Teater on siis, kui on ruum ning ruumis vähemalt kaks inimest, kellest üks midagi teeb ja teine seda vaatab. Teater võib olla ka meelelahutus. Pelgupaik või koguni pühapaik, ütleks mõni. Tasub tsiteerida ka kunagise kultuuriministri Tiit Teriku kõnet eelmistel Eesti teatri auhindade jagamistel: „Teater on meie võlumaailm. See võlumaailm on meie ees justkui haldjate maailm ja need inimesed, kes on meie ees laval, on justkui haldjad, kes lõikavad meid ära pärismaailmast.“[1]
Lisaks on teater paljude jaoks töö. Või tihtipeale maja, kuhu liikumisraskustega inimene sisse ei pääse, kunst, millest kurt või pime osa ei saa. Heteronormatiivne kunstivorm, kus naiste kanda on valdavalt kõrvalrollid. Mõnikord on teater või kunst laiemalt hoopiski ettekääne hägustel põhjustel teha asju, mis väljaspool „võlumaailma“ üsna selgelt ebaeetiliseks loetaks.
Lisaks kunstiliste uuenduste otsimisele tuleb kultuuriväljal tegeleda ka oma siseelu ümbermõtestamisega. Kasutan siin võimalust läbida olulisi punkte, mille laiapõhjalisema arutamiseni kultuurivaldkond lähiaastatel jõuda võiks, ning manifesteerida teatrit, milles ise tahaksin osaline olla. Millised on töömeetodid teatrites ning keerulised teemad, millega veel õieti tegeleda ei osata, kes on laval ja lava taga esindatud, kes välja jäetud?
ÄRA PUUTU SITTA, HAKKAB HAISEMA
Kui me ühiselt kanalisatsiooni ehitamisesse ei panusta, peab keegi ikka ja jälle seda sitta torkimas käima.
KÕIK ON JU NII SUBJEKTIIVNE
On võimatu koostada põhjalikku juhendit või loetelu eetilistest-ebaeetilistest tegutsemisviisidest, sest seda oleks vaja pidevalt uuendada. Metafoorselt võiks öelda, et udus kõndides ongi vaja veidi rohkem intuitsiooni usaldada ja pingutada, et esemete piirjooni näha, mitte vastu puud kõndida või kellelegi kogemata suguelundiga vastu nägu laksata. Näiteks pole seksuaalne ahistamine alati üheselt mõistetav – tegemist on tundega, et teine inimene käitub ahistavalt või vaenulikult.
Kui suurem osa inimestest võib nõustuda, et täiskasvanud õpetaja ei tohiks luua romantilisi suhteid alaealiste õpilastega, siis kas sama kehtib ka näiteks tudengite ja õppejõudude puhul? Millised kommentaarid või puudutused võivad kellelegi ebameeldivana tunduda? Hetkel on hädavajalik rikastada tööriistakasti keerukate teemadega tegelemiseks ning nendest rääkimiseks. Vaid avatud diskussioon antud teemadel aitab jõuda olukorrani, kus inimestel on võimalik arutada, enda eest seista, ise areneda ja õppida.
Kirjutades pea kolm aastat tagasi Paavo Piigiga artiklit „Kuidas tehakse näitlejat“[2] (ahistamisjuhtumitest teatrikoolides), jõudsime ühel hetkel järelduseni, et tihti pole sugugi selge, kelle poole väärkohtlemise ohvrina pöörduda. Alati on võimalus politseisse minna, kui tegemist on millegi kriminaalselt karistatavaga. Tolleaegne võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta soovitas (ahistamisjuhtumi korral) pöörduda ahistajast aste kõrgemale. Lisaks on muidugi võimalus koputada ebameeldivalt või mittesobivalt käituvale isikule õlale ning end selgelt väljendada. Kõik need variandid eeldavad usaldusliku süsteemi olemasolu, mille sees on turvaline enda ebamugavusest märku anda ning valitseb usk, et probleem saab suuremate kahjudeta lahendatud.
Hetkel selline süsteem puudub. Ühiskonnana puuduvad meil tööriistad, mida kasutada, kui sisetunne ütleb, et olukord on sobimatu, kuid seadusandlus ja eelnevad kokkupuuted sarnaste juhtumitega viitavad justkui, et sellest annab ka mööda vaadata. Tihti väljub ahistamise või väärkohtlemise ohver vaikides süsteemist, nii et sellega saab probleem tema jaoks lahenduse, kuniks sama muster kordub kellegi teisega. Viimase variandina jääb lauale ajakirjandusse pöördumine, mis – ma julgeksin öelda – oleks vaevalt kellegi esimene valik.
Kunst võib olla apoliitiline, kuid süsteem, milles seda rahastatakse, toetatakse ja luuakse, seda pole. Olla neutraalne olukorras, kus kellelegi tehakse ülekohut, tähendab asumist liigategija poolele. Kui liiga tehakse kellelegi, kes on liigategijast võimuhierarhias allpool, on hädavajalik süsteem, kus ohvrit toetatakse. Siin tuleb mängu vastutus. Vastutus tööandja, lavastaja, kuraatori, kunstilise juhi, (kaas)õppejõuna reageerida, mitte silma kinni pigistada; vajaduse korral kolleegiga maha istuda ning temaga rääkida. Kureerimine pärineb ladinakeelsest sõnast curare ehk „hoolitsema“, seega võiks eeldada, et on iga kunstilise juhi ning kuraatori vastutada, kelle töid produtseerides ja esitades toetatakse ka tema töömeetodeid või lastakse jätkuda kellegi väärkohtlemisel.
SEE ON JU TÜHISTAMISKULTUUR!
Tühistamiskultuuri võib vähemalt kohalikus kontekstis vaadelda moraalse paanikana. Seda on traditsiooniliselt iseloomustatud kui massilist liikumist, mis põhineb valel või liialdatud arusaamal, et mingi kultuuriline käitumine või inimrühm kujutab endast ohtu ühiskonna väärtustele ja huvidele. Kes on Eestis tühistatud? Kellega ei tehta enam koostööd? Kas näiteks Aivar Mäe – kes valiti hiljuti Põhja-Pärnumaa vallavanemaks,[3] oli Postimehe nädala persoon[4] ning kelle läbielamistest seoses Estonia teatrist lahkumisega on ilmunud mitmeid artikleid[5] – on tühistatud? Kes soovivad Eestis n-ö tühistatud persooniga koostööd teha, teeksid seda niikuinii, hoolimata teda ümbritsevatest süüdistustest.
Jah, tekib paradoks, et kuidas kõigist võrdselt hoolida ning kedagi korrale kutsudes talle mitte liiga teha. Vaja oleks luua süsteem, kus asjad ei saaks minna nii kaugele, et tuleks kellegagi koostöö lõpetada või ajakirjanduse poole pöörduda, sest see on pea ainuke viis probleemile tähelepanu tõmmata. Võiks olla välja kujunenud arusaam, et näiteks õppejõul pole normaalne tudengitega magada, lavastajal näitlejate peale proovisaalis karjuda, ülemusel alluvaid seksuaalselt puudutada… Kõik need näited on tüüpjuhtumid hetkel toimuvast, kuid praegu paistab olevat üleminekumoment, kus asjad, millele mõni aasta tagasi veel tähelepanu ei pööratud, on nüüd taunitavad ning tekitavad tugevama vastureaktsiooni.
Olles võimuhierarhias kellegagi vähemalt võrdsel positsioonil, on oluliselt kergem rakendada probleemi lahendamiseks vestlemise meetodit. Paiknedes võimuhierarhias kellestki kõrgemal, on ka „juhil“ vastutus luua turvaline ruum, mille sees võib murega tema poole pöörduda. Ideaalses maailmas saaks suurem osa ahistamistest ja väärkohtlemistest kiire lõpu, kui probleemse isikuga maha istutaks, asjadest räägitaks ning antaks endast parim, et kellelegi ebamugav käitumine ei korduks. Inimene, kes süsteemselt oma võimupositisooni ära kasutab, on võimeline muutuma. Variante on rohkem kui a) kunstnik on geniaalne, aga kasutab teisi ära b) kunstnik ei tohi enam teisi ära kasutada, seega ei saa ta enam ka kunsti teha.
Kõik teevad vigu, väljaütlemisi, mis ei sobi või satuvad valesse konteksti. Ilmselt on märkimisväärne osa meist öösiti üleval, mõeldes valesti välja kukkunud naljadele, mis tagantjärele mõeldes kellelegi haiget teha võiksid. Seetõttu on oluline olla vastuvõtlik tagasisidele, pidades meeles valmisolekut teine ära kuulata ning temaga arvestada.
MIKS SIIS MITTE KIRJUTADA OTSE, ET KES MIDA TEINUD ON, JA ASI KLAAR?
Esiteks pole see antud artikli fookus. Teiseks, kuniks ahistamine, seksuaalne väärkohtlemine ning agressiivne juhtimisstiil on niivõrd tavaline, ei ole mõtet kirjutada nimedest, sest sellisel juhul läheb suurem osa aurust kellegi isikuanalüüsile. Taolist käitumist taunides mõistetakse siiski eelkõige hukka inimese teod, mitte inimene ise. Kuid jah, kui inimene on korduvalt keeldunud tegude eest vastutust võtmast või end parandamast, on valikuid juba hulgaliselt vähem.
Kirjutades Paavoga eelmainitud artiklit, võtsime samuti vastu otsuse kasutada varjunimesid. Pärast artikli avaldamist pöördus mu poole mitmeid inimesi (umbes) jutuga, et „ma tean, kellest te seal kirjutasite, ta õpetas kunagi ka mind“, ent suuremal osal juhtudest polnud ma antud isikutest kuulnudki. Sarnane tegevusmuster oli lihtsalt niivõrd levinud.
Küll aga väärivad mõtestamist teooriad, et keegi püüab end teise tühistamise kaudu kõrgemale upitada või millegi eest kätte maksta. On meil hulgaliselt näiteid mõnest väidetavast ohvrist, keda peale kellegi tühistamist on saatnud suur edu, ajakirjanduslikud lood nende läbielamistest pärast „skandaali“, paremad võimalused karjääri teha? Võib süüdistada inimesi ka kuulujuttude levitamises, mille levimine on paratamatus usaldusväärse süsteemi puudumise tõttu ja on vähim, mida saab teha olukorras, kus on keeruline kellegi kolmanda poole pöörduda (näiteks hirmust sattuda ohvrisüüdistamise ohvriks või kaotada õppe- või töökoht).
AGA MULLE MEELDIBKI KARM VÄRK
On ebaõiglane teha oma sadomasohhistlikest kinnisideedest reaalsus, millega teistel leppida tuleb. Mõnele meeldib „piitsa saada“, teisele mitte. Meie piirid võivad olla erinevad kellegi teise omadest. Millise reaalsusega lepime ning millest tegelikult üldse unistame? Mida teha, kui lavastaja soovib lavastusse lisada vägistamisstseeni, mis pole kunstiliselt otseselt põhjendatud ning tekitab selles osalevas näitlejas ebamugavust? Või kui lavastaja-õppejõud palub tudengitega töötades neil end alasti võtta? Kas nõusolek tähendab päriselt toimuvaga nõus olemist või pelgalt mittekeeldumist? Kui palju on nõusolijal ruumi „ei“ öelda? Kuidas reageerida, kui lavastaja on tuntud oma „range tööviisi“ poolest, mis hõlmab trupiliikmete alandamist, aga tulemus on kunstiliselt hea?
Teater võiks olla turvaline ruum nagu iga teinegi töö- või õpikeskkond. Mitmed teod, väljaütlemised ja žestid, mis meilt midagi ära ei võta, võivad kellelegi teisele olla tohutult olulised. Raamatus „The Care Manifesto“[6] tuuakse välja, et suurem osa „mittehoolimisest“ juhtub mõtlematusest. Mitte seetõttu, et suurem osa meist naudiks, kui näeb teisi kannatamas, või et meil oleks mingid ühised sadistlikud või destruktiivsed tungid. On vajalik näha hoolimist oskusena, mitte iseloomuomadusena. Juhtimisstiil ja töömeetodid ei ole maagiline kaasa sündinud eripära, vaid midagi õpitut. Kuna suur osa inimestest pole arenenud tähelepanelikus ja hoolivas keskkonnas, tuleb paljudel meist ümber õppida. Samamoodi nagu õpime Alexanderi tehnikat, hundiratta tegemist või loojutustamise põhitõdesid.
Kuna Eesti teatriprofessionaalid on valdavalt õppinud kas EMTA lavakunstikoolis või TÜ Viljandi kultuuriakadeemias, on ka õpitud (või küsimuse alla seatud) töömeetodites vähe mitmekesisust. Seetõttu on hädavajalik heita pilk sellele, kes tulevasi teatriprofessionaale õpetavad. Pole mõtet jalgratast leiutades juba tegutsevatele professionaalidele selgitada, kuidas üksteisest hoolivalt koos töötada, kui neid õpetavates asutusteski ses osas kokkuleppele ei jõuta.
Mitmel pool maailmas on teatrid, festivalid ning õppeasutused avaldanud nimekirja põhimõtetest, mille abil keskkonda hoolivamaks muuta, või juhendi, mida teha ning kelle poole pöörduda, kui kellegi käitumine ebamugavust tekitab. Näiteks SNDO (School for New Dance Development) on kirjeldanud, et dokument nimega „care“[7] on vastu võetud, et võimaldada kõigil areneda ning olla parim versioon iseendast (seega luua ka paremat kunsti).
Samuti kirjutatakse: „Õppimine ei toimu mullis. Mis tähendab, et suurem osa meie tegudest mõjutab teisi, seega tuleb neist teadlik olemine kasuks austava ning turvalise õppekeskkonna loomisele.“ Samuti on Helsingis toimuva festivali Baltic Circle kodulehel välja toodud „Turvalisema ruumi juhised“ („Safer Space Guidelines“), milles käsitletakse teemasid nagu vastastikune austus, sobimatu käitumine, ligipääsetavus, nõusolek jpm.[8]
KUNST PEABKI OLEMA EBAMUGAV
Kuidas rääkida nõusolekust teatrilaval, kus tihtipeale tuleb näitlejal sooritada intiimseid stseene, esineda alasti? Näiteks filmimaailmas kasutatakse intiimsuskoordinaatoreid, kelle ülesannete hulka kuulub arutada läbi, mis roll intiimsel stseenil üldse loo kontekstis on, tagada, et näitlejad oleksid kogu võtteperioodi vältel intiimstseenidega nõus ning stseenid toimuksid vastavalt varem kokku lepitud koreograafiale.[9] Ilmselt on palju oodata, et mõni intiimsema sisuga lavastus endale intiimsuskoordinaatori palkaks, küll aga tasub loota, et trupp oskab asjale mõtestatult läheneda.
Kuidas publikut säästa? SISUHOIATUSED! Levinud komme on lisada hoiatus, kui lavastuses kasutatakse suitsu, lavatossu, valje helisid jms. Niisamuti oleks tervitatav lisada sisuhoiatus näiteks (seksuaal)vägivalla, enesevigastamise või suitsiidi osas. Muidugi võib tunduda, et absoluutselt ükskõik mis võib kellelegi ärritavalt mõjuda, kuid inimesi, kellel on isiklik kokkupuude eelmainitud teemadega, on paraku statistiliselt kohutavalt palju. Keegi ei nõua, et laval enam midagi häirivat näidata ei võiks, seega ei tasuks ülehinnata sisuhoiatuste seotust lavastuse kunstilise poolega. Samuti nagu ei otsustata hoone arhitektuuri üle, seades esiplaanile kusagil seisva hoiatussildi „märg põrand“. Lavastus peab olema eriliselt ühekülgne, kui hoiatus vägivalla eest suurema osa sisust reedab.
ET LIHTSALT ISTUME RINGIS, HOIAME KÄEST KINNI JA MITTE KEEGI ÜHTEGI KUNSTILIST OTSUST VASTU EI VÕTA?
Kollektiivse kunsti võlu (teatrimaagia) võiks seisneda eelkõige just koostöövormide pidevas uuenemises ning nende ühises avastamises. Oleme ühiskonnana jõudnud punkti, kus oleme suutelised leiutama muid koostöövorme peale selle, et on ainusõnaõigusega lavastaja, kes käseb-laseb-poob-lavastab-otsustab. Lavastaja ülesanne ei pea olema vaid otsuseid teha, eesmärgiks võib olla ka luua ruum, mille sees on teistelgi võimalus tema kunstilist visiooni täide viia. Kuuldavasti on koguni kollektiive, kes ühiselt lavastavad, ning kunstiinstitutsioone, kus valikuid ühiselt mõtestatakse. On lavastajaid, keda huvitab, et temaga koos töötavad inimesed end mugavalt tunneksid.
Oleks tobe eeldada, et hea kunsti taga peab peituma üksteisest mitte lugupidav suhtumine või agressiivsed töömeetodid. Või et andekas kunstnik ei suudaks luua head kunsti, püüdes oma töömeetodeid ümber leiutada. Pealegi, mis ühikutes me edukat kunsti või kunstnikku üldse mõõdame? Piletitulus, publikumenus, kiitvate arvustuse hulgas? Mida või mille oleme nõus selle nimel ohverdama?
„The Care Manifesto“ puudutab ka omavahelise konkureerimise teemat: „Neoliberaalse subjekti arhetüüp on ettevõtlik indiviid, kelle ainus suhe teiste inimestega on konkureeriv eneseteostus.“ Konkurents loob olukorra, kus kunstilise kollektiivi sees tegeletakse pigem individuaalse eneseteostuse kui koostööga. Siinkohal võiks tuua näitena esile idee feministlikust juhtimisstiilist (feminist leadership), mille põhimõte on luua alternatiive traditsioonilisele ja hierarhilisele juhtimisstiilile.[10] See põhineb koostööl, mitte niivõrd omavahelisel võistlemisel, ning toetub kogu grupi, mitte vaid paari võimukama indiviidi ideedele ja oskustele. Feministliku juhtimise kaudu püütakse nihestada süsteemi, mis on rajatud ajaloolisele privileegile, ning vaid seda privileegi tunnistades on võimalik muutustega algust teha.[11]
Hoolivust on pikka aega seotud naiselikkusega ning kollektiivides, mida juhivad mehed, on selles osas ka vähem nõudmisi. (Ning siinsel teatrimaastikul on juhtival positsioonil valdavalt mehed.) „The Care Manifestos“ mainitakse, et nii ajalooliselt kui ka tänapäeval avaldatakse meestele survet, et nad käituksid konkreetselt ja autoriteetselt. Viimasel ajal väljendub see hoogsalt ka vastureaktsioonina feministlikele vaadetele. Kuigi üha rohkem on juttu toksilisest maskuliinsusest ning selle võimalikest mõjudest (suurem enesetappude arv meeste seas, agressiivne ja vastutustundetu käitumine), on ootused „mehelikuks“ käitumiseks siiski vägagi nähtaval.
ET VALGETEL KESKEALISTEL HETEROMEESTEL EI TOHIKS ENAM ÜLDSE SÕNAÕIGUST OLLA?
Eesti traditsiooniline sõnateater on heteronormatiivne ja ühekülgne. Jah. Peaosas on suuremal osal juhtudest (umbes) keskealine heteromees. Kõrvalosades naistegelased, kelle kogu iseloom avaldub vaid selle kaudu, mis suhtes nad hetkel mõne meestegelasega on. Mehi on tunduvalt rohkem nii näitlejate, lavastajate, lavastatud tekstide autorite kui ka teatrite kunstiliste juhtide hulgas. Hedi-Liis Toome ja Liis Jõhvik mainivad 2021. aastal sotsiaalministeeriumi avaldatud kogumikus: „Üheksas suuremas teatris on lisaks üheksale meessoost kunstilisele juhile püsipalgal veel 14 lavastajat, koos kunstiliste juhtidega on kas osalise või täiskohaga 19 lavastajat. Neist neli on naised, kellest kaks töötavad Endla teatris (ainult lavastamisega tegelevaid naisi on kaks, teised kaks on lavastajad-näitlejad).“[12]
Kui võtta vaatluse alla näiteks Eesti Draamateatri ja Vanemuise repertuaarid,[13] võib märgata, et Draamateatri kümnest suurel laval mängitavast lavastusest on vaid kolmel lavastajate hulka märgitud naine, Vanemuise suure maja puhul on see arv kolm üheteistkümnest. Naisautorite tekste on Draamateatri suurel laval kaks (ning üks neist mehe-naise koostöös) ning Vanemuise suures majas kolm (samuti üks neist mehe-naise koostöös).[14] Kuigi näiteks on valitud vaid kaks suuremat teatrit, ei erine pilt teisteski teatrites.
Kui võrrelda inimesi saalis ja laval, tekib dissonants – teatrikülastajate seas võib märgata peamiselt umbes keskealisi naisi, laval aga mehi. Jah, kindlasti oleks meeldiv lõpetada inimeste liigitamine soo järgi ning üle saada ka NAISkunstnike eraldi esiletoomisest, kuid siinkohal tasub tsiteerida Hedi-Liis Toomet: „Muidugi võiks, kui diskussioon „naisesusest Eesti teatris“ oleks üldse kunagi avatud. Võib-olla räägitakse „nendel teemadel“ teatrite tagatubades, aga lavale või (kultuuri)-ajakirjandusse see ei jõua.“[15]
Näitena võib esile tuua eelosutatud Baltic Circle’i festivali, mille põhimõtete hulgas on mainitud, et festival pöörab tähelepanu sellele, et vähemalt 50% osalema kutsutud kunstnikest oleksid kas cis-või transnaised või mittebinaarsed inimesed. Samuti juhinduvad nad programmi kokku pannes kultuurilisest mitmekesisusest.[16] Teater ei eksisteeri eraldiseisvas mullis ning võiks peegeldada ühiskonnas toimuvaid protsesse. LGBT+ kogukonda kuuluvaid tegelasi ei kirjutata lugudesse sisse mitte sellepärast, et „see on hetkel populaarne“, vaid seetõttu, et LGBT+ kogukond moodustab samuti suure hulga teatrikülastajatest.
Eesti traditsioonilises teatris on traagiliselt puudu naisperspektiivist, millestki kväärist rääkimata. Kellelgi pole midagi keskealiste meeste perspektiivi vastu, küll aga tekib probleem, kui sellele leidub nii vähe alternatiive. Hea kirjanik suudab muidugi vajaduse korral tegelasi luues tuua sisse mõnest teisest soost või teise seksuaalse orientatsiooniga, muust rahvusest ja kultuurist pärit karaktereid, kuid ka parim autor ei suuda näha maailma läbi lõputu arvu vaatepunktide. Kõiki lugusid ei ole võimalik vaid ühest vaatepunktist jutustada. Millisena kujutatakse naisi kunstis, kelle lugusid me tarbime, kelle probleeme esikohale seame või näeme, kellega samastume ning keda eeskujuna näeme?
KÜLL KUNAGI TEGELEME LIGIPÄÄSETAVUSEGA KA, KUI SELLEKS VAHENDEID ON
Kui rääkida aga teatripublikust, ei saa sellegi hulka lugeda näiteks kõiki Eesti elanikke. Karin Alliku sõnul jääb teatrimaailmast kõrvale üle kümnendiku Eesti elanikest. „Puudega inimesi on elanikkonnast umbes kümme protsenti, ent neile lisanduvad need, kelle erivajadus pole puue: sellesse kategooriasse võib kuuluda igaüks, kas või siis, kui jalg on näiteks kukkumise tõttu kipslahasesse pandud.“[17]
Ligipääsetavus muutub prioriteediks, kui selleks tekib äkiline vajadus. Liikumispuudega inimesed võisid aastaid unistada, et keegi teatrietendustest otseülekandeid teeks, kuid võimekus, vahendid ning loovus selleks tekkisid pandeemia alguses imekombel justkui üleöö. Ütleme näiteks, et mõnel tipplavastajal tuleb kasutada ratastooli – kaob tal siis võimalus Linnateatri vanalinnas asuvas majas tööd teha? Või leitakse vastavad lahendused?
Maailmas on üha enam etenduskunstnikke ja lavastajaid, kes on kas ise erivajadusega liikujad või kaasavad neid oma töödesse. Näiteks Marlene Monteiro Freitas, kelle lavastuse „ÔSS“ trupp koosneb erivajadustega inimestest.[18] Chiara Bersiani on keha poliitilise tähendusega tegelev etenduskunstnik, kellel on diagnoositud Osteogenesis imperfecta („habraste luude haigus“).[19] Siinne etenduskunstnik Liis Vares on 2018. aastal Sõltumatu Tantsu Laval loonud lavastuse „Hingake! Ärge hingake!“, kus tema kõrval oli teiseks etendajaks Pavel Semjonov, kes on samuti liikumisalaste erivajadusega.[20] Kas Eestis näiteks võiks liikumis-, nägemis- või kuulmispuudega inimene näitlejaks või lavastajaks saamisest unistada? Milliseid kehi oleme harjunud laval nägema ning millised füüsilised omadused otseselt näitlemisoskust mõjutavad? On meil etendusasutusi, kus näiteks ratastooli vajav esineja saab tualetti ning duširuumi kasutada?
KOGU SEE ARTIKKEL ON NAIIVNE MÖLISEMINE JA MA EI SUUDA USKUDA, ET SELLE ASJA LÕPUNI LUGESIN
Muutused ei toimu üleöö. Ise etendusasutuses töötades tean täpselt, kui keeruline võib olla vahel kollektiivselt uutes teemades orienteeruda, kuldset keskteed leida, prioriteete paika seada. Maailm on segane ja elu keeruline, aga me pole siin üksinda. Tean, et maailm muutub ning ka mul tuleb ühel hetkel leppida teatava arusaamatusega sellest. Loodetavasti suudan vananedes siiski hoida mentaliteeti, et noorematel on mulle sama palju õpetada kui minul neile. Aktsepteerin, et ühel hetkel on nemad need, kes maailmas suuremaid otsuseid vastu võtavad, kunsti loovad. Selle asemel et kibestunult oma toolist kinni hoida ning kiruda nooremaid, kes millestki aru ei saa, püüan neid mõista ja muutusi austada. Selleks et austada, ei ole vaja täit mõistmist.
Järgmine kord oleks hädavajalik tegelda ka teatrite rahastamise teemaga ning vabakutseliste kunstnike olukorraga Eestis. Teater võib olla võlumaailm, aga haldjatolm ei ole aktsepteeritav valuuta. Ravikindlustus kõigile!
[1] T. Terik, Teater pole ainult mängupaik, vaid see on ka pelgupaik. Kultuur.err, 27.03.2022.
[2] H. Notton, P. Piik, Kuidas tehakse näitlejat. Levila, 01.2021. https://www.levila.ee/raadio/kuidas-tehakse-naitlejat.
[3] Põhja-Pärnumaa volikogu valis vallavanemaks Aivar Mäe. ERR.ee, 27.07.2022.
[4] R. Ranne, Aivar Mäe: nagu ikka, noa saad sa selga sõpradelt. Postimees, 10.09.2022.
[5] T. Kruus, Aivar Mäe: Estonia haavad ei ole veel paranenud. Need ei paranegi. Eesti Päevaleht, 30.09.2022.
[6] The Care Collective (A. Chatzidakis, J. Hakim, J. Littler, C. Rottenberg, L. Segal), The Care Manifesto. London, New York, 2020.
[7] SNDO Care Document: How to Live, Work, Think, Move, Study, Learn Together. Building and Maintaining a Caring and Safe(r) School Culture – a Practical Resource.
[8] Safer Space Guidelines at Baltic Circle Festival, 17.11.2022. https://www.balticcircle.fi/news/safer-22.
[9] Intimacy Directors International, Pillars of Safe Intimacy: Rehearsal and Performance Practice. http://docs.wixstatic.com/ugd/924101_924a4af5ad7d47aa9d357d70450de14f.pdf.
[10] https://fairsharewl.org/feministleadership/.
[11] P. Whaley, How ActionAid Implemented Feminist Leadership Principles. Association of Chairs, 19.11.2019. https://www.associationofchairs.org.uk/2019/11/19/how-actionaid-implemented-feminist-leadership-principles/.
[12] Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis, III. Toim. R. Marling jt. Tallinn, 2021. https://vordsuskeskus.ee/sites/default/files/2022-09/teel_tasakaalustatud_uhiskonda_iii_0.pdf.
[13] https://www.draamateater.ee/repertuaar/; https://www.vanemuine.ee/repertuaar/
?l%5B%5D=6&t=.
[14] 13.02.2023 seisuga.
[15] H.-L. Toome, Naise koht on … laval. Ja lava taga. Sirp, 18.03.2022.
[16] https://www.balticcircle.fi/sustainable-festival.
[17] K. Allik, Kuidas teatrile ligi pääseda? Sirp, 03.02.2023.
[18] C. Colozzi, Is Disability Becoming More Visible in Dance? Magazine CND, 09.2022. https://magazine.cnd.fr/en/posts/36-is-disability-becoming-more-visible-in-dance.
[19] https://aerowaves.org/artist/chiara-bersani/.
[20] L. Vares, Hingake! Ärge hingake! https://stl.ee/lavastus/hingake-arge-hingake/.
Lisa kommentaar