Räägitakse, et inimene koosneb 70% ulatuses veest.
Sel juhul on vähemalt 50% minust Emajõgi.
Kasvasin üles Kalda tee lõpus, ühe kortermaja alumisel korrusel. Juba minu lapsepõlve varjutas Emajõe luhalt tõusev udu. Ahmisin seda endasse kooliteel, jalutuskäikudel ja poodi lipates. See imbus sisse viletsate nõukogude aknaraamide vahelt ning rõdule veetud nööridel kuivanud pesuga. Kuumadel suveöödel oli isegi mu voodi niiske ja imalalt lõhnav kui lamm. Rähklesin seal, higine ja veest rammusat õhku asjatult enesesse ahmides nagu kuivale jäänud prügikala.
Alustuseks röövis Emajõgi mult isa.
Ametilt oli ta automehaanik, kes pidas Turu tänava ääres ühes jõeniiskusest ning roostest näritud garaažis parandustöökoda. Igal vabamal hetkel kadus ta aga garaažide taga laiuvasse roostikusse õngitsema. Tema saak – latikad, särjed, ahvenad – olid meie perele oluline toidulisa. 90ndate laps võis Norra lõhet vaid unes näha! Jahvates neid luiseid, keedetud, praetud ja marineeritud, kuivatatud, paneeritud ning suitsutatud kehasid oma hammaste all, lastes isa püügil organismist läbi valguda, jäi sellest midagi paratamatult ka minusse. Võibolla just sealt pärineb minu hajevil meel, emotsionaalne tuimus ning hooajaline raskemeelsus? Isa õngitses, ema kandis saagi liual ette, kuid mina kandsin seda eluaeg eneses.
Emaga oli lugu veelgi halvem, sest tema oli nimelt pärit Tallinnast. Emajõe Ateenasse saabus ta õrnas tudengieas, vaimustus ülikoolilinna rahust, aeglusest ja romantikast, luges värske kirjandusüliõpilasena ahnelt lembelüürikat, eriti Betti Alverit, kohtus isaga ning pühkis pealinna tolmu jäädavalt taldadelt.
Pärast kooli lõppu sai temast kirjandusõpetaja. Ilmutades aga uue kodulinna vastu sedavõrd sooje tundeid, nagu seda vaid sisserändajad suudavad, oli temagi tundides kesksel kohal just kohalik kirjanduslugu. Alates Emajõe Ööbikust ja lõpetades Indrek Hirve mõtteuidudega.
Võibolla ei olnud Kalda tänava korter ning õlinäpust ja harrastuskalamehest abikaasa just see romantika, mida ta algselt Tartusse otsima oli tulnud, kuid inimese sisendusjõud on võimas! Ema silmis oli kauneim linn Eestis Tartu ning seda ilma mingite pimetähnideta – kaunid olid jalutuskäigud Anne kanali ääres, kaunis oli pitskardinatega isikupärastatud köögiaken tüüpprojekti fassaadil ning kaunis oli tema mehine mees, kes pea igal õhtul kilekotiga värske püügi koju tõi.
Minu selgepiirilisem vastumeelsus Emajõe vastu kujunes välja koolieas.
Nimelt sain pärast põhikooli lõppu tänu headele õpitulemustele sisse ühte linna eliitkooli (õpetaja võsuke siiski!) ning nõnda veetsin, ühes ülikooliga, järgmised kaheksa aastat edasi-tagasi üle erinevate sildade rühkides. Jalgsi, rattaga, bussiga, ööpimeduses ja aovalguses, kainelt ja joobnuna, lume, vihma ning pussnugadega. Emajõest oli saanud füüsiline takistus, mis jagas minu maailma kaheks. Koolid, kultuurielu ja sõbrad jäid ühele, mikrorajooni ükskõikne üksildus teisele kaldale. Ainult mina pendeldasin lakkamatult ja mornilt kui allilma paadimees nende kahe pooluse vahel.
Takka targemaks elas mu esimene kallim Karlovas, lisades mu rändeteele veel ühe logistilise keerukuse.
Miks, oh miks ometi on inimtsivilisatsioon kulgenud piki jõgede voolusänge? Mis õnnetu saatus juhtis neid Emajõe kaldale? Helesinine Doonau, emake Volga või kultuurihälli kiigutavad Tigris ja Eufrat – nende ülistamine on veel mõistetav. Kuid Emajõgi?! Enam ammu pole Tartu võimas hansalinn, mis ühendab maid ja rahvaid. Emajõge pidi saab vaid Kavastusse, parimal juhul Piirissaarde. Kuidas võib üks geoloogia, ajaloo ja kultuuri vingerpuss veel 21. sajandilgi kümne küünega oma paleusest kinni hoida?!
Aeg läks ja isa kilekotid – silutud, pestud ja volditud marlborod, teksad ning limonaadid – asendusid geneeriliste Maxima ja Coopi toodetega. Norra lõhe oli ammu müügile jõudnud, pakkudes ühes krevettide ja kalapulkadega arvestatavat konkurentsi kokkukuivavale Emajõe vesikonna faunale.
Kui aeg jõudis elukutsevalikuni, otsustasin igaveseks voolusängi muuta.
Kaalusin erinevaid õppekavasid, kuid kõige enam lubas turvalist, linnastunud elu kõrgete kuivade kontoriseinte vahel ning võimalusi ülikoolilinnast eemale pagemiseks informaatika. Jah, otsustasin patsiga poisiks hakata! Või mis iganes selle naisisikule kohandatav vaste võiks olla.
Ehkki loengutesse rühkisin endiselt üle kõikvõimalike sildade, oli mu samm pisutki reipam ja süda kergem – tundsin, et olen alustanud põgenemisteed. Töötunnid kumava ekraani taga, usaldusväärsed arvude read ja loogilised algoritmid panid mu hinge helisema. Pisutki selle linna uimerdavast, voolavast ja sombusest meelelaadist allus kuivendamisele. Jah, üksikud soodid ju hingesoppidesse jäid, kuid uskusin, et kui kord kodumaa tolmu jalgadelt pühin, imbuvad needki vastupanuta võõramaa mulda.
Niimoodi ma toona tõesti arvasin, kuid Emajõel olid minuga teised plaanid.
Pärast kooli lõpetamist tiksusin veel mõned aastad ühe Tartus asuva vidomängudele keskenduva tarkvaraarendusfirma hingekirjas, kuid vaimusilmas pakkisin juba reisikohvrit. Haarasin kõigist võimalustest, mis aitasid mul luua ja tugevdada rahvusvahelist sotsiaalvõrgustikku – koolitused, komandeeringud, konverentsid, networking-üritused, suvekoolid, isegi piiritagused sõpruskohtumised saalihokis – kõigis lähetusnimekirjades olin esimesena kirjas!
Ja siis see saabus – pilet vabadusse! – ühe Münsteris asuva Saksa spordijookide firma Bach&Co tootearendusmeeskond otsis infotehnoloogi, kes aitaks ette valmistada nende laienemist Balti riikidesse. Tööülesanded sisaldasid kodulehe haldamist, regionaalse tarbijauuringu suuremahuliste andmete töötlemist ning arenduses kasutatava tarkvara korrapärast hooldust.
Jah, ametikoht ei olnud kergete killast, kuid pakkus tööandjapoolset majutust, võimalust kohe alustada ning – minu senise positsiooniga võrreldes – korralikku kopikat!
Saabusin Münsterisse helendaval kevadpäeval, reipa sammu ja kerge pagasiga. Juba lennukiaknast avanev vaade – punastest savitellistest katuste lapitekk – laotus lohutavalt mu südame üle. Olin uue elu alguses, eemal jõelinna määnduvast ja umbsest aguliõhust. Bratwurst ja laager pole kunagi maitsenud magusamini! Tänavad puhtad, vaiksed. Ei mingeid tunglevaid tudengeid, lääbakil moosekante ega kutsikapilgulisi kunstnikke. Majutus ja töökoht teineteisest kiviviske kaugusel. Sillad, promenaadid ja terviserajad võisid lõpuks ometi ajaloo prügikasti lennata!
Bach&Co peakontor paiknes avara väljaku ääres. Eemalt vaadates meenutas selle ümar ja klaaspaneelidest koosnev fassaad hiiglaslikku akvaariumi. Seda esmamuljet tugevdasid läbi klaaside kumavad lopsakad toataimed – kõikvõimalikes suurustes palmid, monsterad ja elulõngad, mis akende äärde olid paigutatud. Usutavasti selleks, et leevendada klaashoones sagivate töötajate palavust eredast Kesk-Euroopa suvepäikesest täidetud linnas.
Erutusevärinal lipsasin liuguste vahelt sisse. Fuajee täitis peaaegu terve hoone esimese korruse. Püüdsin algul oma kasinavõitu saksa keele oskusega erinevaid viitasid ja infotahvleid dešifreerida, kuid andsin siis jõuetult alla ja seadsin sammud administraatorilaua poole.
Klaaskastikeses leemendas tüse, ümara näoga naine. Tundus, et valitsev kuumalaine oli ta kummalisse letargiaseisundisse viinud – tema silmad, klaasistunud ja pärani, jõllitasid eri kaugustesse; kärtspunaseks mukitud suu oli pärani, ebamäärasesse üllatusseisundisse tardunud ja higist võidunud juuksed kangelaslikult viimase karvani taha kammitud, kust pikk kalasabapats alla seelikuvärvlini lookles.
Nihutasin end leti äärde ja köhatasin: „Entschuldigung? Ich komme aus Estland. Ich bin Ihre neue…“ kraapisin tulutult põhikooli saksa keele riismeid kokku, et neist „infotehnoloogi“ mõistet moodustada, „…Arbeiterin,“ andsin siis lõpuks alla ja nihutasin säravaima naeratusega klaasi alla töölevõtu kinnituse ja isikut tõendava dokumendi.
Naine pööras aeglaselt, ainsagi pilgutuseta silmad minule.
Nende laiali asetsevate, peaaegu pea eri külgedele nihkunud silmade tardunud pilk meenutas mulle midagi. Tundsin ebamugavust – kus ma selle ilmega varem kohtunud võisin olla?!
Ta heitis ükskõikse pilgu paberitele ja maigutas minu suunas suud.
„Wie… bitte?“ küsisin abitult.
„Raume 204,“ maigutas ta uuesti, nüüd juba heliga.
Noogutasin pead ja tegin minekut.
Ruumis võttis mind vastu juba rahvusvaheline seltskond, kellest pidi moodustuma minu töörühm. Eesmärgiga viia Bach&Co isotoonilised joogid edukalt Baltikumi turule. Lisaks minule oli seal kaks leedukat, üks vibalik lätlane ja sakslasest tõlk-assistent, kes, olles minu paberid üle vaadanud, meid ühise laua ümber kokku kogus.
„Mul on hea meel näha, et olete kõik meie väikesesse Münsterisse edukalt kohale jõudnud,“ alustas ta. „Kahjuks on teie otsene ülemus ühes Bach&Co esimehega hetkel ringreisil ning naaseb alles kahe nädala pärast. See peaks olema teile piisav aeg, et pisut sisse elada, meie firma töövooluga kohaneda ning omavahel tutvuda. Minu ülesandeks on läbi viia teie esmane koolitus ning anda sisend esimese kvartali tööülesannete tarvis…“
Samas vaimus jätkus terve esimene tööpäev.
Vahetasime meeldivusi, nimesid ja suveniire. Uute töötajate taskud ja portfellid täitusid kiiresti erinevate brošüüride, juhendite, instruktsioonide, kaartide, mappide, Bach&Co pastakate, kruuside ja – loomulikult – spordijookide valikuga.
Punktipealt kell viis lülitas meie instruktor sisse viimase slaidi, kirjaga „Auf Wiedersehen!“, ja naeratas säravalt: „Niisiis. Sellega on tänaseks kõik. Kuidas oleks väikese linnatuuri ja jahutava joogikesega firma n-ö kodupubis Hõbepajude All?“
Ettepanek võeti ühehäälselt vastu ning sissejuhatus Bach&Co-sse jätkus juba vabamas vormis.
Muljeterohkele ja rõõmsale päevale järgnes aga sünge öö.
Õlleuimasena taarusin korterinaabriga, loomulikult lätlase Karlisega ühisesse majutusse. Jagasime vennalikult ära viimasest pubist kaasa haaratud joogid ning matsime naaberrahvaste vahelise sõjakirve sügavale Westfaleni maapõue. Lõpuks, kui olin vähemalt tosin korda püüdlikult artikuleerides ning võimalikult erinevates tonaalsustes „saldejumps“ hüüdnud, otsustas Karlis, et talle aitab, ning viisakalt head ööd soovinud, kobis ta oma tuppa. Mina keerasin end sealsamas elutoa diivanil mugavalt kerra.
Kõigist sel päeval nähtud vaatamisväärsustest ning sõlmitud tutvustest ujus minu unedes pinnale aga Bach&Co ükskõikse administraatoriproua nägu. Uni avas oma salavõtmega mälusügavuste seifiuksed ning leidis vastuse küsimusele, kust tema ilme sedavõrd tuttav ette tuli… Aga muidugi koduselt, kuldääreliselt, väikese täkkega Riia Portselanitehase taldrikult!
Administraator oli olnud äravahetamiseni sarnane mu isa Emajõest püütud särgedega. Ema valmistas neid enamjaolt ühes tükis, paneeris kergelt ja küpsetas pannil kuldpruuniks. Kuumusest leemendav, üllatusest pisut paokil suuga punnsilmne särg Riia Portselanitehase taldrikult oli minu lapsepõlve happy meal.
Unes tõmbas aga isa kortsulisest kilekotist kalasabapatsi pidi välja hoopis Bach&Co administraatori. Naine pööras oma ükskõiksed silmad minule ja naeratas…
Ärkasin hirmuhigiga kaetult ja tõmbasin sügavalt hinge. Väljas ahetas alles. Karlise toast kostis sügavat norinat. Suu oli kuiv ja huuled pragunenud. Kobamisi otsis käsi diivani kõrvale visatud portfelli, kus pidi leiduma paar tootenäidist – värskendavat, elektrolüütidest kubisevat tsitrusemaitselist spordijooki.
Ajasin end diivanil istukile, keerasin näppu juhtunud pudelil mehiste jõupingutustega korgi pealt ja kaanisin kosutavat nestet ahnelt enesesse. Etiketil lubatud greibi ja sidrunheina asemel täitus mu suu aga mingi imala, vettinud heina ja kaldamuda järele maitseva vedelikuga. Mekk oli äravahetamiseni sarnane esimeste supluskogemustega kodulinna väliujulas.
Alles ebamugavustundest täidetud hirmuunenäo mõju all, pealetükkivast pohmellist, reisiväsimusest ja varasest kellaajast jõuetu, oli see maitseelamus liiast. Kaotasin uuesti teadvuse.
Ärkasin, kui Karlis mulle murelikult põsele patsutas.
„Kas sinuga on kõik kombes? Kõik okei?“
„Mis? Jah, muidugi…“
Pilgutasin abitult silmi. Mu pilk peatus avatud pudelil diivani kõrval.
„Ole hea, proovi… proovi sina seda tootenäidist. Mille järgi see sulle maitseb?“
Karlis, kelle pea küllap samuti valutas, tõstis pudeli suule.
„Greip ja… sidrunhein? Nagu etiketil lubatud,“ vastas ta õlgu kehitades.
Proovisin samuti uuesti karastusjooki. Küll pisut lääge ja toas seismisest soojenenud, kuid muda ning kõrkjate asemel võis selgesti tunda kunstlikke värvaineid ja magustajaid. Hingasin kergendatult. Ja otsustasin esimese õhtu vintsutused üleminekuaja raskuste arvele kirjutada.
Järgmised paar nädalat möödusid tõesti meeldivalt sündmustevaeselt. Keskendusin tööle ning uute kogemuste ammutamisele, mis kodulinna maitsed, lõhnad ja aistingud jäädavalt tagaplaanile suruks. Kulistasin laagerit, matsutasin praevorste ja toksisin klaviatuuril salapäraseid arvuderidu.
Olin juba terve kuu Münsteri linnakeses veetnud, kui kontoris jõudis mu kõrvu kuuldus, et Bach&Co boss on suurelt Euroopa ringreisilt naasnud.
Püüdsin hommikuti fuajees seirata mulle võõraid külalisi, sõeludes välja vähegi kallimat sorti mantlites ja ülikondades härrasmehi, kuid keegi ei tundunud piisavalt autoriteetne, et teda suurfirma omanikuks pidada.
Sügise alguses said aga kõik kontori töötajad kutse peadirektori uue hooaja tervituskõnele.
Aukartlikult sisenesime Bach&Co büroohoone peasaali, mille uksed seni meie ees suletud olid püsinud.
Ja siis ma nägin teda – kõnepulti astus laiaõlgne, imposantse kehaehitusega mees, kes võis olla ehk 60ndates eluaastates.
Kõige silmatorkavam joon härra Bachi juures oli ta soeng – hõbedased, jahedalt sillerdavad lokid, mis olid hoolikalt seitlisse soetud ja andsid ta näole erilise, külma ja pisut ebamaise aura.
Direktori selja taga kattis lavasügavust LED-ekraan, millele eelkõnelejad olid projitseerinud slaide, graafikuid, logosid, multifaktoriaalseid prognoose ning numeerilist ja emotsionaalset optimismi.
Nüüd aga kuvati ekraanile lähiplaan esimehe näost.
Tema esmapilgul hallid ja külmad silmad omandasid prožektorite poole pöördudes kuldse, sooja läike. Majandusraskustest rääkides olid need sügavpruunid ja läbitungimatud, salapärased sügavikud. Nalja visates aga mudapruunid ja argised, lihtsa inimese ebamäärast värvi silmad. Kõiki neid muutlikke varjundeid ühendas aga võimatu tuttavlikkus, näis, nagu voogaks esimehe iiriste taga jõe ühtaegu klaasjas ja mõistatuslik pealispind, mis muutis tooni ühes sõnadevooluga, emotsionaalse soojuse ja maailmaturul valitseva teadmatuse poolt üles keerutatud mudaga. Tema silmad kõnelesid mulle rohkem kui kange saksa aktsendiga varjutatud kõne, mis kubises geneerilistest metafooridest neoliberaalse optimismi kastmes.
„Äris on tõusud ja mõõnad, millega paratamatult peame arvestama. Meie asi ei ole paati kõigutada, vaid tuulesuunda tunnetada ning vooluga kaasa minna. Vaid nii saame tagada stabiilse edasiliikumise.
Jah, maailmamajandus on üle kuumenemas, turg kokku kuivamas.
Kui me ei taha kuivale jääda, ei ole meil aega kudeda!
Rohkem kui kunagi varem, on oluline peibutav reklaam. Peame sotsiaalmeedia üle ujutama isuäratava söödaga, mille õnge võtta meie sihtgrupp – füüsilisele heaolule ja toonuses väljanägemisele orienteeritud täisealised kasutajad…“
Kui härra Bach kinnitas, et eesootava aasta jooksul pole koondamisi karta, väitsid tema hallide soomuste karva silmad mulle teisiti. Kui ta rääkis kasvukõveratest ning majanduse sinusoidsest iseloomust, nägin ta mudasest pilgust, et tal on neisse prognoosidesse vähe usku. Tema kõne ujus mul suuresti ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid teravalt tungisid teadvusesse ohtrad kalastuse ning veekogudega seotud kujundid: „tagasi lätete juurde“, „meie kasvu allikas“, „ideede maimud“, „pärituul“ ja nii edasi. Härra Bachi sõnad mähkisid mu teadvuse mingisse iselaadsesse udusse, mu pilk hägustus ning vaimusilmas kangastusid iga uue kõnekujundiga mälupildid Emajõest. Lahkusin enne kõne lõppu kobamisi saalist.
Pidulikule õhtule järgnenud ööl magasin taas rahutult.
Uni paiskas mu tagasi kodulinna. Istusin Annelinna all asuvas roostikus ja silmitsesin igatsevalt vastaskaldal õngitsevat isa. Ilm oli vilu ja kellaaeg varane. Süvenenult seisis ta põlvini voolavas vees, kummikud kindlalt põhjamudasse surutud, ning silmitses ainiti pinnal värelevat korki. Aeg-ajalt lõi veepind virvendama ja keegi näksis sööta, kuid ujus siis kahtlustavalt eemale. Sääseparv sõi mu paljaid sääremarju ning jahe varahommikune õhk tõi kananaha ihule. Aevastasin, kuid pühkisin vapralt une silmist. Samal hetkel kadus kork otsustavalt vee alla ja isa hakkas erutunult kerima. Sikutas.
„Kus on alles purakas!“ sosistas ta endamisi.
Kahe käega klammerdus ta õnge külge ning tiris. Ühtaegu otsustavalt ja ettevaatlikult, et tamiil ei katkeks. Püük sikutas korki mänglevalt siia-sinna, ujus jõe keskele ja vastuvoolu, kuid alistus siis ning võttis suuna kalamehele. Lõpuks hakkas saak jõest kerkima… Hõbehallid, veest tilkuvad juuksed, laiad õlad, moodne tumesinine ülikond.
Härra Bach sammus aegamisi veest. Rahulikult eemaldas ta kuuerevääri takerdunud konksu ning riputas selle ühes landiga isale rinda nagu auraha. Siis kadus ta kelmika naeratusega taas jõevoogudesse.
Ärkasin ärevushigiga kaetult.
Läksin vannituppa nägu pesema. Kraani keeramisel korises torustik vaid halvaendeliselt, kuni lõpuks purtsatas välja vesikasvude ja vettinud heina seguse veejoa, mis lõhnas ilmeksimatult Anne kanali järele. Taganesin õuduses. Akna tagant lendas mööda kiljuv kajakate parv. Karlis magas kõrvaltoas õiglase und.
Pärast härra Bachi ametlikku naasmist muutus midagi minu töökohatajus jäädavalt. Hakkasin tähele panema töötajate väikesi idiosünkraasiaid, mis seni juhuslikud ning tähendusetud olid tundunud.
Kolmanda korruse sekretärid kandsid alati sinkjasrohelisi kaelarätikuid, mis neid teistest töötajatest eristasid. Nad liikusid alati kambakesi, parves võiks öelda. Ja iga jumala lõunapaus vehkisid nad sööklas ainult valget saia süüa.
Kord, kui nende lähedal istusin ja ettevaatamatusest küünarnukiga saiatüki põrandale lõin, kummardus üks neist välgukiirusel palukese järele ning enne kui jõudsin teda tänadagi, oli saiaviil tema niisutatud, laineriga peenelt välja joonistatud ja pisut torus huulte vahele kadunud.
Kommunikatsioonimeeskond kandis samuti vormiriietust – valgeid, õrnalt sädelevaid ülikondi ja halle kaelarätte. Inimestena, kes tihti lähetustel viibisid ning palju suhtlema pidid, võis neid maja peal vaid harva näha, kuid see-eest oli võimatu nende kohalolu mitte märgata. Ühe käratseva kambana liikusid nad korruste vahel, naljatlesid sekretäridega ning tegid tutvust uute töötajatega. Avatute ja naeruhimulistena rääkisid nad kontoris viibides ikka lühikesi nalju ning lagistasid ise kõige entusiastlikumalt kaasa, kõõksudes, kiljudes ja üksteisele selja peale tagudes. Kaugelt meenutasid nad käratsevat kajakaparve, kes koridoridesse valla on päästetud.
Kummalised olid lood ka Bachi turvamehe Silveriga, keda hooaja avaõhtul lavakardinate vahel silmanud olin. Reisilt naasnuna seisis ta enamasti direktori ukse taga valvel või saatis härra Bachi tema igapäevastel ringkäikudel, ise aupaklikku kaugusse hoides. Ametile sobivalt oli ta tursket kasvu, sõnaaher ja sünge pilguga. Ühesõnaga kinnine ning raskesti ligipääsetav tüüp. Ma ei mäleta, et oleksin teda kunagi kuulnud kellegagi vestlemas, kuid ükskord koridoris ootamatult Silverile peale sattudes kuulsin teda kohisemas.
Olin teel kohviautomaadi juurde ning märkasin juba kaugelt tema tüüakat kogu. Silver seisis masina kõrval, käes aurav plasttops, silmad mõnutundest suletud, suu pärani, ja kohises endamisi. Seda heli on võimatu kuidagi teisiti kirjeldada. Peatusin lummatult. Minu ainitist pilku tundes avas Silver häiritult silmad, sulges suu ning noogutas napilt minekut tehes, kuid vaatepilti oli võimatu unustada. Heli, mida turvamees kohvi nautides kuuldavale tõi, ei tundunud tõusvat inimese hääletorudest. Niimoodi kohisevad puud, põõsad ja – eelkõige – hõbepajud, mille all olen vantsinud maha lugematuid kilomeetreid. See on sügav, sporaadiline ja ühtaegu õrn heli. Inertse ja pahkunud puutüve ning õrna kosutava tuule peenetundeline mäng.
Ma ei saanud enam aru, kas Emajõgi oli minuga kaasa rännanud – mõtestasin ma kõike ikka veel kodusest foonist lähtuvalt, sest mu sündmustevaene elu polnud mulle kirkamaid elamusi pakkunud? Või oli midagi tõesti Bach&Co töötajaskonnaga valesti?
Rääkisin oma kõhklustest ääri-veeri Karlisele. Ta kehitas vaid õlgu – tema ei olnud midagi kahtlast märganud.
Niisiis ikkagi kultuurikontekst. Hingasin kergendatult ja keskendusin taas kuvarile.
Kuid salapärased nihked mu maailmatajus jätkusid.
Tundsin end Münsteris üha kodusemalt, kuid halvimas võimalikus mõttes. Pinnas vetrus mu sammude all. Ühtäkki panin linnapildis tähele ohtraid hõbepajusid, mis sügise saabudes jaheda läike omandasid. Hommikuti varjutas tänavaid lämmatav udu. Linnapildis vilksatas inimesi kalamehekummikutes, kes samas kiiresti nurga taha kadusid. Sööklas pakutav kala, olgugi et fish & chips’i nime all, kalakarri või burgeri vormis, tõi suhu lapsepõlve maigu. Kilekotid tänaval liiklevate inimeste käes, olgugi et need kandsid Lidli, Carrefouri või Rewe nimesid, tundusid kahtlaselt libedad ning nende läikiva pealispinna ja erksavärviliste logode all võis aimata rahutut siplemist. Tõmbusin endasse. Pärast tööd silkasin kohe öömajja ning tõmbasin kardinad akende ette. Ostsin omale lõuna kaasa ja sõin seda muust töötajaskonnast eraldi, et mitte näha kahtlasevõitu sekretäre või käratsevaid kommunikatsiooniosakonna töötajaid. Lootsin, et jään niimoodi tähelepanuta. Lootsin, et Emajõgi laseb mul minna.
Olin oma projekti – Balti turu uuringute ning andmetöötluse – viimases faasis, kui härra Bach kutsus mu ootamatult enda juurde. Lähenesin, silmad maas, uksele. Turvamees Silver noogutas mulle napilt, kui möödusin. Temast õhkus niiskuse ja sambla lõhna.
Astusin kabinetti, kus härra Bach paberitega kaetud töölaua taga energiliselt kirjutas.
Ta tõstis oma sedapuhku säravsinised silmad paberitelt ja naeratas avalalt.
„Meie uusim töötaja, Baltikumi spetsialist! Istuge, palun.“
Poetasin end kontoritoolile direktori vastas ja korrastasin süles välja-
prinditud slaide ja tabeleid.
„Kuidas olete meie väikeses linnakeses kohanenud? Kas Münster kohtleb teid hästi?“
Noogutasin kohmetult.
„Olen kuulnud, et olete väga tööle pühendunud. Seda tuleb vaid tunnustada. Teadsin juba teie elulooga tutvudes, et olete meie kompaniile õige valik!“
„Jah, mul on õnn olnud käia mitmetel täiendkoolitustel ning pikaajaline töökogemus…“
„Ei, mitte seda ei pidanud ma silmas,“ katkestas härra Bach mind naerdes. „Teie päritolu. Kui ma ei eksi, olete pärit väikesest armsast linnakesest, hansalinnast – just nagu Münstergi –, mida suisa Ateenaga võrreldakse?“
„Kuidas see minu andmetöötlusoskustesse puutub?“ pahvatasin segaduses.
„Noo, ärisuhetes on hea oma partnerite tausta teada ning traditsioone au sees hoida. Muidu ei saa! Kui minu uus alluv tuleb piirkonnast, millega oleme kaubanduslikud partnerid juba sajandeid, siis on see kui austav peanoogutus vanale tuttavale. Pealegi usun looduse poolt sõlmitud liitudesse – vesikonnad, mis omavahel jõgesid, lahtesid ja meresid pidi kokku puutuvad, on kui üks vereringe, üks organism.“
„Teie positsioonil oleva, palju reisinud ja laia silmaringiga inimese suust kõlab taoline vaade üllatavalt vanamoodsana,“ tunnistasin üllatunult.
„Reisinud, jah…“ härra Bach pidas aru ja silmitses mõtlikult akna taga laiuva Münsteri telliskivikatuseid, „kas teate, miks mu suvine ärireis viibis?“
Raputasin pead.
„Meie lodi vajas pisiparandusi ning tõrvamist. Kusjuures peatusime justnimelt teie kodulinnas, nii et mul oli suur rõõm nädala jooksul sealse eluoluga lähemalt tutvuda. Võrratu väikelinn!“
„Lodi?!“ küsisin igaks juhuks üle, sest tundus uskumatu, et suurfirma juht reisiks millegi muu kui eralennukiga.
„Aga muidugi,“ noogutas härra Bach häirimatult. „Ma ju ütlesin, et olen traditsionalist. Ning usun, et just see ongi meie ettevõtte edu saladus.“
Puurisin pilgu süles lebavatesse tabelitesse. Minus süvenes tunne, et elu on mind lõksu püüdnud, minu iseseisvumiskatsete üle armutult naernud. Münsteris asuv töökoht oli vaid söödaks, mis konksu lõplikult minu südamesse surus.
„Aga vabandage mind, te tulite ju asja pärast! Näen, et olete hoolsasti ette valmistanud. Jätke materjalid siia ning ma tutvun nendega pärastlõunal. Usun, et olete oma tööd hästi teinud,“ lisas härra Bach soojalt, justkui poleks minu sisemisi heitlusi märganudki.
Poetasin paberipaki lauale ja lahkusin käsikaudu kabinetist. Silme ees virvendas taas. Silver oli õnneks ukse tagant kuhugi kadunud. Toetasin selja vastu seinatahveldist ja hingasin kolm korda sügavalt sisse.
Muidugi, tegu võib ju olla ekstsentrikuga. Jõukurid võivad omale selliseid veidrusi lubada. Ja eks ole lennundus tänapäeval teatavaks tabukski muutunud. Võimalik, et ta tegi oma reisivalikuid hoopis keskkonnamõju aspektidest lähtuvalt, kinnitasin endale. Siis aga peatus mu pilk kullatud nimesildil ukse kõrval. Direktori täisnimi oli sinna märgitud lühendatult, initsiaalina – niisiis võis pika ja elegantse Emmanuel Bachi asemel sildilt välja lugeda „Em. Bach“… Embach.
Veel enne jõule naasin alistunult kodulinna. Mu vaim oli lõplikult murtud.
Kalda tänaval sündinuil ei ole valikut. Nad peavad vooluga kaasa minema.
Ainsad konstandid mu elus on tähistaevas minu pea kohal ja Emajõgi mu sees.
Lisa kommentaar