Kultuuriteoste sooperspektiivist kritiseerimine ei toimu Eestis ilma tagajärgedeta. Sageli järgneb arvustusele, mis toob välja raamatus, lavastuses või filmis esinevad (ebavõrdsed) soosuhted, probleemid seksuaalse vägivallaga või üldise patriarhaalsuse, mõni vastuartikkel, mis selmet esialgses tekstis tõstatud küsimustest lähtuda, kuulutab teksti alusväiteid kehtetuks. Sama muster on esinenud ka rassismi puudutavas kriitikas. Kummalgi juhul kohtub probleemsete kohtade äramainija vastasseisuga, kus tema teksti nähakse kas esimese sammuna tsensuuri poole või pöörase ülereageerimisena. Ent on ilmunud ka vastupidiseid dialooge, kus kriitik ise nõuab, et teoses antaks eksplitsiitselt edasi autori hukkamõist nende probleemide jätkumisele. Mõlemad lähenemisviisid – nii kriitikale valuline ülereageerimine kui ka kriitiku enese liigne didaktilisus – esinevad üha sagedamini ning väärivad seetõttu lähemat analüüsi.
Juhtum 1: Kuidas õigesti arvustada
Veebruarikuises Vikerkaares arvustasin Nihilist.fm-i kogumikku „Final Cut“, kus minu põhiline etteheide mitme autori tekstidest koosnevale teosele oli, et vaatamata Nihilistile omistatud „transgressiivse kirjanduse“ tiitlile ning nende enda postuleeritud radikaalsusele pole sooperspektiivist nähtuna nendes novellides midagi transgressiivset, vaid meie ühiskonnas väga igapäevane misogüünne suhtumine naistesse. Mitmes tekstis kulutati mõnuga lehekülgi kas naiste alandamise või nende kallal vägivallatsemise kirjeldustele, kusjuures mehed ei kippunud kaugeltki sarnast valangut saama. Kuna Nihilist.fm oli end läbivalt kuulutanud „elus kirjanduse“ lipulaevaks, mis võiks tähendada teatud progressiivsust või vähemalt kulunud mustritest läbinägemist, läks selles kogumikus avanenud pilt platvormi vedajate enda seatud lati alt läbi.
Sellega polnud nõus Mikk Pärnits, kes avaldas oma Patreoni-lehel vastulause pealkirjaga „Kuidas Nihilist.FM’i „Final Cuti“ õigesti arvustada“.[1] Pärnits leidis, et ma ei olnud kriitikuna vormi taga sisu näinud – roppuste ja vägivallakirjelduste taga olevat sisu: „Kui midagi Eesti kultuurikontekstis vastupanuliikumiseks tituleerida, siis oleks see sisuliselt löövate kuid vormiliselt mittekorrektsete tekstide avaldamine.“
Pärnits kirjutas, et sooperspektiivist võib teost vaadelda mõnes akadeemilises uurimistöös, kindlasti mitte aga selle teose (kultuuriajakirjanduses ilmunud) arvustuses, ja avaldas soovi, et tema Patreoni artikkel pandaks kaasa kogumiku kordustrükile. Pärnitsa seisukoht on ilmselgelt probleemne: kuidas mõnd teost („õigesti“) arvustada, peaks jääma kriitiku, mitte (kaas)autori otsustada. Vastasel juhul jääb teose retseptsioon piiratuks ning see võib kaotada osa oma potentsiaalist kunstikeelse suhtlusaktina (et mitte öelda: „tsensuur!“). Hea kriitika võiks autori taotlustega kaasa ja neist edasi mõelda, kui viidata Aare Pilve „kaasaloova kriitika“ mõistele.[2] Kui autorite taotlusega kaasa mõelda ning siseneda kogumikku kui värskesse, varem varju jäänud häälte koori, valmistab avanev pilt täpselt sellise pettumuse, nagu kirjeldasin, sest naistevastases vägivallas pole midagi värsket. Pärnitsale võiks vastu vaielda ka Pilve „tõlkiva kriitika“ mõiste kaudu, mis lubab arvustuses lahata vastust küsimusele, milliseid tundeid ja mõttekonstruktsioone teos meile reedab.
Arvustaja sooperspektiivist möödavaatamisele kohustamine on Pärnitsa teksti tuumne probleem – ning üllatuslikki, tulles autorilt, kes on varem nii suurepäraselt kritiseerinud Eesti keskealiste meeste võimetust toime tulla feminismiga.[3] Ent „Kuidas … õigesti arvustada“ sisaldab teistki probleemkohta. Nimelt ei selgita Pärnits, mis see sisu täpsemalt on, mida ma kriitikuna ei osanud näha. Küll aga vihjab ta, et „Final Cut“ kajastab läbilõiget Eesti äärealadele surutud inimeste mõttemaailmast. Kogumikus tuleb reljeefne erinevus naiste ja meeste kohtlemise vahel läbivalt esile, kuigi see ei pruukinud olla üksikautori intentsioon. Kas sel juhul võib järeldada, et naistevastase vägivalla taastootmise probleem, mille teose arvustuses tõstatasin, peegeldab mitte lihtsalt teost, vaid ühiskondlikku konteksti, mille sees teose autorid on vormunud? Kas see pole just keskne põhjus, miks teost sooperspektiivist valgustada?
Juhtum 2: Feministlik kriitika kui hüsteeriline tsensuur
Mikk Pärnits leidis teise probleemkohana, et „Final Cuti“-kogumiku arvustamine „feminismiprisma“ kaudu on rumalus ning omaenda kitsale visioonile keskendumine. Siin vaatab vastu üks suur, mujalgi levinud probleem: feministliku kriitika liigitamine kellegi isiklikuks agendaks või arvamuseks.
Feminism on vastupanuliikumine paljudes ühiskondades ajalooliselt juurdunud naiste rõhumisele, aga sellel on mõju ka ühiskondlikele tavadele, mis survestavad mehi. Feminism seisab sugude võrdsuse eest nii poliitikas, ühiskonnakorralduses, isiklikus sfääris kui ka hariduses ja majanduses – naised on läbivalt kehvemas positsioonis kõigis nendes valdkondades. Feminismi voolusid on mitu ning erinevaid teooriaid samuti – mõned neist üksteisega vastasseisuski, sest on autoreid, kes ei nõustu teiste autorite definitsiooniga „naisest“, „õigustest“, „vabadusest“ vms – nagu igas teises mõttevoolus ja liikumiseski. Feminism ei saa põhimõtteliselt olla kellegi isiklik agenda, sest liikumise tuum seisneb terve ühiskonnagrupi õiguste eest seismises. Samuti ei saa feministlikku seisukohavõttu enamasti taandada lihtsalt isiklikuks arvamuseks, kuna see tugineb kollektiivsetele kogemustele (ning tihtipeale ka akadeemilisele või aktivistlikule uurimistööle).
Kui Pärnits piirdus oma arvustuses lihtsalt feministliku perspektiivi süüdistamisega subjektiivsuses, siis on ka autoreid, kes näevad feministlikus[4] kriitikas lausa ohtu.
Kevadel Eestis esilinastunud Wes Andersoni uue filmi „Koerte saar“ kohta kirjutas Keiu Virro oma Eesti Päevalehe arvustuses, et film on imeilus ning et ta tahab seda lugejatele kindlasti vaatamiseks soovitada.[5] Arvustuse lõpus viitas Virro siiski ka ühele kriitikapunktile, mida Anderson on oma filmidega ennegi pälvinud – nimelt kipub režissöör, selmet püüelda kas Jaapani, India, Itaalia või USA võimalikult tõetruu kujutamise poole, kasutama oma tegevuspaikade kujundamisel kõige levinumaid stereotüüpe vastavate riikide kohta. Režissöörile on „Koerte saare“ puhul ette heidetud kultuurilist värvipimedust, mainib Virro.
Järgmisel päeval ilmus Eesti Ekspressis Rain Tolgi arvustus, kus ta puudutas samuti Andersoni viisi erinevaid kultuure kujutada ning nentis, et režissööri loomingust pole võimalik rääkida, ilma et „taas ei kõlaks mõnelt kriitikult väsinud näägutus vormi võidust sisu üle“.[6] Tolk rõhutab, et Andersoni tiim tõukus filmi tegemisel oma armastusest Jaapani kultuuriloo vastu, ent „sotsiaalse õigluse sõdurid“ on taas leidnud põhjuse võitluseks ja solvumiseks, süüdistades filmi rassismis.
Tolgiga oli samal nõul Tauno Vahter oma arvustuses, kes tunnistas, et Andersonile on ette heidetud teatud rahvuslike stereotüüpide kordamist, „kuid see virin võib olla ka pisut otsitud“.[7] Sama väljendas Andrei Liimets oma R2 raadiosaates „Kinovärgiga mandariin“, laites maha igasuguse kriitika filmi cultural appropriation’i kohta.[8] Virro, Tolgi ja Liimetsa vahel hargnes viimase Facebooki-seinal päev pärast Virro arvustuse ilmumist ka arutelu, kus Tolk väljendas arvamust, et selle filmi puhul on „probleemkohtadele“ viitamine Zeitgeist’iga kaasajooksmine ning see lähtub ärevast vaimsusest, mis kutsub üles tsensuurile. Tolk oli seisukohal, et „Koerte saare“-suguse filmi kritiseerimine tekitab loomeinimestes tunde, et nad peavad ennast tsenseerima ning see võib viia selleni, et „päris juhtumeid“ enam ei märgata.
Ei millekski vähemaks kui „moefeminismi kirvega kultuurile lähenemiseks“ nimetab feministlikku kriitikat Meelis Oidsalu oma arvustuses Linnateatri lavastusele „Preili Julie“.[9] Oidsalu viitab Jaana Davidjantsi sama lavastuse arvustusele[10] ning Keiu Virro intervjuule[11] lavastaja Laura Jaanholdiga. Davidjants vaatleb oma artiklis soosuhteid antud lavastuses ning, toetudes ka lavastaja sõnadele mainitud intervjuus, nendib, et lavastuse retseptsioonis on aja- ja asjakohane arutleda, kuidas on lavastuses käsitletud olulise seisusevahega naise ja mehe omavahelist suhet. Samuti toovad nii intervjueeritud lavastaja kui ka arvustaja välja, et „Preili Julie“ autor August Strindberg oli 1888. aastal pannud teksti saatma eriliselt misogüünse eessõna. Sellegipoolest nimetab Oidsalu praegu etendunud lavastuse vaatlemist nüüdisaegses kontekstis kirvetööks.
Ka mina olen Oidsalult vastu näppe saanud, võttes lavastuse arvustuse lähtekohaks aktuaalse konteksti. Kui kirjutasin Ene-Liis Semperi lavastuse „Hüsteeria“ arvustuses joonealuse märkusena, et otsustasin mitte minna vaatama samal ajal esietendunud Tiit Ojasoo „Heasoovijaid“,[12] luges Oidsalu välja, et kuulutan boikoti tervele teatrile.[13] Samasse arvustusse, kus on sees lause „Teatris Semperi isiklike läbielamiste lahtimuukimine ei peaks olema eesmärk omaette“, luges Oidsalu sisse, et nõuan lavastajalt selget kunstiliste vahenditega esitatud seisukohavõttu tema abikaasa tegude suhtes.
Oidsalu avaldas mitu arvustust samade lavastuste kohta – mis tekitab omaette küsimusi autori dialoogivalmidusest –, olles küll „Hüsteeria“ ja „Heasoovijate“ kunstilise taseme hindamisel range, ent eitades põhjust reflekteerida teatrijuhi lähisuhtevägivalla kaasust lavastuste retseptsioonis.
Pole ju haruldane, et teatrilavastuses, filmis või kirjandusteoses hakatakse nägema laiema ühiskondliku trendi märki – muidu poleks teosepealkirjadest „1984“, „Black Mirror“ või „Handmade’s Tale“ saanud põhimõtteliselt omadussõnu. Värskeimas eestikeelses kultuuriajakirjandus on näide teoste produktiivsest asetamisest ümbritsevasse konteksti Andrei Liimetsa analüüs kliimakatastroofi-teemalistest filmidest Vikerkaares.[14]
Niisiis tundub, et teose tehnilise soorituse kritiseerimine on teatud tingimustel lubatud, samuti võib oma arvustuses arutleda teose üldisemate ühiskondlike implikatsioonide üle või lihtsalt kiita tunnustatud autoreid. Kui aga film või lavastus asetada dialoogi parasjagu käimasolevate aruteludega soo- või rassisuhetest, tuleb olla valmis kaitsma oma seisukohti tsensuurisüüdistuste eest. Kui ühiskondlikku konteksti asetamine on reeglina üldlevinud osa kultuurikriitikast, soorollide käsitlemise puhul toob aga kaasa süüdistused ülereageerimises või tsensuuris, on tulemuseks naistevastase vägivalla marginaliseerimine, olgu see kommenteerijate taotlus või mitte.
Juhtum 3: Kohustus olla ühemõtteline
Tänavusel Berlinalel linastunud Tšehhi režissööri Jan Geberti dokumentaalfilmi „Kui sõda tuleb“ („Až přijde válka“, 2018) süžees koguneb kamp äsja keskkooli lõpetanud poisse mäenõlval ühe Slovakkia külakese piiril. Nad on riietatud militaristlikesse kamuflaažirõivastesse, õlal kahjutuks tehtud, aga päris relvad, igaüks neist matkib käepäraste vahenditega sõjaväelist väljanägemist. Treeningu käigus tuleb mööda porist muru roomata ning samal ajal pealiku solvanguid alla neelata – alandamine on distsipliini vahend, näib Peter Švrček uskuvat. Pärast treeningut, kui on kõlanud käsk vabalt!, libiseb kaamera rühmast kõrvale tsiviilriietes tüdrukule, kes hoiab käes hallitavat saiapätsi: „Huvitav, kes selle ära sööb?“ – „Nemad söövad,“ itsitab rühma pealik vastu, nõksatades peaga oma kasvandike suunas. Kontrast tüdruku ja end militaarse butafooriaga ehtinud poisi vahel tekitab tunde, et see kõik on mäng. Aga rühmitus võtab end tõsiselt. Tegu on Slovakkia noorrahvuslaste rühmituse ühe esimese kogunemisega, kes alustavad treeninguid, et luua paramilitaarne grupp, millega oma riiki kurjuse eest kaitsta. Film vaatleb rühmituse organiseerumist ja treeninguid mitme aasta jooksul, kui noored omandavad järjest paremini istuvaid mundreid ning leiavad linnapildis ja avalikel üritusel üha rohkem toetajaid. Rühmituse liikmete keskmine vanus on 22 aastat ning see koosneb peamiselt äsja keskkooli lõpetanud poistest. Kurjust nad kaamera ees ei defineeri, ent motivatsiooniks käivad nad vaatamas ja filmimas sisserändajate rodusid piiri ääres. Noored ennustavad sõda.
Pärast linastust toimunud publikuvestluses režissööriga tõstatati küsimus, kui eetiline on seda filmi üle Euroopa näitamas käia. Üks kostnud hääl ütles, et tema tundis juudina end kogu filmi jooksul väga ebamugavalt ning kas režissöör plaanib publikule igal linastusel ikka öelda, et fašism on halb. Sest kas muidu ei võidaks filmi kasutada propagandamaterjalina? Režissöör ei plaaninud filmi sellise kommentaariga saatma hakata, kuigi ta nentis kirbe muigega filmi peategelase, rühmituse kokkukutsuja Peteri kohta, et tegu võib olla järgmise Hitleriga.
Küllap on Lääne kultuuriruumis mingil määral esinduslik Berliini vasakpoolsete seas levinud „jah“-vastus küsimusele, kas teoses peaks ühemõtteliselt välja ütlema, mis on hea ja mis on halb. „Kui sa vaatad filmi, kus näidatakse naistevastast vägivalda, siis kas sa ei tahaks, et keegi ütleks selle juures, et see, mida sa näed, on väga halb?“ küsis näiteks üks neist minu käest hilisemas selleteemalises diskussioonis. Tahaksin elada ühiskonnas, kus see on iseenesestmõistetav, oleks vastus.
Kaalukausi teisel poolel on teosele võimaluse andmine mitmekihilisuseks. Seisukoht, et kunstiteos ei pea olema propagandaplakat – ei fašismi poolt ega ka selle vastu. Siinkohal ei pea ma silmas küünilist ambivalentsust, millega jordanpetersonid end väljendavad, kus retooriliste võtetega „ära tuleks kuulata mõlemad pooled“ jms hoitakse rõhumiskriitikaga samal joonel ka rõhumise õigustusi. Mitmekihilisusega pean silmas ruumi, kus kunstis, (dokumentaal)filmis, kirjanduses vms võib vaadelda ka vastuolulisemaid või ohtlikke nähtusi ilma neid ühessegi moraalsesse taustsüsteemi üheselt paigutamata. Nii ei alahinnata ka publiku võimet ise järeldusi teha ja hinnanguid anda. Ning nii on teoses võimalik nähtuse uurimisega kaugemale minna, sest hinnangud ei koorma neutraalset pilku.
Kuidas siis vahet teha näiteks fašismi õigustusel ja n-ö neutraalsel vaatlusel? Kui Berlinale linastusel publikust kostnud küsimus, kas igal linastusel ei peaks ütlema, et nähtav natsigrupp on paha, ümber pöörata, saaks tulemuse, mis vähemalt minu kõhu veidi keerama paneks. Siin peitub teoselt ühemõttelisuse nõudmise kriitiline kitsaskoht.
Jan Geberti dokumentaalfilm oli huvitav sissevaade, milliste vahendite, võtete ja väidetega ühte paramilitaarset rühmitust Ida-Euroopas organiseeritakse (neid on praegu peaaegu igas endise idabloki riigis) ning millised on inimesed, kes sellega tegelevad – tuleb välja, et täiesti tavalised poisid toetavatest keskklassiperedest. Seda on ka (või just eriti) vasakpoolse feministina oluline teada. Seetõttu teos n-ö toimis ning selle levitamine on sisuliselt õigustatud. Ent õigustatud on ka küsimus, kas see, kuidas teos portreteerib rõhuvat ideoloogiat, on tõlgendatav maailmavaate toetamisena või annab materjali selle kriitikaks.
Küsimus, kas teose sisemaailm on üles ehitatud viisil, mis lihtsalt taastoodab tagurlikke mustreid või vastupidi, näitlikustab neid kriitiliselt, tekkis ka Sanna Kartau dialoogis Brigitta Davidjantsi romaaniga „(Mitte just) armastuslugu“ (2017). Kartau võttis oma arvustuses „(Mitte just) armastuskiri ehk I Want to Believe“ oma kriitika lähtepunktiks teose kohta Feministeeriumis kasutatud sildi „algajale feministile“ ning lahkaski romaani pilguga, kas teos sobiks lugemiseks alles enda mõttesuunaga kurssiviimist alustanud feministile.[15] Kartau leidis, et ei sobiks – Davidjants kulutab liialt lehekülgi nõrgalt väljajoonistatud peategelase Rebeka suhtele endast oluliselt vanema mehe Ardoga ning ei näi mehe pealetükkivust, agressiivsust ja mõju noore peategelase elule küsimuse alla seadvat. Kartau kirjutab, et „Davidjantsi kujutlus neljateistkümneaastase tüdruku elust oleks võinud võimusuhete analüüsi mõttes olla viljakas pinnas, aga autori ülimalt lihtsustatud lähenemine nii proosale, narratiivile kui ka tegelastele takistab neil sügavamat sisu omandamast“. Arvustuse lõppsõnas teeb Kartau ettepaneku, et raamatule järje kirjutamisel tuleks iga peatükki analüüsida Bechdeli testiga.
Kartau sisuline kriitika Davidjantsi teosele oli, et raamat ei sobi lugemiseks algajale feministile, kuna autor portreteerib naiste ja meeste vahelisi ebavõrdseid suhteid neile ühemõtteliselt negatiivset hinnangut andmata. Tõsi, algajaks feministiks olemine võibki seisneda selles, et silm ei ole veel piisavalt terav selliseid – meie ühiskonnas vägagi normaliseeritud – ebavõrdsusi jooksult tuvastama ning on vaja, et keegi neile konkreetselt osutaks. Algajaks feministiks olemine võib tähendada ka seda, et soolistest ebavõrdsustest ollakse teadlik küll, aga neile päriselt kriitilise hinnangu andmisel – mis võib omakorda nõuda ka mõne aktiivsema sammu astumist – ollakse veel ebalev. Sel juhul tuleks tõesti kasuks lugeda mõnd tegudele utsitavat raamatut – mis võiks rääkida näiteks 1990. aastatel põhikooli lõpuklassis käivast tüdrukust, kes armub täiskasvanud mehesse ning heitleb viimase pealetükkivusega. Seega järeldas Kartau oma arvustuses, et niigi levinud jama ei ole vaja rohkem korrata.
Teine võimalus sama probleemi Davidjantsi romaanis käsitleda oleks aga võtta „(Mitte just) armastuslugu“ kui n-ö näitematerjali sellest, kuidas tüdrukute suhted endast vanemate meestega on levinud ning kuidas sellesse suhtesse on sisse kirjutatud võimuvahekord. Davidjants ei ütle tõesti oma raamatus kusagil ühemõtteliselt välja, et Rebeka suhe Ardoga on ebavõrdne, küll aga toob ta sellest lehekülgede viisi näiteid – kõik need seksuaalse pealetükkivuse stseenid jne, mida ka Kartau esile tõstis. Risti vastupidisel arvamusel on teine arvustaja Andra Teede.[16] Kuigi ta ütleb oma kriitikas romaani ülesehituse, karakteriloome ja ajastutruuduse kohta sama mis Kartau – et kõik kolm jäävad visandlikuks –, siis tüdrukute ja meeste vaheliste suhete portereerimist tõlgendab Teede teisiti. Ta kirjutab: „Vanasti olid nõukogude propaganda raamatud, mis lisaks huvitavale loole rääkisid meile kommunismist. Siin on meil noorsooromaan, kus lisaks huvitavale loole … räägitakse meile, et homofoobia on halb ning et kiimalised heterokutid, kes endast kümme aastat noorematele tüdrukutele käsi püksi topivad, on veel halvemad. Nad on kohe väga, väga halvad.“ Teede leiab, et Davidjants kipub just liiga otse näpuga näitama, et noortel tüdrukutel pole vaja aega veeta „igasuguste 20ndates jobukakkudega“.
Ehk ütleb seegi romaani mitmekihilisuse kohta midagi, et seda on võimalik lugeda nii liiga ambivalentse kui ka liiga ühemõttelisena. Juhul kui romaan on suunatud otseselt uute feministide koolitamiseks, võiks see ehk tõesti olla pedagoogilisema sulega kirjutatud, ent kui vaadata raamatut lihtsalt ühe kirjandusteosena, peaks sellele jätma ruumi mitmetimõistetavuseks.
Rohkem mitmekihilist kunsti, rohkem feministlikku kriitikat
Elame ajal, mil juhitakse tähelepanu ühiskonnas üha enam valguse kätte tulevatele rõhumisjuhtumitele, seega on igati põhjendatud nüüdisaegses kultuurikriitikas praegu ilmuvaid teoseid meie kaasaegsesse konteksti asetada. On tervitatav, kui teos ei jäta kasutamata oma ruumi mitmekihilisuseks, õieti võikski see olla üks hea kultuuriteose omadustest. Ent see ei vabasta teost ennast ega ka autorit hilisemast võimalikust kriitikast – autori enda positsiooni ja võimaliku privileegipimeduse kohta või tema viisi kohta käsitleda valitud teemat. Nüüdisajal eriliselt tagurliku teose avaldamine on mitmekordselt küsitav, kuna publik on levinud rõhumismustritest üha enam teadlik. Seetõttu tuleks ka teoste retseptsioonides tõusta ühiskondliku dialoogitaseme kõrgusele.
[1] M. Pärnits, Kuidas Nihilist.FM’i „Final Cuti“ õigesti arvustada. Patreon.com, 18.02.2018.
[2] A. Pilv, Kaasaloova kriitika hüpotees. Sirp, 21.11.2014.
[3] Härra Pärnits, Eesti vägistamisajalooõpik, chapter 1. Nihilist.fm, 17.01.2018.
[4] Siin mõtlen intersektsionaalset feminismi – mõttevoolu, mis peab silmas, et rõhumismustrid sisaldavad lõikumisi erinevate kategooriate vahel, sh sugu, rass, rahvus, vanus, usk jne. Seega pean feministliku kriitika all silmas ka antirassistlikku seisukohavõttu.
[5] K. Virro, „Koerte saar“. Imeilus ja vastuoluline. Eesti Päevaleht, 17.04.2018.
[6] R. Tolk, „Koerte saar“ paneb koertest paremini aru saama. Eesti Ekspress, 18.04.2018.
[7] T. Vahter, Vaid põhjatu üksildus päästab maailma. Kultuur.err.ee, 18.04.2018.
[8] A. Liimets, R. Sauter, M. Hindoalla, E. Toomela, Kinovärgiga mandariin. R2, 22.04.2018.
[9] M. Oidsalu, Vihaasendajaga tragöödiaküpsis. Eesti Ekspress, 21.03.2018.
[10] J. Davidjants, „Preili Julie“. Loodetavasti 130 aasta pärast vähem aktuaalne. Eesti Päevaleht, 6.03.2018.
[11] K. Virro, „Preili Julie“ sobib aega, kus õhus on ühiskonna moraali küsimus. Eesti Päevaleht, 25.01.2018.
[12] P. Karro, Ene-Liis Semperi „Hüsteeria“. Kui sõnad saavad otsa ja jääb vaid naer. Eesti Päevaleht, 10.01.2018.
[13] M. Oidsalu, Hüsteerilise headuse varjud. Sirp, 19.01.2018.
[14] A. Liimets, Kapitalismi lõputu laupäev kinoekraanidel. Vikerkaar, 2018, nr 7/8.
[15] S. Kartau, (Mitte just) armastuskiri ehk I Want To Believe. Värske Rõhk, 2018 suvi, nr 54.
[16] A. Teede, Palun paremaid noorteromaane! Vikerkaar, 2018, nr 6.
Lisa kommentaar