Dennis Nurkse
Eestist lahkumine
Lepingut ei uuendata, Aeglane suvi, Rullid, Rindejoone rikkumine, Kodusõda, Deserteerumine, Infiltreerumine, Okupatsioon, Vabastamine, Laulatus sõjaga, Spioonid
Okupatsioon
Kui elukutselised olid üksteist maha tapnud
ja kutsealused laiali jooksnud,
hakkasid saabuma vabatahtlikud: tuikuvad mehed,
silmad puupiiritusest lõbusad,
kes viskasid mõnikord püssid minema
sest rihmad soonisid õlgu.
Me oleksime võinud nad tappa, mõnikord tapsimegi,
aga neid tuli järjest juurde; see oli sama asjatu
nagu vihma käes seistes käsnaga
vana lehma selga kuivatada või täita
ükskõik millise meie valitsuse ükskõik millist blanketti.
Nood uued võitlejad olid kindlad, et surevad,
itsitasid selle üle, tahtsid ainult sooritada
küllalt roimasid, et Jumal neid järgmises maailmas
jällegi ei unustaks; kärbsed jumaldasid neid;
isegi raipesööjad, kes neil kannul hiilisid,
haukusid neile käsklusi; ükskord
nad marssisid naaberkülla,
rivistasid kõik elusloomad seina äärde
ja hukkasid nad selle eest, et need olid rikkunud
väljakuulutamata keskpäevast liikumiskeeldu,
nad andsid tuld, kuni isegi näljaseim raipesööja
ei osanud jäänustega teha muud
kui vahetada need mustal turul tina vastu.
Nad tulid me külla tagasi, et paluda vabandust.
Aga selleks ajaks olime meie kõigest silmad metsas,
sosinad väljasurnud keeles: jälgisime
kõrgelt puu otsast, kuidas nad tirisid välja
me vanad brokaatkleidid, toppisid sõnnikut täis,
ja hakkasid neid kummardama; nad lõhkusid
me köögitoolid krutsifiksideks;
põlvitasid lumes ja piitsutasid end
meie kalli okastraadiga, nuuksudes
“Jumal halasta me peale”, ja kui nad jooksid juba rängalt verd,
kui nende alasti kehad võtsid päikeseloojangu värvi,
raputas seersant end aeglaselt
võttis oma eraplaskust lonksu,
tõmbas püksid üles, pahvis suitsu,
kuni enam ei värisenud ja haugatas siis:
“paremale vaat! vasakule vaat! joondu!
valvel! edasi marss!”
Vabastamine
Mu mees mõisteti mahalaskmisele
ja vaesed tulid tema eest paluma,
öeldes: “ta oli küll superintendent, aga
kaardimängus nii saamatu, et mõjus ühena meie seast,
ta laenas küll protsendiga raha,
aga ei pidanud meeles, millal viivist võtta,
ja küsis meilt nõu, kuigi meie olime suremas
nälga, sest need olid veel ajad
enne revolutsiooni, kui me kummardasime
maalitud Jumalat, justkui inimesed,
kes ei saa und”; ja uue võimu tegelased
kuulasid tüdinult ja kinkisid sellele narrile uue elu.
Kojutuleku asemel kasutas ta
vabastamist selleks, et ristata oma lemmiklita
ühega meie maahärra jahikoertest,
ja ta pidi seal häärberi juures ootama,
mis oleks tähendanud surma, kui teda oleks nähtud,
kuni lital hakkas südamepööritus pihta,
tema aga kerjas mööduvatelt sõduritelt
oma külma piibu peale tuld.
Kui ta koju jõudis, olin ma nutnud
kõva nädala. Arvasin, et ta on hauast tõusnud
või lihtsalt surmast tagasi heidetud nagu alamõõduline kala;
ütlesin: “anna mulle tagasi mu leinanädal,
kui sa suutsid tagasi lükata taeva.”