Tarmo Jüristo
HC SVNT DRACONES
Kannibalismi otsinguil Paapuas
Maailma ühel vanimal, 16. sajandi algusest pärineval Lenoxi gloobusel on Aasia idapoolsele äärele kirjutatud sõnad HC SVNT DRACONES – siin on draakonid.
Võib muidugi arutada ja vaielda selle üle, kui universaalselt usutav fakt oli draakonite eksistents 16. sajandi esimese poole Euroopas, aga tegelikult ei olegi see väga oluline. Hic sunt dracones tähistas toona ning tähistab tänaseni midagi tundmatut ja raskestimõistetavat – ning sellisel juhul tundub alati mõistlikuna eeldada, et tegemist on millegi ohtlikuga. Erinevate müütiliste olendite (nagu ükssarvikud või koerakoonlased) paigutamine maakaartide äärealadele on muidugi palju vanem komme ning ulatub tagasi vähemalt Ptolemaioseni. Üllatavana võib tunduda aga see, et veel 21. sajandi alguseski ei ole draakonid ja koerakoonlased maakaartidelt tegelikult kadunud.
Täpsuse huvides tuleb mainida, et kuulsa Lenoxi gloobuse esimesed, 19. sajandi teisest poolest pärinevad kirjeldused ei seosta fraasi HC SVNT DRACONES mitte draakonitega, vaid Marco Polo poolt kirjeldatud Dagroiani kuningriigi alamatega, keda tuntud rändur kujutas metsikute inimsööjatena.1 Ning kui tuleb nõustuda, et Hiina lähistel draakonite kohtamine ei pruukinud ka 400 aastat tagasi kuigi tõenäoline olla, siis inimsööjaid võis Aasiast ja Okeaaniast tõepoolest leida veel suhteliselt hiljuti.
Sel suvel õnnestus mul käia ära Indoneesiale kuuluvas Lääne-Paapuas ja juunikuus, vahetult enne reisi, jäi mulle silma SL Õhtulehes avaldatud väike nupp Eesti alpinistide delegatsioonist, kes olid samuti lahkumas Paapuale, et vallutada Carstenzi püramiid. Lisaks mägironimisele otsustasid eestlased tegeleda teistegi ohtlike aladega ning külastada Lääne-Paapuas elavaid inimsööjaid. Artikkel kirjeldab muuhulgas põgusalt “ürgajas elava hõimu” kombeid ja riietumistavasid ning nendib, et danid teevad tuld kaht puupulka teineteise vastu hõõrudes ja korowaid elavad puu otsas, kuna kardavad (ilmselt samuti inimsööjatest) naabrite retki. Kogu lugu läbib punase niidina ohu teema, kuid samas jääb seda lugedes hinge närima kahtlus, et tegemist ei ole niivõrd tõelise ohuga kui ettevõtmisega, mis lihtsalt võimaldab vaprusel ja seikluslikkusel esile tulla.
Viimase mõnekümne aasta jooksul on Läänes ning nüüd tasapisi ka Eestis tekkinud uus põlvkond turiste, kes ise seda sõna küll samahästi kui solvanguks peavad ja kasutavad seda enese kohta ainult iroonilises võtmes, eelistades end nimetada “reisijaks” ning mõeldes selle all “seiklejat”. See seltskond kirtsutab nina, kuuldes mainitavat sihtkohti nagu Sharm el-Sheikh, Marmaris ja Kanaari saared, ning kuhjab kodus riiulid täis Lonely Planeti, Rough Guide’i ja Bradti reisijuhte (kus on järjehoidjad peatükkide juures nagu “Off The Beaten Track”) kõrvuti samade kirjastajate taskusõnastikega. Need on inimesed, kes reisides püüavad jõuda sinna, kuhu turistid ei satu, kes otsivad puutumatuid kohti ja autentset kogemust ning kirjutavad sellest siis oma reisiblogides, mis omal moel jätkavad seda auväärt traditsiooni, mida Hemingway mainib oma raamatus “Kellel on ja kellel pole”, kui räägib päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega Eesti meremeestest, kes saadavad lõunamere sadamatest kodumaale populaarseid artikleid, mis ilmuvad pealkirja all “Meie kartmatute rännumeeste saagad”. Samas on reisimise kättesaadavamaks muutumine aja jooksul kergitanud latti selles osas, mis täpselt läheb arvesse kui autentne kogemus võõrast maast või kultuurist. Püramiidide, Taj Mahali või Angkor Wati väärtus reisikogemuse vaatevinklist on tublisti lahjenenud, kuna nende puhul ei ole mõistlikult võimalik säilitada illusiooni kogemuse erakordsusest. Distants ei ole juba ammu enam tõsiseks takistuseks kuskile jõudmisel, mistõttu erakordsed ei ole enam niivõrd kohad, mis asuvad kaugel, kui kohad, kuhu minek on kas ebamugav, raske või lausa ohtlik. Siin on muidugi lihtne märgata olukorra irooniat – püüda Lonely Planeti kümnenda kordustrüki abil leida autentset ja puutumatut on ilmselgelt läbikukkumisele määratud üritus.
Samas, kui sellist kogemust kuskilt ikkagi otsida, siis ei ole Paapua selleks kahtlemata halb paik. Kui Paapua rannikule jõudsid eurooplased juba 16. sajandil, siis Paapua keskmaa oli kaartidel veel kuni 1930. aastateni esitatud lihtsalt džunglina. See, et seal tegelikult oli inimasustus, selgus muule maailmale poolkogemata ja suure üllatusena alles 1938. aastal, kui Richard Archbold märkas ülelennul dani külasid praegu Indoneesiale kuuluvas Lääne-Paapua Baliemi orus. Puhkenud maailmasõda lükkas esimese kontakti veel aastateks edasi ja esimesed näost näkku kohtumised eurooplaste ja Baliemi elanike vahel leidsid aset vaid veidi rohkem kui 50 aastat tagasi. Tolleaegne Paapua keskmaa oli tõepoolest väga vägivaldne kant ning Läänega esmakontakti hetkel olid eeldatavate nõidade tapmine ja nii endo- kui eksokannibalism levinud praktikateks.
Kui reisibüroode brošüürid ja netilehed reklaamivad Baliemi orgu kui kohta, kus inimesed tänini elavad “kiviajas”, siis tegelikkuses jõudis T-särkide ja metallpottide laine Paapua keskmaa kõige kõrvalisemategi nurkadeni juba enam kui kümme aastat tagasi. Isegi kui iPod sinna 2008. aastal veel jõudnud ei olnud, nägi mobiiltelefone ka väiksemates ja kõrvalisemates külades – helistada sai nendega küll ainult selle piirkonna administratiivkeskuses ja ainsas linnas Wamenas ning mujal olid need (lisaks ilmsele staatusesümboli funktsioonile) kasutusel peamiselt muusika kuulamiseks ja öösiti taskulambi asemel. Sellest hoolimata on tegu väga traditsioonilise ja omanäolise kandiga, lihtsalt, kui seal tänapäeval keegi kivikirvest kasutab, siis väga tõenäoliselt sellepärast, et talle on selle eest makstud. Vibu ja nooltega peetakse lindudele jahti veel praegugi, ehkki Hiinas toodetud õhupüsside aina laiema leviku tõttu on ka see tava tasapisi välja suremas. Traditsioonilist riietust (või siis pigem traditsioonilist riietuse puudumist – meeste puhul koosneb see strateegiliselt paigutatud torbikust ning nöörist, mis seda paigal hoiab) kohtab külades liikudes iga päev, kuid valdav enamik elanikest on siiski riietatud humanitaarabina saadud särkidesse, pükstesse ja seelikutesse, kusjuures laste hulgas on eriti prominentsed kõikvõimalikud jalgpallisärgid, millest nende läänemaailmast pärinevad esialgsed omanikud ilmselt välja on kasvanud.
Paapua keskmaa on üks evangeelse kristluse vast kõige veenvamaid edulugusid. Kui ajalooliselt ei ole ristiusu levik uutele aladele alati sugugi kõige libedamalt läinud (see kehtib ka esimeste Paapua rannikule jõudnud misjonäride kohta), siis Paapua keskmaal võeti kristlus vastu väga entusiastlikult kuni selleni, et terved hõimud kolisid omal algatusel metsast küladesse kirikule lähemale ning inimesed pöördusid vabatahtlikult külade kaupa ristiusku.2 Kristlus sümboliseeris kohalikele hõimudele modernsust ning selle õpetus ja rituaalid vastandusid rahvalikus ettekujutuses eelnenud primitiivsusele, millest valdav osa Paapua keskmaa ühiskonnast aktiivselt distantseeruda üritas.
Ja ometi on Lääne-Paapua tavalisele eurooplasele tõenäoliselt üks parimaid võimalusi järele proovida, mis tunne on olla rockstaar või Hollywoodi filmitäht. Pruugib vaid Wamenast päevakese jagu eemale jalutada, ning heleda nahatooni ja võõraste näojoontega külalised on kõikjal sensatsiooniks, mis pool küla kohale toob ning mitmekümnepealised lastekarjad tundide kaupa valvel hoiab.
Kõike seda arvesse võttes ei tundu võimalus tänapäeval Lääne-Paapuas inimsööjaid kohata just kõige tõenäolisem – ning seda kinnitavad üksmeelselt ka antropoloogid, kelle hinnangu järgi lõppes rituaalse kannibalismi praktika Paapua kõrvalisemates paikades elavate hõimude juures 1970. aastatel.3
Ometigi ei ole Paapua kannibali kuvand Lääne rahvalikust ettekujutusest kusagile kadunud ning see ei ole jäänud märkamata ka sadadel Paapuasse retki korraldavatel reisibüroodel või Paapua enda kohalikel giididel. Siinkohal tasub mainida, et minevikus kannibalismi praktiseerinud kogukonnad nii Paapuas kui mujalgi olid tegelikult väga hästi teadlikud selle praktika negatiivsest tähendusest võõraste silmis kui ka vältimatult järgnevatest repressioonidest ning olid seetõttu arusaadavalt väga kidakeelsed. Kui prantsuse antropoloog Pierre Clastres läks 1960. aastate alguses välitööle Paraguay guayaki indiaanlaste juurde, lootis ta sealt leida inimsööjate kogukonna. Kohale jõudes tuli tal aga pettuda, kui kõik informandid talle nagu ühest suust kinnitasid, et surnud sugulaste küpsetamine ja ärasöömine on ammu kadunud komme. Alles oma aastapikkuse guayakide keskel elamise perioodi lõpus sai ta kogemata teada, et tegelikult on rituaalne endokannibalism endiselt elav praktika, lihtsalt varasem kogemus oli guayakidele õpetanud, et sellest võõrastele rääkimine ei too endaga kaasa midagi head.4
Kuna oluline osa, kui mitte enamik Wamenasse maanduvatest turistidest tuleb sinna juba valmis ettekujutusega sellest, milline see koht on, ei ole üllatav, et nad sealt seda ka leiavad. Ning see ei tulene ainult sellest, et kohalikud reisikorraldajad lavastavad turistide jaoks igapäevaselt kostüümidraamasid (mida nad kahtlemata teevad), vaid ka kontseptsioonist, mida Edward Said on nimetanud “tekstuaalseks hoiakuks”.5 Sattudes vastamisi millegi ootamatu, tundmatu ja arusaamatuga, püüame seda mõista ja tõlgendada, lähtudes oma eelnevatest, enamasti tekstilistest teadmistest – näiteks sellest, mida oleme näinud Discovery kanalilt, lugenud National Geographic’ust või Lonely Planeti reisijuhist. Ja seega olemegi reisides sageli nagu tänapäeva Don Quijote, kes agara rüütliromaanide lugejana esmakordselt tuuleveskit nähes selle oma arusaama järgi vastavasse konteksti paigutas, või nagu Baudolino Umberto Eco samanimelisest romaanist, kes oma reisil järjekordseid imeloomi kohates nendib: “Täpselt nii nagu raamatutes kirjas.”
- aastal puhkes Austraalia meedias torm, kui populaarses telesaates “60 minutit” näidati lugu Paul Raffaele ekspeditsioonist Lääne-Paapuasse korowaide juurde, kes tema sõnul olid “ühed viimased inimesed planeedil, kes endiselt praktiseerivad kannibalismi”.6 15-minutine klipp pealkirjaga “The Last Cannibals” on lihtsalt leitav ka näiteks YouTube’ist. Lugu võttis aina ohtlikumaid ja süngemaid toone, kuni lõpuks näidati kuueaastast poissi nimega Wa-Wa, kelle mõlemad vanemad olid surnud ja keda väidetavalt ähvardas nõiaks kuulutamine ning seejärel paratamatu surm ja ärasöömine.
Austraalias eetrisse jõudes tõi saade kaasa erakordse avalikkuse tähelepanu ning asi tipnes sellega, et konkureeriv telekanal saatis Indoneesiasse oma (naissoost püstolreporteri poolt juhitud ja kaameratega varustatud) päästeoperatsiooni, mille eesmärgiks oli Wa-Wa surmasuust päästmine. Üritus ise kukkus küll haledalt läbi, kui Indoneesia politsei reisirühma kogu ekspeditsiooni ümbritseva meediakära tõttu Paapuasse maandumisel kinni nabis ja viisarežiimi rikkumise ettekäändel koju tagasi saatis. Muu kära vaibudes hakkas seejärel tasapisi kuulda olema ka antropoloogide häält, kes kõik nagu ühest suust kinnitasid, et ärasöömine ähvardab Wa-Wa’d märksa vähem kui oht surra mõnda lihtsasse antibiootikumikuuriga ravitavasse nakkushaigusse, mispeale seni väga murelik publik üsna pea maha rahunes.
Nii nagu Paul Raffaele ülalkirjeldatud klipis, on tuhanded läänlased nii enne kui kahtlemata ka pärast teda läinud Paapuasse otsima erakordset esmakontakti tsiviliseerimata metslastega – see on turismitööstuses toonud kaasa terve väikese eriharu tekke, mis müüb eriti soolase hinnaga nn “First Contact”-retki tsivilisatsioonist puutumata hõimude juurde. Läbi katsumuste kohale jõudnud eurooplasi, ameeriklasi ja austraallasi ei paista häirivat see, et giidid suhtlevad kohalike “puutumatute” hõimudega bahasa indonesia ja mitte kohalike keelte vahendusel või et siin-seal on näha kilekotte. Kui kuskile ripakile jäänud mobiiltelefon purustaks esmakontakti illusiooni, siis kilekott või indoneesia keel ei viita läänlase silmis temale endale; ning kuigi veidi tõsisemalt järele mõeldes ei saa olla võimalik, et muu maailmaga esimest korda kokku puutuvad inimesed võiksid rääkida koloniaalvõimu administratiivkeeles, siis see on metslasekuvandi seisukohalt siiski tolereeritav. Metslane, kes on kohtunud indoneeslasega, on justkui endiselt “puutumatu” ja tsivilisatsioonist rikkumata. Selline seiklusturismiga lahutamatult seotud puutumatuseihalus on fetiš, mis avaldus juba Claude Lévi-Straussi 1930. aastate reise kirjeldavas raamatus “Nukker troopika” ning mille on tabavalt kokku võtnud Sallie Tisdale: oluline ei ole mitte olla esimene, kes näeb puutumatuid paiku, vaid olla viimane, kes näeb neid paiku puutumatuna.7 Metslase roll ongi siinkohal võimaldada ja hoida alal seda puutumatuse-illusiooni iga järgmise turismigrupi jaoks.
Seiklusturismi levik on toonud kaasa ka selle tugitooli-versiooni tekke – saadetel nagu “60 minutit”, raamatutel nagu “Among the Cannibals” ja ajaleheartiklitel sellest, kuidas mägironijad lähevad külla inimsööjatele, on olemas suur ja tänulik lugejaskond, kes ise selliseid retki ette võtta ei plaani ega tahagi, kuid kes ammutavad nendest materjali ja tugipunkte nii ümbritseva maailma kui ka iseenda määratlemiseks. Kunagised kauged “kultuurilised teised”, nagu araablased ja hiinlased, Afganistan, Egiptus ja India, on meedia, immigratsiooni, olümpiamängude ja turismi vahendusel oma erisusele vaatamata Läänele siiski omamoodi lähedaseks saanud. Me võime nende kombeid, eluviisi ja motivatsioone hukka mõista või üldse mitte mõista, kuid siiski puutume nendega tahes või tahtmata ühel või teisel moel kokku. Nad on meist erinevad, kuid meile siiski mitte päris võõrad. Neil on kultuur, mis on küll meie omast erinev, kuid siiski kultuur. Nad ei ole enam poolinimesed, kentaurid või koerakoonlased. Mis aga omakorda tähendab, et nende kasulikkus “kultuurilise teisena”, illustreeriva näitena sellest, millised meie ei ole, on paratamatult kahanenud.
Kõrvuti loodusvaradega on “primitiivsus” üks Lääne-Paapua peamisi ressursse. Nagu seal kaevandataval vasel ja langetataval metsal, nii on ka primitiivsusel ja kujuteldaval kannibalismil olemas nõudlus ja turg, mis neid taastoodab ja ekspluateerib. Tänapäeva tegelikud inimsööjad ei ole mitte Paapuas, vaid Läänes – need on reisijad ja turistid, antropoloogid ja kirjastajad, kes kõik kasutavad “primitiivseid kiviajas elavaid hõime” oma nälja kustutamiseks. Olgu see siis nälg eksootika, teadmiste või tunnustuse järele, traditsioonilistelt inimestelt nii Paapuas, Okeaanias, Aafrikas kui Lõuna-Ameerikas võetakse, andes vastu kompvekke ja sigarette.
1 M. P o l o, The Travels of Marco Polo. New York, London, 2004, lk 285–286. (E.k M. P o l o, Reisid. Tlk H. Tali, K. Uibo. Tallinn, 2004, lk 195.)
2 Vt J. R o b b i n s, Becoming Sinners: Christianity and Moral Torment in a Papua New Guinea Society. Berkeley, 2004; B. M. K n a u f t, Exchanging the Past: A Rainforest World of Before and After. Chicago, 2002.
3 Vt nt B. M. K n a u f t, Exchanging the Past; R. S t a s c h, Giving up Homicide: Korowai Experience of Witches and Police (West Papua). Oceania, 2001, kd 72, nr 1, lk 33–52.; K. M. Z u b r i n i c h, Asmat Cosmology and the Practice of Cannibalism. Rmt-s: The Anthropology of Cannibalism. Ed. by L. Goldman. Westport (CT), 1999, lk 123–141.
4 P. C l a s t r e s, Chronicle of the Guayaki Indians. New York, 1998.
5 E. W. S a i d, Orientalism. London, 2003, lk 92 –93.
6 Raffaele kirjutas hiljem oma reisidest Paapua, India ja Aafrika kannibalide juurde raamatu: P. R a f f a e l e, Among the Cannibals. New York, 2008.
7 S. T i s d a l e, Never let the locals see your map. Harper’s Magazine, 1995, nr 291(1744), lk 66.