Ma olen käinud kahes „ujumiskoolis“. Esimeses oli õpetajaks insenerist isa Ülo, kes kahel suvel Võrtsjärves vaevu vööni ulatuvas vees mulle ujumise algteadmisi tutvustas: kuidas vees hingata, pinnal püsida ning käsi-jalgu liigutada. Tugev käsi minu katsetusi kogu aeg toetamas. Kolmandal suvel Viljandi järveäärses spordilaagris küsis treener August Sokk, kes poistest ujuda oskab, ja käskis neil kohe vette hüpata. Kes ütlesid, et ei oska, mina nende hulgas, need viskas ta ise vette. Kui end purdele välja rabelesin, küsis ta uuesti mu ujumisoskuse kohta. Ma ütlesin, et oskan. Mul olid head õpetajad.
See kogemus on heaks lähtepunktiks arutlemaks hea hariduse olemuse üle. Hea haridus, nagu haridususku rahvas teab, on aga kõige alus – hea haridus aitab parema elu peale. Aga kust seda saada? Ja milles see õieti seisneb?
Õiget vastust neile küsimustele pole, ent mõistmisele aitab veidi lähemale see, kui lahutame hariduse omandamise – õppimise-õpetamise protsessi – selle tulemusest, sellest, mis peale õppimist järele jääb – haritusest. Haritus on siht, haridus selleni jõudmine.
Kui nii, siis on hea haridus see, mis aitab parimal moel soovitud sihini jõuda. Sihid aga on lahutamatult isiklikud, sageli teadvustamata ja ajas muutlikud. Siis ei saa ju hariduski abstraktselt ja objektiivselt hea olla, vaid peab olema sobiv, nii ajas ja ruumis kui inimesi pidi.
Midagi tundub hariduse juures siiski üldkehtiv olevat – see sünnib ande, motivatsiooni ja keskkonna koostoimes. Kui ükski neist komponentidest puudu on, ei sünni midagi, kui nad üksteist vastastikku võimendavad, võib sündida ime. Ja vaid sobiva keskkonna loomine on meie kätes. Eelkõige lapsevanemate kätes, sest suurem ja paljude arvates ka olulisim osa haritusest omandatakse enne lapse lasteaeda-kooli jõudmist. Siis, kui kujunevad õppimist ennast puudutavad põhilised hoiakud.
Eelnevast tuleneb ka peamine nõue õpikeskkonnale – see peab aitama kaasa annete avastamisele ja toetama õpimotivatsiooni. Alles seejärel tuleb mängu teadmiste, oskuste ja hoiakute õpetuse headus akadeemilises mõttes – kõik see, mille väljundit me igat sorti testidega mõõta oskame ja tihti hea hariduse all silmas peame.
Eelnevast kooruvad välja kolm põhimõttelist takistust hea hariduse otsimise ja leidmise teel.
Hea haridus ei ole abstraktne ega ühemõõduline, vaid subjektiivne ja mitmepalgeline. Siit järeldus, et enne otsingutele asumist tuleks selgusele jõuda, mida õieti otsima asutakse. Ja kui selles selgusele jõutakse, ilmneb, et soovid ja ootused haridusele on igaühel erinevad ja sedamööda on erinevad ka hinnangud.
Teiseks, meie soov kõiki asju mõõta, tulemuste alusel pingeritta seada ja viimase põhjal otsuseid teha ei vii hariduse puhul enamasti mõistliku tulemuseni. Mõõdame ju seda, mida oskame, ja sestap ütlevad tulemused rohkem mõõtjate eelistuste kui hariduse headuse kohta. Mida sisulist annab tulevasele füüsikaüliõpilasele teadmine, et mõni Eesti ülikoolidest on ühes üleilmses pingereas 1567. või siis 323. kohal? Või põhikoolilõpetajale kohaliku gümnaasiumi 67. koht Postimehe koolide edetabelis?
Ja kolmandaks. Isegi kui õppeasutuse mõõtjad-hindajad on üksmeelel selles, millist õpiväljundit oluliseks peetakse ja kuidas seda mõõta, jääb lõpuks ikkagi suuresti ebaselgeks see, kui suured olid seejuures õpilaste ande ja töökuse ning teiselt poolt hea õpetuse panused.
Eelnev mõttearendus võib näida abstraktsena, ent ometi aitab see paljude rohkem või vähem lennukate haridusideede mõistlikkuse suhtes seisukohta kujundada. Mõned näited.
Alustaks ettepanekust kujundada ühest Eesti ülikoolist maailma parimate hulka kuuluv tippülikool. Edetabeli nõuded on teada ja teada on ka, kuidas selle tulemuseni jõuda – piisavalt raha, kakskümmend aastat ja järjekindel akadeemiliselt parimate teadlaste-üliõpilaste valikumehhanism. Ainult et eestlastel poleks sellesse üleilmsesse akadeemiasse suurt asja ja lõpetajadki liiguksid parimate tööandjate juurde üle ilma. Hea haridus kellele ja milleks?
Eesti hariduses ei tohiks olla tupikteid. See mõte vastandub arusaamale, nagu peaks iga haridustee loomulikuks apoteoosiks olema kõrgharidusdiplom või isegi akadeemiline (doktori- ?) kraad ja kõik teised haridusväljundid on loomuldasa ebatäiuslikud või lõpetamata. Arusaadavalt peaks kõigile jääma soovi korral võimalus ka teist haridusteed valida, ent milleks on vaja „hea hariduse“ nimel koormata tarbetute akadeemiliste teadmistega neid, kes on valinud kõrgharidusest erinevaid õpiradasid. Tippspetsialistiks, oma ala maailma parimaks, on võimalik saada absoluutselt igal alal. Ja just selles võtmes saab ja tuleb mõista ka hariduse headust.
Parema hariduse nimel tuleb õppekavasid pikendada. Keskmine koolis veedetud aastate hulk on üha kasvanud ja paljudel juhtudel kestab formaalharidus 25., isegi 35. eluaastani, kusjuures tihti ei lõpe see mitte diplomi saamise, vaid väljalangemisega. Sest motivatsioon saab otsa. Väljalangemisega lõppev haridus ei ole hea, sest pole suutnud hoida ja edendada huvi ja motivatsiooni. Väljalangemise vastu aitab programmide lühendamine, mitte pikendamine. Võiks isegi väita, et alati, kui lõpetamisel on huvi õpitava suhtes suurem kui alustamisel, on tegemist hea haridusega. See aga tähendab, et lõpetada tuleb õigel ajal, siis, kui esmase eneseteostuse tarvis on ettevalmistus olemas ja huvi tipus. Siis on alust loota, et mõne aja pärast, kui (töö)elu on soovid ja tahtmised selgemaks lihvinud, asutakse uue hooga haridust täiendama.
Ja veel üks tähelepanek. Kuigi haridust mõistetakse teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumina, on ajalooliselt formaalhariduse põhirõhk olnud teadmistel. Vähemalt peale esmaste lugemis- ja kirjutamisoskuste omandamist. Kaasajal, üha paisuva teadmisruumi ja tehniliste oskuste kiire vananemise tingimustes kasvab aga pidevalt hoiakute tähtsus, sest just viimased määravad, kuivõrd me suudame muutustega kaasas käia ja kohaneda. Eelkõige pidevalt õppida. Seepärast on mulle hästi meelde jäänud ühe koolijuhi sügavamõtteline iseloomustus oma koolile: meil on õppimiskallakuga kool.
Kui õppimiskallakul saadavad õpilasi õpetajad, kes oskavad neid õppimisel toetavalt vee peal hoida ja enesekindluse kasvatamiseks ka õigel hetkel vette visata, ongi tegemist hea kooliga.
Püüan selle mõttearenduse lõpuks sõnastada kolm soovi Eesti hariduselu tulevikuks.
Veidi avaramas mõõtkavas Eesti haridust vaadates näeme ühte vägevat puud, mis üha suurematesse kõrgustesse sirutub. Nagu mastimänd, kus vaataja tähelepanu köidab eelkõige päikesele lähemale igatsev haljas tipp. Alumised oksad latvade varjus on justkui üle jäänud ja sale tüvigi teenib vaid tipu püstihoidmise sihti.
Aga silmade ees on mul hoopis kahar tammepuu, mille võimsad harud kannavad sadu oksi ja tuhandeid tõrusid, millest kõigist võivad uued tammepuud sündida. Ja kui murdubki mõni haru või kuivab oks, kasvab tamm pea endises ilus, sest seda kannab tervik, mitte pelgalt tipp.
Hariduskorralduse keelde ümberpandult vajame mitmemõõtmelist hindamissüsteemi, kus soovitava mitmekesisuse tagamiseks kasvatatakse sihikindlalt sisseastumisnõudeid seal, kus kasv vohama kipub, ja luuakse uusi võimalusi seal, kus tähelepanu napib.
Teiseks tahaks haridussüsteemi olulisima sihina näha iga noore kiiret ja tulemuslikku juhatamist soovitud (töö)elutee alguseni, et ta saaks koolist lisaks haritusele kaasa jätkuva õpihimu, edukogemuse ja eneseusu. Sealt edasi jätkuks elukestev õpe – selgeid kompetentse tunnistavatest mikrokraadidest meistriklassideni. Kas ei võiks me just sellist sihiseadet hindama hakata, selmet rahastada üha lisanduvaid õpiaastaid vaevalisele ronimisele akadeemilisel redelil? See võiks tähendada kutse-, rakendus- ja akadeemilise kõrghariduse ühtesulandumist ning igal erialal oma sisemisele loogikale vastava kvalifikatsiooniredeli kasutuselevõttu. Usun, et filosoofiadoktorid ei tunne end puudutatuna, kui ühel päeval oma ala tõelistele tippudele ka keevitaja ja lenduri kraade jagatakse.
Ja lõpetuseks sooviksin, et igasugusel hariduse headuse hindamisel lähtutaks eelkõige hinnatavast endast, õigemini tema paremast minast, kelleks soovitakse saada. See soov on peidus kõigis – õpilastes ja õpetajates, koolides ja ülikoolides. Kui seda soovi pole üles leitud, on halvasti. Kui see soov on selge ja selle poole pürgitakse, on tegemist hea haridusega. Kui see siht on aga ületatud ja liigutakse uute, veelgi kõrgemate eesmärkideni, on juba väga hästi.
Lisa kommentaar