Tarmo Jüristo tõi New Yorgist Eestisse Hõiva-liikumise tuulepuhangu, olles ka tegelikult – “otsese tegutsemise” meetodit järgides – seal ära käinud. Tema teekonda olid rahastanud väikeste annetuste abil inimesed, kes leidsid, et oleks huvitav kuulata reportaaži otseallikast ning et härra Jüristo oleks selline usaldusväärne allikas. Reportaaži said kuulda muidugi kõik, kes soovisid ja mitte ainult need, kes mingi summa panustanud olid – ning Margus Oti kaasabil saavad nüüd sellest osa ka Vikerkaare lugejad.
Occupy USA-s, Indignados Hispaanias, nimetatutest vanim ja võimu haaramisel edukaim Movimento di Cinque Stelle Itaalias ning paljud teised suured ja väikesed, püsivad ja vähem püsivad liikumised Euroopas ja mujal kujutavad endast üht huvitavat sammu demokraatia mõtestamisel, ning selle üle siin veidi arutlengi.
Demokraatia on laia tähendusega sõna, mis tähistab korraga nii ideaali kui ka konkreetset poliitilist struktuuri; võib-olla just seetõttu ongi seda mõistet nii keeruline selgitada ja tal puudub vaatamata raamatukogutäitele aruteludele ühine alusteooria, millest lähtuksid kõik – või vähemalt enamuski. Kuigi demokraatia tähendab etümoloogiliselt “rahva võimu”, kõneldakse selle kirjeldustes rahvast endast iroonilisel kombel väga vähe. Selle asemel keskendutakse esindamisprintsiipidele, majoritaarsusele, opositsioonile, kontrollimehhanismidele ja kõigele muule seesugusele ega küsitagi tihti, kuidas rahvas ikkagi kõige selle kaudu ennast valitseb. See võetakse lihtsalt eelduseks. Demokraatia on siin lihtsalt võistlevatele parteidele rajatud süsteem, kus valitsev enamus respekteerib vähemuste õigusi. Äärmuslikku näidet pakub muidugi Joseph Schumpeter: rahva roll demokraatias on vaid produtseerida valitsus, võimu teostab valitsus, ja pisut liialdades võiks ütelda, et suveräänsus kuulub parteidele.
20. sajandi lõpuks sai selgeks, et aruteludest demokraatia struktuuri ja demokraatia aluseks sobiva ühiskondliku struktuuri üle ei piisa. Veel enam: ideaalse struktuuri või tehnilise viisi otsingud, mis peaksid garanteerima rahu või andma igaühele reaalse võimaluse enda üle otsustada, kipuvad jooksma ummikusse. Demokraatiad osalevad sõdades nagu mittedemokraatiadki, suruvad teistele peale oma eelistusi ning protseduuriline demokraatia võib endas sisaldada ka “valimisautoritarisme”, nagu nimetab teatud araabia režiime Larbi Sadiki, või siis liberaalseid oligarhiaid, kui kasutada Adam Przeworski terminit: sisse on seatud niisugune kord, mis võimaldab eliitidel ühel valimisperioodil kaotada teadmises, et nad võivad järgmine kord võita. See tagab rahu eliitide seas, seda küll.
Aga rahvas, kes ennast valitsema pidi?
Demokraatia vajab arutelu, vajab kokkusaamist tagamaks seda, et rahvas ei oleks suveräänne kõigest ühel päeval iga nelja-viie aasta tagant, vaid et rahva tahe piiraks eliidi suveräänsust kogu valitsemisperioodi jooksul. Vastasel korral oleme legitiimsusprobleemi lõhkise küna ees või avastame ennast lihtsalt valitava monarhia süsteemist. Ka referendumite tähtsus rahva võimu teostamisel on vaid nii suur, kui palju referendumeid saab rahvas algatada ja kui paljud otsused võetakse vastu pärast avalikus arutelus läbikaalumist: avalik arutelu on demokraatia töömeetod, selle hädavajalik riistapuu. Samas on tööstuslik ühiskond toonud poliitilisse üksusse kokku väga suured rahvamassid, kes ühekorraga kõnelda ei saa, ning massimeedia, mis võiks seda probleemi parandada, on kiiresti kujunenud omaette väravavalvuriks avalike arutelude teemade osas, kaitstes lõukoerana ka seda, kellel on õigus sõna saada ja üldse otsustada, mille osas avalikkus tohib midagi arvata.
Ja rahvas, kes ennast valitsema pidi?
Eelarvamust, nagu ei oleks arutelu suurtes massides puhtfüüsiliselt võimalik, on püüdnud ümber lükata mitmesugused sotsiaalsed liikumised alates juba sotsialistlike, anarhistlike ja kommunistlike parteide rakukestest, mis tekkisid 19. sajandi lõpul koos valitseda soovivate massidega.
20. sajandi seitsmekümnendateks aastateks oli selgunud, et sõltumata ideoloogiast mõjutab partei rohujuuretasand paraku parteieliite väga vähe. Veel enam: partei ideoloogia, selle, mida soovitakse saavutada, määravadki parteieliidid – ehkki omavahel mõnikord vaieldes, oma baasilt toetust otsides ja seda üksteise vastu välja mängides, kuid siiski partei lihtliikmeid vaid hierarhia allosas asuvaks massiks pidades. Sellele astuti vastu koosolekudemokraatiaga, avalike aruteludega, kus tõepoolest vanakreekalikult toodi ühte ruumi, ühele tänavale, ühele väljakule kokku kõik asjahuvilised ning püüti anda igaühele võimalus kuulata omaenda häält ja tajuda, kuidas tema mõtted mõjutavad teiste seisukohti – ja tuua sinna eelkõige need, kelle häält varem kuulda polnud. Niisugune koosolekudemokraatia toimib tihti praegugi mitmesuguste meeleavalduste vormis ja mõnikord on sellel poliitikale ka tõesti mõju. Samas oli selline jõukasutus efektiivne eeskätt millegi peatamiseks või mingi ühe suure küsimuse otsustamiseks. See oli vormiliselt küll demokraatiale lähemal kui parteihierarhia, aga sisuliselt osutus – ja osutub ka praegu – ehk sama ebademokraatlikuks kui need paljukritiseeritud parteimehhanismid. Sellised koosolekud on tihti väga lihtsalt manipuleeritavad mitteargumentatiivsete vahenditega, alates vilistamisest ja hääletoonist kuni solvangute või füüsiliste kokkupõrgeteni välja. Nii on tulemuseks kas saba ja sarvedeta arutelud või ka hirm tulla välja uue mõttega, sest kõik peaksid justkui arvama ühtmoodi, või siis oma väikeste eliitide teke, kes “panevad kõik kirja nii, nagu on”. Ning järgmisel koosolekul tõusevad osalejate käed juba unisoonis, maskeerides kokkusaamise muutumist ebademokraatlikuks ja mõnikord vägivaldsekski. Liikumised kipuvad niisuguste probleemide ilmnemisel laiali jooksma. Pole mõtet raisata vaba intellektuaalset energiat võimumängudele, millel tegelikku tulemust ei ole. Parem siis juba partei.
Rahvas, kes ennast valitsema pidi, on lagunenud diskreetseteks võimust eemalseisvateks ühikuteks ning jätnud otsustamise kellelegi teisele, justkui saaks olemas olla otsustusprofessionaale.
Majanduspoliitiliselt tõstis 1980. aastate algus esile neoliberalismi – põhjustel, mida siin ei jõua lahata – ja selle mõju üldisele poliitikategemisviisile on olnud märkimisväärne. Kui 70ndad olid kõigile oma vigadele vaatamata näidanud, et poliitikategemise vormid on üpris kiiresti muudetavad, ja põhjendanud ka nende muutmise vajadust, siis neoliberalism muutis poliitika funktsiooni ja kujundas ümber arusaamise sellest, mis üldse langeb poliitilise otsustamise alla. Kõigepealt privatiseeriti infopoliitika, kiiresti järgnesid tootmis- ja tööpoliitika, rahapoliitika ning nüüd on järg sotsiaal-, haridus- ja tervishoiupoliitika käes. Alles jääb heal juhul julgeolek ning uue valdkonnana on üles kerkinud – või tühja augu maskeerimiseks kergitatud – identiteediküsimused, see, mis puudutab inimese kui üksiktoimija omadusi ja mis varem kuulus pigem privaatsfääri. Osalus peaaegu nullini viidud, sest ei olnud enam millegi otsustamises osaleda, hakkasid diskreetseteks kriipsukesteks taandatud valijad küsima: mis ma siis olen? Rahvas, kes ennast valitseb, ja neoliberalism hakkavad tunduma vihaste vaenlastena.
Loo alguses mainitud liikumised püüavadki demokraatiat otsides tuua tagasi avalikkuse mõiste ja avalikud asjad, ühtaegu vältides koosolekudemokraatia ohte. Need liikumised on leppinud tõsiasjaga, et täiuslikku struktuuri ei ole – ja kuigi struktuur on oluline, määrab demokraatlikkuse lõppkokkuvõttes osaliste tahe. Hõiva-liikumise esmapilgul keeruliste reeglite süsteem on üles ehitatud vastukaaluks koosolekudemokraatia puhul tekkivatele probleemidele, kindlustamaks, et ka nendel, kes teistega sugugi nõus ei ole, oleks võimalus oma mõtteid jagada – ja lasta ennast ümber veenda. Need on meetodid, mis parandavad vanu vigu ning kindlasti aitavad otsustamisprotsessi tuua rohkem rahva, selle 99 protsendi kätte, kartmata, et kedagi välja vilistataks või et kõik ühel ja samal hetkel plaksutama või jalgu trampima peaks.
Need uued liikumised on toonud reaalmaailma ka teatavaid blogosfääri põhimõtteid. Igaüks võib teha (aga ei pea tegema) endale veebilehe, kus igaüks võib kommenteerida (aga ei pea), ning iga veebilehe omanik võib ise otsustada oma reeglite üle (saates minema need, kellega konstruktiivne arutelu ei ole võimalik – ja kes võivad teha oma lehe). Niisugune struktuur võimaldab kindlasti ka ebademokraatlikkust, võimaldab diskreetseidki ühikuid – struktuur ei ole kunagi perfektne –, aga soovi korral võimaldab ka suuremat demokraatlikkust kui varasemad katsed, suuremat avatust kõigile. Need väikesed arutelurühmad, mis on avatud kõigile, liituvad mõnikord suuremateks, mis toimivad samal põhimõttel, kandes sama nimetust. See rühmade ja rühmakeste süsteemi nimi ei viita aga mitte partei-tüüpi põhikirjale, vaid teatud väiksele hulgale aluskokkulepetele: sellele piirile, kust edasi pole mõistlik arutelu võimalik (meenutagem Benjamin Barberi kuulsat dialoogi liberaali ja Hitleri vahel), ja millised on vestlusreeglid. Ühesõnaga – nimi on kaubamärk, mis tagab teatud kvaliteedi, mitte ainuõigeid vastuseid eeldavatele religiooni- või sekti-tüüpi nähtustele viitav termin. Liitunud rühmad saavad kasutada võimu reeglite täitmise jälgimiseks, oma mõtete elluviimiseks, aga nad ei saa muuta aluskokkulepet ennast (selleks on neil vabadus luua uus rühm).
Kas see on võimu haaramiseks efektiivne viis või üks järjekordne ummiktee ja mõne aasta pärast avastame end taas olukorrast, kus kõik on muutunud, et samaks jääda, ning küsime, kuhu ennast valitsev rahvas on jäänud? Ma ei julge ennustada. Sellise põhimõtte järgi üles ehitatud Movimento 5 Stelle on suutnud mitmes Itaalia linnas ennast kohaliku võimu juurde võidelda, kuid selle võimu kasutamise oskust peavad nad alles demonstreerima. Sellegipoolest arvan, et kõik need “uued” liikumised, rohkem ja vähem edukad, on selge samm probleemi lahendamise poole.
Ikka selle probleemi, et vormist, konteinerist ei piisa, poliitika kinnipüüdmine ühte selgepiirilisse konteinerisse ei ole võimalik. Seepärast on järjest vähem mõtet küsida, millised täpselt peaksid olema ideaalse konteineri tunnused, vaid tuleb pöörata rohkem tähelepanu poliitikasse sisenemise võimalusele ning sellele, mida reaalselt otsustatakse.
Demokraatia ei tähista ainult struktuuri, vaid ka paljusid muid asju, muuhulgas vabadust ning legitiimsust. Üht spetsiifilist legitiimsust. Võimu legitimeerib demokraatiates ainult rahva tahe ning mitte suvaline, eeldatud tahe, vaid pidevalt järeleküsitud, reaalselt moodustunud tahe, mis on tagasiviidav asjast huvitatud üksikisikute ja nende liitudeni. Need industriaalse maailma poolt kokku toodud rahvahulgad ei ole (enam) karjana juhitav mass, vaid koostegutsev hulk indiviide, kes kõik on võimelised otsuseid tegema. Igapäevaselt ja ilma eliitide abita. Kui nad tahavad.
Ajalugu ei ole õnneks veel lõppenud. Ma arvan, et 21. sajandi revolutsioon hakkab vastust otsima just sellele probleemile: kuidas garanteerida igale asjast huvitatule võimalus (nii ligipääs kui teadmised) osaleda avalike asjade üle otsustamisel, sisu strateegilisest määramisest taktikaliste plaanide loomiseni. Kuid seda revolutsiooni ei tule enne, kui selle probleemi aktiivsed lahendajad hakkavad oma uusi vorme kasutama otsustamiseks sisuliste küsimuste üle. Nendesamade töö- ja industriaalpoliitikate, sotsiaal- ja tervishoiu avaliku korralduse jne jne jne asjade üle.