Fantoom

Hõbedat tuleb puhastada hambapastaga. Herpese vastu aitab meliss. Haava peale panna teeleht, palderjan rahustab. Puitmajas ei tohi vilistada, tulekahju tuleb. Ära pane klaasi kuumale pliidile. Abiellu armastusest, mitte raha pärast. Peavalu puhul masseeri meelekohti. Lase jääl sulada. Õpi keeled. Joo vett alati vahele. Tule tagasi, Lumumba.

Ausalt öelda oli see ka mu viimane õlekõrs. Helistasin vanaemale, ajasin alguses muud juttu nagu ikka. Kuidas tervis, mis telesaateid oled vaadanud ja kas midagi poest vaja, kui kunagi tulen. Kunagi. Siis aga asusin asja kallale, sest sellega tõesti põles.

„Vanaema, mul on üks jutt ka.“

„Nooh, mis jutt siis on ka?“

Ta hingas raskelt. Raskemalt kui muidu.

„Ma tahan siin korterit osta. Sellist väikest. Endale. Päris oma kodu. Aga asi on selles, et mul pole hetkel sissemaksuks raha.“

„Ega mul raha küll ei ole pakkuda.“

„Ma ei mõelnudki raha.“

„Mida siis?“

„Sul on korter.“

„Jah, on küll.“

„Et ma siin mõtlesin, et kui sa teeksid selle kinkelepinguga mulle, siis ma saaks seda kasutada kui tagatist ning pangale see sobiks.“

Vanaema jäi vait. Enamasti ta ikka ainult räägib, aga nüüd jäi vait. Täiesti vait. Isegi ei hinganud enam. Ei kergelt ega raskelt. Ka mina ei osanud rohkem midagi lisada, sest ütlesin juba kõik ära, mida tahtsin öelda. Pank ootas vastust homseks. Kui homseks lahendust pole, jääb tehing katki.

„Ma pean mõtlema,“ tuli viimaks, pärast pikka vaikust.

„Jaa, muidugi. Ma saan täiesti aru, see on suur otsus. Mõtle muidugi, aga äkki sa saad mulle õhtul uuesti helistada või homme varahommikul? Nimelt sellega on mul siin veidi kiire. Pank tahab teada homseks, et kas mul on midagi tagatiseks. Siis nad otsustavad, kas annavad mulle laenu korteriostuks või ei.“

„Jah, ma pean mõtlema.“

„Jah, muidugi. Ma olen su ainuke lapselaps. Lihtsalt, niisama ütlen.“

Vanaema pani toru ära (jah, tal on toruga telefon veel) ja hakkas mõtlema, mina seisin oma üürikorteris keset tuba ning mõtlesin samuti. Mõtlesin, et mida vanaema küll mõelda võiks. Loogiline ju oleks, et ta mõtleks nii: muidugi, lapselapsel on elus oluline võimalus, võib-olla ainuke, miks mitte kinkida oma korter talle, et noor inimene saaks oma elu üles ehitada. No mis noor muidugi, 40ndates naine, kes on jälle üksi. Ei ole lapsi saanud, kelle üle vanaema, rääkimata emast, võiks rõõmu tunda, pole ka miskit karjääri teinud. Liikunud vaid ühelt mittetasuvalt töölt teisele. Pole osanud raha koguda, vaid on laristanud, reisinud ja elanud pillavat elu, vastutustundetult, nagu homset polekski. Aga nüüd oli homne kuidagi eriti kätte jõudmas, vasardas kuklas ainsa mõttena. Pank ootas vastust.

Käisin närviliselt toast tuppa. Üürikas oligi kahetoaline. Õigemini siis köök ja tuba, nii et ega seal väga rohkem saanudki liikuda kui toast tuppa ja teistpidi tagasi. Tundsin, et hakkan liialt närvi minema ja otsustasin välja minna. Üürikas asus Timuti ja Ristiku tänava nurgal, väike armas puuküttega korterike, aga üür oli päris kõrge ja puude tassimine tuppa tüütu. Kõige tipuks oli omanik äsja teatanud, et tahab korteri müüki panna ning koligu ma esimesel võimalusel välja. Surfasin kinnisvaraportaalides ja leidsin ühe armsa keskküttega korteri Faehlmanni tänavas otse raadiomaja vastas. Polnud suur, samuti üks toake ja pisike köök, ühele inimesele piisav, viies korrus, lifti polnud, aga puid ei pidanud tassima. 40ndates mõtled ka juba selle peale, et oleks võimalikult mugav. Lifti puudumine oli muidugi kõike muud kui mugavus, aga korra päevas trepist üles-alla käia oli trenni eest, jälle kaks ühes. Kõik tundus soodne. Hind oli hea, vaid kaheksakümmend tuhat eurot. Pank oli öelnud, küll läbi häda, et nad tõesti annaks mulle laenu, aga mul peab olema tagatis, kuna sissemakseks ei olnud mul kümmet tuhandet kuskilt võtta. Oleks targem ja ettenägelikum olnud, oleks muidugi juba aastaid kogunud, aga polnud minu moodi. Ja oleks on teadagi mis. Raha tuli, sai see kohe ka ära kulutatud. Käisin reisil, ostsin riideid, meeltesegaduses ka kitarri, raiskasin tühja-tähja peale. Nagu pankadel kombeks, on neil kõike vaja kohe. Homseks peab kas tagatis või raha nende kontol olema, muidu jääb tehing katki. Olin juba üürikorteri vaipa raja sisse kõndinud, süda peksles, mure kuhjus. Mida see vanaema siis veel mõtleb, kas ta päriselt ka ütleb mulle ei, see ei ole võimalik. Oma ainuke lapselaps. Peaasi, et ta nüüd emale ei helistaks, siis on totaalne jama lahti. Astusin korterist välja ja seadsin sammud Sõle tänava suunas. Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Et kas minna mere äärde pead jahutama või midagi muud, lihtsalt hakkasin mingis suunas astuma.

Siis tuli mulle meelde Fantoom. Väike veidra arhitektuuriga baar Sõle tänaval. Kohvikuks ei saaks seda nimetada. Väljas oli grill, vahel levis sealt šaslõkilõhna ninna, sees klassikalise joogivalikuga baarilett, mõned lauad, kulunud tekstiiliga toolid, pukid leti ääres. Olin alati tahtnud sisse minna ja uurida, kes seal käivad, mida räägitakse. Astusin Fantoomi, läksin leti äärde, tellisin (endalegi üllatuseks) ühe Vana Tallinna ja tassi kohvi, istusin lauda. Vaade oli hea, otse Sõle tänavale, bussipeatustele. Inimesi liikus palju. Siin oleks võinud terve päeva veeta, vaadata möödujaid, libistada joogikest. Mõne kohaga on kohe nii, et istud maha ja tunned end kui kodus. Mitte siis iseendana otseselt, vaid kellegi teisena. Aset leiab teatud laadi metamorfoos, muutud kellekski teiseks, su maneerid muutuvad, su valikud muutuvad, su olek, mõttelaad, seisukohad, tunded, kõik muutub, vaikselt, märkamatult, sulandudes kohta, kus viibid.

Kindlasti olete lugenud Urmas Vadi novelli „Armastajad“. Kogumikust „Hing maanteeserval“. Loo peategelaseks on Tõnu, kel tuleb pidevalt käia oma hambaarsti Margiti juures. Tõnul on ka naine Karmen, kes tunneb end veidi kõrvalejäetuna, sest mees veedab liiga palju aega hambaarstiga, kõige krooniks on Tõnu hambad ikka seisus, nagu parandaks mees neid ise. Lugu on väga hea, aga mitte sellest ei tahtnud ma praegu kirjutada. Ühel leheküljel sellessamas loos on Vadil juhtunud nii, et Karmen on jäänud Liisiks. Just jäänud, mitte saanud. Ses mõttes, et alguses, kui Vadi kirjutama hakkas, oli Tõnu naise nimi Liis, arvan ma, aga siis otsustas kirjanik, et muudab naise nime Karmeniks (kindlasti jõulisem nimi). Seda tuleb ikka ette. Kirjanikel. Valid oma tegelastele nimesid, siis jälle muudad neid, vahel tüdined, otsid seda õiget. Nii võibki juhtuda, kui otsustad nime vahetada, et kuskile jääb kogemata ikkagi see vana nimi. Liis. Mind ei huvita niivõrd see, et midagi kirjanikul unus või et kuskil on viga, vaid see, mis juhtub loo endaga. Karmen on Tõnu kõrval voodis, ja äkitselt, nii korraks, üheks lõiguks, on ta Liis. Kes on Liis? Milline see naine on? Kuidas suhtub Tõnu sellesse, et naine ta voodis, kes on alati olnud Karmen, on hetkeks hoopis Liis? Poole kaisutamise pealt, ehk isegi poole seksi pealt. Kas Tõnu ehmub, rõõmustab, on segaduses? Oli ta hetkeks kahe naisega? Järgmises lõigus on muidugi Liis taas Karmen ja kõik läheb kenasti plaani pidi edasi. Keegi oli korraks keegi teine.

Istunud pool tundi Fantoomis, tundsin, et mu näojooned hakkavad muutuma, kulmud kasvavad, tekkivad põselohud, mida mul kunagi pole olnud, silmade vahele tugev korts, peopesadesse sügavad vaod. Kui tõusin, et järgmist Vana Tallinnat võtta, tajusin, et mu kõnnak on muutunud. Samm on raskem, aga kaalukam, selg ei lähe päris sirgu. Mul oli tekkinud kummaline köha, nagu paadunud suitsetajal. Jõudsin leti äärde. Lasin endale veel pitsi Vana Tallinnat valada, ostsin paki sigarette, surusin käe mantlitaskusse, sinna olid tekkinud tikud. Fantoomis lubati sees suitsu teha, nagu Euroopas juba, mõtlesin. Tegin järjest viis sigaretti, vaatasin aknast välja. Korrusmaja akendes süttisid tuled. Õhtu hakkas jõudma. Vanaema ei olnud ikka veel helistanud. Fantoomi uks läks lahti, sisse astusid kaks vanameest, nii minuealised (mis mu iga nüüd oligi, siin Fantoomis?), tervitasid mind, viipasin vastu. Küsisid suitsu, mõistagi andsin. Mehed võtsid õlled ja istusid minu lauda. Küsimata. Aga mis siin ikka küsida.
„Kuidas siis läind ka on?“ uuris üks neist, pikem ja kortsulisem, sandaalides ja musta pintsakuga, triibuline sall lohakalt kaelas.

„Nagu ikka. Istun siin, vaatan inimesi. Näed, ootavad bussi. Vastasmaja akendesse vaatan. Elu käib!“

„Kuis naisel läheb?“ pinnis teine, lühem ja jässakam. Pruuni kampsuni ja veidi mudruste suunurkadega.

„Läheb?“

„Noh naisel. Kuidas naisel läheb?“

„Mis ta läheb. Läks!“

„Mis?“ küsis see teine. Kes võis ka esimene olla.

„Ära läks, noh. Enam ei lähe.“

„Siis oled vaba mees? Vaba hing, nagu öeldakse.“

„Vaba jah. Mõtlengi siin, et mis selle vabadusega peale hakata.“

Mehed vaatasid mind mõnda aega, siis pöörasime kõik kolmekesi koos pead vastasmaja akende poole. Kõikides akendes olid süttinud tuled, igal aknal seisis naine. Naised. Need ära läinud.

Äkki helises mu taskus telefon. Võpatasin, hüppasin püsti, lohud põskedest kadusid, käed muutusid väikesteks, selg läks sirgu, tormasin Fantoomist välja, jätsin mehed kus kurat, suitsupaki pealekauba.

„Hallo? Vanaema? Kuuled?“

„Jaa, kuulen.“

„Kas said mõelda?“ küsisin väriseval häälel.

„Jah, sain küll.“

„Ja mis sa mõtlesid? Kas oleksid nõus? See on mulle väga oluline, sellest sõltub, kuidas mu elu edasi hakkab minema.“

„Tead, ma ei saa seda teha ikkagi.“

Tundsin, kuidas silme eest läheb vaikselt mustaks. Kõrvus surises.

„Miks? Miks siis ei saa? Sa oled juba ju vana ja pead nagunii miski hetk otsustama, mida teha. Kellele oma korter pärandada. Sa pead nendele asjadele varem mõtlema hakkama.“

„Ma siin mõtlesin, et võib-olla sa sured üldse enne mind ja siis mulle ei jää enam midagi. Ma ei saa oma korterit sulle kinkida. Mul on oma elu.“

See lõi jalad alt. Kui need olid enam jalad, sest ega ma neid väga ei tundnud. Selline õhus tunne oli korraga, silme eest pime, hõljusin kuskil Sõle tänava kohal. Rohkem ei osanudki midagi öelda ega kosta. Vajutasin lihtsalt telefoni kinni. Kõik oli niigi selge. Jalutasin teadmata suunas. Peas käisid läbisegi kõiksugu mõtted. Hirm, viha, pettumine. Nutsin. Naersin. Ei suutnud uskuda. Päriselt? Nii ta siis mõtleski. See minu vanaema. Loll vanamutt, mõtlesin, ja juba kohe ka kahetsesin. Vanaema ju, alati mulle armas olnud.

Miks ta ei võinud mind aidata, see on mu elu võimalus, äkki mu elu läheb paremaks. Saan endale oma kodu, ehk leian endale kellegi, oma unistuste mehe. Ei ole ju välistatud. Saan isegi lapsed. Peame koos jõule, lihavõtteid, käime iga talv Küprosel või Türgis, suved veedame kõik Viljandis, näiteks. Lapsed lähevad kooli, mu mees läheb väärikalt halliks, mina hoian taljet ja kodu korras. Meil on pereauto, käime Selveris, kohtume sõpradega, käime teatris, vahel restoranis. Tantsime end pidudel hingetuks, armastame, seksime, kastame lilli, võtame tolmu, niidame muru, lükkame lund. Peame sünnipäevi, puhume küünlaid, lööme klaase kokku, paneme teki tekikoti sisse, triigime pesu (aga mitte väga tihti), teeme ahjus pikkapoissi, lõikame küüned lühikeseks, peseme aknaid kevadeti, augustis vaatame tähti, talveks paneme õunad ja kartulid keldrisse, vahel tihti joome veini, käime seenel, vahime niisama, suudleme, rebime vanad armastuskirjad tükkideks, põletame lõkkes värskelt laotud riidast puid, jookseme võidu, ujume vähemalt kakskümmend otsa.

See kõik jääb nüüd ära, kuna mina pidavat esimesena. Ega viimasel ajal oli imelik olla küll, tuli tõdeda. Aga mitte ka väga palju imelikum kui kõik eelmised aastad. Need kõhuvalud, mis tulid ja läksid. Need mõtted, mis tulid ja läksid. Eufooria, mis tuli ja läks. Üksindus, kurbus, meeleheide, mis tuli ja läks. Oli ja ei olnud.

Lonkisin edasi. Sihitult. Õues oli juba pime. Jõudsin metsa, vähemalt nii mulle tundus. Linn asendus korraga metsaga. See polnud niisama leebe võsa, vaid ikka korralik tihe võpsik. Mets nagu muiste. Komistasin mitu korda, vajusin kraavi. Ei andnud alla, ma pidin metsast läbi saama, kuhugi jõudma. Peale korralikku rapsimist ja rassimist jõudsin teerajale. Jalad ja käed kipitasid, olin endale okstega vist kuidagi viga teinud, nägu oli kriime täis, tundsin. Ju ka mudane. Surusin käed tugevasti mantlitaskusse ja üle pika aja tabasin ennast mõttelt – mis aastaaeg üldse on? Sügis vist. Aga lehed olid veel puul. See võis olla september. Jäin selle juurde. Olgu peale, september. Sügiseelne suvi.

Külm ei olnud, pigem palav. Olin veidi rahunenud, ei mõelnud enam vanaema peale, ei mõelnud oma tulevase kaotatud elu ega ka surma peale. Rada tundus tuttav. Vaatasin ümberringi, väike sillake, kuulsin veevulinat, tihnikust piilusid hobused, sõid puulehti.

Nii jalutades jõudsin ühe maja ette. Ega ma ei teadnud, kas see on nüüd maja esine või tagune. Ma ei suutnud pilti oma peas kokku panna. Tuttav mets, nagu oleksin siin varemgi ragistanud. Aga maja, kuidas see sai keset metsa? Kummitusloss. Kõrge aed ümber, mänguväljak, aga mitte selline lapsesõbralik ja soe. Trellid akendel. Kes siin küll elada võiks? Ja millist elu. Maja tõmbas ligi ja tõukas eemale. Vesi tilkus kiviseintelt, müüriäärsed olid rõske samblaga kaetud. Vaikus, ei ühtegi häält, ei metsast ega maja seest. Otsustasin olla julge ja tiiru ümber hoone teha. Tundsin ennast nagu mõnes oma unenäos. Seal olid sageli majad, korterid, koerakuudid, puuõõned, pesakastid, kuhu sisse ma läksin ja kuskohast enam välja ei saanud. Meelitasid oma tuttavlikkusega, mängisid mu mäluga, äratundmisega, siis tõmbasid lõksu ja oligi kõik. Sinna ma jäin. Ei ust, ei akent, ja kui väljapääs ka leidus, siis jälle samasse ruumi või samasse majja, kuuti, voodi alla, pesumasinasse, puuri, purki, klaveri sisse (jah, ka seda!).

„Ma siin mõtlesin, et võib-olla sa sured üldse enne mind ja siis mulle ei jää enam midagi. Ma ei saa oma korterit sulle kinkida. Mul on oma elu.“

Tõsi, tal ongi. Oma elu. Vanaemal on täielik õigus. Tahaks ka. Oma elu. Miks seda ei saa pärida? Miks ma geenidega oma elu kaasa ei saanud? Ah? Miks? Maailm on nii ebaõiglane. Ja kõik need teised laused.

Jõuan maja ette. Pea käib ringi. Ma tean seda kohta. Mis koht see on? Äkki hakkab mul väga paha, ma oksendan. Suits ja Vana Tallinn. Või siis ka mitte. Vaatan üles, tähed. See ei ole september. See on august. Kuradima august.

Lahmakas trepp. Ikka oma kakskümmend astet minna. Kas minna? Lähen trepist üles, iga sammuga muutub minus midagi. Iga sammuga muutub… minus…

Avan ukse, pean seda kahe käega tegema, uks on raske, kehas on nõrkus. Astun sisse. Pikk koridor, pimestav valgus. Näen eemalt, et ühe pingi peal seina ääres istuvad mees ja laps. Laps on nii üheksa-aastane, pakun, mees näeb välja räsitud ja murest murtud, hõõrub oma närvilisi käsi vastu põlvi, närib küüsi. Laps väntsutab miskit kaisulooma, laulab midagi. Mees märkab mind, tõuseb krapsti püsti ja jookseb mu poole. Raputab mind, ma ei saa midagi aru. Siis kaisutab, siis raputab jälle, laps tuleb minu juurde, kaisutab mind, nutab. Nad mõlemad nutavad.
Mul kaovad kriimud näost, mu selga tekib õlapaeltega kleit (ma ütlesin, et august), tunnen, mu mantel haihtub, muld küünte alt taganeb, juuksed kammuvad, jalga tulevad kingad, mul on äkitselt käekott, mu huuled on värvitud, ripsmeil tušš, mustriga sukad. Aga kõhus on endiselt imelik tunne. See on kogu aeg sama. See olen mina. Imelik tunne kõhus. Ükskõik mis või kes ma olen, on see mu pärisosa. See ongi see. Minu elu. Peaks vanaemale külla minema. Sest mine tea.

„Lähme koju, vanaema, ma väga palun,“ ütleb laps, ikka veel pisarad silmis.

„Arst ütles, et sa läksid korraks jalutama, me ootame sind siin juba hommikust saati. Ma ei saa aru, miks nad lasevad sinusuguseid üldse välja, nad peaksid ju teadma. Palun, lähme ära koju nüüd. Nad lubasid. Kui sa ilusti käitud.“

Ütleb mees ja viib mu kaasa. See laps tuleb ka.