Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 11
Euroopa оn Eesti ja kogu Baltikumi jaoks mõistagi lähim vastuvõetav keskkond ning integreerumine Euroopaga meie jaoks seetõttu vältimatu imperatiiv. Niisama mõistetav on ka see, et meil toimuvate protsesside käsitlemine süsteemis “Eesti—Euroopa” või isegi kolmnurgas “Eesti— Euroopa—Venemaa” ei ole küllaldane. Eesti tulevikuvõimaluste ja -teede määratlemiseks tuleb vaadelda kõikide suurriikide ja muude võtmemaade positsioone ning ambitsioone nii praeguses kui ka tuleviku maailmas. Paljudel juhtudel on suurriigid oma majanduslikest, sõjalistest, poliitilistest jne positsioonidest teiste suurriikide suhtes rohkem huvitatud kui Eestist või kogu Baltikumist. Ning suurriikide suhtumine Eestisse või Baltikumi on selle tuletis. Rakendades sellist geopoliitilist käsitlust, tuleb analüüsida nii Euroopa riikide (eriti Põhjamaade ja Saksamaa kui meie suhtes oluliste jõufaktorite) kui ka Venemaa, USA, Jaapani ja Hiina tõenäolist käitumist.
Peatume järgnevalt maailma põhiliste “jõutsentrite” geopoliitilistel huvidel seoses Baltikumiga. Esitatavad vaated on muidugi diskutiivsed ja hüpoteetilised. Nende hüpoteeside väljatöötamisel osalesid ka Arno Köörna, Kalev Kukk, Kersten Saar ja Erik Terk. Et õigesti hinnata meie võimalusi Euroopaga integreerumiseks peame suutma vastata kahele küsimusele: millise taseme (globaalse, regionaalse, subregionaalse) protsessidesse on kaasa tõmmatud Eesti ja millist mõju ta neis avaldab? Kui aktiivne on Eesti ühe või teise tasandi protsessides?
Meie geograafiline asend on mõistagi endine, aga meie geopoliitiline seisund on viimase aastaga põhimõtteliselt muutunud. Olime Ida-Euroopa mõjusfääri lääneosa (“sovetskii zapad”), nüüd oleme Lääne-Euroopa mõjusfääri idaosa. 1991. aastani oli Baltikum tolleaegses N. Liidus ideede generaatoriks, teenäitajaks ja eestvedajaks. Meilt tulid algatused, mis hiljem sobitati N. Liidu tegelikkusega. IMEst sai esimene turumajanduskontseptsioon, suveräänsusdeklaratsioonist kujunes alus N. Liidu ja vabariikide vastasseisuks, rahvaliikumised muutusid ümberkorralduste poliitiliseks mootoriks.
Nüüd peame harjuma, et uues regioonis, kuhu geopoliitiliselt oleme asetunud, osutume mahajääjateks. Teerajaja rollist Idas satume järelsörkija rolli Läänes, kusjuures Lääne-Euroopale majanduslikult järelejõudmise tõenäosus nii suur ei olegi. Me olime «esimene mees külas», nüüd tunneme end kui «viimane mees linnas». Andja rollist sattusime paluja rolli. N. Liidus olime kõige kõrgema elatustasemega, alati maksuvõimeline ja uuele aldis piirkond, nüüd oleme jõudnud humanitaarabi saaja rolli, kusjuures riik on maksuvõimetu ja rahva elatustase langeb.
Eesti (Baltikum) oli aktiivne mõjur N. Liidus toimuvate protsesside suhtes, regiooni areng sõltus meist olulisel määral. Nüüd on olukord muutunud. Kui N. Liidu areng sõltus ka sellest, mida meie tegime, siis nüüd sõltub meie areng oluliselt sellest, mida Euroopa meiega ette võtab. Teiste sõnadega: meie mõju Euroopa protsessidele on väga väike võrreldes sellega, milline oli meie mõju N. Liidus kulgevatele protsessidele. Oleme passiivses seisundis ja ootame, mida meiega ette võetakse. Psühholoogiliselt (ja ka poliitiliselt) on selle seisundiga väga raske harjuda.
Kuni 1991. aasta sügiseni mõjutas meid oluliselt suurjõudude globaalne konflikt. Maailm oli bipolaarne — kõik oli üles ehitatud USA ja N. Liidu vastasseisule. Sellest vastasseisust väljus võitjana USA ning ajutiselt on maailm muutunud monopolaarseks, s.o ühe jõu keskseks. Võib aga oletada, et geopoliitilistest ja geoökonoomilistest huvidest lähtudes bipolaarsus maailmas taastub, kuigi teisenenud kujul. Tekib kolm kontsentrilist vastandite paari, kusjuures nende omavaheline vastasseis avaldab suuremat või vähemat mõju ka Eesti olukorrale. Globaalsel tasandil hakkab domineerima USA—Jaapani vastasseis, regionaalsel tasandil Saksa—Vene ning subregionaalsel tasandil Ukraina—Poola vastuolu. Jätame kõrvale need vastuolud, mis domineerivad teistes regioonides või piirkondades regionaalsel tasandil ja piirdume ainult lähipiirkondadega. Käsitleme kõigepealt Eesti suhteid Idas, st selles piirkonnas, mis hiljaaegu oli N. Liit. Kunagise N. Liidu alad on jagunenud põhiliselt kolmeks — Venemaa Euroopa-osa, Siber ning Kaug-lda ja Kesk-Aasia vabariigid. Jaotumise aluseks on erinevad suundumused nende kolme piirkonna strateegilises arengus.
Lõunapoolsetele vabariikidele on iseloomulik suubumine islamimaade arenguloogikasse. Erandiks võivad olla ainult Gruusia ja Armeenia, kes orienteeruvad Euroopale (nagu ka islami-Türgi), kuid mitte koos Venemaaga, vaid eraldi. Võib arvata, et Gruusia ja Armeenia stabiilsuse pant on nimelt nende suutlikkus minna Euroopasse koos Türgiga.
Kaug-Ida ja Siber on jäänud koloniseeritavateks aladeks, kus on veel hõivamise võimalusi. Venemaa säilitab esialgu oma positsioonid Siberis tänu esimese laine kolonisatsioonile, pole aga võimeline vastu võtma teise laine kolonisatsiooni väljakutset. Üks põhjusi, miks Venemaa on huvitatud ühinemisest Euroopaga, seisneb selles, et Venemaa püüab koguda Euroopast jõudu, kogemusi, kapitali, naasmaks Siberisse. Kuid tõenäoliselt ta hilineb, kuna vahepeal toimub Jaapani kapitali ja tehnoloogia, Hiina tööjõu ning Siberi ressursside ühinemine. Jaapani-Hiina ekspansioon Siberisse on rajatud suurtele majanduslikele ühisprojektidele. See ekspansioon on rahumeelne, sõbralik ja pöördumatu.
Nende protsesside tulemusena kasvab majanduslik, poliitiline, kulturoloogiline ja etniline surve Süda-Venemaale nii idast kui ka lõunast. Kui venelased soovivad säilitada oma identiteeti, siis on nad selle toetuseks sunnitud valima neile sarnasema kultuurikeskkonna. Süda-Venemaal on rohkem sarnasusi Ida-Euroopaga kui Kesk-Aasiaga. Integreerutakse alati sarnasema suunas. Süda-Venemaa hakkab ida- ja lõunapoolse surve eest ära nihkuma lääne poole.
Eeskätt on tegu kultuurilis-majandusliku integratsiooniga, mis on pikaajaline (ning sageli ka märkamatu) protsess ja väljendub nii rahvaste rändamise suundades, kapitali paigutuses, haridus- ja kultuurikontaktides kui ka tehnilise infrastruktuuri arengu prioriteetides. Venemaa integratsioon Euroopaga osutub esmakordselt tõsiselt arvestatavaks faktoriks.
Eesti jaoks võib siit järeldada, et meile ohtliku impeeriumi taastamine ei ole enam tõenäoline. Kui jälgida pikaajalist suundumust, siis Vene impeerium tõmbub kokku juba XX sajandi algusest alates. Pärast Teist maailmasõda tema positsioonid küll mõnevõrra tugevnesid, aga see oli pigem Saksamaa nõrgenemise kui Venemaa tugevnemise tulemus. Ja isegi sellel perioodil ei olnud impeerium enam suuteline Ida-Euroopat (kõnelemata Soomest) otseselt oma koosseisu lülitama. Muidugi on võimalikud mitmesugugused olupoliitilised siksakid, aga need ei muuda strateegilist olukorda. Üldiste tendentside seisukohalt on Venemaal enese tugevdamiseks kasulik tõmbuda etnilistesse piiridesse.
Impeeriumi osade sisemised seosed nõrgenevad ja nüüd on oluline see, kuhu on tugevam tõmme. Peamine pole mitte Süda-Venemaa, Kesk-Aasia ja Kaug-Ida regioonide omavaheline sisemine tõukejõud, vaid muu maailma integreerumisvõime nende suhtes. Jaapan ja Hiina tõmbavad ligi Kaug-Ida ning Siberit, islamimaailm lähendab enesele Kesk-Aasiat, Lääne-Euroopa Süda-Venemaad.
Lähenemine Euroopale tähendab Venemaa jaoks ka lähenemist Balti riikidele. Eesti poliitiliste jõudude poolt on esitatud kaks kontseptsiooni meie rollist Venemaa ja Euroopa suhtes. Ühtede arvates me oleme bastion, mis kaitseb Euroopat Vene mõju eest; teiste arvates oleme sild, mis ühendab Lääne-Euroopat Venemaaga. Mõlemas kontseptsioonis on tugev annus spekulatiivsust, ja ilmselt on nad mõeldud rohkem Eesti sise- kui välispoliitikas kasutamiseks. Kui me oleme sild, siis üks võimalikest sildadest, ja kui me oleme bastion, siis kaitseme selles rollis vaid iseennast, mitte Euroopat, ning Euroopa-Vene sidemed kulgevad meist lihtsalt mööda. Euroopa sillapeaks Venemaale ei pea tingimata olema Tallinn, võivad olla ka Helsingi, Peterburi, Riia või Vilnius.
Euroopa kujutab meid Venemaa suhtes pigem sillana kui bastionina. Võib arvata, et eurooplased loodavad Venemaal saavutada sama efekti nagu jaapanlased Siberis. Lisaks majanduslikele huvidele peetakse Venemaa integreerumist Euroopaga poliitiliselt tähtsaks. Euroopa Gibraltarist Uraalideni kujutaks enesest tõepoolest hiigelbastioni ida- ja lõunapoolse surve vastu. See muudaks Euroopa globaalseks faktoriks, võimsamaks, kui ta on olnud kunagi varem. Bipolaarne maailm muuluks trilateraalseks maailmaks. Venemaa integreerumine Euroopasse annaks Euroopale juurde ka sisemist tasakaalu, kuna paljud ikkagi pelgavad Saksamaa tõusu. Silla roll oleks kasulik ka Eestile, kuna sild toetub kahele kaldale ja kahe vahel balanseerides õnnestuks meil vältida “lähedase välismaa” puhverseisundit.
USA huvi meie suhtes erineb mõnevõrra Lääne-Euroopa riikide huvist. Üldiselt huvitub USA tunduvalt suurematest asjadest kui meie ühiskond ja majandus. Alla 10-miljonilise tarbijaskonnaga turg pole talle turg ja ka muus mõttes, nagu Kersten Saar tabavalt väljendub, “USA binokli eraldusvõime pole nii suur, et Baltikumi probleeme näha”. Baltikum aktualiseerub USA jaoks kui võimalik tegur selliste küsimuste raames nagu Euroopa integreerumine, islami ekspansiooni või Hiina võimaliku invasiooni peatamine. USA huvi Baltikumi suhtes oli selgelt tajutav siis, kui me võisime valmistada ebameeldivusi tema tolleaegsele põhikonkurendile N. Liidule. Kui Euroopa konkurentsivõimet võib tõsta tema integreerumine Venemaaga ja selliselt tugevnenud Euroopa võib kujuneda võistlejaks USA-le, siis võib USA olla Baltikumist huvitatud kui takistusest Euroopa ja Venemaa integreerumisele. Ameeriklased on huvitatud sellest, et Euroopa Gibraltarist Uraalideni ei kujutaks enesest kunagi kindlat majanduslikku ja poliitilist tervikut. Ameeriklastel on hädavajalik täielikult keskenduda vastasseisule Jaapaniga. Nad näevad ohtu selles, kui mingi kolmas jõud kujuneb nii tugevaks, et muutub samuti arvestatavaks konkurendiks. Perspektiivis võib USA-l seega isegi tekkida huvi isolatsionistliku Baltikumi suhtes. Tõsi küll, see tendents saab realiseeruda vaid siis, kui Venemaa suudab ületada oma sisemised lagunemistendentsid. Ning tegelikult laieneks sellise isolaatori loomise poliitika sel juhul mitte ainult Baltikumile, vaid kogu Vahe-Euroopale. Sellisel juhul võib realiseeruda idee “Vahe-Euroopa vööst”, mis algab Põhjas Balti riikidega, kulgeb läbi Poola ning lõpeb lõunas Sloveeniaga. Ei ole välistatud, et varsti lekib uue sanitaarkordoni kontseptsioon, kuid nüüd mitte bolševismi vastu, vaid kultuurilise identiteedi säilitamise loosungi all. Nimetatud tendents on hüpoteetiline ja rajaneb sellel, et USA pole huvitatud Euroopa ülemäärasest tugevnemisest. Selle realiseerumisel võib tekkida mitu huvitaval kaasmõju. Kui tekib selline isolaator, võib see tähendada lõunast islami ja idast Hiina-Jaapani poolt läände pressitava Süda-Venemaa “vastu seina” surumist.
USA ja Euroopa taotlused meie suhtes haakuvad sedavõrd, kuivõrd mõlemaid huvitab Venemaa sõjaline väljatõrjumine Baltikumist. Et Baltikum ei oleks sõjaliselt Venemaa vaieldamatu pärusmaa, on eriti tähtis Põhjamaadele. Samal ajal on võimalik, et teatud kompromissina (vastukaaluks USA vägede kohalolekule Euroopas vms) Vene vägede ajutist viibimist Baltikumis suurvõimude poolt siiski aktsepteeritakse.
Mis puutub Jaapanisse, siis tema Baltikumihuvid peaksid mitmeski mõttes kujunema vastupidisteks USA huvidele. Jaapani jaoks on tulevikumaailm ilmselt Vaikse ookeani keskne ja ekspansiooni suund Aasia poole. Jaapani geopoliitiline huvi on valdavalt geoökonoomiline. See tähendab püüdu sööta oma tehnoloogiat Hiina kaudu ja hiinlaste tööjõu abil Siberisse, mis tõotab Jaapanile väga kõrget profiiti. Võib eeldada, et Venemaa ei taju sellist poliitikat (vähemalt kuni teatud piirini) mitte invasiooni ega agressioonina, vaid pigem koostöö ja majandusabina. Venemaast saab ilmselt Jaapanile partner number üks ning kui Jaapan on sunnitud valima Venemaa ja Baltikumi vahel, siis valib ta kaheldamatult Venemaa. Teatud Baltikumi-flirt seoses põhjaterritooriumide tagasisaamise püüdega on Jaapanile ilmselt vaid tähtsusetu taktikaline tegur. Jaapan pole eriti huvitatud, et Venemaa läänepiiril tekiks vöönd, mis ei lase tal Lääne-Euroopaga ühineda, kuna ta ise surub Venemaad majanduslikult (ehkki pehmelt) teatud piirkondadest välja. Jaapan ei ole huvitatud ka sellest, et kuidagi takistada konkurentsi ameeriklastele. Jaapani pangad on püüdnud informatsiooni hankida, et selgitada, kuidas areneb Eesti meretransport. See võib tähendada, et jaapanlased prognoosivad siinkandis majandusliku kasvukeskuse teket ning loevad Balti mere ümbruse infrastruktuuri küllalt oluliseks huviobjektiks. Ja kui Jaapan tahab sekkuda Põhja-Euroopa infrastruktuuri, siis tuleb ta loomulikult “üle kõige madalama aia”.
Hiina huvi Baltikumi vastu on valdavalt majanduslik (kui jätta kõrvale võimalike suhete areng Siberis ja nende kaudne mõju meile). Me asume Euroopa kõige kallimate turgude kõrval ja odava kaubaga Hiinale võib “jala mahasaamine” meil olla küllalt oluline vaheetapp. Hiinlaste majanduslik huvi Baltikumi vastu (võrreldes ettevaatlike jaapanlastega) on praegu väga suur. Kui Baltikumis peaks kujunema soodne pinnas chinatown’ide tekkeks (mis Lääne-Euroopas pole üldjuhul õnnestunud), siis võib Hiina huvi Eesti, Läti ja Leedu suhtes muutuda eriti aktiivseks. Sellisel juhul võib prognoosida ka Hongkongi ja Taiwani «põgenik-kapitali» tulekut Baltikumi. Eesti poliitikas annavad tooni üleskutsed minna Euroopasse. Konkreetsemalt soovitatakse orienteeruda Skandinaaviamaadele või Saksamaale. Kuid see, kas meie sidemed tugevnevad eeskätt Põhjamaade või Saksamaaga, ei sõltu niivõrd meie otsusest, kuivõrd sellest, kes meie vastu rohkem huvi ilmutab.
Põhjamaad on võtnud kursi ühinemiseks Euroopa Majandusühendusega. Arvatavasti võetakse Soome ja Rootsi Euroopa Majandusühenduse liikmeteks aastatel 1994—1995 ja meid 2000. aasta paiku. Seoses sellega, et Põhjamaad ühinevad EMÜ-ga mõni aasta meist varem, tekivad Balti riikidel uued, kuigi ajutised majanduslikud võimalused. Meil tekib võimalus kasutada neid majanduslikke eritingimusi, mida EMÜ liikmesmaad enam kasutada ei saa ja mida ei saa kasutada ka Põhjamaad, kui nad on Euroopa ühises majandusruumis. Jutt on tollivabadest ladudest, vabamajanduspiirkondadest, tax-free tsoonidest jne. Need tingimused olid Põhjamaadele kasulikud teatud arenguetapil ja ka meie saame neid võimalusi kasutada 7—8 aasta jooksul oma majanduse stimuleerimiseks, kuni pole veel EMÜ liikmed. Võime kasutada ka teatud protektsionistlikke meetmeid rahvusliku kapitali soodustamiseks, EMÜ liikmesmaana meil enam selliseid võimalusi ei ole.
Põhjamaade ühinemine EMÜ-ga sunnib Rootsit ja eriti Soomet suurendama ka oma kaupade konkurentsivõimet Euroopa turul. Praegu näiteks on palgad, loodusressursid ja energia Soomes sedavõrd kalliks aetud, et nende kaubad ei ole enam võistlusvõimelised. Täiesti mõistetav on Soome ärimeeste taotlus jätta kohapeale ainult see osa tootmisest, mis Soome tingimustes konkureerib, muu aga ümber paigutada. Baltikum võib olla see piirkond, kuhu hakkab endisest intensiivsemalt kokku voolama Skandinaavia kapital ja kuhu paigutatakse ümber osa tootmisest. See eeldab, et teatud perioodiks jäävad meil palgad Euroopa tasemega võrreldes suhteliselt madalaks, tööjõu kvalifikatsioon aga paraneb.
Meil ei tohi olla aga suuri illusioone selle suhtes, nagu oleksid Põhjamaad väga huvitatud haarama meid oma mõjusfääri. Eesti taotles osavõttu Põhjamaade Nõukogust, mis oleks olnud meile kasulik. Me oleksime sellisel juhul olnud ainus vaene rikaste keskel. Eesti probleemid oleks lahendatud Põhjamaade mudeli järgi. Paraku aga näitas osa Põhjamaid selgelt välja, et praegu veel eelistavad nad sisuliselt jääda lääne poole Balti merd. Taotlesime ka Põhjamaade Investitsioonipanga loomist Balti riikides, kusjuures meid toetasid Taani, Soome ja Island, kuid üksmeelele ei jõutud ka selles osas.
Selle asemel on soovitatud luua Läänemeremaade Nõukogu, kus aga Balti probleeme saab esindada märksa lahjemal kujul. Koostöövõimalused praktilisel tasemel on Läänemeremaade Nõukogus võrratult väiksemad, kuna osaliste probleemid on liiga erinevad ja ka arengutase on erinev.
Nüüd, kui Eesti on majanduslikult orienteerunud Saksa margale, võib Põhjamaade huvi meie vastu veelgi kahaneda.
Saksamaa püüd geopoliitiliselt ja geoökonoomiliselt taastada oma positsioonid idas on niisama loomulik nagu Venemaa analoogiline taotlus. Varem või hiljem viib see aga igipõlise vastuolu taastumiseni Saksamaa ja Venemaa suhetes, kuivõrd nad pretendeerivad ühtedele ja samadele piirkondadele. Pole põhjust arvata, et see vastuolu laheneks Ida—Lääne järjekordse leppega mõjusfääride ametliku jaotamise vormis nagu 1939. aastal, tänapäeval pole see enam vajalik.
Käesolevas kirjatöös on Euroopat (Lääne-Euroopat) määratletud kui integreerunud ja ühiste huvidega tervikut, mis on aga lihtsustus. Tegelikult tuleb Euroopa integreerumisel ületada veel mitmeid sisevastuolusid ja osa neist võib-olla ei olegi ületatavad. Väga tähendusrikkad olid selles mõttes Maastrichti kokkulepped või õigemini see, milles seal ei suudetud kokku leppida. Näib, et pärast kahe Saksamaa ühinemist hakkab Saksamaa suhtumine Euroopa integratsiooni aegamööda muutuma. Saksamaa on saanud enese kätte niivõrd võimsa potentsiaali, et teda enam ei huvita ühinenud Euroopa, ta tahab end teostada just nimelt kui Saksamaa. Ja vastupidi: ülejäänud Euroopa riigid eesotsas Prantsusmaaga näivad olevat huvitatud just nimelt sellest, et Saksamaa kaasa tõmmata ja endi keskele ära sulatada. Bonnis ollakse üha tagasihoidlikumad Euroopa ühise valuuta — eküü — suhtes. Jääb mulje, et kuigi räägitakse vajadusest üle minna eküüle, mõeldakse eeskätt sellele, kuidas tugevdada Saksa marga positsioone.
Olen lugenud ka arvamust, et tekib uus ühtne subregioon — Saksamaa, Skandinaaviamaad ja Balti riigid, millest kujuneb Euroopa majanduslik kasvukeskus. Pidades silmas osaliste erihuvisid, olen sellise subregiooni kujunemise suhtes siiski skeptik.
Olles käsitlenud globaalset ja regionaalset tasandit ning ka lähimate naabrite suhteid Baltikumiga, vaatame nüüd Balti riike endid. Millised on võimalused Baitikumi-sisese integratsiooni jätkumiseks? Seni toimus see integratsioon põhiliselt poliitilisel alusel ja tugines Balti riikide ühisele saatusele ja ühisele eesmärgile — N. Liidust ühel või teisel viisil välja saada. Integratsioonil pole olnud majanduslikku alust, kuivõrd majanduslikult oleme olnud pigem konkurendid kui liitlased. Euroopa on olnud huvitatud võimalikult ühtsest Baltikumist. 8-miljonilise elanikkonnaga Balti turg on Euroopale olulisem kui 1,5 miljoni tarbijaga Eesti turg. Kui Balti riigid reaalselt iseseisvusid ja toimusid meie esimesed kohtumised Euroopa rahvusvaheliste organisatsioonide juhtidega, siis soovitati meile mõnigi kord teha ühine raha; tunti huvi, kas me oleme valmis omavahelisteks konföderatiivseteks suheteks, viidati analoogiatele Beneluxi maadega jne. Unifitseerimine Baltikumis lihtsustaks kindlasti Euroopa jaoks mõningaid asju. Euroopa püüab kolme Balli riiki viia ühise nimetaja alla. Kui Euroopa mõju Baltikumis tugevneb, võib see nõndaviisi ka toimuda. Ühinenud Baltikumi ei tule aga seni, kuni kõigis kolmes Balti riigis on tugevad positsioonid radikaal-rahvusliku ideoloogia käes, mis kultiveerib isolatsionismi. Rahvusradikaalidele ei sobi sellise Euroopa ideoloogia, mis nõuab kapitali, kaupade, inimeste ja informatsiooni vaba liikumist. See ideoloogia ei sobi neile ka Ballikumi-siseselt (hirmu kultiveerimine, et Riia venelased tulevad ja ostavad ära Tallinna tehased). Rahvuslik idee on nende jaoks idealistlik, mille praktiline. Idealistlik rahvuslus ei salli konkurentsi ega võõraid mõjusid.
Seni oleme Baltikumi ja tema ümbrust käsitlenud nii, nagu see näeb välja regiooni põhjaservast, Tallinnast vaadates. Vilniusest paistab ümbritsev maailm teistsugune. Balli riike nähakse lõunatiival seotuna Kaliningradi (Königsbergi) ja põhjas Peterburiga. Tugevnevad Leedu ja Peterburi piirkonna kontaktid. Nähakse Peterburi selgelt väljenduvat erihuvi, mis võimaldab sellel linnal võrreldes ülejäänud Venemaaga ajada teatud mõttes iseseisvat poliitikal. Mõistetakse, et ka Peterburi on huvitatud Kaliningradist kui eelpostist Euroopasse ja Leedust kui selle tagamaast. Leedu esineb Peterburi jaoks Euroopa liitlasena, Eesti ja Läti aga võivad Neevalinnale olla ka konkurendid.
Eesti tahaks olla Põhjamaa riik ja näeb Põhjamaa kaudu ka majanduslikku integratsiooni Euroopaga. Leedu tahab olla Kesk-Euroopa riik, ta kujutleb, et majanduslik integratsioon toimub Kesk-Euroopast Leedusse ning sealt edasi teistesse Balti riikidesse, nii et Leedu oleks jätkuvalt võtmepositsioonil.
Tuleb ka arvestada, et Balti integratsioon tähendab ühe või teise Balti riigi vastuolude laiendamist kõikidele osalistele. Näiteks Leedu—Poola vastuolud ei ole kaugeltki kadunud ega ole leidnud ka ajaloolist lõpplahendust. Mida rohkem Baltikum integreerub, seda enam laienevad Eestile ja Lätile ka Leedu—Poola või Leedu—Valgevene võimalikud vastuolud piiride osas või rahvussuhetes. Või näiteks probleemid Leedu—Saksa suhetes, mis võivad kaasneda võimalike muudatustega Kaliningradi oblasti staatuses. Teiselt poolt, Leedule laienevad Balti integratsiooni tingimustes ka Eesti—Vene ja Läti—Vene vastuolud piiride küsimuses.
Sellest kõigest lähtudes on täiesti võimalik, et meid ootab ees mitte Balti integratsioon, vaid Baltikumi hajumine. Ühtsus Eesti, Läti ja Leedu vahel polnud tingitud mitte niivõrd sisemisest vajadusest, kuivõrd välisest ekspansiooniohust. Kui ühishuvi jääb nõrgaks ning sisemised seosed välja ei kujune, siis on võimalik, et ei integreeruta mitte omavahel, vaid riikidega, kes väga erinevatel majanduslikel põhjustel eelistavad üht või teist Baltimaad. Leedu suhtes võib selline huvi olla Saksamaal ja Ukrainal või Venemaal, Läti suhtes Taanil, Eesti suhtes Soomel või Rootsil. Eesti omalt poolt eelistas algul Soomet kui üldist akent Euroopasse. Näib aga, et nüüd hakatakse Soome vastu huvi kaotama, kuivõrd Soome võimalused kaitsta meie huve rahvusvahelisel areenil on tagasihoidlikumad kui Rootsil või Saksamaal. Ka majanduslikult ja infrastruktuuride väljaarendamisel on Balti riikides märgata erinevaid eelistusi. Probleemid on ühised, aga lahendused hakkavad lahknema. Balti riigid loovad telekommunikatsioonisüsteeme erinevate partneritega (Eesti Rootsiga, Läti Saksamaaga, Leedu USAga). Hiljem on neid süsteeme raske töötavaks tervikuks kokku panna.
Lõpetuseks kaks järeldust:
*Ükskõik milliselt tasemelt vaadata, ikkagi võib märgata, et Balti riigid kaotavad praegu aktiivsust. Mida rohkem nad takerduvad oma sisemistesse vastuoludesse ja tammuvad paigal, seda vähem nendega maailmas arvestatakse. Ja vastupidi: mida täpsemalt suudame teadvustada oma rolli detonaatorina, seda enam saame toetust. Balti riigid on kompaktsed ja kiiresti organiseeritavad: juhitavad, võimelised omandama euroopaliku asjaajamise põhimõtteid. Baltikumist võib kujuneda mudel, kuidas võimalikult efektiivselt ja valutult minna kommunistlikust süsteemist üle demokraatlikku turumajanduslikku ühiskonda. See peaks olema see uus idee, uus printsiip, millest lähtudes Eestil, Lätil ja Leedul on šanss näidata end taas avangardina.
*Balti riikidel on tõsiseid eeldusi integreerumiseks erinevates suundades, see aga seisab vastu sisemisele konsolideerumisele. Baltikumi sisemise integratsiooni motivatsioon piirdub paljuski ühise ajaloolise pärandiga. Seda aga on olnud ainult 70 aastat ja selles mõttes ei saa seda pärandit üle tähtsustada. Euroopa on huvitatud Balti ühtsusest ja mõjutab Balti riike selles suunas. Venemaa, vastupidi, eelistaks oma erihuvide realiseerimiseks ajada asju iga Balti riigiga eraldi.
Lisa kommentaar