Tiit Hennoste. Kuldsete lehtede peal. „Loomingu“ kirjanduslugu. Tallinn: Kultuurileht, 2023. 336 lk. 28.99 €.
Kui Tiit Hennostet olemas ei oleks, tuleks ta välja mõelda, sest elu ilma Hennosteta oleks kurb, tühi ja mõttetu. Eesti kirjandus ei teaks üleüldsegi, kuhu poole on ta hüpanud, tal puuduks modernistlik eneseteadvus, ta oleks pilla-palla, korralikult sahtlitesse paigutamata. Eesti kirjandusteadlasi ei kritiseeriks keegi, kirjanduslugusid kirjutataks, nagu kellelgi parasjagu pähe tuleb, ükski neid ei arvustaks, või kui ka keegi midagi ütleks, paitaks ta aina pärikarva, sest no kuidas sa ikka omasid kotid, üks tsunft puha, lihtsalt ühed on tallinlased ja teised tartlased.
Hennoste maania kõike liigendada ja jagada, kastidesse sortida – struktureerida ühesõnaga – on temast teinud ühe prominentsema kirjanduse periodiseerija, aga ka kompetentse, isikupärase käekirjaga kirjanduskriitiku, kes üksikteoseid analüüsides loob alati suurema pildi, millesse selle või teise autori otsustavalt ja oskuslikult paigutab. Kui mõni pole oma kohaga rahul, pole see Hennoste mure. Hennoste teab alati, kuhu keegi või miski kuulub. Isegi kui tal ei ole alati õigus, ajab ta oma asja erilise veenvuse ja säraga, mis Eestis on haruldane.
Eesti ajakirjanikud oleks ilma Hennosteta puhta koolitamata, metsikud ja tsiviliseerimata, Marjustin teeb siiamaani suurepärast tööd, aga palju ta ikka üksi jõuab, praegused noored inimesed taipavad pealegi niikuinii alles küpsemaks saades, kellega neil on au olnud. Einoh, loomulikult on olemas ka Pulleritsu uudise, juhtkirja ja olemusloo kirjutamise õpperaamat, aga olgem ausad, Hennoste õpik on palju parem, kuigi tema teos keskendub ainult uudisele ja on natuke konspekti moodi, aga igatahes ülimalt asjaliku konspekti moodi, sihukest juba ise endale loengute põhjal kirja ei pane. Pealegi ei sega Hennoste puhul see, mida kõike on ta hiljem tegevajakirjanikuna kokku arvanud, nagu see ehk mõnel võib Pulleritsuga seoses juhtuda.
Hennostel on postsovetliku eesti ajakirjanduse läänelikuks, euroopalikuks muutmise ees hindamatud teened. Tema õpetuse peal pääsesid verinoore Eesti ajalehed välja nõukogulikest stampidest ja süstisid noortesse toimetajaajudesse enesekindlust teha teenekate autorite 20 000-tähemärgistest heietustest üks kobe tuhandemärgine uudisnupp, mis sünnib lehte panna. Need olid valusad heitlused, mida olnuks ilma Hennoste vaimse toeta lootusetu pidada, sest vanad staarid ei andnud alla ilma võitluseta.
On hea, kui ajakirjanikke koolitavad inimesed, kelle jaoks ajakirjandus pole kõik, mis siin ilmas leida ja teha, kes on nelja jalaga maas üleilmsetes kultuurilistes suundumustes, siinsetest tühistest kähmlustest laiemas ühiskondlikus diskussioonis – ühesõnaga, kelle vaatepiir ulatub nähtava horisondi taha. See võimestab looma seoseid, mis ühendavad meid muu maailmaga, sest ega midagi põhimõtteliselt uut siinses maanurgas ju ei sünni, kõik on juba varem mujal leiutatud ja toimivaks kuulutatud.
Hennoste kuulub nende ajakirjanduse käsitlejate hulka, kes on jäänud omaenese lapsukese, moodsa eesti ajakirjanduse suhtes alati kriitiliseks, heatahtlikult satiiriliseks ja sealjuures ise ikka moodsaks, eesrindlikuks. Ta on osutunud justkui eesti ajakirjanduse eneseteadvuseks. Praegustel segastel aegadel on tema ajakajalistest kirjutistest karjuv puudus, Hennoste-väärilisi süstemaatilise haardega meediakriitikuid ei ole peale tulnud. Tänases vaates on tema ajakirjanduskäsitlustel juba pigem ajalooline väärtus, eesti ajakirjanduse ajaloo mõtestaja ja väljajoonistajana ei leidu talle võrdseid.
Hennoste pole kunagi tegevajakirjanik olnud, kuigi ajakirjandusega suhtleb ta meelsasti ja näiteks saatekülalisena on ta alati kindel laks: jutt voolab nagu tuline oja, sisu on relevantne, aga nalja saab kindlasti, nagu see ikka peab olema, pealkirja pole tarvis leiutada, see tuleb möödaminnes ise ära. Ta on suurepärane esineja, kes räägib sama hästi kui kirjutab, tema eriomane kõneviis ja intonatsioon jääb meelde ning kõlab kõrvus ka tekste lugedes.
Tartu ülikooli õppejõuna oli Hennoste omast ajast nii palju ees, et vähemasti mulle ajas ta eesti filoloogia tudengina lihtsalt hirmu peale. Tema loengud pealkirjaga „Keele ja kõne kultuur“ toimusid Tartu ülikooli peahoone auditooriumis number 128. Sisu ei mäleta ma kuigivõrd, sest olin pidevalt jumala närvis ja võitlesin sooviga minema joosta, küllap puudutas jutt servast ka ajakirjandust. Igatahes oli Hennoste esinemisviis kardinaalselt erinev kõige teiste õppejõudude omast.
Ta mõjus nagu mõni välismaa mees, kes on kogemata kombel kohalikku konnatiiki sisse hüpanud: žestikuleeris elavalt, viskas nalja ja tõi „elulisi näiteid“, ta lausa tantsiskles auditooriumi ees, tormas ruumi ühest nurgast teise ja vehkis kätega nagu tuuleveski. Ma ei julgenud kunagi esimestesse ridadesse istuda, sest ta võis konkreetse kuulaja poole personaalselt pöörduda, ja ma teadsin kindlalt, et minult oleks sellises olukorras kuuldavale tulnud ainult kokk-mökk. Loengu lõpp oli alati tohutu kergendus. Oi, ma pelgasin teda, olin maalt ja kohutavalt arg, eksamil sain vaevu nelja kätte, sedagi halastusest, Hennoste pidas mind ilmselt täiesti lootusetuks isendiks. Üks tänane tuntud luuletaja sai kolme, tema taipas Hennoste arvates keele ja kõne kultuurist ilmselt veelgi vähem kui mina.
Nii et kui ma oleksin Toomas Haug, siis telliksin ma loomulikult saja-aastase Loomingu ajaloo nimelt Hennostelt, sest ühtegi teist nii sobivat autorit säärase auväärse ülesande tarvis lihtsalt ei leidu. Kõik vajalikud sahtlid ja struktuurid on autoril juba ammust ajast olemas, vaja vaid Looming sinna sisse pista ja ongi valmis – aga mitte mõni kuiv ülevaade, mille ehk mõni ennast liiga tõsiselt võttev kirjandusteadlane oleks kokku sehkendanud, vaid elav kompositsioon, mille üllatuslikkus seisneb esiteks tõsiasjas, et Loomingut käsitletakse ajakirjandusväljaandena – kultuuriajakirjandust selle pilguga just ülearu sageli ei vaadelda –, teiseks aga kontekstide loomises, milles Hennoste on ületamatu.
Ta haarab muljet avaldaval viisil kaasa mitte ainult maailmakirjandusliku mõtteruumi, millesse asetus eesti kirjandus sellel või teisel kümnendil, vaid ka maailma-ajaloolised sündmused, mis ühiskondlikku elu kujundasid. Võtkem näiteks ajavahemik 1993–2002: peale Al-Qaeda rünnakute New Yorgi kaksiktornide pihta, Amazoni, eBay ja Wikipedia asutamise ja Estonia uppumise loob Loomingule konteksti Bill Clintoni saamine USA presidendiks ning isegi Charlesi ja Diana abielulahutus. Viimase peale võib ju kõrvu lingutada, aga see on suurepärane näide sellest, kuidas Hennoste mõtleb. Ka kollase ajakirjanduse teemad kujundavad seda, missuguses maailmas eesti kirjandus loob ja lehvitab, võtke või jätke.
Kümnenditele üles ehitatud käsitlus on iseenesest muidugi küsitav, seda enam et kümnendite rehkendus käib 1923. aastast peale kuni 2023. aastani – ehk siis Loomingu loomise algus paneb paika selle, kust kümnend algab. Selge see, et kuidagi peab ju liigendama ja ajalooliste sündmuste raami saab niimoodi hea tahtmise korral välja joonistada küll, kuid mu meelest pisendab säärane esitus kahetsusväärsel viisil Loomingu peatoimetajate rolli. Jah, muidugi ei saa peatoimetaja aegadel, mil kirjanduslik toodang kaldub olema ahtram või väheütlev, panna kirjanikke looma suurepäraseid, aegadeüleseid teoseid, kuid avaldamiskünnise soliidsuse eest hoolitsemise ülesannet on raske panna kellegi teise kui peatoimetaja õlule. Peatoimetajal on otsustav roll, seda ei saa alahinnata. Kui peatoimetaja lihtsalt oma aega täis istub, siis ei saa ka ajakirjast midagi tahta.
Vaadake vaid, kui suurepäraseks ajakirjaks on Looming muutunud praeguse peatoimetaja Indrek Mesikepi käe all. Muutus toimus samahästi kui päeva pealt! Seevastu kahe eelmise peatoimetaja ajal küsisin endalt lugejana sageli, kas Looming on tõesti enda peale võtnud esimese trükiproovi ülesanded, kas elatanud kirjanike kehvade luuletuste ja andetute juttude koht on tõesti selles väljaandes. Liiga palju paistis enne Mesikeppi silma peatoimetaja minnalaskmist ja ükskõiksust selle suhtes, mida toimetajad trükki otsustavad anda. Mesikepp on kehtestanud väärika avaldamiskünnise, mitte ükski number ei tekita piinlikkust. Uus rubriik „Kirjanik loeb“ on minus leidnud andunud lugeja. Suurepärane, lihtsalt suurepärane.
Küllap on paratamatu, et kõige paeluvamad tunduvad Hennoste raamatu need aastakümned, mida nii autor kui ka lugeja on ise kaasa elanud, ehk siis taasiseseisvunud Eesti aegse Loomingu käekäik. Ma ei pane üldse pahaks, et isiklikud eelistused välja paistavad, vastupidi, see lisab hüpete kirjeldusse ainult särtsu. Viimase kümnendi esitus on seevastu kõige eklektilisem, aga seegi on paratamatu. Selleks et teha suuri üldistusi ja luua kõnekaid kontekste, on tarvis ajalist distantsi. Las pealegi jääb teistele ka midagi teha.
Tähelepandavalt hea on Loomingus ilmunud ülevaatlike ja diskutiivsete kirjanduskäsitluste ülevaade ja nende kaudu loodud üldistus, see kehtib kogu raamatu, mitte vaid taasiseseisvumisaja kohta. Akadeemilised kirjanduslood haaravad tihtipeale kultuuriperioodikas ilmunud krestomaatilise iseloomu omandanud tekste kahetsetavalt vähe kaasa, neid kirjutanud autorid eelistavad enamasti taasesitada omi arusaamu, selle asemel et näidata, missugused käsitlusviisid on veel olnud olulised ja mõjukad. Loomingus, Vikerkaares ning Keeles ja Kirjanduses ilmunud süstemaatilised, aga ka prominentsemad üksiteoste ja autorite hõlmavamad käsitlused annaksid huvitavaid võimalusi taasesitada eesti kirjanduse lugu värsketes võtmetes.
12. augustil saab maestro 70-aastaseks. Suur osa tema elutööst on väärikal viisil kaante vahele jõudnud, ilusti sahtlitesse paigutatud – need on muljet avaldavad, vaimustavad hüpped, mis on harinud ja kasvatanud mitut põlvkonda. Ent Hennoste-sugune tegelane ei saa kunagi vanaks, see pole lihtsalt võimalik. Eriomane pauer, mida ta on aastakümneid ilmutanud, ei saa kahaneda, niisiis jään ootama uusi kirjutisi, uusi raamatuid. Suur tänu ja palju õnne, armas Tiit Hennoste!
Lisa kommentaar