Tänan Ahto Lobjakat, Martin Mölderit ja Tõnis Saartsi vastulausete eest. Vastan järgnevas neile ja osaliselt ka Martin Ehalale ja Ragne Kõuts-Klemmile, kes reageerisid mujal ajakirjanduses ning keda samuti tänan nende reaktsioonide eest.[1]
Üritan kriitikale vastates oma artikli kaks argumenti lühidalt ja selgemini välja joonida. Esiteks, vastandus liberalism-konservatism ei kõlba kokku võtma peamisi poliitilisi vastandusi tänases Eestis. Teiseks, ning mida ma ehk ei rõhutanud piisavalt oma artiklis, tahan lisaks liberalismi-konservatismi vastanduse ebaadekvaatsusele toonitada ka liberalismi kui poliitilise ideoloogia, olgugi et amorfse ja mitmepalgelise, viletsust juhtiva ideaalina.
Nagu tõdesid kõik kolm Vikerkaare veergudel reageerinud autorit, on sõna „liberalism“ tähendusega Eestis keerulised lood. Tõsi, sotsioloogilised mõisted ja ideoloogiad muutuvad ajas täpselt samuti, nagu muutub ühiskond, mida nad üritavad kirjeldada ja muuta. Kui konservatismi on tihti määratletud muu poliitilise välja ja muutuste suhtes, ehkki see ei pea vältimatult nii olema, siis liberalism seevastu peaks alati olema määratletud iseseisvalt, sisuliselt. Ent ilmselgelt selle osas, milline see täpne sisu on, jagub arvamusi seinast seina. Ahto Lobjaka seisukoht, justkui oleks Eesti poliitiline väli kuidagi ebaküpsem või viletsam kui suurte Lääne-Euroopa riikide oma, tundub mulle selles mõttes märgist mööda, et ehkki Eesti poliitikas on määrav olnud, nagu ta märgib, eksistentsiaalne mõõde, valdavalt siis defineerituna läbi reaalse või kujuteldava Vene ohu, on ju siiski ka terve rida maailmavaatelisi küsimusi, kus vastasseisud jagunevad teisiti, olgu jutt automaksust, tulumaksust või perepoliitikast.
Eesti anomaalia
Kõige tõsisem argument õigustamaks liberaalsuse-konservatiivsuse telje kesksust on ühiskondlike vastuolude muutumine 21. sajandil, mis peaks nihutama poliitika keskme seniselt domineerivalt vasak-parem vastuolult kõrvale. Seda väitsid otse või kaude kõik, kes võtsid vaevaks minu artiklile reageerida. Mitmesugustes rahvusvahelistes võrdleva politoloogia uuringutes on kirjeldatud sellelaadset telge, võttes tavaliselt ühele poole märksõnadeks Green, Alternative, Libertarian (GAL) ja teisele poolele Traditional, Authoritarian, Nationalist (TAN). Tavaliselt on see aga kõigest üks mõõdik mitmete teiste seas ja jääb üldiselt tähtsuselt tagaplaanile, võrreldes klassikalise parem-vasak määratlusega.
Mõisted muutuvad ajas ja võivad eri keeleruumides ja riiklikes kontekstides tähendada väga erinevaid asju. GAL-TAN vastanduse mõlema pooluse nimetamine lihtsalt liberalismiks ja konservatismiks ning nendest poliitika peamise telje tegemine tundub mulle liiga vägivaldne nende mõistete ajaloo seisukohalt ja laiemalt poliitilise välja mõistmise seisukohalt.
Kaitstes oma 2017. aasta artiklit, väitis Martin Mölder, et kui ta oleks küsimused ka teisiti sõnastanud või sootuks teisi küsimusi esitanud, oleks küllap ikkagi sarnane tulemus saadud. Ometi võttis ta omaks, et tema 2017. aasta artikkel ei täitnud oma lubadust sisustada mõisted konservatiiv ja liberaal empiirilise küsitlusmaterjali põhjal, vaid jagas vastused konkreetsetele küsimustele lahtritesse „konservatiivne“ ja „liberaalne“ ennekõike autori arusaamadest lähtuvalt. Tunnistades „liberalismi“ ja „konservatismi“ mõiste mitmetahulisust ning seda, et 2016. aastal ei tundunud need tõenäoliselt enamusele Eesti inimestele teineteisele vastanduvad, on ka selge, et küsimustiku kõige olulisem küsimus, kus paluti end sellisel skaalal määratleda, oli kasutuskõlbmatu. Et neist küsimustest oleks kasu olnud, tulnuks need terminid ehk ankeedis defineerida, nii nagu seda on tehtud võrdleva politoloogia uuringutes, millele Saarts, Mölder ja Ehala oma artiklites viitasid. Definitsioonide andmine oleks aga olnud vastu Mölderi üllale eesmärgile sisustada mõisted empiiriliselt. Kui selle uuringu eesmärk olnuks tõepoolest mõista, kuidas määratlevad Eesti inimesed mõisteid „konservatiivne“ ja „liberaalne“ ning milliste konkreetsete positsioonide ja poliitikatega nad neid seovad, tulnuks ehk hoopis inimesi intervjueerida. Saame vaid spekuleerida, kuidas inimesed siis oleksid vastanud. Miskipärast ma kahtlustan, et seitse aastat tagasi ei oleks Eesti inimesed neid termineid näinud kui teineteisele vastanduvaid ideoloogiad.
Martin Ehala väitis oma vastuses, et sellise uuema eesti mõistekasutuse puhul polevat sugugi tegemist kohaliku anomaaliaga, vaid see olla Eestisse tulnud just nimelt Läänest. Paraku pole see faktiliselt tõsi. Nagu ma oma artiklis kirjutasin, on Prantsusmaal sõna „liberaal“ poliitilistes aruteludes jätkuvalt ennekõike seotud majanduspoliitilise ideoloogiaga, mida keegi enda kilbile tõsta ei taha, vaid mida kasutatakse ennekõike solvanguna. Samuti ei pruugita Prantsusmaal Front Nationali ja Rassemblement Nationali kohta väljendit „konservatiiv“, vaid ennekõike räägitakse neist kui äärmusparempoolsetest (extrême droite). Emmanuel Macroni La République en Marche’i võiks väljastpoolt kvalifitseerida liberaalseks kindlasti majanduspoliitilises ja kohati ka sotsiaalkultuurilises plaanis sarnaselt Reformierakonnaga, aga Prantsusmaal räägitakse Macronist ja tema liikumisest ennekõike ikkagi kui parempoolsest või kui tsentristlikust. Suurbritannias ja Saksamaal tähendab liberaalsus ennekõike parempoolset turukeskset ideoloogiat või laiemas plaanis tsentristlikku positsiooni konservatiivide ja sotsialistide-sotsiaaldemokraatide vahel.
Ei UKIP, RN ega AfD pole nihutanud kogu poliitikavälja mingiks üldiseks vastasseisuks liberaalide ja konservatiivide vahel. Nad on lisanud vasak-, parem-, liberaalsete ja roheliste poliitiliste jõudude väljale tugeva äärmusparempoolse variandi. Ei Suurbritannias, Prantsusmaal ega Saksamaal räägita poliitikast liberaalide ja konservatiivide vastuseisu paradigmas. Konservatiivid on ikka omal kohal, neile on lisandunud äärmusparempoolsed jõud. Suurbritannias ja Saksamaal on liberaalid väiksem tsentristlik poliitiline jõud ning Prantsusmaal jätkuvalt ennekõike sõimusõna, mida ükski poliitiline jõud omaks ei võta. Kõik see ei tähenda, et nendes ühiskondades ei oleks vaidlusi seksuaal- ja rassistatud vähemuste ühiskondliku positsiooni üle. Septembri alguse suursündmus Prantsusmaal on Macroni valitsuse poolt koolides mosleminaiste avarate kleitide, abaya’de keelamine lähtuvalt Prantsusmaale omasest äärmiselt rangest arusaamast selle kohta, mida tähendab riigiasutuste, sh koolide, ilmalikkus (laïcité). Sellele meetmele seisid vastu ennekõike vasakpoolsed erakonnad, kuid ka poliitika vasakul serval leiab n-ö „vabariiklikke“ poliitikuid, kes toetavad väga karme piiranguid ususümbolitele avalikus ruumis. Ei äärmusparempoolsed ega klassikalised konservatiivsed jõud polnud selles küsimuses ühte meelt. Le Pen on seda meedet juba aastaid nõudnud, kuid paljud tema parteikaaslased sooviksid religioonile vähem piiranguid. Kus on siin liberaalide ja konservatiivide vastasseis?
Uus pealetungiv arusaam Eesti poliitikast, kus justkui seisaksid vastamisi liberaalne ja konservatiivne blokk, ei ole mingilgi määral uus üldlevinud Euroopa standard. Isegi n-ö „kultuurisõjad“ ei ole saanud suurtes Lääne-Euroopa riikides mingiks üheselt ühiskonda liberaalideks ja konservatiivideks jaotavaks jõuks.
Ainsad lääneriigid, kus tõesti leiab poliitvälja, millel põhilisteks rivaalideks võiks pidada konservatiive ja liberaale, on klassikaliselt USA ja mingil määral ka Poola. Nagu öeldud, pruugitakse aga USA-s sõna „liberaal“ väga erinevalt Euroopast. Kes käis suvel Oppenheimeri-
filmi vaatamas, märkas ehk, kuidas mccarthyistlikul kohtuistungil soovitas Oppenheimeri advokaat süüdistataval füüsikul öelda enesekaitseks, et ta on „väga liberaalne“, üritades sellega leida eufemistlikku väljendit kommunistile. Säärane Ameerika argipruuk, kus liberaal on enam-vähem sünonüümne vasakpoolsega, ei ühti laiema poliitfilosoofia või poliitiliste ideede ajalooga ega ka selle sõna kasutusega Euroopas või Suurbritannias. Küll aga võib näha midagi sarnast uuemas Eesti arusaamas, kus pruugitakse väljendeid nagu „liberaalstalinist“ või tõlgitakse „illiberal left“ „vasakliberaaliks“. See ongi see, mis on põhjustanud nii palju segadust Reformierakonna moodi neo- ja klassikaliste liberaalide seas.
Globaliseerumise vastuolud ja poliitika
Ehkki Eesti verivärske sõnakasutus on Euroopas anomaalne, võib ehk öelda, et ühiskond ja majandus on muutunud ja uuem kasutus lihtsalt haakub paremini uute oludega. Nii Tõnis Saarts, Martin Mölder, Ahto Lobjakas kui ka Martin Ehala kirjutasid, kuidas ühiskondlikud vastuolud on muutunud viisil, mis muudab 20. sajandil domineerinud vasak-parem jaotuse vähem relevantseks. Skaala kommunist-sotsialist-tsentrist-liberaal-konservatiiv oli domineeriv 20. sajandi Lääne tööstusühiskondades, kuna ühtis toonase kapitali-töö konfliktiga kasumi jagamise üle. Karl Polanyilt üle võetud jaotuse järgi räägivad majandusajaloolased sellest perioodist kui kinnistatud liberalismi (embedded liberalism) perioodist, st avatud maailmamajandus, mis selles mudelis võtab liberalismi koha, oli, vähemalt Läänes, allutatud siseriiklikule kapitali-töö vahelisele võimuvõitlusele heaoluriigi raamistikus.[2] Eesti oli aga sel perioodil osa Nõukogude Liidust ning Eestis polnud seega kapitalismi tuumkonflikt kunagi sellisel kujul institutsionaliseeritud. Eesti liitus iseseisva riigina maailmamajandusega 1990ndate alul, kui rahvusvahelised kapitalivood olid liberaliseeritud, neoliberalism võiduteel, heaoluriigid kohitsuskuuril, ametiühingud lammutamisel ning tootmine kolimas mööda hargmaiseid tarneahelaid ümber odavama tööjõuga riikidesse.
Me peame seda muutust silmas pidama, nagu Tõnis Saarts õigesti osutab. Seda enam, et tõenäoliselt oleme nüüd ka väljumas sellestsamast neoliberalismi ja globaliseerumise tsüklist, teadmata veel, kuhu me teel oleme. Saartsi väljakäidud jaotus „globaliseerumise võitjate ja kaotajate“ või „rahvusliku avatuse-suletuse“ vahel aga ei haaku minu arust Eesti oludega samamoodi kui Lääne-Euroopas või kohaldub Eesti ajalooga vaid osaliselt. Mulle ei ole päris selge, kuidas eristada Eestis üleminekuperioodi võitjaid-
kaotajaid globaliseerumise võitjatest-kaotajatest. Eestis ei lammutatud heaoluriiki ega siseriikliku kapitali-töö suhet kapitali kasuks, nagu seda tehti toonastes OECD riikides, vaid asendati kogu Nõukogude majanduskord väga liberaalse kapitalistliku korraga. Kui mitmesuguste materiaalsete näitajate põhjal oli 1990ndatel Eestis nagu ka mujal Ida-Euroopas elu viletsam kui hilisel sotsialismiperioodil, siis aastatuhande vahetusest alates on ka kõige viletsamal järjel inimeste materiaalne eluolu Eestis paranenud. See on suur erinevus Lääne-Euroopa, USA ja teiste „arenenud tööstusriikidega“ võrreldes, kus globaliseerumise ja neoliberaalse riigireformi tulemusel on madalamate keskklasside sissetulek ja materiaalne heaolu 1980ndatest saati kas stagneerunud või lausa langenud. Tänu kõrgelt haritud, ent vähema palgaga leppivale tööjõule kohe Euroopa külje all (kuni 2004) või Euroopa liidu sees (alates 2004) on Baltikum ja Višegradi riigid laias plaanis globaliseerumise võitjad. Need tehased, mis Taanis, Prantsusmaal ja Saksamaal suleti, avati tihti Poolas, Slovakkias ja Eestis. Tõsi, viimasel ajal on ka Eesti tööjõud tihti liiga kalliks osutunud, kuid laias plaanis on Eesti nagu ka Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari Lääne-Euroopa tööstuse allhankeriik ning on seega globaliseerumisest vähemalt majanduslikult võitnud.
Võib mõelda, et maapiirkondade inimesed, pensionärid ja sundüürnikud on globaliseerumise kaotajad, samamoodi nagu nad olid ülemineku ja erastamise kaotajad. Ometi on tegemist justkui teistsuguse protsessiga. Näiteks, kas kalevipojad on globaliseerumise võitjad või kaotajad? Soomes töötavate vanemate lapsed Eestis on pigem kaotajad, aga kas vanemad, kes ohverdasid perega aja veetmise välismaal töötamisele, et perele materiaalselt paremat elu lubada, on kaotajad või võitjad? Nagu mitmed küsitlused on näidanud, ei toeta Eestis EKRE-t mitte niivõrd absoluutsed kaotajad, kelle häälekandja on siirdeperioodist saati olnud ennekõike Keskerakond, vaid n-ö suhtelised kaotajad: kõrgemas keskeas mehed, kes tunnevad, et ei ohustata mitte niivõrd nende materiaalset, kuivõrd sümboolset võimupositsiooni.
Liberalismi vastu
Liberalism-konservatism pole mitte lihtsalt vilets vastandus kogu poliitvälja analüüsimiseks, vaid liberalism on endiselt ka vilets ideoloogiline raam, mille taha koondumisest peaksid sotsiaaldemokraadid ja teised vasakpoolsed hoiduma. Eestis on hetkel oht, et sotsiaalsest õiglusest või ühiskonna nõrgemate liikmete kaitsmisest huvitatud noored hakkavad end liberaalideks tembeldama. Olen kuulnud, et paljud noored, kes liituvad sotsidega, ei nimeta end mitte niivõrd sotsiaaldemokraatideks kui sotsiaalliberaalideks.
Ei tasu lasta end ninapidi vedada. Hoolimata sellest, et Reformierakond ja teised nende taolised võivad ehk olla seksuaal- ja rahvusvähemuste suhtes sallivamad kui konservatiivid, on nad jätkuvalt liberaalid selle sõna Euroopa-pärases tähenduses. Nad soovivad rohkem vabadust turgudele ja piiranguid demokraatiale, et turud saaksid oma tööd teha. Meie praegune valitsus tahab majanduslanguse tingimustes riigikulusid kärpida ja on lubanud järgnevate eelarvetsüklite ajal teha kõrgemale keskklassile ja rikastele maksukingi, alandades nende tulumaksu, mille laseb vaestel kinni maksta tarbimismaksude kaudu. See on silmakirjalik, ropp ja viletsamal järjel Eesti inimesi narriv. Kurb on see, et noored Eesti kultuuriinimesed, kes sooviksid aidata viletsamal järjel inimesi paremale järjele, kiidavad nüüd sellisele klassivaenulikule poliitikale kaasa.
Ja seda me täpsemalt Eestis saame, kui taandame poliitvälja liberaalideks ja konservatiivideks. Sotsiaalse õigluse küsimusi ei saa loovutada liberaalidele, sest nad jätavad neist alles kõigest tühjaks õõnestatud versiooni. Võib-olla on lootust, nagu Tõnis Saarts osutab, et EKRE ja Isamaa asuvad oma Poola ja Ungari eeskujude järgi või ka Keskerakonna utsitusel ajama ühiskonna vaesemat osa soosivat poliitikat. Praegu aga seda kuskilt veel ei paista. Eesti vasakpoolsed jõud peaksid end distantseerima liberalismi nimetajast ja Reformierakonna vaestevaenulikust poliitikast, kui nad soovivad sellele segmendile valijatest mingit valikut pakkuda.
Liberalismi kui laiaulatusliku raami häda on ikkagi see – ning ma üritan siin mõelda tõesti võimalikult paljudest poliitilistest ja akadeemilistest liberalismidest –, mis oli tema hädaks klassikalise liberalismi kuldajal 20. sajandi alguses: ta lähtub sotsiaalsest ontoloogiast, kus inimesi nähakse sõltumatute indiviididena, kes tegutsevad ühiskonnas, kus puuduvad klassid ja sotsiaalsed jõud. See on valimistel põhineva põhiseadusliku demokraatia jaoks tarvilik fiktsioon ning mingil moel ka ideaal, millele alt üles vaadata, aga see ei ole kunagi olnud empiiriliselt pädev kirjeldus päriselt eksisteerivate ühiskondade toimimisest. Me ei ole aatomid ega üksikud saared. Üle saja aasta sotsioloogilisi uurimusi on meile kenasti näidanud, kuidas meie käekäik on mõjutatud meie sünnist, millistel tingimustel saab toimuda milline sotsiaalne mobiilsus, kuidas ühiskond, meedia ja tehnika meie justkui iseseisvat iseloomu seadistavad.
Tõsi, rahvusvahelistunud tootmine ja vara akumuleerumine nagu ka kliimamuutus nõuavad suurema haardega mudeleid kui 20. sajandilt päritud vasak-parem vastandus. Näiteks, kuidas mõelda vasak-parem jaotuse skaalal süsinikuheitmete õiglasest jaotusest riigiti ja riikide üleselt? Selget vastust pole, sest see sõltub ennekõike sellest, kuidas me määratleme, millised on pädevad poliitilised kehad, milles otsuseid langetada.
Küsimus sellest, kus jookseb siin mõisteline ja praktiline piir eri ideoloogiliste positsioonide vahel, on täpsemates detailides. Globaliseerumise võitjad, üldiselt arenenud riikide linnadesse koondunud valgekraed, kes laias plaanis tegelevad rahvusvaheliste tarneahelate intellektuaalse omandiga seotud tööga, kipuvad toetama igas mõttes liberaalseid erakondi, st selliseid, kes langetavad rikaste maksukoormat ja soovivad rassistatud ja seksuaalvähemuste diskrimineerimise piiramist, à la Reformierakond, Eesti 200, Kodanike Platvorm Poolas või La République en Marche (LREM) Prantsusmaal. Need jõud on üldiselt vähem kriitilised migratsiooni suhtes, ent ometi ei toeta ka nemad piiranguteta migratsiooni. Siin on üks kaasaegsete liberaalide peamisi vasturääkivusi või silmakirjalikkuse kohti: migratsioonivastastele seistakse jõuliselt vastu, kuid tegelikult piirideta maailma, mis tõesti aitaks rahvusvahelist ebavõrdsust taandada, ometi ei soovita.[3] Selline positsioon võiks üldiselt muidu justkui ühilduda põhimõttekindla liberalismi ja libertaarsusega. Ka sotsialistid või sotsiaaldemokraadid pole selles mõttes tõelised kosmopoliidid. Sotsialistide ja kommunistide jaoks asendus maailmarevolutsioon sada aastat tagasi sotsialismiga ühes riigis. Ning kui mõelda sotsiaaldemokraatiast kui sõjajärgse Lääne heaoluriikide kuldse kolmekümne aasta tuumikideoloogiast, siis ka see oli algusest peale šovinistlik tähenduses, et soosis alati kodumaist heaolu üleilmse heaolu ees. Heaoluriigi kuldaeg ning kõige madalamad riigisisesed sissetuleku ja vara ebavõrdsuse näitajad lääneriikide ajaloos langesid samas kokku kõige kõrgemate riikidevahelise ebavõrdsuse näitajatega.[4]
Eesti vasakpoolsed ehk poliitiliselt ennekõike sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond peaksid saja küünega kinni hoidma oma vasakpoolsest positsioonist, et neid ei imetaks mingisse üldisse liberalismi-konservatismi vastasseisu, kus poliitikate distributiivne aspekt tundub teisejärguline. Liberalism tähendab vastuoludest puhtaks pestud sotsiaalset õiglust. See on Barbie-filmi feminism. Sellest tasub hoiduda.
[1] M. Ehala, Kes karjub „Maha liberalism!“. Postimees, 03.09.2023. R. Kõuts-Klemm, Liberalismi-konservatiivsuse vastandus arvamusajakirjanduse sisus. Sirp, 25.08.2023.
[2] K. Polanyi, The Great Transformation [1944]. Boston, 2001; J. G. Ruggie, International Regimes, Transactions, and Change: Embedded Liberalism in the Postwar Economic Order. International Organization, 1982, kd 36, nr 2.
[3] Vt nt poleemikat, mis on tõusnud majandusteadlase Branko Milanovići ettepanekutest taandada rahvusvahelist ebavõrdsust uue üleilmse gastarbeiterluse kaudu: A. A. Abrahamian, An Economist’s Case for Open Borders. Dissent, talv 2017.
[4]4 Sellest ajaloost vt S. Moyn, Not Enough: Human Rights in an Unequal World. Cambridge, 2018.
Lisa kommentaar