Inimest ymbritseb kõikjal see sotsiaalne võrgustik, milles suheldes ta on inimeseks saanud – muidu ei õpiks ta kõnet, kombeid, käibivaid näoilmeid ja muud, mida peetakse mõistusliku olendi tunnuseks. Ja sama palju kui see võrgustik teda toetab, ta ka piirab, sest see on kindel tõekspidamiste, määratud seoste ja reaalsuse tajumise systeem. Sellest väljapoole sattunu kipub ysna kiiresti muutuma. Levinum väljendus selle kohta on vist “metsistuma”. Inimesi põgenes segastel aegadel metsa ja raskesti ligipääsetavatesse paikadesse, lapsi sattus loomade kasvatada. Rahvalaul ytleb kyll poeetiliselt: “Mina susi sugulane, mina karu kasulatsi…”, kuid sellise tegelase ja tavalise inimese kohtumine kujunes enamasti ekstreemseks. Liigikaaslus ei lugenud midagi, ning mis sest liigist. Meie tänane homo erectus’eks vajunud suguvend pole ainus – erakuid leidub loomadegi hulgas. Eraklikud elajad otsivad sigimisperioodil sisesunni tõttu siiski teisi, mõned inimesed on looduse sellise kutse endast välja juurinud. Ja alati ei teagi, kust läheb piir omapära ja võõrikuse vahel. Voitkade juhtum on psyhholoogiliselt ilmekas. Olid aastaid lindpriid ja kondasid metsades, aga kui kinni võeti ja välja tulid, siis yks vend jäigi maailmaga nihkesse, teine sulandus yhiskonda. Metsas olid nad samades oludes, kas tagasi tulles yhe metsmehe kodustas naine ja teine ei suutnud harjuda? Ei tea. Aga nende mujale sattunud inimeste käitumismustrite kiire muutus näitab, et “käitu nyyd inimese moodi, pea ennast korralikult ylal” ei saagi olla absoluutne, vaid veel yks konstruktsioon või illusioon, mille inimesed on sotsiaalsete ja psyhholoogiliste tegurite koostöös loonud ja mida nad kollektiivselt yleval hoiavad, et yhiskond toimiks, et me poodides, tähtede jäävõistlusel ja bussipeatuses yksteisele kallale ei kargaks. Ma ei idealiseeri ekstsentrikute maailma. Fragmenteeritus ja egotrippide põrkumine on praegugi tugev, aga suhtlematus oleks elunormiks tõstetuna juba väga halb. Kuid tundub, et praeguse yhiskonna toimimise nimel on toodud suuri ohvreid. See sotsiaalne yhisnimetaja on viidud või langenud liiga madalale. Reaalset inimlikku suhtlust ja soojust ei ole avalikus ruumis just palju. Enamus suhetest on formaliseeritud. Ja kui lähemalt vaadata, kipub see “meie” kaadervärk väga kergesti lagunema. Vahel ajab naerma, mis inimesi yhendab – tunniplaan, võileib ja morss, facebooki “laik”, tööaeg, yhine peatäis, voodi, raha, pakkumine ja nõudlus jne. Yhtki neist ei saa nimetada tõeliseks yhenduseks, kuid nad kõlbavad kenasti omakasu kattevarjuks või kompromissiks, kui yksindus hirmutab.
Võib ka teisiti. Alati on olnud inimesi, kes tahavad sellest yhiskonna etteantud võrgust valla. On yks nägu ja tasand, mis inimeses ilmub ainult yksi olles. Kuna ja millest see tendents algas, ei tea. Võib-olla olid juba yrgkarja liikmed yksteisest tydinud, aga olud sundisid neid kokku hoidma. Yksteisele närvidele käimiseks on inimestel läbi ajaloo olnud väga palju mooduseid ja nende juurdeleiutamisel pole aega kokku hoitud :-). Või tekkis privaatsusvajadus koos vaimse taseme tõusuga ajal, kus yksi elamine mõeldavaks sai ja tekkisid ametid (“nõid”, “arst”, “preester”), mille kutseoskuste täiustamiseks läks vaja eraldatust, kontemplatsiooni, nägemusotsingut, lähemat tegelemist enda ja teiste inimeste hinge ja meelega, Jumalaga, alumiste ja ylemiste ilmadega. Selline eristaatuses vanem inimene, kes tavasuhtluses pidevalt ei osalenud, oli oma nõuandja, tervendaja ja suunaja rolli kaudu aga vägagi sotsiaalne, vahel isegi oma rahvakillu juht.
Yhel hetkel tekkis aga eraklus, mis ei olnud sotsiaalselt seotud. Kuna erakud ei jäta oma elust palju nähtavaid märke, on aja nimetamine pea võimatu. Nende asustus on hõlpsamini tuvastatav Hiina ja Tiibeti kõrgmägede askeetlikes koobastes. 6. sajandil enne Kristust võttis Laozile omistatud “Daodejing” kokku juba olemas olnud tunnetuse, mille järgi yksindus võtab ära yhiskondlikud pinged ja laseb inimest vormida loodusjõududel, mille kaudu jõuab temani tõeline tarkus. Sealt pärineb ka wu wei mõiste, mida on tõlgitud “tegus tegevusetus” või loomulik, harmooniline, minatu toimimine – termin on rohkem kogemusliku sisuga, seletada seda ei saagi. Paljude traditsioonide erakud otsivad olemuslikult sarnast. Wu wei kõrvale võib panna näiteks kristlike kõrbeisade apatheia, pyha vaikuse, mis pole apaatia. Ja rahuleidnud inimesed stabiliseerivad oma olemasolu ja tegevusega ylejäänud inimkonna kaootilisust, nende palved aitavad maailma peenmateriaalsel tasandil. Seon erakluse tähenduse enesetäiustamisega, sest õigesti teostatuna aitab see võita traagikat ja enesehävitust ja leida uusi sihte ning teha ennast korrastades korda yks lapike maailma. Hulgal on hulga tavad, nendega on massikultuur meid ylemääraseltki tutvustanud. Massikultuur ei vii valgustuseni, tema siht on meie janu jätkumine. Sealt on õppida ainult kommunikatsiooni kiirust. Edasi anda tuleks muud. Inimese enda plaanis juurdub eraklus veel ka mingis rahulolematuses sellega, mida yhiskond, kultuur, kaasaeg, suhted jne pakkuda suudavad. Rahul ei olda ka enese võimalustega selles ilmakorras. On see siis kriis, tydimus või otsingurahutus. Endalt kysitakse: “Kes Sa ikkagi oled – ehk hoopiski mitte see, millise sildi Su peale on pannud perekond, suguvõsa, ringkond, töökoht, žyrii, yhiskond? Ole veel keegi. Ole saladus!”
Suur, ehk natuke vähe väärtustatud vabadus on kuhugi kuulumises ja osaduses. Teine, sekulaarsele läänemaailmale vahest thoreaulik vabadus on millestki piiravast eraldumises, enda proovile panemises ja tundmatusega vastamisi seismises. Need on eri natuuride pyyded eesmärgi poole, mis on ehk yks ja sama – mingi õige asetus inimeses, kus tal on maailmaga asjad korras, olemine tasakaalus ja pilk selge. Kõik muu, millel otsija jaoks mõtet on, antakse sinna peale. Eri natuuride vajadused ja suutmised erinevad. Harvemad näited vajavad paremaks funktsioneerimiseks kestvamat ja rangemat eraklust, enamus pigem leebet perioodilist järelemõtlemist, kuid on kyll neid, kes ei suuda paari päevagi omaette olla, sest nende seosed sootsiumiga meenutavad sõltuvust. Tehnilised hypnootikumid: televisioon, aju lõputult jooksutav internet ja kõikjal kaasas kantavad mobiilid ning kaaslaste suunas suvaliselt ja lakkamatult visatud automaatsed käibefraasid muudkui laiendavad seda võrgustikku. Pidev kättesaadavus on manipuleeritavus. Neid “Sinu aknaid maailma” on tervislik mingiks perioodiks välja lylitada ja puhastada. Väikest erakluse ja vaikimise kuuri võib igayhele soovitada kui osa inimese emotsionaalsest hygieenist. See võiks ehk kesta nädala, kui inimene saaks viibida harjunud keskkonnast eemal ja olla rahulikult, sundmõteteta, jookide ja aineteta, lihtsalt oma elu hetkeseisu kõrvalt vaadata. Kui ta ei ole just lootusetult tasakaalutu või suitsidaalne, siis peaks sellest kasu olema. Aga see, kes peab oma elu eksperimendiks, võiks linnareaalsusest eemal veeta vähemalt aasta – et näeks kõiki aastaaegu ja linna tekitatud kollektiivne psyhhoos laguneks, lastes paista teisi võimalusi. Maal on päevade kulg aeglasem ja metsas, teerajal või järve ääres tekib võimalus lagundada Sind pidevalt saatnud ja peas ringi käinud mõtteahel. Ja on hea, kui lisaks hädatarvilistele asjadele leidub tegevust mingis sisemusega seotud suunas. Millessegi syvenemine tekitab teatava eemaldumise oma argisest isikust ja mõned mõtted saavadki kypseda ainult yksinduses.
Kunagi ning mõnel pool on see eemaldumise komme olnud lausa kogu yhiskonda hõlmav. Paljudel põlisrahvastel mindi eraklusse enne initsiatsiooni, et õppida taluma raskusi ja saada kutsumisnägemust, mis annaks suuna noviitsi elu edasisele käigule. Alexandra David-Néel kirjutas, et saja aasta eest oli Tiibetis iga täiskasvanu väikese erakluskuuri (tsams) läbi teinud, see oli vist paar kuud. Ja paljud olid olnud pikemalt ning rangemalt. Inimesi nägemata, ruumist väljumata või lausa pimedas. Vanad inimesed, keda pere eest hoolitsemine enam ei piiranud, läksid tihti mägedesse või pikale palverännule, et leida sisemist rahu. Mõned eestlased (ma mõtlen siin leebemate aegade äratahtjaid) käisid kindlasti metsasygavustes, soosaartel või laidudel ja teevad seda aeg-ajalt tänini. Kristus paastus nelikymmend päeva kõrbes ja eemaldus sinna hiljemgi palvetamiseks. Erakluse traditsioon oli tugev varases kristluses (Egiptuse kõrbeisad, Athose mäe erakud ja edasi vene õigeusu pustniki ja startsõ). Need nähtused ei ole maailmast kadunud. India vähemkäidavad piirkonnad on kõiksugu erakuid täis, neid on Nepalis, Rumeenia ja Moldova mägedes ning mujalgi puustustes. Paljasjalgse Tõnissoni jälgedes satuvad mõned eestlasedki kloostritesse ja ritriitidesse, enamasti kyll mingiks perioodiks. Kui ma praegu kuulan Athose mäe Vatopedi kloostri munkade või Drikung Kagyu ordu edasijõudnute laulu, siis seal on midagi hoopis teisiti kui tavalises koorilaulus – kysimus pole mitte õigetes nootides, vaid lauljate eluviisi yhtsuses, kuulajat puhastavas energias, selguses, mis seal muusikas on ja mille on andnud just meditatsioon, palve ja oma meele vaigistamine. Erakuelu ja keskendumise ilmekaks näiteks on ka mõnede inimeste kõne ja ilme. Teisenemine võib toimuda ka sygava skeptikuga. Isa Lazarus, kopti munk, kelle erakla asub Pyha Antoniuse synnikloostri juures mägedes, on austraalia marksistlik-ateistlikust lektorist muutunud tõeliseks vanakooli kõrbeerakuks. Dalai-Laama õpetaja Drubwang Konchok Norbu Rimpoche (1921–2007) oli näide traditsiooni suunast ja kogu elu kestva vaimse praktika tulemustest. Ta ytles, et näeb selgelt oma eelmisi elusid ning läheb meditatsioonis bardo’sse, elu ja surma vaheastmesse, kus nende kahe vaheldumine ei ole enam probleem.
Erakluses on ylisotsiaalsete inimeste jaoks oma eksootika ja see on olnud ka moeasi. Oli selline värk nagu ornamentaalne või ehiseraklus. Selle buum algas kusagil 1740. aastate paiku Inglismaal ja kestis kogu romantismiaja. Rikkamatel härradel olid mitmesugustes stiilides pisikesed ermitaažid, mis olid põhiliselt näitamiseks, aga mõnikord härra ka istus seal tunnikese raamatuga. Ja läks siis ylenenult võõrastetuppa sõpradega punši jooma. Ja ajalehtedes olid kuulutused, et vajatakse erakut seitsmeks aastaks, prii söök ja aastapalk, erak peab hoidma omaette, ei tohi naisi aknast tuppa tirida ega teenritega rääkida. Keegi vist seitset aastat seal kyll vastu ei pidanud, aga romantikud suhtusid yksiklase kujusse tõsiselt, nii et ju seal oli peale puhta dekoori ka sisu. Sellega seoses tuleb tänasestki hulk romantilisi lehelugusid meelde ja võib näiteks kysida, et kas Jaan Tätte algsed pyyded – yksildasele saarele majakavahiks minna, vaikust leida, maailma lõppu purjetada – ning meedia pidev huvi tema vastu pole veidike kummaliseks ja lausa traagiliseks sulamiks muutunud. Erakliku loomuga inimese jaoks on pikk avalikus ruumis viibimine raske, tihti lausa traumeeriv kogemus. Aga nii oli ta ka vene taigaerakutega, et nad läksid alguses tihnikusse ja raiusid endale onni yles, palvetasid ning toitusid juurtest ja marjadest, aga siis hakkasid sinna lähedusse kolima teised hädalised ja erak võis oma päevad lõpetada suure kloostri abtina, kel tuli abiotsijatega suhelda päris palju. Paljud võimukandjad ning ka Dostojevski käisid starets’idelt nõu kysimas. Kuid häirimatu rahu tasemest saadik pole loomulikult enam vahet, kus viibida. Selgeimatel erakutel on igas traditsioonis olnud kõrgem kohustus saadud õpetus edasi anda. Ja eks see edasiandmine sõltu ka vastuvõtjatest. Õpilased võivad edenenut ergastada või ka oma nõudmistega aheldada. Praeguse aja mugavustega harjunud inimene on erakluse karmimate vormide jaoks liiga pehme ning tema kujutlused sellest triivivad romantika kiiluvees. Ajaloo syvatasand kordub praegu farsina paljundatult ja lausa kosmilise kiirusega. Ajakirjanik, kes eraldunud inimesel kylas käib ja imetleb, et oh kui puhas loodus ja vaba olemine teil siin on, kipub seal nägema nagu mingit idyllilist lõiku Robinson Crusoe raamatust või mõnest selles stiilis vändatud filmist (Crusoe on ilus keskklassi myyt, mida kommertskultuur aina edasi lypsab, tegelikud erakud on tihti vastuolulisemad). See ajakirjanik ajab vist tasandid segi, käsitledes intervjueeritavat muinasjututegelasena. Ta ei saa aru, et pikemalt yksi olemine võib olla päris valus ja kohutav, omamoodi isiklik purgatoorium. Kui ka ei näe seda, mida endale ihaldada, jäävad ikkagi mälestused endisest ning kiusatus sydames. Piibellikke kõrbeisasid kiusas saatan nii, et vähe ei olnud. Ja kes kuidas siis sai. Mingite asjadeni muud moodi ei jõuagi kui kannatusega, aga kannatus ei tohiks olemise mõõdupuuks saada. Nii et seal on omad paradoksid.
Ja siis muidugi tunnetuslik plaan. Ma olen näiteks kogenud seda, mida rääkisid vana aja mungad, et ära tegutsedes kurja mõtet ligi lase. Lõhkusin puid ja mõtlesin yhe inimese peale taunivalt ja kohe vigastasin kirvega näppu. Mõte ja soov tulevad kõikidesse meie tegevustesse kaasa ning levivad inimkonna yhisvälja kaudu teisteni. Kurja või eksitavat mõtet peab oskama sama hõlpsalt kustutada nagu vette susatud tikku. Maastiku terviklikkus ja rahu annavad ka midagi. Mõnes paigas on teatud mõtteviisid ja käitumised lihtsalt mõeldamatud. Eraklus on ka vaimne vaatlus, milles inimene uurib ilma tundlemata yle need, kellega ta on suhelnud või kellest kuulnud, ja avastab nende tegevuses motiive ja jooni, millest ta enne mööda libises, ning avastab ka iseenda yhe teistmoodi luubi all. Kui me teisi enam pidevalt oma mätta otsast ei hinda, siis tekib hulk vaba teadvust ning inimene mahutab rohkem. Eri maailma nurkades on rõhutatud, et meie taunitud ja vaenlased on meie olulised õpetajad, ning neile tuleb aktiivselt head soovida. See vabastab vimma alla pandud väe, mille varud on eestlastel ikka päris suured. Millised majad selle abil võiks ehitada, kuhu leviteerides lennata! Hinnangud on seotud positsioneerimisega, selle meis pidevalt pulbitseva sisemise polyloogiga, enda kysitlemise, laitmise ja kiitmisega, oma emotsioonide ja elusyndmuste sabas lohisemisega. Meile antakse väljast niigi liiga palju asjatut infot ja me toodame seda kogu aeg ise juurde. Erakluses võib kujutlus lausa märatsema hakata, sest enda pisikestesse harjunud tegevustesse ja mikronaudingutesse uinutamine ei toimi, inimene on äkki oma eluga täielikult vastamisi. Juhan Liivi patoloogiliselt lugedes – “nyyd on see helin pea matnud mind / ta alla rusuks on raugend rind”. Erakluses on omad korduvad pyynised. Paari päevaga laguneb see yhiskonna keskmine argine rytm laiali ja siis on vaja psyyhilist tugevust ja distsipliini, et mitte laiali valguda ja hulluks minna. Kui meelt kurnavad protsessid õnnestub vaigistada ja tajume maailma ilma sõeluva mõistuse vahenduseta, siis ilmuvad nähtused, mis on yle tavamõistuse. Yhes mõtetega saab läbi ka keele ja kirja haldusala. Ja on võimalik väga pisikesi, muidu märkamatuks jäävaid nähteid taibata nii, et neis ilmuvad mingid maailma jõujooned ja seaduspärad. Siis painduvad elemendid ja meditatsiooni sisenenud käija taldadest jäävad kaljudele jäljed.
Ega kuhugi omaette olemisse minemine ei pruugi tähendada mingit vaimset edenemist, see on ainult yks eeltingimus. Vabadust saab otsida, aga tee sinna on iga kord erinev. Me võime paljugi teisiti teha, kui oleme igapäevaselt tegutsedes natuke rohkem ärkvel. Mina ennast päris erakuks ei pea, aga mulle on selline olemine aeg-ajalt võimalik ja vajalik, kuid ma ei ole inimest nägemata veetnud pikemat aega kui nädal, mida on vähe. Nii et olen algaja ja saan rääkida ainult sissejuhatusest, lävest. Kui mul tekkisid esimesed võimalused kauem omaette olla, siis oli see alul ikka ysna harjumatu ja hirmutav. Kõiksugu hääled, rahutud unenäod ja keha kysimus. Need olid osalt mu enda rahutuse ja hirmude projektsioonid väljapoole ja osalt ka selle seletamatu ja tundmatu, tavalise inimkogemuse piiridest välja jääva maailma märgid, millega igayks peab eraldatuses ise rahu tegema. Vastavalt igayhe kõrgemale autoriteedile saab ta erakluses järgida dharmat, paluda abi Jumalalt, lähedastelt või sellelt, keda usud. Aga midagi head peab eraldujal ka oma hingest võtta olema. Misantroop ja see, kes mujal keskkonnas hakkama ei saa, ei leia vist ka yksinduses rahu. Erakuelu annab halastamatuid hoope inimese edevusele ning näeb läbi kõik ta pyyded ennast petta. Inimese mugavus, tähelepanuvajadus, seksuaalsus ja palju muudki ei leia tavapärast väljundit ning peavad ymber kujunema. Kerouaci “Dharma hulkurites” ytleb yks vana mees talle, kui ta yksildasele mäetipule tulekahjuvahiks läheb, et kui sa seal omaette rääkima hakkad, siis pole veel hullu, aga kui sa endale vastama ka hakkad, siis on juba pahasti. Mõni hakkab jooma, mõni igavleb kasutult, mõne viib eraklus veidruseni, mõne aga heas mõttes metsikuseni, kus tema loomupära temas tõeks saab ja ta hakkab tegelema sellega, mida ta kõige paremini oskab. Thomas Merton on öelnud, et kaasinimestest eemale tõmbumine võib olla ka yks eriline viis neid armastada.
Eraklusenähtusi kohtab pidevalt ka linnas. Linnaerakutel on kindlasti oma tasakaalupunkt ja täius, aga ma ei tea sellest peaaegu midagi. Tean, et on oma tubadesse tõmbuvad hikikomori’d, arvutielanikud ja vaiksed või lärmakad veidrikud yheksakordsetes majades ning agulites, kulgejad turul, kalurid ja meditatiivsed tuvide toitjad. Linnas ei saa realiseerida eraldatuse ruumilist faktorit ja seetõttu tähendab eraklus seal tihti yksildust ja võõrandumist. Selles keskkonnas peab rahuleidmiseks olema paras bodhisatva. Eks linnakiirguse vastu käiakse looduses puhastumas. Me kuulame näiteks Fred Jyssi mõtteid, võib-olla isegi idealiseerime teda, sest ta on selginud, aga ega see temalgi lihtsalt pole tulnud. Ta kehastab yht linnainimese teed rahuliku mõistmiseni jõudmiseks, samuti tasakaalu loodusteadusliku ja kogemusliku vahel. Võimalus on tänagi valla, kuigi… Paljusid Jyssi noorpõlve maastikke ja liike pole enam, kuid tyhjenevatel äärealadel tekib juurde ka visuaalset hõredust. Ainult et see hõredus on natuke tontlik, nagu vist ka selle keskel hulkujad või selle asustajad.
Eraklus algses mõttes on eluaegne või vähemalt aastatepikkune ettevõtmine. Selleks pole praeguse saavutusyhiskonna inimestel enam eriti aega. Nad käivad ära rohkem sihipäraselt, midagi lyhemat otsimas, hinge tõmbamas või mõnda tööd teostamas. See pragmaatiline suhtumine annab kätte ainult osa asjast enesest. Ja palju siis keegi suudab enda omaks peetavast lahti lasta. Aga kui oled veidi tänulikum selle eest, mis käes, kui jätad iga päev mõne lolluse tegemata ja teed mõne helge asja. Seegi oleks midagi. Meie maal sobib erakluseks iga vaiksem koht, kus on järel loodust ja saab tajuda avardavaid vaatepilte – valgusreostuseta tähistaevast, mägesid, vee voolamist, metsa kohinat, tuult väljadel või mere myha jne. Inimese eneserahustamise vahendid on väga vanad – meditatsioon ja muud tegevused, millesse keegi syveneda saab – looduse vaatlemine, arhailine fyysiline töö, palved, enda sihipärane vaimne harimine jne. Selline häirimatuse omandamine, ka loodusega yhte rytmi jõudmine tahab muidugi pikka aega, aga juba keskmised tagajärjed aitavad inimest elu otsa.
Tuleks veel rõhutada, et eraku mõistet ei tohiks ära segada yksiku inimese või yhiskonnast isoleeritu omaga. Kui tegu pole diktatuuririigiga, eraldatakse yhiskonnast sunniviisil ohtlikud elemendid, nagu kurjategijad, agressiivsed vaimuhaiged, nakkushaiged ja teised sellised (kuigi palju ohtlikumad tegelased liiguvad ja tegutsevad vabaduses edasi). Erak on oma tee valinud, aga yksik inimene on yksi jäänud mingitel temast sõltumatutel põhjustel, näiteks lähedaste surma või nendest lahkumineku tagajärjel. Yksikust inimesest ja isoleeritust võib erak saada, kui ta oma yksindusest midagi vormida tahab.
Kuna yhiskonna kihistumine ja võõristus selle sees pole kuhugi kadunud, siis ma arvan, et erakuid on praegusel ajal päris palju ja ka ysna erinevaid. Võimalik, et osa eraklikke impulsse lähevad kuritegevuse ja enesehävituse suunas. Hulk tegelasi on ka siin Eesti ääremaadel nii-öelda siseeksiilis. Ise olen sellest nähtusest vihjamisi rääkinud vaid paari inimesega, kelle erakluse avalik kylg on olnud loominguline. Jaak Tuksam töötas Tallinnas tehases, tegi kaluripaate ja tal sai linna myrast siiber. Siis läks ta metsavahiks, elas Krabil, Paganamaal, elektrita majas kuus aastat, enamiku sellest ajast yksinda. Ja tegi need laulud, mis on praeguseks eesti folgi klassika. Tuksam ytles, et inimesele näidatakse pidevalt olulisi asju, tuleb ainult osata vaadata ja kuulata. Ja selleks on vaja vaikust. Nikolai Baturini eneseotsing Siberis oli ju ka puhas eraklus, kyttimine ja kirjutamine koos. Ta rääkis, kuidas Eestisse tagasi tulles igasugu instantsidest vastu pead saama hakkas ning rahunes pikkamisi alles siis, kui oli Välustes korda teinud vanemate talu, kus hiljem kirjutas mitmeid eesti parimaid romaane. Mees elab seal praegugi omaette, koerad seltsiks ja taevas pea kohal avatud. Andku Jumal talle tervist ja selle lõpul Taevariigi. Veel yks tajurändur, keda ma imetlen, on otse Läti piiri lähedal elav Lingi Miku, kes on metsik ja ettearvamatu, aitab ameti poolest metsal kasvada ja on seal pärapõrgus, kus ta millegi ees risti ette ei löö, välja arendanud omapärase maailmanägemise. Aga mul pole õigust tema kohta sõna võtma hakata ja ta polegi tavamõttes erak. Selge on see, et ääremaade elu on teda tugevdanud ja vorminud. Ja yldteada näide on Tõnu Õnnepalu, kes on oma esimesest Hiiumaale elama minekust saati ikka pisut erakliku kalduvusega olnud. Käis unistuste linnas Pariisis pagulasyksindust maitsmas, asus vahepeal sydamaalegi elama. Siis ei tahtnud enam Esna mõisa maskott olla ja läks saarele tagasi, ning on seal praegu lausa kahes vähekäidavas kohas, väliselt veidi vähem omaette, aga mis siis. Seegi on osa tekkivast mandalast. Mandala kui kujund tähendab ta raamatus ju ka seda, et “Isa majas on palju eluasemeid”. Mees käib yhes ja teises kohas, teeb korda, elab ja vaatab ning pyhib siis selle pildi materiaalse osa ära, võttes koha pealt saadud mõistmised edasiminekule kaasa. Hetkel on oluline, et ta on meie kultuurile vahendanud yksilduse kogemust ja tema maaelu kirjeldavad raamatuid loetakse huviga. Tähendab, linnainimestes on midagi käärimas. Osa inimtyype tahab ikka veel nendele algolekutele ligi pääseda ja siin hakkab mängima otsija loomupära. Igal on oma tee ja võimalus. Ja omad takistused.
2010–2012