ESTRAGON: Ta oleks pidanud juba siin olema.
VLADIMIR: Ta ei lubanud ju päris kindlasti.
ESTRAGON: Ja kui ta ei tule?
VLADIMIR: Siis tuleme homme jälle.
ESTRAGON: Ja ülehomme.
VLADIMIR: Võimalik.
ESTRAGON: Ja nii edasi.
VLADIMIR: Tähendab…
ESTRAGON: Kuni ta kord tuleb.
(Samuel Beckett, „Godot’d oodates“, tlk Aino Pärsimägi)
Õhk on ootusärevusest erakordselt paks. Ootavad ettevõtjad, et suurendada tootlikkust ja leida leevendust kvalifitseeritud tööjõu puudusele. Ootavad investorid, et teenida järjekordsed miljardid mõnest tormilisele kasvule suunatud tehnoloogiaettevõttest. Ootavad ka ehk mõned töötajad, kes loodavad, et tehnoloogia võtab üle mõned rutiinsed ülesanded. Ja võib-olla ootab igaüks meist, et uudne koduabiline vähendaks tüütute majapidamistööde osakaalu meie igapäevastes toimingutes. Siiski jääb aga tihti mulje, et päris selge pole, mida see kauaoodatud robot täpsemalt teha võiks. Või kui keegi „lihtsurelik“ söandabki oma robotiootusi konkreetsetesse sõnadesse valada, siis robotiinsener kipub pigem – murelikult või üleolevalt – nina kirtsutama: kas ühel või teisel seni lahendamata tehnoloogilisel põhjusel ei tundu taoline masin realistlik.
Viimati suutis sellise ninakirtsutuse välja teenida ei keegi muu kui tehnokuningas[1] Elon Musk, kes käesoleva aasta augustis avalikustas plaani tuua meie ette ei rohkem ega vähem kui inimese mõõtu Tesla Bot. Esimesi käegakatsutavaid tulemusi lubas ta avalikkusele tutvustada juba järgmisel aastal. Tegu on erakordselt ambitsioonika ettevõtmisega ja ainult aeg annab arutust, kas tunnistasime veidralt välja kukkunud reklaamitrikki või teevadki lähima paari aasta jooksul n-ö personaalrobotid esimesed arglikud sammud meie igapäevaelus.
Kui üritada prognoosida, kus on robotitehnoloogia oma arengukõveral seoses ühiskondlikult tunnetatud vajadusega, saab võrdluse aluseks võtta lähiajaloost kaks tehnoloogilist arenguprotsessi: personaalarvutid ja nutitelefonid. Veel 1980. aastatel tundus ebarealistlik prognoosida personaalarvutite plahvatuslikku levikut nii töö- kui ka eraelus, kuni saabus murdepunkt 90ndate keskpaigas interneti jõudmisega kodukasutajateni Microsoft Windows 95 operatsioonisüsteemi kasutusmugavusega. Enam-vähem sarnast murdepunkti saame täheldada ka nutitelefonide mõjus meie ühiskonnale pärast Apple’i edukat iPhone’i turunduskampaaniat, kui tehnoloogiline küpsus hakkas vastama ootustele. Oli ju kõigi eestlaste lemmik Nokia proovinud teha midagi analoogset kümmekond aastat varem oma Communicatori mudeliga (rohkem ja vähem edukaid eellasi oli nutitelefonil ju teisigi). Kui aga tulla tagasi robootika juurde, on siiski väga keeruline hinnata, kui kaugel oleme analoogsest murdepunktist robotitehnoloogias. Mõni tehnoloogia suhtes pessimistlikumalt meelestatud inimene võib isegi kahelda, kas robootikas niisugust hetke üldse saabub. Pole ju kaugeltki kõik inimkonna tehnoloogilised unistused pärast esmast edu realiseerunud, nt planetaarsed avastusretked ja teiste planeetide koloniseerimine, mida 20. sajandi keskpaigas prognoositi lähikümnenditel saavutatavaina. Võib aga päris kindlalt väita, et seni pole robotitehnoloogias niisugust murdepunkti täheldatud – meil ei ole robotituru iPhone’i ega Windowsit. Ja kui Tesla hiljutine teadaanne välja arvata, siis igapäevased tehnoloogiahiiud pigem hoiduvad sel teemal lubadusi andmast. Huvitaval kombel jääb vähemalt pressiteateid lugedes mulje, nagu oleks järgmise tehnoloogilise läbimurdena kvantarvuti isegi usutavam kui laiatarberobot.
Põhjusi, miks kasuliku roboti loomine on osutunud keeruliseks, saab välja tuua mitmeid. Esiteks me tegelikult ei tea lõpuni, milleks igaüks meist robotit võiks vajada. Nutitelefoni puhul ei suutnud me ka ette näha kõiki neid kasutusvaldkondi, mis sel nüüdseks on, aga vähemalt oli teada mingisugune algpunkt: helistamine, sõnumid, meilid, veebilehitsemine, pildistamine jne. Mis aga võiks olla need esimesed kolm või neli asja, mida robot teeb ja mis panevad iga inimest seda imemasinat endale soovima? Teame lihtsalt, et robot on üks tark masin, aparaat – tehnoloogiline kehastus –, umbes nii, nagu raadio on tehnoloogiline seade, milles ilmnevad meie teadmised elektromagnetlainetest. Ja nutitelefon on seade, mis lisaks pooljuhtmaterjalide füüsikale kätkeb ka informaatikateaduse tipptulemusi. Seega igati mõistetavalt on kõigi nende raadiote, nutitelefonide, aga ka telerite, lennukite, satelliitide ja kõigi muude tehnoloogiliste edulugude taustalt tekkinud ootus raamatutest loetud või filmidest nähtud robotite järele.
Kui määratleme robotivajaduse ennekõike tootlikkusega, saame tööstusroboti, mis ehk teeb õnnelikuks nii mõnegi tootmisettevõtte juhi, aga ei pälvi väga suurt imetlust laiemalt publikult. Need robotid pole ju midagi nutikat: ei oska nad autot juhtida ega tuba koristada. Ent kui ehitame midagi inimlikku, osutub see robot liiga kobaks ja tema välimus tekitab meis õõva. Seega teine oluline põhjus, miks eriti just universaalsete robotite ehitamine on endiselt keeruline, peitub asjaolus – tegelikult ei peitu, vaid istub keset lava oma emotsioonitu, kuid kõiketeadva ilmega –, et tänane tehnoloogia pole piisavalt küps.
Robot on interdistsiplinaarse inseneriteaduse proovikivi. Ka tehnikateadustes on süvenev spetsialiseerumine viinud olukorrani, kus näiteks kaks informaatikut, kes esindavad pisut eri valdkondi, ei pruugi teineteise töö sisulisi nüansse suurt mõista. Rääkimata sellest, et ühe roboti loomise kallal toimetavad paralleelselt mehaanikud, elektroonikud ja informaatikud. Tulemuseks peab aga olema veatu mehaanika, elektroonika ja tarkvara kooskõla, mida uhkelt robotiks kutsume. Ja kuigi tehnoloogilisi edulugusid on inimkonnal ette näidata küll ja küll, pole ükski mineviku edulugu (sõiduautod, lennukid, raketid, satelliidid, kulgurid, raadiod, televiisorid, nutitelefonid, tahvelarvutid, röntgenpildid, magnetresonantstomograafia jne) pidanud silmitsi seisma selle katsumusega, mis on roboteil: inimese ja tema elukeskkonnaga.
Inimeste maailm on tehniliselt keeruline nii oma infokülluse kui ka inim-anatoomiale kohandatud elukeskkonna poolest. Kui infokülluses orienteerumisega tegelevad ennekõike andme- ja arvutiteadlased, luues nn tehisintellekti, siis inimeste elukeskkonnas hakkama saamiseks tuleb kombata piire mitmes tehnilises valdkonnas paralleelselt. Võtame näiteks roboti kere kuju ja ehituse. Sel näiliselt pealiskaudsel küsimusel on robootikas kandev sisuline tähendus, mis võib otsustada roboti sobilikkuse mingiks ülesandeks, ent samal ajal täielikult välistada roboti kasutatavuse mõnel muul otstarbel.
Siinkohal võib näiteks tuua paljudele tuntud „Tähesõdade“ filmisaaga robotid C3PO ja R2D2. Need robottegelased kehastavad üpriski tabavalt seda valikut, mis siiamaani robootikuid, aga rohkem isegi ilmselt tootearendajaid kimbatusse ajavad. Kuldse kerega C3PO oli kindlasti neist kahest väljapaistvam, kuid teda portreteeriti kui koomilist ja pigem kasutut robotit. Sel robotil olid lisaks inimese kujule ka inimlikud puudused, nagu argpükslus ja ülemäärane jutukus. Samas kui hõbedakarva prügitünni meenutav R2D2 remontis krüptiliselt piiksudes lennu pealt kosmosesõidukeid ja liidestus vajaduse korral oma kõikvõimalike ühenduspistikute abil eri tehnoloogiliste süsteemidega, avades tänu sellele kangelastele uksi või tuvastades suures kosmosejaamas otsitava inimese asukoha.
Roboti R2D2 ebainimlik kasulikkus inspireerib ka tänaseid robootikuid: võtame näiteks roboti, mis peab ühe osana oma ülesande täitmisest lifti kasutama. Ühelt poolt oleks loogiline ehitada robot, millel on inimese kuju, sh käed, sõrmed ja jalad. See robot, imiteerides inimese anatoomiat inimesele mõeldud keskkonnas, saab ilmselgelt vajutada lifti nuppudele ja sõita õigele korrusele. Samas on taoline robot tehniliselt palju keerulisem kui näiteks Tallinna tänavatel ringi vuravad ratastel pakirobotid. Neil robotitel ei ole mehaanilist võimekust vajutada lifti nuppudele. Kui aga liftil oleks, ütleme, WiFi-ühendus, võiks robot just traadita andmeside vahendusel, ilma ühelegi nupule vajutamata, liftile juhtnööre anda. Julgen väita, et enamik insenere leiab, et liftidele WiFi-juhtimismooduli lisamine on tehniliselt lihtsam, töökindlam ja soodsam lahendus kui inimeselaadse roboti ehitamine. See on ka põhjus, miks viimased kümmekond aastat on aktiivselt arendatud isejuhtivat autot, mitte aga humanoidrobotit, mis võiks iga sõiduki rooli istuda.
Ent isejuhtiv sõiduk pole ju ikkagi see intelligentne masin, tehisintellektiga robot, mis saaks meid igal sammul abistada, see on lihtsalt üks järjekordne kodumasin. Sedasi väljendub aeg-ajalt anonüümne ühiskondlik ootus roboti järele, mis oleks inimlikult nutikas. Sinna juurde võidakse väljendada hirmu, et selline robot on ühtlasi inimlikult kasuahne, asudes meie üle valitsema. Või et see robot on lihtsalt külmalt kalkuleeriv ja peab meid ebaoluliseks. Male või go maailmameistrit võitev tehisintellekt toob meie teadvusse arusaama masinmõistuse ülimusest, ent ka piiratusest. Kergendatult tõdeme, et seesugune tehisintellekt ei ole inimlik. Tööstusrobotitega automatiseeritud tootmine süvendab hirmu kaotatud töökohtade ees. Taas kord tõdeme kergendatult, et need masinad pole inimlikud ja sestap nad tõelist ohtu inimkonnale endast ei kujuta. See, mida teeb robot või selle pardaarvutis tuksuv tehisintellekt, on reeglina mõeldud ületama inimvõimeid ja vältima inimlikke puudujääke. Kiiremini ja rohkem! Ilmeksimatult. Seega, millest me räägime, kui soovime, et robot oleks inimlik või intelligentne nagu inimene?
Kas eksimine pole mitte inimlik? Nii on meid vist kõiki eluteel julgustatud. Kas ilmeksimatu tehisintellekt üldse saabki siis olla inimlik? Veidral kombel, rääkides masina inimlikkusest, räägime tihti neist võimetest, mis on inimestel ja mida masinatel veel ei ole. Kuid märkamatult jätame kõrvale kõik need inimlikud puudused, mida me robotitel kindlasti näha ei sooviks. Me ei vaja isejuhtivat sõidukit, mis väsib ja põhjustab seetõttu liiklusohtliku olukorra. Me ei nõustuks sellega, kui tööstusrobot jääks korduvalt sama liigutust tehes kangeks ja produktiivsus väheneks. Ja täiesti absurdne oleks, kui pommirobot tunneks miinivälja puhastades hirmu. Seega võiks isegi öelda, et kui insenerid ja teadlased ehitaksid valmis roboti, mis on täpselt sama hea kui üks inimene, siis suure tõenäosusega ei pääseks see robot ei tehasesse tootmisliinile ega Tallinna-Tartu maanteele bussijuhiks. Miks nii? Sest meil on standardid, ranged dokumendid, mis ütlevad, kui palju vigu võib üks masin teha. Ja see vigade hulk on alati kordades väiksem kui inimlikult lubatud vigade hulk. Eksimine võib olla inimlik, aga see ei ole lubatud robotile.
Niisiis, asudes robotite ootele, võiksime ehk igaüks endalt küsida, milliste ülesannete jaoks me robotit kõige enam sooviks ja millisena oleme seda masinat valmis aktsepteerima. Seni aga võime tunda heameelt, et nüüdisaegsed robotid – isegi käitumiselt kohmakate, kuid tehniliselt erakordselt keeruliste seadmetena – aitavad säästa inimelusid, toimetades potentsiaalselt eluohtlikes keskkondades. Need robotid aitavad korda luua hüljatud radioaktiivsete jäätmete ladudes või otsida ellujäänuid varisemisohtlikes katastroofipiirkondades. Samuti laiendame robotite abil teadmisi ilmaruumist, sest just robotid on Marsi ja paljude teiste taevakehade uurijaiks seni, kuni inimesi sinna ohutult saata pole võimalik.
(Paus)
VLADIMIR: Igatahes aitas see aega viita.
ESTRAGON: Aeg oleks nagunii edasi läinud.
VLADIMIR: Seda küll. Aga mitte nii ruttu.
(Paus)
ESTRAGON: Ja mis me siis nüüd teeme?
[1] Elon Musk Changes Job Title to „Technoking of Tesla“. BBC News, 15.03.2021.
Lisa kommentaar