Eik Hermann
Huvitav sõpruse maitse
Toomas Raudam, “Essee sõprusest”
“Essee sõprusest”: “Muud võimalust pole – iga teine pealkiri oleks silmakirjalik, salgamaks kirjutaja soovi, igatsust rääkida kõigest, mis sõprusega seotud” (lk 10). Lakooniline pealkiri nimetab ära teksti kaks telgset märksõna. Mida kaugemale ma Raudami kirjutise lugemisega jõudsin, seda enam kasvas minus aimdus, et nendel sõnadel on päris suur kattuvus. Parema puudumisel hakkasin seda kattuvust (või kattuvuse geneetilist allikat) nimetama maitseks. Kuigi Raudam otsesõnu maitsest ei räägi, näib sellel märksõnal – kolmandal, varjatul – olevat võime avada ja ühendada seda, millest Raudam räägib otsesõnu – sõprusest, aga ka esseest.
Raamatus “Roland Barthes Roland Barthes’ist” toob Roland Barthes ühes pisikeses tekstikatkendis kaks loetelu: üks asjadest, mis talle meeldivad (salat, kaneel, Glenn Gould, aeglased jalutuskäigud, rongid, see, kui on sularaha, vennad Marxid jne), teine asjadest, mis ei meeldi (pükse kandvad naised, Miró, orel, helistamine, lastekoorid jne), ning seejärel lisab: “Mulle meeldib, mulle ei meeldi: see ei oma kellegi jaoks mingit tähtsust; sel tundub puuduvat igasugune mõte. Ja ometi tähendab see kõik, et minu keha ei ole samasugune nagu teie oma. Nõndaviisi, selles meelsuste ja vastumeelsuste anarhilises vahus, mingit sorti hajusas viirutuses, kerkib tasahaaval esile kehalise mõistatuse kuju, mis nõuab kas leplikku soostumist või ärritumist. Siit saab alguse keha heidutavus, mis kohustab teisi mind vabameelselt toetama, olles vaiki ja viisakas naudingute ja keeldumiste ees, millega päris päri ei olda.”1
Mulle meeldib, mulle ei meeldi: Barthes asetab – pakun, et retoorilise mõjuvuse suurendamiseks – oma nimisõnastatud meelsused ja vastumeelsused ühele plaanile ja nimetab allikat, millest need justkui lipikutena eenduvad, kehaks. Sama hästi võiksime rõhutada nende mitmekihilisust ning nimetada nende allikat keha ja meele koosluseks ehk kehameeleks. Barthes teeb näo, ilmselt teadlikult, nagu oleksid tema sättumused lõplikult valmis, lipikud keha külge liimitud Superattackiga. Sama hästi võiksime rõhutada, et lipikud on pidevas ümbermängimises, neil on ajalugu ja tulevlugu, nad on muutuste suhtes vähem või rohkem resistentsed, vastavalt sellele, kui sügaval nad asetsevad või – valides teise enesetopoloogia – kui laiaulatuslikku rolli nad meis mängivad. Niiviisi Barthes’i kujutluspilti ruumilisemaks ja ajalisemaks muundades kerkib meie ette maitse tema elaval kujul, tema ebastabiilsuses: maitse kui protsess, maitseprotsess.
Tihtipeale on ju eristamatud kaks olukorda: kui ma teen seda, mis mulle meeldib; kui mulle meeldib see, mis ma teen. Esimesel juhul on kavatsus enne ning juhtunut hindan selle järgi, kuidas plaanitu välja tuli. Teisel juhul kas kavatsust üldse ei olnud (“tulgu, mis tuleb”) või tuli välja midagi kavatsetust erinevat; ometi leian viisi, kuidas tulemus endale meeldima panna. Nii mõnigi kord tuleb ette, et teist juhtu esitatakse esimesena, juhusest tulnu haaratakse teadlikult minaloosse (“nii oligi mõeldud”); aga vahel on protsess veelgi salakavalam: ma võin sündmustega kaasa minna mitte sellepärast, et see mulle meeldib, vaid minnalaskmismeeleolust või uudishimust, põneva järgnevuse lootusest, soovist vaadata, mis juhtub, aina lükates sündmusi takka, järgides neid, nagu aetakse sõrmega rida, pigistades neist välja seda, mida ainult sellest sündmusest siin saab pigistada, olgugi et mu maitse juba ammu kiunub, tahab ära, kõrvale, tagasi pöörata, kuni ma lõpuks avastan – juhtunu õigustusena, omaksvõtu surve all –, et neist pisikestest huvitab-mis-juhtub’itest on saanud “see, mis minuga juhtubki”, juhtub “alatasa”, juhtub “a-la-ti”, ning mu maitsegi on tõmbunud nende tooni, kas leppinult, järjekindluse hoidmise vajadusest või haistes edasist põnevust, seiklust, või vastupidi, turvalisust, mugavust.
Õigupoolest võiks küsida, kas see keeruline lugu pole siiski veel liiga lihtne. Sest kas ei saaks maitseks nimetada ka seda valikut või võimetust mitte anda järele oma uudishimule või minnalaskmismeeleolule? Ja veel: kas pole omakorda maitset esindav see, millist sündmuse jätku, millist lõnga pean lootusrikkaks (rikkaks lootusest elamusele, kogemusele, lihtsalt muutusele)?
Nii saame maitseprotsessi puhul rääkida justkui eri valmidusastmetest: päris valmiskujul on vaid “mulle meeldib”, “mulle ei meeldi”; tsipa ebaküpsemal kujul paigutuvad valmismaitsed mitmesse kihti, vastavalt nende omandamise ajale ja omavahelistele sobivustele; veelgi ebaküpsemal kujul saab sellest õhustik või üldine meelsus pidevas vestluses sättumuste, juhtunu ja parasjagu toimuva vahel; sellest omakorda näib olevat eristatav veel üks, ebaküpseim kiht, milles maitse on taandamatus suhtes juhusega: see, mis juhtub, ei väljendagi otseselt mind; väljendab vaid see, kas olen juhtumiste peal väljas, millisel moel lasen juhusel enda ellu sekkuda ja seeläbi oma maitsel muutuda.
On tõsi, et maitse ei saa olla miski, mille üle vaielda, sest vaieldakse arvamuste, positsioonide üle, vaieldakse, et paika panna ühistõtt või väevahekorda. Maitset aga üksnes elatakse, vahel harva ka valmistatakse. Mis toob mind essee juurde.
Võiks öelda, et Raudami kirjutis on essee vanas mõttes: Montaigne’i ja Blanchot’, aga miks mitte ka Viivi Luige ja Tõnu Õnnepalu mõttes. Selle (tõsi küll, juba olemuslikult piiride nihutamist ja töötlemist võimaldava) žanri nime all on asunud ju vohama ka üks teine, pedagoogiline värdvorm, mida õpetajad ja õppejõud koolides ja ülikoolides õppijailt ikka ja jälle nõutavad – midagi kirjandi ja analüütilise lühiuurimuse vahepealset, sellisena ju essee vastand, sest essee, nagu ka Raudam märgib (lk 99), tähendas esialgu katsetust (pr essai). Aga katsetus võib juba määratluse kohaselt läbi kukkuda, ning paljud head esseed ongi suurepärased lörriminekud, täie panga peale minevad eksirännakud, kaotava variandi veenev luhtakirjutamine: luksus, mida meil ühele koolitükile iial ei lubata.
Siiski, ka “vanade heade” esseede kontekstis on Raudami teos eriline, sest raamatupikkuseid esseesid tuleb meilmail harva ette. Haruldane on ka mitmekesine vormikooslus, mis Raudami kirjutises on toimivaks tervikuks põimitud: siin on arutlusi ja arutlemata jätmisi, filosoofiliste tekstide kommentaare, dialooge, fiktiivseid, poolfiktiivseid ja tõsilugusid, rääkimata tekstist hargnevatest allmärkustest, millest mõned on nii mahukad, et moodustavad omaette miniesseesid. Nii kombib Raudam essee kui vormi piire, toob selle väga lähedale romaanivormile, mis ju samuti kõike ülalmainitut võib sisaldada (selle erinevusega, et viimane sisaldab lisaks mingil kas või embrüonaalsel kujul ka telgset, kõikeläbivat lugu).
Põhilisim heterogeensus valitseb Raudamil siiski kahe hääle vahel, millest üks on distantseeritud, teoreetiline ja viitab endale kui “meiele”, teine aga soe, isiklik ja kõneleb endast kui “minast”. “Meie” refereerib erinevaid teoreetilisi sõprusekäsitlusi, juhib tähelepanu sellele ja teisele nüansile, siis liigub jälle edasi, ei põhjenda, ei analüüsi süviti, vaid liigub edasi, justkui süviti oleks tema jaoks teistmoodi, mitte edasi analüüsides ja sedakaudu tuumani jõudes, vaid jättes märke mõeldust, nii et läbitud teekonna peab rekonstrueerima lugeja ise, kui tahab. “Mina” omalt poolt jutustab asjakohaseid seiku enda elust, isiklikke, jutustab õrnalt, andes ühtlasi mõista, et teooria toimib alati vaid mingi maani ja edasi tuleb midagi muud, kogemusala, milles väljapuhastatud mõttekonstruktsioonid alla annavad, segude ala, segatud tunded, mitte üks või teine, vaid alati korraga mitu kihti, üksteise ümber keerdunud nagu muna ja õli majoneesis.
Sellest lähtuvalt peavad segunema hakkama ka kaks häält või hääleregistrit ise. Nende lahushoidmise võimatus näibki olevat üks Raudami tuumsemaid häälestuslikke lähtepunkte. Nii märgib ta üht filosoofilist mõttekäiku kommenteerides: “Meil on sellele mõningaid keeleloogilisi vastuväiteid, kuid kõik nad on tühised, võrreldes sellega, mida mul oma isast ja tema sõbrast on rääkida” (lk 39; minu rõhutus – E. H.) Veidi hiljem ütleb ta otsesõnu: “Ma annan endale aru, et sel kombel isiklikke mälestusi teksti lükkides võin ma lömastada ükskõik millise filosoofi, ka iseendale teen ma nii haiget, tegelikult ma ju tahan, et oleks võimalik luua filosoofia, mis puudutaks iga üksikut inimest eraldi” (lk 41).
See on nagu kirjandus ja ei ole ka, nagu filosoofia ja ei ole ka, äärepealne vahevorm, mille täpsel ebastabiilsusel on oma tugev lummavus, eriti veel, kuna selline tekstistrateegiline valik näib rajavat hoopis otsesema ligipääsu vallale, mis muidu ennast eriti hõlpsasti kätte ei anna – see vald on just nimelt maitse vald, mis oma pärisuses täpipealt kirjanduse ja filosoofia vahelisele hallalale asetubki. Eks ole juba klassikalisele esseele lubatud oluliselt rohkem subjektiivsust (või lausa kapriissust) kui näiteks traktaadile, eks lähtu võlugi, mida esseelt oodatakse, suuresti kirjutaja omapärast, teisisõnu, tema maitsest. Küsimus on vaid, kas essee kirjutaja suudab (ja tahab) pääseda välja valmiskujulise maitse lihtsast väljendamisest. Näib nii, et mitmekihiline vormikeel võimaldab Raudamil paremini avada ja tekitada oma maitset just selle ebaküpsemates avaldustes – ütelda maitse enda mitmekihilisust, selle tekkimispõhja ja suhet juhusega.
Ehk vajaks taasväärtustamist sõna, mis kipub viimasel ajal – nagu sõpruse mõistegi – kangesti devalveeruma või sootuks tähendust muutma: huvitav. Iga teistmoodi asi ei ole huvitav, on üksnes teistmoodi. Huvitav on hoopis haruldane, ja huvitav maitse seda haruldasem, et niisama seda ei ole: see tuleb moodustada, üles ehitada või kasvatada, välja valida, puhastada, komponeerida. Just seda Raudami essee minu jaoks on – huvitav maitse. Ei ole põnev, sest puudub pinge, järkjärguliste üleskruvimiste ja lahenemiste mäng. Iga uus käänak tuleb üllatusena, variatsioonina, mida pole tingimata vaja (sisu seda peale ei sunni), ent mis on kaugel sellest, et tunduda üleliigsena. Aga tema essees on huvitav olla, sest see sisaldab asju, mida ma ei tea või millele ma ei ole mõelnud või osanud, tahtnud mõtelda.
Seda huvitavam on mulle Raudami maitse, et see on mulle võõras. Raudam on sõpruse avamiseks, või maitse avamiseks sõprusest kirjutamise kaudu, rajanud koosluse, millesse kuuluvad veel kaks märksõna – isa ja surm. Võib-olla oleks õigem öelda, et ka Raudam ise on osa sellest kooslusest, millesse kuuluvad ka vähemalt mõned tema (väljamõeldud või päris?) sõbrad, kes essee lehekülgedel jutustavad lugusid surmast, isast, isa surmast, ja nendegi jaoks on see seotud sõprusega. Justkui avalduks sõpruse tähendus alles siis, kui see on lõppenud (siit ehk tähelepanu filosoofide järelehüüetele kalli sõbra surma puhul ja isiklikele lugudele sõprade kaotamisest aeglases lahkukasvamises või järskvalusas pettasaamises) või lõppemas (Montaigne’i sõbra surma kirjeldus). Sama hästi võiks ju sõprusest rääkida selle kestmises, sõprusest kui protsessist, elus sõprusest, mis minu jaoks on lahutamatult seotud jagatud maitsega, ühise pinnase või häälestusega, sellega, et ei pea üleliia seletama, sest maitse on kas juba enne ühesugune või siis kokku kasvamise käigus ühiselt omandatud. Niisama arusaamatu nagu seos surmaga tundub minu jaoks ka sõpruse seos isaga: üha uuesti tikkus lugedes pähe küsimus, kas sellise (juba loomult) ebavõrdse suhte puhul on ikka võimalik rääkida sõprusest, mis näib olevat pigem võrdse suhte kehastus ja midagi kätte võidetut, mitte saatusest antut.
Sama hästi… On ju tegelikult ilmselge, et “sama hästi” selle essee puhul ei kehti, nagu ei kehti üldse maitse puhul. See pole ju mina (üks juhuslik juhtumuskooslus), kes selle essee kirjutas. Selle kirjutas Toomas Raudam (hoopis teine juhtumuskooslus), kirjutas võib-olla just selle essee, mida – nagu maitse kasvatajale kohane – ainuüksi tema sai kirjutada; ja täpselt sel määral, mil ainuüksi tema seda kirjutada sai, jääb see teistele kaasa noogutamatuks, või kui üldse, siis vaid vabameelsusest, lepliku noogutusena, kehameele heidutuse mõjul. Arusaamatus võibki ju arusaamatuseks jääda, aga sellest võib lugemise käigus saada mõistetud, läbitunnetatud arusaamatus, elusa maitse äratundmine, adumine, et siin tuksuv suhe juhusega ei saa olla teisiti, kui ta on. Eks ole seegi sõpruse aluseks, nii nagu esseegi võib oma üdimelt olla hoopis sõprade otsing, ja eriti võib-olla just selliste, kes juba maitse poolest eelistavad sõpru, kelle maitse nende endi omast erineb.
1 R.Barthes, Roland Barthes par Roland Barthes. Paris, 1975, lk 120–121