Kirjandusfestivali Prima Vista kirjandusauhinna “Esimene samm” pälvis Mart Kuldkepi novell “Estbröte 1916” (Vikerkaar 7-8/2015).
The coal torpedo was a small explosive device made to look like an ordinary lump of coal, but would explode in a coal furnace, causing a secondary explosion of the boiler.
1.
Teisipäeva õhtul kõlistas mulle hr Elevant ja kutsus mind pühapäeval Feithi kohvikusse Drottninggatanil, sest temal on „üks jutt“, mis hr Kesküla temal käskinud mulle edasi rääkida. Minu arupärimise peale Elevant ütles, et see on asi, millest telefonis ega üldse valjema häälega rääkida ei või, aga et minul sugugi karta ei tule, sest Keskülal on kõrgemal pool niimoodi korraldatud, et „kõik on ordnungis“.
Ma riputasin toru hargile tagasi ja mõtlesin tükk aega järele, sest õieti tegi see asi mind rahutuks. Just nagu mina oleksin Elevanti teab mis semu või vandenõu-kaaslane, kellele sääraseid juttusid iga vähe aja tagant suure saladuse katte all südamele panna. Aga pühapäeva lõuna ajal kohtuma ma ikkagi lubasin minna, kuigi see lugu mind südamesse piinama jäi.
Mina seda ei mõista, rääkisin ma järgmisel päeval pärast Elevantiga kõnelemist ka Lossmannile, mida see mees õige mõtleb enesest ja minust, et ta mulle jälle niimoodi külge litsub. Ega mina pole temale midagi võlgu, et ta mind muudkui oma sala-plaanidesse keerutab. Ütlesin veel, et tahan ka Elevantilt laenatud raamatud (Lermontovi ja Puschkini) ja ajalehed tagasi viia ja ehk isegi seltsiga lõpparve teha. Pokrovskil juba läks haprasti, kui ta tunnistas, et ta partei kassa jaoks Keskülalt raha saab.
Lossmann arvas, et sellega siiski mitte kiirustada ei maksa ja et Elevant ja Kesküla ikkagi niimoodi toimetavad, nagu eestlastele kodumaal paremaks kasuks tuleb.
Mina ei tea, ütlesin ma talle, kas minul on meie poliitika-meeste tegutsemisviisist õiget arusaamist, aga ettevaatlikkust peab mul jatkuma, sest mu isa on vana moonamees ja mina olen ka noore ea peale vaatamata igasuguseid raskusi näinud, millest alati kergemat väljapääsu ei leidu.
Lossmann hakkas seepeale mind narrima, et mina muidugi ühte ja teist näinud, kui soomlane Mikko mind Sandhamni sadamakailt vette lükkas ja mina pärast väljatõmbamist politseiga kimpus olin ja pidin purjus olemise eest kakskümmend krooni böötesid maksma. Lossmann muidugi arvas, et see ühe tüdruku pärast sündis. Ma ütlesin talle siis nagu asi on, et temal pole minu oludest õiget arusaamist ja et ta ilmaasjata kõiki tühjasid juttusid usub.
Aga nagu tihti sarnastel juhtudel, mõtlesin ma samal ajal omaette, et ühel päeval, kui mu eluvõimalused paremad on, lähen ka mina kooli õppima ja saan hariduse, mis lubab minul paremale järjele jõuda ja õieti üldse ära unustada need suuremad ja vähemad mured, mille mõju all mu praegune elu on möödunud. Sest olgu minu oskused ja teadmised kui tahes vähesed, siiski on veel vähem ühist mul kõigi nende madalate inimestega, keda ma iga päev enda ümber pean nägema ja kelle rumalaid juttusid kuulma.
Siis, kui see tööpäev otsa sai, ei tahtnud ma kohe koju minna, vaid sõitsin tramvaiga kesklinna. Ostsin Stureplanil raamatupoest paberit ja ümbriku ja läksin suure raamatukogu taha Humlegårdeni parki, kus pingi peal istudes kirjutasin kodusele rahvale kirja oma siinsest elust: uuest tööst sadamas, Editist ja sellest, et ma kevadel vahest lasen ennast jälle laeva peale munsterdada, et abielu-eluks ka veidi raha koguda, nii palju kui see minul võimalik on. Aga et ma siis maale tahan jääda ja õppima hakata, seda ma ei kirjutanud, sest see pidi esialgu ainult minu teada jääma.
Ja Elevantist, temast ei kirjutanud ma ammugi mitte.
Pühapäeva hommikul oli kell juba kaheksa läbi, kui ma üles ärkasin. Tegin kööki pliidi alla tuld, keetsin teed ja soojendasin eilset suppi üles. Otsustasin ka, et mina raskele meelele mitte voli ei anna, vaid Elevantile niisamuti vastu astun, nagu tema ja Kesküla suureilma kombed nõuavad. See tähendab, rahulikul moel ja härrasmeheliku väärikusega. Sest ükskõik, kas Rootsi ja Saksamaa nüüd üheskoos Eesti ära võtavad – nagu Kesküla räägib – või mitte, ja mis sellest siis sünnib: seda ma vähemasti ei taha, et pärast kurjad keeled mind süüdistama hakkaksid, et ma õigel hetkel meelekindlust ülesse ei näidanud.
Ma olen kakskümmend kuus aastat vana Eesti soost meremees, ütlesin ma Rootsi konstaablile, kui Mikko Heiskaneni käed olid raudu pandud ja mina läbimärjalt kai peal seisin, pea lõhki ja rahakott kuuega tükkis sadamapõhja kadunud. „Ei, teie olete joodik,“ ütles tema, irve näos, ja kuum häbitunne käis mul seepeale luust ja lihast läbi. Tema sõnades oli nii palju ebaõiglust, mida ma ei olnud ära teeninud. Ja ma kahjatsesin, et siis, kui Heiskanen mul rinnust haaras ja mind perkele ryssä kutsus, et siis Lossmanni revolver, mis temal kaltsu sees sahtlipõhjas oma aega ootas, mul mitte käepärast ei olnud.
Aga kella kaheteistkümne aegu sidusin ma Editi kingitud tumesinise ankrutega kaelasideme ette ja läksin sinna, kuhu mind oli kutsutud.
„Kas Teie ikka teate, et siin Rootsis oli üks vanade eestlaste hõim elanud?“ küsis Elevant, kui laua taga istusime, kohvitassid ees.
Ei mina tea sellest midagi, ütlesin mina ja mõtlesin, et see jälle imelik on, et ta niimoodi tühjast-tähjast juttu teeb.
„Jah, vaadake, härra Karjamaa, siin Rootsi vanast pealinnast Sigtunast sugugi mitte kaugel asub üks väikene saar või laid, mis rootsi rahvasuus kutsutakse Hästbröte, aga mis alguses oli õigupoolest Est-bröte. Rootslased arvavad, et nimi sellest tuleb, et seal üks hobune oma jala murdnud, aga tegelikult on nimi sellest, et seal juba üsna vanal ajal üks meie suguvendade kolonii elas. Niisamuti nagu rannarootslased Eestimaal.“
„Kust Teie seda asja nii kindlalt teate?“
„See on uuemast ajalooteadusest välja tulnud. Paistab, et eestlaste läbikäimine siinse rahvaga oli juba vanal ajal küllaltki tihe!“
„Kes seda teab, mis vanal ajal kõik olnud!“
„Härra Keskülale on need asjad hästi teada. Läinud teisipäeva hommikul käisime seda laidu ise paadiga vaatamas.“
„Kas tema on siis siin?“
„Ei, ta jäi ainult paariks päevaks. Härra Karjamaa, mul on Teile üks jutt temalt edasi rääkida.“
Elevanti narrused ja tähtis olek oleksid mind ehk lõbustanud, kui mul mitte hirm poleks olnud selle pärast, mis järgnemas oli. Ja läkski nii, nagu minema pidi, just nagu eelmisel korral.
„See, mis Teie ja soomlaste vahel aset leidis, on nüüd ära lahendatud. Reinikka ja Heiskanen ei tule Teid enam milleski kahtlustama.“
„Seda tahaksin ma tõesti südame põhjast loota.“
„Neile on nüüd seletatud, et Teie mitte venelaste teenistuses ei seisa. Sakslaste kastid propaganda-broschüridega on samuti õigete meeste poolt kätte saadud ja Soome piiri äärde edasi toimetatud. Aga nüüd on härra Keskülal Teile teine ülesanne.“
(Ega mina Kesküla sulane või muu käsualune ole, et ilmlõpmata tema ülesandeid täitma pean, ja see lugu nende harimata Soome närukaeltega võttis minult igasuguse tahtmise teda veel kord abistada).
„Mis ülesanne?“
„Teie olete ju ometi meremees ja võite vähese vaevaga ükskõik millisele laevale pääseda.“
Suuri laevu taeva poole kärgatada pole mingi naljategu ka allveepaadiga, kus meeskond ja rasked relvad peal, mõtlesin mina. Saati siis selle lapse mänguasjaga. Ja muidugi kartsin ma, et olenemata sellest, kas Rootsimaa nüüd sõdima hakkab, tehakse minust ikkagi kurjategija ja teiste kurjategijate käsualune ja lõpuks ripun niikuinii võllas. Veelgi enam, lausa hinge põhjani, kartsin ma seda, et süüta inimesed, samasugused inimesed nagu mina, minu käe läbi hukka on määratud saama. Aga see pidi muidugi kõik kaugema eesmärgi nimel sündima. Suure eesmärgi, mille vastu keegi vaielda ei võinud.
Kuidas sain aga minagi kindel olla, et Kesküla nõu oli tõepoolest Eestit Venemaast vabaks teha, mitte aga sakslaste raha eest ja käsu peale hirmutegusid korda saata? Ja olgu ma neetud, kui teaksin, kas see õige oli, et ma vaidlemise ja ähvardamise peale lõpuks nõusse jäin. Kui praegu poleks sõda ja segased ajad, saaksin ma neid asju ehk kergemini mõista, aga siis poleks muidugi üldse midagi arutada ja elu läheks kõik vana moodi edasi. Vahest ainult saaksid meie matsid edaspidi üksi venelaste käest nuuti, mitte sakstelt, nagu varem on olnud. Kuid see, mida Kesküla ja Elevant teevad ja nõudvad ja kelle nimel see sünnib – seda ei oska ma lõpuni ära arvata, ehk küll ma nüüd nendega jälle üheskoos tegutsen.
Seda kõike ma mõtlesin ja mõtlesin ka veel palju muud ja vahtisin pühapäeva õhtul pimedas niisama aknast välja, kuigi lambis oli petrooleumi ja kes teab kuidas siia maale jõudnud Eesti ajalehed olid laua peal laokil. Aga samal ajal kerkis mu hingesse kindel teadmine, et kui eestlaste sugu juba orjaaeg ära ei kaotanud, siis ei murra ka minu hirm mind seekord mitte maha. Sest inimene peab katsuma enese ja teiste elu uuele rajale seada, kui talle selline eesmärk juba südamesse sisse on kirjutatud.
Kui ma eelmisel suvel S/S Herose peal kütja olin ja sadamates teiste madruste purjus röökimist pidin kuulma ja reisil välja kannatama kõiki nende tahumata, lõpmata juttusid tüdrukutest ja joomisest, siis tundsin ma ikka ja jälle, et minu saatus peab teistsugune saama, et minul ei või nende inimestega midagi ühist olla. Teine eestlane Malmberg kirjutas mu päevaraamatu tagumisele kaanele ilusasti „Elu on võitlus ja surm võidu karikas“. Ise oli ta muidugi niisamuti, nagu kõik teised. Aga minu elu pidi minema oma rada. Seda teadsin ma siis, kui salaja merele läksin, ega oodanud, kuni mind Vene sõjaväkke sunnitakse.
Elevanti antud põrgumasin oli voodi all kotiriide sisse keeratud ja nelisada krooni oli pükste taskus. Raha tahtsin ma tuleviku jaoks tallele panna. Aga masin pidi oma õige koha alles leidma.
2.
Käsikärude ja kühvlitega meestel võttis tavaliselt terve päeva ja öö, et kogu vajalik kütus Värtahamneni sadamakai tohututest söekuhjadest mööda pikki renne kaubaauriku punkritesse toimetada. Söemehi loeti kõigist töölisteks kõige madalamateks, sest nende töö oli kõige raskem ja mustem: see kattis riided ja läbi riiete ka naha peenikese söetolmuga, mis imbus nii sügavale kanga sisse ja tungis keha pooridesse, et seda lõpuni välja pesta oli võimatu. Juba paaritunnise töötamise järel olid söemehed vaevu inimese nägu. Veel mõni tund hiljem olid nad kaotanud ka inimese kombe juttu ajada või laulda ning tegid tööd vaikides, saateks ainult kajakate kisa ja üksikute kai peal lonkivate purjus meremeeste hõiked.
Õhtul pärast üheksat ilmus kai peale keegi, kelle nägu ja riided olid küll veidi puhtamad, kuid kes muus osas söemeestest nimetamisväärselt ei erinenud. See oli 1914. aasta sügisel ilma passita Rootsi saabunud eestlane Wilhelm Rickard Karjamaa, en misstänkt ryss, nagu mehe enda teadmata seisis tema kohta käival politsei registrikaardil. Riigist väljasaatmine teda siiski ei ähvardanud, kuna polnud karta, et ta Rootsis tööta jääks või vaestehoolekandele koormaks muutuks. Kahtlane oli vaid tema tutvusringkond, kuhu lisaks teistele välismaalastele kuulus keegi nationalekonom Dr. Kesküla Dorpatist Liivimaal. Kesküla elas koos šveitslannast abikaasa ja teenijatega seitsmetoalises villas Stockholmi lähedal Stocksundis ning oli ilmselgelt mingit laadi spioon. Nagu ühe looga seoses välja oli tulnud, seisis ta Saksa saatkonna kaitse all. Sellistesse asjadesse ei hakanud Stockholmi kogenud politseiülem Gustaf Lidberg ennast segama, vaid jättis need rahuga kindralstaabi ohvitserihärrade hooleks. Vähemalt senikaua, kuni teda „kollasest majast“ Riddarholmenil kõigi tähtsamate sündmuste ja teadetega korralikult kursis hoiti.
Karjamaal oli käes komps, mis sisaldas söetorpeedo nime all tuntud seadeldist: suuremat sorti söekamakaks maskeeritud lõhkelaengut. Erinevalt kellavärgiga põrgumasinatest oli taolise riistapuu initsieerimismehhanism lihtne ja töökindel: kui see ühes söega ahju visati, tekitas see plahvatuse aurukatla all, mis seejärel omakorda plahvatades viis põhja terve laeva.
Aeglaselt rühmavad söemehed ei pööranud lisandunud isikule erilist tähelepanu: küllap oli temagi tööle tulnud. Eestlane astus vaba käsikäru juurde söehunniku kõrval, asetas kompsu maha ja viskas kärusse mõne kühvlitäie sütt. Nähes, et keegi teda ei jälgi, eemaldas mees kompsu ümbert vargsi kotiriide ja peitis selle sisu kärusse ülejäänud küttematerjali alla.
Masin tuli paigutada kõige esimesse punkrisse, kust see võimalikult kiiresti katla alla satuks. Seejärel kavatses ta petteks tunnikese tööd teha, siis aga hämaruse varjus uuesti kaduda.
3.
Sõjasuvises Stockholmis ringles nii arvukalt igasuguseid kuulujutte, et politseil oli raskusi ka kõige olulisemate registreerimisega. Uusimate sündmuste ja meeleoludega tutvumiseks ei piisanud ammu enam hommikusest ajalehtede lugemisest, vaid igal pärastlõunal tuli võtta paar tundi, et raudteejaama ootesaalis või mõne odavamat sorti hotelli lugemistoas maha istuda ja juttu ajada mõnega neist sadadest desertööridest, salakaubavedajatest, poliitilistest pagulastest ja juutidest, kes seal igapäevaselt aega parajaks tegid. Neutraalne Rootsi tõmbas sedasorti rahvast ligi otse vastupandamatu jõuga ning millegipärast olid nad kõigest poliitikasse puutuvast alati paremini informeeritud kui keskmine rootslane. Samal ajal olid nad kõik pidevas rahahädas ja mõne krooni eest lahkelt valmis oma teadmisi jagama. Kuigi nende juttu ei võinud kunagi ilma pikemata uskuma jääda, oli see politseibüroo töötajatele täiesti asendamatu infoallikas.
Rootsi-Soome ühisfirmale A/B Transithandel kuulunud auriku S/S Hertha hukkumise põhjuste kohta käibis mitu teooriat. Salakaubavedajad väitsid, et kuigi Soome teel olnud laev oli dokumentide järgi kandnud puidulasti, oli selle trümmidesse prusside vahele tegelikult peidetud suur hulk ehtsast Rootsi rauast metalltorusid. Torud olnud just õige seinapaksuse ja läbimõõduga selleks, et neist sai kerge vaevaga käsigranaatidele kesti jupitada. Plahvatus olevat toime pandud aga Saksa agentide poolt laevandusfirmadele hoiatuseks, et takistada sedasorti poolfabrikaatse sõjamaterjali Soome kaudu Venemaale tarnimist.
Teised, eriti Stockholmis viibivad riigitruud sakslased ja Saksamaal loodud Soome jäägripataljoniga seotud soomlased, uskusid ametlikku seletust, mille järgi laev oli sõitnud kas juhuslikule Vene miinile, või olid venelased alustanud laevateedele salajaste miiniväljade rajamist. Teadlikumad isikud oskasid juurde lisada, et Vene-poolse miiniveeskamise eesmärk oli kahtlemata valmistuda peatseks Saksa-Rootsi liidulepingu sõlmimiseks, millele pidi järgnema üldmobilisatsioon Rootsis ning Saksa-Rootsi ühispealetung ida suunas, et vabastada Soome Vene kotka küünte vahelt. Samad soomlased arvasid, et auriku hukk oleks Rootsi avalikkuses õieti pidanud suuremat pahameeletormi tekitama, aga rootslaste rahvuskarakterile nii iseloomulik mõtteloidus, omaenese naba imetlemine ja huvipuudus välispoliitika vastu olid seda muidugi takistanud.
Mõned Entente’i riikidesse sõbralikult suhtuvad isikud, kes tavatsesid Briti või Prantsuse saatkonnale aeg-ajalt teeneid osutada, uskusid hoopis suurejoonelist konspiratsiooniteooriat, mille järgi oli laevahuku korraldajaks Rootsi riik. Nende sõnul polnud sugugi kokkusattumus, et plahvatus leidis aset ajal, kui ukse ees seisis Suurbritannia-Rootsi kaubanduslepingu sõlmimine, mille vastu Saksamaa oli juba korduvalt protesteerinud. Selline vahejuhtum andis Rootsi valitsusele sobiva ettekäände neutraliteedikaitse tugevdamiseks, mis tähendas, et poliitilistel kaalutlustel oli võimalik lepingu sõlmimist edasi lükata, ilma et see oleks põhjustanud suuremat siseriiklikku rahulolematust järjest tõusvate toiduainehindade pärast. Tõepoolest: ajalehtedes kirjutatigi, et läbirääkimised kavatsetakse erinevatel põhjustel ajutiselt katkestada.
Kahtlustati ka täiesti tavalist kindlustuspettust.
Õigupoolest polnud ükski neist võimalustest selline, millega Lidberg oleks tahtnud põhjalikumalt tegelema hakata. Pärast anonüümsete informantide ütluste protokollimist jäi uurimine soiku. Välisministeerium piirdus protestinoodi esitamisega Venemaale. Nagu arvatagi, saadi vastuseks äge eitus, et piirkonnas võinuks leiduda Vene miine või et Venemaal oleks viisteist meremeest merepõhja viinud plahvatusega üleüldse midagi pistmist olnud.
4.
„Sisse!“
„Herr Unterstaatssekretär!“ Kabinetti sisenenud mees jäi massiivse tammepuust ukse kõrvale seisma. Arthur Zimmermann tõstis kirjutuslaual olevatelt paberitelt silmad ja jälgis teda tähelepanelikult. Osakonnajuhataja Nadolny nägu oli rahulolev. „Jah?“
„Kesküla teatab, et tal õnnestus teiste isikute kaudu sööta poolakas Haneckile ette mõte, et Stockholmi bolševikegrupi sekretär Bogrovski, kes paistis hiljuti silma ebadiskreetsusega rahaasjades, tuleks mõnele laevale peita ja selleks ajaks salajase kullerina Soome saata, kuni torm on vaibunud. Bogrovski ei saanud muidugi vastu vaielda. Ka kapten oli sellega paarisaja krooni eest päri.“
„Ja?“
„Ja nüüd lamab ta merepõhjas. Olete kindlasti juba lehti lugenud. Buhharin ja teised teavad praeguseks hästi, milliste rahade eest bolševike propagandakirjanduse trükkimine toimus ja kelle palgal olid need soomlased, kes seda üle piiri vedasid. Aga erinevalt sellest lobamokast on nad oma maine pärast liiga mures, et tunnistada, kuidas neid Kesküla kaudu ninapidi veeti. Pealegi ei taha nad mingi hinna eest Leninit kompromiteerida.“
„Ja Kesküla?“
„Kirjutas pikalt ja laialt sellest, kuidas ta oli Rootsist vanade eestlaste jälgi leidnud. Mensch!“