Ilmunud Vikerkaares 1986, nr 1
Taas kas tõstmas oled pead
tõsimeelne luuletaja
julgelt uskumas et tead
kus on hääl kus ainult kaja
uskumas et tõuseb usk
uskmatugi unesoonde
taltub kaose sõnnipusk
asjad alistuvad joonde
Taas kas pöördumas su pilk
kõiksuse konkreetsustesse
et ei segaks neid su kilp
tungimast su teadvusesse
Naastes varjusurma teelt
haige argistiku nohust
taas kas sinu seitse meelt
valmis täitma oma kohust
Siis saab öö mis rahu toob
uueks päevaks mis on kuues
see on päev mis sinu loob
vaimu ümber vormi luues
Siin sa seisad kaljus tald
maksas jaks ja küdev sülg suus
ja su ümber ilmavald:
mõõtmatus ja kõigekülgsus.
Aprill–mai 1986
Lisa kommentaar