Ilmunud 2008, nr 10–11
Byron on öelnud: “Mu meelest oleks suur teesklus iseennast mitte tsiteerida.” Seetõttu tsiteeriksingi seda, mida kirjutasin Londoni City kohta käivas essees pärast Northern Rocki panga fiaskot: “Kui meie seadusi ei laiendata nii, et nad suudaksid kontrollida uudseid ülivõimsaid, ülikeerulisi ja potentsiaalselt üliriskantseid investeerimisinstrumente, siis ühel päeval põhjustavad need globaal-süsteemsete mõõtmetega katastroofi.”1
Ennustus oli küll õige, aga grammatiline aeg oli vale. Katastroof oli juba toimunud, ainult ta polnud end veel turgudel välja mänginud. Praegu ta siis teeb seda. Retsept on hakanud juba selgeks saama, aga võib-olla väärib veel kord lahtikirjutamist. USA rahandusasutused hakkasid laenu andma kehva laenamistaustaga klientidele. Iseenesest polnud selles midagi halba, seda oleks saanud võtta isegi näitena kapitalismist selle kõige healoomulisemalt looval kujul – varatud majaostjad soovivad laenu, rahandusasutused soovivad kõrget intressi maksvaid laenuvõtjaid – ja ennäe, ilmale tuleb uus majaomanike klass! Paraku käis laenu andmine sageli mõtlematult, kõikudes kuritegelikkuse piiril; pildikesi sellest, kuivõrd kaootiliseks ja metsiku lääne taoliseks asi kujunes, annab endise Texase kinnisvaralaenumaakleri Richard Bitneri raamat “Rämpslaenuandja pihtimused”2.
Leiutist, mis võimaldas laenu andmisel nõnda hoolimatu olla, nimetatakse “väärtpaberistamiseks”: laenud liideti kokku ja müüdi võlapakettidena teistele asutustele edasi. Nii muutus algne laenuandja ükskõikseks selle vastu, kas laen ka tagasi makstakse – ta oli võla niikuinii kellelegi teisele edasi müünud ega pidanud enam muretsema. Seejärel müüdi neid võlapakette järjest edasi kohutavalt keeruliste ja peente finantsinstrumentidena ning nendes ongi kapitaliturgude globaalse ummistuse juur. Need omavahel seotud ja kattuvad laenud on niivõrd keerulised, et keegi ei tea, kelle kanda on milline alusvõlg, ja pealegi ei tea keegi, mida need varad väärt on. (Kui sa omad kellegi teise võlga, siis see läheb arvesse aktivana). Tavaline mehhanism aktivate väärtuse hindamiseks on turg: nad on väärt just nii palju, kui nende eest ollakse valmis maksma. Et aga hetkel keegi ei osta, siis pole kellelgi aimu, mida – kui üldse midagi – need väärt on. Kuna raamatupidamispraktika nõuab aktivate ümberhindamist vastavalt turuhinnale, siis peab see tõsiasi kajastuma firmade bilansis – seetõttu muutusid bilansid ühtäkki kohutavaks. Seetõttu ei taha pangad enam üksteisele raha laenata ja kogu rahandussüsteem on jooksnud kinni: turgudel veel liikuv kapital pärineb keskpankadelt, kes on praeguseks turule pumbanud sadu miljardeid dollareid, et tekitada mingitki likviidsust.
Senine punktitabloo on muljetavaldav. Mäng algas Northern Rockiga, esimese Briti pangaga 150 aasta järel, millele hoiustajad hakkasid tormi jooksma. See pank sündis hoiulaenuühinguna, mis hiljem võttis agressiivsema strateegia: hoiustajate deposiidid moodustasid ainult 27% selle fondidest, ülejäänu tuli aga lühiajalistest laenudest, mida võeti vastavalt vajadusele rahvusvahelistelt rahaturgudelt. Turgude umbe joostes taotles Rock hädafinantseerimist keskpangalt, mis reageeris liiga aeglaselt ja tekitas sellega hoiustajate järjekorrad. Pärast valitsusepoolseid kõhklusi viis see lõpuks 17. veebruaril panga natsionaliseerimiseni.
Tuleb rõhutada, et mitte riskantne laenuandmine ei laostanud Rocki. Mõned laenud olid küll riskantsed: üks tuttav pankur ütles mulle, et probleeme tekitasid kinnisvaralaenud 120 protsendile maja väärtusest. (Miks mõni terve mõistusega inimene tahab võtta laenu 120% ostetava asja väärtusest? Sellele võiks vastata mitut moodi: tahetakse uut kodu üles vuntsida, kulutada ülejääk uuele autole või siis on kõik veendunud hinna jätkuvas tõusus. Kuid ikkagi on see pööraselt mõtlematu. Miks ükski mõistlik laenuandja selle raha välja laenab? Pole aimugi.) Ja kuigi sedalaadi laenud ei tulnud Rockile kasuks, hävitas panga pigem siiski sõltuvus jupsima hakanud rahaturgudest.
Järgmine ohver oli USA investeerimispank Bear Stearns, ülioptimistlik isegi Wall Streeti mõõdupuudude järgi ja rämpsvõlgadest ülearu sõltuv; investorid pagesid, aktsiahind kukkus ja 16. märtsil ostis konkurent J. P. Morgan panga ära. Selle turuväärtus oli langenud 20 miljardilt dollarilt 236 miljoni peale. USA valitsus soostus garanteerima panga hüpoteegikohustusi 29 miljardi dollariga – ühesõnaga valitsus võttis kahtlaste hüpoteekide riski enda peale, et muuta ülejäänud pank müüdavaks. Põhjuseks oli mure, et Bear Stearnsi kollaps võib seada ohtu pangandussüsteemi tervikuna, millele järgneks rahandussüsteemi “kaootiline üleshargnemine”. “Kaootiline üleshargnemine” on hea fraas. Selle mõtles välja USA Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, endine professor, kelle uurimisala oli igati kasulikul moel 1920. aastate lõpu Suur surutis.
Seevastu Fannie Maele ja Freddie Macile said halvad laenud otsesemalt saatuslikuks. Need kummalised asutused on/olid hübriidid, mille kapital pärines aktsionäridelt, kuid USA valitsuse garantiiga. Asutuste funktsiooniks ei olnud inimestele otse raha laenata, vaid garanteerida teiste asutuste hüpoteeke ning suurendada hüpoteegiturgude likviidsust. Tegu on Valitsuse Käendatud Ettevõtetega [Government Sponsored Enterprises], mille deposiite valitsus ei garanteeri. See tõsiasi on kirjas asutamisdokumentides, väärtpaberitel enestel ja peaaegu kõigis pressiteadetes või dokumentides, mida need asutused välja lasid – ja seda tõsiasja ei uskunud keegi, sest oldi kindlad, et kui Fannie ja Freddie peaksid hätta sattuma, siis ei jää valitsusel muud üle kui nad välja aidata. Oletus osutus õigeks. Pärast USA kinnisvarahindade ränka langust ja laenuintresside baasmäära järsku tõusu sattusid Freddie ja Fannie, mille hüpoteekidega tagatud väärtpaberid olid väärt – või tuleks öelda “väärt”? – 5 triljonit dollarit ja mille võlg ulatus 1,6 triljoni dollarini, laostumise äärele ning USA valitsus võttis nad 7. septembril “konserveerimisele”.
See sõna ei suuda varjata tõsiasja, et tegu oli rahalises mõttes suurima natsionaliseerimisega maailma ajaloos. Kaheksa päeva hiljem järgnes maailma ajaloo suurim pankrot, kui investeerimispank Lehman Brothers otsis kaitset “11. peatüki” alt. (USA pankrotiseaduse 11. peatükk võimaldab ärisõbralikumat pankrotivormi kui teistel maadel ja seda on võrreldud kanala usaldamisega rebase hoolde.) Lehmanil oli muljetavaldav 613 miljardi dollari suurune võlakoorem, kuid mõned asutuse tegevusharud olid elujõulised: laostus Lehmani valdusühing, kuid haruettevõtted õnnestus maha müüa. Neist peamise, USA investeerimispangandusharu ostis ära Barclays 250 miljoni dollariga, hooned ja andmekeskused hinnati 1,5 miljardi vääriliseks. Oh, ja tehingu tähtsaks osaks oli ka 2,5 miljardit dollarit preemiana panga New Yorgi töötajatele. Eelmisel aastal olid Lehmani preemiad 5,7 miljardit dollarit.
Kui te peaksite imestama, kuidas saab maksta kahe aasta vältel ühtekokku 8 200 000 000 dollarit preemiat suurvaimudele, kelle kompanii on läinud pankrotti, siis mida teile kosta? Preemiate küsimust peetakse sageli pangandusäri tragikoomiliseks ääremärkuseks, aga võib-olla on see hoopis praeguse olukorra üks põhjusi. Läbi ajaloo on suuri varandusi kokku ajanud need inimesed, kes on otseselt riskinud omaenda varaga. Tänapäeval aga ajavad suuri varandusi kokku töötajad, kes ei tee muud kui oma tööd: tööd, mis pankurite puhul seisneb ka riskimises – tavaliselt teiste inimeste laenatud rahaga. Teha rohkem raha ja teenida suuremat preemiat (mis on tavaliselt 60% investeerimispankuri palgast) on lihtne: tuleb lihtsalt rohkem riskida. Päikesepool on päikesepool, mis aga puutub varjupoolde, siis üha enam näib, et pankurite eneste jaoks – ja kindlasti mitte New Yorgi Lehmani pankurite jaoks – seda ei eksisteeri. Niisugune olukord aga õõnestab “moraalse riski” printsiipi, mis algselt ajendaski Lehmani pankrotti laskmist – põhimõtet, et kompaniid vastutaksid ise oma otsuste tagajärgede eest. See printsiip kukub kokku, kui asjaomased isikud ei pea tagajärgi omal nahal tundma.
Omal ajal kõneldi, et suured pangad on liiga suured, et põhja minna, mis tähendas seda, et nende pankrotti laskmise risk on liiga suur. Kuid lastes Lehmanil laostuda, andis USA rahandusministeerium mõista, et seal, kus võimalik, lubab ta turul toimida omasoodu. Turud reageerisid hirmuga. Praeguseks on turgudel saanud juba käibetõeks, et katastroofi käivitas USA valitsuse valmidus lasta Lehman Brothersil hävida, mistõttu hirm kasvas paanikaks. Päeval pärast ajaloo suurimat pankrotti toimus ajaloo suurim eraettevõtte väljaaitamine, kui USA valitsus omandas 79,9% kindlustusfirma AIG aktsiatest vastutasuks firmale antud 85 miljardi dollarilise laenu eest. AIG-l oli palju halbu laene ja selgus, et ta oli hinnanud oma hüpoteegiväärtpabereid 1,7–2 korda kallimaks kui Lehman omi. Kui juba Lehman laostus, siis pidi AIG olema veelgi kehvemas seisus. Selleks ajaks, kui Föderaalreserv oma päästeplaaniga sekkus, oli aktsiahind langenud 95%.
Nende varingute kiirus ja muljetavaldav ulatus varjutas uudise, mis oleks muus olukorras olnud rabav: 14. septembril võttis Bank of America üle Merrill Lynchi, Wall Streeti algupärase “kargleva pulli” märgi all tegutsenud panga, mis oli terve aasta kandnud tohutuid kaotusi rämpshüpoteekide ja nende derivatiivide pealt. 21. septembril muutsid maailma suurim investeerimispank Goldman Sachs ja Morgan Stanley oma juriidilise staatuse investeerimispangast kommertspangaks. Muutus võimaldas neil taotleda abi Föderaalreservist vastutasuks karmima valitsusjärelevalve eest. Goldman on krediidipõua algfaasis päris hästi toime tulnud, sest kuigi tedagi ohustasid kinnisvaratagatisega väärtpaberid, oli ta samas teinud suuri panuseid nende langusele, mis tema kaotusi kompenseeris. Kuid üldine pangandusaktsiate vastane trend õõnestas ka tema staatust investeerimispangana. See tähendab, et viimastel kuudel on New Yorgi viis suurimat investeerimispanka – Bear Stearns, Merrill Lynch, Lehman Brothers, Goldman Sachs ja Morgan Stanley – lakanud eksisteerimast investeerimispankadena. 25. septembril toimus Ameerika ajaloo suurim pangakrahh: Washington Mutual andis end pankrotihalduri hoolde pärast seda, kui kliendid olid kümne päevaga võtnud välja 16,7 miljardit dollarit.
Kõiki neid ülivõrdeid arvestades pole imestada, et Föderaalreserv ja rahandusministeerium (mille eesotsas on Goldman Sachsi endine juht Henry – Hank – Paulson) otsustasid sekkuda USA pangandussüsteemi väljaaitamisettepanekuga. Asja mõtteks oli osta kokku toksilised varad, mis võiksid pangandussüsteemi mürgitada, nii et pangad saaksid hakata uuesti üksteisele raha laenama ja süsteem saaks uuesti käivituda. Kahtlemata teadsid nad ette, et plaan ei lähe läbi ilma parandusteta: see oli ainult kolm lehekülge pikk ja ainus, mida see Paulsonile ei andnud, oli õigus nimetada end Jumalkuningas Hank Esimeseks. Pärast seda, kui esindajatekoda oli plaani tagasi lükanud, jõudis see 451-leheküljeliseks paisununa senatisse ning võeti seejärel kongressis parandatud kujul vastu. Seadus kujutab endast kummalist dokumenti, mis on täis maksukärbete ja “katuseraha” lubadusi ning muid populistlikke žeste, aga asja uba seisneb Paulsonile antud loas osta kokku sääraseid “probleemseid aktivaid”, nagu talle meeldib, hinnaga, mida ta sobivaks peab.
On pehmelt öeldes huvitav näha, kuidas see väljaaitamisplaan tööle hakkab. Nii suurte kriiside puhul on tavaliseks mudeliks see, et riik võtab üle probleemsed asutused, käib läbi nende raamatupidamise, eraldades head aktivad halbadest, ja müüb need siis maha – kõigepealt esimese, seejärel teise osa. Niiviisi toimiti 1980. aastatel, kui deregulatsioonile järgnenud US Savings and Loansi kollaps viis Resolution Trust Corporationi loomisele, mis pidi laostunud firma aktivaid sorteerima ja maha parseldama – ja nagu optimistid ei väsi märkimast, jõudis Resolution Trust lõpuks kasumisse. Väljaaitamisplaan aga üritab lahendada ülesande teist osa, võtmata käsile esimest, sest probleemi ulatus on nii suur, et esimene osa tähendaks kogu USA pangandussüsteemi riigistamist. USA panganduse natsionaliseerimine oleks muidugi vägev puänt kammitsemata liberaalse kapitalismi aastakümnetele. Praegune plaan kujutab endast sotsialismi rikaste jaoks oma kõige puhtamal kujul.
Alguses paistis Briti ja Euroopa punktitabloo vähem suurejooneline. 18. septembril tuli uudis Briti ajaloo suurimast liitumisest, mida kangekaelselt hoiduti nimetamast ülevõtmiseks: Lloyds pidi ostma HBOS-i, Suurbritannia suurima kinnisvaralaenude andja, millele kuulus 20% turust. Turuosa suurus oligi panga suurim probleem: HBOS oli viimastel aastatel laienenud ning end mõõdutundetult koormanud uuemate ja riskantsemate kinnisvaralaenudega, kusjuures hoiustajate rahaga oli ta kapitaliseeritud kõigest 58% ulatuses, ülejäänud osa kapitalist pärines hulgiturgudelt. Suhe oli küll märksa ohutum kui Northern Rocki 27-protsendiline deposiidibaas, aga sellestki ei piisanud, et vältida aktsiahinna kollapsit ja lõpuks ülevõttu. Lloydsi pakutud hind oli 2,32 naela aktsia pealt – ettevõtte eest, mille aktsia mullu oktoobris maksis 10 naela ringis. 28. septembril natsionaliseerisid Luksemburgi, Belgia ja Hollandi valitsus 11,2 miljardi euro eest Fortise panga, suurima eraettevõttest tööandja Belgias, pärast seda kui panga aktsiahind oli järsult kukkunud. Bradford and Bingley (veel üks kunagine, nüüdseks ühistustaatusest loobunud laenuühistu), millele kuulus suurim osa renditava kinnisvara turust, natsionaliseeriti 29. septembril 41.3 miljardi naela eest ja selle haruvõrgustik müüdi Hispaania Santanderi pangale – klassikaline kaheosaline mudel, millest oli juttu eespool. 30. septembril natsionaliseeris Islandi valitsus riigi suuruselt kolmanda panga Giltniri värskendavalt tagasihoidliku hinnaga – 500 miljoni naela eest. Islandi suuruselt teine pank Landsbanki järgnes sellele 7. oktoobril ja suurim, Kaupthing, 9. oktoobril. Islandi valitsus ei garanteeri välismaa hoiustajate raha, mille hulgas on ligi miljard naela Suurbritannia kohalike omavalitsuste vahendeid. Seetõttu pidid britid kasutama oma terrorismivastaseid seadusi, et külmutada Landsbanki varad Suurbritannias. Saksa hiiglane Hypo Real Estate aidati 5. oktoobril välja 50 miljardi euro eest. Samal ajal poetas Saksa valitsus, et garanteerib kõikide hoiustajate raha – mis oli kummaline, sest just eelmisel päeval oli ta kritiseerinud Iiri valitsust täpselt samasuguse lubaduse eest. Saksa lubadus halvas kogu Euroopa. Selgus, et Föderaalreservi analoogi puudumine, mis suudaks mängijatel pead kokku lüüa ja eurotsoonis järjekindla rahanduspoliitika maksma panna, on Euroopa Liidule tohutu strateegiline probleem.
Juba niigi hädised turud ja eriti pangandusaktsiad läksid vabalangusesse. 7. oktoobril kaotasid nii HBOS kui Lloyds 40% oma väärtusest. Võimalik tundus täielik kollaps. 8. oktoobri varahommikul teatas Briti valitsus, et nõuab kaheksalt suurimalt pangalt kapitaliseerituse astme suurendamist, ja pakkus neile selleks raha “eelisaktsiate” vastu. Need on “viimasena sisse, esimesena välja”-tüüpi osakud, mis ei anna hääleõigust ega ole seotud aktsiahinnaga. Selle sammu eesmärgiks on vältida süsteemi kokkuvarisemist ning selle nimel on valitsus pakkunud veel 200 miljardit naela lühiajalisteks laenudeks: sedalaadi laenudeks, mida pangad kunagi pikemalt mõtlemata üksteisele andsid ja mille puudumine on praeguse hangumise üks peapõhjusi. Valitsus pakub ka 250 miljardit naela pankadevaheliste laenude tagamiseks. Tegu on osalise natsionaliseerimisega ja suurima summaga Suurbritannia pangandussüsteemi rahustamiseks. Samal ajal alandasid kuus keskpanka – USA, Suurbritannia, Euroopa Liidu, Rootsi, Šveitsi ja Kanada oma – intressimäärasid 0,5% ja Hiina keskpank 0,27%.
Kas see plaan hakkab tööle? Loodame. Nende ridade kirjutamise ajal ei ole ükski valitsus tegutsenud sama süstemaatiliselt ja söakalt nagu Briti valitsus, mis tegeleb ühtaegu kapitaliseerimisega (sellega, kui palju on pankades raha), likviidsusega (pankade võimega ja tahtega üksteisele laenata) ja intressimääradega (et aidata majandust üldiselt). Detailid on seni veel puudulikud: kinnitused pankurite tasude ja muu säärase kohta on väga udused. Rahandusministeeriumil ja valitsusel on selge lootus, et need hiiglaslikud uued sammud toovad turud tagasi mõistusele ja võimaldavad meil täieliku depressiooni asemel kogeda vanamoelisemat majanduslangust.
Üks struktuurseid probleeme, mis meid säärasesse kitsikusse on ajanud, on see, et meie suurpangad ei ole lihtsalt suured, vaid lausa hiiglaslikud: neljal suurimal pangal on kapitali igaühel rohkem kui triljon naela. Kui viis suurimat kokku liita, siis on summa neli korda suurem kui Suurbritannia RKT. Meie (ülejäänud) pangad ei ole USA pankadega võrreldaval määral kurikuulsate toksiliste võlgade meelevallas, aga kui kapitaliturud ei toimi, siis on normaalne panganduselu võimatu. Pealegi on laenukapitali osakaal pankades liiga suur. Pankade suurus ja võõrkapitali liiga kõrge osakaal viiski Islandi pangad põhja. Juunis oli Barclaysi aktivate suhe omakapitalisse 61,3 ühe vastu. Tõlkigem see omaenda finantside keelde, mis tähendab, et te võiksite paisutada oma tegelikku omandit, laenates sellest kuuskümmend korda rohkem. (Mina võiksin osta saare. Kuidas teiega on?) Laenukapitali osakaalu kahandamine tundub mõistlik ja seda ta ka on, aga praegu viiks see laenukapitali hangumiseni, mis põhjustaks pangandussüsteemi ja kogu majanduse kinnijooksmise. Võõrkapitali osakaalu määr on üks neid asju, mis tuleb reguleerijail käsile võtta siis, kui kriis peaks kunagi mööduma; me ei tohi enam kunagi lasta pankadel nii kaugele kontrolli alt väljuda. Algul tuleks kehtestada range piir pankade võlgnevuse ja nende omakapitali suhtele ning tagada pankade “aktivate” märksa suurem läbipaistvus.
Ühesõnaga – me oleme näinud reguleerimata hiigelbuumi, mille kõik võidud läksid otse erakätesse, ja sellele järgnes hiigellangus, mille kaotused kannab ühiskond. Tegelikult ei soovi finantssüsteemi niisugust toimimist mitte keegi. See on ühtmoodi vastik niihästi vabaturu eestkõnelejate kui ka sotsiaaldemokraatide ja selgelt vasakpoolsete silmis. Aga alternatiivseid mudeleid ei paista kusagilt: seal, kust kunagi lähtus vasakväljakutse, haigutab nüüd ideoloogiline ja teoreetiline vaakum. Kapitalismil puudub globaalne antagonist just nüüd, kus seda oleks kõige rohkem tarvis – kas või ainult selleks, et klaarida mõtlemist ja väärtusi ning etendada kahjurõõmukoori, mis praegusel hetkel oleks igati asjakohane. Ma etendaksin seda ise, kui ei oleks nii ehmunud.
Pankurid, kes teel ülesmäge andusid täielikult oma ahnusele ning tekitasid riske, anduvad nüüd teel allamäge sama täielikult hirmule ning nakatavad sellega kogu süsteemi. Aga probleem polnud ainult pankades. Kriisi üle käivas avalikus mõttevahetuses oleks vaja kedagi, kes näitaks, et meie ise tegime seda endale, sest lasksime oma valitsustel seda teha, sest olime ahned ja lollid. Ega ainult pankurid andunud ahnusele, lühinägelikkusele ja fantaasiamajandusele. Lisaks ülejõukäivatele kinnisvaralaenudele kuulub brittidele ka pool kogu Euroopa krediitkaardivõlast. See on hirmus fakt ja kuigi oleks kena veeretada kogu süü pankadele, kes laenuvõtmise nii lihtsaks tegid, tuleb samas süüdistada ka Briti üldsust. Meid hakkasid lummama meie majahinnad, tundsime end rikkamana, kui olime, laenasime raha, mida meil polnud, kulutasime seda tühja-tähja peale, ja nüüd, kus tee on pöördunud langusse – nagu see juhtuma pidigi –, tahame süüdistada kedagi teist. Noh, kuradile see “kesse tegi”! Pankurid on süüdi, aga me ise oleme ka. Lõppude lõpuks oleme just meie need, kes peavad selle kõik kinni maksma.
Muid järeldusi sellest hämmastavast kriisist on veel vara teha. See, mis sureb ja peab surema, on müstiline usk turgude jõusse, mis on viimased aastakümned domineerinud läänemaailma poliitilises ja majanduslikus mõtlemises. Turud on nii ilmselgelt, nii karjuvalt äpardunud, et me ei saa minna tagasi kammitsemata liberaalse kapitalismi idee kui talismani, šablooni või nõiavitsa juurde. Naiivne panganduslembus, millest ma kirjutasin käesoleva aasta alguses, on kadunud, loodetavasti jäävalt. Kahjuks ei ole meil edasiminekuks muud mudelit kui kasvul põhineva liberaalse kapitalismi rangemini reguleeritud vorm. Tulevik toob sekkuvama reguleerimise ja proaktiivsema vahelesegamise. Võib-olla sünnib (sest peab sündima) uus Bretton Woodsi kokkulepe, mis hakkab kontrollima globaalseid kapitalivooge. Tundub küll, et sellest ei piisa, aga kuna meil mingeid paremaid ideid sellest, kuidas maailm toimima peaks, ei ole, siis peame sellegagi leppima. Kinnitagem turvavööd, haarakem oksekotid pihku ning hingakem sügavalt ja kibedalt sisse, paludes, et maandumine tuleks sujuv.
Tõlkinud Märt Väljataga
John Lanchester. Cityphobia. London Review of Books, 23.10.2008. http://www.lrb.co.uk
1 J. L a n c h e s t e r, Cityphilia. London Review of Books, 03.01.2008.
2 R. B i t n e r, Confessions of a Sub-Prime Lender: An Insider’s Tale of Greed, Fraud, and Ignorance. Hoboken (NJ), 2008.
JOHN H. LANCHESTER (sünd 1962) on auhinnatud briti kirjanik, kolme romaani ja ühe mälestusraamatu autor ning ajakirja London Review of Books toimetaja.