Andreas Ventsel
Eripalgeline Lotman
Juri Lotman, “Kultuuritüpoloogiast”; (koost. Mihhail Lotman) “Jalutuskäigud Lotmaniga”
Ehkki Eesti teadusmaastikul tervikuna, iseäranis humanitaaria valdkonnas, on semiootika alates 20. sajandi teisest poolest Tartu-Moskva koolkonna kaudu olulist rolli mänginud, pole erialane semiootikakirjandus raamatulettidelt veel piisavalt kättesaadav. Eriti ilmne on tühimik rahvusvaheliselt tunnustatud autorite eestikeelsete tõlgete osas. Esindatud on Umberto Eco, nii ilukirjanduslike kui teoreetiliste teostega (“Reis hüperreaalsusse” 1997, “Lector in Fabula” 2005, “Roosi nimi” 1997 jm), John Deely (“Semiootika alused” 2005), Marcel Danesi (“Kultuuride analüüs”, koos Paul Perroniga, 2005), kuid laias laastus nende nimedega ring ka piirdub. Palju parem pole seis Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonda kuulunud autorite teoreetiliste ideede eestindamisega. Oluliselt helgemates toonides saab rääkida üksnes koolkonna juhtfiguuri Juri Lotmani teoste tõlkimisest eesti keelde ning selle äsjaseks kinnituseks on ka need lühikese aja jooksul ilmunud kaks raamatut.
Eelmise aasta jõulude paiku Tartu Ülikooli Kirjastuselt ilmunud “Kultuuritüpoloogiast” on heaks täienduseks Lotmani eesti keelde tõlkimise traditsiooni. Raamat koondab artikleid aastatest 1970–1973 (üks neist on kirjutatud kahasse teise Tartu-Moskva koolkonda kuulunud teadlase Aleksandr Pjatigorskiga). Raamatul on kaks suurepärast saateartiklit. Eessõnas püüab Peeter Torop paigutada “Kultuuritüpoloogiat” Lotmani ja Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika üldarengu taustale, mis on kulgenud keele semiootikast läbi tekstisemiootika semiosfääri-semiootikani. Ta osutab teose tähtsusele ennekõike tuleviku perspektiivist: ““Kultuuri ja plahvatuse” kirjapanemine on veel kaugel ees (ilmus esmakordselt 1992 Moskvas, olles ühtlasi viimane professori eluajal ilmunud teos – A. V.), kuid plahvatuse hetk jääb just sinna, 1970ndate aastate algusesse” (lk 9). Paljud ideed, mis siin on veel teeside kujul, kirjutab Lotman hiljem pikemalt ja läbipaistvamalt lahti. Silvi Salupere aga näitab oma järelsõnas kogu Lotmani tüpoloogiatele aluseks olnud teoreetilist loogikat.
Kuu-kaks hiljem, 2011. aasta alguses, avaldas Tallinna Ülikooli Kirjastus tõlkekogumiku “Jalutuskäigud Lotmaniga”, juba teise raamatu oma “Bibliotheca Lotmaniana”-sarjast (eelmine oli venekeelne “Непредсказуемые механизмы культуры” – Juri Lotmani viimane monograafia, mis seni polnud üldse trükivalgust näinud).
“Jalutuskäigud Lotmaniga” on koostanud Mihhail Lotman ning see erineb enamikust senistest Lotmani-eestindustest, mis ennekõike on tegelnud kultuurisemiootika teoreetiliste probleemidega. Eessõnas tunnistab Mihhail Lotman, et siia on kogutud mitut laadi artikleid ning raamat ei pretendeeri Lotmani teadustegevuse ja akadeemilise elu analüüsile, vaid püüab eelkõige anda esimest korda eesti keeles mingigi (412-leheküljelise raamatu kujul kindlasti üksjagu piiratud) ettekujutuse Tartu professori elust, isegi selle olmelisest poolest (lk 9). Seega isegi kui lugeja ei tunne huvi semiootika erialakeele ja selle spetsiifika vastu, peaksid meenutused koolkonna kujunemisest Nõukogude Eesti tingimustes pakkuma küllaltki hea ülevaate tollastest akadeemilistest oludest – sh semiootika staatusest nõukogude Teaduste Akadeemia silmis teadusena, mis ei lähtunudki kultuuri seletamisel proletariaadi juhtivast rollist ega majanduslikus baasis valitsevate tootmissuhete determinatsioonist, vaid püüdis näha kultuuris autonoomset fenomeni, mille seaduspärasusi kultuurisemiootika kui iseseisev distsipliin uurib. Aga saame lugeda ka Tartu Riikliku Ülikooli juhtkonna tehtud takistustest (tõsi, mitte kõikidele juhtfunktsionääridele polnud omane kitsas silmaring), KGB nuhkimistest, passi 5. paragrahvist ehk juudiküsimusest akadeemilises elus jne. Kõik see ei takistanud kõlbelisust ja teaduslikku ausameelsust esmaseks pidavat seltskonda ennast maailmakuulsaks mõtlemast, käimast koos Käärikul suvekoolides ja andmast välja maailma esimest semiootikaajakirja. Eestikeelse käsitlusena Tartu-Moskva koolkonnast ei piirdu selle raamatu tähtsus üksnes kultuurisemiootika tekkeloo tutvustamisega, vaid annab väikese, kuid olulise panuse ka kogu Eesti akadeemilise elu ja tegevuse ajaloo kirjutamisesse.
Raamat koosneb kolmest osast. Esimese moodustavad Juri Lotmani enda mälestused elatud elust, mida ta ise nimetab “mitte-memuaarideks” (sõjameenutused, mis on põimitud huvitavate semiootiliste üldistustega). Kuigi Mihhaili sõnul on need vaid kahvatu vari Juri Mihhailovitši vahetust vestmisoskusest, toovad nad kaasahaaravalt lugejani nii tema sõjakogemused kui ka hilisemad olmeprobleemid, esmalt sõjajärgses Leningradis ja hiljem Tartus. “Mitte-memuaare” täiendavad professori meenutused teda enim mõjutanud teadusmeestest-õppejõududest Leningradi ülikooli päevilt. Viimased aitavad heita valgust ka sellele Lotmani eriliselt kollegiaalsele suhtumisele nii Tartu-Moskva kultuurisemiootika koolkonna siseringi liikmetesse (millele on osutanud mitmed koolkonna uurijad)[1] kui ka kaastöötajatesse ja tudengitesse juba Tartu ülikoolis.
Teises osas on mõningad Juri Lotmani sõnavõtud ja eestikeelsed intervjuud. Viimased on küll varem publitseeritud eri perioodikaväljaannetes, kuid ajalise vahemaa tõttu juba raskesti kättesaadavad. Nagu rõhutab Mihhail Lotman, oli Juri Lotmanile alati väga oluline teaduse populariseerimine ja suhtlemine erialakaugete inimestega, kuna ta mõtles pidevalt õpetamisprotsessi peale ja käsitas akadeemilist elu ühe tervikuna (lk 13). See oli ka üks põhjusi, miks professor oli vabatahtlikult aina õpetamistööga ülekoormatud – just vahetus suhtluses tudengitega loengutes genereerusid tema kultuurisemiootika ideed, mis hiljem said vormistatud artikliteks ja monograafiateks. Tudengite õpetamine alguses Tartu Õpetajate Instituudis ja hiljem Tartu Riiklikus Ülikoolis oli Lotmanile protsess, kus ka õpetlane ise on samaaegselt õpilase ja mitte üksnes vahendaja rollis.
Kolmas osa sisaldab mälestusi Juri Mihhailovitšist endast, mis on kirja pandud kas lähedaste sugulaste (õde Lidia), sõprade või heade kolleegide (Bajevski, Uspenski jne meenutused) ja õpilaste poolt. Viimaste seas leidub ka teoreetilisi arutlusi Tartu-Moskva koolkonna ja ennekõike Lotmani enda ideede genealoogiast (Peeter Toropi artiklid), mistõttu need osutuvad kasulikuks ka ülevaatliku õppematerjalina.
Vaatamata raamatusse kogutud artiklite žanrilisele mitmekesisusele on sel siiski üks kese. Mihhail Lotman märgib eessõnas, et Juri Lotmani puhul saab rääkida vahetegemisest olmeelu ja teadustegevuse vahel vaid tinglikult: tema kulinaarsed oskused, spordiharrastused, mängud lastega ja lastelastega olid küll emotsionaalselt väga olulised, kuid siiski allutatud ta elu peamistele eesmärkidele, tõe otsingutele (lk 9).
Juri Lotman ise sõnastab raamatus “Kultuuritüpoloogiast” teadustüpoloogiate eesmärgina kultuuri lahutamise selle algosadeks, erinevateks semiootilisteks keelteks – olgu selle kõige ilmsemaks näiteks kas või eristus ikoonilis-pildilisteks ja diskreetseteks-sõnalisteks keelteks (loomulikult on neid oluliselt rohkem, sest ka sõna materjalina kasutav keel võib jaotuda erinevateks kunstilisteks allkeelteks) –, mis annavad materjali kultuuride tüpoloogilise suguluse hindamiseks (lk 32, “Kultuur ja keel”). Seejuures on oluline rõhutada, et Lotmani jaoks ei seisnenud tüpologiseerimise aluseks olevad ekvivalentsusseosed erinevate kultuuriliste nähtuste või põhimõtete vahel mitte nende esmapilgulises sarnasuses (lk 121, “Kultuuri tüpoloogilisest uurimisest”). Kultuurisemiootilise lähenemisviisi puhul oli (on) peamine ülesanne võrrelda nende eripalgeliste nähtuste funktsioone nende esinemiskontekstis. Üksnes funktsioonide ekvivalentsus, mida kultuurilised nähtused erinevates kontekstides täidavad, lubab uuritavas materjalis näha tüpoloogilisi sarnasusi nende ja nende aluseks olnud kodeerivate keelte struktuurielementide vahel.
Sellisest lähtepunktist vaadatuna ei paista ka “Jalutuskäigud Lotmaniga” enam kaootilise tekstikogumina, vaid need eripalgelised tekstid hakkavad ilmnema meile funktsionaalsete suhete kaudu üksteisega. Ekvivalentsuste nägemine saab võimalikuks, kui vaatame seda kogumikku terviku seisukohalt kui raamatut, mis püüab lugejale kaardistada Tartu professori rännakut oma sihtkohta, mis on juba eos määratud jääma kättesaamatuks – tõeotsing on pidev teelolek. Samas lubab teelolemisemetafoor siin sisse tuua dünaamika mõiste, mis on nii iseloomulik Lotmani hilisemale loomingule. Sellele osutab “Jalutuskäikude”-raamatus ka Peeter Torop oma artiklis “Tartu koolkond kui koolkond”: kultuurisemiootika areng läbi tekstisemiootika semiosfääri-semiootikani ehk utreeritult öeldes staatikalt dünaamikale viis Lotmani viimastes töödes põhimõtteliste teoreetiliste küsimusteni, “mis ainult väliselt viitavad sarnasusele poststrukturalismiga ja mille lõplik lahendamine oleks olnud järgnevate aastate töö” (lk 323).
Üks võimalik viis on vaadelda “Jalutuskäike Lotmaniga” kui sekundaarkirjandust, mis koondab koolkonda kuulunud inimeste mälestusi koolkonnast ja teiste pisut kõrvalseisjapilguga nähtud käsitlusi koolkonna akadeemilisest tegevusest. Sellisel juhul saab “Jalutuskäigud” asetada uude valgusesse, mis toob objektkeele ja metakeele eristusest lähtuvalt sisse veel ühe olulise tüpoloogilise jagunemise. Artiklis “Kultuuri tüpoloogilisest uurimisest” (“Kultuuritüpoloogiast”, lk 106–121) vaatleb Juri Lotman kultuurisemiootika fundamentaalmõistet tekst, lähtudes selle funktsioonist kultuuriuurija ja kultuurikandja vaatekohalt. Kui esimesel juhul on tekst tervikliku funktsiooni, siis teisel juhul tervikliku tähenduse kandja. Kultuurikandjale ilmnevad mälestused tema enda seisukohalt ainuvõimalikena, kuid seejuures mälu eripärast või muudest sotsiaalsetest teguritest tingituna paratamatult ka moonutatutena. Meenutaja võib alati eksida, kuna tal ei pruugi olla piisavalt neid mälestustes sisalduvat “tõde” ülalhoidvaid kaasaegsete meenutusi. Isiklik mälu võib vastuollu minna kollektiivse mäluga. Kultuuriuurija on selles mõttes priviligeeritud seisundis: ta saab kõrvutavalt vaadelda erinevaid mälestusi, arhiividokumente jms ning suhestada neid laiema kultuurikontekstiga. Sellisel juhul ilmnevad need kultuurikandja mälestused koolkonnast kultuuriuurijale läbi teatud perspektiivi – ta käsitleb seda teksti üksnes kui ümbritsevate tekstidega teataval viisil funktsionaalselt suhestatut, mis kõik koos teenivad uurimistöö lõppresultaadi, tervikliku teksti “Tartu-Moskva koolkond” konstrueerimise huvi. Teatavas mõttes paigutuksid ka näiteks Peeter Toropi artiklid Lotmanist ja koolkonnast niisuguse kultuuriuurijaliku lähenemise alla, kuid samas tuleb tunnistada, et käesoleval juhul on õpetaja-õpilase suhte tõttu piirid isiklikult kogetu ja distantsilt uuritava vahel mõneti hägustunud.
Siinkohal oleks sobiv ja õnneks ka võimalik tuua veel üks näide, mis on sellisest “taagast” vaba. Ameerika uurija Max Waldstein avaldas 2008. aastal raamatu “The Soviet Empire of Signs”, mis käsitleb Tartu-Moskva kultuurisemiootikat nõukogude ametliku teaduspoliitika taustal ja püüab seda teha uuest vaatenurgast. Traditsiooniliselt ja suuresti veel senigi nõukogude ühiskonda käsitlevates uurimustes prevaleerivalt seisukohalt kirjeldatakse nõukogude akadeemilist elu liiga lihtsustavalt. Ennekõike lähtutakse binaarsetest eeldustest, et Teaduste Akadeemia oli täielikult kommunistliku partei kontrolli all ja lähtus oma tegevuses viimase poolt ettekirjutatud jäigast ideoloogiliste alusprintsiipide süsteemist. Seejuures eeldatakse, et ainuke viis ideoloogiavälist ja n-ö ausat ning võimumängudest vaba teadust teha oli akadeemia-väline teadustegevus.[2] Waldstein asendab oma metodoloogias niisuguse kitsa ja rangele asümmeetrilisele opositsioonile (võim-allutatu) rajatud kontseptsiooni sümmeetrilise võimukäsitusega, mis lähtub ennekõike Bourdieu, Latouri, Foucault’ jt töödest. Nende teoreetiliste käsitluste järgi ilmnevad võimusuhted iga kahe elemendi vahel, mis on omavahel vastasmõjus, reaalses ühiskondlikus koes ei eksisteeri erinevad diskursused isoleerituna, vaid omavahel põimituna, ning nendevahelisi suhteid ei saa vaadelda kunagi asümmeetrilistena. Kultuurisemiootika ideed ei tekkinud ex nihilo, vaid olid tolleaegsete inimeste teadusliku tegevuse produkt. Selle tegevuse tulemid ehk n-ö teaduslikud resultaadid kujunesid pingeväljas, mida kujundas teadlaste poolt teadustegevuses ideaaliks seatud sõltumatus ülejäänud ühiskonda konstitueerivatest diskursustest, teisalt aga nendestsamadest diskursustest moodustuv ja teaduspraktikat saatev kontekst. Viimase tõttu ei saa rääkida ühe valdkonna determineerivast positsioonist teise suhtes, vaid seda tuleb alati vaadelda laiemas kontekstis: nii ilmneb Tartu-Moskva koolkond ja kultuurisemiootika ühelt poolt kultuurilisest kontekstist mõjutatuna, kuid teiselt poolt liigendab koolkond oma tegevusega ka ise seda konteksti ümber. Kui lähtuda lotmanlikust kommunikatsiooni ja tekstifunktsioonide käsitlusest, siis võib öelda, et just sel viisil oleks ka Lotman ise seda suhet näinud: koolkond kui tekst ei eksisteeri isoleerituna, vaid üksnes dünaamiliselt suhestatuna ümbritseva keskkonnaga – seejuures muutudes ise ja muutes konteksti.[3]
Seejuures on oluline, et kultuurisemiootika perspektiivist võib tekst suhestuda kultuuriterviku ja selle koodide süsteemiga erinevatel tasanditel: üks ja seesama teade võib eri tasanditel esineda teksti, teksti osa või tekstide kogumina. Üks tekst võib funktsioneerida kui metafoor, asendades kogu kultuurilist konteksti.[4] Praegu eesti või vene autorite poolt kirjutatud terviklik ja põhjalik ülevaade koolkonna akadeemilisest tegevusest väljasolija (kultuuriuurija) pilgu läbi puudub. Seetõttu oleme hetkel olukorras, kus seda positsiooni satub akadeemilises diskursuses kehastama tekst, mis on üks vähestest, kui mitte ainus sellise haardega tehtutest. Seadmata kahtluse alla Waldsteini raamatu kvaliteeti, on selge, et autori nägemus esindab üksnes ühte võimalikku tõlgenduslikku perspektiivi koolkonnale. Perspektiivi, mis ripub ära töös esitatud autoripoolsetest kindlatest hüpoteesidest ja teoreetilistest seletusskeemidest, mis võimaldasid tal koolkonna kultuurisemiootilised seisukohad, selle liikmete mälestuskillud, kõrvalseisjate meenutused ja arhiividokumendid ühtseks tervikuks koondada. Et tekiks vajalik kommunikatsiooniruum eri seisukohtade vahel, oleks suurepärane, kui üks dialoogipartner, kes esindaks teistsugust nägemust Tartu-Moskva koolkonna rollist tolleaegses teaduspraktikas, tekiks nüüd natuke lähemal kui Ameerikas.
Juri Lotman iseloomustab oma hilisemates töödes semiosfääri (semiootilist ruumi) ühtse mehhanismina, mis moodustub keelte ja tekstide mitmekesisusest. Need on üksteisega dialoogilises kommunikatsioonis, mis lubab semiosfääri kirjeldada kui intellektuaalset subjekti.5 See on kontiinum erinevaid tekste ja keeli, see on pidev erinevate teoreetiliste lähenemisviiside piiride tuvastamine. Omavahel lõikudes tekitavad need aga lugejas uusi tähenduslikke tervikuid ja see ärgitab teda suhtlema nii teksti kui iseendaga. Jääb loota, et nüüd, kus “Jalutuskäikude” näol on eestindatud sekundaarkirjandust Tartu-Moskva koolkonna akadeemilise tegevuse kohta, leidub ka siinses kultuuriruumis keegi, kes võtab vaevaks anda tervikliku ülevaate sellest omanäolisest mõttevoolust. See oleks tingimuseks, et tekkida saaks ka suurem dialoogiruum Tartu-Moskva koolkonnast, selle arengust, mõjutajatest ja mõjudest tänapäeva semiootikas. Sellisel juhul võiks koolkonda kenasti iseloomustada lotmanlik metafoor intellektuaalsest subjektist.
[1] Vt nt: Московско-Тартуская семиотическая школа: История, воспоминания, размыш-ления. Toim. S. Nekljudov. Moskva, 1998; jm.
[2] M. Waldstein, The Soviet Empire of Signs: A History of the Tartu School of Semiotics. Saarbrücken, 2008, lk 5.
[3] J. Lotman, Kultuurisemiootika ja teksti mõiste. Rmt-s: J. Lotman, Kultuurisemiootika: Tekst – kirjandus – kultuur. 2. tr. Tallinn, 2006, lk 234–240. Tlk R. Veidemann.
[4] Sealsamas, lk 238.