Dekadentsi ökoloogia

1. Dekadents pole kultuuriline allakäik. Progress pole arenemine parema poole. Siiski on mõlemat mõistet niimoodi võetud, ja seepärast võime ka väita: kõige radikaalsem progressivastane liikumine on 19. sajandist peale olnud dekadents, oma kõige estetistlikumas vormis. Dekadents ja estetism kuuluvad kokku, samuti nagu kuuluvad kokku progress ja tööstusliku massiühiskonna pealetung. Üht ei ole ilma teiseta. Ja dekadentsil pole mõtet ilma progressita, sest ta omandab tähenduse ainult progressile omase laastamistöö, proletariseerumise, genotsiidi ja ökotsiidi taustal.
2. Progressiivne areng ongi oma olemuselt ökotsiidi sünonüüm. Nagu kirjutab Serge Latouche, „arengu implitsiitne või eksplitsiitne sisu on majanduskasv, kapitali akumulatsioon koos kõigi positiivsete ja negatiivsete tagajärgedega, mida me tunneme“. Arengu keskne figuur on tööstus, massiline tootmine ja tarbimine. „Tehase loogikat surutakse peale kõikides ühiskonna sfäärides: küll traditsioonilistes töökodades, küll büroodes ja viimaks ka eraelus. Sellest mimeetilisest protsessist välja ei pääsegi.“^[1] Arengule keskendunud ühiskond koosneb isoleeritud indiviididest, kellest saavad meedia, meelelahutustööstuse ja poliitilise manipulatsiooni mängukannid.
3. Vastupidiselt levinud arvamusele pole modernne arenguidee orienteeritud tulevikule. Selle asemel valitseb puhas presentism, nii minevikust kui tulevikust ära lõigatud tarbimisolevik. „Arengu praktiline ja ajalooline tähendus on seotud modernsuse programmiga ning on jätkusuutlikkusele läbinisti vastandlik. Eesmärgiks on ekspluateerida inimlikke ja looduslikke ressursse, tuua need välja ja saada kasumit. On selge, et just reaalselt eksisteeriv areng, mis on planeedil kaks sajandit valitsenud, tekitabki praeguseid ühiskonna- ja keskkonnaprobleeme: väljasulgemine, ülerahvastus, vaesus, mitmesugune reostus jne.“^[2] Neid probleeme ei saagi lahendada, kuni pole vaidlustatud arengu keskseid väärtusi: progressi, universalismi, looduse valitsemist, kvantifitseerivat ratsionaalsust jne.
4. Dekadents on arengu radikaalne vastand. See sünnib 19. sajandil kõigepealt reaktsioonilise romantismina ja teiseneb siis estetismiks, mille vormel on „kunst kunsti pärast“. Vastandutakse kõigele, mis on kasulik ning tõukab ühiskonda järjest enam arengu ja progressi teele. „Maja kõige kasulikum koht on peldik,“ ütleb Théophile Gautier eessõnas oma romaanile „Mademoiselle de Maupin“ (1835).^[3] „Igasugune kunst on täiesti kasutu,“ nendib Oscar Wilde saatelauses „Dorian Gray portreele“ (1890).^[4] Asi pole mitte selles, et Gautier eelistaks kasulikule kahjulikku; asi pole selles, et Wilde ei väärtustaks kunsti. Asi on hoopis selles, et nad on juba läbi näinud modernsuses vallanduva hävingupotentsiaali, selle destruktiivse sisu, mida kasulikkuse idee maskeerib.
5. Estetismi peamine orientiir on ilu. Seejuures aga liigutakse loodusliku ilu juurest kunstliku poole, kuni see muutubki esmatähtsaks. „Kogu kunst püüdleb lakkamatult muusika seisundi poole,“ kirjutab Walter Pater oma kuulsas renessansi-käsitluses (1888).^[5] „Maailmas eksisteerib kõik selleks, et tipneda raamatus,“ lausub Stéphane Mallarmé kirjutises „Raamat, spirituaalne instrument“ („Le Livre, instrument spirituel“, 1895).^[6] Niisugustes väidetes on nähtud tegelikkusest eemaldumist, vaenu looduse vastu ja sulgumist elevandiluust torni. Kuid selline tõlgendus lahutab need väited ajaloolisest kontekstist, kus juba oli peale tungimas tööstuslik massiühiskond, looduse halastamatu ekspluateerimine ja proletaarne ühetaolisus. Vormi esiletõstmine sisu arvel, mida on nimetatud ka formalismiks (eriti stalinistlikus vihakõnes), ei tähenda mitte seda, et kõik looduslikud olevused tuleks töödelda kaubanduslikeks väärtusteks, kunstlikeks esemeteks. Loodusest ei pea välja pigistama kõike, mis paistab kasulik, ega seda võimalikult kiiresti ära tarbima. Pigem on nende lausete taga idee, et kunstiteos ise on omaette olevus, autonoomne entiteet, ehk nagu selle hiljem veel täpsemalt sõnastab Ortega y Gasset: „Esteetiline objekt on sisemus kui niisugune – see on kõik kui mina“ („Ensayo de Estética a manera de Prólogo“, 1914).^[7]
6. Selline nägemus on juba olemuslikult ökoloogiline. Kui kunstiteos on omaette olevus, millel on sisemus ja mis on seestpoolt vaadates „mina“, siis on siit ainult lühike samm arusaamani, et igal olevusel on sisemus ja ta on seestpoolt vaadates „mina“. See aga tähendab, et loodust kui niisugust polegi olemas, et on ainult lugematu hulk olevusi, kellel on sisemus ja kes on seestpoolt vaadates „minad“. Siit edasi võib juba jõuda perspektivistliku tõdemuseni, et kõigil neil olevustel on oma loodus, ehk nagu ütleb Viveiros de Castro: „Perspektivism jaatab intensiivset erinevust, mis viib erinevuse inimlik/mitteinimlik iga oleva sisemusse.“^[8] Viveiros nimetab sellist ontoloogiat multinaturalismiks.
7. Ilukultus ei tähenda seega mitte looduslike ressursside piiramatut teisendamist nägusateks esemeteks, mida saab tööstuslikult toota, kaubaks muuta ja massiliselt levitada. Pigem võbeleb see kahe äärmuse vahel. Üks neist on modernsuse keskne sundmõte – teha ise uut loodust, mille kõrval loosung „teha ajalugu“ on vaid kahvatu ettekääne.^[9] Modernse ratsionaalsuse taga peitub kõige irratsionaalsem, kõige lapsikum salajane unistus: asendada kogu olemasolev loodus uuega, mis oleks inimese enda tehtud. Tuleb luua uus, äraspidine maailm, kus kogu loodus oleks kunstlikult produtseeritud, nii et kultuuri ja looduse erinevus sisuliselt kaob. Sellise visiooni suurepärane karikatuur on Joris-Karl Huysmansi romaan „Äraspidi“ (1884), mida vahel küll nimetatakse dekadentsi piibliks, kuid mis tegelikult on ainult vana testament. Tänapäeva loodusteaduses aga tuntakse seda visiooni reaalsuseks saanud õudusunenäona, mille nimi on antropotseen.
8. Ilukultuse teine äärmus on aga see, mille Ortega viimaks võtab kokku perspektivistliku vormeliga: „Todo, mirado desde dentro de sí mismo, es yo.“ – „Kõik, nähtuna iseenese seest, on mina.“^[10] Ilusad asjad, ilusad olevused on ilusad iseeneses, üksnes sellepärast, et nad on olemas, mitte sellepärast, et nad oleksid millekski kasulikud, ja neil kõigil on olemas oma sisemus, kättesaamatu intiimsus, mis seestpoolt vaadates võib olla niisama inimlik kui meie enese sisemus, kui me vaid saaksime seda niimoodi näha. Selles seisnebki dekadentsi peamine ökoloogiline sõnum, selle uus testament.
9. Nii muutub estetismi enese tähendus. Ilukogemuse tähendus muutub. Kõige tähtsamaks saab nüüd häälestumine asjade ja olevuste sisemusele, kus igaüks neist on „mina“, just nii nagu minagi olen oma sisimas. Timothy Morton on seda nimetanud tumedaks ökoloogiaks. „Ilu juures on põhiline just see, et ta on haaramatu. Ma ei saa talle näpuga näidata ega saa otsustada, kas see, millest kiirgab ilu, on asi või mina ise.“ Siit tuleneb uut laadi kooseksisteerimise loogika. „Kui sa koged ilu, siis koged oma sisemises ruumis tõendust, et on olemas vähemalt üks asi, mis ei olegi sina ise. Üks lenduv jalajälg sinu sisemises ruumis – asjade reaalsust pole enam vaja tõestada nende löömise või ärasöömisega. Vägivallatu kooseksisteerimine ilma sundimata.“^[11] Ilule on omane sügav kaksipidisus, vastuolulisus, ebamäärasus. Kui oleme suutnud selle ebamäärasuse omaks võtta, selle lahendamatuse aktsepteerida, siis ongi estetism saanud pöördumatult ökoloogiliseks.
10. Kõigest sellest tuleneb hajus ja muutlik programm, millel pole midagi ühist möödunud sajandi revolutsiooniliste liikumistega. Tuleb minna arengu vastu, ise nähtamatuks jäädes. Tuleb minna progressi vastu, ise määramatuks jäädes. Tuleb minna militaar-industriaalse kompleksi vastu, ise tabamatuks jäädes. Ehk nagu Timothy Morton samuti ütleb, boheemlik, gootilik dekadents on osa tulevase kooseksisteerimise kaardist.^[12] See ongi tume ökoloogia. See ongi minu ökoloogia. See ongi dekadentsi ökoloogia.

Ette kantud konverentsil „Dekadents Eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus“ Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia saalis 4. mail 2023.

^[1] S. Latouche, Décoloniser l’imaginaire. Lyon, 2005, lk 55 ja 62.

^[2] Sealsamas, lk 72.

^[3] „L’endroit le plus utile d’une maison, ce sont les latrines.“ Vt T. Gautier, Mademoiselle de Maupin. Pariis, 1851, lk 26.

^[4] „All art is quite useless.“ Vt O. Wilde, The Picture of Dorian Gray. Toim. J. Bristow. Oxford, 2006, lk 4.

^[5] „All art constantly aspires towards the condition of music.“ Vt W. Pater, The Renaissance: Studies in Art and Poetry. London; New York, 1888, lk 140.

^[6] „Tout, au monde, existe pour aboutir à un livre.“ Vt S. Mallarmé, Divagations. Pariis, 1897, lk 273.

^[7] „El objeto estético es una intimidad en cuanto tal – es todo en cuanto yo.“ Vt J. Ortega y Gasset, La deshumanisación del arte y otros ensayos de estética. Barcelona, 2017 [1925], lk 163.

^[8] E. Viveiros de Castro, Métaphysiques cannibales: Lignes d’anthropologie post-structurale. Tlk O. Bonilla. Pariis, 2009, lk 36.

^[9] Vt P. Sloterdijk, Eurotaoïsmus: Zur Kritik der politischen Kinetik. Frankfurt am Main, 1989, lk 23.

^[10] J. Ortega y Gasset, La deshumanisación del arte, lk 158.

^[11] T. Morton, Dark Ecology: For a Logic of Future Coexistence. New York, 2016, lk 149.

^[12] „ʻGothic’ Bohemian decadence is part of a map for future coexistence.“ Sealsamas, lk 126.