Maarja Kangro
Heeringa ja mutionu vend
Andrus Kivirähk, “Jumala lood”
“See on sihuke väike humoreskikogu, mis tast ikka arvustada,” ütles autor, kui mainisin, et olin lubanud “Jumala lugudest” kirjutada. Aga lubanud ma olin. Nali ja Jumal on head teemad, pealegi olid jõhkra, väiklase ja kohati sentimentaalse Jumala lood ajanud mind valjusti naerma, kui neid kohvikus üksi lugesin. Teose ilmumise järel paistis ka, et seda päevakajalistest lehelugudest koosnevat raamatut tajuti palju vägevama maailmavaatelise sõnavõtuna, kui väikese humoreskikogu puhul võiks eeldada.
Gallupid kinnitavad aina, et Eesti elanikkond on väga usujahe; ühe viimatise, 2006–2008 läbi viidud gallupi järgi oleme me ebareligioosseim rahvas maailmas: küsimusele “kas religioon mängib teie igapäevaelus tähtsat rolli?“ vastas jaatavalt 14%, mis on Rootsit (17%) ja Taanit (18%) edestades maailma madalaim protsent.[1] Muidugi on sekulariseerumistendents (vähemalt kristluse osas) jätkuvalt märgatav kogu Euroopas; sellest, et aastaga vähenes Euroopas kristlaste arv 2,5 miljoni võrra, brittide teadmised Piiblist käivad alla ja Euroopa inimõiguste kohtu nõudmisel peavad Itaalia koolid krutsifiksid seintelt maha võtma, andis eelmisel aastal teada ka seesama Päevaleht, kus kuulutas oma sõna Kiviräha Jumal.[2]
Siiski kerkib Eestis aeg-ajalt esile teatavaid religiooniga seotud konservatiivseid ideid, milles tundlikumad kodanikud tajuvad ohumärke; selgemalt tuli niisugune religioonialane vastasseis ilmsiks näiteks siis, kui päevakorras oli koolide usuõpetuse küsimus. Praeguseks on see küsimus kui mitte kõrvale jäänud, siis vähemalt vaibunud. Samas pean ka ise tunnistama, kui kerge on kalduda leebest ateismist emotsionaalsesse, kui lugeda niisuguseid kristlike konservatiivide blogisid nagu http://www.usk-lootus-armastus.blogspot.com (haldajaks MTÜ Kristlik Hoolekanne ja Haritus), kus iseäranis seksuaalvähemusi halvustatakse banaalsete väljenditega.
Kirjade järgi usujahedas Eestis on Kiviräha lood, mis kritiseerivad ühiskonda ülbitseva Jumala kaudu (kõik, mis on kehvasti, on nii seepärast, et Jumal seda tahab), äratanud üsna teravdatud tähelepanu. Peab märkima, et erinevalt tigedatest usublogijatest käitus Eesti Evangeelne Luterlik Kirik diplomaatiliselt: peapiiskop Andres Põder, kellest on raamatus tehtud Jumala peamine kiusualune, ütleb intervjuus Eesti Päevalehele: “Kindlasti ei ole tegu ateistiga, sest ateist ei võitleks Jumalaga nii ägedasti. Tegu on ikkagi väga sügava usuga inimesega, kellel on ilmselt vaja Jumalale ennast tõestada.”[3]Niisiis püüab kirik Kivirähka vihapidamise asemel taktikaliselt pigem usklike hulka integreerida, vanemlikult omaks võtta. Mõnel puhul on meedia huvi tundnud poliitilise korrektsuse või kultuurilise võrdsuse aspekti vastu (Mari Peegel küsib autorilt, kas ta Muhamedi või Allahina julgeks ka kolumne avaldada),[4]ent on ka kajastusi, kus hakkab silma mingi umbusklik tohedus Jumala-naljade radikaalsuse ees.[5]Ühe varasema gallupi (ja ilmselt ka paljude inimeste “empiiriliste vaatluste”) põhjal on meil veendunud uskmatuist märksa rohkem neid, kes usuvad mõne kõrgema jõu vms olemasolusse.[6]Igaks juhuks umbusklikku suhtumist, teatavat kartusepõhist varianti Pascali kihlveost, iseloomustab mu meelest hästi üks veebikommentaar eespool mainitud Päevalehe-intervjuule: “Niisama, igaks juhuks pole nagu tarvis Jumalaga fakkima hakata. Mine tea, äkki on olemas ja siis tuleb pill pika ilu peale.” Mõnestki reaktsioonist paistab, et võõristust tekitab võimalus lammutada igasugust pühadust – aga pühaduste dekonstrueerimine on just see, millest huumor head toitu saab ja milleks teda tegelikult ühiskonna/kogukonna/üksikisiku kontrollmehhanismina ka vaja on.
Kuidas siis Kivirähal Jumala-naljade tegemine käib? “Me oleme bioloogiliselt programmeeritud omistama kavatsusi entiteetidele, kelle käitumisel on meie jaoks tähtsust,” kirjutab Richard Dawkins oma bestselleris “Jumalaluul” (The God Delusion). Niisugune ajumehhanism kiirendab otsuse langetamist, võttes heade või halbade kavatsustega “agendis” efektiivselt kokku põhjuslike seoste ahelad ja öeldes meile näiteks, et tuleb eest ära hüpata, kuna katusel varitsev jääkamakas kavatsebmeile kaela kukkuda. Iseäranis lapsed on intuitiivsed teistid ja teleoloogid, refereerib Dawkins psühholoog Deborah Kelemani. Religiooni võib mõista niisuguste psühholoogiliste mehhanismide kõrvalprodukti või “möödatulistamiste” saadusena.[7]
Kivirähk mängib lapseliku teleoloogia ja selle absurdsete arendustega väga osavalt. Inimene on loodud sellepärast, et Jumalal hakkas kahju tatist, maailmavete ülejäägist, kes õnnetult lõdises ja kellele oli kodu vaja. Üksteise peale oleme me kadedad seepärast, et Jumal võttis õuna seest ussi ja pani ta meie südameid uuristama. Laulupeol sajab vihma, kuna Jumalale meeldib inimesi veega pritsida. Seda võib näha ka rõõmsalt jämeda reductio ad absurdum’ina: eeldades, et kõige põhjus on Jumal, tehakse järeldus, et praht, saastatud õhk, mumps ja riigikogulaste vihaleajav palk on Jumala põhjustatud (riigikogulasi nuumab Jumal nimelt ühele usklikule neegrikuningale toiduks). Credo quia absurdum est?
Naljategemise võtted ja komponendid omakorda võib reastada niimoodi: efektne tüüp, tegelaste hierarhiline suhe, mäng motiveerituse ja absurdi piirimail, harjumuspäraste väärtuste ümberpööramine, hoiakute groteskiks paisutamine, maailma reduktsioon argitasandile (söök-jook-kodutööd).
Põhjalikus järelsõnas raamatule “Vargamäe vanad ja noored” võrdleb Tiit Hennoste Kivirähka Lutsuga ja leiab, et mõlemad on tüübikirjanikud.[8]Kivirähk ise ütleb juba osundatud intervjuus, et “heade tüüpide leidmine on kirjanikul õnne asi”. Jumal on kahtlemata õnnelik leid, uhkelt kõikehõlmav ja laetud. Autor ise võrdleb teda esimese põlve kapitalistiga; tegu on iseka macho-vennikesega, kes hoiab enda käes võimu- ja ka naljategemise monopoli (viimase poolest meenutab ta mulle veidi Lindgreni Katuse-Karlssonit). Et ülbik oleks usutavam, esineb tal üldinimlikult mõistetavaid kapriise: ta ei kannata näiteks jaanipäeva grillihaisu ega norskamist (“Omal ajal uputasin kõik inimesed ära, kuna nad nii jäledasti norskasid”, lk 36). Muidugi ei tohi õiges diktaatoris puududa teatav annus sentimentaalsust, nii et vahel ilmutab Jumal väga nunnusid eelistusi: näiteks võtab ta paradiisi karvaseid loomi ja inimesi (teiste hulgas Fidel Castro ja Lev Tolstoi), keda on mõnus sasida. “Putukatest ma võtan ainult lepatriinud, need on armsad,” ütleb Jumal ja annab inimkonnale lutsukommi (lk 28).
Ühiskonna- ja institutsioonikriitika ühe võttena kasutab Kivirähk tegelaste hierarhilisi suhteid. Ta loob paari, kus võimusuhted on võikalt ühesuunalised: omavolitsev diktaator ja tolle truualamlik teener, sadistlik peremees ja halisev sulane, kes lunib peremehelt võimalust natukenegi oma inimlikele nõrkustele järele anda. Jumala ja peapiiskopi paarile leiab analoogia näiteks “Vargamäe vanade ja noorte” bojaar Savisaares ja tema peopesa lakkuvas Heimar Lengis, kes ihkab hirmsasti suhkruga maiustada. Diktaator ei lase enamasti alamal oma südant pehmendada, pigem kipub ta halastusele lootjaid karistama: õnnetu Põder, kes Jumalalt hüvesid ja aurahasid nurub, saab lõpuks ordeniks kolmanda rinnanibu (lk 98–99). Nibuordenit on tore tõlgendada ka poliitilise või sotsiaalse metafoorina: orden on midagi, mis õnnelikus egalitaarses maailmas osutuks niisama mõttetuks kui karvane sünnimärk või kolmas nibu.
Klassikalise madaldamisvõttega taandatakse maailm väga argisteks ja kodusteks ettevõtmisteks. Kodutööd paistavad üldse olevat üks Kiviräha lemmikteemasid: peapiiskopile lubab Jumal anda “lilla särgi kah, et ta end köögitöödel ära ei määriks” (ja näiteks “Vargamäe vanades ja noortes” peseb Tarmo Mänd Rüütlite pool põrandat). Argireaale oskab Kivirähk sõnastada kuidagi mõnusalt totra tabavusega: näiteks rõõmustab ökorahva peale tige Jumal, et suurem osa inimestest sööb siiski geneetiliselt muundatud maisi ja “Saksa keeksi”, millega vähemalt minul seostub Eestis 90ndate algul populaarne lisaaineterikas Herrenkuchen; sõna “keeks” ise aga mõjub irriteerivalt nõukaaegsena. Poliitilisi ja religioosseid konflikte nähakse utreeritult “inimlikust” vaatepunktist: Muhamed häbeneb oma välimust, lapselikult julma tervemõistuslikkusega nimetatakse elevandipäist Ganešat “vaeseks invaliidiks”, keda ilma kutse-eetikata kunstnikud ära kasutavad ja pööbli rõõmuks maalivad (lk 66).
“Invaliid” Ganeša juurest sobibki jätkata absurditeemaga. Absurdi rõhutab ka Hennoste, kes leiab, et “maailma, milles inimesed, aeg ja ruum on sügavalt liigestest lahti”, tahab Kivirähk “veel rohkem lahti lammutada”. Kivirähk on tema meelest “nagu eelmise sajandi alguse dadaistide unelm”.[9]Küllap tunnistavad kõik, et nalja üks tähtsaid mehhanisme on ootuste ja tegelikkuse teatud lahknemine; Schopenhauer määratlebki huumoriefekti kui inkongruentsust mõiste (Begriff) ja tegeliku asja vahel. Nalja tabavus paistab aga sõltuvat just inkongruentsuse õnnestunud kraadist või määrast. Kiviräha absurdi paneb sageli tööle just see, et ta balansseerib motiveerituse piirimail. Motiveeritud absurd kõlab küll nagu oksüümoron, aga just midagi niisugust võib leida laste kummalistest, ent leidlikest maailmaseletustest ja mõtteseostest, ning midagi niisugust toimib ka Kiviräha kujundites. Mulle paistab, et hea humorist ja hea lastekirjanik on Kiviräha puhul kuidagi eriti tugevasti seotud. Me ju saame miskitmoodi aru, et Jumal võib peapiiskoppi süüdistada orelis kana praadimises (kas pole oreliviled natuke korstnate moodi?), ja saame enesestki mõista aru, miks Jumal lihavõtete aegu kiilaspeadega koksib. Aru saab lõpuks sellestki, miks Jumala vennad on Mutionu ja Heeringas: mõlemad on (eesti kultuuriloos) krestomaatilised tegelased, “allmaavalitsejast” Mutionust jorutatakse laulda lapsepõlves ja “merede valitsejast” Heeringast vanainimeste pidudel.
Ootuste ja “tegelikkuse” lahknemist kutsub Kivirähk muidugi esile ka harjumuspäraste väärtuste pideva ümberpööramisega: nii on praht Jumala loodud, Jumal käsib süüa säilitusaineid, lubab oma sulastel KGB agentidena töötada, üürib kirikut satanistidele ja kutsub Kuradit enda juurde kosmonautidega maiustama (taas lasteraamatulik fantaasialend: selge, et Jumal sööb taevas kosmonaute, Kurat põrgus aga kaevureid). Lapseliku nihilismi kõrval teeb Kiviräha kujundid eriliselt võluvaks nende tugev visuaalsus.
Kritiseeritavad hoiakud paisutab Kivirähk traditsiooniliselt groteskini. Nii näiteks irvitab ta parempoolse “ise tuleb hakkama saada”-ideoloogia üle palas “Kerjused kirikutrepil”: “Palehigis tehti tööd, haliseti ja kaeveldi, roomati põrmus ja vehiti veriste köntidega… Siis ei saanud elada nagu siidikäpp, füüsiline töö oli au sees” (lk 176).
Sõnamängud ja nimenaljad (mäng rahvaliitlaste Karel Rüütli ja Arnold Rüütli nimedega, aktsiad ja “atsihh”, E-ained ja Esteri raamat jne) ei tule Kivirähal mu meelest nii hästi välja, iseäranis siis, kui neid liiga palju korrutatakse.
Hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus “Naer: essee koomika tähendusest” leiab Henri Bergson, et kaks komplementaarset jõudu, mida elu nõuab, on pinge ja nõtkus. Tegevuste automatiseerumisel mõlemad jõud kuhtuvad, ja koomika on just see, mis aitab meil mehaanilisust vältida, temast (jälle) vabaks saada: Bergson rõhutab, et koomika põhineb mehaanilisuse läbikukkumisel. Selline käsitus – koomika kui mehaanilise jäikuse ja automatismi lammutamine – sobib Kiviräha huumoriga ilusti kokku. See, mida Kivirähk lammutab, ongi eelkõige hoiakute mehaanika ja automatism. Bergson kirjutab: “Nüüd peab ühiskond kartma seda, et igaüks meist, rahuldudes tähelepanu pööramisega elu olulistele tahkudele, jätaks ülejäänus kõik omandatud harjumuste hõlpsa automatismi hooleks. Ta peab kartma ka seda, et liikmed, kellest ta koosneb, ei taotle enam tahtmiste üha peenemat tasakaalu, nii et need sobiksid üksteisega üha paremini… ühiskonnale ei piisa inimestevahelisest valmis kooskõlast, vaid ta tahab pidevat vastastikuse kohanemise pingutust.”[10]Huumori kui evolutsiooniliselt tähtsa omaduse üle (millel on tugev seos “mustri äratundmise võime” ja üldise taibukusega) on palju arutletud; Bergson on selles lõigus aga väga kenasti sõnastanud huumori ühiskondliku “ellujäämisväärtuse”. Humorist, kes pidevalt otsib pühadusi, mille üle nalja teha, aitab ühiskonnal säilitada reaktsioonide plastilisust, oskust ümber orienteeruda ja iseenda suhtes distantsi võtta. Kivirähk on igal juhul Eesti ühiskonna hoiakute terapeut. Näiteks tema viimase aja töödest on näidend “Vombat” tänuväärt irvitus lõputu mälutöö üle, igati vajalik õgvendus surmtõsisele ja automatiseerumisohus sobramisele minevikupainetes.
Mitmel pool väidab Bergson, et naer on tundetu. Ta ei pea seda emotsiooniks, tunded on pigem seotud nende asjadega, millest me ei soovi või ei suuda distantsi võtta. “Koomika nõuab seega efekti saavutamiseks justkui südame hetkelist anesteesiat. Ta on suunatud puhtale arule.”[11]Psühholoogilises plaanis pole võib-olla lihtne temaga täielikult nõustuda, ent siiski tundub arusaadav, et naer ja eneseiroonia (mis on omased ikka pigem tundlikule kui tuimale inimesele) aitavad vähendada naerja haavatavust just enesest distantseerumise kaudu. Muidugi on huumor väga kontekstikeskne nähtus. Kognitiivsed psühholoogid väidavad, et huumori mustreid või mehhanisme on vaid piiratud arv (evolutsionist Alastair Clarke’i meelest ainult kaheksa), ent konkreetse materjali valab nendesse vormidesse ikkagi konkreetne ühiskond või kogukond. Kiviräha huumor on vaba maailma huumor; teatud hoiakute, näiteks rahvusluse üle naljatamine oleks sellisel kujul vaevalt saanud kõne alla tulla, kui need hoiakud ja väärtused veel põranda all elasid.
Kivirähk esindab Eestis ilmselt kõige uhkemalt seda huumoriliini, mille geniaalseteks sissetöötajateks olid Monty Pythoni tegelased. Hoiakute ja pühaduste üle naljategemise kõrval on sedalaadi huumori üks olulisi tunnuseid nalja teadvustatud ülemängimine – iseendast teadlik nali teeb nalja ühtlasi enese (oma jämeduse, ebakorrektsuse jne) üle. Teadlikkus ja eneseiroonia võib teinekord sümpaatseks teha ka kõige totrama splätterihuumori, ja Bergsoni mehaanilisuse-teooria seisukohalt võikski huumor osata irvitada naljategemise enese üle, laskmata ka naljal automatiseeruda. Mu meelest suudab Kivirähk naljategemise üle nalja teha mõnelgi pool ka selles “väikeses humoreskikogus”, mida autori enda meelest ei pruugi arvustada. Ega ma nüüd rohkem arvustagi – aga vastiku iseloomuga Jumala uusi lugusid loeks küll.
[1] http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/eestlased-on-koige-vahem-usklik-rahvas-maailmas.d?id=27685743
[2] Vt Eesti Päevaleht, 10.03.2009, 12.07.2009, 04.11.2009.
[3] Peapiiskop Põder: Jumala-lood pole Kivirähki talendi väärilised. Eesti Päevaleht, 06.11.2009. http://www.epl.ee/artikkel/482012
[4] M. Peegel, Kivirähk: “Jumala lood” on fännikaup. Eesti Päevaleht, 06.11.2009. http://www.epl.ee/artikkel/481998
[5] P. Ilmet, Leebe karvustus. Postimees, 05.12.2009.
[6] Eestlased usuvad jumala asemel “mingisugust vaimu”. Postimees, 22.11.2005. http://www.postimees.ee/221105/online_uudised/183869.php
[7] Vt R. Dawkins, The God Delusion. Berkshire, 2007, lk 209–212.
[8] T. Hennoste, Seal ta ongi, see Vargamäe…: Kivirähk linnulennult. Rmt-s: A. Kivirähk, Vargamäe vanad ja noored. Tallinn, 2009, lk 489.
[9] T. Hennoste, Seal ta ongi, see Vargamäe…, lk 492.
[10] H. Bergson, Naer: essee koomika tähendusest. Tlk M. Ott. Tartu, 2009, lk 21.
[11] Sealsamas, lk 4.