George Soros
Euroopa Liidu tragöödia ja kuidas seda lahendada
Inglise keelest tõlkinud M. V.
Praeguses kiiresti teisenevas olukorras on pärast selle artikli trükkiminekut toimunud olulisi muutusi. 1. augustil, nagu ma allpool kirjutan, kritiseeris Bundesbanki president Jens Weidmann Euroopa Keskpanga presidendi Mario Draghi avaldust, et EKP teeb “kõik võimaliku säilitamaks eurot stabiilse valuutana.” Weidmann rõhutas EKP põhikirjalisi piiranguid. Pärast käesoleva artikli avaldamist selgus aga, et kantsler Merkel on asunud Draghi poolele, jättes Weidmanni EKP nõukogus isolatsiooni.
See sündmus tõi mängu pöörde ja sidus Saksamaa euro säilitamisega. Draghi on antud võimalust täiel määral ära kasutanud. Ta on lubanud piiramatus koguses kokku osta deebitormaade valitsuste kuni kolmeaastaseid võlakirju tingimusel, et need maad jõuavad kokkuleppele Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga ja allutavad end nn troika – Euroopa Komisjoni, EKP ja Rahvusvahelise Valuutafondi – järelevalvele.
Eurokriis on jõudnud uude faasi. Euro püsimine on saanud kindlust juurde, kuid Euroopa Liidu tulevase kuju määravad ära liikmesriikide poliitilised otsused, mille nad peavad langetama ligikaudu tuleval aastal. Siinses artiklis analüüsitakse alternatiive põhjalikumalt.
07.09.2012
Ma olen kogu aeg tuliselt toetanud Euroopa Liitu kui avatud ühiskonna kehastust – ühise hüvangu nimel osast oma suveräänsusest loobunud võrdsete riikide vabatahtlikku ühendust. Eurokriis on muutmas Euroopa Liitu millekski põhimõtteliselt hoopis teistsuguseks. Liikmesriigid on jagunenud kahte klassi – kreeditorideks ja deebitorideks, ning jäme ots on kreeditoride, eelkõige Saksamaa käes. Praeguse poliitika juures peavad deebitormaad maksma kopsakaid riskipreemiaid, et finantseerida oma valitsusvõlga, ja see peegeldub finantskuludes üldiselt. See on tõuganud deebitormaad surutisse ja halvendanud märkimisväärselt nende konkurentsivõimet, ning see halvemus ähvardab muutuda püsivaks.
Selle põhjuseks pole mingi tahtlik plaan, vaid rida poliitilisi vigu, mis said alguse juba euro loomisest. Üldiselt on teatud, et euro on ebatäielik valuuta – sel on oma keskpank, aga puudub riigikassa. Kuid liikmesmaad ei teadvustanud, et oma raha trükkimise õigusest loobumine tegi nad kaitsetuks pankrotiriski ees. Rahaturud taipasid seda alles Kreeka kriisi puhkedes. Rahandusorganid ei mõistnud probleemi, rääkimata lahenduse nägemisest. Seega nad püüdsid võita aega. Kuid paranemise asemel muutus olukord hullemaks. Seda põhjustas arusaamise ja ühtsuse puudumine.
Sündmuste kulgu oleks saanud peatada ja tagasi pöörata peaaegu mis tahes hetkel, kuid see oleks nõudnud kokkulepitud plaani ja suuri finantsressursse selle elluviimiseks. Võti oli Saksamaa kui suurima kreeditormaa käes, kuid ta tõrkus võtmast endale mingeid lisakohustusi; selle tagajärjel lasti kõik võimalused kriisi lahendamiseks käest. Kriis levis Kreekast teistesse defitsiidiga maadesse ja viimaks langes euro enda püsimajäämine kahtluse alla. Kuna euro koostlagunemine põhjustaks tohutut kahju kõikidele riikidele ja eriti Saksamaale, siis teeb Saksamaa edaspidigi just nii palju, kui minimaalselt vaja euro hädapäraseks kooshoidmiseks.
Saksamaa juhtkonna tegevusplaanid hoiavad tõenäoliselt eurot koos määramatu aja, kuid mitte igavesti. Euroopa Liidu permanentne jagunemine kreeditor- ja deebitormaadeks, milles kreeditorid dikteerivad tingimusi, ei ole paljudele eurooplastele vastuvõetav. Kui euro viimaks koost laguneb, hävitab see Euroopa Liidu ühisturu. Euroopa oleks halvemas olukorras kui ühinemispingutuste alguses, sest lagunemine jätaks maha vastastikuse usaldamatuse ja vaenu pärandi. Mida hiljem see juhtub, seda hullem on lõpptagajärg. See väljavaade on nii sünge, et aeg on kaaluda alternatiive, mis olnuksid alles hiljuti veel mõeldamatud.
Minu hinnangul oleks parim tegevuskava veenda Saksamaad valima, kas saada healoomuliseks hegemooniks, juhtriigiks, või eurost lahku lüüa. Teisisõnu Saksamaa peab kas juhtima või lahkuma.
Kuna kogu akumuleerunud võlg on denomineeritud eurodes, siis sõltub kõik sellest, kes jäävad euroasju korraldama.[1]Kui Saksamaa lahkuks, siis euro väärtus langeks. Nominaalterminites jääks võlakoorem samaks, kuid kahaneks reaalterminites. Deebitormaad võidaksid tagasi oma konkurentsivõime, sest nende eksport muutuks odavamaks ja import kallimaks. Kinnisvara väärtus kasvaks nominaalselt, st selle hind kasvaks odavnenud eurodes.
Seevastu kreeditormaad kannaksid kahjusid oma investeeringutelt euromaadesse ja akumuleerunud nõuetelt euroarvelduste süsteemis. Nende kahjude ulatus sõltuks euro väärtuse langusest; seetõttu oleksid kreeditormaad huvitatud, et euro devalveerumine jääks teatud piiridesse.
Kõige selle tulemus viiks ellu John Maynard Keynesi nägemuse rahvusvahelisest valuutasüsteemist, milles nii kreeditorid kui deebitorid jagaksid ühiselt vastutust stabiilsuse hoidmise eest. Ja Euroopa pääseks terendavast depressioonist. Sama tulemus saavutataks Saksamaale vähemate kuludega, kui Saksamaa otsustaks käituda healoomulise hegemoonina. See tähendaks (1) enam-vähem ühetasase mänguväljaku loomist deebitor- ja kreeditormaade vahele ja (2) kuni 5% nominaalse majanduskasvu taotlemist, ehk teisisõnu Euroopale võimaluse andmist ülemäärasest võlguolemisest välja kasvada. See tooks kaasa suurema inflatsiooni, kui Bundesbank tõenäoliselt heaks kiidaks.
Ükskõik kas Saksamaa otsustab juhtida või lahkuda, on mõlemad alternatiivid paremad kui püsimine praegusel kursil. Raskus seisneb Saksamaa veenmises, et tema praegune tegutsemisviis viib pikaajalisse surutisse, poliitiliste ja sotsiaalsete konfliktideni ning viimaks mitte üksnes euro, vaid ka Euroopa Liidu lagunemiseni. Kuidas veenda Saksamaad valima, kas aktsepteerida kohustusi ja vastutust, mida healoomuline hegemoon peaks kandma, või jätta euro deebitormaade hoolde, mis tõuseksid omal käel märksa paremale järjele? See on küsimus, millele püüan vastata.
Kuidas me siia jõudsime?
Kui Euroopa Liit oli veel alles pürgimus, siis ta oli midagi niisugust, mida psühholoogid nimetavad “fantastiliseks objektiks”: ihaldusväärne eesmärk, mis haaras paljude inimeste, sh minu kujutlust. Ma pidasin seda avatud ühiskonna kehastuseks. Selles oli viis suurt riiki ja rida väiksemaid, mis kõik jagasid demokraatia, isikuvabaduse, inimõiguste ja õigusriikluse põhimõtteid. Ükski riik ega rahvas ei domineerinud. Kuigi Brüsseli bürokraatiat süüdistati sageli “demokraatia defitsiidis”, pidid tähtsamad sammud pälvima rahva poolt valitud parlamentide heakskiidu.
Lõimumisprotsessi eesotsas oli väike rühm kaugenägelikke riigimehi, kes praktiseerisid seda, mida Karl Popper nimetas järkjärguliseks sotsiaalseks inseneritööks. Nad said aru, et täius on saavutamatu; sellepärast püstitasid nad piiratud eesmärke ja kindlaid ajakavasid ning seejärel mobiliseerisid poliitilist tahet tegemaks väikese sammu edasi, saades igati aru, et kui eesmärk on saavutatud, siis ilmneb ühtlasi selle ebaadekvaatsus, mis nõuab uusi samme. See protsess toitus omaenda edust väga sarnaselt finantsmulliga. Just niimoodi teisenes Söe- ja Teraseühendus järk-järgult ja sammhaaval Euroopa Liiduks.
Jõupingutuste esirinnas seisid Prantsusmaa ja Saksamaa. Nõukogude impeeriumi lagunema hakates said Saksa juhid aru, et taasühinemine on võimalik üksnes veelgi tihedamalt ühinenud Euroopa kontekstis, ja valmistusid märkimisväärseteks ohvriteks, et seda saavutada. Kui jõuti kauplemiseni, siis olid nad valmis andma pisut enam ja võtma pisut vähem kui teised, et ainult kokkuleppimist hõlbustada. Tollal armastasid Saksa riigimehed kinnitada, et Saksamaal puudub iseseisev välispoliitika, on üksnes Euroopa välispoliitika. See kiirendas dramaatiliselt protsessi, mis kulmineerus Maastrichti lepingu sõlmimisega 1992. aastal ja euro kasutuselevõtuga 2002.
Maastrichti leping oli põhimõtteliselt puudulik. Euro loojad said aru, et nende looming ei ole täiuslik: sel on küll ühine keskpank, kuid puudub ühine riigikassa, mis võiks väljastada kõikide liikmesriikide ühisobligatsioonina toimivaid võlakirju. Eurovõlakirjadele seistakse Saksamaal ja teistes kreeditormaades siiamaani vastu. Kuid euro loojad uskusid, et vajaduse korral suudetakse tekitada poliitilist tahet, astumaks vajalikke samme poliitilise liidu poole. Oli ju Euroopa Liit kunagi just nõnda loodud. Kahjuks oli eurol veel mitmeid muid defekte, millest selle loojad ega liikmesriigid ei olnud päris teadlikud. Need ilmnesid 2007.–2008. aasta finantskriisis, mis lükkas käima lagunemisprotsessi.
Lehman Brothersi pankrotile järgnenud nädalal kukkusid globaalsed rahaturud kokku ja suutsid hinges püsida üksnes kunstlike elustamisvõtete abil. See tähendas muuhulgas seda, et finantsasutuste krediit, mida turud enam ei aktsepteerinud, asendati riigikrediidiga (keskpanga garantiide ja eelarvedefitsiitide kujul). Keskne roll, mida pidi hakkama mängima riigikrediit, paljastas euros vea, mis oli selle ajani varju jäänud ja millest ei olnud korralikult aru saadud. Andes oma senise rahatrükkimisõiguse üle EKP-le, seadsid liikmesriigid oma riigikrediidi pankrotiohtu. Arenenud maadel, millel on oma raha üle kontroll, pole põhjust pankrotti minna: nad saavad alati raha juurde trükkida. Nende valuuta väärtus võib küll langeda, aga pankrotioht on praktiliselt olematu. Seevastu vähem arenenud maad, kes võtavad laenu välisvaluutas, peavad maksma pankrotiohtu peegeldavaid riskipreemiaid. Asja teeb veel hullemaks see, et rahaturud võivad niisuguseid maid “karurünnakute” abil ka pankroti poole ajada – nende maade võlakirju lühikeseks müües ja nõnda nende laenukulusid üles ajades ning külvates peatse pankroti hirmu.
Euro kasutusele tulles hakati valitsuste võlakirju käsitlema riskivabadena. Mitmete maade regulaatorid lubasid pankadel osta piiramatul hulgal valitsuste võlakirju ilma omakapitali kõrvale panemata, ja EKP aktsepteeris sooduskrediidi andmisel kõiki valitsusvõlakirju võrdväärse tagatisena. Seetõttu oli kommertspankadel kasulik koguda just nõrgemate liikmesriikide võlakirju, mille intressimäär oli pisut kõrgem, et teenida selle pealt mõned lisapunktid.
Vahetult pärast Lehman Brothersi kriisi teatas Angela Merkel, et süsteemselt tähtsate finantsasutuste kokkukukkumise vastaseid garantiisid peab andma iga riik omaette ja mitte Euroopa Liit ühiselt. See oli esimene samm lahkuminekuprotsessis, mis ähvardab nüüd hävitada Euroopa Liidu.
Rahaturgudel kulus rohkem kui aasta, et mõista kantsler Merkeli avalduse järeldusi, mis näitab, et nende tegutsemist suunavad teadmised pole kaugeltki täiuslikud. 2009. aasta lõpul, kui vastvalitud Kreeka valitsus kuulutas, et eelmine valitsus oli petnud ning tegelik defitsiit ületab 12% SKT-st, hakkasid finantsturud mõistma, et valitsusvõlakirjad, mida nad olid pidanud riskivabaks, kannavad olulisi riske ja võivad jääda välja ostmata. Kui nad selle viimaks avastasid, siis tõusid hüppeliselt riskipreemiad kõrgema tootluse näol, mida valitsused pidid pakkuma, et oma võlakirju maha müüa. Nii osutusid kommertspangad, mille bilansse need võlakirjad koormasid, potentsiaalselt maksejõuetuks. See tekitas ühtaegu nii riigivõlaprobleemi kui pangandusprobleemi, mis on omavahel seotud refleksiivse tagasiside silmusega. Need on tänase Euroopa ees seisva kriisi kaks põhikomponenti.
Euro kriisi ja 1982. aasta rahvusvahelise panganduskriisi vahel on lähedane paralleel. Tollal päästsid IMF ja rahvusvahelised rahandusorganid rahvusvahelise pangandussüsteemi, andes rängalt võlgades maadele just nii palju laenu, et sellest piisaks pankroti vältimiseks, kuid selle hinnaks oli nende tõukamine kestvasse surutisse. Ladina-Ameerika pidi läbi elama kaotatud aastakümne.
Tänane Saksamaa mängib sama rolli, mis IMF tollal. Detailides leidub küll erinevusi, aga tagajärg on seesama. Kreeditorid nihutavad samahästi kui kogu kohastumiskoorma deebitormaadele ja põiklevad kõrvale omaenda vastutusest tasakaalustamatuse eest. Huvitaval kombel on peaaegu märkamatult tagasi käibesse hiilinud terminid “keskus” või “tuum” ja “perifeeria”, kuigi ilmselgelt on Itaaliat ja Hispaaniat kohatu kirjeldada perifeeriamaadena. Ometigi taandas euro kasutuselevõtt mõned liikmesriigid vähem arenenud maade staatusse, ilma et Euroopa ametivõimud või liikmesriigid oleksid sellest aru saanud. Tagasivaates on see eurokriisi peamine põhjus.
Nii nagu 1980. aastal, langeb kogu süü ja koorem “perifeeriale” ning “keskuse” vastutust pole korralikult tunnistatudki. Selles kontekstis on kõnekas saksa sõna Schuld: see tähendab nii võlga kui süüd. Saksa avalik arvamus peab võlgades siplevate maade õnnetust nende enda süüks. Kuid Saksamaa ei saa pageda oma vastutusosa eest. Nagu ma püüan näidata, on “keskuse” Schuld ehk vastutus praegu isegi suurem, kui see oli 1982. a panganduskriisis. Euro loomisel juhindus “keskus” samadest majanduslikest väärdoktriinidest, mis olid süüdi 2007.–2008. aasta finantskriisis.
Maastrichti leping pidas enesestmõistetavaks, et üksnes avalik sektor võib põhjustada kroonilisi defitsiite. See eeldas, et finantsturud korrigeerivad oma liialdusi alati ise. Kuigi 2007.–2008. aasta finantskriis on need turufundamentalistlikud eeldused kummutanud, on Euroopa võimud neile ikka truuks jäänud. Näiteks on nad käsitlenud euro kriisi, justkui oleks see puhtalt fiskaalne, s.o eelarveline probleem. Kuid ainult Kreeka puhul on tegu tõelise eelarvekriisiga. Ülejäänud Euroopa on kannatanud peamiselt pangandusprobleemide käes ning konkurentsivõime lõhe suurenemise all, millest on tekkinud jooksevkonto probleemid. Valitsemisorganid ei ole mõistnud kriisi keerukust, rääkimata selle lahendamisest. Seega nad on üritanud võita aega.
Tavaliselt see töötab. Finantspaanika vaibub ja valitsemisorganid lõikavad oma sekkumise pealt kasumit. Kuid mitte seekord, sest finantsprobleemid olid läbi põimunud poliitilise desintegratsiooni protsessiga. Euroopa Liidu loomise ajal astusid poliitilised juhid üha sammhaaval edasi; pärast finantskriisi puhkemist on nad aga laulatatud status quo külge. Nad on adunud, et avalikkus on muutunud edasise lõimumise suhtes skeptiliseks. Surve all hakkas iga maa kaitsma omaenda kitsaid rahvuslikke huvisid. Iga reeglitemuutus kannaks võimu Brüsselis baseeruvatelt Euroopa võimuorganitelt tagasi rahvusriikidele.
Niisiis hakati Maastrichti ja Lissaboni leppe sõnu – sh nt artiklit 123, mis keelab EKP-l raha laenamise valitsustele – käsitama nii, nagu need oleksid kivisse raiutud. See on pannud paljud neist, kes peavad status quo’d jätkusuutmatuks või talumatuks, võtma Euroopa-vastast hoiakut. Selline on poliitiline dünaamika, mis on muutnud Euroopa Liidu lagunemise samasuguseks ennastvõimendavaks protsessiks, nagu oli selle loomine.
Angela Merkel tõlgendas Saksa avalikku arvamust õigesti, kui rõhutas, et iga maa peab kandma hoolt omaenda pangandussüsteemi eest. Tegelikult oli Saksamaa teinud pärast taasühinemist kannapöörde. Näidanud taasühinemise nimel valmidust märkimisväärsete ohvrite toomiseks, keskendus ta nüüd, kus pidi maksma taasühinemise kulusid, oma eelarve tasakaalustamisele. Kaugel sellest, et panustada alati natuke enam kui teised, ei tahtnud Saksamaa muutuda ülejäänud Euroopa jaoks põhjatuks taskuks. Selle asemel et kuulutada, et Saksamaal pole muud poliitikat kui Euroopa poliitika, hakkas Saksa ajakirjandus halvustama Euroopa Liitu kui “raha ümberjaotamise liitu”, mis Saksamaa tühjaks imeb.
Asja ajab hullemaks see, et Bundesbank on end sidunud iganenud rahandusdoktriiniga, millel on sügavad juured Saksa ajaloos. Pärast Esimest maailmasõda sai Saksamaa tunda traumeerivat inflatsiooni; selle tagajärjel tunnistab ta ainsa ohuna stabiilsusele inflatsiooni ning ignoreerib deflatsiooni, mis on praegu reaalne oht.
Pärast seda, kui taasühinemine oli Saksa võlakoorma suureks paisutanud, tegi Saksamaa põhjalikke tööjõuturu jm struktuurseid reforme ning viis põhiseadusse sisse paranduse, mis nõuab föderaaleelarve tasakaalu aastaks 2016. See toimis nagu imerohi. Saksamaa kiiret majanduskasvu hakkas vedama eksport, millele aitas kaasa ehitus- ja tarbimisbuum mujal Euroopas. Nüüd kõneleb Saksamaa eelarvekasinusest ja struktuursetest reformidest kui universaalsest imerohust euro kriisi vastu.
Miks see siis praegu Euroopas ei peaks toimima, kui tollal Saksamaal toimis? Lihtsalt sellepärast, et majandustingimused on teistsugused. Globaalne finantssüsteem kahandab oma ülemäärast võlakoormat ja eksport aeglustub üle terve maailma. Eelarvekasinus Euroopas süvendab seda globaalset trendi ja tõukab Euroopa deflatsioonilisse võlalõksu. See tähendab, et kui liiga paljud võlgadesse uppuvad valitsused kahandavad oma eelarvedefitsiiti üheaegselt, siis nende majandused tõmbuvad kokku ja võlakoorem protsendina SKT-st hoopis suureneb. Finantsorganid üle maailma saavad sellest ohust aru. Nii USA Föderaalreservi esimees Ben Bernanke, Inglismaa Panga juht Mervyn King kui isegi Jaapani keskpanga president Masaaki Shirakawa on võtnud tarvitusele ebakonventsionaalseid rahanduslikke abinõusid, et vältida deflatsioonilist võlalõksu.
Saksa avalikkusel on äärmiselt raske aru saada, et Saksamaa surub Euroopale peale valet tegevuskava. Saksa majandus ei ole kriisis. Õigupoolest on Saksamaa tänini eurokriisist pigem võitnud, sest see on alandanud vahetuskurssi ja aidanud kaasa ekspordile. Veel hiljuti on Saksamaa võinud rõõmu tunda äärmiselt madalatest intressimääradest ning kapitali pagemine deebitormaadest on Saksamaa kapitaliga üle ujutanud, samal ajal kui “perifeeria” peab fondidele ligipääsemiseks maksma kopsakaid riskipreemiaid.
See ei ole mingi kurja vandenõu tulemus, vaid planeerimata sündmustekäigu kavatsematu tagajärg. Sellegipoolest on Saksa poliitikud hakanud aimu saama eelistest, mida see Saksamaale annab, ning see kipub nende otsuseid mõjutama. Saksamaa on pandud olukorda, kus tema hoiak määrab ära Euroopa tegevuse. Mida aeg edasi, seda rohkem on alust süüdistada Saksamaad sammudes, mida ta Euroopale peale surub, samas kui Saksa avalikkus ise tunneb end ülekohtuselt süüdistatuna. See on tõesti ajaloolise tähendusega tragöödia. Nii nagu vanades kreeka tragöödiates, toovad väärkäsitused ja lihtviisiline mõistmatus kaasa ettekavatsematuid, kuid saatuslikke tagajärgi.
Kui Saksamaa olnuks nõus Kreeka kriisi algul andma talle niisugust krediiti, mida ta pakkus hiljem, siis oleks saanud Kreeka päästa. Kuid Euroopa tegi ainult niipalju, kui oli minimaalselt vajalik finantssüsteemi kokkukukkumise vältimiseks, ja sellest ei piisanud olukorra paremuse poole pööramiseks. Sama juhtus siis, kui kriis levis teistesse maadesse. Igal etapil oleks saanud kriisi peatada ja ümber pöörata, kui Saksamaa oleks suutnud käänaku taha näha ja olnuks valmis tegema enamat kui miinimum.
Kriisi algul oli euro lagunemine veel mõeldamatu. Ühisrahas denomineeritud varad ja kohustused olid nii läbi põimunud, et lagunemine oleks viinud juhitamatu katastroofini. Kuid kriisi edenedes orienteerus finantssüsteem üha enam rahvuslikke jooni mööda. Regulaatorid on kaldunud soodustama siseriiklikku laenamist, pangad on püüdnud vabaneda riigipiiritagustest varadest ning riskijuhtijad on üritanud tasakaalustada varasid ja kohustusi oma riigi piires, mitte eurotsoonis tervikuna. Kui see nii jätkub, siis saab küll võimalikuks euro lagunemine ilma katastroofita, kuid jäävad alles kreeditormaade keskpankade suured ja raskesti kogutavad nõuded deebitormaade keskpankade vastu.
See tuleneb ühest keerulisest probleemist euro arveldussüsteemis nimega TARGET2. Erinevalt Föderaalreservi kliiringarvelduste süsteemist, mida tasakaalustatakse iga-aastaselt, akumuleerib TARGET2 pankadevahelist tasakaalustamatust eurotsoonis. Senikaua kui pankadevaheline süsteem toimis, see probleeme ei tekitanud, sest pangad ajasid omavahelised arveldused tasakaalu pankadevahelisel turul. Kuid 2007. aastast peale ei ole pankadevaheline turg korralikult toiminud, ja pärast 2011. aasta suve on kapital nõrgematest maadest üha kiiremini pagenud. Kui Kreeka või Hispaania klient teeb ülekande oma arvelt Kreeka või Hispaania pangas Hollandi panka, siis sugeneb Hollandi keskpanka TARGET2 krediit, millele vastab TARGET2 nõue Kreeka või Hispaania panga vastu. Need nõuded on eksponentsiaalselt kasvanud. Selle aasta juuliks oli Bundesbankil “perifeeriamaade” keskpankade vastu nõudeid umbes 727 miljardi euro ulatuses.
Bundesbank on saanud aru potentsiaalsest ohust ja Saksa avalikkuse on muutnud valvsaks majandusteadlase Hans-Werner Sinni kirglik, ehkki eksitav propaganda. Bundesbank on üha kindlamini võtnud eesmärgiks piirata kaotusi, mida ta euro lagunemise puhul kandma peaks. See toimib ennasttäitva ennustusena. Kui üks keskpank hakkab end kaitsma euro lagunemise eest, siis peavad seda tegema kõik teisedki.
Seega kriis järjest süveneb. Pinged finantsturgudel on tõusnud üha kõrgemale, mille tunnistuseks on Saksamaa riigivõlakirjade ajalooliselt madal tootlus. Veelgi kõnekam on fakt, et Briti kümneaastaste võlakirjade tootlus pole nende kolmesaja-aastase ajaloo jooksul veel kunagi madalam olnud, samas kui Hispaania võlakirjade intressid on tõusnud uutesse kõrgustesse.
Eurotsooni reaalmajandus on languses, samal ajal kui Saksamaal läheb suhteliselt hästi. See tähendab, et lõhe laieneb. Poliitiline ja sotsiaalne dünaamika kulgeb samuti lagunemise suunas. Avalik arvamus, nagu see väljendub hiljutistes valimistulemustes, on üha enam kasinuse vastu ja see suundumus tõenäoliselt kasvab, kuni kasinuspoliitika kõrvale heidetakse. Miski peab seega järele andma.
Kus me praegu oleme?
Juuni tippkohtumine paistis pakkuvat viimast võimalust euro säilitamiseks olemasolevas õigusraamistuses. Selleks valmistudes mõistsid Euroopa võimuorganid Herman Van Rompuy, Euroopa Ülemkogu eesistuja juhtimisel – Euroopa Ülemkogu hõlmab kõiki Euroopa Liidu riigi- või valitsusjuhte –, et praegune kurss viib hävinguni, ning otsustasid uurida alternatiive. Samuti mõistsid nad, et pangandusprobleemid ja riigivõlaprobleemid on seotud nagu Siiami kaksikud ja neid ei saa lahendada eraldi. Nad püüdsid välja töötada kõikehõlmava programmi, kuid mõistagi pidid nad seejuures igas punktis konsulteerima Saksamaaga. Saksamaa toetas pangandusliidu plaane, sest oli mures ohtude pärast, millesse kapitali vool “perifeersetest” maadest seab Bundesbanki. Niisiis sai see osa programmist märksa paremini läbi töötatud kui riigivõla probleemi lahendus, hoolimata nende kahe vahelisest refleksiivsest tagasisisidesilmusest.
Itaalia jaoks oli otsustava tähtsusega riigivõla refinantseerimise kulukus. Juuni tippkohtumise algul deklareeris peaminister Mario Monti, et kui selles osas midagi ette ei võeta, siis ei nõustu Itaalia mitte millegagi. Fiasko vältimiseks lubas kantsler Merkel, et Saksamaa kaalub iga ettepanekut, mis püsib olemasoleva õigusraamistuse piires. Tippkohtumine päästeti. Otsustati anda pangandusliidule lõplik kuju, lubades Euroopa päästefondidel, ESM-il ja EFSM-il, rekapitaliseerida panku otseselt, ja pärast öö läbi kestnud istungit lükati koosolek edasi.[2]Monti kuulutas end võitjaks.
Kuid järgnenud läbirääkimistel selgus, et ükski riskipreemiaid kahandav ettepanek ei mahu olemasolevasse õigusraamistusse. Plaan kasutada ESM-i Hispaania pankade rekapitaliseerimiseks lahjenes samuti tundmatuseni, kui kantsler Merkel pidi kinnitama Bundestagile, et kõik kahjud jäävad ikkagi igal juhul Hispaania kanda. Rahaturud reageerisid sellega, et ajasid Hispaania võlakirjade riski-
preemiad rekordiliselt kõrgeks, ja koos nendega tõusis ka Itaalia võlakirjade tootlus. Kriis oli tagasi täies jõus. Sellal kui Saksamaa oli halvatud aruteludest ESM-i seaduslikkuse üle konstitutsioonikohtus, mille otsus kuulutatakse välja 12. septembril, pidi ohjad haarama EKP.[3]
EKP praegune president Mario Draghi kuulutas, et keskpank teeb oma mandaadi piires kõik vajaliku selleks, et eurot säilitada. Bundesbanki president Jens Weidmann on seejärel valjuhäälselt rõhutanud EKP tegevusele õiguslikult seatud piire, kuid Jörg Asmussen, kes esindab EKP nõukogus Saksa valitsust, asus piiramatut sekkumist toetama põhjendusel, et kaalul on euro püsimajäämine. See oli pöördepunkt. Kantsler Merkel asus toetama Mario Draghit, jättes Bundesbanki presidendi EKP nõukogus isolatsiooni. Draghi võttis avanenud võimalusest kõik, mis võtta andis. Rahaturud said julgust juurde ja tõusid EKP 6. septembri otsuse ootel kõrgustesse. Kahjuks ei tarvitse isegi piiramatu sekkumine olla piisav, vältimaks eurotsooni kreeditor- ja deebitormaadeks jagunemise püsistumist. See ei kõrvalda riskipreemiaid, vaid ainult kahandab neid, ja EFSF-i poolt deebitormaadele pealesurutud tingimused tõukavad nad tõenäoliselt deflatsioonilõksu. Selle tagajärjel ei suuda nad taastada oma konkurentsivõimet enne, kui on loobunud püüdest oma võlgu kasinuse abil kahandada.
Vähima vastupanu joon ei vii mitte euro kohese lagunemiseni, vaid kriisi määramatu pikenemiseni. Korratu lagunemine tähendaks euroalale ja seeläbi kogu maailmale katastroofi. Saksamaa, kellel on läinud paremini kui teistel eurotsooni maadel, kukuks kõrgemalt kui teised – seetõttu teeb ta endiselt just niipalju, kui lagunemise vältimiseks hädapärast vajalikuks peab.
Sellest protsessist võrsuv Euroopa Liit oleks diametraalselt vastandlik ideele Euroopa Liidust kui avatud ühiskonna kehastusest. See oleks võlakohustustel rajanev hierarhiline süsteem, mitte aga võrdsete vabatahtlik ühendus. Selles oleks kaks riikide klassi, kreeditorid ja deebitorid, ja jäme ots oleks kreeditoride käes. Saksamaa kui tugevaim kreeditorriik tõuseks esile hegemoonina. Klassivahe muutuks püsivaks, sest deebitormaad peavad kapitalile ligipääsemiseks maksma suuri riskipreemiaid ning kreeditormaadele järelejõudmine osutuks neile võimatuks.
Lõhe majandusnäitajate vahel ei kitseneks, vaid laieneks. Nii inim- kui finantsressursse tõmmataks keskusse ja perifeeria jääks püsivasse surutisse. Saksamaa saaks oma demograafilistele probleemidele isegi mõningat kergendust, kui sinna Türgi ja Ukraina vähem kvalifitseeritud Gastarbeiter’ite asemel emigreeruksid haritud inimesed Ibeeria poolsaarelt ja Itaaliast. Kuid perifeeria jääks vihavimmas hauduma.
Imperiaalne võim võib tuua suurt kasu, kuid see tuleb ära teenida hoolitsusega nende eest, kes selle võimu egiidi all elavad. USA tõusis vaba maailma liidriks pärast Teise maailmasõja lõppu. Bretton Woodsi süsteem muutis ta esimeseks võrdsete seas, kuid USA oli healoomuline hegemoon, kes teenis Marshalli plaaniga ära Euroopa kestva tänulikkuse. Saksamaa laseb sellise ajaloolise võimaluse käest, kui hoiab kõrvuni võlgadesse vajunud riike nende Schuld’i kütkes.
Tasuks märkida, et reparatsioonimaksed, mida Saksamaalt pärast Esimest maailmasõda nõuti, olid üheks teguriks, mis viisid natsionaalsotsialismi tekkele. Ja Saksamaa enda Schuld’i kergendati kolmel korral: Dawesi plaaniga 1924, Youngi plaaniga 1929 – liiga hilja, et välistada Hitleri võimuletõusu – ja Londoni konventsiooniga Saksamaa välisvõlgade kohta aastal 1953.
Tänapäeva Saksamaal imperiaalsed ambitsioonid puuduvad. Paradoksaalsel kombel on just soov Euroopas domineerimist vältida osalt põhjuseks, miks Saksamaa pole suutnud tõusta olukorra kõrgusele ja käituda healoomulise hegemoonina. EKP poolt 6. septembril astutud sammud on miinimum, mis euro päästmiseks vaja – kuid nad viivad meid ka sammukese lähemale kahetasandilisele Euroopale. Deebitormaad peavad alluma Euroopa järelevalvele, kreeditormaad aga mitte; ja lõhe majandusedukuses süveneb. Pikaleveniva surutise ning deebitor- ja kreeditormaadeks jagunemise püsistumise väljavaade on nii troostitu, et seda ei saa taluda. Mis oleksid alternatiivid?
Väljapääs
Saksamaa peab otsustama, kas saada healoomuliseks hegemooniks või lahkuda eurost. Esimene alternatiiv oleks tunduvalt parem. Mida see kaasa tooks? Lihtsalt öeldes nõuaks see kaht uut eesmärki, mis lahknevad praegustest kavadest:
- Enam-vähem ühetasase mänguväljaku rajamine deebitor- ja kreeditormaade vahele, mis tähendaks, et nad saaksid refinantseerida oma valitsusvõlga enam-vähem võrdsetel tingimustel.
- Kuni 5% nominaalkasvu taotlemine, et Euroopa saaks oma liigsest võlakoormast välja kasvada. See tooks paratamatult kaasa kõrgema inflatsiooni, kui Bundesbank heaks kiidab. See võib nõuda lepingu muutmist ja muudatusi Saksa põhiseaduses.
Mõlemad eesmärgid on saavutatavad, kuid ainult pärast märkimisväärset edasiminekut poliitilise liidu suunas. Enam-vähem järgmise aasta jooksul tuleb teha poliitilised otsused, mis määravad ära Euroopa Liidu tuleviku. 6. septembril EKP poolt astutavad sammud võivad saada eelmänguks kahetasandilise Euroopa loomisele; teisalt võiksid need viia tihedama poliitilise liidu kujunemisele, kus Saksamaa aktsepteeriks kohustusi, mille toob kaasa tema juhtpositsioon.
Kahetasandiline eurotsoon lõppkokkuvõttes hävitaks Euroopa Liidu, sest varem või hiljem tõmbuksid õigustest ilmajäetud sellest välja. Kui poliitiline liit ei ole saavutatav, siis paremuselt järgmine asi oleks kreeditor- ja deebitormaade korrapärane lahkuminek. Kui eurotsooni liikmed ei saa koos elada ilma oma liitu kestvasse surutisse tõukamata, siis oleks neil parem vastastikusel kokkuleppel lahku minna.
Eurotsooni sõbraliku lahkumineku puhul on väga tähtis, milline osapool lahkub, sest akumuleerunud võlga denomineeritakse ühisrahas. Kui lahkub deebitormaa, siis selle võla väärtus kasvabvõrdeliselt tema valuuta väärtuse langusega. Niisugune riik võib muutuda taas konkurentsivõimeliseks; kuid ta on sunnitud enne pankroti välja kuulutama ja see tooks kaasa ettearvamatuid finantsvapustusi. Ühisturg ja Euroopa Liit suudaksid toime tulla Kreeka-taolise väikese maa pankrotiga, eriti kui selleks ollakse üldiselt ette valmistunud, kuid ta ei elaks üle mõne suurema maa, näiteks Hispaania või Itaalia lahkumist. Isegi Kreeka pankrot võib osutuda fataalseks. See õhutaks kapitali pagemist ja julgustaks kapitaliturge korraldama “karurünnakuid” teiste maade vastu, nii et euro võib ikkagi koost laguneda, täpselt nagu vahetuskursi mehhanism 1992. aastal
Kui seevastu lahkuks Saksamaa, jättes ühisraha deebitorriikide hoolde, siis euro väärtus langeks ja akumuleerunud võla väärtus väheneks võrdeliselt valuuta väärtusega. Praktiliselt kõik praegu käsiteldamatud probleemid hajuksid. Deebitormaad saaksid tagasi oma konkurentsivõime; nende võlg väheneks reaalterminites ja kui EKP oleks nende kontrolli all, kaoks ka pankroti oht. Ilma Saksamaata ei oleks euroalal sugugi raske teha täispööret, milleks ta muidu vajaks kantsler Merkeli nõusolekut.
Spetsiifilisemalt: kokkutõmbunud euroala võiks luua omaenda eelarveorgani ja seada sisse omaenda võlakärpefondi, nii nagu ma seda allpool kirjeldan. Kahanenud euroala võiks õigupoolest minna veel kaugemale ja konverteerida eurovõlakirjadesse kogu liikmesmaade võla, mitte ainult selle osa, mis ületab 60% SKT-st. Pärast kokkutõmbunud euro vahetuskursi stabiliseerumist langeksid eurovõlakirjade riskipreemiad tasemele, mis on võrreldav muude vabalt ujuvate valuutadega, nagu Briti nael või Jaapani jeen. Kui see kõlab uskumatult, siis ainult seetõttu, et kriisi põhjustanud väärkäsitusi nii laialt usutakse. See võib olla üllatav, kuid fiskaalse maksejõu vallas oleksid eurotsoonil isegi ilma Saksamaata paremad näitajad kui Suurbritannial, Jaapanil või USA-l.[4]
Saksamaa lahkumine oleks vapustav, kuid ohjatav ühekordne sündmus – kaootilise ja veniva doominoefekti asemel, kus spekulatsioon ja kapitali pagemine tõrjuks ühe deebitormaa teise järel euroalast välja. Sellele ei järgneks kibestunud võlakirjaomanike kohtuprotsesse. Isegi kinnisvaraprobleemid muutuksid jõukohaseks. Vahetuskursside märgatava erinevuse korral tõttaksid sakslased ostma Hispaania ja Iiri kinnisvara. Pärast esialgseid vapustusi tõuseks euroala surutisest kasvule.
Ühisturg jääks ellu, kuid Saksamaa ja teiste euroalast lahkuvate kreeditormaade suhteline positsioon nihkuks võitjapoolelt kaotajapoolele. Nad kohtaksid oma koduturgudel tihedat konkurentsi, ja isegi kui nad oma eksporditurge ei kaotaks, muutuksid need vähem tulusaks. Samuti kannaksid nad finantskahju eurodes denomineeritud varadelt, nagu ka oma nõuetelt TARGET2 arveldussüsteemis. Nende kaotuste määr sõltuks euro väärtuse languse ulatusest.[5]
Seega oleksid nad eluliselt huvitatud sellest, et euro väärtuse langus jääks teatud piiridesse. Muidugi tuleks ette mitmeid üleminekuraskusi, kuid lõpptulemusena läheks täide Keynesi nägemus valuutasüsteemist, milles nii kreeditorid kui ka deebitorid on eluliselt huvitatud stabiilsuse säilitamisest.
Pärast algset šokki pääseks Euroopa oma deflatsioonilisest võlalõksust, millesse ta praegu on langenud; globaalne majandus üldiselt ja eriti Euroopa oma taastuks ning Saksamaa, kui ta on oma kaotustega kohanenud, võiks taas sisse võtta oma koha kõrge lisaväärtusega toodete tootja ja eksportijana. Saksamaa võidaks üleüldisest paranemisest. Ometigi oleksid vahetud finantskaotused ja suhtelise positsiooni alanemine ühisturus nii suured, et ebarealistlik oleks oodata Saksamaa vabatahtlikku lahtiütlemist eurost. Surve selleks peaks tulema väljastpoolt.
Märksa paremini läheks Saksamaal seevastu siis, kui ta otsustaks käituda nagu healoomuline hegemoon, kusjuures Euroopa pääseks vapustusest, mille põhjustaks Saksamaa lahkumine euroalast. Kuid teekond, mis viiks enam-vähem ühetasase mänguväljaku ja efektiivse kasvupoliitika kaksikeesmärgi saavutamisele, oleks raske. Püüan seda siinkohal visandada.
Esimeseks sammuks oleks Euroopa Fiskaalameti (EFA) loomine, millel oleksid volitused teha tähtsaid majandusotsuseid liikmesriikide nimel. See on praegu puuduv element, mida on tarvis selleks, et muuta euro täielikuks valuutaks, millel oleks ka tõeline viimase instantsi laenuandja. Fiskaalamet, mis tegutseks koostöös keskpangaga, võiks teha seda, mida EKP omal käel teha ei saa. EKP mandaadiks on valuuta stabiilsuse hoidmine; tal on otsesõnu keelatud finantseerida valitsusdefitsiite. Kuid miski ei keela liikmesriike loomast fiskaalametit. Ainult Saksamaa hirm Euroopale põhjatuks taskuks saamise ees takistab seda.
Arvestades Euroopa probleemide suurust, on see arusaadav; kuid see ei õigusta euroala permanentset jagunemist deebitorideks ja kreeditorideks. Kreeditoride huve saaks ja tuleks kaitsta, andes neile vetoõiguse otsuste üle, mis mõjutavad neid ebaproportsionaalselt. Seda võimaldab juba praeguse ESM-i hääletussüsteem, mis nõuab tähtsate otsuste tarvis 85% enamust. See põhimõte tuleks lülitada ka uude EFA-sse. Aga kui liikmesriigid panustavad proportsionaalselt, näiteks eraldades sinna teatava osa käibemaksust, piisaks ka lihtenamusest.
EFA võtaks automaatselt üle kontrolli EFSF-i ja ESM-i üle. EFA suureks eeliseks oleks võime teha otsuseid iga päev, nii nagu EKP. EFA teine suur eelis on see, et see taastaks asjakohase eristuse eelarvelise ja rahandusliku vastutuse vahel. Näiteks peaks EFA võtma enda kanda kõikide EKP poolt ostetud valitsusvõlakirjade riskid. Seega kaoks alus EKP-le ette heita piiramatut tegutsemist avatud turul. (EKP võib seda 6. septembril omal käel küll otsustada, kuid alles pärast pingelist väitlust Bundesbankiga.) Tähtis on see, et EFA-l oleks märksa hõlpsam kui EKP-l pakkuda avaliku sektori osalust Kreeka võla reorganiseerimises. EFA väljendaks oma valmisolekut konverteerida kõik Kreeka võlakirjad, mis on avaliku sektori valduses, null-obligatsioonideks, mille tähtaeg saabuks kümne aasta pärast, juhul kui Kreeka on jõudnud näiteks 2% primaarülejäägini (st ülejäägini enne laenuintresside tasumist). See süütaks tunneli lõpus valguse, mis aitaks Kreekat isegi veel praeguses hilises staadiumis.
Teiseks sammuks oleks EFA kasutamine, et luua ühetasasem mänguväljak, kui EKP seda 6. septembril suudaks omal käel pakkuda. Ma olen ette pannud, et EFA peaks looma mingisuguse võlakärpefondi – mis oleks teisend Euroopa võlalunastuspaktist, mille pakkus välja kantsler Merkeli enda majandusekspertide nõukogu ja mida on toetanud Saksa sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Võlakärpefond omandaks riigivõlad, mis ületavad 60% SKT-st, tingimusel, et asjaomased riigid teevad EFA poolt heakskiidetud struktuurseid reforme. Võlgu ei tühistataks, vaid võetaks fondi kanda. Kui deebitorriik kokkulepitud tingimusi ei järgi, rakendaks fond asjakohast karistust. Fiskaallepingu nõuete järgi peaksid deebitormaad kahandama oma liigset võlga 5% võrra aastas pärast viieaastast moratooriumi. Seetõttu peakski Euroopa taotlema kuni 5% nominaalkasvu.
Võlakärpefond finantseeriks oma võlakirjaoste kas EKP kaudu või väljastades võlakärpeveksleid – liikmesriikide ühisobligatsioone – ning laiendades odava finantseerimise eeliseid asjaomastele maadele. Mõlemal juhul kahaneksid deebitormaa kulud 1%ni või veelgi madalamaks. Vekslitele omistataks nullriski määr ja neid käsitletaks EKP operatsioonides kasutatavate tagasiostulepingute (repode) kõige kvaliteetsema tagatisena. Pangandussüsteemil on pakiline vajadus niisuguste riskivabade likviidsete varade järele. Selle skeemi esitamise hetkel hoidsid pangad rohkem kui 700 miljardi euro väärtuses liigset likviidsust EKP-s, teenides sellelt 0,25% intressi. Pärast seda kahandas EKP deposiitide intressimäära veelgi – nullini. See tagaks vähem kui üheprotsendilistele vekslitele suure ja huvitatud turu. Seevastu EKP poolt 6. septembril väljakuulutatav plaan ei kahandaks finantseerimiskulukust tõenäoliselt alla 3%.
Sakslased lükkasid minu pakutud skeemi pikemata tagasi põhjusel, nagu see ei vastaks Saksa konstitutsioonikohtu nõudmistele. Minu hinnangul on nende vastuväide alusetu, sest konstitutsioonikohus on kuulutanud ebaseaduslikuks kohustuste võtmise, mis on ajas ja suuruses piiramatud, sellal kui võlakärpevekslid oleksid mõlemas osas piiranguga. Kui Saksamaa tahaks käituda healoomulise hegemoonina, saaks ta selle plaani kergesti heaks kiita. Seda saaks rakendada ilma mis tahes lepingumuutuseta. Viimaks rajaksid võlakärpevekslid silla eurovõlakirjade loomisele. See muudaks ühetasase mänguväljaku püsivaks.
Nõnda jääks veel teine eesmärk: efektiivne kasvupoliitika, mis taotleks kuni 5% nominaalkasvu. Seda on vaja, et võimaldada rängalt võlgades maadel täita fiskaallepingu nõudeid, langemata deflatsioonilisse võlalõksu. Selle eesmärgi saavutamiseks pole aga mingit võimalust senikaua, kui Saksamaa jääb truuks Bundesbanki asümmeetrilisele tõlgendusele monetaarsest stabiilsusest. Saksamaa peaks piiratud ajavahemikul aktsepteerima inflatsiooni, mis ületab 2%, kui ta tahab jääda euroalasse ilma Euroopa Liitu hävitamata.
Kuidas selleni jõuda?
Mis sunniks Saksamaad otsustama, kas jääda eurotsooni ilma Euroopa Liitu hävitamata või lasta eurost lahkudes lahendada deebitormaadel oma probleemid omal käel?
Seda võib saavutada väline surve. Oma uue presidendi, François Hollande’i juhtimisel on Prantsusmaa ilmselge kandidaat kõnelema alternatiivse poliitika eest. Moodustades ühisrinde Itaalia ja Hispaaniaga, võib Prantsusmaa esitada majanduslikult usutava ja poliitiliselt veetleva programmi, mis päästaks ühisturu ja võidaks tagasi Euroopa Liidu kui idealistliku nägemuse, mis suudaks haarata inimeste kujutlusvõimet. Ühisrinne võiks panna Saksamaa valiku ette: juhi või lahku. Eesmärgiks ei ole Saksamaa väljasulgemine, vaid tema majandusstrateegilise hoiaku radikaalne muutmine.
Paraku ei ole Prantsusmaal nii tugevat positsiooni, et moodustada ühisrinnet Itaalia ja Hispaaniaga, kui nad peaksid kohtama Saksamaa otsusekindlat vastuseisu. Kantsler Merkel ei ole üksnes tugev juht, vaid ka osav poliitik, kes teab, kuidas vastaseid lahku ajada. Prantsusmaa on eriti haavatav, sest eelarve konsolideerimise ja struktuursete reformide nimel on ta teinud vähem kui Itaalia ja Hispaania. Suhteliselt madalad riskipreemiad, mida Prantsusmaa oma valitsusvõlakirjade pealt praegu saab maksta, on peaaegu täielikult seletatavad Prantsusmaa ja Saksamaa tiheda suhtega. Aasia keskpangad on ostnud Prantsuse võlakirju, eriti pärast seda, kui Saksamaa võlakirjade tootlus muutus negatiivseks. Kui Prantsusmaa peaks end liiga tihedalt Itaalia ja Hispaaniaga siduma, siis hinnataks teda sama mõõdupuuga ja tema võlakirjade riskipreemia tõuseks samasuguse tasemeni.
Kuid Saksamaaga samas paadis olemise eelised võivad osutuda illusoorseks siis, kui Euroopale laskub pikaajaline surutis. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa vaheline lõhe muutub ilmsemaks, kalduvad rahaturud liigitama Prantsusmaad ühte Itaalia ja Hispaaniaga, ükskõik kas ta jääb Saksamaale truuks või mitte. Seega on Prantsusmaal tegelikult valida, kas lüüa Saksamaast lahku, et päästa Euroopa ja taastada kasv, või siis üritada veel mõnda aega kõva valuuta paadis püsida üksnes selleks, et ta hiljem üle parda heidetaks. Deebitormaade poole valimine ja kasinuspoliitika vaidlustamine võimaldaks Prantsusmaal taastada juhtpositsiooni, mis tal oli Mitterrand’i valitsemisajal. See oleks väärikam positsioon kui jääda kaasreisijaks Saksamaa juhitavas autos. Ometigi nõuaks Saksamaast lähiajal lahkulöömine Prantsusmaalt suurt julgust.
Itaalial ja Hispaanial on ka muid nõrkusi. Itaalia on paistnud võimetuna end omal käel hästi valitsema. Tema praegused võlaprobleemid kuhjusid enne euroga ühinemist; euro liikmena on tal tegelikult olnud eelarve primaarülejäägi vallas paremad tulemused kui Saksamaal – isegi enamikus sellest ajast, kui võimul oli Berlusconi. Kuid Itaalia näib vajavat mingit välist võimu, et vabaneda halvast valitsemisest. See ongi teinud itaallased nii entusiastlikuks Euroopa Liidu suhtes. Hispaania on poliitiliselt märksa tervem, kuid praegune valitsus on muutunud Saksamaale kaugelt kuulekamaks, kui see talle endale hea oleks. Pealegi oleks riskipreemiate kahanemine EKP võlakirjaostude tagajärjel piisavalt tähtis muutus, et kõrvaldada stiimul Saksa domineerimise vastu mässamiseks.
Seega peaks Saksamaa hoiakute muutmise kampaania võtma hoopis teistsuguse kuju kui valitsustevahelised läbirääkimised, mis praegusel ajal poliitikat määravad. Euroopa tsiviilühiskond, ärikogukond ja lai üldsus peaksid mobiliseeruma ja sekkuma. Praegu on paljude eurotsooni maade üldsus masendunud, segaduses ja vihane. See leiab väljenduse ksenofoobias, Euroopa-vastastes hoiakutes ja ekstremistlikes poliitilistes liikumistes. Et päästa Euroopa Liit, tuleks õhutada latentseid Euroopa-sõbralikke tundeid, millel praegu puudub väljund. Säärane liikumine kohtaks sümpatiseerivat vastukaja ka Saksamaal, kus suur enamus on ikka veel Euroopa poolt, kuigi fiskaalsete ja monetaarsete väärõpetuste mõju all.
Praegu läheb Saksa majandusel suhteliselt hästi ja poliitiline olukord on samuti suhteliselt stabiilne; kriis on kõigest piiri tagant kostev kauge müra. Ainult midagi šokeerivat raputaks Saksamaa lahti oma eelarvamustest ja sunniks teda näkku vaatama oma praeguste sammude tagajärgedele. Seda suudaks saavutada liikumine, mis pakub töökindlat alternatiivi Saksamaa domineerimisele. Ühesõnaga, praegune olukord on nagu luupainaja, millest saab pääseda ainult Saksamaad üles äratades ning teadvustades talle neid väärkäsitusi, mis tema samme praegu juhivad. Võime loota, et kui Saksamaa ette pannakse valik, siis valib ta eurost lahkumisega seotud kaotuste kandmise asemel healoomulise juhtimise.
George Soros. The Tragedy of the European Union and How to Resolve It. The New York Review of Books, 27.09.2012.
[1] Oma riigi seaduste järgi väljastatud võlgu saab denomineerida vastava riigi valuutasse; võõrriigi õiguse järgi väljastatud võlgu ei saa. Sellest tulenevaid järeldusi on põhjalikult analüüsinud Jens Nordvig artiklis, mis jõudis Wolfsoni majandusauhinna finalistide hulka.
[2] Euroopa Finantsstabiilsuse Mehhanism ehk EFSM loodi 2010 aastal Luxemburgis baseeruva ajutise organisatsioonina, et pakkuda finantsabi eurotsooni riikidele; see asendatakse püsiva ESM-iga, kui Saksamaa selle ratifitseerib; viisteist eurotsooni maad on seda juba teinud.
[3] 12.09.2012 otsustas Saksa konstitutsioonikohus, et Saksamaa ühinemine ESM-iga ei ole põhiseadusega vastuolus, kuid stabiliseerimisfondi kogumahu (500 miljardit eurot) või Saksamaa osaluse (koos eelnevate kohustustega 190 miljardit eurot) suurendamiseks on vaja Bundestagi nõusolekut. Neil tingimustel võib ka Saksamaa selle lepingu ratifitseerida. Toim.
[4] Üldine valitsusdefitsiit protsendina SKT-st: eurotsoon ilma Saksamaata 5,3; Suurbritannia 8,7; Jaapan 10,1; USA 9,6; eurotsoon koos Saksamaaga 4,2. Üldine avalik võlg protsendina SKT-st: eurotsoon ilma Saksamaata 91; Suurbritannia 82; Jaapan 230; USA 103; eurotsoon koos Saksamaaga 88.
[5] Kui pankadevaheline laenamine taastub, võib Saksamaa isegi eelistada TARGET2 kliiringarvelduste süsteemi liikmeks jääda ning lasta bilanssidel järk-järgult tasakaalu jõuda, selle asemel et ühekorraga kahjusid kanda.