema tegelik isik oleks igal juhul tuvastatav. Kui astuda siit tagasi Facebooki-reaalsuse juurde, on näha, et sugugi mitte igaüht ei sunni reaalse nime all esinemine oma sõnu kontrollima. On ju inimesed Kangilaski toodud näidete puhulgi sageli temaga suhelnud ja teda ähvardanud oma tegeliku nime alt.

Teisalt, kui arvestada enamiku intervjueeritavate kogemusi, tundub peale jäävat pigem sotsiaalmeedia võimaluste positiivne osa. Vaadeldes nende viie väga erineva tausta ja maailmavaatega inimese sotsiaalmeedias kasutatavaid strateegiaid või nägemust inimestest, kellele nad oponeerivad, joonistub välja nii mõnigi ühisosa rohkem, kui esimese hooga arvata võiks. Hoolimata internetis veedetud ajast ei kipu keegi veel sotsiaalmeediat reaalsuseks pidama. Nad usuvad argumenteerimisse, isegi kui see kipub minema nagu Lauriitol, kes aeg-ajalt satub lihtsalt olema „jumala juua täis sel hetkel“. Nii et mõnes mõttes tahaks statistikaguru Hans Roslingu kombel meenutada, et asjad on üldiselt ikka palju paremini, kui me arvame. Ei ole kuhugi kadunud ka argumenteerimine, ja nii mõnigi vaidlus saab järje muudatuste kujul päris elus. Oudekki Loone usub, et tegelikult on ainus moodus arutelude kvaliteedi paranemiseks ja fake news’i vähenemiseks – rohkem haridust. Nii lihtne ja ometi nii keeruline. Rohkem haridust ajakirjanikele, rohkem haridust lugejatele, et osataks nõuda paremaid tekste. Loodan minagi, et see tähendab, et lootust reaalseteks dialoogideks on.

Vist.

P. S. Kohtasin mõne päeva eest Narva maanteel Andrei Hvostovi. Ütles, et kustutas nüüd oma Facebooki-konto lõplikult.

Ühtäkki oli see igal pool – üks teadmata päritolu uudis. Vürtsikas infopala, mida sa lihtsalt pidid oma sõpradele jagama, edasi saatma, edasi jutustama, sest see oli nii värvikas, köitvalt naljakas ja vastupandamatu. Raske öelda, kas keegi ka enne Donald Trumpi valimist Ameerika Ühendriikide 58. sellekssamusekski päriselt uskus, et kõik need säutsud, postitused ja lingid, mida me saime ning nende pentsikuse ja naljakuse pärast edasi saatsime, vastavad ka päriselt tegelikele sündmustele. Hiljem aga hakkasid need paistma ennetena selle suure segaduse kohta, millest me end äkitselt leidsime. Kas need koomilis-grotesksed teated olid olnud midagi hoopis muud, midagi palju tõsisemat – pääsmed uut laadi desorientatsiooni ja ülitormakasse meelepimedusse, milles me enam ei pea eristama ega saagi eristada tõtt ja valet ning peaasjaks saab pöörlemiskiirus, kiirendus, edasisäutsumine, edasipostitamine, klikid ja veel kord klikid?

Igal juhul on enam-vähem niisugust juttu viimasel ajal muudkui kirjutatud, blogitud ja trükitud. Oxford Dictionaries valis 2016. aasta sõnaks post-truth ning George Orwelli „1984“ – „Teadmatus on jõud!“ – jõudis USA bestsellerite tippu. Kanada meediasotsioloog Philip Howard ütles intervjuus Süddeutsche Zeitungile, et sotsiaalvõrgustikud kahjustavad demokraatiat, sest botid – professionaalide programmeeritud automatiseeritud kasutajakontod – toodavad sisu fragmenteerunud publikutele ja hägustavad süstemaatiliselt uudiste ja konspiratsiooniteooriate eristamist.^[1] See on ainult üks näide: mõne nädalaga muutusid „libauudised“ tähtsaks teemaks kõikjal meedias, isegi väikeses Alpiriigis: 2017. aasta varasuvel korraldas Šveitsi Audiovisuaalse Meedia Ajaloo Fond aastakonverentsi pealkirjaga „Libauudised? Mitte Šveitsi pressis“. Üritusel, mis kõlas rohkem nagu reklaamikampaania Šveitsi ajalehekirjastustele, sai kuulda, kuidas Šveitsi lehetoimetajad analüüsivad päevasündmusi, kontrollivad allikaid ja kirjeldavad tausta, „nii et valesid oleks võimalik eristada faktidest“. Šveitslastel, nagu ikka, oli vedanud.

See mõjubki libauudiste kohta käivates uudistes nii rahustavalt: säärased teated mitte üksnes ei garanteeri kasutajatele, et nad on õigel kanalil, õigel võrgulehel ja õiges trükiformaadis, mis jagab nendega tõde, vaid muidugi ka seda, et vanad head tõesuse standardid on ikka veel alles. Nii nagu digiteerimine muutis kõik vanemad tekstid, pildid ja filmid tagantjärele „analoogmeediaks“, nõnda ka jutt uuest ärevusttekitavast nähtusest nagu libauudised manab post facto esile tervema maailma, kui uudised olid veel usaldusväärsed, reporterid pidasid tõde au sees ning fiktsiooni ja reaalsuse vahe oli kindel ja selge – samamoodi nagu „analoogmeedia“ puhul on seegi tagantjärele loodud reaalsus, kenasti korrastatud ja kergesti mõistetav.

Mõistagi on see reaalsus nüüdseks jäädavalt kadunud, aga vähemalt oli see kunagi olemas. Ma ei alahindaks seda tõelist lohutust, mida niisugune melanhoolne hinnang pakub – ainuüksi seetõttu, et paljudele meediakasutajatele ei paista olevat midagi paremat jäänudki. Hirm libauudiste või Howardi sõnul „arvamusrobotite rünnaku“ ees taastoodab eilse päeva hubaseid tajubiotoope. Vanasti, kui veel igaüks polnud Twitteris ja Facebookis, aga… kuidas siis tollal asjad täpsemalt käisid?

1.
Heitkem pilk tagasi. Millal olid uudised siis tegelikult usaldusväärsed? Võltsitud kiri on ilmselt sama vana kui selline kommunikatsioonisüsteem ise. Antiigi ja hilisantiigi kirjakirjutajad kasutasid juba kaunis rafineeritud tehnikaid, millega tagada sõnumi ehtsus – näiteks litterae formatae tehnika, millega saatja, saaja ja edasiandja nimetähed krüpteeriti dokumenti ja korrati kirja lõpul. Sõnumite peitmine teksti autentsuse märgina oli tavaline 11. sajandist alates, nagu ka šifrid. Neid kirju toimetasid keskajal edasi rändkaupmehed, palverändurid ja vaimulikud. Koos kirjalike dokumentide laia levikuga 14. sajandist alates hakkasid linnad ja vürstiriigid looma omaenda sidesüsteeme. Firenzes, Veneetsias ja teistes Itaalia linnades seati samal ajal sisse erilised postkastid, nn tamburi, mis olid mõeldud ainult anonüümsete pealekaebuste jaoks ja mida kasutati laialt kaaskodanike mustamiseks, aga ka korrumpeerunud ametnike peale kaebamiseks. Maailmas, kus iga kehtiv juriidiline tõend pidi olema kirjalik, tähendas kirjutamine ja kirjasaatmine reaalsuse enda loomist, mis võrdus poliitilise võimuga.

Kirjalike teadete kiire areng – Alpidest põhja pool kasvas linnaarhiivide maht ajavahemikus 1430–1500 kolmkümmend korda! – toimus paralleelselt ametliku sõnumitooja ehk diplomaadi ameti tekkega. Diplomaadid olid ühtlasi exploratores, kes kogusid salamisi informatsiooni oma valitsuste jaoks (meie nimetaksime neid spioonideks). Veel raskem kui neid endid oli kontrollida kanaleid, mida nad kasutasid informatsiooni saatmiseks ja saamiseks. Säilinud kirjad 15. sajandist on täis viiteid posti ebakindlusele ning kadumaläinud ja võltsitud informatsioonile. Nürnbergi arhiivides säilitatakse salakoodi, mida kasutati 15. sajandi lõpukümnendeil impeeriumilinna ja selle saadikute kirjavahetuses. Värske uudise pakilist hankimist nimetati „jahikoeraks“, valet või ebatõtt „rebaseks“. Diplomaatidel oli erisõna uudise jaoks, millega vastasleeri eksitamiseks oli manipuleeritud: „ahv“.^[2]

Kirjaliku kommunikatsiooni intensiivistumine 15. sajandi lõpul ja 16. algul tegi informatsioonist tööriista, mida kasutada teadlikuks eksitamiseks – nagu relva. Veneetsia kroonik ja päevikupidaja Marino Sanuda nimetas ebaselge päritoluga sõnumeid, mida ta kinnismõtteliselt üles tähendas (sageli tosinaid nädalas), mullikesteks. Tema kaasaegsetel oli uudistevoo säärase kiirenemise kohta – üha rohkem uudiseid järjest kiiremini – üks teine sõna: pracktick. Keskaegne ladina sõna practica tähendas algselt juriidilisi ja meditsiinilisi protseduure; itaalia pratticare tähendas läbi rääkima või tingima, praticha tähendas protseduuri või kasutusjuhist. 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi alguses sai sellest saksa keeles sõimusõna. Berni linn kurtis 1507. aastal Prantsuse diplomaatide üle, kes ülikiiresti levitavad petuteateid (in geschwindigkeit practicierent). 1513. aastal Strasbourgis trükitud lendkiri „Welsch Gattung“ kirjeldas praktick’i kui itaalia, peamiselt Veneetsia, ja prantsuse petukunsti (algselt käis selle juurde veel üks sõna: vinantz – spekulatiivne finantstehing). Nii nagu korruptsiooni ja sodoomiat (meestevahelist seksi), arvati ka neid pahesid olevat tulnud lõunast, kus „sääraseid asju praktiseeritakse iga päev aastas“ (gepracticiert vil jar und tag). Need pahelised võõramaised simulatsioonid viisid ka selleni, et enam ei saa eristada tõtt ja valet. Trükitud propagandakirjad Karl V keisriks valimisest 1519 hoiatasid lugejaid, et prantslased olid tahtnud mõjutada valimisi oma „kiirpraktikaga“ (geschwinden practicken). Reformaatorid nagu Luther ja Melanchthon hoiatasid järgijaid katoliiklaste prackticken’i eest, kelle moonutavaid uudiseid ei tohi kunagi uskuda. „Olen pannud sellele kirjale oma pitsati,“ kurtis Rotterdami Erasmus ühes 1535. aasta kirjas, „sest mõned inimesed on hakanud minu käekirja nii osavalt järele tegema, et võltsinguid on raske kindlaks teha.“

Niisiis meediamuutus uusaja hakul tähendas kaasaegsete jaoks üha kiirenevat kirjalikku kommunikatsiooni, üha rohkem ja üha aktuaalsemaid lendkirju. 1527. aastal püüdis Martin Luther usklikele õpetada, kuidas informatsiooni ülekoormusega hakkama saada. Ta selgitas, et leidub kolme liiki sõnumeid. Esimesed tulevad kaitseinglitelt, teised Jumalalt eneselt. Paraku on need aga läbisegi kolmandatega, mis tuleva saatanalt, teeskluse ja jäljendamise isandalt nii, et „kõik keeratakse pea peale ja enam ei saa vahet teha“. Kuidas eristada õigeid sõnumeid deemonlikest? Üsna lihtsalt, kirjutab Luther. Kurat ei usalda ka ise oma märke, sest Jumal ajab üha ta plaanid sassi. Seetõttu kurat annab märku ja lubadusi „nii ebakindlate sõnadega, et seda, kas midagi toimub või mitte, ei saa tõena võtta“. Kuradi jutu mitmetähenduslikkus annab ta ära.

Seega on uudis sõna otseses mõttes usu asi – ja mitte ainult 16. sajandil. Uudised, nagu kirjutas kirjandusteadlane John Carey 1989. aastal, sarnanevad uusajaeelsete usuliste rituaalidega selles, et tõmbavad tarbija tähelepanu igapäevarutiinilt ajutiselt eemale ja loovad illusiooni, nagu ta kohtuks sündmustega, mis paistavad palju suuremad, ehtsamad ja tähtsamad kui tema enda elu. Nii nagu varasemate sajandite usulised traktaadid ja jutlused, pakuvad uudised lugejaskonnale pidevat voogu dramaatilisi lugusid, mis on aset leidnud teispool igapäevaelu ja -taju vahetut horisonti.^[3] Ja nagu uusajaeelse religiooni õudusnägemused, pakuvad uudised lohutust just siis, kui teatavad kohutavatest asjadest, sest selline ähvardus teeb igapäevaelu tuttavlikkuse palju tajutavamaks ja lisaks annab seda kasutada selleks, et omistada omaenda grupile ohustatud ohvri staatust.

2.
Kui kakssada aastat hiljem, 19. sajandi alguses, käivitasid uued trükitehnikad ja odav paber uue meediarevolutsiooni ja koitis ajalehtede ajajärk, siis polnud kättesaadava infohulga kiirest kasvust vaimustuses kaugeltki mitte kõik kaasaegsed. „Iga päev viiekümnes eri kohas ilmuvad kriitilised ajalehed,“ märkis Johann Wolfgang von Goethe 1824. aastal karmilt, sünnitavad kõigest „teatava poolkultuuri massidele“; andekamate jaoks on see „halb udu, langev mürk“. Goethe kasutas uue meedia kohta iseloomustust veloziferisch, kuna kuratliku kiiruse tõttu ei paistnud tõe ja vale eristamine enam võimalik.^[4] See aga ei takistanud ajalehtede edu: üheksakümmend aastat hiljem, Esimese maailmasõja puhkedes ilmus neid ainuüksi Saksa keisririigis rohkem kui 10 700, kogutiraažiga umbes viis miljardit eksemplari aastas. Tiraažid Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides olid veelgi suuremad. Kas kõik, mida seal kirjutati, oli ka tõene ja usaldusväärne?

Google’i Ngram Viewer lubab oma salaalgoritmiga leida kasutajatele mis tahes sõna kasutamissagedused digiteeritud ingliskeelsetes tekstides ajavahemikust 1800 kuni 2000. Kui sisestada „fake news“, siis te saate huvitava kõvera, mis pärast mõningaid laineharju 1810 (Goethe mured?), 1850 ja 1900 kerkib järsult koos Esimese maailmasõjaga, langedes pisut 1920. aasta paiku ja siis tõuseb 1930. aastate alguses dramaatiliselt, jõudes absoluutsesse tippu 1939, et seejärel kiiresti kohe taas langeda. Aastail 1950–1960 kasutati seda terminit enam-vähem sama sageli nagu Esimese maailmasõja alguses. Pärast 1990. aastat kasutussagedus pisut tõuseb, kuid jõudmata kolmandikunigi kõrgeimast näitajast Teise maailmasõja hakul.

1938. aastal, pisut enne Google’i „fake newsi“ kõvera tippu, ilmus Evelyn Waugh’ romaan „Pommuudis“ („Scoop“). Üks Briti ajaleht ajab unistaja-tüüpi luuletaja segi tema kaugest sugulasest samanimelise kirjanikuga ning saadab ta sõjakorrespondendiks eksootilisse riiki Ismaeliasse. Teel sinna kuuleb ta oma kuulsast kolleegist Wenlock Jakesist: „Teenib tuhat dollarit nädalas. Kui tema kusagil nägu näitab, siis võid oma pea pandiks anda, et senikauaks, kui tema seal on, saab sellest paigast maailma uudiste keskpunkt.

Eks ole, kord sõitis Jakes ühte Balkani pealinna mingist revolutsioonist reportaaži tegema. Ta jäi vagunis magama, ärkas vales jaamas, ei saanud ise midagi aru, läks maha ja joonelt hotelli ning saatis telegraafiga tuhat sõna selle kohta, et tänavatel on barrikaadid, kirikud leegitsevad, tema kirjutusmasina klõbinale vastab kuulipildujate ragin ning tema akna all keset inimtühja teed lebab surnud laps nagu katkine nukk – noh, teate küll.

Eks toimetuses oldi üpris üllatunud, kui nad valelt maalt niisuguse loo said, aga nad usaldasid Jakesi ja see avaldati kohe kuues riiklikus lehes. Samal päeval saadeti viimane kui üks Euroopa erikorrespondent uut revolutsiooni taga ajama. Neid tuli parvede kaupa. Kõik paistis kena ja rahulik, aga see sõnum oleks neile töökoha maksnud, sest samal ajal põrutas Jakes iga päev teele tuhat sõna verd ja äikest. Nii et nad lõid kah sekka. Valitsuse aktsiad langesid, finantspaanika, kuulutati välja eriolukord, mobilisatsioon, nälg, mäss, ja vähem kui nädalaga oligi seal täiesti korralik revolutsioon käimas, täpselt nagu Jakes oli öelnud. Näete nüüd, missugune on ajakirjanduse vägi.“^[5]

20. sajandi sõjad olid uudiste sõjad ja massiajakirjanduse Esimese ja Teise maailmasõja aegse kõrgaja tunnistajatel oli palju põhjust libauudiste üle mõtelda. Kui sakslased võtsid kasutusele erilise masina, millega tööstuslikult töödelda hobuste raipeid Esimese maailmasõja lahinguväljadel, siis andis see Inglise sõjakorrespondentidele inspiratsiooni 1917. aastal teatada, et vaenlane toodab langenud sõdurite laipadest seepi ja glütseriini. Alles 1925. aastal tunnistas Briti valitsus, et lugu oli väljamõeldis. Lugu võib paista tuttav – aga kust? Juba siis, kui 1942. aasta kevadel algas Poolas ülisalajane operatsioon „Reinhardt“ juutide tapmiseks, hakkasid liikuma kuulujutud, et itta ümber asustatud inimesed tapetakse ja keedetakse seebiks. Esimestes teadaannetes holokausti kohta, mis sel sügisel USA-sse jõudsid, mainiti, kuidas juudi lastest valmistatakse seepi, liimi ja väetist. „Seebilegendi juurde kuulus ka see,“ kirjutab Joachim Neander oma 2005. aasta uurimuses juudirasvast valmistatud seebi müüdi kohta, „et see aitas liitlastel teadvustada holokausti, kui sekkuda oli juba hilja“ – oli ju see motiiv liitlastele Esimese maailmasõja propagandast tuttav.

20. aasta lõpul ei osanud keegi Atlandi teisel poolel kujutleda, et lugu inimkehadest seebi valmistamise kohta on moondunud vastukaja veel kohutavamast tõelisest tööstuslikust hävitustööst – katse väljendada kirjeldamatut vägivalda tuttavama narratiivse motiiviga. Pärast sõja lõppu levis müüt surnutest valmistatud seebi kohta veelgi laiemalt. „Nad toodavad nende kehadest seepi,“ ütleb jutustaja Alain Resnais’ koonduslaagrite-teemalises filmis „Nuit et brouillard“ (1955), „nahast aga…“ – siis hääl katkeb. Einheitsseife’t, mida Saksa sõjaväevalitsus tootis kuni 1945. aastani osana sõjanormist ja mis kandis templit lühendiga RIF (Reichsstelle für Industrielle Fette), ootas ees tegus järelelu muuseumides ja holokausti memoriaalide vitriinides, kus seda kuni selle sajandi alguseni eksponeeriti šokeeritud külastajatele kui „juudirasvast valmistatud seepi“.

3.
The Daily Beast, millist nime kannab Waugh’ romaani kõmuleht, on nüüd ka päriselt olemas; tegu on Ameerika uudisteplatvormiga, mis asutati veebis 2008. aastal. Paistab, nagu oleks uudiste ajalugu käinud algusest peale tõelise ja võltsi eristamise ümber üha kiireneva infovoo tingimustes – koos spetsiaalse kummardusega tollele pettuste, väänamise ja simulatsiooni meistrile, kuradile isiklikult, kes mõtisklustes meedia ja tõe üle Lutherist Goetheni (ja Evelyn Waugh’ni) on sooritanud alati oma vääramatu etteaste. Medievist võib kahtlustada, et deemoni esilemanamised on kolinud ka hiljutisematesse diskussioonidesse meediumide tehniliste võimaluste üle. Kui Klaus Honnef kirjutas 1987. aastal teksti Stuttgarti näituse „Blow Up“ kataloogile, siis oli ta kindel, et reaalsuse ja fiktsiooni eristus on lõplikult hajunud nüüdisaegses pilditulvas, nimelt reklaamis, mis manipuleerib, petab ja vallutab vaatajat.^[6]

Uudist kui uue ajalehemeediumi kaupa on juba 19. sajandist peale saatnud eduka Doppelgänger’ina reklaam – mitte ainult selgelt tuvastatavate tasutud kuulutustena, vaid ka uudisteks maskeeruva reklaamina. Pariisi karikaturist Grandville pilkas 1844. aastal massiajakirjanduse ja varjatud reklaami abielu kui kõlvatut, ent tulutoovat liitu ühel oma koloreeritud puulõigetest. Ajalehte kujutati pardina – selline valeteate võrdkuju oli levinud veel 20. sajandilgi. Taustal aga on uue reklaamimeediumi üks vanimaid kujutisi, mis siiani käibel: kuulutustulp. Algselt olid need kaetud üksnes trükikuulutustega, ilma piltideta, mis ilmusid alles nelikümmend aastat hiljem koos uute paljundustehnikatega.

Reklaam on meedia alateadvus, selle pehme kõhualune ja rõve tagapool, mis annab teada majanduslikust sõltuvusest. „Libauudised? Mitte Šveitsi pressis“. Kuid see, mida Neue Zürcher Zeitung ja Zürichi Tages-Anzeiger 2017. aasta aprillis uudisena esitasid, oli hoopiski reklaam, mis paiknes kultuuri- ja kabareekuulutuste vahel ning nende väikses kirjas kuulutuste seas, mis mõistagi ei räägi muud kui tõtt: „Kuumad tunnid kaunite latiinadega, Lilly 18, Kim 25” ning „Privaatne & ekslusiivne šveitslanna hellitab härrasmeest“.

Me usume kõike. Sest reklaam kõneleb alati tõtt – kui ka mitte toodete kohta, mida kiidab, siis infokanalite kohta, mida kasutab. 19. sajandil oli reklaam see, mis tegi uue meediumi odavaks ja seega massitooteks – tõsiasi, mis tuleb 21. sajandi internetikasutajale kummaliselt tuttav ette. Meie ülevaate järeldus on võib-olla kaunis lihtne: usaldataval informatsioonil on oma hind. Kui see tuleb väga odavalt või tasuta kätte, siis on keegi selle eest juba varjatult maksnud. Jutt meediumile väidetavalt loomuomasest deemonlikust manipuleerimis-, simuleerimis- ja petmisjõust võib olla lihtsalt viis, kuidas vältida raha teemat.

4.
Aga mis siis valetamises nii väga halba on? Immanuel Kant ütleb „Antropoloogias pragmaatilisest vaatekohast“: „Loodus on targasti istutanud inimesesse kalduvuse lasta end petta.“ Filosoof märgib kuivalt, et „hea aus kombekus“ on niikuinii kõigest välispilt ja „kõik, mida nimetatakse kombekuseks, on samasugune“, st simulatsioon, luiskamine. Kakssada aastat hiljem, 1996. aastal sõnastas filosoof David Nyberg selle mõtte mõneti positiivsemalt: teadlik manipuleerimine on üks meie võtmeoskusi maailma organiseerimisel ning koordineerimisraskuste ületamisel teisitimõtlejatega, nagu ka ebakindluse ja valuga toimetulekul. Hiljuti tunnistas Zürichi pedagoogikateadlane Roland Reichenbach, kuidas haridussektor tervikuna põhineb vastastikusel pettusel, süstemaatilisel ebaaususel, ja seda nii õpetajate kui õpilaste enda huvides.^[7]

Seetõttu on iga meelelahutusmeedium eriti uhke oma „eriefektide“ üle – võime üle panna kasutajad uskuma fiktsiooni. See ei kehti üksnes kirjanduse, filmi ja televisiooni kohta. 1983. aastal ilmunud raamatus „The Media Monopoly“ tõi Ben Bagdikian välja, kuidas kogu Lääne meediatööstust kontrollivad viiskümmend korporatsiooni; kümme aastat hiljem, kui ilmus raamatu neljas trükk, oli neid jäänud vähem kui kakskümmend. Nüüd saab neid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Tagajärjeks on suletud ringid ja ristturundus, teemade kontsentratsioon, lugejatele juba teadaolevate teemade lõputu korrutamine, mis tagab kindlalt kõrge käibe ja püsiva reklaamitulu. Filmitegija Peter Watkins nimetab seda oma 2003. aasta raamatus „Media Crisis“ monovormiks. See, mis paistab uudisena, peab suutma äratada tuttavaid hirme: siit kõik need ülikurikaelad, mõrvavandenõud ja kurjakuulutavad tulevikunägemused, millega iga uudiskanal kinnitab oma tähtsust. Samal ajal on need mõeldud peletama täiesti teistsugust, väljendamatut igavust – vaataja tüdimust oma igapäevaelust ja omaenda kehast.

Teisalt tasub kõigepealt muidugi tšekata oma Facebooki kontot. Nutitelefon kui sidevahend, mida kantakse alati kaasas, viib täide ühe meediatööstuse suurimatest unistustest. Väljalülitusnupp on lõpuks kõrvaldatud: igaüks on igal pool liinil. Pool internetis veedetud ajast on ära raisatud. Häda on vaid selles, et pole teada, kumb pool. See on muidugi kergelt võltsitud tsitaat: David Ogilvy pillas sellise sententsi algselt 1963. aastal ja reklaami kohta.

Aga internet ongi reklaam – ja arvatavasti viimase kahekümne aasta kõige muljetavaldavam näide reklaami võimest tungida igasse avalikku ruumi ja seda kujundada. Meile lubatakse, et kõik informatsiooni kogumisega seotud kulud kaovad, kui sul on ainult õige masin ja sa oled õigel platvormil. Selles mõttes on sotsiaalvõrgustikud iha ennastvõimendavad tagasisidesilmused. Lubadus, mille nad annavad – olla ühendatud kõigiga, aga alati ohutult omaenda grupis, olla väljapoole efektiivne ja lõputult paljundatud, aga püsida alati kodus – see lubadus on nii õdus, udune ja mitmekujuline, et seda ei saagi murda. Isegi kui see natuke valetab.

5.
Kõigi oma imeliste omaduste juures moodustab sotsiaalmeedia tähelepanuruumi, mida jagatakse paljude teistega: see teeb indiviidist paremini informeeritud isiku, kuid ei kahanda seda hüpnootilist mõju, mida tähelepanu edukas kõrvalejuhtimine avaldab vaatajate-kasutajate kollektiivile. Nii nagu mustkunstitrikkide puhul, ei toimu otsustav tegevus mitte lava taga, vaid kõikide silme all – ainult et me ei vaata. Asi pole nähtamatuses (see annaks juba selge sõnumi, nimelt: pimedus, signaali puudumine, „te ei näe midagi“), vaid diversioonis, eksitamises, kõrvalekallutamises ja reklaamis. Tohutus reklaamis. Ühe eduka reklaamitegelase sõnul pärines 2012. aastal vähemalt 40% blogides ja sotsiaalvõrgustikes ringlevast informatsioonist mitte eraisikutelt, vaid firmadelt turunduse eesmärgil. Tema raamatu pealkiri on „Usalda mind, ma valetan: Meediamanipulaatori pihtimused“.

Võib-olla on kogu praegune elevus „libauudiste“ ümber tegelikult hea uudis. Pärast 1990. aastate interneti-fantaasiaid, milles vastastikust ühendatust ja katkematut liinilolekut kiideti kui ainsat teed poliitilisele vabanemisele, iseorganiseerumisele ja sotsialiseerumisele, meenutab praegune paanika simulatsiooni ähvardava jõu ees meile seda, et kollektiivsel tajul on ka oma tume pool. Eriti siis, kui selle eest ei pea maksma.

Mis toob meid lõpuks tagasi Alpide väikeriiki. 26. aprillil 2017 otsustas kenake hulk inimesi, et nad pigem ei usu Šveitsi ajalehekirjastajate juttu, et uudised on nende heades kätes. Ka ei soovinud nad midagi tasuta saada. Vastupidi, nad maksid 12 tunniga sisse miljon Šveitsi franki, et lansseerida reklaamivaba online-ajakiri, millest algatajad ei teadnud palju enamat selle nimest. Loomulikult pärines see minevikust, kust mujalt: Republik.

Tasuks selle eest võrdles järgmise pühapäeva Neue Zürcher Zeitung oma usinas tõeotsingus projekti toetajaid Donald Trumpi toetajatega. Seal ta siis jälle on – kurat, see suur manipulaator. Ammu pole teda nii hädasti tarvis läinud.

Tõlkinud M. V.

VALENTIN GROEBNER on 1962. aastal Viinis sündinud keskaja- ja renessansiajaloolane, põhirõhuga majandusajalool; õpetanud mitmel pool Euroopas ja USA-s, praegu professor Luzerni ülikoolis, Saksa Keele ja Luule Akadeemia liige.

Valentin Groebner. Glaub mir, ich lüge. Die guten Seiten der falschen Nachrichten. Wespennest, 2017, nr 173. https://www.eurozine.com/glaub-mir-ich-luge/.

^[1] Angriff der Meinungsroboter. Süddeutsche Zeitung, 07.04.2017.
^[2] F. Wagner, Nürnbergische Geheimschrift im 15. und am Beginn des 16. Jahrhunderts. Archivalische Zeitschrift, 1884, kd 9, lk 15–62.
^[3] The Faber Book of Reportage. Toim. J. Carey. London; Boston, 1989.
^[4] Vrd H. Zischler, S. Danius, Nase für Neuigkeiten. Viin, 2008, lk 84; M. Osten, „Alles veloziferisch“ oder Goethes Entdeckung der Langsamkeit. Frankfurt am Main; Leipzig, 2003.
^[5] E. Waugh, Pommuudis. Tlk A. Varik. Tallinn, 2013, lk 65. Järgnevas mainitud kõmuleht The Daily Beast on eestikeelses tõlkes saanud nimeks Kolevik ning võistleb kibedasti teise endasarnasega, millel nimeks The Daily Brute – tõlkes Jõlevik. Toim.
^[6] Blow Up, exhibition catalogue. Württembergischer Kunstverein. Stuttgart, 1987, 14 jj.
^[7] R. Reichenbach, Tausch und Täuschung. Merkur, 2017, nr 7, lk 61–68.