Eesti 21. sajandi teise kümnendi peamiseks arenguks on kapitalismi kui peamise poliitilise alustõe esmalt vaikne ning siis üha häälekam taandumine. Kui pärast 2008. aasta finantskriisi ei olnud sugugi kindel, mis asub vabaturuusu asemele, siis viimase paari aastaga on eelkõige läbi EKRE võimuletuleku jõuliselt esile kerkinud eestlase kui liigi säilitamise vajadus. EKRE on tänaseni ainus Eesti poliitiline jõud, kelle jaoks vabaturumajanduslik kapitalism ei ole ainus ja õige, ainuvõimalik viis ühiskonnas ressursse luua ja jagada. EKRE silmis võib 1990ndatest valitsenud kapitalismi, era- ja avaliku sektori suhteid muuta nii nagu vaja, nii nagu teised poliitilised eesmärgid seda dikteerivad. See on taasiseseisvunud Eesti ajaloos senini unikaalne poliitiline positsioon.
Globaalses mastaabis ei ole EKRE unikaalne, nad purjetavad samal laineharjal koos Trumpi, Brexiti jt sarnaste liikumistega. Eesti puhul on tähelepanuväärne aga see, kui tihedalt on EKRE esiletõus seotud muutustega ka selles, mida võime nimetada Eesti ideeks. Idee on ühtlasi nii vorm kui ka visioon, nägemus võimalusest. Eesti idee on nägemus sellest, mis asi Eesti on, milles ta seisneb ja milleks ta võiks muutuda. Väikeste kultuuride iseärasuseks on, et neis on sageli keeruline hoida elujõus mitut ideed korraga. Neis ähvardab ideest saada üks ja ainus õige idee ehk ideoloogia. Ideoloogia ei võimalda teistsugust nägemust või vormi enda kõrval. Ideoloogia domineerib selle üle, mis erineb. Ideoloogia ei kannata enda kriitikat.
Eesti kultuuriruumi iseloomustab ilmselt juba Jakobsonist saati idee Eestist kui erilisest rahvusest, mis esmalt leidis oma ideelise aluse selles, et eristuda võõrast (peamiselt saksakeelsest) võimust ja kultuurist. Jakobsoni isamaalisi kõnesid võiks tänapäeval nimetada ka „eesti elud loevad“ üleskutseteks, niivõrd domineeriv on neis püüe näidata, et eesti keel ja kultuur ning neid kandvad inimesed väärivad võimalust iseseisvalt eksisteerida saksa keele ja kultuuri kõrval. Tähelepanuväärne on Jakobsoni püüe Eesti kui idee juured viia ühest küljest muistse usundini ja eelkristliku iseseisvuseni ning teisalt taandada need teatavale ohvrimentaliteedile, mille tekitas pime keskaeg ja selle pikk järelkaja. Need kaks poolust moodustavad läbi viimase sajandi Eesti kui idee alusteljed: püüe taastada endine sära ja iseseisvus ning arusaam, et ajalooliste kannatuste taga on võõras võim ja kultuur. On lihtne näha, kuidas need teljed Eesti ideed kinnistavad ja ühtlasi ideologiseerivad, näiteks leiame seda paljudest Jaan Krossi teoste kangelastest, kelle kavalus ja nutikus võõra võimuga vaidleb, ent enamasti ikkagi võõraste poolt kirjutatud ajaloole alla vannub. Sama leiame arvukatest kohalikest muuseumidest, ERM-ist ja mujalt, kus kultuuri kandev mõte on tema museaalsus: võimekus säilitada, vaadata tagasi ja leida Eesti idee sädemeid aastasadade kui mitte -tuhandete tagant ning näidata, milline võõras võim ja miks neid sädemeid kustutada üritas. Peaaegu võimatu on leida kultuuriasutust või -nähtust, mis Eesti idee kõrval kriitiliselt vaatleks selle võimalikke pahupooli või libastumisi. Keegi ega miski pole täiuslik, välja arvatud ideoloogilises ruumis eksisteerivad tõed.
Niisugusele Eesti ideele ja ideoloogiale tuli esimene tõeline alternatiiv kapitalismiga. Eesti taasiseseisvumisel ja kapitalismil on üks ja seesama alustekst: IME, isemajandava Eesti ettepanek (1987). Olude sunnil ja kindlasti ka tingituna autorite taustast on see tekst tehnokraatlik ja kuiv, kuid ometigi tõi ta kuni viimaste aastateni kõige enam Eesti ideed iseloomustanud alusmõtte: rahvus on defineeritud läbi majandusliku iseotsustamise. Võib-olla on Eesti kui idee IME-s ja selle järelkajas esmakordselt tulevikku vaatav ja individualistlik. Me kõik tahame iseenda heaolu üle otsustada ja oleme seda ka kohustatud tegema. Sellel ideel on läbi 1990ndate aastate ja 21. sajandi esimese kahe kümnendi mitmeid vorme, kuid kõige selgemini võtab Eesti kui kapitalistliku idee kokku konkurentsivõime kontseptsioon. Selline, ka globaalselt üks enim levinud idee seostus algselt Eestis nõukogude majanduse alustalade lammutamisega: plaanide koostamise ja täitmise asemel pidime üksteisega konkureerima ideede, töökuse jms osas. Üsna ruttu saab sellest aga rahvusvaheline konkurentsivõime, väljapoole suunatud võimekus läbi lüüa ja olla tähele pandud. Tänaseks on selline konkurentsivõime-käsitlus jõudnud sisuliselt igasse eluvaldkonda: tähelepanuväärsed on ettevõtted, kes ekspordivad; kunstnikud, kes jõuavad rahvusvahelistele biennaalidele, või filmid, mis kandideerivad mõnele rahvusvahelisele auhinnale; teadlased, keda mujal enim tsiteeritakse, on kõige väärtuslikumad. Neoliberaalse ajastu individualistlik edukultus kannab Eestis konkurentsivõime nime. Aga ka see idee on ideologiseeritud: kes ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, ei saa ka tähelepanu ega toetust. Siinkohal on huvitav, et konkurentsivõime kriteeriumid ei ole sisuliselt mitte üheski valdkonnas Eesti osalusega loodud. Need kriteeriumid on võõra võimu sümbolid, mida me vabatahtlikult kopeerime ja millele me allume.
Konkurentsivõime kui ideoloogia sallib ja toodab kitsast, üheülbalist eliiti. Raske on leida juhtumeid, kus see küsimuse alla seataks. See on ideoloogia lubjastav tugevus. Eriti kurioosne on Eesti kui rahvusvaheliselt eduka e-riigi näide. Ilmselt ei möödu nädalatki, mil mõni poliitik või ettevõtja ei deklareeriks, et Eesti on maailma juhtiv e-riik. Ometigi ei anna sellest tunnistust mitte ükski rahvusvaheline indeks ega mõõdik, kuid siseriiklikult puudub selles osas igasugune debatt, seda väikest valet ei panda tähelegi.
Sama markantne on valdkondade eiramine, kus Eesti ei ole rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Nii on näiteks Eestis juba aastaid Euroopa suurim sooline palgalõhe, ometigi on sellealane debatt perifeerne ning võrdõiguslikkuse iga-aastane rahastamine riigieelarvest on väiksem kui riigipoolne tugi 2020. aasta septembris Eestis korraldatud autoralli maailmameistrivõistluste etapile. Sarnaseid näiteid on palju, vaatame näiteks narkosurmade arvu, HIV-i haigestumist või süvenevat segregatsiooni rahvuslikul pinnal.
Konkurentsivõimel põhinev ideoloogia on iroonilisel kombel hoopis kahandanud siseriiklikku konkurentsi paljudes eluvaldkondades. Võime näidetena vaadelda pangandust ja pensionifonde, kus tarbijatele pakutav on Euroopa kontekstis kallis ja ühetaoline. Kohalikke põllumajandussaadusi on ka kõrghooajal ostukeskustest ja ketipoodidest raske leida. Eesti linnamaastikus domineerivad ühelaadsed toidupoed ja kaubanduskeskused, bensiinijaamad ning meelelahutusvõimalused.
Konkurentsiideoloogia ohvriks langevad ka mitmed eredamad katsed tuua sisse uusi radikaalseid reformiideid selle kohta, kuidas Eesti funktsioneerib, näiteks nn Jääkeldri protsess muuta poliitika reegleid või riigireformi ideed muuta riigipidamise alustalasid. Kumbki neist reformidest ei võimendanud konkurentsivõime põhilisi tegevusmustreid ja seetõttu puudus neil ka laiem kandepind.
Kõige selgem ohver on aga eelmine museaalne Eesti idee ja selle ideoloogiline vorm. Kõige selgemalt avaldub see ERM-i uues hoones ja kontseptsioonis, mille kaudu kaotasid mõtte väiksemad kohalikud muuseumid ning mis esindab eredalt konkurentsivõimepõhist lähenemist läbi oma ärimudeli.
Globaalselt on COVID-19 pandeemia üks peamisi ideelisi ohvreid aga just seesama konkurentsivõime ja sellel põhinevad poliitikad. Pandeemiale eelnenud globaliseerumise kriisist, mis arenenud riikides väljendus keskklassi töökohtade kahanenemises ja tarbimiskasvu varjus kiirenevas kliimakatastroofis, sündisid nii Donald Trump kui Greta Thunberg. Teisisõnu, neoliberaalse kapitalismi hääbumise varjus ja sellele vastukaaluks on tekkinud ideede ja ideoloogiate polariseerumine, mida pandeemia on süvendanud nii vasakul kui paremal poliitikatiival. Konkurentsivõime ideoloogia varjus pole aga Eestis tekkinud märkimisväärset vasakpoolset mõtlemist ega ideoloogiat. Hoolimata arvukatest hoiatustest päevalehtede kolumnides feminismi, metoo ja igasuguse vasakpoolsuse kasvava ohu eest, ei ole Eestis näiteks ühtegi selgelt vasakpoolset ühiskonnateadlast, kultuurväljalgi on selliste inimeste arv ilmselt ühe käe sõrmedel loetav.
EKRE tugevus seisneb selles, et nad tajusid konkurentsivõime ideoloogia hääbumist ning pakuvad valijatele ainsat mittekapitalistlikku alternatiivi. Ükskõik kui kohmakas nende Trumpi jt jäljendamine ka ei ole, see töötab, sest pakub uut Eesti ideed, mis seisneb eestlases kui teistest väärtuslikumas inimeses. Eestlane on väärtuslikum kui võõrtööjõud või -tudeng. Eestlane on väärtuslikum kui pagulane. Eestlane on väärtuslikum kui LGBTQ. Eestlane on maskuliinne.
EKRE Eesti idee on aga juba sündides ideoloogia ja otsib vastast, et see kiirelt tasalülitada. Vaadakem näiteks juba paari aasta tagust Ossinovski juhitud SDE katset ennast EKRE-ga just Eesti kui idee pinnal vastanduda. See lõppes SDE selge kaotusega. EKRE Eesti ideoloogia jõulisus ning konkurentsivõime ideoloogia prügikasti viskamine tõmbab ka teised, nii parempoolsed kui tsentristlikud poliitilised ja ühiskondlikud jõud enda suunas paremäärmusesse. Kui palju me ka tunnustame Grigorjeva ja Pärnitsa tänavusuviseid etteasteid, iroonilisel kombel võitis sellest ikkagi EKRE, nende kriitika peamine märklaud. Seni kui EKRE-vastane või -kriitiline väitlus ei sea küsimärgi alla konkurentsivõime ideoloogial põhinevat Eesti kapitalismi, jääb EKRE-le eelis kui uue ideoloogia kandjale. Sisuliselt me kõik, kes me EKRE-t valitsuses näha ei taha, sillutame tänase kriitikaga, mis üritab vaidlustada EKRE stiili ja väärtusi, teed EKRE jätkuvale tõusule.
EKRE Eesti ideoloogial on juba ka võimsad liitlased näiteks Postimehe näol, mis üritab luua silda EKRE ning museaalse eestluse vahele. Viimane pakkus juba 2010ndatel toimunud valimistel inspiratsiooniallikat ka Reformierakonnale, eriti läbi selge vastandumise kohalikule vene kogukonnale. 2020ndate esimesed üldvalimised toovad suure tõenäosusega võimule EKRE ja Reformierakonna koalitsiooni, millel on potentsiaali pikalt võimul püsida. Ja see saab olema 2010ndate kõige tugevam pärand. Alanud kümnend toob meile seega mürgise segu 2010ndatest alles jäänud konkurentsiideoloogia jäänukitest nagu nt kasinuspoliitika, mis ainult võimendub COVID-19 taandudes, ning EKRE loodud eesti maskuliinsuse erilisusest.
Eesti kui idee ja ideoloogia ajalugu õpetab meile, et kord välja kujunenud vormid on kestvad ja domineerivad. Konkurentsivõime ideoloogia kestis pea kolm aastakümmet, enne kui selle jõud taanduma hakkas.
Lisa kommentaar